Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed, head kuulajad! Suur tänu selle võimaluse eest täna teie ees seista! Kuigi, nagu te isegi võite arvata, astusin täna kõnepulti vägagi vastakate tunnetega. Miks ma ikkagi seisan täna teie ees ja kõnelen Eesti Puuetega Inimeste Koja eestseisjana? Eks ilmselt ikka põhjusel, et see koda on Eestis ainulaadne esindusorganisatsioon või eestkosteorganisatsioon, mis koondab endas suurt hulka erinevaid puuetega inimesi ja nende ühendusi. Kõigi nende ootused ja vajadused seoses töövõimereformiga on laias pildis vaadatuna sarnased, kuid igal üksikul juhul tervisekahjustuse- ja puudespetsiifilised.
46 liikmesorganisatsiooni ja nendesse kuuluvate inimeste vaated ei ole alati ühesugused ja konsensuslikult sobitatud, kuid kaasavat juhtimist kasutades on enamasti suudetud leida osapooli rahuldav lähenemine. Ent kui seda ei leita, pole ka asi hull, sest see on ju demokraatia.
Jah, tõsi ta on, koda ei esinda kõiki puuetega inimeste organisatsioone, kes Eestis tegutsevad, ega ka kõiki neid, kes on petitsioonile alla kirjutanud, sest tegemist ei ole – näiteks hooldajate liidu ja patsientide esindusorganisatsiooni puhul – puuetega inimeste ühendustega. Nii lihtne see asi ongi.
Kuid eeltoodust lähtudes tahangi ma avaldada tunnustust Riigikogu juhatusele, kes tegi sellise pretsedentliku otsuse ja lubas petitsiooni esindajana pulti Tiia Sihveri. Ilma temata oleks täna väga paljude inimeste hääl kõlamata jäänud.
Viimasel ajal on meediast jäänud mulje, et piketimeeskonna või petitsiooni väljatöötajate, koja ja puuetega inimeste organisatsioonide vahel on justkui veelahe ja konkurents. See ei vasta tõele, me teeme väga tihedat koostööd ja meil on selle üle ainult hea meel. Me kasutame erisuguseid meetodeid oma eesmärkide saavutamiseks, kuid kokku võttes need eesmärgid üksteist täiendavadki.
Kuid asugem teema juurde. Igas ühiskonnas on puudega inimesi ja nende arv jääb keskmiselt 10% piiresse. Seega on tegemist märkimisväärse arvu inimestega, kelle sotsiaalne ebavõrdsus väljendub väiksemates sissetulekutes, väheses kogukondlikus kaasatuses ning raskes ligipääsus muudele ressurssidele. Enamik neist inimestest kogeb takistusi igapäevaelus, olgu tegemist juurdepääsuga sotsiaalteenustele või mõnele muule teenusele – transpordile, eluasemele, teabele, ehitistele.
Kujutlegem näiteks olukorda, kus teile tuleb hea lapsepõlvesõber külla, kaugelt Brüsselist, ja kutsub teid kohvikusse. Aga te ei saa minna, näiteks sellepärast, et invatranspordi kuulimiit on täis või ei ole kedagi, kes teid kodust välja aitab, või tuleb kohvikusse pääsemiseks ületada kaks trepiastet. Või kui te ei saa minna näiteks sellepärast, et teie abivahend on kulunud ning uue saamiseks kulub kuus kuud või võib-olla kaks aastat. Kuidas te ennast tunneksite? Kas te olete oma elu peremehed? Kas te saate teha iseenesestmõistetavaid otsuseid? Päris ikka ei saa, sest teid mõjutavad vägagi maised probleemid ja teil jääbki sõbraga kohtumata. Hinge jääb väike kurbus, aga mis parata.
Eesti on käe alla pannud kõigile olulisematele seda valdkonda reguleerivatele rahvusvahelistele õigusaktidele ja arengudokumentidele, millega riik lubab järjepidevalt panustada puuetega inimeste olukorra parandamisse. Ja nagu ütleb ka meie põhiseadus, puudega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Nagu ütles nädalapäevad tagasi missioonikonverentsil "Õigus väärikusele" professor Triin Vihalemm, on puuetega inimeste küsimus meil siiani olnud "nõiutud küsimus". See tähendab, et ükskõik kust otsast asjale lahendust otsima hakkame, jõuame ikka selleni, et ei saa, ei ole ette nähtud, pole raha, pole inimesi. Aga puuetega inimeste mured on maised. Meditsiiniabi puudulik kättesaadavus, inimväärseks toimetulekus ebapiisav töövõimetuspension ja vähesed toetused, kallid ravimid, toetavate teenuste puudumine, perekonna suur hoolduskoormus, elukalliduse tõus, ligipääsmatu elukeskkond ja muidugi alati ühiskonna tõrjuv hoiak, kuigi tänapäeval keegi seda vist avalikult tunnistada ei julge.
Siiani on valitsenud allaandev suhtumine ja teadmine, et midagi ei muutu, et ainuke võimalus ellu jääda on hambad risti ära kannatada. Omavalitsus ütleb, et raha ei ole ja abi ei saa. Mis siis ikka, kannatame ära. Riik ei leia raha, et suurendada puuetega inimeste sotsiaaltoetusi. Tuletan meelde, et osa toetusi kehtib 2000. aastast, jäädes vahemikku 12–80 eurot. Mis siis ikka, kannatame ära. Mis siis, et toetused ei võimalda seadusega pandud eesmärke täita. Hooldajad saavad hooldajatoetust 24-tunnise aastaringse puhkuseta töö eest 19 eurot kuus. Kannatame ära. Tunned end alandatuna, kui lähed toetust küsima, sind ei võeta tööle jne. Vihastame, oleme solvunud, õnnetud, nõutud, eemale tõrjutud, aga kannatame ära ja mõistame keerulist olukorda, sest midagi muud üle ei jää ja riigi rahaline seis on teada.
Kuid nüüd oleme olukorras, kus justkui on olemas nii poliitiline tahe kui ka rahaline valmisolek muutusi esile kutsuda ning ka kavandatut ellu viia. Inimestel on tekkinud lootus. Saab ju küll, kui tegelikult tahta. Kui veel paar aastat tagasi olime Eestis sellises olukorras, kus puuetega inimeste teemade kajastamine oli pigem erand kui reegel – neid inimesi justkui ei olnud ühiskonna jaoks olemas –, siis nüüd oleme jõudnud sellisest jäisest külmutatud ükskõiksuse seisusest skaala teise otsa: ei möödu päevagi, mil ei leiaks kajastust mõni tahk puuetega inimeste teemadest. Seega on viimase kahe ja poole aasta jooksul kõneks olnud töövõimereformi tulemusel vähemalt üks oluline muutus aset leidnud. Ühiskond on puuetega inimestest teadlikumaks saanud, aga veelgi olulisem, on kasvanud puuetega inimeste endi eneseteadvus ning eneseväärikus – mul on tegelikult samad õigused ja ma ei pea hambad ristis kannatama, mul on õigused nagu igal teisel inimesel ja ma saan nende eest seista.
Jah, töövõimereform on ilmselt teema, mis kütab kirgi igal tasandil, alates üksikust metsatukas elavast puudega inimesest kuni Riigikoguni välja. Reformi idee pole paha ning vajaduses olemasolevat olukorda muuta ei kahtle keegi. Selle osas on justkui olemas ühiskondlik kokkulepe eri poolte vahel, kuigi jah, vaatenurgad ja motivaatorid on tegelikult erinevad. Reformi sihtgrupp on nüüdseks juba rohkem kui kahe aasta jooksul panustanud reformi ühe seaduse – töövõimetoetuse seaduse ettevalmistamisse, aga ka laiemalt reformi, tuues eri kohtades ja järjepanu välja kitsaskohti, väljendanud ootusi, selgitanud vajadusi ning andnud soovitusi, kuidas asju parimal moel korraldada.
Sõna "reform" – ma vaatasin ÕS-ist, mida see õieti tähendab. ÕS ütleb, et see on midagi suurt – see on ümberkorraldus, uuendus. See on ka riigivõimu tehtav muudatus, mille korral asendatakse vananenud ja arengut pidurdavad seadused, institutsioonid ja, mis väga tähtis, ka praktika uuega.
Töövõimereformi tuleb vaadata tervikuna, jätmata tähelepanu alt välja sotsiaalkindlustussüsteemist väljapoole jäävaid valdkondi, millel reformi lõpptulemuse seisukohalt on märkimisväärne tähtsus. Ilma tervikut nägemata ning eri teemasid samale lauale panemata ei ole kuidagi võimalik edu saavutada. Kuid siiani oleme keskendunud liialt ühele eelnõule. Me pole tegelikult rääkinud teistest reformi tahkudest, nagu ennetavad tegevused, hariduse kättesaadavus puuetega inimestele, tööandjate motivaatorid, tervishoiuteenused, hooldajate koormus ning ühiskonna suhtumine.
Täna on teie laual kaks eelnõu. Töövõimetoetuse seaduse eelnõuga on tegeldud tõesti pika perioodi jooksul ning sihtgrupil on olnud võimalus kaasa rääkida ja panustada. Tuleb öelda, et tõesti väga paljude eelnõu kohta tehtud ettepanekutega on arvestatud. Samas peab nentima, et kõik ideed ei ole kahjuks toetust leidnud. Toon ühe näite: inimest ei pea karistama niigi väikese toetuse äravõtmisega, kui ta rikub kas või üks kord kehtestatud aktiivsusnõudeid. Praegu riik ju ütleb, et tööealised osalise töövõimega inimesed on kohustatud olema aktiivsed. Kuid kas riik on selle nõude täitmiseks piisavalt loonud vajalikke eeltingimusi?
Reformi selgrooks on töövõime hindamine. Inimeste tugevate külgede otsimine on ajakohane lähenemine jõustavas klienditöös ning kindlasti õigem kui senine tervisekahjustusekeskne lähenemine. Kuid ükski metoodika, kui see teisest riigist üle tuua, ei pruugi päris hea olla. Me vajame aega, et teiste maade kogemusi tõsiselt piloteerida ja valideerida ning asi ongi selles, et seda ei ole siiani tõsiselt tehtud. See on üks põhjus, miks inimesed on kriitilised. See muudab kõike – see muudab toetust, see muudab inimese sissetulekuid, see ütleb, kas sa pead aktiivne olema või mitte. Iga inimese jaoks on kulla väärtusega iga euro ning puudega inimesed on väga kergesti haavatav sihtgrupp, keda on võimalik ühiskonnas väga väikeste ja väga lihtsate sammudega isoleerida.
Kahjuks ei saa sugugi kiita teist Riigikokku jõudnud seaduseelnõu ehk sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse eelnõu, mis reguleerib sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenuste osutamist ning tehniliste abivahendite eraldamist. Me ei ole sugugi kindlad, et me saame aru, mida see tegelikult tähendab. Samas tuleb kahetsusega tunnistada, et kolmas eelnõu, mis reformi algusetapis oli samuti plaanis reformiseaduste paketti lülitada, on jäänud täiesti toppama ning pole ministeeriumist edasi liikunud. Ma räägin kohalike omavalitsuste osutatavate sotsiaalteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise eelnõust. Aga just see eelnõu on reformi käivitamise seisukohalt võtmetähtsusega. Küsimusele, millal on plaanis nimetatud eelnõuga edasi liikuda, anti mulle sotsiaalkomisjonis vastus: kevadel 2015. Kahjuks ei anna selline asjade käik kuidagi põhjust kindlustundeks, et riigil on suur tahe ühe olulise eelnõuga kiiresti edasi liikuda.
Lihtne on jõuda taas nn nõiutud küsimuse juurde, sest riik ei saa ometi sekkuda kohaliku omavalitsuse autonoomiasse ja tegelikult on see niikuinii juba praegu nende ülesanne. See on juba nii pika ajalooga küsimus, et asjaomastest väidetest on kadunud igasugune tõsiseltvõetavus. Palli veeretatakse ühest nurgast teise, aga need inimesed peaksid ju olema riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all.
Kui KOV ütleb, et neil pole raha vajalikus mahus teenuseid osutada, siis euroopalikust sotsiaalpoliitikast lähtuvalt on abivajaja abistamine siiski riigi ülesanne. Riigi ülesanne on korraldada teenuste osutamine, sest inimesed ei tohi selle all kannatada, et üks omavalitsus ei ole kahjuks võimeline teenuseid osutama. Puuetega inimeste jaoks on aga omavalitsuste pakutavad teenused tööturule pääsemise ning seal püsimise võtmeküsimus. Ilma selleta, et oluliselt paraneks selliste sotsiaalteenuste nagu invatransport, tugiisik, isiklik abistaja, viipekeele tõlk ja muudegi teenuste kättesaadavus, on väga suur oht, et seaduses seatud õiged eesmärgid jäävad vaid unistuseks.
Reformi nõrgim lüli on seega kohalik omavalitsus ja selle osutatavad või osutamata jäävad teenused. Ilmselgelt on vaja riigi jõulist sekkumist ning otsustamist, millised teenused peavad olema ilmtingimata tagatud kas riigi või kohaliku omavalitsuse poolt ja millised on soovituslikud. Võib-olla ongi tulevikus mõistlik tuua teatud teenuste osutamine riigi tasandile, kui neid pole näiteks mõistlik subsidiaarsuse printsiibist lähtuvalt osutada omavalitsuse tasandil. Näiteks võib tuua viipekeele tõlkimise teenuse.
Teiseks valuküsimuseks saab suure tõenäosusega, arvestades meie tööturu iseloomu ja tööturupoliitikat, just töökohtade leidmine. Tööandjad peavad olema motiveeritud. Aga praegu me ei näe seda mehhanismi, mis neid motiveeriks. Need tööealised inimesed, kes on võimelised ja valmis tööd tegema, suures osas juba teevad seda, sest töövõimetuspension ei taga elamisväärset elu. Need, kes saavad, juba töötavad, ka ilma sunnimeetmeteta.
Puudega inimesed, kes pole lõplikult heitunud, tahavad tööl käia. Kuid taas, selleks on vaja luua näiteks astmeline liikumise võimalus. Kõigepealt tööturule või koolist tööturule. Kui inimene on omandanud hariduse, käinud neljas eri koolis – sest muud pole teha, tööle ei saa –, siis selleks, et vältida koju voodi äärele istuma jäämist, peaks tal olema võimalik kõigepealt minna näiteks kaitstud töökohale, sealt edasi toetatud tööle, avatud tööturule jne. Töövõimereformil on maailmavaateline külg.
Ja lõpetuseks. Puudega inimesed on valmis panustama olukorra parandamisse. Me kõik saame aru, et niimoodi enam jätkata ei saa, on vaja muutusi. Me tahame, et reformi ettevalmistamiseks ja ellurakendamiseks kasutatav raha kulutataks eesmärgipäraselt, kuid seejuures ei tohi kiirustada, selleks on vaja võtta aega. Seda enam, et praegu tunnevad ju kõik survet ning puudub kindlustunne, mis saab edasi. Ja mida päev edasi, seda rohkem kinnistub arvamus, et seatud eesmärk – seadus soovitakse jõustada 2016. aastaks – on ebareaalne, sest reformi õnnestumise eeldustega aktiivselt ei tegelda.
Soovin teile tarkust õigete valikute ja otsuste tegemiseks, et me hoolekandeliselt lähenemiselt jõuaksime heaolupõhisele! Aitäh!