Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit.

Austatud Riigikogu! Vabariigi President on oma 3. novembri otsusega nr 516 nimetanud Maris Lauri rahandusministriks. Meie tänane esimene ülesanne on kuulata ära Maris Lauri ametivanne, kuna muidu ta ei saa ministrina tööle hakata. Palun, Maris Lauri!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Nüüd on eelnõude ja arupärimiste üleandmise aeg. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu ja esitab seitse Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu; teiseks, rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister Urmas Kruuse. Kolmandaks, seadme ohutuse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister Urve Palo. Neljandaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel väljaõppe- ja nõustamismissioonil Afganistanis" eelnõu; viiendaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liidu rahvusvahelise sõjalise peakorteri töös" eelnõu; kuuendaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi koosseisus" eelnõu; seitsmendaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil ja ÜRO rahutagamismissioonil Malis" eelnõu; kaheksandaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude koosseisus" eelnõu; üheksandaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" eelnõu; kümnendaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu. Eelnimetatud seitsme eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Sven Mikser. Aitäh!

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse ning vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Te mäletate, et suvel sai siin saalis kiiruga läbi surutud ridamisi maksutõuse, üks neist puudutas majapidamisi, kes saavad toasooja kerget kütteõli kasutades. Toona käidi välja lubadus, et kuna neid majapidamisi tabab 38%-line küttekulude kasv, siis töötatakse välja teatav kompensatsioonimehhanism, mille abil nad saavad oma küttesüsteemi välja vahetada. Nüüdseks on selge, et piisavat raha KredExis kõigis nendes 1000 või 2000 majapidamises – täpsed arvud puuduvad – küttesüsteemi koheseks ümberehitamiseks ei ole. Samuti ei ole mõeldud selle peale, et Eestis on sadu kortereid majades, mille kütmiseks kasutatakse seda kütteõli. Meieni on jõudnud mitme kortermaja abipalved – näiteks täna saime ühe palve kortermajast, kus on 25 korterit –, kus väidetakse, et see hinnatõus tähendab neile järgmisel kütteperioodil umbes 10 000 euro suurust lisaväljaminekut. Lisaks on Eestis ridamisi omavalitsusi, kelle hoonetes, millest paljud on näiteks lasteaiad, kasutatakse sama kütust. Hinnatõusu kehtestades on planeeritud, et omavalitsuste arvel võiks aktsiisi laekuda umbes miljon eurot rohkem. Selle mõju leevendamiseks ei ole mitte midagi ette võetud, kuigi see on liiga kiire hinnatõus nii kodumajapidamistele kui ka omavalitsusele. Seetõttu teeme ettepaneku see hinnatõus vähemalt ühe aasta võrra edasi lükata. Aitäh!

Lauri Luik, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon algatab rahvusooperi seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega soovime muuta rahvusooperi seadust rahvusooperi nõukogu liikmete kinnitamise, nende volituste tähtaja, nõukogu liikmete vastutuse ning nende töö tasustamise osas. Samuti täpsustame rahvusooperi peadirektori kui juhtorganiga sõlmitava lepingu liiki ja sisu ning peadirektori vastutust. Eelnõu eesmärk on viia rahvusooperi seadus kooskõlla muutunud seadustiku ja avalik-õigusliku juriidilise isiku tegutsemise heade tavadega ning tagada selle abil rahvusooperi selgematel alustel juhtimine. Aitäh!

Olen juhatuse nimel vastu võtnud 12 eelnõu. Nende menetlusse võtmise otsustab juhatus Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Järgmisena on meil vaja kinnitada seitsmenda töönädala päevakord.
Austatud Riigikogu, teen ettepaneku kinnitada Riigikogu VIII istungjärgu seitsmenda töönädala päevakord. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud. Äsja kinnitatud päevakorra järgi on meil kõigepealt kavas arupärimistele vastamine.

Esimese arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Mihhail Korb, Enn Eesmaa, Mailis Reps, Marika Tuus-Laul, Valeri Korb, Vladimir Velman, Peeter Võsa, Eldar Efendijev, Kalev Kallo, Urbo Vaarmann, Viktor Vassiljev, Siret Kotka ja Kadri Simson. Arupärijate nimel võtab sõna Mihhail Korb. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Austatud peaminister! Esitan Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimise talentide väljarände kohta. Maailma Majandusfoorum avaldas septembri alguses uue konkurentsivõime tabeli, milles Eesti on 144 riigi võrdluses 29. kohal. Tõus võrreldes möödunud aastaga on küll kolm positsiooni, kuid endiselt leiab valdkondi, kus Eesti on viimaste seas. Erilist muret valmistavad Eesti riigi võime meelitada siia talente ning võime talente ka hoida. Nimetatud kategoorias leiame Eesti alles mõne koha eespool 100. positsiooni.
Ajude äravool ning üldse elanike lahkumine parematele jahimaadele välismaal on olnud tõsine probleem juba aastaid. Näiteks 2013. aasta andmetel rändas Eestisse veidi üle 4000 inimese, Eestist välja aga koguni 10 700 inimest, mis tähendab, et 2013. aasta välisrändesaldo oli negatiivne enam kui 6500 inimese võrra.
2010. aasta oktoobris algatas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda projekti "Talendid koju!", mille abil püüti viia välismaale õppima või tööle läinud noori kokku Eesti tööandjatega, et väliskogemustega noored tuleksid tagasi Eestisse. Projekti raames korraldatud uuringu andmeil soovis 2010. aastal 89% pikemat aega välismaal elavatest või töötavatest noortest Eestisse tagasi tulla, kui nad saaks head elatustaset võimaldavat töötasu ja sobiliku töökeskkonna. Projekt kuulutati lõppenuks 2012. aasta sügisel, mil pärast kahe aasta pikkust tegevust oli Eestisse naasnud vaid 27 kodumaalt lahkunut. Seoses sellega on meil ministrile mitu küsimust, millele soovime sisulisi vastuseid. Aitäh teile!

Arupärimisele peab vastama peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie arupärimisele talentide rände kohta.
Esimene küsimus: "Milliseid meetmeid on valitsusel plaanis rakendada, et lõppeks talentide väljaränne? Kuidas plaanite Eestis koolitatud spetsialiste siin ka hoida?" On loomulik, et noored inimesed käivad mujal maailmas kogemusi ja teadmisi otsimas ning ka saamas. Paratamatult jäävad mõned inimesed ka mujale elama, nii nagu tullakse Eestisse, et siia jääda. Me ei saa kedagi siin vägisi kinni hoida, sest see ei käi avatud maailma ja demokraatia põhimõtetega kokku. Küll aga on meie ülesanne luua tingimused selleks, et meie talendid jääksid Eestisse või tuleksid peale enda täiendamist välismaal kodumaale tagasi. See on loomulikult seotud eeskätt sellega, et siinne ühiskond ja ettevõtted peavad pakkuma meeldivat elamiskeskkonda, eneseteostuse võimalusi, mõistagi ka head sissetulekut. Loomulikult oodatakse ühiskonnalt samuti avatust ja tolerantsust, isegi seda, et inimesed oleksid rõõmsamad. Kõik need tegurid on ühel või teisel moel olulised. Heal ärikeskkonnal ja sellel, et Eesti ettevõtetel läheb hästi, on oluline osa eneseteostuse võimaluste pakkumisel.
Teine küsimus: "Lähtudes Maailma Majandusfoorumi vastavaldatud konkurentsivõime tabelist ei suuda Eesti meelitada talente. Kas valitsusel on välja töötatud motivatsioonipaketid, mis meelitaksid siia nii uusi talente kui ka varem siit lahkunuid? Kui jah, siis millised?" Eesti on seni teinud juba päris palju, et töötajaid siia meelitada ja siin hoida. Lisandumas on ka uusi ja komplekssemaid programme. On tehtud ka muudatused välismaalaste seadusse, mis on lihtsustanud tippspetsialistide, teadlaste, õppejõudude, tudengite ning nende pereliikmete Eestisse õppima, tööle ja elama asumise tingimusi. Veel valmistatakse praegu ette muudatusi, et võimaldada lihtsamat üleminekut ühelt elamisloa liigilt teisele, näiteks selleks, et parimad välistudengid saaksid oma tööelu alustada just Eestis. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis töötatakse välja tegevuskava, mis seostub mitme juba olemasoleva strateegiaga ja mille osised on juba mitmes varasemas programmis kirjeldatud. Nüüd tahetakse sellele teemale terviklikult läheneda. Konkreetses plaanis, kui vaid mõned tegevused esile tuua, võiks nimetada meie kõrghariduse rahvusvahelise tutvustamise strateegiat, mille eesmärk on, et Eesti ülikoolidesse tuleks õppima rohkem välismaalasi. Üliõpilaste seast on loomulikult kõige lihtsam leida neid nn talente, keda kaasata Eesti majandusse ja teadusse. Nii välisüliõpilaste kui ka teiste sisserännanute jaoks on mõeldud praegu väljatöötamisel olev kohanemisprogramm, mis aitab Eestisse tulnutel kohaneda siinse eluga. Selle programmiga saavad liituda ka tagasipöördunud eestlastega kaasa tulnud või seda teha soovivad teiste riikide kodakondsusega perekonnaliikmed.
Kolmas küsimus: ""Talendid koju!" projekti raames sõnasid noored, et naaseksid Eestisse, kui siin oleks võimalik saada head elatustaset võimaldavat töötasu. Reformierakond lubas seitse aastat tagasi viia Eesti 15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka, mis kindlasti tähendaks ka jõudmist soovitud elatustasemeni. Kui reaalseks peate teie ministrina seitse aastat tagasi sõnastatud lubaduse täitumist?" Töötasu suurus sõltub sellest, mida Eesti ettevõtted toodavad ja kuidas nad seda teevad. Töötasu saab kasvada üksnes koos tootlikkuse kasvuga ning selleks tuleb ettevõtetel loomulikult uuendada tootmist ja toodangut ning investeerida. Valitsus saab ettevõtteid aidata sellega, et meie ärikeskkond oleks võimalikult atraktiivne ja meie haridus võimalikult hea tasemega. Seda on teinud ka varasemad valitsused ja tehakse kindlasti ka edaspidi. Ma mõistan teie kiusatust ironiseerida seitsme aasta taguse valimisloosungi üle, mis, nagu valimisloosungid ikka, on teatud mõttes lihtsustatud. Aga kui me võtame selle loosungi eesmärgi, et Eesti elatustase tõuseks, et Eesti inimesed saaksid samaväärset palka, kui saadakse Euroopa jõukaimates riikides, siis ma usun, et see eesmärk ei ole mitte kuhugi kadunud. Kindlasti me peame edaspidigi pingutama selle nimel, et Eestis tõuseks elatustase kiiremini kui teistes Euroopa riikides. Võtame näiteks viimased kümme aastat: sama ajaga, kui Eestis on inimeste palgad suurenenud 119%, on need Soomes ja Rootsis kasvanud 30–40%. Me oleme kümne aastaga astunud väga pika sammu lähemale Soome ja Rootsi elatustasemele. Mina olen küll seda meelt, et selle asemel, et ironiseerida kunagiste konkreetsete valimisloosungite teemal, võiksime ühiselt mõelda, millised sammud aitaksid Eesti kiiremini Euroopa kõige jõukamatele riikidele lähemale. Tegelikult see, kas me oleme tulevikus viie esimese või näiteks kümne esimese hulgas, ei ole esmatähtis. Esmatähtis on see, et selle eesmärgiga kaasneks Eesti inimeste palkade ja pensionide tõus. Selle nimel tasub jätkuvalt pingutada.
Neljas küsimus: "IRI-i liige, ettevõtja Priit Alamäe pakkus mõned nädalad tagasi Postimehes välja, et Eestis võiks koduabiliste-lapsehoidjate palgad vabastada kõigist maksudest ja avada oma tööturu ses osas ka aasialastele. Kui potentsiaalseks võimaluseks peate selliste "talentide" sisserännet?" Ma ei arva, et Eesti esmane väljakutse võiks olla meelitada siia uusi vähekvalifitseeritud töötajaid. Meie eesmärk peaks olema pigem mõneti vastupidine ehk siis töötajate kvalifikatsiooni tõstmine, selleks et tagada paremad töövõimalused ja sissetulekute kasv Eestis tervikuna. Ma usun, et see Priit Alamäe artikkel oli kirjutatud eeskätt selleks, et algatada diskussiooni nende teemade üle, ja sellisena tuleks seda ka võtta. Ma millegipärast ei usu, et ta seda väga tõsiselt mõtles, et nüüd peaks hakkama massiliselt madala kvalifikatsiooniga inimesi Eestisse meelitama. Aitäh!

Peaministrile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Siin tuli järjekordselt jutuks lugu viiest edukaimast riigist. Mind on see ammusest ajast huvitanud. No me saame aru, et pole võimalik ette saada Saksamaast, Prantsusmaast, Inglismaast ja näiteks Rootsist, aga kelle nende viie seast kavatseb siis Eesti välja süüa, kas Soome või Taani või Luksemburgi? Ütelge, palun, kes see on, kelle me sellest viisikust välja sööme? Huvitav oleks kuulda.

Palju olulisem kui koht edetabelis on see, et tõuseks Eesti inimeste elatustase, et kasvaks Eesti ettevõtete tootlikkus ja seeläbi ka makstavad palgad, palkadelt kogutav maksutulu ning sedakaudu ka pensionid ja sotsiaaltoetused. Soome, kui ma nüüd peast pakun, on Euroopas kuskil esikümne piirimail. Ma usun, et Soome elatustase on selline, mille poole meil tasub püüelda küll. Seda enam, et enne teist maailmasõda, enne Nõukogude okupatsiooni oli Eesti elatustase Soome omaga väga sarnane. Me ei olnud ka Rootsist väga palju maas. Mina küll ei arva, et me ei oleks sedavõrd võimekad, sedavõrd targad, sedavõrd töökad, et meie elatustase ei võiks jõuda põhjanaabri Soome omaga võrreldavale tasemele ka tänapäeval. Miks me peaksime endale seadma madalamaid eesmärke?
Aga kuidas seda saavutada? Selleks me peame olema valmis tegema mingeid asju veel paremini kui Soome. See on erakordselt raske ülesanne, sest kuigi viimased aastad on Soomeski olnud majandusseisaku ja kohati isegi majanduslanguse aastad, on meie naaber teinud viimastel aastakümnetel väga palju asju väga hästi. Haridus, avatus uuele tehnoloogiale – on väga mitu asja, mille poolest Soome on eeskujuks paljudele riikidele. Meie ülesanne on teha midagi veel paremini. See ei juhtu iseenesest, ei realiseeru ilma pingutamata, aga selle poole võiks püüelda pidevalt ja ühiselt.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Eestil ei ole eriti palju ressursse – seda tingib geograafiline asukoht ühelt poolt ning väike inimeste arv teiselt poolt. Kõik meie ressursid on küllaltki piiratud. Kohtumistel koolides, eriti vesteldes gümnasistidega ma küsin neilt, kuidas nad oma eluprognoose teevad. Selline huvi on mul olnud juba mitu aastat. Enamik nendest ütleb, et prognoose tehes nad näevad oma elu väljaspool Eestit. See on fakt, selles väites ei ole irooniat. Siit minu küsimus: kuidas te hindate, kas riik ei võiks ikkagi aste-astmelt midagi ette võtta, sest muidu kümne aasta pärast pole enam kellegagi rääkida? Ma ei pea praegu silmas statistikat, ma räägin sellest, mis mõjub.

Aitäh! Teie aeg on läbi.

Tõsi, Eestis ei tule maa seest naftat ja gaasi, mis on mõnes riigis majanduse toimimise teinud palju lihtsamaks kui nendel riikidel, kes peavad muul moel tagama, et tootlikkus kasvab, et majanduses on innovatsioon jne. Aga päris ilma ressurssideta ei ole ka meie riik. Põlevkivi on täiesti arvestatav kodumaine vara, mille potentsiaal tootlikkuse kasvatamisel on suur. Praegu läheb meil aga valdav osa põlevkivist lihtsustatult öeldes otse ahju. Kui sellest teha õli ja seda tulevikus rafineerida ka nii, et sellest toodetakse diislikütust – selleks annab võimaluse eelmisel nädalal sõlmitud kliimakokkulepe Euroopa Ülemkogus –, siis see tähendab seda, et iga tonn, iga tükk põlevkivi saab kolm korda rohkem lisandväärtust. Me saame kolm korda rohkem sellestsamast põlevkivist, mis meil maa sees on, ilma et me kaevandaks rohkem kivi. Me saame sealt raha rohkem ja tänu sellele loomulikult saame maksta ka kõrgemaid palkasid – õigemini seda saavad teha need ettevõtted, kes oma tootmist täiustavad. Nii et maavara on meil olemas.
Teine korralik ressurss, mis meil on, on enam väärt kui mis tahes maavara – see on meie tarkus. Tänapäeva maailmas ei ole nii, et majanduse käekäik sõltub ainult maavaradest. Väga palju sõltub sellest, kui haritud, kui avatud, kui uuendusmeelsed on inimesed. Selles mõttes ei ole sugugi halb, kui Eesti noored käivad ja täiendavad ennast ka teistes riikides ning saavad laiema hariduse, õppides mõnes teises koolis ka peale Eesti koolide, kuigi ka Eesti koolid on heal tasemel. Teistes koolides õppimine ei ole asi, mida me peaksime taunima. Samas oleks hea, kui noortel oleks ettevõtlikkust tulla Eestisse tagasi või mõelda globaalselt, olla maailmakodanikud, nagu paljud noored juba on, ja luua ettevõtteid, mis loovad tasuvaid töökohti.
Mõned on siin püüdnud naeruvääristada start-up ettevõtteid või vastandada neid ettevõtetele, mis valdavalt tegutsevad traditsioonilisel moel. Mina arvan, et nende alavääristamine, naeruvääristamine või alahindamine on suur viga. Ka vastandamine traditsiooniliste sektoritega on suur viga, sest nii nagu traditsioonilistel sektoritel – kas või selsamal põlevkivitööstusel – on oma kindel koht Eesti majanduses, nii on ka nendel nn start-up'idel, millest mõned on juba jõudnud kümnete miljonite eurode väärtuseni, mõned aga koguni sadade miljonite eurode väärtuseni. Kokku on neil Eestis juba vägagi arvestatav töötajaskond, mitmed neist kasvavad pöörase kiirusega ja need on minu meelest kohaks, kus Eesti noored talendid saavad end realiseerida. See võimalus pole loomulikult mitte ainult noortel, aga kui vaadata keskmist vanust nendes ettevõtetes, siis näeme, et need kipuvad olema väga noored kollektiivid.
Et ettevõtlikkust oleks veelgi rohkem, on meil ühelt poolt vaja rohkem panustada vastava valdkonna haridusse, sh IT-haridusse. Mul on väga hea meel, et Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž asub avama IT õppesuunda. Ma arvan, et ka selles on väga suur potentsiaal, kui Ida-Virumaa noored õpivad IT-d.
Loomulikult on vaja selleks, et kõik need asjad juhtuksid, ka edulugusid. Edu sünnitab uut edu. See, et Eestis on olnud üks globaalne edulugu – Skype –, on andnud väga paljudele Skype'i endistele töötajatele, aga ka teistele tunde, et see on võimalik. On võimalik teha Eestis oma ajudega, ilma maavarasid kasutamata midagi väga suurt ja globaalset. Ilmselt ei ole juhuslik, et ka näiteks TransferWise'i asutajate või töötajate seas on inimesi Skype'ist. Ka teiste suurte edulugude puhul, millel on potentsiaali veel oluliselt kasvada, on tegu ka Skype'i inimestega. Järgmisena on päris arvestatava tasemeni jõudnud GrabCAD. Ja ka GrabCAD-i edu sünnitab kindlasti uut edu jne, jne. Ma usun, et Eestis on noortel inimestel väljavaateid küll, seda enam, et me ise ju teame, et Eesti on maailma kõige parem koht elamiseks.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Eelmisel nädalal saatis põllumajandusminister Padar siseminister Pevkurile kirja, kus ta palus analüüsida, kuidas oleks võimalik Eestisse tuua odavamat tööjõudu. Ma tuletan teile meelde, et Võrumaal on tööpuudus kasvanud aastaga 10% ja ulatub 17%-ni. Kas me tulevikus hakkame eelistama võõrtööjõudu oma töötutele inimestele?

Aitäh! Ei, ma ei arva, et see nii peaks olema, pigem vastupidi. Eestis on küll tööpuudus tunduvalt vähenenud, seejuures väga kiiresti vähenenud ja see on märksa väiksem kui Euroopa Liidus keskmisena, sh ka väiksem kui eurotsoonis keskmisena. Aga meie hulgas on veel üksjagu inimesi, kes on tööturult eemal, ja nende hulgas on palju ka töövõimetuspensionäre, kes soovivad tegelikult tööd teha. Ma arvan, et meie endi seas on lisatööjõu potentsiaal täiesti olemas, sh ka nende inimeste näol, kes töövõimetuspensionärina praegu tööl ei käi, aga kellel on huvi tööd teha. Veelgi enam, meie hulgas on ka inimesi, kes jäävad pensionile enne seda, kui pensioniiga käes, kuigi tervis võimaldaks veel tööd edasi teha ja nad ka ise tahaksid jätkata, aga nad kas kvalifikatsiooni tõttu või muul põhjusel seda teha ei saa. Meil on võimalik neid aidata. Ka saame anda selge signaali, et needki inimesed, kellel on pensioniiga käes, aga kelle tervis võimaldab töötamist jätkata ja kes ise soovivad jätkata, on tööturul oodatud. Me ei taha ka neid tööturult eemale tõugata. Kuna Eesti rahvaarv ei kasva, peab meil tahes või tahtmata selleks, et saavutada oma majanduslikke eesmärke, tööturul osalejate osakaal suurenema. Just sel viisil, et me avame enda töökohad, võttes avatud meelel oma kollektiivi vastu inimesi, kes ühel või teisel põhjusel tööturult eemal on, aga tahaksid tööd teha. Neid inimesi on Eestis palju.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Selline küsimus. Oma sõnavõtus te väga palju rääkisite haridusest, panustasite sellele, et kui on hea haridus, siis tulevad siia ka head spetsialistid. Aga mida teha nende inimestega, kes on juba haridust saanud, sh välismaal, ja kes on läinud sinna, kus on paremad võimalused, kus saab leida paremat tööd ja kus antakse munitsipaalkortereid nagu Soomes, millest te mitu korda rääkisite? Mis teha nende täiskasvanud inimestega, kes tahavad Eestist ära minna? Kuidas neid Eestis hoida ja siia tagasi tuua?

Kõiki neid, kes näevad endal karjäärivõimalusi välismaal, ei pea me vägisi kodumaal hoidma või siia tagasi tooma. Eesti on avatud riik. Kui meie lapsed peaksid kunagi tahtma töötada mõnes globaalse haardega ettevõttes, siis ei saa seda takistada. Isana mul oleks muidugi maru tore, kui mu tütar oleks kogu aeg siinsamas kõrval, aga vaadates natuke suuremat pilti, ma pigem toetaks tema soovi leida väljakutseid ka mujalt maailmast. Selles ei ole midagi halba. Minu pinginaaber on omandanud Londonis magistrikraadi peale seda, kui ta Tartu Ülikoooli juurateaduskonna lõpetas. Nüüd on ta mitu aastat töötanud maailma suurimates advokaadibüroodes. Ta ei ole minu arvates kuidagi vähem Eesti patrioot kui mõni inimene, kes Eestis töötab. Tema jaoks on olnud see väga suur karjäärivõimalus. Ma ei arva, et me peaks ta vägisi tagasi tooma Eestisse, kus selliseid karjäärivõimalusi ei saa puhtalt riigi väiksusest tulenevalt olla. Meil pole probleem mitte see, et noored leiavad endale tööalaseid väljakutseid välismaal, pigem on probleem see, kui inimesed peavad Eestist minema mujale tööle seetõttu, et siin ei ole tasuvaid töökohti. See on põhiline probleem, millega tuleb tegelda, mitte sellega, et kõrgelt haritud inimesed saavad piiri taga tööd maailma parimates ettevõtetes. Selle pärast me ei peaks muretsema.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Mina küsin seda, mida on võimul olnud Reformierakond teinud selleks, et inimesed ei tahaks siit nii massiliselt ära minna. Lahkub ju palju ja kui me vaatame Statistikaameti arve, siis võib arvata, et järgmise mõnekümne aasta jooksul läheb ära veel suurem hulk. Olukord on päris sünge, Eestimaa jääb tühjaks. Ja ära lähevad just noored pered. Mida te konkreetselt olete ette võtnud, et inimesed ei tahaks siit ära minna?

Statistikaameti näitajate põhjal tulevikuprognoosi teha ei ole võib-olla kõige mõistlikum. Kui te vaatate Statistikaameti arve, siis näete ikkagi mineviku peegeldust. Ja te näete ka seda, et aasta-aastalt on majandusliku sunni tõttu Eestist lahkujate osakaal vähenenud ja tagasiränne suurenenud. Samas soovitan Statistikaameti arvude kõrval vaadata väga ülevaatlikke rändeuuringuid, neid on tehtud kolme aasta tagant: 2010. aastal ja 2013. aastal. 2013. aasta uuring oli palju positiivsemate sõnumitega, kuna näitas selgelt, et tööpuuduse vähenemine ja palkade tõus on Eestis märkimisväärne. Muuseas, viimase paari aasta jooksul on meie palgad kasvanud kiiremini kui kuskil mujal Euroopas ja loodetavasti kasvavad ka paaril järgmisel aastal. See trend on märkimisväärne ja see on inimeste jaoks oluline. Tänu palgakasvule ja tööpuuduse vähenemisele on Eestis kahanenud nende inimeste osakaal, kes peavad töötama oma kodust eemal.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Teie varasem koalitsioonikaaslane Tõnis Lukas ütles, et inimesed, kes Eestist lahkuvad, on mugavus- ja osalt ka lodevuspagulased. Kas te jagate tema arvamust ja kui ei, siis miks?

Ei, ma ei jaga seda arvamust.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mainisite seda, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis käib töö, et koostada strateegiline dokument. Ma mõtlen, et me oleme juba ühe põlvkonna võrra aega kaotanud. Aga minu küsimus on selline, et kui see dokument saab valmis, siis mis seal peale majanduse arengu peab veel kirjas olema.

Sellest dokumendist ei maksa nüüd ka kogu maailma muutvaid otsuseid oodata ehk sellele ei saa kõiki maailma lootusi rajada. See on lihtsalt üks raamistik, kus on kirjas riigi plaanitavad tegevused konkreetse sihtgrupiga. Ma arvan, et palju enam kui mõni konkreetne arengukava mõjutab inimeste otsuseid ikkagi see, millised on nende eneseteostuse võimalused Eestis, milline on palgatase, kui suur on tööpuudus. Kindlasti on mõju ka sellel, kui suur on ühiskonna üldine tolerantsus. Ma tean inimesi, kes on Eestist ära kolinud mitte niivõrd palga pärast, vaid just seetõttu, et nad tahavad elada ühiskonnas, kus on rohkem sallivust. Ma loodan, et nad tulevad tagasi õige pea. Loodan, et Eesti tõesti muutub sallivamaks, et meil hakatakse üksteist aktsepteerima. Meid on vaid 1,3 miljonit inimest ja meil on vaja üksteisest rohkem lugu pidada, mitte ükskõik mis tunnuse järgi üksteisele vastanduda.
Samas on kindlasti õige, et kõige olulisem pragmaatiline kaalutlus on ikkagi seotud sissetulekuga. Nii nagu Maslow' väärtuste hierarhia meile ütleb, põhivajadused peavad olema rahuldatud. Söök peab olema laual, kindlustunne perele peab olema tagatud. Kindel ja piisav sissetulek aitab seda kõige paremini tagada. Seetõttu olen ma seda meelt, et me ei peaks Eestis kehtestama astmelist tulumaksu, et kõrgemaid palkasid enam maksustada. Ka ei tohiks me Eestis maksukoormuse lisamisega pidurdada siin töökohtade loomist. Need asjad on kõik omavahel seotud. Me peame pingutama selle nimel, et Eesti ettevõtluskeskkond oleks võimalikult atraktiivne, et siin loodaks töökohti. Aeg-ajalt on Stenbocki maja juures piketid selleks, et me pankasid kuidagi rohkem maksustaks. See võib ju tunduda õige ja populaarne mõte, aga ega need pangad ei pea siin olema, nad võivad ka Eestist ära minna, kui tunnetavad, et siin tehakse neile liiga. Nad ei pea siin töökohti looma, nad ei pea siin teenitud kasumilt dividende maksma. See ei ole nii, et ettevõtted tormavad siia ja meie peame vaatama, kuidas neile võimalikult suur maksukoorem peale suruda. Ei ole nii. Me peame rahvusvahelises konkurentsis looma atraktiivse keskkonna ning inimesi ja ettevõtteid siia meelitama.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, peaminister! Avan läbirääkimised. Heimar Lenk, palun!

Aitäh sõnaõiguse eest! Mida siis öelda pärast peaministri esinemist? See esinemine oli üsna pikk, kestis peaaegu terve tunni. Mida me kuulsime? Mida me teada saime ja mis nüüd paremaks läheb? Mina isiklikult ei saanud teada mitte midagi. Ma ei kuulnud mitte ühtegi lootustandvat konkreetset lubadust, et nüüd hakkame tegema niimoodi. Mulle meenus, teate, et usulahkude ninamehed peavad selliseid kõnesid, et kallid mõttekaaslased, viie aasta pärast saabub paradiis ja meil läheb kõigil elu heaks. On ju peaministril mõttetu tulla siia saali ette ja öelda, et kui me tõstaksime tööviljakust, vaat siis läheks hästi. Kui me looksime uusi töökohti, siis tuleksid talendid tagasi. Kui me tõstaksime palka, siis tuleks noori mehi meile tööle. Mis tähendab "kui me tõstaksime"? Reformierakond on aastaid Eestis võimul olnud. Sisuliselt on väljarände sünnitanud oravate partei, mitte keegi teine. Valijad on teda usaldanud ja seda usaldust tuleb õigustada, vastutades riigi valitsemise eest.
Võtame kätte täna meieni jõudnud Riigikontrolli aastaaruande. Mida see ütleb? Üks esimesi lauseid on see, et eestlaste unistused, eestlaste lootused pole täitunud. Peaminister ei rääkinud meile sellest, miks meie unistused pole täitunud, miks meie lootused ei ole täitunud. Seda aga peaks ta tegema, selleks on ta valitsuse esindaja. Ta peaks meile ütlema, miks on asjad niimoodi läinud.
Ennustatakse, et lähiaastate jooksul lahkub aastas Eestist 10 000 inimest, isegi ligi 11 000. Meid, eestlasi, on aga alla miljoni! Veel mõned aastad seda tendentsi ja veel mõned aastad sedasama võimu, Reformierakonna võimu, ja me oleme juba nii haavatud, et enam ei kosugi. Meie noored ei taha tagasi tulla. Kes vähegi noortega suhtleb ja rahvaga räägib, see teab, et paljud neist ei kavatse Eestisse elama jääda, kuna mõtet ei ole. Ja ei olegi mõtet! Ma küll ei kutsu kedagi üles lahkuma, aga kui sa oled 22–23-aastane noor mees ja sul on 700-eurone kuupalk, siis ei ole sa võimeline peret looma. Sa ei suuda osta endale eluaset, sa ei suuda abikaasat ja lapsi üleval pidada. Samal ajal on Soomes viimase kahe aasta jooksul kahekordistunud nende eestlaste arv, kes teenivad aastas üle 150 000 euro, see on ca 15 000 eurot kuus. Just ilmus sellesisuline värske Äripäeva uudis. Kus on meil need palgad? Miks peaks eestlased siia tagasi tulema ja kuulama meie noore peaministri Rõivase juttu, et kui me tõstaksime tööviljakust, siis meie elu läheks paremaks.
Reformierakond on ettevõtjate erakond, miks nad pole siis suutnud tööviljakust suurendada? Miks ei ole meil elu paremaks läinud? Miks ei ole tootlus meil sama suur kui Soomes? Mida selleks on tehtud? Tehtud ei ole midagi.
Vaatame, millega valitsus tegeleb. Valitsus tegeleb ettevalmistustega valimisteks, tõstab ümber nuppusid ehk oma mehi ühe koha pealt teisele, varastab teisest erakonnast endale toetajaid, et saada veel kord valijate toetus. Muide, ma kahtlen selle idee mõttekuses sügavalt. Kas valija ikka annab sellele erakonnale toetuse? Vähemalt mina olen kuulnud, et ettevõtjad ei taha enam Eestis Reformierakonna võimu näha. Sellepärast, et see erakond on hävitanud Eesti elu. Midagi pole teha, mu sõnavõtt on kriitiline, aga nii on elu läinud.
Samas võtame paiga, kus on võimul teine erakond – Tallinnas on võimul Keskerakond. Mida ma täna uudistest loen? Tallinna elanikkond on jälle kasvanud, 434 000 inimest elab Tallinnas. Küsime, miks nad siin elavad. Sest siinne võimuerakond oskab paremini majandada, oskab pealinna paremini juhtida kui meie reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas riiki. Selles ongi asi ja siin ei ole mõtet rohkem neid küsimusi arutada. Kui üks ettevõtjate erakond ei saa hakkama ettevõtluse arendamisega Eestis, ilma milleta paremat elu ei tule, siis ei ole midagi rääkida. Tuleb ainult mõelda, et me peame tegema revolutsiooni. Ka Riigikontrolli aruanne ütleb, et Eestis on vaja riigireformi. Mina lisaksin sinna juurde, et on vaja riigireformi ja Reformierakonna võimult taandamist. Aitäh!

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu! Head kolleegid! Austatud härra peaminister! Tegelikult ega me väga teistsugust vastust Taavi Rõivaselt ei oodanudki. Tema stiil on täpselt sama, mis oli Andrus Ansipil, isegi lausete ülesehitus on väga sarnane. Ja vastuste põhisõnum on nimelt see, et riigirahandus on korras, Eestil läheb hästi, kohe jõuame viie või kümne rikkaima riigi hulka ja jõuame Soomele järele, astmeline tulumaks on igal juhul paha, mis siis, et see kehtib maailmas mitmel pool. Niisugused on need vastused alati.
Kui Andrus Ansip kevadel peaministri toolilt lahkus, siis tehti tema tööst kokkuvõtteid. Maaleht tõi 27. veebruaril välja tema puudused. Esikohal selles tabelis oli, et alates 2005. aasta aprillist, kui Ansip ametisse astus, on Eesti kõige suurem probleem olnud väljaränne. Just nimelt Reformierakonna võimu ajal kadusid ju ära viimased piirangud Eesti tööjõu vabale liikumisele Euroopa Liidus. Nüüd on väljaränne muutunud Eesti kõige tõsisemaks probleemiks, mille tunnistamist me siin kahjuks ei kuulnud. Lisaks praktilistele muredele, et meil ei ole maksumaksjaid ja töökäsi ja tarbijaid jne, on see kaasa toonud psühholoogiliselt traumaatilise mõtteviisi, et ei ole mõtet selle riigi heaks pingutada. Maalehe väitel Eesti sureb välja, kui me ei võta seda probleemi tõsiselt. Peaminister nimetas Statistikaameti andmeid mineviku peegelduseks, aga Statistikaamet on väga selgelt prognoosinud, et kui senine trend jätkub, siis Eesti rahvaarv väheneb järgmise 30 aasta jooksul veel 125 000 inimese võrra. Väljarännet peetakse sama suureks väljasuremise ohuteguriks, kui on negatiivne iive. Iibe languse pidurdamiseks on meie riigis üht-teist tehtud – vanemapalk ja lapsetoetuse kasv –, väljarännet aga ei peeta üldse probleemiks. Nagu me tänagi kuulsime – las inimesed lähevad, nad peavadki minema. Varem oleme ministritelt kuulnud, et inimesed lähevad õnne otsima ja see on normaalne. On normaalne, et inimesed lähevad õppima, aga nad võiksid mingil ajal tagasi tulla. Meie probleem on, et nad ei tule tagasi. Ja kõige kurvem ongi, et seda ei ole probleemiks tunnistatud. Praegu me teame, et lähevad keskealised ja lähevad just pere loomise eas noored, kes jäävadki mujale elama. See on Eesti probleem number üks. Mul on väga kahju, et president ei ole sellest n-ö suurt probleemi teinud. Me mäletame, et majanduskriisi aastatel, kui Eesti majanduslangus oli üks maailma suurimaid ja kui Tallinnas loodi sotsiaalseid töökohti, siis valitsus naeris selle lihtsalt välja. Aga Tallinn hoidis ära nende inimeste lahkumise. See oli ikkagi väga tähtis tegu.
Paraku me oleme aru saanud, et parempoolsetele valitsustele meeldibki, kui töötud meie riigist ära lähevad. Registreeritud töötute arv ju kahaneb ja ei olegi probleemi. Pole inimest, pole probleemi! Töötuid jääb vähemaks, saame jälle öelda. Iga siit riigist lahkunu tähendab valitsusele seda, et on astutud samm lahendusele lähemale. Tegelikke põhjusi, miks ära minnakse, ei taheta kuulda.
Me teame, et väljarännet saaks pidurdada normaalse regionaalpoliitikaga. Aga me ei tee seda. Sellepärast on alati alarmeeriv, kui me kuuleme jälle mõne põhikooli või lasteaia sulgemisest, pangaautomaadi likvideerimisest, poe kinnipanekust jne. Kõik see tähendab samme selles suunas, et panna inimesed massiliselt Eestist lahkuma. Tegelikult võib praegu otse välja öelda, et suur Eestist väljaränne on tingitud nende aastatega ellu viidud reformierakondlikust majandus-, regionaal- ja sotsiaalpoliitikast. Valitseb suhtumine, et kui sa oled vaene ja töötu ja võib-olla ka vähem häbematu, siis on sinu koht mujal. Mine ära, ongi parem. Väga kurb!

Mihhail Stalnuhhin, palun! Kolm minutit lisaaega.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra peaminister! Punkt 1, väljarändest. Tegelikult me peame tunnistama, et seda, mis täpselt toimub, me isegi ei tea. Me ei suuda seda endale ette kujutada. Räägin teile praktilisest elust loo, mille jutustas mulle üks noor proua, kes nüüdseks on alatiseks Inglismaale läinud. Ta jutustas mulle selle loo eelmisel aastal. Tal hakkas dokumentide kehtimise aeg otsa saama ja ta läks saatkonda lihtsalt selleks, et vahetada dokumendid. Ta teadis suurepäraselt, et samal ajal meid siin loeti kokku, et saada teada, kui palju tegelikult Eestis elanikke on. Tema ei kavatsenud sellest kampaaniast seal Inglismaal osa võtta, sest on seal elanud juba üle viie aasta. Ta on seal abielus, tal on lapsed, maja jne. Kui ta läks uusi dokumente kätte saama, siis talle öeldi, et te küll oma soovist ei rääkinud, aga me panime teid Eesti elanikuna kirja – igaks juhuks, et te teaksite, et selleks ei ole vaja rohkem pingutada. Tähendab, inimene, kes ei käi isegi igal aastal Eestis, on väljarände statistikast väljas. Selleks on meil ka elektroonika kasutusel. Selliseid inimesi on väga palju. Nii et see arv, mille Statistikaamet on meile andnud, on palju optimistlikum, kui pilt tegelikult on.
Väljarände kõrvale võiks panna iibe. Mis siin ikka niisama rääkida, mul on siin mõned huvitavad arvud olemas. Enne 1990. aastat oli elanikkonna juurdekasv igal aastal positiivne. Statistikaamet teatab isegi, et aastail 1947–1990 sündis 242 000 inimest rohkem, kui suri. Alates 1991. aastast on iive negatiivne, see on miinus 82 000 inimest. Välja arvatud üks aasta – 2010, mil Eesti elanikkond suurenes 35 inimese võrra –, on kõigil ülejäänud aastatel iive olnud negatiivne.
Kui inimesed ei taha lapsi sünnitada, siis on midagi süsteemis valesti. Seda põhimõtteliselt ei tohiks olla. Mis on süsteemis valesti? Ma tuletan teile meelde, et 2009. aasta novembris ütles Riigikogu spiiker proua Ergma foorumil, mille nimetus oli "Noorte valikud majanduslanguse tingimustes", et noored peavadki välismaale minema. Kui nad lepivad sellega, et nad on parimad oma külas, siis see on väikese riigi jaoks ohtlik. See oligi ametlik ideoloogia. Paistab, et seniajani on see ideoloogia selline. Parimad peavad ära minema. Inimesed kuulavad seda ja lähevadki. Absoluutselt analoogseid mõtteid, aga teiste sõnadega, on mitmel korral väljendanud meie president.
No mida me siin arutame? Mis me siin ikka üksteist sõimame? See on ametlik ideoloogia: kes on targem ja igas mõttes energilisem, see peab Eestist ära sõitma, paistab, et siin ei ole tal midagi teha. See kõik põhineb sellisel üldisel, kuidas nüüd öelda, lollumisel – ma ei leia võib-olla õiget sõna, aga te saate aru, millest ma räägin. Kolleeg ütles, et ta ei saanud peaministri vastustest aru – sisu polevat jne. Aga mina tuletan meelde ja ma loodan, et ka kolleeg Viktor tuletab meelde, mida ma rääkisin kolleegidele siis, kui meie tänane peaminister esimest korda ministrina meie ette esinema tuli. Ma ütlesin, et sellel noorel härral on väga hästi arenenud keel. See on kas looduslik või ta on seda väga hästi õppinud, aga igatahes ta räägib väga oskuslikult. Ta oskab keerutada niiviisi, et sa ei saagi aru, kust kohast vastus alguse sai. Võis arvata, et ta jõuab kaugele. Ja ta ongi jõudnud.
Miks ma sellest räägin? Sest jälle tuli jutuks jõudmine viie edukaima riigi hulka. Kolleegid, on olemas Saksamaa, on olemas Prantsusmaa, Inglismaa, Iirimaa, Rootsi, Soome, Taani, Holland, Itaalia, Hispaania jne. Eesti peaks olema kuskil 15.–17. kohal. Ühe koha võrra kõrgemale liikumine peaks olema tohutult raske, fantastiliselt raske. Ja meile räägitakse viiest edukaimast riigist! Kui mees räägib sellist juttu – oleme seda kuulnud alates Ansipist ja praegu ka kuuleme – ning tema suunas ei lenda mädanenud tomatid või munad, siis tähendab see, et kuulajate üldine tase, alustades keskmisest inimesest ja lõpetades ajakirjandusega, on väga madal, alla plintus'e. Nii saabki esitada lihtsa küsimuse, kelle asemele me sinna viie hulka astume, kelle me lükkame sellest viisikust välja. Pole midagi, räägitaksegi sellist jama. Kui ühiskond kuulab seda rahulikult, võtab vastu kõiki neid sofisme, mis siin kõlavad ja mis meid alandavad, sest on mõeldud debiilikutele, siis on tõesti nii, et väljarändega pole midagi teha – see ongi normaalne protsess. Sellisest riigist võib-olla ongi vaja, nagu Ergma ja Ilves soovitavad, sõita kuhugi, kus sulle ei aeta puru silma säärase jutuga, nagu on see jõudmine esiviisiku hulka. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ega peaminister sisuliselt ei vastanud, kas ta toetab odava võõrtööjõu Eestisse sissetoomist või ei toeta. Jutt läks hoopis teistele teemadele. Minu jaoks on see selline signaal, millele ma ei saa jätta kuidagi reageerimata. On teada, et näiteks Võru maakonnas kasvas tööpuudus aastaga 10% ja ulatub juba 17%-ni. Ja kui nüüd põllumajandusminister saadab siseministrile kirja, et me võiks odavamat tööjõudu sisse tuua, siis ma küsin, mida Eesti inimesed Eestimaal tegema peavad hakkama. Kui me hakkame eelistama odavat võõrtööjõudu oma inimestele, kes on töötud, siis polegi varsti enam põliselanikke järele jäänud. Meie inimesed on kõik Soomes.
Eelmisele peaministrile meeldisid hirmsasti Eurostati andmed. 7. oktoobril avalikustas Eurostat järgmised andmed. Läti SKT elaniku kohta ostujõu standardi järgi jääb Eesti omale alla, samas on see viimase viie aastaga kaks korda Eesti omast kiiremini kasvanud. 2008. aasta lõpuga võrreldes suurenes Eesti vastav näitaja 2013. aasta lõpuks 4,1%, Läti oma 8,8% ja Leedu oma 9,8%. See tähendab, et Leedu keskmine elanik on oma ostujõult Eesti elanikust mööda läinud ja Läti elanik on kohe mööda minemas, kui see riik sama tempoga jätkab. Kõik analüüsid, mis on tehtud Euroopa Komisjonis, näitavad, et nende riikide majanduskasv on kiirem ja see, et Läti meid ostujõu poolest edestab, on paari aasta küsimus. Samal ajal tootlikkus, mis peaks meid Euroopa Liidus ettepoole viima, oli Eestis 2008. aastal 70% Euroopa Liidu keskmisest, kolmel viimasel aastal on see langenud tasemeni 69,7%. Sisuliselt ei ole me tootlikkuselt kuidagi Euroopa Liidu keskmisele lähemale liikunud. Me ei saa mingil juhul rääkida sellest, et küllap me jõuame viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Minu meelest võiks meil olla realistlik ülesanne püsida kuidagimoodi kahe rikkaima Balti riigi hulgas. Leedu on meist juba ees ja Läti on ka kohe mööda minemas. Aitäh!

Inara Luigas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma ei kavatsenud siia pulti tulla ja teie aega viita, aga kuna sõnavõtud olid nii emotsionaalsed, siis ütlen mõne sõna ministri ja praeguse koalitsiooni kaitseks.
Meil oli täna riigieelarve kontrolli erikomisjonis arutlusel selline aruanne nagu ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal. Riigikontroll on välja toonud tõepoolest väga asjalikud seisukohad Eesti riigi kohta. Kõige rohkem kurba meelt tekitas see, et Eesti riik on teatud majandusolukorras seisma jäänud, oleme jõudnud paigalseisu. Kas selles on süüdi Reformierakond või koalitsioonis olnud IRL või sotsiaaldemokraadid või Keskerakond, kes pole jõudnudki valitsusse? Vaadakem igaüks oma kapsaaeda! Aga just seda teemat kommenteerides tahan öelda seda, et on tõesti äärmiselt oluline, et ettevõtlikud inimesed käiksid Euroopas ringi, vaataksid eluolu, ettevõtlust, ettevõtluskeskkonda, aga tuleksid Eesti riiki tagasi. Üks väga tähtsaid tegureid on see, kui kerge on ettevõtlikel inimestel siin oma ettevõtlust alustada. On tõsine signaal, et Riigikontroll osutas just sellele, et riik peaks rohkem uurima, milliseid ettevõtteid on rahastatud ja milliseid ettevõtteid ei ole rahastatud. Kas on üldse tehtud analüüse, mida nimelt peaks Eesti riigis Euroopa Liidu struktuurifondide raha abil rohkem toetama?
Tahan ka kaitsta sotsiaaldemokraadist põllumajandusministrit Ivari Padarit. Vastulauseks Tarmo Tammele annan teada, et teatud puhkudel ma toetaksin Ivari Padari üleskutset lubada suvel kõrghooajal sisse võõrtööjõudu. Miks? Toon ühe lihtsa näite, millega olen ise kokku puutunud. Nimelt on väikeses Kagu-Eesti vallas Mikitamäel ettevõtja, kes on istutanud mitmeid hektareid maasikaid, aga kui tuleb maasikakorjamise aeg, siis kahjuks polegi inimesi appi palgata. Ma ise olen tõusnud kell 5 hommikul üles ja läinud sellele ettevõtjale appi, sest kui ei oleks inimesi põllul, siis jääksidki maasikad korjamata ja kahju oleks päris suur.
Ärme teeme kriitikat lihtsalt kriitika pärast, vaid mõtleme reaalselt. Kui inimesed oleksid nõus suveperioodil marjaaedades tööd tegema, siis ka ettevõtjatele tõuseks sellest tulu ja nad laiendaksid oma ettevõtlust.
Aga kindlasti ma toetan ettepanekut, et riik peab rohkem vaatama nende inimeste poole, kes on lahkunud. Tuleb teha rohkem tööd selle nimel, et meie oma spetsialistid, meie oma tarkpead, head ettevõtjad, kes annavad tulevikus tööd paljudele inimestele, tunneksid riigi tuge. Ka peaks riik võimaldama rohkem regionaalpoliitilisi soodustusi, pakkuma regioonides teatud võimalusi jne. Nii et riigil on ees palju tööd, et hoida ära meie tarkade noorte lahkumine Eestist.

Peaministril on võimalus sõna võtta. Peaminister ei soovi seda teha. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Priit Toobali, Urbo Vaarmanni, Viktor Vassiljevi, Siret Kotka, Mihhail Korbi ja Kalev Kallo esitatud arupärimine. Kalev Kallo tuleb arupärijate nimel kõnepulti. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Eelmise punkti arutamise lõpus jäi kõlama üleskutse "Talendid koju maasikaid korjama!". Aga läheme nüüd järgmise punkti juurde.
Rühm Keskerakonna fraktsiooni liikmeid on esitanud arupärimise väliskaubandus- ja ettevõtlusministrile. Eesti Arengufondi asutamine sätestati Riigikogus 2006. aasta 15. novembril vastu võetud seadusega. Arengufond loodi põhimõtteliselt kahe ülesande täitmiseks: riigi aitamiseks pikaajaliste strateegiliste valikute tegemisel ning uuenduslike kõrge riskitasemega ideede rahastamise toetamiseks. Siiani on üheks edukaimaks arengufondi projektiks osutunud fondi esimene investeering, mis tehti iseteeninduslike postkontorite tehnoloogia ja võrguga tegelevasse SmartPOST OÜ-sse.
Paraku on viimasel ajal arengufond rohkem tähelepanu teeninud ebakompetentse ning laristava juhtimisstiiliga. Väikese vahemärkusena võib öelda, et "viimasel ajal" ei tähenda aega, kui arupärimine esitati, see aeg on veidi pikem. Endine arengufondi juht Tõnis Arro lahkus sellelt kohalt poolte kokkuleppel s.a 24. juulil, kuid lahkumise põhjused jõudsid avalikkuse ette alles septembri algul. Enne arengufondi juhi lahkumist valminud auditi kohaselt kulutas arengufondi juht limiite arvestamata fondi raha ja premeeris end aktsiaoptsioonidega. Näiteks laskis Arro arengufondi tütarettevõttel kinni maksta 54 000-eurose koolituse, kuigi koolituseks oli ette nähtud ühe kuupalga suurune summa aastas. Samuti sai Arro arengufondi tütarettevõtte nõukogu liikme tasu, mis on üldiselt ennekuulmatu. Seejuures ei olnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium arengufondi tegevusega juba pikemat aega rahul, sest kokkulepitud analüüsid ei valminud tähtaegadeks ning nende maht oli lubatust väiksem. Seoses sellega on meil kolm küsimust, mis puudutavad arengufondi nõukogu vastutust. Kuna ka vastaja, praegune väliskaubandus- ja ettevõtlusminister, on olnud arengufondi nõukogu liige, siis kindlasti oskab ta neid asju meile põhjalikult valgustada. Aitäh!

Arupärimisele vastab väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Ma vastan nendele küsimustele. Loen need ka ette. Aga palun vabandust, pean kohe varsti lennuki peale minema, nii et püüan teha võimalikult kiiresti. Võib-olla on küsimustele, mis tahetakse esitada hiljem kui kell 16.25, võimalik kirjalikult vastata.
Esimene küsimus: "Eesti Arengufondi seaduse § 9 sätestab konkreetselt, et arengufondi kõrgeim juhtimisorgan on arengufondi nõukogu, mis planeerib arengufondi tegevust ja korraldab arengufondi juhtimist ning teostab järelevalvet arengufondi ja selle juhatuse tegevuse üle. Kuidas on võimalik, et juhatuse esimehe tegevus jäi nõukogu liikmetele märkamata? Millised muudatused on plaanis nõukogul teha, et edaspidi selliseid olukordi ei juhtuks?" Ma kõigepealt täpsustan seda, et arengufondi juhatuse esimehe tegevus jäi märkamata eelmistele nõukogu koosseisudele, aga mitte praegusele. Just praeguse nõukogu liikmed märkasid probleeme ja tõid need päevavalgele. Ma tahan siinkohal tunnustada just arengufondi nõukogu esimehe Ville Jehe tegevust. Ta on ametisse määramise ajast saati äärmise põhjalikkusega arengufondi järelevalve ette võtnud. Ville Jehe asus nõukogu esimehe ametisse augustis 2013 ja kolm kuud hiljem algatas ta tekkinud kahtluste selgitamiseks sel teemal nõukogus esimese mõttevahetuse. Siseaudit algatati nõukogu otsusel sel kevadel ja raport valmib lõplikult tänavu novembri keskpaigaks ehk paari nädala pärast. Praegune nõukogu reageeris kohe, kui probleemid ilmnesid. 24. juulil 2014 arutasime nõukogu erakorralisel koosolekul arengufondi juhtimisega seotud asjaolusid ja tegime otsused, mis viisid juhatuse esimehe lahkumiseni samal päeval. Miks jäid sellised asjaolud märkamata eelmistele arengufondi nõukogu koosseisudele, seda peaks küsima nende endi käest. Järelevalvemehhanismid on tegelikult kõik olemas, küsimus on selles, miks neid ei kasutatud.
Teine küsimus: "Tõnis Arro lahkus arengufondi juhi kohalt poolte kokkuleppel käesoleva aasta 24. juulil. Sel hetkel olite ka Teie juba nõukogu liige. Millistel põhjustel otsustas nõukogu töösuhte lõpetada poolte kokkuleppel ning maksta Arrole lisaks ka kahe kuu palga suurune hüvitis?" Esiteks, nõukogu soovis säilitada arengufondis töörahu. Selline poolte kokkuleppel rahulik lahendus on niisugustes olukordades tavapärane. Teiseks, kokkuleppe osa oli ka Tõnis Arro loobumine talle kuulunud kasumioptsioonidest, mis olid talle vormistatud juriidiliselt korrektselt ja mille talle tasumisest ei oleks saanud tulevikus loobuda. Need optsioonid olid kordi suuremad kui nimetatud kahe kuu lahkumiskompensatsioon. Teisisõnu oli lepingu lõpetamise kokkulepe rahaliselt arengufondile mõistlikum. Samuti soovin täpsustada seda, et arupärimises esitatud väide, nagu oleks Tõnis Arro lasknud tasuda arengufondi tütarettevõttel 54 000-eurose koolituse, kuigi koolituseks oli ette nähtud ühe kuupalga suurune summa, ei vasta tõele. Just nõukogu esimehe tegutsemise tulemusel seda ei juhtunud.
Kolmas küsimus: "Arengufondi seaduse kohaselt kuulub arengufondi nõukogusse kaks Riigikogu liiget. Kas Te ei leia, et arengufondi edasise arengu huvides võiks kuuluda nõukogusse Riigikogu liikmetest nii koalitsiooni kui ka opositsiooni esindaja?" Arengufond on Riigikogu asutatud avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega peaks minu meelest Riigikogu ise otsustama, keda ta arengufondi nõukogus näha soovib. Ent kui küsitakse minu isiklikku arvamust, siis minu seisukoht on, et 24 inimesest koosneva organisatsiooni puhul on üheksast inimesest koosnev nõukogu üledimensioneeritud. Minu soovitus on piirduda nõukogu puhul väiksema arvuga, viie kuni seitsme liikmega, kel oleksid eksperditeadmised valdkondades, millega arengufond tegeleb. Minu poolt kõik.

Kas ministrile on küsimusi? Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Hästi lühike küsimus ja hästi lühike vastus. Kas te olete mõtisklenud selle üle, et EAS ja arengufond võiks olla üks asutus? Nende tegevussuund ja põhimõtted on peaaegu ühed, milleks peaks riik oma tegevust killustama?

Seda on arutatud. See küsimus oli laual ka ühel arengufondi eelmise nõukogu koosolekul, kus arutati, milline võiks olla arengufondi tulevik. Leiti, et arengufondi n-ö lisandväärtuseks on see, et tal on poliitiliselt neutraalne kuvand. See on midagi, mille peale saab miskit ehitada. See on üks argument, miks võiks arengufond olla eraldi.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Nagu ma vastusest aru sain, võtab praegune nõukogu juhatuse tegevuse ja arengufondi juhtimise kontrolli palju tõsisemalt ja kuna hoovad lubavad, siis edaspidi selliseid probleeme ei tohiks tekkida. Nüüd aga selle märkuse kohta, et arengufondi nõukogu võiks väiksem olla. Te olete minister, kelle haldusalas asutus on. Kas see initsiatiiv seadusmuudatuse ettepanekuna ei võiks tulla nõukogult? Võib-olla tõesti üheksa inimest on palju ja võib-olla on arengufondi seaduses veel tarvis midagi muuta, et fondi tegevust parandada. Mis te sellest arvate?

Otseselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas arengufond ei ole. Ministeerium lihtsalt vormistab oma eelarve kaudu arengufondi eelarve, mille on enne heaks kiitnud Riigikogu. Otsest alluvussuhet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga arengufondil ei ole. Aga meie diskussioon arengufondi nõukogus fondi tuleviku üle jätkub ka ülejärgmisel reedel, kui meil on järgmine korraline koosolek. Minule teadaolevalt on juba alanud ka arengufondi seaduse muutmist puudutav diskussioon Riigikogu majanduskomisjoni ja arengufondi nõukogu esimehe vahel. Miks mitte teha ka oma ettepanekud nõukogu suuruse muutmiseks.

Aitäh! Rohkem ministrile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Minister võib puldist ära minna, aga ma ütlen talle tee peale kaasa, et, austatud minister, kui teil tuleb esineda Riigikogu täiskogu istungil või komisjonis, siis lennukid ei lenda, rongid ei sõida, tuul ka ei puhu. Aitäh!

Järgmise arupärimise on esitanud Valeri Korb, Vladimir Velman, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Tarmo Tamm, Urbo Vaarmann, Heimar Lenk, Viktor Vassiljev, Mihhail Korb, Mailis Reps ja Priit Toobal, kes ka arupärijate nimel sõna võtab. Priit Toobal, palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Selle aasta 24. septembril esitasin koos kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist arupärimise tervise- ja tööminister Urmas Kruusele. Arupärimine käsitleb alkoholipoliitikat ja alkohoolsete jookide müügi piiranguid.
Tänavu on alkoholi ja alkoholipoliitika temaatika eriti päevakorral olnud. Eriti just seetõttu, et alates 1. juulist võib avalikes kohtades eelmise valitsuse otsuse kohaselt vabalt alkoholi tarbida. See on üldsuses leidnud suurt vastukaja, väga paljud on oma vastumeelsust väljendanud. On selge, et Eesti inimesed joovad liiga palju. Eri aastatel on statistikas kirja pandud erinevad kogused, aga keskmiselt elaniku kohta 11,6 ja 10,6 ja 11 liitrit kanget alkoholi aastas on ilmselgelt palju. Kui vaadata muu Euroopa, sh meie naaberriikide näitajaid, kui palju seal napsitatakse, siis näeme, et kogus, mis siin Eestis tarbitakse, on ilmselgelt liiga suur. Peamiselt on sellega seotud kaks probleemi. Esimene puudutab rahva tervist ja teine kõikvõimalikke õnnetusi, sh liiklusõnnetusi, mida alkoholiga liialdamine endaga kaasa toob.
Tallinna linna ja Keskerakonna ettepanekul kehtib Eestis üks oluline alkoholi müügi piirang, see on öine müügipiirang, mis sai alguse Tallinna linnast ja mille hiljem riik oma poliitikasse üle võttis. Ma arvan, et see on ennast õigustanud ja positiivseid tagajärgi toonud. Keskerakonna fraktsioon on Riigikogus korduvalt esitanud ettepaneku, et piirata tuleks ka alkoholi reklaami nii välimeedias, teles ja raadios kui ka internetis. Seesugust piirangut siiamaani kahjuks kehtestatud ei ole, eks me siis käsitle seda teemat edasi.
Ühe uue ideena oleme välja käinud, et võiks kaaluda bensiinijaamades alkoholi müügi keeldu, nii nagu see enamikus Euroopa riikides on. Ei käi kokku autorooli keeramine ja alkoholi ostmine. Vandeadvokaat Indrek Sirk on väga tabavalt öelnud, et tanklates alkoholi müük on sama, mis tulirelvade müük pangakontorites. Seda viimast ei lubata, aga alkoholi bensiinijaamades müüakse küll. Tallinna linn on välja tulnud uue algatusega keelata pühapäevasel päeval alkoholi müük üldse ära – see oleks terve päeva jooksul keelatud.
Nendesamade teemade võtmes oleme esitanud ministrile neli küsimust, ootame nendele vastuseid. Minister võiks kommenteerida ka Tallinna linna viimast algatust keelata pühapäeviti alkoholi müük. Aitäh!

Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Urmas Kruuse.

Väga austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head külalised! Tõepoolest, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmed on esitanud arupärimise. Selles on neli küsimust, proovin neile järjepanu vastata.
Esimeses küsimuses palutakse põhjendada, miks on lubatud alkoholimüük bensiinijaamades.  Alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamisel oli ettepanek keelata alkoholi jaemüük tanklates tegelikult arutluse all. Pärast põhjalikke vaidlusi otsustas kättesaadavuse piiramist arutanud töörühm seda ettepanekut mitte toetada. Sellel töörühmal tekkis diskussiooni käigus mitu argumenti, mis andis neile aluse öelda, et see piirang ei pruugi oma eesmärki täita. Kõige kaalukam vastuargument oli, et ettepanekuid on juriidiliselt üsna raske ellu viia. Enamik praegusi justkui tanklas asuvaid poode on registreeritud eraldi kauplusena ja tanklates alkoholi müügi keeld seda olukorda ei mõjutaks. Osalejad tõid ka esile, et paljud tanklad asuvad ostukeskuste ja muude suurte kaupluste vahetus läheduses või lausa nende territooriumil, mis tähendab paratamatult alkoholi müüva asutuse ja tankla kokkupuudet. Kokkuvõttes prognoositi, et alkoholimüügi keelamine tanklates ja tankla territooriumil ei anna soovitud tulemusi. Reaalselt lõpetaks selline keeld alkoholi müümise vaid mõnes üksikus tanklas üle Eesti, seejuures kindlasti mitte neis, mis keelamise ettepaneku tegijatel tegelikult pinnuks silmas olid.
Teine küsimus: "Palun selgitage, kuidas on mõjutanud öine alkoholimüügi keeld purjuspäi saadud vigastuste arvu ning on vähendanud vägivalda." Spetsiaalset öise alkoholimüügi keelu mõju hindamist pole kahjuks tehtud. Uuringu teemade seas on olnud teisi küsimusi, näiteks see, kui kättesaadav on alkohol alaealistele. Nii vigastuste kui ka vägivalla näitajad on Eestis üldiselt vähenenud, aga on väga keeruline hinnata, kui suurt rolli on selles positiivses arengus mänginud öise alkoholimüügi keelamine. Tegelikult on nendele tervitatavatele muutustele kaasa aidanud üleüldine alkoholi tarbimise vähenemine, aktiivne teavituskampaania ja paljud teised tegurid. Samas, mõned rahvusvahelised teadusuuringud kinnitavad, et öisel müügikeelul võib olla teatud positiivne mõju. Ka Eestis on politsei ja tervishoiusektori esindajad väljendanud pigem toetavat suhtumist. Aga üldiselt on selge, et kõige rohkem mõjuvad meie enda hoiakud, käitumisreeglid ja normid.
Kolmas küsimus: "Palun kommenteerige, kas alkohoolne jook on Teie arvates tarbekaup, mille kättesaamine peab olema tagatud seadusega, või on tegemist kaubaga, mille kättesaadavust ja tarbimist tuleks seadusega piirata." Siin ma saan öelda, et alkohoolne jook ei ole kindlasti tavaline tarbekaup. Tegu on ainega, mille liigtarvitamine võib rikkuda nii tarvitaja kui ka halvemal juhul süütute kõrvalseisjate tervist. Seepärast ongi alkoholi kättesaadavus ja tarbimine Eesti riigis piiratud. Alkoholi suhtes kehtivad mitmed piirangud, mida pole kehtestatud ühelegi tavalisele tarbekaubale ning seda valdkonda reguleerib teiste seaduste kõrval ka spetsiaalne alkoholiseadus.
Detailselt on alkoholi käitlemise ja reklaami kohta käivaid piiranguid käsitletud alkoholipoliitika rohelise raamatu lisas 1. Nimetan nendest mõned tähtsamad. Rangelt on reguleeritud alkoholi kättesaamine, tootmine ja turustamine; kogu legaalselt Eesti turul olev alkohol on registreeritud, selle kvaliteet ja märgistus on allutatud Veterinaar- ja Toiduameti kontrollile; tootmise suhtes rakendatakse järelevalvet, mille käigus kontrollitakse nii toodangu kvaliteeti kui ka maksudistsipliini järgimist; alkoholi jaemüük on reguleeritud märksa rangemalt kui tavakaupade müük. Jaemüük kauplustes on piiratud nii ajaliselt – kella 22-st õhtul kuni kella 10-ni hommikul on see keelatud – kui ka ruumiliselt. Keeld puudutab lasteasutusi, tervishoiuasutusi jms. Alkoholiseaduses on sätted, mis peavad kaitsma alkoholi eest alaealisi. Alaealistele ei tohi alkoholi müüa ega anda ja neile on keelatud tööd, kus nad peaksid lahtise alkoholiga kokku puutuma. Samuti kehtivad alkoholireklaami piirangud, mis puudutavad nii selle sisu kui ka eksponeerimist. Näiteks peab reklaamis sisalduma hoiatus: "Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist." Piiranguid on veelgi. Loomulikult on alkohol maksustatud aktsiisiga, sealjuures on Eesti aktsiisitase elanike keskmise sissetulekuga võrreldes üle Euroopa keskmise. Riigieelarve strateegia näeb ka ette aktsiisi kasvu järgmise nelja aasta jooksul.
Neljas küsimus: "Palun selgitage, mida alkoholipoliitika rohelisest raamatust on juba täidetud ja kuidas on planeeritud edasine ajakava selle täitmiseks." Tõepoolest, rohelise raamatu meetmetest on mitmed juba kas täidetud või täitmisel. Üks nendest asjadest, mille taha saab kirjutada sõna "tehtud", on politsei liiklusliin. Roheline raamat näeb ette kunagi Lõuna-Eestis käivitatud liiklusliini muutmist üle-eestiliseks ja see sai tehtud juba enne rohelise raamatu lõplikku kinnitamist. See liin on oluline, sest aitab liikluses märgata isikuid, kelle liiklemine paistab kuidagi kahtlase ja kummalisena. Nii on avastatud joobes inimesi, kes on mootorsõidukit juhtinud.
Mitmed meetmed on sellised, mis eeldavad järjepidevat tegutsemist, ning seepärast ei saa nende kohta kunagi klassikalises mõttes öelda, et tehtud või ellu viidud. Eelmisel nädalal kogunes sotsiaalpartnerite töörühm, et arutada, kuidas hakata rohelisse raamatusse kirja pandud eesmärke praktiliselt ellu viima. See töörühm hakkab koos käima pidevalt, et rohelise raamatu eesmärgid saaks saavutatud. Rohelise raamatu protsessist on sündinud mitmed algatused, tänu millele rohelise raamatu meetmed konkreetselt käivitatakse. Näiteks on alkoholiennetuse programm "Tark vanem", millel on  Siseministeeriumi rahastus, ja Tervise Arengu Instituudi sama sisuga programm "Efekt", mis on suunatud lastevanemate teadlikkuse ja oskuste parandamisele. Kindlasti on oluline, et kui laps või nooruk kasvab, siis tema käitumisharjumused ja hoiakud oleksid alkoholi suhtes selgelt konservatiivsed, nii et on välistatud alkoholi liigtarvitamine ja selle tagajärjel toime pandavad kuriteod või pahateod.
Sellega kaasnevalt on tehtud ka mitmeid vabasektori algatusi, nagu liikumine "Joome poole vähem!" ja tudengite aktsioon "Septembris ei joo!". Erasektorist väärib kindlasti äramärkimist Eesti Kaupmeeste Liidu koostöö Tervise Arengu Instituudiga, mis puudutas alaealistele alkoholi müügi ennetamist. Poodides olid plakatid, mis hoiatasid alla 30-aastaseid inimesi, et neilt võidakse alkoholi ostmise korral dokumenti küsida. Täidetud ja ületatud on ka mõned alkoholi maksustamise plaanid. Kui roheline raamat näeb ette 5% aktsiisitõusu, siis tänavu tõusis see 15% ning tõus jätkub.
Kõige suurem projekt, mis seoses rohelise raamatuga on ellu kutsutud, on ravi- ja nõustamisteenuse arendamine.
Alanud on struktuurifondide uue perioodi raha kasutamine rahva tervise huvides, see tähendab seda, et meil on kasutada 10 miljonit eurot, mis on just suunatud alkoholisõltuvuse ennetamisele ja nõustamisteenuse arendamisele. Soov on viia see Eestis uuele kvalitatiivsele tasemele, nii et sellel oleks pikaajaline mõju alkoholi tarbimisele, sh ka inimestele, kes liigse joomisega on oma tervise ohtu seadnud. Rohelise raamatu suuniste elluviimisest annab ministeerium igal aastal aru nii valitsusele ja kodanikuühendustele kui ka avalikkusele laiemalt. Igal aastal esitatakse valitsusele aruanne eelmise aasta tegemistest koos rahvastiku tervise arengukava aastaaruandega. Aitäh!

Nüüd siis küsimused tervise- ja tööministrile. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mulle tundub, et kuidagi väga vaevaliselt läheb see alkoholipoliitikaga tegelemine. Kõigepealt kirjutati aastaid rohelist raamatut. Nüüd tuleb välja, et rohelisel raamatul ei olnud rakenduskava ja alles hakatakse seda kirjutama. See võib samamoodi aastaid võtta. Mitte kuidagi justkui tulemusteni ei jõua. Loomulikult, kõik sellised hoiatavad ja preventiivsed tegevused on vajalikud. Aga on näha, et need ei too oodatud tulemust. Viimane suur langus alkoholi tarbimisel oli 2006. aastal, kui kehtestati öise alkoholimüügi keeld. Pärast seda on alkoholi tarbimine Eestis tegelikult pigem ülespoole liikunud. Allapoole liikumist on olnud vaid mõne komakoha võrra. Minu arvates on vaja selgemaid keelde ja piiranguid. Tallinna linn on välja käinud ettepaneku pühapäeviti alkoholimüük keelata. Kas te ministeeriumis ja kogu valitsuses olete seda arutanud? Kuidas ettepanekusse suhtute?

Aitäh, auväärt küsija! Ma ei tea küll, millisele statistilisele andmebaasile tugineb väide, et peale öise alkoholimüügi keelamist on alkoholi tarbimine elaniku kohta kõvasti langenud. Mul on ees tabel, kus on kirjas absoluutalkoholi hulk elaniku kohta liitrites. Näiteks 2006. aastal oli see üle 10 liitri, 2007. aastal üle 12 liitri. Ei saa kuidagi öelda, et selle keelu tulemusel tarbimine vähenes – vastupidi, tegelikult hoopis kasvas. Sama puudutab ka aastaid 2005 ja 2006 – on selge tõusutrend, mitte langustrend. Aga see selleks.
Ma juhin tähelepanu sellele, et küsimus ei ole eraldi mingi rakendusakti väljatöötamises, vaid nende eesmärkide saavutamises, mis rohelises raamatus on. See eeldab väga laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet. Võtame sealt mõne indikaatori, mis meile on oluline, kui me võrdleme ennast Euroopaga. Üks selline on kindlasti absoluutalkoholi tarbimine ühe elaniku kohta. Me soovime, et see oleks püsivalt alla kaheksa liitri. Me püüame seda saavutada tegevuste abil, mis rohelises raamatus on kokku lepitud. Tegelikult ma olen kindel, et me selle ka saavutame.
Mis puutub alkoholi pühapäevase müügi ärakeelamisse, siis ega ma päris hästi aru ei saa, mida Tallinna linn ikkagi mõtleb. Ühel hetkel pandi välja alkoholi tarvitamist lubavad sildid, järgmisel päeval öeldakse, et alkoholimüük tuleb pühapäeval ära keelata. Ma ei saa sellest aru, ma ei näe väga selgele strateegiale tuginevat poliitikat ja mingeid veendumusi. Ma arvan, et kui me tahame üleriigilist mõju, siis iga meede, mis selle sihiga käivitatakse, peab olema mõistlik ja selle kasulikkus peab olema mingilgi määral tõendatud. Alkoholi tarbimise probleemid on rohelises raamatus kirjeldatud ja seal on meil kirjas ka väga palju ambitsioonikaid eesmärke. Rahvusvaheliste uuringute tulemused on näidanud, et kui absoluutalkoholi tarbimine on juba üle kuue liitri, siis mõjub see halvasti nii inimeste tervisele kui ka majandusele. Sellega peab arvestama. Me püüame samm-sammult edasi liikuda ja tegelikult oleme veendunud, et suudame oma eesmärgid ka saavutada.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Mõnes Vana-Kreeka linnriigis lubati lahjendamata punast veini juua noortel alates 30. eluaastast. Ameerika Ühendriikides on keeld kuni 21 aasta vanuseks saamiseni – enne seda vanust on alkoholi ostmine, isegi õlle ostmine, kuritegu. Meil on nii, nagu on. Mind huvitab teie isiklik arvamus. Võtame skaala, näiteks 18–30 aastat. Milline võiks olla see vanus, millest alates noor inimene võiks saada õiguse kanget alkoholi osta? See lihtsalt huvitab mind.

Minu isiklik arvamus on see, et alkoholi tarbimine on selgelt kultuuriküsimus. Võib-olla konkreetsete eluaastate kehtestamisega mängimine ei anna sellist tulemust, kui annab meie teadlik kasvatustöö, mille mõte on, et mõistlik on, kui meie kontrollime alkoholi, mitte vastupidi. Alkohol ei tohi kontrollida meie teadvust. Teades neid erinevaid hoiakuid ja arusaamu, olen tegelikult veendunud, et küsimus ei ole niipalju selles, kas ostja on 21 või 25 aastat vana, vaid selles, kuidas alkoholi suhtutakse. Me peame hakkama seda suhtumist pidama üheks kultuuri osaks, lähtudes veendumusest, et alkoholiga tuleb ringi käia väga ettevaatlikult ja mõistlikult.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mind hämmastas mõnevõrra teie vastuses see seletus, kuidas rohelise raamatu tegemisel kuidagi ei suudetud selleni jõuda, et bensiinijaamas on võimalik alkoholimüük ära keelata. Küll on kauplus eraldi omaniku nimele vormistatud, küll on muud põhjused. Väga palju riike on – eks mul ole õnnestunud veidi ringi käia –, kus on kauplus bensiinijaama küljes ja alkoholi seal ei müüda. Kõik on võimalik. Ainult meil ei ole võimalik. Ma kujutan ette, et need ümarlauaarutelud toimusid tõenäoliselt bensiinijaamade kaupluste omanikega. Siis muidugi ei suudetud kokku leppida. Aga kas teie kui minister ei suuda konkreetset eelnõu esitada, et selline ettepanek ellu viia? Ma arvan, et Riigikogu toetaks seda, et bensiinijaamades ei oleks alkohol müügil.

Minister väljendas tegelikult selle töörühma praktilist lähenemist, kuidas saavutada ühtesid või teisi alkoholipoliitika eesmärke. Ja jõuti ühisele arusaamisele, et selline keeld ei kannaks vilja. Nagu ma ütlesin, iga meede, mis riigis rakendatakse, peaks viima väga hästi tõendatult oma eesmärgile lähemale. Väga paljud bensiinijaamad asuvad kaupluste juures. Tõesti, kui autoroolis olija ei saaks bensiinijaamast alkoholi osta, siis võiks justkui loogiline järeldus olla, et edaspidi on meil vähem alkoholijoobes inimesi roolis ja vähem vigastusi. Paraku see ei pea päris üksüheselt paika.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! See ilmselt ei taha küll tõestamist saada, et alkoholi kättesaadavusel on seos alkoholi tarbimisega. Tegelikult on seis kurb. Iga päev sõidab meie teedel üle 6000 purjus autojuhi, aga midagi nagu ette ei võeta. Mul on selline küsimus. Kui ma lähen toidukauplusse ja tahan osta toiduaineid, siis kas ma peaksin kohustuslikult läbi minema alkoholiriiulite vahelt, et ma ka sealt midagi kaasa ostaks? Või peaks need riiulid olema eraldatud ruumis?

Kui rääkida kauplustes müüdavate toodete kättesaadavuse loogikast, siis rohelise raamatu kontekstis tuleb järgmistel aruteludel kõne alla kindlasti ka teema, kas alkohol peaks kauplustes olema üldruumis või asuma sellest eraldatud boksis. See teema on päevakorral ja sellega kindlasti tegeldakse.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Härra minister! Kunagi arutati siin saalis Keskerakonna esitatud seaduseelnõu, millega sooviti piirata alkoholireklaami, ja siis vastas küsimustele rahandusminister Jürgen Ligi, kes peaks nüüd olema meie kolleeg siin saalis. Ta lubas küll hästi usin olla, aga millegipärast täna puudub, muidu ta kinnitaks minu sõnu. Jürgen Ligi ütles tookord minu küsimustele vastates, et ei saa alkoholireklaami piirata, sest see ilmselgelt kahjustaks kohalike tootjate huve, mis ei ole üldse patriootlik tegevus. Kas teie kui sama valitsuse liige olete sama meelt, et alkoholi tootmine on üks olulisi lülisid meie riigi majanduse alustalades?

Ministrina arvan ma seda, et alkoholi tootmine on lihtsalt üks osa majandustegevusest. Kui te küsite, kas Eestis tehtav alkoholireklaam võiks minna veel liberaalsemaks, siis ministrina ütlen kindlasti, et ei. Ka selles vallas on rohelises raamatus ettepanekuid, mida me tahaksime hakata ellu viima.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma tahaks täpsustada majandusse puutuvat. Kui võtta eelmise aasta arvud, kui suur oli alkoholitootmise käive eurodes ja kui palju laekub riigieelarvesse maksu seoses alkoholimüügiga? Kas oskate öelda?

Aitäh! Et mitte eksida, jätan konkreetsed arvud nimetamata, olen valmis neid hiljem täpsustama. Aga selge on, et praegune valitsus tahab ennaktempos aktsiise tõstes saavutada just seda, et alkohol ei oleks oma hinna tõttu nii kergesti kättesaadav. Me oleme veendunud, et mida kallim alkohol on, seda vähem on kokkuvõttes selle tarbimist.

Siret Kotka, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Sel suvel käis mitu mu tuttavat Hollandist Eestis ja nad vaatasid meie eestikeelseid kanaleid. Nad imestasid, et õhtuti on väga palju alkoholireklaame, peaaegu iga teine reklaam oli seotud alkoholiga. Kas te ei ole arutanud, et alkoholireklaami võiks televisioonis vähendada?

Ma loodan, et teie auväärsed külalised märkasid ka seda, et alkoholireklaam tekib televisiooni teatud kellaajal. See piirang on kehtestatud mõeldes selle peale, et alaealised neid reklaame ei näeks. Ma jään oma sõnade juurde, et reklaami osakaalu tervikuna ei tohiks suurendada. Nüüd küsimus, kus ja kas üldse piirata. Kas piirata teles või ka mingis muus vormis tehtavat reklaami? Kui me vaatame ajakirjandust laiemalt, siis peame tunnistama, et alkoholireklaami on nii meediaruumis kui ka mujal meie elukeskkonnas. Aga ma ei saa olla selle poolt, et see võiks veel suureneda. Me tahame ikkagi liikuda selles suunas, et alkoholireklaami osakaal väheneks ja et selles reklaamis oleks vähem säärast edukultust ja sisendamist, et see tekitab mõnusa seltskonna tunde. See tähendab seda, et võimalikud on ka praegusest reklaamklippidest hoopis erinevad visioonid.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Avan läbirääkimised. Priit Toobal, palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Teen väga lühidalt. Kuulates täna selle valdkonna eest vastutavat ministrit, on natuke kahju näha, kuidas suhtutakse probleemi, mis puudutab pea kõiki Eesti inimesi. Ma ei pea silmas vaid neid, kes liigselt napsitavad, vaid tagajärgi, mis sellest tulenevad – olgu need liiklusõnnetused, perevägivald jm. Nende tagajärgedega on kõik inimesed kokku puutunud. Ilmselgelt on 11,6 liitrit kanget alkoholi ühe elaniku kohta väga-väga palju. See on tunduvalt rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Kui kuulata ministrit, siis on selge, et peale sellise preventiivse tegevuse pole muud ette võetud. Veel kord: seegi tegevus on ilmselgelt vajalik, aga tulemusteni pole see viinud. Tahan rõhutada, et viimane tegelik ja mõju avaldanud meede oli öise alkoholimüügi keelustamine, kõigepealt Tallinnas ja seejärel üle Eesti. Mina küll tervitan ja tunnustan Tallinna linna uut ettepanekut kehtestada pühapäevasel päeval alkoholi müümise keeld. Ma arvan, et sellega läheb samamoodi, nagu läks öise alkoholimüügi keeluga: Tallinn teeb selle ära, mõnda aega vaatab riik tegevusetult pealt ja näeb, et Tallinnas see töötab, ja kehtestab siis sellegi kogu riigis. Kui mitte varem, siis pärast seda, kui Keskerakond on valitsuskoalitsioonis. Küll me selle siis ära teeme. Ja lisaks keelustame alkoholireklaami nii raadios, teles, internetis kui ka välimeedias. On vaja midagi radikaalselt muuta, et edu saavutada. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kas minister soovib midagi öelda? Ei soovi. Lõpetan ka selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Nüüd on meil kavas vaba mikrofon, peale haamrilööki muidugi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sissejuhatuseks niisugune jutt. Mõnel aastal ma võtan lugeda erikursuse ühes või teises kõrgkoolis, tavaliselt on see praktiline politoloogia. Rääkides tudengitele propagandast ja poliitilisest reklaamist, toon neile muidugi näiteid. Üks eduka ja väga müüva reklaami näide on mul just parajasti kaasas. Ega see kiiresti ei unune, tõenäoliselt teie mäletate seda ja ka meie vaatajad üle Eesti mäletavad seda. Mul on see vene keeles, aga ju ta oli nii vene kui eesti keeles.
Mis siin on? Kommunaalmaksete alandamine. Kusjuures milline kommunaalmaksete alandamine – 50% meie maailmas, kus kõik läheb kallimaks! Tavaliselt tudengid küsivad, kas tõesti on inimesed nii rumalad, et usuvad selliseid asju. Isegi noor tudeng saab aru, et maailmas, kus on inflatsioon, on see 50% lihtsalt mõnitamine. Aga inimesed usuvad, usuvad tõesti! "Aga mis juhtub siis," küsivad tudengid, "kui nelja aasta pärast on kommunaalkulutused hoopis 50% kasvanud?" Ma ütlen, et loodetakse, et see asi unustatakse ära. Näete, siin reklaami peal Juhan Parts seisab, nii tore, nii ilus noor härra. Kui nii juhtub, siis ta teeb hoopis mingi uue materjali.
Muuseas, lugupeetud spiiker, kas te olete kursis, et meil riigis käib praegu, vabandust, obštšegossudarstvennõi referendum ehk üleriigiline rahvahääletus ehk referendum. Aga see käib. Mina sain selle kirja oma isiklikku postkasti Narvas. Väga ilus kiri, tervelt kuus sõna eesti keeles, kogu ülejäänud tekst vene keeles. Eesti keeles on "Saaja tasub postikulu" ja "Ajame Eesti asja". Kõik ülejäänu, nagu ma tudengitele ka selgitasin, on järjekordne kampaania, mis peab inimesi lollitama. Siin pakutakse teha tulumaksuvabaks mingi ääretu summa. Tõenäoliselt on see täpselt samasugune idee nagu see 50% – absoluutselt! See ei ole mitte kuidagi mõeldav. Minu tagasihoidlikud arvutused näitavad, et kui see läbi viia, siis kaotaks riigieelarve umbes pool miljardit eurot, kusjuures kohalikud omavalitsused kaotaksid umbes veerand miljardit eurot. Praegu nad saavad veidi alla 800 miljoni euro ning see tähendab, et peaaegu kolmandik kohalike omavalitsuste tulust lihtsalt haihtuks.
Miks ma seda räägin? Sest siin lõpeb kõik 800 euroga. Kõrgemale ei vaadata. Minu tudengitel on eriti huvitav vaadata seda, et neile, kes on vaesemad, antakse, ja neilt, kes on rikkamad, midagi ei võeta. Töötab kahes suunas väga hästi! See, kes teenib üle 1000 euro, näeb siit, et teda ei puutu keegi mitte näpugagi. Ja muidugi on võimalik veel saada sall või mingid imelikud käpikud, kui annad oma andmed edasi ja vaatad veel kord seda õilsat nägu, kes sulle neli aastat tagasi midagi lubas – sa enam ei mäleta, mida ta lubas, aga oli midagi ilusat. Ja järjekordselt lubatakse midagi ilusat!
Aga suur uudis on muidugi see, et meil riigis käib referendum. Ma tahaks nüüd teada – ma täpselt ei mäleta –, kes ja kuidas seda organiseerib. Ja kes võtab vastu otsuse selle kohta, et korraldatakse referendum. Teine hea uudis on ka. Ärge tulge mulle rääkima, et minu valimismaterjalid on ainult vene keeles. Ma topin teile nina alla selle kirja ja pakun, et te läheksite ja otsiksite mõnest muust kohast neid, kes on nõus kakskeelsetele materjalidele raha raiskama. Väga kerge oleks, eks ju, kahes keeles need saata. Ei saadetud. Hoiti kokku. Kõik hakkavad kokku hoidma.
Ja muidugi kolmas asi: aitäh, et saatsite selle isiklikult mulle! Ma olen väga tänulik. Minu tudengid on tänulikud. Ja ma loodan, et fantaasia on jätkuvalt Isamaa ja Res Publica Liidu vend või õde – ma ei tea, kes ta võib olla –, sest valimisi on tulemas ja tulemas ja tulemas ning fantaasiat läheb edaspidigi vaja. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Esmaspäevane istung on lõppenud. Kohtume homme!

Istungi lõpp kell 16.51.