Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Auväärt külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu viienda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Andrus Saare!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan 12 Isamaa ja Res Publica Liidu saadiku nimel üle arupärimise majandus- ja taristuminister Urve Palole. 1. jaanuaril 2015 jõustuvad kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning vedelkütuse erimärgistamise seaduse muudatused, mille kohaselt ei tohi jaanuari alguse seisuga mahutites enam olla kerget kütteõli, kõik jäägid tuleb tagastada. 1. mail rakendub samasugune keeld ka erimärgistatud diislikütuse kasutamisel. Juba kõnealuse seaduseelnõu menetlemisel ilmnes, et riigil puudub piisav ülevaade selle seaduse tegelike mõjude kohta, rääkimata kavast, kuidas aidata kaasa siiani kerget kütteõli kasutanud küttesüsteemide ümberehitamisele. Hinnanguliselt puudutab see umbes 2000 väikeelamut, rohkem kui 200 kortermaja ja üle 180 katlamaja, mis on kohalike omavalitsuste omandis. Kuna tegemist on kiiret lahendust vajava probleemiga, mis puudutab elamumajandust ja elamute kütmist ning mõjutab inimesi ja omavalitsusi tuntavalt, siis on meil tekkinud mitu küsimust, millele ootame ministrilt vastust. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Alliku!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Annan Riigikogu menetlusse Riigikogu liikmete Etti Kagarovi ja Jaak Alliku koostatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse § 10 muutmise seaduse eelnõu. Aitäh!

Rohkem eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Asume tänase päevakorra menetluse juurde. Esimene ja ainus päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Muutunud julgeolekuolukord Euroopas" arutelu. Head ametikaaslased, lubage lühidalt tutvustada selle arutelu korda, mis tuleneb meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Kõigepealt on väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne kuni 20 minutit, peale seda on küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Järgneb välisminister Urmas Paeti ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Seejärel on kaitseminister Sven Mikseri ettekanne kuni 20 minutit, millele järgnevad samuti küsimused-vastused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse soovi korral läbirääkimised, kus võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed.
Väliskomisjon on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kui lubate, tuleme selle ettepaneku juurde tagasi vastavalt vajadusele. Nii nagu ikka olulise tähtsusega riiklike küsimuste puhul arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Mul on suur au kutsuda Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Palun!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud külalised! Mitte kunagi varem meie kontinendi ajaloos pole Euroopa rahvad elanud sellises heaolus ning vabaduses kui praegu. Ja ilmselt mitte kunagi varem pole globaliseeruv maailm ühtaegu pakkunud Euroopale sedavõrd eripalgelisi julgeolekualaseid väljakutseid, kui me praegu näeme ja tunnetame.
Mitmel pool maailmas kipub olema tõsiasi, et teise maailmasõja järgne rahvusvaheliste suhete süsteem on langenud väga suure surve alla. Küsimus on selles, kas maailm suudab edasi minna kehtivat rahvusvahelist õigust rakendades, kui oleme silmitsi suuremate vastasseisude ja isegi konfliktidega. Euroopa julgeolekule esitavad väljakutseid korraga Venemaa agressiivsus, islamiäärmusluse kasvav levik Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Hiina pöördumatuna tunduv tõus maailma juhtriigiks ning piiriülesed globaalnähtused, nagu näiteks küberterrorism ja vaesusmigratsioon. Lõppeks tuleb väga tõsiselt suhtuda kiiresti aina enam leviva surmava Ebola viiruse tõrjumisse. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel võib juba aasta lõpus iganädalane haigestunute arvu juurdekasv ulatuda 10 000 inimeseni.
Külma sõja ajal tundus maailm vähemalt väliselt oluliselt lihtsam. See peegeldus ka toona jagatud Euroopas, kus vaba maailm oli vastakuti kommunistliku ideoloogia taha peitunud Vene imperialismiga. Nüüd on juba üksnes erinevaid riigipõhiseid jõu- ja mõjukeskusi sedavõrd palju, rääkimata muudest teguritest, et maailma mõistmine ja selle pinnalt parima poliitika kujundamine on varasemast palju keerulisem.
Pole saladus, et vahetult meid ja meie lähiregiooni mõjutavad muutused Euroopa julgeolekukeskkonnas on suuresti seotud eeskätt Venemaa kasvava agressiivsusega, mida me oleme täheldanud mitme viimase aasta jooksul. Tegelikult on Venemaast kujunenud ehk isegi suurim väljakutse kogu läänemaailma sidususele.
Kui üldse määratleda mingit pöördemomenti Euroopa julgeolekusüsteemi lähiajaloos, siis ei tohi kindlasti mainimata jätta Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnet 2007. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil. Just selles esinemises andis toonane ja praegune Venemaa liider selgelt märku: Moskva pole rahul lääneriikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide juhtrolliga maailmas ning on valmis sõnadelt tegudele üle minema. Paljud Putini Müncheni kõne vahetud tunnistajad meenutavad seda hetke kui tõsist šokki. Aga vaatamata verisele Tšetšeenia sõjale, opositsiooni lämmatamisele, võimutäiuse koondamisele, sõnavabaduse piiramisele ja muudele riigisisestele arengutele varjutas Lääne ettekujutust Venemaast külma sõja lõpp. Õigustatult eeldati, et Venemaal on suure vastasseisu asemel hoopis enam võita rahvusvahelisest kaubandusest ning partnerlusel põhinevatest suhetest lääneriikidega.
Ometi osutusid tugevamaks need Venemaa ajaloost tulenevad hoovused, mis suunasid meid tagasi juba 19. sajandist tuttava mõjuväljade poliitika juurde. Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks pidanud Vladimir Putin asus pärast Müncheni kõnet oma sõnu ja eesmärke järjekindlalt ellu viima. Esimene märk muutunud olukorrast Euroopa julgeolekus ilmnes 2007. aasta suvel, kui Venemaa taganes ühepoolselt kontinendi tavarelvastusleppest. See andis Moskvale vabad käed rasketehnika piiramatuks paigutamiseks strateegiliselt olulistele suundadele, toona eeskätt Põhja-Kaukaasiasse.
2008. aasta augustis nägi kogu maailm, et Venemaal on tõsi taga oma nn iseseisva välispoliitika ajamisel ning oma mõjuvälja tekitamisel, hoidmisel ja laiendamisel. Agressioon Gruusia vastu ning selle riigi territooriumist viiendiku okupeerimine tähendasid esimest reaalset vastusammu läänemaailmale. Venemaa ei varjanud, et Gruusia ründamise peamine eesmärk oli ära hoida NATO laienemine.
Vähem kui kuus aastat hiljem on maailm tunnistajaks uuele ja kahjuks veelgi tõsisemale konfliktile, mis on meie silme all hargnenud juba mitu kuud. Pean mõistagi silmas Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine said äratuskellaks paljudele, kes seni Euroopa julgeolekukeskkonnas juba alanud muutuste hindamisel äraootaval positsioonil olid olnud.
Head kolleegid! Kõik need ja mitmed teisedki muutused laiemas julgeolekukeskkonnas ajendasid Riigikogu väliskomisjoni 2012. aastal alustama süvendatud kuulamisi Põhjala ja Balti regiooni julgeoleku teemal. Seadsime siis ajahorisondiks aasta 2020. Nagu näha, eeldasime veel paar aastat tagasi, et julgeolekukeskkonnas ei toimu kiireid muutusi. Trendid olid küll tajutavad, eriti mõistagi Venemaa aktiivsem survepoliitika, kuid sõda Ukrainas ei näinud siis küll keegi ette.
Väliskomisjoni töös on tavaks, et tõsisema teemakäsitluse puhul küsime arvamusi ja poliitikasoovitusi ka mõttekodadelt. Oma 26. jaanuari 2012. aasta istungil arutaski väliskomisjon julgeolekualase uuringu tellimist ning esitas Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnale ettepaneku tellida uuring teemal "Arengud Põhjala ja Läänemere regiooni julgeolekukeskkonnas aastani 2020". Laekunud kolme pakkumise seast valiti uuringu teostajaks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. Koostöös Rootsi kaitseuuringute agentuuri töörühmaga valminud raporti lõpptekst esitati väliskomisjonile 13. septembril 2012. Raporti koostajad eesotsas kaitseuuringute keskuse teaduri Riina Kaljurannaga esitasid meile kokku 24 punktist koosneva poliitikasoovituste loetelu, mis kätkesid endas nii piirkonnaväliseid tegureid kui ka piirkondliku julgeolekuidentiteedi ja koostöö tugevdamist. Raporti esitluseks korraldas väliskomisjon koostöös kaitseuuringute keskusega 15. novembril 2012 Riigikogu konverentsisaalis seminari, kuhu olid kutsutud ka julgeolekueksperdid ja teadurid, Eesti ametkondade esindajad, Tallinnas resideerivad suursaadikud ja ajakirjanikud. Raport on kättesaadav kõigile huvilistele ka Riigikogu kodulehel.
Eesti ja Rootsi teadurite ühissoovituste seas oli rõhutatult välja toodud laiemalt NATO ning eeskätt Ameerika Ühendriikide kui siinse piirkonna keskse julgeolekutagaja poliitilise ja kaitsealase kohaloleku saavutamine. Raporti soovitustes rõhutati, et NATO ja Euroopa heidutuskava silmas pidades on Eesti huvides säilitada tasakaal tavarelvajõudude, ballistilise raketikaitse ning taktikaliste tuumarelvade vahel. Heidutusvõime säilitamiseks tuleb parandada Põhja-Euroopa sõjaliste jõudude valmisolekut, paigutust ja võimekust. Väliskomisjonile esitatud raporti head kvaliteeti näitab asjaolu, et terve rida kaitseuuringute keskuse kahe aasta taguseid soovitusi on muutunud reaalsuseks. Näiteks on nüüdseks tõsiasi Soome ja Rootsi eripartnerlus NATO-ga ning üha laienev kaitsekoostöö Põhjala ja Balti riikide vahel.
Üks veel ellu viimata soovitus puudutas Eesti koostööd meie Põhjala naabritega Arktika küsimuses. Kaitseuuringute keskus soovitas Eestis tõsiselt kaaluda sarnaselt Poolaga vaatlejastaatuse taotlemist Arktika Nõukogus, et hoida end kursis arengutega Kaug-Põhjas ning sealsete osapoolte, sh Euroopa Liidu ja NATO tegevusega. Väliskomisjoni meelest on tegemist väga arvestatava ettepanekuga. Eesti vaatlejastaatus Arktika Nõukogus võimaldaks meil lülituda vahetumalt globaalses kontekstis üha olulisemaks muutuva regiooni probleemide lahendamisse, näiteks teaduskoostöö või keskkonnaküsimuste lahendamise kaudu. Samas võimaldaks see laiendada koostööd meie heade Põhjala naabritega.
Lisaks kaitseuuringute keskuselt tellitud uuringule viis väliskomisjon enam kui kahe aasta jooksul läbi 44 julgeolekuvaldkonda puudutavat kuulamist. Nendele lisandusid meie väljasõiduistungid NATO küberkaitsekeskusesse, Teabeametisse ning Tallinna merevalvekeskusesse, samuti regulaarsed väljasõiduistungid koos riigikaitsekomisjoniga Kaitseväe peastaapi. Käisime jälgimas ka  rahvusvahelisi õppusi. Eesti julgeolekuga on üheselt seotud Vabariigi Valitsuse poolt s.a 10. märtsil algatatud Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimine. Sellega seoses on väliskomisjon viinud läbi hulga kuulamisi. 13.–14. märtsil 2014 korraldas komisjon väljasõiduistungi Narva ja Kagu-Eesti piirialadele.
Julgeolekuküsimused on viimastel aastatel olnud eranditult kõikide väliskomisjoni töövisiitide olulisimate rahvusvaheliste kohtumiste päevakorras, sh meie töökohtumistel Jaapanis, Korea Vabariigis, Ameerika Ühendriikides, Venemaal, Soomes, Indoneesias, Singapuris, Hiinas ja Poolas, samuti Euroopa Liidu välis- ja kaitsekomisjonide esimeeste, Balti riikide parlamentide väliskomisjonide esimeeste ning Põhjala-Balti koostöö raames toimuvatel väliskomisjonide esimeeste regulaarsetel kohtumistel. Veel selle aasta sees kavatseb väliskomisjon teha visiidi Soome ja Ameerika Ühendriikidesse, kus üks keskne arutlusteema on vaieldamatult muutunud julgeolekukeskkond Euroopas.
2013. aasta 23. septembri istungil otsustas väliskomisjon koostada kuulamiste põhjal oma raporti. Arvestades aga kogu julgeolekukeskkonna järsku ja kiiret muutumist tänavu, tegi komisjon läinud kuul ettepaneku korraldada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu Riigikogu täiskogu istungil just täna, s.o 16. oktoobril. Sellega tõmbab väliskomisjon oma kuulamistetsüklile tingliku joone alla, kuid mõistagi jäävad julgeolekuküsimused laiemalt ka edaspidi meie töö üheks tähtsaimaks prioriteediks.
Head kolleegid! Üks Eesti välis- ja julgeolekupoliitika keskseid raamdokumente on Vabariigi Valitsuse koostatud julgeolekupoliitika alused. Selle dokumendi viimane uuendatud versioon pärineb 2010. aastast. Riigikogu ja valitsuse koostöös on kujunenud heaks tavaks aeg-ajalt nendes alustes sätestatu üle käia ning vajaduse korral käivitada poliitikasoovituste täiendamine. Viimati toimus seesugune ülevaade 14. mail 2013, mil välis- ja riigikaitsekomisjoni ühisistungil oli arutluse all Vabariigi Valitsuse põhjalik analüüs Eesti julgeolekupoliitika aluste elluviimise kohta. Meile esitatud ülevaates rõhutati muu hulgas, et kuigi dokumendi kehtivus ei ole ajaliselt piiritletud, on julgeolekupoliitika alustes sätestatud, et seda dokumenti uuendatakse, kui julgeolekukeskkond muutub oluliselt ja ilmneb vajadus julgeolekupoliitikat kaasajastada. Väliskomisjoni meelest on eriti viimasel aastal toimunud nii vahetult meie kui laiemalt kogu Euroopa julgeolekukeskkonnas muutused, mis tingivad ka Eesti julgeolekupoliitika aluste ülevaatamise ning täiendamise. Vabariigi Valitsus võiks selle ette võtta esimesel võimalusel.
Head kolleegid! Tänapäeva maailmas on julgeoleku tagamisel edukad need riigid, kellel on tugevad liitlased ning kes on rahvusvahelises julgeolekualases koostöös aktiivsed. Eestil on selles vallas ette näidata pikaaegne ja sihipärane tulemuslik tegevus, tänu millele võime täna kindlalt väita, et Eesti julgeolek pole kunagi olnud nii hästi tagatud kui praegu. Selle keskteljeks on meie liikmesus NATO-s, pidevalt täienevad kahepoolsed suhted meie liitlastega, sh Eesti väga heade naabrite Soome ja Rootsiga. Eesti usaldusväärsus liitlaste seas, mis eeskätt põhineb oma kohustuste täitmisel, lubab meil ehk senisest aktiivsemalt mõjutada ka Euroopa julgeolekustrateegia uuendamist. See on eriti aktuaalne ajal, kui Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika peaareenil on hiljutiste poliitiliste vangerduste ja ka valimiste järel eriti liikmesmaade välisministrite seas rahvusvaheliselt mõjukaid poliitikuid tunduvalt vähem kui varem. Seepärast on eriti oluline, et Eesti täidaks koos meiega sarnaselt mõtlevate partneritega aktiivsemalt seda tekkinud tühimikku ning suunaks Euroopa Liitu rohkem keskenduma strateegilisele mõtlemisele. Ma väidan, et viimase puudulikkus on otsati kaasa aidanud julgeolekukeskkonna halvenemisele.
Võiks ju retooriliselt küsida, kuidas on võimalik, et seni ainus Euroopa Liidu julgeolekustrateegia pärineb aastast 2003 – seega ajast, kui ühenduse liikmeid oli kõigest 15. Katsed strateegiat uuendada on siiani liiva jooksnud. Samas peame Euroopa Liidus välja arendama sellise strateegilise kultuuri, mis võimaldab varast, kiiret ja kui vaja, ka jõulist sekkumist. Euroopa riikide ühtsem ja strateegiliselt kokkuhoidvam käitumine poleks mingil juhul vastuolus NATO tegevusega, vaid üksnes tugevdaks ühisosa lääneriikide koostöös julgeoleku ja kaitse valdkonnas.
Lõpetuseks tahan rõhutada, et Eesti julgeolek on seda püsivamalt tagatud, mida sidusam on meie ühiskond ning mida konkurentsivõimelisem on meie majandus rahvusvaheliselt. Kummaski vallas ei tohiks Eesti teha mingit allahindlust. President Lennart Meri ütles juba aastal 1997, et kui Eesti rahva iseseisvustahe on nähtav, kui Eesti riigi maine on puhas ja plekita ning kui eestlaste oskus oma sõltumatust hoida on veenev, kujuneb Eesti puutumatuse hind nii kõrgeks, et seda ei tule kunagi relvaga kaitsta. Tänan tähelepanu eest!

Austatud komisjoni esimees, suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Marko! Me oleme rääkinud Gruusia territooriumide okupeerimisest ja nüüd me teame väga selgelt, et juriidiliselt on Krimm liidetud Venemaa külge. Kas me jäämegi praalima ja lihtsalt unistama sellest, et keegi annaks need territooriumid tagasi või on sinu kolleegid teiste riikide parlamentidest arutanud mingeid väga resoluutseid meetmeid, et need territooriumid saaks tagasi võetud? On päevselge, et Venemaa neid ju tagasi anda ei taha. Kas see tähendab seda, et meie lapselapsed räägivad millalgi ka sellest, et Krimm oli kunagi Ukraina oma? Mis arvamused selles osas levinud on?

Aitäh, Aivar, selle küsimuse eest! Nõukogude Liidu lagunemise järel on küllaga tekkinud nii külmemaid kui kuumemaid konfliktikoldeid. Paraku võib nendele, mida sina nimetasid, lisada näiteks Mägi-Karabahhi probleemistiku, Transnistria küsimustiku, kahjuks nüüd ka Ida-Ukrainas tekkinud uue väga tõsise konflikti piirkonna. Kui kunagi öeldi, et NSVL-i lagunemine läks küllaltki veretult ega toonud kaasa suuremaid konflikte, siis nüüd paraku näeme, et see protsess pole kaugeltki lõppenud. Seetõttu on lääneriikidel, kes hoolivad rahvusvahelise õiguse ja üldse rahvusvahelise süsteemi toimimisest nii, nagu on rahvusvaheliselt kokku lepitud pärast teist maailmasõda väga mitmetel puhkudel, põhimõte neid rikkumisi, mida me oleme viimastel kuudel ennekõike Venemaa poolt näinud, mitte aktsepteerida. On olemas sanktsioonipoliitika, mida Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja mitmed teised maailma riigid on Venemaa vastu rakendanud. Eesmärk on just nimelt sellesama probleemi lahendamine. Tuleb saavutada olukord, kus too agressioon, mida Venemaa on oma naabrite vastu juba mitu aastat ellu viinud, läheks Moskvale liiga kalliks maksma. Venemaal oleks mõistlikum rakendada seda energiat, mida nad kulutavad kahjuks oma naabritega suhete rikkumisele, oma riigi moderniseerimiseks. Sellest võidaksid ennekõike Venemaa elanikud.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, tänan sind selle olulise ettekande eest! Minugi küsimus on suunatud Ukraina teemale. Eesti on saanud rasketel aegadel tuge oma liitlastelt ja sõpradelt ning ma usun, et me oskame olla selle eest tänulikud ja seda tähtsaks pidada. Kui me praegu Ukraina poole vaatame, kuidas sulle tundub, kas meie toetus Ukrainale on olnud piisav? Mis samme me võiksime veel astuda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ukraina on meie jaoks mitmete aastate jooksul olnud üks olulisimaid sihtriike Eesti arenguabi programmides. Sellel aastal aga on mitme abiprogrammi maht tunduvalt kasvanud. Riigikogu väliskomisjon korraldas 9. oktoobril ümarlaua, kus osalesid nii Eesti valitsuse kui ka valitsusväliste organisatsioonide esindajad. Tegelikult me näeme Eestis väga palju kodanikualgatust. Sellel aastal on meie riik suunanud Ukraina abiprogrammidesse umbes üks miljon eurot. Sellega on Eesti kindlasti, kui võtta n-ö abi maht inimese kohta, üks aktiivseimaid riike Euroopas. Mul ei ole mingit kahtlust ja seda on ka meie valitsusliikmed kinnitanud, et järgmisekski aastaks on eelarves sees terve rida tegevusi, kuidas Ukrainat aidata. Eile toimus siin Ukrainat, Gruusiat ja Moldovat puudutavate assotsieerimislepingute ratifitseerimise seaduste eelnõude esimene lugemine. Kindlasti on äärmiselt oluline, et kõigi nende väljakutsete puhul, mis eriti praegu Ukraina ees seisavad oma riigi suveräänsuse ja iseseisvuse kaitsmisel, võimalikult kiiresti ellu viia reformiplaanid ja reformid, mis on ära raamistatud sellessamas assotsieerimisleppes Euroopa Liidu ja Ukraina vahel. Eestil kindlasti on võimalik anda oma panus nende reformide õnnestumisse.

Andrus Saare, palun!

Aitäh, juhataja! Aitäh komisjoni esimehele hea ülevaatliku kõne eest! Läheksin Aivari küsimusest edasi Ukraina teemadel. Me väga loodame, et Ukrainas saavutatakse positiivne tulemus ja Vene väed lahkuvad sealt. Samas teades, mis seal vahepeal tehtud on, kuidas seal on relvastatud ja millist meediatööd tehtud, kui reaalseks sa tegelikult pead, et Ukraina saab oma piiri endises kohas taastada?

Kindlasti on tegemist Ukraina jaoks äärmiselt keerulise olukorraga. Mis puutub Krimmi poolsaarde, mille Venemaa on okupeerinud ja annekteerinud, siis lääneriikide ja ka meie poliitika lähtepunkt on väga selge mittetunnustamispoliitika. Usun, et meile on see teema iseenda ajaloost väga hästi tuttav. Aga mis puutub Ida-Ukrainasse, siis on ju teada, et Minskis sai kokku lepitud, et Vene väed lahkuvad Ukraina territooriumilt ja Ukraina peab saavutama kontrolli oma piiri üle. Praegu ei kontrolli Ukraina umbes 300 kilomeetrit oma piiri Luganski ja Donetski oblastis.
Kahtlemata jääb see probleem üles aastateks. Haavad, mis selle sõjaga on löödud kahe siiski väga lähedase rahva südametesse, on väga sügavad. Viimastel kuudel on see sõda Ida-Ukrainas nõudnud tuhandete inimeste elu. Juuli lõpus käisin ma Donetski oblastis Kramatorski linnas ja nägin sealseid sõjakahjustusi ning rääkisin inimestega, kes olid kaks kuud olnud terroristide võimu all. Nende vaade kõigele toimunule oli väga suure šoki läbi elanud inimese vaade. Ja sellepärast esimene asi, mida seal tahetakse, on loomulikult rahu, normaalse elu taastamine. Keegi ei uskunud, et 21. sajandil on võimalik selline sõda Ukraina ja Venemaa vahel. Esimest korda peale teise maailmasõja lõppu puhkes nendes piirkondades jälle sõjategevus.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu kolleegile selle ülevaate eest! Ma tuleks tagasi Eestisse. Eesti on Euroopa julgeolekuga väga otseselt seotud. Teie komisjon tegi kuulamisi pika perioodi jooksul, aga nagu ma aru sain, see kõik puudutas n-ö välismõõdet. Arvan aga, et sama oluline on sisejulgeoleku küsimus ja iseseisva kaitsevõime küsimus. Sedagi peaks alla joonima, et mitte jätta rahvale petlikku muljet, et me toetume ainult rahvusvahelisele mõõtmele. Kas teie töö oligi keskendunud ainult välisjulgeolekule ja kas on arenguruumi, et vaadata julgeoleku võtmes ka riiki sisse?

Aitäh, Mati, selle küsimuse eest! Arusaadavalt on väliskomisjoni peatähelepanu seotud arengutega, mis toimuvad meie piiril, piiri taga või laiemalt rahvusvaheliste suhete vallas. Meie eesmärk oli analüüsida nende kuulamiste käigus ennekõike meie vahetu regiooni, Põhjala ja Balti regiooni üldist julgeolekupilti. Käsitlesime erinevaid teemasid alates keskkonnaküsimustest kuni näiteks pehme jõu temaatikani. Usun, et teemad, mis hõlmavad konkreetselt riigikaitselisi küsimusi, sh ka sisejulgeoleku küsimusi, saavad käsitletud ka selle töö käigus, mida sina teed riigikaitsekomisjoni juhtides. Ma usun, et välis- ja riigikaitsekomisjoni ühisistungid, mida me oleme aastate jooksul teinud, on andnud sellise väga hea ühisosa, kui me oleme arutanud julgeolekupoliitika alustes sätestatud punktide elluviimist. Rääkisin sellest ka oma kõnes. Loodetavasti Riigikogu järgmise koosseisu välis- ja riigikaitsekomisjon keskenduvad kohe töö alguses julgeolekupoliitika aluste ühisele analüüsimisele koos valitsusega ja kui vaja, siis ka selle dokumendi täiendamisele.
Aga nagu ma ka oma kõnes ütlesin, ühegi riigi julgeolek ei ole tagatud ainult heade liitlassuhete abil. Ei saa loota üksnes rahvusvahelise süsteemi ja õiguse kehtimisele. Kahjuks me näeme, et praeguses julgeolekukeskkonnas võivad ka kindlana tundunud lepingud, nagu näiteks Budapesti memorandum, ühel hetkel osutuda lihtsalt paberiks. Aga kindlasti ei ole lihtsalt paber Washingtoni leping ja Eesti, nagu ma juba mainisin, on oma pikaajalise sihipärase tegevusega omaenda kaitsevõime kasvatamisel tõestanud, et meile võivad liitlased loota. Ja meie saame loota liitlastele.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Julgeolekuolukord Euroopas on kõvasti muutunud. Mis kujutab endast selles valguses teie arvates Eestile kõige suuremat julgeolekuohtu?

See keskkonnamuutus, mis meie julgeolekus on toimunud – meie all pean ma silmas Euroopat –, kätkeb seda, et mitmed varem kokkulepitud rahvusvahelise õiguse põhimõtted ei näi enam kehtivat või neid on rikutud. Teise maailmasõja järel paika pandud rahvusvaheliste suhete hästi toiminud süsteem kannatab väga tugeva stressi all. Kahtlemata kujutab meie jaoks ohtu ka see, kui maailmas toimuvad muutused, mida lääneriigid tervikuna, sh meie partnerid ja liitlased, ei oska piisavalt hästi ette näha. Teine risk on, kui on korraga tekkinud mitu väga tõsise ohu kollet, mis tähendavad lääneriikidele suurt väljakutset. Nagu ma juba mainisin, on praegu maailmas õige palju konflikti- ja ohukoldeid. Vaatame näiteks, mis toimub Põhja-Iraagis, Süürias, samuti seesama Ebola epideemia. See tundub ehk kauge mure, aga võib suurel määral mõjutada riikide majandus- ja julgeolekualaseid otsuseid.
Samas on Eesti jaoks kahtlemata kõige tähtsam see, mis toimub meie lähinaabruses. See agressiivsus, mida Venemaa on üles näidanud oma naabrite, ennekõike Ukraina vastu, peab panema meid mõtlema, kas me oleme teinud kõik selleks, et tulevikus välistada mingisuguste halbade stsenaariumide käivitumine. Arvan, et kõige olulisem on ikkagi meie tegevus kodus, ühiskonna sidusus ja mitmete vajalike otsuste tegemine sisejulgeoleku tugevdamisel.

Margus Hanson, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa juba mainisid, et me oma kuulamistel väliskomisjonis käsitlesime ka nn pehme jõu teemat. Kuidas kommenteeriksid seda, millist mõju avaldab tänapäeva konfliktides välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks pehme jõu kasutamine?

Aitäh! Tõepoolest, meid valgustati päris mitmel korral erinevate nurkade alt, kuidas käib tänapäeva maailmas eesmärkide saavutamine info mõjutuse kaudu, kuidas üritatakse avalikku arvamust rahvusvahelises plaanis mõjutada. Mis seal salata, eks ole kõigil silme ees, mis on juba mitu kuud just nimelt Ukraina suunal toimunud. Aeg-ajalt on ka Balti riigid selliste suuremate infooperatsioonide sihtmärkideks olnud. Arvan, et see kõik on paratamatu – tänapäeva sotsiaalmeedia ja infoajastu tingimustes on kõikvõimalikku desinformeerimist ja muid mõjutusoperatsioone tunduvalt lihtsam läbi viia kui omal ajal külma sõja tingimustes. Aga see ei puuduta loomulikult ainult seda aspekti, pehme jõu kontekst on tunduvalt laiem. See hõlmab samuti luuretegevust ja eri organisatsioonide või üksikisikute otsest mõjutamist. Me oleme siin ju ka Euroopa kontekstis vaadanud, milliseid kanaleid püütakse kasutada selleks, et mõjutada avalikku arvamust ja poliitiliste otsustuste protsessi. Meil on tulnud käibele selline termin nagu hübriidsõda ja see ei hõlma mitte ainult konkreetse sõjategevuse elemente, vaid ka just nimelt pehme jõu kasutamise komponente.

Juhan Parts, palun!

Aitäh! Kui eelmise aasta detsembris Isamaa ja Res Publica Liidu esimees kaitseminister Urmas Reinsalu sõnastas poliitilise liinina vajalikkuse suurendada NATO võimekust ja kohalolekut Eestis, siis me nägime väga paljude vastutavate isikute kummalist, täiesti arusaamatut reaktsiooni. Nad justkui ei saanud üldse aru, milline on sündmuste kulg lähitulevikus. Täna me arutame julgeolekuolukorda ja mind huvitab sinu arvamus, millised on võimalikud stsenaariumid selle konflikti arengu puhul. Kui me oskame nende stsenaariumide tõenäosust hinnata, ainult siis me suudame ka hinnata, kas meie poliitika nii julgeoleku, riigikaitse kui välissuhete alal on adekvaatne.
Milliseid tõenäolisi stsenaariume sa näed selle konflikti püsimise korral? See ei puuduta ju ainult Venemaad ja Ukrainat, vaid tervet Euroopat.

Tõepoolest, aasta alguse debatt Eestis peegeldas väga hästi seda, kui keeruline on maailm ja kui raske on sündmusi ette näha, kui ootamatult võib olukord muutuda. Eks inimesed on seetõttu sunnitud ka oma seisukohti muutma. Loomulikult on äärmiselt oluline võimekus ette näha ja teatud stsenaariume ka vähemalt oletuslikult läbi mängida ning nende stsenaariumide põhjal kas oma riigis või koos partneritega otsuseid langetada.
Tegelikult oli Walesi tippkohtumine NATO kui terviku reaktsioon sellele, kuidas on julgeolekukeskkond Euroopas muutunud, ennekõike silmas pidades Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Arvan, et täna võime öelda, et ükskõik milline ka ei oleks käivitunud stsenaarium Euroopa julgeoleku ohustamisel või see väljakutse, mis meie ees seisab, on eriti viimastel kuudel NATO tegevus näidanud, et liitlaste valmisolek ja tahe panustada kollektiivkaitse põhimõtete ja koostöö tugevdamisse on hoopis suurem, kui see oli veel 12 kuud tagasi või isegi selle aasta alguses. Minu arvates Eesti puhul on äärmiselt oluline kahtlemata see, et me nii iseenda kaitsevõimet pidevalt arendades – eeldatavasti suudame selle tempot lähiaastatel natukene kiirendada – kui ka liitlastega koostööd laiendades saavutame heidutuse määra, mis oleks sedavõrd mõjuv, et ükski võimalikest stsenaariumidest, mida me võiksime silme ette manada, tegelikult ellu ei rakendu.

Jaak Aaviksoo, palun!

Meie liitlaste jaoks on subjektiivne, aga võib-olla ka objektiivne ohutaju pigem seotud äärmusislamiga kui Venemaa Föderatsiooni agressiivse käitumisega viimasel ajal. Selles ülevaates ja julgeolekuanalüüsis radikaalse islami otsest ja kaudset mõju käsitletud ei olnud, aga kindlasti see mõjutab ka meie julgeolekuolukorda. Kas sa kommenteeriksid natuke, mis aspektides seda on üldse arutatud? Kas on pööratud tähelepanu ka niisugusele strateegilisele riskile, et võitluses radikaalse islamiga ollakse valmis tegema kompromisse teistes julgeolekusuundades ning seetõttu võib kannatada Eesti ja tervikuna kogu Läänemere piirkonna julgeolek?

Aitäh! See on kindlasti väga oluline küsimus ning ühel või teisel viisil on väliskomisjon oma kuulamiste jooksul saanud päris hea ülevaate sellest, mis viimastel aastatel on toimunud, kuidas on sündmused arenenud näiteks Süürias ja laiemalt Lähis-Idas tervikuna. Usun, et komisjoni liikmetel on väga hea ülevaade islamiäärmusluse problemaatikast, piirkonnas toimuvast ja ka konfliktide võimalikest siiretest Euroopasse. Kui vaadata, kes praegu Süürias ja Põhja-Iraagis islamiäärmuslaste poolel võitlevad, siis näeme, et aastate jooksul on nende ridades olnud tuhandeid Euroopa kodanikke, ka meie lähiriikidest – Skandinaavia, Põhjala riikidest. Ning võtame kas või needki sündmused, mis on hiljuti aset leidnud Saksamaa linnades – ka sealt lähtub võimalik oht, et  islamivõitlejad asuvad tegutsema teisteski pealinnades ja muudes linnades. Kahtlemata see võib isegi otseses mõttes mõjutada julgeolekuolukorda Euroopas.
Teie äsjane arutluskäik, mis küsimuses kõlas, on aga täiesti arvestatav. Tõesti võivad Euroopal ja ka läänemaailmal tervikuna ees seista mitmed väga tõsise valiku kohad. On hulk väga raskeid probleeme, millega tegelemine on keeruline ja ressursipuuduse tõttu vahest ka mitte nii efektiivne, kui võiks olla. Seepärast võivad rahvusvahelises plaanis kindlasti esile kerkida võimalikud kompromissid, mille tõttu kusagil võivad strateegilised huvid kannatada saada. Nii on kahtlemata väga tähtsad meie suhted oma lähimate naabritega, partneritega nii Euroopa Liidus kui NATO-s. Tuleb koos kõiki neid probleeme tervikuna käsitleda ja nii palju kui ma tean, oma ettekandes välisminister ja kaitseminister mõlemad neid teemasid laiemalt ka valgustavad.

Hea ettekandja, ma tänan! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks välisminister Urmas Paeti!

Tere hommikust, head Riigikogu liikmed! Head külalised! Meie tänast arutelu raamistab ennekõike Venemaa agressioon Ukrainas, paraku on nii Euroopa idaservas kui ka lõunanaabruses julgeolekuriske oluliselt rohkem. Valitsev trend selles osas ei ole ilmselgelt hea.
Alustan aga Vene-Ukraina konfliktist. Sellel konfliktil ja Lääne reageerimisel sellele on olnud juba mitu faasi. Ukraina eelmise juhtkonna keeldumine Euroopale lähenemisest põhjustas mäletatavasti suure pettumuse Ukraina ühiskonnas. Sellega kaasnesid Maidani protestid. Need protestid viisid Ukraina eelmise juhtkonna langemiseni, mille peale Venemaa alustas tänavu veebruaris-märtsis varjatud sõjalist agressiooni. Krimmi ebaseaduslik annekteerimine Venemaa poolt märtsikuus ajendas Euroopat ja kogu läänemaailma võtma kriisi suhtes põhimõtteliselt uue ja senisest aktiivsema hoiaku. Vastuseks Krimmi annekteerimisele kehtestati esmased Euroopa Liidu sanktsioonid. NATO alustas tegevust oma idatiiva julgeoleku tugevdamiseks. Koostöö Venemaaga NATO-Vene nõukogus katkestati. Juba märtsis saabusid USA lisalennukid Balti õhuruumi turvama. Aprillis tegi Põhja-Atlandi Nõukogu otsuse võtta idatiiva jaoks tarvitusele kohesed julgeoleku tugevdamise meetmed, mille raames võeti kasutusele ka Ämari lennuväli Balti õhuturbe baasina. Maikuu algusest olid Ämaris kohal Taani hävitajad, mille augusti lõpus vahetasid välja Saksamaa lennukid. Alates kevadest on Eestis püsivalt kohal olnud USA maaväeüksused.
3. septembril Eestit külastanud USA presidendi Barack Obama sõnad, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine, kinnitavad NATO pühendumist kollektiivkaitse edasisele tugevdamisele. Meie jaoks oli edukas NATO Walesi tippkohtumine, kus alliansi tugevdatud kohalolek meie regioonis defineeriti kui alliansi uus tavaolek, uus normaalsus. Walesis seadsime endale eesmärgiks põlistada liitlasvägede kohalolek Eestis, seda pidevalt tugevdada, suurendada NATO üksuste reageerimiskiirust, tõhustada NATO planeerimistööd ja õppusi ning kasvatada alliansi kaitsekulutusi. Praegu käibki töö kõigi nende otsuste täitmiseks koostöös meie liitlastega.
Malaisia reisilennuki allatulistamine 17. juulil ning Vene üksuste täiesti varjamatu sissetung Ida-Ukrainasse augusti lõpul ärgitas Euroopa Liitu jõulisemalt tegutsema. Eelkõige väljendus see Venemaa-vastaste sanktsioonide režiimi karmistamises. Euroopa Liidu sanktsioonid on selge signaal Venemaale ja toetusavaldus Ukrainale. Edu saavutamiseks on vaja, et kriisi lahendamisel oleks kasutusel kaht liiki lähenemine: püüdlused leida poliitiline lahendus ning pidev surve sanktsioonide näol. Need peavad käima käsikäes. Me ei pea õigeks Euroopa Liidu sanktsioonirežiimi enneaegset leevendamist, kuni pole saavutatud käegakatsutavaid tulemusi, eeskätt Vene üksuste väljaviimist ning Ukraina taastatud kontrolli oma piiride ja territooriumi üle.
Poliitilise lahenduse otsimisel Ukrainas on vaja kindlasti välistada uue külmutatud konflikti teke Ida-Ukrainas. 5. septembril sõlmitud haprast vaherahust tuleb jõuda sõjategevuse täieliku lakkamiseni. Kahjuks on relvarahu ajal hukkunud juba üle 300 inimese. Peame oluliseks OSCE Ukraina missiooni täielikku mehitatust ning võimet oma mandaati täiel määral täita, sh monitoorida relvarahust kinnipidamist ja Ukraina-Vene piiril toimuvat. Samuti toetame Euroopa Liidu tsiviilmissiooni Ukrainas, mille tegevuses osalevad alates oktoobrist kaks Eestigi eksperti. Ka ÜRO Julgeolekunõukogu on korduvalt arutanud olukorda Ukrainas.
Ukrainal tuleb lähitulevikus toime tulla mitme raske küsimusega. Lisaks äärmiselt tõsisele julgeolekukriisile ja eelseisvale majanduslikult raskele talveperioodile, sh energianappusele, tuleb ukrainlastel leida jõudu teha reforme, viia läbi parlamendivalimised, tugevdada demokraatiat ja õigusriiki ning võidelda korruptsiooniga. Loomulikult ei tohi me unustada Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist. Okupeeriv võim kiusab taga vähemusi, sh krimmitatarlasi. Selline ränk rahvusvahelise õiguse rikkumine peab muu hulgas saama vastuse Euroopa Liidu ühemõttelise mittetunnustamispoliitika näol. Samas on selge, et kriisi lahendus sõltub suurel määral ka sellest, milliseid lahendusi suudab leida Ukraina juhtkond. President Porošenko valikuruum on Venemaa surve tõttu kahjuks piiratud, ta peab valima mitme halva valiku vahel.
Eesti jätkab aktiivset abi andmist Ukrainale. Aasta lõpuks küündib arengu- ja humanitaarabi eraldiste maht ligi miljoni euroni. Eestisse on toodud taastusravile nii Kiievi tänavarahutustes kui ka Ida-Ukraina sõjategevuses kannatanuid. Samuti toimetatakse Eestist Ukrainasse toiduabi. Me jätkame ka varasemat koostööd, sh e-riigi arendamise projektide elluviimist.
Head Riigikogu liikmed! Järgnevalt visandan mõningad järeldused Ukraina kriisist, pidades silmas aktuaalset julgeolekupoliitikat. Esiteks, käesoleva aasta sündmused on aidanud ühtlustada transatlantilise kogukonna arusaama Venemaast. NATO Walesi tippkohtumise kommünikee algab tõdemusega, et Venemaa agressiivsed tegevused Ukraina vastu on esitanud põhimõttelise väljakutse meie visioonile Euroopast, mis on ühtne ja vaba ning kus valitseb rahu. Veel aasta eest oleks selline kollektiivne sõnum olnud pea mõeldamatu. Venemaad on seni püütud kohelda partnerina, kuid need püüdlused pole kahjuks vilja kandnud. Kui erimeelsuste lahendamise vahendina on võetud tarvitusele sõjalise jõu kasutamine naabri vastu, siis oleme ilmselgelt uues olukorras. Täna võib öelda, et nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus toimunud aruteludes on jõutud sinnamaani, et Eesti ja meiega samameelsete riikide julgeolekupoliitilised seisukohad on saanud Euroopa julgeolekupoliitilise mõtlemise peavoolu osaks. See on oluline areng.
Käimasolevas Euroopa julgeolekudebatis küsitakse, seda ennekõike eeloleva OSCE välisministrite Baseli kohtumise valguses, kas praegune kriis on viinud Euroopa senise julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemiseni. Oleme ju enam kui 20 aastat Euroopas loonud koostöisele julgeolekule rajanevat süsteemi, mille kandvad printsiibid on jõu kasutamisest ja sellega ähvardamisest hoidumine, riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine, piiride puutumatus, riikide õigus vabalt valida endale liite ja liitlasi ning inimõiguste igakülgne kaitse. Need põhimõtted sisalduvad juba ÜRO põhikirjas, aga väga tähtsad on need ka Euroopa julgeoleku alusdokumentides, eeskätt CSCE Helsingi lõppaktis ja CSCE Pariisi hartas, samuti NATO-Vene suhete alusaktis.
Tõepoolest, Venemaa on Ukrainat rünnates neid printsiipe rikkunud. Ometi arvan ma, et printsiipide selline rikkumine ühe riigi poolt ei tähenda veel Euroopa senise julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemist. Kokkulepitud põhimõtete rikkumine ühe osapoole poolt ei tähenda seda, et põhimõtted on kehtetuks muutunud. Paradoksaalsel moel on kriis muutnud Euroopat ühtsemaks ja seeläbi tugevamaks. Euroopa Liidu ühtsed seisukohavõtud, NATO püsiv kohalolek meie piirkonnas ning isegi OSCE kui organisatsiooni taaselustumine räägivad just seda keelt. Euroopa pingutab oma väärtuste, rahu ja turvalisuse nimel ning loodetavasti annab see ka tulemusi. Vaatamata sellele, et Euroopa julgeolekuarhitektuuri alusprintsiibid endiselt kehtivad, on julgeolekukeskkond siiski muutunud. Riigipiiride muutmiseks on kasutatud jõudu, rahvusvaheliste suhete ennustatavus on olulisel määral vähenenud. Kõige sellega arvestatakse Walesi tippkohtumisel vastuvõetud NATO valmisoleku tegevuskava elluviimisel.
Meie kahe- ja mitmepoolsed liitlassidemed annavad meile võimaluse teha oma valikuid vabana välisest survest. Eesti avatud majanduskeskkond, Eesti kuvand innovaatilise riigina on jätkuvalt välisinvestorite silmis atraktiivne. Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmesus, Eesti integreeritus Euroopa ja muu maailmaga on meile loonud kindluse tuleviku suhtes. Kuigi meie piirkonna riigid on pidanud viimastel kuudel kogema Venemaa-poolsete ebameeldivate sammude otsest mõju – olgu selleks  korduvad õhupiiri rikkumised Soomes ja Rootsis, enam kui 20 aastat vanade kohtuasjade avamine Nõukogude armeesse minemast keeldunud Leedu kodanike vastu või Eston Kohvri röövimine Eesti territooriumilt ja tema kinnipidamine Venemaal –, oleme koos liitlastega teinud oma julgeoleku kindlustamisel märkimisväärseid samme. Nagu ütles president Obama: "Kord kaotasite oma iseseisvuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi." Eesti julgeolek on kindlustatud.
Eraldi küsimus on Euroopa enesekuvand. Oleme seni harjunud mõtlema Euroopa Liidust kui mittevastuolulisest pehmest jõust. Euroopa integratsioon ja sellega kaasnevad reformid on olnud suunatud inimeste elujärje parandamisele ning riikide majanduse konkurentsivõime parandamisele. Ei varasemate ega viimaste Euroopa Liidu laienemisringide puhul, rääkimata assotsieerumisest, pole Euroopa kohanud mingisugust välist vastuseisu. Kellel võiks olla midagi Euroopa väärtuste, tema pakutud heaolu vastu? Ometi on puhkenud konflikt selgelt näidanud, et Euroopa pehme jõud on Ida-Ukrainas põrkunud Vene relvadele. See on Euroopa jaoks täiesti uus olukord. Eelseisvatel Euroopa Liidu kohtumistel vajame väga tõsist ja põhjalikku arutelu, kuidas sellises olukorras edasi minna.
Head Riigikogu liikmed! Mainisin, et Euroopa tahab kaitsta oma väärtusi. Nendeks on inimelu pühadus, üksikisiku vabadused, sh väljendus- ja südametunnistuse vabadus, inimõiguste igakülgne kaitse, demokraatia, kinnipidamine kokkulepetest. Meie naabruses nii idas kui lõunas on jõude, kes seavad niisugused väärtused küsimärgi alla. Üksikisiku vabadustest olevat tähtsamad kollektiivsed veendumused, inimõiguste igakülgsest kaitsest traditsioonilised tõekspidamised. Väljendusvabadust, sh internetivabadust, püütakse igati piirata ja vaba meediat asendada propagandaga. Eraomandi kaitsest peetakse olulisemaks riigi juhtkonna huvide teostamist iga hinnaga. Võiks küsida, kas oleme sisenemas uue ideoloogilise vastasseisu faasi, kus ühel pool murdejoont seisavad demokraatlikud väärtused, millele tugineb meie praegune heaolu, ja teisel pool selline suurriiklik tsiviilreligioon, mis seab esikohale traditsiooni ja võimu huvid. On oluline, et me oleme õigel pool seda mõttelist murdejoont.
Euroopa lõunaosas, Euroopa lõunanaabruses on tugevnemas liikumine, mis kõige otsesemal moel vastustab demokraatlikke väärtusi ja kasutab oma sõnumi edastamiseks kõige jõhkramaid ja ebainimlikumaid meetodeid. Pean silmas terroristlikku liikumist Iraagi ja Levandi Islamiriik ehk lühidalt ISIL. See liikumine on võtnud vägivalla oma lipukirjaks, hukates vange ja tsiviilisikuid, kasutades valimatut terrorit nende vastu, kes ei mõtle nendega ühtemoodi. Sellele tuleb otsustavalt vastu astuda. Eesti kuulub rahvusvahelisse ISIL-i vastasesse koalitsiooni. Oleme otsustanud toetada ISIL-iga võitlevaid jõude laskemoonaga. Püsiv lahendus Iraagis ei tule aga kindlasti üksnes sõjalise aktsiooni abil. Oluline on jõuda selleni, et nii šiiidid, sunniidid kui kurdid oleksid poliitilisse protsessi kaasatud. Raske humanitaarolukorra leevendamiseks kogu regioonis oleme viimastel aastatel andnud kokku ligi 1,4 miljonit eurot.
Ma ei arva, et see konflikt on meist väga kaugel. Donetsk asub linnulennul poolel teel Tallinnast Bagdadi. Ent olulisem kui geograafilised vahemaad on äärmusliku mõtteviisi leviku kiirus ning üksikute terroristide kasvav võime panna toime kuritegusid. On teada, et Euroopast, sh meie lähiriikidest, on ISIL-i ridadesse läinud sajad, kui mitte tuhanded inimesed. On selge, et radikaliseerumine ei sõltu otseselt heaolu tasemest. See ei pruugi tingimata aset leida Lähis-Ida vaestes eeslinnades, see on võimalik ka kõrge elatustasemega Euroopa riikides. Avatud sisepiiridega Euroopas tuleb olla kahekordselt tähelepanelik, et välistada niisugused riskid juba eos, samal ajal säilitades eurooplastele kõik nende õigused ja vabadused. Eesti vaatab üle oma seadused, et takistada välisvõitlejate liikumist Lähis-Idasse ning terroristide rahastamist ja varustamist.
Euroopast lõunas aset leidvad arengud ei jäta kahtlust, et sealt alguse saanud julgeolekuriskid kasvavad. Araabia kevad, mis tõi endaga kaasa ka positiivseid muutusi, on jätnud sisekonflikti näol raske pärandi mitmesse lõunanaabruse riiki, eeskätt Liibüasse ja Süüriasse. Lõuna-Euroopat tabavad põgenikelained ei näita vähenemise märke. Kui Euroopas puhkenud konflikti puhul on tegemist riikidega, mille rahvastik vananeb ja väheneb, siis Lähis-Ida ja Aafrika demograafilised trendid on vastupidised. ÜRO andmeil võib praeguse kasvutempo juures Aafrika rahvastik aastaks 2050 enam kui kahekordistuda. See aga tähendab võitlust ressursside, sh vee pärast, uute megalinnade teket Aafrikas ning kasvavaid probleeme Euroopa lõunanaabruses. Peame vajalikuks Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex tugevdamist ning nende riikide igakülgset abistamist, kes viibivad põgenikeprobleemi eesliinil. Samal ajal on kriitilise tähtsusega, et Euroopa suudaks mõjutada Aafrika maid läbi viima muudatusi, mis on vajalikud, et võimalikke raskusi ära hoida. Eesti on tänavu osalenud sõjalistel operatsioonidel Malis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. On selge, et Afganistani operatsiooni lõppemise järel on globaalselt suurimad probleemid seotud Aafrikaga, mis võib tähendada ka edaspidist vajadust kaasata seal meiegi riigi võimekust.
Lääne-Aafrikas asub Ebola viiruse peamine kolle. Nakkuse kandjate hulk suureneb iga päevaga ning sellesse tõppe surnuid on juba rohkem kui 4000. Kui viiruse levikut ei suudeta peatada ja see jätkub senises tempos, siis võib haigestunute arv aastavahetuseks tõusta üle 1,5 miljoni. Esimesed nakkusjuhtumid on registreeritud juba ka Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Eesti on tänavu toetanud Ebola viiruse leviku tõkestamist kokku 100 000 euroga – oleme panustanud nii vastavasse ÜRO fondi kui ka Maailma Terviseorganisatsiooni kaudu. Libeerias Monrovias töötas ka Eesti arst, kes osales seal ÜRO kriiside ja katastroofide koordineerimise ja hindamise meeskonna missioonil.
Austatud Riigikogu liikmed! Kokkuvõtteks tahan öelda, et meie senine rahvusvaheline tegevus Eesti julgeolekuseisundi parandamisel on olnud tulemuslik. Muutunud oludes on vaja vaadata üle ka meie välis- ja julgeolekupoliitika alusdokumendid. Praeguses kontekstis pean silmas esmajoones vajadust uuendada nii riigikaitse strateegiat kui ka 2010. aastast kehtivat julgeolekupoliitika aluste dokumenti. Uus riigikaitse strateegia valmib juba tänavu ning uuendatud julgeolekupoliitika aluseid saab tõenäoliselt asuda arutama Riigikogu uus koosseis.
Me peame oma julgeoleku huvides pidevalt tegutsema. See tähendab aktiivset välispoliitikat, tegutsemist rahvusvahelistes organisatsioonides, kindlaid Atlandi-üleseid liitlassuhteid, meie enda panuse andmist nii rahvusvahelistel missioonidel kui ka kaitsekulutuste tegemist kodus, pidevalt arendatavaid suhteid naabritega ning eelkõige euroopaliku väärtussüsteemi kaitsmist ja edendamist oma tegevuste kaudu. Kui täidame oma rahvusvahelisi kohustusi, kui Eestis on hea elada, siis on Eesti kaitstud. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Teile on ka tublisti küsimusi. Igor Gräzin, palun!

Austatud härra minister, aitäh ettekande eest! Ma ei räägi praegu mitte ainult sinuga, vaid teie mõlemaga, st sinuga ja nooremseersandiga FSB-st, kes praegu, kõrvaklapid peas, seda meievahelist juttu kuulab. Probleem on minu arvates selles, et tänapäeva sõda ei näe enam sõja moodi välja. Tähendab, ei sõdi enam riigid, vaid sõdivad kodanike vabaühendused, MTÜ-d, demokraatlikud ühendused, Taliban jne, kes on ju valitsusvastased või valitsusvälised ühiskondlikud kodaniku huvide eest võitlevad organisatsioonid. Siit kerkib küsimus, kas NATO lepingu artikkel 5 arvestab ka seda, et klassikalist sõda riik riigi vastu lihtsalt enam ei ole. Ja kui mõelda veel selle peale, et 30% Moskva elanikest on islamiusulised, siis ma esitan sellise küsimuse: kas on vähimatki lootust venelastega kaubale saada vähemalt islamiohu vastu astudes? Või ei tule midagi ...

Hea küsija, teie aeg on lõppenud.

Kõigepealt, ma muidugi ei arva, et meie kuulaja auaste on nii madal, nagu sa pakkusid. Aga tulles tõsisemalt küsimuse sisu juurde, siis iseenesest NATO-l on ju olemas päris pikaajaline kogemus võitlemaks ka selliste organisatsioonide ja ühendustega, mis ei ole riiklikud. Pean siin silmas ennekõike aastaid kestnud Afganistani missiooni ning sealset võitlust Talibani ja teiste äärmusrühmituste vastu. Nii et selline kogemus iseenesest on olemas.
Tõepoolest uus nähtus on see, mida me oleme tänavu näinud kõigepealt Krimmi, hiljem ka Ida-Ukraina sündmuste puhul. See on nn hübriidsõda, kus üks osapool on ikkagi väga selgelt üks riik, kes seda aga ei deklareeri ning üritab seda varjata, kasutades selleks näiteks sõjaväelaste teistsugust riietust ja mitteriiklikke eraldusmärke. Niisugune olukord on uus ja NATO-s on seda ka selgelt teadvustatud. Asjade seisu analüüsimise ja järelmitega tegeldakse.
Mis puutub koostöösse võitluses äärmuslusega, sh islamiäärmuslusega, siis nagu teada, valmistab see probleem muret ka Venemaale. Kui rääkida ISIL-i tegevusest, sh võõrvõitlejate värbamisest, siis kuu aega tagasi suutis ÜRO Julgeolekunõukogu üle hulga aja üksmeelselt vastu võtta resolutsiooni, mis seda väga olulist probleemi käsitleb. Väga-väga pikka aega ei ole ÜRO Julgeolekunõukogu suutnud vastu võtta ühtegi resolutsiooni olulistes maailmajulgeoleku küsimustes, kuna üks või teine, peamiselt üks ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige on seda blokeerinud. Meenutame siin Süüria temaatikat, meenutame sedasama Ukrainat ja mõningaid muid küsimusi.
Ka see on märk sellest, et islamiäärmuslaste tegevusse Iraagis ja Süürias suhtutakse valdavas osas üksmeelselt. See aga, et oleks tõhus järelm, eeldab ka kõigi osapoolte väga praktilist koostööd. Samas Ukraina sündmuste tõttu on usaldus saanud tugeva paugu, aga mulle siiski näib, et teatavat koostööd on lääneriigid ja Venemaa valmis islamiäärmuslusega võitlemisel tegema.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Eks selle agressiooni loogikaga on vist niimoodi, et kui seda ühes kohas ei peatata, siis järgmises kohas on see juba märksa keerukam. Niisugune on Venemaa areng olnud. Võib-olla ei saa välistada ka seda, et tal tekib võimekus avada kaks rinnet korraga. Te ei maininud oma ettekandes kuigivõrd Moldovat ja Georgiat, ehkki eile olid need teemad siin assotsiatsioonilepete näol arutlusel. Milline on teie ohuhinnang nende riikide suveräänsusele praegu? Oleme ju taas saanud lugeda Abhaasia kavatsuslikust leppest Venemaaga, mille vastu Thbilisi on juba teravas toonis protestinud. Lääs on hakanud Venemaa olemusest paremini aru saama. Mida me suudame teha nende riikide kaitseks ja milline teie ohuhinnang on?

Ohuhinnang kindlasti ei saa ka nende riikide puhul olla midagi väga toredat, arvestades seda, et mõlema riigi territooriumil on konfliktipiirkonnad. Moldovas on see Transnistria, kus viibivad teise riigi ehk Venemaa sõjaväelased, ja Gruusia territooriumil on need Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kus põhimõtteliselt on olukord väga sarnane. See tähendab seda, et konflikti kuumenemise risk on juba ainuüksi sellest faktist tulenevalt ilmselgelt olemas.
Loomulikult Venemaale ei meeldi ka nende riikide liikumine Euroopa Liidu, lääne suunas. Moldovas on peatselt tulemas parlamendivalimised. Kindlasti saab see, milliseks parlamendivalimiste tulemused kujunevad, olema väga oluline edasiste arengute kujundaja. Kui me meenutame Vene-Ukraina suhteid ja sealsete sündmuste käiku, siis kõigepealt Venemaa üritas Ukrainat veenda loobuma Euroopa Liidu suunas liikumast ennekõike poliitiliste ja majanduslike mõjutusvahenditega. Sõjaline mõjutus tuli sisse siis, kui oli näha, et need elemendid ei tööta piisavalt. Loomulikult tuleb ka Euroopa Liidus teha kõik selleks, et sama stsenaariumi ei hakataks kordama Moldovas või Gruusias. See eeldab üksmeelt, see eeldab väga printsipiaalset käitumist Ukraina suhtes, aga ka nii Moldova kui Gruusia abistamisel ning oma põhimõtteliste selgete poliitiliste hoiakute väljendamisel.

Kalev Kallemets, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud välisminister! Nagu meie julgeolekupoliitikas on meie liitlased tugevaim alustala, nii on ka välispoliitikas meie liitlased Euroopa Liidus meie tugevaim välispoliitiline jõud. Seda arvestades vaatasin, millised ressursid on eraldatud ühtse turvalisus-, julgeoleku- ja välispoliitika teostamiseks. Paraku on need kaunis tagasihoidlikud: globaalse Euroopa valdkonnale on selle aasta eelarves vaid 8,3 miljardit eurot, millest ühtne julgeoleku- ja välispoliitika saab vaid 3,7% ehk 300 000 miljonit eurot. Pikaaegses finantsplaanis on globaalse Euroopa osa vaid 6%. Kas võib olla võimalik, et tänavu kasvanud julgeolekualased väljakutsed ajendavad ressursside jaotust Euroopa Liidus ümber tegema, et nende väljakutsetega hakkama saada?

See oleks kindlasti mõistlik ja oleks adekvaatne reaktsioon sellele, mis Euroopas ja Euroopa ümber toimub. Finantsperspektiivi, mis praegu kehtib, kavandati siis, kui neid viimaseid akuutseid sündmusi veel ei olnud. Ma pean kindlasti oluliseks, et nende arengute osas, mis puudutavad Euroopa julgeolekut, vaadataks uuesti näkku ka Euroopa Liidu eelarvele ja eelarvestrateegiale. Ka teises tähtsas organisatsioonis, NATO-s kutsuti viimase tippkohtumise ajal kõiki liikmesriike üles kaitsekulutusi suurendama, et taas jõuda 2%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Ka NATO-s on see selge viimaste kuude sündmuste järelm. Ma ei näe, et Euroopa Liit saaks või võiks ka rahanduslikus mõttes uutest probleemidest mööda vaadata.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister, tänan selle kõne ja ülevaate eest! Ma arvan, et iga riik, kes on ühinenud Euroopa Liiduga, on kindlasti võtnud need põhimõtted, millest te rääkisite, endale igapäevaseks täitmiseks. Kindlasti on täitmiseks ka kokkulepped, mis on Euroopa Liidu sees sõlmitud. Aga aeg-ajalt kogeme teatud ebakõlasid ja probleemidele teistmoodi vaatamist, näiteks kliima- või üldse keskkonnaküsimustes, samuti  energiajulgeoleku ja eelarveküsimustes. Ebakõlasid on Euroopa Liidus olnud ka kaitseküsimustes. Kõik riigid ei täida kokkuleppeid. Kas võite öelda, mis on need põhilised põhjused, et me ei suuda Euroopas nendes valdkondades ühte jalga käia, ja kuidas saaks seda muuta?

Teie nimetatud energiajulgeoleku teema on väga selgelt osa kogu Euroopa julgeolekupildist. Aja puuduse tõttu ma seda sissejuhatavas kõnes ei jõudnud rääkida. On selge, et füüsiliste ühenduste olemasolu Euroopa sees oluliselt suurendab Euroopa julgeolekut selle sõna kõige otsesemas mõttes, seda teevad ka uued ühendused väljaspool Euroopat. Kogu pilt Euroopa Liidu sees on kindlasti läinud aasta-aastalt paremaks. Meenutame, mis seisus oli n-ö ühine Euroopa energiapoliitika veel mõni aasta tagasi ja kus see on täna. Arusaamad on selgelt muutunud. See puudutab ka mitmeid teisi julgeolekuga seotud valdkondi, kus tehtud muudatused on Euroopa Liidu riike ka nende hoiakutes lähendanud.
Eriarvamuste põhjused on aga iseenesest sellised väga praktilised ja inimlikud. Riigid on tulenevalt oma ajaloost erinevas olukorras, kas või sellesama energiavarustuse mõttes. On riike, kes suurel määral sõltuvad oma energiavarustuses endiselt Venemaast, ja on riike, kus see pole üldse probleem, mis tähendab ka seda, et see valulävi on erinevas kohas ning vähemalt alguses reageeriti Ukraina sündmustele kindlasti olenevalt oma geograafilisest asukohast ja ajaloost. Täpselt samamoodi on see olnud ka Euroopa lõunanaabruses puhkenud konfliktide puhul. Kindlasti tahab valdkond edasiarendamist. Olukord ei ole ideaalne, aga pilt on ilmselgelt parem. Aga alati, kui me heidame kellelegi ette, et nemad ei mõista sama sügavalt Vene-Ukraina konflikti mõju ja keerukust, siis me võiksime vaadata peeglisse ning küsida endalt, kui hästi me mõistame lõunapoolseid Euroopa riike, kes on sügavalt mures Liibüa olukorra pärast ja selle negatiivse julgeolekumõju pärast, mis lähtub Vahemere tagant. Kindlasti on ka meil arusaamade süvendamises ja laiendamises arenguruumi, kui jutt on teistest konfliktidest Euroopa ümber.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Põhiline ja tõhus abinõu, mis on Euroopa Liidu arsenalis selleks, et Venemaa agressiivset käitumist pidurdada, on sanktsioonid. Eelkõige finantssanktsioonid on mõjunud tõhusalt, avaldanud mõju pangandus- ja energeetikasektorile ning Venemaa majandusele tervikuna laastavalt mõjunud. Aga sanktsioonide puhul on küsimus selles, et neid tuleks rakendada vähemalt kaks või kolm aastat. Samas ma loen uudistest, et Euroopa Liidu Moskva esinduse juht Ušackas on Interfaxile öelnud, et sanktsioonid vaadatakse juba selle kuu lõpus üle. Mis olukord on sanktsioonide vallas? Kas Euroopa Liidul on tahet, üksmeelt ja jõudu neid jätkata või on siin mingeid tagasilööke oodata?

Nagu ma oma sissejuhatavas jutus ütlesin, meie jaoks on selge, et sanktsioonid on kehtestatud väga konkreetsetel põhjustel. Neid on viimastel kuudel järk-järgult laiendatud ja süvendatud sellepärast, et olukord on läinud hullemaks. Algas kõik Krimmi annekteerimisega, millele järgnesid Vene vägede sisseminek Ida-Ukrainasse ja kõikvõimalikud muud sündmused. Igal sanktsiooniotsusel on olnud oma kindel põhjus. Väga selge loogika ütleb, et selleks, et sanktsioone saaks vähendada või need sootuks lõpetada, peavad need põhjused ära langema. Peamised kaks suurt põhjust on seesama Vene vägede viibimine Ukrainas, mis peab lõppema, ja teiseks, Ukrainal peab olema võimalus kontrollida kogu oma riigi piiri. Suur osa hädadest on ju olnud seotud sellega, et Ukrainal pole olnud võimalust täiel määral oma riigipiiri kontrollida, mis tähendab, et sealt on üle käinud kes iganes.
Nüüd sellest, milline on sanktsioonide edasine areng. Üldiselt kõik sanktsioonid, mis Euroopa Liit on kehtestanud, on tähtajalised. See tähendab seda, et kui soovitakse nende jätkumist, siis tuleb teha uus otsus nende uueks perioodiks kehtestamise kohta. Siin on teoreetiline võimalus, et kui pole konsensust neid jätkata, siis teatud sanktsioonid võivad selle kuupäeva kättejõudmise tõttu automaatselt lõppeda. Seega ei ole täpne rääkida sellest, et keegi arutab sanktsioonide kui selliste lõpetamist, vaid puhtõiguslik-tehniliselt jõuab lihtsalt kätte nende sanktsioonide – eri sanktsioonidel on erinevad tähtajad – tähtaeg ja selleks, et need saaksid edasi kesta, tuleb teha uus otsus, et nad kehtestatakse või rakendatakse uuesti. Nii on tehtud ka kõikvõimalike muude sanktsioonidega teiste riikide vastu varasematel aegadel. Kõik sanktsioonid on tähtajalised, mis tähendab, et mingi aja jooksul tuleb langetada uus otsus. Nende Ukraina sündmustest tingitud Venemaa-vastaste sanktsioonidega on täpselt samamoodi. Ja esimesed tähtajad jõuavad kätte juba päris varsti.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea välisminister, tänan kõigepealt ettekande eest! Minu küsimus on vähe teistlaadi. Kas sinu Euroopa Liidu kolleegide hulgas on ka neid, kes mitteametlikus õhkkonnas on pidanud Krimmi annekteerimist Venemaa poolt hoopistükkis vabastamiseks?

Ei ole.

Andre Sepp, palun!

Aitäh, väga austatud istungi juhataja! Hea minister, soovin ka omalt poolt tänada selle hea ülevaatliku ettekande eest! Täna me keskendume peamiselt julgeolekuolukorrale Euroopas ja kindlasti on selle tähtis osa kahepoolsed suhted, mida kannavad meie diplomaadid mujal riikides ja teiste riikide diplomaadid meil. Millised on tendentsid uuenenud julgeolekuolukorras Euroopas saatkondade töös ja üldse kahepoolsetes suhetes? Märgin siin ära Ungari saatkonna sulgemise Eestis ja ka meie vastava sammu. Millised on tendentsid Eestis just kahepoolsetes suhetes Euroopa teiste riikidega?

Selge on, et säärases julgeolekukeskkonnas, kus me praegu oleme, on igakülgne tihe suhtlemine meie partneritega nii NATO-s kui Euroopa Liidus äärmiselt oluline ja ka saatkondade võrgustik aitab seda rolli kanda. Samas, kui vaadata kogupilti Euroopas, siis ei ole siin ja seal ilmselt peamiselt eelarveliste piirangute ja raskuste tõttu kadunud soov saatkondade võrgustikku muuta või kärpida, sh Euroopas sees. Eesti huvi on praegu see, et Tallinnas olevate saatkondade arv ei väheneks. Me soovime, et meie tihedad suhted nende partneritega, kes on aegade jooksul Tallinnas oma saatkonna avanud, püsiksid ja et saatkondade arv ei väheneks, ükskõik mis kaalutlused mängus võivad olla. Olen endiselt seda meelt, et igal juhul julgeoleku kindlustamine ja koostöö selle nimel on kõige alus. Kui valitseb suur ebakindlus julgeolekukeskkonnas, on suhteliselt võimatu eeldada, et saaks olla pikaajaline majandussuhete õitseng.

Rein Aidma, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Kui möödunud sajandi lõpus ja käesoleva alguses tundus, et riikide imperialistlik poliitika on demokraatia teel astudes enam-vähem lõppemas, siis nüüd tundub, et me oleme eksinud. On olemas riik, kes püüab möödunud sajandist pärit käitumismalle sellel sajandil rakendada, ja ta ongi asunud seda tegema. Kas see tähendab, et sisuliselt on tegu selle riigi demokraatia läbikukkumisega ja me peamegi ütlema, et seda riiki ei saa üldse mõistusega võtta? Mida peavad demokraatlikud riigid tegema?

Nagu ma ka oma kõnes nimetasin, eks see on Euroopale mõnevõrra uus olukord. Kõik see, mida Euroopa Liit esindab, kõik need väärtused, mida on viimastel aegadel ka laiendatud, kuna kõik ju tahaksid elada jõukamalt ja vabamalt – siiani pole seda edendades kokku põrgatud millegi tõsisega. Nüüd on see juhtunud. Kogu see konflikt, mida me näeme Ukrainas, kõik see verevalamine on seotud sellega, et Ukraina on tahtnud saada võimalikult sarnaseks Euroopa Liidu riikidega. See on selgelt uus olukord ja sellele tuleb adekvaatselt reageerida. Kaugemas plaanis aga loomulikult ei tohi maha matta ka unistust demokraatlikust Venemaast, ka seda tuleb silmas pidada. Küllap meie kõigi ühtne arusaam on, et oleks siiski tore, kui venelased Venemaal saaksid elada vabas ja demokraatlikus ühiskonnas.

Austatud minister, ma tänan teid! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Sven Mikseri!

Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Lubage mul enne ettekande teema juurde asumist just nimelt kaitseministrina avaldada Riigikogule kaastunnet kolleeg Tarmo Leinatamme lahkumise puhul. X koosseisus oli mul riigikaitsekomisjoni esimehena võimalus töötada Tarmoga samas komisjonis ja seetõttu ma tean, et lisaks oma muudele mitmekülgsetele annetele ja huvidele oli ta ka kirglik riigikaitsehuviline.
Aga nüüd tänase teema juurde: Euroopa julgeolekuolukorrast ja selle järeldustest Eesti jaoks. Nagu eelkõnelejad on osutanud, me elame väga keerulisel ja dünaamilisel ajal. Eelnevalt on pikalt kõneldud Venemaa agressioonist Ukraina vastu. Lisaksin vaid nii palju, et kui me vaatame seda agressiooni ja paneme selle nende sündmuste konteksti, mida me oleme näinud alates 2008. aastast ja Venemaa sõjakäigust Gruusia vastu, siis me näeme selgelt väljajoonistuvat mustrit, trendi. Võime kindlalt öelda, et need, kes näevad Krimmis või Ida-Ukrainas toimuvat erandlike üksikjuhtumitena, eksivad – ja eksivad väga rängalt.
Kõige olulisemad järeldused, mida me võime juba teha Venemaa agressioonist Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimisest, on sõjalise kaitse plaanis järgmised. Esiteks, sõjalise jõu kasutamine piiride muutmiseks Euroopas on endiselt aktuaalne teema. Teiseks, konfliktide, sh sõjaliste konfliktide eelhoiatuse aeg on muutunud väga lühikeseks, tihti sisuliselt olematuks. Ja kolmandaks, mis on sama oluline, konfliktide iseloom on muutunud. Ka eelkõnelejad rääkisid hübriidsõjast. See tähendab konflikti, kus vahetu sõjaline kokkupuude, vahetu sõjaline konflikt on vaid üks osa, jäämäe veepealne osa, ja tihti sama oluline või ka olulisem on poliitiline, majanduslik ja psühholoogiline surve, samuti info- ja kübersõda. Me teame, et Putini režiim on Ukraina vastu kasutanud kõiki neid vahendeid, ja me teame, et Putini kalkulatsiooni oluline osa on usk, et aeg on teatud juhtudel tema poolt, et langetades otsuseid üksi, saab ta seda teha kiiresti. Ja ilmselt usub ta, et kui ta suudab piisavalt kiiresti hõivata territooriumi ja luua maa peal n-ö uue reaalsuse, siis suudab ta selle muutunud reaalsuse ka pikaks ajaks konserveerida, luua n-ö külmutatud konflikti ja suunata rahvusvahelise üldsuse jõupingutused pingete deeskaleerimisele, mitte muutunud reaalsuse tagasipööramisele.
Tähtsamad õppetunnid meie ja meie liitlaste jaoks on niisiis, esiteks, et me peame oluliselt parandama oma situatsiooniteadlikkust, võimet näha seda ja aru saada sellest, mis reaalajas toimub meie piiride taga, sh Venemaal. Samuti peame suutma langetada poliitilisi otsuseid kiiremini, sh neid poliitilisi otsuseid, mida me langetame kollektiivsetes otsustusformaatides. Kolmandaks, me peame tunduvalt parandama oma võimet reageerida puhkevatele kriisidele, mis, nagu öeldud, võivad vallanduda ilma eelhoiatuseta. Me peame samuti tõstma oma üldist valmisoleku taset, rääkides oma kaitsejõududest. Möödas on need vahetult külma sõja lõpule järgnenud ajad, kui mis tahes kujuteldav sõjaline konflikt Euroopas või selle läheduses võimaldas meil oma valmisolekuastet n-ö kriisi horisondile tõustes parandada kuude või aastate jooksul. Kindlasti on oluline omada ennetavat kohalolekut NATO piiririikides nii NATO ida- kui lõunatiival pideva heidutushoiaku näol, samuti üksuste ja varustuse eelpaigutuse näol. Ning lõpuks on kindlasti olulised ka adekvaatsed ja eelnevalt läbiharjutatud kaitseplaanid.
Poliitilises plaanis oleme kindlasti võimelised nägema praegustes katsetes jõuga Euroopas riigipiire muuta paralleele sellega, mis toimus meie kontinendil 1930. aastatel. Too paralleel on kindlasti piisavalt hoiatav, et sundida meid, demokraatlikke riike, kollektiivselt võtma kasutusele kõiki vajalikke ennetavaid meetmeid. Kui me räägime suhetest Venemaaga Ukraina agressiooni ajal ja võib-olla ka selle järel, siis me peame olema kindlad, et me ei saa pöörduda tagasi n-ö tavapärase partnerluse juurde ega ohverdada oma väärtusi kaubanduse ja energiahuvide altarile, niikaua kuni rahu ei ole vettpidav ning kuni Vene relvajõud ja nende toetatud väljast Ukrainasse imporditud nn separatistid ei ole lahkunud.
Me teame, et kolm neljandikku NATO liitlastest on ka Euroopa Liidu liikmed, ja meile ei ole tegelikult saladus, et Venemaa poliitika üks osa on üritada lõhestada seda koalitsiooni, kes praegu seisab rahvusvaheliste käitumisnormide kaitsel. Aga kuni rahvusvaheliste suhete üldtunnustatud normide jäme rikkumine jätkub ja tekitatud ebaõiglus on heastamata, peame kindlameelselt vastu seisma katsetele naasta tavasuhete juurde Venemaaga. Rääkides NATO-st on kindlasti positiivne, et meie kaitseallianss on kindlalt, ehkki võib-olla meie jaoks mitte piisavalt kiiresti pöördunud tagasi oma tuumikülesande ehk kollektiivkaitse juurde, ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Jah, need arengud ei ole alati nii kiired, nagu meie siin piiririigina võib-olla soovime, kuid samas ei ole meil mingit põhjust kahelda, et NATO toimib, et artiklit 5 Washingtoni alusleppes võtavad kõik liitlased sama tõsiselt kui 65, 45 või 25 aastat tagasi ja et meile tullakse vajaduse korral appi. On tõsi, et liitlastel on üksjagu arenguruumi, olgu kas või üleüldises Euroopa kiirreageerimisvõime arendamises või kaitsekulude taseme osas, kuid ma meenutan, et olukord ei olnud kaugeltki ideaalne ka 1980. aastail. Samad mured ja probleemid olid päevakorral ka siis ning ka siis oli üksikuid, kuid häälekaid arvajaid, kes pidasid kollektiivkaitset vaid pabertiigriks. Ometi ajalugu näitas, et NATO kollektiivkaitsest tulenev põhiolemus, tugev heidutus toimis siis, ja ma olen kindel, et toimib ka nüüd.
Olen siinsamas kõnetoolis mõne nädala eest loetlenud neid meie jaoks positiivseid otsuseid, mis langetati NATO Walesi tippkohtumisel. Ma ei hakka neid uuesti ritta seadma, kuid ütlen veel kord, et tippkohtumise otsused olid märkimisväärselt meie nägu ja meie hääl oli tippkohtumisel ning on alliansis üldiselt tugev ja kuulda. Loomulikult on meie asi seista selle eest, et kõik need otsused saaksid reaalselt ja kiiresti sisuga täidetud.
Head kuulajad! Eestil on usutav usaldusväärse ja tegudele orienteeritud ning tulevikku vaatava liitlase kuvand. Me teeme seda, mida me ütleme ja lubame. Me teeme n-ö oma kodutöö ära, et tekiks moraalne õigustus midagi tagasi küsida, juhul kui selleks peaks vajadus tekkima. Kaitseministeerium ja Kaitsevägi, aga ka kõik teised valitsusasutused panustavad iga päev, et see nii ka jääks.
NATO uus tavaolek, mida raamistavad kõrgendatud valmisolek ja püsiv sõjaline kohalolek allianssi ida- ja lõunatiival, on just nimelt seda: uus tavaolek. See tähendab, et meie võõrustada olevad liitlasüksused on siin suure tõenäosusega aastaid. Muu hulgas tähendab see meile uusi väljakutseid liitlastele väljaõppevõimaluste pakkumisel ja vajaliku taristu loomisel. See tähendab kindlasti sagedast lennukimüra Ämari kandis, see tähendab liitlassõdureid ka meie tänavapildis Eesti eri paikades. See tähendab, et liitlased hakkavad meie regiooni paigutama varustust, mida saab kasutada regulaarselt asetleidvatel ühistel õppustel, ning see tähendab loomulikult kaitseplaanide uuendamist ja nende läbiharjutamist ka meie territooriumil. Lisaks defineerib uus tavaolek mõttemalli muutust liitlaste pealinnades, sest niikaua kui NATO vahetus naabruses asuv riik haarab oma suva järgi territooriume naaberriikidest ja harjutab õppustel rünnakuid naabrite vastu, ei ole alliansil luksust tegelda ainult geograafiliselt kaugete probleemidega. Aga rõhk on siin sõnal "ainult", sest loomulikult tuleb meilgi lisaks oma põletavatele probleemidele tegelda ka oma liitlaste murede lahendamisega, sh kriisidega, mis leiavad aset meist geograafiliselt kaugetes paikades.
Julgeolekuringkondades on juba kaua räägitud ebastabiilsuse vööndist ümber NATO Euroopa osa. See vöönd ulatub Ida-Ukrainast Põhja-Aafrikani. Ma tahan siinkohal rõhutada, et kollektiivkaitse ei saa kindlasti olla ainult Balti riikide eriõigus. Julgeolekumuresid, meie omadest mõnikord oluliselt teistsuguseid, on nii Ameerika Ühendriikidel ja Türgil kui ka Hispaanial ja Norral. Me peame mõistma, et mõne meie liitlase jaoks on islamiäärmuslus või ka näiteks Arktika võimalik militariseerimine isegi vahetumad julgeolekuohud kui praegune olukord Ukrainas ja selle ümber. Sellele vaatamata liitlased mõistavad meie muresid, on meiega solidaarsed ja teevad, mida on vaja teha, selleks et tugevdada meie julgeolekut. Samuti peame meie olema valmis tegema seda, mida on vaja teha, et meie liitlased saaksid ennast turvaliselt tunda.
Süürias ja Iraagis tegutsev võikaid meetodeid kasutav ja äärmuslikku ideoloogiat kuulutav rühmitus, kes nimetab ennast Islamiriigiks, valmistab muret mitte ainult Vahemere idakaldal, vaid puudutab otseselt ka Euroopat, nagu juba eelkõnelejad välja tõid. Hiljutistest missioonikogemustest Iraagis ja Afganistanis teame väga hästi, kui vähe tähendavad tänapäeva konfliktide puhul tegelikult geograafilised vahemaad. Me teame, et vihkamine toodab vihkamist, et äärmuslus sünnitab vägivalda ja et tänased kauged mured võivad homme puudutada meid ennast või mõnd meie väga lähedast liitlast. Seetõttu tahan meenutada kõigile siin saalis viibijaile, et me peame olema valmis ja pigem varem kui hiljem taas mõtlema kaugete – geograafiliselt kaugete, aga mitte ainult geograafiliselt, vaid võib-olla mõnikord ka mentaalselt kaugete – missioonide peale.
Meie suhteliselt väikesearvuline ja lühiajaline operatsioon humanitaarkriisis vaevlevas Kesk-Aafrika Vabariigis on nüüdseks läbi. Kuid ma nõustun eelnevalt kõnelenud välisministriga, et me peame olema valmis ka eeloleva kümnendi jooksul minema appi näiteks Aafrika kriiside lahendamisel. Selleks, et olla suuteline panustama kaugetes ja rasketes tingimustes, kuid samal ajal tegelda järjepidevalt ja kestlikult omaenda iseseisva kaitsevõime ülesehitamisega, on loomulikult vajalik ka stabiilne keskkond kodus.
Riigikaitse stabiilne rahastamine loob stabiilse arengukeskkonna meie sõjalisele riigikaitsele, aga sõjalise riigikaitse kõrval peab meie prioriteediks olema ka sisejulgeolek. Loomulikult olen kaitseministrina veendunud, et sisejulgeoleku arendamist ei saa teha sõjalise kaitsevõime arendamise kavade arvel, nii nagu ei saa teha ka vastupidi. Me peame jätkuvalt otsima sünergiat sisejulgeoleku ja sõjalise kaitsevõime vahel, tagama võimalused, et saaksime kõiki oma ressursse vajaduse korral kasutada sisejulgeoleku tagamiseks, samuti operatiivplaneerimises või kas või nn roheliste mehikeste ja teiste asümmeetriliste hübriidohtude tõrjumiseks. Mul on hea meel, et järgmise aasta riigieelarve on panustanud tõsiselt riigi sõjalise kaitse ülesehitamisele, aga selle kõrval seadnud prioriteediks ka sisejulgeoleku, sh Eesti piiri julgeoleku.
Lõpetuseks tahan panna kõigile südamele, et riigikaitse on tõsine teema ning see ei tohiks muutuda peamiseks lahingutandriks eelseisvatel valimistel. Asjalik debatt on ülimalt vajalik ja teretulnud, aga kaitsepoliitika ei tohiks kindlasti muutuda iludusvõistluseks ega originaalsete lubaduste võistukülvamiseks. Me peame tegelema oma sõjalise võimekuse pideva arendamisega ja võimekuslünkade täitmisega, aga me peame tegema seda vastutustundlikul viisil ning lõhkumata neid asju, mis juba praegu hästi toimivad. Rõhutan veel kord, et Eesti on praeguses pingelises rahvusvahelises julgeolekuolukorras hästi kaitstud, kuna me oleme tõhusalt arendanud oma iseseisvat esmast kaitsevõimet, aga suutnud ka oma NATO liitlasi muutunud oludes edukalt mobiliseerida. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Luik, palun!

Aitäh, juhataja! Suur tänu, austatud minister, hea ettekande eest! Riikliku julgeoleku kontekstis on teravalt päevakorrale tõusnud riigikaitsealase hariduse temaatika. On välja käidud mõte aktiviseerida riigikaitseõpetust koolides, muutes selle kohustuslikuks, seda kuni sinnani, et luua riigikaitsegümnaasium, nagu on eeskujulikult tehtud näiteks Ameerikas ja Kanadas. Milline on teie seisukoht: kas Eestiski võiks riigikaitsegümnaasiumi luua ja kui, siis millal?

Kõigepealt riigikaitseõpetusest koolides. Praegu õpitakse enam kui 140 gümnaasiumiastme koolis – kui ma ei eksi, siis kokku on neid 203 – riigikaitseõpetust valikainena. Riigikaitse on koolidele kohustuslik, kui õpilased seda soovivad õppida. See on päris hea korraldus. Kindlasti tasub kaaluda ka riigikaitseõpetuse muutmist kohustuslikuks. Samas teame, kui oluline on just nimelt see vaba kaitsetahe, mida realiseeritakse Eestis näiteks kuulumisega Kaitseliitu. Ma usun, et selline vaba tahe ka riigikaitse õppimisel on iseenesest väärtus, ja see, et seda vaba tahet nii massiliselt realiseeritakse, on hea näitaja.
Nüüd riigikaitselisest haridusest. Eestis on mitmeid koole, kus gümnaasiumiastmes on üks õppesuund riigikaitse. Omal ajal, kümmekond aastat tagasi, kui Olari Taal oli vist Kaitseliidu vanematekogu juht, käis ta välja mõtte luua Eestis kadetikool – selline internaatkool, kus oleks süvendatud riigikaitseõpe. Kindlasti on Eesti haridusmaastikul ruumi riigikaitseõppele, olgu sellise kadetikooli või ka süvaõppega gümnaasiumi näol, ja sellist initsiatiivi ma kindlasti tervitaksin. Aga riigikaitse laiapindse juhtimise kontekstis on minu arvates väga oluline see, et kõik ametkonnad, kõik tippametnikud, kes juhivad ametkondi, millel on puutumus selle laiapindse riigikaitsega, oleksid väga teadlikud oma rollist, oma ülesannetest ja riigi kontseptuaalsest lähenemisest laiapindsele riigikaitsele. Üks oluline osa riigikaitselise teadlikkuse tõstmisest ja riigikaitseõpetuse tugevdamisest võikski olla riigikaitse strateegilise tasandi õpe juhtivametnikele. Seda saab kindlasti alustada juba eksisteerivate riigikaitsekursuste kaudu, aga seda võiks teha veelgi süvendatumalt, umbes samasugusel põhimõttel, nagu õpetatakse julgeolekuvaldkonnaga seotud tippametnikke Ameerikas riiklikus kaitseülikoolis. Kindlasti on riigikaitsealase hariduse arendamine väga oluline, selles osas olen teiega täiesti nõus.

Kalev Kallemets, palun!

Austatud ettekandja! Loen OSCE Ukraina missiooni viimaste päevade raporteid. Eile rünnati Smile külas asuvat Ukraina valvepunkti. Luganski rahvavabariigi võitlejad korraldasid varitsuse kolme kilomeetri kaugusel Smilest, kus hukkus 12 Ukraina võitlejat. Gradidega rünnati Mariupoli piirkonda – 7 hukkunut, 14 haavatut. Ilmselgelt rahukokkulepe ei toimi ja hukkunuid on palju, neid lisandub iga päev. Millised on olnud asjaomased diskussioonid NATO raames? Ning teie kui Eesti esindaja Euroopa Liidus ehk teate, mis hetkest on Euroopa Liit valmis aitama Ukrainat teatud tipptehnoloogiaga, nagu miniradarid ja droonid vms? Kas ikka tahetakse aidata Ukrainat tipptehnoloogiaga riigi enesekaitsevõime tugevdamiseks?

Aitäh! Nii Euroopa riigid kui ka NATO liikmesriigid on Ukrainat selle kriisi ajal toetanud nii poliitiliselt kui mitmel muul viisil. Tõsi, n-ö letaalse sõjalise abi osas on oldud väga reserveeritud. Kindlasti on olemas ka puhtalt kaitseotstarbelist varustust, millel ei ole letaalne iseloom, ja seda on Ukrainale ka antud. Eesti on otsustanud Ukrainat toetada, pakkudes ravivõimalusi nii tsiviilisikutele kui ka kaitseväelastele, kes on haavata saanud. Eesti on otsustanud oma panusega osaleda Ukraina usaldusrahastutes. Kindlasti peame väikese riigina kaaluma, millist abi meil on võimalik anda, milline on meie suutlikkus see abi kõige paremal viisil kriisis vaevlevale riigile kättesaadavaks teha, nii et neil oleks sellest maksimaalselt kasu. Kui avaneb täiendavaid võimalusi Ukrainat selles kriisis toetada, siis Eesti ei saa kõrvaltvaatajaks jääda, vaid peab selles jõupingutuses osalema.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh ettekande eest, härra minister! Mida sidusam on meie rahvas, seda tugevam on meie riik, ja seda eriti ohuolukorras. Ukrainlased on tunnistanud, et üks asi, mis neil tegemata jäi, oli riigisisene integratsioon. Täna me küll räägime julgeolekuolukorrast Euroopas, aga me ei teeks seda, kui me ei hindaks Eesti positsiooni selles julgeolekukeskkonnas. Milline roll on teie arvates meie riigisisesel integratsioonil Eesti positsiooni tagamisel?

Ma jagaksin vastuse kaheks. Kui me vaatame Putini režiimi poliitikat oma naabrite suhtes, siis ma ei arva, et neil on raskusi ettekäände leidmisega, et astuda agressiivseid samme oma naabrite vastu. Selles mõttes sealtpoolt vaadatuna mis tahes sammud, mida me siin omas riigis võiksime astuda, ei muudaks oluliselt meie hinnangut välisohu kohta. Ukraina-vastase agressiooni korral õnnestus Putini režiimil väga hästi mobiliseerida Venemaa avalik arvamus, luues sisemaisele auditooriumile mõeldud meediapildis võimule sobiva virtuaalse reaalsuse. Selles mõttes kindlasti meie asjaomased sammud reaalset ohtu ei vähendaks. Samal ajal on loomulikult oluline väga tõsiselt tegeleda sellega, et hoida kõigi Eestis elavate inimeste lojaalsust Eesti riigi vastu. See vähendab kindlasti riigisiseste pingete tekkimise võimalusi. Tegu on ülimalt olulise teemaga, millega tuleb pidevalt tegelda, vaatamata sellele, et potentsiaalne välisagressor leiab alati ettekäände oma agressiivsete sammude astumiseks, kui tal peaks selleks võimalus avanema või tahe tekkima, sõltumata sellest, mida me siin Eestis teeme.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ka mina tänan, lugupeetud minister, selle kõne eest! Tõenäoliselt on meie praegune prioriteet sõjalise võimekuse arendamine. Euroopa Liidus on sellega tegeldud aastaid. Esile võib tõsta kaitseagentuuri moodustamist ja sõjalist planeerimist, samuti eri riikide osalemist missioonidel, olgu Euroopa Liidu, ÜRO või NATO egiidi all. Teatavasti võeti 15 aastat tagasi Helsingis peetud Euroopa Ülemkogu istungil vastu otsus moodustada kiirreageerimisjõud. Milline on nende jõudude seis praegu ja kas näete nendega seoses mingit probleemi?

Tegelikult on kiirreageerimisjõud Euroopa Liidu lahingugruppide näol juba loodud. Ka Eesti on sinna panustanud, täpsemalt Põhjala lahingugruppi. Samas on teada, et sellel eesmärgil, milleks need jõud loodi, ei ole neid seni kasutatud. Sellel on omad poliitilised põhjused, aga küsimus on ka piiratud ressurssides. Tegelikult on Euroopa Liit käivitanud missioone näiteks Aafrika kontinendil, kaasa arvatud Kesk-Aafrika Vabariigis, kust meie kaitseväelased hiljuti naasid. See ettevõtmine oleks võinud mahtuda Euroopa lahingugruppide algse idee alla, aga Euroopa Liit oli poliitilistel põhjustel võimetu neid lahingugruppe aktiveerima ja sellel missioonil kasutama. See on teema, millele on väga teravalt tähelepanu juhtinud just Rootsi, kellest saab järgmisel perioodil Põhjala lahingugrupi juhtriik.
NATO aga on arendanud oma kiirreageerimise võimekust juba üle kümne aasta. Kindlasti tuleb kohe pähe lühend NRF – NATO Response Force ehk NATO kiirreageerimisjõud. Sinnagi on Eesti panustanud ja algselt nähti neid üksusi just kiire reageerimise jõududena. Tegelikkuses sellest kujunes, nagu juba öeldud, tõhus transformatsiooni või n-ö vägede moderniseerimise tööriist. Nii et jah, selle kontingendi kasutamine pole olnud päris niisugune, nagu algselt ette kujutati. Pole olnud valmidust neid jõude sel moel kasutada, ütleme nii.
NATO Walesi tippkohtumisel võeti vastu otsus luua üksus nimega Very High Readiness Joint Task Force ehk siis väga kõrges valmisolekus väeliikideülene või kõiki väeliike ühendav sihtüksus. Nüüd on kindlasti oluline, et selline üksus saaks loodud ja et ta oleks ka võimeline vajaduse korral tegutsema. Parim viis seda tagada on hoida üksust pidevalt lähetatuna erinevatele õppustele NATO liikmesriikides, nii et vajaduse tekkimise korral ei seisaks ees poliitiliselt keerulise otsuse langetamine. NATO puhul on ju tegemist kollektiivse otsuse langetamise protsessiga, kuhu on teatav inerts sisse kirjutatud. Kindlasti tuleb selle väga kõrges valmisolekus ühise kiirreageerimisüksuse puhul kõik varasemad kogemused hästi arvesse võtta ja see võiks seisneda ka tema pidevas kasutamises ühistel õppustel, kus harjutataks realistlike kollektiivkaitse stsenaariumide elluviimist. Sel juhul saame olla kindlad, et üksus on tõepoolest vajaduse korral kasutatav.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Oma kõnes te puudutasite põgusalt ka sisejulgeolekut ja olukorda piiril, millega teie justkui olete rahul ja millega mina kaugeltki ei ole rahul. See ei ole hea olukord, kui välisjulgeoleku oht järjest kasvab, meil aga politseinike arv väheneb. Ja ega piir meil tegelikult ju ei pea, seda peate ka teie tunnistama. Tegelikult Eesti riik peab kaitsma oma idapiiri, mis on ka Euroopa Liidu ja NATO idapiir. Kas me täidame neid ülesandeid täie vastutustundega ja kas teile pole NATO-st tulnud signaali, et piiri peal peaks olukorra kontrolli alla saama?

Ma ei tea, kust te minu sõnavõtust selle täieliku rahulolu olukorraga piiril välja lugesite. Politsei- ja Piirivalveamet muidugi kuulub Siseministeeriumi haldusalasse, aga valitsus on korduvalt arutanud olukorda piiril ja otsustanud astuda samme, et ka Eesti kagupiir saaks korralikult varustatud valvetehnikaga ja et piiri mehitatud valvamine oleks samuti parem.
See on loomulikult valdkond, kus väga suureks rahuloluks põhjust ei ole ja tuleb kiiresti teha asju, mis on jäänud erinevatel põhjustel seni tegemata, olgu nendeks põhjusteks kas teised eelarveprioriteedid või siis arusaam, et piirileppe puudumise korral justkui ei tohiks seda teemat puudutada. Ent praeguse olukorraga ei saa kindlasti kaugeltki rahul olla, see asi tuleb kahtlemata ära teha. Samas on piiri valvamine ülesanne, mille puhul on väga oluline illegaalsete piiriületuste tõkestamine, salakaubaveo ja inimkaubanduse vastu võitlemine. Need on märksa teistsugused ülesanded kui riigi sõjaline kaitsmine ja sellistena tuleb neid ka võtta. Riigi sõjalise kaitsmise puhul on jutt loomulikult kogu Eesti territooriumi kaitsmisest, mitte üksnes piirijoone kaitsmisest. Need teemad ei vastandu, nad kindlasti täiendavad teineteist suurel määral, aga samas ei ole piiri valvamine ja sõjaline riigikaitse kaugeltki identsed teemad.

Tiit Tammsaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Alles mõni aasta tagasi kuulutas eelmine kaitseminister Reinsalu temale omase paatosega välja laiapõhjalise riigikaitsekava ja selles oli tähtis koht Kaitseliidul. Aastad on möödunud. Kuidas sinu arvates Kaitseliit oma rolli täidab ja mis võiks edasi saada?

Kindlasti jääb järele jäänud viiest minutist väheks, et rääkida Kaitseliidu tervikrollist. Kaitseliidul on suur ja oluline roll nii Eesti riigi kaitsmisel kui ka kaitsetahte hoidmisel ja kasvatamisel. Ja tal on mitmeid muid rolle veel. Kaitseliidul on ka üsna unikaalne õiguslik positsioon Eesti riigis. Ta on avalik-õiguslik organisatsioon, tal on oma varad, tal on ülesanne luua teatud sõjalist võimekust, tal on sõjaline ülesanne maakaitse näol. Kindlasti aga on selles vallas vaja täiendavat õiguslikku reguleerimist ja ma olen kindel, et õige pea asubki see saal arutama seaduseelnõu, mis seda regulatsiooni käsitleb.
Õiguslikku reguleerimist vajab see, kuidas tegelikult toimub Kaitseliidu toimimine ja juhtimine sõjaolukorras, kui liidu sõjaline võimekus peab kindlasti minema Kaitseväe koosseisu Kaitseväe juhataja juhtimise alla. Samal ajal peab Kaitseliit teatud osas jätkama toimimist avalik-õigusliku organisatsioonina. See tähendab Kaitseliidu teatud juhtide puhul sellist, kuidas öelda, kahe mütsi all tegutsemist, mis on väga suur väljakutse, aga mitte võimatu. Kui NATO kindralid suudavad ühel ajal kanda Euroopa vägede ülemjuhataja ja Ameerika Ühendriikide Euroopa vägede ülemjuhataja mütsi, siis kindlasti suudavad ka Kaitseliidu ülemad tegutseda edasi Kaitseliidu maleva pealikena, täites samal ajal mõnd sõjaaegset funktsiooni. See on keeruline küsimus. Kaitseliit on ülimalt tähtis organisatsioon, mille toimimine just sõja ajal vajab aga täiendavat õiguslikku regulatsiooni.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin teie seisukohta halli passiga inimeste kohta, keda on meie riigis päris palju. Nendel ei ole võimalik tõestada oma tahet Eesti riiki kaitsta. Kas te leiate, et sellega peaks kiiremas korras tegelema? Kas sellest võiks kasu olla?

Kui väga lühidalt vastata, siis ma arvan, et Eesti riigi jõupingutused peaksid olema suunatud sellele, et määratlemata kodakondsusega isikute arv väheneks, ja et see väheneks nii, et valdav osa halli passiga inimestest saaks Eesti riigi kodanikeks, mitte ei võtaks endale mõne teise riigi passi ja kodakondsust. Osalemine riigikaitses on kindlasti üks kodakondsusest tuleneva lojaalsuskohustusega seotud kohustusi. Nii et Eesti riigi sammud peaksid olema suunatud sellele, et mittekodanikud ehk siis halli passi omanikud saaksid valdavas osas Eesti kodanikeks ja selle kaudu hakkaksid loomulikult osalema ka Eesti riigi kaitses.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Kui suureks te peate paremäärmusluse ohtu Ukrainas ja milline peaks olema Eesti riigi seisukoht selles suhtes? Võikaid kaadreid kas või üleeile raada hoone ees toimunust näitasid ju kogu maailma telekanalid.

Ma arvan, et kui väga paljud küsitlustele vastajad ka Eestis, määratledes oma paiknemist poliitilisel skaalal, ütlevad, et parem-vasakjaotus on tänapäeva maailmas pisut tinglik ja mitte alati relevantne, siis äärmuslus on äärmuslus. Äärmuslikud vaated on kindlasti ohuks julgeolekule ja stabiilsusele, kus iganes need manifesteerimist leiavad. Äärmuslus ei vii ühtegi riiki stabiilsuse suunas. Me oleme näinud end tinglikult paremäärmuslikeks nimetavate jõudude puhul ka seda, et see spekter saab kuskil kokku ja tegelikult mitmes mõttes vägagi vastandlikud jõud leiavad ühisosa just nimelt äärmusluse pinnal. See on rahvusvaheline fenomen ja kujutab endast ohtu paljudele Euroopa riikidele, ja muidugi mitte ainult Euroopa riikidele.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Edastan kõigepealt väliskomisjoni palve. See palve on, et kõigepealt esineksid läbirääkimistel fraktsioonide esindajad. Härra Mihkelson, kas ma eksisin millegi vastu? Aitäh! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Head külalised nii siin saalis kui ekraanide taga! Viimastel kuudel on Euroopas ja kogu maailmas kõige rohkem ja paraku halvemuse poole muutunud välispoliitiline, ennekõike julgeolekuolukord. Lisaks klassikalistele pingetele, mis seostuvad Lähis-Ida, Iraagi, Süüria, Iraani ja Liibüaga, jätkub meie lähinaabruses Ukrainas ohvriterohke relvakonflikt, mida otsekui suurema kurja ning kahju kartuses ei soovita paljudes maades sõjaks nimetada. See on loonud vajaduse ajada põhimõttekindlalt ühtset ja liitlaste vahel kooskõlastatud, kuid samal ajal viimase võimaluseni konstruktiivset välispoliitikat.
Üha suurenevat ohtu maailma rahule kujutavad äärmusrühmituse Islamiriik avaldused ja võikad teod, mida videosalvestistel häbenematult kogu maailmale näidatakse. Tuleb teha kõik, et Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt ei süveneks, vaid lõpeks. Viimase võimaluseni tuleb taotleda diplomaatilisi lahendusi. Jätkuvalt tuleks rõhutada soovi austada Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust koos kõige sellest tulenevaga. Peame vajalikuks Ukraina abistamist Euroopa Liidu ja Ukraina vahelise assotsiatsioonileppe rakendamisel ning toetame ühepoolsete kaubandussoodustuste alase määruse pikendamist.
Eile me siinsamas saalis menetlesime Ukraina assotsiatsioonilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nüüdseks on selle ratifitseerinud juba kuus riiki, nende hulka kuulub ka meie naaberriik Läti. Assotsieerimislepingu eesmärk on kiirendada Ukraina ja euroliidu poliitiliste ja majandussuhete süvendamist ning Ukraina järk-järgult aina suurenevat osalist pääsu Euroopa Liidu siseturule. Assotsieerimislepingu oluline osa on Ukraina õiguse ühtlustamine euroliidu õigustikuga. Lisaks on see leping Ukraina reformikava aluseks, et aidata kaasa õigusriigi, demokraatia, inimõiguste ja vabaturumajanduse põhimõtete juurdumisele. Loodetavasti loob selleks soodsa pinnase 26. oktoobril toimuvate Ukraina parlamendivalimiste tulemus, mis tõenäoliselt muudab tunduvalt Ülemraada koosseisu. Reformikavaga on otseselt seotud Euroopa Liidu abi Ukrainale ja assotsieerimisleping võimaldab Ukraina partneritel oma abi paremini suunata. Eesti peab jätkama Ukraina jõukohast materiaalset toetamist ennekõike reformide läbiviimiseks.
Vajalikuks tuleb pidada ka Gruusia ning Moldova kõigekülgset abistamist. Praegu on päevakorral Euroopa Liidu ja nende riikide assotsiatsioonilepingute ratifitseerimine. Gruusia puhul rõhutame poliitiliste ja majandussuhete süvendamist ning selle riigi üha suurenevat juurdepääsu Euroopa Liidu siseturule. Sellele peab kaasa aitama vabakaubanduspiirkonna loomine. Lepe pakub Gruusiale raamistiku oma kaubandussuhete ajakohastamiseks ja majanduslikuks arenguks, samuti tollitariifide kaotamiseks. Märksa liberaliseeritakse teenuste liikumist ja avatakse riigihangete turg. Gruusial tuleb viia mitme kaubandusega seotud valdkonna õigusaktid vastavusse Euroopa Liidu standarditega. Assotsieerimisleping on elutähtis ka Moldovale, kus novembri lõpus toimuvad riigi lähituleviku seisukohast väga olulised parlamendivalimised.
Praeguses olukorras tuleb veelgi aktiivsemalt toetada Eesti ja Venemaa vaheliste piirilepingute sõlmimist ja ratifitseerimist, mis looks eelduse piirialade lõplikuks kindlaksmääramiseks ning kindlustamiseks. Eesti peab jätkama aktiivset tegevust ÜRO kõigil tasandeil, maailmaorganisatsiooni tähtsus ja tähendus peaks praeguses maailmas mitte vähenema, vaid kasvama. Euroopa turvalisuse seisukohast elutähtsa Lähis-Ida rahuprotsessi aktiviseerimisel tuleb taotleda ÜRO Julgeolekunõukogu sellekohast resolutsiooni, mis aitaks lõpetada relvakonflikti ja suurendaks vaherahu väljavaateid.
Eestil tuleb jätkata kasulikku koostööd naaberriikidega nii põhjala kui ka Balti tasandil, ja seda kõigi Läänemere-äärsete riikidega. Senisest aktiivsemat välispoliitikat tuleks ajada Aasia riikidega, kus meie esindatus ja tuntus on minimaalne. Isegi Euroopa Liidu tähendus ja tähtsus on nendes riikides tagasihoidlik ning trend on pigem langeva suunaga.
Eesti peab kindlasti andma jõukohase panuse Islamiriigi agressiivsusele lõpu tegemiseks. Rahvusvaheline kogukond ei tohi ükskõikseks jääda konfliktist tuleneva humanitaarkriisi suhtes sõjakolde riikides. Eesti jõukohast osavõttu rahuvalvemissioonidest nii ÜRO, Euroopa Liidu kui NATO tasandil tuleb toetada ning leida nende jaoks ressursid, mis üle jõu ei käi. Euroopa julgeolekut soodustab kindlasti senisest konstruktiivsem ja aktiivsem hoiak Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimistel Euroopa Liidu ja USA vahel. Eestile on tähtis standardite ühtlustamine, sertifikaatide ja litsentside taotlemise lihtsustamine ning kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine, mis suurendaks Eesti ettevõtete huvi ekspordi vastu. Ärme unustame, et rahvad tagasid kunagi püsiva rahu Euroopas just selle kaudu, et arvestasid vastastikku riikide majandus- ja kaubandushuvisid. Mineviku kogemusi ei tasu mitte pelgalt arvestada, vaid nendest tuleb ka õppust võtta.

Suur tänu! Järgmisena palun kõnetooli Margus Hansoni Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kui väliskomisjon otsustas 2012. aasta algul oma töös rohkem tähelepanu pöörata Läänemere piirkonna julgeolekule, siis oli selle ajendiks muutunud julgeolekukeskkond Euroopas. Nii on ka kirjas sama aasta septembris, s.o alles kaks aastat tagasi komisjoni tellimusel Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse koostatud raportis, kus tõdeti, et kasvav ressursinappus USA-s, kaitsekulude kärpimine Euroopas, muutuv geopoliitiline olukord ning Ameerika Ühendriikide poliitilise juhtkonna põlvkonnavahetus on toonud kaasa selle, et USA tähelepanu Euroopa vastu on hakanud vähenema. Seepärast tuleb põhjalikult üle vaadata nii tööjaotus NATO sees kui ka iga üksiku riigi kohustused. Raportis oldi seda meelt, et Läänemere maade julgeolekumuresid ja julgeolekugarantiisid tuleb vaadelda laiemas kontekstis, muu hulgas silmas pidades Venemaa jõulist käitumist piirkonnas, tema poliitikat NATO suhtes ning regionaalse julgeoleku arhitektuuri nõrkust. Avaldati muret, et Venemaa ja Põhja-Atlandi alliansi jõudude vahekorra asümmeetria piirkonnas aina kasvab. Sõjaline võimekus ja regiooni kaitsekulutuste määr Euroopas kaldub Venemaa kasuks. Üsnagi karmid ja hoiatavad, aga samas ajakohased tõdemused tundusid need toona.
Viimase aasta jooksul on julgeolekukeskkond Euroopas muutunud. Kaks aastat tagasi kirja pandu on kahjuks kõige ehedamal moel tõeks osutunud, seda küll mitte otseselt Läänemere regioonis, kuid geopoliitiliselt meie lähedal, NATO ja Euroopa Liidu lähinaabruses. Venemaa agressioon suveräänse Ukraina vastu, riigipiiride ümberjoonistamise katse Euroopas, sõjalise jõu kasutamine ja vassimine, uute mittetraditsiooniliste agressioonivõtete kasutamine ja rahvusvahelistele kokkulepetele sülitamine – need on otsesed tegurid, mis mõjutavad Euroopa julgeolekut. Ligi 70 aastat rahupõlve nautinud Euroopa ei suuda seda kõike veel praegugi lõpuni mõista ja mõtestada. Debatid, kuidas selle uue olukorraga toime tulla, alles käivad.
2012. aasta raportis toodud ettepanekutest on viimasel ajal enamik siiski täidetud. Saame nentida, et Eesti ja teised Baltikumi riigid pole kunagi olnud rohkem kaitstud kui praegu. Läänemere piirkonnale on muutunud olukorras rohkem tähelepanu osutatud. Eestis võime ka olla veendunud, et pingutused, mida oleme rahvana teinud juba alates iseseisvumisest, on nüüdseks andnud hea tulemuse. Tahan siinkohal tunnustada nii valitsust kui ka kõiki diplomaate hea ja operatiivse töö eest muutunud julgeolekuolukorras, samuti meie kaitseväelasi meie liitlassuhete tsementeerimise eest välismissioonidel. Me võime meie julgeoleku püsimises kindlad olla, samas ei tohi me tukkuma jääda. Meenutan teile lastejuttu kolmest põrsakesest, kes endale maja ehitasid. Teame ju kõik, et kõrtest ja okstest maja püsib vaid esimese tõsisema raputuseni. Meie oma kliima- ja julgeolekuvöötmes püstitame endale raudkindla tahtega ehitatud kivimaja, mis peab sooja ka siis, kui väljas puhub kõle tuul, ja mis on turvaline, kui uksele koputab hunt või karu.
Soovime Eesti naabriks demokraatlikku ja majanduslikult edukat Venemaad. Aga sellise riigi ehitamine saab toimuda vaid piiri taga, meil siin tuleb olla valmis naaberriigi mis tahes valikuteks. Ja mis veelgi olulisem: meil tuleb selgitada selle valikute spektri kõiki võimalikke värvitoone ka oma liitlastele. Soovime julgustada kõiki meie häid liitlasi NATO-s püüdlema selle poole, et kaitsekulude osakaal võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga oleks selline, nagu kokku lepitud. Euroopas võib see jätkuva majandusliku seisaku tingimustes muidugi keeruline tunduda, kuid tasub ka seda meeles pidada, et kaitsevõime rahastamise unarusse jätmine võib kokkuvõttes minna palju kallimaks. NATO liikmena soovime organisatsiooni pühendumist kollektiivkaitse edasisele tugevdamisele. Väljakutseid tundub maailmas olevat piisavalt. Samuti toetame Euroopa Liidu enamat koordineeritust ja reageerimiskiiruse suurendamist, kui Euroopa julgeolekukeskkond edaspidigi peaks muutuma. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ja palun, Barbi Pilvre Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu juba korduvalt öeldud, Venemaa agressioon Ukraina vastu on muutnud julgeolekuolukorda Euroopas ja kogu maailmas. Eesti Venemaa naaberriigina tunneb õigustatud muret oma julgeoleku pärast. Jälgime pingsalt Ukraina uudiseid ega tea, mis liigub Venemaa juhtkonna peas, mis on järgmine juhtmõte või kes on järgmine vaenamise objekt.
Ülesköetud rahvustunded on alati hirmutavad, eriti õõvastav on, kui need valdavad suurrahvast. Ebakindlust lisab asjaolu, et Euroopa ei ole vaatamata pingutustele suutnud leida üksmeelt Venemaa-vastaste sanktsioonide osas. Kahju, et isegi meie heade naabrite reaktsioonid Kesk- ja Põhja-Euroopas on nii vastuolulised. Euroopat on vallanud pragmatism. Ühelt poolt on see eestlastele arusaadav, sest rehkendame ka ise Venemaa vastu rakendatavate sanktsioonide mõju meie majandusele, teisalt on kurb, et suhtumine riigipiiride puutumatusse Euroopa keskel sõltub raha lugemisest. Ootaks rohkem idealismi! Samas on see reaalsus, millega tuleb arvestada.
Euroopa jagunemine kaheks, uueks ja vanaks, paistab suhtumises Ukrainasse selgelt välja. Selles valguses on oluline iga samm, mille Eesti teeb selleks, et kuuluda Põhja- ja Lääne-, mitte Ida-Euroopa postsovetlikku kultuuriruumi. Ma ei alahindaks siinkohal kooseluseaduse vastuvõtmist, mis märgina viitab meie kuulumisele vana Euroopaga ühte seltskonda ning millel on selge välispoliitiline dimensioon, nagu näitas ka välissaatkondade reaktsioon Riigikogu otsusele.
Muutunud julgeolekuolukorras mõtleb iga Eesti inimene, mis saab siis, kui peaks tekkima vajadus oma riigi iseseisvust kaitsta. Kas NATO on tõesti valmis astuma Eesti või mõne teise Balti riigi eest radikaalseid samme? Kas Eestit külastanud USA presidendi Obama jõulised väljaütlemised oli viisakus või võime teda tõesti uskuda, et Tallinn ja Vilnius on sama olulised linnad nagu London ja Pariis? NATO hävitajate kohalolek lisab kindlust, ent skeptiline eestlane mõtleb ikkagi, aga mis siis, kui kuskil võsa vahel tegelikult asjaks läheb, kui pole enam aega ega asjakohane arutada küberkaitse, pehme jõu ja infosõja teemadel, sest ees seisab otsene füüsiline kontakt agressoriga. Kas Eesti oma kaitsevõime ikka toimib? Kas segaduses, mis alati kaasneb ootamatute olukordadega, teab ikka iga inimene, kuidas käituda? Pole kahtlust, et Eesti Kaitsevägi tegutseb, ent mida teeb tsiviilühiskond? Kas peaks jätkama oma igapäevast tööd ja lapsed kooli-lasteaeda viima? Kas jääda linna või sõita maakodusse? Mis siis, kui inimesed hakkavad riigist põgenema, kuni võimalik? Missugused on iga üksiku inimese valikud? Kes mäletab 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate alguse sündmusi, saab aru, et need teemad ei ole abstraktsed.
Meil on olemas Kaitseliit – 20 000 inimest, relvastatud meest – ja naiskodukaitsjad, kes suudavad organiseeritult käituda ka mis tahes segaduses. Usume, et nad suudavad säilitada külma pead ja mitte alluda provokatsioonidele. Mis aga saab siis, kui mõni mitteorganiseerunud omaette tegutsev tuisupea ei kontrolli oma käitumist? Sõjas ja armastuses on teatavasti kõik lubatud ja seda, kuidas ühiskond väljub kontrolli alt, oleme näinud Ida-Ukraina näitel. Olgu, Eesti pole Ukraina, selle mõttega võib end rahustada. Samas aga jäävad õhku küsimused tsiviilühiskonna käitumisest ja sellega seotult tsiviilkaitsest. Kuidas organiseerub häireolukorras see osa ühiskonnast, mis ei allu sõjaväelistele käsuliinidele? Mis toimub Eesti eri piirkondades, suure vene elanikkonnaga Tallinnas või Narvas? Kas lõimumine peab vett? Mis toimub kinnipidamisasutustes? Kas säilib ametnike lojaalsus Eesti riigile? Ei taha dramatiseerida, aga eestlane, kes teab oma kogemustest, et raskes olukorras peab lootma vaid iseendale, tahaks tegelikult selgust, mis siis saab. Võib-olla tuleks kooliprogrammi ühiskonnaõpetusse konkreetsemalt integreerida tsiviilkaitse. Järsku olekski vajalik üldine riigikaitseõpetus, mis praegu on jäetud valikaineks.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde, palun!

Kui minna isiklikuks, siis Nõukogude ajal elanud inimesena olen minagi kohustusliku sõjalise õpetuse keskkoolis läbi teinud, muu hulgas aja peale lahti võtnud Kalašnikovi ja võistelnud oma kooli meeskonnas sõjalis-sportlikus mängus "Kotkapoeg" teiste koolidega. Ülikoolis said filoloogid tollel ajal ka tsiviilkaitse eesmärgiga medõekoolituse. Olen selle kõik peaaegu unustanud ja need kogemused tegid minust pikaks ajaks pigem patsifisti, kes mis tahes militaarsesse on suhtunud üleoleva irooniaga. Ent möönan: viimaste aegade sündmuste valguses toetan kõike, mis kaitse teemaga seostub, sh kaitsekulude suurendamist ja miks mitte ka sõjalis-sportliku iseloomuga kasvatuse tõhustamist koolisüsteemis.
Mis toimub eesrindel, on Kaitseväe rida. Mis toimub aga tagalas? Tahan rääkida ka asendusteenistusest, kust peaks sirguma muu hulgas haigete ja haavatute hooldamiseks võimeline kontingent. Asendusteenistuse kontseptsioon tuleks muutunud julgeolekuolukorras üle vaadata. Ehk tuleks lõdvendada neid nõudmisi, mida asendusteenistusse värvatutele esitatakse. Seoses riigikaitsevõimekusega oleks asendusteenistuse teemal vaja sisukat, laialdast diskussiooni. Ka rahuolukorras vajab ühiskond alati neid, kes on võimelised aitama abituid ja hädas olevaid inimesi. See on midagi muud kui sõrmitseda kiiskavaid hightech militaarvidinaid. Konflikti või katastroofi olukorras omandab selline valmisolek ja võimekus aga erilise tähenduse. See on kindlasti ka vaimne valmisolek hädasolijaid aidata, see on osa kaitsevõimest.
Eestis on praegu rahulik – õnneks. Loodetavasti ei lähe meil vaja ei NATO abi ega kogu ühiskonna mobiliseerumist riigi iseseisvuse kaitseks. Samas teadmine, et kõik süsteemid töötavad ja et igaüks teab, mida ta häireolukorras peab tegema, lisaks kindlustunnet. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Juhan Parts Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel! Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud kolleegid! 2014. aasta jooksul on Eesti ohupilt ning rahvusvaheline julgeolekuolukord kiiresti ja tunduvalt halvenenud. Me oleme 23 aastat saanud areneda suhteliselt rahulikus julgeolekukeskkonnas. Nüüd peame endale aru andma, et koos Läti, Leedu ja Poolaga oleme potentsiaalse konflikti piirkonna keskmes.
On üks küsimus, millele ma ei kuulnud täna vastust kummaltki ministrilt: millist tulevikustsenaariumi me reaalseks peame, kui kaua see konflikt võiks kesta? On erinevaid geopoliitilisi stsenaariume. Isegi seda, et 2014. aastal olukord kujuneb selliseks, nagu ta praegu on, kirjutati juba kümme aastat tagasi. Osa geopoliitilisi stsenaariume hindab, et see külma sõja laadne, kuid regionaalse mõjuga olukord vältab vähemalt dekaadi, kümme aastat. Seega peame oma poliitikas, nii julgeoleku-, välis- kui ka riigikaitsepoliitikas arvestama tunduvalt pikemat perioodi. Me ei saa öelda ühe või teise sammu kohta, kas see on õige või vale, põhjendatud või mitte, kui meil ei ole ettekujutust tulevikustsenaariumidest. See aastakümme ei saa olema ühetaoline. Kriisi kiire eskaleerumise faasid, mida me oleme näinud viimased kümme kuud, kindlasti vahelduvad n-ö hea näo faasidega, seda just sõltuvalt Venemaa majanduslikust käekäigust.
Mul on seoses tänase diskussiooniga kuus tähelepanekut. Esiteks, kõige suurem muutus meie jaoks on see, et suveräänsus, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel, põhineb meie naabri arvates nüüdsest ainult jõul. Järelikult selleks, et kaitsta oma suveräänsust, peame oleme suutelised vastama jõuga. Samas, olles NATO liige, tuleb meil valjumalt nõuda, et NATO peab kiirelt ja efektiivselt tegutsema, paljalt lepingupaberist ei piisa. Vägede paigutust tuleb reaalselt muuta. Selle taustal on oluline meenutada, et IRL-i kaitseminister Reinsalu oli see, kes nõudis USA soomukite viivitamatut toomist Eestisse juba enne NATO Walesi tippkohtumist. Me mäletame tolleaegseid reaktsioone. Tipp-poliitikud ja tippsõjaväelased demonstreerisid, et neil pole mitte mingisugust aimu võimalikest tulevikustsenaariumidest, ja see kõik oli üheksa kuud tagasi.
Seega on minu esimene sõnum see, et me ei tohi sabas sörkida. Milles ma näen praegu valitsuse kolme olulist sammu, et mitte olla sabassörkija? Loomulikult tuleb Walesi tippkohtumise otsused ellu viia, kuid ometi me tahame lähikuudel kuulda, et valitsus viib läbi sisulise analüüsi, kuidas riigikaitse arengukavas ettenähtud võimekused kiiremini välja arendada. Meie jaoks ei ole riigikaitse debatt küsimus gümnaasiumist või muust kribust-krabust, vaid küsimus on, kas me arendame välja kriitilise sõjalise võimekuse – pean ennekõike silmas soomusmanöövrivõimet ja keskmaa-õhutõrje võimet – varem, kui pikaajalises arengukavas on ette nähtud. Jah, valitsus peab tooma selle analüüsi siia saali ja alles siis me saame hinnata, kuidas seda kõike rahaga tagada. Me ootame seda juba lähima kahe kuu jooksul!
Teiseks, me peame kriitilise tähtsusega sammuks, et riigikaitse juhtimine korrastatakse riigi tipptasemel kohe. Peaminister peab saama sisulise korraldusõiguse ja olema võimeline täitma institutsionaalselt riigikaitse kõrgeima juhi ülesandeid. Ja veel, sabas sörkimine on olnud meie praeguse välisministri probleem. Seni, kuni regioonis olid usutavad ja mõjusad hardliner'id, nagu pan Sikorski Poola valitsuses, Carl Bildt Rootsi valitsuses, võisime loota teistele, aga minu arvates on nüüd Eesti kord. Las Paet läheb Brüsselisse ja Reformierakond nimetagu välisminister, kes on võimeline olema hardliner – mõjukas ja usutav inimene Lääne välispoliitilistes ringkondades. Ma vaatasin need nimed läbi. Minu ettepanek on, et Siim Kallas tuleb Reformierakonna otsusega esitada välisministriks. Kui te ei saavuta Reformierakonna sees Kallase küsimuses kokkulepet, siis pakub IRL välja vähemalt kolm, kui mitte neli hardliner'it välisministriks.
Teine osutus: meie julgeolekukorralduse kriitilisim tegur on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide ühtsus. See ei ole ainult sõnakõlks, vaid me peame selles osas tegevusi algatama. See kriis on toonud välja väga nõrgad kohad Lõuna-Euroopas, aga ka endistes Varssavi pakti riikides ja eriti meie hõimurahva riigis Ungaris. Alles kaks päeva tagasi saime väliskomisjonis teada, et Eesti ja Ungari on viimase poole aasta jooksul pidanud varjatud diplomaatilist lahingut. Ma kutsun Eesti valitsust üles muutma oma seisukohta ja Budapesti saatkonda mitte sulgema. Me oleme valmis tegema vastavad ettepanekud riigieelarve eelnõu muutmiseks. Meie kohus on teha koos sarnaselt mõtlevate inimestega endiste Varssavi pakti riikide valitsustele selgeks, mida see kriis ikkagi tähendab. Me peame saavutama nendega liitlassuhte ja ma olen täiesti kindel, et härra Viktor Orbán saaks vaatamata oma murettekitavale sisepoliitikale sellest aru.
Kolmandaks, Euroopa Liidu tähtsus on meie julgeoleku kindlustamisel hüppeliselt kasvanud. Küsimus on sanktsioonide poliitikas. Meid huvitab see, et sanktsioonid, millega soovitakse piirata Venemaa juurdepääsu rahvusvahelistele finantsturgudele, laenuinstrumentidele, jääksid püsima. Ükskõik, mis lähikuudel n-ö hea näo faasis juhtuma ei hakka, Eesti valitsus peab lähtuma selgelt mõistetud tingimusest. See tingimus saab olla ainult üks: endise olukorra taastamine, kaasa arvatud Krimmi küsimuses. Teistmoodi ei ole võimalik, Lääne kogukond ei tohi naiivselt järele anda, kui käivitub võimalik nn hea näo faas.
Neljandaks on uues julgeolekusituatsioonis oluline riikide imago küsimus. Meie suur probleem on selles, et ohtudele viidates oleme ise sattunud olukorda, kus rahvusvahelises meedias räägitakse meist kui järgmisest ohvrist. See hakkab mõjutama meie majandusseisu, välisinvesteeringuid, turismi. Nüüd on meie küsimus selles, kuidas saavutada mõistlik tasakaal majanduses n-ö põhjendatud mureavalduste ning enesekindluse ja stabiilsuse demonstreerimise vahel. Minu ettepanek on, et Välisministeerium korraldaks ümber oma pressiosakonna töö. Meil on kõrini laupäevahommikustest lumehelbekestest, mis kajastavad teie suurepäraseid saavutusi välispoliitika rindel! Meil on vaja aktiivset kommunikatsioonipoliitikat Lääne inforuumis, ja kohe!
Ja viimaseks, kuna aeg saab otsa, tahan ma viidata selle kriisi keskkohale. Selle kriisi võti on Kiievis. Ukraina ja Euroopa valiku teostus sõltub ühest küsimusest: mil määral uus president ja valitav raada suudavad hakkama saada majanduse ning õigusriigi arengut tapva korruptsiooniga. Ma ootan, et ka Eesti ütleks oma kahepoolsetes suhetes ja kogu tegevuses Euroopa Liidus väga selgelt Ukraina poliitilistele liidritele ja eliidile: te saate oma majanduse käima, te saate tegelikult täita oma rahva tahet sammuda Euroopa teel, kui te teete lõpu korruptsioonile – kohe, homme hommikust! Ja siis hakkab tulema ka raha Ukrainasse, tulevad investeeringud Ukrainasse ning Lääs võtab tõsiselt ülesannet aidata Ukraina välja sellest soost, kuhu ta on kohe langemas. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalev Kallemets!

Lugupeetud eesistuja! Mul on mõned kommentaarid. Euroopa Liidu asjade komisjon on Ukraina küsimust mitu korda arutanud. Loodetavasti on järgmise aasta lõpuks kõik Euroopa Liidu riigid assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleppe allkirjastanud ning Ukraina saab segamatult Euroopa Liidu assotsieerunud liikmeks. Meeldiv oleks rääkida selle protsessi toetamisest, kui ei oleks väga agressiivset Venemaa-poolset survestamist – seda ka tema enda jaoks suurte kuludega –, et Ukraina kindlasti ei saaks assotsieerunud Euroopa Liidu liikmeks. Tagasivaatena ajalukku toonitan, et noor Eesti Vabariik sai vabadussõja ajal ulatuslikku humanitaar- ja sõjalist abi, kuigi polnud ei NATO ega Rahvasteliidu liige. Paljud riigid ei olnud meid isegi iseseisva riigina tunnustanud, aga ikkagi andsid Skandinaavia, Inglise ja USA kodanikud ning paljud riigid meile ulatuslikku majanduslikku ja sõjalist abi.
Paraku jätkab Venemaa keskmise intensiivsusega sõjalist tegevust Ukraina vastu nii oma regulaarväe jõududega kui ka isehakanud üksustega. Lääne, Jaapani ja Austraalia sanktsioonid on küll pidurdanud massilist rünnakut, kuid pole lõpetanud Ukraina mitmekülgset survestamist Venemaa Föderatsiooni poolt kas siis gaasitarnete piiramise, sõjategevuse, ähvarduste või kaubandussanktsioonidega. Ukraina territoriaalset terviklikkust ei saa toetada ainult tekkide ja piimapulbriga. Arvestades, kuidas Janukovõtši režiimi ajal Venemaa Föderatsiooni mõju all Ukraina kaitsejõude lammutati, tuleb Euroopal ja Ameerika Ühendriikidel, Kanadal ning teistel lääneliitlastel tõhusalt kaasa aidata Ukraina kaitsevõime nüüdisajastamisele. Terav vajadus on moodsa mitteletaalse kaitsetehnoloogia järele, nagu näiteks miniradarid, mis suudavad tuvastada, kas üksusi tulistatakse suurtükkide või muude laskeseadmetega, ja turvalised sideseadmed, mida ei oleks võimalik pealt kuulata ega lokaliseerida. Teada on katse, mille käigus Ukraina kaitseväelased panid mobiiltelefoni helisema ja seitsme minuti pärast tabas seda täpne Venemaa üksuse suurtükituli. Vaja on ka valveseadmeid ja mehitamata luurelennukeid. Viimases kahes valdkonnas toodavad Eesti ettevõtted maailmatasemel tipptehnoloogiat.
Olen veendunud, et Eesti huvides on tõsiseltvõetavalt panustada Ukraina kaitsevõimesse vastavalt meie võimetele ning tehes koostööd meie lähedaste liitlaste Poola ja USA-ga, kes on juba Ukrainale tarninud oma riigis toodetud droone, öövaatlusseadmeid, killuveste, kiivreid ja muud mitteletaalset kaitsevarustust. Loomulikult tuleb Ukrainat toetada ka majanduslikult: tuleb toetada õiguslikke protsesse, korruptsioonivastast võitlust, humanitaarabi andmist. Kuid praegu käib seal endiselt aktiivne lahingutegevus, kus kümned inimesed hukkuvad. Ja seni, kuni lahingutegevus ei ole lõppenud, on väga raske ette kujutada, et Ukraina saab stabiilselt areneda. Tõesti on raske seda ette kujutada.
Võtaksin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Me ei saa siin jääda lootma, et senised Euroopa Liidu ja muud lääneliitlaste sanktsioonid avaldavad mõju. Need pole ilmselgelt avaldanud sellist mõju, et lahingutegevus Ukrainas oleks lõppenud. Samas ei saa Eesti mingil juhul nõustuda kehtivate Euroopa Liidu sanktsioonide lõdvendamisega, kuni pole täielikult rakendatud Minski vaherahu leppe kõik punktid ning tagatud Ukraina territoriaalne terviklikkus. Aitäh!

Aitäh! Palun, Andres Herkel!

Austatud juhataja ning vähesed kolleegid saalis ja teised ehk ülekannet kuulamas! Tänan väliskomisjoni selle väga olulise kuulamise eest! Eks ta vist niiviisi on, et islamiäärmuslus, Ebola ja Venemaa agressiivsus on kolm kõige suuremat teemat, ja neist viimane on meile paraku kõige lähemal. Sellest tuleneb ilmselt ka nende arutelude rõhuasetus.
2012. aasta alguseks tehtud analüüs Läänemere regiooni julgeolekuseisundi kohta oli päris huvitav lugemine. Jah, areng, et Venemaa naaseb tsentraliseeritud ja autoritaarse juhtimise ning sõjaliste aspektide prevaleerimise juurde julgeolekupoliitikas, oli toona nähtav, kuid veel polnud seda dramaatikat, mis on praegu. Ja soovmõtlemist, mida me nii tihti kritiseerime oma lääne kolleegide puhul, on mõnevõrra olnud meilgi.
Jah, agressiivset arengut peatada on igas järgmises agressiivsuse faasis üha raskem. Seda olnuks kergem teha Georgias 2008. aastal, veel kergem sealt veel kümme aastat tagasi Tšetšeenia konflikti puhul. Kuid seda ei tehtud. Nüüd on katsed otsustavamad, kuid see, mis toimub, on selgelt üle ääre ajanud ja äärmiselt ohtlik. Kõige esimesed ohukohad, ma arvan, on olnud seotud püüdega pöörata Moldova ja Georgia Euroopa-suunaline areng tagasi mis tahes vahenditega. Mis puudutab meid ja teisi Venemaa piiririike, siis tõenäoliselt selliseid piiriintsidente, nagu meil on olnud – üks kõige tõsisemaid neist on Eston Kohvriga juhtunu –, võib tulla veel. Ja võib tulla ka teistsuguseid provokatsioone. Eesmärk on ilmselt üks: panna proovile nende riikide, sh Eesti kannatlikkus ning diskrediteerida võib-olla ka NATO-t sellega, et näidata, mida kõike Moskva võib teha.
Ma praeguses faasis ei näe küll seda, et julgeolekuoht meile nii otsene ja akuutne on, aga keegi ei tea – Juhan Parts ei tea ja ilmselt ka välisminister ei tea –, kui kaua see konflikt kestab ja milliseid pöördeid võib võtta. Otsesest praegu eksisteerivast sõjalisest ohust meie jaoks veel suurem oht peitub selles, kuidas areneb Vene ühiskond, kuidas arenevad seal radikaalsed meeleolud ning milliseks need võivad küpseda mõne aja möödudes. Uute, veel teravamalt agressiivsete meeleolude esiletulek suure riigi juhtimises on oht ja see oht võib kesta õige kaua. Muretud ajad on läbi.
Väärtuste ja sidususe teema, mis siin ka esile kerkis, teeb mulle ausalt öelda järjest rohkem muret. Kindlasti ei pea ma mõistlikuks seda teed, et üritatakse kehtestada mingit selliste väärtuste monopoli, mida ühiskonna enamus ei jaga ja mis surutakse läbi halba seadusandlikku praktikat arvestades. Seetõttu eelmise nädala sündmused siin Riigikogus minus erilist entusiasmi ei tekitanud. Ausalt öeldes veetakse veelahe ühiskonnas minu arvates vale koha peale. Lääne väärtussüsteemi peaks iseloomustama see, et seal aktsepteeritakse erinevaid ideoloogilisi suundumusi. Ma tahan seda toonitada ka välisminister härra Paetile, kes seda teemat siin esile tõstis.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Nendel erinevatel ideoloogilistel suundumustel on teatav ühisosa, mis kindlasti peaks vastustama jõupoliitikat, imperialismi. Seda ühisosa püütakse seesmiselt murendada ja lõhestada kõikide vahenditega. Teeme nii, et me oma ühiskonnas sees seda ei lõhestaks! Mida peaks Eesti praeguses olukorras tegema? Kahtlemata on riigikaitse kriitilise võimekuse arendamise ja optimaalse institutsionaalse toimimise kõrval eesmärke veel ja osaliselt need teemad väljuvad nende ministeeriumide pädevusest, mille esindajad meil täna siin olid.
Eston Kohvri juhtumi tõttu on piirivalve võimekus ja üldse piiri valvamine teravalt päevakorrale tõusnud. Ma pean tunnistama, et olen paljude selle alaga seotud inimestega rääkinud ja mind teeb tõsiselt murelikuks, et nende hulgas on vähe neid, kes ei kritiseeri Politseiameti ja Piirivalveameti ühendamist. Meil on olnud igasugust ühendamist – ministeeriumide ühendamist, raadio ja televisiooni ühendamist. Nii pikka aega pärast liitmist üldiselt kired vaibuvad, siin aga on vist midagi valesti läinud. Midagi läks kindlasti valesti ka piirivalve õppekeskuse äratoomisega Narva-Jõesuust omal ajal. Kas Sisekaitseakadeemiat tervikuna sinna regiooni niisugusel deus ex machina kombel tagasi viia saab, selles ma sügavalt kahtlen. Aga mingeid asju, mingeid institutsioone kindlasti saab. Ka vigade parandus on võimalik.
Samuti on meil habemega lugu venekeelse meedia olukord. Mäletan väga hästi, kuidas see siin saalis väga teravalt ja selgelt 2007. aastal pärast pronksiööd üles kerkis. Siis tuli masu ja see unustati ära, pandi kalevi alla. Nüüd räägime sellest jälle, aga midagi me teinud ei ole. Nii et ühiskonnana on meil selle ühiskonnaosaga suhtlemisel, kes on paratamatult Vene propaganda mõjusfääris, väga palju tööd vaja teha, ja see ei ole lihtne. Muretud ajad on läbi.
Jah, sanktsioonid, jah, Euroopa-Ameerika julgeolekualane koostöö. Mida me parlamendiliikmetena saame teha, osaledes rahvusvahelistes delegatsioonides, rahvusvahelistes organisatsioonides? Minu meelest üks kõige tähtsamaid ja selgemaid põhimõtteid on see, et igal pool välja öelda seda, et agressorit tuleb nimetada agressoriks. Vene üksuste osalus Ukraina konfliktis on väljaspool igasugust kahtlust. Asju tuleb nimetada õigete nimedega, sest sealt, kuhu agressor on asetatud – loomulikku isolatsiooni, mis peaks olema rahvusvaheline praktika –, võidakse teda hakata vaikselt tagasi tooma. Selline oht valitseb alati ja seda me peame vastustama. Ma olen neid tagasitoomise katseid ja probleemide mahavaikimist nii palju näinud! See on see, mida me parlamendiliikmetena saame teha.
Kõige lõpuks: Eesti Vabaerakonna esimene poliitiline avaldus kandis sedasama pealkirja mis tänane arutelu. Ma näen kõige suuremat julgeolekuohtu tegelikult selles, kui meie kodanikud on passiivsed, kui on väljaränne ja demokraatia ei toimi kõige paremal moel. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mailis Reps! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Ma pühendan oma minutid siin saali ees Ukrainale. Ukrainast on täna palju räägitud erinevas võtmes. Mina pööran peamise tähelepanu valimiseelsele olukorrale, mida mul eelmisel nädalal oli võimalik üsnagi detailides arutada ukrainlaste endiga.
Mis on siis Ukrainas Krimmi ja Ida-Ukraina jätkuva sõja tõttu juhtunud? On juhtunud väga palju põhimõttelist. Esimesena tooksingi välja reformide läbiviimise täieliku peatumise. Kindlasti oli veebruarisündmuste järel Ukrainas ainulaadne võimalus läbi viia reformid, mida siiani pole suudetud teha. Ei ole suudetud teha tahtmatuse ja poliitiliste kemplemiste tõttu. Kõige kahetsusväärsemana tooksin välja tegemata justiitssüsteemi reformi – nii väheusaldatavat kohtusüsteemi on mujalt Euroopast pea võimatu leida. Toon näiteks prokuratuuri töö. Kuna prokurör viis siiani ise uurimisi läbi, siis ei olnud ootamatu, et Ukrainas oli prokuröri võitmise protsent pea 99% juhtumitest. Nüüd on see peale teatud muudatusi langenud 97%-ni. Kindlasti on hädasti vaja ka mingisugustki sõltumatut süsteemi, et saaks esitada kaebusi näiteks politseivägivalla kohta. Siiani see Ukrainas puudub. Nii et kohtunike objektiivsus, prokuratuuri oluliselt suurem järelevalvefunktsioon, uurimiste analüüs – kõik see, mis Ukrainas algatati ja sai teatud määral ka õigusliku aluse, on nüüd kahjuks peatunud. Põhjus: sõjaline tegevus riigi territooriumil.
Konstitutsioonireform vajab samuti Ukrainas väga põhjalikku analüüsi ja rahvusvahelised eksperdid on aastate jooksul nõu andnud, kuidas muuta kohalikud omavalitsused iseseisvamaks, kuidas toetada regionaalset eripära nii rahaga kui otsustustasandil. See on põhjustanud pingeid pikka aega. On leitud kompromisse, aga nn separatism riigi idaaladel on kogu selle protsessi peatanud. Kui praegu keegi räägib Ukrainas kohaliku omavalitsuse suuremast iseseisvusest, siis see märgistatakse ühes liinis kohe eraldumissoovi ehk separatismiga.
Mis veel on Ukrainas konflikti tõttu peatunud? Riigis on väga sügav majanduskriis. Majanduse areng on pöördunud languseks, grivna kukkumine päevadega on igale inimesele silmaga nähtav: järjekorrad valuutavahetuspunktide juures peale palgapäeva on ainult üks selge märk. Pikaajalised investeeringud on kas külmutatud või viidud ära lähiriikidesse, suurim eksporditurg Venemaa on suletud. Kindlasti üks kõige valusamaid küsimusi on gaasikõnelused Venemaaga. Ukrainas läbib see teema uudiseid iga päev. Need kõnelused jooksevad pidevalt ummikusse, loomulikult Moskva sügava tahtmatuse tõttu. Võib-olla vähem on räägitud sellest, et enamik kaevandusi on vee all ja need on isegi sõja lõppemise korral sel talvel kasutuskõlbmatud. Kõigi nende probleemide lahendamisel on märksõnaks meie poolt vaadatuna väga selge finantsabi. Vastasel korral Ukraina talve tõenäoliselt nii üle ei ela, et inimestele oleks tagatud normaalsed tingimused.
Konflikti tõttu on Ukrainat tabanud ka väga sügav sisekriis. Ühelt poolt on esimest korda iseseisvuse ajal näha sellist asja nagu Ukraina patriotism, mida on püütud tembeldada ka natsionalismiks selle sõna kõige negatiivsemas tähenduses. Aga jah, Ukraina patriotismi selged ilmingud on näha igale inimesele, kes on Ukrainasse saabunud. Inimesed on oma tarad, plangud värvinud Ukraina lipuvärvides ning telefonipostidele on ilmunud kahevärvilised jooned. Need on märgid, mis näitavad sügavat patriotismi, mida seni Ukrainas ei ilmutatud. Aga asjal on ka teine pool. Kui siiamaani oli Ukraina umbes suhtega 50 : 50 lõhestunud erakondade eelistamise põhjal, siis nüüd on sisse tulnud etniline vahe. Selle kõige negatiivsem ilming on, et mõnes piirkonnas on aeg-ajalt käivitatud kampaaniaid vähemuste vastu. Ka seda tuleb meil tunnistada. Tegu on ilmselgelt Krimmi anneksiooni ja kogu selle sõja tagajärjega. Kahjuks ei ole need üksikjuhtumid ning teinekord väljendub see vastasseis vägivallas. Inimõiguste organisatsioonid ühelt ja teiselt poolelt, sh väga tugevad Ukraina enda kodanikuühiskonna organisatsioonid, koostavad asjaomaseid raporteid, kajastades ka surmaga lõppenud juhtumeid.
Praegu on aga märksõnaks demokraatlikud valimised. On äärmiselt oluline, et ka Eesti toetab nii oma vaatlejate kui välispoliitikaga igati järgmisel pühapäeval demokraatlikke parlamendivalimisi. Mida representatiivsemad ja mida veenvamad on seal tulemused, mida suurem on osalusprotsent, seda kindlam on, et need eespool toodud probleemid nii sise- ja majanduskriisi lahendamisel kui ka reformide läbiviimisel õnnestub kõrvaldada. Siinjuures on loomulikult hädavajalik ka korruptsioonivastane võitlus igal tasandil.
Siinkohal lõpetades ütlen, et ma mitte ainult ei looda, vaid olen kindel, et ka Eesti saab oma teadmiste ja oskustega anda väga suure panuse Ukraina reformide läbiviimisel. Meie oleme väga paljusid neist aastakümneid läbi viinud ja meie arvamust Ukrainas ka väga arvestatakse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister ei soovi rohkem kõnelda, vastulauset öelda? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Tänase istungi päevakord on ammendatud. Istung on lõppenud. Kohtumiseni järgmisel nädalal! Tänu kõikidele!

Istungi lõpp kell 12.45.