Austatud Riigikogu! Austatud ministrid! Tere päevast! Alustame tänast infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
8. oktoobri infotunnis on end kohalolijaks registreerinud 42 Riigikogu liiget, puudub 59. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Sven Mikser peaministri ülesannetes, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling.

Läheme tänaste küsimuste juurde. Esimene on Urmas Reinsalu küsimus kaitseminister Sven Mikserile peaministri ülesannetes. Teemaks on olukord riigis. Palun!

Aitäh! Austatud härra kaitseminister peaministri ülesannetes! Minu küsimus puudutab inimeste sissetulekuid. Eestis on üle 300 000 inimese, kelle kuusissetulek on alla 800 euro. Tööd tegevate inimeste sissetulekud on Eesti tulevikku silmas pidades üks keskseid probleeme, inimesed peavad saama oma palgast ära elada. Isamaa ja Res Publica Liit on pakkunud välja oma lahenduse – see on madalapalgalisi elanikke arvestav maksureform. Kuni 500 eurot palka saavad inimesed ei peaks enam tulumaksu maksma, muudele väikese palgaga inimestele aga kehtestataks tulumaksuvaba miinimum, mis oleks laugjalt suurem kui praegu. Milline on Vabariigi Valitsuse positsioon selle ettepaneku suhtes?

Vabariigi Valitsuse positsioon nn palgavaesuse küsimuses on tervikuna võrdlemisi sarnane parlamendi opositsiooni positsiooniga. Kindlasti ei saa normaalseks pidada olukorda, kus inimene käib täisajaga tööl, saab selle töö eest ka palka, aga on ometi sunnitud kitsikuse tõttu taotlema riigilt või omavalitsuselt toimetulekutoetust. Palgavaesuse probleem tuleb tingimata lahendada. Teie erakond on pakkunud välja visiooni, kuidas võiks seda teha. Ka minu erakond on oma positsiooni teada andnud. Vabariigi Valitsuse poliitika tervikuna, kaasa arvatud järgmise aasta riigieelarve eelnõu, üritab kõigi võimaluste piires lahendada vaesuse probleemi laiemalt, sh kitsamalt ka palgavaesuse probleemi.
Ma pean ütlema, et mulle isiklikult – see ei ole Vabariigi Valitsuse seisukoht, kuna valitsuskabinet küsimust sellises võtmes arutanud ei ole – on südamelähedasem püüd suurendada inimeste sissetulekuid. Pole õige aktsepteerida seda, et meil on palju inimesi, kes ei saa ega ole võimelisedki saama kõrgemat palka kui 500 eurot ja kes seetõttu peavad oma kitsikuse leevendamiseks lootma üksnes maksusoodustustele. Samas olen ma sotsiaaldemokraadina teiega ühel nõul, et Eesti maksusüsteem tervikuna võiks olla progressiivsem ja võtta rohkem arvesse inimeste võimet makse maksta. Aga mis puutub konkreetsesse lahendisse, kuidas tulumaksusüsteem progressiivsemaks muuta, siis sellele on meil mõnevõrra erinev lähenemine.

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud härra kaitseminister peaministri ülesannetes! Madalapalgaliste töötajate maksureform tähendaks inimestele, kes teenivad kuus 500 eurot, täiendavat sissetulekut 69 eurot kuus. Ma arvan, et kõik me peame andma oma panuse, et püüda toetada majanduskasvu ja tõsta Eestis suurema väärtusega töökohtade abil inimeste üldist palgataset. Aga küsimus on konkreetsetes sammudes, kuidas väikese sissetulekuga inimeste toimetulekut parandada. IRL on pakkunud konkreetse lahenduse. Kas te Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena toetate ideed suurendada väikese palgaga inimeste tulumaksuvaba miinimumi?

Mis puutub minu isiklikku arvamusse, siis kindlasti ma toetan põhimõtet, et maksusüsteem tervikuna ja üksikisiku tulumaks sealhulgas peaks senisest rohkem arvesse võtma inimeste tegelikku võimet makse maksta. Teie pakutud skeem on võrdlemisi keeruline, väga paljude väga väikeste astmetega. Näiteks sissetuleku osa, mis jääb 500 eurost ülespoole, juba 501. euro maksustatakse teie skeemi järgi mitte 20%-ga, vaid 40%-ga. See kindlasti ei ole mõistlik ega optimaalne. Kui te soovite teada minu isiklikku arvamust progressiivse maksusüsteemi kohta, siis ma leian, et tegelikult võiks selline maksureform pürgida eelarve tulude ja kulude tasakaalu poole. See leevendus, mis antakse väga väikese sissetulekuga inimestele maksulangetuse näol, peaks kindlasti saama eelarve tulupoolel kompenseeritud. Teie skeem mulle teadaolevalt seda poolt probleemist ei arvesta. Oleks vastutustundlik, kui te leiaksite eelarve tulupoolel sellele sammule katte. Teie erakond on pakkunud mitmeid väga kulukaid kulupoolt mõjutavaid meetmeid, mis tuleks nüüd ja kohe käivitada. Ma jagan muret, et mitmed meetmed vajavad eelarve kulude real katet, ja leian, et kindlasti ei ole see kõige mõistlikum lahendus, kui ühe hingetõmbega käia välja mahukas reform, mis viib eelarve tuludest erinevatel hinnangutel 140 või 250 miljonit, ja teiselt poolt pakkuda veel välja n-ö kulukohti, mis nõuavad sama palju lisaressurssi. Eelarve tasakaalu eesmärki see ei toeta.

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra kaitseminister peaministri ülesannetes! IRL-i maksureformi ettepaneku järgi ei pea mitte ükski madalapalgaline inimene maksma suuremat tulumaksu kui praegu. Vastupidi, sellest võidavad kõik inimesed, kellel on madal palk. Mis puutub katteallikatesse, siis IRL-il on olemas selline plaan, et riigieelarvet ka tulevastel aastatel vastutustundlikult kavandades on võimalik see reform läbi viia, lähtudes rahalistest võimalustest, mis Eesti riigil on. Vabariigi Valitsus on pakkunud välja oma idee: kolme aasta jooksul loodetakse kümne euro kaupa kõigil inimestel tulumaksuvaba miinimumi tõstes madalapalgaliste elanike küsimus lahendada. Minu küsimus on niisugune: kas teie pooldate seda nn kümne euro mudelit või usute, et madala palgaga inimestel oleks kergem toime tulla, kui Vabariigi Valitsuse pakutud lahenduse asemel valitaks oluliselt suurem madalapalgaliste maksuvabastus?

Nagu te väga hästi teate, viiks teie pakutud lahendus maksukoormuse tänasele tasemele. Tuluvahemikku 800–900 eurot kuus tegelikult maksustataks topelt: iga euro üle 500 euro saab tõepoolest topeltmaksustatud. Mis puutub madalapalgaliste inimeste probleemide lahendamisse, siis minu isiklik arusaam on selline, et kõige mõistlikum on aidata neil jõuda kõrgemale palgatasemele, suurendada nende sissetulekut. Mina isiklikult ja minu erakond oleme välja pakkunud hoopis teistsuguse lähenemise. Me ei aktsepteeri põhimõtteliselt seda, et Eestis on väga palju inimesi, kes ei suuda või ei saa muul põhjusel teha tööd, mille eest oleks võimalik maksta rohkem kui miinimumpalka või siis ka rohkem kui 500 eurot kuus. Me pooldame tulupoliitilist kokkulepet riigi, tööandjate ja töövõtjate vahel. See paneks riigile kohustuse rakendada aktiivseid tööturumeetmeid, mis ei hõlma ainult töötutele, vaid ka tööl käivatele inimestele pakutavat täienduskoolitust ja väljaõpet, et nad saaksid oma kvalifikatsiooni tõsta. Ühtlasi suunab see ettevõtjaid astuma samme, et nad saaksid oma töötajatele maksta tunduvalt kõrgemat töötasu, kui see praegu palgahierarhia kõige alumises otsas on. See on minu arvates mõistlikum lähenemine kui tunnistada, et väike töötasu on Eestis paratamatus ja odav tööjõud ongi Eesti arengumootor, ning neid inimesi üritatakse kas sotsiaaltoetuste või teie pakutud maksureformi abil kuidagi aidata, et nad ikka toime tuleksid.

Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Meil on täna väga palju küsimusi, seega piirdume kahe kohapeal registreeritud küsimusega. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Ma küsin niimoodi. Teil on valmis toredad plaanid ja retseptid, kuidas olukorda parandada. Sotsiaaldemokraadid on viimase rohkem kui 20 aasta jooksul korduvalt valitsuses olnud. Miks te siis ei ole varem neid retsepte kasutanud? Minu arust on meie palgavaesus ja ma lisaksin siia juurde, ka pensionivaesus – selle pensioniga, mis praegu rahvale makstakse, ehk keskmiselt 330–340 eurot kuus, on võimatu ära elada – ammu teada mure. Miks te varem pole neid plaane ellu viinud ja olukorda parandanud? Nüüd siis, 23. aastal järsku leiate, et oi-oi, me teeme selle asja homme ümber. Kus te varem olite, härra peaminister?

Austatud küsija! Me oleme peaministriga ilmselt võrdlemisi sarnased, aga ma olen täna siiski kaitseminister peaministri ülesannetes. Mul on hea meel, et Eestis on selline paljuparteiline parlamentaarne demokraatia ja et kõik neli parlamendierakonda on aastate jooksul jõudnud korduvalt kanda valitsemise vastutust ning väheste eranditega saanud viimase 15 aasta jooksul olla ka opositsioonis, tehes opositsiooni rasket ja vastutusrikast tööd. Loomulikult on sotsiaaldemokraadid sotsiaalse tasakaalu kui terviku ja vaesuse probleeme püüdnud lahendada nende vahenditega, mis on valitsuse käsutuses, siis, kui me oleme olnud valitsuskoalitsioonis, ja kõigi parlamentaarsete vahenditega siis, kui me oleme olnud parlamendis opositsioonis. On tõsi, et valitsemise vastutust kandes on neid meetmeid, mis on mõeldud vaesuse vähendamiseks, lihtsam ellu viia. Näiteks kõnelesime pikki aastaid üsna kurtidele kõrvadele vajadusest tegelda tõsiselt laste vaesusega ja suurendada oluliselt nendele mõeldud toetusi. Pruukis meil jõuda valitsuskoalitsiooni ja hakata valitsemise vastutust kandma, kui see kümme aastat muutumatuna püsinud seis lõpuks ometi kännu tagant välja sai. Järgmise aasta 1. jaanuarist lapsetoetused  suurenevad, esimese ja teise lapse puhul kasvab universaaltoetus 19 eurolt 45 euroni. See on märkimisväärne samm edasi. Nii et oleme kõigi vahenditega, mis meie käsutuses on, üritanud seda tööd parimal viisil teha nii parlamendis opositsioonis olles kui ka valitsemise vastutust kandes. Ma arvan, et see peaks olema kõigi Eesti erakondade siht ja kohustus.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra Sven Mikser! Ma vaatan, et valitsus on praegu nagu mugavustsoonis, sest terve Eesti tegeleb kooseluseadusega. Aga mul on väga suur mure nende 140 000 inimese, puuetega inimeste ning nende omaste, tuttavate ja hooldajate pärast. Väga paljud neist lähevad laupäeval kas karkude või ratastoolidega üle Eesti miitingutele. Nendega rääkides on selgunud, et nad ei ole rahul töövõimereformi eelnõu menetlemise käiguga, selle liigse kiirusega. Nad peavad väga pingsalt töötama, isegi öösiti ja ilma rahata teevad nad seda tööd. Ja kõik on ikkagi täiesti segane – kogu see töövõime hindamise süsteem, sotsiaalteenuste süsteem. Raha ju omavalitsustele juurde ei anta, ilma selleta nad ei saa aga midagi teha. Ja loomulikult töökohad! Töökohti pole ei tervetele ega haigetele, kellelegi pole, tööandjatel motivatsioon puudub. Miks me selle seadusega praegu nii tormame, kas ei võiks aja maha võtta?

Nii nagu kõigi seadusandlike initsiatiividega tuleb õigete asjadega kindlasti edasi liikuda nii kiiresti kui võimalik, samas võtta aruteludeks nii palju aega, kui on vaja selleks, et jõuda parima võimaliku tulemuseni. Ka minul on kahju, et see juba eelmise valitsuse töösse võetud reform on oma ettevalmistamise perioodil plaanitust tunduvalt kauem aega võtnud. See on praeguse parlamendikoosseisu lõpu eel päris tugeva töösurve alla pannud. Loodan aga, et parlament suudab selle eelnõu muuta nii heaks, et seaduse saab veel selle koosseisu ajal vastu võtta. Ma tean, et tolle paketi esimesse eelnõusse on parlamendilugemiste vahel tehtud mitmeid muudatusi. Mis aga puutub rehabilitatsiooni, siis selles vallas on kindlasti veel palju arutelusid ees.
Olen täiesti veendunud, et ükski reform ei tohi teoks saada kellegi arvel ega kellegi olukorda halvendada. Kui me räägime näiteks n-ö töisest rehabilitatsioonist, siis kindlasti ei tohi selle tõttu halveneda nende inimeste olukord, kes vajavad meditsiinilist rehabilitatsiooni. Praegu on pall parlamendi käes ja kui see koosseis leiab, et tegelikult ei ole menetluse kestel jõutud rahuldava tulemuseni, siis on rahvasaadikute võimuses aeg maha võtta. Samas tuleb seda teha täies teadmises ja vastutustundega, saades aru, et sel juhul ollakse suurel määral järgmise parlamendikoosseisu töö alguseks tagasi nullseisus ning Euroopa Liidu raha kasutamiseks jääb sel juhul vähem aega, mis paneb omakorda riigile väga suure surve ja kohustuse saada väga-väga lühikese ajaga hakkama tööga, millega seni pole toime tuldud. Ma väga loodan, et parlament tegutseb vastutustundlikult. Ma möönan, et valitsus oleks võinud nende aastate jooksul, mil seda reformi on ette valmistatud, rohkem tööd ära teha, aga parlamenditsükkel on meil fikseeritud kestusega.

Aitäh! Edaspidi palun vastamisel ikka kahe minutiga piirduda!

Läheme järgmise küsimuse juurde. Valeri Korb on keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele esitanud küsimuse põhjavee probleemide kohta Ida-Virumaal. Palun!

Lugupeetud proua minister! Ida-Virumaa keskosas on põhjaveega uputatud kümme põlevkivikaevandust, kus käis kamberkaevandamine. 300-ruutkilomeetrise pindalaga maa-alal migreeriva kaevandusvee üle puudub tänapäeval süsteemne kontroll. See tekitab kaevude kuivamist ja maade soostumist ning kujutab endast ohtu Kurtna-Vasavere ja Peipsi piirkonnas. Sellest võib rääkida ka Jõhvi, Illuka ja Mäetaguse valla territooriumil. Perspektiivis – ma vaatasin neid arve – võib niisugune maa-ala aastaks 2035 laieneda kuni 1000 ruutkilomeetrini. Seega on vaja korraldada tsentraliseeritud kaevandamise mõju uuriv seire, mis hõlmaks kolmandikku Ida-Viru maakonda jäävast kaevanduste piirkonnast. Minu küsimus on, mida mõtlevad proua minister ja ministeeriumi ametnikud sellest olukorrast.

Hea küsija! Kõigepealt tahan öelda, et see mure on õigustatud ja tähelepanu põhjavee olukorrale on kindlasti väga vajalik. Vesi on tõesti üks nendest ressurssidest, mida mitte millegi muuga asendada ei saa. Kui seda pole või kui see on saastatud, siis millegi muu kui puhta veega seda võimalik asendada ei ole. See on üks põhjuseid, miks vee, sh põhjavee seisukord on eriti terava tähelepanu all.
Mis puutub Ida-Virumaasse, siis tõesti umbes 300 ruutkilomeetri suurune on see territoorium, mis on mõjutatud kunagisest põlevkivi kaevandamisest. Aastas lisandub sellele 4–6 ruutkilomeetrit. Nii et tegelikult ei ole õige öelda, et aastaks 2035 jõutakse 1000 ruutkilomeetrini – see on küll liiga ülepakutud ennustus. Territooriumi, kus see mõju avaldub, tuleb aga tõesti pidevalt juurde ja seetõttu on põhjavee riiklik seire Ida-Virumaal väga hoolikas. Võib öelda, et see on piirkond, kus ka seirekaeve on kõige rohkem. Kui meil tervikuna üle Eesti on selliseid punkte, kus seiret tehakse, suurusjärgus 350, siis Ida-Virumaal asub nendest 140. Nii et seire on väga põhjalik. Loomulikult, kui me räägime kaevandustest, siis ka kaevandajad ise on juba keskkonnaloa tingimuste kohaselt kohustatud seiret tegema ja olukorda väga tõsiselt jälgima, aga lisaks sellele on ka riiklik seire Ida-Virumaal, seda just nimelt põhjavee osas, väga põhjalik.

Aitäh! Palun, Valeri Korb, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh vastuse eest! Lugupeetud proua minister! Tänase päevani ei ole välja selgitatud ühe Kohtla-Järve linnaosa bensiini ja fenooliga reostamise põhjused ning selline olukord on seadnud reaalsesse ohtu kogu regiooni veevarustuse. Kohtla-Järve spetsialistid on välja pakkunud variandi joogivee reostamise allika leidmiseks. Sellekohaste uuringute tegemiseks ja projektide koostamiseks on aga vaja raha. Minu küsimus ongi selline: kas võib loota selle peale, et riik eraldab uuringuteks vajaliku raha?

Selle Oru vee probleemi puhul on ausalt öeldes tegu erakordse anomaaliaga. Seal valitseb erakordselt anomaalne olukord ja on otsitud vastust, kust see reostus täpselt pärineb, kus see reostuskolle on. Vastust on otsinud nii kohalik vee-ettevõte, omavalitsus, riigiametid kui ka eksperdid ja tõepoolest, vastust, mis need reostusallikad on, siiani ei ole, nagu te ilmselt kohalikku elu hästi tundva inimesena väga hästi teate. Samas võib tegelikult kõiki asjaosalisi kiita ja kinnitada, et koostöö on olnud väga asjatundlik ja kiire. Kõik on päris hästi tehtud.
Keskkonnainvesteeringute Keskus eraldas konkreetse uuringu tegemiseks mõni aeg tagasi raha, aga sellele lisaks otsustasime eile õhtul lõppenud Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogu koosolekul heaks kiita meile esitatud kiireloomulise taotluse rahuldamise. See puudutab juba reaalselt veevarustuse sellist väljaehitamist, et oleks võimalik tagada selles piirkonnas kõigile korraliku kvaliteediga joogivesi. Rahastuse suurusjärk jääb miljoni euro kanti, raha tuleb Keskkonnainvesteeringute Keskuselt. Loomulikult eeltingimus on, et valitakse majanduslikult kõige efektiivsem, kõige mõistlikum lahendus, mille puhul aga saab olla kindel, et mõne aja pärast ei teki ikkagi probleeme veevõtuallika reostamise ohu tõttu. Aga selle lahenduse rahastamise otsus eile tehti, nii et selles mõttes on mul hea meel teile häid uudiseid edastada.

Aitäh! Palun, Valeri Korb, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua minister, heade uudiste eest! Minu kolmas küsimus tänases infotunnis on seotud samuti sellega, et Oru linnaosa elanikud olid sunnitud riigi järelevalveasutuste süül kuni 2013. aasta oktoobrini joogivett võtma bensiini ja fenooliga reostatud joogiveeallikast. Kahjuks ei ole siiani analüüsitud reostatud joogivee kasutamise mõju elanike, eelkõige laste ja eakate inimeste tervisele. Kuna meil ei ole terviseministeeriumi, siis kes peaks teie arvates tegelema Eestis joogivee kvaliteedi parandamisega?

Selle Oru näite puhul saab jälle rääkida sellest, kuidas lahendust otsib vee-ettevõte, kes kindlasti ise peab jälgima, et allikas, kust vett võetakse, oleks nõuetekohane ja et tarbijatele edastatav joogivesi vastaks kõigile kvaliteedikriteeriumidele. Samuti otsivad seda lahendust kohalik omavalitsus ja riigi esindajatena nii Terviseamet kui ka Keskkonnaamet. Ma ei saa päriselt nõustuda väitega, mis teie küsimuses kõlas – nimelt, et see reostus seal on tekkinud riigi järelevalveteenistuste süül. Seda väita pole kindlasti õige. Kes on reostuse tekitaja, kes see süüdlane täpselt on, seda on proovinud välja selgitada kõik asjaosalised. Päris välistada ei saa ka seda, et reostus on tekitatud pahatahtlikult. Ka see variant on täiesti laual. Arvan aga, et Oru puhul on praegu kõige olulisem see, et selle kandi elanikele normaalne veevarustus lõpuks tagatud saaks. Ja nagu öeldud, tänu kohapealt tulnud taotlusele otsustas Keskkonnainvesteeringute Keskus eile seda tööd rahastada. Loodan väga, et õige pea jõutakse tehniliselt kõige mõistlikuma ja kõige kvaliteetsema lahenduseni.

Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Eesti Energia korraldas septembri lõpus Jõhvis konverentsi, mille teema oli kaevandusvee pumpamine ja sellega kaasnevad mõjud. Seal osalesid Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlased, kaevanduste ja mäeettevõtete esindajad ning muidugi ka ministeeriumi inimesed. Minule jätsid ministeeriumi esindajate ettekanded ääretult nõrga mulje, nende esinemine oli primitiivne, nii must-valge. Ma pärast uurisin, millest see võis olla tingitud. Tuleb välja, et ministeeriumis ei ole ühtegi hüdrogeoloogi tööl. Kuidas need spetsialistid sinna siis valitud on? Kas te kavatsete selles osas midagi ette võtta?

Ministeeriumi eksperdid, ka veeküsimustes, on oma alal väga pädevad. Seda on mul tagantjärele keeruline kommenteerida, kas sellel konkreetsel üritusel oli Keskkonnaministeeriumi eksperdi ettekanne kõige detailsemalt ette valmistatud. Aga tõepoolest on tegu väga pädevate ekspertidega. Lisaks küsime kindlasti nõu ja ekspertiise ka väljastpoolt Keskkonnaministeeriumi. Põhjavee küsimustes on meil ekspertidest koosnev nõuandev komisjon, kes just selle temaatikaga tegeleb. Sinna kuulub lisaks ministeeriumi omadele küllalt palju eksperte väljastpoolt meie enda haldusala. Aga kindlasti tuleb innustada oma panust andma kõiki asjatundjaid, kes tunnevad, et nad tahaksid riigiaparaadis midagi ära teha. Loodan väga, et kui me oma teenistusse uusi inimesi otsime, siis need eksperdid, kes teinekord väga kriitilised on, tulevad appi ja pakuvad oma teadmisi.

Aitäh! Palun, Urbo Vaarmann!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on seotud Vaivara prügilaga, see haakub hästi praeguse teemaga. Me käisime seal paar nädalat tagasi komisjoniga väljasõidul ja kohapeal ilmnes igasuguseid fakte, mis on seotud põhjaveega. Kraavivees oli seal lubatust 15 korda suurem arseenisisaldus. Väga suured probleemid olid pumplaga. Kulutati 185 000 eurot, et vesi seal puhtana hoida. Uue pumpla ehitus läheb maksma ligikaudu 250 000 eurot ja seni ei ole teada, kes seda hakkab haldama. Aga minu küsimus, millele ma ei ole siiamaani vastust saanud, on selline. Kes on see inimene, kes peaks vastutama selle eest, et too vana pumpla üldse püsti pandi ja kogu see jama seal on tekkinud?

Kõigepealt, see arv, mida te nimetasite – ligi 185 000 eurot –, ei olnud konkreetse seadme hind. Nii palju maksis hoone koos seadmetega. Aga see on tõsi, et need aastaid tagasi rajatud seadmed ei vasta enam nõuetele, mis praegu kehtivad. Seda, et Vaivara ohtlike jäätmete käitlemise keskuses oleks tagatud korralik nõuetekohane veepuhastus, võtavad üsna värskelt ametisse asunud Keskkonnaagentuuri juhtkond ning ministeeriumi kantsler ja muud ametnikud väga tõsiselt. Viimase aasta jooksul on ettevalmistus selleks, et keskus tööle rakenduks, olnud päris hea. Ma möönan, et mullegi meeldiks, kui see probleem oleks juba praeguseks lahenenud. Asi on võtnud rohkem aega, kui mina isiklikult olen soovinud. Aga praeguseks on uue ja kvaliteetse, nõuetele igati vastava puhastusseadme rajamise hange tehtud. Need inimesed, kes eelmisel aastakümnel kõike kooskõlastades kogu selle probleemipuntra põhjustasid, ei tööta enam ei Keskkonnaministeeriumis ega ka mitte selle haldusalas. Keskkonnaagentuur, mis selle valdkonnaga tegeleb, on ka ise täielikult ümber korraldatud. Aga kõige olulisem on kindlasti fakt, et kõik seireandmed kinnitavad, et see põhjaveekiht, kust võetakse joogivesi, selles piirkonnas enam reostatud ei ole. Me räägime ikkagi pinnaveest, mitte põhjaveest. See on oluline täpsustus.

Aitäh! Lõpetame selle küsimuse arutelu.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Minister Sven Mikserile soovib valitsuse poliitika kohta küsimuse esitada Kaia Iva. Palun!

Austatud minister! Ma tulen tagasi tänase infotunni esimeses punktis käsitletud temaatika juurde. IRL on välja pakkunud madalapalgaliste inimeste maksuvabastuse või nende maksude vähendamise. Selle otsustamine on tõesti Riigikogu pädevuses. Teie rõhutasite seda, et olete välja pakkunud kiires tempos miinimumpalga tõstmise, aga samas on ju teada, et ei Riigikogu ega valitsus saa seda kehtestada. Erinevalt reformist, mille meie oleme välja pakkunud, on see ametiühingute ja tööandjate kokkulepe. Milliste valitsuspoliitika sammudega oleks siis võimalik tempokalt alampalka tõsta, eriti olukorras, kus ettevõtjad on kinnitanud, et Eesti oludes ei ole selline tempo võimalik?

Kindlasti on palgavaesuse vähendamine kompleksne samm, mida ei ole võimalik teha ühe otsusega, ka kahjuks mitte siin parlamendis. Maksuseadusi saab kindlasti muuta parlamendi otsustega. Kas nende tulemuseks on palgavaesuse ja üldse vaesuse vähenemine või kadumine, selle kohta võib ettepoole vaadates erinevaid hinnanguid anda.
Miinimumpalga tõstmine senisest kiiremas tempos on kindlasti võimalik. Nagu te õigesti märkisite, siiamaani on Eestis alampalgas kokku leppinud tööandjad ja töövõtjad ning valitsus on saanud seda kas aktsepteerida või mitte. Eestis on seda kokkulepet aktsepteeritud. Paljudes põhjala riikides, näiteks meie naaberriigis Soomes, on valitsus alampalka puudutavas dialoogis märksa aktiivsem osapool. Kindlasti oleks laiem tulupoliitiline kokkulepe mõistlik seada eesmärgiks ka meil Eestis. See mõistagi ei tähendaks seda, et valitsus ütleb ettevõtjatele ja töötajatele, kui suures miinimumpalgas nad peavad kokku leppima. Seda kindlasti valitsus teha ei saa. Küll aga saab valitsus võtta endale kohustusi, mis puudutavad tööturumeetmeid, mis puudutavad töötajate täienduskoolitust ning riigi panustamist oma ametnike abil erasektori töötajate kvalifikatsiooni tõstmisse. Valitsus saab öelda, et kui tööandjad ja töövõtjad suudavad kokku leppida kiiremas miinimumpalga tõusu tempos, siis on ka riik valmis võtma endale kohustusi, et aidata neid ettevõtjaid, kes riigi tuge vajavad.

Aitäh! Palun, Kaia Iva, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Mul on hea meel, et teiegi kinnitasite, et tõepoolest valitsus ei saa ühepoolselt miinimumpalka kehtestada. Senistest avaldustest on paraku selline mulje jäänud. Aga küsin sellesama teema kohta edasi. Tööandjate tööd iseloomustades te olete oma intervjuudes öelnud, et ettevõtjad peavad paremini tööle hakkama, nad peavad lõpetama raiskamise ja leidma täiendavaid kokkuhoiukohti. Lugesin just teie intervjuusid. Kuidas teile tundub, kas sellised võib-olla mitte kõige paremas toonis väljaütlemised on hea algus kokkulepeteks ettevõtjatega? Kas see aitab leida ühist suunda miinimumpalga soovitud tempos tõstmiseks?

Kindlasti oleks hea algus see, kui te minu väljaütlemisi, olgu intervjuu vormis või avalikes esinemistes, suurema tähelepanu ja süvenemisega jälgiksite. Mingil juhul ei ole ma süüdistanud Eesti ettevõtjaid. Eesti ettevõtjad on tublid ettevõtjad, innovatiivsed ettevõtjad. Eesti ettevõtlussektor on väga dünaamiline ja kindlasti on ta võimeline olema tulevikus veelgi dünaamilisem, tulema toime veelgi suuremate väljakutsetega, kui ta seda seni on teinud. On selge, et teatud osa Eesti ettevõtjaid maksab juba praegu kõrgeid konkurentsivõimelisi palkasid. Mitmes sektoris aga pole palgad mitte ainult praegusest alampalgast kõrgemad, vaid kõrgemad ka sellest teie maagiliseks piiriks peetud 500 eurost ja isegi sotsiaaldemokraatide miinimumpalgana eesmärgiks seatud 800 eurost. See on tore ja kiiduväärne. Kindlasti on aga ka ettevõtlussektoreid, kus valitseb tugev surve, et tööjõukulud ei kasvaks kiiresti, kus palgad on kahetsusväärselt nii madalad, et ka teie erakond, kes üldiselt on maksuerisustele väga viltu vaadanud, on leidnud, et neile peaks tegema teatud maksusoodustusi, näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstma. Need ettevõtted vajavad kindlasti suuremat riigi abi ja tähelepanu, et nad oleksid suutelised kiiremas tempos palka tõstma. See ei ole nende ettevõtete alavääristamine. Vastupidi, see on minu arvates väga hea eeldus selleks, et riik mõistaks nende ettevõtjate probleeme, mõistaks nende sektorite probleeme ja saaks nendele ettevõtjatele abikäe anda. Seda selleks, et aidata neil paremini turgudele jõuda, müüa oma tooteid või teenuseid, aidata neil oma töötajate kvalifikatsiooni koostöös riigiga tõsta.

Palun, Kaia Iva, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Mitmed kõne all olevad töötajate grupid, kes saavad kaunis väikest palka, on otse seotud avaliku sektoriga ja sõltuvad riigi panusest. Näiteks sotsiaaltöötajate ja lastekodude töötajate palk on üsna miinimumpalga lähedane. Aga kui me vaatame riigi panust palgatõusu, siis ma saan aru, et järgmisel aastal on palgafondi kasv 3% kandis. Kui soov on miinimumpalka väga tempokalt tõsta, kas siis ei ole riigi poolt silmakirjalik, kui ta enda panust suurendab võrdlemisi vähe, aga eeldab ikkagi, et miinimumpalk tõuseb? Kas me ei ole lõpuks situatsioonis, et ka avalikus sektoris väiksemapalgaliste palk suurt ei tõuse ja jääb sinna miinimumpalga kanti?

Muidugi on ka avalikus sektoris töötajaid, kelle palk on väike ja kes vaevlevad toimetulekuraskustes. Kindlasti peab nendegi palk tõusma. Üldiselt on selge, et erasektori palkade tõus mõjutab avaliku sektori palkasid ja vastupidi. Eestis on aga aastate jooksul pigem olnud probleem, et avaliku sektori palgad tõusevad kiiremas tempos kui erasektori omad. Kui vaadata avaliku sektori palgakulude kasvu järgmise aasta eelarves, siis tõesti jääb plaanitav kasv avalikus sektoris protsentuaalselt alla enamikule ennustustele, mida on välja käidud erasektori palgatõusu kohta. Aga see ei tähenda ilmtingimata, et avaliku sektori palgatõus ongi erasektori omast väiksem. Näiteks on haridusminister kinnitanud, et tema on oma haldusalas ümberkorraldustega leidnud lisavõimalusi tõsta õpetajate palka rohkem kui paljuräägitud 4,5%, tõsta seda ca 8%, mis on minu arvates kiiduväärne. Te mainisite oma eelmises küsimuses vajadust optimeerida erasektori ettevõtetes kulusid ja efektiivistada tööd, selleks et oleks võimalik kiiremas tempos palkasid tõsta. Sellekssamaks peab olema võimeline ka avalik sektor. Sealgi peab leidma võimalusi tegevust efektiivistada, võtta kasutusele sisemisi reserve, et palgata võimalikult head, kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu, kellele saab maksta konkurentsivõimelist töötasu.

Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kaitseminister peaministri ülesannetes! Ma küsin valitsuse põllumajanduspoliitika kohta. Teatavasti põllumajandusministri koht kuulub sotsiaaldemokraatidele. Eesti on ainuke riik Euroopa Liidus, kes ei maksa oma põllumeestele lubatud lisatoetusi. 2014. aastal oli see toetus null ja ka Venemaa sanktsioonidest tulenevaid kahjusid Eesti riik ei hüvita. 2015. aasta riigieelarves on põllumeeste real jälle null, võiks aga olla 23 miljonit eurot. Teatavasti Läti toetas ainuüksi sellel aastal oma põllumehi 50 miljoni euroga. Piimaliit on esitanud valitsusele taotluse lisatoetust saada, sest selliste hindadega ei ole võimalik avatud ja subsideeritud turul  konkureerida. Ma küsin, kuidas teie arvates on Eesti põllumehel või üldse põllumajandussektoril võimalik sellises olukorras hakkama saada. Kas lasete meie kõige perspektiivikama sektori põhja? 

Kõigepealt tahan teid tänada selle eest, et erinevalt eelküsijast, kes oli registreerinud küsimuse teemal "Valitsuse poliitika", aga küsis hoopiski minu erakonna plaanide kohta, teie tõepoolest küsite valitsuse poliitika kohta. Ma ei ole mitte mingil juhul nõus sellega, et järgmise aasta eelarves on põllumeeste real null. See on kindlasti faktiline valeväide, mille ma ümber lükkan. Mis puutub konkreetselt meetmetesse, mida põllumajandussektoris saab kasutada selleks, et just nimelt piimandussektor tuleks vaatamata Venemaa vastusanktsioonidele toime, siis selle kohta ma palun täpsemat, pikemat ja põhjalikumat ülevaadet põllumajandusministrilt, kes kindlasti hea meelega selle teile edastab. On meetmeid, mida saab kasutada ka vastavuses Euroopa Liidu poliitikaga, ja on meetmeid, mille rakendamine on keerulisem. Aga nii põllumajandusminister kui minu arvates ka väliskaubandus- ja ettevõtlusminister on teinud head tööd, et aidata põllumeestel leida alternatiivseid turge ja sanktsioonide mõjuga toime tulla. Kindlasti teeb valitsus seda ka edaspidi kõige paremal viisil, mis on meie ressursside ja Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika raames võimalik. Aga ma ei ole põhimõtteliselt nõus teie väitega, et eelarves seisab põllumeeste rea peal null.

Aitäh! Teine kohapeal registreeritud küsimus. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra kaitseminister peaministri ülesannetes! Te olete kindlasti nõus, et turvaline saab olla vaid sisemiselt sidus ja stabiilne ühiskond. Valitsus saatis Riigikogusse eelnõu, mis likvideeriks kodakondsuseta inimeste automaatse taastootmise, leevendaks riigikeele eksami nõuded üle 65 aasta vanuste inimeste puhul ja lahendaks humanistlikult ähvarduse võtta Eesti kodakondsus alaealiselt tema tahte vastaselt. Aga milliseid samme te peate veel vajalikuks astuda, et Eestis alalise elamisloa alusel elavatele kaasmaalastele tegudega selgelt mõista anda, et me ei kahtlusta neid, vaid oleme nende poolt ja tahaksime, et nemad oleksid meie poolt? Praegu Eestis Venemaa Föderatsiooni kodanikest alaliste elanike arv aasta-aastalt kasvab.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et te põhimõtteliselt kõige paremal moel võtsite kokku lähenemise, millele peaks tuginema riigi igasugune poliitika siin elavate ja määratlemata kodakondsusega inimeste suhtes. Jah, valitsuskoalitsioon leppis koalitsioonilepet sõlmides kokku, et kodakondsusetuse taastootmine tuleb lõpetada. Kahe määratlemata kodakondsusega vanema lapsed, kes on Eestis sündinud, peavad saama automaatselt Eesti kodakondsuse, vanemad ei pea selleks soovi avaldama. Seega me läheme nn taotlemisprotseduurilt üle loobumisprotseduurile. Ka oleme otsustanud mõnevõrra lihtsustada üle 65-aastaste inimeste kodakondsuse taotlemise protseduuri ning tõepoolest lahendada selle mõni aeg tagasi väga palju kõneainet tekitanud probleemi, kus alaealiselt, kellele juba oli antud Eesti kodakondsus ja kes oli ka deklareerinud soovi olla Eesti kodanik, otsustati teatud bürokraatlikel ja juriidilistel põhjustel kodakondsus ära võtta. Kindlasti aga on kõige olulisem see, et Eesti riigi n-ö kehakeel ei ütleks, et me oleme täiesti ükskõiksed ja neutraalsed küsimuses, kas siin elavad määratlemata kodakondsusega inimesed saavad ühel päeval Venemaa või Eestimaa kodanikeks. Ma olen üsna kriitiline liiga madalale seatud lati suhtes, mille kohaselt me peaksime eesmärgiks seadma, et aastaks 2020 ehk 29 aastat pärast iseseisvuse taastamist saavutame olukorra, kus Eestis on üle 80 000 mittekodaniku. Kindlasti me ei tohi öelda, et võtku siis juba parem Vene riigi pass kui Eesti riigi pass. See on kompleksne poliitika, vajab kompleksset lähenemist, aga mingil juhul ei tohi me anda ühegi oma poliitilise otsusega inimestele, kes elavad siin ja võiksid potentsiaalselt olla meie kaaskodanikud, signaali, et nad ei ole meie hulka oodatud, ei ole teretulnud.

Aitäh! Lõpetan selle teema arutelu.

Läheme järgmise teema juurde, milleks on väliskaubandus. Küsimus on esitatud väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sullingule. Küsija on Mihhail Korb. Palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Mul on niisugune küsimus. Peale Venemaa kvootide kehtestamist lubasite otsida Eesti põllumajandustoodetele uued turud. Siin saalis härra peaminister kinnitas, et need turud on juba leitud ja kohe sõlmitakse uued müügilepingud. Aga mis riikidega ja mis mahtudes need lepingud sõlmitakse, sellele tema vastata ei osanud. Tahan teie käest küsida, kuidas sellega lood on. Missugused on arengud ja kas uued turud on leitud?

Aitäh! Poliitikat ja äri ei saa alati selles mõttes samamoodi ajada, et ärist saab rääkida siis, kui tehingud on tehtud. Kui kõik detailid enne tehingu toimumist välja käia, siis ei pruugi tehing üldse aset leida. Mis me teinud oleme? Oleme teinud seda, et kohe esimesel päeval, kui me kuulsime sanktsioonidest, palusin ma piimaliidul koostada lähteülesanne ja panna kirja, kui palju seda piima on ja millised on tooted, mida tuleks müüa. Muudele välisturgudele lähevad tooted teisel kujul kui Venemaale, kus realiseerimisajad said olla lühemad. Selle lähteülesande me saatsime oma saatkondadele üle kogu maailma, samuti aukonsulitele. Nendelt ongi tulnud kontakte, mis on edastatud piimaliidule. Omalt poolt olen ka tegelnud müügitööga ja me oleme päris kaugele jõudnud. Seis on selline, et umbes kuu aega tagasi saatsime välja oma toodete näidised – konkreetset turgu ma esialgu ei maini, see jääb väljapoole Euroopa Liitu –, need sobisid ja praegu käivad läbirääkimised detailide üle. Novembrikuus seisavad ees külaskäigud meie ettevõtetesse, kes tootmisega tegelevad, et üle vaadata, kas kõik vastab normidele. Nii et mina olen selles osas optimistlik, et me saame uued turud leitud ja meie toodang suundub edaspidi mujale kui Vene turule.

Aitäh! Palun, Mihhail Korb, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Kui lugeda teie sõnavõtte meedias, siis jääb mulje, et te olite varem optimistlikum kui praegu. Aga ma ei küsi enam nende turgude kohta – ma saan aru, et te neid välja öelda ei taha –, vaid küsin, milline see töögraafik ajalises mõttes on. Kui see on praegu ärisaladus, siis millal me kõik sellest teada saame? Kas detsembris, jaanuaris või märtsis? Ja missuguste mahtudega tegu on?

Ma just mainisin, et novembris tullakse tutvuma meie tootmisega. Ilmselt anname info, mis turuga tegemist on, teada enne seda. Vastaksin siis, et novembris.

Aitäh! Ja palun, Mihhail Korb, teine täpsustav küsimus!

Siis ma luban, et peale novembrit küsin uuesti. Aga praegu küsin sellist asja. Veterinaar- ja Toiduamet saatis kirjad konkreetselt Indoneesiasse, Taiwanisse, Keeniasse ja Tansaaniasse, kust küsiti piimatootjatele kehtivate impordinõuete kohta. Miks selline valik on tehtud? Miks just need riigid? Kas selle kohta on tehtud mingi analüüs?

Need on riigid, kust on tulnud indikatsiooni, et neil võiks huvi olla.

Kas olete vastamise lõpetanud? Selge. Aitäh! Nüüd läheme kahe kohapeal registreeritud küsimuse juurde. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Mul on ka küsimus väliskaubanduse kohta. Meil oli täna hommikul fraktsioonis kohtumine Finance Estonia inimestega. Nendel oli huvitav ettepanek, kuidas väliskaubanduse või õigemini välisturgude toel luua Eestis uusi töökohti. Isegi finantssektoris, tuleb välja, on meil töökohtade arv vähenenud, kuna pangad optimeerivad oma teenuseid, panevad kontoreid kinni jne. Kas meil võiks olla perspektiivi finantsteenuste ekspordi alal, kontsernide tugiteenuste pakkumisel – varahaldusteenused, privaatpangandus? Meil on olemas spetsialistid, kellel võib-olla töökohti enam ei ole, kuna pankades optimeeritakse samuti. Kas meil sellel alal võiks olla välisturgudel perspektiivi? Mida valitsus saaks teha, et seda sektorit edendada? Praegu moodustab finantsteenuste eksport ainult 2% kogu teenuste ekspordist.

Vastab tõele, et meie pankade ja muude finantsasutuste arv on aja jooksul vähenenud. On vähenenud ka nende inimeste hulk, kes selles sektoris töötavad. Samas nende kompetents on alles. Üks valdkond, kus riik püüab aidata n-ö finantskompetentsiga inimeste rakendamisel, on see, mida teeb EAS, meelitamaks Eestisse välisinvesteeringuid finantsteenuste keskuste loomiseks meie riigis. Mitmed nn multinatsionaalid on oma raamatupidamise, n-ö back office'i tegevuse Eestisse toonud ja tänu sellele on nii mõnedki endised pankurid töökoha leidnud.

Aitäh! Palun, Sven Sester!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettevõtlusminister! Eesti ettevõtetele on oluline eksportida, müüa oma kaupa ja teenuseid. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid – IMF, Euroopa Komisjon, OECD – on välja öelnud, et me peaksime väga suurt tähelepanu pöörama oma madalapalgalistele töötajatele. Need meetmed, mida me rakendaksime, vähendamaks väikest palka saavate inimeste maksukoormust, aitaks meil ka ettevõtlust arendada ja rahva toimetulekut parandada. Mul on teile selline küsimus. IRL on välja tulnud madalapalgaliste inimeste tulumaksuvabastuse ettepanekutega. See jätaks inimestele rohkem raha kätte ja arendaks ka ettevõtlust. Milline aga on valitsuse visioon? Milliseid meetmeid valitsus näeb ette lähitulevikus ettevõtluse edendamiseks ja madalapalgaliste elanike maksukoormuse vähendamiseks?

Kui vaadata ettevõtluse poole pealt, siis üldine eesmärk on ju saada kõrgemat palka. Seda soovivad kõik. Seega me peaksime tegelema sellega, mis on eelduseks, et Eesti ettevõtted saaksid luua kõrgema palgaga töökohti. Selleks, et suuta maksta kõrgemat palka, peavad meie ettevõtted senisest suurema lisandväärtusega tooteid müüma – siis on ka kasumimarginaalid suuremad ja saab maksta kõrgemat palka. Selleks, et seda toetada, on EAS-i kaudu eelseisval eelarveperioodil ette nähtud terve palett toetusi, mis on fookustanud just teadusarenduse ja tootearenduse. Ühelt poolt on innovatsiooniosakud ettevõtetele, et nad saaksid minna disainerite ja inseneride juurde, et tegelda tootearendusega. Ja teiselt poolt on fookuses eksporditegevuse toetamine. Need on eeldused, mis peaksid tagama selle, et me jõuame globaalsetele turgudele. Loomulikult ei saa riik siin kõike ära teha, tootearendusega tegelemine on ikka ettevõtjate endi ülesanne. Riik saab signaali saata ja luua taustameetmed, nagu me EAS-is olemegi teinud. Aga pall on nüüd ettevõtete käes: tuleb haarata initsiatiiv ja hakata tegelema tootearenduse ning globaalse müügi- ja turunduskompetentsi edendamisega.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse arutelu, kaks kohapeal registreeritud küsimust on esitatud.

Me läheme järgmise küsimuse juurde, mille teema on ühiskonna sidusus. Küsimus on kaitseminister Sven Mikserile ja küsija on Jaak Allik. Palun!

Lugupeetud härra minister! Viimasel ajal on ühiskonnas tõusnud tulipunkti mitmed vähemustega seotud probleemid. Juttu on olnud ka rahvusvähemusest seoses sotsiaaldemokraatide ettepanekutega lõimumise edendamiseks. Näiteks võib tuua kas või küsimuse 0,2 hektari suuruse aiamaa müümise õigusest Narva-lähedastes aianduskooperatiivides. Seoses kooseluseadusega on suurt tähelepanu pööratud seksuaalvähemustele. On kostnud arvamusi, et praegu pole pingestatud rahvusvahelist olukorda arvestades nende probleemide käsitlemiseks sobiv aeg, sest see lõhestab ühiskonda. Eile kinnitas sellist seisukohta siin saalis korduvalt ka IRL-i esimees härra Reinsalu. Milline on teie arvamus selles osas?

Kindlasti ei saa demokraatlikus ühiskonnas olla nii, et vähemuste õiguste kaitsmiseks on õige aeg ja on vale aeg. Nii nagu demokraatiat tuleb edendada ja hoida iga päev ning minna õhtul magama ja tõusta hommikul üles, et asuda seda uuesti ehitama ja hoidma, täpselt samamoodi on ka vähemuste kaitsega. Kindlasti on demokraatia, nagu klassikud on öelnud, vilets süsteem, aga kõik teised süsteemid on veel palju-palju viletsamad. Demokraatia üks tähtis printsiip on kindlasti see, et enamus saab otsustada, aga kindlasti on tänapäeva demokraatia üks väga oluline printsiip ka see, et enamus ei langeta otsuseid, mis kahjustavad vähemuste õigusi. Nii et kindlasti tuleb seda tööd teha ja vähemuste õigusi tuleb tagada ja kaitsta nii siis, kui julgeolekuolukord on pingestunud, kui ka siis, kui asjade seis on rahulikum.
Kui rääkida konkreetselt praegusest ajast, siis võib öelda, et välisjulgeoleku olukord meie ümber on tõesti pingestunud. Ja see muutunud julgeolekuolukord jääb kindlasti püsima väga pikaks ajaks. Öelda, et me oma vähemuste ühiskonda integreerimise või nende õiguste tagamise lükkame edasi aastate või isegi aastakümnete taha – see ei saa olla vastuvõetav ega ole mingil juhul vastutustundlik.

Kuna aeg pressib peale, siis Jaak Allik saab esitada väga lühikese lisaküsimuse. Ja loodetavasti saab ka vastus olema lühike. Kohe tuleb jutuks sama teema.

Lugupeetud härra minister! Me oleme viimastel päevadel kokku puutunud teravate sallimatuse avaldustega teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga kaasmaalaste kohta. Ma pean silmas loosungeid, meeleavaldusi ja ka meile laekuvaid meile. Ma kardan, et sellise hoiaku taga on laiem teistsuguste sallimatus, mis ilmneks ka teistsuguse nahavärvi, religiooni või rahvuse puhul. Mida me oleme oma koolihariduses valesti teinud ja mida tuleks riiklikult teisiti teha, et saada lahti sallimatuse kuvandist, mis eestlaste puhul on muutunud üsna tõsiseks probleemiks, kui arvestada kas või siit Lääne-Euroopasse siirdunud rahvuskaaslaste arvukaid mõtteavaldusi?

Aitäh! Ma kardan, et see küsimus ei võimalda väga lühikest ja ammendavat vastust. Aga arvan, et igaüks saab alustada iseendast – tuleb olla salliv ja avatud ning mõelda kaks korda enne, kui midagi öelda. Vahest see võib teist inimest solvata ja haavata. Kindlasti on ka parlamendil võimalus olla mitte avaliku arvamuse sabas sörkija, vaid võtta vastutustundlik positsioon. Nagu meie ajalugu on näidanud – toon näiteks omal ajal surmanuhtluse kaotamise üle peetud debati –, avalik arvamus on valmis ka selliste sammudega kaasa tulema ja neid mõistma. Aga sõltumata sellest, kuidas see saal siin homme hääletab – ma väga loodan, et see seadus võetakse vastu –, tuleb selgitustööd avalikkuses jätkata ja ma kardan, et jätkata päris pikka aega. Nagu ma ütlesin, vähemusi tuleb kaitsta iga päev, kogu aeg, nii nagu demokraatiatki tuleb hoida ja arendada iga päev. Ja sellel teel ei parlament ega valitsus ei tohi väsida.

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse arutelu ja lõpetan ka infotunni. Me hakkame valmistuma istungiks. Aitäh ministritele!