Austatud Riigikogu! (Sumin saalis.) Kas ma tohin teie tähelepanu paluda? Me alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit veidi tavapäratul moel. Nimelt on nüüd ja kohe teil kõigil võimalus tervitada Riigikogu korvpallivõistkonda, kes kaheksandat korda järjest võitis Balti Assamblee korvpallivõistluse. Yes! (Aplaus.)
Nüüd muud küsimused. Kellel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Vabariigi Valitsuse nimel Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Andres Anvelt. Aitäh!

Aitäh! (Sumin saalis.) Kas tohib teid segada? Aitäh! Mihhail Korb, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Soovin Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise peaministrile. Selle teema on väljaränne. Täpsemalt, noorte inimeste, eriti talentide lahkumine Eestist. Viimasel ajal on noorte inimeste seas muutunud väga populaarseks oma tuleviku sidumine välismaaga, pärast kooli lõpetamist siirdutakse sinna parematele jahimaadele. Seda kinnitavad statistilised andmed. Näiteks rändas 2013. aastal Eestist välja 10 746 noort inimest. Maailma Majandusfoorumi andmete järgi on Eesti võime meelitada siia talente ning võime neid siin ka hoida väga kesine. Selles kategoorias asub Eesti 144 riigi hulgas 97. kohal. Uuringud näitavad, et enamik noori inimesi, kes on Eestist lahkunud, eelistaks elada ja töötada Eestis, kui nad saaks kõrget elatustaset võimaldavat töötasu ja sobiliku töökeskkonna. Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel esitan peaministrile neli küsimust. Soovin teada saada, mida valitsus teeb selleks, et peatada noorte talentide väljarännet Eestist ja meelitada neid siia tagasi. Aitäh!

Rohkem soove ei ole. Olen vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise, mõlemaga käitutakse kodu- ja töökorra seaduses ettenähtud korras.
Nüüd teeme palun kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Nädala päevakord. Selle kohta keegi sõna võtta ei soovi.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu XIII istungjärgu teise töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 85 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 3. Päevakord on kinnitatud.

Tänases päevakorras arupärimisi ei ole, järelikult algab vaba mikrofon. Registreeruda palun peale haamrilööki! Kellel ei ole erilist huvi vaba mikrofoni jälgida, need võivad seda mitte teha. Aga need, kes soovivad jälgida, eelistaksid, kui saalis oleks vaikus. Maimu Berg, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Daamid ja härrad! Kolleegid ja sõbrad! Austatud Riigikogu! Lubasin sellest kõnepuldist kevadel, et alustan igat oma sõnavõttu meeldetuletusega: aidakem Tallinna, Tallinn vajab pealinnaseadust. Selles veendusin ma hiljaaegu jälle, kui keskerakondlik linnavalitsus pidas vajalikuks tähistada Tallinna strateegilisemaid kohti joomist lubavate siltidega. Aga tegelikult on probleem tõsisem kui üks ebaõnnestunud seadus või maitsetud sildid. Pole mingi uudis, et eestlased on alkoholiga aastasadu liialdanud. Et joodi keskajal, sellest jutustasid siin tollal reisinud inimesed. Joodi loomulikult tsaariajal, joodi nõukaajal ja juuakse ka praegu. Julgen öelda, et ainuke periood, kui joodi tunduvalt vähem, oli Eesti aeg. Juba 1920. aastatel algas Eestis märgatav ja tõhus karskusliikumine ning joomine tõesti vähenes. Ka ühiskond mõistis joomist palju teravamalt hukka kui praegu. Ma ei tea, kas need, kes tulid välja selle seadusega, et avalikus kohas võib juua, mõtlesidki selle aja peale, esimese vabariigi peale, et ka nüüd on ju pikka aega olnud Eesti Vabariik, ning nad lootsid, et rahvas on teadlik ja ühiskond mõistab joomise hukka, või oli neil selle muudatuse tegemiseks mingi muu põhjus. Igal juhul niisugune seadus vastu võeti. Võib-olla ka sellepärast, et alkoholi tarbimises Eestis on statistiliselt märgata väikest langustendentsi. Aga tegelikult on tegemist ühe kõige suurema probleemiga, mis meie riigi ees seisab. Kui palju ka ei ole püütud, õiget lahendust ei ole leitud.
Nüüd tulen ma nende vastukajade ja kommentaaride juurde, mis ma sain oma Eesti Päevalehes ilmunud artiklile, mis Delfis oli pealkirjastatud nii mürgiselt kui võimalik. Kui keegi suvatses selle artikli läbi lugeda – ma arvan, et ma olen ise vist ainuke, kes seda üldse lugenud on, ma tegin seda ju siis, kui ma seda artiklit kirjutasin –, siis ta teab, et mul ei olnud seal kuskil öeldud, nagu ma pooldaksin seadust, mis lubab avalikus kohas alkoholi tarbida. Ma ütlesin seal, et ebariigimehelikult käitus linnavõim, kui ta minu meelest labased sildid välja pani, arvates vist, et ta teeb lihtsalt pulli. Selle raha oleks võinud kasutada alkoholismivastaseks propagandaks. Aga ma ütlesin seal artiklis ka seda, et riigimehelikult käitus Keskerakonna fraktsioon, kes esitas eelnõu, et avalikus kohas joomine uuesti keelustada.
Ma arvan, et kuigi kuskil pole tõestatud, et see n-ö avaliku joomise lubamine oleks väga palju joodikuid juurde toonud, võib-olla mingi tendentsi ta siiski välja pakub ja selline tendents on ka kurb ja paha. Ma ütlen siinkohal kõigile avalikult välja, et kui see eelnõu siia saali jõuab, siis ma toetan seda. Ka mina ei pea õigeks, kui avalikus kohas alkoholi juuakse. Kuigi ma uskusin, et inimeste teadlikkus on parem, et me saame sellest üle ja niisuguse asja ühiskondlik hukkamõist on teravam. Aga see selleks.
Samas on mul alati kahju, kui ma näen, kuidas riigi ja pealinna vahel käib Pearu ja Andrese moodi vägikaikavedamine või teineteisele ärapanemine. Paraku on nii, et Tallinna võim ei anna endale alati aru, et tegemist on riigi pealinnaga ja siin vägikaigast vedada on riigile kahjulik, siin tuleks ikkagi mõistlikke ja õigeid kompromisse leida. Sellepärast kavatsen ma ikka ja jälle öelda – stiilis, et Kartaago tuleb hävitada –, et Tallinna tuleb aidata ja pealinnaseadusega tuleb hakata kiiresti tegelema. Tänan!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Üle kümne aasta tagasi oli mul Narvas üks hea tuttav. See proua oli lapsinvaliidide seltsi esimees Ljudmila Tjurina. Ta on juba pikka aega kuskil välismaal ja vaevalt et eriti paljud mäletavad seda tööd, mida ta tegi. Aga ta tegi palju tööd. Ükskord küsisin ma tema käest, kuidas tal see õnnestub, et teised käivad kogu aeg raha küsimas, aga temal on kogu aeg mingid fondid olemas. Miks ettevõtjad temale annavad raha, aga teistele ei anna? Ta rääkis mulle, kuidas ta seda teeb. Ta ütles, et kui tal on kelleltki midagi selle seltsi jaoks vaja, siis ta selgitab seda sellele inimesele nii: "Jah, täna oled sa terve ja rõõmus, sõidad valge mersuga ja sul on kõik korras, aga poole tunni pärast võib sulle juhuslikult telliskivi pähe kukkuda ja sa oled siis täpselt samasuguses olukorras nagu need lapsed, kelle nimel ma olen sinu juurde tulnud ja kelle jaoks ma raha küsin." Ta oskas seda niiviisi selgitada, et kõik ettevõtjad alati raha andsid.
See oli sissejuhatuseks sellele teemale, millest ma praegu rääkima hakkan. Ka see ei ole mingi ühe pere küsimus, see on tegelikult meie kõigi küsimus. Küsimus on hoolivast riigist ja solidaarsusest. Eelmisel esmaspäeval ma juba rääkisin seda lugu. Umbes aasta tagasi tuli siia Riigikogusse abi paluma ühe väga väikese Varvara-nimelise tüdruku isa. Tüdrukul on kaasasündinud haigus, ma isegi ei suuda selle haiguse nimetust välja öelda. Fakt on see, et mõned sellised juhtumid Eestis on olnud ja lapsi on opereeritud, aga Varvara vanemate sõnul oli see alati andnud ainult negatiivse tulemuse, kõik need operatsioonid lõppesid surmaga. Samas ravitakse seda haigust mõnes kohas maailmas edukamalt. Kõige kergem oli sel perekonnal muidugi löögile saada Moskva kliinikus. Nad tulid abi paluma, sest, tuletan meelde, selgus, et tüdrukut ei lasta ilma mingi kindla dokumendita Eestist välja. Aga kliinikus oli juba järgmiseks päevaks kõik kokku lepitud, piletid ostetud. Keegi ei olnud arvanud, et veel mingit dokumenti võiks vaja minna. Tollane Riigikogu esimees Ene Ergma aitas ja paari tunniga sai probleem lahendatud. Alati leidub inimesi, kes aitavad. Operatsioon läks hästi ja lapse elu päästeti. Nüüd, peale pool aastat kestnud ravi, tuli see perekond tagasi Eestisse. Selgus, et kuigi vanemad on haigekassale pikki aastaid maksnud, ei soovi mitte keegi neile kulutusi korvata. Dokumentidega, mis olid üle antud, tegeldi 30 päeva asemel üle kolme kuu. Arst, kes pidi järelevalvet tegema, ei teadnud, et analüüsi, mida see haigus nõuab, tehakse ka Eestis. Tema soovitas neil inimestel selle jaoks kuskile välismaale minna. Avastamata jäi veel üks haigus, mis sellel tüdrukul on. Võitlus Varvara elu eest jätkub.
Ma räägin seda sellepärast, et mul ei ole muud võimalust tutvustada teile seda kirjalikku küsimust, mille ma täna andsin üle Urmas Kruusele, tervise- ja tööministrile. Varvara ema küsib, miks ta peab maksma haigekassale, aga kui tema lapsel on vaja abi, siis on ta sunnitud pöörduma teise riigi poole, sest Eestis puuduvad pädevad spetsialistid, ning miks keeldub haigekassa selle ravi kompenseerimisest. Teine küsimus on minu poolt. Mõni aeg tagasi käis meie president Soomes lõikusel. Kas haigekassa kompenseeris talle selle ja kui jah, siis mis vahet on Ilvesel ja Varvaral? Nii et järgmine kord, ma loodan, me aplodeerime siin mitte korvpallivõidu puhul, vaid selle puhul, et väikest last aidatakse päästa. Aitäh!

Marika Tuus-Laul, palun!

Head kolleegid! Mina tahan jälle ja taas rääkida töövõimereformist, mis endiselt kirgi kütab ja, nagu me teame, on suurelt jaolt välisriikidest imporditud. Väga paljud riigid on selle süsteemi juba kriitiliselt üle vaadanud. Kui meie eelnõu vaadata, siis esialgsel lugemisel tundub see nagu muinasjutt: aastaid töökohta otsinud inimesed pannakse tööle, rakendatakse individuaalset lähenemist ja nad ei ole enam oma murega üksinda. Aga kui lähemalt vaadata, milline eelnõu kevadel siia jõudis, siis tuleb öelda, et ma ei olegi siin Riigikogus vist näinud nii toorest, eluvõõrast ja läbimõtlemata seaduseelnõu kui see. Jah, me oleme siin seda natuke paremaks teinud, aga küsimusi on kindlasti palju-palju rohkem kui vastuseid. Tegelikult oli ju endistel sotsiaalministritel – Hanno Pevkuril ja Taavi Rõivasel, praegusel peaministril – mitu aastat aega seda seadust ette valmistada. Päris alguses oli plaanis teha hoopis üks teine seadus, palju põhjalikum. Nimelt, 2012. aastal andis Andrus Ansip valitsusele ülesande teha valmis mahukas töövõimekindlustuse reformi kava. Sellega ei tuldud toime ja siis otsustati teha töövõimetoetuse seadus, mis on vaid üks osakene sellest suurest reformist. Võib öelda, et see oli Reformierakonnale hädaväljapääs, mis kiirkorras uuele valitsusele ette lükata. Nüüd on see aga meie kõikide probleem.
Esialgu oli plaanis teha seadus, mille eesmärk oleks olnud eelkõige ikkagi ennetada töövõime vähenemist ja kasvatada puudega inimeste töövõimet. Üks lähtekoht oli, et pidi olema loodud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, millega praegu ei ole ju alustatudki, kuigi see on selle probleemi lahendamise n-ö alustala. Kindlasti on vaja luua abiteenuste süsteem, mis on praegu menetluses, aga võib kindlalt öelda, et see on vägagi poolik, sest siiani pole pandud paika sotsiaalteenuste standardeid. Näiteks vajavad puudega inimesed töökohale pääsemiseks transporti, ilma selleta ei tule töölkäimine kõne allagi. See on kirja pandud, aga selleks raha ei ole. Väga paljud tööandjad on öelnud, et nad võtakski võib-olla puudega inimese tööle, aga need inimesed ei pääse lihtsalt töökohale. Kõik me teame, et on vaja isiklikke abistajaid, vaimupuudega inimeste tugiisikuid ja viipekeele tõlke. Need on kõik väga-väga kallid teenused ja selleks loomulikult raha ei ole. Aga me võtame vastu seadust, justkui need asjad oleksid kõik olemas.
Rahaga on üldse väga palju arusaamatusi. Täna öeldi meile, et tööle pannakse 3000 inimest aastas ja niimoodi viis aastat järjest ehk kokku 15 000 inimest ning raha tulebki siis makstud maksudest. Ei saa isegi sellest aru, kust on võetud see 3000, niisugune ettekirjutatud arv. Sellele ei osatud täna vastata. Loomulikult peab selle kõigega kaasas käima ka taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenus ning erihoolekande mahu suurendamine. Praegu räägitakse vaid tööalasest rehabilitatsioonist. Aga nende jaoks, kes tööl käivad, 40 000 inimese jaoks, on antud rehabilitatsiooniks ainult sümboolne summa, pool protsenti tööealiste rehabilitatsiooniteenuste mahust. Nii et nemad on päris vaeslapse osas. Omastehoolduse probleemi pole puudutatud, tööandjate motivatsioonipaketti pole sisuliselt puudatud. Öeldakse, et meie töökohti ei tee, aga ma küsin siis, kuidas need 15 000 inimest tööle saavad, kui me üldse ei püüa mingisuguseid soodustusi ja eelistusi luua. Loomulikult on täiesti lahendamata ka ajutise töövõimetuse probleem, mis jälle pidi olema selle reformiga lahendatud.
Nii et need haakuvad probleemid on kõik lahendamata. Selle asemel, et neid lahendada, tahetakse sõlmida hoopiski hea tahte koostöölepe, põhimõttel, et küll tulevikus sellega tegeldakse. Ma olen saanud aru, et see tahetakse allkirjastada veel enne protestimiitingut, mida puudega inimesed kavatsevad jälle Toompeal korraldada. Kummaline oli täna vaadata, kui sotsiaalkaitseminister läks meie komisjoni istungilt ära, selleks et minna puudega inimeste pressikonverentsile, kuhu teda ei olnud kutsutudki. Meie küsimused jäid paljuski vastuseta. Aitäh!

Heimar Lenk, palun!

Aitäh kõneõiguse eest! Proua Maimu Berg on nüüd saalist ära läinud, aga võib-olla ta siiski kuuleb mu sõnavõttu. Ma tahtsin talle öelda, et mina olen üks neist vähestest, kes luges tema artiklit Tallinna kohta. Me arutasime seda artiklit n-ö kultuuriinimeste seltskonnas. Ma ei taha sellest puldist välja öelda, mida inimesed tuntud kirjaniku artikli kohta ütlesid. Kellel on huvi, vaadaku lugejate kommentaare, need ütlevad kõik ära. Artikli mõte oli selles, et Maimu Berg kritiseeris Tallinna, kes on julgenud panna üles mõned osutavad märgid, mis lubavad selles kohas viina võtta. Tänaseks on mitmed tuntud reklaamigurud andnud kiitvaid hinnanguid selle kampaania kohta, nad on nimetanud seda säravaks, teravmeelseks ja asjalikuks. Mida siis Tallinn oleks pidanud tegema? Maimu Berg ütles, et see oli labane ja kole ning oleks võinud teha hoopis alkoholivastast propagandat. Ma ei tea, kas oleks õigem olnud panna Tallinnasse 5000 plakatit kirjadega "Ärge jooge!", "Ärge suitsetage!", "Üks sigaret tapab hobuse". Kas midagi sellist või? Nüüd tuldi välja väga värske ja huvitava kampaaniaga ning märgid pandi üles just sinna, kuhu nad täpselt sobivad. Seesama Toompea võttis ju selle vildaka, isegi piinlikkust tekitava seaduse vastu, las siis Toompea rahvas siin joob, kui ta endale selleks loa andis. President, kogu rahva president, nagu ta ennast nimetab, härra Ilves kuulutas Kadriorus selle seaduse kiiresti välja. Las nad siis Evelin Ilvesega proovivad seal šampanjat või joovad veini, kui neile meeldib. Seal on lubatud. Võib-olla tulevad siis ka need, kes pargis õlut joovad, presidendilossi juurde ja saavad näha, kuidas riigipea elab. Võib-olla löövad kokku ka, see on lubatud.
Tallinna on siin saalis kirutud. Aastaid, aastaid ja aastaid. Olen ise siin üle kümne aasta olnud ja meenutan praegu seda lihtsalt linnulennult. Kas te mäletate, kui kritiseeriti Tallinna, kes hakkas vanainimestele maksma hambaravitoetust ja prillitoetust? Paar päeva tagasi arutasime siinsamas saalis, et oleks vaja anda hambutule Eesti rahvale hambaravitoetust. Tallinn tegi selle ära, nüüd võtab ka riik selle kasutusse. Lisapension eakaile – Tallinn tegi selle juba palju aastaid tagasi ära ja inimesed on väga rõõmsad, et nad saavad vähemalt kas või jõuludeks või uueks aastaks väikese toetusraha. Nüüd me arutame, kust leida vahendeid, et pensione tõsta. Tuletame meelde, kuidas kritiseeriti tasuta transporti Tallinnas: bussid ega bussirajad ei sobi ja Bussi Riotid ja kuidas neid veel nimetati. Nüüd tuleb välja, et kogu maailm vaatab väga teraselt Tallinna poole. Me kuuleme uudistest päevast päeva, kuidas üks või teine linn katsetab sedasama skeemi. Või tuletame meelde, kui omandireform tõi meile umbes 20 000 sundüürnikku, kellel polnud kuskil elada, sest nad tõsteti endiste omanike majadest välja otse tänavale ja kuuse alla, kuidas siis Edgar Savisaar, Tallinna linnapea, hakkas ehitama neile kortereid ja võttis vastu Tallinna elamuehitusprogrammi "5000 eluaset Tallinnasse". Nüüd on need 5000 korterit ammu valmis, inimesed on saanud elamispinna, tunnevad ennast seal hästi ja on raske perioodi elus üle elanud. Nüüd avastas riik minister Urve Palo isikus, et ka riigis oleks vaja hakata ehitama riigikortereid. Aga ma tuletan meelde, milline sõim ja rünnak oli linnapea vastu, kui see elamuehitusprogramm käima läks: Savisaar rikub elamuturgu, viib alla korterite hinnad, Lasnamäe korterid ei hakka enam midagi maksma. See oli kinnisvarahaide kohutav rünnak tema vastu. Ma olin sel ajal Tallinna Linnavolikogu liige ja mäletan, millised vaidlused saalis olid. Nüüd on kõik sellega leppinud ja me oleme asunud Euroopa teele. Euroopa linnades on 20–40% linna elamufondist munitsipaalehitised.
Nii et näete, Tallinn on käinud teistest ees. Ta on nagu majakas paistnud meile kaugelt ja kutsunud meid õigeid tegusid tegema või läinud lipuga ees. Las Maimu Berg meenutab seda ajalugu ja kirjutab uue artikli. Ei ole vaja Riigikogu puldist tuletada meelde, et Tallinna on vaja kaitsta. Seda pole vaja. Tallinn kaitseb ennast ise. Tallinna kaitsevad tema valijad, kes on andnud rekordarvu hääli linnapeale ja erakonnale, kes Tallinnas võimul on. Aitäh!

Inara Luigas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Viimasel ajal on hakatud sotsiaaldemokraate justkui süüdistama selles, et nad on asunud reetma oma riiki. Probleem seisneb selles, et sotsiaaldemokraadid on hakanud arutama eelnõu toetamist, millega lubatakse paljudele Eestis elavatele inimestele müüa piiri ääres 0,2 hektarit maad. Minu arust ei ole paljud sellest teemast aru saanud. Ma tahan seda natukene selgitada.
Probleem on tegelikult palju lihtsam ega seisne kaugeltki selles, et sotsiaaldemokraadid justkui toetaksid Vene kodanikele 0,2-hektariliste maatükkide müümist. Juba praegu elab Eesti pinnal palju halli passiga inimesi, kes on 0,2 hektarit aiamaad erastanud. Nad on selle erastanud, see maa on kinnistatud ja see on nende kinnisvara. Kui nad nüüd soovivad seda edasi müüa samasugustele inimestele, siis see tehing on keelatud. Lihtsustatult öeldes on nii, et kui tädi Katjal on Narva lähedal üks 0,2-hektariline maatükk ja kui tädi Galina soovib seda temalt osta, siis tädi Katja ei saa seda maatükki müüa. Küll aga saab tädi Katja müüa tädi Galinale maad siis, kui tädi Galina vormistab enda nimele osaühingu. See on praeguste seaduste järgi täiesti seaduspärane tehing. Praegu näeb seadus ette, et kui Venemaalt tulevad Vene kodanikud ja moodustavad samuti mingi osaühingu, siis on ka neil õigus tädi Katjalt seda maad osta.
Minu arust on Reformierakonna liige siseminister Hanno Pevkur natukene ülekohtuselt hinnanud sotsiaaldemokraatide rolli selle teemaga tegelemisel. Sotsiaaldemokraadid annavad endale aru, et on olemas piiritsoon, kus tuleb kehtestada piirangud ja eriolukord. Aga nendes valdades, mis on piirist kaugemal ja kus pikaajalise elamisloaga inimesed soovivad oma maatükki müüa samasugustele isikutele kui nad ise, peaks see olema lubatud. Sotsiaaldemokraadid on nõus selle teemaga edasi minema ja seda arutama. Nad on sellepärast palunud oma fraktsiooni selle teema kohta arvamust avaldama siseministri ja ka teised selle teemaga seotud isikud.
Aga kui siseminister ütleb, et see teemakäsitlus on praegusel ajal täiesti vale, siis tuletan reformierakondlastele meelde, et reformierakondlasest välisminister Urmas Paet jooksis ju esimesena Moskvasse allkirjastama Eesti-Vene piirilepet. Ma ei tea, millega siis oli tegu, miks siis minister ei küsinud Eesti kodanikelt, kas tal on üldse lubatud sellist tehingut teha. Probleemi olemus seisneb võib-olla selles, et juba praegu tulevad Vene kodanikud Eestisse ja seaduse kohaselt on neil õigus osta siin maju ja kortereid. See on probleem ja sellega tuleb tegelda. Sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et seda probleemi ei tohiks arutada meedia tasandil, see probleem tuleb endale selgeks teha ja sellega tuleb väga tõsiselt tegelda. Me kindlasti arvame, et pikaajalise elamisloaga inimestel peaks demokraatlikus riigis olema õigus samasugustele inimestele maatükki müüa. Aitäh!

Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mina väljendan oma muret meie majanduse olukorra pärast ja võib-olla veel rohkem selle pärast, et valitsevat koalitsiooni ei paista see eriti muretsema panevat. Kuna majanduse väljavaadetega on kehvasti, üritab valitsev Reformierakond hakata poliitilist profiiti lõikama julgeolekuteemadega. Põhjust selleks on, sest nagu on öelnud majandusteadlane Rainer Kattel, pole Eesti juba neli-viis aastat olnud enam eriline, vaid tavaline riik, kus erilist majanduskasvu ei ole. Meile ei ole enam põhjust õlale patsutada, sest peale mõne nišiettevõtte väikese edusööstu pole meil midagi ette näidata. Enam ei aita ka jutt kasinuspoliitikast ja selle edukast rakendamisest, sest nagu majandusteadlased tagantjärele on öelnud, ei olnud sellel majanduse taastumisega suurt pistmist. Väide, et kriisist aitasid üle kokkuhoiumeetmed, on üks suur mull, mida eriti eelmine peaminister Andrus Ansip väga edukalt müüs nii Eestis kui ka läänes. "Tule jumal appi!" võib vaid selle peale öelda. Tuletagem meelde kas või seda, et kui Ansip oleks buumile õigel ajal osanud pidureid tõmmata, ei oleks majandus nii musta stsenaariumi järgi käituma hakanudki.
Eesti oli üks väheseid Euroopa riike, kes kasinuspoliitikat rakendas, teised riigid ei võtnud nii suurt riski, kuna kardeti valijate negatiivset reaktsiooni valimistel. Eestis oli aga fenomenaalne olukord: hoolimata sellest, et Reformierakond jutustas räigetest kokkuhoiumeetmetest, sh palkade vähendamisest, ei olnud sel mõju nende valimistulemustele 2011. aasta Riigikogu valimistel. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste dotsent Viljar Veebel on selle kohta öelnud, et need, kes polnud riigis toimuvaga rahul, lihtsalt lahkusid, hääletasid jalgadega, nagu öeldakse. Ülejäänutele võis komistuskiviks saada vähene demokraatiakogemus, valijatel puudus oskus valimistel karistavalt käituda. 2011. aasta lõpuks kuulus OECD andmetel 60% Eesti elanikest 20% Euroopa Liidu vaesemate hulka. Eesti üldine jõukustase moodustas 17% euroala keskmisest, olles eespool vaid Slovakkiast. Kasinusmeetmete tõttu suurenes tööpuudus, halvenes arstiabi kättesaadavus ja pikenesid ravijärjekorrad. Kui 2008. aastal keeldus haigekassa 54 patsiendi operatsioonist raha vähesuse tõttu, siis 2011. aastal ulatus keeldumiste arv juba 2000-ni. Sama aja jooksul kasvas ravi ootavate patsientide arv kahekordselt. Sellises olukorras suurendas toonane koalitsioon riigivõlga, et laenata miljoneid eurosid Kreekale ja teistele kriisimehhanismide kaudu abi saanud riikidele. Eesti elanikele ei olnud sellest mingit kasu ja oma majandust kasvava riigivõlaga ei elavdatud.
Mille mõjul majandus tegelikult taastus? Rainer Kattel on välja toonud kolm tegurit, mis aitasid Eesti majanduse kriisist välja. Tuleb tähele panna, et ükski neist ei sõltunud Eestist. Esiteks, ekspordi kiire taastumine, mille taga oli Skandinaavia ettevõtete väga tugev konkurentsivõime. Eriti suur osatähtsus oli aga Aasia turgudel, kus majanduslangust peaaegu üldse ei olnud. Ettevõtete võimele kriisiga toime tulla aitasid kaasa ka Rootsi riigi investeeringud. Teiseks tuli ettevõtetele kasuks Rootsi valuuta ujuv kurss, mis langes kriisi tipus kuni 20% ja parandas sellega eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet. Kolmandaks olid Eesti riigil aidanud viimastel aastatel toime tulla Euroopa Liidu struktuurivahendite abiraha ja CO₂-kvoodi müügist saadud tulud. Alates 2000. aastast kuni käesoleva aasta alguseni sai Eesti tõukefondidest abi 6 miljardit eurot, millest välja on makstud 5,134 miljardit. Välisvahendite kaasamine moodustab nüüdseks umbes viiendiku kogu riigieelarvest. Nagu on märkinud Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane, on Eesti sattunud toetussõltuvuse küüsi. Riik saab senist majanduspoliitikat jätkata vaid tänu välistoetusele. See ei ole jätkusuutlik ja pärast toetuse lõppemist võib selline poliitika teha riigile karuteene. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Mina tahan rääkida sellest olukorrast, kuhu on Venemaa sanktsioonide mõjul sattunud meie tubli põllumees. Valitsus on kogu aeg mõista andnud, et Venemaa kehtestatud sanktsioonide mõju on marginaalne ja nad ei näe suurt probleemi. Sanktsioonide mõju meie majandusele on Eesti Panga hinnangul umbes 0,3% SKT-st ja see ei tekita valitsuse arvates muret. Kui vaadata riigi kogupilti, siis pole olukord tõesti kõige hullem, aga kui vaadata sektorite kaupa, siis näeme, et kõige suurema hoobi on saanud põllumajandussektor. Selles sektoris said kõige suurema hoobi aga piima-, kala- ja lihatootjad.
Konjunktuuriinstituudi hinnangul tuleb Venemaa sanktsioonide tõttu Eesti põllumajandustoodangule leida uusi turge tervelt 150 miljoni euro ulatuses. Lisaks sellele, et 50 miljoni euro eest eksporditi varem Venemaale piimatooteid, tõi instituudi uuring välja selle, et mullu eksporditi Leetu ja Lätti 71 miljoni euro eest toorpiima, mida seal töödeldi valdavalt Vene turu tarbeks. Minul oli jahmatav lugeda, et tervelt 71 miljoni euro eest viidi toorpiima riigist välja ja otse öeldes riisusid sellelt piimalt koore Läti ja Leedu ettevõtjad ning ka nende riikide eelarve. Meie valitsus, kes kogu aeg rõhutab, et me saame rikkaks ainult siis, kui suudame toodetele lisandväärtust lisada ja saame toodangut kallimalt müüa, laseb sellisel asjal rahulikult toimuda! Toorpiima väljavedu näitab, et põllumajanduse arendamisel on tehtud väga suuri möödalaskmisi, sest tööstus on jäetud välja arendamata. Miks peaks Eesti kinkima Lätile ja Leedule 71 miljoni euro eest toorpiima, kui mõistliku põllumajanduspoliitikaga oleks saanud sellele toodangule lisandväärtuse anda Eestis? Lisandväärtuse abil oleksime võinud lõpptoote hinda tõsta 3–4 korda. See oleks tähendanud vähemalt 500 uut töökohta, täiendavat maksutulu riigieelarvele ja kogu põllumajandussektori läbilöögivõime paranemist. See on aktuaalne eriti nüüd, sest isegi kui me leiame eksporditurge, siis kindlasti mitte toorpiimale. Nii et toodangut saame müüa ainult pärast piima tööstuses töötlemist. Minu arvates pole vahet, kas vedada riigist välja toorpiima või ümarpalki, mõlemal juhul on tegemist riigi seisukohalt saamata jäänud lisatuluga. Kas näiteks Taani või Hollandi riigis oleks võimalik, et toorpiima veetakse riigist välja? Kas see minister oleks seal siis veel ametis?
Toorpiima hind kukub. Sanktsioonide esmane tagasilöök piimatööstusele on konjunktuuriinstituudi hinnangul see, et piimaliitri hind on kukkunud 40 sendilt 22 sendile. Selge on see, et alla omahinna kaua toota ei ole võimalik ja vähemalt poole aasta jooksul peab saama selgeks, mis saab edasi. Kui uusi turge ei leita, siis ei ole välistatud, et nii mõnigi ettevõte peab oma tegevust kokku tõmbama või selle lõpetama. Alahinnata ei tasu samuti Venemaa mõju tolliliidule ja sinna suunduvatele kaubavoogudele, sest Venemaa on vägagi huvitatud, et teised tolliliidu riigid sanktsioone kehtestaksid.
Toiduainete hinnad maailmaturul on languses olnud juba viimased viis kuud. Hinnad langevad, lähiturgudel käib sanktsioonide tõttu toidukaupade ületootmine. Põllumehed on teada andnud, et sanktsioonide mõjul on välispartnerid ette teatamata loobunud tarnelepingutest või sundinud toodete hindu langetama. Lisaks jääb Eesti põllumeestele makstav otsetoetus alla Euroopa Liidu keskmise, mis seab eelisseisu nende riikide põllumehed, kellele makstakse otsetoetusi kõrgemas määras. Pole ju saladus, et meie riik ei kasutanud võimalust, et maksta täiendavaid toetusi. Seda oli lubatud teha 30 miljoni euro ulatuses, aga kahjuks meie riik seda ei teinud. Mõni päev tagasi võisime lugeda, et peale selle, et Läti maksis lisatoetust täies ulatuses, on seal otsustatud põllumehi toetada veel 65 miljoni euro ulatuses, et põllumajandustootjad ellu jääksid. Ma loodan, et ka meie valitsus ärkab enne, kui on hilja, ning asub põllumeeste probleeme arutama ja adekvaatseid lahendusi leidma. Aitäh!

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud kolleegid! Täna lugesin Delfist, et aastavahetuseks hotellis koha broneerimiseks on Vene turistid päris hästi avaldusi esitanud. Tallinn on üks linnadest, kuhu Vene inimesed tahavad tulla uut aastat vastu võtma. Tallinnasse tulevad Vene turistid keskmiselt kolmeks päevaks, nagu Delfis kirjutati, ja üks päev hotellis läheb maksma keskmiselt 73 eurot. Näiteks läheb Soomes üks päev hotellis Vene turistile maksma 121 eurot.
Miks ma sellest räägin? Nädalavahetusel vaatasin Kohtla-Järve sõpruslinna Veliki Novgorodi lehekülge internetis ja sain teada, et 29. septembril avab Soome peakonsulaat seal ühe neljast viisakeskusest, kus läheb lahti töö selleks, et Venemaa inimesed, kes soovivad Soome sõita, saaksid viisa kiiremini kätte. Aga kõige huvitavam on see, et soomlased tahavad 26. septembril niisuguse viisakeskuse avada Viiburis, 29. septembril Veliki Novgorodis, nagu ma juba ütlesin, 9. oktoobril Vologdas ja 17. oktoobril Pihkvas. Sisuliselt töötavad need keskused samamoodi nagu Peterburi konsulaat, aga inimestel on muidugi mugavam oma linnas viisa hankimisega tegelda. Nii et kui Vene inimene, kes tahab sõita Soome, tahab saada kiirviisat, siis ta peab sõitma Peterburisse, ülejäänud kohtades, mida ma nimetasin, saab ta viisa kümne päeva jooksul.
Nii et, head kolleegid, selleks et mitte kaotada päris head arengutempot turismis, selleks et turistide arv ei väheneks, peame ka meie otsima teisi võimalusi. See toob kindlasti riigieelarvesse raha. Me oleme siis kõik hästi õnnelikud, sest meil on võimalus viia ellu need programmid, mis meil on siin saalis ja valitsuses koostatud. Aitäh!

Siit vaadates tundub, et rohkem ei ole võimalik kellelegi sõna anda. Esmaspäevane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.46.