Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Head külalised! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 14. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kõnesoove ei ole.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30. Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist.

Esimene ja ainus päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 616 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Mailis Repsi! (Juhataja helistab kella.) Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust, me oleme jõudnud juba eelnõu menetluse juurde! Hea ettekandja, ma palun väga vabandust, üks hetk! Head ametikaaslased, saalis on lärm, igast reast tuleb lärmi.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid, Riigikogu liikmed! Neile, kes on hiljem saali jõudnud, teadmiseks, et kohaloleku kontroll on tehtud ja meil on esimesel lugemisel  eelnõu 616, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kui selle eelnõu sisu juurde tulla, siis ma toon välja ainult need erisused ...

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Head ametikaaslased, ma väga palun saalis vaikust! Igast fraktsioonist ja igast reast tuleb lärmi, nii et vähe pole. Palun austame ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata!

Aitäh! Selle eelnõu eesmärk on arutamiseks tagasi tuua koolitoidu küsimus. Me räägime koolitoidust põhikoolis, gümnaasiumis ja kutseõppeasutuses, sh ka riigikoolides. Kuna me oleme koolitoidu ja tasuta koolitoidu üle arutlenud viimase enam kui kümne aasta jooksul väga palju, siis ma tooksin välja need erijooned, mida meil eelnõuga 616 on vaja rõhutada. Nimelt, veidi aja eest sõlmiti Eesti Vabariigis uus koalitsioonileping, milles on antud lubadus arutada tõsiselt, kas ka gümnaasiumides saaks pakkuda tasuta koolitoitu. Sellest tulenevalt on meie eelnõu ajendatud mitmest praktilisest probleemist, mida me kultuurikomisjonis juba põgusalt arutasime ja mida on paslik ka siin saalis meelde tuletada.
Kõigepealt on meie fraktsioon endiselt kindlal seisukohal, et koolitoit on haridussüsteemi lahutamatu osa. Ja kuna see on olnud nii juba peaaegu kümme aastat, siis on hea meelde tuletada, et munitsipaalkoolide puhul on tegemist toetusega, mida igale kohalikule omavalitsusele antakse vastavalt laste arvule. Omal ajal oli toetus arvutatud sellisena, et see tõepoolest kattis ära kulud. Kui me meenutame, siis oli see veidi üle kaheksa Eesti krooni, mis tollal ületas keskmist kulu koolitoidule. Nii et kui me vaatasime tagasi 2003. aastale ja küsisime kohalikelt omavalitsustelt tagasisidet, siis selgus, et neid kohalikke omavalitsusi, kes pidid koolitoidule juurde maksma, oli väga vähe.
Praeguseks on koolitoidu summa ühe õpilase kohta jäänud 78 sendi peale, mis tähendab, et suures osas peab kohalik omavalitsus leidma lisafinantseerimisvõimalusi ja kohati peavad nii kohalik omavalitsus kui ka lapsevanem juurde maksma. Nüüd, kui lõpuks ometi on plaan laiendada tasuta koolitoidu pakkumist ka gümnaasiumiastmele – õpilased ja kohalikud omavalitsused on sellest juba väga pikalt rääkinud –, on vaja välja tuua kaks väga olulist momenti. Esimene on see, kuidas toitlustajad ja koolitoidu korraldajad (mõnel pool on toitlustajad, mõnel pool kohaliku omavalitsuse oma kokad) selle 78 sendiga hakkama saavad. Põhikooli alumistes klassides, 1.–3. klassini on laste toiduports palju väiksem. Seejärel tuleb varane teismeiga, umbes 4.–6. klassini, kus lapsed on toidu suhtes väga valivad. Siis tuleb 7.–9. klass, selline ärkamisaeg, kus süüakse väga korralikult, eriti noormehed, ja koolitoit läheb järsku väga maitsvaks. Miks ma neid asju välja toon? See on toitlustajate tagasiside, mida riik üsna pidevalt ka analüüsib. Sotsiaalministeeriumis vaadatakse ju lausa, millise vitamiinisisaldusega ja kui kvaliteetne toit on. Aina enam püütakse anda lastele kätte neile kohane päevakogus. Oluline ongi silmas pidada, et vanemas vanuserühmas on toiduvajadus märksa suurem. Praegu on olukord lahendatud niimoodi, et vanemad lapsed, eriti poisslapsed, suunatakse sööma päeva viimastel vahetundidel ja nad saavad siis nooremate klasside arvel suurema portsu.
Teine moment, mis on oluline, on see, et kui me toome koolitoidu gümnaasiumiastmesse, siis 78 sendist enam ei piisa. Seal on vaja suuremat toidukogust ja seetõttu on meie ettepanek suurendada koolitoidutoetust ühe euroni. Väga oluline on arvestada ka seda, et riigikoolide arv Eestis kasvab. Riigikoolide rahastamise süsteem on teine. Rahastatakse nn ühe eelarvega, mis annab koolile sisemist vabadust. Kool saab ühe eelarve, mille raames ta teeb oma otsuseid. Aga meie mure on see, et kui munitsipaalkoolidel on võimalik saada kohalikult omavalitsuselt lisatuge, näiteks koka palkamiseks või millekski muuks, siis riigikoolides, kui ei tooda eraldi välja seda osa, mis kulub koolitoidule, vaid kõik on ühes potis koos, peab toitlustusraha tulema millegi arvel. Seetõttu oleks selge eristatus eelarves ja suurem tähelepanu riigikoolides koolitoidu tagamisele kohane.
Vabariigi Valitsus oma arvamuses selle eelnõu kohta tõi välja, et riigikoolide puhul ei saa kasutada sõna "toetus". Komisjonis me arutasime, et eelnõu eesmärk kui selline on arusaadav ja kindlasti tuleme peale esimest lugemist selle teema juurde kas meie eelnõu või Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu raames tagasi. Aga oluline on silmas pidada, et riigikoolide puhul peaks koolitoidu osa olema eraldi arvestatud. Muidu peame võtma selle raha eelarvest millegi muu arvel ja see ei ole kindlasti meie algatuse eesmärk.
Kutseõppeasutuste puhul oleme samuti välja toonud vajaduse suurendada toiduraha ühe euroni, sest sealgi on tegemist suurte noorte inimestega, kellele kindlasti 78 senti ei ole piisav. Kuidas olukord on praegu kutseharidussüsteemis, eriti poisslaste puhul, lahendatud? Peaaegu kõikides kutsekoolides on rakendatud elektrooniline süsteem. Kuna kutsekoolides on pikad praktikaperioodid, saab seda raha, mida õpilased praktikaperioodil koolitoidule ära ei kuluta, kasutada siis, kui nad on tagasi koolis, mistõttu nende keskmine toiduportsu hind on palju kõrgem kui tavalises gümnaasiumiastmes.
Need on asjad, mida me soovime selle eelnõuga täpsustada. Meie eesmärk ongi tuua lauale need teemad, mida me oleme märganud ja mille kohta oleme saanud koolidelt tagasisidet, ning anda ainet mõtlemiseks, kui Vabariigi Valitsus oma eelnõu algatab. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma arvan, et Keskerakonnal on igati mõistlik ettepanek ja see leiab kindlasti täna siin saalis toetust, seda enam, et nagu sa väitsid, on Vabariigi Valitsusel analoogiline eelnõu väljatöötamisel. Mu küsimus on aga selle toidu päritolu kohta. Eelnõu ei räägi sellest midagi, aga kas sellist diskussiooni ei võiks alustada? Teatavasti on Kaitseväes juba astutud esimesi samme, et sõlmida tarnelepingud Eesti toorainepakkujatega, et võimalikult palju pakutavast toidust oleks kohalikust toorainest. Seda toetab ka rahvusvaheline liikumine Slow Food ehk aeglane toit versus kiirtoit. Selle liikumise peamisi postulaate on, et kõige tervislikum ja parem on toit, mille tooraine on pärit ca 200 kilomeetri raadiusest kodukohast. Mis sa arvad, kas neid ideid tuleks ka kuidagi järgida, kui me räägime koolitoidust?

Aitäh! Jah, selliseid algatusi on väga mitmes formaadis arutatud, kuni selleni välja, milline osakaal võiks koolitoidus olla mahejuurviljal või üldse mahetoodetel. Praegu on jõutud sinnamaani, et koolitoit on Sotsiaalministeeriumi üsna hoolika vaatluse all. Ka kohalikes omavalitsustes on rakendatud mitmesuguseid süsteeme. Tavaliselt on olemas sellised eelismenüüd ja soovitatavad menüüd. Praktikas muidugi ongi nii, et väiksemates kohalikes omavalitsustes on tõepoolest sõlmitud lepinguid ümberkaudsete talumeestega. Kunagi oli selline kuri arvamus, et see ei ole võimalik, aga nüüd on need asjad ära sätitud ja see on ka põhjus, miks koolitoidu maksumus on kohati väga erinev. Kohalik omavalitsus, kellel on ainult üks väike kool, ei arvesta võib-olla mõne asja, näiteks kartulite või porgandite raha üldse selle toetuse sisse ja kokk on ka veel kohaliku omavalitsuse palgal. Siis räägitakse ainult selle toidu maksumusest, mis lisaks juurviljale hangetega sisse ostetakse. Samas on kõrval sõlmitud üldkokkulepe toitlustajaga, mis teeb hinna palju kallimaks. Nii et maksumuse kõikumine ei tule mitte sellest, et kuskil oleks toit palju odavam, vaid sellest, mida maksumuse sisse arvestatakse.
Kas me peaksime hakkama seda reguleerima põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tasandil? Ma arvan, et see ei ole kindlasti see koht, sest toidu kvaliteedi hindamised ja järelevalved on kõik teiste ametite käes. See tekitab koolides muidugi aeg-ajalt frustratsiooni, sest kontrollijaid käib väga erinevatest ametitest ja tihti satuvad nad millegipärast ühele päevale. Aga see, nii nagu sa ise toitlustajana väga hästi tead, on tegelikult kõik kinni teistes hoobades. Kas me võiks seda arutada ministeeriumide või Riigikogu tasandil? Miks mitte. See on olnud siiani selline pehme kokkulepe, aga ühtegi konkreetset sammu pole astutud.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Viitasid ka ise, et koolitoit on aastakümneid olnud teravate poliitiliste debattide objekt. Meil on isegi tekkinud mõiste "koolitoit", mis just nagu peaks olema mingi eriline, teistmoodi toit kui see, mida tavalised inimesed söövad. Igal juhul on selge see, et koolipäeva jooksul toitu pakkuda on mõistlik ja vajalik. Kindlasti tuleks aga silmas pidada, et noorte vajadused on väga-väga erinevad, millele sa ka viitasid. Minu küsimus on, et kas niisugune riiklik, ühe lauaga löömine üldse kunagi mõistlikku lahendust annab. Kas ei oleks ikkagi mõistlikum minna edasi niimoodi, et koolidel on kohustus toitlustada, kulud katavad pered ise ja toetatakse ainult neid, kes seda vajavad, ja kui vaja, siis ka kaks või kolm korda suuremas mahus kui seni?

Aitäh, hea küsija! Eks see ongi põhimõtteline küsimus. Kui me vaatame päris algusaega, 2000-ndate algust, kui esmakordselt hakati lastele koolitoitu andma, tookord küll ainult 4. klassi lõpuni, siis käiski sisuline debatt selle ümber, mis ulatuses ja kelle koolitoidu eest peaks maksma riiklikust toetusest ning kes ja mis ulatuses peaksid oma lapse vanematena juurde maksma. Elu näitas, et kohati oli koolitoitlustamisel umbes kolmandik õpilastest. Nüüd, kui tasuta koolitoit on laienenud kõikidele, julgen öelda kolme-nelja kooli pealt, millega ma isiklikult olen kokku puutunud, ja kogu aeg saadakse ka toitlustajate kaudu tagasisidet, et keskmiselt käib söömas 80–82,87% lastest. Kõige suurem edu, mis siin on saavutatud, on esiteks see, et oleme saanud toitlustamise keskmise hinna oluliselt mõistlikumaks. Teiseks on nähtud ette teatud kogus, mida on vaja pakkuda, toitlustajad ise on palju õppinud. Ma näen siin väga palju plusse. Aga kõige suurem pluss, mida ma isiklikult näen, on see, et koolitoit on saanud mõnes mõttes tõepoolest selliseks haridussüsteemi osaks, mida üldjuhul enam vaidluse alla ei seata.
Me vaatasime Soome süsteemi ja õppisime selle järgi. Tegelikult on see Euroopas üsna haruldane, et päeval süüakse sooja toitu. Kui sa käid ringi, siis sa näed, et Euroopa koolides on täiesti tavaline, et igaüks võtab välja oma võileiva- või küpsisepaki, mis iganes on kaasa pandud. Tähtis on söömiskultuur ja üldse teadmised söögist, näiteks supi söömise harjumuse saavad väga paljud lapsed ainult koolist. Me anname tegelikult palju rohkem kui ainult koolitoitu, ja ma isiklikult väga-väga loodan, et see jääb sellise ühtlase süsteemina meie haridussüsteemi osaks. Kas seda rahastatakse haridusministeeriumi kaudu, sotsiaalsüsteemi kaudu või otse Rahandusministeeriumist – need vaidlused on tehnilised. Aga seda, et koolitoit oleks kõigile tagatud, oleks kõigile selline koolipäeva osa, toetan ma küll väga-väga edasi.

Aitäh! Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma lugesin hoolega eelnõu seletuskirja, lugesin hoolega läbi kõik protokollid, aga paraku ei leidnud ma nendest materjalidest viiteid teiste Euroopa riikide samalaadsele kogemusele. Kas sa oleksid nii hea ja nimetaksid riike, kus niisugune gümnaasiumiõpilaste koolitoidutoetus on juba rakendatud?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Sellist infot ei ole me tõepoolest kogunud. Ma julgen öelda, et meie kümneaastase kogemuse juures on Soome ainuke riik, kus me oleme käinud uurimas neidsamu hankeid, toitlustuse korraldust koolis, ka mahetoidu pakkumist. Soome kogemuse najal me olemegi oma süsteemi algusest peale üles ehitanud. Lääne-Euroopa riikidest ei tea ma ühtegi, kes sellist korralikku keskset toitlustamist pakuks. Prantsusmaal ollakse enamasti võileivapaki peal. Saksamaal on nii ja naa, mõnes piirkonnas pakutakse ka sooja toitu, aga see ei ole föderaalsüsteem, vaid on maakonna tasandil tehtud otsus. Teiste kohta jään vastuse võlgu. Mis puudutab Ida-Euroopat ja meiega koos arenevaid riike, siis meie näidet, ka kohaliku omavalitsuse tasandil, on käidud vaatamas Poolast ja Ungarist. Olen isiklikult vastu võtnud mitu Balti riikide delegatsiooni, kes tulid siia saama just seda kogemust, kuidas ühtlustatud süsteem aitab parandada kvaliteeti ja lastel kujuneb harjumus käia koolisööklas.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult on toitumine väga oluline ja seda eelkõige lapse kasvava organismi puhul – nii hommikune, päevane kui ka õhtune toitumine. On täiesti loomulik, et vanema kohustus on toitumisharjumusi tekitada ja toitumiskultuuri arendada. Ettekandest jäi kahjuks mulje, et päevase toitumise eest peaks hoolt kandma kogu riik, kõik maksumaksjad või siis peaks selle kinni maksma kogukond ehk kohalik omavalitsus, et lapsevanema osalust, omavastutust selles ei olegi. Millest on kujunenud selline arvamus, et lapsevanem oma lapse lõunatoidu eest ei vastuta ja kulude kandmises ei osale?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti on neid lapsevanemaid, kes vastutavad nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögi eest igas mõttes, üsna palju. Lapsevanemaid on kaasatud koolitoitlustuse korraldamisse, menüü analüüsi. Neid kaasatakse hoolekogu kaudu ja väga paljudes koolides on ka eraldi toitlustusnõukogud, kes analüüsivad iga nädal või kahe nädala tagant menüü kohta saadud tagasisidet, koguvad õpilaste ja lapsevanemate arvamusi. Samuti ei tohi alahinnata, eriti väiksemates piirkondades, neid lapsevanemaid, kes ise toodavad toiduaineid ja kellel on olemas luba neid koolile pakkuda. Sellist koostööd on väga palju.
Aga kui sa mõtled rahalist osalemist, siis siinkohal peame endale uuesti meelde tuletama seda kurba tõde, et meil on ikkagi ka väga sügavas vaesuses elavaid lapsi. Statistika järgi on neid 46 000 või veidi rohkem või vähem. Koolidelt on tulnud tagasisidet ja oma piirkonna asjadega lähemalt tuttavad inimesed teavad isegi, et igal pool on neid lapsi, kes tulevad päeval koolisööklasse ja saavad seal tõenäoliselt päeva ainsa sooja toidu. Selliseid lapsi on kahjuks väga palju. On nende arv siis 40 000, 50 000 või 30 000, statistika üle me võime ju lõputult vaielda, aga oluline on märgata, et selliste meetmete abil me kindlustame lastele vähemalt korra päevas korraliku toidu.
Mis puutub lapsevanema vastutusse, siis on sotsiaaltöötajad, kes teevad koostööd peredega, ja mitmeid muid meetmeid. Kui rääkida lisatoitlustusest, siis väga paljudes koolides pakutakse hommikuputru. Väga paljudes koolides on olemas nn lisalõuna, mida mõnes koolis nimetatakse pikapäevalõunaks, mõnes on see lisatoit. Kui sulle nüüd otse vastata – ma ei tea, millist tagasisidet sa oled oma piirkonnast saanud –, siis lisalõuna eest tuleb lapsevanemal maksta oma rahakotist ja umbes kolmandik lapsevanemaid on valmis seda tegema. Kas ülejäänud kaks kolmandikku ei pea seda lastele vajalikuks või ei ole see neile rahaliselt võimalik, on kohaliku kogukonna otsustada. Aga ma pakun, et selle kahe kolmandiku hulgas on väga palju neid, kellele see ei ole rahaliselt võimalik.

Margus Tsahkna, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kui me laiendame isikute ringi, kellele me vähemalt osaliselt maksame kinni koolitoidu, siis tekib meil, nagu sa ise oled väga õigesti rääkinud, võimalus reguleerida ka toidu kvaliteeti. Päris paljudes koolides on avatud puhvetid või mingid muud müügikohad, kus müüakse kõikvõimalikku rämpsu – tšipse, krõpse jne. Väga tihti ostavad lapsed sealt hoopis mingisuguse ebatervisliku ja mitte väga toitva toidu, selle asemel et kasutada võimalust, mida riik koos omavalitsustega pakub. Kas ei oleks mõttekas karmilt seda reguleerida, et koolid ei tohiks pidada sellist puhvetit või mida iganes? Ma arvan, et see on üks teema.

Aitäh, hea küsija! Meil oli pikk, paar-kolm aastat kestnud vaidlus sellel teemal, kui palju me usaldame kohalikku kogukonda ja omavalitsust ning kui palju peaks riik reguleerima. Siinkohal ma ütleksin küll, et haridus on minu sügava arusaama järgi ikkagi selline asi, mille üle peaksid kõige rohkem otsustama lapsevanemad ja kohalik kogukond. Kas on midagi määravamat kui see, et lapsevanemad tulevad kokku ja ütlevad, et see on see asi, mida puhvetis ei tohi olla, selles ma küll kahtlen. No võib-olla on olnud mõni juhus, kui direktor ütleb vastu, et see arvamus teda ei huvita, aga üldjuhul ma niisugust asja ei tea. Ma olen tõepoolest saanud küll sellist tagasisidet, et reguleeritud on puhveti lahtioleku aegu, et puhvet on avatud näiteks ainult peale seda, kui söögikorrad on lõppenud. Samuti jälgivad lapsevanemad üsna hoolikalt, mida seal müüakse.
Aga selles mõttes on sul õigus, et kui sa käid kohapeal, siis võid endiselt näha hamburgereid, pitsasid, kõikvõimalikke igavesti säilivaid keekse, mis on pakendatud kuuekordsesse kilesse, ja neid me küll ei tahaks seal näha. Sa oled sotsiaalkomisjoni aseesimees, ma eeldan, et see võiks olla teie komisjoni ampluaa. Kultuurikomisjon ei hakka kindlasti arutama neid määrusi ja reguleerimisalasid, mis kuuluvad Sotsiaalministeeriumi alla. Kogu see toidu tervislikkuse pool jookseb kahte teise ministeeriumi ja üks neist on Sotsiaalministeerium. Kultuurikomisjonis me kindlasti hea meelega arutame neid asju, aga tõenäoliselt ei ole me kõige paremad reguleerima seda, mitu e-tähist tohib kaubal olla ja mis kellast on puhvet avatud. Puhveti enda keelamiseks ma ei näe põhjust. Koolil on oma kodukord, ja kui ta soovib pakkuda seal puhvetis õhtupoolsel ajal näiteks porgandit, puuvilju või mingisuguseid lisajooke, siis miks mitte. Aga näiteks energiajoogid, kokakoola – see on lastevanematele väga tundlik teema.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma ühinen su arvamusega, et riik ei peaks hakkama reguleerima seda, mis on rämpstoit ja mis ei ole rämpstoit. Mina armastan Lay'si krõpsu ja kokakoolat ning loodan, et Margus Tsahkna ei suuda kunagi ära keelata nende müüki mulle. Aga nüüd küsimuse juurde. Ka mina olen uurinud eri riikide kogemusi õpilaste toitlustamise vallas. Ma ei ole seda küll väga süvenenult uurinud, aga ma olen leidnud Euroopast ainult kaks riiki, kus selline kogemus on olemas, need on Soome ja Rootsi. Kui efektiivseks maksumaksja raha kasutamiseks pead sa lausalist gümnaasiumiõpilaste koolitoidu toetamist? Ehk oleks efektiivsem maksumaksja raha kasutamise viis vajaduspõhine lähenemine ja ülejäänud raha võiks minna näiteks õpetajate madalate palkade tõstmiseks?

Aitäh! Mina toetan kõikvõimalikke lausalisi toetusi. Miks? Võtame näiteks sellesama debati, mida meil on peetud lastetoetuste üle, ja vaatame, millised on riigi võimalused korjata raha tagasi nendelt sihtrühmadelt, kelle kohta me ütleme, et nad ei ole n-ö vajaduspõhised. Selleks võimaluseks on astmeline tulumaks. Anna kõigile väga suur lapsetoetus ja korja suurema sissetuleku pealt lihtsalt suuremad maksud tagasi. See on süsteem, mida kasutatakse Skandinaavias – väga efektiivne, odav ja lihtne. Kellelgi ei ole vaja hakata paberitega ringi jooksma, keegi ei pea tõestama, kui vaene või rikas ta on. Selliste lausaliste toetuste süsteemi puhul on reguleerimine väga lihtne.
Mis puudutab koolitoitu, siis ma julgen öelda, et me saame vaadata tagasi oma kümneaastasele kogemusele. Kümne aasta jooksul on juhtunud mis? Koolitoit on saanud oluliselt paremaks ja on kõigile kättesaadav. Koolisööklad on kenad, puhtad, need ei ole enam kohad, kuhu on piinlik minna. Sinna kutsutakse nüüd heameelega külalisi. Koolitoit on saanud koolipäeva normaalseks osaks. Kui me vaatame ka õpilaste endi arvamusi, vaatame oma neli-viis aastat tagasi tehtud õpilasesinduste liidu või noortefoorumi "101 last Toompeale" pöördumisi, siis väga tihti käib nendest läbi seesama koolitoidu teema ja mõte, et tooge tasuta koolitoit ka gümnaasiumiastmesse. Lapse kasvav organism vajab süüa. Kord päevas süüa pakkuda ei käi riigile üle jõu ja see annab kindlasti ühe lisatoe nendele peredele ja lastele, kes seda vajavad.
Mis puudutab vajaduspõhisust, siis sotsiaalteadlased on meile, vähemalt osale meist, kes soovivad seda uskuda, väga selgelt ära tõestanud, et meil on varjatud vaesust palju rohkem, kui me tahame tunnistada. On lapsi, kes statistika järgi võib-olla ei kuulugi vajaduspõhise toetuse saajate hulka, aga kelle toidu pealt hoitakse tegelikult kokku palju rohkem, kui me seda tunnistame.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus laiendab natuke kolleeg Andrus Ansipi mõttekäiku ja mitte ainult vajaduspõhisuse, vaid ka diferentseerituse teemal. Nimelt astus mõni aasta tagasi Londonis Downing Street 10 asuvasse peaministri kontorisse suure meediakära saatel sisse Jamie Oliver, keda me kõik teame Eesti Televisioonist, ja asus koolitoitu reformima. Tehti suured telesaated, ta käis ja õpetas koolikokkadele tervisliku toidu tegemise selgeks. Nüüd hiljaaegu nägin üht BBC uudistelõiku milles vaadati neidsamu koole, kus ta seda reformi tegemas käis. Kõik on läinud vanamoodi tagasi, sest lapsed nõudsid seda rämpstoitu, neile meeldis see lihtsalt rohkem. Aga mu küsimus on, kas seda teemat ei võiks kuidagi diferentseerida, nii et see toetus või osaline toetus läheks sellistele toitudele, mis on tervislikumad. Teadupärast on kõige odavam toota just neid kõige kahjulikumaid asju, kus on palju suhkrut sees jne.

Mis puutub diferentseerimisse, siis kõige lihtsam moodus on meil väga paljudes koolides juba kasutusel. See on elektrooniline kaardilugemissüsteem, mis näitab väga täpselt, kes käib ja kes ei käi söömas ja kui palju keegi käib. Selle abil on toitlustajatel võimalik portsusid reguleerida ja määrata nädala menüüs hindu. Kuidas see reaalselt toimub? Ma usun, et üsna mitmed siin saalis juba teavad, et nädala menüü, vahel ka kahe nädala menüü reguleeritakse ära nii, et mingid toidud on selgelt kallimad, mingid toidud on odavamad, ja päevade kaupa see siis ühtlustatakse, vahel viie päeva, vahel kümne päeva kohta. Peale selle arvestatakse maha spordipäevad, ekskursioonipäevad, suvel on palju selliseid päevi, mis ei lähe 175 koolipäeva sisse. Sellist reguleerimist on üsna palju.
Rämpstoidu kohta võin öelda, et kaks nädalat tagasi oli meil ühes koolis pikk arutelu selle üle, milliseid makarone lastele pakkuda. Lapsed on harjunud valgete, kõige tavalisemate makaronidega. Kui on tavaline valge makaron, siis laps läheb hea meelega sööma, sest ta on sellega harjunud. Aastane katsetus pakkuda täisteramakarone, eriti Eestis toodetud täisteramakarone, mida lapsevanemad eelistasid, näitas, et umbes pool jäi nendest järele. Lapsevanemad arutasid siis pikalt, kas peaks minema tagasi valgete makaronide peale, mida lapsed söövad, või lapsi veel ühe aasta edasi kasvatada ja harjutada neid sööma täisteramakarone, õpetada neid aru saama, et lõpptulemusena on need neile paremad. Peab ütlema, et see oli väga emotsionaalne vaidlus.
Mida ma tahan selle näitega öelda? Tegelikult katsetatakse ka meil, mitte nüüd päris Jamie Oliveri stiilis, aga teadlikkust on ühiskonnas ikkagi palju rohkem. Õnneks on väga paljudes koolides ka toitlustajad, kellel on kindel seisukoht, milline võiks koolitoit olla. Vähemalt nendes paaris koolis, mida ma isiklikult tean, on restorani või muu toitlustusasutuse omanikud vastavas nõukogus ja jälgivad olukorda hoolega. Tulebki välja nii, et umbes kümne päeva kohta tuleb mõni toit, mis on pandud menüüsse vanemate sunnil, kes arvavad, et see on tervislik, ja mille lapsed kipuvad järele jätma.
Üks suur vaidlus, mida seoses selle teemaga kindlasti teatakse, käib kala üle. Teatud vanuses lastele on kala, kui see ei ole just selline dinosauruse kujuga ja ilma kala maitseta, võõras toit. On järjekordne vaidlus, ühtpidi oleks kala nagu vajalik ja me peaksime lapsi kasvatama, teistpidi jääb järele väga suur protsent toidust, seda isegi vanemas vanuserühmas. Mida me saame siinkohal teha? Tõenäoliselt tuleb olla järjekindel ja mitte järele anda, aga teatud kompromissid on vajalikud. Päris rämpstoitu ei lasta meil enam läbi, näiteks friikartuleid ei tohi üldjuhul üldse pakkuda. See on Sotsiaalministeeriumi poolt kinnitatud, et teatud praadimisastmega asju ei tohi pakkuda. Nii et tegelikult me oleme nende aastatega toitlustajatele väga-väga rangelt ette kirjutanud, mida nad tohivad. Suhkur on ka teema. Kui me räägime näiteks tee maitsest, siis seal on kultuurilised ja traditsioonidest tulenevad erinevused. Pean ütlema, et on küll koole, kus ei ole võimalik teed juua, sest suhkrusisaldus selles on väga-väga suur. Aga üldjuhul Sotsiaalministeerium jälgib neid asju üsna palju.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Huvitav on seda diskussiooni kuulata, sest koalitsioonipartnerid ei usu, millele nad on alla kirjutanud, nad kahtlevad, kas see on ikka õige, mida nad on lubanud rahvale. Juhtub ikka vahel! Ma küsin sinu käest, Mailis, kas see ei oleks suur viga, kui me hakkaks üheeurost lõunatoetust veel diferentseerima. Me tekitame siis juba koolis kastisüsteemi, et sina oled rikkast perekonnast, sina oled vaesest perekonnast, sina käid toetust küsimas. Ma arvan, et see pole küll koht, kus seda vajaduspõhisust taga ajada. See on liiga väike summa, et selle puhul hakata vajaduspõhisust otsima. Lapsed ja lapsevanemad ei lähegi siis seda küsima, see on nende jaoks solvav.

Aitäh! Ma vastasin võib-olla liiga ümmarguselt. Kui me vaatame tagasi sellele kümnele aastale, siis põhimõtteliselt oli selle ühtlustatud toidu efekt esiteks see, et koolitoit ei olnud mõeldud teatud klassile või teatud kohas pakkumiseks, koolitoitlustus kui selline sai kõikidele igapäevaseks asjaks. Loomulikult on lapsi, kellele see toit maitseb, ja neid, kellele see ei maitse, aga üldiselt ei ole koolisöökla selline koht, kuhu häbenetakse minna. Peab kindlasti ütlema, et kui koolitoitu riiklikult ei toetata ja ühtlaselt ei tagata, siis käib söömas umbes kolmandik lastest. See on fakt, 1990-ndatel oli selliseid lapsi umbes kolmandik ja praegu on gümnaasiumis neid samuti umbes kolmandik.
Põhjustest, miks ülejäänud kaks kolmandikku söömas ei käi, ma juba rääkisin. Osa eelistab pigem kõrvalpoodi, kust nad saavad oma saia ja limpsi või krõpsupaki kätte. Vaatamata endise peaministri eelistustele, ma loodan, et lapsevanematena me hoolitseme selle eest, et lapse ainuke toit päevas ei oleks kokakoola ja krõpsupakk. Teiselt poolt on ka, nagu ma juba mainisin, varjatud vaesust. Peredes, kus väliselt on kõik väga hästi, võtavad laenud ja liisingud suure osa pere sissetulekust ning toidu pealt hoitakse väga palju kokku. Lapsed käivad võib-olla isegi huviringides, aga nagu näitab lastearstide tagasiside meie laste, kasvavate noorte tervise kohta, on meil täisväärtusliku toidu koha pealt arenguruumi.

Barbi Pilvre, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on üks koolitoiduga pisut haakuv küsimus. Mis sa lapsevanemana arvad, kas kuidagi peaks hakkama Eestis reguleerima ka toitlustuskohtade lastemenüüsid? Need tekitavad mingi standardi, missugune on see toit, mis maitseb. Koolitoit on hästi erinev sellest, mida süüakse sünnipäevadel ja perega väljas käies, kus valikus ongi ainult kolm rämpstoitu. Järsku peaks enne, kui tuleb see kultuuriline muutus, et me sööme tervislikult igal pool, kuidagipidi hakkama reguleerima seda lastemenüüde asja?

Aitäh, hea küsija! Ma tõesti ei kujuta tänases Eestis ette, et me ütleksime toitlustuskoha pidajale, kuidas ta peab oma menüü üles ehitama. Selge on see, et tema lähtub turust. Pean ütlema, et üsna kehvale või väga kehvale lastemenüüle vaatamata on lapsevanemal ikkagi võimalik seda kohati reguleerida. Isiklikust kogemusest võin öelda, et peaaegu kõik toitlustajad tulevad vastu, kui sa võtad roa normaalsest menüüst ja palud portsu pooleks teha. Mina lapsevanemana teen nii, et palun lastemenüüd lastele mitte näidata, sest üldjuhul on seal viiner ja friikartul, vahel ka lihapallid. Ega seal rohkem midagi väga ei pakuta, mõnes kohas on ehk veel pitsalõik. See, mida keskmises toitlustusettevõttes lastele pakutakse, on tõepoolest päris jube. Aga ma ei näe praegu küll ühtegi meedet, kuidas me suudaksime seda keskselt reguleerida. See on lapsevanema teadlikkuse ja kõige muu sellise küsimus. Maitse-eelistuste kujundamisel on ainuke asi, mida meie saame omalt poolt teha, see, et me ei anna survele järele ega paku koolis rämpstoitu. Friikartuli- ja viineriportsjoneid koolides enam ei näe, välja arvatud vahest mõnes puhvetis.

Mati Raidma, palun!

Aitäh! Väga hariv kvaliteediteemaline debatt. Võib-olla mul läks kõrvust mööda, aga ma tahaksin teada, kui palju see idee maksab. Te olete selle projektiga nii palju tööd teinud, et ilmselt on teil ka konkreetselt välja arvutatud, mis on see hind.

Kas te mõtlete mõju riigieelarvele? Riigieelarve summad on välja toodud 1.–9. klassini, gümnaasiumiastmes ja kutseõppes. Et teie aega mitte kuritarvitada, siis ütlen, et toetuse laiendamine gümnaasiumiastmele ja koolilõuna toetuse suurendamine ühe euroni võtab kokku 8,9 miljonit eurot. Selleks, et teil oleks võimalik täpselt analüüsida, soovitan vaadata eelnõu seletuskirja lehekülge 3, kus on välja toodud, millised on rahalised vahekorrad juhul, kui tegu on ainult toetuse gümnaasiumiastmele laiendamisega, ja juhul, kui toetust suurendatakse ühe euroni. Täiendav kulu näiteks 1.–9. klassi puhul, kui suurendada toetust 0,78 sendilt ühe euroni, on ainult 4,3 miljonit eurot. Vaadates meie riigieelarve võimalusi ei ole see kindlasti liialt suur summa.

Mati Raidma, palun!

Aitäh! Pool vastust ma sain juba kätte, aga üks tehniline lisaküsimus: kas te olete nõus kolleeg Tamme arvamusega, et see on tühine number?

Aitäh! Loomulikult oleneb sellest, mida me peame tühiseks. Tühine on selline üleolev sõna, seda ma võib-olla ei kasutaks. Aga kui vaadata meie riigieelarve proportsioone ja laste otsese vaesuse vastu võitlemise meetmeid, siis kindlasti ei ole 8 või 9 miljonit eurot Eesti Vabariigile üle jõu käiv summa.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Siin saalis ma pole küll öelnud, et mingi summa on tühine, võite stenogrammist järele vaadata. Ma seadsin kahtluse alla, kas seda peaks diferentseerima, kuna üks euro on iseenesest nii väike summa. Kuid minu jaoks on ikkagi huvitav, et koalitsioonilepingus on asjad kokku lepitud, aga ei teata, mis summa peale on kokku lepitud.

Aitäh, hea küsija! Ma ei olnud selle koalitsiooni moodustamise juures, ei oska tõesti öelda, kuidas see moodustati. Aga üldjuhul, kui koalitsioone moodustatakse, siis on kõrval sellised Jürgen Ligi sugused finantsistid, kes ütlevad, kui palju midagi maksab ja mida on võimalik millal teha. Nii et ma eeldan, et ta oli ka seekord koalitsiooni moodustamise juures.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Kõnealune seadusandlik algatus oli kultuurikomisjoni päevakorras 6. mail. Komisjon kuulas eelnõu autorite esindajana ära Mailis Repsi, kes tutvustas eelnõu ja põhjendas selle vajalikkust samade argumentidega ja samal viisil, nagu me äsja kõnetoolist kuulsime. Järgmisena kuulas komisjon ära Haridus- ja Teadusministeeriumi nõuniku Piret Sapi, kes selgitas Vabariigi Valitsuse seisukohta selle eelnõu suhtes, tuues esile need asjaolud, millest ka Mailis Repsi ettekandes juttu oli.
Eelnõu nõrkadeks külgedeks on kõigepealt see, et riigikoolide puhul ei saa erinevalt munitsipaalkoolidest rääkida toetuse eraldamisest. Kuna riigikoolide pidaja on riik, siis ei ole mõistlik väita, et riik toetab iseennast. Teiseks oli küsimus selles, et eelnõu järgi kehtestab seadusandja koolilõuna toetuse alammäära, mis on üks euro, ja sama eelnõu kohaselt annaks seadus Vabariigi Valitsusele volituse määrata koolilõuna toetuse suurus. Need kaks sätet on mõnevõrra vastuolus omavahel ja ka senise praktikaga, et kõikvõimalike haridussüsteemiga seonduvate toetuste puhul, nagu õpilaskodutoetus, direktori, õppealajuhataja ja õpetajate tööjõukulude toetus, õppekirjanduse toetus jmt, on seadusega ühemõtteliselt antud valitsusele volitus määrata need ilma piiranguteta või alammäärade etteandmiseta. Samuti tekib pigem selline kitsamalt juriidilis-tehniline küsimus seoses eelnõu §-ga 2, mis muudab kutseõppeasutuse seadust. Nimelt käsitatakse kutseõppeasutuse seaduses koolilõuna toetust kui toetust õpilasele, aga üldhariduskoolide puhul on seda seni vaadeldud kui toetust koolipidajale. Niisiis ei ole nende analoogiline käsitlemine päris asjakohane.
Need on argumendid, miks Vabariigi Valitsus seda algatust täielikult ei toetanud. Samas aga, nagu siit kõnetoolist on juba kõlanud, on Eesti Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsiooni tegevuskavas sees samalaadse eesmärgi saavutamine, nimelt koolilõuna toetuse maksmine lisaks põhikooliõpilastele ka gümnaasiumiõpilastele.
Järgnenud arutelus jõudis komisjon seisukohale, et äsja käsitletud nõrkadele külgedele vaatamata võiks eelnõu siiski Riigikogu menetlusse jääda. Täiskogule otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja eelnõu menetlusse jätta, kuid samal ajal oodata ära Vabariigi Valitsuse eelnõu, teha järgmised menetluslikud sammud pärast nende kahe eelnõu kõrvutamist ja siis otsustada, kuidas edasi toimida. Kõik nimetatud otsused tehti komisjonis konsensuslikult. Komisjon otsustas teha juhatusele ettepaneku panna eelnõu täiskogu 15. mai päevakorda, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, nagu see tavaliselt kombeks on. Igaks juhuks küsisime valitsuse esindajalt üle, millal valitsuse eelnõu võiks laekuda, ning saime vastuseks, et see tuleb päris kindlasti veel sel kevadel ja jõustumistähtaeg on seal sama, mis on ka selles eelnõus, st järgmise aasta 1. jaanuar. Nii et me saame menetleda seda teemat väga rahulikult, täie teadmisega, et meil on selle jaoks aega ja et seadus on võimalik jõustada järgmisest aastast. Aitäh!

Tänan! Teile on vähemalt üks küsimus. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Komisjonis jäi kõlama soov, et kui Vabariigi Valitsus hakkab oma eelnõu ette valmistama, siis ta pöörab erilist tähelepanu sündivatele riigigümnaasiumidele. Kas sulle jäi ka mulje, et selle teema, kuidas riigigümnaasiumides toitlustust korraldada, vaatab Vabariigi Valitsus eraldi läbi?

See on selle teema puhul elementaarne, kuna nii teie eelnõus kui ka Vabariigi Valitsuse tegevuskavas on üks ja sama eesmärk – rakendada koolilõuna toetust ka gümnaasiumiastmes –, ning gümnaasiumiaste on nii munitsipaalkoolides kui ka rajatavates ja mitmel puhul juba tegutsevates riigigümnaasiumides. Kahtlemata hõlmab see kõiki koole, kus on gümnaasiumiaste.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja Liisa-Ly Pakosta!

Head kolleegid! Ajaloolasena pean tunnistama, et praegu on siin saalis umbes sama pidulik meeleolu, nagu võis olla parlamendi algusaastatel, kui arutati, mida saab teha hariduse edendamiseks, ja üsna kiireks edendamiseks, vastsündinud Eesti Vabariigis. Mul on tegelikult väga hea meel, et sellises väga olulises küsimuses näib see saal olevat ühte meelt. Ka Isamaa ja Res Publica Liit toetab põhimõtteliselt eesmärki, et lapsel oleks võimalik koolis õppida, sõltumata pere rahakoti paksusest. Loodame, et see õppimise toetamine ei piirdu ainult toiduga, vaid me jõuame ka õppevahendite, töövihikute ning muu vajalikuni, millega on veel hulganisti probleeme. Siin on mitu asja, millele me soovime tähelepanu juhtida.
Esiteks soovime tunnustada kõiki kohalikke omavalitsusi, kes pakuvad praegu gümnaasiumiastmes tasuta koolitoitu – see on peredele väga suur asi. Kolleegidele, kellel ei ole gümnaasiumiealisi lapsi, võin tuua näite enda perest. Mul käib üks laps gümnaasiumis ja tema maikuu toiduraha munitsipaalkoolis on 45 eurot ja 78 senti. Pärast kooli tuleb laps koju, näljane kui hundu. Nii et kui me räägime siin, et perede vastutus kuidagi väheneb, siis jah, kahtlemata, mis puudutab seda 45 eurot ja 78 senti kuus, aga hommikul, pealelõunal ja õhtul tahavad selles vanuses noored endiselt ka süüa.
Mul on hea meel, et raugenud on arutelud selle üle, kas tegemist on sotsiaalküsimusega või haridusküsimusega, ning fookus on suunatud ka siin saalis selgelt sellele, kui kvaliteetne on see toit ja kui palju me suudame pakkuda toitu, mis on pärit kodu ja kooli lähedalt. Need on väga olulised asjad, eriti kui me arvestame, et ekspertide hinnangul on peaaegu pooled tänapäeva tervisehädad vähemal või rohkemal määral seotud vale toitumisega.
Ma tunnustan ka seda, et välja on toodud mitmesuguseid probleeme tasuta koolitoidu pakkumisel. Kui ise sai keskkoolis käidud, siis juhtus sageli nii, et meie 38 õpilasega klassist jõudsid söögivaheajal koolisööklasse kõige esimesena pikkade jalgadega poisid. Laual oli neli potti tatrapudruga, esimesed neli noormeest, kes kohale jõudsid, võtsid need potid ette ja sõid tühjaks, ülejäänud klassikaaslastel tuli endil vaadata, kuidas hakkama saada. Aga kuidas sa kurjustad inimesega, kui tal kõht tühi on? Kohtusin eile gümnasistidega, kes rääkisid täpselt sedasama juttu. Nii et mitte midagi ei ole muutunud. Noore inimese kõht on lihtsalt nii tühi, et esimesed, kes koolisööklasse jõuavad, söövad piltlikult öeldes selle söökla tühjaks ja ülejäänud, kuigi nad on maksnud, peavad vaatama, kuidas hakkama saada. Niisiis on siin tõesti mitu täiesti sisulist küsimust, mis tuleb ära lahendada, ja ma usun, et kohalikud omavalitsused ja koolid saavad riigi lisatoe abil sellega ka senisest paremini hakkama.
Me tahame aga kindlasti rõhutada, et gümnaasiumis koolitoidu pakkumise kõrval on tõesti väga palju muid olulisi küsimusi, mida tuleb veel vaadata. Eesti toitumisteadlastelt on kuulda olnud hinnanguid, et umbes 30% laste terviseprobleemidest tekib valest toitumisest juba enne kooli minemist. Seega on eriti oluline pöörata tähelepanu toitlustamisele lasteaedades.
Ma palun kolm lisaminutit!

Palun, kokku kaheksa minutit!

Aitäh! Kohalikud omavalitsused lähenevad küsimusele erinevalt ja on omavalitsusi, kus isegi vaeste perede lapsed ei saa lasteaias täielikku toidurahavabastust. Teine asi, millele me tahame väga tähelepanu juhtida, on tervisejärelevalve nii enne kooli kui ka kooliajal ja selle tõhustamine. Kolmandaks, minnes juba tervislikuma kooli poole, tasub meil mõelda igapäevastele kehalise kasvatuse tundidele või siis huviharidustoetuse võimaldamisele. Neljandaks, mis pole sugugi vähem oluline, kui me räägime praeguste koolinoorte toitlustamisest, siis me ei taha ju kindlasti, et nad sööksid võlgu ja peaksid oma võlad ise tagasi maksma. See on äärmiselt oluline küsimus, millele tuleb siin saalis tähelepanu pöörata. Aitäh tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 616 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 29. mai kell 17.15.
Palun mikrofon Karel Rüütlile!

Aitäh! Ma soovisin tegelikult läbirääkimistel osaleda, aga märguanne jäi vist viimasele sekundile.

See oli, jah, sekund peale läbirääkimiste lõppu. Kodu- ja töökorra seaduse järgi puudub mul põhimõtteliselt võimalus asja tagasi pöörata. Ma palun väga vabandust, aga püüame olla tulevikus kiiremad. Proteste ei ole.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud ja päevakorrapunkt käsitletud. Tänane istung on lõppenud. Ma soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 10.56.