Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kakskümmend aastat tagasi oli Eestimaal joogivee kvaliteet enamjaolt kehv. Reovett küll koguti paljudes kohtades kokku, aga seda ei puhastatud. Seetõttu võib öelda, et probleeme ei olnud ka reoveesette käitlusega, sest paljudel juhtudel setet lihtsalt ei olnud. Õigemini, see küll oli, aga sageli juhiti see puhastamata tagasi loodusesse. Viimase 20 aasta jooksul on Eestis investeeritud sadu miljoneid esmalt joogivee puhastamisse ja tarbijateni juhtimisse ning seejärel reovee kogumisse ja puhastamisse. Nüüd on jäänud veel kolmas etapp – reoveesette käitlemine.
Kõigepealt probleemi kirjeldus. Viljandi, Pärnu, Rakvere ja Kohtla-Järve linna inimeste elu häirib reoveepuhastist leviv hais. Muret on aastaid kurdetud ajakirjanduses ning võib öelda, et inimesi, keda see hais negatiivselt mõjutab, on kokku liidetult ümmarguselt 60 000. Niisiis kannatab sõltuvalt ilmastikutingimustest reoveepuhastist leviva haisu all 60 000 inimest. See hais tekib reoveesette kompostimisest. Kompostimine on teatavasti aeroobne protsess, kus kompostitavaks materjaliks on reoveesete, millele lisatakse bioloogiliselt lagunevaid tugiaineid. Kompostimise käigus eralduvat gaasi, mida meie tunneme haisuna, on võimalik taaskasutada, näiteks protsessis temperatuuri hoidmiseks või tõstmiseks, samuti soojus- või elektrienergia tootmiseks.
Eristatakse kolme tüüpi kompostimist. Aunkompostimisel toimub kogu protsess välitingimustes. Kompostiaunasid segatakse õhu parema juurdepääsu ja kogu komposti ühtlasema valmimise eesmärgil teatud aja tagant. Kompostimiseks on vaja suurt maa-ala ning protsessi käigus eralduv lehk levib atmosfääri. Samas ei pruugi patogeensed organismid meie klimaatilistes tingimustes – talv, madalad temperatuurid – hävida, sest protsessi kestus on 8–12 kuud. Teine kompostimise tüüp on kuhjas kompostimine, mille põhimõte on üldjoontes sama mis aunkompostimisel. Kolmas tüüp on anumkompostimine, mis toimub suletud reaktoris kindla õhu- ja niiskusesisalduse ning temperatuuri juures kiirendatult. Kasutatakse tunnel- ja trummelreaktoreid. Tehnoloogia on paindlik, protsessi kestus on lühike, 2–3 nädalat, kuid vajalik on produkti järelküpsetamine, mille kestus on 3–4 kuud. Kompostimisel eralduvat gaasi on võimalik kasutada reaktori temperatuuri hoidmiseks. Eestis on kõige levinum reoveesätte käitlemise viis aunkompostimine. See on kõige odavam, kuigi levitab inimesi häirivat paha haisu ning tulemus ei ole garanteeritud kvaliteediga.
Teine probleem kompostiga ongi taaskasutus ja sellega seonduv komposti kvaliteet. Kõikuv kvaliteet vähendab vastuvõtjate huvi komposti vastu ja loomulikult on ka hais vee-ettevõtjate probleem, sest nende kliendid on rahulolematud. Põhiline vee-ettevõtjate mure on aga seotud sellega, et aunkompostimise teel stabiliseeritud komposti taaskasutamine on keeruline. Kuna komposti kvaliteet ei ole ühtlane, bürokraatiat on palju ning lisandub veel ka emotsionaalne tõrge, siis on raske settest lahti saada ehk seda taaskasutusse suunata. Nii kipub kompost ehk siis tegelikult probleem lattu kuhjuma, mis sunnib vee-ettevõtjaid sellele laole jäätmeluba taotlema, sest kui kompost on laos üle kolme aasta, siis tuleb ladu vormistada jäätmehoidlaks ehk taotleda jäätmeluba. Aga me saame ju kõik aru, et see ei ole lahendus, sest reoveesete vajab taaskasutamist ning jäätmeloa taotlemine tekitab vaid lisabürokraatiat ja -kulutusi. Vee-ettevõtjad investeeriksid meeleldi uutesse tehnoloogiatesse, aga tuletame meelde, et kõik senised investeeringud puhta vee saamiseks või reovee kogumiseks on tehtud põhiliselt Euroopa Liidu või enne Euroopa Liiduga ühinemist saadud finantsabi toel. Nn haisuvabad tehnoloogiad, kus reoveesette käitlemise protsess on anaeroobne, tekkiv hais ehk gaas kogutakse kokku ja muudetakse energiaks, on täiesti olemas, aga need maksavad loomulikult raha. Suuremad ettevõtted, nagu Tallinna Vesi ja Tartu Veevärk, on selle tee juba ette võtnud, kuid teiste jaoks oleks mõistlik lahendada probleem terviklikult. Ehk siis vee-ettevõtjad vajavad riigipoolset tuge nii tervikliku lahenduse leidmiseks kui ka investeeringuteks, sest reoveesette käitlemisega on probleeme nii suurtel kui väikestel.
Ka stabiliseeritud reoveesette kompost on jätkuvalt jääde ning seetõttu riigi erilise tähelepanu all. Ei ole mõeldav investeerida igasse puhastisse uue tehnoloogia paigaldamiseks, sest isegi Euroopa Liidu toel oleks selline investeering liiga kulukas ja ebaotstarbekas. Just seetõttu pakkuski Eesti Keskkonnauuringute Keskus oma 2010. aastal tehtud uuringus pealkirjaga "Reoveesette töötlemise strateegia väljatöötamine" välja mõtte rajada regionaalsete reoveekäitlusjaamade võrgustik, et korraga lahendada nii keskmiste kui ka väikeste puhastite reoveesette käitlemise probleem. Keskkonnaministeerium on tegemas sotsiaal-majanduslikku uuringut regionaalsete reoveekäitlusjaamade võrgustiku kohta. Probleemiga tegelemiseks otsustas Riigikogu keskkonnakomisjon 4. juunil 2012, et on vaja koostada raport reoveesettest põhjustatud keskkonnahäiringu vähendamise võimaluste kohta. Raport valmis eelmise aasta lõpuks ning komisjon kinnitas selle käesoleva aasta jaanuaris. Toon välja raporti kolm põhilist järeldust. Esiteks, rajada reoveesette käitlemisega kaasnevate riskide maandamiseks regionaalsete reoveekäitlusjaamade võrgustik. Teiseks, eelistada regionaalses reoveekäitlusjaamas tehnoloogilise protsessi valikul metaantanki. Kolmandaks, metaantanki puhul on tagatud inimeste elukvaliteeti halvendava keskkonnahäiringu puudumine ja ühtlasi kvaliteetne kompost.
Konkreetse veeseaduse ja jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk ongi saavutada kanalisatsiooniehitiste negatiivse keskkonnamõju, ennekõike haisu vähenemine ja tagada seeläbi puhtam elukeskkond, muu hulgas ka kvaliteetse reoveesette taaskasutamise teel. Lisaks aitab eelnõu kaasa sektori arengule, andes vee-ettevõtjatele selged ajaraamid tehnoloogia arendamiseks, et motiveerida neid vähendama oma tegevuse tagajärjel tekkivat keskkonnahäiringut ning uuendama kasutatavat tehnoloogiat. Arusaadavalt annab seadusandja sisendi ka täitevvõimule, et ette valmistada vajalikud rakenduskavad ja finantseerimisallikad tagamaks seaduse nõuete täitmine kõige mõistlikumal moel.
Esimene muudatus eelnõus käsitleb kuja regulatsiooni, õigemini kuja regulatsiooni vormi. Praegu on see kirjeldus antud määruses ehk alamalseisvas õigusaktis ning muudatusega soovitakse see tuua seaduse tasemele. Teise muudatuse kohaselt on kanalisatsiooniehitiste maksimaalsed kujad vastavalt ehitise liigile 5–150 meetrit. Kuja ulatuse määramise aluseks ja võrdluseks on võetud selliste üliohtlike ohuallikate kujad nagu ohtlike naftasaaduste (25–150 meetrit) ja ohtlike kemikaalide ehitise kuja (5–30 meetrit). Praegused reoveepuhastite kujad on vahemikus 200–300 meetrit. Niisugused ulatuslikud kujad on tekitanud olukorra, kus vee-ettevõtjal ei pruugi olla piisavat motivatsiooni võtta kasutusele parim tehnika, uuendada tehnoloogiat. Kõnealune muudatusettepanek annab tõuke sektori arengule, sest see paneb paika realistlikud piirid, üle mille ei tohi negatiivne keskkonnamõju ulatuda. Probleemide olemasolu motiveerib vee-ettevõtjaid tegutsema, tehnoloogiat arendama, võtma kasutusele ka lihtsamaid meetmeid, et piirata haisu levikut, piirata kahjulike mõjude levikut. See kõik toob kaasa selle, et vajadus suurte kujade järele väheneb, ja me saavutamegi oma eesmärgi parandada inimeste elukvaliteeti, sest kahjulik mõju ei jõua nendeni enam nii palju kui praegu.
Neljanda muudatusega antakse vastavalt viis ja kümme aastat üleminekuaega ehk nõue jõustub üle 100 000 inimekvivalendi suuruse koormusega reoveepuhastite suhtes 2018. aasta 1. juulist ning üle 10 000 inimekvivalendi suuruse koormusega reoveepuhastite suhtes 2023. aasta 1. juulist. Üleminekuajal on kahesugune mõju. Ühest küljest saavad haisu all kannatavad inimesed – neid on, nagu öeldud, 60 000 – konkreetse info ja teisalt on ettevõtetel teada ajavahemik, mille lõpuks peab olema tagatud kvaliteetne settekäitlus, vajaduse korral tehnoloogia uuendatud ning üle kuja ulatuv negatiivne mõju lõppenud, sest ega reoveesette taaskasutamise vajadus aastatega ei vähene, vaid kasvab. Omaette küsimus on, mida arvavad inimesed sellest viie ja kümne aasta pikkusest tähtajast, kas see on nende jaoks lühike või pikk. Aga ma arvan, et kui on konkreetne tähtaeg, siis on midagi oodata ja loota, sest senini ei ole sedagi olnud.
Eelnõus olevad jäätmeseaduse muudatused dubleerivad sisuliselt veeseaduse muudatusi.
Käesoleva seaduseelnõu eesmärk on päästa mitme Eesti linna – Viljandi, Pärnu, Kohtla-Järve, Rakvere jt – elanikud reoveepuhastitest levivast haisust. Hais häirib inimesi, halvendab nende elukeskkonda ja ettevõtluskliimat, alandab inimväärikust. Seadus sätestaks konkreetse tähtaja, mis ühest küljest on suunatud haisu leviku vähendamisele, teisalt reoveesette käitlemise tehnoloogia parandamisele ja kvaliteetse komposti tootmisele. Seega annab eelnõu tõuke nii vee-ettevõtjatele kui ka ministeeriumidele, et kõik vajalik ette valmistada, tagada rahastamine ja aidata ellu viia muudatused, mille tulemuseks oleks kvaliteetne reoveesette kompost, mida saab täies ulatuses taaskasutada, ja mis lahendaksid inimesi häiriva haisu probleemi.
Seaduseelnõu maksumuse arvestus on koostatud Keskkonnaministeeriumi abiga ning lähtub eeldusest, et teoreetiliselt mõjutab muudatus 22 elanikke teenindavat puhastit ja kolme tööstusettevõtte puhastit. Investeeringute maksumus oleneb valitud tehnilistest lahendustest. Tehnilise lahenduse valikul on jäetud rakendajatele ehk ettevõtjatele vabad käed. Käitleja saab ehitada settekäitluse kinniseks või viia teise kohta või tõhustada olemasolevat tehnoloogiat, näiteks aunkompostimise puhul kasutada suuremat tugiaine osakaalu, rajada haisu leviku takistamiseks haljastatud muldvalle jne – võimalusi on mitmeid. Piirkondades, kus ebameeldiva lõhna üle ei ole kaevatud, ei pea sel põhjusel midagi muutma, küll aga on jätkuvalt vaja toota kvaliteetset komposti, mida on võimalik suunata taaskasutusse, mitte jätta lattu. Kuna reoveesette lattu kogumine ehk suutmatus seda taaskasutusse suunata on reaalne probleem ja hais on samuti paljudes Eesti linnades reaalne probleem, siis on hinnanguliselt siiski vaja investeerida 25 miljonit eurot. Üks kodanikuühiskonna aluspõhimõtteid on, et kõik hoiavad oma tegevusmõjud neile kuuluva kinnistu piirides. Alati ei ole see loomulikult võimalik ning sel juhul on abiks, kui seaduses on sätestatud, mis ulatuses üks kinnistuomanik võib mõjutada teist. Käesoleva seaduseelnõuga astume pika sammu kodanikuühiskonna suunas, kus ühed inimesed ei pea põhjendamatult kannatama eluks vajalike teenuste osutamise pärast. Ma palun kolleegidel seda eelnõu toetada! Aitäh!
