Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja minister! Alustame infotundi. Kõigepealt teeme palun kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 32 Riigikogu liiget, puudub 69. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Urmas Reinsalu ja justiitsminister Hanno Pevkur.

Head kolleegid, kuna eelnevalt on registreeritud viis teemat, siis saab ka täna iga teema kohta esitada ainult kaks kohapeal registreeritud küsimust. Asume esimese küsimuse juurde. Palun, kolleeg Priit Toobal! Küsimus on peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Järgmisel aastal lõpeb Eesti eurovoliniku Siim Kallase teine ametiaeg ja Eesti peab nimetama uue eurovoliniku. Millal on valitsusel plaanis see otsus teha ja kas valitsuspartneriga ollakse selles küsimuses kokkuleppele jõudnud?

Aitäh! Otsus langetatakse siis, kui selle langetamiseks on õige aeg. Seni me valitsuspartneriga läbirääkimisi pidanud ei ole. Seda küsimust valitsuse tasemel käsitletud ei ole.

Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea peaminister! Eestis nimetab eurovoliniku Vabariigi Valitsus. Aga võib-olla oskate tuua näiteid teistest Euroopa Liidu riikidest. Kas ka teistes riikides on see valitsuse pädevuses või nimetab mõnel pool selle voliniku näiteks parlament või on vaja parlamendi või mõne parlamendikomisjoni kooskõlastust? Kuidas see mujal Euroopas käib?

Aitäh! Ma aimasin, et te võite selle küsimuse esitada ja seetõttu olen ma varustanud ennast informatsiooniga, mis pärineb Soomest. Eduskunnas on tehtud küllaltki põhjalik uuring ja on välja selgitatud, et valdavas osas Euroopa Liidu liikmesriikides on Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi nimetamine valitsuse pädevuses. Eduskunna andmetel on Euroopa Liidus ainult üks riik, kus valitsuse ettepanekut hääletab parlamendi täissaal. See riik on Leedu. Üheski teises riigis ei hääletata Euroopa Komisjoni voliniku kandidaati parlamendisaalis. On olemas ka selliseid riike, kus Euroopa Liidu asjade komisjonis kuulatakse see kandidaat ära, aga valdavas osas Euroopa Liidu liikmesriikides on komisjoni voliniku kandidaadi nimetamine valitsuse ainupädevuses.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea peaminister! Te ütlesite küll, et valitsuses seda teemat veel arutatud pole, aga selle otsuse tegemiseni ei ole enam palju aega jäänud, ainult mõni kuu. Ma küsin, milline on teie isiklik seisukoht ja soov. Kas teil on soov saada Eesti eurovolinikuks?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele kunagi juba ülimalt korrektselt vastanud. See vastus kõlas nii, et ma ei ole seda ametit suutnud endale ahvatlevaks mõelda. Aga ma annan endale täiesti aru, et see, kas minu arvates on amet ahvatlev ja pakub mulle piisavalt eneseteostust või mitte, ei ole sugugi kõige olulisem. Veel olulisem on see, kas valitsus nimetaks mind kandidaadiks, kui mul see soov tekiks. Teiseks, Euroopa Komisjoni moodustamiseks volitused saanud Euroopa Komisjoni president võib ainuisikuliselt ühe või teise kandidatuuri tagasi lükata. Kolmandaks on Lissaboni lepingu järgi Euroopa Parlament see parlamentaarne institutsioon, kes kandidaate sõelub, ka tema võib mõne kandidatuuri tagasi lükata. Nii et otsustajaid on väga palju, sõltumata sellest, kas jutt käib kandidaadist A, B või C. Seetõttu ma isegi ei vaeva ennast sellega, et kõikide võimalike stsenaariumidega spekuleerida.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Vaevalt teie kandidatuur Euroopas tagasi lükataks, te olete ju olnud Euroopa pailapse, Eesti Vabariigi esindaja ja alati igal pool meie edusammude eest kiita saanud. Aga kas te võite öelda, millistest parameetritest lähtutakse selle valiku tegemisel, kas inimese isikuomadustest? Millest valitsus lähtub, kui ta otsustab valida selle, teise või kolmanda mehe? Missugune see inimene peab olema?

Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõige 3 sätestab: "Komisjoni liikmed valitakse nende üldise asjatundlikkuse ning Euroopa asjadesse pühendumuse alusel isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust. Komisjon on oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatu. Ilma et see piiraks artikli 18 lõike 2 kohaldamist, ei taotle ega saa komisjoni liikmed juhiseid üheltki valitsuselt, institutsioonilt, organilt või asutuselt. Nad hoiduvad kõigest, mis on kokkusobimatu nende kohustustega või nende ülesannete täitmisega." See on aluslepingus sätestatud. Ilmselt peab võimalik kandidaat nendele tingimustele vastama.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Eelmine küsija küsis, mille järgi valitsus otsustab, et valitakse see või teine mees. Teadupärast peab Euroopa Komisjon väga oluliseks, et volinike hulgas oleks ka naisi. Praegu on naisi nende hulgas kolmandik. Selle põhjal võib eeldada, et kui Eestit on kümme aastat esindanud meessoost tipp-poliitik, siis nüüd oodatakse meilt hoopis teistsugust lähenemist. Kas valitsusele on tulnud ka mingeid sõnumeid, et seekord peaks Eesti saatma ennast esindama väga pädeva naise?

Ilmselt ei ole valitsusele esmatähtis, mis soost võimalik kandidaat on. Oluline on ikkagi see, et ta vastaks aluslepingus sätestatud tingimustele, mis ma ette lugesin. Head kandidaadid on alati oodatud, valitsusel on siis märksa kergem oma otsust langetada.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marianne Mikkolt kaitseminister Urmas Reinsalule. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister ja ministrid! Sel aastal möödus 15 aastat ajast, mil valitsuse määrusega moodustati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Tegemist on Eesti taasiseseisvusaja igati austusväärse kõrgkooliga, mille ajalugu ulatub aga aastasse 1919. Niisiis, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused on Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi valitsemisalas ja kaitseväe juhataja alluvuses asuv ainus sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseline rakenduskõrgkool. See õppeasutus on sõjandusega seotud teadus- ja arendustegevuse edendaja Eesti Vabariigis. Õppuritele makstakse korralikku stipendiumi ja neile eraldatakse vormiriietus. Aga miks on sellel rakenduskõrgkoolil igal aastal probleeme kohtade täitmisega? Ka sellel aastal ei täidetud kõiki kohti. Kaitseminister Reinsalu, miks see teie meelest nii on?

Aitäh! Austatud küsija! Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustel, sh nii Kõrgemal Sõjakoolil, kus õpetatakse välja ohvitsere, kui ka kutseõpet pakkuval, allohvitsere koolitaval Lahingukoolil, on kindlasti hästi oluline osa meie riigikaitse kvaliteedi tagamisel. Väga oluline on ka selgitustöö, et parimad võimalikud kandidaadid kaaluksid kutselise kaitseväelase ametit. Gümnaasiumis õppivad noored inimesed peaksid olema teadlikud pakutavatest võimalustest, ka sellest, et kaitseväelase elukutse on stabiilne ja pakub kindlat sissetulekut. Väga oluline selles mõttes on selle aasta kevadel kaitseväes tehtud palgareform. Me nägime selle mõju juba eelmisel aastal, kui oli teada, et palgareform tuleb. Siis tuli kaitseväeteenistusse rohkem inimesi, kui sealt lahkus. Sellist positiivset suundumust ei olnud mitu aastat olnud. Meile on oluline see, et konkurents Kõrgemasse Sõjakooli sisseastumisel oleks suurem. Suurem konkurents on üks indikaator, et noorte seas on ohvitseri elukutse, kutselise sõjaväelase elukutse rohkem väärtustatud. 2013. aastal asus õppima 59 noort inimest. Sisseastumiskatsetele tuli 125 noort, pärast üldfüüsilist katset jäi sõelale 122, kandidaatide arv pärast eestikeelse essee kirjutamist oli samuti 122 ja pärast kutsesobivusvestlusi 79. Nii et tegelikult on olemas tõhus sõel, aga kindlasti võiks konkurents minu hinnangul tugevam olla.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, esimene täpsustav küsimus!

Kui Eesti Vabariigis oleks ohvitser olla uhke ja hää, siis oleks suur konkurss nii Kõrgemasse Sõjakooli kui ka Lahingukooli. Paraku pole sellist tormi ja tungi Tartus täheldatud. Millega seletada allohvitseriameti suhtelist ebapopulaarsust ja mida teha selleks, et noori inimesi tuleks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustesse nii palju, et kohtadele tekiks arvestatav konkurss? Mida teha?

Aitäh! Ma arvan, et ohvitseri elukutse ja allohvitseri elukutse, üldse professionaalse sõjaväelase elukutse (neid ameteid ja kutseid on ka rohkem) on kindlasti enamat kui lihtsalt palgatöö. Inimene valib selle elukutse kogu eluks. Kaitsevägi on üles ehitatud karjäärisüsteemile. See tähendab, et eeldatakse, et kaitsevägi saab neid inimesi ja nende kogemusi piisavalt kaua kasutada. Kindlasti on hästi olulised motiveeriv sissetulek, eneseteostusvõimalused ning selge personalipoliitika. Ma rõhutasin, et selle aasta kevadel toimus kaitseväes palgareform. Kaitseväe personalipoliitika kohta töötab kaitseväe juhataja välja selged suunised ja ka kümneks aastaks kehtestatud riigikaitse arengukava sõjaline osa peaks andma kutselistele kaitseväelastele arusaama, millist tüüpi kaitsevägi meil kümne aasta perspektiivis olema hakkab ja milliste prioriteetide alusel ta areneb. Kõik see aitab noortel võimekatel inimestel aru saada, et kaitseväelase amet on stabiilne, pakub kaitseväelasele endale ja tema perele sissetulekut ning kaitseväelasel on võimalik ennast nii Eestis kui ka mujal proovile panna. Aga lisaks sellele on ohvitseri elukutse valimisel loomulikult oluline eetiline, kõlbeline mõõde, mille arendamisel on kindlasti suur roll ka kaitseväe praktilisel tööl.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! On olnud aegu, kui Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste raha ülejääk ulatus aasta lõpus isegi 300 miljoni Eesti kroonini. Kui suur, härra minister, on ülejääk sellel, 2013. aastal ja kuhu kulutatakse need summad selle napi poolteise kuu vältel?

Aitäh! Kui me kõneleme kaitseväe üldisest eelarvest, siis see peaks praeguse seisu kohaselt saama sada protsenti täidetud. Oma osa on siin loomulikult jooksvatel majandamiskuludel, aga ka investeeringumaksetel, mida tehakse. Selle koha pealt on mõnel varasemal aastal ilmnenud probleeme eelarve täitmisega. Need ei ole mitte niivõrd tulenenud nõrgast planeerimisest, kuivõrd sellest, et on olnud probleeme üksikute suurhangetega. On olnud hangete vaidlustamist ja probleeme seoses sellega, et suurhankekonkursi võitja ei ole suutnud tellimust tähtajaks täita ning seetõttu ei ole peetud otstarbekaks raha välja maksta. Mis puudutab Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste eelarvet ja selle täitmist, siis ka see eelarve peaks prognoosi kohaselt selle aasta lõpuks jooksvalt täidetud saama.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Urbo Vaarmann!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Küsin motivatsiooni kohta. Kuuldavasti peavad sõjaväelased praegu ühiselamutes renti maksma. Seda enne ei olnud. Kas te ei karda, et tekib olukord, kus ühiselamud jäävad tühjaks?

Aitäh! Kaadrikaitseväelase elukutse tähendab ka rotatsiooni karjääri jooksul. Sellega seotud probleemide leevendamiseks on sisse seatud kaadrikaitseväelaste elamispinnad, on ametikortereid, aga ka ühiselamupinda. Minu suunis on olnud, et need pinnad peaksid olema kättesaadavad üksnes isikutele, kes on õigustatud neid kasutama, ehk kaadrikaitseväelastele, ohvitseridele või allohvitseridele. Kulutuste hüppelist kasvu siin prognoositud ei ole. Seetõttu, arvestades ka ametikorterite kasutamise praegust maksumust, mis on 32 senti ruutmeetrilt, ei tohiks kindlasti juhtuda nii, et ametikortereid ei hakata kasutama. Vastupidi, elamispinna saamiseks on järjekord. Neid kortereid jaotab kaitsevägi ise komisjoni otsuse alusel. Ma olen kindel, et seda tehakse läbipaistvalt ja elamispinna saavad ainult need, kellel on selleks õigus.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mati Raidma, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Naasen küsimuse juurde, kui populaarne on see kool noorte hulgas. Kas te näete siin mingit rolli ka kooli riigikaitseõpetusel ja mõne kooli ideel arendada seda edasi süvaõppesuunaks? Millised mõtted ja ideed on Kaitseministeeriumil selle kohta järgmiseks aastaks?

Aitäh! See on oluline küsimus. Kindlasti on need teemad omavahel seotud. Ma olen ise kohtunud kadettidega ja neilt küsinud, kuidas neil tekkis mõte Kõrgemasse Sõjakooli minna. Suur osa nendest on mulle vastanud, et nad said selle idee gümnaasiumikursuse raames oma riigikaitseõpetajalt, osa on öelnud, et tulid lihtsalt vaatama. On neid, kellele see on olnud väga teadlik elukutsevalik, ning on ka neid, kes on valinud mitme tsiviileriala ja sõjaväelase elukutse vahel. Ma ei hakka ilmutama tagasihoidlikkust selles, mis puudutab õppimistingimusi. Majanduslikud tingimused on selles koolis kindlasti väga head: stipendium, tasuta elamiskeskkond jms. Kui me suudame järgmise nelja aasta jooksul rakendada praegu Kaitseministeeriumis väljatöötatava riigikaitseõpetuse kava nõnda, et seda õpetust saaksid kõik õppurid kõigis üldhariduskoolides, siis kindlasti parandaks see oluliselt, mul ei ole selles kahtlust, noorte inimeste motivatsiooni kaaluda muu hulgas kutselise kaitseväelase ametit.

Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud peaminister! Eilsest Eesti Päevalehest võis lugeda, et Siseministeerium on andnud Koidula piiripunkti ooteala haldamise offshore-firmale kuuluvale Paldiski Sadamate AS-ile. Enamasti kasutatakse offshore-piirkonda just kodumaal aetud äri eest maksude maksmata jätmiseks. Kolleeg Sõerd on selle ka hukka mõistnud. Millise signaali annab valitsus sellise sammuga ühiskonnale?

Aitäh! Ka mina lugesin seda Eesti Päevalehe artiklit. Võib-olla ma nüüd eksin, aga ma ei lugenud sealt välja, et tegemist oleks olnud offshore-firmaga. Minu arvates oli tegemist Eestis registreeritud äriühinguga, mille omanik oli offshore-firma. On oluline vahe, kas teenust osutab offshore-firma või on teenust osutava äriühingu omanik, aktsionär, osanik offshore-firma. Riik on kuulutanud välja hanke, läbipaistva avatud konkursi. Avatud konkursile on esitatud pakkumised ja parim on võitnud. Ma ei ole nende konkreetsete hankeoludega kursis, ilmselt ei peagi olema. Ma arvan aga, et pelgalt seetõttu, et omanikuks on offshore-firma, ei pea Eestis registreeritud ettevõttelt kohe mingit pahatahtlikkust eeldama. Mina läheneksin küsimusele heauskselt.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan, proua juhataja! Vahetevahel peabki heauskselt lähenema. Õiguskantsler Teder asus aga eelmise aasta keskel seisukohale, et kui inimene on sõidukile internetis eelnevalt ootejärjekorras koha kinni pannud ja selle eest tasunud, siis ei tohi võtta eraldi ooteala kasutamise tasu, kui see sõiduk suunatakse ootealalt kohe piiripunkti. Teder saatis siseministrile ettepaneku kõrvaldada seadusrikkumine tasu võtmisel Koidula ja Luhamaa piiripunktide juures asuvate ootealade kasutamise eest. Miks pole teie valitsusse kuuluv siseminister õiguskantsleri ettepanekut veel täitnud?

Aitäh! Piiriületuse ootejärjekorra süsteem koosneb kahest komponendist: piiriületuse elektroonilises järjekorras koha kinnipanemise tasu ja tasu konkreetsete teenuste eest, mida ootealal on osutatud. Selles küsimuses jagan ma õiguskantsleri arvamust. Kui seda ooteala olmeteenust tegelikult ei kasutata, siis selle eest tasu võtta pole kohane. Tegelikud olud tingisid selle, miks me lõime piiriületuse elektroonilise järjekorra ja parkla olmeteenuste kompleksi. Selle järele oli karjuv vajadus. Oli aeg, kui piirijärjekord oli 50 kilomeetrit pikk ja piiril tuli oodata nädal aega, Narva suunal näiteks. Lihtsal inimesel ei olnudki võimalik piiri ületada. Tekkisid liiklusohtlikud olukorrad, sest autod hõivasid sõiduraja, reostati loodust jne. See ei olnud mitte ainult Eesti küsimus, vaid teistes riikides on olnud täpselt samamoodi. Vaalimaal oli kunagi piirijärjekord vahel lausa 130 kilomeetrit pikk, 65 kilomeetri pikkune järjekord oli üsna tavapärane. Piirijärjekord tekitas seal liiklusohtliku olukorra ja oli ka üks surmajuhtum. Ma mäletan, et Matti Vanhaneni valitsus eraldas 25 miljonit eurot selleks, et Vaalimaale parkla ehitada, et tagada liiklusohutus. Meie olukord oli sellega täiesti võrreldav.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud peaminister! Halduskohus rahuldas oma 29. oktoobri otsusega kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti vastu ning tunnistas õigusvastaseks piiriületaja alusetu ootealale suunamise enne piirikontrollitoimingute tegemist. Kohus leidis, et on õigusvastane võtta piiriületuse ootealatasu neilt, kes on eelnevalt ootejärjekorras koha kinni pannud ning ootealateenuseid ei kasuta. Kohtuotsusest ei ole piisanud ja olukord on endiselt, nagu te olete kuulnud, ebaloomulik ja piiriületajale ebamugav. Mis te arvate, mil viisil olukord piiripunktides siis normaliseerub?

Aitäh! Järjekorra mõttes on olukord praeguseks normaliseerunud. Meil ei ole enam ülimalt pikki piirijärjekordi. Ma tean, et Siseministeerium kavatseb halduskohtu otsuse vaidlustada. Millega kohtuvaidlused lõpevad, seda on minul väga raske ennustada. Järjekorras koha kinnipanemise tasu on ilmselt vajalik, sest järjekorra haldamine nõuab kulutusi. Meie praegune süsteem on üles ehitatud sellel printsiibil, et see, kes teenust saab, peab selle eest ka maksma. Alternatiiv oleks see, kui need, kes teenust ei saa, anonüümsed maksumaksjad, maksaksid riigieelarve kaudu kogu selle teenuse kinni. Ilmselt on siiski mõistlikum küsida tasu nendelt, kes konkreetset teenust kasutavad. Kui keegi on registreerinud ennast piiriületuse elektroonilises järjekorras ja selle eest tasunud, siis piirile saabudes – ma meenutan teie varem siin Riigikogus esitatud küsimust ja oma vastust sellele – ei ole minu hinnangul registreerimistasu uuesti tema käest küsida mitte mingisugust õigust. Eesti riigis ei tohiks küsida kaks korda tasu teenuse eest, mida osutatakse ainult korra. Küsimus on selles, kas konkreetse olmeteenuse või parklakoha eest võib tasu võtta siis, kui piiri ületatakse. Ma vastan järgmisele küsimusele ja siis ka sellele küsimusele.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Asi muutub juba kummaliseks. Ma arvan, et siin on kellegi väga isiklik huvi mängus, keegi soovib, et see kord ei muutuks ja ootealatasu võetaks edaspidigi. Õiguskantsler on sellele tähelepanu juhtinud, Tartu Halduskohus on teinud otsuse, aga riik püüab kodanikuga seda vaidlust edasi pidada. Riik justkui toetaks seda, et ootealatasu on õiguspärane. Kuidas teie, härra peaminister, sellisesse olukorda suhtute?

Aitäh, et te andsite mulle võimaluse jätkata ka Ester Tuiksoo küsimusele vastamist! Kui koht järjekorras on elektroonilises süsteemis kinni pandud, auto saabub piirile ning piiril ei ole mitte mingisugust järjekorda, ei virtuaalset ega füüsilist, siis piiriületaja käest mingite olmeteenuste eest, mida ei osutata, tasu võtmine ei tule minu meelest kõne allagi. Kui aga elektroonilist registreerimist pole toimunud, järjekorras pole kohta võetud ning kuigi piirile saabumisel ei ole seal parasjagu järjekorda, on minu hinnangul siis piiriületuse järjekorra registreerimine ja ka parklatasu võtmine siiski kohane. Muidu tekiksid jälle maanteedele enne piiri nende isikute pikad järjekorrad, kes ei soovi kasutada parklateenuseid ja kes lõppkokkuvõttes tekitavad liiklusohtlikku olukorda ning reostavad loodust. See tekitaks väga palju probleeme. Jah, see on kuidagi ebamugav ja mõneti ka raskesti mõistetav, miks need, kes eelnevalt ei ole elektroonilises süsteemis piiriületust registreerinud ega järjekorras kohta kinni pannud, peavad seda piiril tegema ka siis, kui tegelikult järjekorda näha ei ole. Asi on selles, et virtuaalkeskkonnas, elektroonilises süsteemis on see järjekord olemas.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite väga õigesti, et sellise süsteemi loomise mõte oli see, et oli vaja kaotada väga pikad piirijärjekorrad, mis kunagi olid. Teatud aja töötas süsteem õigesti. Ma tegin täna hommikul väljavõtte piirijärjekordadest Koidulas. Viimaste päevade statistika näitab, et piiriületus on olnud väga hõre. Täna kella 12-st öösel kuni kella 9-ni hommikul on piiri ületanud ainult 14 sõiduautot. Kas te tahate tõesti öelda, et need 14 sõiduautot on kohustatud läbima ooteala ja maksma mingisugust ootealatasu? Järjekorda ju pole. Siin tekib isegi küsimus, kas nad üldse peavad broneeringutasu maksma. Kas te olete minuga nõus, et praegu süsteem ei toimi ja selle peab üle vaatama?

Te ilmselt ei kuulanud mind väga tähelepanelikult. Ester Tuiksoo küsimusele vastates ütlesin ma just nimelt seda, et need inimesed, kes on saabunud piirijärjekorda ja kes on eelnevalt ennast järjekorrasüsteemis registreerinud, ei peaks seda ootealatasu tasuma. Ma ei ole öelnud, et need isikud peaksid läbima ooteala ja tasuma ka nende teenuste eest, mida nad sealt saanud ei ole. Piiriületuse ootejärjekorra haldamise teenuste hulka kuuluvad Siseministeeriumi hinnangul piiriületuse järjekorra pidamine, mis tähendab eelkõige tarkvara loomist (ka riistvara on selleks vajalik), sõiduki ootealal parkimine piiriületuse ootejärjekorras ootamise ajal, sõiduki piiripunkti suunamine ja maanteepiiripunktis vastuvõtmine. Olmeteenusena on käsitletavad juurdepääs internetile, ooteala valgustus ja valve, sh videovalve, ning olmejäätmete kogumise ja tualettruumi kasutamise teenuse kättesaadavus ootealal. Kui piiriületaja neid olmeteenuseid ei kasuta, siis minu meelest ei ole kohane nende osutamata teenuste eest tasu võtta.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna järgmist teemat arutades läheb see arutelu ilmselt edasi.

Järgmise küsimuse esitab kolleeg Inara Luigas peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma toon paar näidet, mis ilmestavad praegust olukorda. On olnud selliseid olukordi, kui inimene on broneerinud piiriületuse, aga ta on jõudnud ootealale 15 minutit varem ning teda on siis peetud sunniviisil kinni, ei ole tõstetud tõkkepuud üles ja inimene ei ole saanud varem piiri ületada. See ei tähenda seda, et inimene kasutab ootealateenust, vaid ta on sunniviisil suunatud ootealale ja on sunnitud ootama, kuigi ühtegi autot pole piiriületuseks registreeritud. On olnud ka juhtumeid, kui auto on sõitnud otse piirile ja piirivalveametnik on juhile öelnud, et ootealatasu on tasumata, ja see auto on tagasi saadetud, ainult selleks, et oleks võimalik maksta mingisugust tasu erafirmale. Kas selline käitumine piiril on loomulik ja loogiline?

Aitäh! Seda küsimust on täna juba esitatud ja ma olen sellele ka vastanud. Minu meelest ei ole kohane kasseerida ootealatasu, kui tegelikult mingeid teenuseid ei osutata.

Palun, kolleeg Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud peaminister! Me oleme sellel teemal siin Riigikogus juba poolteist aastat rääkinud. Kolleeg Ester Tuiksoo luges teile ette õiguskantsleri arvamuse ja ettepaneku siseministrile, et seadusrikkumine tuleb lõpetada. Ometi pole seda tänini tehtud. Me oleme korduvalt pidanud sel teemal koosolekuid ja esitanud Riigikogus arupärimisi. Mis takistab siseministril muuta riigipiiri seadust ja tulla Riigikogusse, et me saaksime neid muudatusi teha?

Aitäh! See on uskumise või mitteuskumise küsimus. Ma millegipärast ei usu, et elektroonilises piirijärjekorras koha kinnipanemise eest tasu topeltkasseerimine oleks massiline või tavapraktika. Te noogutate ja väidate, et see on tavapraktika. Mina ei suuda seda uskuda. Kui järjekorras on koht elektrooniliselt kinni pandud ja piirile saabutakse just sel ajal, kui järjekord peaks kätte jõudma, mis põhjendusega saaks siis veel teist korda tasu küsida? Teie eelmises küsimuses kirjeldatud juhtum, kui piiriületaja saabus piirile 15 minutit varem, oli minu meelest ka täpselt õigeks ajaks piirile jõudmine. Kõik reeglid peavad olema eelkõige inimlikud ja 15 minuti pärast nõuda veel kord elektroonilises järjekorrasüsteemis registreerimist on minu meelest ebainimlik. Seda ei tohiks teha. Ma ei heida siin midagi ette seadusele, minu meelest on seadus korrektne. Aga kui teie viidatud juhtumid on tegelikult aset leidnud, siis ma väidan, et need on käsitletavad seadusrikkumistena, mitte ei kinnita seda, et seadus on kuidagi vildakas. Elektroonilises piirijärjekorras koha kinnipanemise tasu on kõikidel sõidukitel, on see sõiduk siis mootorratas või raskeveoauto, 1 euro ja 30 senti. Selle tasu kasseerimine minu hinnangul on kohane. Ainus alternatiiv oleks registripidamise kulude katmine riigieelarvest.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!

Mul on rõõm kuulda, et ka teie olete aru saanud, et topelttasusid ei tohiks võtta. Kui sõidukijuht on broneerinud piiriületuse, siis ta tegelikult teist korda ei peaks enam sama teenuse eest maksma. Ometi kinnitab siseminister pidevalt, et see on kompleksteenus ja selle eest tuleb kõikidel sõidukijuhtidel tasuda. Me oleme teinud talle ettepaneku alustada riigipiiri seaduse muutmist, mis keelaks sellise seadusrikkumise. Just praegu on selleks õige aeg, sest me menetleme riigieelarvet ja enne kolmandat lugemist on fraktsioonidel ja komisjonidel õigus teha riigieelarve kohta ettepanekuid. Kas teie ja teie erakond toetaksite seda muudatusettepanekut riigipiiri seaduse kohta, kui see Riigikogus tehtaks?

Aitäh! Paraku ei saanud ma aru, mida konkreetselt te seaduses muuta tahate. Minu käes on Siseministeeriumi koostatud õiend. Ma ei loe mitte ühestki selle õiendi lausest välja mõtet, mis kinnitaks teie väidet, justkui oleks praeguse seaduse järgi piiriületuse järjekorra registreerimise tasu topeltkasseerimine kuidagi seaduslik või lubatud. Vastupidi, sellest Siseministeeriumi õiendist saan mina aru niiviisi, et piiriületajalt on õigus võtta järjekorra registreerimise tasu vaid üks kord.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt on mul teile väike soovitus. Ma väga soovitan teil uurida nende ettevõtjate tausta, kes ootealatasu võtavad, ja seda, kellega nad seotud on. Aga te rõhutasite korduvalt, et te olete õiguskantsleriga nõus. Ütlesite ka seda, et Siseministeerium on plaaninud Tartu Halduskohtu otsuse edasi kaevata. Kas siis Siseministeerium ei jaga valitsuse seisukohta? Õigupoolest, mida Siseministeerium siis edasi kaebab, kui teie seisukoht on üheselt selge ning te toetate seda kohtuotsust ja õiguskantsleri seisukohta?

Aitäh! Niimoodi Eesti riigis asjad küll ei ole, et on üks peaminister, kes kasutab telefoniõigust ja on üle kohtutest või seadusandjast. Seda kindlasti mitte. Kui seaduse tõlgendamisel on tekkinud lahkarvamused, siis on mõistlik jõuda selgusele, milles konkreetselt need lahkarvamused seisnevad, kes tõlgendab seadust korrektselt ja kes ekslikult, ja kui selgus on saabunud, siis on võimalik teha seaduses muudatusi. Kui selgus saabub ilma kohtu abita, siis on see maksumaksja rahakoti seisukohast eelistatum lahendus. Ma väga soovin, et eriarvamused, mis siin saalis on kõlanud ja mida kõnelejad omistavad Siseministeeriumile, saaksid lahendatud ilma kohtu abita.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Ma tulen Inara Luigasele appi. Te ei saanud päris täpselt aru, mida seadusmuudatus, millest Inara rääkis, endast kujutab. Inara ettepanek on see, et kui firma, kes halduslepingu alusel piiriületajatele neid olme- ja muid teenuseid osutab, oma n-ö lepingulist mahtu täis ei saa, siis makstaks puuduv summa riigieelarvest juurde. Praegu piirivalve teab, et sel firmal on majanduslikud raskused ja sunnib inimesi maksma. Siis aga hakkaks süsteem toimima niimoodi, et firmal on sellise mahuga leping ja tema kulud on sellised. Kui piiriületajad ei ...

Palun küsimust!

... kasuta neid teenuseid, siis maksab riik. Kas te sellise ettepanekuga oleksite nõus?

Aitäh! Tundmata vähimalgi määral halduslepingu sisu, teadmata seda, missugused on riigi kohustused piirijärjekorda haldava firma ees, on mul võimatu anda mingisugust selget vastust, kas ma toetaksin mingite saamata jäänud tulude riigieelarvest kompenseerimist või mitte. Selliste kaalukate rahaliste otsuste langetamiseks oleks tarvis kõigepealt tutvuda halduslepingu sisuga ja alles seejärel oleks võimalik otsuseid langetada.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise.

Viimane registreeritud küsimus on kolleeg Tõnis Kõivult peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Riigikontroll esitles möödunud nädalal ülevaadet riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2012.–2013. aastal ning riigikontrolör Alar Karis tutvustas seda ülevaadet ka siin saalis. Üks osa sellest ülevaatest kannab pealkirja "Eesti kestliku arengu väljakutsed" ja käsitleb pensionisüsteemi. Loomulikult on tervitatav, et Riigikontroll pensionisüsteemi pärast muret tunneb, ja Eesti riigi, sh pensionisüsteemi kestlikkus on ju tõesti oluline, kuid seda enam peab kaaluma, milliseid ettepanekuid teha ja milliseid mitte. Riigikontrolli ülevaate leheküljel 42 on värvilises kirjas esile tõstetud, et pensionikindlustuse saaks tasakaalu, kui vähendada keskmist vanaduspensioni 200 euroni või suurendada sotsiaalmaksu 10%. Kuigi Riigikontroll möönab, et ilmselt ei ole need ettepanekud ühiskonnale vastuvõetavad, on nad need siiski esitanud. Mida on valitsus ette võtnud, et meie pensionisüsteem oleks jätkusuutlik ja tänased ega homsed pensionärid ei peaks pelgama Riigikontrolli ettepanekute taolisi muudatusi?

Aitäh! Ega ma selle Riigikontrolli ülevaate teemal tõtt-öelda väga sõna võtta ei tahaks, sest online-meedias ilmunud pealkirjade pinnalt tekkinud diskussioon on täitnud kogu meediaruumi. Mulle tundub, et see, mis on selles ülevaates oluline, ei ole tekitanud mitte mingisugust ühiskondlikku resonantsi, selle üle debatti ei toimu. Julgen väita veelgi enam: vaevalt et need, kes praegu pealkirjade tasemel on diskuteerinud, on üleüldse selle materjaliga tutvunud. Võib-olla ei ole isegi viljakas üritada seda debatti siin praegu uuesti alustada. Hea küsija ju teab, et Eestis on pensionid välja makstud seaduse alusel, me oleme pensionid indekseerinud. Pensionide maksmiseks ei piisa ainult sotsiaalmaksu pensionide maksmiseks ettenähtud osast, vaid selleks tuleb võtta lisa eelarve muudest tuludest. Siiani on valitsus suutnud need lisavahendid eelarve muudest tuludest pensionide väljamaksmiseks leida. Seega, pensionäride hirmutamiseks ei ole mitte mingisugust alust. Riigikontroll on üritanud väita, justkui nemad poleks öelnudki seda, et tuleb pensione vähendada 200 euroni või suurendada sotsiaalmaksu 10%. Mina seda väidet enda omaks ka ei julge kuidagi pidada. Mina loen täpselt samamoodi sellest Riigikontrolli ülevaate sidebar'ist või kõrvalpealkirjast välja just nimelt selle, mis siin kirjas on: "Pensionikindlustuse saaks tasakaalu, kui vähendada keskmist vanaduspensioni 200 euroni või suurendada sotsiaalmaksu 10%."

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Riigikontrolli ülevaatega seondub ka see teema, mis puudutab eestlaste ostujõudu. Riigikontroll on teinud suure järelduse, et Eesti inimeste heaolu ei ole paranenud. Ta on selle järelduse ilmestamiseks toonud välja arvud meie ostujõu kohta, mille põhjal otsustades me jääme isegi leedulastele alla ega ole suutnud ületada kriisieelset taset. Samas on juba viidatud ülevaate punktis 35 kirjas, et Eesti inimeste ostujõud on vaid 69% Euroopa Liidu keskmisest, kuid punkti 36 kõrval on värvilises kirjas esile tõstetud, et see on vaid 68% Euroopa Liidu keskmisest. Ka see eksitus on meediast läbi käinud. Paistab, et Riigikontrollile ei ole protsent sinna-tänna eksimuse tunnistamiseks piisav, sest ilmselt on see järeldus nii ihaldusväärne. Omaette küsimus on, kui palju üldse on mõtet võrrelda neid andmeid buumiaja tipu andmetega. Aga milline on teie kommentaar Eesti inimese ostujõu kohta? Kuidas mõjub Eesti arengule see, kui me pidevalt oma olukorda halvustame, kas või vigade tegemise hinnaga?

Me läheme jälle absolutiseerimise teed. Ei, nii see päris ei ole, et me pidevalt olukorda halvustame ja nagu ka sellest Riigikontrolli ülevaatest paistaks välja ainult olukorra halvustamine. Kui tähelepanelikult seda ülevaadet lugeda, siis selle algusosast leiab lausa lauskiitust riigi korras rahanduse aadressil. Siin on kirjas väga palju head Eesti riigi ja valitsuse aadressil. Omistada sellele ülevaatele mingisugust halvustavat rolli on minu meelest ülekohtune. Ma ei tahaks rohkem eestlaste ostujõu üle diskuteerida. Piinlik on muidugi, et Riigikontroll ei ole oma viga tunnistanud ja räägib sellest, kui tohutult keerukas on värskemaid andmeid Eurostatist kätte saada. Seal ei ole mitte midagi keerulist, tuleb lihtsalt minna Eurostati koduleheküljele. Näete, see kodulehekülg on mul siin praegu ees. Siin on populaarsed andmebaasid "GDP per capita in PPS" jt. Siit tuleb välja just see, mida te ütlesite, et väide, nagu eestlaste ostujõud ei oleks jõudnud kriisieelsele tasemele, ei vasta tõele. Seda kinnitab Eurostat. Aga paraku on seda tõele mittevastavat väidet nimetatud mitte ainult ühes, vaid lausa kahes selle ülevaate punktis, tehes seda kahel kõrvuti asuval leheküljel erinevalt, kord on see 69% Euroopa Liidu keskmisest, kord 68%. Tehtud vigu tuleks tunnistada.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv, teine täpsustav küsimus!

Ma olen selles mõttes teiega nõus, et ma ka ise tahan kindlasti tunnustada riigikontrolör Alar Karise siirast muret Eesti riigi tuleviku pärast ja julgustada teda selles suunas edasi mõtlema. Aga eks arengut viib edasi ikkagi arutelu, mis tugineb adekvaatsele pinnasele ehk faktidele ja nii tänasele päevale kui ka hiljutise või kaugema mineviku mäletamisele. Kaheldamatult töötab ju Vabariigi Valitsus meie riigi tulevikule mõeldes. Kui ma mõtlen kestliku arengu peale, siis tulevad mulle esmajoones meelde Eestile väga edukalt lõppenud Euroopa Liidu järgmise eelarveperspektiivi läbirääkimised. See tulemus peaks minu arvates väga selgelt mõjutama meie kestlikku arengut järgmise seitsme aasta jooksul, aastani 2020. Aga võib-olla ma eksin. Kuidas teie arvates järgmine eelarveperspektiiv Eesti kestlikku arengut mõjutab?

Hästi mõjutab. Kõik jutud, et Euroopa Liidu vahendid kaovad ära ja investeeringuteks üldse enam raha ei ole, on alusetud. Aga kui teie küsimus tulenes sellest ülevaatest, siis ma kinnitan, et ega see ülevaade seda ei olegi sugugi väita üritanud. Eelarveläbirääkimised olid Eestile tõepoolest edukad. Meil on järgmise seitsme aasta jooksul kasutada 5,89 miljardit eurot. Sellele lisanduvad ilmselt veel Rail Balticu vahendid Euroopa Ühendamise Rahastust, mis on ette nähtud energiaprojektide elluviimiseks. Nii et vahendeid vähemaks ei jää, küll aga võib tekkida ja ilmselt tekibki teatud Euroopa Liidu vahendite rakendamise probleem ja seetõttu neid Euroopa Liidu vahendeid hakkab olema vähem. Kuid me ju teame, et koos Euroopa Liidu vahenditega on Eesti investeeringute suhte poolest SKT-sse Euroopa Liidus esimeste hulgas või suisa esikohal. Kui investeeringutest võtta maha kõik Euroopa Liidu vahendid, ka siis oleks Eesti investeeringute poolest eeskujuks väga-väga paljudele teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele. See ei tulene meie erilisest investeerimislembusest, vaid elulistest vajadustest. Kui teistel riikidel on olnud võimalik teha investeeringuid järjepidevalt ja kvaliteetselt saja aasta jooksul või kauemgi, siis meie oleme tõsiselt investeerinud vaid viimased 20 aastat. Seetõttu on vajadus suuremate investeeringute järele meie riigis suurem kui Lääne-Euroopas. Ma ei kurdaks investeeringute vähesuse üle teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Igor Gräzin!

Austatud peaminister! Sellessamas kontrolliaruandes on päris mitmes kohas räägitud õuduslugusid, mis juhtuvad 50, 60 või 70 aasta pärast. Toon näiteks lause: "Prognooside kohaselt peab 2060. aastal ühte pensionäri üleval pidama ainult 1,3 töötajat." Ma küsin, kas see on hea või halb. 50 aastat tagasi olid Eestis maal petrooleumilambid, sõideti hobuvankriga, arvutati Felixi ja arvelauaga ning künti linttraktoriga. See oli 50 aastat tagasi. Riigikontroll rehkendab järgmise 50 aasta peale ette ja ütleb, et 1,3 töötajat ühe pensionäri ülalpidamiseks on vähe. Mis sa arvad, kas selliseid puškinlikke filosoofilis-luulelisi prognoose 50 aasta peale ette tohib üldse teha?

Kindlasti tohib teha. Kui prognoose teha, siis tuleb neid teha teatud eeldustest lähtudes. Ma usun, et sellise prognoosi eeldused on praegu teadaolev eeldatava eluea kasv, pensionile jäämise iga ja tööhõive määr. Iseküsimus on, kui täpselt me neid parameetreid oskame nii kauge aja peale ette näha. Jah, riigikontrolöri ülevaade heidab meile ette langetamata otsuseid pensioniea kohta, kuid mina väidan, et alles aastal 2009 me otsustasime tõsta pensioniiga 2026. aastaks 65. eluaastani. Siis oli meil päevakorral ka võimalus tõsta pensioniiga 2035. aastaks teadlaste ettepanekul 67. eluaastani, kuid jälle kord teadlaste ettepanekul me otsustasime langetada järgmised pensioniiga puudutavad otsused 2019. aastal, sest selle aja jooksul, kuni 2019. aastani, me saame märksa rohkem tõsikindlaid prognoose selle kohta, missugune on tööhõive ja oodatav eluiga 2035. aastal. Küsimus ei ole selles, et me poleks julgenud või tahtnud otsustada, vaid see otsus, mille me oleksime langetanud 2035. aasta kohta, oleks olnud emotsionaalne, vaistust lähtuv ja mitte niivõrd argumenteeritud. Ma olen päris veendunud, et 2019. aastal me saame langetada otsused argumenteeritult ja kaaluda eri mehhanisme, kas pensioniea tõstmist, individuaalseid pensioniskeeme või veel midagi muud.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd on meil võimalik vist ainult üks küsimus esitada. Palun, kolleeg Sven Mikser! Öelge, kellele küsimus on mõeldud.

Aitäh! Küsimus on härra peaministrile. Me teame, et seoses ametiautode maksustamise korra muudatuse tagasivõtmisega on tekkinud eelarve tulupoolele 24 miljoni euro suurune lünk. Täna on teie erakonnakaaslane, endine rahandusminister härra Sõerd pakkunud, et osa sellest, täpsemalt öeldes 5,1 miljonit, võiks kompenseerida Kreekale tehtava intressitagastuse edasilükkamise või ajatamise abil. Ma palun teie seisukohta selle ettepaneku kohta!

Aitäh! Mul ühemõttelist seisukohta selles küsimuses ei ole. Ma leian, et kui riigid on milleski kokku leppinud, siis kokkulepetest tuleb kinni pidada. Kuid selle kokkuleppe sisu on olnud ju selline, et liikmesriikide keskpangad saavad vahendeid seetõttu, et Euroopa Keskpank on teeninud väga suuri kasumeid Kreeka valitsuse võlakirjadelt, ja liikmesriikide keskpangad annavad need vahendid üle valitsustele, kes tagastavad kreeklaste arvel intressidena teenitud suure tulu Kreekale. Praegu on Eestis juhtunud niiviisi, et meie keskpank on küll kreeklaste pealt vahendeid saanud, tulu on hästi teenitud, aga meie keskpanga nõukogu on otsustanud valitsusele üle anda tavapärase 25% aastatulust ja seda ekstratulu, mis on saadud Kreeka võlakirjadelt, pole valitsusele üle antud. Mõneti on see panga ja Riigikogu või panga ja valitsuse vahelise mõõduvõtmise koht. Aga riik tervikuna peaks kokkuleppeid austama ja siiski selle ülikasumi, mis kreeklaste arvel teenitud on, neile tagastama.

Hästi lühike küsimus, palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Küsimus on härra peaministrile ja see on seotud tänase infotunni esimese küsimusega. 2009. aastal ütles välisminister Paet, et mida kiiremini me nimetame oma eurovoliniku, seda suurem on lootus saada tulevases komisjonis head positsiooni. Sellepärast proovin ma teid selle teemaga kuidagi tegelema sundida. Kas teie või teile teadaolevalt teie koalitsioonipartneri poole on oma kandidatuuri esitamiseks pöördunud näiteks president Toomas Hendrik Ilves?

Mulle teadaolevalt ei ole. Ma ei pea sellist spekulatsiooni ka kuidagimoodi loogiliseks. Neid kandidaate ei ole liikmesriikidel väga varases staadiumis ju mõtet esitada. Mõistlik aeg tekib siis, kui on juba olemas mingisugune visioon sellest, kes võiks Euroopa Komisjoni presidendina saada volitused Euroopa Komisjoni moodustamiseks. Nagu ma esimesele küsimusele vastates ütlesin, Euroopa Komisjoni president, kellele on antud volitused komisjon moodustada, võib liikmesriikide esitatud volinikukandidaate tagasi lükata. Teadmata seda isikut ja tema suhtumist ühte, teise, kolmandasse või kolmeteistkümnendasse kandidaati, oleks ilmselt kaunis ennatlik hakata igaks juhuks kandidaate esitama.

Suur tänu, härra peaminister! Suur tänu, kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, peaminister ja valitsusliikmed, küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.