Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu neljanda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei soovita.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 7. oktoobril algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 7. oktoobril algatatud väärteomenetluse seadustiku eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 7. oktoobril algatatud investeerimisfondide seaduse ja kogumispensionide seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 74 Riigikogu liiget, puudub 27.
Täpsustan ka päevakorda. Tänase esimese päevakorrapunkti juures, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütusevaru seaduse muutmise seaduse eelnõu 472 esimene lugemine, teeb majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi asemel eelnõu algataja nimel ettekande kaitseminister Urmas Reinsalu.
Ja veel on teatada, et tänase kolmanda päevakorrapunkti juures, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu 470 esimene lugemine, teeb sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna asemel juhtivkomisjoni nimel ettekande sotsiaalkomisjoni liige Maret Maripuu.
Nüüd läheme päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütusevaru seaduse muutmise seaduse eelnõu 472 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli kaitseminister Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Valitsus on esitanud parlamendile arutamiseks vedelkütusevaru seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on üks: viia Eestis kehtiv vedelkütusevaru seadus kooskõlla Euroopa Liidu direktiiviga 2009. aastast, millega kohustatakse liikmesriike säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid. Meil kehtiv vedelkütusevaru seadus on kooskõlas nõukogu direktiiviga 2006. aastast, kuid Euroopa Ülemkogu suuniste alusel on Euroopa Liit vastu võtnud uue direktiivi, mis peaks parandama euroliidu varustuskindlust nii liidus tervikuna kui liikmesriikides.
See eelnõu ei too kaasa lisakulusid riigieelarvele. Need riigid, kes ei ole Rahvusvahelise Energiaagentuuri liikmed, on iseenesest kohustatud selle direktiivi täies mahus üle võtma 31. detsembriks 2014. aastal. Eesti peab praegu läbirääkimisi, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri liikmeks saada. Seetõttu on otstarbekas viia meie riigi õigus venituseta 2009. aasta direktiiviga kooskõlla. Selle direktiivi implementeerimisega meie õigusesse muid küsimusi, mis on seotud vedelkütusevaru, muu hulgas varumakse haldusmenetluse teemaga, ei reguleerita. Valitsus on seisukohal, et selle eelnõu seaduseks saamisel teostub ainuüksi direktiivi ülevõtmine. Muud küsimused, mis vedelkütusevarusse sisuliselt puutuvad, tulevad lahendamisele teistes eelnõudes. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimus. Palun, Lembit Kaljuvee!

Hea minister, eile kahjuks komisjonis ...

Vabandust korraks! Saal on natukene liiga lärmakas, me ei kuule küsimust. Palun!

Eile komisjonis kahjuks minister kiirustas minema ja ma ei saanud seda küsimust talle esitada. Kuidas ikkagi on? 90 päeva asemel peab nüüd 60 päeva varu olema ja te ütlesite, et eelarvele see lisakulu ei too. Tegelikult peaks kulud vähenema, kui 90 päeva varu asemel on ainult 60 päeva varu. Kui suur see summa on? Kas te oskate öelda, palju me siis kokkuhoidu saame? Või on see lihtsalt teoreetiline hüpotees ja tegelikult varud ei vähene?

Valitsuse seisukoht, mis on väljendatud ka seletuskirjas, on, et seaduse rakendamine ei nõua täiendavaid riigieelarvelisi kulutusi, samuti ei prognoosita tulusid. Õige on, et direktiiv kohustab liikmesriiki hoidma varu pidevalt nii suure, et see vastab vähemalt 90 päeva varudele keskmise päevase puhasimpordi alusel või vähemalt 61 päeva varudele keskmise päevase sisetarbimise alusel, olenevalt sellest, kumb kogus on suurem. See metoodika on ära toodud direktiivi lisades. Sellest lähtuvalt on valitsus seisukohal, et täiendavaid tulusid ega kulusid juurde ei tule.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud ettekandja! See varu võib olla teise liikmesriigi kontrolli all kuskil tema territooriumil, nagu ma aru saan. Kas on ka selliseid pretsedente, et mingit liiki varu pole mitte Eesti territooriumil, vaid väljaspool meie riiki?

Vedelkütusevaru tsentraalse hoidmise haldamisega tegeleb Eesti Vedelkütusevaru Agentuur, kes tegutseb aktsiaseltsina. Kogu selle agentuuri tegevus lähtub euroliidu 2006. aasta direktiivi alusel vastu võetud vedelkütusevaru seadusest. Nende konkreetsete tootekategooriate kohta, mida peab varuna hoidma, ja selle kohta, kus neid varusid säilitatakse, saab eelnõu menetluse käigus anda täpsemaid seletusi, kaasates vedelkütusevaru agentuuri töötajaid.

Suur tänu! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Mul oli üsna konkreetne küsimus. Kui te ei oska sellele vastata, siis võiksite öelda, et loovutate selle au komisjoni esindajale, milleks siin ette lugeda mingeid pealkirju. Kas Eestil on praegu olemas mingi strateegiline varu mõne teise liikmesriigi territooriumil või ei ole? See on lihtne küsimus ja vastus võiks ka lihtne olla.

Nendele küsimustele, mis puudutasid varude asumist teistes liikmesriikides, ma vastasin väga lühidalt: selgitusi varude praeguse olemi kohta suudavad arutelu käigus anda vedelkütusevaru agentuuri esindajad.

Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Siin lipsas läbi sõna "biokütus". Kui palju on biokütust vaja varuda, et oleks selle seadusega kooskõlas?

Kohustuslike koguste arvutamise metoodika on kirjas direktiivis. Mis puutub asjaomastesse mahtudesse, sellesse, kui suured varud on vaja tagada 2009. aasta direktiivi järgi, siis ütleks nõnda, et eelnõu järgi võetakse varude rehkendamisel arvesse kogu kütusekogus, olenemata sellest, kas see sisaldab ka näiteks standardiga lubatud 7% biokütust. Kütust, mis on 100% puhas biokütus ning mida ei ole kavas kasutada transpordis, arvesse ei võeta. See on sätestatud §-s 3.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, minister Urmas Reinsalu! Kaasettekandeks palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Olga Sõtniku!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! See seaduseelnõu oli majanduskomisjonis arutusel eile ehk 8. oktoobril. Seda tutvustasid majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, ministeeriumi energeetika osakonna ekspert Rein Vaks ja AS-i Eesti Vedelkütusevaru Agentuur juhatuse liige Priit Enok. Kutsutud külalised andsid ülevaate eelnõust ja selgitasid, miks on see vajalik. Üldiselt komisjoni liikmetel erilisi küsimusi ei olnud. Komisjon otsustas konsensusega teha ettepaneku esimene lugemine tänasel istungil lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 14. oktoober 2013 kell 17. Aitäh!

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Austatud ettekandja! Minister jäi pisut hätta ühele küsimusele vastamisega. Ennevanasti oli osa meie kütusevarust Rootsi hoidlates. Kas praegu on olukord samasugune või kas komisjoni liikmetel on täpsemalt teada, kus seda varu hoitakse?

Seda me komisjoni istungil ei arutanud, küll aga arutasime töörühmas, kui eelnõu ette valmistasime. Tõepoolest, osa meie varust asub väljaspool Eestit: seda hoitakse Rootsis, Taanis ja ka Soomes, kui ma ei eksi. Üldiselt seis, kus meie varud asuvad, muutub pidevalt, sest kogu aeg tehakse uusi hankeid. See info on olemas Eesti Vedelkütusevaru Agentuuri koduleheküljel, sealt saab täpsemalt teada, mis kus asub.

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Lihtsalt tehniline täpsustus. Te tegite eile komisjonis otsuse. Kas te tegite eile ka otsuse suunata see eelnõu esimesele lugemisele täna, aga juba üleeile sattus see punkt nädala päevakavva?

Tänan küsimuse eest! See otsus oli tehtud juba eelmisel nädalal.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh Olga Sõtnikule! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 472 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu 472 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoobri kell 17.

Meie teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 465 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille põhieesmärk on luua õiguslik alus, et teha senisest paremaid tervisepoliitika juhtimiseks vajaminevaid ülevaateid, analüüse ja tervisestatistikat. Selleks soovime kasutusele võtta tervise infosüsteemis olevad andmed. Samuti aitaks see seadus senisest paremini täita rahvusvaheliselt võetud kohustusi andmete esitamisel. Tervise infosüsteemi loomisel nähti ette, et sealseid andmeid kasutatakse muu hulgas ka tervishoiu juhtimiseks, kuid praktikas on see alles üks esimesi samme selles suunas.
Eelnõuga antakse Sotsiaalministeeriumi terviseinfo ja analüüsi osakonna ametnikele ning Tervise Arengu Instituudi tervisestatistika osakonna tervisestatistikat tegevatele töötajatele juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele. Nendele antavate andmete hulgas ei ole isikute nimesid, isikukoode ega sünniaegasid, see info automaatselt kodeeritakse. Nii ministeeriumi ametnikud kui ka Tervise Arengu Instituudi töötajad näevad vaid isikukoodile vastavat juhuarvu ning isiku vanust vastaval ajahetkel. Eesti E-tervise Sihtasutusel, kes on tervise infosüsteemi volitatud töötleja, on ainsana ligipääs isikute kodeerimistabelile. Ligipääs kodeerimistabelile registreeritakse ja sinna pääseb turvajuhi loa alusel ning ainult konkreetsete probleemide lahendamiseks. Samuti rakendatakse Sotsiaalministeeriumi ja TAI töökohtadel andmete kaitseks vajalikke turbe- ja konfidentsiaalsuse nõudeid.
Kui eelnõus pakutavad muudatused ellu viiakse, muutub meie tervisestatistika kvaliteetsemaks, andmete kogumine hakkab olema kiirem, detailsem ja paindlikum ning suureneb pakutavate näitajate hulk. Samuti saab Eesti täita rahvusvaheliste organisatsioonide ees võetud kohustusi andmete esitamisel. Kaugemas tulevikus väheneb tervishoiuteenuste osutajate halduskoormus, kuna välditakse riigipoolset andmete topeltkogumist. Palun seda eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palju tänu, minister Taavi Rõivas! Kaasettekandjaks palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu oma istungil 16. septembril. Istungil osalesid Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik Kersti Berendsen-Koržets ning terviseinfo ja analüüsi osakonna vanemanalüütik Kristina Köhler. Eelnõu tutvustas Kersti Berendsen-Koržets.
Minister juba andis väga hea ülevaate eelnõust ning seda ma ei korda, vaid mõne sõnaga küsimustest, mis komisjonis tõusetusid. Seaduse jõustumise ajaks on pakutud 1. jaanuar 2014. Tunti huvi, kas see on ka IT-lahenduste seisukohalt realistlik aeg ja mis on see motiiv, et tervishoiuteenuse osutajad hakkaksid andmeid uues infosüsteemis edastama. Ministeeriumi esindaja selgitas, et plaanis on hakata järk-järgult loobuma mitmesugustest sotsiaalministri tervisestatistika määruse alusel esitatavatest aruannetest. Kui teenuse osutajad esitavad andmeid tervise infosüsteemis, siis me ei nõua enam ministri määruse alusel andmete andmist ning see vähendab tervishoiuteenuste osutajate halduskoormust.
Tõusetus ka küsimus, kui turvaline uus infosüsteem on. Ministeeriumi esindaja selgitas, et isikuandmete konfidentsiaalsuse nõuete tagamiseks on Sotsiaalministeeriumi terviseinfo ja analüüsi osakonna ametnikel ametijuhendis nõue hoida teenistusülesannete täitmisega seoses teatavaks saanud isikuandmete ning juurdepääsupiiranguga teabe kohta käivat informatsiooni konfidentsiaalsena. Samasugune nõue on Tervise Arengu Instituudi tervisestatistika osakonna töötajate töölepingutes. Samuti on oluline, millised inimesed on valitud seda tööd tegema.  
Komisjon tegi järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 9. oktoobriks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatud kümme tööpäeva ning määrata ettekandjaks Maret Maripuu. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teie küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Kui tegemist on andmetega, mida on vaja tervishoiuteenuste paremaks korraldamiseks, siis on arusaadav üks või teine või kolmas punkt siin § 59³ lõikes 5¹, aga andmed patsiendi isiku kohta – kas need tõesti peavad seal olema? Me iga aasta kuuleme, kuidas imbuvad isikuandmed välja kord politseist, kord kuskilt ministeeriumist ja alati on see väga ebameeldiv. Kas seda arutati, kas ikka kõike, mis siin loetelus on, on vaja töötlemiseks anda?

Komisjon seda otseselt ei arutanud, aga andmetöötlusse minevaid andmeid ei ole võimalik n-ö isikuti tuvastada. Küll aga on oluline, kui vana on inimene, tema pikkus jms. See on analüüside seisukohalt vajalik.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Maret Maripuu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 465 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu 465 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 23. oktoobri kell 17.15.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu 470 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 470. Järgmise aasta jaanuaris on vanemahüvitis Eestis kehtinud täpselt kümme aastat. Ma usun, et te nõustute minuga, kui ma ütlen, et see hüvitis on toiminud väga hästi. See on algusest peale suurendanud noorte perede kindlustunnet sel ajal, mil peredel kindlustunnet kõige rohkem vaja on, ehk siis, kui vanemad väikese lapsega kodus olles töölt eemal viibivad.
Niisama kaua, kui on Eestis kehtinud vanemahüvitis, on kehtinud ka põhimõte, et isa või ema võib lapse tõttu kas osa- või täisajaga kodus olles selle kõrvalt tööd teha. Me teame, et on lisandunud kõikvõimalikke paindlikke töövorme ja teatud ametikohtadel on võimalik töötada ka kodust lahkumata. Sellisel puhul rakendub üks valem, mis alguses töötas väga hästi, aga kuna kümne aastaga on summad kiiresti kasvanud, ei ole ta enam andnud selliseid tulemusi, mis oleksid kõikidel juhtudel loogilised. Nimelt on juhtunud ka seda (mitte küll väga sageli, aga siiski 77 juhul), et kui lapsevanem tööle läks, siis vähendati vanemahüvitise summat sedavõrd palju, et töötasu ja vanemahüvitis kokku olid väiksemad kui tööleminekueelne vanemahüvitis. Ma usun, et te mõistate, et tegemist ei ole mõistliku olukorraga. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler, kelle hinnangul on selline olukord põhiseadusvastane.
Valitsuse hinnangul ei ole loogiline ka see olukord, kus inimene läheb lapsega kodusoleku kõrvalt kas või väga väikese koormusega tööle, aga ei teeni selle eest mitte ühtegi eurot juurde. Õigemini, palka ta küll teenib, aga tema hüvitist vähendatakse kogu juurdeteenitud palga ulatuses. Ka selliseid olukordi on praktikas tekkinud, mitte ka väga palju, aga iga selline juhtum väärib tähelepanu.
Seetõttu oleme valmis saanud uue valemi. Selle seadusmuudatusega, mida ma palun teil toetada, tagatakse vanemahüvitise saajatele töötamise korral alati suurem kogusissetulek kui vanemahüvitis ehk vanemahüvitis ja tulu kokku on alati suurem summa kui lihtsalt vanemahüvitis. Samas tuleb muidugi arvestada, et kui inimene töötab ja on samal ajal lapsega kodus, siis sajaprotsendilist hüvitist saab ta ainult üksikutel juhtudel, siis, kui ta teenib alla riigi alampalga.
Eelnõuga ei muudeta olulisel määral vanemahüvitise maksmise ega määramise põhimõtteid. Ma toon välja mõne põhilise asja, mida selle seadusmuudatusega pakutakse. Uus valem toetab kõige rohkem sellist varianti, kui pere soovib oma elu korraldada nii, et vanemahüvitise saamise ajal käib ka hüvitist saav vanem osaajaga tööl. Teiseks, kehtiv vanemahüvitise valem, nagu ma ütlesin, ei ole mitte ainult põhiseadusega teatud väikeses aspektis vastuolus, vaid ta on ka väga ebaühtlane. Ta võib anda tulemuse, kus hüvitise saaja kogusissetulek töötasu saamise korral teatud juhtudel kas väheneb või ei suurene üldse, kuigi inimene on vahepeal tööl käinud või kodus tööd teinud. Muudatused tagavad, et vanemahüvitise saajal säilib alati vähemalt hüvitise määra suurune vanemahüvitis. Hüvitise määr on teadupärast see alampiir, mis on tagatud kõigile vanemahüvitise saajatele, ka neile, kes enne lapsega koju jäämist tööl ei käinud. Tüüpiline näide on tudengid, aga ka koduperenaised, kellel enne ei olnud sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut. See hüvitise määr on eelmise aasta töötasu alammäär ehk järgmise aasta algusest on vanemahüvitise määr 320 eurot.
Kui pereliige, olgu ta siis ema või isa, läheb vanemahüvitise saamise ajal tööle, siis uue valemi järgi ei saa vanemahüvitist vähendada alla hüvitise määra. See puudutab otseselt näiteks neid, kes olid enne lapse saamist tudengid. Samuti ei tohi hüvitis väheneda rohkem kui poole määratud hüvitise võrra. Näiteks jääb alla kahekordse määra suuruse hüvitise korral minimaalseks vähendatud hüvitiseks hüvitise määr. Kehtiva regulatsiooni kohaselt vanemahüvitist ei maksta, kui vanem teenib hüvitisega samal ajal enam kui viiekordset hüvitise määra ehk rohkem kui 1450 eurot kuus. Ka see toob valemisse väga tugeva jõnksu. Uus korraldus kaotab ka selle piiri ära ja kehtima jääb põhimõte, et vanemahüvitist ei vähendata, kui tulu saadakse hüvitise määra ulatuses ehk kuni 320 eurot kuus. See on mõeldav näiteks sellisel puhul, kui töötatakse tõesti väga väikese koormusega. Samuti jääb tulu alla hüvitise määra kuus nendel vanematel – see on täiesti praktiline kaasus –, kes kirjutavad võib-olla mõne artikli ja saavad selle eest honorari, mis on sotsiaalmaksuga maksustatav. Ma usun, et olete nõus, et sellisel puhul ei peaks selle ema või isa vanemahüvitist vähendama.
Võrreldes kehtiva seadusega suurenevad riigieelarve kulutused vanemahüvitisele hinnanguliselt 299 000 euro võrra aastas, see summa moodustab ligikaudu 0,19% vanemahüvitise kuludest. Loomulikult kaetakse need vanemahüvitise eelarvest. Sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise soodustamine avaldab mõju ka riigieelarve tuludele, sest laekub rohkem tulu- ja sotsiaalmaksu. Seadus on planeeritud jõustuma järgmise aasta 1. jaanuarist. See tagab ka selle, et meil on võimalik IT-lahendused õigel ajal valmis saada. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu 470 s.a 19. septembril ja 7. oktoobril. Ülevaate vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõust tegi sotsiaalminister Taavi Rõivas. Nagu ta siin mainis, on seaduseelnõu eesmärk lahendada vanemahüvitise ümberarvutamisel tekkinud probleeme, kui hüvitise saaja saab samal ajal töist tulu. Eelnõuga kaotatakse töötasu ülempiir, mille saamisest alates vanemahüvitist ei maksta. Vanemahüvitise saajale säilib alati vähemalt hüvitise määra suurune vanemahüvitis.
Komisjoni liikmetele andis selgitusi ja vastas küsimustele Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja toetuste poliitika juht Katre Pall. Komisjonis arutleti selle üle, kas vanemahüvitist ei peaks rakendama paindlikult, kuid leiti, et selle teema juurde tullakse tagasi siis, kui hakatakse arutama sotsiaaldemokraatide eelnõu, mille nad selle teema kohta esitanud on.
Komisjon tegi järgmised otsused: saata eelnõu täiskogu päevakorda 9. oktoobriks (otsus tehti konsensusega), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu 1, ka erapooletuks jäi 1) ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. oktoober kell 17.15 (otsus tehti konsensusega). Esialgu otsustati määrata komisjoni kaasettekandjaks komisjoni esimees Margus Tsahkna, kuid see otsus vaadati 7. oktoobril üle ja konsensusega otsustati määrata kaasettekandjaks Maret Maripuu. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 470 esimene lugemine tuleks lõpetada.
Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 470 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 23. oktoobri kell 17.15.

Meie tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud vandetõlgi seaduse eelnõu 460 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nagu ikka, on ka praegu tegemist väga hea eelnõuga, mis väärib kindlasti Riigikogu toetust. Vabariigi Valitsus on toonud teie ette eelnõu, millega soovime korrastada vandetõlgi kutsetegevust puudutavaid sätteid ning luua selge ja ajakohase regulatsiooni. Eelnõu eesmärk on tagada kvaliteetne ja usaldusväärne dokumentide tõlkimise teenus Eestis ning aidata kaasa Eesti dokumentide probleemideta tunnustamisele välisriikides.
Lubage mul peatuda eelnõus pakutud olulisematel muudatustel. Eelnõu kaotab vandetõlgi õigusliku seisundi ebaselguse ja määratleb vandetõlgi avalik-õigusliku ameti kandja asemel vaba elukutse esindajana, nagu seda on kohtutäiturid, notarid või advokaadid. Eelnõu kohaselt on vandetõlk isik, kes osutab kutsetegevusena dokumentide tõlkimise teenust ja seaduses sätestatud juhtudel täidab muid tõlkimisega seotud ülesandeid. Samuti muudetakse eelnõuga oluliselt vandetõlgi tasu ja vastutuse põhimõtteid ning kaotatakse vandetõlgi tegutsemisvormi piirangud. Eelnõu asendab vandetõlgi tasu tõlke õigsuse kinnitamise eest kokkuleppelise tasuga. Kuna tasu hakatakse maksma teenuse eest, siis saab vandetõlk nagu ka teised ettevõtjad valida edaspidi teenuse osutamiseks sobivaima tegutsemisvormi. Riigivastutuse seadusel põhinev vastutus asendatakse eraõigusliku vastutusega.
Lisaks eelnevale täpsustatakse eelnõuga vandetõlgi eksamit, atesteerimist ja järelevalvet puudutavaid sätteid ning vandetõlgi kutse andmise, kutsetegevuse peatamise ja kutse äravõtmise aluseid. Samuti luuakse regulatsioon, et välisriigis vandetõlgi kutse omandanud isikutel oleks Eestis võimalik välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse alusel vandetõlgina tegutseda. Uuendatakse tõlgete kinnitamise süsteemi. Kehtiva seaduse järgi peavad vandetõlgid ka iseenda tõlke õigsust kinnitama. Eelnõu kohaselt see nõue kaotatakse ja enda tehtud tõlkega tagab vandetõlk ka tõlke õigsuse. Muudatus seisneb seega uues vormistamise korras ja mõiste "vandetõlgi kinnitatud tõlge" asendamises mõistega "vandetõlgi tõlge". Lisaks äsja mainitud muudatustele kaotatakse eelnõuga tõlgete kinnitamine notari poolt ehk kaob tõlkija allkirja õigsuse kinnitamine ja tõlke õigsuse kinnitamine ametiteenuse vormis. Kõiki dokumente, mille tõlge peab välisriigi või Eesti õigusakti kohaselt olema ametlik või kinnitatud, tõlgivad Eestis edaspidi üksnes vandetõlgid. Isikule jääb võimalus lasta oma dokumendid tõlkida ka välisriigis vastava pädevusega ametiisikul.
Vabariigi Valitsus toetab kindlasti õiguskomisjoni ettepanekuid eelnõu edasise menetlemise kohta, et eelnõu esimene lugemine lõpetataks ja eelnõu lõpuks seadusena vastu võetaks. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Valeri Korb, teie küsimus!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Huvi pärast küsin, kui paljud inimesed võivad ennast vandetõlgiks nimetada.

Aitäh! Eestis ei saa keegi ise ennast vandetõlgiks nimetada, vandetõlgid nimetab ametisse justiitsminister. Ma kohe vaatan, kas me kirjutasime ka vandetõlkide arvu seletuskirja. Seletuskirjas seda vist ei ole, aga meil on praegu 30 vandetõlki, kes seda teenust pakuvad. See peaks olema täiesti piisav. Aastas teevad vandetõlgid umbes 10 000 tõlget.

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Sellest küll täna veidi juttu oli, aga ma siiski küsin. Praegu on olemas kehtiv vandetõlgi seadus. Millised on eelnõu ja kehtiva seaduse olulised erinevused ning mis muutub eelnõu tõttu sellel isikul, kes näiteks vandetõlgiteenust tellima peaks?

Aitäh! Seda saab kindlasti stenogrammist üle lugeda, aga ma püüan selle kokku võtta. Esiteks, vandetõlk on edaspidi samasugune vaba elukutse esindaja, nagu on notarid, advokaadid või kohtutäiturid. Teiseks, inimestele on kindlasti oluline, et enam ei pea käima notari juures tõlget topelt kinnitamas. Kui vandetõlk on ühe tõlke teinud ja kirjutanud sinna peale, et see on vandetõlgi tõlge, siis n-ö lisakinnitust pole enam vaja. Inimesel läheb elu selgemaks ja lihtsamaks.

Palun, Väino Linde, teine küsimus!

Aitäh! Kui ma juba sõna sain, siis küsin veel. Eelnõu seletuskirja leheküljel 2 on punkt 1.3 "Märkused": "Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus." Ma saan aru, et see tähendab seda, et kui näiteks 7 Riigikogu liiget on poolt, 5 vastu ja ülejäänud erapooletud, siis see eelnõu võiks olla seadusena vastu võetud. Aga kui ma vaatan eelnõu ennast, siis näiteks leheküljel 8 on § 33 "Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine" ja § 39 "Kohtute seaduse muutmine". Senine arusaam on selline, et kui mingi eelnõu muudab ka mõne kohtumenetluse seaduse sätteid, siis nõuab selle eelnõu seadusena vastuvõtmine märksa enam hääli kui poolthäälteenamus, see peaks nõudma kvalifitseeritud häälteenamust. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Aitäh väga asjakohase küsimuse eest! Ma usun, et me peame selle komisjonis üle vaatama. Me oleme küll praegu aru saanud nii, et nende muudatuste tegemiseks piisab poolthäälteenamusest, aga kui on vaja koosseisu häälteenamust, siis kindlasti vaadatakse komisjonis see väike detail üle.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Kalle Jentsi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 23. septembril. Komisjoni koosolekul osalesid justiitsminister Hanno Pevkur ja tema nõunikud ning muidugi õiguskomisjoni liikmed. Minister selgitas arusaadavalt, nagu ta tegi ka täna siin suures saalis, selle eelnõu kõige olulisemaid põhimõtteid. Diskussiooni tulemusel tegi komisjon konsensuslikult järgmised otsused: saata eelnõu täiskogu päevakorda 9. oktoobriks ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. oktoober kell 17.15.
Komisjon ei olnud nii tähelepanelik nagu kolleeg Väino Linde põhiseaduskomisjonist. Me saame selle informatsiooni põhjal esimese ja teise lugemise vahel kindlasti üle vaadata, missugune häälteenamus selle eelnõu seadusena vastuvõtmisel peab olema. Nii et aitäh kolleegile!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 460 esimene lugemine tuleks lõpetada.
Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 460 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 23. oktoobri kell 17.15.

Me läheme tänase viienda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 468 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kahe järgmise eelnõuga muudame karistusseadustikku. Eelnõu 468 on kindlasti väga hea eelnõu, sest see aitab meil praegusega võrreldes tõhusamalt kuritegevusega võidelda.
Alustan eelnõu eesmärkidest. Eelnõul on kolm eesmärki. Esiteks teeme ettepaneku muuta karistusseadustiku laiendatud konfiskeerimise kohaldamist puudutavaid sätteid, teiseks soovime laiendada võimalust kohaldada vangistuse asemel sõltuvusravi ja kolmandaks on meie soov täpsustada karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise regulatsiooni. Nüüd räägin nendest kolmest põhimõttest täpsemalt.
Laiendatud konfiskeerimise regulatsioon on Eestis kehtinud kuus aastat ning selle aja jooksul on tekkinud mõned praktilised probleemid. Praktikutega arutades ongi tekkinud ettepanek leevendada laiendatud konfiskeerimise kohaldamise eeldusi, et need oleksid vastavuses vajadustega. Esiteks ei ole rakendunud laiendatud konfiskeerimise regulatsioon, mille eeltingimuseks on seatud kolmeaastase vangistuse mõistmise nõue. See on laiendatud konfiskeerimise kohaldamise eeldusena liiga range. Teiseks on probleeme kolmanda isiku omandisse antud vara konfiskeerimisega, kuna kolmandalt isikult vara konfiskeerimiseks ettenähtud aeg on praktikas liiga lühikeseks osutunud. Seetõttu ongi ettepanek kohaldada edaspidi laiendatud konfiskeerimist ka juhul, kui isikule on laiendatud konfiskeerimist võimaldavasse n-ö kuritegude kataloogi kuuluvas kuriteos süüdimõistmise korral mõistetud vähemalt üheaastane vangistus senise üle kolmeaastase vangistuse asemel. See puudutab eelkõige organiseeritud kuritegevust, näiteks narko- ja inimkaubandust, samuti riigivastaseid, ameti- või majandusalaseid kuritegusid. See omakorda peaks kaasa tooma kriminaaltulu laialdasema konfiskeerimise ja raskendama ebaseadusliku päritoluga raha legaliseerimist. Muudatused peaksid andma õigusrikkujatele väga selge signaali, et kuritegude toimepanemise abil rikastumist ei aktsepteerita. Ebaseaduslikult saadud vara kantimine lähedastele peaks muutuma senisest raskemaks ja keerulisem peaks olema ka ebaseadusliku päritoluga vara legaliseerida seadusliku ja ebaseadusliku vara segamise teel.
Seaduse teine eesmärk on efektiivistada narkomaania sõltuvusravi regulatsiooni. Võimalus asendada vangistus narkomaania sõltuvusraviga on Eesti õiguskorras kehtinud kaks aastat. Selle aja jooksul on selgunud, et sõltuvusravi eeltingimused on liiga jäigad ja seetõttu ei ole olnud paljudel juhtudel võimalik sõltuvusravi reaalselt kohaldada. Edaspidi on ettepaneku kohaselt narkomaania sõltuvusravi kohaldamise eeltingimus see, et isikut ei ole varem vangistusega karistatud.
Seaduse kolmas eesmärk on täpsustada karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise regulatsiooni. Eelnõuga antakse kohtule suurem diskretsioonivabadus karistusjärgse käitumiskontrolli rakendamise otsustamisel. Kuna karistusjärgne käitumiskontroll kujutab endast mitme olulise põhiõiguse riivet, tuleb riigil tagada, et seda meetodit ei kohaldataks kergekäeliselt.
Lisaks ütlen, et kriminaalmenetluse seadustiku muutmisega võimaldatakse konfiskeerimise, konfiskeerimise asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks kasutada vara arestimise kõrval ka muid hagi tagamise abinõusid.
Kolme üldisemat eesmärki lahti seletades tuleks kavandatavad muudatused täpsemalt üle käia. Püüan seda teha.
Esiteks, nagu ma ütlesin, leevendatakse laiendatud konfiskeerimise kohaldamise eeldusi. Kui kehtiva õiguse kohaselt on laiendatud konfiskeerimist võimalik kohaldada ainult juhul, kui isikule on karistusena mõistetud rohkem kui kolmeaastane vangistus, siis edaspidi piisaks vähemalt üheaastase vangistuse mõistmisest.
Teine muudatus puudutas segapäritoluga vara konfiskeerimist. Kehtiva õiguse kohaselt ei konfiskeerita vara, kui isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite abil. Tulevikus ei räägitaks enam omandamise faktist, vaid vara eest tasumisest. Vara ei konfiskeeritaks, kui isik tõendab, et ta on selle eest tasunud täielikult või olulises osas õiguspäraselt saadud vahenditega.
Kolmas muudatus võimaldab kohaldada laiendatud konfiskeerimist ka juriidilise isiku varale. Kehtiva õiguse kohaselt saab juriidiliselt isikult konfiskeerida otseselt kuriteoga saadud vara või kolmandale isikule kuuluv vara.
Neljanda muudatusega seotakse kolmandalt isikult konfiskeerimise ajalised piirid loogiliselt kuritegude aegumise tähtaegadega. Ajaline raamistik sõltub sellest, millise raskusastmega kuriteo menetlemisel laiendatud konfiskeerimist kohaldatakse. Nii ei saaks edaspidi kohaldada laiendatud konfiskeerimist kolmanda isiku varale, mis on omandatud varem kui kümme aastat enne esimese astme kuriteo toimepanemist. Teise astme kuriteo puhul jääb tähtaeg endiselt viie aasta peale.
Viienda muudatusega suurendatakse kohtu otsustuspädevust. See tähendab, et kohus saab igal konkreetsel juhul otsustada, kas laiendatud konfiskeerimist kohaldada või mitte. Seejuures peab kohus hindama asjaolusid, mis annavad alust arvata, et isiku tegelik elatustase või elustandard ei ole vastavuses tema legaalsete sissetulekutega, või on toimepandud kuriteo või varasemate kuritegude olemus selline, mis võimaldab saada varalist kasu. Seega peab kohus konkreetsel juhul esinevatest asjaoludest lähtuvalt ise hindama, kas esineb vajadus kohaldada laiendatud konfiskeerimist või mitte. Samas on ka edaspidi iga juhtumi puhul kohustuslik konfiskeerida otseselt kuriteo abil saadud vara.
Kuuendana toon esile, et edaspidi saab sõltumata varasemast karistusest narkomaania sõltuvusravi kohaldada kõigile kuuekuulise kuni kaheaastase vangistusega karistatud süüdimõistetuile, kes on toime pannud kuriteo narkomaania tõttu ja vajaksid narkomaaniaravi. Muudatus võimaldab sõltuvusravi rakendada tunduvalt laiemalt, mis omakorda aitab loodetavasti kaasa sõltuvusprobleemidega kurjategijate ümberkasvamisele ning kuritegevuse vähenemisele. Senine praktika on näidanud, et valdav osa kuriteo toimepanemise eest kohtu all olnud ning sõltuvusravi vajavateks kvalifitseerunud uimastisõltlastest pole soovinud vangistust asendada sõltuvusraviga. Seda eeskätt põhjusel, et süüdimõistetud ei ole niisuguses faasis veel olnud sõltuvusraviks motiveeritud ja ka tegelik vanglakogemus on neil puudunud.
Seitsmendana toon välja karistusjärgset käitumiskontrolli puudutava muudatuse. Edaspidi on seaduses sõnaselgelt öeldud, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on kohtuniku diskretsiooniotsus. Samuti on kohtunikul seaduse järgi kohustus hinnata tagajärgi, mida toob süüdimõistetule kaasa karistuse järel käitumiskontrolli kohaldamine.
Viimase olulise muudatusena toon esile, et kriminaalmenetluse seadustikku muudetakse selliselt, et vara arestimise kõrval oleks võimalik kohaldada teisi hagi tagamise vahendeid. Igasugune põhiõiguste piirang peab olema proportsionaalne. Seetõttu ei ole vara arestimine alati kõige sobivam meede, sageli piisaks leebemate meetmete kohaldamisest, näiteks kohtuliku hüpoteegi seadmisest.
Seega olen peamisi muudatusi teile tutvustanud. Valitsuse esindajana toetan õiguskomisjoni otsust eelnõu esimene lugemine lõpetada ja eelnõu menetlemisega edasi liikuda. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Õiguskomisjon arutas seda valitsuse esitatud eelnõu esmaspäeval, 23. septembril. Õiguskomisjoni koosolekust võtsid osa Kalle Laanet, Andres Anvelt alates kella 11.12-st, Margus Hanson, kes asendas Igor Gräzinit, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa, Siim Kabrits ja Valdo Randpere ning nõunikud Linnar Liivamägi ja Raini Laide. Kutsututena osalesid justiitsminister Hanno Pevkur, ministri nõunik Kätlin Ots, õigusloome ja arenduse talituse nõunik Angelika Sarapuu, järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõunik Liisi Pars, ministri nõunik Madis Timpson ning eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus ja sama talituse nõunik Vaike Murumets.
Minister tutvustas meile seaduseelnõu põhjalikult. Eelnõu peaks minu ja teiste komisjoni liikmete arvates aitama kaasa võitlusele kuritegevuse vastu, eriti just organiseeritud kuritegevuse vastu. Samuti on tal teatud ennetav mõju, sest meetmed, mis on siin sisse toodud, panevad kindlasti inimesi mõtlema, kas minna kuritegelikule teele või mitte.
Komisjon otsustas saata eelnõu tänaseks täiskogu päevakorda (poolt oli 8 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud). Meil on ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt oli 8 komisoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud) ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. oktoober 2013 kell 17.15 (poolt oli 8 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud). Viimasena otsustati määrata ettekandjaks Kalle Laanet (otsus oli konsensuslik). Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 468 esimene lugemine tuleks lõpetada.
Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 468 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 23. oktoobri kell 17.15.

Meie tänane kuues ja viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 469 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tegemist on küll ühe direktiivi ülevõtmisega, aga kindlasti on see eelnõu juba debatti tekitanud ja tekitab edaspidigi. Kõigepealt lubage teile ette kanda eelnõu üldine eesmärk. Kui proovida seda hästi lühidalt teha, siis võib öelda, et eelnõu eesmärk on tulemuslikumalt tõkestada laste vastu suunatud seksuaalkuritegude toimepanemist ning juurdepääsu lastepornole. Eelnõu peab lapsi paremini kaitsma seksuaalse väärkohtlemise eest ning aitama sedasi tagada nende heaolu ja tervist, suurendades riigi sisejulgeolekut ja isikute turvalisust. Vormilise poole pealt, nagu ma ütlesin, viiakse Eesti seadused selle eelnõuga kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja millega asendatakse nõukogu üks varasem raamotsus. Direktiiv kehtestab laste seksuaalse väärkohtlemise kuriteokoosseisude ja karistuste miinimumnõuded ning sätted selliste kuritegude tõkestamiseks ja ohvrite kaitseks.
Järgnevalt peatun peamistel muudatustel, mis selle eelnõuga kaasnevad. Esiteks, eelnõuga laiendatakse perekondliku sõltuvuse kui raskendava asjaolu mõistet selliselt, et perekondlik sõltuvus võib tähendada ka lihtsalt kooselamist ilma majanduslikku toetust või ülalpidamist pakkumata. Näiteks, lapse vanemad on lahutatud ja lapse ema elab koos uue elukaaslasega, kes kuritarvitab last seksuaalselt. Eelnõu lubab sellises olukorras ohvriga ühise elamispinna jagamise lugeda raskendavaks asjaoluks ning mõista sellest tulenevalt rangema karistuse.
Teiseks, eelnõuga ühendatakse karistusseadustiku §-d 141 ja 142 (§ 141 käsitleb vägistamist ja § 142 inimese tahte vastaselt tema kaasamist sugulise kire rahuldamisele suguühtest erineval viisil). Kehtiv seadus teeb vahet kahel asjal: inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine ning inimese tahte vastaselt tema kaasamine sugulise kire rahuldamisele suguühtest erineval viisil. Selline vahetegu ei ole aga põhjendatud. Mõlemal juhul on tegemist isiku sugulise vabaduse jõhkra rikkumisega. Eelnõu kohaselt olekski vägistamine nii inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga vägivaldne tegu. Seega, kehtiv vägistamise termin muutub laiemaks. Ühendsäte hõlmab kõiki selliseid tegusid, ka neid, mida varem käsitleti §-des 141 ja 142.
Kolmandaks, samamoodi on ettepanek ühendada § 143, mis käsitleb suguühtele sundimist, ja § 143¹, mis käsitleb sugulise kire rahuldamisele sundimist. Täisealise isiku poolt alaealise suhtes toimepandud tegevus, mis on praegu sätestatud kvalifitseeriva koosseisuna ehk § 143 lõike 2 punktis 1 ja § 143¹ lõike 2 punktis 1, on jäetud kvalifitseerivate asjaolude hulgast välja ning on sätestatud eraldi koosseis uue koosseisuna §-s 143² "Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades", kuna laste seksuaalse väärkohtlemise vastane direktiiv nõuab kõnealuse teo puhul täiendavate koosseisuelementide kaetust. Näiteks peab lisaks sõltuvusseisundi ärakasutamisele olema karistatav ka saavutatud mõjuvõimu või usalduse ärakasutamine. Eelnõu kohaselt karistatakse täisealise isiku poolt noorema kui 18-aastase isikuga suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo eest, kasutades ära kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitades saavutatud mõjuvõimu või usaldust, kahe- kuni kaheksa-aastase vangistusega. Kui tegu on korduvusega, karistatakse sama teo eest kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega ehk alampiir on kahe asemel kolm aastat.
Neljas muudatus. Laste seksuaalse väärkohtlemise vastane direktiiv näeb ette juriidilise isiku vastutuse kõigi direktiiviga hõlmatud süütegude puhul. Sellest tulenevalt lisatakse eelnõuga juriidilise isiku vastutus järgmistesse karistusseadustiku paragrahvidesse: 141, 143, 143², 145, 145¹ ja 175¹. Ka karistusseadustiku revisjoni eelnõus, mis on Justiitsministeeriumis valmimas, lähtutakse eeldusest, et põhimõtteliselt on juriidilise isiku vastutus võimalik kõigi süütegude puhul, mistõttu see lõige on lisatud nendesse paragrahvidesse, kus see praegu puudub. Kõnealuste süütegude toimepanemine juriidilise isiku poolt on ilmselgelt erandlik ning ebatõenäoline, samas, kui see on teoreetiliselt võimalik, siis peaks ka sanktsioon olema ette nähtud.
Viies muudatus. Eelnõuga karmistatakse mitmeid laste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest mõistetavaid karistusmääri. Näiteks karistatakse eelnõu kohaselt vanema, kasuvanema või vanavanema poolt lapse või lapselapsega suguühtesse astumise või muu seksuaalse iseloomuga teo eest senise kõige rohkem viieaastase vangistuse asemel kuni kaheksa-aastase vangistusega.
Kuues muudatus. Laste seksuaalse väärkohtlemise vastase direktiivi üks eesmärk on kriminaliseerida lasteprostitutsiooni raames lapsega seksuaaltegevuses osalemine. Sellel sättel on oluline roll lasteprostitutsiooni vastu võitlemises tervikuna, kuna seksi ostmise kriminaliseerimise korral väheneb eri uuringute andmetel ka nõudlus. Sõnaselgelt sätestatakse keeld astuda suguühtesse või teha sugulise iseloomuga tegusid lasteprostitutsiooni raames alla 18-aastase isikuga. Sellise teo eest karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega. Sama teo eest, kui see on toime pandud noorema kui 14-aastase isiku suhtes, karistatakse kuni viieaastase vangistusega. Seega ei tohi kasutada ega osta mingeid sugulise iseloomuga teenuseid, mida osutab alla 18-aastane prostituut. Prostituudi vanuses veendumine või selle väljaselgitamine on tema teenuseid osta sooviva isiku vastutusel.
Seitsmes muudatus. Täiesti uue kuriteokoosseisuna lisatakse karistusseadustikku lastepornole teadvalt juurdepääsu taotlemine. Sellega kriminaliseeritakse näiteks interneti vahendusel lastepornot sisaldavatele lehekülgedele sisenemine ning seal piltide ja filmide vaatamine, sealjuures ka siis, kui neid ei tõmmata enda arvutisse. Inimest saab nimetatud teo eest vastutusele võtta juhul, kui ta teab, et sellel netilehel saab näha lasteporno materjale, aga ta sellegipoolest siseneb sinna. Sellist teadlikkust võib järeldada näiteks korduvatest lehele sisenemistest, kasutajakonto olemasolust või rahalistest ülekannetest teenuse pakkujale. Seega, kogemata või juhuslikult sellisele lehele sattujaid ei karistata. Samuti ei ole selle sätte näol mingil juhul tegemist sooviga internetti kuidagimoodi tsenseerida.
Kaheksas muudatus. Eelnõuga laiendatakse lastega töötavate inimeste ringi, kelle puhul peab enne töölevõtmist veenduma, et neid ei ole karistatud seksuaalkuritegude eest. Sätte eesmärk on piirata teatud kindla karistusega isikute ligipääsu lastele ja võimalikku üksijäämist nendega. Siia gruppi kuuluvad näiteks lastekaitsetöötajad ja muud oma töös lastega vahetult kokkupuutuvad isikud, samuti vabatahtlikud ning lastega töötavad praktikandid. Niisamuti kuuluvad siia isikud, kellel ametijuhendi või töö iseloomu tõttu tuleb lastega vahetult kokku puutuda, nagu kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad või sotsiaaltöötajad, samuti teistes, mitte ainult lastele mõeldud asutustes lastega vahetult kokkupuutuvad isikud, näiteks haigla sotsiaaltöötajad. Samamoodi on sellised isikud politseiametnikud, kelle ametijuhend eeldab tööd lastega, ehk noorsoopolitseinikud.
Ma rõhutan siinkohal, et seaduseelnõu ei hõlma kõiki lastega kokkupuutuvaid isikuid, vaid silmas peetakse neid, kelle puhul ametijuhend, seadus või töö iseloom sellist kontrolli eeldab. Kindlasti ei laiene kõnealune nõue isikutele, kes tööülesannete täitmisel teiste hulgas lapsi teenindavad, näiteks müüjatele või juuksuritele. Nende karistatust ei pea karistusregistrist kontrollima. Lastega töötamise piirang, mis tagab, et kutsealadele, kus lastega kokku puututakse, ei pääseks töötama isikud, keda on karistatud või kes on sundravile määratud inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude, prostitutsiooni või lastepornoga seotud kuritegude eest, kehtib Eestis alates 2007. aasta 20. juulist. Tegu on alalise keeluga.
Praegu on lastega töötamise õigust piiratud mitmes seaduses. See on loonud olukorra, kus lastega töötavatele isikutele seatud piiranguid on eri õigusaktides sõnastatud erinevalt ning puudub üheselt arusaadav lähenemine. Samuti ei piisa olemasolevast loendist, mis sisaldab ametikohti või teenuseid, millele piirangud on kehtestatud. Eri valdkondade ekspertide arvates on mõistlik need piirangud selguse huvides ühte seadusesse koondada. Selleks pakuti välja lastekaitse seadus. Minule teadaolevalt on uue lastekaitse seaduse jõustumise eeldatav tähtaeg planeeritud 2015. aasta jaanuarisse. Eks Riigikogu saab selle üle täpsemalt arutleda. Aga selleks, et tagada laste seksuaalse väärkohtlemise vastase direktiivi ülevõtmine õigel ajal, tuleb lastega töötavate isikute töötamispiirangud kehtestada varem. Sellepärast eelnõus sellest juttu ongi.
Ma usun, et siinkohal on paslik lõpetada, tänada õiguskomisjoni asjaliku arutelu eest ja esimene lugemine täna lõpetada, et oleks võimalik esimese ja teise lugemise vahel selle eelnõuga edasi tööd teha. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Marko Pomerants, teie küsimus!

Aitüma! Ma olen küll eelnõu arutelu juures olnud ja seetõttu tean ka nüansse, aga pean siiski küsima. Viimasel paaril nädalal on Eesti meedias levinud arusaam, et Riigikogus on menetluses üks eelnõu, millega kavatsetakse muuta seksuaalse enesemääramise ea piiri. Ole hea, vasta väga lihtsalt: kas selles eelnõus, mille valitsus meile saatis, on seda küsimust kuidagi käsitletud?

Aitäh! Väga lihtsalt ei saa vastata, ma püüan pisut seletada. Seksuaalse enesemääramise iga Eesti Vabariigis on 14 aastat. Mida see eelnõu teeb? Toob sisse diferentsi, teisisõnu, eristab teod, mille puhul kehtib üldine seksuaalse enesemääramise iga, ja teod, mille puhul üldine iga ei kehti ja kehtib kõrgendatud seksuaalse enesemääramise iga. Ma oma ettekandes lugesin täpselt ette, millisel puhul ei ole seksuaalse enesemääramise iga mitte 14, vaid 18 aastat. See eelnõu toob sisse vahe üldise seksuaalse enesemääramise ea ja erijuhtumite vahel. Need erijuhtumid on karistusseadustikus edaspidi täpselt üles loetud.

Suur tänu! Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud justiitsminister! Sotsiaaldemokraatlik Erakond on selle koosseisu jooksul andnud Riigikogu menetlusse eelnõu, mis kriminaliseerib seksi ostmise alaealiselt. Eelnõu on läbi teinud esimese lugemise ja seisab nüüd tõenäoliselt kuskil riiulil. Kas selle, valitsuse algatatud eelnõu seadusena vastuvõtmine lahendab ära kõik need probleemid, mis olid toodud sotsiaaldemokraatide eelnõus?

Aitäh! Vastamiseks peaks kahte eelnõu korralikult kõrvutama. Ma ei saa lubada, et iga detail, mis teie eelnõus on, selle eelnõuga kaetakse. Küll ütleb see eelnõu väga selgelt, millisel puhul (ma ka eelmisele küsimusele vastates tõin selle vahe välja) me käsitleme 14-aastase ja noorema isiku suhtes toimepandud tegusid, ning millisel puhul 18-aastase ja noorema isiku suhtes toimepandud tegusid. Eelnõu pakub lahenduse, mis on direktiiviga kooskõlas. Eesti õiguskaitseorganid peavad teatud juhtudel käsitlema seksuaalse enesemääramise iga kõrgemana kui 14 aastat.

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, minister! Muidugi on tegevjuristi praktilisel mõistusel küllalt raske mõista, et selle eelnõu seaduseks muutumise korral võib edaspidi näiteks juriidiline isik või äriühing saada kriminaalsüüdistuse füüsilise isiku vägistamise eest. Aga hea küll, kui see nii on, ju siis on. Kuid miks on selle sätte puhul juriidilisele isikule ette nähtud rahaline karistus, aga ei ole täiendavat valikuvõimalust, näiteks sundlõpetamist, arvestades just selle toimepandud teo erilaadsust ja võimalikku raskust?

Aitäh! See on kindlasti väga hea debati teema õiguskomisjonile. Hea meel on tõdeda, et õiguskomisjoni esimees on ka karistusõiguse revisjoni töörühmas, kus koos teadlaste ja ekspertidega otsitakse lahendusi karistusseadustiku kitsakohtadele. Üks kitsaskoht on juriidilise isiku vastutus laiemalt ja see, millisel puhul saaks karistusmeetmena kasutada juriidilise isiku lõpetamist. Üldine arusaam on see, et juriidilise isiku sundlõpetamine kui karistuslik meede ei ole efektiivne. Sellest tulenevalt pakutakse suure tõenäosusega välja, et selline karistuslik meede kui juriidilise isiku sundlõpetamine tuleks üldse ära kaotada. Tulles tagasi küsimuse alguse juurde, peab möönma, et näiteks on võimalik juriidilise isiku kaudu rahastada äripartneri tütre vägistamise tellimist. Sel juhul on võimalik selgelt tuvastada ka juriidilise isiku vastutuse koosseis. See ei ole pelgalt teoreetiline võimalus. Juriidilise isiku vastutus peab olema sätestatud näiteks selliseks puhuks, kui mängus on isiku mõjutamine ja selleks kasutatakse lähedase inimese vägistamist: äriühingu taga seisvad inimesed kasutavad oma või kellegi teise äriühingut, et kuritegu tellida ja maksta mingeid vahendeid kellelegi kolmandale isikule, võib-olla ka juriidilisele isikule, ja sealt omakorda liigub raha teo toimepanijale. See on põhjus, miks tuleb juriidilise isiku vastutus sätestada. Rahaline karistus on valitud pigem sellepärast, et sundlõpetamine kui karistuslik meede ei ole efektiivne.

Suur tänu! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Ma olen küll kaasettekandja, aga kasutan võimalust ja küsin ministrilt tema arvamust. Alaealiselt seksi ostmise kontekstis on sisse toodud selline mõiste nagu lasteprostitutsioon, seletuskirjas räägitakse väga selgelt lapsprostituutidest. Kas sellega ei peaks kaasnema hirm, et me tegelikult neid alaealisi, kes kindlasti ei tegele selliste asjadega suurest rõõmust või õnnest, juba kohtusse minekul sildistame prostituutideks? Ega nad tihtipeale ei tegele sellega väga teadlikult, vaid elu sunnil. Kas väljendi "lapsprostituut" kasutamine on ikka päris õige?

Aitäh! Küsimus on kindlasti kohane. Nagu ma sissejuhatuses ütlesin, siis selle eelnõu vormiline peaeesmärk – see on ka põhjus, miks näiteks praegu arutatav ja eelmine päevakorrapunkt ei ole ühendatud – on see, et selle eelnõuga võetakse üle üks direktiiv, lasteporno vastu võitlemise direktiiv. Me oleme Eestis kokku leppinud, et püüame direktiivi üle võttes jääda üldjuhul direktiivi raamidesse. Direktiivi sõnastust on eelnõusse üsna palju üle võetud ja nendest mõistetest on siin lähtutud. Ma väga loodan, et me mitte kedagi ei sildista, sest me võtame vastutusele isiku, kes alaealiselt seda teenust ostab, mitte alaealise enda. Me ei lähe kohtusse mitte lapsprostituudi vastu, vaid isiku vastu, kes lapsprostituudi teenust on kasutanud. Vajaduse korral saab kohtuistungi kinniseks kuulutada. Seaduse sõnastuse koha pealt oleme sunnitud vaatama, mida ütleb direktiiv, ja kui mõisteid on võimalik ühtlustada, siis seda debatti ei peaks kartma. Aga selle eelnõu puhul peame siiski jääma direktiivi sõnastuse ja seal toodud ettepanekute juurde.

Suur tänu! Kas on veel küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Andres Anvelti!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mul on au olla eelnõu 469 esimesel lugemisel kaasettekandja. Seda eelnõu arutati õiguskomisjonis 23. septembril 2013. Arutelust võtsid osa rahvasaadikud Kalle Laanet, Andres Anvelt, Margus Hanson, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa, Siim Kabrits ja Valdo Randpere. Selle päevakorrapunkti arutelul andis minister ülevaate eelnõu käekäigust. Eelnõuga viiakse mitmed meie seadused kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2011. aasta direktiiviga, millega kehtestatakse miinimumnõuded laste seksuaalse väärkohtlemise kuriteokoosseisudele ja karistustele ning sätted selliste kuritegude tõkestamiseks ja kuriteoohvrite kaitseks. Komisjonis oli sel teemal ka diskussioon. Minister oma ettekandes sellel peatus. Paljud siin saalis esitatud küsimused olid sarnase iseloomuga nagu komisjonis kõlanud küsimused.
Arutati ka eelnõu ja nn Lanzarote konventsiooni seost ning kooskõla käimasoleva karistusõiguse revisjoniga. Otsustati saata eelnõu tänaseks täiskogu päevakorda (poolt hääletas 8 rahvasaadikut, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi Peeter Võsa) ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (sama hääletustulemus) ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. oktoober kell 17.15. Konsensuslikult tehti ettepanek määrata ettekandjaks Andres Anvelt. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Marianne Mikko, teie küsimus!

Suur tänu! Nagu kolleeg Helmen Kütt juba mainis, Sotsiaaldemokraatlik Erakond on andnud Riigikogu menetlusse eelnõu, mis kriminaliseerib seksi ostmise alaealiselt. Meie naiskogu Kadri oleks aga veelgi kaugemale läinud ja oleks tahtnud kriminaliseerida seksi ostmise kui sellise üldse. Ent asjast. Seaduseelnõus 469 on säte, mis räägib lasteprostitutsioonist, seletuskirjas räägitakse lapsprostituutidest. Milline on sinu isiklik arvamus, kas selline lähenemine ei tekita olukorda, kus alaealisest kannatanust, et mitte öelda ohvrist, tehakse sellise sõnastusega süüdlane? Kas see on mõistlik ja kasulik?

Aitäh! Minister mingil määral juba vastas sellele küsimusele. Minu arvamus on natukene teistsugune. Ma arvan, et kui me võtame üle selle väga olulise direktiivi, siis me ei võta seda üle ju mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt. Seksi ostmise subjekt on ka selle seaduse mõistes igal juhul prostituut. Küll arvan ma seda (kindlasti me õiguskomisjonis sellest ka räägime), et eriti alaealiste puhul peaks selle väljendi välistama juba sellepärast, et kohtunikul on küll õigus kuulutada istung kinniseks, aga tahes-tahtmata on meedial selliste asjade vastu huvi. Isegi väiksed vormilised ebatäpsused või vihjed seaduses annavad võimaluse pöörata seda olukorda mitte süüdistatava, vaid sellesama alaealise kahjuks, kuna ta osaleb sellel kohtuprotsessil eelnõu praegusest tekstist tulenevalt ikkagi lapsprostituudina. See ei mõju kindlasti hästi tema tulevikule. Eriti peab seda arvestama siis, kui tegemist on ühekordse juhtumiga. Nagu me teame, tasu võib olla ükskõik milline, alaealine ei pea olema professionaalne prostituut ja tegu võis tõesti olla ühekordse juhtumiga. Kindlasti tuleks alaealise kahjustamist vältida.
Ma loodan, et kui me õiguskomisjonis arutame meie fraktsiooni eelnõu, kus me räägime seksi hankimisest või muul viisil sugulise kire rahuldamisest, selle eest alaealistele, ka vanuse poolest alaealistele isikutele tasu pakkudes või üle andes, siis me leiame konsensuse ja need kaks eelnõu saab ühendada. Me võtame praegu üle Euroopa direktiivi ja ma olen aru saanud, et Eesti riigi agarus sellistel puhkudel on alati väga suur. Aga kui me teeme seda heal moel ja meie inimeste huvides, siis ma küll ei usu, et Euroopa Komisjon hakkab meile selle eest trahvi määrama.

Aitäh! Palun, Kalle Jents!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma korra veel küsin sinu käest selle teema kohta, mis siin saalis täna juba tõstatus ja mis ka komisjonis arutlusel oli. See on ikkagi see juriidilise isiku vastutus. Kindlasti ei saa ju juriidiline isik olla näiteks vägistamise toimepanija, ta saab olla kaasaaitaja. Sellest lähtudes me tõesti võime seda konstruktsiooni kuidagi punuda. Kui võrdlus tuua, siis võiks juriidilise isiku panna täpselt samuti vastutama varguse puhul. Äkki piisaks üldisest vastutusest kuriteole kaasaaitamise eest? Kas peab ikka igas konkreetses paragrahvis olema juriidilise isiku vastutus niimoodi sätestatud? Kuidas sul endal menetlejana tunne on, kas võiks selle üle veel komisjonis debateerida?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Me oleme sellest õiguskomisjonis ka enne rääkinud. Juriidilise isiku vastutus on tõesti kuidagi väga abstraktne teema. Majanduskuriteo puhul on see muidugi väga lihtne ja selge, kui hiilitakse kõrvale maksudest jne, kuigi ka seal panevad kuriteo toime ikkagi füüsilised isikud. Ma arvan, et juriidilise isiku üldine mõiste kuriteokoosseisus tuleks meie komisjoni selle koosseisu olulisima debati ehk karistusseadustiku uue redaktsiooni debati käigus selgelt läbi vaielda. Ei saa jääda lootma selle peale, et vastuse annavad meile menetlejad, kohtunikud. Me tihtipeale anname õiguskomisjonis oma arvamuse, kuidas asjasse suhtuda, pärast seda, kui asi on jõudnud Riigikohtusse. See näitab, et me peame selle asja endale väga selgeks tegema, et mitte tekitada vastupidist olukorda, kus me tõesti tunnetame, et juriidiline isik on selle, ütleme niimoodi, kogumi taga, näiteks terve hulga kuritegude või organiseeritud tegevuse taga, aga me ei suuda sellele koosseisule tuginedes kaasust kohtus menetleda. See on palju hullem. Me peame selle teema õiguskomisjonis endale väga selgeks tegema. Ma arvan, et meil on sellega veel üksjagu tegemist. Kindlasti tasub kuulata tegevjuriste. Tuleks küsida prokuröridelt ja advokaatidelt, kuidas nad üldse näevad juriidilise isiku rolli kuritegude puhul.

Aitäh! Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 469 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 469 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 23. oktoobri kell 17.15.
Tänane päevakord on ammendatud.

Istungi lõpp kell 15.19.