Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu, alustame täiskogu V istungjärgu kuuenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon esitab täna Riigikogule eelnõu, mis kohustab võtma elektroonilise hääletamise kontrollsüsteemi kasutusele juba oktoobris toimuvatel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Kehtiv seadus sätestab kontrollsüsteemi kasutamise alates 2015. aastast. Möödunud parlamendivalimistel tõusetusid valija arvuti mõjutamise küsimused, mis seadis kahtluse alla e-valimiste ja ka kogu riigivõimu legitiimsuse. Valijal polnud võimalust kontrollida, kas arvuti jäädvustas tema tahte korrektselt ja edastas selle valimiskasti vigadeta. E-hääletamise usaldusväärsuse suurendamiseks tuleb anda valijale võimalus kontrollida, kas tema hääl on valimisserverisse muutmata kujul kohale jõudnud. Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu eesmärk ongi rakendada elektroonilise hääletuse kontrolli 2013. aasta sügisel toimuvatel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Rannar Vassiljevi!

Head kolleegid! Mitmed Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed ja ennast demokraatide hulka liigitavad Riigikogu liikmed annavad üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. See arupärimine puudutab tarbijate huvide kaitsmist avatud elektriturul. Arupärimine on üsna konkreetne, võib isegi öelda, et tavapärasest pisut lakoonilisem, aga see-eest väga sisukas ja oluline. Meil on kaks küsimust. Esiteks küsime, kas asjaolu, et üldteenuse osutaja valik tehakse ilma korraldamata vähempakkumist üldteenuse osutamisega seotud põhjendatud kulude ja mõistliku ärikasumi kohta, vastab Euroopa Liidu direktiivi põhimõtetele. Ka teine küsimus puudutab kooskõla Euroopa Liidu direktiiviga. Direktiivi kohaselt on reguleeritaval asutusel kohustus aidata koos teiste asjaomaste asutustega tagada, et tarbijakaitsemeetmed, kaasa arvatud need, mis on sätestatud lisas 1, oleksid tulemuslikud ja jõustatud. Me palume majandus- ja kommunikatsiooniministril tutvustada neid meetmeid, mida on elektri tarbijate kaitseks võetud. Nii et kaks küsimust, millest üks puudutab üldteenuse hinda ja teine meie vähekindlustatud tarbijate kaitsmist. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Liigume edasi teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Teiseks, head ametikaaslased, järgmise nädala esmaspäeval, 4. märtsil toimub istungisaalis traditsiooniline noorteparlamendi simulatsioonimäng "Mudel Euroopa Parlament". Seoses sellega palun, et te võtaksite vajalikud asjad laudadelt ja sahtlitest kaasa.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Läheme tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse eelnõu 190 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Mati Raidma!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna oleme vastu võtmas uut Kaitseliidu seadust. Reformierakond täidab koos sellega ka oma programmilist lubadust, mille järgi riigikaitse toetub kodanike vabatahtlikule kaasatusele ja kaitsetahtele. Tsiteerin: "Eesti riigi kaitsmine on meie ühisväärtus, -hüve ning -vastutus. Eesti julgeolekut tugevdab sidus kodanikuühiskond, kus teadlikul kodanikuaktiivsusel on oluline roll julgeoleku ja turvatunde edendamisel."

Austatud ettekandja, ma palun vabandust! Head ametikaaslased, saalis on liiga suur lärm. Ma palun austada ettekandjat ja neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad kuulata!

"Riigikaitse oluline eeldus on kodanike kaitsetahe. Parim võimalus rakendada kodanike vaba tahet Eesti kaitsesse on läbi Kaitseliidu ja tema allorganisatsioonide. Reformierakond peab oluliseks toetada Kaitseliidu arendamist ning kasvavat rolli riigikaitses, uuendades selleks seadusandlust ning tagades liidule rahastamise. Kaitseliit on organisatsioon, mille liikmena on igal Eesti kodanikul võimalus anda oma panus riigikaitsesse."
Ka praeguse valitsusliidu programm sisaldab lubadusi: võtame vastu uue Kaitseliidu seaduse, tagame Kaitseliidu ja tema eriorganisatsioonide stabiilse arengu. Tänane positiivne hääletustulemus annab Kaitseliidule ajakohastatud seadusraamistiku ning tegevusalused. Vastuvõtmisel oleva seadusega paraneb ning selgineb ühiskonnas kaitseliitlaste positsioon oluliste riigi julgeolekusse ja riigikaitsesse panustajatena. Kuna Kaitseliidu puhul on tegemist Eesti riigikaitse lahutamatu osaga, siis on oluline, et Kaitseliidu seadus jõustuks uue kaitseväeteenistuse seadusega ühel ajal ehk 1. aprillil s.a.
Eelnõuga on olnud väga palju tööd. Et saada parimat võimalikku tulemust, on lõppteksti valmimisse peale valdkonna juristide Kaitseministeeriumist, Kaitseväest ja Kaitseliidust andnud suure panuse ka aktiivsed kaitseliitlased ning teised riigikaitse valdkonna vabatahtlikud organisatsioonid, Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmed ja nõunikud. Soovin kasutada juhust ja kõiki osalejaid tänada! Ilmselt saime kõik rikkamaks selle kogemuse võrra, kui põhimõtteline ja vajalik on Riigikogu komisjoni töö eelnõudega. Samas tuleb tõdeda, et äsja kinnitatud uus riigikaitse kümne aasta arengukava ja sellel suvel valmiv rakendusplaan avavad Kaitseliidu tegemistele uued perspektiivid ning koos sellega tekib ilmselt ka vajadus täna vastuvõetavat seadust täiendada. Riigikaitsekomisjon on selleks valmis. Veel kord: Reformierakonna fraktsiooni nimel kutsun üles avaldama sellele Eesti riigikaitse valdkonna olulisele seaduseelnõule konsensuslikku toetust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Ülo Tuliku!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Oleme täna jõudnud Kaitseliidu seaduse eelnõu kolmanda lugemiseni. Nagu öeldud, on seda seadust tehtud pikka aega, seda on tehtud kolm aastat. Protsessi pikkus demonstreerib ilmekalt, et Eesti suurima kodanikuühenduse tegevust reguleerivat seadust ei tehtud kiirustades, vaid põhjalikele analüüsidele ja aruteludele tuginedes. Riigikaitsekomisjon töötas viimase aasta jooksul seaduse põhjalikult läbi ja täiendas seda koostöös Kaitseliidu, Kaitseväe ja Kaitseministeeriumiga oluliselt. Siinkohal minu eriline tänu meie komisjoni juhile Mati Raidmale, kelle juhtimisel võeti kõik otsused vastu konsensuslikult ja aruteludesse kaasati kõik osapooled.
Vajaduse uue Kaitseliidu seaduse järele põhjustasid olulised vajakajäämised kehtivas Kaitseliidu seaduses. Mitmesugustel põhjustel võeti praegu kehtiv Kaitseliidu seadus 1999. aastal vastu kiirkorras, mistõttu põhimõtteliselt hästi koostatud seaduses jäid tehnilisemad küsimused täpselt reguleerimata. Näiteks on seaduses puudulikult reguleeritud Kaitseliidu juhtimine, ei ole sätestatud Kaitseliidu ülesandeid, segaselt on sätestatud eriorganisatsioonide ning kollegiaalsete organite roll ja ülesanded. Samuti puudub pea täielikult käsuõiguse, ergutuste ja distsiplinaarkaristuste regulatsioon, puudulik ja kohati ebaselge on ka Kaitseliidu liikme vormiriietuse, relvade ja Kaitseliidu vara regulatsioon.
Uus Kaitseliidu seaduse eelnõu ei muuda põhimõtteliselt Kaitseliidu olemust, vaid täpsustab 1999. aasta seadusega kehtestatud sätteid. Kaitseliit jääb eelnõu kohaselt vabatahtlikkusel põhineva liikmeskonnaga, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdava ning sõjaliste harjutustega tegelevaks riigikaitseorganisatsiooniks. Uue seadusega kaasnevad detailsemad muudatused hõlbustavad Kaitseliidu igapäevast tegevust. Lisaks Kaitseliidu olemusele sätestab eelnõu Kaitseliidu ülesanded, ülesehituse ja juhtimise, mille kohaselt on Kaitseliit jätkuvalt sümbioos avalikku võimu teostavast riigikaitseorganisatsioonist ning vabatahtlikkusel põhinevast kodanikuühendusest. Need kaks poolust kajastuvad ka Kaitseliidu juhtimises, kus Kaitseväe juhataja roll riigikaitse ja organisatsiooni juhina seisneb Kaitseliidu sõjalise külje juhtimises ning kodanikuühenduse olemusest tulenevalt on olulisel kohal ka keskorganite pädevus. Kaitseliitu kui iseseisvat avalik-õiguslikku juriidilist isikut juhib igapäevaselt Kaitseliidu ülem. Keskorganite pädevus on selgelt välja toodud ning kehtivas seaduses osaliselt kattuvad ülesanded eristatud. Samuti laienevad eelnõu kohaselt keskorganite liikmetele juriidilise isiku juhtorgani liikme õigused, kohustused ja vastutus.
Eelnõuga korrastatakse Kaitseliidu struktuuri ning seni eriorganisatsioonidena tegutsenud Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred määratletakse struktuuriüksustena, kuna senini ei olnud selge, kuidas need organisatsioonid Kaitseliidu struktuuri sobivad ja millised on nende ülesanded ning suhe Kaitseliiduga.
Lisaks korrastatakse Kaitseliidu liikmeskonda puudutavat. Tegevliikmeks saab senise 17-aastase asemel 18-aastane isik ning noorliikmeks 7–18-aastane isik. Sätestatakse ka liikmesuse peatumise ja lõppemise alused. Eelnõu reguleerib veel Kaitseliidu liikmete teenistuskohustuste täitmist ja käsuõigusega seonduvat. Samuti on täpsemalt välja töötatud Kaitseliidu liikmete õigused ja kohustused, nende ergutamise ning distsiplinaarkaristuse alused. Eelnõu toob välja Kaitseliidu liikme sotsiaalsed tagatised ning hüvitised, mis sarnanevad kaitseväelaste omadega analoogsetes olukordades.
Uus seadus võimaldab paremini saavutada eesmärke, mis riik on Kaitseliidule seadnud, kaasata riigikaitsesse enam vabatahtlikke ning Kaitseliidul täita suuremat rolli Eesti riigi kaitses. Nagu te aru saate, on tegemist hea seaduseelnõuga ja olen täiesti kindel, et kui me üheskoos selle vastu võtame, siis saab Eesti kaitsevõime muutuda ainult tugevamaks, muutuda ainult paremaks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kehtiv Kaitseliidu seadus peaks viie päeva pärast tähistama oma 14. sünnipäeva. Mul oleks hea meel, kui see möödunud sajandil sündinud laps jääks siiski nii vanaks, nagu ta on. Kuigi Kaitseliidu põhiolemust reguleerib kehtiv seadus hästi, ei vasta ta siiski enam 21. sajandi Eesti õigusruumi ootustele, seda enam, et riigikaitse uus arengukava on värskelt kaante vahele saanud ja selle järgi on Kaitseliidule antud suured volitused. Küsigem, kas Kaitseliit on vabatahtlik ühendus või sõjaline organisatsioon, kus kehtib käsuõigus? Mis on Kaitseliidu ülesanded? Mil määral peaks Kaitseliit tegelema muu tulutoova tegevusega? Kehtivas Kaitseliidu seaduses on Kaitseliidu ülesanded sätestatud väga üldsõnaliselt. Toon välja mõned probleemid. Esiteks, Kaitseliidu olemuse puhul tuleb vaadata, milline on Kaitseliidu suhe Kaitseväe ja kaitseväeteenistusega ning mis võim on Kaitseväe juhatajal Kaitseliidus. Kaitseliidu ülesanded on pärast pikki piikide murdmist eelnõusse hästi sisse kirjutatud, samuti Kaitseväe juhataja võimupädevus Kaitseliidu tegevuses. Seaduseelnõu korrastab kollegiaalsete organite pädevust ja ülesandeid.
Teiseks, 13 aastat kehtinud ja loodetavasti varsti kehtetus Kaitseliidu seaduses oli ebapiisavalt reguleeritud Kaitseliidu eriorganisatsioonide, nagu Naiskodukaitse, Kodutütarde ja Noorte Kotkaste osa. Kui me täna siin saalis kiidame eelnõu heaks, siis liidetakse eriorganisatsioonid Kaitseliidu struktuuri Kaitseliidu struktuuriüksustena. Seoses eriorganisatsioonide muutmisega struktuuriüksusteks on muudetud ka liikmeskonna regulatsiooni.
Kolmas suur mure oli Kaitseliidu relvadega seonduv. Eelnõuga korrastatakse relvi puudutavat osa, täpsustatakse registreerimist, käitlemist ja kasutamisõigust. Võrreldes kehtiva seadusega on lisandunud eelnõusse järelevalve peatükk. Kuigi Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev organisatsioon, kes kasutab avaliku sektori vahendeid, oli riigipoolne kontroll Kaitseliidu tegevuse üle puudulikult sätestatud ja puudusid selged vastutusalad.
Sotsiaaldemokraadid on rahul, et Kaitseliidu seaduse eelnõusse on lõpuks sisse kirjutatud ka sotsiaalsete tagatiste peatükk. Praegu kehtiva seaduse kohaselt võrdsustati teenistuskohustusi täitvad Kaitseliidu liikmed tegevteenistuses olevate kaadrikaitseväelastega. Seetõttu ei olnud selge, mis konkreetselt Kaitseliidu liikmetele laieneb, kas ka palga maksmise kohustus, missugused tagatised täpsemalt ja mis ulatuses. Eelnõuga see hall tsoon kaob, Kaitseliidu liikme tagatised on sätestatud. Täiendavalt on lisatud Kaitseliidu tegevliikme ressursimahuka koolituse sätted. Samuti on viidud valve peatükk vastavusse korrakaitseseadusega. Kaitseliidule antakse eelnõuga õigus kontrollida ka liikme ja liikmeks astuda sooviva isiku isikuandmeid.
Eelnõus on kirjas, millised on kodanike võimalused osaleda ühiskondlikus elus ja mõjutada seda kuulumisega Kaitseliitu. Meie riigis on kõigil, kelle puhul ei ole tegu Kaitseliidu seaduses väljatoodud välistavate asjaoludega, võimalik Kaitseliiduga liituda. Eelnõu kohaselt saab Kaitseliiduga liituda juba 7-aastaselt, astudes noorliikmeks. Kaitseliidu tegevuses osalemine tähendab Eesti kodanikele kaitsetahte säilitamist ja kasvatamist, see tähendab ühtlasi ühise asja ajamist eesmärgiga suurendada Eesti elanike turvalisust. Sotsiaaldemokraadid tervitavad Kaitseliidu positsiooni tugevnemist riigikaitses. Kaitseliidu seaduse vastuvõtmine pole pelk koalitsioonierakondade algatus, vaid on Eesti rahva kaitsetahte väljendus. Väheoluline pole viimaks märkida ka seda, et eelnõu annab seadusliku aluse kaasata Kaitseliitu tagama küberturvalisust.
Arvestades kõike eespool öeldut ja seda, millist kompromisse nõudnud töö vilja Kaitseliidu seaduse eelnõu kajastab, on sotsiaaldemokraatide fraktsiooni vankumatu seisukoht käesolevat eelnõu toetada.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Praktiseeriva ja aktiivse kaitseliitlasena tahan tunnustada eelkõnelejaid, kes tõid välja kõik Kaitseliidu seadusega seonduvad tehnilised ja sisulised plussid. Ma ei hakka seda kõike üle kordama. Tähtis on see, et riigikaitsekomisjon ja kõik komisjonis esindatud neli erakonda on töötanud viimasel kahel aastal konsensuslikkuse põhimõttel. Me oleme omavahel vaielnud, aga me ei ole tulnud komisjoniruumidest välja erimeelsustega ja oleme andnud ühiskonnale signaali, et oleme 21. sajandil ladunud riigikaitsele päris hea vundamendi. Riigieelarvest on riigikaitsekuludeks ette nähtud 2% ja riigikaitsesse panustavad nii meie kaitseväelased kaitseväeteenistuse seaduse kaudu, mis kohe-kohe jõustub, kui ka meie kaitseliitlased Kaitseliidu seaduse kaudu, mis, ma loodan, täna meie targa otsuse kohaselt 1. aprillil jõustub.
Jah, Kaitseliidu puhul on tegemist unikaalse organisatsiooniga maailmas, teist analoogset ei ole olemas. Jah, kaitseliitlased tekitasid 1990. aastate alguses aeg-ajalt ka probleeme. Ühiskonna arusaam Kaitseliidust on aastate jooksul arenenud ja praegu on Kaitseliidu maine inimeste või avaliku arvamuse kaudu väljendatuna väga hea. Kui küsida kaitseväe juhatajalt, milline kaitseväeüksus oleks täna valmis vastasega võitlusse astuma, siis ta vastaks selle peale kelmikalt naeratades, et see on kaitseväe orkester, mis on täielikult komplekteeritud. Ka Kaitseliidu puhul võidakse arvata, et tema üksused ei ole alati füüsiliselt sada protsenti komplekteeritud ja võib-olla ei ole ta selleks võimelinegi, et mis see Kaitseliit ka suudab. Mina väidan, et kui Eesti riigil on kitsas käes, siis Kaitseliit on ainus organisatsioon, kes on paari tunni pärast võimeline seisma, relv käes, Eesti põhiseadusliku korra kaitsel. Seda näitas meile väga selgelt aprill 2007, kui mõne tunniga oli minu kodumalevas püssi all üle 400 mehe.
Meie kohus on anda sellisele organisatsioonile arenemiseks roheline tee. Meie kohus on mitte laskuda poliitilistesse vaidlustesse riigikaitse olemuse üle, sest väikeriikidel ei ole alternatiivi sellisele riigikaitsele, nagu meil praegu on. Ja kui me vaatame oma naabreid, nimesid nimetamata, siis saavad tarkade inimestena nii Eestimaa inimesed kui ka lugupeetud parlamendiliikmed aru, et meie tee on ainuõige. Tänan kõiki osapooli! Tänan Eestimaa inimesi, sest ka nemad osalesid seaduseelnõu menetlemisel päris aktiivselt! Üht-teist jäi õhku rippuma, aga ma luban, et me oleme paindlikud ja parandame vigu, kui need on tekkinud. Ma loodan, et neid ei ole väga palju. Head Riigikogu liikmed! Ka teie võiksite suures osas liituda Kaitseliiduga, sest Kaitseliidus on igaühele koht ja igaüks saab panustada riigikaitsesse oma võimaluste piirides. Riigikaitse jaoks ei ole keegi liiga vana, keegi ei ole liiga vilets, vaid meil kõigil on see võimalus. Aitäh teile ja toetame Kaitseliidu seaduse eelnõu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 190 lõpphääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, eelnõu 190 nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Teeme enne lõpphääletust kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Panen lõpphääletusele eelnõu 190. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse eelnõu 190 on seadusena vastu võetud. Sellega on esimese päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 304 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime alustada lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 304. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 304 on seadusena vastu võetud. Teine päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 370 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde!

Hea istungi juhataja! Auväärt Riigikogu! See oli 19. veebruar s.a, kui Riigikogu lõpetas selle eelnõu esimese lugemise. 25. veebruaril vaatas põhiseaduskomisjon eelnõu oma istungil uuesti üle. Muudatusi selle eelnõu kohta fraktsioonid, komisjonid ega ka auväärt Riigikogu liikmed ainuisikuliselt komisjonile ei esitanud. Keeletoimetajatel ei olnud samuti mingeid märkusi. Põhiseaduskomisjon otsustas tuua sama teksti täna teie ette, head kolleegid, ning teha ettepanek see eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Ma esitasin selle küsimuse ka komisjonis, aga seal ei olnud tervet hulka siin saalis istuvaid Riigikogu liikmeid. Selle eelnõu eesmärk on nimetada korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni liikmeks IRL-i fraktsiooni liige Liisa-Ly Pakosta. Teatavasti toimub Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt selle komisjoni istungiga samal ajal istung Euroopa Liidu asjade komisjonis, mille liige Liisa-Ly Pakosta samuti on. Kuidas seda probleemi lahendada?

Aitäh! Komisjonis sellele küsimusele antud vastus kõlas samaviisi, nagu ma praegu siin välja ütlen: teadaolevalt tehakse ka Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmete seas IRL-i poolt muudatusi.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 370 kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada ja ühtlasi panna eelnõu teisel lugemisel lõpphääletusele. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 370. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 370 on otsusena vastu võetud. Kolmas päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Stabiliseerimisreservi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 371 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Käesolevaga annan teile ülevaate Riigikogu otsuse "Stabiliseerimisreservi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõust, mis on esimesel lugemisel. Rahanduskomisjon algatas eelnõu käesoleva aasta 31. jaanuaril vastavalt riigieelarve seadusele ja arutas eelnõu oma 12. veebruari istungil. Riigieelarve seaduse § 37³ kohaselt nimetab Riigikogu rahanduskomisjoni algatatava otsusega stabiliseerimisreservi nõukogusse viieks aastaks neli liiget. Ametikoha järgi on nõukogu esimees rahandusminister ja üheks liikmeks Eesti Panga president. Riigikogu nimetatavatel liikmetel peab olema laitmatu reputatsioon, kõrgharidus ja nõukogu ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja kogemused ning nad ei või kuuluda valitsuse koosseisu.
2011. aasta 15. juuni otsusega nimetas Riigikogu stabiliseerimisreservi nõukogu liikmeteks Annely Akkermanni, Inara Luigase, Taavi Rõivase ja Rannar Vassiljevi. Taavi Rõivas nimetati 10. detsembril 2012 sotsiaalministrina Vabariigi Valitsuse liikmeks. Riigikogu võib enda nimetatud liikme töö- ja teenistussuhte muutumise tõttu enne volituste tähtaja lõppu tagasi kutsuda. Tagasikutsumise algatab sel juhul Riigikogu rahanduskomisjon. Riigikogu nimetatud liikme tagasikutsumise korral nimetatakse tema asemele uus liige. Eelnõu kohaselt kutsutakse Taavi Rõivas stabiliseerimisreservi nõukogu liikme kohalt tagasi ning tema asemel nimetatakse stabiliseerimisreservi nõukogu liikmeks Aivar Sõerd. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 117 arutatakse käesolevat eelnõu ühel lugemisel ning muudatusettepanekuid ei esitata.
Komisjon langetas konsensuslikud otsused võtta eelnõu päevakorda neljapäeval, 28. veebruaril 2013, esimene lugemine lõpetada ja panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on panna eelnõu 371 lõpphääletusele. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 371. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 64 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Stabiliseerimisreservi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 371 on otsusena vastu võetud. Neljas päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on "Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade aastani 2015" 2012. aasta täitmise aruanne. Ettekandja on siseminister Ken-Marti Vaher. Head ametikaaslased, lubage lühidalt tutvustada selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on siseministri ettekanne kuni 30 minutit, pärast seda on küsimused. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Järgnevad läbirääkimised, mille käigus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Mul on hea meel tervitada Riigikogu kõnetoolis siseminister Ken-Marti Vaherit. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel anda Riigikogule ülevaade turvalisuspoliitika põhisuundade elluviimisest ja meile pandud ülesannetest, mille abil saame ja suudame muuta Eesti turvalisemaks paigaks. Me räägime täna prioriteetidest, mis ma ministrina olen 2011. aastast oma valitsemisalale seadnud. Me räägime turvalisuspoliitika aluste täitmisest. Need mõlemad aitavad meil jõuda siseturvalisuse juurteni, aidata igal sammul kaasa, et meie elukeskkond oleks ohutum, turvalisem ja ka sõbralikum. Ma tutvustangi teile siseturvalisuses seatud kõige olulisemaid ülesandeid ja saavutatud tulemusi, mis kinnitavad väidet, et turvalisus meie ümber on kasvanud.
Kõigepealt ennetuspoliitikast ja õnnetussurmade arvu vähenemisest. 2012. aastal oli õnnetussurmade arv Eesti lähiajaloo väikseim, kogu taasiseseisvusaja jooksul oli sel aastal kõige vähem õnnetussurmasid. Seda positiivset trendi iseloomustabki käesolev slaid, mida soovin sissejuhatavalt teile näidata. Liiklusõnnetustes, tules ja vees hukkus eelmisel aastal 196 inimest ehk 17,4% vähem kui aasta varem ning koguni neli korda vähem kui näiteks 1994. aastal. Iga õnnetuses kaotatud elu on selgelt traagika, aga ma arvan, et vahepealsete aastatega on tehtud märkimisväärne töö, et viia selliseid kaotusi miinimumile lähemale. Seetõttu olemegi viimastel aastatel panustanud palju ennetustööle. Ma olen veendunud, et selle kaudu suudame kõige paremini õnnetussurmasid vähendada ja ka ära hoida.
2012. aasta alguses Siseministeeriumi eestvedamisel kehtestatud liiklusjärelevalve tegevuskava hakkab samuti andma esimesi tulemusi. Me saame öelda, et teist korda sel sajandil oli liiklussurmade arv alla 100. Kui 2011. aastal hukkus liiklusõnnetustes 101 inimest, siis eelmisel aastal hukkus 14 inimest vähem ehk 87. Paranenud on ka kõik teised statistilised näitajad ehk vähem oli liikluses vigastatuid, vähem oli liiklusõnnetusi tervikuna ja ohvritega liiklusõnnetusi.
Kui me liigume edasi tuleõnnetuste ja -surmade juurde, siis 2012. aastal oli tulesurmade arv vabanenud Eesti ajaloos kõige väiksem – aastaga vähenes tules hukkunute arv 73-lt 54-le. Ma arvan, et see saavutus näitab jällegi seda, et eelkõige annab tulemusi tuleohutusalane ennetustöö. Tulesurmade vähenemisele on viimaseil aastail kindlasti oluliselt kaasa aidanud suitsuandurite märkimisväärne levik ja kasutuselevõtt. Anduri kasutamine eluruumides muutus kohustuslikuks mäletatavasti 2009. aastal, kuid kogu efekti saavutamiseks on peale nõuete kehtestamise loomulikult vaja teha ka järjepidevat teavitustööd.
Kuuendal slaidil näete ennetuseelarve kasvu viimasel kolmel aastal. Eelmisel aastal oli see üsnagi märkimisväärne – kahekordne kasv võrreldes 2011. aastaga. Mida suurem on inimeste ohutusalane teadlikkus, mida paremad on kaasinimesi austavad käitumishoiakud, seda turvalisem on ka ühiskond. Sellest veendumusest lähtudes olemegi eelarveraha suurendanud. 2012. aastal oli päästeala ja politsei ennetustööks kokku raha ligi 50% võrra rohkem kui varem ning sama suundumus jätkub ka sellel aastal. Õnnetussurmade arvu vähendamine on Siseministeeriumi jätkuv prioriteet. Eelkõige teeme seda kolme peamise samba, tegevusliini kaudu: esiteks, järelevalve mahu suurendamine ja läbimõeldum rakendamine; teiseks, panustamine ennetustöösse, märgatav panustamine süsteemsesse ja rahaliselt kaetud ennetusse; kolmandaks, rangem suhtumine õigusrikkujaisse, eelkõige sellistesse, kellel on õigusrikkumisi kogunenud palju.
Teine prioriteet on võitlus raske varjatud kuritegevusega. Ülevaate kuritegevuse olukorrast andis teile, lugupeetud Riigikogu, teisipäeval justiitsminister, kui ta andis aru kriminaalpoliitika arengusuundade täitmisest. Siseministeeriumi valitsemisalas puutume kuritegevusega iga päev kokku. Tahan siin korrata, miks on võitlus raske varjatud kuritegevusega meie selge prioriteet. Narkokaubitsemine, riigivargused, rasked majanduskuriteod, rahapesu ja organiseeritud kuritegelike gruppide tegevus, sh inim- ja relvakaubandus, on keerukad õigusrikkumised, mille ärahoidmine ja edukas avastamine aitavad vältida mitmeid teisi õigusrikkumisi ühiskonnas. Väga oluline komponent selle juures on kriminaaltulu. Üldine põhimõte on, et mida rohkem me suudame konfiskeerida kuritegelikku tulu, seda väiksemaks jääb kurjategija ind samalaadseid kuritegusid tulevikus toime panna. 2012. aastal konfiskeeriti kriminaaltulu eelmise aastaga võrreldes märgatavalt enam. See näitab edasiliikumist ja näitab ka kriminaaltulu avastamise ja konfiskeerimise võimekuse kasvu.
Möödunud aasta 1. jaanuarist taastasime keskkriminaalpolitsei, et keskse juhtimise ja tööpraktika ühtlustamisega suurendada raskete kuritegude uurimise ja avastamise võimekust. Me eraldasime üle 1,9 miljoni euro kriminaalpolitsei menetlusvõimekuse suurendamiseks ja erivahendite soetamiseks. Samuti on loodud eraldi kriminaaltuluüksus, mille eesmärk on minna  kriminaalse tulu avastamisel sügavamale, leida seoseid ja võtta ära kriminaalselt maailmalt just see, mis neid kõige enam motiveerib kuritegusid toime panema – see on raha ja vara.
Liigume edasi korruptsiooni kui ühe raske varjatud kuriteo liigini ja vaatame korruptsiooni vähendamist. Siin on heaks näitajaks Transparency Internationali iga aasta koostatav rahvusvaheline indeks, mis on ka teie ees, lugupeetud Riigikogu liikmed, ja kus maailma riigid on reastatud korruptsiooni ühiskondliku tajumise näitajate alusel. Hoolimata Eesti edusammudest ja sellest, et me oleme juba päris mitu aastat Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas esimesel-teisel kohal, ei saa hetkeolukorraga siiski päris rahul olla: 2011. aastal oli Eesti 29. ning 2012. aastal 32. kohal. Järelikult on siin veel tükk tööd teha, et jõuda järele sellele esikümnele, mis ka teie ees on ja kust me leiame sisuliselt kõik Põhjamaad ja mitmed teisedki läbipaistvad riigid maailmast. Selles valdkonnas on mitmeid-mitmeid tegevusi käimas, sest korruptsiooni vähendamiseks ei piisa kaugeltki mitte ühest, kahest ega isegi mitte kolmest sammust, vaid neid samme ja paralleelseid tegevusi peab olema oluliselt rohkem.
Väljatöötamisel on juba mitmes järg korruptsioonivastasele strateegiale "Aus riik", mis sai alguse 2004. aastal. Praegune järg on kavandatud aastaiks 2013–2020 ja see annab üldise tervikliku raamistiku kogu korruptsioonivastasele tegevusele, nii ennetusele kui ka sellele raskemale poolele ehk korruptsioonikuritegude uurimisele. Strateegia keskendub senisest enam korruptsiooni tõkestamisele erasektoris ja kohalikes omavalitsustes. Selle kõrval on üks strateegia eesmärke suurendada kodanike, avaliku sektori töötajate, ettevõtjate ja teiste sihtrühmade teadlikkust eetikast ning korruptsioonist. Lisaks on käimas tegevused, mille eesmärk on muuta korruptsiooni uurimine veelgi läbimõeldumaks ja paremini ressurssidega kaetuks. Keskkriminaalpolitseis loodi eelmise aasta algul korruptsiooni uurimise keskne büroo, mis on kompetentsikeskuseks korruptsiooni uurimisele kogu Eesti politseis, prefektuurides. See büroo on saanud kenasti jalad alla, toimib ja keskendub peamiselt korruptsioonile Eesti 220 omavalitsuses. Samuti oleme laiendanud kaitsepolitsei pädevust korruptsiooni uurimisel ja andnud selleks lisavahendeid.
Liigume edasi meie kolmanda prioriteedi juurde: elupäästevõimekuse tugevdamine terves Eestis. Inimelude päästmise võimekuse tugevdamiseks eraldasime 2012. aastal riigieelarvest lisavahenditena ligi kaks miljonit eurot peamiselt personalikuludeks ja isikukaitsevahendite soetamiseks. Väga oluline samm astuti eelmise aasta esimeses pooles. Kui te mäletate, siis 2012. aasta mais korraldasime ümber päästekomandode võrgustiku kogu Eestis, mis oli esmakordne säärane ümberkorraldus. Viisime päästevõimekuse vastavusse kahekümne aastaga muutunud tegelike riskide, ohtude ja inimeste paiknemisega Eestis. Samuti jätkasime läinud aastal tegutsemist selle nimel, et viia 2014. aastaks ellu ühtsele hädaabinumbrile ülemineku plaan ja hakata abivajajate kõnesid päästele, politseile ja ka kiirabile vastu võtma ühtsetes regionaalsetes häirekeskustes.
Nüüd mõne sõnaga päästekomandode ümberkorraldamisest põhjalikumalt. Sellele eelnes enam kui pooleaastane analüüsitöö, mille tulemusel eelmise aasta mais riiklikud päästekomandod korraldatigi ümber. Riiklike komandode üldarv vähenes 81-lt 72-le, kuid elupäästevõimekusega päästekomandode arv suurenes 25 võrra, 41-lt 66-le. Praegu on Eestis 53 päästekomandot, kus töötab iga päev vähemalt neli päästjat, ning 13 päästekomandot, kus töötab iga päev vähemalt kolm päästjat. Seega on nüüd Eestis umbes 121 000 inimest rohkem, kelleni elupäästeteenus jõuab 1–15 minuti jooksul. Päästekomandode ümberkorraldamine lõpeb küll selle aasta esimeses pooles, kuid juba aasta alguseks oli saavutatud ümberkorralduse peamine eesmärk: pakkuda varasema 86% asemel rohkem kui 93%-le elanikkonnast oluliselt kiiremat ja kättesaadavamat elupäästeteenust.
Neljanda teemana käsitlen ma sellist tõsist ühiskondlikku nähtust nagu narkomaania ja selle vähendamine ühiskonnas. Uimastite pakkumise ning nõudluse vähendamine on minu hinnangul ühiskonna jaoks vägagi suure tähtsusega. Võitluses narkotarbimise põhjuste ja tagajärgedega saame olla tulemuslikud üksnes väga erinevate tegevusliinide koosmõjus ning eri vastutajate ja osapoolte tihedas koostöös. Just nimelt selle koos tegutsemise tugevdamiseks moodustasime 2012. aasta aprillis siseministri juhitava uimastiennetuse valitsuskomisjoni, kuhu kuuluvad sotsiaal-, justiits- ja haridusminister, mitme noorte ja haridusega tegelevate erialaliitude esindajad, kohalike omavalitsuste esindajad ning uimastiennetusega seotud riigiametite juhid, parimad eksperdid, kes meil Eestis sellel alal saada on. Komisjoni eesmärk on kõige kõrgemal riiklikul tasemel strateegiliselt koordineerida nii ennetust kui ka narkoainete pakkumise vähendamist, siduda kokku ühtseks jõuks kõik need osapooled, kes praegu juba panustavad narkomaania vähendamisse, selle tõsise ühiskondliku nähtuse eri tegevusliinidesse, ja saavutada koos parimaid tulemusi. Kui me räägime uimastite pakkumise vähendamisest, siis 2012. aasta kohta võib öelda niipalju, et politsei konfiskeeris rekordkoguse uimasteid ja kuritegelikku tulu. On selge, et meie fookuses on fentanüül kui äärmiselt kange sünteetiline opiaat ja ka aine, mis absoluutselt kõige enam põhjustab Eestis uimastisurmasid. See on narkootiline aine, mille levik on vägagi laastava mõjuga. Fentanüüli konfiskeerimine suurenes mullu märgatavalt. Me eraldasime politseile lisaressursse, et tegelda n-ö tänavadiileritega ehk siis keskastme levitajatega. Aga loomulikult on prioriteediks tabada narkoahela tipud, kes selle surmava aine levitamist Eestis organiseerivad. Kokkuvõttena võib öelda, et 2012. aastal saadi kätte 1,7 kilogrammi fentanüüli, millest saanuks uimastiturul müüa mitukümmend tuhat doosi. Samuti konfiskeeriti 1,5 miljonit eurot kriminaaltulu. Seda on poole võrra enam kui 2011. aastal.
Edasi, järgmine prioriteet on vabatahtlike kaasamine turvalisuse tagamisse. On täiesti selge, nagu me oleme siin saalis ka mitmel arutelul mitu ja mitu korda rääkinud, et vabatahtlikud ei asenda elukutselisi politseinikke ja päästjaid, vaid täiendavad nende tegevust, seovad kogukonda ja jõuametkondi ning saavad lahendada märgatava osa esmatasandi kriisiolukordadest. Loomulikult on oluline riigi tugi vabatahtlikule tegevusele. Riik ei saa vabatahtlust ise kuidagi tekitada, me saame ainult anda tuge, innustada, kaasata inimesi. Saab öelda, et viimase kahe aastaga oleme vabatahtlusse otseselt suunanud neli korda enam raha, mida näitab ka teie ees olev slaid. Praegu ulatub abipolitseinike liikmeskond ligikaudu 1500 inimeseni, kellest poole moodustab reserv. Kui 2012. aastal oli Eestis üks aktiivne abipolitseinik ligikaudu 2139 inimese kohta, siis 2015. aastaks on seatud eesmärk, et iga 1000 elaniku kohta on üks aktiivne abipolitseinik. Selle suhtarvuni jõudmine on ambitsioonikas, kuid ma julgen öelda, saavutatav ja kindlasti vajalik eesmärk.
Kogukondade turvalisuse tagamisel on oluline roll ka vabatahtlikel päästjatel, kelle arvu on plaanis jätkuvalt suurendada. 2012. aasta 1. septembril jõustunud politsei ja piirivalve seadusega loodi õiguslik baas vabatahtlike merepäästjate tegevuseks. Politsei- ja Piirivalveamet korraldas 2012. aastal 34 vabatahtlikule merepäästjale esimese astme baaskoolituse. Lisaks on Eesti vabakonna esindajad ehk vabatahtlik mere- ja järvepääste alates 2011. aastast Euroopa Liidu vahenditega koolitanud umbes 70 vabatahtlikku merepäästjat. Nagu näete käesolevalt slaidilt, on Eestis viimase nelja aastaga tulnud vabatahtlikke päästjaid tublisti juurde, nende arv ulatub praegu ligikaudu 1250-ni. Ka siin on käimas süsteemsed tegevused selleks, et vabatahtlike arvu üle Eesti märgatavalt suurendada ja katta eelkõige sellised piirkonnad, mida me saame nimetada hajaasustusega või ka abikaugemateks paikkondadeks.
Kuuenda prioriteedina toon välja konservatiivse kodakondsus- ja migratsioonipoliitika jätkumise. Saame öelda, et Eesti on jätkuvalt riik, kus varjupaigataotluste arv on Euroopa Liidu väikseim. Sisserände surve on järk-järgult tasapisi kasvanud ja kindlasti kasvab see ka järgmistel aastatel. Meie korrakaitseorganite tegevuse tulemusena oleme pannud piiri nende välismaalaste Eestisse pääsemisele, kes oleksid ohuks avalikule korrale, riigi julgeolekule või sotsiaalsele ja kultuurilisele toimimisele. Saame öelda, et 2012. aasta on näidanud, et Eesti on suuteline otsustavalt ja adekvaatselt reageerima ka immigratsioonisüsteemi kuritarvitamistele. Eelmise aasta 1. juulil jõustunud välismaalaste seaduse muudatused, mis tehti 2011. aastal ilmnenud elamislubade väärkasutuse edasiseks vältimiseks, on olnud tõhusad ja toimivad. Juuresoleval pildil on ka statistika selle kohta, kuidas 2011. aastal võrrelduna 2012. aastaga on väljastatud elamislube. Meie kodakondsuspoliitika lähtekohaks on senised hästi toiminud põhimõtted, mille tuum on, et kodakondsuse andmine mittekodanikule on privileeg, millega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe.
Lisaks on selle prioriteedi all üks väga oluline teema, mis puudutab isikut tõendavate dokumentide väljastamist. Nii nagu juuresolevalt slaidilt on näha, jõuab sel aastal Eestis tippu isikut tõendavate dokumentide ümbervahetamine, kasv alates 2011. aastast on märkimisväärne, sisuliselt 100% iga aasta. 2013. aastal ulatub ümbervahetatavate dokumentide arv 630 000-ni. Oleme eesmärgiks seadnud, et ooteaeg Politsei- ja Piirivalveameti teeninduses peab jääma vahemikku 15–30 minutit, sellest ei tohi üle minna. See tähendab, et inimeste jaoks muudetakse isikut tõendavate dokumentide vahetamine võimalikult sujuvaks ja selle nimel sel aastal ka tegutsetakse. Ega need arvud järgmistel aastatel väga palju ei muutu, need jäävad võrdlemisi kõrgeks, mis tähendab, et praegu nõutav teenindusstandard peab olema kestev, mitte ühekordne ettevõtmine.
Ja lõpetuseks viimane, ent mitte vähem tähtis prioriteet: kvaliteetne ja säästlik siseturvalisuse juhtimine.  2012. aastal kulus siseturvalisuse tagamisele 297 miljonit eurot. Me eraldame suure summa maksumaksja raha selleks, et meil kõigil oleks turvalisem. Peame igal sammul seisma hea selle eest, et meie kätte usaldatud maksumaksja raha kasutamise tingimus on kvaliteetne, mõistlik ning tulemustele orienteeritud juhtimine. Soovin omalt poolt luua kõik eeldused, et maksumaksja raha teeniks läbi tulemusmõtlemise Siseministeeriumi valitsemisalas seatud eesmärke, ning loomulikult tuleks seda kulutada säästlikult ja läbimõeldult. Teie ees oleval slaidil on 2012. aasta olulisimad projektid. Peatun neist paaril veidi pikemalt.
Aprillis valmis Jõhvis ligi 8500-ruutmeetrine hoone Politsei- ja Piirivalveametile, Päästeametile, Häirekeskusele, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskusele ning Kaitsepolitseiameti Ida osakonnale. Hoones asub Eesti esimene ühine Häirekeskuse ning Politsei- ja Piirivalveameti juhtimiskeskuse töösaal. Seal lahendatakse numbritele 112 ja 110 tulnud hädaabikutseid. Teine samasugune töösaal avati möödunud aastal Pärnus. Jõgeval valmis enam kui 2000-ruutmeetrine kohtu- ja politseihoone, milles said nüüdisaegsed tööruumid kohus, kriminaalhooldustalitus, kinnistusosakond, Politsei- ja Piirivalveameti Jõgeva politseijaoskond ning kodakondsus- ja migratsioonibüroo Jõgeva teenindus.
2012. aastal andis Siseministeerium Riigi Kinnisvara AS-ile üle Päästeameti 63 kinnisvaraobjekti ning Politsei- ja Piirivalveameti 9 kinnisvaraobjekti koguväärtusega 7 460 000 eurot. Sellega oleme lõpule viimas meie kinnisvara üleandmist Riigi Kinnisvara AS-ile, mille kohta valitsus on langetanud oma otsuse. See vabastab ametid ja ministeeriumi kinnisvarahaldusega tegelemisest ning lubab keskenduda rohkem oma põhitegevusele. Võõrandamine on aidanud ka ministeeriumi haldusala eelarveid paremini planeerida. Kokku on Siseministeerium Riigi Kinnisvara AS-ile alates 2009. aastast üle andnud 180 kinnisvaraobjekti, mille väärtus on üle 5,4 miljoni euro.
Lisaks saab veel välja tuua mulluste suurte üleriigiliste hangete korraldamise, näiteks kütusehange paljude riigiasutuste vahel, samuti meie tegevused IT-agentuuri edukaks maaletoomiseks. IT-agentuur on alustanud oma tööd, ametisse on nimetatud ka peadirektor Krum Garkov. Ma arvan, et see samm on Eestile kindlasti märkimisväärne võit, mis tugevdab meie mainet IT-riigina ja muudab meid kindlasti atraktiivsemaks investeerimiskohaks selle sektori ettevõtjatele.
Lõpetuseks, lugupeetud Riigikogu liikmed, daamid ja härrad, soovitan teil kõigil põhjalikult lugeda teie käes olevat aruannet turvalisuspoliitika põhisuundade täitmisest 2012. aastal. Kindlasti ootan teilt ideid ja analüüsi. Iga diskussioon, mõttearendus, asjalik ettepanek on alati teretulnud. Oma panuse turvalisuse tagamisse saavad anda kõik, turvalisust luua ei ole kaugeltki ainult riigi ülesanne, vaid väga selge ja tähtis roll on siin üksikisikutel endil, loomulikult ka kolmandal sektoril, omavalitsustel. Ainult üheskoos saame turvalisust suurendada. Me oleme pisike riik. Meie rahalised vahendid on alati piiratud, aga hea tahe ja täiendav jõud ei ole piiratud, seda on võimalik kaasata. Ja seda saab kaasata ainult siis, kui inimesed on veendunud, et tegevus on läbi mõeldud ja süsteemne, kui nad saavad aru oma rollist turvalisuse tagamisel kas või omaenda kodu ümbruses või kogukonnas. Suur tänu teile!

Suur tänu teile, härra siseminister, ettekande eest! Esimene küsimus, palun, kolleeg Mati Raidma!

Suur tänu, esimees! Suur tänu ka ettekande eest! Küsimusi on palju, aga esitada saan ainult ühe. Valdavat osa vabatahtlikke päästjaid koondab ja esindab katusorganisatsioon nimega Päästeliit, aga Siseministeerium on oma eelarve planeerimisel üllatava järjekindlusega nad toetuseta jätnud. Juba kolm viimast aastat oleme Riigikogus detsembris selle teema juurde tulnud ja püüdnud lahendusi leida. Kas sa saad anda stenogrammi huvides lubaduse, et see situatsioon lõpeb ja selle katusorganisatsiooni toetus hakkab nüüd ja alati Siseministeeriumi eelarvereal olema?

Ma tänan sind küsimuse eest! Võin sulle kinnitada, et Siseministeerium on igal aastal esitanud Rahandusministeeriumile palve toetada vabatahtlike päästjate katusorganisatsiooni ehk Päästeliitu. Hämmastaval kombel on Rahandusministeerium, näidates tugevat selgroogu ja järjekindlust, jätnud selle toetuse riigieelarvest välja, pidades seda ühekordseks toetuseks, mis on lisatud Riigikogus. Ma teen kindlasti kõik mis võimalik, et Päästeliidu toetus, mis ka sellel aastal on 45 000 eurot, pluss eelmisest aastast üle jäänud 15 000 eurot, kokku 60 000 eurot, muutuks regulaarseks toetuseks ja et arvestataks, et tegemist on riigi partnerorganisatsiooniga, kes ühendab katusorganisatsioonina enamikku päästekomandosid ja mittetulundusühinguid. Ma väga loodan just nende mõistvat suhtumist, kes panevad riigieelarvet kokku. Loodan loomulikult ka seda, et meie koostöö Päästeliiduga üha süveneb ja see organisatsioon muutub ise järk-järgult tugevamaks, mis on tegelikult viimastel aastatel ka juhtunud. Päästeliit on praegu meie hea partner, kui me koostame vabatahtlike kaasamise üldist strateegiadokumenti järgmiseks viieks aastaks.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma lugesin turvalisuspoliitika aruannet põhjalikult, nii lühemat varianti kui ka raamatut, aga ei leidnud peaaegu midagi sellise olulise teema kohta nagu personalipoliitika. Ma ei räägi praegu juhtidest, ma räägin nendest inimestest, kes n-ö põllu peal tööd teevad. Me räägime siin järjekordselt betoonist, uute majade ehitamisest, mis on kõik küll ka oluline, aga me ei räägi sellest, et politseist lahkub kümneid inimesi. Õige nukker on see, et töölt lahkutakse niipea, kui pensioniiga on kätte jõudnud, ehk tegelikult parimas tööeas. Kas teadlikult jäeti selline asi turvalisuspoliitika aruandest välja? Äkki sa mõne sõnaga ka kirjeldad, mida on Siseministeerium selles valdkonnas ette võtmas või võtnud?

Suur tänu küsimuse eest! Kui sa lugesid põhjalikult ka minu eessõna, siis tead, et seal on ära mainitud 2013. aasta, mis on, ma julgen öelda, ikkagi erandlik aasta võrreldes eelnevatega. 2013. aasta algusest on meil võimalik ühe erandliku Euroopa Liidu liikmesriigina inimeste motivatsiooni palgatõusu abil parandada. See puudutab nii päästjaid kui ka politseinikke. Nagu me oleme öelnud, päästjate palk tõuseb vähemalt 5%. Politsei- ja Piirivalveametis ning Päästeametis on palgatõusu eeldus olnud palgasüsteemide korrastamine, nn palgareform, mis on nõudnud omaette märkimisväärseid ressursse. Palgareform on mõlemas asutuses sellel aastal suures osas läbi viidud. 80%-l Politsei- ja Piirivalveameti töötajatest on sellel aastal palk tõusnud. Ma olen vestelnud oma kolleegidega teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest. Teistel riikidel ei ole läinud nii nagu Eestil (me saame ennast loomulikult võrrelda eelkõige Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega). On riike, kus on palgad külmutatud ka siseturvalisuses, on neidki riike, kus palkades on näha teatud tagasikukkumist. Meil on sellel aastal võimalik inimeste motivatsiooni parandada. Ma arvan, et see on oluline, kuid kaugeltki mitte rahuldav samm. Siit tuleb ainult edasi liikuda. Paratamatult on just palk see, mis motiveerib ka neid inimesi, kes teevad pühendunult tööd päästealal ja politseis.
Sa mainisid betooni. Ma julgen öelda, et palga kõrval on oluline ka töökeskkond. Selle tõttu oligi viimase prioriteedi all põgusalt juttu töökeskkonna parandamisest, mis 2012. aastal toimus. Sellel aastal see kõik jätkub. Hakatakse näiteks ehitama uusi päästehooneid Tartus ja Tallinnas, jätkuvad mitmed muud ettevõetud projektid, just nimelt selleks, et inimeste töökeskkonda paremaks muuta. Me teeme seda koos Riigi Kinnisvara AS-iga. See on jälle samm inimeste motivatsiooni parandamise suunas. Kolmas samm on kindlasti seotud inimeste organisatsioonitunnetusega. Me teame, et Politsei- ja Piirivalveamet on suur organisatsioon ja seal on esindatud väga erinevad kultuurid. Selle kõige kokkusulatamine võtab aega. Ühendasutus on toiminud küll juba kolm aastat, aga ka praegu tuleb selle nimel palju vaeva näha ja see ei ole kerge.
Me saame öelda ainult seda, et inimeste parem motiveerimine on Siseministeeriumi üks selgeid prioriteete, sest meie valitsemisala on kõige suurema ametnike arvuga. Paljud tegevusliinid, mida on ka täna mainitud, ongi selle nimel ellu viidud. Võtame kas või võitluse raske varjatud kuritegevusega. See, et 2012. aasta alguses taastati keskkriminaalpolitsei, on minu hinnangul kriminaalpolitseinikele väga oluline motivatsioonitegur. Oluline on ka see, et me oleme tunduvalt rohkem andnud kriminaalpolitseile raha eelkõige raskete kuriteoliikide vastu võitlemiseks. Ei saa kaugeltki öelda, et aitab ühest asjast, et tõstame ainult palka ja piirdume sellega. Ei, neid tegevusliine on mitmeid. Kõige selle koosmõju peaks olema see, et inimesed tunnevad, et turvalisus on riigile tähtis, riik sellesse investeerib ning on väga selgelt paika pandud ka prioriteedid ja eesmärgid, mis on mõeldud täitmiseks.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud siseminister! Kindlasti on selles aruandes arve, mis Eesti inimesi rõõmustavad. Mõned arvud on kasvanud, mõned on kahanenud, kuid nende arvude taga on ka väga palju probleeme, millega tuleb tõsiselt tööd teha. Ühest uuringust, mille hiljuti korraldas Justiitsministeerium, tuli välja, et 58% varguse ohvriks langenud inimestest ei teata sellest politseile. Kindlasti on juhtunud sedagi, et inimesed on vargusest küll teatanud, aga seda juhtumit tegelikult ei registreerita. Kas see on pannud teid mõtlema, miks seda ei tehta? Mida peaks tegema, et oleks ülevaade reaalsest olukorrast kuritegevuse valdkonnas? Mis need tulevikusuunad võiksid olla?

Suur tänu küsimuse eest! Latentne kuritegevus on kindlasti tõsine probleem, ma arvan, kõikides Euroopa riikides. Selleks et hinnata turvalisuse taset ühiskonnas, peame vaatama väga erinevaid näitajaid. Ühiskonna turvalisuse suurendamise vajalikkust ei saa kunagi liiga palju rõhutada. Turvalisuse suurendamisega tuleb pidevalt tegelda. Sellega tegelevad ka meist palju arenenumad riigid, kes samamoodi võitlevad tänapäeval väga mobiilse kuritegevusega. Te mainisite varavastaseid kuritegusid. Me teame väga hästi, et vaba liikumise tingimustes on Euroopas mobiilsed ka kuritegelikud jõugud. Kui me räägime vargustest, siis varavastased kuriteod on Eestis igal aastal vähenenud ligikaudu 20%. See näitab ühte ja teist. See näitab tõenäoliselt seda, et Eestis on kuritegevus tõesti vähenenud. Samas võime eeldada, et kurjategijad on siit liikunud mingitele muudele jahimaadele. Seda näitab ka Põhjamaade statistika, kus on näha kuritegevuse kasvu.
Nüüd sellest, et inimesed ei anna teada näiteks vargustest. Kindlasti on vargused väga erineva iseloomuga: on väiksemahulisi varguseid, millega tekitati väiksem varaline kahju, ja on suuremahulisi varguseid, millega tekitati suurem varaline kahju. Minu hinnangul on väga oluline kogukonnakeskne politseitöö, millega tuleb järjepidevalt ning süsteemselt tegelda. See tähendab, et politsei on kogukonna osa, ta on väga selgelt kogukonnaga koos toimiv vastutaja ja abimees. Politsei võidab üha rohkem kogukonna liikmete usaldust, tema poole pöördutakse, ja mitte ainult selleks, et kaevata, vaid ka selleks, et saada abi ja nõuannet. Kogukonnakeskse politseitöö osana peaks ka vabatahtlikel olema märgatavalt suurem roll, kui see praegu Eestis on. See tähendab jällegi seda, et näiteks esmatasandi juhtumitele reageerimisel on võimalik kaasata abipolitseinikke, sellesama kogukonna liikmeid, kes aitavad oma naabreid ja tuttavaid. Usalduse kasvatamine politsei vastu tervikuna peaks kaasa aitama ka sellele, et teatamata jätmisi oleks vähem.
Paratamatult iseloomustab varjatus ka raskeid kuritegusid, näiteks kehalise väärkohtlemise juhtumeid. Selles osas oli 2012. aasta minu hinnangul edasimineku aasta. Kehalise väärkohtlemise juhtumite arv kasvas Eestis märgatavalt, mis tähendab, et inimeste valmisolek anda teada kehalisest väärkohtlemisest, näiteks lähisuhtevägivallast, on suurenenud. See on ainult positiivne. Varem olid sellised juhtumid varjatud, nendest ei antud politseile teada. Kahjuks lõppes lähisuhtevägivald, mis ühes või teises leibkonnas võis olla aastaid kestnud, üsna sageli väga traagiliselt. See võis lõppeda enam mitte lihtsalt füüsilise vägivallaga, vaid ühe või teise perekonnaliikme surmaga, sest isik, kelle suhtes oli vägivalda toime pandud, ei kannatanud seda enam välja, aga ta ei leidnud tuge ka riigilt ehk politseilt ja prokuratuurilt. Ma arvan, et 2012. aasta näitab, et usaldus on suurenenud. Me kavatseme seda usaldust kindlasti ka sellel aastal kasvatada.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Teen lihtsalt remargi eelmise vastuse kohta. Mina igaks juhuks siiski politsei poole pöördumist kaebamiseks ei nimetaks. Aga küsimus on seoses teisipäeval siinsamas saalis toimunud justiitsministri ettekandega kriminaalpoliitika arengusuundadest. Justiitsminister ütles: "On selge, et narkokuritegevusega võitlemise karistuspoliitiline strateegia võib küll viia üha suurema arvu noori inimesi vanglasse, kuid narkootikumide tõttu tekkivate kahjude vähendamisele pole sel kahjuks suurt mõju olnud. Mul on hea meel, et siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi. Kindlasti ei jää Justiitsministeerium siin kõrvaltvaatajaks ning aitab nende eesmärkide saavutamisele kaasa." Siit ka küsimus: kui te olete asunud neid võimalusi otsima, siis kui pikalt te juba otsite ja mis te selle otsimise käigus leidnud olete või kui heaks te koostööd hindate?

Suur tänu küsimuse eest! Ma kindlasti ei väitnud, et politsei poole pöördumine on kaebamine. Minu mõte oli see, et politsei poole ei pöörduta ainult siis, kui on vaja politseile kaebus esitada, vaid tema poole pöördutakse ka selleks, et saada abi ja nõu. Politsei on väga selgelt kogukonna vastutustundlik toimija, kes on võitnud inimeste usalduse ja saab olla abimees. See oli minu eelneva vastuse mõte.
Tänan küsimuse eest narkomaania kohta! See teema on väga mitmekihiline. Jällegi ei ole võimalik kaugeltki mitte ühe lausega vastata. Ma proovin selgitada seda nii, et Siseministeerium võitleb narkomaaniaga peamiselt pakkumise vähendamise teel. Aga teatavasti ei ole narkomaania kui probleemi vähendamisel ühiskonnas võimalik piirduda ainult pakkumise vähendamisega, vaid väga olulised on kõik tegevused, mille eesmärk on nõudluse ja kahjude vähendamine, ning loomulikult see, mis puudutab sõltlasi, nende ravi ja rehabilitatsiooni. Kuna meie Siseministeeriumis tunneme narkomaaniast tulenevat valu ja neid kahjusid võib-olla kõige selgemalt, võrreldes meie partneritega, sest meie näeme iga päev narkomaanide toimepandud õigusrikkumisi, näeme sõltlasi, kes rikuvad avalikku korda, kokkupuude nendega on meil äärmiselt intensiivne, siis läbi selle valu me üha rohkem tajume, et ainuüksi tagajärgedega tegelemine ei ole lahendus. Me tahame ise siin kaasa aidata ja jõuda üha rohkem põhjusteni ehk narkomaania ennetuseni ja kahjude vähendamiseni. Selle tõttu oleme alates eelmise aasta aprillist siseministri juhtimisel, nagu ma mainisin, võtnud oma õlule ka uimastiennetuse valitsuskomisjoni töö koordineerimise. Me tahame koostöös partneritega proovida hoida tulevikus ära sõltuvuste tekkimist eelkõige noorte ja alaealiste sihtgrupis. Sellel eesmärgil algatatakse väga mitmeid projekte. Alates 1. märtsist saab alguse katseprojekt Põhja Prefektuuri ja Tallinna Mustamäe Linnaosa Valitsuse vahel, mille siht on nendele alaealistele, kes tabatakse uimastite tarvitamiselt või uimastijoobes, pakkuda karistuse kõrval või asemel kompleksseid sotsiaalseid teenuseid, et hoida neid langemast uimastisõltuvuse küüsi, ning pakkuda neid teenuseid ka nende laste vanematele. Selle projekti eesmärk on sillutada teed laiemale rakendusele, mis on mõeldud alaealistele ja noortele. Politsei ja Siseministeerium tahavad strateegilisel tasandil siia panustada ning selle tõttu pakume siin oma abi ja rahalisi vahendeid.
Mis puudutab koostööd, siis julgen öelda, et narkomaania vähendamine on üks selliseid horisontaalseid valdkondi, kus ilma koos töötamise ja tegutsemiseta on väga raske midagi saavutada. Kokkupuutepunkte ning vastutavaid ministeeriume ja ametkondi on niivõrd palju. Haridusministeerium tegeleb haridussüsteemis hoiakute ja väärtuste kujundamisega, Sotsiaalministeerium kahjude vähendamisega, ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste pakkumisega, samuti ennetusega, mida eelkõige koordineerib Eestis Tervise Arengu Instituut. Justiitsministeerium tegeleb kriminaalpoliitika ja kuriteoennetusega, Siseministeerium eelkõige uimastite pakkumise vähendamisega ja kindlasti on meil ka oma selge ennetaja roll. Nende kõikide jõudude kokkusidumine nõuab suuremat jõupingutust kui lihtsalt ühe ministeeriumi vastutusvaldkonnas tulemuste saavutamine. See võtab aega. Meil on umbes 10 000 juba tekkinud uimastisõltuvusega inimest, kellega tegelemine kuulub loomulikult peamiselt Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse ja nõuab väga palju raha. Meie tahame kaasa aidata sellele, et uimastisõltlasi ei tekiks juurde, et meie noored valiksid uimastivaba tee, saaksid aru, millised on põhjused ja tagajärjed. Kindlasti on siin äärmiselt tähtis roll lastevanematel. Me tahame oma käe ulatada ja abi pakkuda just nimelt lastevanemate teadlikkuse suurendamiseks. Meil on selleks aastaks Siseministeeriumi valitsemisalas narkoennetuseks ette nähtud ligikaudu pool miljonit eurot. Päris mitmest projektist ma juba rääkisin, neid projekte on veelgi. Need on just nimelt mõeldud meie alaealistele, noortele ja lastevanematele.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, proua esimees! Härra minister! Minu küsimus puudutab ka turvalisuse valdkonda ja politseiametis toimuvat. Kas IRL üritab tõepoolest politseiameti uueks juhiks panna oma poliitkomissari, Reformierakond on aga selle vastu ning teie kahe omavahelises tülis peab opositsioon kuidagi manööverdama ja oma teed otsima? Äkki te räägite, mis tsirkus selle politseiameti uue juhi valimisega õigupoolest toimub?

Aitäh küsimuse eest! 2009. aastal, kui esimest korda otsiti kandidaati ühendameti peadirektori kohale, leppis praegune valitsuskoalitsioon kokku, et kuulutatakse välja avalik konkurss. Seda ka tehti. Selleks määrati viieliikmeline hindamiskomisjon. Ühendameti peadirektor selle konkursi kaudu ka leiti ja ta nimetati ametisse 2010. aasta algusest. Pretsedent on loodud ja sellest lähtuvalt tegime avaliku konkursi ka nüüd, 2013. aasta alguses, kuna praegune peadirektor on esitanud avalduse 28. veebruarist töölt lahkumiseks. Toimus avalik konkurss ja moodustati samasugune hindamiskomisjon. Selle hindamiskomisjoni viiest liikmest neli on täpselt samade ametikohtade täitjad nagu 2009. aasta hindamiskomisjonis: riigisekretär, riigi peaprokurör, Siseministeeriumi kantsler, asekantsler ja personalijuht. Avalik konkurss kuulutati ebaõnnestunuks, sellele tõmmati kriips alla ja hindamiskomisjon leidis kandidaadi sihtotsinguga.
Ma ei saa kuidagi nõustuda teie hinnanguga, et keegi on poliitkomissar jne. Need hinnangud jäävad loomulikult teie enda südametunnistusele. Väljavalitud kandidaat on Eesti jõuametkonna juht olnud viimased seitse aastat. See jõuametkond on vanglateenistus. 2005. aastal, kui toonane justiitsminister Rein Lang ta jõuametkonna juhiks määras, oli ta n-ö uus inimene selles jõuametkonnas. Priit Kama oli toona Justiitsministeeriumi halduse asekantsler, kes määrati juhtima vanglateenistust. Ta on seda tööd teinud seitse aastat, alluvaid on tal üle 1600. Ma julgen öelda, et selle seitsme aastaga on Eesti vanglateenistus palju tänapäevasemaks ja euroopalikumaks kujundatud. On leitud raha ja selle aja jooksul on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Ma arvan, et äärmiselt olulised on ka need hinnangud, mida saavad anda eelkõige tema senised ülemused. Nii et praegune seis on see, et hindamiskomisjon on valinud Priit Kama Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori kandidaadiks.
Te küsisite n-ö poliitilise kuuluvuse kohta. Võin kommentaariks öelda järgmist. Ma vaatasin ise registrist järele, et Priit Kama astus 1989. aasta detsembris, Eesti vabanemise hakul, olles 18 aasta ja kolme nädala vanune ehk äsja täisealiseks saanud, ühe kristliku erakonna liikmeks. Selle hingekirjas on ta kogu aeg olnud. Ei tea mina tema mingisugusest aktiivsest poliitilisest tegevusest. Ta on 20 aasta jooksul teeninud riigiametnikuna Eesti riiki. Ei tea mina ka ühtegi inimest, kes oleks maininud, et tegemist on poliitiliselt aktiivse isikuga, ammugi pole ta seda olnud viimased seitse aastat, kui ta on olnud jõuametkonna juht. Ma julgen öelda, et äärmiselt meelevaldne on nimetada teda kuidagipidi n-ö erakondlikuks kandidaadiks. Tuletan meelde, et need isikud, kes valisid välja Priit Kama kui kandidaadi, on väga lugupeetud Eesti riigiametnikud, kes ei kuulu ühtegi erakonda. Hindamiskomisjoni, nagu ma ütlesin, kuulusid riigisekretär, riigi peaprokurör ja Siseministeeriumi kõrged ametnikud. See otsus tehti minu teada selgelt Priit Kama senise töökogemuse ning juhtimiskogemuse ja -võimekuse pinnalt.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on ajendatud uimastivastase võitluse peatükis toodud tabelist, mis käsitleb uimastite tarvitamist noorte seas. Siin on näha aeglane, aga siiski selge kasvutrend 15–16-aastaste seas. Siit tulenevad mõned küsimused. Eelmisel aastal konfiskeeriti uimastitulu rohkem kui kunagi varem. Kas on võimalik seda protsentuaalselt võrrelda sellel turul üldiselt liikuva rahaga? Teiseks, mis on siiski efektiivsem tegevus uimastisõltuvuse ennetamisel, kas ennetustöö noorte seas või selle turu tegelik nullimine?

Tänan küsimuse eest! Ma alustan tagantpoolt. Nagu ma ütlesin ka eelnevale küsimusele vastates, narkomaania on nii mitmekihiline ja kompleksne nähtus, et me saavutame edu ainult väga erinevate tegevusliinide kaudu. Iga tahk peab lõikama, heas mõttes. Äärmiselt oluline on uimastite pakkumist vähendada ehk muuta võimalikult raskeks neid aineid Eesti turule paisata. Väga oluline on narkomaania ennetamine ehk töö alaealistega, aga mitte ainult noorte ja alaealiste endiga, vaid ka lastevanematega. Me peame aru saama, et hoiakud ja väärtused, mille kujundamine algab paljuski kodus ning läheb edasi ka koolis, mõjutavad inimeste arusaama uimastitest ja üldse sõltuvustest. Kui kodus või koolis on ükskõikne suhtumine sõltuvustesse, siis see väga paljuski kujundab ka laste mõttemaailma, eriti teismeeas.
Eesmärk peab olema uimastite ja üldse sõltuvusainete tarvitamise võimalikult kaugele edasilükkamine. Viimased uuringud näitavad, et on olemas väga tihe seos: mida varem noored puutuvad kokku ükskõik millise sõltuvusainega ja seda tarvitavad, seda suurem on võimalus, et nendest kujunevad sõltlased. See puudutab tubakat, alkoholi ja loomulikult ka uimasteid. Sellest lähtuvalt on oluline just nimelt lastevanemate suurem teadlikkus kas või näiteks sellest, et uimastisõltuvus on krooniline haigus. Mida varem lapsed hakkavad alkoholi tarvitama, seda tõenäolisem on ka ajukahjustuste saamine ja sõltuvuse kujunemine. Üks väga huvitav nüanss, mis tuli välja ESPAD-i uuringust, millele te viitate ja mis on kirjas turvalisuspoliitika aastaraamatu leheküljel 30, näitab, et illegaalselt uimasteid tarvitanute osakaal 15–16-aastaste seas on viimase 15 aasta jooksul tõesti suurenenud. Viimase viie aasta jooksul on see jäänud aga sisuliselt samaks ehk on 30% ligi. Aga sellest uuringust tuleb välja veel üks huvitav nüanss. Nimelt on võrreldud lastevanemaid, kes teavad, mida nende võsukesed vabal ajal teevad, ehk neil on olemas kontroll ja järelevalve laste üle, ja lastevanemaid, kellel seda kontrolli ei ole. On selgunud, et kui kontroll on vähene, siis on palju tõenäolisem, et lastel tekib uimastisõltuvus. Kui vanemad teavad, kus nende lapsed käivad, kellega nad koos aega viidavad, kuidas ja millega nad oma vaba aega sisustavad, siis on see tõenäosus väiksem. See näitab paljuski seda, et lapsevanema rolli sõltuvuse kujunemisel ei saa mitte kunagi ületähtsustada.

Palun, kolleeg Kaja Kallas!

Aitäh! Hea minister! Meile kätte jagatud turvalisuspoliitika dokument viitab sellele, et praegu töötatakse välja korruptsioonivastast strateegiat "Aus riik" aastateks 2013–2020, mis keskendub senisest enam korruptsiooni tõkestamisele erasektoris ja kohalikes omavalitsustes. Arvestades, et 2013. aasta juba käib, ongi mul küsimus. Kui kaugele selle strateegia koostamisega jõutud on ja mille poolest see dokument hakkab erinema varasematest korruptsioonivastastest strateegiatest? Kui võtta arvesse, et meie positsioon korruptsiooni tajumise indeksis on halvenenud, siis kas on plaanis siin midagi kardinaalset muuta?

Tänan küsimuse eest! Korruptsioonivastast strateegiat töötab välja Justiitsministeerium. Valitsus kinnitas jaanuaris korruptsioonivastase strateegia lähteülesande. Selle aasta jooksul peaks see strateegia valmima ja tulema valitsusse kinnitamiseks. Tegemist on juba mitmenda järjega esimesele korruptsioonivastasele strateegiale "Aus riik", mis 2004. aastal toonases Juhan Partsi valitsuses kinnitati. Nagu räägitud, on rohkem tähelepanu all korruptsiooni tõkestamine erasektoris ja kohalikes omavalitsustes. Minu hinnangul on meie positsioon selles tajumisindeksis suhteliselt sama. Eks seda korruptsiooni teemat saab just tajumise kontekstis vaadata mitmest küljest. Kaks aastat tagasi oli aeg, kui ühe aasta jooksul esitati kahtlustus kolmele Eesti Vabariigi kohtunikule ja algatati kriminaalmenetlused. Ühiskond võis mõelda, et mis siis lahti on, kas tõesti on korruptiivsus isegi kohtunikkonna seas niivõrd suur. Tekkis küsimus, mis siis aastal 2011 või 2010 juhtus. Selline suhtumine võis väljenduda ka selles tajumisindeksis. Aga asja teine pool on see, et riik on muutunud hoopis tugevamaks. Me suudame isegi näiteks kohtunike hulgas tuvastada need võimalikud õigusrikkujad, kes seadust ei austa ja panevad sääraseid tegusid toime. See näitab hoopis riigi tugevust. Me peaksime ütlema, et riik on muutunud tugevamaks ning meie võimekus korruptsiooni avastada ja välja juurida on oluliselt suurenenud. Ma arvan, et tajumisindeksis peegeldub teatud määral selline hirmuhetk. Kui isegi kohtunikud on sellised, mis me siis teistest räägime, võib küsida mustvalgelt lähenedes. Aga korruptsiooniteema ei saa kunagi olla mustvalge, vaid sel on eri tahud, mida tuleb arutelu ja analüüsi kaudu avalikkusele selgitada.
Ma arvan, et strateegia eesmärk on ka kindlasti suurendada inimeste ja ühiskonna teadlikkust sellest, millised teod on lubatud ja millised ei ole. Kui te mäletate, siis Justiitsministeeriumil on selline veebilehekülg nagu www.korruptsioon.ee, kuhu koondatakse avalikkusele kättesaadavana kogu informatsioon korruptsioonist tervikuna, alates uuringutest, definitsioonidest ja mõistetest kuni selleni välja, milliseid samme Eesti riik astub ja mida tehakse nendes valdkondades, kus selle nähtuse käsitamine on märgatavalt delikaatsem, näiteks erasektoris. Uuest strateegiast me loodamegi seda, et hakatakse üha enam tegema koostööd erasektoriga ja püütakse erasektorit tõmmata koostööle riigiga. Me oleme palju kuulnud, et erasektori organisatsioonid ja ettevõtted pigem ei käsitle võimalikke avalduvaid korruptsioonijuhtumeid. Nad jätavad need käsitlemata, sest see on ebamugav, kõik sellega kaasnev on ebamugav. Küsimus ongi selles, kas seda eelarvamust on võimalik murda ja kuidas seda teha. Loomulikult on need sektorid äärmiselt erinevad. Siin on räägitud meditsiinist. Ma loodan, et strateegia räägib lahti, milliseid hoiakuid ja väärtusi on võimalik selles valdkonnas muuta ja mida mitte.

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Tänan, proua juhataja! Hea ettekandja! Oma ettekandes ütlesite, et Eesti turvalisuspoliitika üks eesmärke ja saavutusi on konservatiivne migratsioonipoliitika. Selle konservatiivse migratsioonipoliitika tõttu on Eesti teadusasutused, õppeasutused, etendusasutused ja mitmed majandusettevõtted tõsistes raskustes, sest neil on raske leida kvalifitseeritud tööjõudu. Seda kõike ajal, kui maailmas käib ajude ja kvalifitseeritud tööjõu pärast üsna armutu võitlus. Mida on teil kavas teha selleks, et muuta Eesti avatumaks kvalifitseeritud inimestele ja uutele ideedele?

Suur tänu küsimuse eest! Praegu käivad siin väga konkreetsed tegevused. Töötatakse välja välismaalaste seaduse muudatusi, mis peaksid muutma lisandväärtust andva tööjõu Eestisse tuleku paindlikumaks. See töö on käinud tegelikult eelmise aasta keskpaigast ehk hetkest, kui parlament eelmisel korral menetles välismaalaste seaduse muudatusi, mida ma mainisin ka oma ettekandes. Partnerid selles töös on ministeeriumid, kes selle teemaga vähegi kokku puutuvad, sisuliselt seitse ministeeriumi, samuti vabakonna esindajad, Rektorite Nõukogu, mitmed haridusasutused, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit jt. Me oleme selle tööga jõudmas sinnamaale, et on siht saata eelnõu varakevadel kooskõlastusringile. Eelnõus on püütud arvestada seisukohti, mis tihti on ka vastandlikud, näiteks ametiühingud versus tööandjate keskliit ja kaubandus-tööstuskoda. Eks me proovi leida positiivset tasakaalu. Eesmärk on loomulikult see, et nendel isikutel, kes annavad Eestile lisandväärtust – ettevõtjad, teadlased, kultuuriinimesed, õppurid –, oleks siia tulla võimalikult lihtne. Samas ei tohi me unustada siseturvalisuse tagamise nõudeid. Tasakaalupunkti leidmine on võtnud oma aja, kindlasti ei ole menetlus ka siin parlamendis lihtne. Aga meie tahame selle eelnõuga õige pea jõuda valitsusse ja siis juba Riigikogu ette.

Palun, kolleeg Andre Sepp!

Aitäh, väga austatud Riigikogu esimees! Hea minister, suur tänu selle ettekande eest! Kuna see ettekanne oli ju vägagi positiivne ja sisendas turvatunnet, siis võlgneme kindlasti kõik suure tänu kogu selle sektori teenistujatele! Aga mul on ka küsimus. Siin saalis räägiti eelmisel aastal valdkondlikust päästekomandode reformist. Nüüd on Eestis 72 riiklikku komandot ja 107 vabatahtlikku päästemeeskonda, mis on väga suur abistav jõud. Vabatahtlikke päästjaid koondav Päästeliit ei ole aga seadustatud üheski valdkondlikus seadusaktis. Kas teil ministrina ja ministeeriumil on olemas visioon vabatahtlike päästjate tegevuse seadustamiseks?

Suur tänu küsimuse eest! Vabatahtliku pääste regulatsioon 2010. aastal tegelikult tänapäevastati. See on kirjas päästeseaduses. Julgen öelda, et see regulatsioon on hea ja suhteliselt hästi läbi mõeldud. Parlamendi menetluses me muutsime seda selliselt, et lõime lisaks iseseisva pädevusega abipolitseinike institutsioonile võimaluse ka iseseisva pädevusega vabatahtlike päästjate tegevuseks. Meil on seega kahetasandiline vabatahtlike päästjate süsteem. Lisaks, nagu ma mainisin oma kõnes, me kehtestasime politsei ja piirivalve seaduses vabatahtliku merepääste regulatsiooni. Seda me tegime Eestis eelmisel aastal esimest korda. Seega ma arvan, et seadusandlik baas on olemas. Aga nii nagu tihti juhtub, kuigi seadusandlikud võimalused on olemas, on nende elluviimine hoopis omaette teema. Me teeme selle nimel ka tööd. 2011. aasta sügisest on kõikides Eesti päästekeskustes ametis vabatahtliku pääste koordinaatorid, kelle siht on just nimelt võimalikele vabatahtlikele nende seisukohtade ja selle regulatsiooni tutvustamine. Tõesti, see võimalus on alles mõned aastad jõus olnud, varem ei olnud Eestis võimalik omandada iseseisva pädevusega vabatahtliku päästja staatust. Selle saamiseks on vaja osaleda märkimisväärses hulgas koolitustundides, riik annab erivarustuse ja siis on sisuliselt päästeametniku suulise korralduse alusel võimalik sekkuda esmatasandi ohuolukordade lahendamisse. Enne said vabatahtlikud päästjad teatavasti tegutseda ainult koos päästeametnikega, täpselt sama lugu oli ka abipolitseinikega. Seda me eelmise parlamendikoosseisu ajal muutsime. Ma arvan, et see muudatus on kandmas esimesi vilju, seda eelkõige hajaasustusega piirkondades ehk seal, kuhu elukutseline päästemeeskond nii kiiresti kohale ei jõua, kohapeal on aga kogukonnaliikmetest vabatahtlikud päästjad. Üks näide, millest räägiti mõni kuu tagasi, tuli Võsult, kus samuti päästekomando ümber korraldati. Kohalikud vabatahtlikud päästjad ei oodanud ära elukutseliste päästjate kohalesaabumist, vaid sekkusid tulekahju korral ise, hoides ära nii varalise kahju kui päästes tõenäoliselt ka inimelusid.

Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitüma, lugupeetud eesistuja! Minister! Rahvakogu üks ettepanek on olnud see, et Eestis peaks olema üks valimisringkond. Seetõttu ma küsingi oma tulevaste valijate nimel nii Narvast kui ka Võrust. Selles sinises raamatus on kirjas, et juba jaanuaris oleksid Narvas päästjad ja politseinikud pidanud kolima uude hoonesse. Mis see tegelik olukord seal on? Teine küsimus tuleb Võru kandist. 2013. aasta plaanides uue hoone saamisloos mingeid muutusi ei ole, kuigi ma tean, et ettevalmistustööd käivad. Mida võrokestele öelda?

Aitäh küsimuse eest! Narva uue hoone avamine toimub märtsis ja inimesed on ennast seal juba sisse seadnud. Mis puutub Võrusse, siis, jah, Võru probleemi lahendamine on koos Riigi Kinnisvara AS-iga võtnud oma aja. See on selgelt üks prioriteete. Ma arvan, et me 2013. aastal saame siin selge lahenduse. On kaalutud erinevaid variante: rendipind, uue hoone ehitamine jt. Ma väga loodan, et me saame siin praktilise lahenduse selle aasta jooksul.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Statistika näitab, et võimuesindajate ja avalikku korda kaitsvate isikute laimamiste ja solvamiste arv suurenes möödunud aastal 25%. Ma esitasin sisuliselt sama küsimuse justiitsministrile. Küsin ka teie käest, kas see teid ei häiri. Kus need põhjused on, miks inimesed ei karda oma käitumisega sisuliselt näidata oma negatiivset suhtumist riigi esindajasse ja koos sellega riiki?

Ma tänan küsimuse eest! Kahjuks Eestis leidub, on leidunud ja tõenäoliselt leidub ka tulevikus inimesi, kes oma agressiivse ja solvava käitumisega võimuesindajale vastu hakkavad. Suur hulk nendest isikutest, kes on astunud vastu neid korrale kutsuvatele või riiklikku järelevalvet või muid menetlustoiminguid tegevatele võimuesindajatele, on olnud alkoholijoobes. On inimesi, kes ei piirdu mitte ainult õigusrikkumisega, mille nad on toime pannud, vaid püüavad oma viha, solvumist ja pahameelt välja elada võimuesindaja peal, olgu see siis politseinik, kohtunik või keegi teine. Eelmisel aastal oli arutelu all karistuspoliitika võimuesindajale vastuhakkamisega seoses. Meil on karistusseadustikus selle kohta mitmed koosseisud. Ka võimuesindaja solvamine on kriminaliseeritud, neid juhtumeid on aastas paarsada. Loomulikult on kriminaliseeritud ka võimuesindajale füüsilisel kujul vastuhakk. Kas sanktsioonid on piisavad? Me oleme teinud ettepaneku need sanktsioonid üle vaadata. Ma tean, et Justiitsministeeriumi juures käib koos kodifitseerimise töörühm, kes vaatab üle kogu karistusõigust. Samas arvan, et need debatid, mis on ka avalikkuses tekkinud, ja ühiskonna selge hukkamõist on samuti ärahoidva mõjuga. Need annavad selge signaali, et vastuhakk võimuesindajale on vastuhakk Eesti riigile. Need juhtumid ei jää karistuseta. Jah, mingite juhtumite puhul võib ühiskonnale tunduda, et karistused on ehk liiga leebed, aga neid otsuseid ei saa teha emotsioonide pinnalt, vaid neid tuleb teha ratsionaalsest analüüsist lähtudes, vaadates kuritegude hulka ja karistuspraktika otsuseid. Siis saame teha selged järeldused, kuidas muuta riiki tugevamaks ja ohjeldada neid isikuid, kes võimuesindajaid ja nii ka Eesti riiki ründavad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile, härra siseminister, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Rait Maruste Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Lõppev nädal on pakkunud meile kahel korral võimaluse rääkida lähedasel teemal: teisipäeval esitas justiitsminister ülevaate, kuidas eelmisel aastal täideti kriminaalpoliitika arengusuundi aastani 2018, ja täna anti ülevaade, kuidas eelmisel aastal täideti Eesti turvalisuspoliitika põhisuundi aastani 2015.
Turvalisus on kahtlemata väärtus, see on avalik hüve. Turvalisusest sõltub inimeste heaolu ja rahulolu avaliku võimuga, oma riigiga. Turvalisus puudutab inimesi vahetult, see läheb igaühele korda, olles seotud oma sisult eksistentsiaalsete kindlus- ja hirmutundega. Sellepärast võib kergesti tekkida kiusatus seda ära kasutada, isegi sellel mängida. Oleks aga viga arvata, et mida rohkem turvalisust, seda parem. Muutes turvalisuse ultimatiivseks eesmärgiks, asjaks iseendas, võime liikuda teele, mille lõpp-punktis leiame end ühiskondlikust vanglast, kus on küll turvaline, kuid kus kellelegi olla ei meeldi ja kus, muide, pannakse toime ka kuritegusid. Muutes turvalisuse eesmärgiks omaette, millele võib allutada teisi väärtusi ja vabadusi, võime sattuda konflikti oma ühiskonna põhiväärtustega. On vaja silmas pidada, et Eesti Vabariigi põhiseadus seab riigi alusväärtusteks vabaduse, demokraatia ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse. Need eesmärgid on rahvas meile seadnud põhiseaduse kaudu. Seda tuleb meil silmas pidada ning taotleda mõistliku ja õiglase tasakaalu leidmist turvalisuse ja põhiseaduslike väärtuste vahel.
Eeltoodut arvestades leiab Reformierakond, et põhiseaduslikud väärtused, nagu vabadus, demokraatia, õiguste ja vabaduste, sh eraelu kaitse, on eesmärk ning turvalisus on vahend selle saavutamiseks. Avalik kord ja turvalisus on hüve, mida saavutatakse paljude meetmetega, mille hulgas on majanduslikud, riigikorralduslikud, hariduslikud ja kultuurilised abinõud. Ühiskond peab olema avatud ja läbipaistev, oluline on suhtlemiskultuur jne. Turvalisust tagavate vahendite hulka kuuluvad kahtlemata välispoliitilised ja riigikaitselised abinõud, samuti on siin olulised riigi abi- ja päästeteenistused. Need on teinud head tööd ning pälvinud rahva tänu ja usalduse. Turvalisust tagavate vahendite hulka kuuluvad ka politseilised ja õiguskaitselised ning kriminaalmenetluslikud vahendid, sh jälitustoimingud.
Tahangi lähemalt käsitleda viimati nimetatuid. Küsimus on prioriteetide seadmises. Märgid näitavad ebasoodsaid, isegi ehk ärevaks tegevaid arenguid. On fakt, et viimasel kümnendil on kuritegude arv Eestis enamiku kuriteoliikide puhul vähenenud peaaegu kaks korda. Indikatiivne on just raskete kuritegude toimepanemise vähenemine, millest me ka täna kuulsime. Samavõrd või enamgi on vähenenud eestlaste mure kuritegevuse pärast. Nii pidas ainult 7% Eesti elanikke kuritegevust riigi peamiseks mureks, kusjuures Euroopa Liidus keskmiselt on see protsent 11. Seega, elu Eestis on muutunud selgelt turvalisemaks nii statistiliselt kui ka tunnetuslikult. Selles olukorras torkab silma, et Eestis laieneb jälitusmeetmete kasutamine kuritegude menetlemisel. Viimasel aastal oli siin kasv 9%, telefonide pealtkuulamisel isegi 18%. Ainult 0,3% kõigist jälitusmeetmete rakendamise taotlustest lükatakse kohtus tagasi. Kohtute kaudu antud lubade arv tervikuna kasvas 2012. aastal eelmise aastaga võrreldes 15%. Märgatav on ka kohtute sage toetumine jälitusmeetmete abil kogutud tõenditele.

Kolm minutit lisaks.

Prokuratuuri väljastatud jälituslubade arv kasvas 2012. aastal 8%. Seega, kuritegude arv väheneb, aga jälitusmeetmete arv selgelt kasvab. Kuna jälitusmeetmed inimeste põhiõigusi ja vabadusi tugevalt riivavad, leiame, et selline areng tekitab muret, see ei ole vabale ühiskonnale ja õigusriigile kohane ega olukorda arvestades vajalik. Asjaolusid arvestades tuleks kriitiliselt vähendada kuriteokoosseisude arvu, mille puhul on jälitusmeetmed õigustatud, piirates selle võimaluse ainult kõige ohtlikumate ja spetsiifilisemate kuritegudega.
Jälitus- ja uurimisorganid peaksid jälitusmeetmete puhul enam järgima vältimatu vajalikkuse kriteeriumi ehk nn ultima ratio põhimõtet. Teisisõnu: põhiõigusi ja vabadusi riivavaid meetmeid tuleks võtta ainult siis, kui tavapärased kriminaalmenetluslikud vahendid ei anna tulemust või on välistatud. Samuti peaksid kohtud näitama üles suuremat nõudlikkust jälitusmeetmete rakendamise taotluste lubamisel ja selle kaudu kogutud tõendusliku informatsiooni hindamisel. Vajaduse korral tuleks täiendada asjasse puutuvat protseduuri ja selle järgimise kontrolli. Nii uurimisorganid kui ka kohtud peaksid senisest põhjalikumalt kaaluma menetlushuvi ja põhiseaduslike väärtuste tasakaalustatust ja kaitset ning hoiduma kergekäelisest põhiseaduslike õiguste ja vabaduste riivest.
Teeb tõsist muret, et Riigiprokuratuuri andmetel puudub neil tegelik ülevaade reaalsete jälitustoimingute arvust. Ma tsiteerin: "... kuna esiteks ei pruugi kõik load jõuda "realiseerimiseni" ning teiseks on võimalik loa raames jälitustoimingut kahe kuu jooksul korrata." See Riigiprokuratuuri tõdemus sunnib Justiitsministeeriumi seadma ülesande teha põhjalik statistiline analüüs jälitusmeetmete võtmisest ja nende rakendamise järelevalvest.
Aset leidnud põhiõiguste riivest tuleb inimesi teavitada. See parandab õiguskuulekust ja soodustab suuremat läbimõeldust ja enesepiirangut meetmete võtmisel. Vajaduse korral tuleks täpsustada asjakohast protseduuri ja selle rakendamise järelevalvet. Võimalik, et selgemad ja täpsemad piirid tuleb seada ka teabehankelise ja kriminaalmenetlusliku jälitustegevuse vahele.
Usume, et need sammud oleksid meie kõigi huvides, inimesed tunneksid end seetõttu vabamalt ja oleksid riigivõimu suhtes usalduslikumad. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Rait Maruste! Palun kõnepulti kolleeg Peeter Võsa Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Proua esimees! Ma palun kohe kaheksa minutit, räägin siis, kui palju räägin.

Kaheksa minutit.

Kallid kolleegid! Vaadake, turvatunne on niisugune tunnetamise küsimus. See on umbes samasugune asi nagu ilu, mis on vaataja silmades. Tuleb tõdeda, et ministri kõne ja kokkuvõtted olid väga ilusad. Aga me teame kõik väga hästi, et kaikal on kaks otsa. Samal ajal, kui sa ühe otsaga teist inimest torgid, pead vaatama, et sa kaika teise otsaga vastu hambaid ei saaks.
Eestis on 988 000 tööealist elanikku, kellest umbes 365 000 on viimase poole aasta jooksul kaalunud Eestist lahkumist. Minul tekib küsimus, mida peaksime ütlema oma lastele, selleks et nad Eestist ära ei läheks. Kas rääkida sellest, et Eestis on turvaline elada ja siin on ühiskond, kes neist hoolib ja on jätkusuutlik? Andke mulle andeks, aga ma kahtlen selles. Ebaõiglust ja vaesust, üldse kõike saab ravida, kui seda vaid soovitakse. Hetkel aga ei paista päikesekiirt, mis seda soovi kuidagi hellitaks.
Politsei- ja Piirivalveameti juhi konkursist on tehtud tõeline teater. Politsei politiseerimine tähendab sammu tagasi nõukogude aega, kui võimulolijad lõid endale legaalse allilma, kus kästi, poodi ja lasti vastavalt võimulolijate eesmärkidele. Ma ei saa rääkida turvatundest. Näiteks inimesed ei saagi enam politsei poole pöörduda, sest iial ei tea, milline on tulemus. Pöördud sinna küll kannatanuna, aga osutud süüdlaseks või satud täiesti arusaamatutel põhjustel uurimise alla. Nii et pigem tuleks rääkida ohutundest.
Siseministeeriumi eesmärk on läbi aegade olnud ennetuspoliitika, kogukonnakeskne teavitustöö ning õnnetussurmade arvu vähendamine. Vaatame, kuidas ja milliste vahenditega seda kõike tehakse. Turvalisuspoliitikast rääkides on meie inimeste üks tähtsamaid soove näha rohkem patrullpolitseinikke linnades ja külades, samas on nende arv aastast aastasse vähenenud. Eelmisel ja üle-eelmisel aasta töötas Politsei- ja Piirivalveamet miinuseelarvega. Selle tagajärjel on politseiametnikud pidanud võtma tasuta puhkusepäevi. Neil ametnikel on aga pered ja näiteks elektriarve tasumata jätmisel ei saa vabanduseks tuua, et pere toitja, kes töötab stabiilses riigiametis, ei saanud teatud päevade eest lihtsalt palka. Seetõttu oleme jõudnud olukorda, kus täies elujõus ja kogemustega töötajad politseist massiliselt lahkuvad. Ligi 6000 töötajaga organisatsioonis on praegu napilt üle 4300 vormikandja, 333 ametnikku vähem kui kolm aastat tagasi. Seega võib väita, et Politsei- ja Piirivalveametis on krooniline personalipuudus. Näiteks lahkus mullu Lääne Prefektuuri patrullteenistusest korraga terve hulk tugevaid noori mehi, kes läksid kaugsõiduautojuhtideks. Kas niimoodi me ehitamegi üles turvalist Eesti Vabariiki, tahan ma küsida.
Ka narkopolitseil ei jätku enam kurjategijate kinnivõtmiseks jõudu. 2011. aasta 15. novembril avaldas Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus 2011. aasta aruande, mille kohaselt oli tol ajal Eestis 1000 elaniku kohta keskmiselt 15 süstivat narkomaani, mujal Euroopas jäi see näitaja 1 ja 5 vahele. Tarbitakse kõige enam fentanüüli ehk valget hiinlast ja selle analooge. Vältimatu on järeldus, et Eestis on fentanüül ja selle analoogid liiga laialt levinud ning liiga kergesti kättesaadavad. Narkomaania levimise üldisteks põhjusteks peetakse riigi ebapiisavat sotsiaalset arengut või politsei saamatust. Ma olen siiski seisukohal, et sotsiaalses arengus on meie ühiskond olnud väga edukas. Või mis teie arvate? Küll aga ei saa politsei teha oma tööd hästi ja väga hästi, kui jätkuvad mured personali leidmisel Politsei- ja Piirivalveametisse ning pidev alarahastatus.
Nüüd aga küsime, kas ainult palga pärast lahkuvad politseist pika staažiga, väärikad ja võimekad inimesed. Ei, mitte ainult palga pärast. Palga pärast ei soovi noored hoopiski politseisse tööle asuda. Kui näiteks konstaabel saab kätte umbes 740 eurot ja temast kõrgemal positsioonil olev ja kauem tööd teinud ametnik umbes 840 eurot, tekib küsimus, kuidas noor ametnik, kellel on pere ja kes teeb ühiskonna heaks tänuväärset ning ohtlikku tööd, suudab selle rahaga oma peret üleval pidada. Selleks, et saada 100 eurot palgale lisa, peab ta töötama umbes kuus aastat. No öelge, kas see on mõistlik! Pika staažiga väärikad ja võimekad lahkuvad aga Politsei- ja Piirivalveametist, kuna neilt on hüvitised ära võetud või neid on vähendatud. Näiteks kaotati eripension, mis siiski oli motivatsiooniallikas. Jah, need otsused tehti küll siin, Riigikogu saalis, kuid ma pean täpsustama, et Keskerakond oli nende hüvitiste äravõtmise või vähendamise vastu. Samuti ei mäleta ma, et siseminister oleks selle ebameeldiva muudatuse vastu olnud ja Keskerakonda siin saalis toetanud.
Rääkides turvalisusest, ei saa me mööda minna korruptsioonist. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonnas ettevalmistatud aastaraamatute "Kuritegevus Eestis 2010" ja "Kuritegevus Eestis 2011" andmetel moodustasid riigi hallatavates asutustes, sh ministeeriumides, politseis ja teistes sellistes kohtades töötavate inimeste toimepandud korruptsioonikuriteod 2010. aastal 61% ja 2011. aastal 57% kõigist riigis aset leidnud korruptsioonikuritegudest. Märkimisväärne on asjaolu, et mõlemal aastal see arv võrreldes 2009. aastaga suurenes. Korruptsioonikuritegevus riigi hallatavates asutustes on kasvutrendis. Meil kõigil on selgelt meeles Kaitsepolitseiameti sisekontrolli töötaja Indrek Põdra juhtum, kes saadeti korduva altkäemaksu võtmise eest neljaks aastaks vangi. Eelmise aasta lõpus lahvatas skandaal, kui selgus, et Ida Prefektuur oli trahvinud 180 inimest taatlemata kiirusemõõtja alusel. Või tuletame meelde kuritegevuse ärahoidmiseks mõeldud agentuuri raha varastamist, kui selleks kasutati võltsitud dokumenti.
Kokku võttes tuleb öelda, et turvalisusest Eestis me kahjuks rääkida ei saa. Nagu me kõik teame, on statistika vaid arvude kombinatsioon, mis ei peegelda tegelikkust, sest rääkides inimestega tänaval, jääb ikka ja jälle kõlama sõnum: mille pärast peaks politseisse pöörduma, kui neil ei ole nagunii ressursse, aega ega tihtipeale ka tahtmist inimesi aidata? Lõpetuseks tsiteerin ühe inimese sõnu: "Loodan, et selleks ei pea veel 300 inimest Politsei- ja Piirivalveametist lahkuma, et siis nende asemele võtta botaanikuharidusega inimesi, et nendest kuue nädalaga teha pädevad ametnikud." Jõudu meile! Aitäh!

Palun, kolleeg Andres Anvelt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma ei taha pidada siin südantlõhestavaid kõnesid sel teemal, kui kehvasti kõik on. Ma arvan, et tegelikult on Eestil viimase 20 aasta jooksul läinud kadestamisväärselt hästi, ma mõtlen just turvalisuse poole pealt. Oleme teinud edusamme, milleks paljudel riikidel sõjajärgses Euroopas läks kauem aega, võib-olla lausa 50 aastat. Kuid murelikuks teeb, et ka seda aruannet lugedes selgub, et me oleme muutunud liiga klantsiks. Me ei taha näha reaalsust ja probleeme, millega tuleks väga sügavalt tegelda.
Kui ma sain eelmisel nädalal kätte selle aruande esimese variandi, siis ma seda lugedes mõtlesin, et see annaks tõesti väga positiivse ülevaate inimesele, kes siseneb turvalisuspoliitika maailma esimest korda või teeb seda pealiskaudselt. Miks? Kui inimene ei ole kokku puutunud turvatunde puudumisega näiteks tänaval, siis ta arvab, et kõik ongi nii hästi. Samal ajal, kui ma seda lugesin, helistas mulle üks hea tuttav, vanem härrasmees (ta on Eestis teada-tuntud inimene, aga ma ei hakka siin nimesid nimetama), kes pool viis õhtul sõitis Tallinnas bussiga. Bussis hakati teda röövima. Ta võitles selle, kuidas teda nimetada, röövelkodanikuga kõigepealt mitu minutit pooltühjas bussis, keegi talle appi ei läinud, bussijuht tõmbas lausa sirmi ette. Siis võitles ta selle kurjamiga veel tänaval, proovides samal ajal kätte saada hädaabikeskust. See võttis aega kuus minutit. Kuus minutit öeldi talle, et ta on ootejärjekorras. Kujutage ette, et teid röövitakse päise päeva ajal tänaval ja te peate ootama kuus minutit, enne kui teie hädaabikõnele üldse vastatakse! Ma uurisin tagamaid ja sain teada, et sellel hetkel oli kogu IT-süsteem maas. Aga see ongi turvalisuspoliitika üks külg: turvalisus ei tohi saada juhuste tõttu kannatada.
Ma tulen tagasi turvalisuspoliitika aruande juurde ja toon välja mõned märksõnad, teen kindlasti ka kriitikat ja võib-olla, nagu minister soovis, mõned ettepanekud. Kõigepealt, ennetustöö ei tohiks asenduda sellega, et inimesed ise korrakaitsefunktsioonid üle võtavad. Inimesed peavad siin kindlasti kaasa aitama, aga nad ei peaks hakkama meeleheitel olles enda kaitsmiseks võimalusi otsima. Me kõik mäletame, mis toimus Lihulas. Konstaablit seal ei olnud. Riigistruktuurid olid tükk aega selle vastu, et inimesed otsisid endale asenduskorrakaitset turvafirma näol. Mida nad tegelikult tegid? Nad proovisid lisaks sellele, et nad maksavad makse, leida turvalisust erandkorras ja eraviisiliselt. See näitab inimeste positiivset suhtumist. Natuke kurvem oli see juhtum, mis toimus aasta alguses Türil, kui inimene, leidmata kaitset korrakaitseorganitelt, võttis relva ja lahendas olukorra omakohtu korras. Politsei oli toimuvaga hästi kursis, kuid ei suutnud või ei tahtnud selle ärahoidmiseks midagi ära teha.
Kui me räägime õnnetussurmade arvu kiirest vähenemisest, mis on igati positiivne, siis ei tohi unustada, et see vähenemine on sattunud ajale, kui Eestist lahkub välismaale tööle just see osa meie noorest elujõulisest ühiskonnakihist, kes samal ajal on kahjuks ka suuremas riskigrupis, nagu noored inimesed ikka. Seetõttu tuleks proovida analüüsida, kui suur on tegelikult see reaalne vähenemine, mis on saavutatud sisejulgeoleku meetoditega. Kindlasti on see olemas ja inimesed on sellesse panustanud, kuid see vähenemine on kindlasti natukene väiksem, kui võtta arvesse ka Eestist lahkunud kodanikke.
Tahan tunnustada siseministrit selle eest, et ta on aru saanud, et turvalisus koosneb mitmest aspektist ja raske organiseeritud kuritegevus vajab teistsugust lähenemist, mitte politseitöö harilikku territoriaalset korraldust. Viimastel aastatel on hakatud rõhku panema võitlusele spetsialiseeritud ja rahvusvahelise kuritegevusega. See on tõesti tunnustamist väärt, kuna see arusaam oli mitmed aastad unaruses. Samas julgustan ma sellega kiiresti edasi liikuma ja läbi mõtlema, millised on ikkagi need kuriteoliigid, millega võiks tegelda keskkriminaalpolitsei. Kas selliste kuritegude ärahoidmine, nagu see, mis pandi toime Türil, ei peaks olema mitte tugeva kriminaalluure ja kriminaalpolitsei hästi korraldatud üleriikliku töö tulemus? Või võtame kurva juhtumi Narvas, mis on siiamaani lahendamata. Võttis ju tükk aega, enne kui analüütilised politseijõud mujalt riigist sinna appi jõudsid.
Narkosurmadest rääkides võib öelda, et tundub, et minu hääl on mingil määral kõlama jäänud. Me saame aru, et pakkumine ja nõudmine algab ikkagi tänavalt. Projektijuhtide kinnivõtmine on küll hea, kuid see ei vii kahjuks olukorra kiire muutumiseni, kui tänaval on igal noorel inimesel võimalik suhteliselt karistamatult osta narkootikume diilerilt, kes tunneb, et miski teda ei ohusta. Ma arvan, et uimastiennetus, ka narkotarvitajate tuvastamise kujul, algab eelkõige tänavalt ja alles siis jõuab see tippudeni.
Aga kõige tähtsam asi, mis ma tahan öelda ja millest siseminister kahjuks väga kiirelt üle libises, on see, et sisejulgeoleku ja turvalisuse puhul on kõige tähtsam personal, kes seda kõike ellu viib. Siin ei ole küsimus ainult palgas. Tõesti, protsentuaalselt palgad tõusid, kuid samas oleme loonud olukorra, kus inimesed ei ole kindlad oma tuleviku suhtes. Mul on kahju sellest, et väga paljud politseinikud lähevad politseiorganisatsioonist ära siis, kui nad on just jõudnud pensioniikka. See ei ole õige, nad on tegelikult siis oma parimas eas. Miks nad seda teevad? Ma arvan, et põhjused on väga lihtsad. Me näiteks muudame iga kahe-kolme aasta tagant arusaama nende tulevasest pensionist ja ütleme, et me anname palgaraha juurde, kuid kokkuvõttes saab töö tegija ikkagi protsentuaalselt palju vähem, kui ta võiks saada. Hea näide on Päästeamet, kus bürootöötajate ja päästjate palkade erinevus oli väga suur.
Nii et, hea minister, enam hoolimist töötajatest, kes peavad seda tööd iga päev tegema! Ma arvan, et siis me saame järgmisel aastal rääkida võib-olla veel paremast olukorrast. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Palun viimasena kõnepulti kolleeg Marko Pomerantsi Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja ja head kolleegid! Minister! Kõigepealt tänan teid, ma pean silmas kolleege, asjaliku teemas püsimise eest! Tõepoolest on see aeg kulunud nii, et me oleme keskendunud turvalisuspoliitikale üldises mõttes, me pole lasknud päevapoliitikal väga saali tulla.
Loomulikult, seoses kõigega, mis puudutab turvatunnet või, nagu Peeter ütles, ohutunnet või selle puudumist, ei saa vaadata ainult siseministrile otsa. Tegelikult on riigi väga mitmesugustel ametkondadel oma roll täita. Eks me ise oleme kõige suurema potentsiaaliga turvalisuse tagajad, igaüks oma igapäevase käitumisega.
Ühel päeval sattusin ma kuulma keelemeeste arutelu teemal, kuidas suhtuda sõnasse "prioriteet". Selgus, et saab olla ainult üks asi, mis on teistest tähtsam, ei saa olla tervet hulka prioriteete. Meie kipume seda sõna paraku kasutama ikkagi niimoodi, et meil on kaks, kolm, neli või viis asja, mida ennekõike teha tahaks, ja on nii, et neid on ka vaja teha, eks ole. Aga kui see fookus kuidagi kitsamaks tõmmata, siis ma mõtlesin, et teenistuse ehk seda tööd tegevate inimeste poole pealt vaadates võiks prioriteet olla keskendumine teenistustingimustele, näiteks palgaküsimusele. Kui me vaatame väljapoole ehk meie kõigi poole, siis ükskõik kui laiaks me selle teema veame, need märksõnad peavad olema ennetus ja tagajärgede ärahoidmine.
Kui vaadata arvulisi tulemusi, siis on tõesti olemas selline huvitav paradoks, et ühelt poolt me räägime, et ühendamet on toiminud kolm aastat ja ikka on niivõrd palju probleeme selles koostöös, aga samal ajal tulemused kõikides valdkondades paranevad. Tegelikult on seega võimalik edu saavutada. Ma kardan, et osa sellest edust on tulenenud siiski sellest, et need endised eraldi ametkonnad nüüd üksteisega tihedamalt lävivad.
Kui rääkida paarist teemast, mida võiks selles aruandes järgmisel korral kajastada (võib-olla ka mitte, aga miks siis mitte kajastada neid vähemasti ministeeriumi tööplaanis), siis oleks mõistlik teha kogu valdkonna personaliülevaade, kust selguks, mis need muutused siis tegelikult on, millised probleemid jätkuvad (kas või needsamad riigikeele kasutamise probleemid). Võib-olla oleks sellest aruandest tuge, kui järgmistel aastatel sinna riigieelarvest raha planeeritakse. Aruanne kajastab küll natuke seda õpetuse sisu, aga kindlasti ka seda, mis toimub nende inimeste hulgas, kes siseturvalisuse valdkonnas tööl on.
Mainin veel ühte märksõna. Kui siin saalis oli üldse esimest korda turvalisuspoliitika aruande esitlus, siis küsis minult Mati Raidma, miks ei ole seal kajastatud sellist päästevaldkonda nagu demineerijad. Mina talle omal ajal seda lubasin. Tegelikult on tegemist omamoodi Eesti Nokiaga, kui päästeteenistuse sees on loodud selline demineerimisvõimekus, et demineerijad on võimelised osalema ka rahvusvahelistel missioonidel väljaspool meie riiki. Nii et võib-olla Priit Laaniste, kes äkki ka kuskil ministeeriumis vaatab praegu internetist meie istungi ülekannet, püüab selle meeles pidada ja vaadata, et järgmisel aastal päästevaldkonna sees ka demineerimine kuidagi oma koha leiaks.
Kas ma lisaaega ei küsinud?

Ei küsinud.

Andke mulle palun kaks minutit!

Kaks minutit.

Päästeliidust on siin juba juttu olnud. Ma ei ole seda meelt, et mittetulundusühing, mis küll on katusorganisatsioon, peaks tingimata olema kuskil seaduses konkreetse nimega seadustatud. Minu meelest on oluline ja piisav see, kui mis tahes valdkonna üleriigilised organisatsioonid toimivad ja neil on konstruktiivne suhe selle ministeeriumiga, kelle haldusalas nad ennekõike on.
Teeme igaüks oma rehkenduse ära, siis on meil järgmisel aastal jälle põhjust rääkida sellest, et tegelikult läheb elu Eestis paremaks, vähemasti selles valdkonnas, mida me turvalisuse all kitsamas mõttes silmas peame. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Kuna kõikide fraktsioonide esindajad on saanud esineda, siis lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid, meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.24.