Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kolmanda töönädala neljapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Kaia Iva!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonil on üle anda Riigikogu otsuse eelnõu. Meie fraktsioon teeb ettepaneku muuta korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni koosseisu. Praegu on meie fraktsioonist seal Erki Nool. Ta on aga asunud täitma teisi väga vastutusrikkaid ülesandeid. Me tahame tema koormust pisut leevendada ning suunata sellesse erikomisjoni meie fraktsiooni nimel Liisa-Ly Pakosta. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Austatud Riigikogu esinaine! Lugupeetud kolleegid! 16 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liiget annavad üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine puudutab AS-i Estonian Air riigile kuuluvate aktsiate valitsemise heaperemehelikkust. Aastatel 2011–2012 eraldas Vabariigi Valitsus kokku 30 miljonit eurot ettevõtte uue strateegia elluviimiseks. Uuendati lennukiparki, laiendati sihtkohtade valikut ja tihendati lennugraafikuid. Hoolimata kõigest on lennuettevõte olnud alates 2006. aastast kahjumis, kusjuures see on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. 2011. aasta kahjum oli 17,3 miljonit eurot. Möödunud aasta esimese üheksa kuuga ületas kahjum 20 miljoni euro piiri, eelmise aasta viimastel kuudel see kindlasti suurenes. Me oleme peaministrile esitanud seitse küsimust, millest ma mõne loen teile ette. Kas peaminister kui valitsusjuht näeb ka kogu valitsusel süüd lennufirma raskes majandusolukorras või langeb kogu vastutus tema arvates majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile? Kas viimastel aastatel tekkinud kahjumis oli oma osa ka firma juhtkonnal? Kui oli, siis milline see osa oli? Kas peaminister ei arva, et tegemist oli firmale pahatahtliku kahju tekitamisega, millega seoses peaksid nõukogu liikmed tulenevalt äriseadustikust kandma isiklikku vastutust? Milline on valitsuse plaan, et tagada Eestile oluliste lennuühenduste säilimine ja kas selles on oma roll ka Eesti lennukompaniil? Aitäh!

Palun, kolleeg Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan üle Riigikogu otsuse eelnõu stabiliseerimisreservi nõukogu liikme tagasikutsumise ja uue liikme nimetamise kohta. Selle otsuse eelnõu juures on ka seletuskiri, mis räägib sellest, mis asi stabiliseerimisreserv on ning mis on nõukogu pädevus ja tema ülesanded. Riigieelarve seaduse § 37³ kohaselt nimetab Riigikogu rahanduskomisjoni algatatava otsusega viieks aastaks stabiliseerimisreservi nõukogu neli liiget. Riigikogu nimetatavad liikmed ei või kuuluda valitsuse koosseisu. Seoses sellega, et Taavi Rõivas nimetati 10. detsembril sotsiaalministriks, oleme ette valmistanud otsuse eelnõu, et Taavi Rõivas stabiliseerimisreservi nõukogu liikme kohalt tagasi kutsuda ja tema asemele nimetada stabiliseerimisreservi nõukogu liikmeks Aivar Sõerd. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 kohaselt arutatakse seda eelnõu ühel lugemisel ja muudatusettepanekuid selle kohta ei esitata. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks otsuse eelnõu ja ühe arupärimise. Kui otsuste eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse andmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd üks teade. Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning siseminister Ken-Marti Vaherile.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Meil on täna ainult üks päevakorrapunkt, olulise tähtsusega riikliku küsimusena erivajadusega inimeste tööturule kaasamise arutelu. Ma tutvustan teile, kuidas see arutelu toimub. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 kohaselt on Riigikogu juhatus sotsiaalkomisjoni ettepanekul määranud olulise tähtsusega riikliku küsimuse, erivajadusega inimeste tööturule kaasamise arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on Eesti Töötukassa juhatuse liikme Pille Liimali ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit. Järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 20 minutit. Teine ettekanne on MTÜ Abikäsi juhatuse liikmelt Indrek Ülperilt, mis kestab kuni 20 minutit. Järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 20 minutit. Kolmas ettekanne on sotsiaalkomisjoni esimehelt Margus Tsahknalt. Ettekanne kestab kuni 20 minutit, ka küsimused ja vastused kestavad kuni 20 minutit. Head kolleegid, palun nüüd tähelepanu! Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse nagu tavaliselt läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad, kuid sotsiaalkomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, nii nagu meil traditsiooniks on. Arutelu kestab neljapäevase istungi lõpuni, kuid sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Head kolleegid, alustame olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Palun ettekandeks kõnepulti Eesti Töötukassa juhatuse liikme Pille Liimali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Töötukassa nimel tänan võimaluse eest jagada siin teiega töötukassa kogemusi puudega inimeste tööleaitamisel!
Alustuseks lubage mul teile tutvustada kolme inimest. Siim on 28-aastane. Ta on ühes Eesti väikelinnas edukas ettevõtja. Töötukassa kaudu sai ta finantskoolitust ja ettevõtlusalast koolitust, kirjutas siis väga hea äriplaani ja sai meilt toetust, et alustada oma ettevõttega. Sügisel loodud ettevõttel läheb tänaseks juba nii hästi, et Siim saab tööd anda veel teiselegi inimesele. Siim on õnnetuse tagajärjel täielikult halvatud, tal liiguvad vaid sõrmed.
Nikolai on 47-aastane kuldsete kätega puutöömees. Ta on varem töötanud Eesti suuremates mööblitööstustes, praegu on ta ametis väikeses puidutööstuses. Tõsi, esimesel katsel ei õnnestunud tal sinna tööle saada, aga ta jäi tööandjale töövestlusel meelde ja niipea, kui vaba töökoht tekkis, tegi tööandja talle otsepakkumise tööle tulla. Nikolai ei räägi eesti keelt, ta ei kuule ega oska väga hästi ka viipekeelt. Tööandja ja kõigi teiste inimestega suhtleb ta vene keeles paberile kirjutades.
Roman oli meie klient ja sai meie abiga tööle ühte autotarvikutega tegelevasse ettevõttesse. Kui tuli kriis, siis tema töökoht koondati, aga niipea, kui ettevõtte töömaht jälle kasvas, oli Roman nende seas, kes kohe tööle tagasi kutsuti. Tööandja peab teda väga kohusetundlikuks ja töökaks inimeseks. Tema trump on seegi, et kuna ta vabal ajal tegeleb oma lõbuks mitmesuguste programmeerimiskeelte õppimisega ja tunneb hästi arvutit, siis aitab ta sel alal ka kolleege. Romanil jäid ülikooliõpingud pooleli vaimse tervise häirete tõttu. See on ka põhjus, miks algul tal töö kõige paremini ei läinud ja nõutust sai tehtud vaid kümnendik. Tööandja oli aga valmis ootama. Õige pea Romani töötulemused paranesid ja tööandja on nüüd temaga väga rahul.
Need lood töötukassa klientidest kinnitavad, et puudega inimesed tahavad ning suudavad töötada ja nad on head töötajad. Neil on oskusi, kogemusi ja teadmisi, mida tööandjad väga vajavad ja hindavad. Ma usun, et selliseid lugusid saaksid rääkida ka siinviibijad. Ma muidugi tahaksin, et neid lugusid oleks veelgi rohkem. Tegelikkus on selline, et kuigi veidi üle kolmandiku töövõime kaotanud inimestest praegu Eestis töötab, siis neid, kes on tööturult täielikult kõrvale jäänud, kes ei tööta ega ka otsi tööd, on pooled ehk üle 40 000 inimese.
Ka see pilt siin näitab väga ilmekalt, milline lõhe on töötamise väljavaadetes puudega inimeste ja kõigi teiste tööealiste inimeste vahel. Kui tööealistest inimestest on hõivatud kaks kolmandikku, siis pikaajalise haigusega ja puudega inimestest vaid pelk kolmandik. Tähelepanuväärne on seegi, et see lõhe on olnud üsna ühesuurune, sõltumata sellest, kas majanduses on olnud parasjagu head või halvad ajad. Sellepärast ei saa kindel olla, et see pilt muutub iseenesest, ainuüksi sel põhjusel, kui peaks tekkima ja süvenema tööjõupuudus.
Seda lõhet tuleks aga vähendada mitmetel, nii sotsiaalsetel kui ka majanduslikel ratsionaalsetel põhjustel. Siinkohal toon välja vaid kaks. Inimesele võimaldab töö majanduslikku toimetulekut ja paremat elu, võrreldes sellega, kui tuleb elada toetustest. Aga töö tähendab ka palju enamat kui lihtsalt raha, see tähendab inimestele võimalust olla kaasatud, ennast teostada, tunda ennast vajalikuna. Ühiskond ei saa aga olukorras, kus rahvastik väheneb ja tööealiste elanike arv kahaneb, endale lubada seda, et nii suur osa inimestest on tööturult eemal.
Millised on praegu töötukassa võimalused seda lõhet vähendada? Sellel pildil näete töötukassa üldist tööturuteenuste paketti, mida saavad vajadust mööda kasutada ka puudega inimesed. Julgen öelda, et teenuste valik on väga mitmekesine, alates tööturukoolitusest ja praktikast ning lõpetades psühholoogilise või sõltuvusnõustamisega ja päris individuaalsete lahendustega. Just individuaalsed lahendused on need, mille abil me oleme saanud toetada puudega inimeste osalemist koolitustel ja praktikal, aga ka nende tööleasumist. See võimaldab meil näiteks korraldada viipekeele tõlgi teenust, vajaduse korral hüvitada puudega inimesele isikliku saatja ja abistaja palkamise kulud ning korraldada transporti, kui ühissõidukit ei ole puude tõttu võimalik kasutada. Lisaks on meil olemas eraldi teenused puudega ja pikaajalise haigusega inimestele, kui puue või haigus takistab neil tööle saada või töötada. Rõhutan, et need võimalused on meil olemas mitte ainult nendele inimestele, kes on ilma tööta, vaid ka neile, kes juba töötavad, aga kelle töö võib olla ohus nende puude süvenemise või tervise halvenemise tõttu.
Te võite küsida, kui palju puudega inimesed neid võimalusi kasutavad ja kas nad neist üldse kasu saavad. Kui me vaatame meie eelmise aasta töötulemusi, siis näeme, et mitmesuguseid tööturuteenuseid me pakkusime puudega inimestele peaaegu 5000 korral. Kõige enam vajasid meie puudega kliendid tööturukoolitust ja karjäärinõustamist, aga ka teadmisi ja oskusi, kust ja kuidas üldse tööd otsida, ning motivatsioonikoolitust. Meie teenused, nagu ma ütlesin, on mitmekesised, need on välja kasvanud elust enesest. Põhjused, miks inimesed tööd ei leia, on väga erinevad ja individuaalsed, seda ka puudega inimeste puhul. Takistuseks võib olla puue, aga see, et tööle ei õnnestu saada, ei pruugi otseselt olla üldsegi seotud inimese puude või terviseseisundiga.
Mis me veel oleme teinud? Meie klienditeenindused on peaaegu kõik ligipääsetavad liikumispuudega inimestele. Me teeme puudega inimeste organisatsiooniga koostööd, et info meie teenuste kohta oleks kättesaadav nii nägemis- või kuulmispuudega kui ka õpiraskustega inimestele. Me oleme kaks aastat järjepidevalt oma töötajaid koolitanud, et nad saaksid klienditeenindajatest nõustajateks, et nad oleksid inimesed, kes oskavad näha iga inimese oskusi ja võimeid, märgata takistusi, mis neil inimestel töölesaamisel on, ja pakkuda lahendusi, mis neid tööle või vähemalt sellele lähemale aitavad. Tänu tihedale koostööle tööandjatega on töötukassa vahendatavate tööpakkumiste osakaal kõikides tööpakkumistes viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Samuti oleme jõudnud paremini puudega inimesteni tiheda sisulise koostöö kaudu kohalike omavalitsustega, keda on meie koostööpartnerite seas üha enam.
Suurt ja võib-olla täielikult mitte ärakasutatud võimalust näen töötukassa koostöös selliste organisatsioonidega nagu Abikäsi, kelle esindaja täna siin sõna saab, ja teiste puudega inimeste organisatsioonidega. Nemad on puudega inimestele lähemal ja nende abiga saaksime puudega inimesi rohkem julgustada olema aktiivsed töö otsimisel ja meie pakutavate võimaluste ärakasutamisel.
Mis on siiski see, mida töötukassa praegu teha ei saa, või kus meie võimalustest väheks jääb? Põhjusi, miks puudega inimesi on tööturul just nii vähe, nagu neid on, on muidugi erinevaid, alates sellest, et puudega inimestel ei ole alati olnud kõigi teistega võrdseid võimalusi saada head haridust. Puudega inimeste hariduse omandamise võimalused on viimaste aastate jooksul küll tublisti avardunud, aga kui me räägime erialaste oskuste ja erihariduse omandamisest, siis paljude tugiteenuste puudumise tõttu on need võimalused siiski piiratud.
Meil on välja arendatud väga mitmesuguseid rehabilitatsiooniteenuseid ja -programme projektide raames. Kuid tõsiasi on, et kui me räägime tööealiste puudega inimeste rehabilitatsioonist, siis on selleks aastas ette nähtud kolm-neli miljonit eurot. Sellestki suurem osa kulub kahjuks rehabilitatsiooniplaanide koostamiseks, kus on kirjas kõik need teenused, millele inimene tegelikult juurde ei pääse. Sama lugu on isiklike abivahenditega, mille jagamine ei vasta vajadustele. Ometi sõltub sageli just isiklikust abivahendist ja selle kvaliteedist see, kas inimene saab üldse aktiivset elu elada ja tööl käima hakata.
Toon siin ühe, võib-olla natuke absurdse näite töötukassa praktikast. Ühel juhul on töötukassa pidanud minema niikaugele, et tuli osta ühele tublile buldooserijuhile uus jalaprotees. Seda sel lihtsal põhjusel, et see jalaprotees, mille ta hoolekande vahendite hulgast oli saanud, oli küll piisavalt hea selleks, et kodus toimetada ja poes käia, aga kui teha buldooserijuhi tööd, ronida masinasse, hüpata sealt alla, päevast päeva tegutseda, siis oleks see protees väga kiiresti läbi kulunud, kuid uut jalaproteesi poleks hoolekandest olnud loota mitte varem kui kahe-kolme aasta pärast.
Sotsiaalteenused on väga olulised, selleks et puudega inimesed saaksid üldse hakata tööd otsima ja tööle minemisele mõtlema. Liikumispuudega inimene ei tule selle peale, et tööd otsida, kui ta ei pääse oma kodustki välja, sest pole kodu kohandamise teenust, ei ole sotsiaaltransporti ega näiteks isiklikku abistajat, kes teda toetaks. Kuulmispuudega inimesed ei saa hakata tööd otsima, suhelda kas või töötukassaga, kui neil ei ole võimalik kasutada viipekeele tõlgi abi.
Kui te võtate ette sotsiaalhoolekande seaduse, siis näete, et seal on väga pikk loetelu teenustest: isiklik abistaja, tugiisik, toetatud töötamine, viipekeele tõlk jne. Kahjuks on need teenused olemas ainult paberil või siis osutatakse neid projektipõhiselt ja näpuotsaga. Ka praegune töövõimetuse määramise ning pensionide ja toetuste süsteem ei soodusta aktiivsust. Me peame töötukassas sageli mõtlema, kuidas motiveerida tööd otsima inimest, kes tuleb meie juurde selle mõttega, et tal on vaja ravikindlustust. Ravikindlustust on tal vaja selleks, et minna arsti juurde ja arstiga koos täita töövõimetuse määramiseks vajalikud paberid. Kui töövõimetus ja ka pension on määratud, siis lahkub see inimene meie vaateväljast ja väga keeruline on motiveerida teda tööotsinguid jätkama.
Kõige rohkem siiski, arvan, takistab puudega inimeste töötamist vähene teadlikkus ja eksiarvamused. Levinud on ikkagi veel arvamus, justkui puudega inimesed ei suuda töötada või kui nad töötavad, siis kindlasti ei ole nende töö samaväärne või niisama tulemuslik kui teiste inimeste töö. Tööandjatel ja nende hoiakute muutmisel on kindlasti väga suur roll. Tööandjad, kellega ma olen kohtunud ja puudega inimeste teemal rääkinud, ei ole põhimõtteliselt puudega inimeste töölevõtmise vastu. Enamasti ei ole nad selle võimaluse peale lihtsalt mõelnud. Need, kes olid mõelnud, tegelikult ei oodanudki minu arusaamist mööda nii väga, et neile selle eest hirmsasti peale makstaks. Pigem oli neil küsimus, kust nad üldse puudega inimesed üles leiavad ning saavad praktilist abi ja nõu seoses nende värbamise ja töökorraldusega. Tööandjad, kellel on olnud positiivne kogemus puudega inimeste töölevõtmisel, ütlevad, et puudega inimesed on niisama tootlikud ja usaldusväärsed töötajad kui teised. Nad on väga motiveeritud töötama, sest töö annab neile käegakatsutavalt suurema sõltumatuse ja parema sissetuleku. Nad on ka väga loovad, sest nad on harjunud oma elus mitmesuguseid probleeme leidlikult lahendama. Vastupidi levinud arvamusele on puudega inimesed palju harvem haiged ja nendega juhtub vähem tööõnnetusi. Tegelikult ei lähe puudega inimese töölevõtmine tööandjale midagi erilist maksma. Võib öelda, et ainult pooltel juhtudel on vaja töö juures midagi kohandada ja neist omakorda pooltel juhtudel ei maksa see kohandamine mitte sentigi, lihtsalt on vaja värsket pilku ja loovat ideed.
Tööandjate hoiakute muutmine on tähtis, aga sellest üksi ei piisa. Ma arvan, et peavad muutuma näiteks puudega inimestest tööotsijate endi suhtumine ja hoiakud, spetsialistide suhtumine, kõigi suhtumine ühiskonnas. Me peame seda teemat käsitledes endalt küsima, kus me ühiskonnas oma mõtlemisega oleme. Kas me usume ikka veel, et puudega inimesed saavad teha ainult kindlaid töid, et parim võimalus kõikidele nägemispuudega inimestele on töötada pimemassöörina, et me peame reserveerima puudega inimestele töökohti avalikus sektoris või teatud arvul erasektoris? Või oleme oma mõtetega sealmaal, et puudega inimesel peaks nagu igal teisel inimesel olema võimalus teha seda tööd, mille järele ta süda kutsub, mis talle meeldib, milleks tal on oskusi ja teadmisi?
Iga inimene on ainulaadne ja väärtuslik. Kui me märkame inimest ja tõstame esile tema omadusi, tema oskusi, tema väärtusi, mitte ei osuta puudele ja erinevustele, siis tegelikult olemegi juba, ma arvan, maha lõhkunud päris mitu head meetrit seda müüri, mis praegu puudega inimesi tööotsingust ja tööturult eemal hoiab. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, proua Pille Liimal! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Maret Maripuu!

Aitäh! Lubage kõigepealt tänada huvitava ettekande eest! Te tõite välja, et üks suur probleem puudega inimeste tööturule kaasamisel on vähene teadlikkus, nii eksi- kui ka eelarvamused. Kas teie igapäevases töös on välja tulnud ka see, et üks suur probleem on ligipääsemine töökohtadele, eelkõige see, et tänavad ei ole alati ratastooliga läbitavad ja kõikidesse hoonetesse ratastoolis ei pääse? Ka ühissõidukid ei vasta alati nendele nõuetele. Kui suur on see probleem ja kas seda on välja toodud?

See on probleem, kuigi võib öelda, et kui me vaatame ümberringi, siis näeme, et paljude paikade ligipääsetavus näiteks liikumispuudega inimestele on muutunud paremaks. Aga kindlasti on just ühissõidukitega seotud palju põhjusi, miks puudega inimeste valikud tööturul on piiratud. Kui inimesel on töökoha kasutamisel takistusi, siis seal saab töötukassa aidata nii neid inimesi, kes juba töötavad, kui ka neid, kes on veel ilma tööta. Me saame sel juhul hüvitada kohandustega seotud kulud. Seda võimalust on kasutatud, aga seda võiks muidugi veel aktiivsemalt kasutada.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja, ka mina tänan teid ettekande eest! Mul on väga konkreetne küsimus. Mulle on Tallinna Ettevõtlusameti kaudu saabunud informatsioon Põhja-Eesti Pimedate Ühingust. Ma tsiteerin: "Töötukassaga koostöö on olnud takistatud, sest töötukassa ei arvesta töökoha kohandamisena töö läbiviimiseks vajalikke töövahendeid, näiteks skannerit, arvutit koos kõne- või suurendusprogrammiga. Eriprogramme ollakse valmis toetama, kuid see masin, millega programmid töötavad, peaks tööandjal endal olema. Vastuväiteks on see, et need on tavalised vahendid, mis peavad tööandjal endal olema. Kuidas saab aga nii kalleid töövahendeid omada vabatahtlikkuse alusel või osalise tööajaga töötavate inimestega toimiv organisatsioon?" Palun, kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Me oleme seda probleemi ühinguga läbi rääkimas. Meie spetsialistid on nendega kohtunud ja kohtuvad veel. Ilmselt on siin küsimus selles, et töötukassal on võimalik pakkuda tööks selliseid abivahendeid, mille vajadus tuleneb puudest. Neid spetsiaalselt nägemispuudega inimestele mõeldud suurendust võimaldavaid vahendeid, mida te nimetasite, me kompenseerime, aga tõesti, me ei kompenseeri tavalise arvuti ostmist. Kuid ma usun, et me leiame siin koostöös ühinguga mõlemale sobiva ja õige lahenduse.

Palun, kolleeg Siim Kabrits!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas te olete mõelnud vähendada tööandjate eelarvamusi ja hirme puudega inimeste töölevõtmisel sel teel, et üks teenus, mida töötukassa võiks pakkuda, võiks olla näiteks video-CV tegemine? Paberil võib-olla ei saa nii hästi välja tuua inimese oskusi, samas on see võimalik video-CV abil. See säästaks tööandjate aega ja inimestel oleks lihtsam CV-sid saata.

Tänan! See on väga hea ja konkreetne ettepanek. Oleme seda kaalunud. Kui me oma iseteenindusportaali arendame, siis on see üks võimalus, millele me mõtleme. Meil on olemas selline võimalus, et kas meie nõustaja või keegi vabatahtlik läheb puudega inimesega tööintervjuule kaasa ja aitab vahendada suhtlemist tööandjaga. Sellel on olnud väga positiivne mõju.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, tänan teid väga ülevaatliku ettekande eest! See, et te praegu seisate meie ees siin Riigikogu istungite saalis, ei tähenda minu meelest ainult seda, et te annate aru, mida töötukassa teinud on, vaid te võite kasutada võimalust ja anda seadusandjale nõu, mida meie veel teha saaksime. Teie viimane slaid rääkis probleemidest, mis takistavad puudega inimestel tööle saada ja mis ei sõltu ainult töötukassast. Ma panin tähele eelviimast punkti, et töövõimetuspension ja sotsiaaltoetused ei soodusta aktiivsust. Ma olen ise kokku puutunud töötavate puudega inimestega. Nende mure on olnud ka see, et kui nad on enda võimete mõttes maksimaalse koormusega tööl, siis pensioni arvutamisel koheldakse neid ikkagi teistmoodi. Kui nad kunagi saavad pensioniealiseks, siis ei ole nende pension selline, nagu see oleks siis, kui neil ei oleks puuet. Kas töötukassa on ka selle probleemiga kokku puutunud?

Pigem on töötukassa kokku puutunud sellega, et töövõimetuspensioni saamiseks – ka siis, kui inimesel on tegelikult töövõime osaliselt alles – ei pea inimene ise aktiivsust üles näitama. Me ei oota temalt, et ta otsiks endale võimetekohast tööd. Mulle tundub, et see süsteem kannab endas sõnumit, et kui sulle on töövõimetuse protsent määratud, ükskõik kui väike või suur see ka on, siis sa oledki töövõimetu. Süsteem rõhutab seda, mida kõike sa enam teha ei saa, ega paku neid võimalusi, mida inimene siiski saaks teha ja kuidas ennast ka ise aidata.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, suur aitäh siia tulemast ja meile head ülevaadet andmast! Ma tulen erivajadusega inimeste teema juurde. Loomulikult on need, keda teie siin välja tõite, tavapraktikas võib-olla meile kõige nähtavamad. Aga on ka keskmise ja raske puudega, sh vaimse puudega inimesi, kelle kaasatus tööellu on veel väiksem. Seetõttu ongi mul küsimus. Kui me vaatame haridussüsteemi, siis näeme, et me oleme need inimesed üles leidnud ja kooli toonud. Nad on hariduse juurde toodud, on isegi hooldusprogramme. Samal ajal on nii, et kui nad saavad 17-aastaseks, st on oma lisa-aasta lõpetanud, siis edasi tegeldakse nendega väga vähe, kui mõned noortekodud välja arvata. Toetatud töökohti on meil äärmiselt vähe. Kas siin on töötukassal koos Euroopa rahaga võimalik astuda järgmine samm?

Töötukassa peab oma esmaseks ülesandeks aidata puudega inimesi avatud tööturule. Aga ma olen teiega täiesti nõus, et on puudega inimesi, kes enne avatud tööturule jõudmist vajavad toetatud töö või lausa kaitstud töö võimalust. On ka neid puudega inimesi, kelle puhul on tööturule kaasamise parim võimalus kas päeva- või tegevuskeskuses töötamine. Me oleme arvanud, et see roll võiks olla – ja miks mitte struktuurifondide toel – ikkagi hoolekandel ja kohalikel omavalitsustel, kes võiksid aidata kaasa sellele, et neid võimalusi juurde tekiks. Praegu on töötukassa sellises olukorras, et kohti, kuhu saab suunata niisuguseid kliente, kes ei ole kohe valmis, ka mitte tugiisiku abil, avatud tööturule minema, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Palun, kolleeg Mati Raidma!

Suur tänu! Tänan ka hea ettekande eest! Küsimus sarnaneb eelmisega, aga on võib-olla ebaprofessionaalne. Vaatasin teie statistikat ja nägin imestusega, et teie statistika algas 15 aasta vanustest inimestest. Erivajaduseta 15-aastaste noorte puhul me keskendume hariduse andmisele, mitte tööhõivele. Kus nad teie tabelites olid, kas mittetöötajate segmendis? Kas ei peaks ka teie poole peal tööhõive kõrval pöörama rohkem tähelepanu haridusele, seda võib-olla ka statistiliste näitajate puhul, eriti mis puudutab nooremaid inimesi?

Need näitajad, mis kajastavad mitteaktiivsete inimeste arvu töövõime kaotanud inimeste seas, ei hõlma õppijaid, sest õppimist loetakse aktiivseks tegevuseks. Nende hulgas on inimesed, kes ei õpi, ei tööta ega otsi tööd. Kui neilt küsida, kas nad otsivad tööd ja kas nad on valmis sobiva töö leidumise korral tööle asuma, siis nad vastavad ei, nad ei ole sellele mõelnudki.

Palun, kolleeg Jüri Jaanson!

Aitäh! Tänan ka omalt poolt väga hea ja ülevaatliku ettekande eest! Minu küsimus on töötukassa vaatevinklist. Millised on töötukassa enda ressursid ja võimekus, et aidata erivajadusega inimestel tööd otsida? Kas teil on ka spetsialistid, kes tegelevad ainult erivajadusega tööotsijatega, või käib see üldises plaanis?

Puudega inimeste tööotsingute toetamisega tegelevad töötukassas juhtumikorraldajad. Meil on klientide nõustamine üles ehitatud kahel tasandil: töövahenduskonsultandid ja juhtumikorraldajad. Juhtumikorraldajad on need, kellel on vähem kliente, aga need kliendid või nende tööotsingud on keerulisemad. Nende klientide hulka kuuluvad ka puudega inimesed. Meil ei ole ametinimetuse poolest puudega inimeste nõustajaid või nende tööle aitamise spetsialiste, aga meil on juhtumikorraldajad, kellel on teadmised ja oskused, et ka puudega inimestega tegelda. Küll olen ma kogenud, et üldiselt napib Eestis teadmisi kas või tehniliste abivahendite ja nutikate lahenduste kohta. See on kindlasti arendamist vajav koht.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja, suur tänu väga hea ettekande eest! Minu küsimus on rehabilitatsiooniteenuste ja -plaanide kohta. Väga paljud inimesed on pöördunud Riigikogu liikmete poole. Puudega inimesed on nördinud, et rehabilitatsiooniteenustele määratud rahast läheb suur osa plaanide koostamiseks. Kas te olete koostöös arstidega ja ma ei tea, kellega veel, võib-olla koostöös Sotsiaalministeeriumiga teinud mingi analüüsi, kuidas oleks võimalik teha nii, et plaanide koostamisele ei läheks nii suured summad ja suuremad summad läheksid just teenustele, et inimesed saaksid rohkem teenuseid? Kas seda saaks kuidagi standardiseerida? Teatud puude puhul on ju ka teenused sarnased.

See päris töötukassa pädevusse ei kuulu. Me oleme küll teinud ettepanekuid, et rehabilitatsiooniteenuste rahastamise põhimõtted tuleks üle vaadata. Niipalju, kui me oleme aru saanud, on see vähene rehabilitatsiooniraha jagatud päris suure arvu rehabilitatsiooniasutuste vahel, mis tähendab, et raha liigub asutuste kaudu, mitte koos inimesega. Oluline muudatus oleks, kui see raha liiguks koos inimesega ja plaan ei oleks asi iseeneses, vaid pigem osa teenuste osutamise protsessis. Ka töötukassa koostab oma klientide tööle aitamiseks individuaalseid tööotsimiskavasid, aga see ei ole meil eraldi teenus, vaid see ongi inimese tööle aitamise osa.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan sisuka ettekande eest! Eesti tööturul napib töökäsi. Kas te oskate öelda, kui paljud puudega inimestest on sellised, kes võiksid potentsiaalselt Eesti tööturul kaasa lüüa? Kuidas võiks seda soodustada ja neid ettevõtjatele atraktiivseks teha, et nende inimeste poole pöördutaks?

Väga hea küsimus. Ega me tegelikult väga hästi ei tea, milline on kõigi nende tööturult eemal olevate inimeste olukord ja mis takistab neil tööle asuda. Jah, meile on teada, milline töövõimekaotuse protsent neile on määratud, me teame, millise seisundi või diagnoosiga inimesi on nende seas rohkem või vähem. Aga selle süsteemi kohta on tehtud päris palju kriitikat. Tegelikult me päris hästi ikkagi ei tea, kui palju on puudega inimeste seas neid, kes on näiteks kohe valmis tööle asuma, ja kui palju on neid, kes vajavad väga ulatuslikke rehabilitatsiooniteenuseid, enne kui nad on üldse valmis tööd otsima. Üks lihtne asi, mis muudaks tööandjatele puudega inimeste palkamise atraktiivsemaks, on see, kui me teeksime tööandjatele terviklikumalt ja süsteemsemalt kättesaadavaks kogu info juba olemasolevatest võimalustest puudega inimeste töölevõtmise toetamiseks. Alustada saab sellest. Ka teise asja on meie töötajad välja toonud. Paljud puudega inimesed sooviksid tööle minna, kuid vähemalt esialgu osakoormusega. Tööandjale on aga osakoormusega inimese palkamine liiga kallis. Kui siin oleks võimalik mingisuguseid erandeid või soodustusi teha, siis ilmselt vaataksid puudega inimesed julgemalt tööturul ringi.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite probleemide hulgas seda, et kesk- ja erihariduse omandamine on erivajadusega inimestel siiamaani probleemne. Isiklikult olen viimase 16 aasta jooksul neid protsesse jälginud Saare maakonnas, kus on tehtud palju investeeringuid just selleks, et erivajadusega noored ja lapsed saaksid ametikooli ja gümnaasiumisse kergemini õppima. Need on väga positiivsed arengud. Eile me alustasime kutseõppeasutuse seaduse eelnõu menetlemist. Kas te näete ka töötukassal võimalust seadusloomesse konkreetselt sekkuda, et seda probleemi lahendada?

Erialaoskuste omandamise kohta on need Saaremaa näited, mis te tõite, väga head, aga paljudes piirkondades need tugiteenused ikkagi puuduvad. Alustades sellest, et õppeasutused ei ole alati ligipääsetavad, ja lõpetades sellega, et puudega inimesed võivad puudest tulenevalt vajada kas viipekeele tõlgi teenust, mis on praegu Eestis väga kehvasti kättesaadav, või muid tugiteenuseid. Ma jään kutseõppeasutuse seaduse eelnõu valguses vastuse võlgu, aga me vaatame seda edaspidi.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja, suur tänu põhjaliku ülevaate eest! Kas teil on andmeid selle kohta, kui paljud ettevõtjad ja ettevõtted või asutused, kes olid valmis võtma tööle erivajadusega inimest, on saanud töökoha kohandamiseks töötukassast abi? Kui mitmel korral on teie poole pöördutud?

Nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, tegelikult sellist füüsilise keskkonna kohandamise vajadust eriti ei ole. Arvatakse, et seda on hästi palju vaja. Kui öeldakse "puudega inimene", siis tuleb silme ette inimene, kes liigub ratastoolis. Nii tekibki tunne, et kui ma sellise inimese tööle võtan, siis tuleb kogu maja ümber ehitada. Aga enamasti siiski nii ei ole. Kohandamise juhtumeid on, aga neid on paar-kolm aastas. Enamasti on seda võimalust kasutanud need tööandjad, kelle juures puudega inimene juba töötab, ja nad on teinud seda selleks, et tal oleks võimalik seda tööd edasi teha.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, hea ettekandja, huvitava ettekande eest! Me oleme täna rääkinud palju erasektorist. Ma küsin Eesti avaliku sektori kohta. Kui suur on teie arvates avaliku sektori võimekus luua töökohti puudega inimestele? Milline on siin avaliku sektori osakaal? Minul on aastakümneid olnud silme ees hea kogemus ühest Šotimaa hädaabikeskusest, kus pultide, kuvarite ja telefonide taga töötavatest inimestest ligi pooled olid nähtava füüsilise puudega. Nad tegid väga tublit tööd ja kõik olid rahul. Nad võtsid väga aktiivselt osa ühiskonna igapäevaelust, probleemide lahendamisest, nad tundsid ennast väga tähtsal kohal olevat ja kõik tingimused nende töötamiseks olid loodud. See oli avalik sektor. Milline on olukord Eestis?

Ma arvan, et avalikus sektoris on küll töökohti, kus puudega inimesed tahaksid töötada, ja nad oleksid head töötajad. Ma saan praegu konkreetselt rääkida töötukassa nimel. Ka meil on tööl puudega ja osaliselt töövõime kaotanud inimesi, aga me ei ole neid tööle võtnud sellepärast, et neil on puue või osaline töövõime kaotus, vaid selle pärast, et neil on oskused, mida meil väga vaja läheb. Ma ei pea isiklikult õigeks rääkida, et avalik sektor peaks puudega inimestele spetsiaalselt töövõimalusi looma. Ma arvan, et kui puudega inimesel on oskusi, mida avalikus sektoris saab kasutada, ja kui ta tahab neid seal kasutada, siis võiks avalik sektor olla avatud nende töölevõtmisele ja seda võiks tunnustada. Aga kui ühes või teises sektoris luua spetsiaalselt puudega inimestele mõeldud töökohti ainult nende töökohtade loomise nimel, siis sellel on omad negatiivsed kõrvalmõjud.

Head kolleegid, küsimustele vastamise aeg on läbi. Suur tänu, Pille Liimal, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Ma palun järgmisena ettekandjaks kõnepulti MTÜ Abikäsi juhatuse liikme Indrek Ülperi!

Tere hommikust, austatud Riigikogu ja külalised! Mina olen Indrek Ülper, MTÜ Abikäsi asutajaliige. MTÜ Abikäsi peamised tegevused on leida erivajadusega inimestele ja pikaajalistele töötutele töökohti ja neid tööturule vahendada. Kolm aastat tagasi sai MTÜ-st Abikäsi teenusepakkuja eelkõige ettevõtetele ja tööandja erivajadusega inimestele. Otsisime kliente, kellele teha allhankena mitmesuguseid töid: telefonikonsultantide töö, telefonimüük, andmesisestus, ka lihtsamad käsitööd, kleepimised, pakkimised. Mitmesuguseid töid on meie juurest läbi käinud väga palju. Me võtsime vastu kõike, mis osutus jõukohaseks meil töötavatele inimestele. Abikäsi on oma tegevusaja jooksul korraldanud tööturule naasmist soodustavaid koolitusi enam kui 120 pikaajalisele töötule ning erivajadusega inimesele. Peaaegu alati oleme nendele inimestele suutnud koolitusel pakkuda ka praktikavõimalust, tavaliselt enda ruumides. Töökohad on olnud jälle samad: telefonimüüja, andmesisestaja jms. Pärast koolitust püsivalt tööle saanuid on praeguse seisuga 75% kõigist inimestest, kes on meilt koolitust ja praktikat saanud. Praegu pakub Abikäsi tööd ligikaudu 50 inimesele. See arv muutub iga päev, isegi päeva jooksul. Aga üldiselt on meil loodud töötamise võimalused 50 inimesele.
2010. aastal me alustasime nelja inimesega ja käive oli olematu. Nüüd teenime omatulu 25 000 eurot kuus. Seda me teenime ettevõtlusega, seal ei ole arvestatud mitmesuguseid projekte ega muud rahastust. Tegelema hakkasime selle teemaga sellepärast, et Eestis elab väga palju neid, ligi 90 000 inimest, kellele on määratud osaline või täielik töövõimetus. Meie andmetel nendest 33 000 töötavad, mis on tegelikult väga hea. Meie teada veel 9800 inimest otsivad tööd mitmesuguseid kanaleid pidi. Nende hulka kuuluvad need, kes on pöördunud meie või töötukassa poole ja ka mujale, puuetega inimeste kodade ja mitmete gruppide poole, kes nende inimestega tegelevad. Siin võib tuua väga mitmesuguseid arve. Näiteks, kui need 9800 inimest, kes aktiivselt tööd otsivad, leiaksid töö (mina usun, et seda on võimalik ellu viia), siis isegi see, kui nad töötaksid miinimumpalgaga, tooks riigile kolm miljonit eurot lisatulu ainuüksi tulumaksu näol, kuna teada on, et töövõimetul inimesel on sotsiaalmaksuvabastus miinimumpalgalt. Kokku on 46 600 erivajadusega inimest, kes ei otsi aktiivselt tööd. See ei tähenda, et nad ei sooviks tööle minna, kui neil see võimalus tekiks. Kui neil oleks piisavalt motivatsiooni ja kui nad näeksid, et olukord ühiskonnas ja nende ümber muutub paremuse poole, siis kindlasti suur osa neist, kes on mingilgi määral töövõimelised – muidugi on nende hulgas inimesi, kes ei ole töövõimelised ja tõenäoliselt töövõimeliseks ka kunagi ei saa –, läheks tööle ja riik saaks lisatulu 13 miljonit eurot aastas. See on arvestatud selle põhjal, et miinimumpalk on 290 eurot, nagu see oli 2012. aastal, mis tähendab, et see summa võiks veelgi suurem olla.
Sellel aastal, 2013. aastal keskendub Abikäsi töökohtade loomise kõrval peamiselt erivajadusega inimeste vahendamisele väljapoole meie enda organisatsiooni. Me oleme seda ka varem teinud, aga kaootiliselt. Me ei ole teinud seda mingi meetodi järgi, nii nagu praegu, kui me iga päev kohtume vähemalt kahe ettevõtjaga. Tulemus on see, et vähemalt üks ettevõtja on nõus inimesi tööle võtma. On ettevõtteid, kes teevad seda täiesti missioonitundest. Just mõni päev tagasi oli meil kohtumine ühes Eesti suurettevõttes, täiesti Eesti firmas, kus oldi nõus võtma tööle kaks inimest. Meil on selles osas töötukassaga koostöö, et töötukassa annab tugiisiku. See ettevõte võtab tööle väga raske puudega inimesed. Kui nii tehakse, siis on see hea eeskuju ka teistele tööandjatele. Kõik muidugi ei saa seda teha ega seda endale lubada. Aga need inimesed võivad olla isegi paremad töötajad, sest tihtilugu saab erivajadusega inimene oma puude pöörata enda kasuks. Üldiselt inimestele ei meeldi rutiin, ei meeldi teha päev otsa ühte liigutust. Kes on aga käinud päevakeskuses, on näinud, et teatud vaimupuudega inimesed teevadki päev otsa täpselt ühte liigutust, nad teevad seda kaheksa tundi järjest. Selle saab vabalt pöörata nende kasuks, kui nad on võimelised tehases liinitööd või mis iganes tööd tehes päev läbi üht ja sama liigutust tegema. See on pigem eelis. Selliseid variante on väga palju, kus saaks puude pöörata eeliseks. Veel üks näide. Üks suur programmeerimisfirma otsis teadlikult tööle autiste. Nimelt näevad teatud liiki autistid programmeerimist ühe pildina, tervikuna. Kui viga otsib tavainimene, siis käib ta kõik rida realt läbi ja tal võtab see tunde, samas haarab autist seda kõike kümne sekundiga ja leiab kohe vea üles. Need olid lihtsalt paar näidet.
Me alustasime nende inimeste tööturule vahendamist koostöös Eesti Puuetega Inimeste Koja ja Heateo Sihtasutusega ning seda konkreetset projekti rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Projekt kestab ühe aasta. Kui me projektis nägime ette, et me leiame töö sajale inimesele, siis nüüdseks on projekt kestnud 31 päeva ja see eesmärk on meil juba täidetud. Meil on veel 11 kuud jäänud ja kui nii hästi edasi läheb, siis me kindlasti kümnekordistame selle arvu, mille me eesmärgiks seadsime. See on hea. Me ei olnud ka ise valmis selleks, et ettevõtjad on nii positiivselt meelestatud. On küll ka negatiivseid näiteid. Üks ettevõte ütles meile ära, põhjendades seda nii, et nemad soovivad tööle võtta toredaid inimesi. Nad jätsid meie pakkumise vastu võtmata. Aga selliseid näiteid on olnud ainult üks selle aja jooksul. Ma ei usu, et see on üldine trend. See ei olnud Eesti ettevõte. Meie oma inimesed on üsna tolerantsed.
Meie meeskond Abikäes on kõigest kolmeliikmeline. Kolmeaastane kogemus näitab, et kui me ennast kuskil ei reklaami, siis pöördub abi saamiseks meie poole vähemalt kümme inimest nädalas. Kui meie tegevus satub kuidagi meedia huviorbiiti, siis see arv kümnekordistub või on pöördujaid isegi rohkem. Näiteks käib meil praegu meediakampaania ja meie poole pöördub iga päev vähemalt 50 inimest. Meil on juba 700 – kindlasti rohkemgi – tööotsijat. Need on inimesed, kes soovivad kindlasti tööd teha. Me muidugi saadame nad ka töötukassasse. Meie soov on, et inimesed oleksid töötukassas kirjas, kuna siis on palju lihtsam vajaduse korral saada abivahendeid ja kõiki neid teenuseid, mida töötukassa pakub. Neid on üsna palju ja nad on üsna tõhusad. On ka puudujääke, aga me arutame neid. Tõenäoliselt paraneb see asi veelgi. Samas, me oleme selles valdkonnas tegutsenud kolm aastat ja oleme kohtumistel avastanud, et tööandjad siiski kardavad ja neil on eelarvamusi. Nii et see töö tasub ennast ära. Kui me läheme ettevõttesse ja on näha, et korralik barjäär on ees sellel, et võiks palgata erivajadusega inimese, siis pärast tunniajalist kohtumist asi muutub. Me toome alati hulgaliselt näiteid, olen toonud ka isiklikku näidet. Mul on kogemus aastatetagusest ajast, kui ma pidin väga tõestama, et ma suudan tööga hakkama saada. Mõne aasta möödudes olin ma sama ettevõtte juhataja. Nii et tegelikult on see võimalik, kui proovida. Tuleb panna tööandja uskuma, et ei ole nii, et erivajadusega inimesed ei saa hakkama.
Siin enne mainiti video-CV-d. Ma arvan, et see on väga hea asi. Kui mõnele töökohale kandideerides inimene saab juba videos näidata, et ta tõesti suudab seda tööd teha, siis miks mitte, siis on ka tööandja huvi suurem.
Barjääridest ja eelarvamustest rääkides tuleb öelda, et tööandjad arvavad, et erivajadusega inimeste tööviljakus on väga madal. Tegelikult näitavad meie kogemused, et tööd teha soovivate erivajadusega inimeste motiveeritus on suur ja töömoraal väga kõrge. Kui nad leiavad endale võimetekohase töö, siis ei jää nende tööviljakus sugugi teiste omale alla. Meil on endal väga häid näiteid selle kohta. Meie kogemuste põhjal on pikaajalised töötud palju raskem kontingent kui need, kellel on erivajadus. Pikaajalise töötuse põhjused on väga erinevad. Eelarvamusest tulenevaid barjääre saab lõhkuda vaid järjepidevalt suheldes, tööandja ja töövõtja personaalseid vajadusi ning võimalusi hinnates ja arvestades. See on see, mida teeme meie ja teeb ka töötukassa. Sellega tuleb tegelda ja enamasti tasub see ära. Nagu ma ütlesin, kahest kohtumisest vähemalt üks annab tulemuse. Mõnikord on nii, et me käime päeva jooksul kahes ettevõttes ja sama päeva õhtuks on esimene töötaja vahendatud. Meil on olnud juhuseid, kui me käisime hommikul tööandja juures, sama päeva õhtuks oli neil tööline ja järgmisel päeval alustati juba lepingu alusel tööd.
Me lähtume selle projekti käigus Abikäes kahest põhimõttest. Esiteks plaanime vahendada tööturule vaid neid erivajadusega inimesi, kes on tööotsimise sooviga meie poole pöördunud. Me ei hakka neid inimesi kuskilt ise otsima, me ei pöördu kodade ega erinevate asutuste poole. Me vahendame siiski inimesi, kes ise soovivad tööle minna. Alati korraldame esmased vestlused nendega meie ise. Kui on vaja kas motivatsioonikoolitust või väikest tööharjutust, siis ka seda võimalust me selle projekti raames kõigile inimestele pakume. Me hajutame ka tööotsijate hirme. Tihti on neil väga palju hirme, nad kardavad, kuidas tööandja nendesse suhtuda võib, nad kardavad seda otseütlemist, mida tuleb ette, aga väga-väga harva. Kui need hirmud on hajutatud, siis hakkavad nad tööd otsima. Tihti on nii, et kui sotsiaalmajast üks-kaks inimest tööle saab, siis see motiveerib ka teisi. Seda tööd on vaja teha süstemaatiliselt, et lõpuks otsiks kindlasti kogu see sihtgrupp endale tööd.
Koos selle projektiga oleme töötanud välja tunnusmärgi tööandjatele, kes on tolerantsed ja palkavad erivajadusega inimesi. Selleks on erivajadusega inimese sõbraliku tööandja tunnusmärk, mis sümboliseerib tolerantsust, hoolivust ja toetust erivajadusega inimese tööle värbamisel, tööl hoidmisel ja tema elukvaliteedi parendamisel. See märk on meil samasugune nagu teistes riikides. Toon näite Suurbritanniast, kus igal jaekaubandusketil ja väga-väga paljudel asutustel, sh riigiasutustel, on ustel kleebised "Positive about disabled people". Ka digitaalselt näitavad nad seda oma arvetel või kus iganes. Meil on märk "Töötame koos". See näitab tööandja tolerantsust ja hoolivust. Samas kutsub see erivajadusega inimesi üles julgelt minema ja küsima selle tööandja käest tööd. Kui praegu erivajadusega inimene võib-olla ei julge seda teha, siis seda märki nähes peaks ta kindlasti julgema selle ettevõtte poole pöörduda. Loomulikult on see mõeldud ettevõtete tunnustamiseks. Selline tunnustamine muutub üha tähtsamaks. Kui varem see võib-olla nii ei olnud, siis nüüd on see nii mõnelegi oluline. Meie poole on selle tunnusmärgi saamiseks pöördunud mitukümmend ettevõtet. Tunnusmärki saavad taotleda ettevõtted, kes on avatud inimeste tööturule kaasamise osas, ja kindlasti ka need, kes siis, kui mõne töötajaga juhtub õnnetus, annavad endast kõik, et see inimene saaks edasi tööle jääda, hoolimata osalisest töövõimetusest.
Meie tegevusest võidavad päris paljud ühiskonnagrupid. Eelkõige töötada soovivad puudega inimesed, kellel praegu tööd ei ole, puudega inimeste perekonnad ning nende lähikondlased, kuna väheneb nende koormus puudega inimeste eest hoolitsemisel ja nende ülalpidamisel, mis on üks tähtsamaid küsimusi, nagu on selgunud meie kokkupuudetest perekondadega. Puudega inimeste edulood suurendavad ka nende saatusekaaslaste enesekindlust ja motivatsiooni ning mittetöötavad tööealised puudega inimesed soovivad samuti oma majanduslikku ja emotsionaalset heaolu töötamise abil parandada. Kasu saab loomulikult riik, kuna kaugemas perspektiivis tuleb maksumaksjaid juurde. Väheneb ka kohalike omavalitsuste kohustus puudega inimesi ülal pidada. Minu arust on peamine kasusaaja ühiskond tervikuna, kuna suureneb teadlikkus ja sallivus erivajadusega inimeste suhtes, mis omakorda aitab vähendada sallimatust ja kihistumist ühiskonnas. Meie suur missioon on see, et Eestist saaks riik, kas või esimene selline riik maailmas, kus igal erivajadusega inimesel on võimalus töötada, kui ta ise seda soovib.
Mul on ka mõned ettepanekud, mis enne siit juba tegelikult läbi käisid. Avalik sektor võiks olla eeskujuks ja palgata rohkem erivajadusega inimesi. Seaduses võiks olla ka mingisugune nüanss, et kui inimene märgib CV-s ära, et tal on puue, siis ei tohiks seda CV-d kõrvale visata, vaid pigem peaks olema kohustus see inimene tööintervjuule kutsuda. Mõned ettevõtted Eestis juba praegu nii teevad, nad kindlasti kutsuvad kohale selle inimese, kelle CV-s on puue märgitud. Samuti võiks riigihangetel puudega inimeste organisatsioonidele rohkem tähelepanu pöörata. Ma ei saa muidugi öelda, et nad peaksid olema eelistatud olukorras. Abikäsi on näiteks korduvalt riigihangetes osalenud, aga kuigi me oleme kriteeriumid täitnud ja meie pakutud hind on olnud soodsam, ei ole me millegipärast kunagi neid hankeid võitnud. Me ei ole ka väga uurinud, miks me ei ole võitnud. Toon jälle näiteks Suurbritannia, kus on selline ettevõte nagu Remploy. See on riigifirma, kes tegeleb erivajadusega inimeste töövahendamisega. Just tema inspireeriski mind Abikätt looma. Varem oli nii, et kõik Suurbritannia politsei- ja sõjaväevormid õmblesid erivajadusega inimesed. Nüüd see enam nii ei ole, sest need inimesed on saanud avalikku sektorisse tööle. Aga see puudutab ka muid riigihankeid. Näiteks, kõik avaliku sektori hoonete aknad ja uksed, mis vajavad vahetust, tellitakse alati eelkõige Remployst. Kui nemad ei saa tellimuse mahuga hakkama, alles siis läheb see tellimus kellelegi teisele. Kolmandaks toon välja, et paljud mittetulundusühingud on rohkem sotsiaalsed ettevõtted kui mittetulundusühingud. Ka meie ei tegutse nii väga klassikalise mittetulundusühingu vormis, kes taotleb raha fondidest ja töötab selle abil, vaid me oleme ise ka tööandjad ja ettevõtjad ehk me oleme sotsiaalne ettevõte. Praegu ei ole aga näiteks KredExis ega EAS-is ühtegi meedet, mis aitaks sotsiaalsesse ettevõtlusesse investeerida. See on kõik. Aitäh!

Suur tänu, härra Ülper, ettekande eest! Teile on küsimusi. Alustab kolleeg Siim Kabrits.

Aitäh! Aitäh hea ettekande eest! Kõigepealt soovin teile edu väga vajalikus ja riigile olulises tegevuses! Minu küsimus puudutab teie kõne viimast osa. Te tõite välja, et paljudel erivajadusega inimestel jääb majandustegevuse alustamine või laiendamine kehvade laenuvõimaluste taha. Kui riik KredExis või MES-is sellise erimeetme looks, kui palju siis võiks olla ettevõtlikke inimesi, kes võiksid töökohti luua või erivajadusega inimesi tööle võtta?

Arvu ei oska ma öelda, aga kindlasti on neid piisavalt, selleks et see meede saaks tõhusalt ära kasutatud. Meie poole on pöördunud mitmed ettevõtted. Meil on üks konkreetne koostööpartner, kes on proovinud saada just selle jaoks laenu. Minu teada on ta pöördunud selle probleemiga juba ka KredExi poole. Ta kasutab praegu 30 erivajadusega inimest. Tal on väga hea idee, mida saaks rakendada ükskõik millises Eesti piirkonnas, see ei pea olema Tallinnas, see võiks toimuda Võrus või Ida-Virumaal, kus iganes, ja saaks kasutada vähemalt 50 inimest. Aga tal ei ole praegu võimalik saada sellele mudelile rahastust. See on kindlasti koht, kus tasuks KredExiga täpsemalt läbi rääkida, ja seal tuleks võimalusi luua. Sotsiaalne ettevõtlus on mujal maailmas väga levinud. Mõnes riigis on päris suur protsent kogu ettevõtlusest sotsiaalse ettevõtluse käes. Mina näen küll väga suurt vajadust sellise meetme järele.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt tuleb rõõmuga tunnistada, et te teete muljet avaldavalt head tööd. See ettekanne oli nagu üks tore edulugu, mida on alati väga hea kuulata. Soovin teile jõudu ja edu! Minu küsimus on samuti teie ettekande viimaste lausete kohta. See puudutab sotsiaalset ettevõtlust. Suund ei peaks olema ainult sellele, et keegi peaks puudega inimese tööle võtma, vaid puudega inimene ise võiks või need inimesed üheskoos võiksid ju luua töökoha nii endale kui ka teistele. Äkki te räägite oma lähtekohast sotsiaalse ettevõtluse arendamisel ja viitate ka võimalikele puudustele või võimalustele, mis on meil olemas või kasutamata?

Esiteks, Eestis ei ole tegelikult ju sotsiaalset ettevõtlust juriidilises mõttes olemas, enamasti on tegemist mittetulundusühingutega. Paljudes muudes riikides see ettevõtlus aga olemas on. Ma arvan, et seda on väga keeruline ellu viia, sest eriti kui mingeid maksusoodustusi teha, siis tõenäoliselt tahavad kõik varsti olla sotsiaalsed ettevõtted. Sotsiaalne ettevõtlus on Eestis suhteliselt uus nähtus. Suurematest ettevõtetest tean ma praegu kolme, kes kõik tegutsevad mittetulundusühingu vormis. Millised on puudused? Näiteks on seaduses see puudus, et meil ei ole sotsiaalset ettevõtlust juriidilises mõttes, aga ma ei oska anda väga häid soovitusi, kuidas seda teha. Tuleks vaadata teiste maade näiteid. Võimalused on olemas. Üks põhjus, miks need ettevõtted on mittetulundusühingud, on see, et kui tahetakse alustada sotsiaalset ettevõtlust osaühinguna, siis ei saa pöörduda fondide poole (ESF, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Avatud Eesti Fond). Neid fonde, kes ei toeta osaühingu vormis toimivat ettevõtlust, on võib-olla isegi rohkem. Erivajadusega inimestel on väga keeruline rajada osaühingut, kui kuskilt ei saa mingisugust toetust. Selle jaoks võiksid olla mingisugused muud võimalused: EAS, KredEx või mis iganes.

Palun, kolleeg Jüri Jaanson!

Aitäh! Suur tänu ettekande eest! Ma arvan, et MTÜ Abikäsi ja isiklikult teie tegevus on meie ühiskonnas väga tänuväärne ja vajalik. Veel arvan ma, et erivajadusega inimeste tööhõive on avatud mõtlemise ja eelarvamusteta lähenemise teema. Näiteks, kui Iisraelis on militaarlennuväe teenistuses täiesti kurt teenistuja, siis meil on selleni veel pikk maa minna. Aga minu küsimus on selline. Kui te vaatate oma kolmeaastast töökogemust, siis mis teie arvates kõige paremini motiveerib heitunud erivajadusega inimest tööd otsima ja mis sisuliselt motiveerib tööandjat erivajadusega inimest tööle võtma?

Heitunud inimesi motiveerib üldiselt kõige paremini see, kui nad näevad, et samas olukorras olev sõber on saanud tööd, ta saab sellega hakkama ja hakkab selle eest tasu saama. Meie oma näide on see, et me kunagi käisime läbi hooldekodusid, kus erivajadusega inimesed elavad, ja võtsime sealt kaks inimest tööle. Me leidsime kaks inimest, kes sobisid väga hästi meie meeskonda. Ei läinud palju aega, kui ülejäänud inimesed hakkasid meie poole pöörduma. Sel ajal me võtsime neid inimesi vaid meie enda meeskonda. Tööandjatega on täpselt samamoodi: kui nad võtavad ühe erivajadusega inimese tööle ja näevad, et asi toimib, siis see kindlasti motiveerib neid. Eestis on tööandjaid, kes on võtnud neid inimesi tööle. Nad räägivad täpselt sama: nad võtsid tööle ühe inimese ja on väga rahul. Meie poole on seoses selle kampaaniaga pöördunud väga palju ettevõtjaid, isegi üllatavalt palju. Me ei uskunud, et on nii palju ettevõtjaid, kellel on olemas soov ja tahe võtta vähemalt üks selline inimene tööle, et proovida ja näha, kas see toimib. Tallinnas on olemas ettevõte, kus töötab 180 erivajadusega inimest. Nii et olukord ei ole kõige halvem, aga kui korralikult tööd teha ja võimalikult palju ettevõtteid läbi käia, siis ma arvan, et seda saab veelgi parandada.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Teie tööst ei räägi mitte ainult tänane ettekanne, vaid väga paljud erivajadusega inimesed, kes tänu teile on tööle saanud, on oma lugusid rääkinud. Selle töö eest teile suur-suur tänu! Te väljastate märki, mis tunnustab ettevõtjaid ja näitab, et need ettevõtted toetavad erivajadusega inimeste töölesaamist. Kui palju te neid tunnusmärke olete väljastanud ja kas te teete seda koostöös puuetega inimeste koja ja omavalitsustega? Usun, et üle Eesti on väga paljudes omavalitsustes ettevõtjaid, kes sellist võimalust pakuvad. Kuidas seda märki taotleda ja kes seda taotleda saavad?

Märki saab praegu taotleda leheküljel, mille aadress on töötamekoos.ee. Me ei ole veel väljastanud ühtegi tunnusmärki. Me plaanime selleks veebruaris pressiüritust, kus osalevad need, kellega meil juba koostöö toimub, et see asi näeks atraktiivsem välja ka teistele, kes tulevikus võiksid selle peale mõelda. Märgi taotlemine on väga lihtne: tuleb täita ankeet ja me võtame ühendust. Me teeme seda koostöös puuetega inimeste kojaga ja meie partner on ka Sotsiaalministeerium, kes meid selles ettevõtmises toetab. Märki taotlevad ka mitmed suurettevõtted, kaubandusketid, kus on näha, et kärulükkajatena töötavad erivajadusega inimesed. Kohalike omavalitsustega me praegu veel koostööd ei tee. Seda märki annab välja Abikäsi. Märki taotlevasse ettevõttesse läheb komisjon, kes seda ettevõtet hindab. Alati ei ole vaja aga kohale minna. Kui on vaja, siis me käime kohapeal vaatamas ja hindamas, kas ettevõte tõesti seda märki väärib. Ma arvan, et tavaliselt ei pöördu ettevõte meie poole põhjuseta. Nad pöörduvad siis, kui nad teavad, et nad on seda märki väärt.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan sisuka ettekande eest ja selle töö eest, mis te teinud olete! Mind paneb imestama, miks seda tööd ei tee Sotsiaalministeerium. Miks seda tegevust korraldatakse mittetulundusühingu kaudu? Igal juhul au ja kiitus teile, aga ma arvan, et te võiksite kuuluda Sotsiaalministeeriumi ühte osakonda ja seda osakonda juhtida. Aga minu küsimus on selline. 9800 inimest on valmis tööturule sisenema. Kas te oskate oma kogemustele tuginedes öelda, kui paljud reaalselt võiksid tööturul läbi lüüa, milline on see protsent?

Üldiselt inimene, kes ise tahab tööle minna, ka läbi lööb. Takistuseks ongi just see, et suurem osa neist ei suuda töötada täisajaga ehk kaheksa tundi. Kui ma vaatan neid 700 tööotsijat, kes on meie poole pöördunud, siis kindlasti enam kui pooltel neist on see tingimus. Kuus tundi töötada oleks okei. Ka sotsiaalmaksusoodustus oleks väga hea asi, mis tegelikult ei tekitaks ju otsest kulu. Kui tööandjal on vaja, et tööpäev kestab 12 tundi, ja kui jagada see kaheks kuuetunniseks osaks, siis see väga suurt lisakulu kaasa ei tooks. See on küll tööandjate kõige suurem murekoht. Mõnda saab veenda, et ta võtaks ühele töökohale kaks inimest, teised jälle sellega nõus ei ole, kuna vastutus jaguneb siis kahe inimese vahel ja on ka rohkem paberimajandust. Võiks olla mingi soodustav meede poole kohaga või osatööajaga inimeste palkamisel.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, ka mina soovin teile palju jõudu edaspidises töös! Te olete üsna palju inimesi tööle vahendanud. Nagu te ütlesite, mõni päev võtab teiega ühendust 50–70 inimest. Te suhtlete nende inimestega väga palju. Kui paljud erivajadusega inimestest, kes on teiega ühendust võtnud ja kellega te olete kokku puutunud, hakkavad tegema lihtsamat tööd? Kui palju on neid erivajadusega inimesi, kes on valmis tegema keerulisemat ja võib-olla natuke tasuvamat tööd?

Umbes 10% nendest inimestest on magistri- või bakalaureusekraadiga ehk kõrgharidusega inimesed, kes on valmis tegema keerulisemat tööd. Kuid nagu ka eelmine esineja välja tõi, kõige suurem probleem erivajadusega inimeste seas on siiski haridus. Neil ei ole kutseharidust, paljudel ei ole ka keskharidust. Vist teie ise ütlesite enne, et peale kooli tugi kaob. Ma arvan, et noortega tuleb rohkem tegelda. Nende haridustase on väga madal. Sealt tulebki see, et nad saavad tööd miinimumpalga või väga väikese palgaga töökohtadel. Samas, kui kõrval on ka pension, siis tulevad need inimesed kuidagi toime. Nende inimeste protsent, kes on nõus minema kohe n-ö heale töökohale, ei ole väga suur.

Palun, kolleeg Mati Raidma!

Suur tänu! Suur tänu ka ettekande eest! Teie ise olete hea näide selle kohta, et kui on tahe, siis saab kõike korda saata, ei ole vaja alati ministeeriumisse kandideerida. Minu küsimus on võib-olla natuke omapärane, see käsitleb riigikaitset ja erivajadusega inimesi. Ma arutasin seda hea kolleegi Jüri Jaansoniga, kes pakkus, et järsku on siin rangete nõuetega tekitatud liiga kõrge tulemüür, sest isegi kui erivajadusega inimesel on soovi, ta siiski riigikaitses osaleda ei saa. Kui me suudaksime seda ust natuke avada, kas või võimaldades vabatahtlikku asendusteenistust, kas see aitaks kaasa teie missiooni täitmisele? Kas see suurendaks nende inimeste enesekindlust ja võib-olla muudaks ka ettevõtjate silmis natuke nende mainet?

Kindlasti! Ei ole mingit kahtlust, et selline asi oleks väga vajalik. Ma tean ajakirjanduse vahendusel, et on olnud üks juhtum, kui teenistuses jala kaotanud noormees läks tagasi teenistusse. Ma usun, et kui selline asi võimalikuks saaks, motiveeriks see kogu ühiskonda. Jüri Jaanson enne mainis Iisraeli näidet. Teie mõte on väga teretulnud.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Me räägime täna inimeste valust ja kannatustest ning ühiskonna valupunktidest. Kurb on see, et meid on siin saalis nii vähe. Natuke aega tagasi oli rõdul rohkem rahvast kui saalis. Samas on need inimesed, kes praegu saalis istuvad, need, kes asjast tõsiselt huvituvad, mida on näha ka küsimustest. Mis me siin ikka istume ja veename üksteist asjades, mis on meile kõigile ilmselged! Minu küsimus on see: kas te saate nimetada konkreetselt, millist seadusmuudatust te vajate ja mis abi te Riigikogult ootate? Vormistame selle ära, tirime läbi komisjonide ja teeme ükskord ära midagi sellist, mida me võiksime siin üksmeeles teha. Siis saame ehk issandalt mõne patu andeks. Millist seadusmuudatust te vajate?

Muudatusi oleks vaja, aga siin on neid raske välja öelda, sest nagu ma enne ütlesin, need meetmed ei sõltu vist otseselt Riigikogus vastuvõetavatest seadustest. Samas ei tahaks me panna ettevõtjaid olukorda, kus neil näiteks oleks keelatud erivajadusega inimest lahti lasta. See tekitaks veel rohkem hirme ja siis oleks raskem neid inimesi tööle saada. Siin on mõtlemiskohti. Üks asi, mis ma arvan, et võiks olla ja lausa peaks olema, on mingil määral riigihangetel osalemise soodustamine. Näiteks, kui on sotsiaalne ettevõte, mille tegevusvaldkonnas (on see siis koolitus või mingi tootev tegevus) kuulutatakse välja riigihange ja kui selle ettevõtte pakkumine vähegi vastab hanke tingimustele, siis peaks ta olema natukene soodsamas olukorras. Praegu võidavad riigihankeid ainult kõige suuremad ja võimsamad ettevõtted, väiksemad jäävad välja. See on üks konkreetne ettepanek. Kuid ma hea meelega esitaksin ettepanekuid komisjonile edaspidi.

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, kõigepealt minu tunnustus teile nii ettekande kui ka teie tegevuse eest! Te märkisite õigesti, et puudega inimeste kaasamine suurendab ühiskonna sidusust ja vähendab tõrjutust ning sellisena on see igati vajalik ja tervitatav. Te kontsentreerusite oma ettekandes põhiliselt puudega inimeste kaasamisele erasektoris, kuid selle valdkonna poliitika kujundamisel võiks avalik sektor olla suunanäitaja, suhtumise kujundaja ja kindlasti rollimudel. Kuidas te suhtute sellesse mõttesse, et avalik sektor võiks edaspidi rohkem kasutada nn positiivset diskrimineerimist? Kas siis, kui mingisugune ametikoht kuulub avaliku konkursi korras täitmisele, tuleks ligilähedaselt võrdsete tingimuste puhul eelistada puudega inimest?

Loomulikult võiks see niimoodi olla, kui on näha, et see inimene saab hakkama ja tal on õpivõime olemas. Ma ka enne mainisin, et avalik sektor võiks rohkem sellele tähelepanu pöörata. Ka mina olen konkureerinud avaliku sektori töökohtadele, aga mul ei ole see õnneks läinud. Ma ei tea, võib-olla ei olnud ma parim, tõenäoliselt ei olnud, sest ega ma ei kandideerinud valdkonnas, milles ma olen hariduse saanud. Kui aga sellist asja on seadusega võimalik reguleerida, siis võiks seda kindlasti teha. Ma arvan, et see võiks olla vähemalt hea tava. Mõned suurettevõtted Eestis teevad seda. Kui CV-s on kirjas, et inimesel on puue, siis kindlasti kutsutakse see inimene vestlusele. Isegi kui CV on väga halvasti koostatud ja on näha, et inimene sellele kohale ei sobi, sellegipoolest kutsutakse ta vestlusele. Nende väitel on see ära tasunud, nad on leidnud inimestele niimoodi tööd.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Te teete suurepärast ja väga vajalikku tööd, aga te pole ainukesed. Ma suhtlesin paari mittetulundusühinguga, kes samuti vahendavad puudega inimesi tööturule. Siin on plusse, aga on ka miinuseid. Näiteks vahendas Integratsiooni Ühiskondlik Algatuskeskus umbes poolteist aastat tagasi ühte kaubandusvõrku tööle 50 kuulmispuudega inimest, aga kahe-kolme kuu pärast jäi neist seal alles neli. Inimesed võetakse tööle töövõtulepinguga, mitte tavalise töölepinguga. Nendega lihtsalt ei osata suhelda. Ühesõnaga, tahet justkui on, aga oskust ja pädevust ei ole. Kuidas te hindate tööandjate valmidust nende inimestega tegelda? Kas neile ei oleks vaja mingisugust töötukassa pakutavat koolitust või midagi muud sellist? Hea tahe on, aga oskust ei ole.

Täpselt nii see ongi. Ma ka enne tõin ühe näite, et üks Eesti suurfirma soovis tugiisikut. Tugiisikut ei olnud vaja mitte selle jaoks, et erivajadusega inimene õpiks ära tööks vajalikud liigutused, kuna oli vaja võtta ühest kastist üks ja teisest teine kõrs ning need omavahel kokku panna, mille igaüks kiiresti ära õpib. Nemad soovisidki tugiisikut just selle jaoks, et kogu ülejäänud kollektiiv saaks selle inimesega hakkama, et nad ei hakkaks talle viltu vaatama. Nad soovisid tugiisikut, kes koolitaks ülejäänud seltskonna välja. Kõige parem on tööandjaga avatult rääkida. Kui tegemist on kaubandusketiga, millel on kümneid kauplusi, siis peab iga kaupluse juhatajaga sellest rääkima. Selgitustööd on seal vaja teha küll ja küll. Ma ei ole kindel, kas töötukassal on selliseid koolitusi. Igatahes on vabatahtlikuna valmis seda tööd tegema ühe Eesti suurfirma personalijuht, kes on varem töötukassas töötanud ja täpselt sellist selgitustööd tegema õppinud. Kui tekib vajadus, siis on meil olemas vabatahtlik, kes selgitustööd teeb. Aga kuna seda töötukassa meetmena ei ole, siis see kindlasti võiks olla. Tegelikult tuleb ka meie tegevuse puhul tugiisik küll töötukassa kaudu, aga otsest meedet seal ei ole. See inimene läheb justkui appi, aga tegelikult on tal teised tööülesanded. Me oleme sama asjaga kokku puutunud. Ma ei tea, kas see mittetulundusühing, mida te mainisite, on alles uus. Ma usun, et meie tegime alguses samu vigu. Praegu on meil kolmeaastane kogemus ja kõik on palju paremini läbi mõeldud. Me pakume ettevõtjale rohkem tuge. Kui me oleme erivajadusega inimese tööle vahendanud, siis sellega ei lõpe meie suhtlus ettevõtja ja selle inimesega. Ei saa väita, et kõik inimesed töökohale pidama jäävad. Kindlasti on ka neid, kes välja kukuvad, aga isikuomadused on sellel puhul tähtsamad kui oskused.

Head kolleegid, küsimustele vastamiste aeg on läbi. Suur tänu härra Ülperile ettekande ja küsimustele vastamise eest! Ma kutsun ettekandjaks kõnepulti sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna. Palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid ja head eelnevad esinejad! Mul on hea meel, et see teema siin täna olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutlusel on. Minu käest on küsitud, miks toob sotsiaalkomisjon selle teema Riigikogu saali olulise tähtsusega riikliku küsimusena, kas tegu on ikka nii tähtsa küsimusega, et seda arutada sellises formaadis. Ma võin öelda, et viimased kaks nädalat, kui me seda teemat ette valmistasime, on tõestanud, et tegu on väga tähtsa küsimusega mitte ainult erivajadusega inimestele, vaid kogu riigile.
Täna on siin kõlanud ka arve. Ma kordan üle, kui paljud inimesed on erivajadusega ehk, kitsamalt võttes, kellele on määratud puue. Tihti ei teata, et tegelikult on iga kümnes Eestis elav inimene puudega ehk talle on puue määratud. Samas, nagu kolleeg Jüri Jaanson meie komisjoni avatud istungil nentis, on ka inimesi, kellele ei ole puuet määratud, kuna inimene ise ei ole sellest huvitatud, aga ta vajab abi ja ta on erivajadusega inimene. Võib seega öelda, et rohkem kui iga kümnes inimene on meie ühiskonnas selle teemaga otseselt hõlmatud.
Eelkõneleja tõi välja, et 2011. aastal oli 89 400 inimesele määratud osaline või täielik töövõimetus, 33 000 nendest töötavad ja 9800 inimest otsivad aktiivselt tööd. On väga suur hulk inimesi, kes aktiivselt tööd ei otsi. Sellel on väga erinevaid põhjusi, mille juurde ma veel jõuan. Aga kui me vaatame seda teemat olulise tähtsusega riikliku küsimusena, siis tuleb silmas pidada, et rahvastik väheneb, majandus on aktiivselt arenemas ning tööpuuduse asemel räägivad ettevõtjad sellest, et on väga suur tööjõupuudus, mis süveneb. Samal ajal on kümnendik ühiskonnast olukorras, kus väga suur osa nendest ei ole tööturul, mis tähendab, et nad ei saa panustada meie ühiskonna arengusse ja jäävad seetõttu sotsiaalselt tõrjutuks.
Meil toimus tänase arutelu ettevalmistamise raames 22. jaanuaril sotsiaalkomisjoni avalik istung, kuhu olid kutsutud väga paljud selle valdkonna organisatsioonid ja ka nende ettevõtete esindajad, kes selle teemaga tegelevad. Ma olin väga üllatunud, et lisaks komisjoni liikmetele ja ettekandjatele tuli kohale üle 30 inimese ja organisatsioonide esindaja, mis näitab, et selles sektoris on selle teema vastu huvi väga suur.
Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Monika Haukanõmm tõi süsteemselt välja põhimõtted, miks erivajaduse või puudega inimestele on vaja tööhõivet. Neid eesmärke on mitmesuguseid. Kõigepealt, sotsiaalne eesmärk eelkõige sellele inimesele endale: eneseteostus, kaasatuse tunne. Need inimesed jäävad oma puude tõttu või seetõttu, et neil ei ole võimalust tööturul osaleda, väga tihti ühiskonnaelust üldse kõrvale, mis tähendab, et nende eneseteostus ja rahulolu iseendaga jäävad väga puudulikku seisu. Teine eesmärk on majanduslik, seda just nimelt riiklikul tasemel. Nagu ma mainisin, süveneb meil tööjõupuudus, samal ajal on terve hulk erivajadusega inimesi, kes võiksid olla maksumaksjad. Ka eelkõneleja mainis, et kui juba needki 9800 inimest, kes aktiivselt tööd otsivad, saaksid isegi mitte kõrge palgaga, vaid tagasihoidlikugi palgaga tööd, siis saaks riik tulumaksu suurusjärgus kolm miljonit eurot, mis on märkimisväärne summa ja aitaks kaugemas perspektiivis sotsiaalseid kulutusi vähendada. Üks aspekt, millest on vähe räägitud, on õiguslik eesmärk: töötamine on üks inimõigus. Ka puudega inimestele tuleb tagada inimõigused. Me oleme küll ära teinud suure töö, me eelmisel aastal ratifitseerisime ja võtsime vastu rahvusvahelise puuetega inimeste õiguste konventsiooni, ja oleme seadnud endale eesmärgid, aga samal ajal näeme iga päev, et me tahes-tahtmata ikkagi eri tasemetel puudega inimesi diskrimineerime. See olukord peab kindlasti muutuma. Ka põhiseadus ütleb, et Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Ma arvan, et me ei ole riigikorraldusega suutnud tagada selle põhiseadusest tuleneva õiguse maksimaalset täitmist. Siin on kindlasti vaja palju tööd teha.
Üks kõige suurem teema, mida on vaja käsitleda ja kus on vaja muutusi, on ühiskonnas valitsev eelarvamuslik suhtumine. Eelarvamuste tekkimise põhjusi on mitmesuguseid. Võib-olla üks põhjus tuleneb ajaloost, kui erivajadusega, puudega inimesed ja ka lapsed, kellel mitmel põhjusel ei olnud perekonda, peideti avalikkuse silma alt ära vanadesse mõisakeskustesse loodud laste- ja hooldekodudesse. See suhtumine on küll päris jõuliselt muutunud, kuid siiski on sellised eelarvamused olemas. Sellest suhtumisest tulenevalt ei julge erivajadusega inimesed väga tihti ka ise teha samme, milleks neil oleks füüsiliselt ja psüühiliselt võimalused olemas. Nad ongi tõrjutud ja nad ei leia endas jõudu, et väljakujunenud positsioonist välja murda.
Kui me räägime tööhõivest, siis kindlasti on oluline ka siin korduvalt mainitud ettevõtjate suhtumine. MTÜ Abikäsi eestvedaja Indrek Ülperi kogemus näitab, et kui käia päevas kahe-kolme ettevõtjaga rääkimas, siis on vähemalt pooled nendest pärast seda lühikest vestlust valmis pakkuma erivajadusega inimesele tööd. Seega, kui teha aktiivselt selgitustööd ja näidata võimalusi, siis töökohti ka leitakse.
Hea näide ongi MTÜ Abikäsi, kes on juba mitu aastat tegutsenud ja kelle esindaja on täna ka Riigikogu saalis. Väga oluline on mainida, et selle tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu toimumise n-ö viimane tõuge oligi MTÜ Abikäsi algatatud kampaania, mis algas juba s.a 7. jaanuaril ja kestab kuni veebruari alguseni. See on kampaania "Töötame koos". Ma loodan, et paljud teist on seda kampaaniat eri meediakanalites märganud. Meie komisjoni avalikul istungil saime selle kohta informatsiooni, mis minu arvates elevust tekitas. Nimelt, selle paari-kolme nädala jooksul on MTÜ-le Abikäsi tekkinud 200 töökohta, mida on võimalik kohe inimestele pakkuda. Samamoodi on juurde tulnud juba üle 400 inimese, kes aktiivselt tööd otsivad. Üks mittetulundusühing on suutnud päris lühikese aja jooksul tekitada olukorra, et on tööotsijad ja tööpakkujad, nüüd tuleb nad kokku viia.
Meie komisjonis oli juttu just nimelt riigi meetmetest, eelkõige sellest, mis puudutab töötukassa tegevust. Täna me kuulsime siin saalis mitmesugustest meetmetest, mida riik töötukassa kaudu pakub. Tuleb tõdeda, et me oleme siin päris kaugele jõudnud. Meil on välja töötatud väga palju meetmeid ja tugiteenuseid, kuid probleem on selles, et väga tihti ühelt poolt ettevõtjad ise ei oska ega taha töötukassa poole pöörduda, et saada riigi meetmetest abi, ja teiselt poolt ei oska erivajadusega inimesed ettevõtjaid leida. Siin ma näengi meie arutelu ühte praktilist tulemust, et kolmanda sektori organisatsioonid ja mitmesugused riiklikud organisatsioonid koostöös avalikkusega suudaksid otsad omavahel kokku viia ning teha seda koostööd igapäevaselt. Siis saaks neid inimesi, kes on juba pöördunud või tulevikus pöörduvad MTÜ Abikäsi poole, koostöös töötukassa, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ja teiste organisatsioonidega rohkem aidata. Kindlasti tuleks kaasata ka ettevõtjaid. Seetõttu võiks märk "Töötame koos", mida antakse nendele ettevõtjatele, kes on loonud sotsiaalseid töökohti, saada suurema tunnustuse ja riikliku toetuse, et see ei kujuneks mitte ainult ühe mittetulundusühingu antavaks märgiks, vaid sellele lisanduks mingisugune põhimõtteline kvaliteet. Nagu Indrek Ülper ütles, Suurbritannia näide seda ka tõestab.
Mida teha? Siin on kõlanud mitmesuguseid ettepanekuid. Esiteks tuleks inimeste teadlikkust parandada ja neile julgust sisendada, seda tuleks sisendada nii ettevõtjatele kui ka erivajadusega inimestele, kes soovivad tööturul osaleda. Kuid me peame üle vaatama ka töövõimetuse määramise filosoofia. Sotsiaalministeeriumis valmistatakse seda eelnõu ette ja ma loodan, et see jõuab varsti Riigikokku. Praegu on lähenemine selline, et inimesele määratakse töövõimetus. See peaks aga muutuma töövõimekuse määramiseks. Tuleb leida praktilised lahendused seadusandja tasemel, et need inimesed oleksid neil säilinud võimete kohaselt tööturule kaasatud. Ma arvan, et selle üle, kui me sellist põhimõttelist muudatust hakkame tegema, tuleb päris suuri vaidlusi pidada. See nõuab kindlasti ka finantseerimise ülevaatamist.
Teised ettepanekud on järgmised. Just avalik sektor ise võiks olla eeskujuks töökohtade täitmisel ehk kui erivajadusega inimesed on teistega võrdselt kompetentsed, siis võiks neid töölevõtmisel eelistada. Samamoodi tuleks soodustada sotsiaalset ettevõtlust. Miks ei võiks Riigikogu üle vaadata sotsiaalse ettevõtluse juriidilist vormi, nii et sotsiaalsel ettevõtlusel oleks võimalik suunata oma tegevus kasumi teenimisele ja samal ajal saada rahastust mitmesugustest fondidest, milleks äriühingutel praegu võimalust ei ole? Loomulikult tekib siin küsimus riigiabiga seoses, kuid see on teema, mida me võiksime arutada. Samuti tuleb vaadata riigihangete seadust. Sinna võiks panna mingi soovitusliku pügala, et kui sotsiaalne ettevõte teeb teistega võrdse ja täiesti võistlusvõimelise pakkumise, siis võiks selliseid ettevõtteid soosida, anda neile tööd ja riigilt ka sõnumi, et me oma hangete puhul, maksumaksja raha eest tehtava töö tegemisel eelistame just nimelt erivajadusega inimestega tegelevaid sotsiaalseid ettevõtteid.
Üks teema, mis meie avatud komisjoni istungil eraldi üles kerkis, oli haridus. Suuresti on probleem juurdepääs kutse- ja eriharidusele. Alg- ja põhihariduse inimesed omandavad, kuid hiljem on erivajadusega inimestel raske oma haridust täiendada. See on keeruline ülesanne meie haridussüsteemile ja kindlasti ka omavalitsustele, kes peaksid pakkuma kõikvõimalikke toetusi, et inimesed saaksid kasutada neid võimalusi, mis neil tegelikult olemas on. Arusaadavalt on omavalitsused ettevaatlikud, kuna see raha lihtsalt puudub. See takistus tuleks ületada.
Ma rõhutan eraldi seda, mille tõi välja MTÜ Abikäsi esindaja, et töötukassa meetmete hulgas võiks pakkuda võimalust kasutada tugiisikuteenust. Tugiisik aitab inimesel kohaneda selle ettevõttega, kes on otsustanud luua töökoha erivajadusega inimesele. Me võiksime koos töötukassaga vaadata, kas seda teenust on võimalik ellu kutsuda.
Lõpuks räägin sellest, mis puudutab sotsiaalset ettevõtlust. Tõepoolest, selle ettevõtlusvormiga seoses me võiksime vaadata, kas meil on võimalik pakkuda KredExi ja EAS-i kaudu uusi meetmeid, mis aitaksid just nimelt sellistel ettevõtetel tegevust alustada. Kindlasti ei saa need meetmed olla n-ö pidevad, aga need võiksid olla mõeldud tegevuse alustamiseks vajaliku kapitalilaenu garanteerimiseks vms.
Ma loodan, et see riiklikult tähtis arutelu annab lähiaastatel riiklikult tähtsaid tulemusi. Selle aluseks on meie endi, kogu ühiskonna suhtumise muutmine ning julguse süstimine nendesse inimestesse, kes tegelevad ettevõtlusega, ja erivajadusega inimestesse, et nad julgeksid tulla ja küsida seda, mis neile tegelikult võrdselt teistega kuulub. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Margus Tsahkna! Palun küsimus, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud esineja! Minu küsimus oli pigem mõeldud eelkõnelejale, MTÜ Abikäsi esindajale, aga ma küsin nüüd teilt. Teema on väga aktuaalne, erivajadusega inimeste tööturule kaasamine, nende tööjõu vahendamine on väga tähtis. Aga meil on olemas ju psüühilise erivajadusega inimesed ja füüsilise puudega inimesed. Eelnevatel aastatel on räägitud, et lahenduste otsimine on olnud rohkem füüsilise puudega inimeste poole kaldus. Kas see teema oli üleval, et vähe tähelepanu on pööratud psüühilise erivajadusega inimeste tööturule vahendamisele?

Aitäh, hea küsija! Vaimupuudega inimeste organisatsiooni esindaja võttis komisjoni istungil eraldi sõna ja tõi selle probleemi välja. Ühtlasi nentis ta, et vaimupuudega inimeste suhtes ollakse võib-olla eriti eelarvamuslik. Kui on füüsiline puue, siis on see konkreetselt näha. Väga tihti ei taha vaimupuudega inimesed lasta endale ametlikult vaimupuuet määrata, vaid nad proovivad lasta määrata mingi teise puude, et vaimupuuet varjata. Siin tuleb teha teavitustööd. Kui inimesele on vaimupuue määratud, siis see ei tähenda, et ta ei ole võimeline sotsiaalselt käituma või töötama. Igal juhul tuleb eraldi vaadata, kui sügav see vaimupuue on. Aga see suhtumine, millest hea küsija rääkis, on olemas ja sellele tuleb tähelepanu pöörata.

Palun, kolleeg Siim Kabrits!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab transporti, eelkõige erivajadusega inimeste võimalusi tööle ja töölt koju pääseda. Kas sa oled kursis, kuidas on transpordi planeerimine üle Eesti korraldatud? Mõni aeg tagasi oli Tallinnas reisisaatjate projekt, mis lõppes ära pärast kohalikke valimisi. Aga võib-olla näiteks mõnel bussiliinil oleks sellist reisisaatjat vaja? Tallinnas toimub ka ratastooliinimeste bussiga tööle- ja kojuvedu. Kuidas see mujal Eestis lahendatud on?

Aitäh! See on omavalitsustes lahendatud erinevalt, sedamööda, milline on huvi ja millised on rahalised võimalused. Ma tean, et Lääne-Virumaal on olnud mitmel vallal ühisprojekt, et seda teenust osutada. Aga alati tekivad rahalised probleemid. Tõepoolest, see reisisaatjate küsimus on ka minu kõrvu jõudnud. Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus on selle vastu huvi üles näidanud, sest selleks, et erivajadusega inimesed saaksid nende juurde ühissõidukiga sõita, oleks vaja reisisaatjat. Kui ma ei eksi, siis Astangule sõidab liin nr 61. Reisisaatjaid ei ole vaja mitte n-ö sotsiaalse projektina, mis nüüdseks on vist Tallinnas lõpetatud, vaid pidevalt. Kindlasti tuleks selliseid ettepanekuid rohkem kuulda võtta. Muidugi on juurdepääsetavus üks probleem, miks erivajadusega inimesed jätavad tegemata teatud otsused, näiteks tööturul osalemise kohta. Aga Tallinn on selles mõttes tubli, et Tallinnas osutatakse seda teenust, aidatakse liikumispuudega inimesi töökohtadele ja sinna, kuhu neil vaja minna on. Ma ei taha siin Tallinnale otseselt midagi ette heita.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Margus Tsahkna, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised. Ma palun kõnetooli kolleeg Jüri Jaansoni Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon peab vajalikuks ettevõtjate seas ja ühiskonnas tervikuna eelarvamusi ümber lükata ja kaotada sotsiaalne tõrjutus erivajadusega inimeste tööhõive küsimustes. Leiame, et laiemalt vaadates on positiivsed hoiakud erivajadusega inimeste tööhõive suhtes ja töösuutlikkuse eelistamine passiivseks jätmisele oluline kasutamata reservkapital. Erivajadusega töötaja on kohandatud tingimustes sageli võimeline paremini ja kohusetundlikumalt töötama kui tavatöötaja. Seda teadmist on vaja ühiskonnas levitada.
Reformierakonna fraktsioon peab oluliseks märkida, et inimeste, sh erivajadusega inimeste tööturul toimetuleku tähtis aspekt on hariduse, sh kutsehariduse omandamise võimalus. Seetõttu on äärmiselt oluline, et meie haridusasutused ja kutseõppekeskused tänapäevaselt ja jooksvalt kohandataks erivajadusega inimeste vajadusi silmas pidades. Olulised on ka õppejõudude ja õpetajate teadmised erivajadusega õpilaste vajaduste kohta.
Toon ühe negatiivse näite haridusele juurdepääsu puudumise kohta. Ülikoolides ja teistes haridusasutustes suureneb plahvatuslikult videoloengute arv, kuid need loengud ei ole varustatud subtiitritega ega tõlkega viipekeelde. See muudab kuulmistakistusega inimestele hariduse omandamise raskeks, tihtipeale võimatuks. Kahju, mis riik ja ühiskond sellest saavad, on tegelikult suur. Seetõttu kasutan võimalust, pannes kultuurikomisjonile südamele, et nad eile esimese lugemise läbinud kutseõppeasutuse seaduse eelnõu ja ka teiste haridusasutusi käsitlevate seaduste eelnõude menetlemisel kindlasti alati arvestaksid erivajadusega noorte võimaluste ja vajadustega. Ma tean, et nad teevad seda niigi, aga seda veel kord märkida pole liiast.
Juhin tähelepanu aasta tagasi siinsamas saalis ratifitseeritud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile. Selle konventsiooni artikliga 27 "Töö ja tööhõive" tunnistab Eesti riik erivajadusega inimeste õigust tööle teistega võrdsetel alustel, keelustab puude alusel diskrimineerimise kõigis tööhõivega seotud küsimustes ning tagab erivajadusega inimestele võimaluse teostada oma töö- ja ametiühinguõigusi teistega võrdsetel alustel. Möödunud nädalal, 22. jaanuaril toimunud sotsiaalkomisjoni avalikul istungil käsitleti terviklikult ja ülevaatlikult erivajadusega inimeste tööhõivega seotud küsimusi. See andis kindlust, et tööturumeetmeid ja neid toetavaid hoolekandeteenuseid on erivajadusega inimeste tööhõive suurendamiseks piisavalt. Sellest hoolimata on suurim probleem 41%-line lõhe tööealiste tavainimeste ja erivajadusega inimeste hõive vahel. Sellist olukorda peaks muude meetmete hulgas aitama parandada lähiajal Sotsiaalministeeriumist koostöös Rahandusministeeriumiga valitsusele esitatav uus ja põhjalik tööturumeetmete plaan. Selle järgi tuleks töövõimetuse asemel hakata hindama töövõimet ja töövõimetuspensioni maksmisele tuleks eelistada võimet taastavaid investeeringuid, nagu abivahendite, koolituse ja muude erivajadusega töötaja toimetulekut võimaldavate instrumentide pakkumine. See on väga oluline erivajadusega inimeste kaasamiseks aktiivsesse tööellu. Teine oluline muudatus on erivajadusega inimeste tööhõive temaatika viimine Sotsiaalkindlustusametist töötukassasse. See pole mitte ainult tehniline muudatus. Asutuse eripärast tingitult vaadatakse töötukassas inimest hoopis teise pilguga.
Lõpetuseks kutsun Reformierakonna fraktsiooni nimel kõiki Riigikogu liikmeid üles tegema ühiskonnas aktiivset selgitustööd erivajadusega töötajatega seotud eelarvamuste kummutamiseks. Ma arvan, et just laiapõhjalise poliitilise ühistegevuse tulemusena väheneb sotsiaalne tõrjutus ja kasvab ka üldine heaolu. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jüri Jaanson! Palun kõnepulti kolleeg Siim Kabritsa Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! IRL-i fraktsioon tervitab seda, et see oluline küsimus on täna Riigikogus arutlusel. Meid on vähe ja iga inimene on oluline. Me elame piirkonnas, kus riikidevaheline konkurents inimeste pärast on üks suurimaid Euroopas. Meie naabriks on Rootsi, mis on pindalalt suurem kui Saksamaa, aga elanike arvult üheksa korda väiksem. Samuti on meie naabriks Soome, mis on pindalalt suurem kui Poola, aga elanike arvult kaheksa korda väiksem. Seetõttu on iga inimene oluline. Kes ei sooviks endale sarnase kultuuritaustaga ja haritud noori inimesi? Peame võitlema iga inimese eest.
Eestis on ligi 90 000 inimest, kellele on määratud osaline või täielik töövõimetus. Nende seas on diabeetikuid, vaimupuudega inimesi, südamehaigeid. Nendest 33 000 töötavad ja 9800 otsivad tööd. 46 600 on mitteaktiivsed, mis aga ei tähenda, et nad võimaluse avanedes tööle ei asuks. Ka mul endal on üks sugulane, kes jäi 16-aastaselt vettehüppe tagajärjel ratastooli. Tänu tema heale tööandjale BNS-ile loeme iga päev Riigikogus tema tehtud meediamonitooringuid.
Kõige tähtsam on, et tööandjad, samuti tulevased potentsiaalsed kolleegid ei kardaks puudega inimesi. Mul on üks tuttav ettevõtja, kes plaanis lattu tööle võtta kuulmispuudega inimest. Eelnevalt küsis ta mitmelt kolleegilt, mis on nende arvamus. Kahjuks oli see arvamus negatiivne. Kuna laos on vähe ruumi, siis kardeti, et äkki jääb see inimene veel mõne tõstuki alla või juhtub mingi muu tööõnnetus. Kõige rohkem kartis seda just personalijuht: "Mõelge, kui juhtub mingi tööõnnetus, kui palju ma pean dokumente täitma ja milline Tööinspektsiooni juurdlus sellele järgneb!" Need olid reaalsed kartused ja selle tõttu jäi see inimene tööle võtmata.
Suurbritannias on hea näide riigi rahastatav Remploy ühing, kes esimesed nädalad katab tööandja palgakulu, samuti töötaja elamis- ja töölesõidukulud. Ka Eesti riigis võiksime mõelda ja peaksime mõtlema, kuidas motiveerida ettevõtjaid palkama erivajadusega inimesi või mis on need tööd ja teenused, mida erivajadusega inimesi palkavad ettevõtted pakuvad. Üks nendest teenustest on dokumentide digitaliseerimine. Osaliselt on selle teenuse järele nõudlust, aga võiks veelgi vähendada bürokraatiat ja motiveerida ettevõtjaid seda teenust tellima. IRL-i fraktsiooni nimel käin ma välja mõtte, et tuleks muuta raamatupidamise seadust just raamatupidamise algdokumentide säilitamise kohustuse osas. Praegu on ettevõtjatel kohustus säilitada raamatupidamise algdokumente vähemalt seitse aastat. Ettepanek on muuta seadust nii, et peale esimest aastat võiks ettevõtja algdokumendid digitaliseerida ja peale seda oleks kohustus hoida neid dokumente digitaliseeritud kujul vähemalt kuus aastat. Ettevõtjatel tekib siis valikuvõimalus, kas maksta digitaliseerimise või arhiivipinna eest. See on reaalne võimalus, kuidas tekitada digitaliseerimisteenuse järele suuremat nõudlust.
Ehkki Eestis on asjad paranenud, saaks ja võiks veel palju ära teha. Samuti oleme mõelnud selle peale, mida töötukassa võiks aktiivsemalt pakkuda. Ma käisin välja mõtte video-CV-de kasutamise kohta, mis aitab samuti ettevõtjate aega kokku hoida ja motiveerida neid erivajadusega inimesi tööle võtma. Nad näevad kohe ära, milline see potentsiaalne töötaja on, kes tahab seda tööd teha.
Lõpetuseks: mul on hea meel, et see teema täna üles kerkis. Iga inimene on oluline ja iga inimese nimel peame pingutama. Ka väikesed sammud on need, mis aitavad neid töökohti luua. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Siim Kabrits! Palun kõnepulti kolleeg Helmen Küti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud külalised! Kolleegid! Interneti vahendusel arutelu jälgijad! Kõigepealt suur tänu ettekande eest Pille Liimalile Eesti Töötukassast ja MTÜ Abikäsi juhatuse liikmele Indrek Ülperile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel tahan esitada mõned mõtted ja ettepanekud. See, et me räägime olulise tähtsusega riikliku küsimusena erivajadusega inimeste tööturule kaasamisest, on muidugi õige ja väga vajalik. Veel olulisem on see, et tänane arutelu ei jääks ainult olukorra konstateerimiseks, vaid sellele järgneksid ka sammud, et väljatoodud puudusi likvideerida. Palju tähtsam on aga see, et iga seaduseelnõu, mida me menetleme ja vastu võtame, järgiks seda, et kellegi õigusi ei kitsendataks pelgalt selle eesmärgi nimel, et olla ökonoomsem ja vähem raha kulutada.
Nüüd teema juurde. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Lapsepõlves saadud emotsioonid, kogemused, oskused ja võimalused määravad tihti ära kogu meie edaspidise elu. Olen veendunud, et elus saab kõik alguse meditsiinisüsteemist ja hariduse omandamise võimalusest või selle puudumisest ning seda juba alusharidusest ehk lasteaiast alates. Kas me suudame leida igas lapses, ka erivajadusega lapses, ainulaadse ande ja oskuse ning seda välja arendada? Kas pelgalt rahalise kokkuhoiu nimel tehtud otsused tulevikus riigile kallimaks ei lähe? Kas palli loopimine riigi ja omavalitsuse vahel, aga ka ainuvastutuse panemine lapsevanemale tagab siiski riigi jätkusuutliku arengu?
Täna räägime siin erivajadusega inimeste tööturule kaasamisest ja meetmetest, mis võiksid toetada nii töötajaid kui ka ettevõtjaid. Need on kahtlemata vajalikud. Kuid juba haridussüsteem peaks tagama, et erivajadusega inimestele ei jääks mitte ainult lihtsamad tööd, vaid nad saaksid ka nn targa töö tegemise võimaluse. Nimi ei riku kandjat ega amet tegijat, kuid selleks, et neid targa töö tegemise võimalusi oleks kõigil, tuleb tagada, et ükski abi vajav laps ei jääks haridussüsteemis abita.
Toon mõne näite. Valitsuse määruse alusel oli kohalikel omavalitsustel seni lubatud tasandusfondist pedagoogidele määratud palgaraha kasutada ka palga maksmiseks tugisüsteemide spetsialistidele, näiteks logopeedidele ja psühholoogidele. Nüüd on see raha sihtotstarbeline ja läheb vaid pedagoogide palgarahaks. Omavalitsused on olukorras, kus seda väga vajalikku tugiteenust suudavad pakkuda vaid need, kellel on selleks rahaline võimekus ja kes võib-olla peavad seda ka prioriteediks. Teenus on aga väga vajalik, selleks et erivajadusega, olgu siis tervisliku või haridusliku erivajadusega laps üldse haridussüsteemis püsiks. Haridus- ja teadusminister ütles eile infotunnis küsimustele vastates, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemine ning täiendamine on Riigikogu kätes. Kui seadusesse oleks kirjutatud, et riik tagab raha tugisüsteemide spetsialistidele, siis tema selle vastu ei oleks.
Kas täna, arutades seda väga olulist teemat, ei peaks me mõtlema sellele, et tööturule saab siseneda vaid väga haritud inimene? Eesti kui väikeriigi jaoks on iga inimene oluline. Kas me oleme nii rikkad, et võime lubada, et raha kokkuhoidmise nimel jäävad näiteks autistlike laste anded välja arendamata, me jätame nad tulevikus nurka töötu täiskasvanu ja abivajajana? Või oleks õige, kui tänu õigele hariduskorraldusele saaksid nendest tööturul konkurentsivõimelised inimesed ja maksumaksjad?
Ma usun, et te olete lugenud 29. jaanuari Postimehest ajakirjanik Tiina Kangro arvamuslugu "Meil on aega veel...", mis toob mitmeid selliseid näiteid. Ma toon sealt siiski ühe väikese tsitaadi, et tekitada huvi neis, kes seda artiklit veel lugenud ei ole, ja neid, kes seda juba lugenud on, kutsuda kaasa mõtlema, kui me hakkame siin saalis arutama põhikooli- ja gümnaasiumiseadust: "Seost hariduses kokku hoitud ja sotsiaalsfääris juurde kulutatud ressursside vahel, saati nende mõju praegusele riigieelarvele ja ka tulevastele, poleks aga keegi avastanud – need on erinevad süsteemid, erinevad rahakotid ning isegi asendamatu Jürgen Ligi ja tema usinate abiliste tööarvutites Suur-Ameerika tänaval ei hakka punased tulukesed vilkuma niisuguste näiliselt vähetähtsate asjade puhul."
Kas me ei peaks süsteemi siiski vaatama tervikuna, mitte nii, et iga ministeerium askeldab vaid oma jupis, ilma tervikut nägemata? Kahtlemata on meie riik noor. Pärast taasiseseisvumist on siiski tervikliku süsteemi loomisega alustatud, seda nii töötukassa teenuste kui ka muude teenuste näol. Suur tunnustus vabakonnale ja näiteks täna siin esindatud MTÜ-le Abikäsi, aga ka paljudele teistele, nii eraettevõtjatele kui ka avaliku sektori asutustele, kes on näinud seda suurt potentsiaali ja neid oskusi, mis erivajadusega inimestel on. Ka minu kodulinnas Viljandis on mitmed ettevõtjad loonud töökohti, kus võimaldatakse töötada osaajaga, töötada nii, et arvestataks töötaja tervislikku seisundit või erivajadust. Näiteks toon OÜ Pesuekspert.
Lõpetuseks ütlen, et ma usun, et vigane käsi või jalg, veidi halvemini nägev silm või kuulev kõrv on kindlasti väiksemad puuded kui näiteks must südametunnistus. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kutsun kõiki, kes seaduseelnõusid ette valmistavad ja otsuseid langetavad, üles tervikut nägema. Uskuge, näiliselt suurem kulu teatud valdkondades, olgu see siis sotsiaal- või haridusvaldkond, annab hiljem riigile palju rohkem tuluna tagasi, rääkimata sellest, et jätab inimestele väärikuse ja võimaluse inimväärseks eluks. Neid inimesi ei ole vaja haletseda, neid on vaja toetada ja anda neile teistega võrdsed võimalused. Ja veel, ärgem kartkem vaadata üle seadusi ja vajaduse korral teha neis ka muudatusi ning riigi vastutust suurendada, et tagada vähemalt miinimumosas teistega võrdsed võimalused kõigile erivajadusega inimestele, sõltumata nende elukohast ja nende omavalitsuste haldussuutlikkusest või -suutmatusest. Artikli pealkirjaga "Meil on aega veel..." ma nõustun, aga ütlen, et seda aega ei ole mitte väga palju. Meil ei ole väga palju aega selle tõttu, et iga täna panustamata jäänud üks euro tekitab tulevikus tagajärgedega võitlemisel kümme eurot rohkem kulu. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Helmen Kütt! Palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Ma olen natuke raskes olukorras, kuna ma olen viimane, kes nuppu vajutas. Tegelikult nõustun ma 102% kõigega, mis siit kõnepuldist kõlas. Aga mul on siiski paar asja, mida öelda.
Mina olen selle põlvkonna inimene, kes veel mäletab oma lapsepõlvest teise maailmasõja invaliide. Minu kõrvalmajas elas üks ilma jalgadeta meesterahvas. Tal ei olnud ratastooli, vaid tal oli mingi ratastega laud. Ta oli kingsepp. Kui ma teda esimest korda nägin – ma ei mäleta, kas ma olin siis neli või viis aastat vana –, siis jäin ma teda vahtima. Vanaema ütles: "Ära vahi, see pole viisakas." Ma lõin silmad maha. See ongi see suhtumine, millega me kõik oleme enam-vähem tänaseni nakatunud: neid inimesi nähes me lööme silmad maha, sest ei tea, kuidas nendega suhelda. See ei ole nii ainult ühiskonnas, vaid see oli viimase ajani nii ka riigi poliitikas. Nii et on väga tore, et see arutelu siin täna käib ja et sotsiaalkomisjon selle algatas.
Ma ütlen Margus Tsahknale, et see on ka väga julge samm. Iga kord, kui me siin midagi olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutame, eriti nii tundlikke asju, siis me anname inimestele lootust, et asi muutub paremaks. Aga homme ju midagi ei juhtu ega juhtu ilmselt ka lähikuudel, ütlen ma väga optimistlikult. Sellel arutelul me mitte ainult ei jaga oma mõtteid. Keegi, kes siin puldis käis, juba ütles, et teda pole vaja veenda, et see on vajalik. Me veename üksteist selles, kui hea asi on puudega inimeste kaasamine tööturule. Me teame seda, aga me ei ole tööandjad, me oleme seadusandjad. See tähendab, et me peame hiljemalt ülejärgmisel nädalal selle teemaga edasi minema ja alustama mingisugust seadusandlikku tööd, et nende inimeste olukorda leevendada.
Kõik ettepanekud, mis siin kõlasid, on teretulnud. Mõne mõttega võiks vaielda, aga ma siiski usun, et Keskerakonna fraktsioon annab hea meelega oma panuse sellesse töösse. Aga üks asi jäi siin täiesti mainimata ja ma pean sellest rääkima. Nagu meie ühiskonnas üldiselt, nii on ka puudega inimeste seas venekeelseid inimesi. Nende mure on natuke suurem kui eestikeelsete inimeste oma. Ma võtsin täna hommikul ühendust Ida-Virumaa Vaegkuuljate Ühinguga. Neil on näiteks see probleem, et eelmise aasta seisuga oli Eestis üksainus venekeelne kõrgema kategooria viipetõlk. Kui me räägime sellest, et oleks vaja uudiseid tõlkida viipekeelde, mida vahel tehakse, vahel mitte, siis venekeelsest viipetõlkest ei räägi mitte keegi. Väide, et eesti- ja venekeelsete inimeste viipekeel on ühesugune, ei pea tegelikult vett. See ei ole nii. Need inimesed on isoleeritud. Nende sõnum on see, et kui sünnib kuulmispuudega laps, ja tema vanemad on n-ö suure algustähega, läbilöögivõimega vanemad, siis sellest lapsest saab midagi. Kui tal selliseid vanemaid ei ole, siis ei saa temast midagi.
Siinkohal tulen ma haridussüsteemi juurde. Helmen Kütt tõstatas väga õigesti küsimuse, et hariduse omandamise võimalused on väga erinevad. Meil ei ole 20 aastat või natuke vähem olnud ühtegi õppeasutust, kus saaksid emakeeles õppida venekeelsetest peredest pärit olevad lapsed, kes ei kuule. Nad saadetakse eesti kooli ja tagajärg on see, et nad sõna otseses mõttes ei saa oma vanematega suhelda, sest nad lihtsalt ei saa üksteisest aru. See on väga valus. Näiteks on Tallinnas üksainuke kool, kus saavad õppida ükskõik millise puudega venekeelsed inimesed. See on Õismäe Kool.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit.

Kõik on koos ühes õppeasutuses: väga raske puudega inimesed, kergema puudega inimesed jt. Astangu keskusesse pole neil asja ja ega neid seal väga ei oodatagi. Tagajärg on see, et inimene, kes selles koolis õpib ja saab seal enam-vähem korraliku sotsiaalse rehabilitatsiooni, jääb peale kooli koju. Kahe-kolme aasta pärast pedagoogid nutavad, et tase on jälle madal ja temast enam midagi ei saa. See on väga suur probleem. Ma loodan, et kui me tuleme reaalsete sammude juurde ja hakkame vaatama, kuidas neid inimesi aidata, siis me peame meeles, et meil on ka puudega inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel ja kes vajavad samamoodi riigi abi nagu kõik teised.
Lõpetuseks tahan ikkagi olla optimistlik ja uskuda, et kui me juba lootust inimestele andsime, siis me ka käitume vastutustundlikult ja üritame neid probleeme lahendada. Suur tänu veel kord MTÜ-le Abikäsi, kes teeb suurepärast tööd ja teeb seda hästi ning oli isegi nii läbilöögivõimeline, et tõi selle arutelu siia suurde saali! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Ma tänan ettekandjaid ettekannete eest! Ma tänan ka kõiki kolleege, kes esitasid küsimusi, ja ettekandjaid, kes küsimustele vastasid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.16.