Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Head kolleegid, kas teil on üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile koduomanike võlakaitse seaduse kohta. 14. jaanuari Eesti Päevalehes ilmus artikkel, kus kirjeldati, et viimase paari aasta jooksul on pangalaenu tõttu koduta jäänud hinnanguliselt 4000 inimest. Artiklis viidati, et laenumaksete tasumisega on probleeme ligi viiendikul eluasemelaenu võtnud eestlasel. Ainuüksi eelmisel aastal panid Eestis tegutsevad pangad sundmüüki kokku umbes 850 kodu. Kahjuks põhjustavad kuritegevust suures ulatuses just sotsiaalsed probleemid. Siinkohal on põhjust siseministrile meelde tuletada tema enda 2009. aasta detsembris kirjutatud ja ajaveebis avaldatud artiklit "Vajame koduomanike võlakaitse seadust". Artikkel kritiseeris ennekõike Keskerakonda ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda nende programmi eest. Seal väideti, et hädasolevatele, kodulaenu võtnud inimestele pakutakse lahenduseks isikulist võlakaitse seadust. Aprillis 2011 jõustus võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus. Tuleb öelda, et mingil põhjusel ei täida see oma eesmärki. Siit tulenevalt esitab mitu Riigikogu liiget ministrile viis küsimust. Üks neist on näiteks selline: miks ei ole teie üks valimislubadusi reaalselt inimesi aidanud? Aitäh!

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nelja Riigikogu fraktsiooni (Reformierakonna, Keskerakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon) ja nelja Riigikogu liikme (Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Kalle Laanet ja Deniss Boroditš) nimel annan üle Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine VEB Fondiga seotud ebaseaduslike tehingute väljaselgitamiseks" eelnõu. Eelnõu kohaselt on komisjoni ülesanne selgitada Riikliku VEB Fondi moodustamise, töökorralduse, juhtimise ja aastatel 1993–2012 sooritatud tehingutega seotud asjaolusid, Eesti Panga auditiga väljaselgitatud 1995. aastal Eesti Pangast Venemaa Välismajanduspangale saadetud valeandmeid sisaldanud kirja ja sellega seotud võimalike hilisemate tehingutega seotud asjaolusid ning VEB Fondi sooritatud tehingutega riigile ja erasektori ettevõtetele võimalikku tekitatud kahju. Komisjon peab Riigikogule ja avalikkusele esitama järeldused VEB Fondi tegutsemise kohta aastatel 1993–2012 ning sellega kaasnenud võimalike seadusrikkumiste kohta. Eelnõu kohaselt esitab komisjon töö tulemuse lõpparuande Riigikogule ja avalikkusele hiljemalt 2013. aasta 1. oktoobriks, mille järel tema volitused lõpevad. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Samuti olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Nüüd teated. Kolmapäeval, s.a 30. jaanuaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning justiitsminister Hanno Pevkur.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Täpsustame tänast päevakorda. Esiteks, tänase päevakorrapunkti nr 3 arutelul, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 330 esimesel lugemisel, teeb eelnõu algataja ettekande Riigikogu liige Eiki Nestor. Teiseks, tänase päevakorrapunkti nr 4 arutelul, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse ja erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 329 esimesel lugemisel, teeb eelnõu algataja ettekande Riigikogu liige Sven Mikser. Kolmandaks, tänase päevakorrapunkti nr 5 arutelul, Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Andres Herkeli ja Juku-Kalle Raidi algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 355 esimesel lugemisel, teeb eelnõu algataja ettekande Riigikogu liige Andres Herkel.

Läheme tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigieelarve kontrolli erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Kajar Lemberi!

Tere hommikust, head kolleegid! Meil on täna võimalik otsustada Reformierakonna fraktsiooni algatatud otsuse eelnõu üle, mille sisu on riigieelarve kontrolli erikomisjoni koosseisu muutmine. Ettepanek on nimetada komisjoni liikmeks Arto Aasa asemele Andre Sepp. Komisjon arutas seda eelnõu peale esimest lugemist oma 21. jaanuari istungil. Selleks ajaks olid seal tehtud mõned väikesed keelelised ümberkorraldused, aga kõik olid otsuse eelnõuga nõus, eriarvamusi ei olnud. Põhiseaduskomisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepaneku suunata eelnõu teisele lugemisele 29. jaanuaril ehk täna ja eelnõu 337 otsusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. Kuna juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 337 otsusena vastu võtta, siis me asume hääletamisprotseduuri ette valmistama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigieelarve kontrolli erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 337. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon algatas oma 22. jaanuari istungil kõne all oleva otsuse eelnõu, mis näeb ette nimetada rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjaks Eesti Rahvusringhäälingu nõukokku Krista Aru. Komisjonile laekusid viie kandidaadi avaldused. Salajasel hääletamisel osutus valituks Krista Aru, kelle poolt hääletas 7 komisjoni liiget. Kultuurikomisjon tegi 22. jaanuaril ka sellised otsused, et võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda 29. jaanuaril, teha ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele ja otsusena vastu võtta. Need olid konsensuslikud otsused. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Selle otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada ei olnud võimalik. Me läheme lõpphääletuse juurde, kuna juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu otsusena vastu võtta. Valmistume hääletamiseks.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 361. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb teile ettepaneku muuta kahte paragrahvi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses. Ma arvan, et meil ei maksaks selle eelnõu raames pidada pikki diskussioone teemal, kui avatud või kinnine Riigikogu on. Nendel, kes on Riigikogus, on võib-olla üks arvamus ja neil, kes on väljaspool parlamenti ja jälgivad meid eemalt, võib olla oluliselt teistsugune arvamus. Me püüame selle eelnõuga olukorda parandada sel moel, et vastukäivaid emotsioone oleks vähem ja avalikkus saaks paremini aru, mis Riigikogus toimub, veelgi enam, ta saaks osaleda selles töös, mida Riigikogus tehakse. Sest paraku annab kehtiv kodu- ja töökorra seadus võimaluse kaasata, aga annab ka võimaluse seda mitte teha.
Olukord, mida me püüame muuta, on lühidalt öeldes järgmine. Meie valitsusel on olemas kaasamise hea tava, mis on kõikide seadusandlike aktide puhul kehtinud juba kümmekond aastat. Mõnes valdkonnas, näiteks tööelus, on Eesti võtnud endale peaaegu 20 aastat tagasi lausa rahvusvahelised kohustused. Neil kohustustel on üks mõte: et riigivõim räägiks ühiskonnas olulised küsimused läbi huvitatud pooltega, kes tunnevad asja vastu huvi ja kes tahavad, saavad ja oskavad sõna kaasa öelda.
Kaasamise hea tava tähendab muuseas seda, et kui Vabariigi Valitsus esitab teile eelnõu, siis selle eelnõu lõpus on pikk tabel nendest organisatsioonidest, kellega valitsus seda eelnõu kooskõlastas. Seal on kirjas kõik nende märkused selle eelnõu kohta, kaasa arvatud see, kas eelnõu algataja, Vabariigi Valitsus, neid märkusi arvestas või mitte. Rahvasaadik, kes eelnõu vastu huvi tunneb, saab selle tabeli üle vaadata.
Tegelik elu Riigikogus on näidanud, et kaasamise heast tavast saab kaunis lihtsalt kõrvale hiilida. Seda sellel lihtsal moel, et kuigi eelnõu võib tegelikult olla ette valmistanud valitsus ja selle koostanud juristid ühest või teisest ministeeriumist, siis eelnõu saab algatada ka Riigikogus ning Riigikogu kodu- ja töökorra seadus mingit kaasamist sellisel moel ette ei näe. Teisisõnu: pahatahtlikult tegutsedes võib kaasamise heast tavast kõrvale hiilida ka valitsus, sellel lihtsal moel, et eelnõu esitab tema asemel mõni Riigikogu komisjon või fraktsioon, ilma et seda oleks keegi kuskil kunagi kodanikuühendustega arutanud. See kehtib ka kõigi nende eelnõude kohta, mida algatab Riigikogus ükskõik kes, kas või opositsioon. Küsimus on laias laastus selles, kas need Riigikogus kõige suuremat vaeva nägevad üksused, Riigikogu komisjonid, on kodanikuühendustele eelnõude menetlemise käigus avatud või suletud.
Kehtiva kodu- ja töökorra seaduse § 36 ütleb, et Vabariigi Valitsuse liikmel on õigus osaleda komisjoni istungil sõnaõigusega ning komisjoni esimehe kutsel võivad komisjoni istungil osaleda riigiasutuste esindajad ja teised isikud. Siin on praktika väga erinev.
Ma alustan positiivsest näitest. Riigikogu arutas eelmisel aastal ühte väga tähtsat ja tundlikku eelnõu, mille nimi oli avaliku teenistuse seaduse eelnõu. See oleks võinud ühiskonnas ilmselt palju rohkem ärevust ja probleeme tekitada. Riigikogu põhiseaduskomisjon käitus aga siin hästi kaasavalt. Teisisõnu: kõik, kes olid muudatusettepanekuid esitanud, olid nad siis parlamendiliikmed või muud huvirühmad (selle eelnõu puhul olid nendeks rühmadeks põhiliselt omavalitsusliidud ja ametiühingud), kaasati komisjoni töösse sel moel, et nad osalesid komisjoni istungil ja arutasid muudatusettepanekuid. Komisjonis arutati tõesti kõik muudatusettepanekud läbi. Seaduseelnõu suletud arutelu oleks toonud kaasa palju rohkem probleeme, eriti eelnõu autorile.
Aga on ka vastupidiseid näiteid. Üks komisjon on esitanud eelnõu, mille tegelik autor on Vabariigi Valitsus. Komisjonis tuli vaielda teemal, kas asjast huvitatud osapooli kohale kutsuda või mitte. Komisjoni esimees oli lahke ja kutsus. Kutsuti ka muudatusettepanekute tegija, kelleks tookord olin mina. Muudatusettepanekud arutati läbi ja siis komisjoni esimees teatas, et nüüd võivad külalised lahkuda, kuna komisjon hakkab hääletama. Ma ei hakanud puhtalt solvumise tõttu oma põhiseaduslikele õigustele rõhuma. Minu meelest ei olnud tegemist inetu käitumisega mitte ainult rahvasaadiku suhtes, vaid eriti just kodanikuühenduste suhtes. Riigikogus on olnud ka selliseid komisjonide esimehi, kes on öelnud, et ühtegi huvirühma põhimõtteliselt komisjoni istungile ei lasta.
Nüüd paar ääremärkust. Esiteks, kõiki neid eelnõusid, mis kannavad teatud templit ehk millel on salastatuse aste, menetletakse Riigikogus täpselt endisel kombel. Tegemist on kinniste dokumentidega. Nende arutelu toimub kehtivate seaduste alusel. Seal jääb komisjoni esimehele õigus kedagi kohale kutsuda, aga kutsutavatel peab olema luba seda dokumenti arutada.
Aga tavaliste eelnõude arutelude puhul, mis sellist templit ei kanna, on meie ettepanek, et suured, tunnustatud, ühiskonnas teada kodanikuühendused, kes on ka komisjonide sagedased koostööpartnerid, saaksid õiguse käia komisjoni istungil ilma selleta, et komisjoni esimees neid eraldi kutsuma peaks. See tähendaks sisuliselt, et nad saavad nagu rahvasaadikudki igal reedel komisjoni järgmise nädala päevakorra koos eelnõude, muudatusettepanekute ja muude aruteluks vajalike dokumentidega ning otsustavad sisuliselt ise, kas nad soovivad komisjoni istungile tulla või mitte. Kui nad peavad õigeks midagi öelda, siis nad tulevad ja ütlevad ning see on nende õigus. Komisjoni liikmed hääletavad nii nagu ka praegu otsused läbi.
Ei maksa karta, et komisjoni istungiks on siis vaja üürida Solarise keskust või lauluväljakut, sest Riigikogu komisjonide partnerid mahuvad tegelikult väga hästi nendesse ruumidesse, mida Riigikogu komisjonid praegu kasutavad. Tegelikult on igal komisjonil pidevad koostööpartnerid välja kujunenud. Minu arvates ei peaks olema kuigi keeruline öelda siin oma jah või ei.
Paraku tuleb seaduse tasemel reguleerida ka see, kuidas need mittetulundusühingud sellise võimaluse saavad. Meie pakutud variant on see, et nad taotlevad seda võimalust Riigikogu juhatuselt, Riigikogu komisjon sisuliselt ütleb juhatusele, et need on tema koostööpartnerid. Mõne teise ühenduse kohta võib komisjon öelda, et ei, ta ei ole neist midagi kuulnud ja siiamaani pole nendega koostööd teinud, aga nad võivad kunagi koostööpartneriks kujuneda. Tegemist oleks võimaluse loomisega neile, kes praegu eelnõude menetlemise käigus oma sõna kaasa öelda ei saa, et nad saaksid komisjoni istungile tulla ja oma arvamust väljendada.
Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus mitte ainult selles, kas ja kuivõrd tahab Riigikogu kuulata kodanikuühenduste seisukohti, vaid minu meelest ka selles, et sel moel tulevad siit saalist palju paremad seadused kui praegu.
Teine muudatus käsitleb § 39. Siin on sisuliselt kaks muudatust. See paragrahv räägib komisjoni istungi protokollimisest ja jäädvustamisest. Praegu on selline kahetsusväärne olukord, et kui hea kolleeg Maruste tuleb pärast mind kaasettekannet tegema ja ütleb, et komisjon toetas esimese lugemise lõpetamist, ja kui te küsite, kes kuidas hääletas, siis kolleeg Maruste vastab ainult, et eelnõu esimese lugemise lõpetamise poolt oli nii mitu rahvasaadikut, vastu nii mitu rahvasaadikut ja erapooletuks jäi nii mitu rahvasaadikut. Te mäletate, et on olnud juhtumeid, kui on püütud teada saada, kes kuidas hääletas, aga on tulnud välja, et seda protokollist välja ei loe. Miks? Kas keegi on aru saanud, mis selles salajast on? Mina asendusliikmena hääletasin eelnõu esimese lugemise lõpetamise poolt ja Mart Nutt hääletas ka esimese lugemise lõpetamise poolt, kuigi meil on eelnõust võib-olla erinev arusaam. Aga kellele see peaks saladus olema? Kas see peaks olema saladus näiteks Rainer Vakrale või kellele? Miks me seda varjame? Esimene muudatus on see, et hääletustulemused fikseeritakse komisjonides ka nimeliselt, et oleks selge, kes oli poolt, kes vastu, kes jäi erapooletuks või kes ei hääletanud.
Teine soov on meil veelgi lihtsam: et debatt, mis komisjonis oli, kuidagi protokollis kajastuks. Loomulikult on võimalus protokollida Riigikogu tööd ka stenogrammi kaudu. Me meelega jätsime siia mõiste "protokoll". Teisisõnu: komisjonis otsustatakse omavahel, mida protokollitakse. Praegu, muuseas, protokollitakse komisjonis ainult siis, kui rahvasaadik palub midagi protokollida. Ka Riigikogu juhatus näitas üles teatud aktiivsust ja näiteks selle eelnõu asjus toimus arutelu ka rahanduskomisjonis. Komisjoni esimees Sven Sester küsis, kas tõesti üks eelnõu idee autoritest Eiki Nestor ja rahvasaadik Sõerd oleksid selle poolt, kui nende arvamused, mida nad komisjonis küllalt elavas vormis väljendasid, oleksid protokollitud. Minul ei ole midagi selle vastu ja kolleeg Sõerdil ei olnud ka mitte midagi selle vastu.
Ma usun, et ma tean poliitikuid küll. Ma olen neid juba paarkümmend aastat näinud ja saan aru, et kui kaamerad surisevad ja prožektorid põlevad, siis võib nende jutt mõnevõrra muutuda. Aga ma arvan, et see ei peaks olema mingi takistus selleks, et Riigikogu komisjoni tööd korralikult protokollida ja stenografeerida. Ei muutu need komisjonide istungid pärast seda sugugi valimisdebatiks. Ei olnud need seda ka siis, kui aastaid tagasi tollase kodukorra põhjal protokolle lausa stenogrammi kujul tehti. Muuseas, avalikkus luges neid väga huvitatult. Näiteks tegi kultuurikomisjon aastatel 1999–2003 protokolle väga vilkalt, istungid stenografeeriti ja kultuuriavalikkus tundis nende vastu elavat huvi.
Ilmselt tekib teil mõte, et võiks ju toimida veelgi avalikumalt ja tänapäeva tehnika võimalusi kasutades kanda näiteks Riigikogu komisjonide istungeid, mis ei ole saladustempliga kaetud, üle ka internetis. Mina olen selle poolt. Aga kui te kodu- ja töökorra seaduse lahti lööte, siis saate aru, et sellist paragrahvi sinna sisse kirjutada ei ole võimalik, lihtsalt sellepärast, et seda ei ole vaja. Meil on praegu üks komisjon, kes on otsustanud, et nende istungid on avalikud ja need on kõik interneti teel jälgitavad. Eile sain ma teada, et eelmise aasta jooksul oli neil kokku 251 jälgijat, mis on sellise komisjoni puhul täiesti normaalne arv. Riigieelarve kontrolli erikomisjoni otsusel toimub selline avalikustamine juba praegu ja selle jaoks minu meelest eraldi paragrahvi vaja ei ole. Kui keegi edasise töö käigus leiab, et see võiks siiski olemas olla, siis tuleb see koht leida.
Tänan komisjoni sisuka arutelu eest! Seal oli kõne all ka selliseid küsimusi, mille puhul mul on kahju, et neid ei protokollitud. Oleks väga kena, kui me selle eelnõuga saaksime minna edasi sel moel, et Riigikogu kõige töökam koostöökogu ehk komisjon saaks näidata, et ta tegelikult ka tööd teeb, mitte ainult seda, et tuldi kell 10 kohale, kohal olid need ja need, päevakorrapunkt oli selline ja selline, 6 olid poolt ja 5 vastu ning mindigi laiali. Kui meie tööaruanded jäävad ajalukku sellisel kujul, siis on küll väga kehvasti. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! See on iseenesest ilus jutt, hea aastatepikkune kolleeg Eiki! Küsimus sellest, kas Riigikogu komisjonide istungid peaksid olema kinnised või avalikud ja millised peaksid olema protokollid, on väga oluline. Aga ei ole ju midagi uut siin päikese all. Päris pikka aega on Riigikogu esimehe juures koos käinud Riigikogu fraktsioonide esimehed vanematekogu nime all. Seal on päris pikalt neid küsimusi arutatud ja on kokku lepitud, et tullakse ühiselt välja ettepanekutega, sest see probleem puudutab ju kõiki Riigikogu liikmeid, komisjone ja fraktsioone. Mis on nüüd teie ajend? Kas sa võid öelda, mis teie fraktsiooni sundis, ma ei saa öelda, et plagiaati tegema, aga nendest kokkulepetest mitte kinni pidama? Kuhu te kiirustate?

Ega me ei kiirustagi kuskile. Siis, kui see eelnõu valmis sai – see oli eelmise aasta kevadel –, Riigikogu juhatus veel kedagi mitte kuskile kokku kutsunud ei olnud. Riigikogu juhatus hakkas teemaga minu teada tegelema siis, kui selgus, et meie kodu- ja töökorra seadus ning avaliku teabe seadus ei ole omavahel mitte kõige paremas kooskõlas, ütleme nii. Minu teada on ka vähemalt ühe Riigikogu komisjoni protokollide salastamine, ma ei tea, kelle poolt, kohtus vaidlustatud. See oli Riigikogu juhatuse ajend. Meie ajend oli hoopis teistsugune: kaasata kodanikuühendusi Riigikogu töösse. Hea kolleeg Väino, kiirustada ei ole ka minu meelest kuskile. Kui soovitakse koosmeelt, siis koosmeelt selles, kuidas korraldada Riigikogu komisjonide töö nii, et kõike saaks salastada ja kõik oleks kinnine, aga avalikkusele jääks mulje, et kõik on avalik, ei tule, sest meie sellega ei nõustu.

Aitäh! Palun, Erki Nool!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Eiki! Paberi peal paistavad seadused tavaliselt väga head välja, aga minu küsimus on puhtpraktiline. Sa oled kogenud Riigikogu liige, oled enamikus komisjonides olnud, tead komisjonide suurust. Kuidas nende huvirühmadega on? Kui meil tekivad pidevad koostööpartnerid, kes on igal esmaspäeval siin kohal, siis kuhu me nad majutaksime? See on puhtpraktiline väike takistus. Ma meenutan oma komisjoni eilset koosolekut. Me pidime ruumid vabastama, selleks et üks teine komisjon saaks koosolekut pidama hakata. Selle seadusmuudatuse puhul tekivad lihtsalt puhtfüüsiliselt väikesed takistused.

Ei, ma ei arva, et see oleks kuidagi takistatud. Näiteks saab rahanduskomisjonis, ma kujutan ette, pidevaid koostööpartnereid olema kaks või kolm. Ma ei arva, et neid tekiks rohkem. Neid partnereid, kes sooviksid pidevalt koostööd teha ja kellel oleks midagi öelda, on põhiseaduskomisjonil, ma arvan, üks-kaks, maaelukomisjonil ka üks-kaks. Kõige rohkem võiks neid partnereid olla võib-olla sotsiaalkomisjonil. Ei ole mõeldud nii, et igast mittetulundusühingust saab partner. Tegemist peab tõesti olema selliste partneritega, kes on Riigikogu komisjoniga kogu aeg koostöös olnud.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Sarnaseid küsimusi on lahendatud eri tasanditel. Kohalikel omavalitsustel on siin päris suur kogemus. Seal kehtib nimelt traditsioon, et iga fraktsioon nimetab komisjonidesse proportsionaalselt neid, kes ei ole selle kogu liikmed. Erinevatest variantidest on see osutunud kõige viljakamaks. Kui me hakkame võtma lihtsalt koostööpartnereid, siis tekib mittevõrdse kohtlemise probleem. Kui me muudame osalemise vabamaks, siis juhtub nii, et teatud kuufaaside ajal on neid, kes tahavad kindlasti oma sõna sekka öelda, rohkem jne. Kas me võime läheneda sellele kohaliku omavalitsuse traditsioonist lähtudes ja anda fraktsioonide otsustada, keda nad kaasavad partneriteks nende hulgast, kes ei ole Riigikogu liikmed?

Sisuliselt on siin pakutud ju sedasama, ainult natuke teise skeemina. Selle n-ö eksperdihinnangu kaasamise või mittekaasamise kohta annab komisjon, mitte fraktsioon. Ma kiidan igati kohalike omavalitsuste tava kaasata kohalikku vabakonda lausa komisjoniliikmetena. See on äärmiselt mõistlik ja kasulik tegevus. See, et kohalikul tasandil seda teha saab, on igati tore. Riigikogu puhul tekib ilmselt küsimus natuke teisel moel. Kohalikul tasandil on nad ju komisjoniliikmed koos hääleõigusega, mitte ainult sõnaõigusega. Siin on aga tegu seadusloomega ja see asi toimub natuke teistmoodi. Ma ei ole jätnud selle n-ö eksperdihinnangu andjaks mitte fraktsioonid, vaid just komisjoni. Kui nad tuleksid fraktsioonide kaudu, siis oleks neid kindlasti palju ja tekiks kas või küsimus, kui palju neid siis olema peab.

Aitäh! Palun, Remo Holsmer!

Aitäh, austatud juhataja! Hea eelnõu ettekandja! Mul on kaks küsimust. Esiteks, kas eesmärk ainult komisjonide tööd rohkem avalikustada ja rohkem huvirühmasid kaasata pole mitte väheambitsioonikas? Tegelikult on ka fraktsioonid samaväärsed tööorganid. Kas te olete mõelnud ka fraktsioonide puhul sama asja peale? Teiseks, kust ma võiksin praegu lugeda näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni koosolekute protokolle või ülevaateid?

Minugi poolest, arutame seda eelnõu menetlemise käigus. Praegu minu teada ühtegi regulatsiooni selle kohta kodu- ja töökorra seaduses ei ole. See on teema, mida võiks arutada. Aga Riigikogu komisjonide puhul peaks see kindlasti seaduses olema.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ka praegune kodu- ja töökord võimaldab kaasamist päris ulatuslikult ja suurel määral. Küsimus on selles, kas me kõiki neid võimalusi hästi ära kasutame. Näiteks on mul rahanduskomisjonist selline kogemus, et maksuseaduste menetlemisel oleme kohtunud töögruppidega, näiteks ehitusmaterjalide tootjate liiduga, tubakatootjate liiduga jt. Probleem on hoopis selles, et me korraldame neid töögruppe esiteks liiga vähe. Teiseks on osa Riigikogu liikmeid nendes osalemisel passiivsed. Kas me ei peaks mõtlema hoopis sellele, kuidas olemasoleva korra raames huvigruppide kaasatust paremini tagada?

Olemasoleva korra raames on praktika tõesti erinev. Töögruppide tava on juurdunud eelkõige majanduskomisjonis, teistes komisjonides mitte niivõrd. Rahanduskomisjonis on seda ka väga vähe. Töögruppide taval on kindlasti oma pluss, sest asjaosalised saavad midagi öelda. Aga sellel on minu meelest ka miinus: pärast ei kajastu see mitte kuskil, mitte üheski komisjoni protokollis ega dokumendis, see jääb lihtsalt lobistide ja parlamendiliikmete kohtumiseks. Ma ei usu, et pärast seda, kui me vabakonna esindajad komisjoni istungile lubame, tehtaks tõsiseid otsuseid sellest ruumist väljaspool. Siin ei toimu olulist muudatust. Ka praegu arutatakse mingeid teemasid koalitsioonipartnerite vahel, mingeid teemasid arutatakse koalitsioonipartnerite töörühmas jne, kuni kurikuulsate krokodillideni välja. Need on tavapärase poliitilise debati ja suhtluse vormid ning ega need kuskile ei kao. Tähtis on, kuidas Riigikogu ise kui organ on avatud vabaühendustele ja kas sellest kõigest jääb ühiskonnale korralik, selge ja arusaadav jälg. Selles on selle muudatuse mõte. Ma ise, muuseas, ei ole mingi eriline töörühmade tööstiili pooldaja. Ma ei hakka seda ka maha tegema, sest ma saan aru, et see on ikkagi parem sellest, kui üldse ei suhelda. Aga ma eelistan seda, et kõik need, kellel on midagi öelda, saaksid seda teha komisjoni istungil. See oleks kindlasti parem kui mingi töörühm kuskil.

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid!

Aitäh! Hea Eiki! Tegelikult saab ju ka praegu käia komisjoni tööst osa võtmas ja arutelu kuulamas. Aga sa ütlesid, et sa ei arva, et neid koostööpartnereid tuleb üle kahe või kolme. Kust sa seda võtad? Minu meelest igasuguste vabaühenduste arv üha suureneb. Kui hakata kuidagi reglementeerima seda, kes saab kuulama tulla ja kes mitte, siis minu arvates suurendab see hoopistükkis bürokraatiat ja segadust, kui on vaja veel mingi lahe nüke välja töötada selle kohta, kellel on õigus tulla ja kuulata, mida Eiki komisjonis räägib, ja kellel seda õigust ei ole. Praegu saab ju tegelikult vabaühenduse esindaja täiesti rahulikult kohale tulla, kui komisjon ja komisjoni esimees sellega nõus on.

Praegu saab ta tulla, kui komisjoni esimees kutsub, aga kui ei kutsuta, siis ei saa tulla. Isegi ministeeriumi kantsler ei saa tulla, kui teda ei kutsuta. Selles ongi küsimus. Ma tõin ka näiteid, et on komisjonide esimehi, kes kutsuvad, ja komisjone, kus see on olnud hea tava. Nii on olnud mitmes komisjonis aastaid, toon siin eeskujuks jällegi kultuurikomisjoni. On olnud aga ka komisjonide esimehi, kes on öelnud, et nemad ei kutsu kedagi. Tõele au andes nad ei kutsunudki ja keegi seal ei käinud. Ma olin väga kaua sellise komisjoni liige, kuhu puhtalt põhimõtte pärast kedagi ei kutsutud. Teinekord tuli komisjonis lausa tõsiseid vaidlusi pidada, miks komisjoni esimees kedagi kohale ei kutsu. Aga kui ta ei kutsu, siis ta ei kutsu ja kogu lugu. Selline on praegune seadussäte. Miks ma arvan, et neid partnereid ei tule eriti palju? Me ju kõik näeme, kes on need, kes tõsiselt tegelevad selle tööga, mida võib nimetada seaduse ja paragrahvi väljatöötamiseks. Neid, kellel on millegi kohta üks, teine või kolmas arvamus, on kindlasti rohkem, aga neid, kes tegeliku seadusandlusega tegelevad, nii palju ei ole. Näiteks on tudengitel oma esindusorganisatsioon ja nad saavad sellega hakkama. Meil on olemas kaubandus-tööstuskoda, tööandjate keskliit ja ametiühingute keskliit. Need on sellised tunnustatud, üle riigi tegutsevad organisatsioonid, kes suudavad ja jaksavad selles protsessis osaleda. Miks ma seda ütlen? Seetõttu, et see ei olegi nii lihtne, see nõuab pidevat tööd. Sellel mittetulundusühingul peab olema ka võime selles tegevuses kaasa lüüa.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ühele varasemale küsimusele vastates jäi teie vastus poolikuks. Ei ole mingisuguseid argumente, mille põhjal saaks väita, et see konkreetne eelnõu ei ole mitte meeskonnatöö kaaperdamise vili, vaid on juba kunagi ammu välja mõeldud. Lõppkokkuvõttes on mingisuguste kokkulepete järel üks osapool selle esitanud ja enda tööviljana näidanud. Kui rääkida nendest ettepanekutest, eelkõige ettepanekust komisjonide töö täiesti avalikuks muuta, siis tuleb öelda, et teistes riikides on selle põhimõtte rakendamine toonud kaasa selle, et parlamendiväliste jõudude mõju, lobigruppide, eri- ja erahuvide esindajate mõju parlamendi ja tema komisjonide tööle kasvab märkimisväärselt. Miks peaks selle eesmärgiks võtma? Miks te seda tahate?

Ma arvan, et nüüd sa, rahvasaadik, panid oma küsimusega ikka päris tõsiselt puusse. Ma ei tea, et keegi oleks Riigikogus sellist eelnõu teksti arutanud. Mingit kollektiivse töö vilja sellisel kujul ma näinud ei ole ega tea, et keegi oleks seda tööd teinud. Ma olen küll väga pikka aega vaielnud sel teemal nende inimestega, kes aitavad Riigikogu juhatusel neid eelnõusid koostada. Ma tean, et nende arusaam sellest, kui avatud või suletud peaks olema Riigikogu komisjon, on hoopis teistsugune. Mis Riigikogu juhatus sellest arvab, ei oska ma ennustada. Mis puudutab lobigruppe, siis see on natuke teine teema. Ma ei arva, et need, kes komisjoni istungil sõnaõigusega osalevad, peaksid olema mingid lobistid. Ma arvan siiski, et need peaksid olema mittetulundusühingute esindajad. Klassikalise lobisti määratluse alla sellised suurused nagu kaubandus-tööstuskoda, tööandjate keskliit, ametiühingute keskliit või üliõpilaskondade liit ei mahu. Lobistid on teistsugused tegelased. Nad teevad ka oma tööd kindla mõtte ja teadmisega. Siin on räägitud vajadusest lobitegevust reguleerida, küll teiste seaduste raames. Seda ma ei eita. Ma arvan, et seda on võib-olla vaja eelkõige lobistidele endile ja ka rahvasaadikutele, et neile ei jääks kuidagipidi mulje, justkui keegi tegeleb kuskil millegi sellisega, millega tegelda ei tohi. Selle eelnõuga on siiski midagi natuke muud mõeldud.

Aitäh! Palun, Mart Nutt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Paar päeva tagasi lugesin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Sven Mikseri artiklit komisjonide tööst. Tema pakkus hoopis rohkem avatud lahendust, kui on pakutud selles eelnõus, kuni selleni välja, et võiks teha veebiülekandeid komisjonide istungitest. Kui nüüd erakonna esimehe seisukohta ja seda eelnõu võrrelda, siis on näha, et erinevus on päris märkimisväärne. Kuna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni istungid ei ole avalikud, siis ei ole mul muud võimalust kui sinult küsida: kumb on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seisukoht?

Ma püüdsin su kavalale küsimusele juba vastata. Ju ma ei olnud siis nii kaval, et sa oleksid aru saanud, aga võib-olla olid hoopis sina kaval ja tegid lihtsalt näo, et ei saanud aru. Meil oli sel teemal elav arutelu. Kõik toetavad seda veebiülekande põhimõtet. Aga kui sa profina kodu- ja töökorra seaduse lahti võtad, siis saad aru, et polegi õieti kohta, kuhu seda paragrahvi kirjutada. Lisaks pani meid selle paragrahvi kirjutamisest loobuma teadmine, et üks komisjon teeb neid ülekandeid täiesti rahulikult ja kehtiva kodukorra raames. Selleks ei ole vaja midagi muuta. Aga kui sa eelnõu edasise menetluse käigus oled kindlal veendumusel, et selline paragrahv oleks vajalik, siis ma arvan, et me sinuga koos sõnastame selle ära. Mul ei ole selle vastu midagi, kuigi praktika näitab, et vajadust selle paragrahvi järele tegelikult ei ole.

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Tänan, proua juhataja! Hea kolleeg! Sa ütlesid, et põhiseaduskomisjonil võiks sinu arvates neid koostööpartnereid olla üks-kaks. Veel ütlesid, et koostööpartnerite väljaselgitamise aluseks võiks olla nende tegelemine teatud eelnõude või tekstidega või ka poliitikaga. Meil on olemas parlamendis esindatud erakonnad ja seal esindamata erakonnad. Kindlasti tegelevad ka need esindamata erakonnad mingite tekstide ja poliitikaga, neil on oma vaated jne. Kui me ütleme, et neid koostööpartnereid võiks olla üks-kaks, kas need erakonnad peaksid siis nende hulgast välja jääma? Kui ma võtan koostööpartneriks näiteks ühe erakonna, mispärast ma siis teistele ära pean ütlema?

Ma ütlesin seda selle kogemuse põhjal, mis mul on sellest komisjonist, kuhu ma ise kuulun. Ma tean natuke ka teiste komisjonide tööd. Ma näiteks arvan, et täiesti normaalne on, kui põhiseaduskomisjoni koostööpartner on mittetulundusühingute ja sihtasutuste liit. Ilmselt on neil väga palju öelda. Kui põhiseaduskomisjoni teemade hulka jääb ka tulevikus kõik see, mis on seotud kohaliku omavalitsuse ja haldusega, siis oleks täiesti normaalne, kui üks koostööpartner oleks maaomavalitsuste liit ja linnade liit või nende ühendus. Ma arvan, et tuleb tervitada neid erakondi, kes siia soovivad tulla, aga ma arvan, et nad väljendavad siiski midagi muud, mitte mingit laiemat, selget, ühtset huvi, mis vabakonna kaudu siia tuleks.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on lihtsalt üks täpsustav küsimus. Paragrahvi 36 lõikes 5 on selgelt öeldud, et kui üle poole komisjoni koosseisust on nõus, siis võivad komisjoni istungil osaleda kõik soovijad. Milleks on siis vaja lõiget 3? Minu arust on see väga hea ja õige ettepanek, et kui komisjoni liikmetest üle poole on nõus, et see või teine külaline komisjoni tuleb, siis see otsus võikski selline olla. Siin ei peaks olema punkte, kus nähakse ette, kas ettepaneku teeb keegi juhatusest või mõni teine.

Hea rahvasaadik Kokk! See punkt on ka kehtivas kodu- ja töökorra seaduses üksüheselt sellisel kujul sees. Selle punkti alusel korraldavad komisjonid põhiliselt üritusi, mida nimetatakse lühidalt Valge saali istungiteks. Komisjon teeb mingi teema avaliku arutelu, kutsub kohale esinejad ja teatab kellaaja ning kõik, kes tahavad, saavad tulla. See on praegu seaduses ja see peab ka tulevikus nii jääma. Selle eelnõu põhiline reguleerimise objekt on komisjoni tavapärased istungid, mitte avalikud arutelud. Arutelusid võib komisjon ka tulevikus korraldada nii, nagu ta seda praegu teeb. See, et neid avalikke arutelusid hakati korraldama, oli väga õige ja mõistlik samm. See peab nii ka jääma. Meie reguleerime selle eelnõuga natuke teisi teemasid.

Aitäh! Palun, Peep Aru!

Aitäh! Hea Eiki! Mina olin üks nendest, kes oli selle eelnõu vastu. See ei ole mingi saladus. Miks ma vastu olin? Kahel põhjusel. Esiteks, Sotsiaaldemokraatlik Erakond püüab selle eelnõu ja ka ühe järgmise eelnõuga lõigata loorbereid, selle asemel et teha Riigikogus kollektiivset tööd ja lahendada paljud asjad üheskoos konsensuse alusel positiivselt ära. Teiseks sellepärast, et selliste komisjonide partnerite nimekirjade koostamine ahistab ja piirab vabakonna tegevust ning tema võimet seadusloomes kaasa rääkida. Ma sooviksin küll, et kõikidel vabakondlastel ja nende organisatsioonidel oleks õigus selleks registreeruda. Rumal on see komisjon, kes head arvamust või ettepanekut ära ei kuula.

Selle eelnõuga ei piira me mitte kuidagi nende mittetulundusühingute võimalusi, kes alalise partneri staatust ei saa. Need võimalused, mis neil praegu on, jäävad neile ka tulevikus, kaasa arvatud see, et neid edaspidigi kutsutakse komisjoni istungile, kui komisjon seda õigeks peab. Küll aga püütakse siin sisse viia natuke teistmoodi staatust teatud ühingutele, kes selle tööga kogu aeg tegelevad. Need vabaühendused, mida Peep Aru nimetas, jäävad tulevikus komisjoni töös osalema samadel alustel nagu praegu. Ma muidugi kiidan, Peep, sind soovi eest lahendada asju konsensuslikult ja suurema üksteisemõistmisega, ma näen aga, et praktikas tehakse seda kahjuks nupuvajutusega.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Võib-olla sa lühidalt selgitad, kuidas juhatuse otsus erineb komisjoni otsusest. Mõlemal juhul on ju tegemist sellega, et koalitsioonil on ülekaal.

Seda võib eelnõu menetlemisel edaspidi arutada, et keegi kuskil peaks selle staatuse andma, et oleks ühemõtteliselt selge, kellel see on ja kellel mitte. Küll oleks lihtne, kui see käiks kuidagi teistmoodi, sest see küsimus, mida siin saalis on täna korduvalt küsitud, tekib ka siis. Me pakkusime sellise lahenduse, et keegi peaks Riigikogu nimel selle otsuse tegema, kuulates komisjoni ära. Juhatust sai selleks pakutud seetõttu, et kui tekivad erimeelsused, siis oleks üks erapooletu otsustaja. Sisuliselt on määrav siiski komisjoni otsus, kas tegemist on pideva koostööpartneriga või mitte.

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Aitäh! Ma olen komisjoni esimehena natuke mures, sest nüüd selgus, millised pahad inimesed on komisjonide esimehed. Ma saan aru, et komisjoni esimehelt võetakse ära otsustamise õigus ja keegi teine otsustab, kes on komisjoni kõige suurem sõber. Kas sa saad natuke täpsemalt seletada, kes selle staatuse annab, millise dokumendi põhjal? Kuidas otsustatakse, millised vabaühendused saavad selle väärika staatuse?

Praegu pakutud skeem on selline. Tunnustatud mittetulundusühingud taotlevad seda staatust Riigikogult. Riigikogu juhatus kuulab ära komisjoni arvamuse, kas tegemist on nende pideva koostööpartneriga või mitte. Kui on, siis ta ütleb jah ning nad saavad selle staatuse juhatuse otsusega.

Aitäh! Palun, Kalle Jents!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ka mina jagan seda muret, mida eelküsijad on väljendanud. Oma kaheaastase töö jooksul siin olen ma aru saanud, et komisjon on põhiline tööorgan, kust eelnõud jõuavad suurde saali. Kas sa ei jaga seda muret, et uue korra tõttu võivad komisjonide istungid mõne problemaatilise eelnõu puhul muutuda rahvakoosolekuks ja võib juhtuda, et eelnõud siia saali ei jõuagi? Kas ei piisaks mingist kompromissvariandist, et iga eelnõu puhul on üks avalik istung, kus kõik soovijad saavad osaleda, aga mingil hetkel oleks siiski komisjoni esimehel võimalik pidada komisjoni istungit nii, et komisjoni liikmed saaksid tõepoolest süveneda ning hääletada ja teha vajalikud otsused?

Ei, ma ei jaga seda muret. Ma tean, et tegelikult on komisjonidel need koostööpartnerid olemas. See ei peaks olema kuigi vaevaline. Ma ei arva ka, et see oleks mingi suur rahvakoosolek. Ma usun, et päris iga eelnõu puhul võib-olla ei ole ju seda rahvakoosolekut vaja. On väga palju eelnõusid, mis ju ka komisjonis ei tekita väga elavat arutelu. Sellise sätte sisseviimine oleks ilmselt põhjendamatu. Siin tuntakse muret, kui palju neid partnereid on, kuidas partneriks saab ja kus nad kõik istuvad ning kas nad ühte tuppa ikka ära mahuvad. Mina tunnen eelkõige muret selle pärast, et Riigikogus arutatakse eelnõusid nii, et need tulevad n-ö ühest poliitilisest toast, jõuavad Riigikogu saali, komisjoni, järgmisesse poliitilisse tuppa ja mitte keegi mitte kuskil ei saagi nende kohta mitte midagi öelda, juhul kui just ta kogemata seda ei tea või talle kogemata ei öelda. See olukord teeb mulle rohkem muret. Ainuke koht, kus Riigikogus algatatud eelnõu asjus oma arvamuse saab välja öelda, juhul muidugi, kui sind ei kutsuta komisjoni, on ajaleht, võrgumeedia või mingi muu meediavorm, aga tegelikku koostööd nendega, kes asja pärast südant valutavad, ei teki. Riigikogus peaks see koht ju olema. Kui Vabariigi Valitsus saab kaasata mittetulundusühinguid, miks siis Riigikogu ei saa? Ma ei saa aru, miks selle vastu puigelda. See asi teeb mulle palju rohkem muret kui see, kas komisjonis on üks või kaks pidevat koostööpartnerit, kus nad istuvad ja kas see tool on pehme või kõva jms. See ei ole oluline.

Aitäh! Palun, Tarmo Leinatamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Komisjonide tegevusvaldkonnad on väga erinevad. Teadupärast on riigikaitsekomisjon, kuhu ka mina kuulun, üks selline komisjon, kus vaat et iga nädal on kõne all mingisugune sensitiivne teema, mis on ka NATO saladusega kaitstud. Kui see seadusmuudatus vastu võetakse ja mõni vabakondlik organisatsioon peaks tungivalt tahtma tulla sellele arutelule, mis on NATO pitseriga kaitstud, mismoodi siis neile ära öelda? Teine variant on see, et riigikaitsekomisjon hakkab oma koosolekuid pidama peastaabis. Kuidas sellisel juhul käituda, kui need asjad ei kattu?

Aitäh, hea kolleeg! Ma küll rääkisin sellest, aga ma kordan sulle seda veel. Kui komisjoni arutelu on kaetud mingi astme riigisaladusega või on tegemist ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumentidega, nagu neid näiteks ELAK-i töös ette tuleb, siis jääb arutelu kord selliseks, nagu see praegu on. Siin ei näe ma ette mingit muudatust. Nende arutelude puhul toimub töö teistmoodi. Praegu on see kord selline, et ka nende punktide arutelu juurde võib komisjoni esimees külalisi kutsuda. Ilma luba küsimata saab sinna tulla ainult minister. Aga kui näiteks riigikaitsekomisjoni koosolekule tuleb struktuurist mõni inimene, kes ei ole minister, siis peab tal olema kutse, ta ei saa sinna muidu tulla. See kord jääb samasuguseks, nagu on praegu.

Aitäh! Palun, Mati Raidma, teine küsimus!

Aitäh! Riigikaitsekomisjonis on umbes pool aastat olnud menetluses Kaitseliidu seaduse eelnõu. Kogu see aeg on olnud meie komisjoni istungitel ka Kaitseliidu kui Eesti ühe suurima kodanikuühenduse inimesed. Kas ma olen kehtivat seadust kogemata rikkunud, sest ma ei ole luba küsinud ja suure sõbra staatust ei ole nagu olemas? Minu arust on meie käitumine olnud täiesti normaalne. Mulle tundub, et see, mida puldist räägitakse, on otsitud põhjus.

Minu meelest on see käitumine ka normaalne. Sa ei ole kehtivat seadust rikkunud, vastupidi, sa oled õigesti käitunud. Sina komisjoni esimehena oled pidanud õigeks need inimesed kohale kutsuda. Küsimus on selles, et kehtiv seadus jätab mõne teise komisjoni esimehele võimaluse seda mitte teha.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Eelnõu 330, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis algatati 22. novembril 2012 (siin all on ka Eiki Nestori allkiri, mis näitab, et see eelnõu algatati 22. novembril 2012), oli komisjonis arutlusel 15. ja 22. jaanuaril s.a. Komisjonis esitati mitmeid küsimusi ja arutleti nende üle, kuid peamine teema oli see, miks on komisjonis, Riigikogus ja nn jääkeldris laiemalt ühismeeles töös oleva teema puhul ühel erakonnal vaja teiste arvel punktivõit võtta. See ei näe väga kollegiaalne välja ega ole seda ka sisuliselt. Komisjon otsustas üksmeelselt eelnõu aktsepteerida ja saata see täiskogu päevakorda 29. jaanuaril ehk täna. Teiseks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 6 rahvasaadikut, vastu 2, erapooletuks jäi 2. Järgmine ettepanek oli määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. aprill 2013, et jätta Riigikogu juhatusele ja koostöö kogule võimalus tulla välja oma ettepanekutega, nii et neid saaks ka arvesse võtta. Lõpuks otsustati määrata ettekandjaks teie ees kõneleja. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Tarmo Leinatamm, teine küsimus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma sain valesti aru, et komisjonis nagu midagi sisulist ei arutatud, st arutati ainult seda, kas SDE saab punktivõidu või ei saa?

Selles etapis me seda väga sisuliselt veel ei arutanud, aga arutlesime küll nende ideede üle, mida selles eelnõus pakuti. Selle kohta oli päris palju küsimusi-vastuseid ja toimus pikk arutelu. Aga jah, me arutasime alles seda, kas eelnõu käiku anda või mitte.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus lähtub sellest, mida te praegu ütlesite. Miks te arvate, et rahvakogus toimuva suhtes peaks Riigikogu käituma kollegiaalselt, nagu oleks tegemist mingi kahe konkureeriva võistkonnaga, ja erakonnad ei võiks seal toimuva ja sealsete ettepanekute kohta individuaalselt oma arvamusi kujundada?

Meie juhindusime kaasamise heast tavast. Kui on teada, et protsess toimub koostöö kogus ehk nn jääkeldris ja samal ajal on teada see, et Riigikogu juhatus on teema võtnud arutelu alla ja tahab seda asja korrastada, siis oleks mõistlik need arengud ära oodata ja koos edasi minna.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Rait Maruste! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 330 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 330 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 8. aprilli kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse ja erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on algatanud Riigikogu valimise seaduse ja erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellel eelnõul on suures plaanis kaks eesmärki. Esiteks, teha parlamendis seni esindamata poliitiliste jõudude lävend parlamenti pääsemiseks pisut madalamaks. Teiseks, valimisseaduses suurendada valija hääle mõju parlamendikoosseisu moodustamisel, seda just kompensatsioonimandaatide jagamise puhul.
Riigikogu valimise seaduse § 30 lõikes 5 tahame teha kaks muudatust. Esiteks soovime vähendada kautsjoni suurust kaks korda, valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärani iga registreerimiseks esitatud isiku kohta. Teiseks soovime täiendada seda lõiget nii, et uus registreeritud erakond vabastataks Riigikogu valimistel osalemisel nelja aasta jooksul kautsjoni tasumise nõudest.
Asja mõte on see, et valimistel varem mitte osalenud, uued erakonnad ei saa kuidagi olla kvalifitseerunud riigieelarvest toetuse saamiseks. Kuna täiskautsjon täisnimekirja, 125 kandidaadi puhul on 36 250 eurot, siis võib riigi toetuseta tegutseval erakonnal erinevalt parlamendis esindatud erakondadest selle tasumine keeruliseks osutuda. Samas, kui see registreeritud erakond esimesel katsel ka parlamenti ei pääse, kuid saab vähemalt 1% valijate toetuse, siis hakkaks temagi saama riigieelarvest toetust, mis tähendaks, et järgmisel korral parlamendivalimistel osaledes peaks ta olema võimeline juba kautsjonit tasuma.
Riigikogu valimise seaduse § 62 lõigetes 3 ja 4 tahame alandada ringkonnamandaatide ja üleriigiliste kompensatsioonimandaatide jagamisel seatud senise 5%-lise künnise 4%-le ja samuti laiendada üksikkandidaatidele seni ainult erakonna kandidaatidel olemasolevat võimalust saada ringkonnast mandaat ka juhul, kui häälte arv moodustab vähemalt 75% ringkonna lihtkvoodist. See muudatus peaks lihtsustama üksikkandidaatide ja väiksema toetajaskonnaga erakondade pääsu Riigikogusse.
Kompensatsioonimandaadiga valituks osutumiseks on vajalik, et saadikukandidaat koguks vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodi suurusest. Näiteks osutus 2011. aasta Riigikogu valimistel valituks 308 valija toetuse saanud kandidaat. Selle ringkonna kvoodist 5% oli 293 häält. Sellised väga väikese toetusega valituks osutunud kandidaadid on põhjustanud nurinat ja küsimusi meie valimissüsteemi esinduslikkuse kohta. Seetõttu tahame muuta Riigikogu valimise seaduse § 62 lõikeid 6 ja 7 ning reastada üleriigilises kompensatsioonimandaatide nimekirjas kandidaadid ümber vastavalt nende kogutud häälte suhtele ringkonna lihtkvooti. See on vajalik, kuna me teame, et valimisringkonnad on väga erineva suurusega. Valijate arv varieerub ringkonniti oluliselt. Näiteks tähendanuks 2011. aasta Riigikogu valimistel 6. valimisringkonnas, Lääne-Virumaal, mis on kõige väiksem valimisringkond, 3910 häält 8%-list toetust. Samas, 4. valimisringkonnas, Harju- ja Raplamaal, mis on kõige suurem valimisringkond, tähendanuks sama häälte arv kõigest 3% hääletanute toetust. Samuti suurendaksime kompensatsioonimandaadiga valituks osutumiseks vähimat kogutavate häälte arvu 10%-ni lihtkvoodist.
Riigikogu valimise seaduse §-s 77 soovime alandada kautsjoni tagastamiseks kogutavate häälte nõuet ringkonnas poolelt lihtkvoodilt 10%-le lihtkvoodist, üleriigiliselt 5%-lt häältest 4%-le.
Samuti tahame vähendada erakonnaseaduses erakonna registreerimiseks kehtestatud minimaalset liikmete arvu 1000 liikmest 500 liikmeni. See lihtsustaks oluliselt uute poliitiliste jõudude moodustamist ning koos teiste meie esitatud eelnõu sätetega toetaks see ka nende jõudmist parlamenti.
Samuti soovime muuta riigieelarveliste eraldiste jagamise põhimõtteid erakondadele selliselt, et pool riigieelarvelistest eraldistest jagataks kõigi Riigikogus esindatud erakondade vahel võrdselt ning teine pool kõigi Riigikogu valimistel vähemalt 2% valijate toetust kogunud erakondade vahel proportsionaalselt saadud häälte arvuga. Vähemalt 1% valijate toetuse kogunud erakondade toetussumma soovime jätta endiseks.
See on lühidalt meie esitatud eelnõu sisu. Olen hea meelega valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Palun, Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et teie töömesilased tegid ka järgmise arvutuse. Kui teie parandusettepanekud oleksid 2011. aasta valimistel jõus olnud, kas siis n-ö teie dream team, mis oleks moodustunud nende muudatuste alusel, oleks praegusest Riigikogu koosseisust suuresti erinenud?

Mis puudutab parlamendis esindatud erakondade arvu, siis see ei oleks seda muutnud, kuna siis oli häälte jaotus erakondade vahel meie 5%-lise künnisega proportsionaalse süsteemi kohta võrdlemisi eriskummaline. Neli parlamenti pääsenud erakonda kogusid kõik enam kui 17% valijate häältest. Esimesena välja jäänud, viiendaks jäänud roheliste erakond kogus minu mälu järgi 3,8% häältest ehk ta ei oleks ka 4%-lise künnise puhul kvalifitseerunud. Proportsionaalse süsteemi puhul tuleb künnis kuhugi seada. Tegelikult on see künnis alati teatud tasakaalupunkti otsimine, et parlament esindaks võimalikult hästi valijate eelistusi, et liiga palju nendest häältest, mis valimistel antakse, ei läheks n-ö kaotsi, ei läheks neile erakondadele, kes künnist ei ületa, ja samas oleks parlament teatud mõttes stabiilne ja töövõimeline ehk ei oleks liigselt killustunud. Me ju mäletame, et 1998. aastal, enne Riigikogu IX koosseisu valimisi, muudeti päris oluliselt erakondade moodustamise ja valituks osutumise põhimõtteid. Keelustati näiteks valimisliidud. Toona oli eesmärk võrdlemisi killustunud poliitilist maastikku konsolideerida. Selliseid regulatsioone viidi sisse ka juba mõnevõrra varem. Praegu näeme, et konsolideerumine on läinud võib-olla liiga kaugele. Tegelikult on üks väga oluline muudatus kindlasti see, et loomulik lävend parlamenti pääsemiseks ja valituks osutumiseks on oluliselt kasvanud. See tähendab, et olemasolevad erakonnad on tugevad, võrdlemisi selge ideoloogiaga, ma vähemalt väga loodan seda, ja küllalt tugeva organisatsioonilise struktuuriga. See tähendab, et uuel, moodustataval erakonnal on isegi madalama künnise puhul olemasolevate erakondadega konkureerida märkimisväärselt keerulisem kui 10–15 aastat tagasi, rääkimata 20 aasta tagusest ajast, kui me valmistusime esimesteks vabadeks, iseseisvuse taastamise järgseteks valimisteks. Mis puudutab üksikuid kandidaate või seda, milline täpselt oleks Riigikogu koosseis olnud, siis seda me tõepoolest ei vaadanud. Ma oletan, et kompensatsioonimandaatide jaotuse puhul oleks tulemus pisut praegusest erinev, aga seda kindlasti õiges suunas, selles mõttes, et see oleks rohkem peegeldanud valijate tahet.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Niinimetatud rahvakogus on kogunud palju toetust idee piirata Riigikogu liikmete Riigikokku kuulumist kahe järjestikuse mandaadiga, nagu on praegu sätestatud Vabariigi Presidendi puhul. Kui te seda eelnõu ette valmistasite, kas siis oli ka see võimalus parandusettepanekuna arutlusel?

Ausalt tunnistan, et ei olnud. Me jäime seda eelnõu ette valmistades rangelt nendesse raamidesse, mida on võimalik teha kehtiva põhiseaduse piires. Me ei toonud siia sisse selliseid seadusmuudatusi, mis eeldaksid põhiseaduse muutmist. Ma arvan, et mõistlik on selliseid võimalikke muudatusi arutada omaette, sest nende seadustamise protseduur on palju keerulisem ja pikem. Ma ei julge öelda, et ma ise sellist ettepanekut väga sügaval südames toetaksin. Aga jäägu see tulevaste arutelude teemaks.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab üleriigilist valimisnimekirja. Põhiseaduskomisjoni istungil tõstatas selle küsimuse Vabariigi Valimiskomisjoni esimees. Sisuliselt kaob selle seadusmuudatusega ära mõte esitada enne valimisi üleriigilist valimisnimekirja, see tekib justkui pärast valimisi, saadud häälte järgi. Milline on teie seisukoht, kas pärast neid seadusmuudatusi on mõtet enne valimisi üleriigilist nimekirja üldse enam esitada?

Kui see vajab eraldi reguleerimist, siis ma arvan, et see on kindlasti võimalik seaduseelnõu menetlemisel üle vaadata. See, kuidas erakonnad reastavad oma nimekirja, kus n-ö täisnimekirja puhul on endiselt 125 nime, kas see tähendab ringkonnanimekirjade järjestamist lihtsalt esimesest ringkonnast kaheteistkümnendani või on see tähestikuline järjestus, väärib kindlasti omaette arutamist. On selge, et erakonnad võivad ka sellise kompensatsioonimandaatide jagamise mehhanismi puhul soovida oma kampaanias esile tõsta mõnda inimest, keda nad näiteks esitlevad oma peaministrikandidaadina. Aga ma arvan, et see on tegelikult teisejärguline küsimus. Ilmselt üleriigilist valimisnimekirja sellisel juhul ilmtingimata valimiskabiinis vaja ei ole, aga kui tundub olevat vajalik seda eraldi reguleerida, siis me oleme menetluse käigus kindlasti valmis seda konstruktiivselt arutama.

Aitäh! Palun, Tarmo Leinatamm, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mitu erakonda peaks olema Riigikogus, seda on aegade jooksul ju arutatud. Aegu tagasi oli poliitikasaadetes kõne all see, et siin on liiga palju erakondi, koalitsiooni on raske koos hoida ja on keeruline koostööd teha. Muidugi, äärmuslik näide oli Tallinna Linnavolikogu siis, kui Jüri Mõis oli Tallinna linnapea. See oli täielik košmaar. See, et koalitsiooni koos hoida, nõudis linna eelarvest väga palju kulutusi. Aga on ka selliseid demokraatiaid, kes saavad hakkama kahe erakonnaga. Need ei ole sugugi noored demokraatiad, vaid väga vanad demokraatiad. Mis on sinu arvates optimaalne ja õige variant? Kas me peame vägisi ajama seda seltskonda siin suuremaks või peaksime sellest pigem hoiduma? Teie parandusettepanek eeldab, et mida rohkem rahvast siin saalis on, seda kihvtim on siin olla.

Tavaliselt sõltub see, kas on tegemist kaheparteilise või paljuparteilise parlamendiga, ikkagi valimissüsteemist. Majoritaarsed valimissüsteemid, eriti suurtes riikides, viivad üldjuhul kahe suure erakonnaga parlamendi suunas ja proportsionaalsed valimissüsteemid, mis on kasutusel enamikus Mandri-Euroopa riikides, viivad paljuparteilise parlamendi suunas. Kui me võrdleme Eestit proportsionaalset valimissüsteemi kasutavate lähiriikidega, siis näeme, et meie parlamendis esindatud erakondade arv on tegelikult võrdlemisi väike. Võtame kas või lähinaabri Soome, kus praegu on võimul koalitsioon, mis koosneb kuuest osapoolest. See ei tee kindlasti selle koalitsiooni tööd väga lihtsaks, aga väga tugeva demokraatliku traditsiooniga riigis see siiski toimib. Teame, et Põhjamaades on koalitsioonivalitsused väga paljudel juhtudel suutnud riiki terve parlamendiperioodi jooksul vähemusvalitsusena juhtida. Nii et see on võimalik. Koalitsioonivalitsust koos hoida, sellega riiki juhtida ning poliitilist stabiilsust tagada ei ole kindlasti lihtne. Ma arvan, et ega see ei peagi ilmtingimata lihtne olema. Meie mure on pigem see, et kui Eesti poliitilist lähiajalugu vaadata, siis on selge, et praegu on meie parlamendis esindatud erakondade arv kõige väiksem. Ainult nelja erakonda ei ole parlamendis ju iseseisvuse taastamisest saadik olnud. Varasematel valimistel osalesid ka mitmed valimisliidud. Kui mu mälu mind ei peta, oli 1990. aastate alguses selliseid valimisliite, kuhu olid koondunud ka näiteks Revali Karskete Rammumeeste Selts ja Noarootsi Tervisliku Eluviisi Selts. Samas tegutsesid nad n-ö suure valimisliidu piires. Raske öelda, mitu poliitilist jõudu oli toona Riigikogus esindatud või kas neid MTÜ-sid sai pidada omaette poliitilisteks jõududeks. Aga praegu on meil neli parlamendierakonda, mis kõik on võrdlemisi suured. Erakondade rahastamise süsteem ka eelistab parlamendis esindatud erakondi. Uute erakondade esiletõus on tehtud võrdlemisi keeruliseks, ka sellega, et nad ei saa näiteks riigieelarvest toetust. Rahva usaldus erakondade vastu ei ole iseäranis suur. Ma ei ütle, et see on mujal Euroopas väga suur, aga kui me hoiame lävendeid kunstlikult väga kõrgena ning kui poliitikas pettumine ja võõrandumine süveneb, siis ühel hetkel murrab võõrandumine läbi ka kui tahes kõrge barjääri. Me kindlasti ei soovi, et selleks, et uus erakond parlamenti saaks tulla, peaks tema taha olema koondunud Eesti valijaskonna poliitikast ja poliitikutest võõrandunud enamus. Kindlasti oleks poliitilise stabiilsuse ja konstruktiivse poliitilise debati huvides mõistlik, et parlamenti pääsemise piir oleks piisavalt madal, et kui mõni erakond, ükskõik, rajaneb ta siis konstruktiivsel platvormil või protestivaimul, ikkagi teatud toetuse kogub, siis oleks tal reaalne võimalus parlamenti pääseda ja asuda siin ennast näitama.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Hea kolleeg! Neil päevil tuleb informatsiooni, et kohalike omavalitsuste volikogudesse hakkavad kandideerima tuhanded ja tuhanded inimesed. Elu näitab, et nendes nimekirjades on ka niisuguseid inimesi, kes saavad ühe hääle või kaks häält. Tegelikult hääletab nende poolt vaid nende oma perekond, poliitikas ei mängi nad mitte mingit rolli. Minu küsimus ongi selle kohta. Te arutasite ilmselt eelnõu kõiki paragrahve põhjalikult. Ma tulen tagasi kautsjoni juurde, mille peab esitama Vabariigi Valimiskomisjonile. Mis sa arvad, kas kautsjonisüsteemi oleks võimalik kasutada ka kohalike omavalitsuste valimistel?

Pean tunnistama, et selle eelnõu koostamisel me püsisime Riigikogu valimise seaduse ja erakonnaseaduse raames, kohalike omavalitsuste volikogude valimiste teemat me ei arutanud. Kui teil on konstruktiivseid algatusi, siis oleks tore neid tulevikus menetleda. Kautsjoni nõue Riigikogu valimistel tuleneb tegelikult vajadusest piirata teatud määral pääsu valimistele. See ei ole ühest küljest parlamentaarse demokraatia printsiibiga päriselt kooskõlas, aga see on jällegi teatud tasakaalupunkt mõistliku, ratsionaalse ja efektiivse süsteemi ning demokraatliku, nii passiivse kui ka aktiivse valimisõiguse rakendamise põhimõtte vahel.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kas te selle eelnõu arutelu käigus, enne kui siia suurde saali tulite, arutasite ka seda teemat, et peaks muutma valimisringkondi? Kui vaadata Lõuna-Eestit, siis seal hõlmab valimisringkond kolm maakonda – Põlva-, Võru- ja Valgamaa, aga Pärnumaal, Lääne- või Ida-Virumaal on valimisringkond üks maakond. Kindlasti on seal hoopis erinevad võimalused selleks, et vajalikku häältekogust saada. Kui läheneda piirkondlikult, mida ma väga tugevalt toetan, siis peaks võib-olla vaatama ka valimisringkondi?

See on kindlasti päris tõsine küsimus, arvestades asjaolu, et meil on valimisringkondi, näiteks Tartu linn, kus kohaliku omavalitsuse üksus kattub täielikult Riigikogu valimisringkonnaga. Valijaskond küll täielikult ei kattu, sest ka mittekodanikud saavad kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osaleda. Tallinn on Riigikogu valimistel jaotatud kolmeks valimisringkonnaks ja kohalike omavalitsuste volikogude valimisel kaheksaks valimisringkonnaks. Meil on valimisringkondi, mis hõlmavad ühte maakonda (nt Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa), ja meil on valimisringkondi, mis hõlmavad kolme maakonda (nt Kagu-Eestis Võru-, Valga- ja Põlvamaad või Lääne-Eestis Lääne-, Saare- ja Hiiumaad). Kindlasti saab nendes ringkondades valituks osutuda väga erinevalt. Ka need tingimused, mis kandidaatidel valimiskampaania tegemisel on, on keerulisemad kui võib-olla mõnes teises valimisringkonnas. Ma kardan, et päriselt ei ole võimalik kõiki valimisringkondi valimistel võrdsustada ja muuta valituks osutumine võrdselt lihtsaks või keeruliseks. Me teame, et meil toimuvad päris olulised demograafilised protsessid, arvestada tuleb siserännet ja väljarännet Eestist. Mitmed valimisringkonnad on valimistest valimistesse valijaid kaotanud. Järvamaa on kaotanud ühe omavalitsuse Lääne-Virumaale, mille tõttu on valijate arv kahanenud. Me teame ka, et enne valimisi annab valimiskomisjon välja uue mandaatide jaotuse. Valimisringkondade suurus on muutunud väga erinevaks: 14 mandaati suurimast ringkonnast ja 5 mandaati väikseimast. Kindlasti võiks tulevikus ka seda vaadata, aga ma arvan, et me sihime siin teatud mõttes n-ö liikuvat märklauda. Eriti arvestades, et hea tava neid ringkondi järgmisteks valimisteks n-ö ümber joonistada justkui ei lubaks. Me teame minevikust, et näiteks Lääne- ja Ida-Virumaa eraldati kaheks valimisringkonnaks suuresti teatud poliitilistel põhjustel, mitte niivõrd selle tõttu, et valimisringkond oleks kasvanud ülemäära või ebamõistlikult suureks. See ei olnud suurem, kui on praegune Harju- ja Raplamaa valimisringkond. Ei ole hea poliitiline praktika, kui seda tehakse ühe või teise poliitilise jõu konkreetsetest huvidest lähtudes. Kindlasti võiks tulevikus päris tõsiselt arutada, mida teha selliste keeruliste, mitut maakonda hõlmavate valimisringkondadega ja kuidas sealt valituks osutumist muuta võib-olla mõnevõrragi võrdsemaks ühte maakonda või ühte omavalitsust hõlmavatest valimisringkondadest valituks osutumisega. Üks teema, millest on palju räägitud, on see, et üha enam peegeldab Riigikogu Tallinna ja selle lähiümbruse valijate huve, sest järjest suurem osa Riigikogu liikmetest esindab just neid inimesi.

Siim Kabrits, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui te eelnõu koostasite, kas te arutasite siis võimalust, et Riigikogu liikmete arvu võiks vähendada?

Me ei arutanud seda. Teemat, et Riigikogu liikmete arv võiks olla väiksem, on mõnel puhul tõstatatud, ja mitte ainult viimastel aastatel, vaid julgen öelda, et umbes 15 viimase aasta jooksul. Aeg-ajalt on räägitud, et Riigikogu võiks olla näiteks 61-liikmeline. Avalik arvamus tajub Riigikogu ilmselt liiga suurena. Samal ajal on selge, et Riigikogu liikmete arvu vähendamise korral kahaneks Riigikogu esinduslikkus ja loomulik valituks osutumise künnis tõuseks. Väikestel huvigruppidel, teatud kitsast nišši täitvatel erakondadel, mõnele teemale kontsentreeruvatel erakondadel oleks parlamenti pääseda veelgi keerulisem. Kindlasti võiks seda teemat arutada koos teise teemaga, mis puudutab seda, kui hästi Riigikogu tegelikult teenindatakse kõikvõimaliku juriidilise, aga ka erialase ekspertiisiga. Me oleme käinud nagu kass ümber palava pudru selle teema ümber, kas Riigikogu liikmetel võiksid olla nõunikud. Ka on aruteluküsimus see, kas fraktsioonid on piisavalt hästi teenindatud professionaalse nõunikkonnaga. On selge, et Riigikogu liikmete arvu vähendamise korral ei vähene teemade arv, millega Riigikogul tuleb tegelda. Sellisel juhul tuleks seda kindlasti arutada ka võimaliku komisjonide kokkupanemise kontekstis, muidu muutuvad komisjonid liiga väikeseks ning ei suudeta adekvaatselt ja igakülgselt tegelda kõigi nende eelnõudega, mis menetluses on. Ilmselt kasvaks siis vajadus Riigikogu n-ö tegelikult teenindada. Väikese ja piiratud ressurssidega riigi puhul toimub sellise tasakaalupunkti otsimine pidevalt.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et praegune Riigikogu koosseis peegeldab üha rohkem Tallinna ja selle lähiümbruse valijate huve ehk nende osakaal suureneb. Kas teile ei tundu, et see eelnõu, mille te esitanud olete, tegelikult hoopis süvendab, mitte ei lahenda seda probleemi? Näiteks oleks siis, kui seadusena rakenduks see eelnõu, mis meil täna laual on, Keskerakonna ridadest siin rohkem Tallinna ja selle lähiümbrusest valitud rahvasaadikuid kui näiteks Kagu-Eestist pärit rahvaesindajaid.

Me sellises kontekstis seda läbi ei arvutanud. See sõltub ju ka sellest, kuidas valimisnimekirju moodustatakse. Aga selge on, et kindlasti on üksikutel kandidaatidel, kes on kohapeal tuntud inimesed, palju keerulisem saada suurt toetust Lääne-, Saare- ja Hiiumaa valimisringkonnas kui näiteks Tartu linnas. See on ütlematagi selge. Kas on olemas mingisugune regulatiivne viis seda küsimust lahendada? Kui te suudate seda pakkuda, siis me oleme kindlasti valmis seda konstruktiivselt arutama.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seaduseeelnõu 329 arutas põhiseaduskomisjon kahel istungil: 15. ja 22. jaanuaril. Esimesel istungil puudutati eeskätt eelnõu sisulisi küsimusi ja teisel tehti menetluslikud otsused. Mainin ära ka Riigikogu komisjoni istungitele kutsutud. 15. jaanuari istungile olid kutsutud Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Alo Heinsalu ja Riigikogu Kantselei valimiste osakonna nõunik Priit Vinkel. 22. jaanuari istungile olid samuti kutsutud nimetatud isikud. Kuna nendel istungitel käsitletud teemad kattusid, siis käsitlen ma neid kahte istungit koos.
Kõigepealt kaks üldist märkust. Mõned komisjoni liikmed tõstatasid küsimuse või pigem avaldasid imestust selle üle, miks sotsiaaldemokraadid nimetatud eelnõuga välja tulid. Nad juhtisid tähelepanu, et põhiseaduskomisjon oli just eelnevalt mitmeid neid küsimusi arutanud ja tellinud Justiitsministeeriumilt samasisulise eelnõu. Aga kahtlemata ei võta see sotsiaaldemokraatidelt kuidagi seadusandliku initsiatiivi õigust.
Teiseks tõstatus küsimus, kas on otstarbekas käsitleda ühes eelnõus valimisseadust ja erakonnaseadust. Üks on ju 51 hääle eelnõu, teine aga tavaline eelnõu. Jälle tuleb öelda, et loomulikult on see algatajate õigus. Aga kuna see küsimus komisjonis arutelul oli, siis mainin ma selle ära.
Nimetatud eelnõu puhul tõstatus ka küsimus, et kui Riigikogu valimistel muudetakse kandidaatide nimekiri avatuks, kas sellisel juhul on otstarbekas säilitada nõuet, et häälte arv on vähemalt 10% lihtkvoodist, kuna see iseenesest enam ei reguleeri midagi, sest avatud nimekirja puhul rivistuvad kandidaadid nii või teisiti ümber. Algatajad nõustusid, et selle sätte võiks üle vaadata.
Muudes küsimustes jõudis põhiseaduskomisjon konsensusele, et me peaksime nimetatud eelnõu käsitlema koos Justiitsministeeriumist tuleva võimaliku eelnõu põhimõtetega ja samuti rahvakogust tulevate ettepanekutega. See ilmselt suurendas põhiseaduskomisjoni konsensust nimetatud otsuste tegemisel, sest avaldati erinevaid arvamusi selle kohta, kas valimisnimekiri peaks olema avatud või mitte, ja selle kohta, kuidas peaks toimuma erakondade rahastamine.
Põhiseaduskomisjon oli üksmeelne ja see üksmeel avaldus hääletustulemuses: 9 poolthäält, vastu ei olnud keegi, 1 jäi erapooletuks. Otsustati saata seaduseelnõu täna esimesele lugemisele (see otsustati konsensusega). Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 9, vastuolijaid ei olnud ja erapooletuks jäi 1), määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. aprill 2013 (ka selle poolt oli 9 komisjoni liiget, vastu ei olnud keegi ja erapooletuks jäi 1) ning määrata minu tagasihoidlik isik komisjoni ettekandjaks.

Hea ettekandja, teile on üks küsimus. Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Hea ettekandja! Kas selle seaduseelnõu raames oli juttu ka kohalike valimiste ja Riigikogu valimiste päeva ühendamisest?

Aitäh! Ei, selle eelnõu raames sellest juttu ei olnud. See eelnõu puudutab puhtalt Riigikogu valimiste teemat.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 329 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 8. aprilli kell 17.15.
Esimene lugemine on lõpetatud ja neljanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Andres Herkeli ja Juku-Kalle Raidi algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Andres Herkeli!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on väga hea meel esitleda Riigikogule seaduseelnõu, mille Tõnis Lukas meile Riigikogust lahkudes pärandina jättis. Me ilmselt mäletame, et ta on avatud nimekirjade põhimõtet kaitsnud ka varem, ühe teise eelnõu kohta muudatusettepanekut esitades ning selle kasuks artikleid kirjutades. Eelnõu sisu kattub olulisel määral eespool esitletud eelnõuga, kuid on selles mõttes konkreetsem, et kavas on muuta ainult ühte seadust. Nähakse ette kontsentreeritum avatud nimekirjadele üleminek, mille tulemusena kaoks võimalus, et keegi osutub Riigikokku valituks pelgalt sel põhjusel, et tal on erakonna nimekirjas kõrgem koht, edestades niiviisi inimesi, kes on saanud parema valimistulemuse ringkonnakvoodi põhjal arvutatuna. Oleme seisukohal, et kuna selline valimiskorra muudatus looks nimekirjades võrdsed tingimused, soosiks see omakorda iseseisvaid ja rahvale usaldusväärsemaid kandidaate. See teeks meie arusaama kohaselt valimissüsteemi valijatele palju arusaadavamaks ja usaldusväärsemaks.
Ma piirdun siinkohal sellega, et selgitan mõningaid küsimusi. Teemast on ju räägitud väga kaua aega. Õieti on üsna arusaamatu, miks me ei ole siiani jõudnud sellele tulemusele, et see lihtne muudatus tuleks sisse viia.
Kõigepealt, miks on see teema toodud Riigikogu ette eraldi eelnõuna? Me oleme seisukohal, et erakonnaseaduse ja valimisseaduse muutmine peaks käima eraldi. Iseenesest, kui võtta ette üks konkreetne asi, siis on konsensusele jõuda ilmselt lihtsam, sest me ei pea arutama eriarvamusi, mis võivad tekkida valimisseaduse teiste nüansside või mõne muu kaasnevalt muudetava seaduse nüansside puhul.
Miks see lahendus on parem kui see, millest on ka räägitud, et jagada kõik mandaadid ringkonnas? Minu arvates on põhiline argument see, et see järgib paremini valimiste proportsionaalsuse põhimõtet. Ma toon näite selle kohta, kuidas kvalifitseerus eelmistel Riigikogu valimistel roheliste nimekiri. Nad said üle riigi 7,1%-lise toetuse, saades samal ajal ainult ühe ringkonnamandaadi, kõik ülejäänud viis mandaati olid kompensatsioonimandaadid. Põhimõtteliselt on võimalik niisugune olukord, kus erakond ületab täiesti selgelt 5% künnise, kuid ei saa ringkondades mandaate või saab neid väga vähe. Ajaloos on olnud isegi üks selline näide, kui Tallinn oli jagatud ringkondadeks ning erakond, mis sai umbes 7%-lise toetuse, ei osutunud üheski ringkonnas eraldi valituks.
Veel üks küsimus, mis minu arvates on väga oluline. Nimelt, kas selle muudatusega saab avatud nimekirjade põhimõte Eesti valimissüsteemis üldiseks? Kahjuks ei saa. Pean siinkohal meelde tuletama, et veel Euroopa Parlamendi valimistel 2009. aastal olid kasutusel täiesti suletud nimekirjad. Tõsi, järgmisel hommikul pärast Indrek Tarandi vapustavat valimistulemust tuli koalitsiooninõukogu kokku, otsustas lauasahtlist tolmu alt välja võtta ühe eelnõu ja minna üle avatud nimekirjadele. Järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel kasutatakse nüüd neid. Küll aga muutsime üsna samal ajal, 2008. aasta lõpus, siin saalis kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. See puudutab ainult Tallinna, kus kohalikel valimistel on erinevad valimisringkonnad ja ka ülelinnaline nimekiri kompensatsioonimandaatide jagamiseks, mis toona seadustati. Mäletatavasti oli tegemist seadusmuudatusega, mida üritati esimest korda sisse tuua soolise võrdõiguslikkuse seaduse nime all ja mis pärast vormistati siiski korrektselt eraldi seadusena. Kuid paljudele valijatele ka eelseisvatel kohalikel valimistel Tallinnas võib ootamatu olla, et kompensatsioonimandaadid (mille jagamine iseenesest on õige, oli ju kunagi ka juhus, kus 7% häältest saanud erakond jäi üldse välja) jagatakse sellisel juhul suletud nimekirja alusel, võtmata üldse arvesse isiklikku häälte arvu.
Niisuguse eelnõu siia teie ette toomine on osa valimissüsteemi selgitamisest ühiskonnale. Lõpetuseks tuleb täheldada, et mul on inimestega kohtudes ja erinevaid arvamusi lugedes jäänud kohati mulje, et väga paljud ei ole päriselt aru saanud, et meie valimissüsteemi on muudetud oluliselt avatumaks, võrreldes 1990. aastate algusega, kui oli hoopis rohkem kompensatsioonimandaate ning puudus isiklike häälte künnis Riigikokku pääsemiseks. Minu mäletamist mööda tehti 2003. aasta valimiste eel sellised muudatused, et ringkonnamandaate on nüüd rohkem. Neid ei arvutata mitte ringkonna täiskvoodi järgi, vaid piisab kolmest neljandikust kvoodist. Sellega kasvas oluliselt ringkonnamandaatide osakaal Riigikogu koosseisus. Samuti kehtestati isiklike häälte lävend, mis on 5% kvoodist selles ringkonnas ja varieerub sõltuvalt ringkonna suurusest. Sellest ajast peale on vist väikseima häälte arvuga rahvasaadik Riigikogus olnud see, kes sai napilt alla 300 hääle. Aga seda suundumust peaks sisse viima järjekindlalt, et kaotada inimestes vähimgi umbusk, et Riigikogu koosseis otsustatakse kusagil parteikontoris, suletud uste taga ja pimedas.
Oleks mõistlik viia avatud nimekirjade põhimõte sisse kõigepealt Riigikogu valimise seadusesse, nagu siinkohal on ette pandud. Kui me tahame olla järjekindlad, siis tuleb kindlasti vaadata ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust, eeskätt nii suures omavalitsuses nagu Tallinn. Aitäh!

Hea ettekandja, aitäh! Teile on küsimusi. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te rääkisite pikalt, kui halvad on suletud nimekirjad. Eesti Vabariik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse põhimõtet silmas pidades, aga teatavasti Eesti Vabariigis enne sõda, alates vabariigi sünnist kuni 1933. aastani, toimusidki valimised ainult suletud parteinimekirjade alusel valimisringkondades. Siis ei räägitud demokraatia vähesusest, pigem hakati sellest rääkima peale 1933. aastat. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Eks valimissüsteeme on kasutusel väga erinevaid ja inimeste nõuded demokraatiale ka aja jooksul muutuvad. Mis üldiselt peaks iseloomustama sellist valimismoodust, kus nimekirjad on täiesti suletud ehk erakonnad ise valmistavad need ette? Selleks et see toimiks hästi ja mõistetavalt, peaks tegemist olema väga tugevate, laia kandepinnaga erakondadega. Siis on selline nimekirja moodustamise viis ka ühiskonnale mõistetav. Tihtipeale kipub aga olema nii, et väga olulisel määral sõltub see järjestus kui mitte otseselt erakonna liidrist, siis n-ö parteikontorist. Neid maid, kus sellist süsteemi kasutatakse, on ka praegu. Üks selline riik on Moldova, kus on sellised nimekirjad kasutusel. Ka Ukrainas oli veel hiljaaegu nii, et kogu see hiigelsuur maa oli sisuliselt üks valimisringkond ja kasutati suletud valimisnimekirju. See ei olnud vist kõige parem lahendus, sest sellisel puhul olid ka valimiseelse kampaania keskpunktis üksikute nimekirjade liidrid, võib-olla kõige paremal juhul nimekirjade esikümme, samal ajal valiti umbes 400-liikmelist raadat. Ma arvan, et see kombinatsioon isiklikest häältest ja erakonna nimekirjadest, mis Eestis on kasutusele võetud, on tegelikult hästi tasakaalustatud valimissüsteem. Aga seda saab teha natukene paremaks. Selle mõttega on eelnõu esitatudki.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti väärib see eelnõu edaspidist arutamist ja küll me leiame ka õige lahenduse. Aga kuidas ülejäänud IRL-i fraktsiooni liikmed sellesse eelnõusse suhtuvad? Allakirjutanuid on ainult kolm ja üks nendest on nüüdseks Riigikogust lahkunud. Kas te olete seda fraktsioonis arutanud? On teil fraktsiooni toetus olemas?

Aitäh! Me oleme seda põhimõtet arutanud päris kaua ja tõstatanud selle teema ka oma partnerite ees. Tõnis Lukase ettepanek oli selle ideega niisugusel kujul välja tulla. Ma olin kahjuks välislähetuses, kui toimus hääletus põhiseaduskomisjonis, aga minu teada on põhiseaduskomisjon otsustanud selle eelnõu esimese lugemise lõpetada. Teistsugust ettepanekut IRL-i fraktsioonist küll tulemas ei ole.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et kui see eelnõu leiab toetuse, siis on mõistlik minna edasi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise juurde, mis puudutab ka Tallinna. Kas teil seekord on plaanis muuta seda kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse raames või näiteks soolise võrdõiguslikkuse seaduse raames?

Seda küsimust ei peaks te küll mitte minule adresseerima. Mul oli jah üks vihje meie mälule siin ja ka ühiskonna mälule. See ei olnud tollal võib-olla kõige parem praktika. Aga muudatus viidi lõpuks sisse korrektselt ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust muudeti. Ma vaatasin natuke tollaste diskussioonide käike. Seal tuli väga emotsionaalselt üles terve hulk küsimusi, alates eelnõu muutmise viisist ja lõpetades volikogu liikmete arvuga. Ma pean nentima, et tollase arutelu fookusest kukkus kahetsusväärselt välja see, et tehakse ülelinnaline suletud nimekiri. Selle alusel on Tallinna volikogus praegu väikseima isikliku häälte arvuga liige see, kes sai 15 häält. Kui me tahame olla järjekindlad, siis peame selle probleemi juurde kindlasti tagasi tulema.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Sa oled palju mõelnud valimissüsteemi üle, seetõttu esitan ma sulle sama küsimuse, mille ma esitasin enne Sven Mikserile: kuidas sa suhtud rahvakogus palju toetust leidnud ettepanekusse, et Riigikogu liikme mandaat võiks piirduda kahe järjestikuse koosseisuga?

Aitäh! See on ettepanek, mida saab arutada, aga ma arvan, et selle toomine valimisseadusesse niisugusel kujul ei vastaks põhiseaduse mõttele, mis annab kodanikule vaba õiguse ennast kandidaadina üles seada kas või üksikkandidaadina, kui näiteks erakonna nimekiri teda ei aktsepteeri. Selliseid piiranguid mõnes Euroopa riigis rakendatakse, küll aga ei piirduta siis kahe järjestikulise koosseisuga, vaid kolme-neljaga. Kuid sellisel juhul rakendatakse piirangut erakonnasiseste kokkulepete alusel, mis on ilmselt mõnevõrra paindlikum viis. Ma olen aru saanud, et ka lähenevatel Itaalia valimistel on väga staažikaid parlamendiliikmeid, keda on sisemise kokkuleppe alusel veendud sel korral mitte osalema. Minu teada toimub midagi sarnast ka Šveitsis. Nii et neid näiteid on, aga selle toomine valimisseadusesse tekitaks ilmselt väga olulise küsimuse, kas selline piirang on otseselt põhiseaduspärane. Kuid erakond võib selle otsuse teha.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud ettekandja! Kas te selle eelnõu ettevalmistamise käigus arutasite ka soolist võrdõiguslikkust? Siin on väga palju räägitud n-ö tõmblukusüsteemist valimistel. Üks erakond on seda siiamaani ka arvestanud ning on pannud naised ja mehed nimekirja vaheldumisi. Kas teie ka midagi sellist arutasite ja kas te üldse peate vajalikuks naisi rohkem poliitikasse kaasata?

Aitäh! See on muidugi tervitatav, kui Eesti oma poliitilises kultuuris läheneb pigem Põhjamaadele, kus naiste osakaal poliitikas on võrdlemisi suur, mitte aga Lõuna-Euroopa maadele, kus poliitika on traditsiooniliselt ja vanaaegselt palju meesdominantsem. Meie oleme kuskil nende kahe vahel. Me ei arutanud võimalust siia mingit ekstrasüsteemi sisse tuua. Ma pean seda väidet täpsustama, aga kui ma õigesti mäletan, siis mõnes erakonnas on analüüsitud valimistulemusi sellelt pinnalt, keda suletud nimekirjade süsteem rohkem soosib, kas naisi või mehi. On jõutud järeldusele, et suletud nimekirjade süsteem on pigem soosinud mehi, mistõttu see eelnõu võiks pakkuda õiglasemat esindatust võimaldavat lähenemist ka sellest vaatepunktist, et naisi oleks Riigikogus rohkem.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Hea kolleeg! Seletuskirjas on öeldud ja ka teie mainisite oma kõnes, et isikute järjestamine nimekirjas sõltub kahest asjast: häälte arvust ja valimisringkonna suurusest. Mis puudutab häälte arvu, siis on siin kõik selge. Aga kas te võite laiemalt rääkida, kuidas see mehhanism töötab just valimisringkonna suurusest sõltuvalt? Ringkondi on palju.

Aitäh! Kui olla lõpuni järjekindel, siis me jäime selle juurde, nagu on Eesti proportsionaalses valimissüsteemis ka siiani olnud, et kõige aluseks on ikkagi ringkonna lihtkvoot, mis saadakse selle järgi, kui palju inimesi valimistel osales ja kui palju mandaate selles ringkonnas on. Mandaatide jagunemine ringkondade vahel või mõtteline mandaatide arv ei ole 100% võrdeline, selles mõttes, et kusagilt jäävad mingisugused arvutuslikud jäägid. Aga me ei läinud praegu selle peale, et arvutada isiklike häälte lihtprotsenti kõigist selles ringkonnas valimistel osalenud hääletanute arvust, ehkki selline lähenemine võiks põhimõtteliselt võimalik olla. Seda küsimust võib tõstatada, aga ilmselt on süsteemi seisukohalt siiski selgem, kui me jääme lihtkvoodi juurde. Lihtkvoot nagu me teame, on ühes ringkonnas suurem ja teises ringkonnas väiksem. Elanike arv võib kasvada ja valijaid juurde tulla, siis antakse üks mõtteline mandaat juurde. See võib muutuda.

Palun, Siim Kabrits!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui te eelnõu kokku panite, kas te arutasite sellist mõtet, et selleks, et veelgi paremini valija tahet selgitada, oleks võib-olla mõistlik koostada valimisnimekirjad tähestikulises järjekorras? Nii saaks valija äkki veelgi paremini oma kandidaati valida.

Aitäh! See ettepanek on arutlusel olnud ja oli ka eelmiste valimiste eel. Minu meelest olid Mart Laar ja Mart Nutt need, kes pakkusid, et võiks sellisele avatud nimekirjade süsteemile üle minna. Sellega külgnevalt pakkusid nad ka alfabeetilist nimekirja. Siin tekib ainult üks küsimus, mis on kindlasti lahendatav. See on nimelt see, et kui eri kandidaatide puhul osutub häälte kaal võrdseks, siis otsustatakse seda, kes saab Riigikogu mandaadi, kandidaadi perekonnanime alusel. Kas see oleks päris õige? Aga selleks, et valijal oleks võrdsem suhe kõigi nimekirjas olevate kandidaatidega, võib alfabeetiline järjestamine olla täiesti otstarbekas. Seda eelnõu esitades jõudsime järeldusele, et otstarbekas on välja tulla minimaalse vajaliku muudatusega. Nagu ma eespool osutasin, kui tuua sisse väga palju elemente, siis võib fookus kaduda ja üksmeelt saavutada on keerulisem.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te rääkisite oma ettekandes sellest, et on kavas muuta kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. Kas teil on plaan muuta ka eelmises Riigikogus kinnitatud seadussätet, mille alusel Tallinna Linnavolikogu liikmete arv kasvas 63-st 79-ni, mis ei täitnud teie poliitilist eesmärki? Kas me võime olla kindlad, et enne kohalikke valimisi mingi eelnõuga välja ei tulda?

Aitäh! Kõigepealt, ma ei rääkinud niivõrd kavatsusest, kuivõrd osutasin süsteemsele ebakõlale, mis avatud nimekirjade põhimõttes tekib ja jääb alles ka pärast praegu esitatud põhimõtte viimist Riigikogu valimise seadusesse. Eestis on olnud tava, et valimisseadusi muudetakse mingi mõistliku aja võrra enne valimisi. Ma kardan, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste mõttes oleme juba natuke hiljaks jäämas, aga kui Riigikogus oleks üksmeel, et võiks sellise muudatusega välja tulla, siis võiks seda teha. Seda ma toetaksin tuliselt. Sellisel juhul oleks ilmselt mõistlik eelnevalt ka koos riigiõiguse ekspertidega kaaluda, kas me oleme liiga hiljaks jäänud või saab seda muudatust veel selle aasta sügisel toimuvate kohaliku omavalitsuse valimiste kontekstis sisse viia. Kahtlemata saab seda jõustada ka hiljem. Mis puudutab Tallinna volikogu liikmete arvu, siis ma arvan, et see võiks põhimõtteliselt olla ka mõnevõrra väiksem. See on minu isiklik seisukoht. Aga kui võtta aluseks süsteemne lähenemine, siis minu meelest on suurem probleem see, et sellest regulatsioonist jäi täielikult välja näiteks Tartu linn. Me oleme öelnud, et omavalitsuses, kus on 300 000 ja rohkem elanikku ehk Eesti tingimustes ainult Tallinnas, on mitu valimisringkonda, aga omavalitsuses, kus on 100 000 elanikku, näiteks Tartus, on üks valimisringkond. Minu arvates ei ole see päris õige. Me peaksime reguleerima ka teisi suuremaid linnu (see haakub natukene selle küsimusega, mille Jaak Allik eespool esitas), sest kümnete mandaatide jagamine ühes hiigelsuures ringkonnas ei ole võib-olla õige.

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid!

Aitüma! Asja teeb praegu keeruliseks nn d'Hondti kordaja. Eks see ole ka aja jooksul muutunud. Ma just uurisin Mart Nuti käest, mis on olnud kõige väiksem häälte arv, millega on Riigikokku saadud. Selgus, et see on 26 häält. Praegu see enam võimalik ei ole. Aga mis sa, Andres, ise arvad? Me oleme sellest omavahel rääkinud, aga ole hea ja ütle, milleni me jõudsime. Kui valmis on Eesti parteid selleks, et üldse avatud nimekirjadega välja tulla, mis ikkagi vähendaks broilerite võimalusi?

Aitäh! Ma arvan, et nad võiksid olla selleks valmis pärast seda diskussiooni, mis ühiskonnas on puhkenud. Kui vaadata eelmiste valimiste tulemusi, muudaks see Riigikogu koosseisu õieti 10% ulatuses. Me loodame selle eelnõuga jõuda siiski lõpusirgele, muidu ei oleks me seda parlamendi ette toonud. Mis puudutab kõige väiksemat häälte arvu, millega Riigikokku on pääsetud, siis ma arvan, et 26 hääle puhul oli tegemist mõne asendusliikmega, kes tuli parlamenti hiljem. Minu andmetel on kõige väiksem häälte arv olnud 51. See oli 1992. aastal. Aga ma võin siin ka eksida. Võib-olla on mõtet esile tuua seda, et kompensatsioonimandaatide arv on pidevalt vähenenud. Kui 1990. aastatel oli iga valitud parlamendi koosseisus umbes pool rahvasaadikutest kompensatsioonimandaadiga, siis 2003. aastal oli neid 27, 2007. aastal 26 ja pärast viimaseid Riigikogu valimisi ainult 19. See sõltus suurel määral ilmselt sellest, et viimati pääses Riigikokku ainult neli erakonda. Kui siia pääseb rohkem erakondi, siis tuleb ka kompensatsioonimandaate rohkem. Aga minu hinnangul on erakonnad, üksikute eranditega, õppinud kandidaate järjestama isiklikust häältekogumise võimest lähtudes. See on kindlasti positiivne suund. Ma arvan, et kui me üksikuid erandeid kõrvale jättes seda arengut vaatame, siis jõuame üpris loogiliselt järeldusele, et tuleks sätestada avatud nimekirjad.

Aitäh! Palun, Mart Nutt!

Aitäh! Ma ütlen täpsustuse häälte arvu kohta. 1995. aasta Riigikogu valimistel sai Kadri Ottis KMÜ nimekirjas 26 häält. Minu mälu järgi ei olnud ta asendusliige. Aga küsin tulenevalt sellest eelnõust, mida me praegu menetleme. Kas sa oled teinud umbkaudseid arvutusi, milline võiks pärast selle eelnõu seadusena jõustumist olla kõige väiksem häälte arv, millega Riigikokku pääseb?

Aitäh! Otseselt sellist arvutust ei ole ma teinud. Ma arvan, et see arv vist mõnesaja võrra kerkib, võrreldes praegusega. See sõltub suurel määral häälte jaotumisest. Meil on ju kaks lävendit. Kompensatsioonimandaadi saamiseks on lävend praegu 5% kvoodist ja ringkonnamandaadi saamiseks 10% kvoodist. Ma arvan, et see kerkiks 10% kanti kvoodist. Aga teoreetiliselt võib tekkida olukord, kus selleks, et erakond oma võrdelised mandaadid kätte saaks, võiks see olla madalamal. Seetõttu on õige ka eespool eelnõuga seoses toodud osutus, et sellel 10%-lisel lävendil ei ole niisugusel juhul mingisugust mõtet. Aga mis puudutab 1995. aasta valimistel kandideerinud KMÜ kandidaati, kellele küsija viitas, siis ma arvan, et minul on õigus. Ta tuli Riigikokku siiski asendusliikmena.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Andres Herkel! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas seda seaduseelnõu komisjoni 22. jaanuari istungil. Lisaks komisjoni liikmetele olid arutelu juurde kutsutud Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Alo Heinsalu ning Riigikogu Kantselei valimiste osakonna nõunik Priit Vinkel. Lisaks eelnõu tutvustamisele toimus nimetatud eelnõu üle ka sisukas debatt. Mainin veel seda, et see eelnõu langeb osaliselt kokku eelmise päevakorrapunkti all arutatud sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõuga. Ka ettepanek, mis puudutab valimisnimekirjade avatust, langeb sisuliselt sotsiaaldemokraatide eelnõuga kokku.
Käesoleva eelnõu kohta avaldati arvamust, et kuna ühiskonnas toimub arutelu valimissüsteemi üle, siis oleks ilmselt otstarbekas anda nimetatud eelnõu muudatusettepanekute esitamiseks võrdlemisi pikk tähtaeg, nagu tehti ka eelmises päevakorrapunktis arutatud eelnõu puhul, et saada avalikkuse tagasisidet ja arvamusi selle kohta, milline võiks olla valimiskorraldus Eestis.
Mainin veel, et valimiskomisjoni esimees Alo Heinsalu juhtis tähelepanu kahele küsimusele, mida ei saa võtta ettepanekuna, küll aga asjakohase märkusena. Ta märkis, et kui üleriigilises nimekirjas reastada kandidaadid ümber, siis tekib küsimus, kas üleriigilist nimekirja on üldse vaja koostada. Arutelu tulemusena leiti komisjonis siiski, et valimisseadused on paljuski valikute küsimus. Kahtlemata võib seda teha nii ja teisiti, aga ei saa öelda, et see ei mõjutaks valimistulemust. Mõjutab ikkagi, sest üleriigilise nimekirja olemasolu ka sellisel juhul, kui kandidaadid seal ümber reastatakse, on valijale siiski eelistuste loetelu ja võib päris kindlasti mõjutada valija käitumist konkreetses valimisringkonnas. Aga kordan, et see, millist süsteemi kasutada, on otsustamise küsimus.
Teiseks tõstatas Alo Heinsalu küsimuse, et praegu on matemaatilises mudelis kokku lepitud, et suhtarvuks on võetud lihtkvoot, aga teoreetiliselt oleks võimalik võtta selleks ka mingi teine arv. Lihtkvoot on seotud hääletamises osalenute arvuga, aga võiks võtta aluseks ka valijate arvu. Sellist ettepanekut ei ole eelnõu algatajad teinud ja seetõttu selle üle komisjon pikemalt ei debateerinud. Iseenesest on see jälle valiku küsimus, kas lähtuda lihtkvoodist või valijate arvust.
Põhiseaduskomisjon, lähtudes sellest, et valimisteema kohta on asjakohane oodata ka lisaettepanekuid, tegi järgmised otsused. Esiteks, põhiseaduskomisjoni konsensuslik otsus oli saata see eelnõu 29. jaanuaril esimesele lugemisele. Teiseks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (selle poolt oli 9 komisjoni liiget, vastu ei olnud keegi ja erapooletuks jäi 1). Otsustati teha ka ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. aprill 2013 (jälle 9 poolthäält, vastu ei olnud keegi ja erapooletuks jäi 1) ning konsensuslikult otsustati määrata ettekandjaks mind. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Meil on laual üsna mitmeid valimisi puudutavaid seadusi, nii parlamendivalimisi, presidendi otsevalimisi kui ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi puudutavaid, ja tõenäoliselt tuleb ka rahvakogust veel lisa. Kui nüüd hakatakse neid seadusi vaatama, siis milline on sinu seisukoht? Kas oleks mõistlik uuesti võtta kõne alla idee, et võiks hakata kirjutama valimiskoodeksit, et kõik valimised oleksid üheskoos ja nii valijal kui ka valimiste läbiviijatel oleks lihtsam seda kõike silma all hoida?

Aitäh! Komisjonis ei tõstatunud küsimus valimiskoodeksist. Ma arvan, et see on kindlasti teema, mida võiks komisjonis arutada.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Mart Nutt! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 355 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 355 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 8. aprilli kell 17.15.
Tänane päevakord on ammendatud. Kõigile suur tänu ja kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 12.13.