Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 12. töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au anda Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele". Selle sisuks on ettepanek ühineda 1960. aasta UNESCO hariduse diskrimineerimise vastase konventsiooniga, milleks on vaja vastu võtta Riigikogu otsus ning teha Vabariigi Valitsusele vastav ettepanek.
Selle konventsiooniga ühinemist soovitas Eestile 2002. aastal ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee ning üks soovituse põhjus oli ebapiisav diskrimineerimise vähendamine haridusvaldkonnas. Konventsiooni kohaselt ei ole liikmesriikidel kohustus mitte ainult keelustada igat tüüpi diskrimineerimise vormid, vaid ka rõhutada võrdseid võimalusi ja kõigi võrdset kohtlemist hariduse igal tasandil. Ma annan teile lühikese nimekirja riikidest, kus see konventsioon on ratifitseeritud. Need on Taani, Tšehhi, Saksamaa, Soome, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Holland, Norra, Poola, Rumeenia, Rootsi, lisaks veel kümned riigid. Nii et loodame, et me teeme seoses selle teemaga edukat koostööd. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe otsuse eelnõu ja kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetlusse andmise kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd paar teadet. Esiteks, edastasin Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Ja teiseks, Riigikogu juhatus võttis menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 17. detsembril algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Türkmenistani valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu ja määras juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni.
Head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Alustame tänaste päevakorrapunktide käsitlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu 312 teine lugemine. Ettekandjaks palun kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Tõnu Juuli!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Kõnealuse otsuse eelnõu kohaselt jätkab Eesti osalemist Kosovos NATO juhitud rahvusvahelisel missioonil KFOR, mille aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1244. Eelnõu kohaselt täidab Eesti oma NATO liikmesusest tulenevat liitlaskohustust. Praegu teenib KFOR-i peakorteris Prištinas üks Eesti kaitseväelasest vanemallohvitser, järgmisel aastal lisandub teine vanemallohvitser. KFOR-is osaleb 30. novembri seisuga 5565 sõjaväelast nii NATO liikmesriikidest kui ka teistest riikidest. Lisaks kaitseväele panustab Eesti ka Kosovo tsiviilmissiooni EULEX.
Kõnealuse otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. detsembril 2012. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 12. detsembri kella viieks eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Riigikaitsekomisjon arutas otsuse eelnõu enne teist lugemist 13. detsembri istungil, kus otsustas konsensusega kiita heaks eelnõu teise lugemise seletuskirja ning teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada see eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 19. detsembri istungi päevakorda. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon 13. detsembril konsensusega teha Riigikogule ettepaneku Riigikogu otsuse eelnõu 312 teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Tõnu Juul! Kas on küsimusi ettekandjale? Ei ole. Veel kord aitäh! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Selle eelnõu kohta ei ole muudatusettepanekuid ja seetõttu võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu 312. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei olnud ja erapooletuid oli 2. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu 313 teine lugemine. Palun kõnetooli ettekandjaks riigikaitsekomisjoni esimehe kolleeg Mati Raidma!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Arutuse all oleva Riigikogu otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati Riigikogus 7. detsembril s.a. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, mistõttu tuleb teisel lugemisel lähtuda otsuse eelnõu esimese lugemise muudetud kujul tekstist. Riigikaitsekomisjon arutas otsuse eelnõu enne teist lugemist oma 13. detsembri istungil, kus otsustas konsensusega kiita heaks eelnõu teise lugemise seletuskirja ning teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada see otsuse eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu s.a 19. detsembri istungi päevakorda.
Arutuse all oleva eelnõu kohaselt pikendatakse Eesti kaitseväe kasutamise tähtaega Afganistanis NATO juhitaval rahvusvaheliste julgeoleku abijõudude missioonil ISAF kuni 2013. aasta 31. detsembrini. ISAF-i näol on tegemist NATO olulisima sõjalise missiooniga, millele laienevad vastavad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid. Käesoleva aasta 9. oktoobril võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni nr 2069, millega senist ISAF-i mandaati pikendati kuni 2013. aasta 13. oktoobrini.
Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon 13. detsembril s.a konsensusega teha Riigikogule ettepaneku Riigikogu otsuse eelnõu 313 teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mati Raidma! Ettekandjale küsimusi ei ole. Aitäh veel kord! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid samuti ei ole, läheme seega lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu 313. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" eelnõu 314 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Ülo Tuliku!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ka selle Riigikogu otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. detsembril s.a. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, s.o 12. detsembri kella 17-ks eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, mistõttu tuleb teisel lugemisel lähtuda otsuse eelnõu esimese lugemise muudetud kujul tekstist. Riigikaitsekomisjon arutas otsuse eelnõu enne teist lugemist oma 13. detsembri istungil, kus otsustas konsensusega kiita heaks eelnõu teise lugemise seletuskirja ning teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada kõnealune otsuse eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu s.a 19. detsembri istungi päevakorda.
Arutluse all oleva sõjalise vaatlusmissiooni aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu 1948. aasta resolutsioon nr 50. UNTSO-ga seonduvat täpsustab ka ÜRO Julgeolekunõukogu 1949. aasta augusti resolutsioon nr 72. Eesti kaitseväelased osalevad sellel missioonil alates 1997. aastast. ÜRO liikmesriigina aitab Eesti kaasa rahu saavutamisele kriisipiirkondades. Tegemist on puhtakujulise ÜRO nn sinikiivrite vaatlusmissiooniga.
Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon s.a 13. detsembri istungil konsensusega teha Riigikogule ettepaneku Riigikogu otsuse eelnõu 314 teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ülo Tulik! Küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid samuti ei ole, läheme seega lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" eelnõu 314. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude koosseisus" eelnõu 315 teine lugemine. Palun ettekandjaks kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme Lauri Laasi!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Kõnealuse otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. detsembril s.a. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 12. detsember 2012 kell viis õhtul. Eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, mistõttu tuleb teisel lugemisel lähtuda otsuse eelnõu esimese lugemise muudetud kujul tekstist.
2013. aastal osalevad eelnõu kohaselt NATO reageerimisjõududes ehk NRF-is Eesti kaitseväe demineerimismeeskond, luureüksus ja logistikud, kokku kuni 20 kaitseväelast. Paari sõnaga eelnõu üldpõhimõtetest. Nimelt, Eesti osalemine NATO reageerimisjõududes tuleneb Eesti NATO liikmesusest. NRF-i panustavad kõik NATO liikmesriigid, välja arvatud Island, kellel oma kaitseväge ei ole. NRF on oluline vahend ka NATO kollektiivse enesekaitse operatsiooni kiirel käivitamisel, kui seda peaks vaja olema. Seega on NRF-is osalemine seotud ka Eesti julgeolekuga. NATO reageerimisüksusi võidakse kasutada NATO lepingu alusel läbiviidavas kollektiivse enesekaitse operatsioonis vastavalt ÜRO põhikirjale. NRF-i kasutamise üle otsustab NATO nõukogu ühehäälselt, mis tähendab, et NRF-i saab kasutada ainult Eesti nõusolekul.
Riigikaitsekomisjon arutas otsuse eelnõu enne teist lugemist oma s.a 13. detsembri istungil, kus otsustas konsensusega kiita heaks eelnõu teise lugemise seletuskirja ning teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada otsuse eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 2012. aasta 19. detsembri istungi päevakorda. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon s.a 13. detsembril konsensusega teha Riigikogule ettepaneku Riigikogu otsuse eelnõu 315 teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Teile on küsimus. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, öelge palun, kas teil on informatsiooni selle kohta, et kui me osaleme Euroopa Liidu piraatlusevastasel operatsioonil Atalanta, kas siis tehakse piraatlusevastases võitluses koostööd ka eraturvafirmadega? Me teame, et selles piirkonnas on esindatud vähemalt üks Eesti eraturvafirma. Kas te oskate kommenteerida, kas praegu või tulevikus toimub mingisugune koostöö?

Mulle tundub, et see on küsimus järgmise eelnõu kohta.

Jah. Aitäh küsijale! Kuna ma puudutasin oma ettekandes NRF-i, sh Eesti panust NATO kiirreageerimisjõududesse, siis jätaksin sellele küsimusele vastamise hea meelega oma kolleegile Marianne Mikkole, kui küsijal midagi selle vastu ei ole.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid samuti ei ole, seega võime minna selle eelnõu lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude koosseisus" eelnõu 315. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu piraatlusevastase operatsiooni Atalanta koosseisus" eelnõu 316 teine lugemine. Palun ettekandjaks kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Arutluse all oleva otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. detsembril 2012. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, mistõttu tuleb teisel lugemisel lähtuda otsuse eelnõu esimese lugemise muudetud kujul tekstist.
Eelnõu kohaselt jätkab Eesti laevakaitsemeeskond osalemist Euroopa Liidu piraatlusevastases operatsioonis Atalanta. Välismissioonidel osalevatest Eesti kaitseväeüksustest on meie Atalantal osalev kaitseväeüksus suuruselt teine. Suurim üksus on mõistagi Afganistanis ISAF-i missioonil. Piraatlusevastane operatsioon Atalanta on Euroopa Liidu kõige olulisem sõjaline operatsioon. Ühtlasi on tegemist Euroopa Liidu esimese sõjalise mereoperatsiooniga. Eestil kui Euroopa Liidu liikmesriigil on oluline panustada Euroopa Liidu ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse. Suurepärane näide sellest panustamisest on just osalemine piraatlusevastases operatsioonis. Euroopa Liidu Nõukogu pikendas oma 23. märtsi 2012 otsusega operatsiooni Atalanta mandaati 2014. aasta 12. detsembrini. Eelnõu seletuskirjale täiendavalt märgin, et ÜRO Julgeolekunõukogu pikendas s.a 21. novembril resolutsiooniga nr 2077 Atalanta mandaati 12 kuu võrra. Järgmisel aastal osaleb Eesti laevakaitsemeeskond Prantsusmaa sõjalaeva koosseisus. Juhin tähelepanu, et ka Eesti õiguses on piraatlus karistatav. Karistusseadustiku § 110 näeb piraatluse eest karistusena ette kuni 20-aastase vangistuse.
Enne teist lugemist arutas riigikaitsekomisjon kõnealust eelnõu oma 13. detsembri istungil ja otsustas konsensusega kiita heaks otsuse eelnõu teise lugemise seletuskirja ning teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 2012. aasta 19. detsembri istungi päevakorda. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon 13. detsembril konsensusega teha Riigikogule ettepaneku Riigikogu otsuse eelnõu 316 teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Marianne Mikko! Palun, kolleeg Kalle Laanet! Nüüd teilt vist õige küsimus.

Aitäh! Ma pean kõigepealt vabandama, aga siin saali tagaosas on selline sumin ja müra, et siia ei kosta see, mida ettekandja räägib. Eriti segab saalis istujaid Aivar Riisalu. Ma küsin sama küsimuse, mis nüüd läheb õigele adressaadile. Kas te oskate öelda, kas tehakse koostööd Atalanta, Euroopa Liidu missiooni ja eraturvafirmade vahel, kes on piraatlusevastase võitluse eesliinil? Kui jah, siis kui tihe see koostöö on?

Otseselt me seda küsimust ei arutanud. Aga riivamisi tuli siiski välja sedaviisi, et ennekõike on tegemist Euroopa Liidu liikmesriikide koostööga.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Marianne Mikko! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid samuti ei ole, seega läheme lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu piraatlusevastase operatsiooni Atalanta koosseisus" eelnõu 316. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liidu rahvusvahelise sõjalise peakorteri töös" eelnõu 317 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti riigikaitsekomisjoni aseesimehe kolleeg Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ka selle Riigikogu otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati Riigikogus 7. detsembril 2012. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 12. detsember kell 17. Ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, mistõttu tuleb teisel ehk käesoleval lugemisel lähtuda otsuse eelnõu esimese lugemise muudetud kujul tekstist.
Otsuse eelnõust lähemalt. Rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse § 8 lõike 1² alusel määrab Riigikogu oma otsusega igaks aastaks nende kaitseväelaste piirarvu, kes võivad osaleda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO või Euroopa Liidu juhitava uue operatsiooni alustamisel operatsioonipiirkonnas asuva rahvusvahelise sõjalise peakorteri töös. Riigikogu annab sellise mandaadi ainult uutel operatsioonidel osalemiseks, st see ei käi käimasolevate operatsioonide kohta. Piirarvu määratleva Riigikogu otsuse eelnõu esitab Riigikogule Vabariigi Valitsus ning kaitseväelaste piirarv määratakse Riigikogu otsuse alusel iga kalendriaasta kohta. Selline operatiivsus on sõjalises mõttes oluline ja vajalik. Kui Riigikogu otsus Eesti kaitseväelaste osalemise kohta NATO või Euroopa Liidu sõjalise peakorteri teenistuses uuel sõjalisel missioonil langetataks n-ö tavakorras, peaks vastav eelnõu läbima valitsuse kooskõlastusringi ning Riigikogule ettenähtud kaks lugemist. See tähendab seda, et Riigikogul kuluks otsuse vastuvõtmiseks liiga kaua aega ja operatsioon võib olla juba lõppenud selleks ajaks, kui meie otsustatud saame. Näiteks võib tuua Liibüa. Arutluse all oleva Riigikogu otsuse eelnõu kohaselt on 2013. aasta piirarvuks kuni viis kaitseväelast. Riigikaitsekomisjon on seisukohal, et NATO ja Euroopa Liidu uutesse sõjalistesse operatsioonidesse panustamine on Eesti prioriteet ning tuleneb otseselt Eesti liikmesusest NATO-s ja Euroopa Liidus. Lisaks osaleb Eesti nende organisatsioonide juhitavate uute operatsioonide alustamise üle otsustamisel.
Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu enne teist lugemist oma 13. detsembri istungil, kus otsustas konsensusega kiita heaks otsuse eelnõu teise lugemise seletuskirja ning teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 2012. aasta 19. detsembri istungi päevakorda. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon 13. detsembril 2012 konsensusega teha Riigikogule ettepaneku Riigikogu otsuse eelnõu 317 teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Ka teile on vähemalt üks küsimus. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja Aivar! Mis sa tubli kaitseliitlasena arvad sellest, et peakorter ei asu mitte kriisisituatsioonis, vaid turvalises riigis? Küsimuse teine pool on see, kuidas sa hindad meie ohvitseride tööd selles peakorteris ja kuidas hindavad seda meie liitlased.

Kõnealune otsuse eelnõu siiski otseselt NATO peakorterite tegevust ei reguleeri. Seal on vastavalt liikmesuslepingutele ohvitseride kohad ette määratud. Selle otsuse eelnõuga me sisuliselt küsime parlamendilt mandaati veel välja kujunemata sõjas osalemiseks. Ma rõhutan maakeeli, et kui kuskil tekib probleem – võtame näiteks Mali Põhja-Aafrikas – ja Euroopa Liit otsustab sellele reageerida, siis meil on selle viieliikmelise mandaadi alusel võimalik saata kriisipiirkonda kuni viis kaitseväelast. Nad saavad selle mandaadi raames operatiivselt välja sõita ja nad osalevad ka operatiivstaabi töös, mis tegeleb konkreetse operatsiooni juhtimisega. Kui me räägiksime statsionaarsetest staapidest, mis on kogu aeg olemas, siis me saaksime tõepoolest neid asju n-ö tavakorras menetleda, meil oleks selleks piisavalt palju aega. Praegu me anname mandaadi kaitseväele n-ö avansina ette, et nad saaksid meie tehtud otsust vastavalt vajadusele kasutada, kui kusagil peaks olukord keeruliseks minema.

Palun, kolleeg Mati Raidma!

Suur tänu! Hea kolleeg! Mida head on teil öelda oma fraktsioonikaaslastele, kes täna infotunnis kaitse-eelarve küsimuse alla panid ja tõid näiteks, et mõne mandaadi võiks n-ö kokku pakkida, et sellest tuleks Eesti riigile palju õnne?

Aitäh, hea küsija! Sa puudutasid väga õiget teemat ja ma mõtlesin täna jupp aega, kas ma hakkan siit puldist näppu vibutama. Kuna sa mind praegu aitasid, siis ma teen seda. Kõigepealt ma vibutan näppu kogu parlamendi poole – seda olukorras, kus me anname oma välismissioonide mandaate saalist välja 53–56 poolthäälega. Ütleme nii, et olen täna südantsoojendavalt vaadanud sotside pinki. Nad on varem oma väljaütlemistes riigikaitse kohta kuidagi mõtlikud olnud. Aga tänane sotside osalus missioonide hääletamisel on olnud väga positiivne ja sisendanud minu jaoks usku Eestisse. Ma ei saa seda öelda kõigi oma kolleegide kohta, veel vähem koalitsiooni kohta, kes oleks pidanud istuma siin saalis in corpore, sest neil on täna valitsusvastutus. Andke mulle andeks, aga mida mõtlevad meie sõdurid, kui me saadame nad missioonile 56 poolthäälega? Piinlik!
Mis puudutab minu erakonnakaaslasi, kes võtsid infotunnis arutleda riigikaitse üldiste põhimõtete üle, siis ma ütlen otse ja ausalt välja, riskides väga paljuga, et ärge võtke neid tõsiselt. Kui nad näevad Eesti Vabariigi peaministrit Andrus Ansipit, küsivad nad mida iganes, et saaks teda kuidagiviisi rünnata. Ma usun, et sisimas nad ei mõelnud midagi halba. Keskerakonna ametlik seisukoht on see, et me toetame riigikaitse rahastamist 2% ulatuses SKT-st, toetame ajateenistust ja Eesti riigikaitse ülesehitust kui sellist. Suurest erakonnast satuvad vahel kahjuks ka Riigikokku inimesed, kes peaministrit nähes lähevad endast välja. Tegelikult on nad oma olemuselt head inimesed ja ei mõelnud nende ütlemistega midagi tõsist.

Suurepärane! Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh! Aitäh ka kõnelejale südika vastuse eest! Mul on selline küsimus. Sa tõid siin välja, et Riigikogus hääletas 53 rahvasaadikut vastava otsuse poolt. Kui suur võiks olla rahva toetusprotsent sellele? Kas me esindame rahvast või mitte?

Kui me võtame mitmesuguste jõustruktuuride toetuse rahva hulgas, mille hulka kuuluvad ka kaitsevägi ja Kaitseliit – ma ei suuda teile hetkel öelda täpseid arve –, siis ma arvan, et kaitseväe toetus elanikkonna hulgas ei ole langenud alla 80%. Sügav kummardus Eesti rahvale selle eest! Ma arvan, et Eesti rahva toetus välismissioonidele on olnud keskmisest suurem, igal juhul suurem kui väga paljudes, ütleme, meiega võrreldavates riikides, näiteks Lätis ja Leedus. Ma arvan ka seda, et Eesti rahvas on uhke selle riigikaitsesüsteemi üle, mida me oleme endale ausalt ja avameelselt öeldes kuskilt maalt kõhu kõrvalt lubanud. Läti ja Leedu ei ole nii käitunud. Jällegi, sügav kummardus Eesti rahvale selle eest!
Kui me küsiksime inimeste käest, kas nad pooldaksid näiteks riigikaitsekulude jagamist ühekordseteks toetusteks vaesuse likvideerimisel, siis ma kinnitan teile, et mitte ükski eestlane (võib olla erand, mis kinnitab reeglit, selle eest ma ei saa vastutada) ei toeta seda, eriti vanemad inimesed ja pensionärid, kes võivad praegu hädas olla. Nad mäletavad natuke teistsugust aega ja ma arvan, et nad ei taha saada pensioni ega muid sotsiaaltoetusi ühe teise riigi käest, kes selles regioonis on meile varem pensione maksnud. Selle tõttu ma usun Eestisse ja Eesti rahvasse ning arvan, et riigikaitse on valdkond, kus me ei saa lasta end lõdvaks ja kus me ei tohi mitte mingil juhul minna spekulatsioonide teed. Veel kord sügav kummardus sotsidele selle eest, et nad täna on niimoodi käitunud!

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Hea Aivar! Ma saan aru, me oleme siin praegu kõik kõigi üle vastastikku uhked. Mina olen ka sinu üle uhke, sellepärast et sa ütled nii, nagu sa mõtled, ja ütled otse. Tead, kui palju seda vaja on! Aga ma tulen teema juurde tagasi. Ma olen nii aru saanud, et Keskerakond üldiselt ei mõtle tõsiselt riigikaitse teemade peale, kui nad nende poolt või vastu hääletavad. Ütle palun, kas Keskerakond ei mõtle enamasti ka teiste asjade peale tõsiselt? Mulle muide tundub, et see nii ongi – nad ongi pullivennad, kes tõesti ei mõtle midagi tõsiselt. Aga ma tahan seda sinu käest kuulda. Kui näiteks jukerdati riigieelarvega, kus kaitseküsimused olid väga olulised, ega nad siis ka ei mõelnud seda tõsiselt. On ju nii?

Hea kolleeg Igor Gräzin! Teie passis kirjas olevad ees- ja perekonnanimi eeldavad, et te vist ei saa eesti keelest päris täpselt aru. Midagi ei ole parata. Teie õigusteadusalase hariduse ja advokaadistaatuse põhjal võiks eeldada, et te siiski saate asjadest aru, isegi kui neist räägitakse eesti keeles. Ma rääkisin täna sõnaselgelt, aga kordan seda üks ühele, sest "osobo tupõm povtorjajetsja" ehk "eriti rumalatele korratakse". Üksikud Keskerakonna liikmed, kes näevad Eesti Vabariigi peaministrit, kaotavad hetkeks teadvuse ja võivad oma mõtetest tulenevalt esitada küsimusi isiklikult pinnalt. See ei peegelda Keskerakonna seisukohti riigikaitsealastes küsimustes. Riigieelarve menetlemisel ei olnud tõepoolest diskussiooni all SKT-st 2% eraldamine riigikaitseks. Küll oli diskussiooni all hulganisti eelarvelisi probleeme, milles opositsioonil ja koalitsioonil on erimeelsused. Opositsioonil oli täielik õigus kasutada oma demokraatlikku õigust selliste eelarvearutluse protseduuride läbiviimiseks. Eesti Vabariigi Riigikogu sai viidud täiesti uuele kvalitatiivsele tasemele, kuna oli võimalik arutada eelnõusid sisuliselt. Sellega näitasime meie valijale, meie rahvale, et me oleme neid esindades väärikad, targad ja tegusad.

Head kolleegid! Jääme siiski selle toreda otsuse eelnõu juurde. Ärme hakka arutelu väga laiendama! Muidu me võime selle teemaga juba jälle jätkata järgmisel ööistungil. Kordan, et jääme, palun, selle otsuse eelnõu juurde! Hea kolleeg Imre Sooäär, teie teine küsimus. Ja palun teilt küsimus, mis puudutab seda eelnõu!

Aitäh, hea juhataja! Mul ongi küsimus selle eelnõu kohta. Vastused olid küll väga head, aga kas sa selle eelnõu kontekstis oled nõus ümber veenma ka oma erakonnakaaslased, kes siin tund aega tagasi teisi seisukohti esitasid.

Minu erakonnakaaslased ei ole täna siin tund aega tagasi esitanud teisi seisukohti. Minu erakonnakaaslased esitasid olusuhetest tulenevalt ilmselt isiklikest ajenditest tingitud küsimusi. Ma kordan üle: Keskerakond toetab nii komisjonis kui ka Riigikogu saalis konsensuslikult kõiki Eesti Vabariigi kaitsealaseid eelnõusid, kaitsepoliitikat ja kõiki nendesse puutuvaid nüansse. Keskerakonnal ei ole selles valdkonnas teistsugust arvamust, mis kuidagiviisi erineks sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu arvamusest. Eesti riigikaitse teema puhul valitseb meil konsensus ja see jääb nii, ma loodan, ka tulevikus.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Võib-olla sa selgitad koalitsioonierakondade esindajatele, et meie erakonnas on lubatud erinevad arvamused ja need öeldakse ka välja.

Tõepoolest, kolleeg Tamm puudutas väga õiget teemat. Keskerakond on oma fraktsiooni koosolekutel pidanud vägagi sisulisi debatte ka küsimustes, mis puudutavad konkreetseid missioonieelnõusid. Meie erakonna liikmetel on kindlasti isiklikus plaanis arvestataval hulgal ka teistsuguseid arvamusi, aga kui me otsustame erakonnana sellist kaitsepoliitikat esindada, siis üksikult üldisele võetuna me toetame siin saalis igal juhul koalitsiooniga koos neid eelnõusid nii, nagu me seda täna oleme teinud. Ja see, kui ma manitsesin meid kõiki teemal, kas 53–56 poolthäält on ühe missioonieelnõu kohta piisav, ei olnud mitte mingisugune konkreetne süüdistus kellegi aadressil. See oli vaid minu siiras riigi patrioodi ja riigikaitsekomisjoni aseesimehe palve, et me käituksime selles osas kõik koos vastutustundelisemalt. Siis näeb meie tegelik ülemus ehk rahvas, et me ise arvame, et see, mida me teeme, on õige.

Aitäh, hea ettekandja! Mul on samasugune ettepanek, nagu oli Ene Ergmal, et arutame seda teemat, mis on seotud selle päevakorrapunktiga. Palun, Peep Aru!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Selle otsuse eelnõu kohta ei olnud ühtegi muudatusettepanekut ja neid ei olnud ka eelmiste otsuse eelnõude kohta. Kas kaitseväe teemade puhul ei julgeta muudatusettepanekuid teha? Või on Vabariigi Valitsusest ja komisjonist tulnud materjalid nii hästi ette valmistatud, et nende kohta on võimatu muudatusettepanekuid teha?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, Vabariigi Valitsusest ja riigikaitsekomisjonist tulevad nii head eelnõud, et nende kohta ei ole vaja muudatusettepanekuid teha. Riigikaitsekomisjon on nimelt kaptenite komisjon ja kaptenil on kaks elu. Kapten ei tohi eksida ja meie eelnõud ongi selle tõttu kogu aeg sellised, nagu nad on.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Kuna eelnõu on vaja panna lõpphääletusele, siis valmistume hääletamiseks.
Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liidu rahvusvahelise sõjalise peakorteri töös" eelnõu 317. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seega on eelnõu otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu 309 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja ja head kolleegid! Me arutame täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle teiseks lugemiseks ettevalmistamine toimus neljapäeval, 13. detsembril, ja seda põhjusel, et selleks ajaks pidid olema saabunud muudatusettepanekud. Väljastpoolt komisjoni, fraktsioonidest muudatusettepanekuid ei saabunud. Aga nagu ma teile esimesel lugemisel ütlesin, oli komisjon sel ajal omalt poolt muudatusettepanekuid ette valmistamas. Eelnõusse viidi sisse kaks muudatusettepanekut.
Esimene muudatusettepanek puudutab enampakkumise pikenemise intervalli. Senises tekstis, § 88¹ lõikes 5 on see intervall 2–60 minutit. Komisjon konsulteeris oksjonikorraldajate ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esindajatega ning leidis, et piisab sellest, kui see intervall algab ühest minutist. Komisjon toetas seda ettepanekut konsensusega. Teine muudatusettepanek puudutab eelnõu ja selle teatud paragrahvide jõustumist. Kõnealuse eelnõu § 1 punktid 10, 15 ja 20 jõustuvad meie ettepaneku kohaselt järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, ülejäänud punktid üldises korras. Ka selle ettepaneku puhul oli üksmeel komisjonis täielik, st 8 inimest oli poolt, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Nüüd menetluslikest otsustest. Otsustasime, et täna tuleks viia läbi selle eelnõu teine lugemine. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis kolmas lugemine tuleks viia läbi homme, 20. detsembril ja eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Marko Pomerants! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Vaatame läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanek nr 1 on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2 on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on meil nüüd läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 326 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere taas! Meie ees on teisel lugemisel politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ka selle eelnõuga on nii, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud fraktsioonidelt ühtegi muudatusettepanekut, küll aga otsustas komisjon omalt poolt muudatusettepanekuid teha.
Esimene muudatusettepanek puudutab kandidaatide leidmist Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori kohale. Kui praegune seadus on selles osas suhteliselt piirav, käsitledes ennekõike riigisektori vastavates valdkondades töötanud inimesi, siis diskussioonis siseministriga jõudsime komisjonis arusaamale, et oleks otstarbekas kandideerijate ringi laiendada. See laiendamine puudutab neid inimesi, kellel on pikaajaline suure organisatsiooni juhtimise kogemus ka väljaspool riigi julgeoleku sektorit. Meil oli diskussioon selle üle, kuidas mõista mõisteid "pikaajaline kogemus" ja "suur organisatsioon". Jäime selle pakutud sõnastuse juurde sel põhjusel, et konkreetsed kandidaadid läbivad teel peadirektoriks pürgimise poole ühelt poolt ikkagi ministri vastava komisjoni, teiselt poolt tuleb saada Riigikogu õiguskomisjoni kooskõlastus. Kindlasti ei ole kaalukeeleks see, kas ühe või teise kogemus pärineb 20 töötajat suuremast organisatsioonist või mitte. Nii et pakume suurele saalile välja sellise muudatuse. Üleval on olnud küsimus, kas see tähendab seda, et silmapiiril on konkreetne inimene, kelle nime võiks selle pika konstruktsiooni asemel eelnõusse kirjutada. Tänaste teadmiste juures võib öelda, et sellist inimest ei ole. Kindlasti ei ole tegemist ka paanika või appihüüuga, et riigisektori julgeolekuvaldkonnast ei ole praegu võimalik inimesi leida. Kindlasti on. Aga mida rohkem väärikaid kandidaate, seda parem. Seetõttu meilt ka muudatusettepanek, mis puudutab politsei ja piirivalve seaduse § 43 lõike 3 muutmist.
Nüüd sellest muudatusettepanekust, mis puudutab § 100 lõiget 1 ja § 100 lõike 1¹ juurdetoomist. See täpsustava sisuga ettepanek annab täpse kirjelduse sellest, mis aeg võetakse konkreetse ametniku puhul aluseks politseiametniku pensioni suuruse arvestamisel. Nagu öeldud, tuleks seda ettepanekut pidada tehniliseks ja täpsustavaks muudatusettepanekuks. Komisjon otsustas viimasel istungil täpsustada § 100 lõiget 1¹ veel poole lausega, et see arvestamine puudutab kõiki pensionile minejaid, välja arvatud neid, kelle puhul pension arvestatakse (paar aastat on see veel võimalik) nende aastate põhjal, kui pensionile mineku alus tulenes kas piirivalveteenistuse või politseiteenistuse seadusest. See on selle paragrahvi lõike 2 sisu.
Eelnõu põhiline mõte või sõnum on seotud §-ga 106. Peale selle eelnõu seadusena vastuvõtmist hakkavad kõik politseipensionid indekseerimise kaudu muutuma 1. aprillil vastavalt sellele, kuidas Vabariigi Valitsus iga aasta pensioniindeksi kinnitab. Meeldetuletuseks, et siiamaani oli süsteem selline, et kõikide nende politseipensionäride puhul, kes on läinud pensionile enne aastat 2010, pension indekseeritakse, aga nende pensionäride puhul, kes jõudsid pensionile minna aastatel 2010–2012, oleks pensionimuutus sõltunud muudatustest astmepalkades ja teenistusastmete tasudes. Te kindlasti teate, et selle eelnõu ümber on käinud debatt, kas eelnõu kohtleb mõistlikult ja teistega võrdselt neid politseipensionäre, kes on läinud pensionile aastatel 2010–2012. Ja kas siin ei ole tegemist mingisuguse õigustatud ootuse rikkumisega? Kas on üleüldse õige aeg sellise muudatuse tegemiseks ehk selleks, et kõik pensionid muutuvad edaspidi ainult indekseerimise kaudu? Nagu te näete, siis ühtegi muudatusettepanekut selle probleemi täiendavaks reguleerimiseks ei ole. Küll aga püüdis komisjon teise lugemise seletuskirjas lahti kirjutada kogu selle problemaatika – millised need eri grupid pensioni suuruse poolest välja näevad. See on parim võimalik selgitus, mis meil teile anda on. Igasugune aastatel 2010–2012 politseipensionile läinud inimeste teistsugune kohtlemine tooks võrreldes teiste gruppidega esile ebavõrdsuse mingis muus aspektis.
Kui rääkida sellest, kas selleks muudatuseks on õige aeg, siis võib öelda, et kindlasti on praegu viimane aeg. Päris õige aeg oleks ilmselt olnud arutada seda hoopis eelmise aasta lõpus. Miks siis? Tegemist oli olukorraga, kus pensioniindeks ei olnud kaks aastat tõusnud ja ka vanaduspensioni saajad said kahel aastal sama suurt pensioni, kui neile oli eelnevalt välja arvutatud. Samal ajal ei olnud palgasüsteemi korrastamisega seoses üleval mingisugust küsimust, aga nüüd on uued ootused lõkkele löönud. Komisjonis jõuti järeldusele, et selle aasta lõpp on viimane mõistlik aeg, kui seda regulatsiooni teha, et kõik politseipensionärid saaksid edaspidi pensioni ja selle tõusu indekseerimise kaudu. See võib küll lühivaates probleeme tekitada, aga kui me vaatame kaugemasse tulevikku, siis kindlasti tagab see muudatus pensionitõusu kõikidele politseipensionäridele nii nagu kõikidele Eesti pensionäridele, sõltumata sellest, kas riigil on võimalik palgapoliitikasse täiendavalt panustada või mitte. Nii et loodame, et meie seletuskiri on ammendav. Seda probleemi me oleme endale teadvustanud. Meil käis komisjoni istungil ka Politseiteenistujate Ametiühingu juhatuse esimees Ele Nuka, kellega koos me 13. detsembril ka seda problemaatikat arutasime. Nagu ma ütlesin, see mõttekäik on teie ees teise lugemise seletuskirjas.
Komisjon otsustas saata eelnõu koos eespool nimetatud muudatusettepanekutega tänaseks suurde saali teisele lugemisele ja teine lugemine lõpetada. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis tuleks homme see eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste-vastuste juurde. Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, esmalt aitäh põhjaliku ettekande eest! Aga küsin eelnõu kohta tehtud esimese muudatusettepaneku kohta, mille komisjon ise tegi. Kas te mõtlesite komisjonis ka selle peale, et see muudatusettepanek, mis käsitleb Politsei- ja Piirivalveameti juhile esitatavaid nõudeid, võib taas kord olla signaal kõrgematele ja keskastme politseiametnikele, võib-olla isegi nendele, kes alles Paikuse koolis õpivad, et tegelikult riik nende seast seda kõige kõrgemat politseijuhti nii väga ei otsi ega tahagi näha?

Aitüma! Ma püüdsin seda selgitada, öeldes, et see ei ole kindlasti appikarje ja kandidaatide hulga suurendamine peaks iseenesest olema hea. Mina ei tea, mis poole pealt need kandidaadid leitakse. Minu arvates on tegemist üleüldse kõige keerulisema avaliku sektori töökohaga Eesti Vabariigis. Kõik, kes julgevad avalduse kirjutada, on juba iseenesest väga kõvad mehed või naised. Ja enamiku politseinike ja piirivalvurite karjäär lõpeb nii, et neist ei saa Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorit. Viie aasta tagant tabab see ametikoht võib-olla ühte neist, kui juhtub mingisugune ime, siis kümne aasta pärast või mingi muu perioodi jooksul. Aga see teema puudutab niikuinii väga väheseid neist. Mina julgen küll öelda, et kõik, kes tunnevad – praegused selle ameti või julgeolekuvaldkonnaga seotud inimesed –, et nemad on valmis selle vastutuse võtma, peaksid avalduse täitma, kui see konkurss välja kuulutatakse.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Me teame, et ega selle praeguse indekseerimise puhul häid lahendusi ei ole. Aga ma ikkagi küsin, miks seda muudatust ei teinud ministeerium hoopis varem, paari aasta eest. Miks me peame seda praegu kiirkorras komisjonis tegema ehk ministeeriumi vigasid parandama?

Aitüma! Nagu ma ütlesin, tagantjärele tarkusena oleks kõige ideaalsem aeg olnud eelmise aasta lõpus, kui kõik olid ühetaolises olukorras. Ma ei oska vastata, miks ministeerium ei võtnud seda teemat töökavasse eelmisel aastal. Ma tean selle aasta lõpu kohta, et seda eelnõu oli kavas menetleda kohtute seaduse kontekstis, mis oleks meile tähendanud natuke rohkem lisaaega. Ütlen veel kord, et olukord on meie ees praegu sellisena, nagu ta on, ja tegelikult on tagumine aeg seda regulatsiooni muuta. Edaspidi me ainult suurendame ebavõrdsust, kui see regulatsiooni muutmine hilisemaks jääb.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nagu me teame, muudab see seaduseelnõu 195 politseiniku pensioniarvestuse süsteemi. Esimese lugemise ajal te lubasite, et esimese ja teise lugemise vahel te kohtute nende inimestega, keda see seadusmuudatus puudutab. Kas te kohtusite nendega ja kui jah, siis milline oli selle kohtumise tulemus?

Aitüma! Nagu ma mainisin, siis loomulikult ei olnud meil koosolekul need 195 politseiametnikku, küll oli kohal nende ametiühingu juht Ele Nuka, kellega koos me neid asju arutasime. Tegelikult tõdesime samamoodi, et ühtegi head lahendust siin ei ole. Ele Nuka ütles meile, et temal endal on väga raske oma kolleegidele selgitada, mis oli see mõttekäik ja loogika sellisel kujul eelnõu teie ette toomiseks. Nagu ma ütlesin, siis me panustasime sellesse teemasse parimal võimalikul moel ja tegime seletuskirja koos argumentidega nii põhjaliku, kui me suutsime. Kindlasti ei saa keegi öelda, et tegemist on n-ö fiktiivse seletuskirjaga, mis on tehtud lihtsalt selleks, et seletuskiri peab eelnõu lugemise juures olema.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Ma jätkan Väino Linde küsimuse teemal. Eesti politsei moraalne seisund on praegu väga keeruline ja ühtegi head uudist kuskilt ei tule. Nüüd me siis teame, et ka Lihulas ja seal kandis on vaja politsei likvideerida jne. Ühesõnaga, olukord on kehv. Teiseks, igasugusel seadusel ja eriti veel seadusmuudatusel on konkreetne sisu, aga ta saadab ka sõnumi. Praegusel juhul on sõnum selline: austatud politseinikud, teie karjääri tipp ei saa olema politseiameti peadirektori koht, sellepärast et teie hulgas ei ole vastavaid inimesi, ja seega me laiendame seda pool'i SEB-i ja Swedbanki pankurite, karjabrigadiride jt arvel. See on see sõnum, mis siit välja paistab. Ütle palun, kas ma eksin?

Aitüma! Ma tahan küll väga loota, et sa eksid – mitte ühestki karjabrigadirist ilmselt ei saa mitte kunagi Politsei- ja Piirivalveameti juhti. Küll on Eesti Põllumajandusakadeemia haridusega inimene saanud praeguseks piirivalvekindraliks. Nii et karjääri tegemine algusest peale, kõiki teenistusastmeid läbides võimaldab tegelikult mis tahes haridusega inimesel pühenduda riigikaitse ja sisejulgeoleku küsimustele. Vastuseks veel nii palju, et ma ei taha enda pealt kuidagi vastutust ära hanitada. Meie komisjonis on nimelt kaks endist politseitöötajat. Üks seisab seal taga püsti. Tema nimi on Kalle Laanet, te kõik teate teda. Teine istub siin ees, tema nimi on Andres Anvelt. Nad mõlemad toetavad seda varianti, et kandideerimise alus võiks olla laiem ja tõde selgub ikka pärast päris nimede pealt.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eks meie siin saalis võtame seadusi vastu ja kui nende seaduste tekst ei ole üheselt arusaadav, siis otsitakse vastust seletuskirjast, viimases hädas lausa Riigikogu stenogrammist. Selleks et aidata tulevasi seaduse tõlgendajaid, soovin küsida. Kui me seletuskirjas kasutame sisustamata õigusmõisteid "suur organisatsioon" ja "pikaajaline juhtimiskogemus", siis palun komisjoni ettekandja poolset arusaamist sellest, kui suur on suur ja kui pikk on pikaajaline.

Aitüma! Kui võtta praegune sõnastus, siis seal on püütud seda riigisektori poole pealt määratleda aastatega, kas siis kolm või viis aastat mõnes ametis. Ma toon näite. Kui me võtame siseministri ametikoha – ma ei tea, kas keskmine ametisoleku aeg on pikenenud, aga hiljaaegu oli see kaheksa kuud –, siis meie mõlemad Kalle Laanetiga, kes me oleme seal kaks aastat seda tööd teinud, oleksime Siseministeeriumi kontekstis juba pikaajalised töötajad. Mõnes teises ametis ei ole see kindlasti mitte midagi sellist, millega kelkida, ja seal oleks see määr võib-olla viis aastat. Aga nagu ma ütlesin, siis ma arvan, et keegi ei eelda seda, et peadirektori valimise puhul saab kaalukeeleks organisatsiooni suurus – näed, kaks jumala võrdset inimest, aga ühel oli 1. jaanuari 2012 või 2013 seisuga 20 töötajat rohkem või oli ta olnud neli kuud vähem ametis kui teine. Kindlasti on Eesti riigis nende kandideerivate inimeste isikuomadused teada-tuntud. See on lihtsalt üleskutse nendele inimestele, kes veel ei ole süsteemis sees, vaadata laiemalt oma karjäärivõimalustele. Aga ma ei tea, kas mõni neist kunagi peadirektoriks saab. Kindel ma selles ei ole.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tuginedes sellele kogemusele, mis me oleme saanud koalitsiooni tegemisi aastate jooksul jälgides, siis minul ei ole küll mingit kahtlust, et muudatus nr 1 on tehtud selle põhimõtte elluviimiseks, et konkurssi ei saa enne välja kuulutada, kui võitja on teada. Kindlasti on ka praegu võitja juba teada, aga ta lihtsalt ei mahtunud senise seaduse paragrahvi alla. Seetõttu seda muudatust hädasti vaja ongi. Minu küsimus on, et kas minu mõttekäik on ekslik. Ma ise muidugi arvan, et ei ole.

Aitüma! Minule teada olevalt ei ole seda inimest olemas – muidu võiksime tõesti nime siia sisse kirjutada – ja seetõttu ma eeldan, et teie mõttekäik on ekslik. Mis puudutab veel selle pügala saamislugu sellesse konkreetsesse politsei ja piirivalve seaduse eelnõusse, siis Siseministeerium ei olnud omalt poolt närviline, et kas see teema saab nüüd kiiresti ära reguleeritud või mitte. Kiire on sellega niikuinii, kuna see konkurss on ju peagi ees. Aga kindlasti on oluline pensionipoliitika selgus.

Aitäh! Palun, Väino Linde, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loodan, et see inimene, kellest saab tulevane politseijuht, on tänaseks ikka olemas, et me lihtsalt ei tea veel tema nime. Aga tahan küsida selle kohta, mida eelnõus ei ole. Politseijuhil on ju vaieldamatult väga suured teadmised, kõrge informeeritus Eesti sisejulgeoleku kohta. Kas komisjon arutas ka seda, mis võiks või peaks saama ametist lahkuvatest politseijuhtidest? Praktika on näidanud, et üks läks sadamat juhtima, teine läks turvafirmasse. Need inimesed ei tohiks minna riigile päris kaduma või hoopis teisele poole rindejoont.

Aitüma! Tulevikus ehk 1. märtsil saab olla juttu ühest konkreetsest Politsei- ja Piirivalveameti juhist. Olen rääkinud praeguse siseministriga. Ka tema arusaam on selline, et neid inimesi, kes on aastakümneid väärikalt seda tööd Eesti riigi hüvanguks teinud, peab kindlasti aitama uute võimaluste leidmisel ja ikka siinpool rindejoont hoidma. Ma olen raadio vahendusel avalikest esinemistest kuulnud, et Raivo Küüt on ühe võimaliku huvisfäärina nimetanud tulevaste politseinike koolitamist, et neile oma kogemusi edasi anda. Aga see on praegu ka kõik.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin, teine küsimus!

Väino ütles seda võib-olla natuke irooniaga, aga saad sa aru, tegelikult see ei ole nali! Ma mõtlen seda erasektori ja politsei vahelist häirimatut rotatsiooni. See tähendab, et kunagine ärimees kontrollib politsei peaameti ülemana majanduspolitseid, läheb siis teise eraärisse, teise riigi eraärisse, aktsiaseltsi jne. Ühesõnaga, ma ütleksin nii, et politseiteenistus on üks niisugune värk, mis hoiab selle asja ära. Ma tahan küsida, kas see seaduseelnõu võimaldab tõesti seda, et näiteks torulukksepp, orkestri dirigent või ükskõik milline lugupeetud inimene võib pärast konkursi läbimist uksest sisse astuda ja ollagi politseiameti peadirektor. Kas see on tõesti võimalik?

Aitüma! See ei ole tõesti võimalik sellel lihtsal põhjusel, et ma eeldan, et need inimesed ei jõua kaugemale kandideerimisavalduse kirjutamisest. Nende tee sellel konkursil saab olema imelühike ja lõpebki protokollilise otsusega "edasi mitte arutada".

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Politsei- ja Piirivalveametis teenib väga tublide ja mehiste meeste kõrval ka naisi. Millised on naiste šansid tõusta kunagi selles ametis karjääriredeli tippu?

Aitüma! Kui võtta lähivaates, st märts 2013, siis ma ei ole kindel, et vähemasti praeguse süsteemi seest oleks mõni naine seda avaldust kirjutamas. Kas neid võiks tulla kusagilt selle teise poole pealt, mille pärast me muretseme, s.o orkestri, karjabrigadiri jne teema kolleeg Gräzini käsitluses? Ma eeldan, et tegelikult on ka praegu Eestis tööl suurte organisatsioonide juhtimise kogemusega naisi. Ma mürki ei julgeks võtta, aga kardan küll, et see saab siiski üks meeste konkurss olema. Seda mitte meeste tõttu, vaid naised ise ei ole ilmselt suuresti valmis selle organisatsiooni etteotsa tulema. Ja nende kartustel võib ju täitsa põhjust olla.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Mul on hoopis teine mure. Aitäh komisjonile, et tal oli tahtmist leida võimalus paarisaja või natuke vähema politseipensionäri mure ära kuulata! Aga lahendust nagu ei ole. Mis teid takistas seda lahendust leidmast?

Aitüma! Ma proovisin seda selgitada. Head lahendust takistas leidmast see, et ükskõik milline seda umbes 200 inimesest koosnevat gruppi puudutav muudatus viiks süsteemi tasakaalust välja mingis teises suunas. See oli kindlasti üks põhjusi.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Hea ettekandja! Võib-olla natuke taustast. Ma kujutan ette, et nii paljud küsimused ning kahtlused ja kõhklused on tingitud sellest, et teatud probleemi tõttu tagasi astunud asutuse juht jätkab veel mingil x perioodil. Varasemast ma midagi sellist ei tea. Seesama kolmekuuline tähtaeg on ühtepidi kindlasti mõistetav, teistpidi see tekitab palju küsimusi. Kas see aitab organisatsiooni siseelule kaasa või mitte? Tundub, et ikkagi väga ei aita. Aga see selleks. Minu küsimus on seotud pigem sooviga anda võimalus struktuuri juhtima kandideerida ka nendele isikutele, kes ei ole enne olnud vormikandjad. Kuidas sa kujutad ette, mismoodi võib mõjuda inimesele, kes ei ole varem vormi kandnud, tõsiasi, et tal saab olema, esiteks, auaste ja teiseks, et temast saab vormikandja? Sellega kaasneb ju paljutki.

Aitüma! See kindlasti saab sellele inimesele keeruline olema ja vähemasti algul on arvatavasti tegu ka suurte eelarvamustega kõigi nende töötajate poolt, kes on maast madalast, peaaegu lapsepõlve lõppemisest alates selle organisatsiooniga seotud olnud. Ma loodan, et inimesed, kes kavatsevad erasektorist kandideerida, seda aspekti arvestavad. Aga lõpuks kõik sõltub väga konkreetsest inimesest, kas temast saab selles ametis asja või ei saa, olgu pagunitega või ilma.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Ma ei näe siin küll mingit tasakaaluprobleemi. Ma tutvusin ka valitsuse seisukohtadega, mis olid nagu eitavad. Pean ütlema, et erilise pädevusega need just ei hiilanud. Tegelikult on kindlasti lubamatu, kui me takkajärgi kelleltki midagi ära võtame, aga juurde anda pole ju mingilgi moel keelatud ja seda võib teha ühel, teisel või kolmandal viisil. Oleks tahtmist, siis võiks selle probleemi lahendada. Raha ju on ja see ei maksa ka eriti palju.

Kindlasti maksab! Küsimus on selles, kui suur summa kellegi jaoks suur on. Kui nende 200 politseiniku pensionid palgatõusu kaudu tõuseksid, siis kuluks sellele 6–7% 2013. aasta palgarahast. Samal ajal ei tooks see kaasa mingisugust muudatust nendele politseinikele, kes on läinud pensionile enne 2010. aastat. Seda ühelt poolt. Ja teisest küljest, kindlasti on omaette teema see, kui palju ja kas üldse pensionid võiksid tõusta, kui me vaatame otsa plaanitavale palgaastmestiku muutmisele ja teenistusastmetasude muutmisele. Kui see kõik oleks niisama lihtne, siis kindlasti oleks selline hea lahendus eelnõus ka kajastunud.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Austatud ettekandja! Loomulikult on ühiskonnas seda seadusmuudatust päris tuliselt arutatud. Põhiliselt on eelnõule lähenetud just sellest pensionide aspektist, aga kindlasti on arutatud ka peadirektori ametikoha täitmist. Ausalt öeldes on nii mõneski ringkonnas räägitud ka sellest, et äkki on Politsei- ja Piirivalveamet oma praegusel kujul siiski liiga suur. Kas komisjoni aruteludes on tulnud ette selline mõte, et võib-olla tasuks siiski mõelda selle hiigelameti taas lahutamisele? See on ju Eesti suurim amet.

Aitüma! Ma kindlasti uue segaduse tekitamist väga mõistlikuks ei pea, kuigi selliseid ootusi osal inimestel tõepoolest on, seda ennekõike piirivalve poolel. Mina arvan, et kõikvõimalikud jõud tuleb rakendada selle nimel, et see amet kolme asutuse koostöös, millest see ju moodustati, Eesti maksumaksja hüvanguks ühtse organisatsioonina ikkagi tööle hakkaks. Ja seda nii, et meie piirid oleks kaitstud, meie avalik kord oleks kontrolli all ja kõik muu selle juurde kuuluv.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud kolleeg! Kui ma lugesin § 43 lõiget 3, siis kohe oli esimene mõte see, kas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriks võiks nimetada, ütleme, gümnaasiumidirektori, kellel on pikaajaline suure organisatsiooni juhtimise kogemus. Aga kui nüüd tõsiselt küsida, siis kas sellele ametikohale nimetamisel ei mängi spetsiifiline haridus üldse rolli?

Aitüma! Meil on tegemist väga suure tsiviilorganisatsiooniga, mille puhul kindlasti on kõige olulisem, olgu tegu erasektori või avaliku sektoriga, et selle juhtimisega hakkama saadakse. Ja kõikides valdkondades jäävad ju nende juhid alles. Piirivalveteenistust juhib peadirektori asetäitja piirivalve alal, politsei puhul on korrakaitse- ja kriminaalpolitsei eraldi ning kõige selle tagamiseks, mis puudutab varustust, raha jms, on veel omaette inimene. Kõige suurem vajadus on sellise inimese järele, kes suudab – ükskõik, kes ta on, mina pakun, et ta ei ole endine gümnaasiumidirektor – selle suure organisatsiooni nõnda käima saada, et see töötab nii, nagu üks masinavärk peaks töötama, ükskõik kui keeruline ta ka pole.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Austatud ettekandja! Mis pensionide indekseerimisse puutub, siis me teame mõlemad, et need 195 politseipensionäri, kelle astmepalka halval ajal vähendati, läksid nüüd pensionile ja selle indekseerimise tõttu kaotavad nad sisuliselt veel. Ja me teame, et ees ootavad kohtuasjad. Kas keegi on võtnud vaevaks välja arvutada, kui kalliks see kõik võiks riigile maksma minna?

Seda ei ole arvutatud. Mis puutub pensionide vähenemisse selle tõttu, et 2009. aasta 1. juulil astmepalkasid vähendati, siis see puudutab ühtmoodi kõiki praegusi pensionäre – nii neid, kes läksid enne 2010. aastat pensionile, kui ka neid, kes läksid vanaduspuhkusele aastatel 2010–2012.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv, teine küsimus!

Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Kõigepealt tänan eelmise küsimuse vastuse eest! See küsimus oli küll kaheosaline ja kahjuks sain ma vastuse ainult ühele osale, aga tänan sellegi eest! Paraku olen sunnitud selle esimese osa uuesti küsima. Palun nimeta siiski mingisuguseid piire selle organisatsiooni suuruse osas – mis arvud võiksid selle seaduse täitjatele järgimiseks mingisuguseski ulatuses piiriks olla? Ilmselt seda ikkagi komisjonis arutati. Ent kui ei arutatud, siis kindlasti oskad omalt poolt mingisuguseid piirarve nimetada?

Aitüma! Me sellist numbrimängu ei mänginud, kust alates hakkab Eesti oludes suur. Kui vaadata meie praegusi riigisektori organisatsioone, siis on tegemist näiteks mõnesaja või poole tuhande töötajaga. Kui me räägime suurest organisatsioonist, siis ma arvan – see on minu isiklik arvamus, sel pole midagi pistmist komisjoni aruteluga –, et selle töötajaskond võiks alata tuhandest inimesest.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Tegelikult läheb minu arvates selle seaduseelnõuga Riigikogust politseinikele välja just nagu kaks väga halba sõnumit. Esimene sõnum puudutab karjääri: mundrikandjatest politseinikud, kel peal olema eriettevalmistus, vastav haridus, hakkavad nüüd ameti tippu saamiseks konkureerima ükskõik kellega – näiteks pasunapuhujate, näitlejate või ärimeestega. Teine halb sõnum on, et nad ei saa riigi lubadustes kindlad olla. Inimestel on ju ootused, et lubatud pension selliseks ka jääb. Kas see arvamus on vale? Milline on sinu seisukoht, Marko?

Aitüma! Kindlasti ei maksa väga palju muretseda selle üle, mis puudutab kandideerimisvõimaluse laiendamist. Eks me ikkagi näe, kes sinna kandideerivad, millised need inimesed on ja kas sealt on midagi tulemas või ei ole. See on asja üks pool. Teisalt, kui ühel politseinikul on marssalikepike paunas, siis ma mingil juhul ei võtaks seda muudatust nii, et nüüd on selles organisatsioonis töötamine tema edaspidise karjääri seisukohalt mõttetu. Lihtsalt ka edaspidi on väga vähe neid inimesi, kes saavad selles organisatsioonis näiteks korrakaitse- või kriminaalpolitsei juhiks või näiteks kaitsepolitsei juhiks Kaitsepolitseiametis.
Nüüd, mis puutub sinu küsimusse, kas politseinik võib kindlalt tulevikku vaadata, siis selle muudatuse läbiviimisega jõuab minu meelest lõpule kogu see saaga, mis käsitleb pensioni juba välja teeninud ja praegu teenistuses olevate politseiametnike pensioni põhimõtteid. Kõigile kehtib ühetaoline lähenemine, sõltumata sellest, kas oled oma karjääriga poole peal või oled juba pensionile läinud. Kusjuures pole oluline, kas oled pensionile läinud enne aastat 2010 või pärast seda. See võib lühivaates olla selline kole koht – me ei tea, millised on riigi võimalused palka tõsta järgmistel aastatel. Seetõttu ma ei tea, kas näiteks iga aasta 4% või 5% lisaks on õige, selle asemel et viie või kuue aasta tagant tuleks mingisugune 10%-ne hüpe. See indekseerimine võib siiski olla väga mõistlik ja stabiilne lahendus, sest indekseerimine on seni palgatõusuga võrreldes stabiilsem olnud. 
Üks asi, mis on meil riigis endiselt lahendamata ja mis on võib-olla ka üks põhjus, miks eelnõu on hiljaks jäänud: alates 2000. aasta algusest on ju kogu aeg olnud üleval lootus, et kohe-kohe leitakse nn üleväljalahendus, mis puudutab eripensioneid kui selliseid. Kas need jäävad, kas need kaovad, kui jäävad, siis kellele – kas nendele, kes on pool staaži välja töötanud, või ka nendele, kes on teenistusse asunud? Selline poliitiline otsus tuleb lähiaastatel langetada. Tõepoolest võib juhtuda nii, et noored, kes asuvad tulevikus sisejulgeoleku valdkonnas Sisekaitseakadeemias õppima, juba teavad, et neil ei hakka olema eripensioni. See on neile ette teada. Aga praegu peaks olema tehtud kõik muudatused, mis tagavad kõikidele pensionäridele ühese lähenemise sõltumata sellest, mis aastatel pensionile minek on või on olnud.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Politsei- ja Piirivalveamet on, nagu me teame, Eesti suurimaid organisatsioone, kui mitte kõige suurem. Millest selline pessimism, et me nii suure hulga inimeste hulgast ei leia selle organisatsiooni juhti? On siis tõesti olukord nii sünge?

Minul isiklikult sellist pessimismi ei ole, aga ma ei teeks elu ette keeruliseks ja ootaksin ära, mil moel Eesti tippjuhid on valmis riigisektorisse panustama. Ma ei julge ennustada, kas see inimene saab olema praegune pagunikandja või mitte, aga ma arvan, et konkursil osalevad siiski ennekõike valdkonnaga varem kokku puutunud inimesed.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Marko Pomerants! Avan läbirääkimised. Palun, Andres Anvelt! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Täna teisel lugemisel olev eelnõu 326 ehk politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu on minu arvates iseenesest hea eelnõu. Tegelikult ei tahakski selle vastu olla. Endise politseinikuna ma ei jaga neid hirmusid, mis puudutavad politsei peadirektori valiku kriteeriumide laiendamist. Ma tean, et politsei on alati eri astmete juhtideks, ka keskastme juhtideks otsinud inimesi väljastpooltki. Politsei tegeleb ju ühiskonna probleemidega laiemalt ja politseisüsteem üksi, selle koolitussüsteem ei jõua vajalikul määral laias ampluaas spetsialiste ette valmistada. Seetõttu ma seda hirmu ei jaga. Pigem vastupidi, kuna tegemist on Eesti ühe suurima tööandjaga ja väga erinevate ametkondadega, siis pole paha, kui võimalik on laial põhjal konkurents. Eestis, kus valitseb nii erasektoris kui avalikus sektoris heade juhtide põud, annab see kindlasti võimaluse leida vääriline inimene sellisele ametikohale nagu politsei peadirektori oma. See on iseenesest hea.
Täpselt samuti pole paha see, et selgemaks saab politseipensionide aastatepikkune probleemistik. Erinevaid seadusi, mis alusel keegi läheb pensionile, on aastate jooksul olnud palju. Pole paha, et nüüd jõutakse ühtse kriteeriumini.
Kuid siit saab alguse uudne probleem. Tegelikult me selle seaduseelnõuga petame ligi paarisaja praeguse politseipensionäri õiguslikke ootusi. Hea kolleeg, õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants tõi välja selle riski, et võib-olla me tekitame uut ebavõrdsust. Fakt on see, et need inimesed, kes aastal 2010 ei olnud veel pensionile läinud ja kellel peale 2010. aastat see aeg kukkus, läksid pensionile teadmisega, et nende politseipension tõuseb siis, kui tõuseb palk sellel palgaastmel, millelt nad pensionile läksid. Nad ei läinud pensionile teadmisega, et nende politseipension indekseeritakse nii, nagu oli enne 2010. aastat.
Kindlasti peab rõhutama ka seda, et vahetult enne 2010. aastat palk langes 8% ja langes ka nende inimeste pension. 2012 leidis aset suurendamine, vanaduspensioni indeks tõusis üle 4%. Kõik need inimesed, kes olid pensionile läinud enne 2010. aastat, lootsid, et selle vanaduspensioni indeksi järgi nende pension suureneb ja et see juhtub aastal 2013, arvatavasti juba kevadel. Tänavu suvel me ju kuulsime võimul olevalt koalitsioonilt, et üks prioriteete on tõsta sisejulgeoleku süsteemi palku. Need inimesed elasid selles ootuses kuni jõulukuuni, mil meie koalitsiooniesindajad parlamendis tulid välja seaduseelnõuga, mis tegi nendele inimestele paraja jõuluüllatuse ja purustas nende lootused. Need inimesed jäid ilma 4%-sest pensionitõusust, mis toimus selle aasta kevadel.
Nagu me ka õiguskomisjonis rääkisime, oleks selleks, et nende inimeste pension suureneks 4,1%, vaja umbes 24 000 eurot, mis tundub Eesti riigieelarve puhul üldse mitte märkimisväärne summa olevat. Samas oleks tegu väga olulise sammuga riigi usaldusväärsuse suurendamise suunas. Pole õige mõelda, et tegu on ju ainult paarisaja pensionäriga. Tegelikult oleks see signaal kogu organisatsioonile, signaal sellest, et see, mille peale sa täna loodad, ei või põrmuks pudeneda. Vastupidi toimimine kindlasti ei tugevda politsei ridades lojaalsust, ei suurenda isamaalisust, soovi riiki teenida ja panna end ohtlikesse olukordadesse. Kindlasti oma endises sotsiaalses keskkonnas suheldes tekitab see käegalöömist ka praegustes politseinikes, kellel on veel emotsioone ja kellel on pensionini aega, aga nad näevad, milline hüplemine käib. Kui riigil läheb kehvemini, siis nad on nõus palgaastme langusega ka pensioni saamise ajal, aga kui riigil läheb paremini, siis nad tõstetakse rongist maha.
See on väga kurb ja see ei tee kindlasti Eesti riigile au ega tule tema sisejulgeolekule kaugemas perspektiivis kasuks. Täpselt samuti nagu tõsiasi, et sellised olulise sisuga eelnõud tulevad meil saali viimasel hetkel. Oleks hea, kui see nii ei oleks. Aga nagu öeldakse, oleks on paha poiss ja aega ei saa tagasi pöörata.
Meie fraktsioon kindlasti seda seaduseelnõu ei toeta. Ma rõhutan veel kord, et me toetaksime seda juhul, kui oleks leitud lahendus nendesama ligi 200 inimese pensioni küsimuses. Teistes punktides me probleemi ei näe, sest eelnõu toob korra majja ja avardab politsei peadirektori valiku kriteeriume. Meie fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu lugemine katkestada, ja seda selleks, et need paarsada endist politseiametnikku leiaks õiglast kohtlemist. Me peame välja mõtlema mehhanismid, kuidas olukord normaliseerida. 
Samas kasutan seda kõnepulti ja soovin ette rutates kõigile rahulikku jõuluaega! Ma loodan, et jõulurahu saabub ka nendele politseipensionäridele, kes kindlasti jälgivad tänast asjade käiku. Loodan ka seda, et nad ei räägi oma järglastele, et riik on neid petnud. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Kõigepealt tahaks me küsida, mis siis ikkagi minister Ken-Marti Vaherile alluvas ministeeriumis toimub. See töö, see seadusmuudatus, mille õiguskomisjon kahe koalitsioonifraktsiooni algatusel välja on pakkunud ja mis saab siin saalis võimuliidu häältega vastu võetud Riigikogu selle aasta kõige viimasel tööpäeval, oleks pidanud tehtud olema juba aastaks 2010. Koalitsioon oli oma koosseisult ju ka siis peaaegu sama ning praegusel Riigikogul hakkab täis saama juba kaks aastat – selle töö oleks jõudnud varem ära teha. See jäi tegemata ja see tähendab praaki. Lahkhelide tõttu koalitsioonis ei saavutatud poliitilist kokkulepet ja nüüd oleme olukorras, kus häid valikuid ei olegi ja otsuseid tuleb langetada ülepeakaela. Õiguskomisjon kustutab kiiruga tuld, samas käib siseminister komisjonis juhendamas, nõu andmas ja poliitilisi sõnakõlkse loopimas. See on just tema tegemata töö, mis praegu tahetakse komisjoni kaudu kiiruga ära teha, et ministrit ebameeldivatest küsimustest säästa.
Selguse mõttes kordan veel kord üle, mida me täna mitu korda juba kuulsime. Nende politseinike ja piirivalvurite pension, kes läksid pensionile enne 2010. aastat, on seotud ametipalgaga ja nende pension tõuseb vastavalt iga-aastasele vanaduspensioni indekseerimisele pensioniindeksiga. Neid inimesi on kokku 1325 ja neil tõusis pension esimest korda tänavu kevadel, kui vanaduspensione üle mitme aasta indekseeriti. Pension tõusis pisut üle 4%.
Probleem on aga nende inimestega, kes läksid pensionile pärast 2010. aastat uue seaduse alusel. Nende pension fikseeriti 2009. aasta lõpu seisuga. Ma mäletan, et siin saalis anti lubadus, et ka need pensionid tuleb ruttu indekseerida, kuid seda pole tehtud. Nende inimeste pension on seotud uue politsei ja piirivalve seadusega, mille järgi pidi pension hakkama tõusma vastavalt töökoha ametiastme palga kerkimisele. Kui ametniku kunagise ametikoha palk tõuseb, tõuseb kohe ka pension. Neid inimesi, keda see probleem puudutab, on 195. Nendel sellekevadist pensionitõusu ei olnud, vastupidi, majanduslanguse ja palgakärpe tõttu nende pension hoopis 8% langes. Kuid nendelgi on tõepoolest olnud õiguslik ootus, et nende pension koos palgatõusuga siiski tõuseb. Toonitan: see ootus on olnud õiguslik ootus!
Mida teevad koalitsioonisaadikud aga selle seadusmuudatusega siin saalis? Teevad seda, et oodatud pensionitõusu lihtsalt ei tule. Kuna järgmisest aastast Politsei- ja Piirivalveameti palgaastmetele vastavad palgad tõusevad, peaksid tõusma ka viimatinimetatud grupi pensionid. Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna fraktsioon aga tulid välja teie ees oleva eelnõuga, mille järgi nende inimeste pension seotakse vanaduspensioni indeksiga. Jah, seda võib nimetada ühtlustamiseks ja võrdsete pensionide skeemi loomiseks, kuid ärme unustame, et erinevalt varasematest pensionäridest, kelle pension oli juba indekseeritud ja kelle pension on ka tõusnud, nende viimaste pension hoopis langes. See ei ole võrdne kohtlemine, rääkimata õigusliku ootuse arvestamisest. Tegelikult võetakse osalt pensionäridelt oodatud lisaraha ära. Selle seaduseelnõu järgi ei saa me ka tagantjärgi neid pensione indekseerida, mida ilmselt peaks praegu tegema. Paraku seda ei saa. Ja isegi kui me seda teeks, jääks ikkagi ebavõrdsus isegi nende 195 puhul, kellest me praegu räägime, sest see ei puudutaks 75 inimest, kes läksid pensionile sel aastal. Nende pension jääks siis indekseerimata, ka jääksid siis omakorda maha need eelmised 1325 pensionäri. Nii et nagu näeme, kõik variandid on kehvad, ja seda põhjusel, et minister ja ministeerium ja laiemalt kogu võimuliit on jätnud selle töö tegemata.
Hea, et komisjoni esimees Marko Pomerants kaasas selle küsimuse arutlusse ikkagi mitu osapoolt, ka Politseiteenistujate Ametiühingu, kes saatis eelnevalt kirja politseipensionäride ebavõrdsest kohtlemisest. Tegelikult me aga mingeid arvutusi ei näinud, osapooled jäidki sisuliselt vaidlema ja küsimuse arutamine jäi tooreks. Ehk nagu öeldi, me ei tea, mis juhtuma hakkab, ja võib karta, et tuleb ka palju kohtuasju.
Lõpetuseks üks Delfi kommentaar: "Pensionile saadeti madalama palgaastme pealt. Nüüd teeks veel liigutuse kaks: võtaks neilt veel sellegi võimaluse ära, et niigi vähendatud pensionialuse pealt pensionile jäänul alustasu kasvust poleks võimalik kõrgemat pensioni saada. Ärge unustage: tegemist on nende inimestega, kes politsei (ja piirivalve) taasloomisel seda kõige hullemat raskust kandsid ja vähemalt 1990-ndatel valdavalt välitöödel olid. [...] Riik ja politseijuhtkond tänas neid palgaga narrides, sest lisatasud ja preemiad liikusid (ja liiguvad praegugi) vastavalt isiklikule tallalakkumisele. [...] Öelge üks mõjuv põhjus, miks sellisesse riiki peaks tahtma paigale jääda ka need, kes seda riiki on aidanud üles ehitada?" Niisugune lõik siis.
Keskfraktsioon teeb ettepaneku selle eelnõu arutelu katkestada. Las ministeerium kaalub täpselt, kuidas tagada võrdne kohtlemine enne ja pärast 2010. aastat pensionile jäänud inimestele. Tänane olukord näitab, et minister ei saa oma tööga hakkama. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.
Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde, laekunud on kaks muudatusettepanekut: esimene  muudatusettepanek, teine muudatusettepanek. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.
Riigikogu juhatusele on laekunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 326 teine lugemine katkestada ja Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud samasisulise ettepaneku: seaduseelnõu 326 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Asume selleks ettevalmistusi tegema.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 326 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 29 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Seaduseelnõu 326 teine lugemine on lõppenud.

Head kolleegid! Asume tänase viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 325 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine toimus 7. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 10. detsember kell 12. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud.
Eelnõuga muudetakse ravikindlustuse seaduse § 72 sätteid, mis reguleerivad visiiditasu ja voodipäevatasu suurust. Nimelt kehtestatakse uued visiiditasu ja voodipäevatasu piirmäärad. Uus koduvisiidi tasu ja ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär on 5 eurot, praegu kehtiv piirmäär on 3,2 eurot. Voodipäevatasu piirmäär on edaspidi 2,5 eurot, praegu kehtiv piirmäär on 1,6 eurot.
Riigikogu sotsiaalkomisjonile saatsid oma ettepanekud seoses eriarstiabi visiiditasu ja voodipäevatasu temaatikaga Eesti Perearstide Selts ja Tallinna Lastehaigla. Sotsiaalkomisjon arutas Eesti Perearstide Seltsi ja SA Tallinna Lastehaigla ettepanekuid 11. detsembri istungil. Komisjoni istungil osalesid Eesti Perearstide Seltsi esindajad Diana Ingerainen ja Anneli Talvik ning SA Tallinna Lastehaigla juhatuse esimees Mall-Anne Riikjärv. Eesti Perearstide Selts tegi ettepaneku kehtestada perearstivisiidi tasu 3–5 eurot ja jätta alles võimaluse tasuta pääseda õe vastuvõtule. Põhjenduseks tõid perearstide esindajad vajaduse palgata perearstikabinetti rohkem õdesid, kes saaksid lahendada patsientide esmatasandi probleeme, jättes perearstidele rohkem aega tegeleda tõsisemate juhtumitega. Nende erinevate ettepanekute rakendamise mõju patsiendile oleks küündinud kokku 18,3–20 miljoni euroni aastas. Komisjon ei pidanud perearstivisiidi tasu kehtestamist võimalikuks, kuna esmatasandi arstiabi peaks olema tagatud kõikidele inimestele, kellel on tervisekindlustus, olenemata nende majanduslikust olukorrast ja toimetulekust.
Sotsiaalkomisjon arutas ka SA Tallinna Lastehaigla pöördumist, milles taotletakse visiiditasu ja voodipäevatasu kompenseerimist riigi poolt, kuna vastavalt ravikindlustuse seadusele ei või visiiditasu nõuda alla kaheaastastelt lastelt ja voodipäevatasu kõigilt alaealistelt. Pöördumises osutatakse, et SA Tallinna Lastehaigla on ainuke iseseisev tervishoiuasutus, kus ravitakse ainult lapsi, ja seetõttu on neil voodipäevatasu jäänud saamata. Tallinna Lastehaigla esindaja viitas ka sellele, et saavutatud kokkulepe arstide liidu ja haiglate liidu vahel on nad pannud ebavõrdsesse olukorda. Komisjonis märgiti, et see on pigem haigekassa teema ja seepärast võiks sotsiaalkomisjoni esindajad teema haigekassa nõukogus tõstatada.
Oma 11. detsembri istungil arutas sotsiaalkomisjon eelnõu 325 edasist menetlemist ning otsustas suunata eelnõu teisele lugemisele tänaseks, 19. detsembriks – see otsus oli konsensuslik – ning teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Selle poolt oli 5 rahvasaadikut, vastu 3 ja erapooletuid ei olnud. Komisjon otsustas, et kui teine lugemine täna lõpetatakse, võiks saata eelnõu kolmandale lugemisele neljapäeval, 20. detsembril ning teha ettepaneku eelnõu seadusena vastu võtta. Selle poolt hääletajaid oli 5, vastu hääletajaid 3, erapooletuid ei olnud. Suur tänu!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Heljo Pikhof!

Hea ettekandja! Kui me vaatame tendentse, siis kiirabile ja teistele riigieelarvest tasu saavatele tervishoiutöötajatele, sh residentidele, võeti raha töötute taskust. Töötutoetus ei suurenenud nii palju, kui oli plaanitud. Õdede, arstide ja hooldajate palga tõstmiseks võetakse raha osaliselt patsientide taskust. Endine sotsiaalminister Hanno Pevkur on öelnud, et peab suurendama visiiditasu ja voodipäevatasu, sest see osaliselt kataks nende töötajate palga tõusu. Miks seda ei võeta haigekassa jaotamata tulemist? Oli ju ligi 40 miljonit eurot, mida oleks võinud kasutada, kasutati ainult 9 miljonit eurot. Sa oled ise haigekassa nõukogus. Miks sellised vastuolud on tekkinud?

Konkreetne ettepanek suurendada visiiditasusid ja voodipäevatasusid on parlamenti arutamiseks tulnud haiglate liidult valitsuse kaudu. Tõde on see, et kümne aasta jooksul ei ole neid piirmäärasid tõstetud, kuigi seadus annab võimaluse neid tasusid vastavalt elukalliduse tõusule reguleerida. Minu arvates on selle taga poliitiliselt põhjendatud otsus, et seda ei ole tehtud. Kuid praegune olukord on selline, et haiglate liit on palunud lisaraha, kuna 1. märtsist järgmisel aastal kuni järgmise aasta lõpuni võtavad haiglad enda peale hooldajate, õdede ja arstide palga tõstmise ning need summad on neil puudu. Visiiditasu ei suurene rohkem, kui see nende kümne aasta jooksul oleks tegelikult pidanud suurenema. Mul on pigem hea meel selle üle, et me oleme suutnud kümme aastat hoida patsientide omaosaluse selle arvel väiksemana.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Minu jaoks jäi teie seisukoht arusaamatuks. Te rääkisite lastehaigla kirja arutelust komisjonis ja nentisite, et tõepoolest, seaduseelnõu ei luba alaealistelt voodipäevatasu võtta. See on ka täiesti loogiline. Lastehaiglale, kes ravib alaealisi, mingit kompensatsioonimehhanismi ei tule ja teie sõnul pole see Riigikogu probleem, vaid haigekassa probleem. Kui aga üks seadus paneb ühe tervishoiuasutuse selgelt teistest erinevasse olukorda, kas ei peaks Riigikogu kohustuste hulka kuuluma ka selle tagajärgedega tegelemine?

Hea küsija! Seaduse järgi puudutab visiiditasu keelamise säte kuni kaheaastaseid lapsi. Tegelik Tallinna Lastehaigla probleem on see, et üks selle aktsiaseltsi asutajatest ja omanikest, Tallinna linn, on otsustanud, et kõigilt alaealistelt ei tohi nõuda visiiditasu. Seda seadus võimaldab ja linn kompenseerib selle teatud osas. Pigem on küsimus selles – seda tunnistas ka lastehaigla juht –, et probleemi lahendamisel on väga palju ära teha linnal kui omanikul. Tallinn saab järgmise aasta linnaeelarvest eraldada rohkem raha, et kompenseerida seda võtmata jäävat tasu, mis seaduse järgi ei ole keelatud. Linn ise on otsustanud, et omanikuna ta kuni 18-aastastelt visiiditasu ei nõua. Selles põhimõttes on suur osa sellest ebavõrdsusest peidus ja seadus ei keela linnal kui omanikul niimoodi käituda.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Ausalt öeldes ma ei saa aru Eesti riigi sotsiaalpoliitikast. Kui meil on haigekassal reserv olemas ja haiglatele on täiendavalt raha vaja, siis miks see raha võetakse patsiendi rahakotist? Eurostati viimaste uuringute järgi elab 23,1% Eesti inimestest vaesusriskis. Ma küsin: kas te panete olukorras, kus vaeste inimeste arv on aastaga kasvanud, neile veel täiendava koormuse peale? Kas sotsiaalpoliitika eesmärk ongi, et need inimesed peaksid Eesti riigist ära minema, või on mingi teine eesmärk?

Hea küsija! Te olete täiesti õigesti aru saanud, et te ei ole sellest aru saanud, et sotsiaalpoliitika eesmärk ei ole see, et inimesed siit ära koliksid.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Minu meelest on juba mitmeid aastaid arutatud, kuidas suurendada visiiditasu ja voodipäevatasu. Mulle tundub, et nüüd lihtsalt leiti hea põhjus ja pandi see nõue arstide liidu suhu. Ma palun, et sa lühidalt siiski selgitaksid, milleks on mõeldud haigekassa jaotamata tulem. Milleks see on ette nähtud?

Hea küsija! Selle eelnõuga me ei käsitle kuidagimoodi haigekassa tegevust, haigekassa reserve. Mis puutub visiiditasude ja voodipäevatasude suurendamisse, siis sotsiaalkomisjon arutas seda küll viimase aasta jooksul esimest korda. Ja see eelnõu on teie ees.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Hea ettekandja! Mul oli kuidagi kummaline kuulata sinu vastust Mailis Repsi küsimusele. Me saame kõik aru, et lastehaigla on ainuke haigla, kus ei ole täiskasvanute vastuvõttu, ja see ei annagi võimalust kuidagi lisaraha teenida. Mulle jäi komisjonis mulje, et sa saad väga hästi sellest probleemist aru. Kas vahepeal on midagi muutunud? Mina küll ei mäleta, et komisjonis oleks väga selgelt kõlanud, et see ei ole probleem ja me sellega ei tegele. Ehk on vahepeal olnud mingid arengud, millest ma ei tea, kuna mind ei olnud lihtsalt Eestis?

Hea küsija! Ei, te ei saa valesti aru. Ma väidangi seda, et haigekassa saaks oma hinnakirjaga reguleerida seda osa, millele paneb piirangud seadus. See puudutab visiiditasu alla kaheaastastelt lastelt ja voodipäevatasu alaealistelt. Kui me räägime visiiditasust üldiselt, siis on omanik teinud teistsugused otsused. Loomulikult oleks hea, kui see lastehaigla lahendus oleks kombineeritud ja linnaga läbi räägitud ning Tallinna eelarvele vastav. Mis puutub seadusesse, riigi tasemel seadusega kehtestatud piirangutesse, siis selles suhtes peaks haigekassa oma lähenemise lastehaiglale uuesti läbi mõtlema.

Aitäh! Palun, Mailis Reps, teine küsimus!

Aitäh! Olen äärmiselt tänulik eelmisele küsijale, sest ma tahtsin oma küsimusega sinnasamasse jõuda. Ma saan aru, et visiiditasu puhul on Tallinn tõepoolest kehtestanud seadusest erineva lähenemise, küll aga mitte voodipäevatasu puhul. Kuna see seadus puudutab väga selgelt ka kulude kasvu kompenseerimist voodipäevatasuga, mis on seaduses konkreetselt alaealiste puhul keelatud, ja lastehaigla ei võta täisealisi vastu, üldjuhul on tema patsiendid kõik alaealised, siis on mul järgmine küsimus. Kui seadusandja on kehtestanud selge piirangu, pannes sellega ühe asutuse teistest kehvemasse olukorda, kas siis seadusandja ülesanne on selle olukorraga tegeleda? Või võib ta lükata vastutuse kellegi teise peale?

Loomulikult on see seadusandja ülesanne. Ma ei oska peast öelda, kunas see erand lastehaiglatele kehtestati, ma ei tea, kes siis koalitsioonis olid. Võib-olla me olime kõik sellega nõus. Aga sellel on kindlasti oma põhjus ja ma arvan, et me ei tohiks seda põhimõtet muuta. Pigem peaksime mõtlema, kuidas mitte panna lastehaiglaid raskemasse olukorda. Minu arvates see piirang seaduses on põhjendatud – on õige, et kuni kaheaastaste laste puhul ei lubata visiiditasu nõuda ja voodipäevatasu ei võeta kõikidelt alaealistelt. Pigem püüame kuidagi kompenseerida seda vahet, mis lastehaiglal teiste meditsiiniasutustega tekib. Aga see on pigem haigekassa teema, mitte niipalju seadusandja küsimus.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

See oli küll väga profaanlik vastus, et selle eelnõuga seoses ei käsitletud võimalikku raha saamist haigekassa jaotamata tulemist. Ma tuletan meelde, et meedikute streigi lõpetamise eelkokkuleppes oli lausa kirjas, et raha palganõudmiste täitmiseks tuleb haigekassast. Nüüd ma küsingi: miks te seda lepet ei täida?

Lõviosas tuleb nende kokkulepete puhul, mis sõlmiti arstide ja haiglate liidu vahel, raha tõepoolest haigekassast ja haigekassas tehti eelarved vastavalt ümber. Nagu te teate, toimus arstide streik olukorras, kus valitsus oli juba esitanud Riigikogule järgmise aasta eelarve projekti, samamoodi oli haigekassal paika pandud järgmise aasta eelarve prognoos. Sellises olukorras on keeruline jaotamata kasumi kasutamist muuta.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Austatud ettekandja! Te ütlesite, et haiglate liit tegi valitsusele ettepaneku ja see tuli Riigikokku valitsuse eelnõuna. Haiglate liit koosneb teatavasti teenuse osutajatest, on regionaalhaiglad ja üldhaiglad. Regionaalhaiglatel on suurem teeninduspiirkond kui maakond, Eesti võib pooleks teha: põhi ja lõuna. Üldhaiglad piirduvad tavaliselt maakonnaga. Minu arust on üldhaiglal maakonnas suhteliselt raske teenustasusid suurendada, sest tegutsetakse ikkagi kogukonnas, kus kõik tunnevad üksteist. Minu küsimus on: kas üldhaiglad suudavad neid kokkuleppeid täita, milles leppisid omavahel kokku meedikud ja haiglate liit? Kas need tingimused on täidetavad, kui me nüüd voodipäeva- ja visiiditasu suurendame?

See on teema, mida sotsiaalkomisjon oma istungil ei arutanud, kuna see kokkulepe otseselt sotsiaalkomisjoni menetluses ei ole. Kuid haiglate liit on meditsiiniasutuste esindusorganisatsioon ja nad on kinnitanud, et see muudatus aitab neil arstide liiduga sõlmitud kokkulepet täita. Ma loodan, et see niimoodi ka läheb.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Hea ettekandja! Väga tihti on räägitud, et Riigikogu on kummitempel, ja ma arvan, et siin on üks konkreetne näide, mis tõestab seda kummitempliks olemist. Te ütlesite, et valitsus ja haiglad soovivad seda ja meil tuleb neile vastu tulla. Ma küsin: kas komisjonil üldse mingi mõte on?

Hea küsija! Kindlasti on komisjonil oma mõte olemas.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Mul on üks küsimus, mitte kiusu pärast ja ma tean, et komisjon seda ei arutanud. Aga mind lihtsalt huvitab teie isiklik arusaam, austatud ettekandja. Me ei võta kunagi ja mitte kuskil visiiditasu rasedatelt naistelt sel põhjusel, et rase naine peab tooma ilmale terve lapse. Mis vahet on lapsel, kes on juba ilmale toodud, ja rasedal naisel?

Seaduse järgi ongi kuni kaheaastastelt lastelt keelatud visiiditasu küsida. See on see vastus – nii on.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Kõnealustel tasudel on teatud piirav iseloom, seetõttu on ka seaduses erand, et teatud juhtudel seda piirangut ei tohiks olla. Need on lapsed ja rasedad – nende puhul ei tohigi piirata, nemad peavad kindlasti arsti juurde saama. Aga kuna sa oled osavalt neid kahte asja eraldi võtnud, sean ma oma küsimuse nii: kas Vabariigi Valitsus esitas selle eelnõu seetõttu, et neid tasusid ei ole aastate jooksul muudetud, või seetõttu, et haiglate liit sellise ettepaneku tegi?

Seda oleks pidanud küsima esimesel lugemisel ministri käest, kuid nii palju kui ma tean, sündis eelnõu seetõttu, et haiglate liit tegi sellise ettepaneku Vabariigi Valitsusele. Ning see ettepanek põhines kokkuleppel, mis saavutati läbirääkimistel arstide liiduga.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Hea ettekandja! Minu küsimus on selline: kas sa oskad prognoosida, kas tasu, mis kehtestatakse, jääb pikemaks ajaks või tuleb meil seadust õige varsti jälle muuta?

Juba kehtiva seaduse järgi on ministri pädevuses reguleerida seda tasu vastavalt sellele, kuidas elu kallineb. See on poliitiline otsus, aga ma loodan, et meil ei tule siin Riigikogu saalis piirmäära tõstmist arutada. See poliitika on väga selgelt paigas, et omaosalust ei tohiks suurendada. Sellest oli tingitud ka sotsiaalkomisjoni konsensuslik otsus perearstide ettepanekute kohta. Samas ma ütlen siin puldis veel kord, et sotsiaalkomisjon on kindlasti avatud perearstide probleemide lahendamiseks. Neil on hulk probleeme, mis vajavad lahendamist, kuid langetada kerge käega poliitiline otsus patsientide omaosalust suurendada oleks kindlasti vale. Seda ei tohi teha ülepeakaela, nii nagu praegu oleks välja kukkunud, kus ühe muudatusettepaneku heakskiitmisega oleks pandud patsientidele aastas koormust juurde suurusjärgus 20 miljonit eurot.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Mina tahan siinkohal komisjoni kiita! Tõesti, et ka igal täiskasvanud inimesel oleks peale kiirabi veel üks arstiabikoht, kuhu ta saab pöörduda tasuta – seda on natuke liiga palju. Kindlasti oli haiglate liit mingil põhjusel sunnitud seda ettepanekut tegema. Üks põhjus oli, et see lepe vajab täitmist. Alternatiiv oleks olnud võtta kasutusele need reservid, mis haigekassas on. 40 miljoni asemel, mida seadus lubab kasutada, kasutame 9. Kui palju selle visiiditasu ja voodipäevatasu suurendamisega haiglad loodavad oma majanduslikku seisu parandada?

Hea küsija! Konkreetne summa sõltub sellest, milliseks kujuneb iga meditsiiniasutuse otsus visiiditasu ja voodipäevatasu suhtes, kuid see suurusjärk on ca 4,5 miljonit eurot aastas.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt, teine küsimus!

Hea ettekandja! Eks ilmselt võiks ka minule vastata, et seda oleks pidanud ministri käest küsima. Ma muuseas ministri käest komisjonis küsisingi, aga vastust ei saanud. Vahest sinagi ei oska vastata, ehk sul pole seda infot, aga ma küsin siiski, sest minister tõepoolest ei vastanud mulle. Algses seletuskirjas oli kirjutatud, et haiglate liit esitas novembris – või oli see oktoobris? – palve neid tasusid suurendada. Tegelikult me teame, et ta taotles seda ka selle aasta alguses. Kas sa oskad öelda, mitu korda on haiglate liit kümne aasta või vähemalt viimase kolme aasta jooksul selle ettepaneku teinud?

Hea küsija! Ma tõesti viimase kümne aasta statistikat ei tea, seda võib täpsemalt uurida juba uue ministri käest. Ma ei oska kommenteerida, miks aasta alguses ei rahuldatud seda ettepanekut. Ju siis selle tõttu, et koalitsioonipoliitika ei näe ette patsientide omaosaluse suurendamist, kui selleks ei ole väga mõjuvaid põhjuseid. Nagu küsija ka ise teab, me oleme ravimipoliitika raames üritanud omaosalust kindlasti vähendada, otsustasime selle koos siin saalis eelmisel aastal. Sel aastal see juba kehtib. Suund võiks olla selline. Kuid puhkenud streik, viimase 20 aasta jooksul meie ühiskonnas üks võimsaimaid, on viinud olukorrani, kus me tõesti peame leidma lisaraha.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teine küsimus!

Nagu ma aru saan, on 2013 hinnatõusude aasta. Kõiki hindu, mida tõsta annab, koalitsioon ka tõstab. Aga ma tahan küsida konkreetselt lastehaiglate kohta. Nii Tallinna Lastehaiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus on töötajate palgad võrreldes arstide, õdede ja hooldajate palkadega teistes haiglates tunduvalt väiksemad. Kui me vaatame Tartu lastekliinikut, siis see näeb üsna niru välja. Minu küsimusele vastates sa lubasid haigekassa nõukogus teema üles võtta, aga teema ülesvõtmine on üks asi. Kas sa lubad meile ka, et sa seisad selle eest ja teed kõik selleks, et lastehaiglate olukord Eestis paraneks, et lastearstide ja õdede palgad ka tõuseks?

Lastearstide, -õdede ja -hooldajate palgad tõusevad, kuna ka nemad kuuluvad selle kokkuleppe alla, mis arstide liidu ja haiglate liidu vahel sõlmiti. Ma võin kinnitada, et sellel varatalvel olen ma endast kõik andnud, et need lubadused saaksid täidetud, ja üks näide on siin teie ees. Ega mina ka ju hea meelega neid visiiditasusid ei taha suurendada. Aga siin on mängus teinegi pool. Üks pool tõesti puudutab haigekassa tegevust seaduses ettenähtud piirangute ja erisuste leevendamiseks, aga väga suurt rolli mängivad ka mõlema lastehaigla omanikud, nii Tartu linn kui ka Tallinna linn. Tallinn on seni katnud 50% ulatuses visiiditasust saamata jäänud summad – see on 1,6 eurot –, kuid lisaressurssi nende summade katmiseks ei ole linn planeerinud. Seda kinnitatakse ka SA Tallinna Lastehaigla kirjas. Kui me suudame koostöös nende kahe omavalitsusega lastehaiglate probleemi lahendada, siis oleks see suurepärane, ja kindlasti ma oma panuse sinna annan.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Hea ettekandja! Kõigepealt väike kommentaar, aga lõpus on ka küsimus. Mõni päev tagasi pöördus minu poole üks inimene Saaremaalt, kellel oli küsimus sellesama rahapuuduse kohta. Septembris talle teatati, et tal on 18. detsembril silmaoperatsioon. 17. detsembri õhtul toodi inimene Tallinna, et valmistuda operatsiooniks, aga samal õhtul kell 17.45 helistati talle, et homme hommikul ei ole vaja operatsioonile tulla, sest haigekassa teatas, et raha on otsas ja rohkem sel aastal operatsioone ei saa teha. Kas te olete arutanud, mida teha, et selliseid situatsioone ei oleks? Ma saan ühtepidi aru, kui raha otsa saab, aga seda võiks teatada inimestele natukene varem kui 10 tundi enne plaanitud lõikust.

See küsimus läheb sellest eelnõust ikka väga kaugele. Kokkuvõttes aga on sellise olukorra põhjus meditsiinisüsteemi krooniline rahapuudus.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Margus Tsahkna! Asume läbirääkimiste juurde. Ma palun kõnetooli Heljo Pikhofi!

Austatud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tervishoiusektoris kuhjunud probleemide lahendamiseks korraldasid tervishoiutöötajad 1.–25. oktoobrini kestnud streigi, et tagada tervishoiutöötajatele inimväärsed töötingimused, eelkõige siis väiksem töökoormus, ja takistada tervishoiutöötajate väljavoolu selliste tingimuste puudumise tõttu ja otse loomulikult, et suureneksid ka arstide, õdede ja hooldajate miinimumtasud. Täna sai siis kollektiivleping alla kirjutatud ja selle üle võib ainult rõõmu tunda.
Tervishoiutöötajate koormuse piiramiseks ja miinimumtunnitasude suurendamiseks on tänu haigekassa eelarve tulude kasvule ja jaotamata kasumi olemasolule piisav ressurss olemas. Seadus lubab haigekassa jaotamata kasumist võtta tarvitusele ligi 40 miljoni eurot, kasutusele võeti millegipärast ainult 9 miljonit. Haiglate muude kulude katteks ning streikinud arstide ja õdede nõudmiste täitmiseks on valitsus otsustanud puudujääva lisaraha võtta patsientide taskust, kuigi patsientidelt rohkema raha küsimiseks praegu vajadust ei ole. Oleks võinud selle puuduva 4,5 miljonit võtta samamoodi haigekassa jaotamata kasumist.
Valitsuse plaani kohaselt hakkaksid patsiendid arsti juures käimise ja haiglaravi eest rohkem maksma. Samas on uuringud kinnitanud, et kui omaosalus arstiabi eest tasumisel on üle 25%, siis hakkab ravi kättesaadavus vähenema. Eestis ulatub omaosalus juba praegu selle piirini. Kõige suurem osa patsiendi enda makstavast rahast kulub ravimite ostmiseks, kuid see ei ole kindlasti põhjendus visiidi- ja voodipäevatasu suurendamiseks. Ka Maailma Terviseorganisatsioon on korduvalt andnud soovitusi Eestis patsientide omaosalust mitte suurendada, kuna see halvendab eelkõige väiksemate sissetulekutega inimeste võimalust arstiabi saada.
Seega sotsiaaldemokraadid ei toeta valitsuse plaani haiglate tulude suurendamiseks visiidi- ja voodipäevatasu piirmäära tõsta ning teevad ettepaneku eelnõu 325 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Head kolleegid! Tänane uudis on jah see, et kirjutati alla kollektiivleping ja et tervishoiutöötajate streik on lõppenud. Enne seda oli see ainult peatatud. Tõepoolest oli see suurim ja pikim streik Eesti uues ajaloos – see ei kestnud siiski mitte kolm nädalat, vaid peaaegu kolm kuud. Tasub meelde tuletada, et enne, kui streiki alustati, üritasid meedikud poolteist aastat alustada läbirääkimisi. Neid suunati kord haiglate liidu, kord haigekassa, kord Terviseameti poole, pakuti läbirääkijateks selliseid asutusi nagu Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskus ja Astangu invaliidide rehabilitatsioonikeskus. Sotsiaalminister mitte kuidagi ei tahtnud võtta endale seda poliitilist vastutust, et tema oleks läbirääkija. Loomulikult, sest ega head nahka sealt poleks tulnud. Tervishoiutöötajatel olid ju üsna konkreetsed nõudmised.
Esikohal oli nõue suurendada tervishoiusüsteemi rahastamist, korrastada tervishoiusüsteemi, võtta ette midagi selleks, et teenuste osutajad ei oleks ainult eraõiguslikud juriidilised isikud, kes konkureerivad omavahel haigekassa rahale. Oli veel teisigi nõudeid, kusjuures alles viimasel kohal oli selleks, et peatada meedikute väljavool Eestist, nõue korrigeerida palku.
Paraku seadus ei võimalda streiki alustada muudel põhjustel või põhjendustel kui ainult need, mis on palgaga seotud. Nii läkski. Ja nüüd kahjuks juba endine sotsiaalminister Hanno Pevkur oskas suurepäraselt seda streiki juhtida. Ta lükkas ette haiglate liidu, kes pidas läbirääkimisi, kes pakkus välja igasuguseid vahvaid plaane ja lõpuks osutuski selleks isikuks, kes sõlmis kokkuleppe tervishoiutöötajatega.
Selleks et täita palganõudeid, oleks täiesti piisanud rahast, mis on olemas haigekassal. Seal on nii reservkapital, mis paraku lesib kuskil riigikassa riiulil ja kaunistab meie eelarvet kui kirss tordil, ning on ka on n-ö kadunud või peidetud reservkapitali kõrvale aastate jooksul kogunenud tulem. Ka seda ei soovitud kasutada. Nii tekitati olukord, kus haiglate liit aeti tülli meedikutega, meedikud aeti tülli patsientidega, patsiendid omakorda haiglate liiduga ja segati sellesse ka veel töötud, kes neile lubatud rahast ilma jäid. Nii et segadust kui palju. Ja süüdlast on praktiliselt võimatu leida.
Kuigi süüdlane on ju teada – see on Vabariigi Valitsus. Sellepärast, et vaja oleks võtta tõsiseid meetmeid selleks, et tervishoiusüsteem oleks jätkusuutlik. Juba aastal 2007 ja 2008 viitasid rahvusvahelised eksperdid sellele, et sellisel kombel, nagu meie tervishoiusüsteem on üles ehitatud, see ei ole jätkusuutlik ja ka selle rahastamine ei kindlusta jätkusuutlikkust.
Ma palun veel kolm minutit!

Kolm minutit juurde.

Aitäh! Hea meelega küsiks 13, aga ei anta. Ja nüüd ongi siis niimoodi, et selle asemel et luua töökohti, selle asemel et kindlustada elanikele inimväärne sissetulek, selle asemel et elavdada väliskaubandust, selle asemel et avada uusi turgusid, vaadatakse, kust on lihtsam võtta. Vabariigi Valitsus käitub täpselt samamoodi nagu politseinik, kes selle asemel, et püüda pätte ja lahendada kuritegusid, läheb Viru tänavale ja hakkab kimbutama mutikesi, kes seal käpikuid müüvad, sest nemad ei jõua eest ära joosta, nemad saab kätte ja saabki trahvi kaela väänata.
Meie karistame praegu neid, kes on kõige vaesemad ja kõige õnnetumad. Paraku just nii see on. Kui inimene on haige, kannatab tema materiaalne olukord juba selle tõttu. Vaeseid ja haigeid me karistamegi! Need, kes on haiged ja rikkad – jah, nemad vilistavad selle 5 euro peale. Aga teate, ega 5 eurot ei olegi nii väike raha. Meie, kes me siin saalis istume, võib-olla ei teagi, et on inimesi, kes panevad pesumasina tööle ainult öösel, sest siis on odavam elekter. On inimesi, kes ei saa autoga sõita, sest nad ei jaksa osta bensiini. On inimesi, kes jätavad ravimid ostmata, sest neil pole selleks raha. On inimesi, kellele kirjutatakse välja kolm rohtu, kolm retsepti, sest nii nõuab ravikuur, mis on kokku pandud meditsiinireeglite kohaselt. Inimene läheb apteeki, vaatab hindu ja ostab ainult ühe, kõige odavama ravimi. Ja tolku pole sellest midagi, kogu ravikuur lendab vastu taevast. Jah, kui inimene vajab arstiabi, ta võib-olla leiab selle 5 eurot, aga see võib talle tõsiselt raske olla.
Kui niimoodi võetakse kõige vaesematelt ja õnnetumatelt, kui riik tundes, et ta ei saa omadega hakkama, tõstab elektriaktsiisi, kui ta aktsepteerib hinnatõusu selleks, et rohkem koorida aktsiiside abil, kui riigi ülalpidamise koorem lükatakse kõige vaesemate kaela, siis ega see ilus ei ole. Teate, see väike visiiditasu kasv – ma usun, et inimesed neelavad selle alla. Muidugi olid meil ka head ajad ja headel aegadel oleks võinud neid tasusid iga aasta tarbijahinnaindeksi võrra tõsta, poleks tähele pandudki. Nüüd, kui on viletsam aeg, me lajatame täiega ja loodame, et Eesti rahvas neelab selle alla. See on löök allapoole vööd.
See seaduseelnõu ei tekita mingit majanduslikku kaost, revolutsiooni ega sõda, Eesti riik selle pärast uppi ei lenda. Aga see on paljude väikeste sigaduste kogumikus üks järjekordne pisikene sigadus ja seda meie Keskerakonna fraktsiooni liikmed sallida ei taha. Keskerakonna fraktsiooni nimel teen ma ettepaneku ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 325 teine lugemine katkestada. Ma arvan, et siin saalis on ausaid inimesi ja et kõik ausad inimesed toetavad seda ettepanekut. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Head kolleegid, kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Käesoleva seaduseelnõu kohta ei ole laekunud mitte ühtegi muudatusettepanekut ja seetõttu me läheme kohe nende ettepanekute juurde, mis on laekunud Riigikogu juhatusele. Nimelt, nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt kui ka Eesti Keskerakonna fraktsioonilt on laekunud ettepanek eelnõu 325 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Valmistume hääletamiseks.
Austatud Riigikogu, panen korraga hääletusele kahelt fraktsioonilt laekunud ettepaneku: panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja Eesti Keskerakonna fraktsioonilt tulnud ettepaneku ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 325 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 25 rahvasaadikut, vastu 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Head kolleegid, seaduseelnõu 325 teine lugemine on lõppenud, tänane päevakord ammendunud ja ka tänane istung on lõppenud. Soovin kõikidele kena õhtu jätku ja kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 16.28.