Tere hommikust, austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu neljanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Yana Toom, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel on mul au üle anda käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille väljatöötamise vajaduse tekitas üleeile ja eile siin saalis paraku läbi kukutatud riikliku matusetoetuse seaduse muutmise eelnõu. Ma ei hakka siin üle kordama kõiki neid argumente, mis siin juba kõlasid seoses Eesti inimeste võimekusega korraldada matuseid. Ütlen vaid seda, et eelnõu on suunatud sellele, et alandada matusetarvikute käibemaksu kehtivalt 20%-lt 9%-le. Aitäh!

Head ametikaaslased, mul on teile paar teadet. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise. Rohkem kõnesoove ei näe. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise Eesti Panga presidendile Ardo Hanssonile ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head ametikaaslased, seoses sellega, et homme toimub Toomepea lossis ja Riigikogu hoones, sh ka siin saalis üritusi, palun teid oma töömaterjalid laudadelt ja sahtlitest kaasa võtta!
Palun viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.

Alustame nüüd tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimusena 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemuste arutelu. Enne, kui me asume arutelu juurde, lubage mul lühidalt tutvustada selle arutelu korda, mis tuleneb meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 153.  Riigikogu juhatus määras Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuhi Ene-Margit Tiidu ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel on küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Peale seda on MTÜ Noor Eesti eestvedaja Andrei Hvostovi ettekanne kuni 15 minutit, millele järgneb küsimuste ja vastuste voor kuni 30 minutit. Seejärel on Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna ettekanne kuni 15 minutit ning pärast seda küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib selle päevakorrapunkti raames esitada kõigile ettekandjatele kokku kuni kaks suulist küsimust. Läbirääkimiste voor on peale küsimuste vooru ning sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Vastavalt meie tavale palun teeme sellise kokkuleppe, et kõigepealt esinevad fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Tuleme selle ettepaneku juurde tagasi töö käigus, kui see vajadus tekib.
Alustame tänase esimese päevakorrapunkti arutelu. Kutsun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuhi. Professor Ene-Margit Tiit, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on meeldiv ülesanne rääkida möödunud aastate suurest ettevõtmisest, rahva ja eluruumide loendusest Eestis. See loendus on ülemaailmne ettevõtmine ja oleks väga tore, kui kogu Maa elanikkond ka teisi asju teeks nii üksmeelselt, nagu nad on suhtunud endi loendamisse. Praeguseks on ÜRO korraldusel loendatud juba üle 6 miljardi inimese. Eesti kuulub teatavasti Euroopa Liitu ja lisaks ÜRO-le on Eesti rahva loendust koordineerinud ja seadustanud ka Euroopa Liit. See ei tähenda mingeid mõttetuid direktiive banaanikõveruse kohta, vaid kokkuleppeid selle kohta, mis on kõige tähtsamad asjad, mida inimesi loendades mõõdetakse. See tähendab ühtlasi kõigi Euroopa Liidu riikide head võrreldavust ja läbipaistvust ning ka seda, et tegelikult me loodame väga näha kõigi teiste riikide andmeid samas ulatuses, nagu meie oma andmed välja paneme.
Eestis algas seekord loenduse ettevalmistus juba viis aastat tagasi ja oli üsnagi ahvatlev ettepanek teha loendus registripõhiselt, sest alates 2000. aastast on Eestis hakanud üsna palju registreid tööle ning arusaadavalt on registrite põhjal andmete kokkulugemine palju odavam ja palju lihtsam kui inimeste küsitlemine. Registripõhiseid loendusi oli selleks ajaks tehtud ainult mõnel Põhjamaal.
Niisiis, esimeste aastate jooksul analüüsitigi päris põhjalikult meie registrite olukorda ja selgus, et kuna registrid on noored, siis hoolimata nende üsnagi mõistlikust ideoloogilisest alusest nende põhjal loendust teha ei saa. Kõige suurem probleem oli see, et meie inimesed ei ela mitte nendes kohtades, kuhu nad on ennast rahvastikuregistris sisse kirjutanud. Niisiis sai õiguslikuks aluseks riikliku statistika seadus, kus sätestati, et loendus toimub kombineeritud meetodil. Registreid on kasutatud niihästi ettevalmistuse käigus kui ka hilisemal andmetöötlusel, kuid ikkagi ainult abivahendina.
Andmete kogumiseks nähti ette kaks võimalust. Üks neist oli iseloendus interneti teel ja teine silmast silma küsitlus sülearvuteid kasutades. Esimene ja kõige olulisem küsimus, mida on korduvalt esitatud, on see, keda loendatakse. Rahvaloendustel on põhimõtteliselt kaks varianti: loendatakse kas alalist või faktilist, s.o loendusmomendil kohalolevat rahvastikku. Need väga palju üksteisest ei erine, aga tänapäeval loendatakse alalist rahvastikku, st inimesi, kes alaliselt riigis elavad. Alalise elaniku staatus saadakse, aga ka kaotatakse valdavalt 12 kuu jooksul, välja arvatud erandjuhud. Alaliste elanike hulka arvatakse rahvusvaheliste kokkulepete põhjal ka pendelrändajad, kellel antud riigis on perekond, kelle juures nad viibivad suurema osa vabast ajast, kuigi töö pärast võivad nad ajutiselt elada ka mõnes teises riigis.

Austatud ettekandja, ma palun vabandust! Head ametikaaslased, saalis on sumin. Ma palun, oleme vaiksemalt, austame ettekandjat ja austame neid, kes soovivad kuulata! Palun, ettekandja!

Niisiis, Eestis loendati kolme kategooria inimesi: alalisi elanikke, ajutisi elanikke, kes Eestis viibivad 3–12 kuud, ja täiesti uue kategooriana Eestist lahkunud isikuid, kelle kohta infot andsid nende lähisugulased. Siinjuures selgitan, et Eesti rahvastikku kuuluvad ainult püsielanikud, ülejäänud on n-ö lisainfo. Lisaks sellele loendati eluruume – tegemist oli rahva ja eluruumide loendamisega –, sh ka asustamata eluruume. Ja mis väga oluline: loendati ka leibkondi ja perekondi.
Küsimustik oli meil erakordselt põhjalik. Üldse on Eesti riigis ise korraldatud neli loendust ja kõigil nendel kordadel on küsitud väga põhjalikult Eesti inimese staatuse, hariduse, tõekspidamiste ning viimasel ajal ka juurte ja põlvnemise kohta. Niisiis, lisaks nendele küsimustele, mis olid rahvusvaheliselt väljundite jaoks ette nähtud, esitati küsimusi, mis tulenesid meie traditsioonidest, aga ka uutest uurimissuundadest. Olenevalt sellest, kas tegu oli lapse või täiskasvanud inimesega, ja ka olenevalt elukäigust tuli isikuankeedis vastata 10–40 küsimusele. Kõik need ankeedid olid varustatud abitekstidega, need olid meil kolmes keeles. Küsimuste väljamõtlemine oli üsna suur töö, mille kallal töötas komisjon, kuhu kutsuti eksperte. Kogu ankeetide ettevalmistamine, kaasa arvatud küsimuste lihvimine ja testimine, võttis aega mitu aastat.
Siin on üks niisugune väike graafik, mis näitab seda, kui kaua kulus aega nendele küsimustele vastamiseks. Etteruttavalt tuleb kohe öelda, et internetis kulus keskmisel leibkonnal peaaegu tund aega kõigile ankeetidele vastamiseks, samas küsitleja sai sellega toime enam kui poole vähema ajaga. Isikuküsimused olid keerukad, leibkonna küsimused võtsid samuti suhteliselt palju aega, eluruumi küsimused olid seevastu hästi lihtsad.
Loendus algas nagu alati loendusmomendil, milleks oli möödunud aasta viimase päeva algushetk, kell 00.00. Miks selline aeg? Euroliidu kohustus oli alustada loendust ehk määrata loendusmoment aastal 2011. Väga mitmel kaalutlusel tundus olevat õige valida just nimelt see hetk, sest see oli hetk, mille puhul on vastajatel väga lihtne meelde tuletada, mis toimus enne seda ja mis pärast. Esimene kuu aega toimus internetiloendus, järgnesid 17 päeva andmete korrastuseks ja siis kuni loenduse lõpuni, 31. märtsini küsitlusloendus täiesti tavalise küsitluse näol.
Kõige suurema probleemi tekitas muidugi esmakordne e-loendus – mitte ainult tõsiasi, et loendus tehti interneti abil, vaid see oli esmakordne iseloendus. Kõik inimesed pidid kõigist küsimustest aru saama ja neile adekvaatselt vastama. Selline varasem kogemus meil puudus, küll aga oli loenduse keskkonda sisenemise kohta positiivseid näiteid tuludeklaratsioonide täitmise vallast ja me lootsime inimeste koostöövalmidusele. See tähendas muidugi väga põhjalikke selgitustekste, mitme võimalusega kliendituge, samuti küsimuste õige vastuse kontrollimist mitmesuguste automaatsete loogikakontrollide abil, mis välistavad ühest küljest näpuvead, aga teisest küljest ka lollitamise.
Tulemus ületas kõiki meie ootusi. Selgus, et internetis loendati jämedalt öeldes kaks kolmandikku kõigist loendatavatest, kusjuures see oli väga selgelt rohkem, kui üheski teises riigis on õnnestunud saavutada. Sealjuures ei olnud meil internetis mitte lühem ankeet, nagu mõnel pool oli, vaid oli täispikk ankeet. Ja hilisem kontroll näitas ka, et internetis täidetud ankeedid olid üldiselt väga kvaliteetsed, vastamata oli jäänud väga väike protsent küsimustest.
Siin on üks kaardike, mis näitab, kus loendati internetis aktiivselt, kus mitte väga aktiivselt. On selge, linnade ümbruses oldi aktiivsemad.
Edasi toimus küsitlusloendus. Küsitleti loomulikult neid, kes ei olnud end internetis loendanud, aga lisaks täpsustati kõigi eluhoonete ruumikoordinaadid ja kontrolliti üle ka asustamata eluruumid. Küsitlusloendusel kasutati moodsat tehnikat – sülearvuteid, GPS-seadmeid – ja ühtlasi oli seda tööd võimalik asjaomase tarkvara abil pidevalt jälgida. Andmeid saadeti regulaarselt andmebaasi.
Mul on olemas väike pilt selle kohta, missuguses vanuses inimesed loendasid ennast internetis, missuguses vanuses oodati küsitlejat koju. Piiriks oli 65 aastat.
Väga tõsiselt suhtuti andmekaitse- ja turvameetmetesse, mingeid andmelekkeid ei olnud. Eeltäidetud andmeid näidati ainult isikule endale, isegi mitte leibkonnaliikmetele, andmed säilitati ja edastati ainult krüptitud kujul, kusjuures ka arvuti kaotuse puhul ei olnud võimalik arvutis olevaid andmeid lugeda. Ja ka loendajad ise ei saanud enam lõpetatud ankeete näha. Andmetöötlejad näevad küll mõningatel juhtudel ankeete identifitseerivaid andmeid, kuid mitte koos ankeedivastustega.
Nüüd esmased tulemused. Kokku loendati 1 294 236 Eesti püsielanikku. Mis puutub rahvaarvu vähenemisse võrreldes eelmise loendusega ligemale 76 000 inimese võrra, kas see oli üllatus? Üldiselt oli sellest kaost küllalt suur osa ette teada. Negatiivne loomulik iive oli pidevalt registreeritud ja Statistikaametis kogu aeg teada. Selle suurus oli enam kui 30 000 inimest. Tõsi, negatiivse loomuliku iibe kohta tuleb öelda, et see aasta-aastalt vähenes ja viimastel aastatel jõudis nulli lähedale. Registreeritud väljarände negatiivne saldo oli umbes 22 000 inimest. Registreerimata väljaränne on ainult hinnatav, võib oletada, et see on umbes sama suur.
Tekkis veel küsimus, et kõiki inimesi ei õnnestunud loendada. Alakaetus tähendab seda, et üks osa inimesi jääb loendamata. See on tänapäeva rahvaloendustel väga suur probleem. Alati on inimesi, kes hoiduvad loendumisest, on neid, kes lihtsalt ei anna ennast kätte. Mitmetel põhjustel on peaaegu kõigis riikides umbes 2%-ne alakaetus ja seda peetakse üsna normaalseks.
Meile tuli pärast loenduse lõppu hulk teateid, et "mind ei ole loendatud". Siin on nende teadete jaotus üle kogu Eesti. Ei ole nii, et mõnes piirkonnas oleks neid olnud eriti palju rohkem või vähem, pigem on niisuguseid inimesi kõikjal. Loomulikult ei andnud kaugeltki kõik, kes loendamata jäid, endast teada. Põhimõtteliselt on meil võimalik ka hinnata seda, kui palju inimesi loendamata jäi. Selleks me saame kasutada registreid. Meil on praegu hästi toimivad registrid ja on selge, et registritesse kuulub suurem osa Eesti püsielanikest. Siin on näha, kuidas eri vanuses inimesi on rohkem või vähem alaloendatud, aga need inimesed võivad väga hästi ka juba Eestist lahkunud olla. Selleks, et kindlaks teha, kes nendest inimestest, kes jäid loendamata, tegelikult Eestis elavad ja kes nendest on lahkunud, saame kasutada registreid. Need, kes on registrites, on tõenäoliselt Eestis olemas, see on n-ö alakaetus. Inimesed, keda registrites ei ole, on tõenäoliselt Eestist lahkunud. Ja meie hinnang on, et ka meil on tegu loenduse umbes 2%-se alakaetusega.
Mida loendus näitas? Esialgu on meil väga vähe loendustulemusi avaldatud. Kui küsitakse, mis on üllatus, siis võib-olla kõige ootamatum tulemus on see, kui ebaühtlaselt on rahvaarv vähenenud eri maakondades, kuigi teatud määral võis seda oodata. Selgus, et rahvaarv Harjumaal on suurenenud ligi kolmandiku võrra, Tallinnas jäänud enam-vähem samaks, Tartus samuti, igal pool mujal aga on rahvaarv vähenenud 15–20%, mõnes kohas isegi veel enam.
Mis puutub ülejäänud andmetesse, mis meile selgeks said, siis need näitavad tegelikult enam-vähem arengu stabiilsust. Eesti emakeele kõnelejate arv on 1% võrra suurenenud. Uus küsimus oli murde kohta. Murdekeelt kõneleb umbes 15% nendest inimestest, kelle emakeel on eesti keel. Rahvuse jaotus on üsna sarnane varasemaga. Eestlaste arv on küll vähenenud, kuid osakaal jälle umbes 1% võrra suurenenud. Üks positiivne näitaja on see, et määratlemata kodakondsusega inimeste arv on ligi poole võrra vähenenud. Enamik neist on omandanud Eesti kodakondsuse, kuid on ka neid, kes on Venemaa kodakondsuse omandanud.
Mis siis kõige olulisem on? Rahvaarv on vähenenud ja rahvas on vananenud. Aga see suundumus oli tegelikult juba varem ja siin ei ole mingisugust väga kapitaalset muutust toimunud. Kuid see on asi, mille peale, ma arvan, meil kõigil tuleb tõsiselt mõelda. Tänan!

Hea ettekandja, suur aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Ene Ergma, palun!

Suur tänu! Lugupeetud professor Ene-Margit Tiit, ma tänan väga teid ettekande eest! Ma olen seda juba üks kord kuulanud, aga sellegipoolest oli see minule huvitav. Kuid mul on üks küsimus. Ma tean, kui keeruline on igasuguste küsitluste läbiviimine, andmetöötlus jne, selleks et saada enam-vähem tõeseid või tõele lähedasi tulemusi. Viimasel ajal on väga moodi läinud teha igal pool online-meedias tohutult palju mitmesuguseid küsitlusi. Neid nimetatakse isegi gallupiteks ja, mis kõige huvitavam, väga tihti püütakse avalikku arvamust veenda, et asjad on tõesti nii, nagu nende küsitluste tulemused näitavad. Kas te võiksite professionaalina öelda, kui palju võib niisuguseid küsitlusi uskuda? Vahest teie asutus ei peakski enam eksisteerima?

Tõepoolest, selleks et teha üks korralik küsitlus, tuleb kõigepealt fikseerida, milline on see populatsioon või kogum, kelle arvamusi soovitakse teada saada. Teiseks tuleb sellest moodustada korralike reeglite põhjal valim, lihtsalt öeldes kas juhuslik või kuidagi kihtide järgi valitud. Sel juhul tõepoolest tulemus, mis saadakse, iseloomustab kogu seda populatsiooni, milleks võib olla näiteks kogu elanikkond. Päris kindlasti ei õnnestu n-ö vabatahtlikult veebis klikkivate inimestega saavutada kogu elanikkonna või ka mingi fikseeritud rühma esindatust. Selle tõttu niisugused tulemused, mille puhul on isegi võimalus, et mõni avaldab oma arvamust korduvalt, mida ühegi uuringu korral iialgi ei tohiks juhtuda, ei ole kindlasti usaldusväärsed. Mulle tundub, et need süvendavad hoiakut, et statistika on midagi sellist, mis on vale. Tegelikult ei ole see statistika.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud professor Ene-Margit Tiit! Mina sooviksin teie käest kuulda natuke täpsemalt pendelrände kohta. Te nimetasite, et need inimesed arvati Eesti püsielanike hulka. Statistikaamet on öelnud, et nende inimeste täpne arv, kes tegelikult Eestis ei tööta ja on siia jätnud võib-olla vaid oma lapsed, selgub aasta lõpuks. Aga teades teie pikaaegset kogemust ja senist täpset prognoosi, tahan küsida: kas te oskate öelda, kui palju umbes võib olla neid Eesti inimesi, kes töötavad väljaspool Eestit?

Tegelikult ei tohi ma öelda ühtegi arvu, mida Statistikaamet ei ole ametlikult avaldanud. Selle taga on statistika sõltumatuse printsiip. Ma ei või teile öelda mingeid arve, mida teised inimesed näha ei saa. Nii et kahjuks ma sellele küsimusele vastata ei saa. Aga me tõepoolest küsisime inimeste töökohti. Me saame peagi selgelt öelda, kui paljude põhitöökoht on väljaspool Eestit. See info tõesti tuleb ja see pannakse välja minu teada 17. detsembril. Nii et ma palun väga vabandust, aga ootame selle kuupäevani.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Lugupeetud professor, ma tänan teid väga asjaliku ja konkreetse ettekande eest! Tahan teid selle suure auditooriumi ees kõva häälega veel tagantjärele tänada ka nende ülevaadete ja analüüside eest, millega te mind aitasite siis, kui mul tuli rahvastikuministri kohustusi täita! Teie esitused on alati olnud väga täpsed, väga korrektsed ja igal juhul täiesti poliitiliselt kallutamata, mis on meie tegevuse aluseks, kui juhtimisest rääkida. Aga minu küsimus on selline. Endiselt on ilmselt probleemiks rändestatistika, sellele ei saa nagu päris pihta. Kui loomulikku iivet puudutav, sünnid-surmad on meie demograafilises pildis peaaegu sada protsenti paigas, siis rännet on tõenäoliselt väga raske jälgida. Millised võiksid olla võimalused muuta ka see statistika usaldusväärsemaks?

See on muidugi õige, et sünnid-surmad on meil väga täpselt registreeritud. Rände kohta on meil olemas registreerimisandmed, mis kahjuks ei ole katvad. Nüüd teistest võimalustest. Just sellel eesmärgil me esitasimegi rahvaloenduses täiendava küsimuse ja küsisime igalt leibkonnalt, kas selle leibkonna lähisugulasi on viimase 12 aasta jooksul välismaale lahkunud. See on üsna oluline lisainfo, mida me saame kasutada. Me saame kindlaks teha, kui suur osa nendest inimestest on rahvastikuregistri järgi ametlikult lahkunud, kui suur osa on registreerimata lahkunud. Neid inimesi on võimalik identifitseerida ja see annab meile üsna tublisti lisainfot.
Lisainfot on muidugi võimalik saada ka teiste riikidega koostöös, sest kõik Euroopa riigid on sisserännet mõõtnud. Sisserännet on loendusel teatavasti lihtne mõõta. Inimesed on selles riigis olemas, nendelt saab seda küsida. Pannes kokku info teistest Euroopa riikidest, põhimõtteliselt muidugi ka kõigist teistest maailma riikidest, võime mingi pildi saada. Ainus õnnetus on see, et eestlasi on nii vähe, et suuremas osas riikides on eestlaste osakaal sisserännanute hulgas nii väike, et seda võib-olla üldse eraldi välja ei toodagi. Aga igal juhul ma usun, et need kaks allikat – esiteks, meie endi küsitlus ja teiseks, koostöö teiste riikidega pärast rahvaloendust – annavad meile märksa selgema pildi.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Austatud ettekandja, suur tänu väga hea ettekande eest! Ma küsin teilt kui rahvastikuteadlaselt seda, milline on rahvastikuteadlaste hinnangul poliitikute või poliitiliste otsuste roll rahvastikuprotsessides laiemalt. Miks näiteks Prantsusmaal on loomulik iive ja sündimuskordajad taastootmise tasemel, mõnes teises riigis aga mitte? Kas selles on poliitilistel otsustel mingi roll?

Kindlasti on. Perepoliitilised otsused suurendavad inimeste turvatunnet, teadmist, et riik nendest hoolib. See aitab iibele kindlasti kaasa. Näiteks Prantsusmaal on perepoliitika olnud väga järjepidev. Rusikareegel on see, et perepoliitika peab edasi arenema meetmete rohkenemise ja süvenemise suunas. Ükskõik missugusele hüvele lõpu tegemine annab paratamatult üsna suure tagasilöögi.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu väga hea ettekande eest! Mul on üks tehniline küsimus. Ma märkasin, et ühe slaidi ühes punktis oli kirjas lollitamise võimalus. Tõepoolest, meil oli suur väljakutse viia seekord loendus läbi internetimaailmas ja teil olid selleks välja töötatud tõsised filtrid. Kas te saate öelda, kui palju seda lollitamist küsitlusel esines? Kas saite mingi indikatsiooni internetimaailma usaldusväärsusest?

Tegelikult oli seda äärmiselt vähe. Nagu ma ütlesin, meil olid kontrollid peal, mis ei lubanud näiteks kirja panna, et poeg on vanem kui isa ja muid sääraseid asju. Ainus variant, kus oli võimalik vaba tekstiga mängida, oli tegevuse kirjeldamine ja oma ameti märkimine. Minu meelest ütlesid meie kodeerijad, et meil pandi kirja seitse presidenti, aga enamik nendest olid mingite ühingute presidendid. Massiliselt sellist asja ei olnud, need olid üksikjuhtumid.

Kaia Iva, palun!

Suur tänu teile väga sümpaatse ja väga täpse ettekande eest! On haruldane siin saalis näha, kuidas sekundi pealt ajalimiiti järgitakse, eks siin kõnele professionaalsus! Minu küsimus teile aga on järgmine. Te viitasite, et järjepidevus perepoliitikas on äärmiselt oluline. Viimaste aastate majanduslikult keerulistel aegadel on Eesti riigis eelarvekärpeid tehtud kõikides sektorites. On püütud lapsi säästa, aga see ei ole alati õnnestunud. Mida te arvate, kas võib väita, et rahalise kärpe suurusest olulisem on selles vallas kärpega antud moraalne sõnum või kuvand?

Jah, on küll. Perepoliitikas on äärmiselt tähtis nimelt teenuste osa ja just see osa on meil jäänud mõnevõrra nõrgemaks. Aga loomulikult, kui igal pool tehti kärpeid, siis andis see tunda ka sündimuses. See kajastus üsna adekvaatselt.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur tänu! Ma jätkan samal teemal. Tõepoolest, kui me vaatame arve, siis alates 2008. aastast on järsult kukkunud esmasündide arv, samal ajal kui teise ja kolmanda lapse sündide arv on püsinud enam-vähem sama. Vägisi jääb mulje, et kui peres on juba üks laps olemas, siis vanemad enam nii väga ei karda uut last saada. Aga mida pelgavad nad teie arvates enne esimese lapse sündi? Millega seletada just esmasündide arvu nii järsku kukkumist?

Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata. Selleks oleks tarvis teha mõningad uuringud, nagu neid on Eestis varemgi tehtud. Rõhuasetus oleks küsimustel "Mida teie peaksite vajalikuks selleks, et sünnitada last?", "Missugused on teie hirmud seoses sellega?" jms. Praegu on üsna raske sellele küsimusele vastata. Muidugi võib esimese lapse mittesünnitamine tähendada ka seda, et lapse saamist lükatakse lihtsalt edasi, nagu see oli peale taasiseseisvumist. Sündide edasilükkamise tendents toimib meil siiamaani. Võimalik, et paljud naised ei ole sünnitamisest loobunud, vaid jäänud paremaid aegu ootama.

Urve Palo, palun!

Väga austatud esineja, suur aitäh ettekande eest ja suur aitäh suure töö eest rahvaloenduse läbiviimisel! Minu küsimus puudutab ka esmasünde. Asjaomane statistika on väga-väga muret tekitav. Kui esimesi lapsi ei sünni, siis ei sünni ju teisi ja kolmandaid ka. Millist nõu teie kui väga kogenud spetsialist annaksite valitsusele, mida Eesti riik võiks ette võtta, et julgustada peresid esimest last saama, et nad tunneksid riigi tuge?

Võimalike perepoliitiliste meetmete loetelu on väga pikk. Üks üsna õnnestunud samm, mis Eesti riik on teinud, on vanemahüvitis. Sellele järgnes tõepoolest laste arvu suurenemine, mida sai ka statistiliste meetmetega hinnata. Näib, et tänaseks on selle meetme toime nõrgenenud. Ilmselt on tarvis uusi abinõusid. Eeskätt võiks need olla sammud, mis näitavad, et riik aitab lastehoidu korraldada ning toetab koolitoidu pakkumist ja koolis käimise võimalusi. Ühesõnaga, arendada tuleks kõiki teenuseid, mis on lastega seotud. Just nimelt nende tähtsus on vaieldamatult väga suur. Mis täpselt kõige paremini aitaks, seda ei ole keegi kunagi välja mõelnud. Oluline on sõnum, et riik hoolib lastest.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud professor Tiit! Prognoosimine on tänamatu töö, aga ma siiski palun teil rahvastikuteadlasena ennustada, kui suur võiks rahvastiku arv Eestis olla 20 aasta pärast. Kas seda on võimalik prognoosida? Oleksin väga tänulik.

Seda on võimalik teha. Rahvastikuprognoose teevad niihästi ÜRO kui ka meie enda Statistikaameti töötajad. Rahvastikuprognoos on Statistikaameti kodulehel täiesti olemas. Ma ei hakka seda praegu lahti võtma, et seda teile ette lugeda. Kui ma väga jämedalt ütlen, siis meie rahvaarv kahaneb praeguste tendentside järgi igal aastal umbes 3000 inimese võrra. Siit pole väga raske rehkendada, et 2020. aastal, kaheksa aasta pärast, on Eesti rahvaarv 25 000 võrra väiksem. Aga see on muidugi väga jäme prognoos. Täpsema prognoosi võib leida Statistikaameti kodulehelt.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, proua professor, huvitava ettekande eest! Mind paelus üks slaid pealkirjaga "Loendatud püsielanike arv". Siin on informatsioon, mida me oleme juba kuid teadnud: et Eesti püsielanike arv on vähenenud rohkem kui 75 000 võrra. Ja see 75 000 sisaldab endas kolme tegurit. Üks on kahanemine negatiivse loomuliku iibe tõttu – 30 000, teine registreeritud väljaränne – 22 000 ja siis kolmas "tõenäoliselt on registreerimata väljarände saldo samas suurusjärgus". Minu küsimus: kas peale 17. detsembrit on võimalik sellest kolmandast formuleeringust  sõna "tõenäoliselt" välja võtta ja saada pilt, kas tegu on registreerimata väljarändega või on selles arvus peidus mingid muud tegurid?

Selles on peidus ka loendamata jäänud inimesed ja just nimelt loendamata jäänud inimeste arvu, selle protsendi me 17. detsembril kavatseme avaldada. Täpsem info registreerimata väljarände kohta tuleb hiljem. Nagu ma ütlesin, see on kaunis raskesti hinnatav. See pilt ei ole täies ulatuses mitte see, mille me küsitluses saame, sest kaugeltki kõigil inimestel ei jäänud siia omakseid, kes meile infot oleks andnud. Kui arvutusi väga detailselt teha, siis me peame mingil määral arvestama ka eelmise rahvaloenduse käigus sisse sattunud teatavaid ebatäpsusi. Kõik see on keerukas arvestus.

Helmen Kütt, palun!

Austatud professor, kõigepealt suur tänu ettekande eest, aga muidugi ka suure-suure töö eest rahvaloenduse läbiviimisel ja nende andmete töötlemisel! Minu küsimus puudutab seda, et alati hakkab peale suurt tööd tagasi vaadates silma mõni asi, mida tahaks järgmine kord teisiti teha, või mõni probleem, mille järgmine kord tahaks ära hoida. Kas teil on midagi konkreetset nimetada?

Üks möödalaskmine, mis sai kõigile selgeks, oli see, et me ei julgenud ennustada, et meil nii palju inimesi ennast internetis loendab. Meie olime võrdlemisi tagasihoidlikud ja rehkendasime, et 25% vast. Mis puutub sellesse, mis toimub järgmine kord, siis praegu tehakse küllalt tõsist tööd selleks, et järgmine kord me enam ei peakski inimesi intervjueerima, et me saaksime teha loenduse registripõhiselt. See on optimistlik ootus, mingil määral loodeti seda ka peale eelmist loendust. Praegu aga on töö selle nimel üsna hooga käima läinud.

Taavi Rõivas, palun!

Väga austatud ettekandja! Mulle tundub, et kõige olulisem sündimuse suurendamisel on anda noortele peredele kindlustunne tuleviku ees. Vahepealsetel aastatel, kui majandusel läks halvasti, lõi see kindlustunne kõikuma. See tundub mulle loogiline. Samas, vanemahüvitis on seda kindlustunnet kahtlemata suurendanud. Te ütlete, et nüüd tuleks leida täiendavaid meetmeid, mis kindlustunnet veelgi suurendaksid, sealhulgas peaksid olema teenused näiteks lastehoiu näol. Aga öelge, palun: need asjad, mis meie perepoliitikas hästi on, kas me peaksime neid hoidma? Kuidas mõjutavad noorte perede kindlustunnet poliitilised rünnakud hästi toimivate asjade vastu, näiteks vanemahüvitis, mida me ka siin saalis kahjuks väga tihti kogeme?

See on väga raske küsimus. Mittepoliitikuna, statistikuna, kes on poliitikast täiesti sõltumatu, arvan ma, et kõik meetmed on head, ükskõik missugune poliitiline rühmitus või partei need välja pakub. Kõik meetmed on head, kui nad toimivad. Selles, et poliitilised rünnakud või poliitikute omavahelised arutelud väga mõjutavad noori peresid, ma ei ole väga veendunud. Iseküsimus on tõepoolest, kui meediasse ilmub teade: see meede pannakse kahtluse alla, see meede kustutatakse. Siis on tõepoolest perepoliitika järjepidevusega midagi korrast ära.

Ester Tuiksoo, palun!

Lugupeetud professor! Minu meelest oli hästi sümpaatne, et rahvaloendusel oli küsimus ka regionaalsete keelte kohta. See andis päris hea ülevaate, kui palju meil osatakse võru ja setu keelt ning veel väiksemaid keeli. Minu küsimus on tulevikku vaatav. Hiljuti oli üks uuring, kus eesti keel liigitati ohustatud keelte hulka. Tuginedes rahvaloenduse andmetele, mis te arvate, mitmeks sajandiks veel eesti keelt jätkub?

Ennustamine on raske töö ja sajandite kaugusele ennustamine on eriti raske töö. See, mida need keeleteadlased eesti keele ohustatuse kohta ütlesid, ei olnud kuigi tõsine häirekell. Samavõrd ohustatud on paljud Euroopa keeled, mis loodetavasti ikkagi sajanditeks püsima jäävad. Eesti keele väga suur pluss on ju see, et eesti keele tehnoloogia kallal töötatakse väga intensiivselt. Selles vallas on saadud häid tulemusi ja selles vallas töö jätkub. On öeldud, et tänapäeval säilivad nimelt need keeled, mille puhul just tehnoloogiline pool on arenenud, mis on ühtlasi arvutikeeled. Tänapäeva eesti keel on laia kandepinnaga, see on ka teaduste keel ja kõigi eluvaldkondade keel. Kas või 25 aastat tagasi oli eesti keele kandepind märksa väiksem. Oli terve hulk eluvaldkondi, kus eesti keelt ei kasutatud. Tänapäeval kasutatakse seda igal pool. Nii et selles suhtes olen ma üsna optimistlik.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud ettekandja! Oma kõne lõpus te ütlesite, et Eesti rahvaarv kukkus alla, keskmine vanus läks üles. See on kõik seotud inimestega, kes elavad meie riigis. Aga loendus haaras ka teise suure ploki küsimusi, mis on seotud eluruumidega. Palun öelge paari lausega, mis on eluruumide maastikul muutunud viimase kümne aasta jooksul!

Kahjuks pean ütlema, et selle kohta ei ole me andmeid avaldanud. Seega, selle kohta ma kahjuks ei saa midagi öelda. See, et teatud hulgal inimestel on – jällegi ma konkreetset arvu ei ütle – lisaks põhielukohale ka teine elukoht, on tõsi ja sellepärast me selle teise elukohta ka küsisime. Ilmselt on elamistingimused paranenud väga paljudel, aga arve ma selle kohta ei ütle.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on seotud teemaga, mis puudutab väljarännet Eestist teistesse riikidesse. Viimastel aastatel on väga paljud eestlased läinud Soome tööle. Teatavasti 1954. aastal loodi ühine Põhjamaade tööturg ja pärast seda läks mõnekümne aasta jooksul Soomest Rootsi ja teistesse riikidesse ligi kolmveerand miljonit inimest. Kuidas te neid rahvastiku väljarände ja sisserände protsesse üldisemalt iseloomustaksite? Mingil ajal soomlased hakkasid kodumaale tagasi tulema. Mis meid võiks ees oodata?

Meilgi on väljarände kõrval pidevalt olnud ka sisseränne. Muuseas, on väga huvitav, et viimastel aastatel on alla 2-aastaste laste sisseränne olnud isegi pisut suurem kui väljaränne. Seega paljud pered ilmselt tulevad Eestisse tagasi enne seda, kui lapsed lähevad kooli. Sellist edasi-tagasi rännet on meil olnud kogu aeg. Headel aastatel oli nõnda, et tagasiränne oli lahkumisega üsna võrreldava mahuga. Viimastel aastatel on lahkumine olnud massilisem, aga see pole nii radikaalne tendents, et see lausa probleeme tekitaks.

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud professor Tiit, ka mina soovin teid tänada tõepoolest väga hea ettekande ja väga sisuliste vastuste eest! Aga tulen tagasi äsja kõlanud teema juurde, see on nimelt laste ehk noorte perede väljaränne. Me oleme oma sündimusnäitajate pärast viimastel aastatel üsna mures olnud, sest kriisiaeg on ilmselgelt mõjutanud perede otsuseid endale esimene või järgmine laps muretseda. Kui vaadata meie koolistatistikat, siis tekitab muret ka see, et koolieas lapsed lahkuvad koos oma perega Eestist. Minnakse püsivalt ära. Kas ka teie statistikas on näha selline tendents, mis praegu EHIS-es kajastub?

Jah, loomulikult on meil EHIS-ega väga tihe koostöö ja on teada, et teatud hulk lapsi lahkub koos vanematega. Samas me ei saa veel öelda, et nad on jäädavalt lahkunud. Nad on lahkunud mingiks ajaks, aga on täiesti võimalik, et nad tulevad kunagi tagasi. Ma ei tõmbaks kriipsu peale kõigile, kes on praegu majanduslikel või muudel põhjustel Eestist lahkunud. On täiesti selge, et mingi hulk neist tuleb tagasi isegi siis, kui nad seda praegu ei planeeri.

Lauri Luik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Rahvaloendusel oli üks küsimus, mis puudutas inimeste haridustaset. Millised järeldused sellest aspektist võib teha ja kas teil on parlamendile selles osas ka mingeid konkreetseid ettepanekuid, kuidas olukorda tulevikus paremaks muuta?

Haridusest räägime järgmise aasta kevadel. Need andmed avaldatakse järgmise aasta märtsis.

Austatud professor Ene-Margit Tiit, tänan teid väga teie ettekande eest ja ka vastuste eest! Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli MTÜ Noor Eesti eestvedaja Andrei Hvostovi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tervitus ka sinna üles rõdule, kus, ma saan aru, on üks keskkooliklass pidamas ühiskonnaõpetuse tundi.
Esiteks pean ma ilmselt selgitama, miks ma siin üldse olen. 20. septembril, kui Tarmo Jüristo käis siin rääkimas vabaühenduste teemal, siis mingi hetk tekkis saalis küsimus, kes ta üldse selline on ja miks ta teie ees seisab. Seda stenogrammi oli tõesti hästi lustakas lugeda. Et midagi niisugust minuga ei juhtuks, siis ma määratlen ennast kohe praegu.
Ma ei seisa siin kui ajakirjanik, ma ei ole siin ka kui mitte kirjanik, vaid ma olen siin kui ühe mittetulundusühingu juhatuse liige. Too mittetulundusühing on Noor Eesti. Samuti tahan ma siin teie ees seistes määratleda, milline on minu hoiak teie suhtes. Me oleme viimasel ajal täheldanud sellist minu arvates täiesti vale ja kurvastavat tendentsi, et tähistus "professionaalne poliitik" on muutunud kuidagi halvustavaks, selliseks pejoratiivseks. Ma absoluutselt ei jaga sellist hoiakut. Nii nagu on igas valdkonnas omad spetsialistid, olgu see tervishoid või olgu see haridus, nii on ka poliitikas omad spetsialistid. Mina suhtun teisse praegu kui poliitikaspetsialistidesse. Siin seistes ma tunnistan, et mina ei ole selle valdkonna spetsialist. Ma olen selline huviline, vaatleja, jälgija, aga mitte spetsialist.
Aga nüüd tänase teema juurde. Professor Tiit kandis meile juba asjade seisu ette ning kuna me saame numbritest aru, siis me saame ka aru, mida meile ette kanti. Siit võib kohe edasi minna küsimustega, kuidas olukorda parandada ja mis on see tüsistav faktor, mis ei lase meil läbi viia konsekventset perepoliitikat. Võimaliku vastuse sellele küsimusele sain ma siinsamas Riigikogu ruumides, küll ühes teises saalis. Nimelt toimus konverentsisaalis 8. juunil ümarlaud, kus arutati rahvaloenduse tulemusi. Ma olin seal kohal ning mitte ajakirjanikuna, vaid just nimelt oma MTÜ esindajana. Tollel koosolekul sain ma väga suure üllatuse osaliseks, ja pigem positiivse üllatuse osaliseks. Margus Tsahkna, kes on teatavasti sotsiaalkomisjoni esimees ja IRL-i liige, esines seal teatud poliitilise pihtimusega. See kõik on YouTube'is olemas, võib järele kontrollida, et Tsahkna on tõesti seda öelnud. Ta möönis, et valimiskampaaniate läbiviijana on ta alati vaadanud, kui suured või kui perspektiivikad on ühed või teised valijarühmad, ja et küünilise poliitikuna – nii ta ennast nimetas – on ta alati vaadanud, kelle nimel nagu tasub pingutada. Tema järeldus oli selline, et üldiselt tasub pingutada elanikkonna selle osa sümpaatia võitmise nimel, kes, ütleme niimoodi delikaatselt, pole enam fertiilses eas. Tegu on siis elanikkonna vanema segmendiga.
See selleks. Hiljuti, kui ma lastele valimisõiguse andmise teemal olin initsieerinud ühe väikse arutluse Daniel Vaariku blogis "Memokraat", siis seal tuli pihtimusega välja ka Liisa Pakosta. Kuna see on seal must valgel kirjas, siis ma lihtsalt loen selle praegu teile ette. Niisiis, Liisa ütles järgmist: "Sa võid täna ribadeks töötada ennast laste nimel, aga hääli valimistel ikka ei saa, sest selles sektoris on lihtsalt hääleõiguslikke nii vähe ja seega valituks ei osutu. Seega pead tegema poliitikas valiku – kas töötad masse puudutavate küsimustega ja saad massi hääli või teed korraks sähvatuse laste olukorra teemal, ent see jääbki su viimaseks tööks esinduskogus."
Nüüd ma tahan teile öelda seda, et hästi loomulik oleks, kui teiste fraktsioonide liikmed võtaksid sellise hoiaku, et see, mis IRL räägib, on IRL-i mure ja teisi see absoluutselt ei puuduta. Ma manitsen teid võtmast sellist kaitsvat hoiakut, sest tegelik elu näitab, et te olete kõik patused. Kui aastal 2008 tabas meid rahanduskriis ning selle ulatus hakkas selguma, asuti eelarvet korrigeerima väiksemate arvude suunas. Kutsuti kokku kärpekrokodillid, kes hakkasid kõigepealt murdma kõige nõrgemaid.
Mis olid tookord esimesed sammud? Ranitsatoetuse kaotamine, esimese lapse pealt antud tulumaksuvabastuse tagasivõtmine, peretoetuste kasvu peatamine. Te võite omavahel kokku leppida, kui suured teened ühel või teisel erakonnal selles kõiges on. Väidan siinkohal, et ka Keskerakonnal ja sotsiaaldemokraatidel ei ole siin põhjust endale vastu rinda lüüa, et meie oleme teistmoodi käitunud. Tallinna linna tasandil käitusite täpselt samamoodi. Aga Tallinn – see on üks kolmandik Eestist, majanduslikult 70% Eestist.
Asudes murdma seda ühiskonna nõrgemat poolt, hoidusite samas pensionäre puutumast. Mis on põhjus? Meil on 404 000 pensionäri ehk kolmandik elanikkonnast. Lapsetoetuse saajaid on 260 000, kusjuures pooled neist on ühe vanemaga perekonnad ehk enamasti üksikemad. Lihtsa matemaatilise tehte abil saame aru, et väikelastega perekondade atraktiivsus valimisvõitluses on tunduvalt väiksem kui auväärt seenioride atraktiivsus. Ma üldse ei kahtle, et poliitikutena te olete Eesti demograafilistest protsessidest väga häiritud ja te kindlasti tahaksite aidata noori peresid. Ent realistlikult mõeldes saate poliitikutena aru, et pingutada tuleb hoopis teiste elanikkonnagruppide poolehoiu võitmise nimel.
Millised on sellise pragmaatilise poliitika tagajärjed rahvastiku taastootmisele? Professor Tiit toonitas äsja, et perepoliitika on maksimaalselt efektiivne vaid siis, kui see on järjepidev. Seda järjepidevust ei ole olnud. 2009. aastal katkestati igasugune järjepidev perepoliitika. Noortele peredele anti signaal, mille põhjal nad võivad järeldada, et kui järgmine kord tuleb mingisugune rahanduslik kataklüsm – ja tõenäoliselt see tuleb, me ju näeme, mis Euroopa Liidus toimub –, siis jälle on nemad need, kes esimesena üle parda heidetakse. Ei ole mitte mingisugust garantiid, et niimoodi ei juhtu. Nende suurte kärbete aastal räägiti, et sellise pudi-padi nagu ranitsatoetused ja esimese lapsega seotud tulumaksuvabastuse tagasivõtmine ei takista kedagi lapsi sünnitamast. Minu meelest on sellised väited lihtsalt otsene vale.
Tõenäoliselt sel sügisel saab teoks selline imeline ja tore asi, et teil, poliitikutel, on ette näidata üks suur töövõit, nimelt lapsetoetuse kolmekordne kasv. Ent jälle tagasi tulles minu eelmise lõigu mõtte juurde: kas see võiks kuidagi noori inimesi inspireerida lapsi saama? Te võite lapsetoetuse kas või kümnekordseks suurendada, aga puudub garantii, et see jääb püsima ka siis, kui väga-väga rasked ajad saabuvad. Kuna seda garantiid ei ole, siis tegelikult see abinõu ei mõju.
Nüüd põhilise juurde. Kuidas teha niimoodi, et aidata erakondadel, aidata valitsusel ajada poliitikat, mis edendab Eesti rahva iivet? MTÜ Noor Eesti kutsuti kokku umbes samal ajal, kui hakkasid tegutsema kärpekrokodillid. Selle MTÜ eesmärk on propageerida ideed, et lastele tuleks anda valimisõigus alates nende sünnihetkest. Seda valimisõigust realiseeriks konkreetse lapse vanem, kuni laps saab täiskasvanuks ja hakkab juba ise valima. On täiesti arusaadav, mis on sellise ettepaneku mõte. Samas olen sellest hetkest peale, mil  Noor Eesti tolle idee välja käis, vägagi hästi ette kujutanud, milline kõikvõimalik kriitika sellele ideele osaks saab. Näiteks on meile ette heidetud, et kas selle ettepaneku esitajad tõesti kujutavad ette, et selline lisahääl valimistel mõjub noortele nii innustavalt, et nad selle nimel hakkavad lapsi tegema. Absoluutselt mitte! Mina seda ei arva ja Noor Eesti seda ei arva – me ei ole sellised primitivistid. Eesmärk on muuta fertiilses eas olev elanikkond ehk väikeste lastega inimesed, kellel võiks olla veel soov lapsi saada, poliitikute silmis atraktiivseks. See on eesmärk, see on asja mõte.
Nüüd olen ma seda ideed selgitanud ja võiks hakata otsi kokku tõmbama. Lõpetuseks tahan aga öelda, et kui kriitikute arvates on see ettepanek jabur, ebarealistlik, aferistlik – mida kõike veel! –, siis ma kasutaks sama võtet, mida kasutavad juhtivad poliitikud, kui mingisugust nende ideed hakatakse kritiseerima. Nad küsivad: mis on siis teie ettepanek? Mis on siis alternatiiv? Kui see, mida Noor Eesti pakub ehk lastele valimisõiguse andmine on jabur, siis selle väitega ei tohiks nagu piirduda. Tahaks kuulda, mis on alternatiivsed võimalused. Palun ärme hakkame jälle rääkima mingisugusest ühiskondliku leppe asutusest! Kas kutsume Aadu Luukase sealtpoolsusest tagasi? Ärme räägime mingisuguse erikomisjoni loomisest või sellest, et Riigikogu liikmed võtavad kohustuse iga nädal kirjutada maakonnalehtedes ja üleriigilistes lehtedes kolumne sellest, kuidas me kõik armastame lapsi ja et lapsed on meie tulevik. Seda kõike on juba tehtud ja sellest hoolimata oleme praegu selles olukorras, kus me oleme. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Olga Sõtnik, palun!

Lugupeetud ettekandja, tänan teid kahe lapse emana ettekande ja selle huvitava mõtte eest! Ma arvan, et siin on, mille üle mõelda ja mida arutada. Küsimus on mul natuke teisest valdkonnast. Oma sõnavõtus te ütlesite, et Keskerakond on Tallinna linnas kasutanud samu kärpemeetmeid, mida koalitsioon riigi tasandil. Kas te võiksite nimetada täpsemalt, mida Tallinna linn on ära kaotanud nende viimaste aastate jooksul? Millised toetused on kadunud – kas koolitoetus, sünnitoetus või näiteks hoolduspakk vastsündinule? Või on huvihariduse valdkonnas midagi kärbitud? Nimetage need konkreetsed kärped, mida Tallinna linn on teinud viimastel aastatel?

Nii palju kui ma tean, on Tallinnas läbi aastate lasteaialaste puhul nn pearaha kõikunud siia-sinna. Näiteks aastal 2006 – mul on juhtumisi arvud siin ees, kuna ma aimasin, et mingi selline küsimus võib Keskerakonnalt tulla – oli pearaha lapse kohta praeguses vääringus 1563 eurot, aastal 2012 aga 1578 eurot. Perioodil 2006–2012 on need summad väga erinevad olnud. Kõige toredam oli 2009. aasta, siis oli pearaha 2034 eurot, aga peale seda on toimunud pidev langus. Me oleme praegu pearaha maksmise näitaja poolest samas seisus kui aastal 2006. Ma ei ole selle valdkonna spetsialist – ma ei ole lasteaednik, ma ei ole koolieelse lasteasutuse pedagoog, aga nii palju ma tean, et pearaha vähenemine tekitab väga suuri probleeme. Jutt on ju lasteaedadest ja see on täpselt see problemaatika, millest me siin täna räägime. Vabandust, aga te olete patused! Võib muidugi rääkida ka investeeringutest, aga need on ühed teised arvud. Ma praegu sellega piirduks.

Yana Toom, palun!

Hea ettekandja! Ma ei taha sellesse poleemikasse laskuda. Me võime seda hiljem kuskil nurga taga arutada, kes kui palju on laste pealt kokku hoidnud. Aga praegu ma tegin arvuti lahti ja vaatasin, et seal on üleval uudis, et Anija vallas müüs kohtutäitur enampakkumisel talu, kus elab kaheksa lapsega pere. Hiljemalt 1. novembril peavad nad välja, kuskile lageda taeva alla kolima. Seal on pikk lugu, kuidas see kõik algas ja millega see lõppes. Oletame, et see sinu pakutud seadusmuudatus oleks meil juba aastaid toiminud. Kas sellisel juhul oleks Eesti saanud nii hästi täita Maastrichti kriteeriume? Kas me saaksime olla Euroopa Liidu oivik? Kas me saaksime trummi taguda, et me täidame siin kõiki reegleid, et meil on eelarvedistsipliin ja mis iganes? Miks ma seda küsin? Sest see on väga huvitav suunamuutus, kui eilne krokodill tahab täna anda lastele valimisõiguse. Siis ta ju kärpis, kas nüüd on õige aeg muutuseks? Kas sa ei karda, et sind kasutatakse ära valimiseelses võitluses?

Austatud küsija, teie aeg!

Ei, ma ei karda, et mind võidaks ära kasutada. Vastupidi, ma väga loodan, et mind kasutatakse ära valimiseelses võitluses, kasutatakse ära õigete ja vajalike ideede väljahõikamisel. Nüüd sellest arutluskäigust, mis saanuks, kui me oleks juba 20 aastat tagasi ellu viinud reformi, et valimistel saab oma laste eest häält anda. Kas me siis täidaksime Maastrichti kriteeriume ja kõike muud? Oh, see kõik jääb väga selliseks hüpoteetiliseks. Ma tean ühte inimest – ta istub praegu teie hulgas –, kes kuuldavasti on selle idee vastu sel põhjusel, et kui niisugune reform läbi viia, siis kogu Eesti poliitika muutub vasakpoolseks. Aga tema parempoolse poliitikuna üldiselt ei tahaks sellist asja. See on külma sõja aastate retoorika better dead than Red – parem olla surnud kui punane! Mis ma oskan selle kohta öelda? Ma ei tea, kas parempoolsus peab olema tingimata seotud sellise räige turumajandusega.
Ajaloolane Jaak Valge, kellesse ilmselt suhtutakse nii või naa, aga kes siiski on kahekordse kõrgharidusega – ta ei ole ülikoolis mitte ainult ajalugu õppinud, vaid ka inimgeograafiat, nii et on pädev kaasa rääkima nii rahvastiku- kui ka majandusküsimustes –, propageerib viimasel ajal, nagu ma olen aru saanud, isegi sellist mõistet nagu "vasakrahvuslus". Rahvuslus ei pea tingimata parempoolne olema, see võib olla ka vasakpoolne.
Ma ei tea, kui ma hakkan nüüd pikalt ja põhjalikult sellele küsimusele vastama, siis see kõik kandub paratamatult filosofeerimise valdkonda. Ma olen kusagil kirjutanud – ilmselt see oli Eesti Ekspressis tänavu suvel –, et lapse soetamine toob inimesele meie turumajanduslikus võitluses kahju. Turumajanduslikus konkurentsis on laps miinus. Mida vähem lapsi ühel või teisel perekonnal on, seda efektiivsem on ta turumajanduslikus mõttes. Parem, kui lapsi üldse ei ole.
Ja siin on tohutu vastuolu meie riigi poliitilises filosoofias. Mida riik tahab? Kas sellist turustiihiat, mis paneb kõik paika, ja samas tahaks nagu lapsi ka? Aga need asjad on ühitamatud! See asi ei tööta! Mina olen seda hoomanud just suheldes noorte naistega. Kui võrrelda meie suurt turumajanduslikku edasiminekut teatud võitluse rindega – vabandust, ma olen meesterahvas ja reservohvitser, seepärast kasutan aeg-ajalt militaarseid termineid ja mõttekäike –, siis iga noort fertiilses eas naist vaadatakse kui võimalikku desertööri. On teada, et erafirmades on olnud kummalisi katseid suruda noortele naistele peale peaaegu et allkirjaga võetud kohustust, et nad teatud perioodil ei jää rasedaks, ei sünnita last. See on tegelikkus.
Turumajanduslikust loogikast lähtudes nii peabki käituma. Kui me saame ühiskonda veel ühe väikse lapse juurde, siis see väike laps meile midagi sisse ei too. Tööl ta ei käi, makse ei maksa, ta ainult tahab midagi saada. Ta tahab hoolitsust, igasugu vahendeid – puhas väljaminek rahandusministri seisukohalt, puhas kuluartikkel. Iga jumala laps lihtsalt õõnestab meie turumajanduslikku efektiivsust. Paraku see on niimoodi. Ma võiksin sellest hästi pikalt rääkida, aga panen praegu siin punkti.

Ene Ergma, palun!

Mina püüan esitada küsimuse, mis ei ole väga poliitiline. Ma tahaksin, et vastaksite praegu mitte kui MTÜ esindaja, vaid kui Eesti Ekspressi ajakirjanik. Eesti Ekspressi ajakirjaniku ma saadan tagasi aega peale Põhjasõda ja peale katku. Minu tuttav ajaloolane Küllo Arjakas on öelnud, et Eesti inimesi jäi siis järele 100 000 – 200 000. Mida kirjutaks Andrei Hvostov Eesti Ekspressis, milliseid hirmsaid pilte ta näeks? Kas see rahvas üldse on võimeline ellu jääma, kui teda nii vähe on? Mida ma tahan sellega öelda? Ma tahan öelda, et oma rolli mängivad ka väga paljud teised faktorid peale selle, et anda lastele valimisõigus või kogu aeg suurendada mingisuguseid materiaalseid hüvesid.

Esiteks, mida ma kirjutaks? Võib-olla et kirjutangi sellel teemal. Hiljuti kuulsin ühte lustakat lugu ühelt ajalooõpetajalt, kes rääkis 8. klassi lastest ja nende kontrolltöö tulemustest. Seal oli jutuks just Eesti demograafiline olukord peale Põhjasõda. Mulle õpetati ülikoolis, et tookord, peale kogu seda katastroofilist rahvastiku vähenemist, kui oli tõesti juba küsimus, kas eesti rahvas üldse püsima jääb, kompenseeriti need kaotused suures osas inimestega, kes kutsuti või toodi Eestisse Soomest ja Lätist. Kui ma ei eksi, siis isegi Hollandist tuli rahvast siia. Seda on lastele ka praegu õpetatud ja kontrolltöö ülesanne oli, et nimetage need faktorid, mis aitasid ära hoida eesti rahva väljasuremise. Üks 8. klassi poiss vastas, et aitas talupoegade seks. Aga rahva väljasuremine on huvitaval kombel praegugi hästi aktuaalne. Käivad arutlused, kuidas demograafilisest august välja ronida: kas kutsuda siia inimesi mujalt, seekord küll mitte Soomest ega Lätist, sest sealgi pole rahvast ülearu, vaid kusagilt kaugemalt, või siis panustada talupoegade seksile. Arusaadav on, et kui panustada sellele viimasele ja selle nimel kohe praegu midagi ette võtta, siis esimesed tulemused saabuvad kümne või isegi alles 15–20 aasta pärast. Ma ei tea, seda peaks professor Tiidult küsima. See oleks esimene meede, mis annaks kunagi mingisuguse tulemuse.
Nüüd vastuse teine pool. Kuna ma olen siin praegu mitte ainult MTÜ esindaja, vaid aeg-ajalt, kui on sobiv hetk, siis ma tuletan sedagi meelde, et ma olen ka kirjanik. Ma olen seda täiesti avalikult deklareerinud, et eesti kirjanikuna ma hetkekski ei unusta, et ma kirjutan väljasureva rahva väljasurevas keeles. See ongi see minu valu. Samas ma olen ajalugu õppinud inimesena – küll on hea niimoodi rolle vahetada! – selles mõttes optimistlik, et ma tean, millist tohutut rolli on mänginud eesti rahva kujunemisel, üldse meie palge kujunemisel, et me oleme sellised, nagu oleme, säärane nüüd juba minevikku kadunud vähemus nagu baltisakslased. Me oleme nende kultuuripärandi üle võtnud, me oleme nende pärijad. Selles mõttes ma olen optimistlik.
Isegi siis, kui meil oma rahvuskehandi hoidmise üritus nihu läheb, on selge, et maa tühjaks ei jää, siia tuleb keegi. Aga vähemalt meie kultuuritegelased peaksid selle nimel pingutama, et me loome niisuguse kultuuri, piisavalt tüseda kultuurikihi, millest jätkub ka nendele, ma ei tea, mis keelsetele ja mis usku inimestele, kes siia kunagi tulevad. Nad võtavad selle üle võib-olla. See on minu kui kultuuris ennast teostava inimese suur paleus või, ütleme, vaimne päästerõngas või õlekõrs. Minu seisukohalt võttes ei ole asjad sugugi lootusetud. Aga see on jälle rohkem selline kultuurilis-ajaloolis-filosoofiline küsimus. Ma ei lisa praegu rohkem midagi.

Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minule optimistina meeldib väga, et kui on probleem, mida väike sündimus kindlasti on, siis pakutakse erinevaid lahendusi. Kui probleem on, aga lahendusi ei otsita, siis kahtlemata ei ole head nahka loota. Mulle meeldib iga mõte, mida tasub arutada, plusse ja miinuseid kokku liita. Tahaksin aga teha ühe täpsustuse teie sõnade kohta, et vähendati lastetoetusi ja kärbiti seda valdkonda. Uskuge, ega see ei ole suurendanud pensionäride arvu. Matusetoetust kärbiti ka, aga mitte keegi ei jäta sellepärast suremata, et matusetoetust ei ole. Lihtsalt demograafilised protsessid on sellised. Ja ka nüüd, kui suurendatakse lapsetoetust, eakate arv suureneb endiselt. Küsimus on aga selline: kuidas peaks valija käituma, kui tal on kolm last? Mina valiksin näiteks Reformierakonna, üks minu lastest ütleb, et tema eelistab Keskerakonda, teine Reformierakonda ja kolmas sotsiaaldemokraate. Kuidas see isa või ema, kes läheb valimiskabiini, hääletab? Kuidas käituksite teie?

Väga õigustatud küsimus! Jutt on perekonna kodurahust. Siin ei ole oht mitte ainult selles, et vanemad lähevad oma lastega tülli, vaid vanemad võivad ka isekeskis väga suurde tülli pöörata. Aga selline elu juba kord on! Ma tahan teile kõigile kui lapsevanematele – te kindlasti enamikus olete lapsevanemad nagu minagi – meelde tuletada, et nii või teisiti me lapsevanematena määrame väga suures osas oma laste elu. Alates sellest, mis kell laps magama läheb, kui palju saab ta taskuraha, pluss selline lapse jaoks äärmiselt oluline otsus nagu see, mis kooli ta läheb. Kui lapsevanem kasutab oma eesõigust lapse eest valida, siis see ei ole suurem lapse õiguste ahistamine või vägivald kui see, mida me nagunii teostame iga jumala päev oma lapsevanema jõupositsioonilt.
Teine asi on see, et lastele ei saa läheneda ühe mõõdupuuga, et kõik alla 18-aastased järeltulijad on lapsed. Kui laps on juba vähemalt 16-aastane, siis tal ilmselt on mingid omad eelistused. Siit me jõuame ettepanekuni, et võiks alandada valimisiga, millest on rääkinud Reformierakond ja mis on Austrias juba teostunud. Miks ei võiks lapsed valida juba 16. eluaastast alates? Miks mitte langetada valimisiga 16. eluaastani? Seda on kindlasti vaja teha just nimelt sellepärast, et avada teismeliste raevu ventiil. Ma küll ei arva, et nad kohe tõttavad seda õigust kasutama. Austria kogemus näitab, et üldiselt 16-aastased noored eriti ei taha valida. See on ka arusaadav, sest erakondade menüüst, mida pakutakse, ei ole 16-aastastel anarhistidel mitte midagi valida. Aga see õigus põhimõtteliselt võiks siiski olla.
Lähen nüüd oma vastusega konkreetsemaks – te tõite näiteks olukorra, kus isa või ema tahab valida ühte erakonda, aga lastel on võib-olla mingisugused teised eelistused. Mina siiski näen meie ettepanekus ehk natuke idealistlikku võimalust lahti saada sellest needusest, mida nimetatakse poliitika võõrandumiseks rahvast. Vanematel tuleb hakata kodus oma lastele seletusi andma ja ma usun, et korralikud lapsevanemad annavadki oma lastele aeg-ajalt aru, mida nad teevad neile kuuluvate asjadega. Lapsevanematena me teame, et lapsed on hästi järjekindlad seda uurima. Kui laps teab, et tal on hääleõigus ja tema vanemad seda kasutavad, siis vahest on laps väga huvitatud, et talle antakse aru, kelle poolt hääletatakse. Isegi need lapsevanemad, Eesti Vabariigi kodanikud, kes mõnikord deklareerivad, et nemad poliitika vastu huvi ei tunne, nad on apoliitilised, laste juurde sellise jutuga enam minna ei saa. Ma muutun nüüd korraks meesterahvaks ja kinnitan, et üldiselt lastele meeldib mõelda, et isa on maailma kõige targem inimene, ning isad ja muidugi ka emad peavad hakkama laste lootusi õigustama. Mulle kangastub selline perekond (juhul, kui see uuendus läbi läheb), kus vanemad hakkavad tõepoolest parteide programme ja ettepanekuid lugema kas või selleks, et mitte laste ees häbisse jääda, kui nad hakkavad küsima: "Aga mis te minule kuuluva häälega teete? Miks te teete just sellise valiku, mitte teistsuguse?" Seda ma usun.

Tõnis Lukas, palun!

Hea kõneleja! Gerontokraatia on hõimuvanemate võim ja üldiselt võib olla positiivne, kui vanemad elukogenud inimesed suunavad hõimu saatust. Sellisel juhul aga on tegu paljude laste saatuse suunamisega. Praegu jätavad näiteks Soome minevad noored pered oma isa ja ema Eestisse ilma lapselasteta maha ja järelkasvu mõttes võib see ühiskonnale ohtlik olla. Aga nüüd tänase teema juurde. Ma olen ühena paljudest ka sedasama ideed propageerinud ja mulle on esitatud samasuguseid küsimusi, nagu eelkõnelejagi küsis. Mis sa ikkagi ütled, kuidas jagada vanemate vahel näiteks kolme lapse eest hääled, kui nad kokkuleppele ei jõua?

Jah, see ongi kõige suurem kari. Minul endal on vastus olemas, aga tõenäoliselt paljudele see ei meeldi. Mina annaksin laste esindamise õiguse emale. Sel lihtsal põhjusel, et lapsed on natukene rohkem ema kui isa omad. Selle lihtsaks anatoomiliseks tõestuseks või sümboliks on see nabaarm, mis meil kõigil keset kõhtu on ja mis on meid kunagi ühendanud emaga, mitte isaga.
Vaatame praegust Eesti peremudelit – kui seda saab üldse nimetada peremudeliks, siis üksikvanemate arv aina suureneb. See  on lihtsalt halastamatu tõsiasi, et need üksikvanemad kipuvad olema naised. Naised võtavadki endale suurema vastutuse juba hetkel, kui otsustatakse laps ilmale tuua. Eriti teise ja kolmanda lapse puhul on see juba enam-vähem ainult naise otsustada, meestel on siin väga vähe midagi kaasa rääkida.
Meie iibeaugust väljaronimisel on tohutult suur roll naistel ja mitte vanemas eas meespoliitikutel, kelle lapsed said täiskasvanuks juba Nõukogude ajal ja kes absoluutselt ei tea, mida tähendab lapse üleskasvatamine turumajanduse tingimustes. Aga millegipärast võtavad nemad aeg-ajalt hästi aktiivselt sõna ja vaatavad isegi süüdistavalt nooremate naiste poole, miks nad ei täida oma kohust. Millegipärast, jah, nii kui iibest tuleb juttu, pöördub kohe süüdistav pilk fertiilses eas olevate naiste poole: miks te ometi ei sünnita? Kui selline küsimus on õigustatud – juhul, kui on õigustatud –, siis järelikult tuleb selleks, et naised saaksid seda rolli täita, luua teatud eeltingimused.
Kui just lapse ema on see, kes valib oma laste eest ehk annab poliitikutele tellimuse, mida tema kui ema ja naine neilt ootab, näiteks et hakake palun mingite mulle sobivate programmidega välja tulema, siis see oleks ilmselt märksa efektiivsem kui hakata siin leiutama muid süsteeme. On igasuguseid ettepanekuid kõlanud, näiteks et kui on üks laps, siis anname isale pool häält ja emale pool häält, või, ma ei tea, et hakkame mingeid koefitsiente perekonnas arvutama. See ajab süsteemi hästi segaseks ja asi kisub rappa. Selliste ettepanekutega tahetakse lihtsalt lastele valimisõiguse andmise idee hästi efektiivselt torpedeerida. Mina annaksin selle õiguse pigem emadele, naistele.
Siin oleks ka üks huvitav kõrvalefekt. Viimasel ajal on räägitud sookvootide kehtestamisest ja küsitud etteheitvalt, miks on Riigikogus naissoost liikmeid vähem kui mehi. Kui sellise reformi läbiviimisel antaks õigus lapsi esindada just naistele, siis peale seda võib Riigikogu koosneda sajaprotsendiliselt ainult meestest. Siis poleks mingit tähtsust, kes on poliitika teostaja. Tähtis on see, kes on poliitika tellija. Need 101 meest, kes siin istuksid, hakkasid väga tähelepanelikult kuulama, millised on Eesti naiste soovid. Nad peaksid väga läbimõeldult valijate jaoks mingeid ettepanekuid, mingeid programme koostama. See kõik nihutaks perepoliitika õigemasse suunda ja selleks pole üldse vaja, et Riigikogus istuks 101 naist. See võib anda häid tulemusi iibepoliitiliselt, samas aga ei pruugi. Sellepärast et need 101 inimest, kes siin istuksid, hoiaksid hästi meeles, et meil on 404 000 pensionäri ja kõigest 260 000 inimest, kellele makstakse lapsetoetust ja kes eeldatavalt on väikeste laste vanemad. Selline on poliitilise elu loogika.

Kalle Laanet, palun!

Hea ettekandja, kõigepealt suur tänu sisuliste vastuste eest! Te rääkisite vanemate mõjust lastele. Mul on kolm last, kes on 20 ja 30 eluaasta vahel. Olen neile väga selgelt andnud märku, et olen valmis vanaisa rolliks. Kahjuks on see mõju olnud suhteliselt väike, vanaisaks ma saanud ei ole. Põhiline argument, mida lapsed ütlevad: me tunneme ebakindlust tuleviku ees, äkki me ei saa ise ka hakkama, mis lapsi me veel muretseme. Kuidas nemad veel hakkama saavad? See on minu laste põhiline vastus: kogu ühiskonnas valitseb ebakindlus, kas tullakse toime. Kuid minu konkreetne küsimus on hoopis selline. Kas te olete arutanud ka sellist mõjutusvahendit nagu lastetusmaks?

Lastetusmaks? Kuna ma olen pool oma elust elanud Nõukogude süsteemi tingimustes, siis ma isegi mäletan, mis asi see on. Ma ise olen ka seda maksnud. Ma suhtun sellesse ideesse, selle idee reanimeerimisse hästi negatiivselt, sellepärast et lastetusmaks on karistus. Karistus inimestele, kes erinevatel põhjustel ei ole võtnud vastu otsust laps saada. Teie rääkisite oma lastest. Tegelikult neid võib ainult kiita, sellepärast et nad käituvad nagu õiged turumajanduslikud võitlejad. Kui meil kõik hakkavad kohe lapsi tegema, selle asemel et tööd rabada ja maksusid maksta, siis kuidas me kaheksa aasta pärast jõuame selleni, et meie SKT inimese kohta moodustab 75% Euroopa keskmisest näitajast? Ja kuidas me jõuame siis viie rikkaima riigi hulka? Selle nimel tuleb tööd teha. Lapsed aga on töö tegemisel takistuseks. See oli praegu muidugi natuke irooniliselt öeldud.
Aga kui tulla lastetusmaksu juurde tagasi, siis statistiliselt on minu teada umbes viiendik fertiilses eas inimestest kas bioloogilisel või mingil muul põhjusel võimetud lapsi saama. Neid inimesi ei tohi mitte mingil juhul karistada. Seda enam, et kui see lastele valimisõiguse andmise idee välja käidi, siis ma mitmelt kriitikult kuulsin just nimelt sellist argumenti, et neid inimesi, kes mingil põhjusel lapsi ei saa, hakatakse nagu alavääristama või karistama. Jumal hoidku sellise tunde tekitamise eest!
Samas see loogika on kuidagi hästi vildakas – et kedagi võidakse sellega, et keegi teine saab midagi juurde, karistada. Valimisõiguse andmine minu meelest ei ole mingisugune inimese premeerimine. Tegelikult on see inimesele vastutuse panemine. Valimisõigus ei ole preemia. Nii et kui arvatakse, et lapsevanemad on kuidagi hirmsat moodi eelistatud seisundis võrreldes nendega, kes ei ole lapsevanemad, siis ma hästi ei saa sellest loogikast aru. Õigemini saan aru küll, aga see loogika põhineb minu arvates mingisugustel vildakatel mõttekonstruktsioonidel.
Ma hakkasin selle idee peale sügavalt mõtlema aastal 2009 ehk siis, kui Noor Eesti sellega välja tuli. Mõned arvamusliidrid võtsid selle kommenteerimiseks sõna ja enamasti negatiivses võtmes. Üks hästi tuntud sotsioloog väitis, et niisuguse reformi läbiviimise mõju on selline, et samahästi võiks seenioridelt, pensionäridelt hääleõiguse ära võtta. Samasuguse mõttekäiguga esines avalikkuse ees ühe ajalehe peatoimetaja, kes võrdles seda ettepanekuga võtta siis parem pensionäridelt juba hääl vähemaks.
Kelleltki millegi äravõtmine ei tule üldse kõne alla! See on justkui jälle mingisugune nullsumma mäng, et kui me anname lapsevanematele hääleõigust juurde, siis me nagu kelleltki teiselt võtame seda vähemaks. Niisugust loogikat ei ole! On muuseas teada sellised kogemused Berliinist. Berliini linnaosad on meie mõistes suhteliselt iseseisvad omavalitsused, kellel on ka oma eelarve. Ida-Berliinis on linnaosa nimega Marzahn, kus võeti mõni aasta tagasi vastu otsus, et linnaosavalitsuse eelarve üle hääletamisel korrutatakse väikelastega perekondade hääled mingisuguse koefitsiendiga. Eelarve koostamisel arvestati seega lapsevanemate hääli rohkem kui lastetute hääli. Väidetavalt – ma ei saa siin küll konkreetseid arve nimetada – on selle uuenduse tulemusena hakanud mingisuguseid uusi hüvesid saama ka selle linnaosa vanem elanikkond. Ma ei tea, milline seos selle vahel täpselt on, aga tundub, et mingi loogika selles on, et kui lapsevanemad saavad täiendavad valimishääled, siis ega nad kohe vanureid üle parda ei heida. Pigem nad ikkagi mõtlevad hoolitsevalt ka seenioridele.

Austatud ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ütles oma vabariigi aastapäeva kõnes mõni aasta tagasi, et ajal, kui meie olulisemad väljapoole suunatud arengueesmärgid, nagu NATO, Euroopa Liidu, OECD ja eurotsooniga liitumine, on täidetud, tuleks tulevikku silmas pidades pöörata pilk sissepoole, Eesti riigi inimvara, meie oma inimeste poole. Viimase 20 aasta jooksul oleme saanud Euroopa ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks, millega kaasneb palju positiivset, kuid samas peame arvestama, et meie püsimajäämine rahvana sõltub ikkagi ainult meist endist. Koos elukvaliteedi paranemisega oleme nakatunud ka nn vana Euroopa haigustesse. Meie rahvastik vananeb, tööealiste elanike hulk kahaneb ja lapsi sünnib vähe. Kui vana Euroopa riikidel on selle haiguse sümptomite leevendamiseks võimalik veel rakendada meiega võrreldes külluslikke sotsiaalsüsteemi hüvesid, siis meie peame hakkama saama palju kasinamate võimalustega. See nõuab meilt oluliselt targemat ning nutikamat käitumist, aga eelkõige nõuab see julgust endale tunnistada, et haiguse raviks ei piisa sümptomite leevendamisest, vaid on aeg süüvida ja otsustavalt sekkuda nende tekke põhjustesse. Põhimõtteliste muudatuste aluseks on paradigma vahetumine. See tähendab, et muudatused ei saa olla pinnapealsed, vaid peavad algama süsteemi põhimõttelistest muutustest, sellistest muutustest, mis tagaksid lastega perede osakaalu olulise suurenemise poliitiliste otsuste langetamise protsessis.
2011. aastal korraldatud rahva ja eluruumide loenduse tulemused on meile lauale pandud. Rahva ja eluruumide loenduse esialgsetel andmetel loendati 1 294 236 püsivalt Eestis elavat inimest. Eelmise rahvaloendusega võrreldes, mis toimus kümme aastat tagasi, on Eesti püsielanike arv vähenenud 75 816 võrra ehk 5,5%. See on peaaegu Tartu-suuruse linna rahvaarv. Ka vanuseline koosseis on kümne aasta jooksul muutunud. Kui 2000. aastal moodustasid kuni 14-aastased rahvastikust 18%, siis 2011. aastal oli nende osatähtsus vähenenud 15%-ni. Samas oli 65-aastaste ja vanemate osatähtsus suurenenud 18%-ni, aastal 2000 oli selles vanuses inimesi 15%.
Meie suurim ülesanne on peatada rahvaarvu vähenemine, pöörata see tõusule ja tagada olemasolevate inimeste maksimaalne areng, et avada meie inimvara potentsiaal ning rakendada see oma riigi ja rahva püsimise eesmärgi saavutamiseks.
Rahvaarvule avaldavad mõju eelkõige sündimus ja seda mõjutav perepoliitika, suremus ja seda mõjutav tervisepoliitika ning väljaränne ja seda mõjutav rändepoliitika. Lisaks mõjutavad sündimust mitmed teised valdkonnad ja paljude meetmete koosmõju, mistõttu perede heaolu tagamiseks ei piisa vaid kitsalt perepoliitiliste eesmärkide täitmisest. Peresid mõjutavad ka maksusüsteem ja pensioniskeemid, rääkimata tervishoiust, haridus-, eluaseme- ja tööturupoliitikast. See on kirjas laste ja perede arengukava sissejuhatuses, mis võeti riikliku arengukavana vastu eelmisel aastal ja kehtib aastani 2020.
Kõige selle keskel on aga lastega pered, nende kindlustunne ning positiivne ootus tuleviku suhtes. Kui eespool toodud poliitikaid ei viida ellu just lastega perede huvidest lähtuvalt, ei ole võimalik saavutada suuremat eesmärki – eesti rahva jätkusuutlikku arengut. Laste- ja perepoliitika mõjutab peaaegu iga eestimaalast ning on kas kaudselt või otseselt seotud kõigi inimese eluvaldkondadega sünnist surmani. See, mil määral panustatakse laste ja perede heaolusse, kajastub varem või hiljem rahvastiku tervises, hariduses, kuritegevuse näitajates, tööhõives ja majanduses ehk kõikides valdkondades. Olukorras, kus meie rahvastik on vananemas, eluiga pikeneb, kuid mitte tervelt elatud eluaastate tõttu, tuleb rõhutada, et perspektiivis jääb vähemaks töökäsi, kes peavad üleval hoidma kogu meie riigi sotsiaalsüsteemi. Sotsiaalsüsteemi teenuste ja hüvede tarbijaid on aga üha rohkem, mistõttu on tähtis luua olemasolevale inimvarale maksimaalsed arenguvõimalused ning avada selle potentsiaali.
Eestis elab absoluutses vaesuses üle 45 000 lapse ehk iga viies laps. Kui lisada vaesusriskis elavad lapsed, puudutab vaesus rohkem kui 63 000 last. See selgub õiguskantsleri büroo koostatud ülevaatest "Vaesus ja sellega seotud probleemid lastega peredes". See aga tähendab, et juba praegu elab Pärnu linna täis lapsi olukorras, kus nende arenguvõimalused ei ole piisavad ning nende tulevikupotentsiaal ja konkurentsivõime on tunduvalt piiratud. Kuid just nendele ehitame üles oma riigi ja rahva tuleviku. Seda ütlen ma ilma igasuguse paatoseta. See on karm tõsiasi, millest ei tohi mööda vaadata. Tõsi on ka see, et enamik nendest lastest ei ole asotsiaalse päritoluga vanemate lapsed, vaid üksinda last kasvatava vanema või kolme ja enama lapsega perede lapsed. Kehtib reegel, et kui peres on kaks vanemat ja mõlemad töötavad, siis pärast kolmanda lapse sündi, rääkimata neljandast ja enamast lapsest, langetakse allapoole vaesuspiiri. Samas kehtib reegel, et rahva juurdekasv algab just nimelt pere kolmandast lapsest. See tõsiasi ehk allapoole vaesuspiiri langemine kehtib ka üksinda last kasvatavate vanemate puhul, kusjuures selliseid perekondi on üha enam ja enam.
Austatud Riigikogu! Meil ei ole vaja viimase 20 aasta pärast häbeneda. Meie prioriteet on olnud eelkõige oma rahvusriigi loomine ning selle julgeoleku kindlustamine. Me oleme välja arendanud demokraatlikult toimiva riigi kõigi oma institutsioonidega, mis on läbi tulnud mitmesugustest raskustest. Kuid praegu ei ole meie rahvusliku julgeoleku tagamise pant mitte ainult rahvusvahelised organisatsioonid, vaid eelkõige meie ise. Meie inimvara kvaliteet ja selle püsimajäämine on selge prioriteet edaspidiseks. Viimased 20 aastat on näidanud, et suuresti vaid tagajärgedega tegelemine ei ole jätkusuutlik. See pigem soodustab probleemide kuhjumist ning nõuab seetõttu järjest kasvavaid investeeringuid. Senine laste- ja perepoliitika on keskendunud eelkõige probleeme ilmestavate sümptomite leevendamisele, samas on põhjustega tegelemine jäänud piisava tähelepanuta.
Teine probleem on meie laste- ja perepoliitika heitlikkus, puudub ühtne visioon ning pikaajaline järjepidev poliitika. Me oleme ellu viinud mitmeid perepoliitilisi meetmeid, kuid nende mõju ei ole olnud üksteist täiendav, vaid on tihti olnud vastuoluline. Üks näide on vanemahüvitise süsteemi rakendamine, mille toime on selgelt positiivne, nii nagu ka eelkõneleja ütles. Samas peame tõdema, et valdav osa lastele ja peredele mõeldud riiklikust ressursist läheb sündide toetamiseks ning väikelaste toetamiseks esimese poolteise aasta jooksul. Sealt edasi on olukord leebelt öeldes puudulik ja, mis kõige olulisem, ebastabiilne.
Sündimust mõjutav oluline tegur on stabiilsus riigi laste- ja perepoliitikas. Peab tõdema, et meil see stabiilsus puudub. Kui mingi meede on võetud, siis selle kaotamine, ükskõik kui väikese mõjuga see ka ei ole, annab väga negatiivse sõnumi nendele, kes on otsustamas pere juurdekasvu üle. Majanduskriisi ajal pealesunnitud kärped puudutasid ka perepoliitilisi meetmeid. Kärbiti esimese lapse eest antavat tulumaksusoodustust ja ranitsatoetust ning peatati isapalga kehtivus. Samasisulisi otsuseid langetati ka omavalitsuste tasandil. Kellegi käed ei ole siin puhtad. Kuid samas otsustati tõsta pensione ning pensionid tõusevad igal aastal ka tulevikus. Siin ei ole mõtet kellegi peale näpuga näidata. Kõik poliitilised jõud, kes siin saalis on esindatud, on nendes protsessides eri tasanditel otsustajatena osalenud. Üksteise süüdistamine ei aita meid mitte kuidagi edasi. Ka mina olin üks nendest krokodillidest, kes valmistas ette riigieelarve kärpeid, ma ei varja seda.
Hea meel on tõdeda, et majanduse kosudes oleme hakanud perepoliitilisi meetmeid taastama. Järgmisest aastast rakendub laste kasvatamist väärtustav emapension, käivitub lastetoetuste reform, millega rakendatakse vajaduspõhine esimese ja teise lapse toetus ning peaaegu kahekordistatakse kõigile lastele mõeldud lapsetoetust alates pere kolmandast lapsest. Kolmikute sünni puhul makstav toetus kolmekordistub ning uuesti hakkab kehtima isapalk. Kuid majanduskriisi tõttu langetatud otsused laste- ja perepoliitika valdkonnas on ühiskonnale andnud sõnumi, mis muudab lapsi planeerivate inimeste ootused tuleviku suhtes ebakindlaks.
Eri aegadel võimul olnud erinevad poliitilised jõud on rakendanud erineva mõjuga poliitikaid. Samas tuleb tunnistada, et eakamate generatsioon on olnud eelisseisundis, kuna poliitilise süsteemi loogika järgi on just nemad kõige kaalukam osa ühiskonnast. Kõikide erakondade programmides on lubadus pensione tõsta ja kui seda lubadust ei täideta, võib see erakond järgmistel valimistel osalemise mõtte kõrvale jätta. Samas on kõikide erakondade programmides lubadused seista lastega perede huvide eest, kuid nende täitmise praktika on erinev.
Ma ei heida midagi ette meie eakatele ega erakondadele, kuid nii nagu Eestis, on ka Euroopa riikides just eakam ühiskonnaosa see, kes moodustab kõige suurema huvigrupi, osaleb aktiivselt valimistel ning kujundab seeläbi ka eelistusi poliitiliste otsuste langetamisel. Demograafilised protsessid on seda suundumust süvendamas. Eluiga pikeneb, sündimus väheneb, vanemaealiste osakaal ühiskonnas suureneb ja nooremate oma kahaneb. Meie valimissüsteemi on sisse kirjutatud vääramatu olukord, mille järgi täisealiste ja noorte poliitiline mõju on järjest vähenemas. Kuigi me räägime põlvkondadevahelisest solidaarsusest, muutub kaugemas perspektiivis sotsiaalsüsteemi ülalpidajate ning põhilist lisandväärtust tootvate inimeste osakaal üha väiksemaks, ühiskonna koormus aga suureneb. 2011. aastal registreeriti üle 900 000 valija, kellest valimas käis 63% ehk 580 000 inimest. Praegu on pensioni saavate isikute arv 404 525, mis moodustab peaaegu poole valijate arvust. Tõsi, kõik pensioniealised isikud ei ole valimisõiguslikud, aga suurusjärk on kõnekas.
Sellises olukorras peame tunnistama, et ühiskonnas domineeriva grupi surve dikteerib ka poliitilisi otsuseid. Kuid kas me suudame sel moel muuta toimuvaid demograafilisi protsesse? Kas süsteemi muutes on võimalik mõjutada erakondade käitumist laste- ja peresõbralikumaks, mis tagaks meie püsimajäämise? Kas perevalimiste põhimõtte rakendamine oleks võimalus tagada meie rahvuse püsimajäämine?
Perevalimiste all pean silmas lastele nende sünnihetkest valimisõiguse andmist viisil, mille järgi kuni lapse täisealiseks saamiseni teostab valimisõigust lapse eest lapsevanem. Eestis pole olnud põhjalikke arutelusid sellel teemal. Küll aga on seda teemat mitmekülgselt käsitletud Saksamaal. 2008. aastal esitas 46 Bundestagi liiget valitsusele ettepaneku valmistada ette põhiseaduse muudatus, mille kohaselt antakse kodanikele valimisõigus alates sünnist. Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on hääleõiguslik Eesti kodanik, kes on saanud 18 aastat vanaks. Perevalimiste rakendamine tähendab, et me peame algatama põhiseaduse muutmise ning andma hääleõiguse kõigile Eesti kodanikele alates sünnihetkest. Nii põhimõttelise muudatuse tegemine eeldab laiapõhjalist rahvaarutelu. Analüüsima peab nii selle muudatuse mõjusid kui ka õiguslikku tähendust.
Olen seisukohal, et põhiseaduse muutmine peab olema tingitud väga põhjendatud vajadusest. Kuid demograafilised arengud näitavad, et ka meie põhiseaduses sõnastatud rahvusriigi püsimise eesmärk on kaugemas perspektiivis ohtu sattumas, mistõttu pean põhiseaduse muutmist selle eesmärgi saavutamise nimel põhjendatuks.
2012. aasta esimesel poolaastal sai peretoetusi 259 097 last. Perevalimiste rakendamise korral suureneks valijate arv rohkem kui 250 000 inimese võrra, mis aitaks tasakaalustada eri vanuses olevate inimeste osakaalu valijate hulgas. On selge, et alaealiste laste eest valimisõigust teostavad vanemad lähtuvad valimisotsuseid langetades eelkõige oma subjektiivsetest arusaamadest, mis aga on tavaliselt suunatud oma perekonna ja laste huvide eest seismisele. Erakonnad on seetõttu sunnitud lastega perede huve oluliselt tõsisemalt arvestama ning seda pikaajaliselt, kuna valimised toimuvad iga nelja aasta järel.
Tänapäeval on poliitilised jõud piisavalt professionaalsed ning valimiskampaaniat tehakse täie teadlikkusega sellest, kui suured on valijarühmad, kui aktiivselt nad valimas käivad ning millised on nende esmased huvid. Kui viimase majanduskriisi ajal oleksid juba kehtinud perevalimised, oleksid südikamad poliitikud seisnud eakate inimeste huvide kõrval ka laste ja perede huvide eest. See on minu väide. Just nimelt eakate inimeste huvide kõrval, mitte nende asemel. Ma palun, et ei hakataks neid huvisid omavahel vastandama. Perevalimiste rakendamine paneks poliitikud, kellest enamiku seljaajus tiksub vajadus osutuda uuesti valituks, olukorda, kus lastega perede huvidega arvestamine muutub nende ellujäämise tagatiseks.
Head kaaslased! Ma loodan, et perevalimiste idee tekitab nii ühiskonnas kui ka poliitilistes jõududes arutelu. See arutelu ei tohi aga kujuneda juba tehtud tegude õigustamiseks ning teistele näpuga näitamiseks, vaid peab olema suunatud põhiprobleemi lahendamisele. Enne, kui te selle põhimõttelise, paradigmat vahetava idee kohta sõna võtate, hingake mõni kord sügavalt sisse ja mõelge selle sisu üle. Idee sisu on tagada laste ja perede poliitilise kaalu suurendamise kaudu meie rahva ja riigi jätkusuutlikkus. Ma loodan, et konsensust selles küsimuses on võimalik saavutada aktiivse debati abil. Isegi kui tegu on kogu ühiskonda raputava ja esmapilgul hulljulge ideega, on see igal juhul parem kui üldse ilma igasuguse ideeta edasiminek. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste ja vastuste juurde. Palun, Priit Sibul!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kõneleja! Ma olen sinuga nõus, et olukord on keeruline ja selle lahendamiseks on vaja mingeid raputavaid ideid. Eelnimetatud idee üks sellistest ongi. Omal ajal IRL arutas seda, et põhiseadusesse võiks panna klausli riigieelarve tasakaalu kohta. Siis pigem naerdi selle idee üle. Sa mainisid ka ise, et oled olnud krokodillide komisjonis, aga nüüd oled võidelnud lapsetoetuste kasvu eest. Kas sinu meelest see põhiseaduse muudatus, igale inimesele hääle andmine, aitaks tulevikus keerulistel aegadel vältida seda, et perepoliitika järjepidevuse arvel tuleb lõivu maksta? Seda järjepidevust mainisid sina oma kõnes ning seda pidasid oluliseks kirjanik Hvostov ja enne teda kõnelnud Ene-Margit Tiit. Kas me saaksime selle muudatusega sinu arvates kindluse, et perepoliitika muutub järjepidevamaks?

Aitäh! Andrei Hvostov siin juba sellest rääkis. Ma olen seda päris ausalt välja öelnud kui poliitik ja inimene, kes on olnud väga paljude valimiste ettevalmistamise juures. Ma arvan, et ma tean, kuidas töötab Eesti poliitiline süsteem ja mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide süsteem, ning kuidas langetatakse poliitilisi otsuseid. Tõsi, see läheb järjest professionaalsemaks. Kui me vaatame Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste debatte, siis seal teatakse väga täpselt, kus on need valijad, kes võiksid kaalukaussi ühele või teisele poole kallutada. Need sõnumid on väga selged ja ühesugused. Kui me vaatame Eesti ajalugu viimase 20 aasta jooksul, siis mul on tunne, et viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul on ka erakondade tegevus läinud üha professionaalsemaks. Seda ei tasu erakondadele ette heita. Erakonnad teavad üha täpsemalt, mis ühiskonnas toimub, millised on konkreetsed huvid ja kui suured on huvirühmad. Meil ei ole endale mitte midagi ette heita. Ma ei distantseeru poliitikutest, ma olen ise üks teist. Poliitiliste, eriti raskete poliitiliste otsuste langetamisel vaadatakse väga tõsiselt ja täpselt, mis on ühiskonnas toimumas ja kuidas see mõjutab järgnevaid protsesse.
Tõsi on see, et ühiskond vananeb, eakate grupp ühiskonnas on suur. Nad käivad valimas sellepärast, et nad hoolivad oma riigist. Nad käivad võib-olla rohkem valimas kui nooremad inimesed. Seetõttu ei ole ka väga rasketel aegadel, kui on olnud vaja riigi kulusid kärpida, ükski erakond tulnud välja mõttega, et tuleks eakate teemaga radikaalselt tegelda. Raske südamega, aga lõpuks on langenud otsus hoida kokku just nimelt pere- ja lastepoliitika pealt. Nagu ka eelkõnelejad on öelnud, kõige suurem oht ongi see, kui laste- ja perepoliitika on ebastabiilne ehk antakse ebastabiilsust tekitavaid sõnumeid ühiskonnale ja nendele inimestele, eelkõige nendele naistele, kes peavad langetama otsuseid laste sünni suhtes. Eriti ohtlik on see siis, kui ei kaaluta esimese või teise lapse sündi, vaid kolmanda või neljanda lapse sündi, kust algab tegelikult rahvastiku juurdekasv. Põhiseaduse muudatus, mida on hiljem väga-väga raske tagasi keerata, tooks ühiskonda juurde selle osa valijaid, kes praegu on valimistest eemal, ehk lapsed. Neid on üle 250 000. See on väga suur hulk ja see sunnib kogu poliitilist süsteemi (ma ei räägi isegi poliitikutest ühekaupa, vaid kogu poliitilisest süsteemist) järjepidevalt nende huvidega arvestama. Minu sõnum ei ole mitte see, et me peaksime vastandama valijarühmi ja vanusegruppe, vaid et me oma jätkusuutlikkuse ja Eesti rahva püsimajäämise tagamiseks tooksime laste poliitilise jõu hääleõiguslike kodanike hulka. Me tasakaalustame nii ühiskonnas toimuvaid protsesse. See on see mõte. Ma arvan, et poliitilised jõud on lihtsalt sunnitud seda järgima.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Ma üritan ühe minutiga küsida kolme asja. Sina omakorda ürita need meelde jätta. Esiteks, kui see süsteem oleks kehtinud siis, kui sa olid krokodillide komisjonis, kas see oleks sinu valikuid muutnud? Teiseks, mis saab sinu arvates selles mudelis kodakondsuseta laste häältest? Kolmandaks, kui me läheme alternatiivi juurde, siis kuidas sa suhtud ettepanekusse, mis kõlas ühel ümarlaual – kehtestada teatud protsent SKT-st, mis läheks lastega perede toetuseks, samamoodi nagu on tehtud näiteks kaitsekulutuste puhul?

Aitäh! Ütleme niimoodi, et majanduskriis on lihtsalt üks näide. Meil on ka varem neid otsuseid tehtud, kusjuures neid ei ole tehtud mitte ainult riigi tasemel. Siin on räägitud, mis on toimunud omavalitsustes, näiteks Tallinnas. Ma ei tahaks hakata arutama seda, kes mida tegi. See ei kanna vilja. Aga see on päris kujukas näide. Me peame üha rohkem panustama just nimelt laste ja perede huvide tagamisse. Seal on see potentsiaal, millele toetudes me kõik tulevikus elame, millele toetudes elab kogu meie riik. Ei ole selgemaid arve kui rahvaloenduse arvud ja prognoosid, mida tehakse. Demograafilised prognoosid on väga kindlad, neid muuta on väga-väga raske. See eeldab seda, et me muudame või tegelikult vahetame paradigmat kogu ühiskonnas ja muudame valimisõiguslikuks kõik isikud alates sünnihetkest. Mis puudutab mittekodanikke ja kodanikke, siis n-ö riigi tasemel valimistel (me räägime praegu eelkõige Riigikogu valimistest) on printsiip selge: valimisõigus on kodanikel. Kindlasti tuleb laiendada seda kõigi kodanike lastele, kellel on valimisõigus. See juriidiline arutelu, ma loodan, on veel ees. Ma loodan, et seda põhimõttelist küsimust ei tambita täna mutta, vaid me avame oma mõistuse selle arutelu jaoks. Yana, mul on hea meel, et sina oled seda juba tegelikult teinud.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Hea kolleeg! Mulle väga meeldib teie kirg, millega te räägite perepoliitikast. Kui te aega saate, siis rääkige seda ka oma kolleegile, kelle haldusalas lausa diskrimineeritakse lapsehoolduspuhkuselt naasvaid naisi. Mul ongi selline küsimus: mida teie sellest arvate, kas tööturule naasev noor ema on vähem väärtuslik töötaja kui teised, et ta peaks teatud aja jooksul vähem palka saama?

Aitäh, hea küsija! Oleme ka erakonnas seda teemat arutanud ja küsinud täpsustusi konkreetse juhtumi kohta. See juhtum ei ole tegelikult nii dramaatiline, kui see meedia vahendusel paistab. Kindlasti aga saate ka ise selle kohta ministri käest küsida. Minu arvamus on hoopis vastupidine sellele, milline on tegelik käitumine meie tööturul. Ma näen seda oma peres ja ka oma sõprade pealt, kes on minuvanused ning kelle peres on üks, kaks või mõnel kolm last. Tegelikult ei ole motiveeritumat ja paremat töötajat kui just nimelt väikese lapse juurest tulnud ema, kes väga selgelt tahab ennast teostada ja ühiskonda panustada. Tööandjate suhtumist tuleb tugevalt muuta. Lapse sünni järel tööle naasnud emade suhtes on eelarvamusi, mis ei vasta tegelikkusele. Seda sõnumit peaks väga tõsiselt levitama. Ma arvan, et olukorras, kus on järjest suurem tööjõupuudus, saavad ka tööandjad üha enam aru, et noor ema on väga väärt töötaja.

Aitäh! Palun, Reet Roos!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tahtsin seda küsida Andrei Hvostovilt ja tegelikult küsisingi, aga ma küsin, Margus, ka sinu käest: mis on sinu meelest siin kõige tugevam vastuargument? Me oleme lugenud igasuguseid vastuargumente sellele ideele, aga mis on sinu meelest kõige pädevam vastuargument? Mida saaks selle vastu teha?

Kõigepealt, me peame julgema iseendale tunnistada ühiskonnas toimuvaid protsesse ja meil tuleb rahulikult aru saada sellest, mida me peaksime tegema. Kui me korraks kõik mõtleme, hoolimata oma erakondlikust kuuluvusest ja maailmavaatest, mis eesmärgil see muudatus tuleks teha, siis siin ei ole vastuargumente. Probleem tekib pigem juriidilise lahenduse leidmisel, et seda oleks võimalikult lihtne ka ellu viia. Kui ühiskonnas on debatt tekkinud ja ühiskond kaldub selle poole, et ollakse valmis selleks põhimõtteliseks muudatuseks, siis on vaja välja töötada pädev ja lihtne lahendus. Valimisõigusega seonduvad küsimused peavad olema üheselt ja lihtsalt seadustes sätestatud, et siin ei tuleks väga palju vaidlusküsimusi. See on oluline koht. Aga kindlasti on Eestis ja ka rahvusvahelisel tasemel pädevaid teadlasi, kes sellel teemal kaasa mõtlevad.

Aitäh! Palun, Andres Jalak!

Aitäh! Hea ettekandja! Mis sa arvad valimisea alandamisest 16. eluaastale? Kas see võiks olla esimene samm Andrei Hvostovi idee elluviimisel või hoopiski selle idee koostisosa?

Aitäh, hea küsija! Muuseas, hea kolleeg Helmen Kütt tõi kohtumisel Saksa kolleegidega välja sellise vastuargumendi: kuidas saab vanem lapse eest otsustada siis, kui laps on näiteks juba 17-aastane ja täiesti teadlik sellest, mis ühiskonnas toimub, ning tal on välja kujunenud oma arvamus? Minu arvates käib valimisea langetamine selle ettepanekuga sama rada ehk üks täiendab teist. Tõepoolest, pigem muudab ettepanek anda lastele valimisõigus valimisea langetamise peaaegu et iseenesestmõistetavaks, selles mõttes, et need peaksid käima koos. Ma arvan, et päris suur osa sellest saalist võiks siin jõuda konsensusele. Neid asju ei tohi mitte vastandada, et üks ettepanek on hea ja teine halb. Tegelikult liiguvad need täpselt ühes ja samas suunas. Lihtsalt selle mõju, kui me anname valimisõiguse sünnist alates, on ühiskonnas mitu korda suurem kui sellel, kui me alandame valimisõiguslikku vanust näiteks 16. eluaastani, mis puudutab paari tuhandet inimest. Aga valimisõigus sünnihetkest alates puudutab üle 250 000 inimese, mis toob kaasa muudatuse kogu poliitilises mõtlemises.

Aitäh! Palun, Kaia Iva, teine küsimus!

Aitäh! Täna on räägitud mitmetest võimalustest ja nende meetmete mõjust. Kolleeg Kalle Laanet tõi välja, et tema arvamuse järgi võiks iivet tõsta lastetusmaks. Mina ei kujuta ette, kuidas maksuga iivet tõstetakse. Aga mis võiks olla selle kõnealuse võimaluse, anda kõigile kodanikele juba sünnihetkest valimisõigus, üldisem mõju? Mis sa arvad? Siia juurde küsin: kas võib olla ka oht, et see tekitab vastandumist? Kas näiteks eakam kodanikkond võiks selle peale pahandada? Siin on ju täna räägitud, et lastele ja noortele peredele tuleks anda suurem sõnaõigus.

Aitäh! See on põhimõtteline muutus sellest hetkest saadik, kui kodanik langetab oma otsuse omaenda riigi järgneva nelja-aastase perioodi kujundamise suhtes. Selle mõju on selline, et lisandub üle 250 000 hääle. Meie valijate arv on alla ühe miljoni, nendest käib valimas üle 60%. Tegelikult mõju ongi ühiskonna põhimõtteline surve poliitilistele jõududele. Kõik poliitilised jõud – olemasolevad, tulevased ja lahkuvad poliitilised jõud – peavad selle mõjuga arvestama, kuna see mõju on märkimisväärne. Teiseks, see nõuab põhiseaduse muutmist, mis tähendab, et seda uuesti ümber teha on peaaegu võimatu. See garanteerib, et see mõju ei ole mitte selline, nagu ühekordsel poliitilisel aktsioonil või mingil valimislubadusel kümnekordistada lastetoetust vms, vaid see mõju on pidev ja pikaajaline. Kui me otsustame seda teha, siis teeb Eesti rahvas põhimõttelise otsuse, mis püsib seni, kuni ei teki mingi väga otsustav jõud, kes soovib seda muuta. Aga seda ma enam ei usu.
Mis puudutab eri eagruppide vastandamist, siis ma juba oma kõnes ütlesin, et selleks hirmuks ei ole mitte mingit põhjust. Just nimelt seetõttu, et me pigem tasakaalustame vanuserühmi omavahel. Teine pool on siin võib-olla emotsionaalsem: eakamad inimesed ja vanavanemad hoolivad lastelaste käekäigust tihti isegi rohkem kui vanemad, kes on hõivatud igapäevatööga. Seetõttu ei näe ma siin emotsionaalse vastandumise võimalust. Kui see teema rahulikult avada ja ühiskonnas debatti pidada, siis terve mõistus ütleb, et sel ettepanekul on sisu.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo, teine küsimus!

Suur tänu! Meil toimub siin viimasel ajal võrdlemisi sageli olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelusid ja võib-olla alati mitte üldse nii olulistel teemadel. Aga tänane teema on kahtlemata üks kõige olulisemaid. Riigi demograafilise olukorra arutamine parlamendis, eriti kui on olemas sellised materjalid nagu rahvaloenduse tulemused, kuulub kindlasti sellesse formaati. Kuid ma arvan, et võib-olla me oleme natuke kiirustanud selle arutelu korraldamisega, sest lõplikud tulemused alles tulevad. Osa asju on praegu meie eest veel n-ö salastatud ja kindlasti on meie võimalikud poliitilised otsused kvaliteetsemad, kui me oleme kõige sellega tutvunud. Aga ma tahan küsida, kuidas sotsiaalkomisjon tänaseks aruteluks valmistus. Milliseid teemasid ja ideesid veel esile tõusis, lisaks sellele perevalimiste ideele, mida te olete siin põhiliselt esitanud? Kas sotsiaalkomisjon töötas selle teemaga põhjalikult?

Aitäh, hea küsija! Selle riiklikult tähtsa küsimuse arutelu kutsus ellu IRL-i fraktsioon, seda ei ole algatanud sotsiaalkomisjon. Seetõttu sotsiaalkomisjon seda küsimust ka ette ei valmistanud ja selle konkreetse küsimuse arutelu seal ei ole toimunud. Küll aga arutab sotsiaalkomisjon jooksvalt kõiki küsimusi, mis puudutavad sotsiaalsfääri, muu hulgas laste- ja perepoliitikat. Ma võin siin küll südamerahuga öelda, et see on üks kõige põhilisemaid teemasid, millega sotsiaalkomisjon on tegelnud ja ka edasi tegeleb. See puudutab eelkõige just nimelt laste vaesust ja perepoliitikat, seda, kuidas hakkama saadakse. Menetlusse on antud riigieelarve seaduse eelnõu. Ma loodan, et järgmisel nädalal algatatakse siin saalis ka laste- ja peretoetuste reformi käsitleva seaduse eelnõu. Nende teemadega tegeleb sotsiaalkomisjon iga päev.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus: kes valib lastekodulaste eest, kas direktor, kasvataja või koristaja? Räägime ka sellisest juhtumist, kui vanemlikud õigused on ära võetud. Näiteks on see ema sünnitanud üheksa last. Kas tal on ikka õigus laste eest valida? Kuidas see kord on?

Hea küsija! Need on sellised väga head küsimused, millele tuleb leida lahendus, just nimelt juriidiline lahendus. Aga ma olen nõus, et kõigepealt tuleb leida konsensus, kas ühiskond on põhimõtteliselt valmis sellele teele minema. Andrei Hvostov ütles välja ühe võimaliku lahenduse: üks vanem saab lapse eest valimisõiguse. Kui me vaatame, kuidas sotsiaalsüsteem on seni töötanud, siis kõiki lapsetoetusi, kõiki peretoetusi makstakse ühele vanemale, samuti arvestatakse ühele vanemale laste pealt pensioniaastaid. Nii et tegelikult on meie õigusruumis juba olemas see lahendus, kes on n-ö seaduse mõttes see, kes lapse kasvatamisega ka juriidilises mõttes tegeleb. Kui ei jõuta kokkuleppele, siis praegune süsteem näeb ette võimaluse pöörduda kohtusse. Aga neid kohtuasju on 20 aasta jooksul olnud väga vähe, alla kümne. Ma tahan öelda, et on vaja tõsiselt läbi mõelda, kuidas nende erandjuhtumite puhul käituda, aga kindlasti on nende laste õigused tagatud.

Aitäh! Palun, Urve Palo, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Hea kõneleja! Sa lubasid, et sa räägid täna väga ausalt, vähemalt sa ütlesid nii. Ütle, palun, hästi ausalt, mis sul takistab täna laste ja lastega perede eest seista! Milleks sul neid lisahääli vaja on, olukorras, kus sa oled sotsiaalkomisjoni esimees ja võimukoalitsiooni esindaja? Kes sind takistab, kas erakonnakaaslased või Reformierakond, ja mis need lisahääled praegu annaksid? Kui vaadata näiteks järgmise aasta eelarvet, siis me ei näe seal mingeid muutusi. See, et vaesuses elav laps saab juurde kümme eurot, ei ole ju reform. See ei ole see, mis naisi sünnitama paneb, ega ka see, kui midagi muutub alates kolmandast lapsest. Me räägime sellest, et juba esimeste laste sünde on vaja soodustada, peresid toetada. Teenuseid ju juurde ei tule. Mis teid takistab?

Aitäh! Me elame demokraatlikus riigis, meil on Riigikogu ja igaühe arvamus on siin väga tähtis. Minu arvates on see, et järgmisel aastal alustatakse lastetoetuste reformi, sisuliselt kahekordistatakse kolmanda lapse toetust ja kolmekordistatakse kolmikute sünni puhul makstavat toetust, väga tõsine samm. Samamoodi taastub järgmisel aastal isapalk. Aga debatt selle üle, mida igaüks isiklikult saaks teha, ja etteheide, miks järgmise aasta eelarves ei ole ette nähtud näiteks lapsetoetuste kümnekordistamist jne, ei vii meid eriti kuskile, kuna me oleme praegu sellises olukorras, nagu me oleme. Ma ütlesin juba enne, et ma ei taha üldse seda debatti alustada, aga, Urve, sa ise seda tekitad. Kõik erakonnad on tegelnud sellega, mis on muutnud meie perepoliitika ebastabiilseks. Kui me alustasime majanduskriisi alguses kärpeid, siis olid sotsiaaldemokraadid valitsuses. Nad kandsid rahandusministri vastutust ja rahandusminister tuli kärpeettepanekutega valitsusse. See debatt ei vii meid mitte kuskile, Urve. Ma tahan öelda, et on vaja süsteemi muutust, milleks sobib perevalimiste kehtestamine. Sellega me lihtsalt mõjutame. Ega see ei välista mitte midagi tulevikus, aga me tekitame olukorra, kus me anname kõigile valimisõiguse ning suurendame oluliselt laste ja perede osakaalu poliitiliste otsuste langetamises.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti sätestab Riigikogu liikme staatuse seadus vaba mandaadi põhimõtte, mille järgi Riigikogu liige on sõltumatu ja täidab oma ülesandeid kooskõlas põhiseaduse, seaduste, avalike huvide ja oma südametunnistusega. See sisuliselt tähendab, et oma otsustes ei tohi ta esindada ühe konkreetse valija või isegi valijagrupi huve, vaid tuleb mõelda ühiskonna pikaajalistele arengutele. Kuidas sa ise selles kontekstis kommenteerid enda väljaütlemist, millele viitas Andrei Hvostov, et sa ei saa nende teemadega piisavalt tegelda, kuna sa pead pensionäre esindama?

Ma ei saanud küll küsimusest täpselt aru, aga kutsun teid üles mõtlema natuke abstraktsemal tasemel, mitte ainult ühe konkreetse küsimusega piirdudes. Selles ettepanekus peitub põhimõtteline muudatus. Kogu meie valimissüsteem, kõik meie poliitilised otsused on tegelikult rahva tahte väljendused. Siin ei ole niimoodi – vähemasti ei tohiks olla ja minu arvates Eestis ka enam niimoodi ei ole –, et enne valimisi lubatakse tohutu suure populismiga midagi kokku, saadakse hääled, aga mõne aasta pärast lahkutakse poliitikast. Kõik erakonnad, kes siin saalis täna esindatud on, on Eesti elus osalenud aastaid, nad on läbi teinud väga palju valimisi. Väga paljud inimesed on siin olnud päris mitu koosseisu ja nad teavad, et kui midagi lubada, siis tuleb lubadus ka ellu viia. Mõned küll ütlevad, et valijate mälu on lühike, aga tegelikult ei ole. Inimesed mäletavad väga täpselt. Seetõttu see mõte, et anda põhiseaduse muudatusega poliitilist kaalu juurde just nimelt lastele ja pereinimestele, tähendab seda, et pikaajaliselt (ma ei räägi siin üksikutest poliitikutest, vaid üldse poliitilise loogika toimimisest) arvestatakse just nimelt laste ja perede huvidega. Selle loogika vastu, ma arvan, ei ole ka küsija.

Suur tänu! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud ettekandja! IRL-i põlvkondadepoliitika on mind alati imestama pannud. Ma mäletan, et 2005. aastal, kui meie tegime läbi aegade kõige suurema pensionitõusu, ei hääletanud selle poolt Res Publica ja suur osa Isamaast. Tol korral teie eestkõneleja ütles, et pensionitõus tuleb tulevaste põlvede arvel. Täna te esitate soovi peredele mitu häält anda. See tähendab tegelikult eakate hääle osatähtsuse vähendamist, mis tähendab, et te ei väärtusta vanemat põlvkonda, kelle loodud kogemustele ja varadele on see ühiskond üles ehitatud. Millest ikkagi see vastandamine ja miks te ei hooli vanemate inimeste kogemustest? On siis tõesti küsimus selles, et eakad teid ei vali?

Aitäh, hea küsija! Ma ei olekski ette kujutanud, et te oleksite kuidagi teistmoodi küsida võinud. Ma ei ole öelnud mitte midagi sellist, mida teie oma küsimuses väitsite, vaid olen mitu korda öelnud pigem vastupidist. Teie olete praegu see, kes üritab eri eagruppide vastandamist kõne alla võtta, mitte mina. Mina väidan, et tuleb suurendada laste ja perede osakaalu ühiskonnas, mitte kellegi oma vähendada. Ma arvan, et eakam valijarühm on väga selgelt ka sellel seisukohal ja nad toetavad seda, kuna nad teavad oma elukogemuse põhjal, kui tähtis on, et laste ja perede huvid oleksid kaitstud. Ma ei lähe kaasa selle vastandamisega, kuna siin ei ole vastandamist olemas. Kindlasti mõni poliitik (võib-olla ka küsija) tunneb, et sellest võib saada tema poliitilise lennu jätkuteema, aga ma arvan, et seda ei tasu selle peale üles ehitada. Vastandamist ei ole.
Ma tuletan meelde, et järgmisel aastal tõusevad pensionid 5%, pensionide tõus on eelarvesse sisse kirjutatud. Eakatel ei tasu muretseda, et keegi hakkab nende pensioni kärpima. Vastupidi. Aga me peame sinna kõrvale väga tõsiselt võtma laste ja perede huvid. Meil on olemas laste ja perede arengukava kuni aastani 2020, mille valitsus võttis vastu eelmisel aastal. Selle elluviimine kuni aastani 2020 maksab üle 380 miljoni euro. See on kõikide osapooltega kokku lepitud dokument. Selle koostamises osalesid kõikide erakondade esindajad. See on koostatud tõestuspõhisele meetodile tuginedes, aastate kaupa on läbi mõeldud mitmesugused meetmed, sellel on olemas rakenduskava, on teada kõige selle maksumus. Selle rakendamine nõuab väga suurt poliitilist tahet. Ma ei räägi siin populistlikest üksiklubadustest, vaid just nimelt pidevast, aastate jooksul, valimistest valimisteni kestvast tegevusest.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Taasiseseisvunud Eestis ei ole veel kunagi varem sündinud nii vähe esiklapsi kui praegu, circa 42% vähem kui 1991. aastal. See omakorda tähendab, et varsti väheneb peresse teise lapsena sündivate laste arv. Kui me niimoodi edasi läheme, siis võime kolme lapsega pere kanda peagi punasesse raamatusse. Sinu kiidetud vanemapension, mida praegused 30-aastased hakkavad tõenäoliselt saama 70–75-aastaselt, ei ole kindlasti hoob sündimuse suurendamiseks. Minu küsimus on: mida praegune valitsuskoalitsioon ja IRL on teinud selleks, et meil sünniks rohkem esimesi ja teisi lapsi?

Aitäh, hea küsija! Milliseid positiivseid poliitilisi otsuseid on langetatud viimase viie ja poole aasta jooksul? Neid on tegelikult olnud väga palju, aga see ei ole tänase debati teema. Küll aga, Heljo, on sinu märkus väga täpne. Tegelikult ongi esiklaste sündide arv vähenenud. Ma loodan, et see ei ole pikaajaline trend. Aga kindlasti on seal mängus see, et me oleme tulnud läbi väga raske majanduskriisi. Inimeste olukord on ebastabiilne. Ma mainisin siin ega tee sellest mingit saladust, et nii riigi kui ka omavalitsuste tasemel on tehtud otsuseid, mis on mõjunud negatiivselt stabiilsuse ootusele, eelkõige nende puhul, kes on otsustamas lapse sünni üle. Seetõttu ka see ettepanek, mille ma täna siin esitasin. Lisaks poliitilise loogika muutumisele, ma arvan, et see annaks – eelkõige põhiseaduse muutmise tasemel – lastele ja nende vanematele ka sellise väärtuse, et nad teavad, et tulevikus selliseid negatiivseid otsuseid ei tehta.

Suur tänu! Kahjuks on küsimusteks ettenähtud aeg otsas. Nii et Priit Sibul jääb seekord oma võimalusest ilma. Isamaa ja Res Publica Liit on teinud ettepaneku pikendada istungi aega päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama.
Hea Riigikogu, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku pikendada istungit päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 40 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 4. Seega pikendame tänast istungit päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Me jätkame läbirääkimistega. Palun, Heljo Pikhof!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahvaloenduse tulemused – meid on 75 816 inimest vähem kui kümme aastat tagasi – näitavad kätte Eesti praeguse suundumuse. Oleme teel oma rahvata riigi poole. Praegu elab omal maal 889 770 eestlast, niisama palju kui 19. sajandi lõpul. Liiati meie rahvastik vananeb ja vananeb kiiresti.
Väljaränne ja vähene sündimus on Eesti rahva kokkukuivamise peamised tegurid. Miks jäävad lapsed sündimata? Miks minnakse ära võõrsile? Mõlemale küsimusele on üks ja sama vastus: riik ei hooli oma inimestest. Riigina elame otsekui mängu- või pseudoelu, elame mingite abstraktsete numbrite, näitajate nimel, hoides alandlikku, anuvat pilku Euroopa vanematel vendadel – eks me ikka ole tublid, eks me ikka ole kiitust väärt? Oma inimene, kelle tarvis riik ju loodud ongi, oleks justkui mitmendajärguline, pelgalt mutrike kiiduväärt tulemuste saavutamiseks. Ometi, mida vähem jääb Eestisse eestlasi, seda kulukam on rahvusriiki säilitada. Kes oskaks ennustada, millal jõuab kätte see aeg, kui meie suurkoolid lähevad lausaliselt üle inglise keelele? Et aga eesti rahvas ja rahvuskultuur saavad elujõuliselt areneda ainult eestikeelses keskkonnas ja riigi toel, on selgesti teada juba esimesest omariikluse ajast. Sellest eesmärgist, mis on ka pühalikult sõnastatud meie põhiseaduses, oleme priitahtlikult mööda elamas.
Kui jätkame endist viisi, võtame tulevastelt ja loodetavasti arukamatelt põlvedelt ära võimaluse riigilaevukest õigele kursile keerata. Ka parima tahtmise korral ei jaksaks nad enam, sest neid jääb selleks liiga vähe järele. Sestap peame riigi näilise tubliduse allutama oma inimeste huvidele ning aega viitmata muutma maksu-, sotsiaal- ja regionaalpoliitikat. Õhuke riik ei toimi. Iseregulatsiooni teele jäetud regionaalpoliitika tagajärjed on käes: maavallad tühjenevad ja elu koondub suurlinnade ümber. Iga lasteaed, algkool või apteek, mis maakohas kinni pannakse, toob omakorda kaasa lumepalliefekti. Kuidas kodupaigas edasi elada, peret luua ja lapsi kasvatada, kui kõik tugiteenused mujale liiguvad?
On kahetsusväärne, et kõige rohkem rahvast on ära läinud Järvamaalt, kümne aastaga on elanike arv seal vähenenud 21%. Lausaliselt on mindud mujaltki Kesk-Eestist, kus on meie parimad põllumaad ehk parimad eeldused maaeluks. Kui juured on kord läbi lõigatud, ei siis ole püsi uueski elupaigas, näiteks Tallinna külje all, pigem on see hoolaud minekuks üle lahe või mõnele muule võõrale maale.
Lausa traagiline tundub aga mullune iibelangus. Tunamullusega võrreldes sündis üle tuhande lapse vähem. On ju sünnitusealiste naiste arv meil praegu tipus, tegemist on veel laulva revolutsiooni aegse arvuka põlvkonnaga. Mõne aasta pärast on palju vähem noori inimesi peale kasvamas. Keskmine laste arv naise kohta oli möödunud aastal 1,52. Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Lootust ei sisenda ka naiste sünnitusvanuse tõus. Ema keskmine vanus lapse sünni ajal oli mullu 29,5 aastat. Taasiseseisvunud Eestis ei ole kunagi varem sündinud nii vähe esiklapsi kui praegu, circa 42% vähem kui 1991. aastal. See omakorda tähendab varsti teiste laste sündide arvu vähenemist. Kui naised lükkavad lapsesaamise soovi muudkui edasi, jäävadki lapsed pahatihti sündimata. Ega seegi ei aita, kui kutsume üles, et naised, hakake ometi sünnitama.
Kahe-kolme lapse soov on meie naistes loomuldasa elanud pikki põlvkondi.

Kas soovite aega pikendada? Kolm minutit.

Sõjad, okupatsioonid ja aineline kitsikus ei ole lasknud seda loomusundi teoks teha, sest ega lapsi ei sünnitata riigile, lapsed sünnivad armastusest ja siis, kui perel on kindlustunne, et järeltulija suudetakse väärikalt üles kasvatada.
Nüüdses Eestis on põhjused, miks otsustatakse piirduda näiteks ühe lapsega, mitu korda läbi uuritud ja mitut pidi plaanidesse kirjutatud. Meetmedki on must valgel kirjas Sotsiaalministeeriumi koostatud "Laste ja perede arengukavas 2012–2020". Arengukava soovitab panustada ennekõike lapse kasvamist toetava keskkonna loomisesse, mis hõlmab senisest paindlikumaid tööturumeetmeid, paremaid pere- ja tööelu ühildamise võimalusi, uute lasteaiakohtade loomist ja ka universaalsete lapsetoetuste suurendamist. Kõik oleks justkui korras, kui need poleks ainult paljad paberid.
Kui Euroopa Liidu liikmesriikides kulub praegu sotsiaaltoetusteks keskmiselt 27% SKT-st, siis autahvli Eestis on see näitaja 12,5%. Ilma vanemahüvitiseta oleks kogu sotsiaaltoetuste summa aga kaduvväike. Muidugi aitab vanemahüvitis peret, ent ainult lapse esimesele poolteisele eluaastale keskendumine ei anna soovitud tulemusi. Muidugi on hea, et vanemapension sai seadustatud, ent naeruväärt on kuulutada, et lootus eakana pensionilisa saada on hoob sündimuse suurendamiseks. Ülearune pole ükski riigi võetav meede, mis lapsi ja lastega peresid pisutki edasi aitab. Kui me ei taha olla võlgu omaenese lastele, peaksime sõlmima lausa ühiskondliku kokkuleppe, et peretoetused moodustaksid vähemalt 3% SKT-st ja oleks rohkem lastele mõeldud tasuta teenuseid.
Mis aga põrmugi ei aita, on praeguste riigitüürijate populistlik lubadus, et aasta pärast saavad kõige suuremas kitsikuses elavad lapsed kümme eurot kuus juurde. See ei kisu ühtegi last vaesusest välja. Otse loomulikult ei lisa lapsetoetuste reformiks ülendatu, kuid tegelikult pigem skandaali summutamiseks mõeldud meede pisukestki kindlustunnet potentsiaalsetele lastevanematele, kes kaaluvad lapsesaamise soovi.
Kõik taandub valikutele, mida tähtsaks pidada, mida mitte. Oma kahaneva rahvastikuga riigis peaksime iga poliitilist otsust, iga majanduslikku otsust langetades lähtuma inimese, nii väikese kui ka vana inimese heaolust, mitte aga mõisahärra heakskiidust. Ajalugu näitab, et eestlased on vägagi edasipüüdlik rahvas. Me tahame Euroopa Liidus olla eurooplaste moodi, aga paraku see poliitika, mida meie valitsuskoalitsioon ajab, meid siin kaugele ei aita. Aitäh!

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta! Kolm minutit juurde, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Alustan stenogrammi huvides vastusega Olga Sõtniku küsimusele Tallinna kohta. Tema tõi oma pere näite, mina toon oma pere näite. Minu neli esimest last said Tallinnalt nii sünnitoetuse kui ka imikupaki. Kui sündis aga viies laps, siis ütles Tallinn, et nüüd on vaja kärpida, ja imikupakki ega sünnitoetust laps ei saanud. Laste huvihariduse raha on nulli tõmmatud, laste sporditoetuse raha on oluliselt vähendatud, nulli on tõmmatud ka koolide huvihariduse ja pikapäevarühmade raha, vähendatud on lasteaedade pearaha ja investeeringud muudeti olematuks. Kui lasteaia pearahast rääkida, siis on see Tallinnas kuni 1800 eurot lapse kohta väiksem kui naaberomavalitsustes.
Kuid me ei räägi rahaküsimustest, asi ei ole vaesuses. Meil on ligi 700 000 mootorsõidukit ja alla 300 000 lapse. Vaatame ainult sõiduautosid. Head kolleegid! 1980. aastal oli Eestis 126 500 sõiduautot ja 22 204 sündi, mullu ehk aastal 2011 oli 574 000 sõiduautot ehk viis korda rohkem ja 14 679 sündi ehk 50% vähem. Asi ei ole vaesuses, olgem ausad, asi pole ka suutmatuses. Ühte Tallinna agulisse nimega Kalamaja on Tallinn planeerinud uutesse korteritesse 4000 uut elanikku. Iga korteri juurde ehitatakse isegi tasuta ühistranspordi ajastul vähemalt üks parkimiskoht. Auto pole meil kohustuslik, kuid lastele oleme põhiseaduses pannud kohustuse omandada põhiharidus. Ent mitte ainumastki uut põhikoolikohta ei ole planeeritud. Neid on juba praegu puudu. Kalamaja Põhikoolis on esimesse klassi surutud 29 õpilast, ehkki seadus üle 24 lapse klassi kohta ei luba. Oktoobri alguse seisuga oli Tallinnas järjekorras 1700 lasteaiaealist last, neist suur osa juba eelmisest aastast.
Ent siiski, asi ei ole ka pahatahtlikkuses. Riik taastab 2013. aastal isapuhkuse, vanemapension tuleb samuti 1. jaanuarist, pered ei pea maksma kõrgkoolis õppemaksu, lapsetoetused hakkavad kasvama, põhikoole surutakse kodudele lähemale ja isegi Tallinnas tehakse lasteaedadele uut arengukava.
Asi pole ühes või teises erakonnas. Kõik, kes on võimul olnud, on laste arvel kärpinud. Asi pole isegi mitte ainult Eestis. Ka maailma kõige lapsesõbralikumas riigis Rootsis arutavad nii riigiteadlased kui ka lastearstide selts vajadust kehtestada Rootsis valimisõigus alates sünnihetkest, mida realiseeriksid lastevanemad. Põhjenduseks tuuakse seesama mis Eestis: laste õigused ei ole piisavalt hästi kaitstud, laste õiguslik olukord on ka Rootsi riigis tunnistatud probleemiks.
Asi pole rahas, vaid üldises turvatundes. Kärpimisega, nagu rõhutas Andrei Hvostov ja nagu mitu korda kordas professor Ene-Margit Tiit, on inimestelt võetud turvatunne. Esmasündide arvu järsk vähenemine 2008. aastast alates on piisavalt tõsine signaal. Põhjus on sügavamal kui sotside ja Keskerakonna vähendatud lasteaia pearaha või Reformierakonna ja IRL-i äravõetud ranitsatoetus. Me räägime õiglusest, me räägime inimõigustest, täpsemalt sellest, kas laps on ühiskonna jaoks teistega võrdväärne inimene. Kui igale kodanikule on riik ette näinud tulumaksuvaba piiri, siis miks pole ligi 100 000 last nende kodanike hulgas?
Läheme veel põhimõttelisemate õigusküsimuste juurde. Kas pole loogiline, et iga inimene tähendab ühiskonnakorralduses ühte häält? Kogu demokraatia areng maailmas on liikunud selles suunas, et üks inimene peaks tähendama ühte häält valimistel. Miks me arvame, et lapsed ei võiks oma häält delegeerida, kui kõik need inimesed, kes siin saalis on, 101 Riigikogu liiget, tegutsevad siin meile delegeeritud häälte alusel?
Ent sõnadelt tegudele. Isamaa ja Res Publica Liit kinnitab oma valimislubaduste kohaselt, et, esiteks, perevalimiste osas me liigume edasi Eesti põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamisega. Jah, me teeme eelnõu põhiseaduse muutmiseks. Kõik ettepanekud, kõik tähelepanekud ja ka kõik väga teravad küsimused on teretulnud. Tänane arutelu olgu tõsise parlamentaarse ühiskondliku debati algus.
Teine lubadus on märgatavalt keerulisem, sest see puudutab juba olemasoleva reegli täitmist. Head kolleegid! Alates 2001. aastast, 11 aastat, on meil olemas olnud Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri. Selles on must valgel kirjas, et iga eelnõu seletuskiri peab algama selgitusega, analüüsiga, kuidas eelnõu mõjutab või kas ta üldse mõjutab demograafilist olukorda. See on kirjas §-s 49 "Seaduse eeldatava mõju kajastamine". Demograafilise mõju kajastamist eelnõude seletuskirjades pole minu nõrgad silmad näinud. Miks? Me pole seda lihtsalt teinud! Jah, me kajastame seletuskirjas seda, kuidas eelnõu mõjutab lillede ja liblikate olukorda, aga oma liigikaaslastele me tähelepanu ei pööra. Eelnõu analüüsides me kajastame isegi seda, kuidas see mõjutab soolist võrdõiguslikkust. Sotsiaalministeeriumis on soolise võrdõiguslikkuse osakond suurem kui laste ja perede osakond. Me lubame Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel ja loodame väga, et meiega ühinevad ka kolm teist erakonda, et me hakkame seda juba 11 aastat kehtinud eeskirja täitma. Võimalik, et selleks tuleb kokku kutsuda töörühm, et arutada, kuidas seda kõige paremini teha, aga on viimane aeg sellega alustada. See on ka üks neid asju, mida demograafid on meile südamele pannud.
Lõpetuseks: igasugune laste ja eakate vastandamine on tõepoolest rumal ja ka sisuliselt äärmiselt vale. Isamaa ja Res Publica Liit rõhutab, et meil tuleb kaitsta kõiki nõrgemaid ja valimistel peavad olema esindatud ka kõik nõrgemad ja abivajajad. Ühiskonna nõrgema poole eest hoolitsemine ja solidaarselt kõikide valimisõiguse arvestamine annaks just sellise tulemuse nagu Saksamaal, mille kohta tõi näite Andrei Hvostov, kus ühiskonnas võitsid nii lastega pered kui ka eakad. Suur aitäh! Me soovime vähemalt kahesüsteemse uuendusega edasi minna.

Aitäh! Palun, Rein Aidma! Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Head peaettekandjad! Lubage hakatuseks heita üks pilk ajalukku. Umbes 70 000 aastat tagasi oli Maa elanikkond väljasuremise äärel. Pärast Toba vulkaani purset jäi meie kaugeid-kaugeid eellasi järele umbes 10 000. Ka Eestis ei ole kergem olnud. Kui enne meie ajaarvamist ehk enne Kristuse sündi elas Eestis natuke üle 7000 elaniku, siis Liivi sõda, täna siin juba jutuks olnud Põhjasõda, katk, ikaldus jne jätsid eestlasi alale, kus vahepeal oli olnud mitusada tuhat elanikku, järele napilt 150 000.
Teisest küljest tahan juhtida tähelepanu mõningatele demograafilise käitumise vastuoludele. Kõigepealt, maakera rahvaarvu kasv versus arenenud elatustasemega riikide rahvaarvu juurdekasvu vähenemine. Kas siin ei ole tegemist kõrge elatustasemega riikide rahvastiku alateadliku, demograafiliselt alalhoidliku käitumisega, sest väidetakse, et kõigile ei jätku Euroopa, Ameerika ja Jaapani kõrgtasemel elustandardi kohaseid ressursse? Võib-olla. Edasi, järgmine vastuolu: tootmine versus tarbimise ja ökoloogilise jalajälje kasv. Maa, kus praegu on seitse miljardit või isegi rohkem elanikku, ei suuda ilmselt jagada neid ressursse kõigile, vähemalt mitte eelnimetatud riikide või piirkondadega võrreldavalt, neid ressursse ei jätku. Järgmine vastuolu on vananeva elanikkonna kasv versus maksumaksjate, tööl käiva elanikkonna pidev vähenemine, mida me väga hästi tunnetame oma riigis, ka Euroopas tervikuna on samamoodi. Sellega kaasneb see, et näiteks meie põhjanaabriks olevas Soomes, kus on regionaalpoliitilisteks vahenditeks olnud mitu korda rohkem raha ja on seda ka praegu, on ometigi sama tendents: rahvas koondub suurematesse keskustesse, eriti Lõuna-Soome suunal.
Kas või nende vastuolude loetlemisest piisab, et öelda, et see, kui me täna, ühelt poolt küll murega, siin lahendusi püüame leida, on nende tendentside ja vastuolude taustal sisuliselt justkui teatud mõttes vastuvoolu ujumine. Aga meil ei ole muud valikut, me peame leidma optimaalse lahenduse, selleks et meid oleks ja me kestaksime.
Öeldakse, et optimist on hästi informeeritud pessimist. Millesse me ise usume? Paljud sõnavõtud, mida ka siin on kuuldud, on kahjuks olnud liiga pessimistlikud. Jah, meil on mured ning meil on tõsised olukorrad, mis vajavad lahendusi ja võib-olla ka väga erakorralisi lahendusi. Fakt on see, et ei ole olemas kuldset, ühemõttelist ja ainuvõimalikku vastust, mis kõik need mured lahendaks. Ometigi peame leidma võtted, mida oleme suutelised ellu rakendama.
Reformierakonna eestvedamisel sisseseatud vanemahüvitis on andnud peredele kindlustunde. Seda süsteemi on vaja jätkata ja arendada. Ma kordan veel kord, et kõik sõnavõtud, mis vanemahüvitist kuidagi halvustavad, seda vähendada püüavad vms, tähendavad ainult ühte – ebakindlust noortele peredele. Miks me peame seda ebakindlust suurendama? Reformierakond seisab kindlalt selle eest, et vanemahüvitis mitte ainult ei jätkuks, vaid seda ka arendataks.
Kõik see, mis puudutab perede, sh lasterikaste perede toetamist, vajab loomulikult samuti arendamist. Eriti tuleb vaadata seda aega, kui vanemahüvitise maksmine on lõppenud. Me oleme sellele teele asunud: lapsehoiuteenuste arendamine, pere- ja tööelu võimaluste ühitamine, riiklikult tunnustatud peresõbraliku ettevõtte tunnistuse sisseseadmine, et lapsevanem teaks, kus tema väärtust hinnatakse ja vajadusi mõistetakse, samuti laste huvihariduse arendamine ja ringiraha kehtestamine, kui tuua näiteid selle kohta, mida me juba varem oleme planeerinud. Ma väga loodan, et meie riigi ja kogu maailma majanduslik olukord paraneb vähemalt ülejärgmisest aastast alates niivõrd, et me saame seda kõike rakendama hakata.
Reformierakond ei ole lõpuni veendunud perevalimiste võimalikkuses, kuigi on teemat detailselt arutanud. Me analüüsime kindlasti põhjalikult, kuidas see mõjub rahvastiku juurdekasvule, ja langetame siis otsuse. Kindlasti – siit puldist on seda juba öeldud – ei taha me kuidagi näha seda võimalust kui võimalikku vastandumist vanemaealistele. Pigem tahan ma öelda ja kinnitada, et meie erakond on kindlalt seda meelt, et vanemaealistele tuleb tööturul luua niisugused võimalused, et nende tööiga võiks pikeneda, nii et nad oleksid suutelised endale ise elatusvahendeid teenima. See säästaks võimalikke kulutusi ka avalikus sektoris, need ei jääks ainult noorte kanda, kelle arv väheneb.
Jah, me oleme riigi ja rahvana ajaloos korduvalt ebaõigluse all kannatanud. Ometigi oleme 20 aastaga rahva ja riigina peaaegu olematusest uuesti tõusnud. Minu arust kohati liigsest pessimismist hoolimata oleme jõudnud ligi 70%-ni Euroopa Liidu keskmisest elatustasemest. Meie rahvas ja tema loodud riik on olnud tublid. Me oleme tulnud rasketest olukordadest välja. Soovin, et meil oleks rohkem eneseusku ja kindlustunnet, et meie põlvkond ja järgmised põlvkonnad saaksid hakkama nii rahva kui ka riigina. Ma tänan!

Suur tänu! Ma palun järgmisena kõnepulti Aadu Musta!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Meie tänane teema on rahvaloenduse esialgsete tulemuste analüüs. Rahvaloendusi nagu üldse statistikat on juba nende korraldamise algusaegadest peale peetud tarkade valitsejate tööriistaks. Oleks hea, kui see tänapäeval täpselt samuti oleks. Pole ju kellelegi saladus, et halb demograafiline olukord on mis tahes riigi jätkusuutlikkusele üks väga suur oht. Ka täna on rahvastiku vanuselisest struktuurist ja vähesest sündimusest üsna palju räägitud. Ma mõtlesin, et ma räägin sellest, millest veel räägitud ei ole. Muidu juhtub nii, et tahame poti ühes servas keeta rammusat suppi, aga unustame ära, et potis keeb ka midagi muud.
Sündimus ja suremus on olulised tegurid, n-ö ordinaarsed tegurid, ent just ränne on see, mis võib kaasa tuua mitte ainult languse, vaid ka demograafilise katastroofi. Eestist on tõepoolest saamas väljarändajate maa. Kõige mustema prognoosi kohaselt elab praeguste poliitiliste arengute jätkudes Eestis varsti ainult kuni 850 000 elanikku. See ei oleks mitte ainult kvantitatiivne, vaid paratamatult ka ränk kvalitatiivne tagasilöök kogu ühiskonnale ning löök jätkusuutlikkusele ja omariiklusele.
Siin räägiti episoodiliselt ajaloost. See oli minu jaoks suur provokatsioon. Tahaksin hakata ka ajaloost rääkima, sest liiga tihti käiakse ajaloost rääkides välja müüte ja tahtlikke valikuid. Võiksin esitada arhiiviallikaid ja rääkida 17. sajandi allikatest, kui mõnes külas elasid ainult Berend, ein Holländer, Hermann, ein Deutsche, Jaak, ein Russe ja kuidas nende lapsed olid 30 aastat hiljem eestlased. Aga kahjuks ei ole see tänane teema. Täpselt samuti ei ole mul võimalik kummutada müüti, nagu oleks Eestis peale Põhjasõda elanud ainult 150 000 inimest. Selle on elegantselt kummutanud juba praeguse rahandusministri isa Herbert Ligi. Aga teate, kirja pandi tollal küll vähe inimesi.
Praeguse rändeolukorra analüüsimisel tasub kindlasti esitada ajaloolisi võrdlusi, aga võib-olla kõige kohasem on võrrelda 1907., 1908., 1909. ja 1910. aastaga, mil käis meedias äge võitlus, sellepärast et rahvas läks ära. Põhjus oli selge: mujal oli parem. Neid mujal oodati. Ajalehes kirjutati, et Eestis ei ole võimalik sulaste palka tõsta, sest muidu vajub Eesti talumajandus kohe kolinal kokku, aga kui  mõne aastaga lahkus Eestist 30 000 sulast, siis tõsteti küll. Eesti esimese põllutööministri Theodor Pooli isa Mart Pool kirjutas pojale: "Jüri läks Siberisse, tuli tema asemel tuulemootor karjalauda katusele panna, mis nüüd vett pumpab." Ei läinud mitte ainult sulased, läksid ka haritud inimesed – arstid, insenerid, tehnikud, vorsti- ja juustumeistrid –, sest neid seal oodati. Oli veel üks põhjus: Vene riik soosis seda, sest äärealadel oli vaja valgeid inimesi, et "kollaseid vendi" välja tõrjuda.
Kõige tähtsam on teada, et rände mõjutamine on raske. See eeldab sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste meetmete hästi läbimõeldud koosmõju. Ränne ei ole koer, et näitad talle vorstitükki ja juba jooksebki teisele poole. Rahvaränne reageerib ainult kvalitatiivsetele muutustele ühiskonnas. 20. sajandi algul toimus Eestis lausa demograafiline ime, kui väljarändamisest tekkinud august välja saadi, aga see ei juhtunud iseenesest. Väljarände kaotused kompenseeris suurem sündimus. Eesti talupere ideaal oli neljalapseline mudel. Veel suurem ime oli see, et osa kodumaalt lahkunud, vahepeal isegi sakslaseks ja venelaseks hakanud eestlasi tuli tagasi. Eestlaseks hakati uuesti aastal 1914, kui Venemaal ei olnud enam popp sakslane olla, sest sakslastega ju sõditi. Venemaalt tuldi tagasi siis, kui Jaan Poska kutsus: "Eesti vennad, tulge oma riiki ehitama!"
Ohtlik on loota, et olukord paraneb iseenesest. Mõnikord ollakse varmad statistikast lohutust leidma, et tänapäeval tullakse ju ka tagasi. Rahvarände teadusliku teooria looja Ernst Georg Ravenstein, kes oli vahva saksa päritoluga inglise teadlane, luureanalüütik ja suurepärane ...

Kas soovite lisaaega? Kolm minutit.

... Tartu Ülikooli teadlaste tööde tundja, ütles nii: "Igale rändele vastab alati vastuvoog, mis on sellest umbes suurusjärgu võrra väiksem." Kui te näete statistikas seda 10%, mis teises suunas sõidab, siis ärge arvake, et põhivoog on sellega kustunud, vaid need on need, kes mujal juuri alla ei saanud.
Oma riigi tekkimise järel tulid paljud tagasi. Mis paneks nüüd inimesi tagasi tulema? Oma riigi loomise trump on juba ära kasutatud. Maailmasõda, mille tagajärjel väljarändealad kokku variseksid, ei ole ka nagu asjalik mõte, sest me ei taha, et Euroopa, kuhu tänapäeval minnakse, kokku variseks, kuna meie tõekspidamiste järgi peaks siis kokku varisema meiegi maailm. Laias, puhttehnilises plaanis on Eesti omalaadses migratsioonitupikus, sest meie asualal valitseb ränne idast läände ja ka kagust loodesse, kuid ühel pool on tööjõu vaba liikumine olemas, teisel pool on aga müür ees ja sealt saavad üle ainult suured lõhed või need tegelased, keda aidatakse. Ma ei räägi sellest müürist pikemalt, see müür on lihtsalt olemas ja seda peab teadma.
Rahvaränne ja urbaniseerumine on globaalsed probleemid, need ei tee muret mitte ainult Eestis. Mitmel maal on selle vastu üles ehitatud tugevad taganemisstrateegiad, alates regionaalpoliitikast, näiteks on seda tehtud täna juba korduvalt kiidetud Rootsis ja teistes Skandinaavia maades. Meil jääb aga mulje, et me oleme Nõukogude väejuhtidelt õppinud ainult ründamist ja taganemine või taganemisstrateegia on meie arvates nagu nõrkade teema. Seetõttu tänase arutelu algatajatele suur aitäh!
Meie head ametivennad vaevalt rõõmustaksid, kui tänase Eesti riigilaevukese suure kapteni ja väiksemate kaptenite elutöö võetaks kunagi kokku sõnadega: "Tuju reibas, täis sügavat optimismi, lasksime laeva põhja." Selleks et nii ei juhtuks, tuleb meie riiki senisest hoopis tasakaalukamalt juhtida. Jõudu meile selleks!
Kui ma kella vaatan, siis näen, et ma saan episoodiliselt puudutada ka perevalimiste teemat. Inimlikult võttes on see idee mulle väga sümpaatne. 1880. aastatel oli minu vanavanaisal Ants Krossil vallavanemana palju pahandust, kui Käru vallavolikogus läksid koolivaidlused lõhki ja ta ütles: "Poisikesed ukse taha, nüüd laste isad otsustavad!" Samas olen seisukohal, et kindlasti ei ole perevalimised ainuke ja isegi mitte kõige olulisem võimalus olukorda parandada. Ma olen veendunud, et probleemi tuleb vaadata tunduvalt laiemalt. Kui me räägime, et me ehitame Eestis kodanikuühiskonda, siis ei maksa arvata, et me teeme seda kuidagi nurga taga, näiteks otsekui mööda minnes kodanikuühiskonna vundamendist, kohalikust omavalitsusest. Aitäh kõigile, kes lõpuni vastu pidasid! Tänan!

Suur tänu! Palun järgmisena kõnetooli Tõnis Lukase!

Austatud juhataja, palun igaks juhuks kolm minutit juurde!

Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Alustuseks tunnustus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonile väga olulise teema algatamise eest ja ka selle eest, et on liitutud ühe esmapilgul kaunis radikaalse ettepanekuga. See on olnud ju diskussiooni all juba mõne aja ja erinevad algatajad on seda teemat üles tõstnud, kuid kui see võetakse üles sellisel foorumil ja tõstetakse sellisele tähelepanutasemele nagu praegu, siis võib asjast ka asja saada. Nii et igal juhul aitäh!
Meeleheide viib elu edasi. Peamine on, et iialgi ei tohi kaotada meeleheidet. On teaduslikult tõestatud, et organism võtab ennast kokku siis, kui tal on häda, surmahäda. Kui organism suudab ennast mobiliseerida – ja mis see rahvas muud on kui üks elav organism –, siis ta saab sellest hädast üle, tuleb surmahädast välja. Selle tõttu on meeleheide kui signaal igati tänuväärne. Meeleheide kui apaatia allikas tuleb muidugi kõrvale jätta. Siis on letargia väga lähedal ja ka surm ei ole kaugel. Nii et ammutame siit optimismi.
Me saame aru, kuhu me oleme praegu jõudnud. Aga kas me kõik ikka saame sellest aru? Me teeme oma otsuseid ju seniste elukogemuste baasil. Järjest rohkem kasvab otsustajate hulgas nende hulk, kes on käinud nn eliitkoolides. Nende jaoks ei ole probleemid, mis tekivad teistsugustes koolides, teistes piirkondades, tõsiselt võetavad, nad ei tunneta neid. Linnastumise tingimustes on otsustajate hulgas järjest rohkem neid, kes on linnast pärit. Maapiirkondade probleeme ei tunnetata. Muidugi, läbiviimata haldusreform, mis tähendab seda, et igal pool ei ole tugevaid omavalitsusi, kes saaksid elu kohapeal elujõulisena hoida, on üks põhjus. Võib-olla ongi see läbi viimata sellepärast, et teistsuguste kogemustega inimesed ei pea seda nii oluliseks.
Kui ühiskonnas muutub põlvkondade vahekord selliseks, et oma laste eest muretsejate osakaal liiasti väheneb, siis võib see määrata selle ühiskonna fataalse arengu tulevikus. Praegu ongi nii. Üha rohkem on otsustajate hulgas neid, kes kas ei puutu oma laste kasvatamise probleemiga enam kokku, või neid, kes mingil põhjusel ei olegi sellega kunagi kokku puutunud, neid, kes võtavad elustandardiks glamuurse reklaami kuskilt plakati pealt või televisioonist ning elavad hoopis selle järgi. Nad ei mõista, miks nende eakaaslased tegelevad sellise aega ja ka vahendeid nõudva asjaga nagu laste kasvatamine.
Me peame sellise destruktiivse kogemuse ja mentaliteedi määravat arengut ühiskonnas pidurdama. Kui selleks on vaja kunstlikult suurendada lastega perede häälte osakaalu praeguse traditsiooniga võrreldes, siis tuleb seda teha. Kui need kogemused, mis lastega peredel on, või see mure ja positiivne meeleheide, mis neil on, on ühiskonnas hakanud liiga vähe kaaluma, siis tuleb sellele anda kunstlikult rohkem kaalu, kui ühiskond tahab elama jääda. Selles mõttes on ettepanek, mille esitasid Andrei Hvostov ning poliitilise jõuna Isamaa ja Res Publica Liit, igal juhul kaalumist väärt ja ma arvan, et ka elluviimist väärt. Kui me organismina tunnetame elutahet ja seda, et me tahame ise oma eluruumi hoida, et me ei taha (kahjuks juba ka natuke manati sellist tulevikku meile silme ette), et lähitulevikus hakataks siin rääkima täiesti teist keelt või hakkaksid kehtima teised traditsioonid, ning kui me tahame, et rahvas oleks arengujõuline, siis tuleb anda sellele rahvale võimalus.
Muide, gerontokraatia tingimustes (sellel mõistel võib olla ka positiivne tähendus) ei pruugi tähelepanu väljarändele olla piisavalt tõsine, sest nendele inimestele, kelle lapsed on juba läinud, ei ole see teema oluline. Aga kui sinu suhtlusringkonnast, sinu klassi- ja õuekaaslaste hulgast inimesi järjest lahkub, siis see kogemus mõjutab sind. Me oleme oma kogemustega siin ühiskonnas liiga kihistunud ja killustunud, meil on fragmenteerunud suhtlusvõrgustikud. Hästi hakkama saavad inimesed, kes töötavad headel kohtadel ja käivad ainult hästi hakkama saavate inimeste sünnipäevadel ega juhtu ka mööda maad ringi sõitma ja inimeste tegelikku elu nägema, võivad arvata, et probleemi ei olegi, et kui keegi ka läheb, siis küll ta tuleb kunagi tagasi. Aga probleem on tegelikult väga tõsine.
Üks ettepanek on veel. Võiks rakendada positiivset või ümberpööratud lastetusmaksu. Mis see tulumaksuvabastus või tulumaksusoodustus lastega peredele või laste eest muud on kui ümberpööratud ja n-ö positiivseks pööratud lastetusmaks? Võiks panna seisma tulumaksu alandamise idee, sest praegu meie ühiskond seda välja ei kannata. Liikuda tuleks sinnapoole, et näiteks neljandast lapsest peale pere või üks vanem tulumaksu ei maksa. See oleks täiesti selge panus lastega perede heaks. Jah, te ütlete, et me oleme juba liiga sügavale Euroopa Liitu sisse läinud, et sein on ees. Lähiajal hakatakse maksupoliitikat ühtlustama ja vaevalt niisuguseid vallatusi ühel rahval teha lastakse. Kui me kiiresti ei tegutse, siis ka see põhiseaduse muudatus, mida me praegu kavandame ja mis oleks õige, st valimistel vanematele laste eest hääle andmine, satuks Brüsselis tõenäoliselt n-ö diskussiooni alla ja võib-olla meil ei lubatakski seda teha. Aga tehkem siis oma sammud kiiresti ära ja katsugem jääda iseseisvaks! Peamine: katsugem jääda alles!

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Head kolleegid! Ma räägin ka natuke destruktiivse meelelaadiga võitlemisest, aga võib-olla pisut teises võtmes. Mul oli tegelikult lühike repliik, mis oli mõeldud küsimusena Andrei Hvostovile, aga kahjuks sai tal vastamise aeg enne otsa. Andrei on minu meelest huvitav segu pessimismist ja lootusrikkast idealismist. Ühelt poolt ta küll räägib, kuidas ta kirjutab hääbuvale rahvale hääbuvas keeles, aga teiselt poolt on tal lootust, et midagi on ikkagi võimalik teha lastele lisahääle andmisega. Selles konkreetses küsimuses on see idealism minu meelest oma sisult siiski kahetsusväärselt pessimistlik ja küüniline. Ei ole muidugi saladus, et erakonnad igal pool demokraatlikus maailmas liiguvad tänu tehnoloogilistele arengutele aina enam poliittehnoloogia suunas, jättes pikaajaliste ühiskondlike probleemide tegeliku lahendamise tihtipeale tagaplaanile. Minu meelest oleks täiesti väär sellega leppida. Vastupidi, sellega tuleks Eesti teadlastel, kultuuriinimestel, ajakirjanikel ja kogu ühiskonnal võidelda. Kui erakond lubab, et ta tegeleb Eesti rahva jätkusuutlikkuse küsimustega, aga valitsuses olles hakkab kokkuhoiu vajaduse korral eeskätt kärpima just peretoetuste süsteemi raha, siis see erakond valetab. Siis tuleb vale tuvastada ja kogu ühiskond peab selle kategooriliselt hukka mõistma. Järgmistel valimistel see erakond siis kas Riigikokku ei pääse või vähemasti ta rohkem nii ei käitu.
Kui rääkida Riigikogu liikmetest, siis ma küsisin Margus Tsahknalt, kes kahjuks on saalist lahkunud, vaba mandaadi mõiste kohta. Minu mõte oli väga lihtne. Me oleme Eesti seaduste järgi oma otsustes siin konkreetsetest valijatest ja isegi valijagruppidest sõltumatud, aga avaliku huvi ja Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt peame tagama, et Eesti inimesed välja ei rändaks ega välja sureks. Kui Riigikogu liikmed Margus Tsahkna ja Liisa-Ly Pakosta ütlevad, et nad ei saa edendada kestliku perepoliitika väljatöötamist, kuna see ei anna neile valimistel hääli, siis ei täida nad oma seaduslikku kohustust rahvaesindajatena. Alati on sellisel puhul võimalus Riigikogust tagasi astuda. Minu meelest võiks Andrei Hvostov võtta siinkohal ka ajakirjaniku rolli ja küsida, kuidas saab rahvaesindaja mitte seista selle eest, et tagada Eesti riigi tulevikku.
Ma tahan tegelikult öelda seda, et me peame nõudma rohkem küpset demokraatiat, kus avalikkus nõuab erakondadelt ja poliitikutelt kestlikke lahendusi ega luba neil alluda lühiajalisele populistlikule survele. Poliittehnoloogia võidukäigu ravimiseks ei tohiks minu meelest kasutada uut poliittehnoloogiat. Aga lisahääle andmine lastele on ju ilmselgelt poliittehnoloogiline meede. Sellega me tunnistaksime, et Eesti ühiskond ei ole valmis nn päris demokraatiaks, kus valijad on võimelised oma mätta otsast natukene kaugemale vaatama. Selles kontekstis on minu meelest suhteliselt naljakas see, et me sõnades ja osaliselt ka tegudes oleme viimased kümme aastat väga palju näinud vaeva selle nimel, et tugevdada kodanikuühiskonda, kaasata kodanikuühendusi rohkem seadusloomeprotsessi jne. Kui me lõppkokkuvõttes ikkagi arvame, et lahendus on selles, et me kasutame mõnda poliittehnoloogilist nippi, selleks et keegi saaks kuskil rohkem esindatust, siis ei ole sellel kõigel ju mõtet. Mina igal juhul usun demokraatiasse ja pean sellises küsimuses poliittehnoloogilisi lahendusi väga ohtlikuks.
Mis puudutab pensionäre, siis mina, lähtudes suhtlemisest oma valijatega (võib-olla on siin muidugi tegemist sotsiaaldemokraate valivate inimeste eripäraga, kuigi ma ei usu seda), pean ütlema, et üldiselt on pensionärid palju rohkem mures selle pärast, mis saab nende lastest ja lastelastest, kui selle pärast, mitu protsenti nende pension järgmisel aastal tõuseb. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Priit Sibula!

Austatud istungi juhataja! Ma alustan repliigiga kolleeg Jevgeni Ossinovski kõne kohta. Ma arvan, et kui me suudaksime kokku leppida, kuidas meie, 101 Riigikogu liiget, saaksime siin jätkata võimalikult kaua, siis see oleks poliittehnoloogiline lähenemine. Aga kui me püüame anda inimesele valimistel häält alates sünnist, siis see on minu meelest paradigmaatiline muutus ühiskonnas. Seda ma poliittehnoloogiliseks nipiks kindlasti ei pea.
Olemasolevat olukorda ning rahva ja eluruumide loenduse esmaseid tulemusi arvestades on meil minu meelest vaja muudatusi mõtteviisis ja selle küsimuse käsitlemise paradigmas. Uued ideed, mis meid korralikult raputavad, on kindlasti teretulnud. Ma isiklikult arvan, et debatt ja põhiseaduse muutmine selles küsimuses on piisavalt põhjendatud. Aga on ka võimalusi, mida me juba nüüd saame selle küsimuse lahendamiseks kasutada. Siin on terve hulk probleeme, mida on võimalik lahendada kiiremini ja ka põhiseadust muutmata, alates adopteerimise keerukusest kuni abortide, sh valikabortide riigieelarvest rahastamiseni välja.
Aeg-ajalt kuuleme katsetest ja ideedest muuta olemasolevat arusaama perekonnast. Räägitakse, et ajad on muutunud ja see nõuab uusi võimalusi ka õiguslikus keskkonnas. Mina sellist mõtteviisi kindlasti ei toeta. Kui me vaatame ajaloo jooksul muutunud suhtumist kas või abortidesse, siis olen veendunud, et hiljemalt kahe inimpõlve pärast räägime laiaulatuslikust vajadusest võimaldada eutanaasiat, sest demograafiline olukord ja inimeste tahtmatus leppida elukvaliteedi halvenemisega võivad just selleni viia. Uskuge, me keegi ei taha end sellest olukorrast leida.
Just sellepärast on minu meelest oluline teha kõik selleks, et peredel oleks olemas kindlus. Kui emal ja isal on olemas kindlus ja kui on olemas armastus, siis sünnivad ka lapsed. Tänane arutelu ja esitatud idee aitavad meid selles suunas kindlasti edasi. Jätkame siis nii siin saalis kui ka väljaspool seda saali tegevusi, mis aitavad emal ja isal põhinevat perekonda tunda end oma tuleviku osas kindlamana. Meil on selleks võimalus olemas. Ma tänan kõiki kaasamõtlejaid!

Suur tänu! Kas on veel läbirääkimissoove? Läbirääkimissoove rohkem ei ole. Ma tänan väga kõiki arvamuse avaldajaid, osavõtjaid ja selle tähtsa arutelu ettevalmistajaid! Tänan ka külalisi!
Esimene päevakorrapunkt on ammendatud.

Me jätkame ja alustame tööd teise päevakorrapunktiga, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Tegemist on seaduseelnõuga, mis peaks muutma karistusseadustikku, nimelt selle kahte paragrahvi: § 58 ja § 151.
Kehtiva karistusseadustiku § 58 käsitleb karistust raskendavaid asjaolusid. Kokku on neid asjaolusid 11, näiteks kuriteo toimepanemine laste suhtes ja muud jõhkrad asjad. Meie ettepanek on lisada sinna juurde rassilise, rahvusliku või usulise vihkamise motiiv.
Teine muudatusettepanek käsitleb § 151 "Vaenu õhutamine". Probleem on selles, et kehtiva seaduse järgi ei ole vaenu õhutamine sisuliselt karistatav, kui see ei too endaga kaasa füüsilisi tagajärgi, näiteks surma või haiglavoodisse sattumist. See tähendab, et kehtiv seadus tegelikult soosib vaenu õhutamist.
Vajadusele seda normi muuta on paljud rahvusvahelised organisatsioonid mitmes raportis pidevalt Eesti riigi tähelepanu juhtinud. Ma ei hakka siin kõiki neid ette lugema. Aga näiteks ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee, mis tegi sellekohase tähelepaneku 2010. aastal, Euroopa Nõukogu moodustatud rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon ning vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee, mis on Euroopa Nõukogu organ, on viimase kahe aasta jooksul juhtinud meie tähelepanu sellele, et sellised muudatused tuleks teha.
Lisaks sellele on eelnõus defineeritud, mis asi on avalik üleskutse. Seni pole seda jällegi tehtud.
Ette rutates ütlen, et ma tean, et valitsus seda eelnõu ei toetanud. Meile väideti, et põhjus on Justiitsministeeriumis kooskõlastusringil olev karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. See eelnõu on tõesti kooskõlastusringil. Aga nüüd on juhtunud üks huvitav asi, mida ma ka ise komisjoni arutelu ajal ei teadnud, sest seda polnud siis veel juhtunud: seda Justiitsministeeriumi seaduseelnõu ei kooskõlastanud Siseministeerium. Põhjus oli selles, et Siseministeeriumi seisukoha järgi tuleks olukorras, kus karistusseadustiku muutmise vajadus tuleneb üksnes mõnest rahvusvahelisest kohustusest, seda karistusnormi muuta minimaalselt, säilitades võimalikult palju normi struktuuri ja senist terminoloogiat. Siseministeerium väitis, et kuna eelnõu seletuskirjas ei olnud esitatud ühtegi sisulist põhjendust, miks tuleks kuriteokoosseisu põhitegevust tähistav mõiste "üleskutsumine" asendada mõistega "kihutamine", siis ei saa Siseministeerium Justiitsministeeriumi väljatöötatud eelnõu toetada. Meie oma eelnõus seaduse terminoloogiat ei ole muutnud. Me toetame pigem Siseministeeriumi seisukohta, sest need on tõepoolest kaks eri mõistet. Lisan veel niipalju, et Justiitsministeeriumi eelnõu muudab koguni karistusseadustiku 24 paragrahvi, nii et läheb kuidagi väga laiaks, ja muudab ka teisi seadusi. See menetlus võib ilmselt veel palju aega võtta.
Nii et minu ettepanek Riigikogule on meie eelnõu toetada, sest praegu on Eestis selline olukord, kus vaenu õhutamine ei ole karistatav. Me võime aga kõik tuua kümne minuti jooksul kümme näidet selle kohta, kuidas see vaenu õhutamine tegelikkuses toimub. Aitäh!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Palun, Mart Nutt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Meie naaberriigis Venemaa Föderatsioonis võeti hiljuti vastutusele inimene, kes kirjutas ajalehes, et Udmurtias ei ole koolis enam peaaegu mingit võimalust udmurdi keelt õppida. Võimude arvates õhutas udmurdi keele õpetamise teema tõstatamine rahvustevahelist vihkamist. Kas teie esitatud eelnõu seaduseks saamine ei või luua õiguslikku alust sellele, et vene kooli aktiviste saaks süüdistada rahvustevahelise vihkamise õhutamises?

Seni, kuni me ei ela Venemaa Föderatsioonis, mis, ma siiralt usun, meid ei ohusta, pole see kindlasti võimalik.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Tutvustan komisjoni esindajana, mida komisjoni istungil arutati. Õiguskomisjon arutas eelnõu 250 24. septembril. Lisaks komisjoni liikmetele olid kohal justiitsminister Kristen Michal, tema nõunik Madis Timpson ning karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Kati Maitse-Pärkna. Eelnõu tutvustas meile Yana Toom.
Loomulikult huvitas komisjoni liikmeid, mis on selle eelnõu koostamise motiiv. Yana Toom vastas, et ühelt poolt on põhjuseks puhas loogika, aga teisest küljest mitmed ettekirjutused, mida ta ka oma ettekandes mainis. Neist üks on ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komiteelt ja teine vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomiteelt.
Komisjonis toimus debatt õhutamise ja kihutamise temaatika üle, mida Yana Toom siin natuke juba käsitles. Lisaks toimus arutelu väga erinevate eestimaiste kaasuste põhjal. Arutleti, kas üks või teine juhtum võiks olla selle paragrahvi alusel karistatav (stiilinäitena võib tuua järgmised juhud: "kuul kellelegi pähe", "kommarid ahju" või "pruunid lapsed") ja kas mõni erakond tuleks Eestis seetõttu sulgeda. Aga me suutsime sellest arutelust väärikalt väljuda ja ära kuulata Vabariigi Valitsuse seisukoha. Yana algatajana juba mainis, et see on eitav.
Kui rääkida sellest, mida sellele eelnõule võiks ette heita, siis üks probleem on seotud eelnõus toodud seaduse § 151 lõikega 1. See tegu peaks Euroopa Nõukogu raamotsuse kohaselt olema kuritegu ega saa olla väärtegu. Seda esiteks. Kindlasti ei ole väga õnnestunud ka selle paragrahvi lõige 2, kus tuuakse sisse punkt 1¹. Lisaks on maitseasi see, mis puudutab lõikeid 3 ja 4.
Aga kindlasti ei saa öelda, et sellest eelnõust ei ole midagi positiivset üle võtta. Valitsuse eelnõu, mis pärast vaidlusi Sise- ja Justiitsministeeriumis, ma arvan, saab muidugi ilusasti kompleksseks, nii nagu valitsuse eelnõud ikka, aga ma küsisin seda, kas ka täna arutatavas eelnõus on midagi positiivset. Justiitsministeeriumi talitusejuhataja Kati Maitse-Pärkna vastus oli, et kindlasti tuleks tunnustada pakutud lõiget 5, kus püütakse defineerida avalikku üleskutset konkreetse paragrahvi tähenduses. Tema arvates võiks ka valitsus selle mõiste samamoodi lahti kirjutada, kas siis konkreetse lõikena seaduses või tehes seda seletuskirjas, et avalik üleskutse oleks kõigile ühtemoodi arusaadav.
Nüüd komisjoni otsustest. Komisjon, olles arutanud seda eelnõu ja seda, kas on mõistlik seda ühendada valitsuse võimaliku eelnõuga, ning hoolimata nendest positiivsetest külgedest, mis ma esile tõin ja mille eest Keskerakonda kui algatajat kiita tuleb, otsustas saata selle eelnõu täna täiskogu päevakorda (see on ka tehtud ja siin me olime kõik ühel meelel), aga samuti teha ettepaneku see eelnõu tagasi lükata (poolt oli 5 ja vastu 4 komisjoni liiget, 1 liige puudus). Ettekandjaks määrati mind. Aitäh!

Suur tänu! Teile on hulk küsimusi. Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma ilma irvitamiseta küsin, äkki te värskendate mu mälu: miks ei ole võimalik neid kahte eelnõu ühendada, kui meie eelnõu läbiks esimese lugemise ja see teine eelnõu peale neid vaidlusi tuleks Riigikogu saali?

Aitüma! See on alati selline filosoofilise arutamise koht, kas seda teha või mitte. Kuna eelnõu 250 tegelikult ei anna vastuseid kõikidele küsimustele, mida raamkonventsioon nõuab (nt rassistlikku ühendusse kuulumise karistatavus, rahvusvahelise kuriteo alatähtsustamise karistatavus, samuti väärteo ja kuriteo temaatika, mida ma siin mainisin), siis ainult selle ühisosa nimel, mis seal on, ei olnud mõtet neid eelnõusid ühendada. Aga oleks võinud otsustada ka teistmoodi. Ma arvan, et see ei ole suur ja põhimõtteline küsimus. See ongi alati valikute koht, siin ei ole absoluutset tõde olemas. Me teame, et aastate jooksul on ridamisi olnud opositsiooni algatatud seaduseelnõusid, mis on esimese lugemise läbinud ja kõik on olnud õnnelikud. Aga kui paljud neist lõpuks seaduseks on saanud? Väga vähesed. Ma muide loodan, et õiguskomisjonis üks selline eelnõu peagi on.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa rääkisid, et komisjonis arutati selliseid "ilusaid" hüüdlauseid nagu "tumedad lapsed", "kuul pähe" ja kõike muud. Kuidas sulle tundub, kas see on loomulik, mis toimub Eesti meedias ja vahel ka siin saalis, et mõnitamine ja halvustamine on kõigile lubatud ning seadusega see mitte kuidagi karistatav ei ole?

Aitüma! Siin saan ma ainult isiklikku arvamust avaldada. Loomulikult on respekt üksteise vastu hea lastetoa tunnus. Nii see valdavalt peaks olema. Komisjonis me seda küsimust põhjalikumalt ei arutanud.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh! Teate, kui ma seda kõike kuulasin, siis tuli mulle meelde minu lemmikreklaam, Eesti Päevalehe reklaam: "Ei loe Eesti Päevalehte? Järelikult tibla." Selliseid asju on tegelikult väga palju. Minu küsimus teile kui optimistile on selline: millal võiks see säte, mida me praegu arutame, teie arvates ikkagi saada nõnda vormistatud, et vaenu õhutamine oleks tõepoolest ka seadusega taunitav? Millal see võiks juhtuda?

Ei julge ühtegi tärminit pakkuda. Olen kindel, et kindlasti peab seda tegema eraldi ja enne, kui karistusseadustiku töögrupp on kogu karistusseadustiku läbi vaadanud. Ma eeldan, et see võiks juhtuda veel sel aastal. Mis puudutab õiguskomisjoni, siis sõltumata sellest, kas eelnõus käsitletakse 4, 14 või 2 seadust, meie menetleme kõik eelnõud oma kümne inimesega kenasti ja väga kiirelt ära.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg Marko! Siin on palju olnud juttu, eriti opositsiooni esitatud eelnõude puhul, et toimub karistusseadustiku audit. Ma tean, et sa oled selle töögrupi liige. Need tähtajad on vist natuke edasi nihkunud. Oskad sa praegu meid valgustada, kas teie töögrupil on olemas mingi tärmin, millal näiteks võiks teoreetiliselt jõuda Riigikokku karistusseadustiku uus redaktsioon? Kas see võiks toimuda selle koosseisu tööaja jooksul või olen ma liiga optimistlik?

See, et sa sellised ajaraamid andsid, tegi vastamise palju lihtsamaks. Ma arvan, et vastus on jaa. Mis puudutab sisulist tööd, et kas lihtsalt käib mingisugune töögrupp koos, aga midagi ei toimu, siis siin on vastus ei. Meil on kokku lepitud oktoobri- ja novembrikuu koosolekute ajad. 18. oktoobril on minu meelest järgmine koosolek. Me töötame korraga umbes kolm tundi, konkreetne peatükk on ette valmistatud ja kui diskussiooni ei teki, siis ütleme lihtsalt, et tore on. Kui tekib diskussioon ja me leiame, et peaks pakkuma mingisuguse teise lahenduse, siis antakse Jaan Sootaki seltskonnale võimalus tulla uue konkreetse sõnastusega järgmisele katsele. See tegevus on pidev. Ma julgen isegi arvata, et pole ebarealistlik, et see suur paberipakk võiks olla Riigikogusse esitamiseks küps aastal 2013.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu eesistuja! Hea komisjoni esindaja! Kuulasin tähelepanelikult teie arvamusi, miks üks või teine eelnõu ei ole sobilik. Jäi kõrva kriipima, et teie peamine argument, miks ei ole võimalik probleemi sisuliselt menetleda, on see, et paralleelselt Riigikoguga, kes on seadusandlik võim, on olemas mingisugune täidesaatva võimu ja ekspertide kogu, kuhu juhuslikult kuulub ka mõni seadusandliku võimu esindaja, ja see kogu teeb põhimõtteliselt meie töö ära. Teile kui komisjoni esindajale on mul selline küsimus: miks te arvate, et õige koht seaduseelnõuga ja probleemidega sisuliselt tegelda ei ole just komisjon? Me ei pea ootama iga eelnõu puhul seda, et kuskilt täidesaatva võimu käest tuleb see lõplik tõde.

Aitüma! Tõde, nagu me kõik teame, tuleb ainult Riigikogu saalist, enamasti on see puhas kuld ja Vabariigi President enamikul juhtudel seda ka aktsepteerib. Mis puudutab eelnõude ettevalmistamist, siis ma arvan, on täiesti mõistlik, kui täitevvõim oma aparaadiga panustab sellesse, et meil oleksid võimalikult kvaliteetsed eelnõud, mida me saame tõesti igasuguste piiranguteta arutada ja mille kohta otsuseid teha.

Suur tänu! Esinejale rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Kuna juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis peame selle ettepaneku läbi hääletama. Me alustame selle ettevalmistamist.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 250 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 39 Riigikogu liiget ja vastu 23, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu on tagasi lükatud.
Head kolleegid, meie päevakord on ammendatud. Soovin teile head päeva jätku! Kohtumiseni uuel nädalal!

Istungi lõpp kell 13.35.