Austatud juhataja! Lugupeetud parlament! Viimased neli kriisiaastat oleme väga palju rääkinud, arutanud ning vaielnud raha ja loomulikult selle vähesuse teemal. See teema on tõesti oluline. Aga ei maksa unustada, et ühiskonna, riigi ühendajaks on ikkagi ühised mittemateriaalsed väärtused – need põhimõtted, mis on kirjas meie põhiseaduses, eriti selle preambulis ja üldsätetes ning peaksid minu arvates kehtima ka kriisi ajal. Need on põhimõtted, mis peavad kehtima ühiskonnas nii Kaval-Antsudele kui ka Põrgupõhja Jürkadele võrdselt ja õiglaselt.
Üks tähtsaimaid põhiseaduslikke väärtusi on põhimõte, et rahvas otsustab eelkõige parlamendi kaudu riigielu olulised küsimused. See põhimõte ei ole minu arvates paljas deklaratsioon ja ma loodan, et seda ka ei muudeta sisutühjaks deklaratsiooniks. Oluliste ühiskonda ühendavate väärtuste kahjustamine või purustamine võib kahjustada ka omariiklust.
Põhiseadus teeb õiguskantslerile ülesandeks anda Riigikogule igal aastal ülevaade õiguse olukorrast, piltlikult öeldes, tema näost eelmisel aastal. Senini olen oma aastakõne pidanud sügisel, kuid arvestades hiljutist seadusmuudatust, seisan teie ees tänavu ja tõenäoliselt edaspidigi kevadel. Tõtt-öelda on kevad möödunud aasta kohta kokkuvõtte tegemiseks märksa paslikum aeg kui sügis.
Hinnangu õiguse olukorrale saan anda enda ja oma nõunike igapäevase töö ning tähelepanekute pinnalt. 29. mail üle antud kirjalikust aastaülevaatest leiate kokkuvõtte ja viited eelmisel aastal minu lahendatud kaasuste kohta. Oma tänases kõnes peatun üldisematel, aga samas põhimõttelisematel tähelepanekutel.
Ütlen kohe ära, et enim häirib mind see, et oleme järjest enam võõrandumas põhiseaduse §-st 1, mille järgi on Eesti demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Oleme eemaldumas meie ühiskonna ühest põhiväärtusest – riigi toimimise alusest. Selles, et kõrgeim võim on Eesti rahval, sai kokku lepitud 1992. aasta juunis toimunud rahvahääletusel, kus võtsime vastu tänavu 20-aastaseks saava põhiseaduse. Ühtlasi sai toona määratud, kuidas rahvas võimu teostab. See toimub hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu perioodiliste valimiste ja rahvahääletusega. Igapäevast võimu teostab rahva nimel seega Riigikogu ning seda põhiseaduse § 3 järgi rahva määratud moel ja korras. Teisisõnu, valitud rahvaesindajad ei ole võimu teostamisel vabad, neid seob ja kohustab põhiseadus ning vastutus valija ees. Kui kõige põhimõttelisemad riigielu suunavad otsused võtab rahvas vastu otse – näiteks põhiseaduse üldsätete peatükki saab muuta vaid rahvahääletusel –, siis kõik teised Eesti riigi seisukohalt tähtsad otsused peab põhiseaduse järgi tegema Riigikogu ning neid ei saa delegeerida täitevvõimule ega kellelegi kolmandale. Siinkohal tuleb viidata, et teatud otsuste tegemise on rahvas põhiseaduse täiendamise seaduse rahvahääletusel vastuvõtmisega usaldanud Euroopa Liidule. Need aga ei või puudutada põhiseaduse aluspõhimõtteid.
See, mis on oluline, mille Riigikogu peab otsustama, on osati põhiseaduses otse kirjas, osati on see tuletatav põhiseaduse sättest ja mõttest. Kahtluseta on demokraatlikus õigusriigis tähtsad kõik küsimused, mis seonduvad põhiõiguste ja vabaduste piiramisega. Näiteks, kui palju ja mis tingimustel võib jälitusasutus jälgida inimese tegevust, tema kodu ja kontorit, sinna salvestusseadmeid paigaldada ning ühes sellega riivata õigust eraelu ja omandi puutumatusele, samuti mis eesmärkidel ja viisil võib sundvõõrandada isiku vara ning riivata sellega tema põhiõigust omandile, aga võimalik, et ka õigust kodu puutumatusele või ettevõtlusele.
Oluliseks peab põhiseadus ka riigilaenude tegemist ning riigile muude varaliste kohustuste võtmist ja maksude kehtestamist. Mida tähtsama otsusega on tegemist, seda otsesem peab olema selle langetamise seos rahvaga. Nagu eespool öeldud, kõige põhimõttelisemad otsused teeb põhiseaduse järgi rahvas rahvahääletusel ning olulisuselt järgmised küsimused, mis ma eespool näiteks tõin, peab langetama rahva esindaja ehk Riigikogu. See on parlamentaarse demokraatia olemus ja tunnus. Kui otsused peab tegema Riigikogu, siis on see pädevus Riigikogu täiskogul.
Meie põhiseaduse järgi ei saa Riigikogu oluliste küsimuste otsustamist delegeerida mõnele oma komisjonile. Riigikogu komisjon, ükskõik kui kõlav selle nimi ka ei oleks, ei asenda Riigikogu täiskogu. Vaatamata põhiseadusest tulenevale on Eestis levimas trend, et rahva esindajad otsustavad aina vähem. Ka oluliste otsuste langetamine delegeeritakse täitevvõimule, mõnele parlamendi komisjonile, eraõiguslikule isikule, rahvusvahelisele organisatsioonile. Juba eelmisel aastal osundasin seonduvalt Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi kaasusega sellele, et ka Euroopa võlakriisis teisi riike abistades või tulevikus abistamisveksleid andes peab Riigikogu järgima, et talle, st Riigikogu täiskogule jääks otsustusõigus muu hulgas abistamistingimuste määramise üle, kuna need mõjutavad tugevalt Eesti rahaliste kohustuste realiseerumist. Seega ei piisa, et Riigikogu otsustab, et Eesti on pöördumatult ja tingimusteta valmis rohkem kui miljardi euroga panustama Euroopa päästeplaani, kui jätab täpsemate päästmise tingimuste kokkuleppimise Riigikogu komisjonile või sootuks väljapoole Eestit. Selline otsus ei oleks kooskõlas Riigikogu kohustusega otsustada kõik tähtsad Eesti riiki puudutavad küsimused.
2011. aastal Riigikogu Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi asjas minu seisukohta järgis. Ometi kirjutas 2012. aasta veebruaris Vabariigi Valitsuse esindaja Brüsselis alla Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingule, mille järgi Riigikogu loobub ESM-is rakendatava kiirmenetluse korral abistamistingimuste üle otsustusõigusega kaasa rääkimast. Minu hinnangul on see põhiseadusega vastuolus, sest otsustusõigus läheks väga olulises küsimuses meie rahvast liiga kaugele. Kui seda siiski aktsepteerida, oleks tegu põhiseaduse § 1 ja § 3 ulatusliku ümbersisustamisega. Juhin teie tähelepanu sellele, et see võib avada tee ka muudes küsimustes parlamendidemokraatiast kõrvalekaldumiseks. Samas, automaatselt ei saa seda lahendust välistada, sest põhiseadus on elav dokument, mida tuleb sisustada muutunud ühiskondlike olude ja väärtuste kontekstis. Kuid kas olud ja väärtused on nii palju muutunud? Kas rahvas soovib enda otsustusõiguse ära anda või otsustustest kaugeneda? Kas seda saab teha põhiseaduse norme radikaalselt teistmoodi tõlgendades või tuleb selleks muuta põhiseadust?
Vaadates üleeuroopalisi trende, võib öelda, et võrreldes ajaga 10–20 aastat tagasi on parlamentide roll mõneti vähenenud ning rohkem otsuseid võetakse vastu täitevvõimu või hoopis kellegi kolmanda, näiteks Euroopa Komisjoni tasemel. Nähtust, kus kirjade järgi peaks toimima demokraatia ehk rahva võim, kuid tegelikkuses on võimu ja otsuste seos rahvaga kauge, on hakatud nimetama postdemokraatiaks – termin, mis iseenesest on vaieldav ja mida ma ise väga ei poolda.
Demokraatia kärpimist riikidele varaliste kohustuste võtmisel ja pankade või teiste riikide abistamisel põhjendatakse sagedasti sellega, et niisugustes olukordades on vaja kiiresti langetada erialaseid tippteadmisi nõudvaid otsuseid. Kui mitte muud, siis igal juhul on riikide parlamendid otsuste langetamisel aeglased, ja sellist parlamentidest möödaminemist õigustatakse tulemiga. Viidatud Euroopa stabiilsusmehhanismide kontekstis väidetakse, et kiire tegutsemine, st parlamentidest möödaminek päästab Euroopa ühisraha ja tagab finantsstabiilsuse. Kas tulem õigustab demokraatliku protsessi defitsiiti?
Mõni aeg tagasi toimunud FIDE konverentsil esines professor Joseph Weiler, kes ütles seal Max Weberi käsitlust modifitseerides, et ühiskonnateadused näevad üldiselt kolme liiki võimalusi otsustusi ja võimu legitimeerida. Esiteks, demokraatliku protsessi kaudu, teiseks, tulemi kaudu ja kolmandaks, teatud idee, unistuse kaudu. Weileri hinnangul ei ole otsustusprotsess Euroopa Liidus kunagi kuigi demokraatlik olnud, kuid liit on end senini tulemi kaudu suhteliselt efektiivselt legitimeerinud. Nüüd aga on rahvad nii tulemis kui Euroopa võimsuse ja edu idees kahtlema hakanud. Kuigi ühiskonnateadustes aktsepteeritud, on tulemi ja idee kaudu otsustuste ning võimu legitimeerimine riskantne tegevus. Kui tulem ei saabu või argipäevamured ei jäta enam ideaalidele kohta, ei pruugi rahvas enam otsuseid aktsepteerida.
Kui mõelda jälle stabiilsusmehhanismide kontekstis, kas nende raames rahvast mööda minnes otsustamine tagab kindlasti tulemi ehk finantsstabiilsuse Euroopas ja heaolu Eestis, siis usutavasti ei saa sellist garantiid anda mitte keegi. Seega jääb üle ikkagi esimene legitimeerimise võimalus, mida on ju tunnustatud juba väga palju aastaid: klassikaline legitimeerimine demokraatliku protsessi kaudu. Kui rahvas ise otsustab ja langetab teadlikke valikuid, siis on need rahva enda tahe ja seega aktsepteeritavad ka olukorras, kus otsusest ei tulene loodetud edu.
Nii ongi tekkinud küsimus, et kui viimasel kümnendil on olnud tendents rahva otsustusõiguse vähenemise suunas, kas see on ikka õige tee või peaks oluliste otsuste legitimeerimise allikaks jääma ikkagi rahvas. Ühelt poolt on mul kõhklused ja kahtlused tulemi ning idee kaudu legitimeerimise jätkusuutlikkuses. Teiseks osutan, et põhiseaduse §-d 1 ja 3 näevad ette legitimeerimise demokraatliku protsessi kaudu. Kolmandaks märgin, et mina ei ole Eesti ühiskonnas küll märganud inimeste soovi enam ise mitte otsustada ja delegeerida oma võim ära. Minu arusaamist mööda ei ole inimesed, valijad väljendanud soovi Riigikogult oluliste riigielu küsimuste üle otsustamise õigus ära võtta ja anda see kellelegi teisele, näiteks mõnele tehnokraadile.
Minu poole pöördunud inimeste ja ettevõtjate avaldustest näen usku põhiseadusse ja sellesse, et demokraatlikud protsessid siiski toimivad. Nii ma leiangi, et seni, kuni rahvas ei ole muutnud põhiseaduse § 1 ja § 3 ega otsustanud teatud küsimuste osas enda võimu delegeerida, peab riigielu tähtsad küsimused otsustama Riigikogu. Möönan, et põhiseaduse täiendamise seadusega on rahvas volitanud Euroopa Liitu teatud asju otsustama, kuid seda vaid osas, mis ei puuduta põhiseaduse aluspõhimõtteid.
Ülalviidatud finantsstabiilsuspakette põhiseaduse täiendamise seadusega antud volitus ei puuduta, ja seda mitte üksnes sellepärast, et tegu pole formaalselt Euroopa Liidu õigusega, vaid ka sellepärast, et põhiseaduse täiendamise seadusega ei andnud rahvas otsustusõigust Euroopa Liidust väljaspool olevale rahvusvahelisele organisatsioonile, mille otsustusprotsess on Euroopa Liidu omast märksa vähem demokraatlik.
Eelneva kokkuvõtteks ütlen, et kuigi mõne autori väitel on Euroopas hakanud levima postdemokraatlikud tendentsid (saaks viidata Jürgen Habermasi kirjutistele), peab Riigikogu põhiseadust arvestama ning jääma demokraatia juurde. Kui on soov muuta rahva kui kõrgeima võimu kandja rolli riigielu küsimuste otsustamisel, tuleb lasta rahval rahvahääletusel selle üle otsustada. Kindlasti ei tohi Riigikogu ja täitevvõim rullida rahvast ning põhiseadusest üle loosungiga, et demokraatlikke protsesse järgides jääme üksi, liitlastest ilma. Siinkohal soovitan meenutada kunagist Narva Elektrijaamade erastamise asja. Nimelt levitati ka tol ajal hirmutavat emotsionaalset seisukohta, et kui me ei nõustu tingimusteta sel kujul erastamisega, siis me ei saa ei Euroopa Liitu ega NATO-sse.
Mis sõnumi me sellega oma riigist anname? Kas ei meenuta see hüsteerilist partnerit, kes kardab paaniliselt suhte katkemist ja on selle nimel valmis ohverdama kõik? Minu arusaamist mööda hirmutamine ja hüsteeria ei tohiks olla riigielu korraldamise vahendiks. Samuti tasub meenutada, et väidetavalt oli IMF vastu meie oma raha kasutuselevõtule, aga me ei järginud seda olulist ja väärat seisukohta ning võtsime oma raha kasutusele, kuigi meile ennustati ebaedu ja läbikukkumist.
Kui suudame hoida ühiskonna ühtsena ja laseme rahval informeeritult otsustada oluliste küsimuste üle, võtab rahvas ka vastutuse ja on arukas. Meil on vaja ühiskonda, kus väärtusi järgitakse. Meie põhiseaduslik inimühiskond ei ole pelgalt tehnokraatlik mehaaniline moodustis. Me ei pea õigeks, et seatakse esiplaanile ühiskonnaelu detailide põhjalik reguleerimine, püüdes tahaplaanile suruda põhiväärtused ja nende järgimise. Meil ei ole vaja püüelda formaalse ühiskonnakorralduse poole – see on range keeldude ja käskude süsteem, mille puhul enamik inimese liigutusi on reglementeeritud, normeeritud. Sellist totaalset reguleeritust ja põhiõiguste piiramist ei lubaks ka meie põhiseadus.
Teiseks: kas korraühiskond on see, mille poole püüelda? Kirjanik Stanislaw Lem on oma "Ijon Tichy kosmoserändude päevikutes" sellist ühiskonda kirjeldanud ja neid ohte näidanud, küll veidi utreeritult. Ühe planeedi elanikud soovisid absoluutselt korrastatud ja üliobjektiivselt reeglitele allutatud ühiskonda ning lasid konstrueerida superarvuti, kes seda pidi korraldama. Arvuti täitis ülesande ning allutas kõik absoluutsetele reeglitele. Tulem oli see, et arvuti kujundas igas selle planeedi inimeses ühe korrapärase elemendi. Nendest elementidest kujundas ta planeedile korrapärased mustrid ja geomeetrilised kujundid – oli kosmosest ilus vaadata. Ainult üks puudus oli: puudus elu.
Lõpetuseks tulen jälle tagasi ühiskonnaväärtuste juurde. Neid ei pea mitte ainult faktiliselt järgima, vaid inimestel, rahval peab säilima arusaam, kindlustunne, et põhiseaduslikke väärtusi järgitakse. Seda arusaama ei tohi purustada. See tagab muu seas ka selle, et Põrgupõhja Jürkale ei lange osaks Kaval-Antsu ülekohut ning Põrgupõhja Jürka omakohus Antsu üle jääb ära, kuna otsustajaks ei ole ainult Kaval-Antsud, vaid otsustajaks on ka Põrgupõhja Jürka. Tänan!
