Lugupeetud kolleegid! Austatud Riigikogu esinaine! Äsja kuulasime Eiki Nestorit ja ma hoiatan teid ette, et ma hiljem jõuan selle jutu juurde, mis puudutas valetamist ja valet. Eks me siis vaatame, mida Eiki peale seda ütleb.
Aga hakkame algusest peale. Miks oli üldse vaja kollektiivlepingu seadust muuta? Kehtiv kollektiivlepingu seadus lähtub põhimõttest, mille kohaselt sõlmitakse kollektiivleping küll tähtajaliselt, ent tähtaja möödumisel säilib lepingupooltel kohustus lõppenud kollektiivlepingut edasi täita. Lõppenud kollektiivlepingu edasitäitmise kohustus kestab kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni. Kui uut lepingut sõlmida ei õnnestu, toob selline lahendus kaasa vana lepingu igavesti edasikehtimise. Kollektiivlepingu seaduses puudub praegu regulatsioon, mis võimaldaks lõppenud kollektiivlepingu kehtivust lõpetada.
Selline olukord on vastuolus põhiseadusega, millele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler. Õiguskantsler tõi oma kirjas Sotsiaalministeeriumile poolteist aastat tagasi välja kollektiivlepingu seaduse vastuolu põhiseadusega kolmes punktis. Üks neist oli lepinguvabadus. Lepinguvabadus tähendab nii õigust leping sõlmida kui ka õigust lepingust loobuda peale tähtaja saabumist, küll aga võiks lepinguvabadus tähendada ka kohustust täita kehtivates lepingutes sisalduvaid tingimusi. Lepinguvabadus ei saa olla ühesuunaline tänav, mille räusates ja punalippe lehvitades blokeerib see lepingupool, kes ei sülita mitte ainult liikluseeskirjale, vaid kes peab ka põhiseadust paberitükikeseks, mida saab muuta väljapressimise abil.
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), keda siin armastatakse tsiteerida, on nn igaveste kollektiivlepingute kohta väga selgelt öelnud, et need takistavad normaalset sotsiaaldialoogi ja eiravad töötajate tõelisi huve.
Räägime natuke sellest, kuidas toimus see muudatuste protsess ja menetlemine õiguskomisjonis. Viimaste nädalate jooksul on pidevalt kurdetud selle üle, et ametiühinguid ei kaasatud, neid ei informeeritud, neilt ei küsitud ja nende arvamusi ei arvestatud. See on täiesti vale. Ametiühingute esindajad on siin majas korduvalt käinud, nad on kohtunud nii sotsiaalkomisjoni kui ka õiguskomisjoniga, kellega me korraldasime eraldi kohtumise. Nad on käinud õiguskomisjonis, nad on esitanud oma muudatusettepanekud. Praegu on minu käes ametiühingute selline poolsalajane n-ö agenda, kus on kirjas, mida nad tegelikult selle seaduse muutmise kaudu saavutada tahtsid. Eiki Nestor rääkis, et valed jutupunktid söödeti ette. Ma siis nüüd tsiteerin. Võib-olla ei ole väga ilus poolsalajast dokumenti tsiteerida, aga kuna mina ei ole seda varastanud kellegi teise postkastist, vaid lugesin seda enda meilide hulgast, siis ma siiski tsiteerin. Ametiühingute ettepanek nr 1: "Optimaalse lahenduse saavutamiseks võiks erakorraline ülesütlemine toimuda riikliku lepitaja vahendusel. Võimalik sõnastus: "Tähtajatu kollektiivlepingu võib kumbki lepingupool erakorraliselt üles öelda pärast kollektiivse töötüli lahendamise seaduse §-s 11 sätestatud lepitusmenetluse lõppemist, teatades sellest teisele poolele ette vähemalt kolm kuud."" Ja kuulake nüüd alternatiivset ettepanekut nr 2. See näeb ette, et kui seadusandja ei pea võimalikuks eelmist ettepanekut (s.o see lepitajamenetlus, millele sa viitasid) rakendada, tuleks pikendada kollektiivlepingu ülesütlemise tähtaega, et pooled jõuaksid tekkida võiva töötüli rahumeelsete vahendite abil lahendada. Võimalik sõnastus kattub täiesti selle sõnastusega, mida kollektiivlepingu seaduse muudatus täna sisaldab: kolm kuud enne tähtaja saabumist ja kuus kuud peale tähtaja saabumist võib lepingu üles öelda. Ametiühingud on täpselt nii kirjutanud: kui seadusandja ei pea võimalikuks eelmist ettepanekut rakendada. Eiki rääkis siin, et see oli mõeldud koos selle teisega, et saaks riiklikku lepitajat kaasata jne. Ma olen lihtsalt sellepärast, et ma olen hea inimene, lubanud ametiühingutele täna siin puldis rõhutada seda, et kui tööandjal tekib tahtmine öelda kollektiivleping üles kuuekuulise etteteatamise tähtajaga, siis võiks seda aega kasutada ka selleks, et minna riikliku lepitaja juurde. Tuleb katsuda need asjad sõbralikult ära lahendada. Kui see ei õnnestu, siis mina ei saa enam kuidagi kaasa aidata.
Ütlen veel mõne mõtte ametiühingutele peale möödunud nädala ja möödunud kuude sündmusi. Kõigepealt, siiani oli seadusandja teile andnud malaka ja läbirääkimised toimusid jõupositsioonilt. Paljudele teist ei ole pähegi tulnud mõte, et tööandja edukus on teie edukuse eeldus, mitte vastupidi.
Me armastame end võrrelda naabritega. Eriti just opositsiooni kuuluvad poliitikud leiavad, et me ei peaks end võrdlema mitte oma saatusekaaslastega endisest sotsialismileerist, vaid Põhjamaadega. Ma esitan teile ühe võrdluse ja ühe küsimuse. Me kõik teame, et Rootsi on rikas ja Eesti on pisut vähem rikas. Meie ühine nimetaja on näiteks see, et nii meil kui ka neil on olemas sotsiaaldemokraadid ja ametiühingud. Kuna sotsid ja nende käsilased on mõlemal pool olemas, siis järelikult ei saa nemad olla Rootsi rikkuse allikas. Kui me jätkame erinevuste otsimist, siis ma pakun teile mõne võimaliku erinevuse: Atlas Copco, Boliden, Scania, Electrolux, SSAB, AstraZeneca, Volvo, Swedish Match, ABB, Hennes & Mauritz, Ericsson, Sandvik jne, jne. Need on ainult mõned Rootsi ettevõtted, mille olemasolu ja edukus on teinud kogu Rootsi ühiskonna edukaks. Ainuüksi Ericssoni turuväärtus ületab Eesti riigi eelarve umbes neljakordselt. Kas keegi teist usub, et see väärtus on tekkinud tänu streikimistele ja ähvardustele lülitada kogu Rootsis elekter välja? Või äkki on selle rikkuse taga peidus aastatepikkune töö? See kõlab võib-olla väga igavalt ja traagiliselt, aga rikkusi loob töö ja mitte streikimine, rikkusi loovad ettevõtted ja mitte riik.
Nüüd pisut möödunud nädalast ja siis demokraatiast. Riigikogu valimised toimusid aasta eest ja valimised võitis Reformierakond, koos IRL-iga moodustasime ka valitsuse. Reformierakonna ainus lubadus valimistel oli, et me hoiame riigi rahanduse korras. Ma tuletan veel kord meelde, et valimisi ei võitnud sotsialistid ega Keskerakond, kes lubasid rahvale kooki moosiga, mille nad plaanivad kinni maksta automaksu, kinnisvaramaksu, astmelise tulumaksu ja laenudega.
Kallid opositsionäärid! Katsuge leppida mõttega, et te kaotasite valimised ja et valdav osa Eesti rahvast ei usu teie koogi-moosi muinasjutte! Aitäh!