Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kuuenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Heimar Lenk, kõnetooli!

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Me anname sisse Keskerakonna fraktsiooni arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Meil on mitu küsimust seoses sellega, et ees seisab selline meeleavalduste ja pikettide ja demonstratsioonide – või kuidas neid nimetadagi? – periood. Kuidas peaminister kavatseb suhelda selle osaga Eesti rahvast, kes ei ole praeguse eluga rahul ja kavatseb loosungitega tänavale tulla? Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Nüüd teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud justiitsminister Kristen Michalile ja sotsiaalminister Hanno Pevkurile Riigikogu liikmete arupärimise.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26.

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Meil on üks päevakorrapunkt, milleks on "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015" 2011. aasta täitmise aruanne. Ettekandja on siseminister Ken-Marti Vaher. Lubage enne, kui me asume seda ära kuulama, tutvustada teile lühidalt selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on siseministri ettekanne kuni 30 minutit, seejärel küsimused. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale küsimustevooru on nagu ikka läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Palun Riigikogu kõnetooli siseministri! Ken-Marti Vaher, palun! Protseduuriline küsimus, Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Kuna saalis oli lärm nii suur, siis ma hästi ei kuulnud, kui pikk on peaettekande aeg?

Peaettekande aeg on tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest kuni 30 minutit. Aga ma teen täpsustuse, et juhataja võib kokkuleppel ettekandjaga seda aega tulenevalt §-st 67 pikendada. Nii, rohkem protseduurilisi küsimusi ma ei näe. Palun, austame ettekandjat ja neid, kes soovivad seda ettekannet kuulata! Palun, hea siseminister, sõna on teil!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel anda teile täna ülevaade 2015. aastani kehtivate Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade täitmisest aastal 2011 ning viimase aasta olulisematest arengutest sisejulgeoleku valdkonnas. Erinevalt eelmistest aastastest käsitleb nii turvalisuspoliitika aastaraamat kui minu tänane ...

Hea ettekandja, ma vabandan teie ees! Head ametikaaslased, saalis on liiga suur lärm. On üks suurepärane võimalus, et me oleme tasem ning austame ettekandjat ja oma kaaslasi. On ka teine suurepärane võimalus: juhataja võtab vaheaja, et saaksite oma jutud ära rääkida, ja pärast seda võib istungiga edasi minna. Ma palun, et me valiksime selle esimese võimaluse! Ma palun saalis vaikust! Palun, ettekandja!

Tänan väga! Erinevalt eelmistest aastatest käsitleb nii turvalisuspoliitika aastaraamat kui minu tänane ettekanne lisaks turvalisuspoliitika põhisuundadele laiemalt ka Siseministeeriumi prioriteete. Need on meie tegevussuunad mitte ainult eelmisel, vaid ka sel ja järgmisel aastal. Järgnevalt minu ülevaade valdkondade kaupa.
Kõigepealt peatükk turvatundest. See esimene slaid teie ees, mida mul on hea meel teiega sissejuhatavalt jagada, näitab üldiselt positiivset trendi, suundumust ebaloomulike surmade arvu vähenemise poole Eestis. Selle slaidi väga lühike kokkuvõte on, nagu te näete, 1994. aastal alanud suundumus kuni eelmise aastani. Võrreldes 1990. aastate keskpaigaga me säästame praegu Eestis tänu ebaloomulike surmade vähenemisele aastas keskmiselt 1000 elu rohkem.
Nüüd kõige olulisemad trendid 2011. aastal kuritegevuses. Justiitsministeeriumi statistika kohaselt registreerisid uurimisasutused ja prokuratuur 2011. aastal Eestis 42 567 kuritegu, mis on 5700 kuritegu ehk 12% vähem kui 2010. aastal. Positiivne on, et varguste arv vähenes 20%, omavoliliste sissetungide arv 22% ja röövimiste arv 12%. Samas suurenes 2011. aastal 11% kehalise väärkohtlemise juhtumite arv, see ongi enim kasvanud kuriteoliik. Arvuliselt on kõige enam suurenenud kodune lähisuhtevägivald. See on kindlasti asjaolu, mida ei tohi tähelepanu alt kõrvale jätta. Samas tõestab see, et prokuratuur ja politsei pööravad sellele probleemile üha suuremat tähelepanu, mis on ohvreid ja nende lähedasi julgustanud õiguskaitseorganitelt abi otsima. Tapmisi ja mõrvu registreeriti 2011. aastal võrreldes 2010. aastaga ligi 19% rohkem, samas jäi see näitaja 2008. ja 2009. aasta tasemele. Suurima osa 2011. aastal registreeritud juhtumitest moodustavad olmetapmised, mis pannakse üldjuhul toime ühise alkoholitarvitamise käigus puhkenud tülide käigus. Analüüs näitab, et 44% juhtudest (2010. aastal ligi 50% juhtudest) on samale aadressile tehtud väljakutseid ka varem. Need on olnud rahurikkumised, joobes isikud, kehaline väärkohtlemine ja muu selline. Ka alkoholi tarbimise ja vägivallategude toimepanemise vahel on selge seos. Kõikidel nendel juhtudel on sügavad sotsiaal-isikulised põhjused, mida on võimalik lahendada ainult siis, kui panustame koostöös asutuste, kohalike omavalitsuste ja kogukonnaga ka kogukonnakesksesse turvalisusse.
Viies slaid räägib uimastikuritegudest. Täiesti selge on, et Eestis on üks suuri turvalisuse ohutegureid endiselt uimastid. Narkokuritegevus on organiseeritud kuritegevuse väga mõjus osa. Suurima tulu teenivad rahvusvahelised kuritegelikud organisatsioonid narkokaubandusest, mis moodustab ligi 20% kõigist toimepandud kuritegudest ning annab poole rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse kogutulust. Eestis on viimase kümne aasta jooksul surnud narkootikumide tarvitamise tõttu 967 inimest, nendest 104 aastal 2010. ja 123 aastal 2011. Eelmisel aastal registreeriti rohkem narkokuritegusid, kasvanud on suures koguses narkootiliste ainete käitlemine: 691-lt 745-le. Väikeses koguses narkootiliste ainete käitlemine on vähenenud, kuid see-eest on märksa kasvanud narkoväärtegude arv. Narkomaaniavastane tegevus eeldab loomulikult riigiasutuste koostööd. Ma pean väga oluliseks, et jõuaksime ühiselt uimastitega seotud probleemide juurteni, ja kindlasti on uimastivastane tegevus üks Siseministeeriumi ja minu enda prioriteete.
Siseministrina on mu eesmärk tugevdada korruptsioonivastast võitlust Eestis. Korruptsioon on raske peitkuritegevus, mille vastase võitluse edu sõltub tähelepanust ja rahalisest ressursist, mis me sellesse paneme. Sügisel andis valitsus kaitsepolitseile pädevuse uurida korruptsioonijuhtumeid ka avalik-õiguslikes ning riigi osalusega või riigi asutatud juriidilistes isikutes, st kaitsepolitsei pädevust laiendati. Keskkriminaalpolitseis aga loodi 1. septembril keskne korruptsiooni uurimise büroo, mille eesmärk on koondada meie parimad teadmised ja parandada oluliselt võimekust, avastamaks korruptsiooni ka teistes kohalikes omavalitsustes peale Eesti kuue suurima omavalitsuse.
Eesti riikluse kindlustamiseks ja elanikkonna ühtsuse tagamiseks on tähtis vähendada kodakondsuseta inimeste arvu. Seda kajastab järgmine slaid teie ees, mis näitab määratlemata kodakondsusega isikute arvu ja selle suundumust alates 1992. aastast kuni tänaseni. Aktiivse teavitustöö tulemusena kahanes kodakondsuseta inimeste arv eelmisel aastal esmakordselt alla 100 000 piiri, seda järjepidevat kodakondsuspoliitikat jätkame ka tänavu.
Edasi lähen peatüki "Ohutum liiklus" juurde. Nagu järgmine teie ees olev slaidki kinnitab, on liiklussurmade arv aktiivse liiklusjärelevalve töö tulemusena järjepidevalt alates 2002. aastast vähenenud. Võrreldes aga 2010. aastaga, mis oli Eestis erakordne aasta, kasvas mullu joobes juhtimiste arv 10% ning liikluses hukkunute arv 21%. Samas on teada, et ka maailma väikseima liikluses hukkunute arvuga riik Rootsi elas läbi samasuguse suundumuse: eelmisel aastal suurenes Rootsis liikluses hukkunute arv 18%. Aga on selge, et 2011. aasta näitajad kinnitavad, et liiklusohutus vajab meie katkematut tähelepanu. Erakordselt positiivse 2010. aasta tulemuste kiuste võime aga tõdeda, et 2011. aasta näitajad ei ületanud kolme aasta statistilist keskmist, mida ju eksperdid peavad oluliseks, et hinnata valitsevat suundumust ja üldiste, ka riigi käivitatud meetmete mõju.
Liiklusjärelevalve maht 2011. aastal ei vähenenud. Näiteks kasvas mullu võrreldes 2010. aastaga joobes juhtide tabamisele suunatud järelevalvetegevus märksa, täpsemalt 63%. Liiklusalastelt süütegudelt tabamine kasvas 2011. aastal 5%. Samuti suurendati mullu kiiruskaamerate mõjuala Tallinna ja Pärnu maanteel, tänavu tuleb kümme kaamerakohta ka Tallinna–Narva maanteele. Selle aasta alguses alustas Politsei- ja Piirivalveametis tegevust ka liiklusbüroo, mis koosneb liiklusjärelevalvetalitusest ja liiklusmenetlustalitusest. Tänavu leitakse ka lahendusi, mis võimaldavad politseil vähendada menetlusteks ja andmebaasidesse andmete sisestamiseks kuluvat aega ning järelevalves efektiivsem olla. See tähendab e-politsei võimaluste laiendamist. Me tegeleme sellega igapäevaselt, et võtta selles vallas tarvitusele innovatiivseid lahendusi. Karistusõigus näeb selle aasta algusest esimest korda Eestis ette võimaluse määrata asenduskaristusena üldkasulikku tööd lisaks kriminaalasjadele ka väärteomenetluses. Paljudes riikides on üldkasuliku töö rakendamine alternatiivkaristusena väga levinud ning kõige rohkem kohaldatakse seda liiklusalaste ja varavastaste süütegude puhul.
Kolmas peatükk räägib tuleohutumast keskkonnast ja vähematest õnnetustest. Veel 2006. aastal oli Eestis ligikaudu 15 000 tulekahju, eelmisel aastal aga 6321. Me oleme Euroopas läbi teinud tules hukkunute arvu kõige suurema languse, kuigi 2011. aasta algust varjutas Haapsalu väikelastekodu traagiline põleng. Tulekahjude arvu on aidanud vähendada eelkõige ennetustöö, ennetustöö osana aga loomulikult elanikkonna ohutusalase teadlikkuse kasv, samuti järelevalve tõhustamine. 2009. aastal muutus kohustuslikuks suitsuandur, mis viimase uuringu järgi oli eelmisel aastal olemas 94% eluruumides. Nagu te näete juuresolevalt pildilt, tegu on drastilise muutusega inimeste hoiakutes. Kui 2007. aastal oli see protsent veel 25 ehk siis suitsuandur oli ainult neljandikus kodudes, siis praegu saame rääkida absoluutsest enamusest.
2011. aasta novembris jõustus nõue, mille kohaselt võib kogu Euroopa Liidus müüa ainult kiiresti kustuvaid sigarette. Eestis on just hooletust suitsetamisest alguse saanud tulekahjud nõudnud kõige rohkem ohvreid. Päästeamet tegi mullu aktiivselt ennetustööd ka uppumissurmade ärahoidmiseks. Oleme püüdnud suurendada inimeste teadlikkust ja toonitada igaühe vastutust õnnetuste vältimisel. Nagu te näete, 2010. aasta oli Eestis traagiline: 91 uppumissurma. Mullu suvel kutsusin ma esmakordselt kokku alkoholi tootjate ümarlaua ja ka jaemüüjate ümarlaua, et kaasata erasektorgi ohutuskampaaniasse. Esimesed ettevõtted osalesid veeohutuskampaanias juba eelmisel suvel. Sel aastal jätkub regulaarne koostöö tõenäoliselt juba rohkemates kampaaniates ja üha rohkemate ettevõtete osavõtul, mis tähendab, et me hakkame kasutama ka ressurssi, mis siiani ei ole kuigi palju kasutatav olnud. Eelkõige soovime inimeste teadlikkust tõsta ja levitada ennetusinfot. Eelmisel aastal aitas läbimõeldud ennetus- ja teavitustöö vähendada uppumissurmade arvu 56-ni, mis on viimase 20 aasta väikseim näitaja.
Neljanda peatüki pealkiri on "Kaitstum vara". Vargus oli mullu suurima langusega kuriteoliik: registreeriti 5078 juhtumit vähem ehk 20% vähem vargusi kui 2010. aastal. Juba mitmendat aastat järjest on vähenenud ka röövimiste arv – 2010. aastal vähenes röövimiste hulk ligi 17,5%, 2011. aastal veel 12,4%. Vähenenud on ka raskemad ehk relva ja maskiga toime pandud röövimised. Üha suuremat ohtu varale kujutab endast küberkuritegevus, mis riigipiire ei tunne. Nii saab küberkuritegevuse kasvu ohjeldada ainult rahvusvahelise koostöö sujuvamaks muutmisega. Hea näide pärineb eelmise aasta 8. novembrist, kui  Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitsei osakonna, Riigiprokuratuuri, kohtuekspertiisi instituudi, FBI, NASA ja Ameerika Ühendriikide prokuratuuri aastaid kestnud koostöö tulemusena peeti suure operatsiooni käigus kinni inimesed, keda kahtlustatakse ulatuslikus arvutikelmuses ja rahapesus. Seda kriminaalasja on nimetatud ajaloo seni suurimaks küberkuritegevuse avastamise juhtumiks.
Minu jaoks on selgelt oluline prioriteet ka meie riigi edukus kriminaaltulu konfiskeerimisel. Kuigi Eestis on kriminaaltulu konfiskeerimist peetud tähtsaks juba alates 2005. aastast, tegeles hämmastaval kombel kriminaaltulu tuvastamisega politseis kuni eelmise aasta lõpuni sisuliselt ainult kolm ametnikku. Nagu te slaidilt näete, siin on ära toodud ka arestimised kriminaalasjade raames, arestimised konfiskeerimise tagamiseks. Selleks, et kriminaaltuvastamise võimekust märgatavalt suurendada, loodi keskkriminaalpolitseis 2011. aastal kriminaaltulu tuvastamise keskne üksus, mille ülesanne on koos teiste uurimisasutustega kriminaaltulu kindlaks teha ja arestida. 2012. aasta alguseks on selle üksuse meeskond kasvanud juba kümneni ning me jätkame kindlasti selle üksuse tugevdamist. 2012. aastaks on ka täiendavad rahalised vahendid selleks eraldatud, et teha kriminaaltulu valdkonnas oluline kvalitatiivne samm edasi.
Viies peatükk on "Turvalisem riik". Kõigepealt isikutunnistustest. Eestis on inimeste dokumenteerimine toimunud lainetena. Järgmist lainet on oodata aastail 2012–2016, mil korraga aeguvad 10-aastase kehtivusajaga ning 5-aastase kehtivusajaga dokumendid. 2011. aastal algasid ettevalmistused, et isikut tõendavate dokumentide taotluste arvu hüppelise kasvuga toime tulla. 1. veebruarist 2011 väljastatakse Eestis riikliku tagatisega mobiilseid isikutunnistusi. Esmakordselt maailmas sai mobiil-ID-d kasutada mullustel Riigikogu valimistel. Mobiil-ID kasutuselevõtt lihtsustab isiku tuvastamist e-keskkonnas, parandab e-teenustele juurdepääsu ja loob selleks märksa mugavamad tingimused.
Edasi varjupaiga taotlejatest. Eestile esitatud varjupaigataotluste arv on alates Schengeni alaga liitumisest suurenenud. Kui aastal 2001–2008 palus Eestilt varjupaika 7–14 inimest aastas, siis 2011. aastal esitati Eestile kokku 67 esmast varjupaigataotlust. Võrdluses teiste liikmesriikidega on Eesti aga endiselt väikseima varjupaigataotluste arvuga riik kogu Euroopa Liidus. Mullu valmis Euroopa pagulasfondi toel ka kuus projekti, mis aitasid parandada varjupaigamenetluste kvaliteeti, varjupaigataotlejate vastuvõtu tingimusi ning avalikkuse teadlikkust varjupaiga temaatikast.
Nüüd illegaalsest immigratsioonist. Euroopa Liidus on hinnanguliselt 2–4 miljonit ebaseaduslikku sisserändajat, kellest on ainult 10% ületanud Euroopa Liidu välispiiri ebaseaduslikult. Enamik on Euroopa Liitu sisenenud seaduslikult, kuid jäänud siia viisa või elamisloaga lubatud viibimisajast kauemaks. 2011. aastal avastati Eestis 82 ebaseadusliku sisserände juhtumit (2010. aastal oli 61 sarnast juhtumit) ning 132 ebaseaduslikku sisserändajat. Aastal 2010 oli viimaste arv 109. Päritoluriikide järgi peeti ebaseadusliku piiriületuse eest enim kinni Venemaa kodanikke – 21, Gruusia – 18 ja Kongo Demokraatliku Vabariigi kodanikke – 16. Kõige tõhusam meede illegaalse immigratsiooni tõkestamisel on loomulikult koostöö illegaalse immigratsiooni lähteriikidega. 2011. aastal allkirjastati kahepoolsed tagasivõtulepingu rakendusprotokollid Venemaa Föderatsiooni ja Serbiaga, ettepanek rakendusprotokoll sõlmida tehti Gruusiale. Euroopa Tagasipöördumisfondist toetati 2011. aastal 53 riigi kodanike tagasipöördumist.
Edasi elamislubadest. Iga Euroopa Liidu liikmesriik on kohustatud tagama, et tema immigratsioonipoliitika on vastutustundlik ja ta ei koorma teisi liikmesriike. Sestap on Eestis vaja muuta seadust, mis lahendaks terviklikult ka elamislubade väärkasutamise probleemid, mis mullu ilmnesid. Siseministeeriumis on valminud välismaalaste seadust muutev eelnõu, mis täpsustab tähtajaliste elamislubade andmise tingimusi. Selle eelnõu saatsime kooskõlastusringile tänavu 17. veebruaril.
Nüüd integreeritud piirihaldusest. Integreeritud piirihalduses panustati 2011. aastal eelkõige Euroopa Liidu välispiiri arendamisse, rahvusvahelisse koostöösse ning piiriületusjärjekordade kaotamisse. Rahvusvahelise koostöö maht on aasta-aastalt suurenenud, panustatakse Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiri valvamise ja Frontexi koordineeritavatesse ühisoperatsioonidesse ning osaletakse piirivalve valdkonna kiirreageerimisüksuste rakendamiseks korraldatud koolitustel. Aastaid valukohaks olnud piirijärjekordade leevendamiseks võeti 1. augustil 2011 Eesti idapiiril kasutusele ühtne piiriületuse ootejärjekorra elektrooniline infosüsteem. Kui enne, s.o vähemalt eelmise kümne aasta jooksul pidi veokijuht ootama kolm kuni seitse päeva tee ääres – seda eelkõige Tallinna–Narva maanteel –, siis nüüd on broneerimisteenuse kasutamise korral ooteaeg piiripunkti lähedal tavaliselt kaks kuni viis tundi. Pikkade veokijärjekordade kaotamisega maanteedel on oluliselt paranenud ka liiklusturvalisus. Selline innovaatiline lahendus nagu ühtne elektrooniline infosüsteem on pälvinud tähelepanu ka välismaal, sh meile paljudes asjades eeskujuks olevas Soomes. Ka lätlased ja leedulased on meie piiriületuse e-broneerimissüsteemi vastu huvi tundnud.
Oluline märksõna eelmisel aastal oli ka euro turvaline toomine Eestisse. 2011. aastal said meie sisejulgeolekuasutused ajaloolise ülesande tuua euro turvaliselt Eestisse ja tagada ka raha edasine transport Eestis. Tegu oli ajaliselt kõige pikema turvalisuse tagamise operatsiooniga, mis Eestis on aegade jooksul korraldatud. Kogu operatsioon viidi läbi kõrgel tasemel ja vahejuhtumiteta.
Üks märksõna eelmisel aastal oli kindlasti IT-agentuuri loomine. 2011. aastal tehti esimesed sammud IT-agentuuri reaalseks loomiseks Tallinnas. Ettevalmistused käivad plaanipäraselt. Tänavu suvel peaks amet Tallinnas tööd alustama ja seni on kõik hämmastaval kombel edenenud graafikujärgselt. Personali valimine toimub Euroopa Komisjonis, käimas on kolm konkurssi.
Kuues peatükk on "Kiirem abi". Jutt on päästevõimekuste suurendamisest. Eesti senine n-ö ajalooliste tunnuste ja juurtega riiklike päästekomandode võrgustik ei arvesta ühiskonnas toimunud demograafilisi ja majandusgeograafilisi muudatusi. Seetõttu analüüsis Päästeamet 2011. aastal põhjalikult päästeteenuse osutamise mudelit. Muudatuste eesmärk on koondada riiklikud päästekomandod suurima elanikkonna ja riskide kontsentratsiooniga piirkondadesse ning toetada ja arendada paralleelselt vabatahtlikku päästeala. Ümberkorralduste järel, nagu te slaidilt näete, hakkab elupäästvat teenust 1–15 minuti jooksul saama 121 000 Eesti elanikku rohkem. Elupäästevõimekusega komandode arv kasvab seniselt 41-lt 66-ni, mis suurendab elupäästetöö teenusega kaetud elanikkonna hulga ligi 95%-ni. Üle on vaadatud ka kogu päästevaldkonna juhtimissüsteem, et tagada selge vastutusjaotus ja vältida dubleerimist. Juhtimissüsteemi muudatused kajastuvad eelkõige 1. jaanuaril jõustunud uues Päästeameti struktuuris. Ühtsele hädaabinumbrile üleminek on kindlasti aktuaalne märksõna. 2010. ja 2011. aastal suudeti tagada kõnedele vastamine tavaoludes maksimaalselt 15 sekundi jooksul, kusjuures 90% kõnedest vastati 10 sekundiga. 2011. aastal korraldatud rahulolu-uuring näitab, et Häirekeskuse tööd ja hädaabi teadete menetlemist hindas positiivseks 91% inimestest. Häirekeskusest sai 1. jaanuaril 2012 iseseisev Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluv valitsusasutus. Suurim arendus Häirekeskuse töö valdkonnas on prefektuuride juhtimiskeskuste ühendamine ning üleminek ühtsele hädaabinumbrile 112. Üleminek peaks lõppema 2014. aastal, misjärel saab helistada hädaabinumbrile 112 nii politsei, päästjate kui kiirabi kutsumiseks.
Rahvusvahelise koostöö valdkonna märksõna 2011. aastal oli kindlasti EU CREMEX. See oli 16.–20. maini kestnud Siseministeeriumi korraldatud Eesti ajaloo suurima tsiviilstruktuuriga koostööõppus, kus pisteti rinda keemia- ja kiirgushädaolukorra, ulatusliku evakuatsiooni ning pantvangikriisiga. Rahvusvahelise koostöö parandamiseks korraldas Politsei- ja Piirivalveamet 2011. aastal rahvusvahelise reostustõrjeõppuse "Puhas meri 2011" ning osales ka rahvusvahelisel õppusel "Balex Delta 2011".
Seitsmendaks: parem turvalisuspoliitika. Kõigepealt vabatahtlike kaasamisest turvalisusse. Kogukonna kaasamine turvalisuse tagamisse on väga oluline prioriteet, sest mitte ainuüksi riigil, vaid kõigil Eesti elanikel on turvalisuse tagamisel hindamatu roll. Seni jääb Eesti vabatahtlike kaasamisel sisejulgeoleku tagamisse kordades alla nendele Euroopa riikidele, kellest peaksime mõõtu võtma. Seda on kavas ka otsustavalt muuta. 2010. aasta 1. septembril jõustunud päästeseadusega loodi esmakordselt regulatsioon, mis võimaldab vabatahtlikel tegutseda päästeametniku korraldusel ka iseseisvalt. Esmakordselt pärast iseseisvuse taastamist ületas vabatahtlike komandode arv 2011. aastal riiklike komandode arvu. Detsembri seisuga oli Eestis riiklikke päästekomandosid 81 ning vabatahtlikke päästekomandosid 85, mis koondasid kokku 1109 vabatahtlikku päästjat. Eelmise aasta lõpus on Päästeametis ja kõigis päästekeskustes ametis ka vabatahtlikke toetavad koordinaatorid, kes pühenduvad sajaprotsendiliselt vabatahtliku töö toetamisele ja innustamisele.
2010. aastal võttis Riigikogu vastu uue abipolitseinike seaduse, mis annab ka abipolitseinikele esmakordselt Eestis iseseisva tegutsemise pädevuse. Eelmise aasta teises pooles loodi samuti Politsei- ja Piirivalveametis ning prefektuurides vabatahtliku tegevuse koordinaatori ametikohad. Kokku oli 2011. aastal Politsei- ja Piirivalveametis 1468 abipolitseinikku, kes panustasid sisejulgeoleku tagamisse ligi 60 000 töötundi.
Ja viimane, aga kindlasti mitte tähtsusetuim teema on ennetuspoliitika, millest on juba juttu olnud, aga siiski veel. Kõige öeldu kõrval kordan: ennetuse olulisust ei ole kunagi võimalik üle hinnata. Kord tekitatud kahju ei muutu olematuks. Saame seda alati ainult püüda heastada, aga hinnanguliselt võib iga ennetusse panustatud euro säästa kuni kümme eurot. 2011. aastal näiteks töötati Politsei- ja Piirivalveametis välja ning 2012. aasta algusest rakendatakse õigusrikkumiste analüüsimisel põhinevat patrullide väljapaneku mudelit, mis aitab planeerida patrulltoimkondade tööd. Mudeli eesmärk on prognoosida tulevikus toimuda võivate süütegude aega ja kohta, mis võimaldaks politseil ennetavalt kohal olla ja kuritegude toimepanemise ära hoida.
Aga loomulikult on selge, et oma panuse turvalisuse tagamisse peavad andma kõik üksikisikud, kolmas sektor, omavalitsused ja riigiasutused. Üksnes siis saame muuta Eesti turvalisemaks. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Turvalisuse valdkonda ma lahterdaksin ka riikliku julgeoleku. Eile, nagu selgus, avalikustati Aleksei Dresseni juhtum – järjekordne kapo töötaja luuras välisriigi kasuks. Kas te saaksite meile kui rahvasaadikutele eilsele infole midagi lisada? Mul on ka konkreetne küsimus: kas see oli juhus või oli see just nii ajastatud, et pikki aastaid kestnud operatsioon viidi lõpule päev enne vabariigi aastapäeva ehk suurt pidupäeva?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et ei prokuratuur ega kaitsepolitsei polnud kindlasti niimoodi ajastanud, et see juhtuks enne vabariigi aastapäeva. Säärased juhtumid on väga keerulised, väga rasked. Nende eest ei ole kaitstud tegelikult ükski riik, ka maailma suurriigid mitte. Tegemist oli sellise pikaajalise operatsiooniga, millega seotud otsuseid langetavad Eesti kriminaalasutused, kelleks on prokuratuur ja kaitsepolitsei. Nemad hindavad riske, hindavad ohtusid. Usun, et otsus viia arreteerimine läbi paar päeva enne vabariigi aastapäeva oli tingitud asjaolude küpsemisest – sellest lähtuvalt otsustati see samm ära teha. Ma väga loodan, et algatatud kriminaalmenetlus – ülekuulamised juba toimuvad – jõuab lõpule võimalikult lühikese aja jooksul. Aga kõik me mäletame umbes samasugust Herman Simmi kaasust ja teame, et säärased juhtumid ei ole kaugeltki mitte kerged. Need ei ole kaugeltki mitte kerged isegi pärast avastamist, tõendite kogumist ja kohtueelset uurimist. Me peame ära ootama kohtuotsuse, siis saame edasi liikuda. Tähtis on kindlasti ka sellest õppetunnist õppida. Ma olen kindel, et prokuratuur ja kaitsepolitsei on juba nende kahe päeva jooksul nii mõndagi kõrva taha pannud ja kindlasti teevad seda ka edaspidi.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Meile kõigile valmistab kindlasti palju muret liiklusõnnetustes hukkunute arv ja tõsiasi, et see on eelmine aasta hästi palju kasvanud. Samal ajal me nägime, et aastatel 2007 ja 2008 oli väga-väga suur langus. Ma mäletan, et Jüri Pihl oli siis minister. Ta oli seda tüüpi inimene, kes suhteliselt vähe rääkis, aga tegi palju ära. Mis te arvate, mis oli see tema võti, et ta suutis seda liiki õnnetuste arvu niimoodi vähendada? Võib-olla võiks mingeid tema meetodeid üle võtta?

Tänan väga küsimuse eest! Mul on väga keeruline ette kujutada siseministrit otse tänaval sauaga liiklust reguleerimas. Et ennetus- ja ka mõjutuspoliitika oleks liikluses tulemusrikas, on väga oluline strateegiline visioon, mis saab alguse ministeeriumist. Nagu me oleme siin arupärimistele vastates juba rääkinud, on liiklusega seotud mõned nüansid. Esiteks, liiklusohutus tervikuna sõltub väga erinevatest teguritest. Liiklusjärelevalvest, mis on otseselt politsei ülesanne, sõltub ekspertide hinnangul 10–25% liikluses toimuvast. Ma arvan, et kõige olulisem liiklussurmade vähendamisel on olnud ennetuspoliitika. Inimeste teadlikkus on tõusnud. Kolm-neli aastat tagasi hakati faktidele ja argumentidele tuginedes märkimisväärselt rohkem tähelepanu pöörama turvavöö ja üldse turvavarustuse kasutamisele. Viis või kuus aastat tagasi ei peetud Eestis turvavarustuse kasutamist nii oluliseks, nii otseselt seotuks liiklussurmadega. Kui aga faktid tõestasid, et enamik inimesi, kes liikluses hukkus, turvavarustust ei kasutanud, siis muutus suhtumine ka liiklusjärelevalves. Turvavarustust hakati nõudma märksa rangemalt, sanktsioonid muutusid karmimaks. Aga sanktsioonide kõrval on minu arvates väga tähtis olnud ennetustöö, mida juhib teatavasti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Maanteeameti kaudu. See puudutab helkurite ja turvavööde kasutamist jms.
Kindlasti on oluline olnud ka joobes juhtimise vastane töö. Seda me peame igal juhul jätkama. Nagu te slaidide pealt nägite, on see trend hakanud kenasti allapoole liikuma. Aga tuleb ette jõnkse – kõik aastad ei ole ühesugused, ei ole vennad või õed. Ma arvan, et meie head Skandinaavia riikidest eeskujud, kes on jõudnud tõesti silmapaistvate tulemusteni, ei ole seda kindlasti suutnud viie aasta jooksul. Pigem on selleks kulunud paar põlvkonda. Rootsi on riik, kus liiklussurmade suhtarv on maailma väikseim, ometigi kasvas seal see näitaja 2011. aastal peaaegu viiendiku võrra.
Mille pärast ma olen teile rääkinud kolme aasta keskmistest võrdlusandmetest? Selle pärast, et eksperdid üldiselt peavad õigemaks võrrelda omavahel kolme aasta keskmisi näitajaid. Üksikud aastad ei ole omavahel kaugeltki mitte võrreldavad ja nii on olulisem vaadata üldist suundumust, üldist trendi ning loomulikult sealt välja joonistuvat eri sihtgruppide ja ka eri liiklusrikkumiste omavahelist suhet.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Oma ettekandes te puudutasite muu hulgas elamislubade teemat. Tahan öelda, et vaatamata tollele mullu lahvatanud skandaalile ei ole elamisload äriühingu juhtimiseks või juhtorgani liikme töö tegemiseks oma olemuselt ju halvad – midagi sellist, millest peaks hoiduma või mida üldse välja anda ei tohiks. Ka meedias on räägitud ohust, et elamislubade väljaandmisel keeratakse nüüd kruvid kinni ehk teisiti öeldes rakendatakse väga tihedat ja bürokraatlikku eelkontrolli, mis võib nende väljaandmist ning kokkuvõttes ka majanduse edendamist takistada. Sellele oleks selge alternatiiv kasutada eelkontrolli asemel hoopis tõhusat järelkontrolli, st mitte takistada majanduse arendamist, kuid siiski sõeluda välja võimalikud kuritarvitajad. Kumba varianti te eelistate?

Tänan küsimuse eest! Need variandid ei ole üldse mitte alternatiivid, rakendada tuleb nii tõhusat eelkontrolli kui ka tõhusat järelkontrolli. Nagu te teate, on praeguse seaduse nõuete vähesuse tõttu väärkasutused 2011. aastal juhtorgani liikmena töötamiseks elamisloa andmisel olnud märkimisväärsed. Minu hinnangul tuleb nõudeid karmistada. Samas peame loomulikult leidma tasakaalu. Mitte keegi ei keera kraane kinni. Jutud mingitest äärmustest mulle üldse ei meeldi. Eesmärk on leida tasakaal: ühelt poolt hoida ära väärkasutused, teiselt poolt aidata edendada Eesti majandust, meelitada siia investeeringuid ja mitte seada põhjendamatuid takistusi sellele, et siia oskustööjõudu tuua. Ka teie küsimuses kõlanud töötamine juhtorgani liikmena tähendab usaldusisikute siia toomist, selleks et kaitsta investeeringut, mis kolmanda riigi isik on Eesti territooriumil teinud. Eesmärk on leida tasakaal. Aga küllap me saame väga heas õhkkonnas ja miks mitte ka tulises vaidluses välismaalaste seaduse muudatusi õige pea siin saalis arutada.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! 2011. aastal kasvas hüppeliselt liiklusõnnetustes hukkunute arv ja te tõite ühe peapõhjusena välja alkoholi. Ma küsin: kas on ikka õigustatud, et tänaval patrulliv politsei asendatakse kaameratega?

Politseid tänaval kaameratega ei asendata. Liikluskaamerad, millele te tõenäoliselt viitate, paigaldatakse tänavu tõesti täiendavatesse paikadesse, näiteks Tallinna–Narva maanteele. Nende eesmärk on eelkõige liiklust rahustada, ennetada rikkumisi. Ma arvan, et ennetus on väga tähtis. Inimesed võtavad sõidukiirust alla, nad teavad, et Eesti põhimaanteedel ei ole võimalik piiramatult kihutada. See võib ära hoida nii mitmegi inimese surma ja tõenäoliselt on viimastel aastatel ka hoidnud – liiklussurmade arv on ju vähenenud. Mis puutub alkoholiteemasse, siis, nagu ma ka oma ettekandes mainisin, alkoholijoobe tuvastamiseks mõeldud meetmed kasvasid 2011. aastal 63%. See on minu arvates märkimisväärne panus selleks, et alkoholi tarvitamisest tulenevat kahju liikluses ja ka üldse avalikus ruumis vähendada.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Olen oma teadliku elu suures osas elanud Võrumaal ja nii on elu mind sageli autorooli sundinud. Olen näinud ühte ja teist, mis toimub teedel, ja minu küsimus puudutabki seda. Kunagine siseminister Robert Lepikson tõi politseinikud, kes armastasid kiirust mõõta just puude-põõsaste tagant, sealt välja. Tõepoolest oli märgata, et kiirust hakati mõõtma liiklusohtlikes kohtades, näiteks koolide ja lasteaedade lähedal. Nüüd ma väidan, et politseinikud on tagasi läinud põõsaste ja puude taha, välja arvatud üks koht Põltsamaal, kus puu, mille taha neile varjuda meeldis, maha võeti. Aga näiteks Adaveres, kus on kool üle tee, ma ei ole politseinikke näinud kordagi. Ka ei näe ma neid kiirust mõõtmas Ardus, kus on külalistemaja. Küll näen neid kohe Tallinnast välja sõites, kus on kõige paremad teeolud. Minu küsimus: kas te ei ole mõelnud, et võiks järgida endise siseministri juhiseid?

Tänan küsimuse eest! Ma siiski eeldan, et politsei üldine hoiak kiiruse mõõtmisel maanteedel on just selline, nagu te soovite, ehk siis seda tehakse avalikult. Mina isiklikult olen küll puutunud kokku avaliku liikluskiiruse mõõtmisega, olgu suuremate maanteede ääres või asulate südames. Jah, ma mäletan seda ammust debatti, mille käigus kritiseeriti tugevalt liikluspolitsei varjumist põõsaste taha, kui üritati kihutajaid tabada. Mina olen aru saanud, et üldises liikluspolitsei töökultuuris on see juba aastaid omaks võetud just nimelt sellisena, nagu teie arvates õige on. Aga need konkreetsed näited, mis te tõite, tuleb kindlasti üle kontrollida, et kindlaks teha, milline on olnud praktika nendes paikades liikluse reguleerimisel või kiiruse mõõtmisel ja kas on tegemist riskantsete kohtadega. Vahest on seal järelevalve kuidagi teistmoodi korraldatud.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Näen teie ülevaates jälle üht nukrat arvu, mis on aastaid Eestit iseloomustanud. See on narkootiliste ainete väikses koguses käitlemise faktide arv. Samas näeme narkosurmade arvu päris suurt kasvu. Nende väikeste koguste käitlemise vähene avastamine puudutab diilerlust. Sellega tegeldakse ööklubides, koolide juures, kuskil nurgatagustes, kus diilerite käest tihtipeale mingit prügi ostetakse. Kindlasti on see otseses sõltuvuses narkosurmadega. Siit küsimus: mida tähendab ligi kolme aasta jooksul ligi kolmekordne langus selles vallas? Kas see on olnud teadlik poliitika või on selle taga ressursipuudus või midagi muud kolmandat?

Tänan küsimuse eest! Minu arust oluline on siiski see, et raskete uimastikuritegude avastamise arv on suurenenud. Alates sellest hetkest, kui Eestis hakati üldse valitsuse tasemel määratlema prioriteete võitluses kuritegevuse vastu, on raske narkokuritegevus olnud üks põhilisi prioriteete. Võin kinnitada, et narkopolitsei vastutusahel ja ka tööprotsessid on võib-olla kõige paremini läbi mõeldud, et suunata tähelepanu ja ressursid tuumale ehk narkoparunitele, organiseeritud narkokuritegevuse tippudele. Loomulikult me saame aru, et on olemas ka väiksemad diilerid ja on olemas uimastite  tarvitajad, aga minu hinnangul on selge prioriteet eelkõige tabada narkoparunid ja siis riburada pidi teised. Ma arvan, et selle suhtumise taga on kindlasti ka 2004. aastal Riigikogus vastu võetud otsus märksa karmistada karistusi narkokuritegude eest. Nagu te teate, on Eesti üks nendest Euroopa Liidu riikidest – kui mu mälu ei peta, siis üks kaheksast Euroopa Liidu riigist –, kus kõige raskemate narkokuritegude eest on ette nähtud eluaegne vangistus. Ma arvan, et sellel on olnud oma mõju siinsele narkokuritegevusele.
Mis puutub narkosurmadesse, siis jah, see slaid, mida ma teile näitasin, tekitab ka minus muret. Eestis on olnud odava ja äärmiselt mõjusa uimasti turuletuleku laineid, mis minu hinnangul on põhjustanud neid jõnksuaastaid tolle slaidi peal, mida ma teile näitasin. Teatavasti on Eestis turule tulnud valged hiinlased, valged pärslased jms ehk siis sünteetilised narkootikumid, mille levik on Euroopas kahetsusväärselt kasvanud. Väidetavalt avastatakse Euroopas piltlikult iga päev üks uus sünteetiline narkootikum ja tegelikult ei ole Euroopa probleem võib-olla enam niivõrd ammu tuntud sissetoodavad uimastid, mis saabuvad eri paikadest – Afganistanist näiteks oopiumi derivaadid, Lõuna-Ameerikast kokaiin ja Aafrikast hašiš –, vaid sünteetilised narkootikumid. Teiste sõnadega on Euroopa kontinent tegelikult tootjaks muutunud. See on üha suurenev probleem ja Eesti ei ole sellest kaugeltki puutumata jäänud. Ka meil on sünteetilised narkootikumid kõige levinumad uimastid.
Saan teile aga kinnitada, et mina pööran uimastikuritegevusele ja selle vähendamisele suurt tähelepanu ja me astume õige pea üsna konkreetseid samme, et ametkondi selles võitluses kokku liita. Ametkondi, keda see puudutab – alates sotsiaalvaldkonnast kuni haridusvaldkonnani ja teadlikkuse tõstmiseni – on väga palju.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie tänane ettekanne kandis selliseid märksõnu nagu ühtsus, koostöövalmidus, lahenduskesksus, eesmärgipärasus. Ma eeldasin, et teil tuleb huvitav, lennukas ja lootustandev ettekanne. Aga kahjuks te piirdusite suures osas ainult statistiliste andmetega. Kui vaadata kõiki neid slaide, siis 2011 oleks nagu aasta, millal kogu meie turvalisuspoliitika lõpeb, ühtegi kindlat eesmärki pole justkui seatud. Nii ei näe me ettekandest, millised eesmärgid on Eestil aastal 2015, kuhu me tahame jõuda aastaks 2020 jne. Konkreetselt aga küsin minagi narkoteema kohta. Te kinnitasite, et see on teie prioriteet ja te hakkate sellega konkreetselt tegelema. Eelmisele vastajale vastates te ütlesite, et me oleme ise uimasteid tootma hakanud. Kas te konkretiseeriksite, mida praegu tehakse? Kellega tehakse koostööd ja millised on meetmed, millega püütakse probleeme lahendada?

Kui te võtate lahti trükise "Turvalisuspoliitika 2012", siis näete, et selles on kaks üldist osa. Esimene osa räägib turvalisuspoliitika prioriteetidest ning selles on proovitud väga täpselt lahti kirjutada seitse prioriteeti, põhisuunda, mis ei kehtinud ainult eelmisel aastal, kui mina olin juba minister, vaid need kehtivad ka tänavu ja järgmistel aastatel. Usun, et loete need selged sihid siit ka välja. Selle ettekande mõte, mis parlamendile igal aastal esitatakse, on esitada eelmise aasta eesmärkide täitmise aruanne. See puudutab turvalisuspoliitikat, mis on pikemaks ajaks kinnitatud ja mille sihid on määratlenud parlament.
Mis puutub uimastikuritegudesse, siis selles vallas on minu hinnangul Eesti kriminaalasutused astunud väga konkreetseid ja ka rahaga kaetud samme päris mitu aastat. Kui tuua näiteks raske narkokuritegevus, siis kümme aastat tagasi oli karistuspoliitika märkimisväärselt teistsugune kui praegu. Vahest mäletate debatte seoses sellega, et suures koguses narkootikumide käitlemise ja vahendamise eest määrati Eesti kohtusüsteemis sanktsioone kõige rohkem nelja kuni viie aasta ulatuses, ja sedagi heal juhul. Avalikkuse täiesti põhjendatud meelepaha oli vägagi suur. Praegu me räägime raskete narkokuritegude puhul sanktsioonidest, mis ulatuvad 15 ja 20 aastani. See on väga tõsine signaal narkoärikatele, kes arvavad, et uimastimaailmas vedeleb kuskil maas märkimisväärne hulk raha, on vaja ainult kummardada ja see üles võtta, olgu siis tegu mõne väikese või ka suurema narkotehinguga. See ei ole enam Eestis nii. Karistuspoliitika on muutunud, ennetuspoliitika on muutunud.
Samas on meil kindlasti tõsine mure uimastisõltlastega. Eestis on uimastisõltlasi eri andmetel ligi 1% elanikkonnast. See on umbes 15 000 inimest. See on tõsine probleem, mis ulatub aastate taha. Siin ei ole lihtsaid ja üleöö elluviidavaid lahendusi, aga kogu see töö, mis käib paljuski Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel, olgu selleks asendusravi, olgu selleks sõltluse rehabilitatsioon, olgu selleks töö vanglates, on minu hinnangul suunatud väga erinevate meetmetena sellele, et me suudaksime vähendada uimastisurmade arvu. Aga veelgi tähtsam on, et me hoiaksime noored narkoelust, uimastisõltlusest eemal. Loomulikult on selles mõttes väga oluline hariduspoliitiline sõnum ja üldine teadlikkuse tõus ühiskonnas.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Vabatahtlikkus on väga oluline ja seda on ka seadusega tagatud keskkond, milles vabatahtlikud toimetavad. Teatavasti on meil loomisel keskkond vabatahtliku merepääste loomiseks ja tegutsemiseks. Praegune eelnõu määrab vabatahtliku merepääste tegevusvaldkonna ja -piirkonna väga täpselt samadesse piiridesse, kus tegutseb piirivalve. Kas te ei leia, et vabatahtlik merepääste saaks ehk paremini toimetada, kui tema tegevuspiirkond ei piirduks ainult piiriveekogudega, vaid ta tegutseks ka muudel avalikel veekogudel, olles tihedamalt seotud Päästeametiga? Ehk võimaldaks selline laiem käsitus vabatahtlikul merepäästel tõhusamalt tegutseda?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et see on teema, mida me saame rahulikult käsitleda asjaomase eelnõu menetlemise käigus. Praegu piirdub eelnõus vabatahtlike pädevus tõesti piiriveekogudega, eelkõige lähtuvalt pädevusest, mis Politsei- ja Piirivalveametil on, aga kui on argumenteeritud põhjendusi selleks, et pädevusala laiendada, siis arutame. Ei tarvitse muretseda selle pärast, et siseveekogude puhul jääb vabatahtlikkus kuidagi rakendamata – kaugeltki mitte. Ei jää rakendamata! Loomulikult on siingi vajalik eri osapoolte koostöö ja Päästeamet ei hakka sellest koostööst kindlasti eemal olema.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Hea siseminister! Teie antud turvalisuspoliitika brošüüri peal on ilus Eesti passi pilt. Ning te rõõmustasite rahvasaadikuid taas kord, andes teada, et eelmisel aastal langes Eestis kodakondsuseta inimeste arv alla 100 000. Samas jätsite mainimata muret tekitava fakti, et Venemaa Föderatsiooni kodanike arv Eestis on kasvanud suuremaks kui mittekodanike arv. Kui vaadata trendi, siis põhiline põhjus, miks mittekodanike arv väheneb, ei ole mitte Eesti kodakondsusesse astumine, nagu selle pildi põhjal võiks järeldada, vaid pigem just Venemaa Föderatsiooni kodanikuks astumine. Nende faktide valguses: kuidas te hindate Eesti naturalisatsioonipoliitika efektiivsust viimastel aastatel?

Tänan küsimuse eest! Usun, et Eesti kodakondsuspoliitika on olnud järjepidev ja väga kindlatel alustel. Ma arvan, et need alused on põhjendatud. Aga teie väide ei ole selles mõttes päris õige, et kodakondsuseta isikute arvu kõige suurem kahandaja on vikatimees. Jah, surm. Eesti kodakondsuse võtmine ja Vene kodakondsuse võtmine on üsna proportsioonis. Mina arvan, et Eesti kodakondsuspoliitika on läbi mõeldud ja ennast igati tõestanud. Inimesel on vaba valik, mis kodakondsuse ta võtab. Loomulikult saame riigina anda omapoolse signaali ja kindlust inimestele, et mõistlik on langetada otsus Eesti kodakondsuse kasuks. Aga kindlasti on oma roll muudelgi mõjuritel, eelkõige nende inimeste puhul, kes viibivad märkimisväärselt enam Venemaa Föderatsiooni mõjuväljas. Mõtlen eelkõige inforuumi, seda informatsiooni, mida idanaaber vägagi ulatuslikult ja ma ütleksin ka agressiivselt edastab. Selles inforuumis viibivatel inimestel on tõenäoliselt kiusatus võtta meie idanaabri kodakondsus ja see on ka selgelt põhjendatud. Seda näitab loomulikult ka statistika. Ma arvan, et põhieesmärk on vähendada kodakondsuseta isikute arvu, ja selles osas ongi suundumus vähenemisele. Mina usun sellesse kodakondsuspoliitikasse, mis meil kodakondsuse seaduses kirjas on. Ning valitsuskoalitsioon leppis ka oma 2011. aasta leppes kokku, et me kodakondsuspoliitika põhimõtteid ei muuda.

Palun, kolleeg Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea siseminister! Minu mureküsimus on nendesamade hõredalt asustatud piirkondades olevate päästekomandode kohta. On küll tehtud eelnevad uuringud, mille järgi ümberkaudu olevate professionaalsete päästekomandode võimekus peaks suutma need alad katta, aga ajaliselt ei ole see siiski võimalik. Mure on selles, et vabatahtlik komando kahjuks ei kasva küllalt kiiresti sellises kohas asemele. Nüüd püütakse tagantjärele lahendusi leida, aga teatud ebakõla siin valitseb. Ajaliselt ja ruumiliselt need kaks ehk siis professionaalne ja vabatahtlik komando sujuvalt ei vahetu. See on mure, mida oleks tulnud päästekomandode sulgemisel arvestada. Kas sa kommenteeriksid seda mõne lausega?

Vabatahtlik pääste, nagu ma sellel nädalal siinsamas kõnepuldis juba ütlesin, ei teki Päästeameti kogemuste põhjal kuigi kergesti paikadesse, kus on olemas justkui elukutseline poolvõimetu päästekomando. Inimesed arvavad ekslikult, puht emotsioonidele tuginedes, et sellisel juhul nad ehk kiirendavad elukutselise päästekomando likvideerimist kohapeal. Aga me saame ju aru, et poolvõimetu päästekomando olemasolu tähendab vaid näilist turvalisust. Tulekustutusvõimekus, mida on võimeline pakkuma hea vabatahtlik päästekomando, on aga päris korralik. Seda näitavad ka Lääne-Euroopa eeskujud. Kindlasti on vabatahtlike päästekomandode roll ka ennetustegevuses väga suur.
Kogu see protsess, mis praegu päästekomandode ümberkorraldamisel käib, on toimunud tegelikult võrdlemisi pika aja jooksul. Me oleme püüdnud kõike inimestele selgitada ja anda aega selleks, et kohapeal tekiks vabatahtlikkuse algatus inimesi selleks innustada. Loomulikult oleks otseselt vabatahtlikkusele suunatud jõupingutused võinud eelnenud aastatel veelgi suuremad olla. Selle kõigega saab olla nõus. Samas kinnitan, et praegu tehtud otsused, mis puudutavad ühelt poolt vabatahtlikkusel põhineva päästeala väga selget ja ma ütleksin ka jõulist arendamist, ja teiselt poolt elukutselise pääste korrastamist, käivad paralleelselt. Minu hinnangul on see Päästeametis hästi läbi mõeldud ja kõik peaks toimuma nii, et 2012. aasta lõpuks on meil 72 täisteenust pakkuvat elujõulist elukutselist päästekomandot üle Eesti ja praegusest märkimisväärselt enam vabatahtlikke komandosid, kes on suutelised iseseisvaks kustutus- ja päästetööks. See oleks väga suur panus ka nendes kogukondades, kus praegu ümberkorraldused käivad. Meil on mitmel pool kas juba olemas või saavad olema inimesed kohapeal, kes aitavad kaasa vabatahtlikkuse kiirele tekkele ka juhul, kui inimestel on siiani olnud teatud tõrksus selle vastu, et vabatahtlikuna rivvi astuda.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Lugupeetud minister! Ennetustöö on tõesti turvalisuse suurendamisel ülitähtis, see on õige. Aga mind huvitab elanikkonna see grupp, kelle puhul ennetus- ja kasvatustöö mõjub kõige efektiivsemalt – need on alaealised ja muud noored. 2011. aasta kohta on teil palju häid näiteid sellistest tegevustest, mis puudutasid ennetustööd. Aga palun hinnake, lugupeetud minister, kui palju on kasutamata potentsiaali noortele suunatud ennetustöös, et nad ei satuks purjuspäi liiklusõnnetustesse, ei libiseks narkodiilerite kätte, ei kakleks avalikus kohas ja üldse ei harrastaks riskikäitumist sellisel kujul, nagu nad praegu harrastavad?

Ma arvan, et tööd, mis puudutab alaealisi, ei ole kunagi liiga palju. Näiteks Päästeamet alustas mullu tänavugi jätkuvaid programme kooliõpilaste harimiseks, nende teadlikkuse tõstmiseks. Selliste programmide rahastamine on pidevalt suurenenud. Politsei läbiviidud ennetustöö koolides, seda ka rahvusvaheliste programmide raames, on pidevalt kasvanud. Lisame juurde Maanteeameti pingutused alaealiste seas ennetustöö tegemiseks. Samas võib öelda, et noortega tehtav töö ei ole mitte ainult noortele suunatud, see peaks mõjuma ka täiskasvanutele.
Hea näide on 2011. aastal läbi viidud suitsuandurikampaania. Päästeamet lähenes teemale just nimelt laste ja perede muude nooremate liikmete kaudu, et nad suunaksid – ja nad ongi seda üsna edukalt teinud – ka vanemate inimeste tähelepanu sellele, et suitsuandur võib päästa inimeste elusid. Tagasiside sellest 2011. aasta kampaaniast on vägagi positiivne. Oleme suitsuanduri kasutamises tõesti jõudnud muljet avaldava näitajani: 94%-ni eluruumidest. Siin on tõesti areng drastiline olnud ja ma arvan, seda ka tänu noorte mõjule.
Pean siia üldise kommentaarina lisama, et ennetuspoliitika süsteemne arendamine ja üha rohkem juurtele suunamine ei ole olnud iseloomulik kogu Eesti vabanemise järgsele ajale, pigem 21. sajandile. Just viimase kümne aasta jooksul on hakatud ennetust üha rohkem hindama. Ma mäletan, kuidas ma justiitsministrina siin parlamendi ees kaitsesin 2004. aastal naabrivalve tugevdamise plaani ja muid ennetusprogramme, mis toona Justiitsministeeriumi valdkonda kuulusid. Mis puutub hoiakusse, et meil on võimalik noorte seas läbiviidava ennetustöö abil kõige enam mõjutada õnnetussurmade tõttu hukkunute arvu, siis selle arusaama juurdumine on aastaid võtnud. Võin kinnitada, et alaealistele suunatud tegevus toimub üha laialdasemalt, aga seda ei ole mitte kunagi nii palju, et ma saaksin teie küsimustele vastates öelda, et näete, sellel aastal tegime väga palju ja nüüd lubame endale väikese pausi. Ei, mitte mingil juhul!

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt suur tänu ettekande eest! Viimaste päevade ja eilse päeva sündmused räägivad sellest, et Eestimaal on ikka veel inimesi, kes erinevatel motiividel müüvad meie idanaabrile tükikese Eestit. On see peenraha eest või suurema raha eest, seda me praegu ei tea. Olen üsna veendunud, et need inimesed ei ole ainukesed, kes seda on teinud, küllap tuleb üllatusi veel. Aga minu küsimus on järgmine. Sa rääkisid väga põhjalikult ennetustööst riigi tasandil. Kuidas sa oled mõelnud teha ennetustööd siseturvalisuse valdkonnas selles mõttes, et need inimesed, kes seal töötavad, tunneksid ennast eelkõige ise turvaliselt, et neil oleks piisav sissetulek ja nad oleks motiveeritud tões ja vaimus Eesti riiki teenima? Eelkõige puudutab see kõige suuremat asutust, Politsei- ja Piirivalveametit.

Tänan väga selle küsimuse eest! Ma teadsin, et sa esitad selle küsimuse veebruaris 2012, sellepärast hakkasin vastamiseks valmistuma juba mais 2011, kui olin ametisse asunud. Ma võin teile rõõmuga öelda, et 2012. aastal on sisejulgeoleku valdkonda tervikuna suunatud 10 miljonit eurot rohkem kui 2011. aastal. Märkimisväärne osa sellest on suunatud motivatsiooni tõstmisse – selleks et ka meie suurima asutuse Politsei- ja Piirivalveameti inimesed, eelkõige kriminaalpolitsei töötajad, tunneksid ennast kindlamalt ja nende tulemuslik töö oleks rohkem hinnatud. See puudutab ka kaitsepolitseid, mis samuti sai tänavu märkimisväärse rahasüsti. Ning peab ütlema sedagi, et viimaste aastate majanduskriisi arvestades on suur edasiminek seegi, et Päästeametile suunati 1,4 miljonit eurot elupäästevõimekuse tugevdamiseks. Ma kindlasti kavatsen sisejulgeoleku valdkonna eest samamoodi seista ka tänavu, vaadates järgmisesse ning samuti 2014. ja 2015. aastasse.
Mis puutub eilsesse sündmusesse, siis saab ainult tõdeda, et sisejulgeolekusse panustatud raha ja tähelepanu ei ole kunagi liiga palju. Ma olen sinuga nõus, et mitte keegi ei ole selliste juhtumite eest kaitstud. Kui te küsite, kuidas oleks võimalik selliseid asju ära hoida, siis vastan, et loomulikult jällegi tõhusama eelkontrolliga. Aga ka väga tõhus, ma arvan, isegi mitte maailma parim eelkontroll ei ole ka maailma tugevaimates eriteenistustes suutnud säärast õõnestustegevust päris ära hoida. Kindlasti ei ole Eesti siin mingi erand. Usun, et geopoliitilise asukoha tõttu kujutab Eesti endast atraktiivset paika ida ja lääne vahel, mis ei ole mitte ainult meie idanaabri eriteenistuste erilise tähelepanu all, vaid tõenäoliselt veel ka kolmandate riikide eriteenistuste fookuses.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Väga huvitav ja tähtis on analüüsida Eesti turvalisuspoliitikat ja selle rakendamise praktikat võrdluses teiste Euroopa riikide asjaomaste andmete või spetsialistide väljatöötatud indikaatoritega. Näiteks olen mina pidanud ennast väga halvasti tundma, kui arhiivindusspetsialistid arvutasid mitmesuguste dokumentide salastatuse tähtaegade järgi riikide demokraatlikkuse astmeid ja paigutasid Eesti demokraatia just sellesama õnnetu näitaja tõttu üsna totalitaarsete riikide lähedale. Küllap mäletate, kuidas meil on üritatud 75 aastaks salastada dokumente, mida mujal rohkem kui viieks aastaks ei salastataks. Kuna küsimuse aeg on piiratud ja ma ei saa mitut asja küsida, keskenduksin sellisele detailile nagu fishing exception Eesti juurdluspraktikas, mida juristid peavad vihjeks poliitilistele mõjuritele. Mäletate, lehed kirjutasid, et mõne poliitiku kõnesid tuli kuussada päeva pealt kuulata, et ehk leiab midagi. Kuidas te suhtute kalastamismeetodisse Eesti turvalisuspoliitikas?

Kuidas ma ikka suhtun? Ma eeldan, et ma sain teie küsimusest õigesti aru, härra Must. Aga ma suhtun selliselt, et minu arvates on igasugune teistes riikides edukalt toimiva praktika Eestis rakendamine meie väikese riigi ressursside vähesust ja kindlasti ka suutlikkuse väiksemat mahtu arvestades kindlasti positiivne. Kui miski on teistes riikides toiminud, siis ma ei näe põhjust, miks me ei tohiks Eestis proovida sedasama teha, sedasama rakendada.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Minu küsimus, vabandust, lähtub minu professioonist, erialast. Nimelt, sisuliselt esimene slaid teie ettekandes kannab nimetust "Ebaloomulikud surmad". Ülikooli patoloogiakursuses on selline osa nagu tanatoloogia ehk õpetus surmast, selle põhjustest ja  dünaamikast. Selle järgi jagunevad surmad loomulikeks ja ebaloomulikeks. Loomulik on surm üldise vananemise tõttu, mida esineb väga harva. Ebaloomulike hulka kuuluvad surmad haiguste tagajärjel – äkksurm ja pikaldane surm kestva agoonia järel –, samuti välistest teguritest tingitud ehk vägivaldsed surmad: õnnetusjuhtumid, tapmised, suitsiidid. Ma eeldan, et te mõtlesite ebaloomuliku all vägivaldset surma. Aga küsimus on: kui turvalisuspoliitika aruandes on selline terminoloogiline viga, ehk on seal ka teisi terminoloogilisi vigu, mis võivad tekitada sisulisi arusaamatusi?

Tänan küsimuse eest! Selle aruande leheküljel 37 on täpselt välja toodud, mida mõeldakse turvalisuspoliitika mõistes ebaloomulike surmade all. Nende hulka on arvestatud enesetapud, mõrvad ja muud tapmised, uppumised, surmad liiklusõnnetuse, tulekahju või tööõnnetuse tagajärjel. Ja tõesti, loomulikke surmasid, mis inimesi tabavad vananemise tõttu, siin arvestatud ei ole. Too definitsioon on minu hinnangul vägagi täpselt kirjas, et te turvalisuspoliitika aruannet lugedes saaksite aru, mis on fookuses ja milliseid statistilisi näitajaid see ebaloomulike surmade arv endas sisaldab.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Räägime veel natuke ennetustööst. Vägivalla- ja liiklussurmade suurusjärk on sama. Kas teile selle valguses ei tundu, et politsei pöörab liikluspropagandale ebaproportsionaalselt palju tähelepanu, samuti tuleohutuspropagandale ning uppumissurmadega seonduvale? Aga milliseid meetmeid on kasutatud ja millist ennetustööd tehtud, et vägivallasurmade arvu vähendada?

Tänan küsimuse eest! Nagu ma oma aruandes mainisin, oli vägivallasurmade seas 2011. aastal märkimisväärne osakaal traagilistel juhtumitel, mis said alguse olmetülist. Nendes olmetülides on mänginud suurt rolli alkohol, samuti teatud määral asotsiaalsus, vähene suutlikkus hinnata riske ja ohte, mis võivad ühe tavalise olmetüli muuta tapmiseks. Sellest lähtuvalt on teie küsimus kindlasti väga õigustatud. Kuidas me annaksime ühiskonnaga üha enam edasi sõnumit, et vägivald ei ole kunagi lahendus, et rahumeelsus, koostoimimine ning sõnadega, mitte käte või mingite ründeriistadega asjade klaarimine on ainukene võimalus ja et iga inimese põhiõigusi ja vabadust on vaja kaitsta? Kuidas seda ennetustööd tehes kõige paremini edasi anda? See on kindlasti oluline. Ma arvan, et eelkõige on vaja alaealistele suunatud programme, teavituskampaaniaid, teadlikkuse tõusu.
Aga mis puutub konkreetselt vägivaldsetesse surmadesse Eestis, siis nagu ma eelmisel või üle-eelmisel nädalal arupärimisele vastates ütlesin, minu hinnangul saaks politsei töö siin olla märkimisväärselt parem. Aga ka sotsiaalpartnerite ehk sotsiaaltöötajate, kohaliku omavalitsuse panus sellesse tegevusse võiks olla märksa suurem. Politsei üksi ei suuda hoida ära intsidente sotsiaalselt probleemsetes perekondades, kelle probleemid on väga paljudel juhtudel teada. Nagu ma juba ütlesin, pooltel rasketel juhtudel on olnud tegu ka varasemate pisemate rikkumistega, väiksemal põhjusel väljakutsetega. Ühel hetkel aga on tüli arenenud sinnamaale, et asi lõpeb raske kehavigastuse või surmaga. Siin ei piisa sellest, et ainult politsei teeb kõik endast oleneva, et sääraseid juhtumeid ära hoida. Niisuguse perekonnaga või leibkonnaga peab pingsalt tegelema ka psühholoogilisel tasandil, sotsiaalsel tasandil, kusjuures kindlasti tuleb silmas pidada ka inimeste materiaalset toimetulekut.

Palun, kolleeg Mati Raidma!

Suur tänu! Austatud minister! Ikka need päästekomandod. Ma ei hakka arutama ja küsima ettevõetu õigsuse teemal – tegu on tehtud ja koos sellega kindlasti ka vastutus võetud. Tahan küsida konkreetselt, mitte vabatahtlikkuse üldfilosoofia teemal: milline on hetkeseis selles üheksas piirkonnas, kus komandod likvideerimisele lähevad? Kas see seeme, mille te sinna külvasite, on hakanud idanema või mädanema? Milline on teie konkreetne info selles üheksas piirkonnas vabatahtliku töö arengu kohta ja kas Siseministeerium hoiab selles vallas kätt pulsil või on kõik delegeeritud Päästeametile nagu ka sulgemisotsus?

Tänan küsimuse eest! Loomulikult toimub idanemine ja Päästeameti koordinaatorid ühes keskse koordinaatoriga tegutsevad selle nimel, et nendes paikades tekiksid vabatahtlikud päästekomandod. 16. mai on see päev, kui ümberkorraldamine saab toimuma. Nagu ma ütlesin, mitmes kohas on juba praegu vabatahtlik alge olemas. Näiteks Sakus on kümneid inimesi, kes on valmis vabatahtliku päästekomando ridadesse asuma. Konkreetseid jutte on olnud ka mitmes teises paigas juba jaanuarikuus, kui Päästeameti esindajad said kohalike elanikega kokku ja räägiti praktilisel, mitte enam filosoofilisel tasandil sellest, mis on vabatahtlik töö. Räägiti sellest, milliseid tehnilisi vahendeid on võimalik üle anda, mis saab kinnistust, päästekomando hoonest, millised koolitused, milline väljaõpe vabatahtlikele päästjatele korraldatakse. Minu arvates iga kuu liigutakse aina enam selles suunas, et vabatahtlikud päästekomandod tekiksid sellised, kellega Päästeamet saab lepingud sõlmida. Loomulikult kannab selle tegevuse eest hoolt Päästeamet. Siseministeerium annab omapoolseid sisendeid nagu näiteks eelmise aasta sügise sisend, mis seisnes konkreetselt  vabatahtlike koordinaatorite kohtade loomises nii politseis kui Päästeametis. See oli ühise arutelu tulemus. Me peame väga tähtsaks, et me üha enam panustame taktikalisel ja operatiivsel tasandil sellesse, et tegeleme iga päev inimeste innustamisega ja nende kaasamisega vabatahtlikusse töösse. Nagu te teate, see ei käi ju lihtsalt käsu korras, nagu paljud muud asjad võivad käia. Selle taga saab olema kümneid tunde inimeste veenmise tööd, sest ainult siis, kui inimesed on nõus oma vaba aega selleks ohverdama, on võimalik seda ressurssi suurendada, mida päästevõimekus tervikuna Eesti riigis endast kujutab.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Möödunud nädalal ilmus Ida-Virumaa ajalehes Põhjarannik Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi ametnike päris lai ülevaade kriminogeensusest Ida-Virumaal. Lugesin selle artikli läbi ja tekkis tõesti pilt, et Ida-Virumaa on kõige koledam koht meie riigis. Aga, härra minister, statistikanumbrid räägivad, et Ida-Viru maakond ei ole mitte esimeses reas selles, ütleme siis, võistluses. Sellega seoses tahan küsida teilt, härra minister, teie arvamust. Te olete ju meie valitsuse liige. Mis on see põhjus, mille pärast Ida-Virumaa kuritegevus on nii suur?

Aitäh küsimuse eest! Ida-Virumaal on kriminogeenne olukord tõesti tähelepanuväärne. Mina arvan, et Eesti riik on astunud päris märkimisväärseid samme, et seda kriminogeensust vähendada. Põhjusi on kriminogeensusel ja kuritegevusel kindlasti mitu. Vähetähtis ei ole asjaolu, et Ida-Virumaal on tegelikult aastaid olnud probleeme õiguskaitseorganite ametikohtade täitmisega, järelevalvesüsteemi tõhususega. Ent 2007. aasta suvel me tegime valitsuses otsuse anda kaitsepolitseile ülesanne uurida korruptsiooni Eesti kuues suuremas linnas, kaasa arvatud mitmes Ida-Virumaa omavalitsuses, ja see on toonud kaasa tähelepanuväärse muutuse inimeste hoiakutes. Enam ei ole päris mitmes Ida-Virumaa paigas sellist puutumatuse tunnet, mis seal seni oli. Samuti on kaitsepolitseis toimunud muudatused motivatsiooni vallas – positiivses mõttes on suurendatud nende kaitsepolitseinike motivatsiooni, kes töötavad Ida-Virumaal. Raskete korruptsioonikuritegude avastamine Ida-Virus on minu arvates üldist hoiakut muutnud. See hoiak tõenäoliselt toob järgmistel aastatel kaasa selle, et me saame rääkida n-ö Ida-Virumaa mitme omavalitsuse puhastumisest. Oluline roll Ida-Virumaal on ennetustegevusel. Teatavasti koostati 2010. aastal Ida-Virumaa tegevuskava, mida regionaalministri juhtimisel eri eksperdid ellu viivad.
Nii et kui rääkida kriminogeensuse alustest, siis kindlasti on mängus sotsiaalseid mõjureid ja ka majanduslikke mõjureid. On välja töötatud olustikulisi meetmeid ja Ida-Virumaa toomine ühtsesse Eesti inforuumi ei ole samuti mitte vähetähtis. Praegu viibib Ida-Virumaal minu arvates märkimisväärne hulk kogukonnast hoopis mingis muus inforuumis, kus valitsevad mingid teised arusaamad sellest, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud. Ma arvan, et õigusriigi kehtimisel on ühtne arusaam sellest, mis on euroopaliku kultuuriruumi ja õigusruumi osa, väga tähtis. Kriminogeensus ei alga ju mitte tänavalt, vaid inimeste kodudest. See on paratamatu.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Eksisteerib selline igivana küsimus: kes kontrollib kontrollijat? Täna hommikul raadiosaateid kuulates kuulsin, et eri eksperdid kommenteerisid eilseid sündmusi. Kõlas ka arvamusi, et võib-olla meie julgeolekuasutuste struktuur ja ülesehitus on natuke liiga palju kinni 1990. aastate teise poole paradigmas, võib-olla oleks vaja paradigmat muuta. Teistes riikides on peale kaksiktornide rünnakut USA-s teatud muudatused kehtestatud, eks meil ka ilmselt, aga võib-olla oleks muudatusi veel vaja. Kui USA näite põhjal vaadata, siis seal toimib eluterve konkurents CIA ja FBI vahel. Nende vastutusalad on küll erinevad, aga teatud rivaliteet nagu on. Ma ei tea, kas Teabeameti ja kapo vahele võib samasuguse paralleeli tõmmata, aga näiteks USA-s asutati lisaks uus agentuur Homeland Security. Kas meil on kõik kivisse raiutud või oleks mingeid muutusi vaja? Julgeolekuasutuste käed, kontrollikomisjoni käed ei ole ka siin majas lõpmata pikad.

Mis puutub õiguskaitseorganitesse, siis minu arvates on meie järelevalve, üldine õigusriigi toimimine üsna hästi tasakaalus. On räägitud näiteks politseilise tegevuse eraldamisest kaitsepolitseist ja võib-olla veel mingitest muudest mõtetest. Ma arvan, et praegune süsteem toimib. Eesti ei ole selles osas erandlik, et kaitsepolitseil on kaks funktsiooni, mida ta täidab. Mis puutub näiteks ränga korruptsiooni väljajuurimisse Eesti riigis, selle tõkestamisse ja avastamisse, kriminaalmenetluste läbiviimisse, siis ta teeb seda hästi. Minu hinnangul on see tasakaal olemas. Loomulikult, alati on võimalik järelevalvet parandada, eelkõige puudutab see eraldatavate rahasummade ja tähelepanu suurendamist. Aga igasugused debatid ja muud arutelud on minu arvates ainult head.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud siseminister! Tänan ülevaate eest! Teie vastuses küsimusele päästevõimekuse kohta riivas minu kõrva sõna "poolvõimetu". Kindlasti teeb see haiget ka nendele inimestele, kes praegu nendes üheksas suletavas komandos töötavad. Selle pidev rõhutamine ei ole kindlasti kohane. Need mehed on inimesi ja vara päästes südamega oma tööd teinud ja andnud endast tihti rohkem, kui vahendid ja muud võimalused on eeldanud. Kui nad oleksid mõttetud mehed, vaevalt et kogukond nende kaitseks välja astunuks. Minu küsimus on aga nende 228 Eesti passist ilma jäänud inimese kohta, kellest ühe lugu käsitleti eile "Pealtnägijas". 17 aastat on mees olnud Eesti passi omanik ja on teada, et ta esitas valeandmed tahtmatult. Küsimus on selline: kas need inimesed, kellel on võimalus nüüd uuesti Eesti passi taotleda, peavad selle eest ka tasuma? Võib olla ka lühivastus.

Tänan mitme küsimuse eest! Ma ei kasutanud sõna "poolvõimetus" kindlasti mitte nende üheksa päästekomando kontekstis, vaid vastuses Rein Aidma küsimusele, mis puudutas vabatahtlikkuse teket nendes paikkondades, kus on olemas osaline päästevõimekus. Osaline päästevõimekus tähendab seda, et elupäästevõimekus ei ole igas olukorras tagatud. Ma kasutasin seda, toomaks näidet, et inimesed – seda on meie päästeeksperdid mitmel pool kogenud – on äraootaval seisukohal. Arutelu käib selle üle, kas elukutseline päästekomando ühes või teises paigas peaks alles jääma või mitte, ja niisugustes paikades ei ole vabatahtlikkuse alget nii kiiresti tekkinud, kui me eeldasime. Inimesed on äraootaval seisukohal ja ootavad konkreetse otsuse tegemist, kas elukutseline komando jääb või ei jää. See ei puuduta kaugeltki mitte ainult neid üheksat komandot, vaid ka eelmistel aastatel ümberkorraldatud komandosid. Pärast otsuse langetamist on vabatahtlikkuse alge neis paigus palju kiiremini idanema hakanud. See oli minu vastuse mõte.
Minu seisukoht, mis puudutab eelkõige päästevõimekust, on, ma kordan veel üle: kõige olulisem on elupäästevõimekuse tagamine. Kõige olulisem on, et elukutselised päästekomandod jõuavad õigel ajal kohale, kui neid vaja on, ja et inimestel oleks selge turvatunne, et need mehed suudavad tagada täisteenuse. Mitte ei ole niimoodi, et päästekomando saabub kohale, inimene on vaja majast päästa, aga kahe mehega ei ole seda võimalik teha, sest seda ei luba ükski regulatsioon. Ma arvan, et me ei tohiks inimestele pakkuda näilikku turvatunnet – me peaksime inimestele pakkuma tegelikku turvatunnet.
Mis puutub teie küsimuse teise osasse, siis parlamendis on algatatud eelnõu, mis käsitleb kodakondsuse kaotanud isikuid. Me oleme omalt poolt pakkunud välja ka rakendussätted, mida see parlamendis algatatud eelnõu kindlasti vajab. Ilma rakendussäteteta ei ole võimalik kodakondsuse seadust muuta. Omapoolsed arvamused, millised võiksid rakendussätted olla, oleme juba esitanud. Arvan, et põhiseaduskomisjoni menetluses me tuleme nende teemade juurde põhjalikult tagasi.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Pean tunnistama, et ma viimased pool tundi kuulasin seda istungit oma kabinetis raadiost ja siia saali tulin teie repliigi peale, et Ida-Virumaal inimesed viibivad justkui teises inforuumis, mis moonutab nende arusaama Eesti seadustest ja sellest, mis on siin riigis lubatud ja mis ei ole. Ma palun täpsustada, millistele uuringutele või analüüsidele te tuginete, kui selliseid asju väidate!

Käsitlusi, mis puudutavad inforuumis viibimist ja info saamist ühest või teisest allikast, on viimastel aastatel tõesti läbi viidud ja minu arvates see ei ole kellelegi mingi saladus ega ka mitte üllatus, et Eestis on kogukondi, kes saavad põhiinformatsiooni mitte Eesti teabeallikatest, vaid hoopis ühe teise riigi omadest. Ja nendes allikates domineerivad käsitlused ja arusaamad kujundavad inimestes teatud hoiakuid. Ma arvan, et sellele probleemile on tähelepanu pööranud juba eelmise valitsuse ajal Ida-Virumaa tegevusprogrammi loojad, kes nägid ette päris mitmeid meetmeid selleks, et suurendada Eesti inforuumi kandvust ja ulatuslikkust Ida-Virumaal, aga ka mitmel pool mujal Eestis. Selle tööga tuleb ainult edasi minna. Neid hoiakuid, mis puudutavad minu valdkonda, sh ka ennetuspoliitikat, on võimalik inimestele edasi anda peamiselt just inforuumi kaudu. Näiteks noortele suunatud teavituskampaaniad, olgu päästesündmuste, tule- ja uppumissurmade või liikluses toimepandavate süütegude vähendamiseks – need on kõik inforuumi viljad. Kui aga inimesed selles inforuumis ei viibi või viibivad seal õige vähe, siis peab nendele inimestele lähenema tõenäoliselt mingil teisel viisil. Ma saan siinkohal öelda, et tänavu me kavatseme eraldada eesti keelt mitte kõnelevate inimeste teavituseks märkimisväärseid lisasummasid, et ennetuspoliitika jõuaks nendeni paremini kui seni.

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud minister! Meie teema on turvalisus. Turvalisuse üks osa on see, kui hästi inimesed tunnevad ennast oma õiguste ja vabaduse kaitstuse seisukohalt. Inimesed peavad olema kindlad, et neid ei jälgita, et neid ei kuulata pealt jne ilma äärmise vajaduseta. Küsimus on: kuidas teie seletate Eesti meedias ilmunud pealtkuulamisprotokollide väljatrükke ja muud säärast? Ma usun, et te teate, millest ma räägin. Kuidas seletada, et sellised asjad ilmuvad meedias?

Ma saan ainult teiega nõustuda. Loomulikult on selliste tõenäoliselt teatud määral kontekstist välja rebitud materjalide ilmumine paljude asjaosaliste arvates problemaatiline. Me oleme käsitlenud seda teemat õiguskomisjonis ning ka avalikkuse ees kuulnud prokuratuuri esindajate ja muude ekspertide selgitusi ja arvamusi, kust sellised materjalid pärit on. Ei välista, et teatud juhtudel võib see olla kaitsetaktika osa – ma mõtlen just teatud määral kontekstist välja rebitud infokildude avalikustamist ja selle kaudu ühe või teise menetluse naeruvääristamist või alavääristamist. Samas me peame arvestama seda, et materjalid, mis on kättesaadavad, kuuluvad n-ö ühtsesse inforuumi. Nende avalikustamine meie neljanda võimu poolt on loomulikult neljanda võimu enda otsus, see kuulub õigusriigi juurde – infot ei ole ju võimalik kinni hoida. Eelkõige on jutt materjalidest, mis on avalikud ja kättesaadavad.
Probleemid on eelnenud aastatel tekkinud juhtudel, kus minu hinnangul on avalikustatud säärast informatsiooni, dokumente, mis on käinud jälitustoimingute juurde ega ole olnud avalikud. Need on olnud kontekstist välja rebitud ja nii on tõenäoliselt tekkinud väga tugev eraisikute privaatautonoomia riive, põhiõiguste riive, mis on tekitanud osapooltele, sh ka kolmandatele osapooltele põhjendamatuid kannatusi. Aga oleme selles vallas astunud päris mitu sammu, näiteks eelmisel aastal jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, et teatud regulatsioone muuta.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud siseminister, ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Alustame läbirääkimisi. Kõigepealt palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Head külalised! Ma väga loodan, et ülejäänud kolleegid on tubades telekate juures ning jälgivad sealt hoolega turvalisuspoliitika arutelu, mitte et neile ei lähe see üldse korda.
Eesti Vabariigi sünnipäeva eelsel päeval on ehk kohane öelda, et riigi vabadus on võitlus, mille käigus läheb vaja igapäevaseid pisivallutusi. Ma arvan, et see tänase päeva diskussioon siin Riigikogu saalis turvalisuspoliitika üle on ka kindlasti üks pisivõit, mis hoiab Eesti demokraatiat ja vabadust ning viib meid teel inimeste parema turvalisuse poole edasi. Olen nõus, et suund, mille poole selle sajandi esimese kümnendi keskel liikuma hakati, on kindlasti õige. Ärahoidmine on igal juhul mõistlikum kui tagajärgedega tegelemine. Siseministeeriumi koostatud aruanne, nagu ütleb minister, mitte aastaraamat, räägib väga palju ärahoidmisest ehk ennetamisest. Olen nõus, et üks euro ennetusse hoiab kindlasti kokku kümme eurot. Olen nõus ka selle nn katkise akna põhimõttega, mis on väga selgelt välja toodud, aga olen siiski enam kui veendunud, et see põhimõte töötab väga paljudel puhkudel vaid sõnades. Varajane märkamine on võtmekoht, kuid ainult sellest ei piisa, keegi peab ka reageerima.
Ma ei taha täna rääkida siit puldist numbritest, statistikast. Ma tahan rääkida inimestest. Inimestest selles võtmes, et eelkõige neist sõltub ju, kui turvaliselt me tunneme ennast Eestis ja kui turvaliselt me tunneme ennast Euroopa Liidus. Eilne sündmus näitab jälle seda, kui palju sõltub ühest spetsialistist, tema soovist teenida Eesti riiki, Eesti rahvast, mitte madalatest huvidest olla mingil hetkel natuke paremas situatsioonis kas sissetuleku või positsiooni mõttes. Teda on rohkem hinnatud, aga ta pole Eesti rahvast teeninud.
Miks ma tahan rääkida inimestest? Ma tahan rääkida inimestest, kes töötavad turvalisuse valdkonnas. Olenemata sellest, kas nad on Politsei- ja Piirivalveametis või Päästeametis, on nad Teabeameti töötajad või kapo töötajad – kõige tähtsam on see, et need inimesed on hästi valitud, motiveeritud, töötavad heas keskkonnas ja tunnevad ennast turvaliselt. Turvalisust saavad pakkuda vaid inimesed, kes tunnevad ka ise end turvaliselt. Pean siin turvalisuse all silmas eelkõige sotsiaalset turvalisust. Sa ei saa pakkuda avatud lähenemist ja turvatunnet teisele inimesele, kui sissetulek selle töö eest ei ole piisav, kui sa enne kuu lõppu pead mõtlema, kuidas sa oma küttearved saad ära makstud või kuidas lasteaiamaks tasutud saab. Kui need organisatsiooni liikmed, kes peavad seaduse järgi vastutama Eestis turvalisuse eest, tunnevad ennast hästi, siis nad saavad laiendada seda tunnet ka nendele inimestele, nendele vabatahtlikele ühendustele, kes peavad andma oma lisapanuse turvalisuse tagamiseks. Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit, palun!

See on tore ja hea, et inimesed vabatahtlikult liituvad kas päästetöö või politsei tegevusega. See laiendab arusaama turvalisusest tervikuna. Samamoodi me räägime koostööst selles kontekstis, et me peaksime varakult riske tuvastama ja neid minimeerima, ning selles kõiges on suur kohalike omavalitsuste roll. Samas me teame hästi, et väga paljudes kohalikes omavalitsustes ei saada sellest üldse aru, et nad peaksid sellega tegelema. Neil puuduvad vastava väljaõppega inimesed, vastava arusaamaga inimesed. Väga paljudel puhkudel pole neil ka raha, et tegelda ulatusliku üldpreventiivse ennetustööga.
Mida ma tahan öelda? Ma tahan öelda seda, et mulle teevad muret meie inimesed, see, kuidas nad hakkama saavad. Nagu me ka nendest arvudest nägime, siis kõige rohkem on sagenenud – ma ütlesin küll, et ma täna arvudest ei räägi, aga pean neile ikkagi viitama – kuriteod, mille põhjus on omavahelised suhted inimeste vahel, kes üksteist tunnevad. Inimesed, kes tunnevad üksteist, ei suuda omavahel rahulikul teel suhteid ära klaarida, vaid peavad teistele kas kehavigastusi tekitama või nende elu vaimses mõttes põrguks muutma. See on minu arvates kõige suurem probleem. See on nagu lumepall, mis veeredes kasvab. Kui üks ema elab kellegagi sellises suhtes, siis kanduvad need probleemid ka lastele üle. Lapsed kasvavad suureks ja kannavad need probleemid omakorda oma lastele üle. See on veerev lumepall. See on minu arvates üks suurimaid väljakutseid mitte ainult turvalisusvaldkonnas töötavatele inimestele, vaid kogu riigile. Aitäh!
Ilusat vabariigi aastapäeva kõigile!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Proua juhataja! Head kolleegid! Esineme Kallega siin julgeolekuküsimustes alati nagu miilitsatandem. Kõigepealt tahan siitsamast puldist õnnitleda ühtesid tänase aruande päevakangelasi ehk meie riigi siseturvalisuse eest võitlevaid poegi ja tütreid ning ka inimesi, kes oma igapäevase põhitegevuse kõrvalt panustavad siseturvalisuse tagamisse ehk vabatahtlikke.
Kui nüüd tulla tänase päevakorrapunkti juurde ja rääkida konkreetselt turvalisuse aruandest, siis lähen natukene kriitilisemaks. Seda tulenevalt just sellestsamast dokumendist, mis meie käes oli. Aga kõigepealt poliitikast laiemalt. Kui vaadata, kuidas teised poliitikavaldkonnad võivad mõjutada siseturvalisust, siis peab kindlasti tõdema, et aruandes on küll kirjas tuhanded ennetustöö tunnid, aga see töö ei jõua kahjuks kõikidesse elanikkonna kihtidesse. Siseturvalisuse taandareng on sotsiaalsete probleemide tagajärg ja see tekitab omakorda sotsiaalprobleeme. Sotsiaalne kihistumine, vaesusesse langenud inimeste arvu kasv on viinud selleni, et inimesed on hakanud rohkem alkoholi tarvitama, ennetustöö neile ei mõju ja lähisuhtevägivald lõpeb tihtipeale kõige hullema ehk tapmisega.
Teine asi, mida õiguspoliitika peaks silmas pidama, aga mida ma kahjuks tulevikku suunatult sellest aruandest lugeda ei saanud, on prioriteetide seadmine. Arvan, et meie õigusruumis on teretulnud kriminaalmenetluse muudatused peresuhtevägivallale, lähisuhtevägivallale paremaks reageerimiseks. Kindlasti peaks sellest vaatevinklist üle vaatama karistusseadustiku ja kui laiemalt võtta, siis miks mitte ka haldusreformi. Nädalapäevad tagasi tegelesin ma ühe väikese valla inimeste probleemidega. Seal on üks isand, kes peksab oma peret ja vahel esineb ka natuke laiemalt küla vahel. Politsei on temaga kõikvõimalikke asju teinud, kohalik omavalitsus aga laiutab käsi, kuna puudub ressurss, puudub spetsialiteet selleks, et tegelda selliste inimestega.
Kui minna tagasi selle konkreetse aruande juurde, siis siin on palju juttu päästevaldkonnast. Ütlen ausalt: ükskõik millist graafikut mulle ka ei näidata, minu jaoks jääb ikkagi arusaamatuks, kuidas saab olla nii, et kui me paneme kuskil komandod kinni ja sinna asemele ei ole kohe vabatahtlikku teenust pakkuda, siis turvalisus suureneb. Jah, kuskil seal, kus suurendatakse päästekomando liikmete arvu, turvalisus suureneb, aga seal, kust ära võetakse, see ei suurene. Seal kasvab reaalne oht elule. Minister viitas kodakondsusprobleemide üle peetud diskussioonis Jevgeni Ossinovskiga vikatimehele ja paistab, et ka selles valdkonnas kehtib sama reegel, et paljud probleemid lahendab vikatimees. Ma loodan, et teda ei ole veel abipolitseinikuks vormistatud.
Turvalisuse suurendamine vabatahtlike abil on muidugi väga tore idee, aga ma ei ole näinud meie seadusandlike algatuste hulgas ettepanekuid selle panuse korvamise kohta. Sellessamaski aruandes pole näiteid meie lähiriikidest, kuidas nendele inimestele kompenseeritakse kas riiklikest või kohaliku omavalitsuse vahenditest need töötunnid, kus nad ei saa oma põhitööd teha. Näiteks Soomes on see väga selgelt reguleeritud ja inimene teab, et ta ei pea vabatahtlikuna tegutsedes kartma töökohast ilma jäämist.
Me ei saa õnnetusi planeerida. Jah, pronkssõduri teisaldamise oleks ju võinud planeerida nädalavahetuseks, siis oleks abipolitseinike peale läinud kulud väiksemad olnud, aga tulekahjusid me niimoodi planeerida kahjuks ei saa.
Palun kolm minutit lisaks!

Palun, kolm minutit!

Samuti paneb imestama, et aruandes ei olnud ühtegi sõna sellest, mis põhjustel tekkis selline olukord, et maksumaksjate kalli raha eest ostetud päästekopterid olid suurema osa ajast remondis. Ei ole sõnakestki üle-eelmise aasta lõpus vallandunud Padaoru sündmustest, kuigi me peame juhtunut pidama vähemalt eelmise aasta analüüsimaterjaliks. Me räägime rutiinidest, aga me ei räägi erakorralistest juhtumitest, mis tegelikult on päästevaldkonnas kõige suuremaks väljakutseks.
Konservatiivne immigratsioonipoliitika – samuti peatükk. Oli üllatav, et elamisloa skandaalist rääkisime kergelt üle minnes ja kohe läks jutt selle peale, et tuleks välismaalaste seadust muuta. Kindlasti seadust peab parandama, aga ma julgen väita, et ka praegune seadus ei keela ametkondades tehtavat järelkontrolli. Küsimus on selles, kas meil on selleks poliitiline tahe, kas meil on selleks ressursse, et seda kontrolli teha. Täpselt samuti üllatas kodakondsuspoliitika teema. Alla 100 000 on see arv tõesti langenud, aga on see langenud tänu Eesti riigi tegevusele või pigem tänu Eesti riigi tegevusetusele?
Palju on juttu isekustuvatest sigarettidest. Aga ma julgen väita, et see kontingent, kes kujutab endast kõige suuremat riskirühma, ei tea isekustuvatest sigarettidest mitte midagi. Nad tõmbavad salasigarette. Ida-Virumaal moodustavad 2/3 sigarettide müügist salasigaretid, mis tähendab seda, et see ennetav meede nende inimesteni ei jõua. Jah, me võime öelda, et see salakaubaveo ja finantspoliitika küsimus on Maksu- ja Tolliameti probleem, kuid arvestades selle ulatust Eestis – nii salaalkoholi kui ka -tubaka käive on mustal turul vanas rahas umbes miljard krooni –, arvan ma, et sellel äril on olemas kõik organiseeritud kuritegevuse tundemärgid ja ka Siseministeerium võiks sellega palju sisulisemalt tegelda. Kindlasti on seal varjul üüratult palju kriminaalset tulu, mille võiks riigikassasse kasseerida.
Samuti ei meeldinud mulle jutt narkoturust ja sellest, et me tegeleme ainult raskete narkokuritegudega. Ma rõhutan veel kord: kõik uuringud näitavad, et noorte hulgas ei ole uimastite kättesaamine probleem. See tähendab seda, et tänavadiilerlus õitseb. Seda näitab ka seesama fakt, et nende avastamiste arv on kolme aasta jooksul sisuliselt kolm korda kukkunud. Küsimuse all on tegelikult ressursi suunamine. See ei ole kriminaalpolitsei töö, see on pigem korrakaitsepolitsei töö. Üldse, mis puutub sellessesamasse narkotöösse, mis puutub liikluskuritegude arvu kasvu – ei ole mõtet endale tuhka pähe raputada, kõik see on seotud sellega, et ressurss on meil natukene kaootiliselt liikunud põllu pealt ära. Pidevalt tegeldakse millegi tsentraliseerimise, ümberkorraldamise, tihtipeale ka juhtimise ümbertegemisega, aga siiamaani on lahendamata probleem, mille eest vastutavad siseminister ja Siseministeerium konkreetselt, mille eest ametid. Aga ma saan aru, et nende uuringute valguses sellega hakatakse tegelema.
Lõpetuseks tahan öelda seda, et kirjutagem ikka aruandeid tulenevalt olevikust. Vastasel juhul tuletab aruanne rohkem meelde EKP Keskkomitee poliitbüroo pleenumi materjali, kus üha süveneva stagnatsiooni tingimustes ikkagi kirjutati viisaastakuplaanide ületamisest. Kuidas see kõik lõppes, seda saab kindlasti teada vanematelt koalitsiooniliikmetelt, kes selle kõik läbi elasid. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Andres Anvelt! Palun kõnepulti kolleeg Mati Raidma Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Püüan siis endistele miilitsatele vastukaalu pakkuda. Reformierakonna kindel seisukoht on, et turvalisuse tagamine on kolme komponendi – riigi poolt ellukutsutud ametkondade, meie kõigi kui kodanike ning osasid meist ühendavate kodanikuühenduste ühine töö. Kui suur on iga komponendi osa ja kust jookseb vastutusjoon, sõltub suurel määral arusaamadest ja vahel ka ideoloogiast. Riik peab suutma tagada parimal moel inimeste turvatunde, et see annaks igaühele kindluse ennast arendades, lapsi kasvatades ja majanduslikku edu taotledes. Just niisuguse eesmärgi ongi praegune koalitsioon Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis peatükis "Turvaline Eesti" püstitanud. Kuidas sel teel arengud on toimunud, kuulsime täna siseministri ettekandest. Vahest kõige suurem ja positiivsem tegu sai siin saalis tehtud eelmise koosseisu ajal, kui sündis otsus kuulata igal aastal suures saalis ära siseministri aruanne turvalisusest riigis. See on kogu protsessile päris palju juurde andnud.
Naastes tänase ettekande juurde, sooviksin kõigepealt tänada koalitsioonipartnerit tehtud töö eest ja nii mitmeski sisejulgeolekusektoris edu saavutamise eest. Pean oluliseks märgiks, et käibekeelde on jõudnud sõnad "ohutuskultuur" ja "turvalisuskultuur". See loob aluse kogu ühiskonna osalemisele, mis turvalise elukeskkonna loomiseks on hädavajalik.
Nüüd aga ministri positiivse ettekande kõrvale ka mõned tasakaalustavad tähelepanekud. Mis ikkagi on hinnangu andmise alused, kui me räägime turvalisuspoliitika edukusest? Ettekandes kõlas palju statistikat. Kindlasti mängib statistika tänuväärset illustreerivat rolli. Ainuke soovitus on see, et täna kasutatud absoluutarvude keel ehk siis "kui mitu ja mis aastal" võiks olla tugevalt täiendatud või osaliselt asendatud suhtarvude keelega. Kõiki näitajaid tuleb tegelikult vaadata ka taustsüsteemis. Näiteks võib tuua tõsiasja, et elanikkonna statistika muutumisega muutuvad tegelikult ka õnnetusstatistika näitajad, selle taga ei ole sugugi mitte edukas töö.
Teiseks tahan rääkida mõistest "tunne". See on ilmselt kõige olulisem, kuid samas on see ka kõige keerulisemalt kaardistatav. Turvatunne versus hirmutunne on aga iga inimese jaoks elukeskkonna hindamisel üks põhikomponente. Ning lisaksin siia veel ühe ametkondade kätes oleva tunde kujundamise kohustuse: see on, kuidas ohjeldada karistamatuse tunnet, ja seda nii ühiskonnas kui ka ametnike eneste ridades.
Kolmandaks, mõiste "usaldus". Sisejulgeoleku ametkondade usaldamise kõrge protsent eri küsitlustes annab alust hinnata nende töö heaks.
Ma soovin ka lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Ma loodan, et tugev usaldus ei tekita ametkondades mugavustunnet või veelgi hullem, liigset enesekindlust, nii et hakatakse tegema asju, mis sellesse usaldusse mõrasid võivad lüüa. Protsess, kuidas praegu vaadatakse üle päästekomandode paiknemist, on ilmselt selle iseloomulikem näide. Mitte ainult ametkonna ja elanikkonna, vaid ka kutseliste ja vabatahtlike päästjate vaheline usaldus on vähemalt üheksas Eesti piirkonnas mõranenud. "Rohkem läbimõtlemist!" oleks siin hilinenud nõuanne.
Teen ka ettepaneku päris tõsiselt mõelda, kas hiljaaegu käibesse võetud mõiste "elupäästevõimekus" sobib meie keeleruumi – juba sadu vabatahtlikke on selle kaudu sildistatud kui elupäästevõimetuid. Ja ka seesama kummaline fakt, et eile andis siseminister elupäästevõimetutele inimestele üle elupäästemedaleid. Võib-olla võtaks aja maha ja mõtleks, kas see mõiste sobib meie keeleruumi. Me ei tohiks "elu päästmist" nõndaviisi ekspluateerida.
Mõned üksiktähelepanekud veel, mis iseloomustavad sisejulgeoleku eri harude koostöö arenguruumi. Hädaabinumber 112. Hiljaaegu aga hakkas vaatamata sellele, et me suundume otsustavalt ühise hädaabinumbri 112 kehtestamise poole, üks ametkond ikkagi tegema kampaaniat ja suunama raha sellele, et reklaamida ja ka oma alarmsõidukitele peale värvima oma hädaabinumbrit 110. Mõistlik? Küsitav!
Ennetuspoliitikast niipalju, et selle täna mitu korda toonitatud olulisus on mõistetav. Samas loeme Riigikokku jõudnud politsei ja piirivalve seaduse eelnõust vabatahtliku merepääste regulatsiooni kehtestamisest, aga neile Siseministeerium küll mingit ennetustöö funktsiooni ette ei näe. Mõistlik? Küsitav!
Lõpetuseks soovin toonitada, et väljendi "vaba inimene vabal maal" juurde kuulub lahutamatult ka mõiste "turvatunne" koos teadmisega, et sellesse panustamine on iga vaba inimese kohus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mati Raidma! Palun kõnepulti kolleeg Marko Pomerantsi Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul ei ole ilusat voolavat kõnet, aga ma olen tähele pannud, et lõpuks tuleb stenogrammikirjutajatel täitsa loogiline jutt alati kokku.
Tahan alustada võimekusest ja võimetusest. Eesti riigis on olemas ka 100% töövõimetud inimesed, kes on võimelised täiega tööd tegema. Nii et selle taha ei maksa võib-olla iga kord takerduda.
Mis puutub sellesse aruandesse, siis eks iga aruanne ole natukene selle ministri nägu, kes parasjagu ametis on. Tänane on veidi Ken-Marti Vaheri nägu. Kui Andres Anvelt oleks minister, siis saaks minu arvates narkopeatükk võib-olla vähe kopsakam. Siseminister raputab pead. Me ei tea seda, on ju? Aga ma arvan, et see on täiesti loomulik. Mis puutub Padaoru sündmustesse, siis, hea kolleeg Anvelt, loe eelmise aasta aruannet ja raamatut, seal sai see kõik läbi võetud. Ma ei tea, kui palju sinna midagi veel lisada oleks.
Aga nüüd natuke ka statistikale ja eri märksõnadele toetudes. Liiklussurmad. Ma autoraadiost kuulasin seda debatti, kui liiklusseadust muudeti ja helkur kui selline oli plaanis muuta kohustuslikuks pimeda ajal, sõltumata sellest, kas asula märgist ollakse juba mööda mindud ja asulasse sisse jõutud. Kuulsin ka arvamusi, et küll on rumal see Riigikogu – kes siis selliseid tobedaid seadusi vastu võtab?! Kes siis linnas helkuriga peaks käima?! Aga vaatame statistikat, ja tuju läheb halvaks. 2011. aastal hukkus jalakäijatest 26 ja vigastada sai 396 inimest 404 liiklusõnnetuses ja nendest 65%-l oli puudulik turvavarustus. Ei räägi me turvavööst, ei kiivrist, ei millestki imetabasest, räägime ühest lihtsast väikesest helkurist. Me saaksime statistikasse märksa paremaid numbreid võluda tühipaljalt inimese enda käitumise muutumisega. Pole vaja politseile palka juurde maksta ega midagi, saaksime hea tulemuse väga odava raha eest – saaksime inimelusid säästa.
Nüüd üldse meie ootustest, et statistika paraneb. Minu meelest on siin selline lugu nagu eestlaste keskmise eluea pikenemisega. Iga aasta ikka uut eluaastat juurde ei too. Peame leppima sellega, et meil tekib mingi uus, ma ei tea, kultuuri- või käitumistase nelja, viie või kuue aasta järel. Nüüd on küsimus, et kui me oleme seal juba suutnud olla mõned aastad, mis on siis need järgmised nipid, millega saaksime edasi minna. Kui kahte aastat omavahel võrrelda, siis võib-olla väga palju targemaks ei pruugi saada, sest me oleme ikka selsamal tasemel.
Vabatahtlikkusest on väga palju räägitud. Kui me vaatame vabatahtlikkuse teemat kogu Euroopa Liidus, siis näeme, et vabatahtlike kaasatus on ühe arenenud riigi tunnus. Ma arvan, et hästi loogiline on meilgi liikuda selles suunas. Mis ei tähenda aga seda, et riiklikud institutsioonid oma tegevuse lõpetaksid.
Nüüd elupäästevõimekusest. Ma olen Mati Raidmaga ühte meelt, et seda ei maksa üle tähtsustada. Tõepoolest, veerand tunni pärast ei pruugi olla vaja selle konkreetse ülesande täitmisega enam tegelda, aga lihtsustatult on asi selles, kas sul autost on välja hüppamas üks tugevate kätega mees või on neid kolm või neli. Tõepoolest, päästja ei saa olla poolvõimetu, aga komando tegevusvõimalused sõltuvad sellest, kui palju mehi on.
Palun ka kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit juurde!

Loomulikult on nagu elus ikka ka sellel elupäästevõimekuse suurendamise teemal mitu tahku. Värske Dresseni juhtumi puhul on väga nõme, et selline riigireetur Eesti riigis olemas on, ent väga tore, et see riigireetur veedab järgmised eluaastad ilmselt mõnes kinnipidamisasutuses. Tõepoolest, ühelt poolt on olemas hulk inimesi, kelle turvatunne ümberkorralduste tõttu väheneb, teisalt pole tulekahju puhkemine kunagi seotud komando olemasoluga. Komando saab tagajärgi leevendada, see on õige, aga maja läheb põlema olenemata komando olemasolust.
Natuke ka teisest tänasest teemast: me hakkame otsustama, kuidas kaasa aidata Kreeka riigi arengule. Frontexi kontekstis tuleb öelda, et täiesti omaette teema ongi, kuidas see riik suudab oma turvalisust tagada. See võib mõjuda kogu Euroopa Liidule või Schengeni viisaruumile. Me ju näeme, et ka Eesti piirivalvurid siinsamas Euroopa Liidu põhjaosas on olnud sunnitud kaasa aitama sellele, et olukord oleks seal vähegi kontrolli all.
Lõpetuseks vabatahtlikust merepäästest. Eelnõu on meil Riigikogus menetluses, muudatusettepanekute tähtajaks on muudatusettepanekud saabunud ja me saame nendega edasi minna.
Järgmisel aastal on uus ettekanne – ilmselt natuke teist nägu. Ja seda mitte sellepärast, et minister peaks olema selleks ajaks vahetunud. Lihtsalt elu on dünaamiline ja peab mõtlema, millele uues aruandes rõhku panna.
Jõudu kõigile, kes turvalisust tagavad! See soov on mõeldud meile kõigile, igale kodanikule, sh loomulikult nendele, kellel on seljas mingisugune munder või ametivorm, kes peavad vahel püüdma ennetada, vahel tagajärgedega võitlema. Aitäh! Head vabariigi aastapäeva!

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Kõik fraktsioonid on saanud võimaluse esineda. Lõpetan läbirääkimised. Meie istung on lõppenud. Kuid, head kolleegid, täna kell 4 ma ootan teid siia tagasi, et arutada väga tõsist teemat. Kui ikka Euroopa majandus läheb väga kiiresti allamäge, siis, uskuge mind, turvalisus sel juhul ei suurene. Aitäh!

Istungi lõpp kell 12.12.