Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kuuenda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu!

Austatud Riigikogu, ma palun saalis vaikust!

Vabariigi Valitsus algatab liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Palun, Deniss Boroditš!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on viia täitemenetluse seadustik kooskõlla kinnisasja sundvõõrandamise seadusega. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse kohaselt saavad sundvõõrandamise läbiviimise korralduse kohtutäiturile esitada maavanem, majandus- ja kommunikatsiooniminister või valla- ja linnavalitsus, kuid täitemenetluse seadustiku kohaselt loetakse täitedokumendiks vaid maavanema otsus. Nii on sundvõõrandamine sisuliselt välistatud, sest kohtutäitur ei pea täitemenetluse seadustiku kohaselt ei majandus- ja kommunikatsiooniministri ega ka linna- ja vallavolikogu otsust täitma. Eelnõu eesmärk on anda täitedokumendi staatus ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja linna- või vallavolikogu otsustele. Need muudatused viivad kaks omavahel seotud seadust kooskõlla ning aitavad vältida segadust ja venitamist just riigile tähtsate objektide ehitamisel. Praegu tekitab kooskõla puudumine probleeme nii majandusministeeriumile kui ka linnadele ja valdadele teede ehitamiseks vajalike maade võõrandamisel. Kui täitemenetluse seadustik sätestab sundvõõrandamise menetluses täitedokumendina ainult maavanema otsuse ega sätesta sellena majandus- ja kommunikatsiooniministri käskkirju ja linna või volikogu otsuseid, siis on sundvõõrandamise läbiviimine välistatud. Aitäh!

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Proua juhataja! Head kolleegid! Viieteistkümne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel annan edasi arupärimise härra õiguskantslerile. Lühike selgitus. Eelmisel nädalal oli saates "Pealtnägija" kõne all üks kohtukaasus, kus süülises autoõnnetuses vanemad kaotanud inimene ei saanud moraalset hüvitist, vastupidi, asi pöördus tema kahjuks. Arupärimises me läheme konkreetsest kohtukaasusest laiemale pinnale, sest aastaid on meie kohus kohaldanud võlaõigusseaduse paragrahvi, mille kohaselt hukkunu või raske kehavigastuse saanud inimeste lähedastel on õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist üksnes siis, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Samas ütleb põhiseaduse vastav paragrahv, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse või materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse paragrahv kajastab kindlasti põhiseaduslikku õigust ja seda võib piirata ainult mõne teise põhiseaduses toodud õiguse või vabadusega või siis seaduse antud volitusega. Sellist alust ei ole ja seetõttu me küsimegi, kas võlaõigusseaduse § 134 lõige 3 on kooskõlas põhiseadusega. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Üheksateistkümne Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel on mul hea meel üle anda arupärimine haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Avalikkusele ja merendusringkondadele sai saatest "Meretund" Kuku raadios 11. veebruaril 2012 teatavaks Haridus- ja Teadusministeeriumi kava sulandada Eesti Mereakadeemia Tallinna Tehnikakõrgkooli ehk sisulisest likvideerida. 16. veebruaril kogunes tekkinud olukorda arutama oma erakorralisel koosolekul Merendusnõukoda. Nenditi, et riiklik arengukava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020", mille Vabariigi Valitsus mullu suvel heaks kiitis, näeb ette mereharidusnõudluse väljaselgitamist 2013. aastal ja kontseptsiooni kinnitamist 2014. aastal. Seetõttu on ootamatu surve ministeeriumi poolt arusaamatu. Räägitakse küll tehnilisest koostööst Tallinna Tehnikakõrgkooliga, aga selgelt on tuntav soov lahustada Eesti Mereakadeemia kolme-nelja teaduskonna vahel. Teadaolevalt kehtivad merehariduse kohta, eriti puudutab see laevaohvitsere (tüürimehi ja laevamehaanikuid), Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kehtestatud nõuded. Praegu on Eesti Mereakadeemial Lloyd's Registeri antud sertifikaat, IMO tunnustus ja Veeteede Ameti tunnustus. Muutmisel Tallinna Tehnikakõrgkooli teaduskondadeks ei tarvitse need tunnustused enam kehtida, mistõttu meie laevaohvitseride diplomid muutuvad rahvusvaheliselt mittetunnustatavateks. Seoses sellega on meil ministrile mitu küsimust.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!
Head kolleegid, saalis on liiga suur sumin. Olgem üksteise suhtes aupaklikumad!

Head kolleegid! Kaheksateistkümne Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel on mul üle anda arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile. See arupärimine puudutab Eesti riigi maksulaekumisi. Selle aasta alguses on ilmnenud, et juba aastaid, sh ka eelmisel aastal, on mitmed välisfirmad kasutanud seadusauku, et päris suuri summasid maksuvabalt välja viia. On selgunud, et kasumit ei reinvesteerita Eestis, vaid antakse hoopis emafirmale piiramatu tähtajaga laenuks. Eestis on märgata trende, et välisfirmad eelistavad ilmselt kasumi välja võtta laenuna, mitte dividendina, mistõttu tulumaksu maksmise kohustust on võimalik määramata ajaks edasi lükata. Seoses sellega soovime rahandusministrilt teada saada, et kui reinvesteeritud kasumi tulumaksust vabastamise mõte peaks olema Eesti majandust elavdada, aga praegu kehtib see maksuvabastusena väljamaksmata kasumi puhul, mida emafirma saab piiramatus koguses laenuna välja võtta, siis kelle huvides sellise seaduspügala rakendamine on? Kas seda maksuvabastust, mis on kehtinud Eestis juba 12 aastat, on vaadatud ka kriitilise pilguga? Me teame, et Reformierakonnal on paar sellist kuldmuna, mida ei vaadata kriitilise pilguga. Kas ministeeriumis on vaadatud, kuidas rakendada seda ikka nii, et see oleks ka Eesti riigi huvides? Lisaks neile on veel kaks küsimust. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks seaduseelnõu ja kolm arupärimist. Kui eelnõud on kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega, võtab Riigikogu juhatus need menetlusse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised on kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega, edastab Riigikogu esimees need adressaadile viivitamatult.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse väliskomisjoni s.a 15. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmise eelnõu ja määranud selle juhtivkomisjoniks väliskomisjoni. Eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 1. märts kell 18.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 16 lõikele 4 võtab Riigikogu juhatus otsuseid vastu konsensusega. Kui konsensust ei saavutata, võib juhatuse liige panna küsimuse päevakorraväliselt hääletusele Riigikogu istungil. Riigikogu juhatuse 20. veebruari erakorralisel istungil ei jõudnud juhatus konsensusele, milline alatine komisjon määrata juhtivkomisjoniks töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõule. Juhatuse enamus soovis juhtivkomisjoniks õiguskomisjoni ja üks juhatuse liige soovis juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Tulenevalt eelöeldust panen selle küsimuse hääletusele.
Selgitan enne hääletust, et küsimus, mis läheb hääletusele on järgmine ... Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus. Juhatuse otsused on kindlasti kõik väga targad, aga nad võiksid olla ka loogilised. Seesama seadus, mida te nimetasite, on küll töölepingu seaduse rakendussätetes, aga tegelikult on see töötuskindlustuse seaduse muutmine. Meil on ka praegu Riigikogu menetluses eelnõud, mille juhatus on juba varem suunanud sotsiaalkomisjoni ja mis räägivad töötuskindlustuse muutmisest. Kuidas siis nüüd kaks juhatuse liiget nii arusaamatu otsuse on langetanud?

Aitäh! Mina saan vastata iseenda eest. Mina hääletasin selle otsuse poolt vastavalt sellele, et eelnõu algatajaks on õiguskomisjon. Me läheme selle teemaga edasi. Teil on teine küsimus, palun!

Kas ka tulevikus saab siis alati olema nii, et kui üks komisjon algatab eelnõu, siis ta ise menetleb seda, et teisiti ei tohigi seda menetleda?

Kindlasti tohib ka teisiti menetleda, aga käesoleva küsimuse juures oli selline seisukoht ja me saame seda siin saalis hääletada. Palun, Kadri Must!

Simson, juba viimased kolm aastat.

Oi, palun vabandust!

Lugupeetud juhataja! Kas me loome nüüd siis sellise pretsedendi, et kui näiteks kultuurikomisjon algatab eelnõu eelarve muudatuse kohta, millega määratakse kindel protsent hariduskuludeks, siis ei lähe see eelnõu enam rahanduskomisjoni, vaid jääbki kultuurikomisjoni menetleda? Kas praegu sünnib selline pretsedent?

Aitäh! Kindlasti ei sünni praegu pretsedenti. Analoogset olukorda on olnud ka eelmise Riigikogu koosseisu ajal. Veel kord palun vabandust nimeeksituse pärast! Väino Linde, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Ma tahaksin küsida nii, et kõik saaksid üheselt aru. Kas õiguslikud järelmid, mida õiguskomisjon või siis sotsiaalkomisjon võib ühe eelnõu menetlemise järel teha, on erinevad?

Ma ei oska praegu siit sellest puldist vastata ei õiguskomisjoni ega sotsiaalkomisjoni nimel. Kindlasti sünnivad õiguslikud järelmid komisjonis.
Selgitan enne hääletust, et küsimus, mis läheb hääletusele, on järgmine: kes on Jüri Ratase ettepaneku poolt, et töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu juhtivkomisjoniks on sotsiaalkomisjon? Kes hääletab selle poolt, on nõus, et juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Kes hääletab selle vastu, soovib juhtivkomisjoniks õiguskomisjoni. Asume hääletamisprotseduuri ettevalmistamise juurde. Palun, Sven Mikser!

Aitäh! Kas te välistate võimaluse, et siin saalis on mõni inimene, kes soovib selle eelnõu juhtivkomisjoniks hoopis mõnda muud komisjoni? Kui hääletatakse selle ettepaneku vastu, et juhtivkomisjoniks on sotsiaalkomisjon, siis sellest ei saa te kuidagi järeldada, et need inimesed soovivad juhtivkomisjoniks õiguskomisjoni.

Kindlasti ei saa eeldada, et ma tean, mis toimub iga inimese peas, kes istub siin saalis. See protseduur, mille ma siin läbi viin, tuleneb juhatuse otsusest. Me asume hääletamisprotseduuri ettevalmistamise juurde. Eiki Nestor, palun!

Mul on protseduuriline küsimus. Kas juhatus või juhataja täpsustaks, kas õiguskomisjonis ja sotsiaalkomisjonis on mingi erinevus võimuliidu ja opositsiooni häälte vahekorras? Milles on küsimus? Kas Pomerants on parem käteväänaja kui Tsahkna või milles asi on?

See ei ole protseduuriline küsimus. Me paneme praegu selle teema hääletusele. Me võime vist asuda hääletamise juurde, rahvas on saalis.
Austatud Riigikogu! Kes on Jüri Ratase ettepaneku poolt, et töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu juhtivkomisjoniks on sotsiaalkomisjon? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Hääletustulemusega 40 poolt, vastu 52, erapooletuid 1 ei leidnud Jüri Ratase tehtud ettepanek toetust. Sellega on Riigikogu täiskogu otsustanud, et töölepingu seaduse eelnõu juhtivkomisjoniks on õiguskomisjon.
Jätkame teadetega. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 16. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse Euroopa merendus- ja kalandusfondi kohta eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma maaelukomisjoni, keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 7. märts kell 12. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 16. veebruaril esitatud Eesti seisukohad riigihankeid käsitlevate Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide eelnõude kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning direktiivide eelnõude kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 8. märts kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a. 16. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiivi kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning direktiivi kohta arvamust andma kultuurikomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 7. märts kell 12.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 93 Riigikogu liiget, puudub 8. Palun, Eiki Nestor!

Nüüd mul on niisugune mure, protseduuriline. Siin on paar rahvasaadikut, kes enne hääletasid, aga nüüd neid kohal ei olnud. Kas me ei teinud kohaloleku kontrolli mitte valel ajal?

Kohaloleku kontroll, mille me praegu tegime, on seotud istungi rakendamisega. Eelnõude puhul on see kodukorraga ette nähtud. Palun, Eiki Nestor!

Kas see eelmine hääletus oli istungivaba?

Kasutan nõuniku abi. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 77 "Riigikogu liikmete kohaloleku kontroll" ütleb: "Riigikogu otsustusvõimelisus tehakse kindlaks Riigikogu liikmete kohaloleku kontrolliga. Riigikogu liikmete kohalolekut kontrollitakse istungi alguses ning enne sellise seaduse või otsuse eelnõu lõpphääletust, mille vastuvõtmiseks on nõutav vähemalt Riigikogu koosseisu häälteenamus."
Palun, Sven Mikser!

Aitäh! Päevakorra hääletuseks ei ole koosseisu häälteenamus kindlasti nõutav. Aga kuna avalikkus, meie valijad jälgivad meie kohalolekut tähelepanelikult, siis ma küsin nii: kas inimesed, kes hääletasid juhtivkomisjoni määramise üle, aga ei registreerinud ennast praegu kohalolijaks, lähevad Riigikogu statistikasse kirja kui tänasel istungil viibinud inimesed või mitte?

Jah, nad lähevad Riigikogu statistikasse kirja. See kõik on näha, kes kuidas hääletas, ja nad on n-ö kohal. Palun, kas me võime edasi minna?
Asume päevakorra kinnitamise juurde. Vabariigi Valitsus on teinud taotluse arvata 22. veebruari päevakorrast välja järgmised eelnõud: kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu 172 (22. veebruari päevakorra 10. punkt), kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise eelnõu 173 (22. veebruari päevakorra 11. punkt), kaitseväeteenistuse seadusega seotud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduste muutmise seaduse eelnõu 174 (22. veebruari päevakorra 12. punkt). Tänane kolmas arupärimine kaitseministrile ajateenijatele kehtestatud tervisenõuete kohta jääb kaitseminister Mart Laari haigestumise tõttu päevakorrast välja.
Panen hääletusele kuuenda töönädala päevakorra. Alustame hääletamisprotseduuri. Tundub, et inimesed on laiali. Austatud Riigikogu, panen koos etteloetud muudatustega hääletusele Riigikogu täiskogu kolmanda istungjärgu kuuenda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 89, vastu 3 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.
Asume arupärimiste juurde.

Esimene on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Deniss Boroditši, Ester Tuiksoo, Inara Luigase, Lauri Laasi, Lembit Kaljuvee, Mihhail Stalnuhhini, Priit Toobali, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi ja Vladimir Velmani 7. veebruaril 2012. aastal esitatud arupärimine PRIA toetusrahade läbipaistmatu kasutamise kohta. Arupärimine on esitatud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Arupärijate nimel palun kõnetooli Tarmo Tamme!

Proua juhataja! Head kolleegid, lugupeetud minister! Meie arupärimine puudutab PRIA toetusrahade läbipaistmatut kasutamist. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) on Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas olev valitsemisasutus, kes kogub ja töötleb põllumajanduse ja maaelu arengu toetuste ning Euroopa Kalandusfondi toetuste saamise taotlusi oma pädevuse piires, teeb projektide valiku ning korraldab toetuse andmist. Amet on aruandekohustuslik põllumajandusministri ees, kes Põllumajandusministeeriumi kantsleri vahendusel suunab ja koordineerib ameti tegevust ning teeb selle üle teenistuslikku järelevalvet. PRIA tegevust on kritiseeritud pikki aastaid ning allolev juhtum kirjeldab ministri võimetust tõhustada usaldusväärselt PRIA funktsioneerimist.
Lõuna Ringkonnaprokuratuur algatas 2010. aastal kriminaalasja, kus uurimise alla sattus erakonna Isamaa ja Res Publica Liit liige Uno Pauts, kes rajas enam kui 1000-hektarisele Aardla poldrile maaparandusühingu ja suunas sinna väidetavalt kahtlasel moel suurtes summades PRIA-lt taotletud euroraha. 2010. aasta 10. veebruari Postimees kirjutab, et ootamatult tulid arved ka poldriala kinnistute omanike postkastidesse, sest seadus teeb poldri ehk üleujutuse eest tammistatud kuivendatud maa-ala omanikest maaparandusühingu sundliikmed. Nn sundliikmed on sellise olukorra üle korduvalt pahameelt avaldanud, aga selgust pole segaduses ikkagi veel saadud. Maaparandusühing on 2005. aastast saanud PRIA-lt ligi 4 miljonit krooni toetust, sellest suurim summa ehk 3,5 miljonit krooni tuli PRIA-lt 2008. aastal. 2009. aastal taotles 42 liikmega ühing PRIA-lt veel 4,2 miljonit krooni. Avalikkuse ette on ETV saate "Pealtnägija" vahendusel jõudnud kahtlus, et IRL-i liige Uno Pauts on kasutanud seda raha ebasihipäraselt. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ei pidanud vajalikuks neid süüdistusi avalikult ümber lükata ning piirdus ainult pealiskaudsete kommentaaridega, kus tõdeti PRIA sõltumatust ja autonoomsust. Jääb mulje, et põllumajandusministril puudub igasugune juhtimishoob kontrollimaks oma allasutuste tegevust.
Härra ministrile on esitatud neli küsimust. Me palume, et härra minister loeks küsimused ette ja seejärel vastaks nendele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun vastamiseks kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud juhataja! Tänan arupärijaid arupärimise eest ja püüan esitatud küsimustele vastata.
Esimene küsimus: "Mida võtsite ette peale antud juhtumiga tutvumist? Milliseid muudatusi lubas PRIA ellu viima hakata, et taolist läbipaistmatut raha kasutamist vältida?" Kui nimetada juhtumiks telesaates "Pealtnägija" kirjeldatud sündmustikku, mis on seotud Aardla Maaparandusühingu tegevusega, siis väidan, et Põllumajandusministeerium, PRIA ja Põllumajandusamet on Aardla Maaparandusühingu toetuse saamise küsimustega olnud hõivatud juba aastaid. Kõnealuse juhtumi puhul olid toetuste väljamaksmisest keeldumise ja varem väljamakstud toetuse tagasinõudmiste põhjuste algsed väljaselgitajad Tartu Maaparandusbüroo (praegune Põllumajandusameti Tartu keskus) ja Maaparanduse Ehitusjärelevalve- ja Ekspertiisibüroo, mis praegu on Põllumajandusameti maaparanduse osakond, seega spetsialistid, mitte "Pealtnägija" saates esinenud härrased, nagu saatest võis aru saada. Nimetatud haldusorganid kontrollisid septembris 2009 enne kolmanda toetuseosa väljamaksmist dokumente ja tehtud investeeringuid ning avastasid probleemid.
Põllumajandusministeerium on seisukohal, et PRIA tegevus taotluse menetlemisel, investeeringute kontrollimisel ja toetuste maksmisel on piisavalt läbipaistev. PRIA-l on õigus viia läbi järelevalvemenetlust ja teha vajalikke kontrolle pidevalt, kui need on taotleja suhtes asjakohased, põhjendatud ja proportsionaalsed toetuse saamise tingimustega. Meetmete tingimuste väljatöötamisel on oluline, et need oleksid taotlejale võimalikult üheselt mõistetavad ja arusaadavad. Nendest printsiipidest lähtuvalt on vaja aeg-ajalt toetuste tingimuste määrusi ka täpsustada. Aardla Maaparandusühinguga seotud probleemistikust ajendatuna muudeti eelmisel aastal meetme 1.8. "Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuur" tingimusi, nähes ette, et enne toetuste väljamaksmist kontrollitakse kõiki investeeringuid sajaprotsendiliselt.
Teine küsimus: "Kuidas sai nii juhtuda, et eelnimetatud maaparandusühistu liikmeteks võeti inimesi vastu nende tahtmist ning lisaks koormati neid veel rahaliste kohustustega?" 1. juulil 2003 jõustunud maaparandusseaduse § 83 lõige 1 sätestab, et enne maaparandusseaduse jõustumist asutatud mittetulundusühing, kelle üheks põhikirjaliseks eesmärgiks on maaparandushoid ja kes soovib maaparandusseaduse alusel jätkata tegevust maaparandusühistuna, peab oma põhikirja viima kooskõlla maaparandusseaduses ühistu põhikirjale esitatud nõuetega hiljemalt 2006. aasta 1. juuliks. Aardla Maaparandusühing registreeriti mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris 2002. aasta 31. detsembril ehk siis ühistu oli olemas enne maaparandusseaduse kehtima hakkamist. Järgmisena soovis Aardla Maaparandusühing viia oma põhikirja ja tegevuse kooskõlla maaparandusseadusega. Selleks väljastas Tartu Maaparandusbüroo maaparandusseaduse § 56 lõike 4 kohaselt 6. veebruaril 2004. aastal õiendi ühistu tegevuspiirkonnas paiknevate kinnisasjade omanike kohta, kelle maal paikneb reguleeriv võrk või ühiseesvool, ja tegevuspiirkonna kaardid. Tegevuspiirkonnas paiknevate kinnisasjade omanikud on maaparandusseaduse § 58 lõike 1 kohaselt ühistu kohustuslikud liikmed. Lähtuvalt eeltoodust tuleneb, et Aardla Maaparandusühing tegi ära maaparandusseadusest tulenevad nõuetekohased toimingud ja on maaparandusseaduse mõistes maaparandusühistu, kuhu kuuluvad kohustuslikud liikmed. See kohustus tuleneb seadusest, millest peaksid olema teadlikud kõik ühistu liikmed, sealhulgas saates esinenud härrad.
Mis puudutab küsimuse teist poolt ehk ühistu liikmete rahaliste kohustustega koormamist, siis maaparandusseaduse § 60 näeb ette ühistu kohustuslikele liikmetele osamaksu, mille suurus on võrdeline kinnisasjal paikneva maaparandussüsteemi maa-ala suurusega või ühiseesvoolu pikkusega. Selle makse arvutamise metoodika, tasumise kord ja tähtaeg tuleb määrata kindlaks ühistu põhikirjas. Põhikirjaga võib sätestada ka teisi makseid, näiteks maaparandusseaduse §-st 61 tulenev maaparandushoiukulude aastamakse. Seega makse, mis tuleb seadusest või põhikirjast, on ühistu liikmetele kohustuslik. Teiseks, maaparandusseaduse § 45 lõike 2 kohaselt peab maaparandussüsteemi omanik või isik, kes kasutab maaparandussüsteemi oma valduses oleval kinnisasjal, tegema maaparandussüsteemi ja selle maa-ala kasutamisel vajalikke maaparandushoiutöid, et maaparandussüsteem vastaks selle kasutamise kestel nõuetele. Seega on hoiutööd, sõltumata sellest, kas isik kuulub maaparandusühistusse või mitte, maaomanikule kohustuslikud. Maaparandussüsteemi rekonstrueerimine või uue süsteemi rajamine ei ole aga kellelegi kohustus, küll aga hea võimalus ühistegevuse kaudu oma maa viljelusväärtust hoida ja suurendada. Toetuse andmisel maaparandusühistutele on nende tegevuste korral ette nähtud läbipaistvuse ja õiguskindluse tagamise nõuded. Toetuse taotlemise peab otsustama üldkoosolek. Taotluse juures oleval kinnituskirjal peab olema maaomaniku või valdaja, kelle maal kavatsetakse investeering teha, allkiri, mis kinnitab toetuse saamise tingimustest lähtuvate kohustustega nõustumist. Meetme 1.8. raames on toetuse taotlemise eelduseks, et kinnisasja omanik või valdaja maaparandusühistu liikmena teavitab vormikohaselt kinnituskirjal oma nõusolekust toetust taotleda, võttes sellega vastutuse toetuse taotlemise ja saamisega kaasnevate kohustuste täitmise eest ja andes selle kohta oma allkirja. Sellekohased allkirjad on härrad Ojamaa ja Kalvet kinnituskirjale andnud. Mõlemad härrad on sellele isiklikult allkirja andnud. Seega, kui kodanikud Ojamaa ja Kalvet väitsid, et nad ei olnud sellekohastest rahalistest kohustustest teadlikud, siis nad valetasid.
Kolmas küsimus: "Miks keeldusite antud juhtumit põhjalikumalt kommenteerimast avalik-õigusliku televisiooni saatele "Pealtnägija"? Vastuseta küsimused tekitavad paratamatult seose, et üks IRL-i liige on saanud korruptiivsel teel tulu, sest vastava haldusala minister kuulub samuti Isamaa ja Res Publica Liitu." Ma ei keeldunud seda juhtumit kommenteerimast, vaid andsin ajakirjanikele kirjaliku selgituse, millest enamik jäeti saates kahjuks avaldamata.
Neljas küsimus: "Milliseid selgitusi antud juhtumi kohta on andnud PRIA juhtkond ning kui suur on tõenäosus saada ebasihipäraselt kulutatud raha tagasi?" Põllumajandusministeeriumil on PRIA töökorrast ja talle pandud ülesannete täitmisest ülevaade ning ka selle juhtumiga on PRIA tegelnud tavapärasel nõudlikul viisil. Ministeeriumi määratud sertifitseerimisasutus, auditifirma KPMG, on andnud iga aasta hinnangu, et Euroopa Komisjonile edastatud põllumajandusfondi ja maaelu arengu fondi eelarveaasta aruanded on tõesed, täielikud ja täpsed kõigis olulistes punktides, mis on seotud nimetatud fondidest tehtavate kõikide netokuludega. Samuti antakse kinnitus makseagentuuri ehk siis PRIA sisekontrollisüsteemi rahuldava toimimise kohta. Sertifitseerimisauditi käigus on muu hulgas hinnatud ka meetme 1.8. raames tehtud tehinguid ning senini ei ole puudusi tuvastatud. Teadmiseks lisan, et PRIA võlgade registris on üle 100-euroste võlgade summa 2,8 miljonit eurot ja võlgnikke on 176. Ühel isikul võib olla ka mitu võlga, seega juhtumite arv on suurem. Alates 2004. aastast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, on PRIA vahendusel välja makstud üle 1,49 miljardi eurotoetusi. Seega võlgnevuste osakaal, võrreldes makstud summaga, ei ole suur. Probleemsed projektid moodustavad kõikidest väljamaksetest umbes 0,2%. Võrrelgem seda teiste analoogsete agentuuridega nii Euroopas kui ka Eesti Vabariigis – see on parim tulemus. Võlgade sissenõudmine toetustega seotud rikkumiste korral on järjepidev ja näitab pigem PRIA kontrollsüsteemi tõhusust kui nõrkust. Liigses ranguses on pidevalt süüdistatud ka PRIA-t ennast.
Lõpetuseks märgin, et läinud aasta juulis alustas Aardla Maaparandusühingu tegevuse suhtes menetlust ka Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF), kes kontrollis kõiki asjaolusid ka PRIA-s kohapeal. Käesoleva aasta 27. jaanuaril saabus OLAF-i seisukoht, et kõiki asjaolusid ja OLAF-ile teadaolevat informatsiooni arvesse võttes otsustati, et Eesti võimud on selle juhtumi puhul toiminud korrektselt ja õiguspäraselt. Seega OLAF ei võta lisameetmeid ning juhtumi hindamine lõpetatakse. Lisaks algatasin PRIA-s seoses Aardla Maaparandusühistu juhtumiga erakorralise auditi. Audiitorid on seisukohal, et PRIA tegevus on olulises osas vastavuses õigusaktide ja ettenähtud protseduuridega. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Tänan sisukate vastuste eest ja tänan ka selle eest, et olete teinud sellest loost vastavad järeldused ning muutnud Põllumajandusministeeriumi ja PRIA vastavat korda. Aga 4 miljoni krooni kulutamisele vaatamata on Aardla Maaparandusühistu sisuliselt pankrotis. Eelmisel aastal pumpamist ei toimunud. Ma küsin, kas lõpuks ikka keegi vastutab selle loo eest?

Aitäh! Aardla Maaparandusühistuga seoses on alustatud ka kriminaalasi ja käib uurimine. Tõenäoliselt on tegemist ühistu liikmete vaheliste vastuolude ja probleemidega. Põllumajandusministeeriumi ei ole kaasatud osalisena kriminaalprotsessi, mistõttu mul on väga raske, ei olegi võimalik kommenteerida seda, mis kriminaalmenetluse raames praegu teada on ja mida täpselt uuritakse. Kuid ma kordan veel kord: tegemist on maaparandusühistu liikmete omavaheliste suhetega, kes keda on petnud või ei ole petnud, kes keda kergeuskselt on usaldanud, kes on oma kohustused, ülesanded jätnud täitmata või on täitnud, selle peab välja selgitama juurdlus. Küll aga tahan öelda siia juurde seda, et PRIA on teinud kõik olulised protseduurilised toimingud, mida ta tegema pidi. Ja enamgi veel, kui selliste juhtumite puhul näevad reeglid ette, et tuleb teha sajaprotsendiline eelkontroll ja vähemalt üks kontroll enne viimast väljamakset, siis PRIA tegi eelkontrolli ja tegi kohapealse kontrolli enne esimest väljamakset. Kui kõik vajalikud toimingud, akteeritud tööd olid tehtud, siis tehti esimene väljamakse. Enne teist väljamakset tehti administratiivne kontroll ja kohapeal vaatlusi ei tehtud. Enne kolmandat ehk viimast väljamakset tehti jällegi kohapealne kontroll, kus selgusid puudused ja tegemata tööd. Selle tulemusena otsustas PRIA väljamakstud raha tagasi nõuda ja jätta kolmanda osa välja maksmata. Nii et PRIA on käitunud igati korrektselt ja nõudlikult. Nagu te ütlesite, oleme selle juhtumi taustal ka ministri määrust muutnud ja nüüd on kontroll kohustuslik absoluutselt kõikide investeeringutoetuste väljamaksete korral, mis loomulikult suurendab bürokraatiat ja teeb ka taotlejatele rahasaamise ebamugavamaks ja pikemaajalisemaks. Aga praktika näitab, et ka nende üksikute mittesihipäraste toetuste väljamaksmise vältimiseks on mõistlik selline 100%-ne kontroll, mis ei ole Euroopa Liidu teistes liikmesriikides sugugi tavapärane.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Rõõm on kuulda, et te usaldate PRIA-t ja PRIA tegevust, ja see ongi olnud usaldusväärne. Minu küsimus on selline. Väidetavalt on Aardla poldri pindala 1270 hektarit, millest põllumajandustootmiseks kasutatakse 15%. Sellele on kulutatud 7 miljonit krooni põllumajanduslikku raha. Pluss veel tee-ehitus seal, kus seda teed väga ei kasutata, miljon krooni 3,2 kilomeetrile. Kas te kavatsete sellelt ühistult kogu raha tagasi nõuda või millised on lõpparengud?

Aitäh küsimuse eest! Mitte ainult mina ei usalda, vaid lisaks minule, nagu te näete, leidis ka Euroopa Pettustevastane Amet, kes eraldi auditeeris ja kontrollis, et käitutud on korrektselt. Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kust te leiate 7 miljonit krooni. Ma ei tea, kas ma nüüd leian üles need täpsed arvud, aga need summad olid seoses Aardla Maaparandusühistuga hoopis teistsugused, oluliselt väiksemad. Esimene makse oli suurusjärgus 500 000 krooni, teine makse oli, kui ma õigesti mäletan, ligikaudu 3 miljonit krooni ja kolmas makse, mis jäi välja maksmata, oli ka oluliselt väiksem. Nii et väljamakseid on tehtud natuke üle 3 miljoni krooni, mitte 7 miljonit krooni.
Mis puutub Aardla maaparandusühistu taotlusesse ja teie esitatud küsimusse, et ainult 15% kasutatakse põllumajanduslikul eesmärgil, siis see on maaparandusühistu enda otsustada, kuidas ta seda maad kasutab, selles mõttes, et kui intensiivselt ta seda majandab. Tahan ainult juhtida tähelepanu, et Aardla Maaparandusühistu taotlus on selle võrra olulisem, et selle vahetus läheduses asub Aardla prügila. On oht, et poldri ala ja Aardla prügila veed omavahel segunevad ja tekib laiem reostus ning oht keskkonnale. Nii et sellel objektil on kindlasti suurem tähendus kui ainult põllumajandusliku tootmise objektil. Lisaks piirneb sellesama Aardla Maaparandusühistu alaga ka uus elamurajoon, kuhu inimesed on ehitanud oma elamud, ja ka selle piirkonna üleujutamine on seotud Aardla Maaparandusühistu veerežiimi reguleerimisega. Nii et selle territooriumi tähendus on loomulikult palju laiem, kui oleks ainult põllumajandusliku tootmise puhul. Ma arvan, et asi oli majanduslikult põhjendatud, see taotlus iseenesest, ja PRIA on käitunud korrektselt. Mis puudutab Aardla Maaparandusühistu osanike omavahelisi suhteid, siis nagu ma ütlesin, siin peab tõe välja selgitama juurdlus.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ajakirjandusest on avalikkusele jäänud mulje, et maaparandusühistus ei ole asjad korras, ja kindlasti ei olegi need seal korras. Ma tean, et ka need inimesed, kes mõni nädal tagasi televisioonis esinesid, on ise püüdnud PRIA poole pöörduda ning pakkunud oma kätt ja abi selleks, et ühte või teist asja PRIA-le natuke selgemalt välja tuua või aidata isegi lahendusi leida. Eelmise aasta lõpus oli ka üks kohtuistung, aga  praeguseks ei ole vist kaugemale jõutud. Kas te oskate öelda, kui suures ulatuses PRIA kohtu kaudu ühistult raha tagasi nõuab? Ja te ütlesite, et kolmandat osa või neljandat osa pole makstud. Kui suur see summa on?

Aitäh! Neljandat osamakset ei olegi ette nähtud ja ei peagi olema. On kolm makset. Nii nagu ma ütlesin, esimene osa maksti välja. Ma otsin need summad üles, et olla täpne. Esimene väljamakse tehti summas 513 200 krooni deklareeritud kuludokumentide alusel ja enne väljamakset tehti ka kohapealne kontroll. Teise väljamakse summa oli 3 071 635 krooni deklareeritud kuludokumentide alusel. Kohapealset kontrolli ei tehtud, kuna PRIA-l pole kohustust seda iga väljamakse puhul teha. Küll on kohustus teha kohapealne kontroll enne viimast väljamakset. Kolmanda ehk viimase väljamakse summaks oli taotletud 224 169 krooni. Enne väljamakset tehti kohapealne korraline kontroll, mille käigus tuvastati, et varem deklareeritud tööd olid tegemata. Viimase kohapealse kontrolli tulemuste põhjal otsustas PRIA 19. novembril 2010. aastal teha tagasinõudeotsuse, millega nõuti tagasi toetus summas 3 584 836 krooni ja sellele lisanduv intress ning jäeti välja maksmata viimane osa toetustest.
Tahan siia juurde veel lisada, et kahtlemata on viimastel nädalatel ja võib-olla ka viimastel kuudel pöördutud PRIA poole arupärimistega, aga kõikidele arupärimistele ei saa PRIA täpseid ja korrektseid vastuseid anda, sest uurimine alles käib ja seetõttu on PRIA-l paljude dokumentide info väljastamine keelatud. Nii nagu ma ütlesin, eks juurdlus peab selgitama tõe. PRIA ei nõua mitte midagi kohtu korras välja, vaid on esitanud praegu maaparandusühistule nõude, et need summad tagastataks. Kuidas maaparandusühistu olukorra enda sees lahendab, sellele ma hetkel vastata ei oska.
Kuna te oma küsimuse algul viitasite ka televisioonile, siis tahan ma siinkohal välja öelda, et kahetsusväärselt on see "Pealtnägija" saade osutunud väga tendentslikuks, julgen öelda, et lausa pahatahtlikuks. Kas ajakirjanik ei saanud aru, mida ta tegi, ja tõenäoliselt kasutati teda ära, aga ma ei saa aru, miks selliste saadetega Eesti rahvast mürgitatakse. Need kaadrid olid tõepoolest väga emotsionaalsed. Seal näidati ka pumbamaja, mis oli korrast ära ja ei töötanud. Selle pumbajaama rekonstrueerimine ei olnud aga üldse selle projekti osa. Tõepoolest, esialgses taotluses oli sees ka pumbajaama rekonstrueerimine, kuid see lükati tagasi, see heakskiitu ei saanud. PRIA heakskiidu saanud taotlusel ei olnud pumbajaamaga mitte mingisugust seost, aga telesaatest võisid kõik vaadata ja aru saada, nagu oleks sellisele objektile antud toetusi ja justkui oleks ka kulud deklareeritud. Ei, see ei vasta absoluutselt tõele. Samuti need emotsionaalsed pildid kraavidest, kus kasvasid puud ja võsa. Need ei olnud üldse seotud selle objekti ja konkreetse taotlusega. Nii et seal oli hulgaliselt materjali n-ö emotsionaalse värvingu andmiseks ja on ääretult kahetsusväärne, et sellised saated üldse eetrisse lähevad.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Saate mürgisus on üks asi, aga kindlasti riivab paljude inimeste õiglustunnet see, kui uurimised venivad. See ei ole muidugi üldse teie küsimus ja ma tunnustan seda, et te ei sekku uurimisse. Aga ma küsingi üldiselt: kas uurimisorganid on selles asjas või üldse keerulistes maaparanduse ja põllumajandusega seotud asjades – neid on ju veel olnud – küsinud Põllumajandusministeeriumilt mingit ekspertiisi või oskusteavet?

Ma julgen öelda, et need juhtumid, mis on seoses maaparandusühistutega jõudnud keeruliste uurimisteni, on siiski üksikud, pigem pretsedendid, mitte massilised. Mulle ei meenu oma ametisoleku ajast küll, et midagi analoogset oleks varem juhtunud. Mis ei tähenda, et neid ei pruugi olla. Aga ma ei mäleta, et ministeeriumilt oleks küsitud kommentaare, eksperdiarvamust, analüüsi. Kui seda mõne juhtumi puhul vaja on, siis me alati anname, kuid praegu mulle küll ei meenu. Nii et need on ikkagi pretsedendid, üksikjuhtumid.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Maaparandusühistu sundliikmesus tuleneb tõesti maaparandusseadusest. Kas maaparandusühistute rahaliste kohustuste võtmise puhul peaks olema otstarbekas rakendada mingeid erisusi, näiteks kirjutada määrusesse, et kui ühistu taotleb raha, siis kirjutavad taotlusele alla kõik ühistu liikmed?

Aitäh! Jah, maaparandusühistu liikmesuse nõue tuleb seadusest ja see on minu arvates õige. Kas te kujutate ette drenaaži või kuivenduskraavi, kus kraavi algus ja lõpp kuuluvad ühistu liikmetele, vahepealne osa aga mitte? Kuidas sellist kraavi või drenaaži hallata, kus osa maaparandussüsteemi osanikke või osalisi ei kuulu ühistusse, ei osale selle hooldusel, remondil, rekonstrueerimisel? See ei ole võimalik. See teeb ka ülejäänute töö mõttetuks. Seetõttu tulenebki seadusest niisugune kohustus.
Mis puudutab rahaliste kohustuste võtmist, siis see on väga hästi reguleeritud, nagu ma oma vastuses ka ütlesin. Jah, peabki olema kõigi allkiri. See nõue on ka praegu ja peabki olema. See nõue on ka meetme 1.8 ehk maaparandusmeetme määruses olemas. Ja nii nagu ma teile ütlesin, on mõlemad kodanikud, kes ka telesaates esinesid, andnud oma allkirja täiesti teadlikult. Nad olid nendest kohustustest teadlikud, nad olid allkirja andnud.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te ennist ütlesite ka ise, et Aardla poldri ala tervikuna on lähedal asuva prügila tõttu elamurajoonile väga oluline. Ma küsin, et mis sellest nüüd edasi saab, sest mure ju jätkub.

Eks sellele peab kõigepealt vastama maa omanik, järgmisena maaparandusühistu, siis kohalik omavalitsus ja niiviisi riburada mööda üles. Aga kõigepealt, jah, peab maaparandusühistu jõudma asjades selgusele ja peab lõppema see juurdlus. Tuleb selgitada välja, kas on süüdlasi, kas on kuritarvitusi, kui on, siis kes on ja kes hüvitab tekitatud kahju, ja siis saab edasi minna. Ega mul paremat vastust ei olegi. Eelkõige vastutavad aga maa omanikud ja vastutab maaparandusühistu, nendel on ikka põhivastutus.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Käesolev arupärimine on suuresti tehtud konkreetses "Pealtnägija" saates toodud informatsiooni põhjal ja ka meie arutelu siin lähtub sellest informatsioonist, mille saade andis. Te ütlesite, et saade sellest juhtumist oli pahatahtlik ja jagas hulgaliselt valeinformatsiooni. Kui tõesti nii oli, siis rahvusringhääling endale midagi seesugust ju lubada ei tohiks. Kas te olete pöördunud selles küsimuses konkreetsete saate tegijate või siis rahvusringhäälingu juhtide poole, et nende käest selgitusi küsida?

Ei ole pöördunud. Ma ootan ära juurdluse tulemused ja tahan väga loota, et need tulevad mõistliku aja jooksul. Ja kui need tulemused on teada, siis ma arvan, et mul oleks igati mõistlik võtta ühendust saate tegijatega, et nad teeksid Eesti rahvale ka mingi lõppkokkuvõtte sellest, kes siis süüdi on ja mis seal tegelikult juhtus. Ma loodan, et see protsess ei veni, ja kui teie nimetatud saates süüdistati, justkui minister takistaks kuidagi juurdlust, siis see ei vasta kuidagi tõele. Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse see ei kuulu ning meil on võimatu mõjutada Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisalas toimetavaid organeid, samuti Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF), kes Brüsselist seda juhtumit kontrollis ja jõudis PRIA tegevuse suhtes samasugustele järeldustele nagu Põllumajandusministeerium. Nii et mina nii võimekas ei ole, et ma lausa rahvusvahelises plaanis protsesse mõjutan ja mitme ministeeriumi tegevusi suunan, see ei vasta tõele.

Suur tänu! Põllumajandusministrile rohkem küsimusi ei ole. Esimene arupärimine on ammendatud.

Me lähme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmed Deniss Boroditš, Eldar Efendijev, Mailis Reps, Mihhail Stalnuhhin, Peeter Võsa, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman ja Yana Toom on 17. jaanuaril 2012 esitanud kultuuriminister Rein Langile arupärimise riigipoolse teavikute toetussumma kohta. Arupärijate nimel tuleb kõnetooli Yana Toom.

Proua eesistuja! Head kolleegid! Austatud minister! Meie arupärimine puudutab raamatukogude teavikute soetamise uut korda. Ma ei hakka siin pikalt rääkima ja loodan, et minister loeb ette ka meie küsimused. Küsimusi on kuus ja laias laastus puudutavad need uut korda, mille kohaselt raamatukogud peavad nüüd 50% ulatuses sellest rahast, mis riik neile eraldab, ostma eestikeelseid kirjandusteoseid.

Aitäh! Ma palun kõnetooli kultuuriminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Head arupärijad! Proua Toom tegi mu ülesande keerulisemaks, ta laseb mul ka küsimused ette lugeda. Ma siis alustan.
Esimene küsimus: "Kuidas hindate senist teavikute ostmise korda, millised olid teie kui kultuuriministri arvates selle puudused?" Teeme nüüd kõigepealt ikka mõned asjad selgeks. Raamatukogudele teavikute ostmise kordi on sama palju, kui on Eestis omavalitsusi, ehk siis 230 ringis. Kokku on rahvaraamatukogusid tänase päeva seisuga veidi üle 500. Nii et iga omavalitsus otsustab ise, millise korra ta täpselt teavikute ostmiseks kehtestab, ja Kultuuriministeerium selle üle mingisugust järelevalvet ei tee. Kui te peate silmas seda lepingulist suhet, mis riigil on omavalitsuste omandis olevate raamatukogudega, siis kõik toimubki eraõiguslike lepingute alusel, st Kultuuriministeerium sõlmib eraõiguslikud lepingud maakonna keskraamatukogudega, mis on samamoodi omavalitsuste omad. On kaks osapoolt, kes lepivad kokku, üks pool annab raha ja teise poole käest oodatakse selles osas mingisuguseid konkreetseid tegevusi. Kuni tänavuse aasta alguseni oli süsteem selline, et riik andis lepinguga raha ja maakonnaraamatukogu andis meile üks kord aastas statistika. Mingisuguseid muid kohustusi riik selle lepinguga ette ei näinud. Ja minu arvates see oligi kehtinud korra kõige suurem puudus ehk siis sellel rahal ei olnud eesmärgipärast kasutamist. Alates 1. jaanuarist kehtivate uute lepingute puhul paneme raha andmise kõrval ühtlasi ka kirja, mida selle rahaga teha tuleks. See ongi kogu vahe. See oleks vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: "Millistele analüüsidele tuginedes töötati välja uus teavikute ostmise ettekirjutus?" See ei ole mitte termini kallal närimine, aga ei ole mingisugust selget ettekirjutust, mida täpselt peab selle rahaga tegema. Esiteks, maakondadel ja maakonnaraamatukogudel on alati võimalik loobuda sellest lepingust, öelda, et nad ei soovi seda riigi eraldatavat summat. Nii et see on samuti teise poole vaba tahe. Aga kui seda siiski soovitakse, siis on tõepoolest ette nähtud teatud nomenklatuur, millest raamatukogud peavad tegema valiku, kuhu see riigi eraldatud summa suunata.
Kui te küsite, millisele analüüsile see tuginenud on, siis ikkagi raamatukogude endi esitatud andmetele. Kord aastas me saame ülevaate, kuidas riigi raha on kasutatud. See on üks analüüs. Teiseks on see, et meile tuleb ju pidevalt signaale inimestelt, kes soovivad ühte või teist raamatut raamatukogust saada, ja see pilt ei ole sugugi mitte nii roosiline. Nii et nimetame seda siis analüüsiks, mille alusel me otsustasime seda lepingulist suhet täiustada.
Kolmas küsimus: "Kas riigipoolse teavikute toetuse 50% kasutamise ettekirjutuse loomisel lähtuti raamatukogude ja ka lugejate vajadusest?" Jällegi võib sõna "ettekirjutus" kallal norida, aga hüva, see ei ole siin minu arvates eriti oluline. Tegelikult ma ütlesin seda enne ja olen alati öelnud, et kogu selle uuenduse läbiviimisel oleme lähtunud just nimelt lugejate vajadusest. Vaadake, raamatukogusid kasutavad ka sellised lugejad, kes tahaksid laenutada meie enda kirjameeste proosat, luulet, uuemaid lasteraamatuid või isegi kultuuriajakirju. Kuigi raamatukogud on väitnud, et kultuuriväljaandeid tellitakse, rääkis tegelik olukord  täiesti teist keelt. Näiteks ajakirja Muusika telliti ühtekokku 41 raamatukokku, samal ajal kui raamatukogusid on Eestis üle 500.
Arupärimise esitajad teavad kindlasti, et raamatukogu ei ole ju ainult see koht, kus käia aega veetmas või lehti lugemas. Raamatukogu on elukestvat õpet toetav asutus, mis väärtustab oma kogude tasakaalustatud komplekteerimise kaudu eesti keelt ja kultuuri. Paraku on tasakaal inimeste harimise ja meelelahutuse vahel raamatukogudes vähemalt minu arvates natuke paigast ära. Klassika leidmine rahvaraamatukogudes on tänase päeva seisuga probleem. Isegi näiteks Honoré de Balzaci valitud teoseid ei ole avariiulil väljas, isegi mitte Tallinna Keskraamatukogus. Minu arvates on küsitav, kas raamatukogu, kus pole ainsatki kooliprogrammivälist Lev Tolstoi teost, väärib üldse rahvaraamatukogu nimetust. Ka selliseid raamatukogusid on meil üksjagu palju.
Osa arvamust avaldanud inimestest väidab, et lugejad vajavadki ajaviitekirjandust, sest Eesti kirjanike teoseid ei loeta. Sellele ma võiksin vastata, et neid ei saagi lugeda, kui neid raamatukogudes ei eksisteeri. Ja kuidas saab lapse lugemisharjumust kujundada, kui raamatukogus lasteajakirju pole ja uusi auhinnatud lasteraamatuid on minimaalselt? Kahtlemata on hea, et laps üldse loeb, kas või koomikseid, aga riigi ülesanne on ikkagi seista hea selle eest, et raamatukogudes oleks ka väärtuslikumat kirjandust.
Neljas küsimus: "Kas uue ettekirjutuse väljatöötamise aruteludesse olid kaasatud ka kõikide raamatukogude esindajad ning kuidas hindavad nemad ettekirjutusi?" Jällegi see sõna "ettekirjutus", mis minu meelest ei ole siin kohane. Sellele küsimusele võin ma vastata, et muidugi ei olnud kõik raamatukogutöötajad kaasatud, see ei olegi võimalik. Ma ütlesin, et raamatukogusid on Eestis üle 500. Ma ei kujuta hästi ette, et me üüriksime kino Kosmos saali ja asuksime siis mingisugust koosolekut läbi viima. Aga raamatukogude esindajatele on seda situatsiooni küll korduvalt tutvustatud. Ma toon lihtsalt ühe näite. Üks sellistest nõudpidamistest toimus 1. detsembril, kus lisaks maakondade ja linnade keskraamatukogude direktoritele osalesid Sihtasutuse Kultuurileht juhatuse esimees Toomas Väljataga ja kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv. Sellel kohtumisel ei tutvustatud pelgalt uusi rahvaraamatukogude komplekteerimise põhimõtteid, vaid selgitati ka eesmärki ja räägiti ministeeriumi soovist teha väärtkirjandus ja kultuuriajakirjandus paremini kättesaadavaks. Kohtumisel osalesid kõik raamatukogude organisatsioonide esindajad. Samuti on kõike seda tutvustatud "Paabeli raamatukogu" raames toimunud ümarlaual, mida asjahuvilised said jälgida ka interneti vahendusel. Kõigil soovijatel on olnud võimalus oma mõtteid jagada. Siinkohal tuleb ütelda, et need inimesed, kes ei ole Kultuuriministeeriumiga nõus olnud, on püüdnud väljendada oma meelsust eelkõige eri meediaväljaannetes, mitte nendel konstruktiivsetel üritustel, mida on korraldatud.
Tegelikult võib vastus teie küsimusele olla siiralt jah.
Viies küsimus: "4. jaanuari Eesti Päevalehes toob Tuuli Jõesaar välja, et uus ettekirjutus eirab venekeelset elanikkonda, kuna näiteks Narvas, kus eesti keelt valdavaid inimesi on neli protsenti, kehtib sama 50% toetuse ettekirjutus. Kuidas peaksid uue ettekirjutuse alusel väiksemate piirkondade raamatukogud oma fonde komplekteerima, arvestades lugejate keelelisi valikuid ja vajadusi?" Jätame sõna "ettekirjutus" siin kõrvale, aga kogu see Tuuli Jõesaare väide on nüüd küll täiesti vastutustundetu ega vasta mingil määral tõele. Tõsi on, et Kultuuriministeerium arvestab kõiki raamatukogu kasutajate sihtrühmasid ja valdavalt venekeelse lugejaskonnaga raamatukogu ei pea ostma kogu 50% toetuse eest just nimelt selles valikus olevaid teavikuid, vaid neile on jäetud palju suurem valikuvabadus, et osta oma lugejatele näiteks keeleõppe materjale ja teaduskirjandust. Ja selliseid raamatuid ilmub ka vene keeles.
Kui ma vaatan allakirjutanute nimesid, siis mulle tundub, et südant valutatakse eelkõige Narva raamatukogu pärast. Narva kuulub kõige suuremasse raamatukogude gruppi, mis tähendab, et seal tuleb osta küll üks komplekt kultuuriajakirju ja auhinnatud raamatuid. Muide, päris elus on seda seni ka tehtud. Nii et selles osas tuleb tunnustada, et Narva raamatukogu on oma kogusid üsna hästi komplekteerinud. Muide, Narva raamatukogu laenutuste esikümnes on alati figureerinud keeleõpperaamatud ja venekeelne Eno Raua "Sipsik". Nii et selles mõttes ei too uued põhimõtted Narva raamatukogule kaasa midagi äärmiselt olulist.
Mis puutub aga sellesse, et Narva raamatukogul on teavikute ostmise summad vähenenud, siis toonitan veel üks kord: tegemist on ju kohaliku omavalitsuse asutusega, kus põhisumma peab tulema ikkagi kohalikult omavalitsuselt. Riigi toetus võib olla, aga ei pea olema, seadus ei kohusta meid sugugi seda toetust andma. Selles osas ei ole Narva muidugi viimastel aastatel väga vastutustundlikult käitunud. Nii et see küsimuse püstitus on suunatud ikkagi eelkõige Narva Linnavalitsusele ja Narva Linnavolikogule. Aitäh!

Aitäh! Me asume küsimuste juurde. Palun, Yana Toom!

Ma palun väga vabandust, austatud minister, aga arupärimises oli kuus küsimust!

Aga minul ei ole kuuendat. Nüüd on küll paha lugu.

Palun vabandust, mina sekkun nüüd juhatajana! Teil on võimalik saada vastus selles vastuste voorus. Yana Toom, palun, ma luban teil esitada see küsimus uuesti ja minister vastab.
(Yana Toom annab üle puuduva küsimuse.)

Aitäh! Kuues küsimus: "Kas ning millistes riikides on sarnast riigipoolset teavikute toetuse korda rakendatud ning kas see tõstis kodumaise väärtkirjanduse laenutuste arvu?" Ma ei ole ette valmistatud sellele vastama, aga ma võin öelda, mida ma tean. Enamikus riikides, kus riik toetab moel või teisel raamatukogude teavikute soetamist, on sellel rahal väga selge silt juures. Ei ole niisugust süsteemi, vähemalt mina ei tea, et lihtsalt antakse raha ja siis öeldakse, et selle eest ei taheta mitte midagi vastu saada. Kõige rohkem me vaatasime ja uurisime Norra süsteemi, aga Norra süsteem on palju keerukam. See käib nii, et riik ostab enne raamatud ära, ja kui riiklik komisjon hiljem ütleb, et tegelikult need raamatud ei olnud seda väärt, siis peavad kirjastajad need välja maksma. Põhimõte on ikkagi igal pool see, et kui riik annab raamatukogudele toetuse, siis tuleb selle kasutamise eest ka aru anda. Enamikus maailma maades on raamatukogud selgelt kohaliku omavalitsuse asutused ja iga kohalik omavalitsus ise otsustab, mida ta sinna soetab, millises ulatuses soetab, mismoodi ta profileerib raamatukogu, kas rohkem sotsiaalasutuseks või kultuuriasutuseks. See on nende oma asi ja nii ta peab olema ka Eestis.

Aitäh! Ma käsitlesin praegust vastust ettekande osana, kuna neli minutit oli veel aega n-ö ettekande arvel. Palun, Yana Toom, esitage oma küsimus!

Ma palun vabandust väikese segaduse pärast, kuigi see polnud minu süü! Teie vastusest jäi mulje, et te ei ole üldiselt eriti rahul meie raamatukogude valikuga ja kavatsete seda teatud meetmete abil muuta. Milline peaks olema selle tulemus ja kuidas te saaksite seda tulemust tulevikus mõõtma hakata? Ei ole ju mõeldav olukord, kus iga aasta läheb 50% riigi eraldisest mingi nimekirja alusel soetamisele, siis on see asi viie aasta pärast tasakaalust väljas.

Aitäh! Kui Riigikogu ei võta vastu mingit kardinaalselt muutunud, täiesti uut rahvaraamatukogude seadust, siis ega riigi käes väga palju hoobasid komplekteerimispõhimõtte mõjutamiseks ei ole. Rahvaraamatukogud on ikkagi kohaliku omavalitsuse asutused ja igal omavalitsusel on õigus oma spetsiifikat arvestades kujundada raamatukogu just nimelt selliseks, nagu ta tahab. Ainuke asi, mida seadus selgelt ette kirjutab, on see, et igas kohaliku omavalitsuse üksuses peab olema vähemalt üks rahvaraamatukogu, millel on internetiühendus ja kus on võimalik tagada inimestele juurdepääs avalikule teabele avaliku teabe seaduse tähenduses. See on kõik. Kuhu see asi edasi areneb? Eks ta areneb ikkagi kindlalt digitaalsete teavikute poole. Need pole aga teatavasti inimestele kättesaadavad ju mitte üksnes kohalikust raamatukogust, need on kättesaadavad omaenda kodust arvutit kasutades ja seal ei pea need serverid paiknema sugugi mitte kohaliku omavalitsuse asutuses, vaid võivad paikneda ka keskselt mõnes Eesti institutsioonis. Aga see digitaalne asi on veel väga suurte vaidluste objekt – mida inimestele sealt tasuta kättesaadavaks tehakse, millises ulatuses tehakse, kes nende litsentside eest vastutab, kuidas toimub laenutustasude maksmine jne. See saab olema väga keerukas vaidlus.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Tahan kasutada võimalust esitada küsimus ja kuulda ka vastust. Ütleme, Eesti autor annab riigi toetusel, näiteks Kultuurkapitali kaudu, välja oma raamatu. Kas riik näeb ette üldreeglid, kui palju läheb raamatukogudesse, kui palju koolidesse ja kui palju vabamüüki, või sõlmitakse iga kord konkreetne leping nende vahel, kes võtavad osa nendest läbirääkimistest?

Ei, niisugust üldist korda kindlasti ei ole ega tule. Ma pean silmas seda nomenklatuuri, kust riigi toetust saavad raamatukogud peavad oma ostusid tegema. Seal ei ole ju mitte riigi või Kultuurkapitali poolt toetatud raamatud, vaid need on auhinnatud raamatud. Need on kaks täiesti eri asja. Kultuurkapital toetab äärmiselt paljusid raamatuid, aga see ei tähenda, et neid ilmtingimata tuleks selle raha eest osta. Jutt on ainult auhinnatud teostest ja see nomenklatuur on hoopis palju väiksem. See, mida ostetakse raamatukogudesse sõltumata sellest, millised fondid on toetanud nende raamatute tekkelugu, on iga kord ikkagi raamatukogu ja kirjastaja vaheline suhe. Nii et läbi rääkima peavad raamatukogud ja kirjastused ning selles osas toimivad maakonnaraamatukogud siin omamoodi abilistena. Nende kaudu saab kergemini osta, nende võime kirjastajatega läbi rääkida on parem kui igaühel 533 raamatukogust eraldi.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud kultuuriminister! Nagu ma teie vastusest aru saan, ei too see kohustusliku kirjanduse nimekirja juurutamine endaga kaasa raamatukogude teavikute ostu rahastamise kasvu. Aga samas on Kultuuriministeerium andnud raamatukogude juhtidele teada, et maakonnaraamatukogude ja linna keskraamatukogude kohustus on nimekirjas olevate raamatute ostmise kohta arvestuse pidada. Ja kui seni pidid nad kord aastas aru andma, siis edaspidi peaks aruandlus ministeeriumi arvates toimuma kaks korda aastas ning aruandes tuleb tõestada mingite kindlate raamatute ostmist. See tähendab töökoormuse kasvu ja ka tegevuskulude kasvu. Kuidas te seda korvata plaanite?

Aitäh, hea Kadri! Ei kavatse korvata, sest ka need kulutused tuleb kanda omaenda eelarve piires. Kui keegi annab mingisuguseks tegevuseks toetust, siis on täiesti loogiline, et soovitakse saada ka aruannet selle kohta, mida toetusega peale on hakatud. Teine alternatiiv on see, et ärgu siis tahtku toetust, siis ei ole vaja ka aru anda. Niisugust olukorda ei saa ju tõesti olla, kus me niisama sõlmime lepingu ega kavatsegi kellegi käest küsida, mida selle raha eest tehtud on. Ja see ei ole nüüd küll mingisugune eriline halduskoormus, millest me räägime. Tegelikult on raamatukogudele sellise arvepidamise sisseviimine üsna marginaalne asi. Selleks saab kasutada ka olemasolevaid infosüsteeme. See ei ole kindlasti teema, mida peaks pikalt arutama.

Kultuuriministrile rohkem küsimusi ei ole. Arupärimine on ammendatud. Aitäh, Rein Lang!

Me läheme kolmanda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Ester Tuiksoo, Inara Luigase, Kalev Kallo, Mailis Repsi, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi 7. veebruaril 2012. aastal regionaalminister Siim Valmar Kiislerile esitatud arupärimine Euroopa Liidu raha kasutamise kohta. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Mul on protseduuriline küsimus. Kaks esimest arupärimist lõppesid sellega, et minister vastas küsimustele ja siis te lõpetasite. Kas meil on töökorras midagi muutunud, kas arupärijatele ja ministrile ei pakuta võimalust lõpus kõnet pidada?

Keegi ei olnud ju ennast registreerinud. Mina saan anda sõna nendele, kes registreerivad ennast nupulevajutusega. Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine protseduuriline küsimus!

Enne käis see alati ikka niiviisi, et istungi juhataja küsis, kas kellelgi on soovi esineda kõnega.

Palun, mis teie ettepanek praegu on?

Tahan lihtsalt vastust, kas meie töökord on muutunud või on see jäänud endiseks.

Ei, meie töökord ei ole muutunud. Aga kuna ühtegi sõnavõttu ei olnud registreeritud, siis ka keegi sõna ei saanud, ei osanud kellelegi sõna anda. Mihhail Stalnuhhin, ma palun teid kõnetooli tutvustama kolmandat arupärimist!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid!  Eesti Keskerakonna fraktsiooni 13 liiget on esitanud regionaalminister Siim Valmar Kiislerile arupärimise ja see on Euroopa Liidu raha kasutamise kohta.
Lugupeetud härra minister! Jaanuarikuus valmis Riigikontrolli aruanne Euroopa Liidu raha kasutamise kohta valdade ja linnade sotsiaalse taristu arendamisel. Riigikontroll auditeeris, kuidas kohalikud omavalitsused on kasutanud Euroopa Liidu toetusi, mis neile on eraldatud investeeringuteks KOIT kava alusel ning teavitamis- ja nõustamiskeskuste ja avatud noortekeskuste projektide alusel. KOIT kava elluviimiseks ettenähtud raha on omavalitsused saanud koolide, lasteaedade, kultuurimajade ja muu säärase ehitamiseks ning renoveerimiseks.
Euroopa Liidu toetusrahaga on ehitatud ja renoveeritud hooneid ja rajatisi, mida kasutatakse oluliste avalike teenuste pakkumiseks Eesti eri paigus. Projektide tulemusena peaksid olema paranenud teenuste tarbimise võimalused ning pakutavate teenuste hulk. Paraku ei ole tervikpilt auditi kohaselt sugugi nii veatu. Auditis vaadeldud toetusraha eraldamise ja kasutamise kontrollimisel on Riigikontrolli arvates probleeme, mis vajavad Euroopa Liidu järgmiseks rahastamisperioodiks aastatel 2014–2020 lahendamist.
Praegu puudub riigi tasemel täpne ülevaade omavalitsuste sotsiaalse taristu objektide paiknemisest, mistõttu on tervikuna võimatu hinnata, kuidas võiks objektide omavaheline konkurents mõjutada projektide tulemusi. Põhiosa KOIT kava investeeringutest on tehtud üldhariduskoolidesse, kuid praeguseni ei ole selgeks vaieldud, millised koolid on üldise õpilaste arvu vähenemise taustal jätkusuutlikud ning kuidas peaks seda arvesse võtma koolide investeeringute toetamisel. Selleta puudub ka kindlus, et toetatakse projekte, mille tulemused avalduvad ühiskonnas pikemat aega.
Seoses sellega on meil härra ministrile neli küsimust, millest esimese loen ette: "Kuidas on võimalik üldse üldhariduskoolide renoveerimise projektide kasutegurit hinnata, kui ei ole teada, millised koolid jäävad tegutsema ning on jätkusuutlikud?" Lisaks sellele on veel kolm küsimust. Ja nagu ma ütlesin, on arupärimine esitatud 13 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel. Aitäh!

Aitäh! Ma palun küsimustele vastama regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kuna härra Stalnuhhin luges esimese küsimuse ette, siis ma hakkaksin kohe vastama. Algatuseks ma tsiteerin üht lõiku kõne all olevast Riigikontrolli auditist: "Projektide tulemuste kohta saab Riigikontroll aga kinnitada, et toetustest soetatud vara oli auditi ajal omavalitsustes sihipärases kasutuses. Enamasti on projektide tulemusena tulnud juurde ka uusi avalikke teenuseid, mida ühte erandit kõrvale jättes osutati endiselt ka auditi läbiviimise ajal. Kuigi suure osa projektide lõppemisest on möödunud mitu aastat, on nende tulemused püsinud tänaseni ning see on kahtlemata positiivne." Ma ütlen siia juurde veel täiendavalt ära, et perioodil 2004–2012 (see on ajavahemik, kui KOIT kavast on toetusi eraldatud) on regionaalvaldkonnas rakendatavast kohalike avalike teenuste arendamise meetmest toetust saanud kokku 126 koolimaja, milles õpib ligemale 30 000 last. Arvestades, et meetme sihtrühmaks on väljaspool suurlinnu asuvad kohaliku omavalitsuse üksused, kus asub 377 koolimaja ligemale 65 000 õpilasega, võime öelda, et toetust on saanud iga kolmas kool, kus õpivad peaaegu pooled sihtrühma õpilased. Kui rääkida nende koolide jätkusuutlikkusest, siis ühiskonnas on tõusetunud küsimus eelkõige üldhariduskoolide puhul, kus on gümnaasiumiaste. KOIT kava projektide valikul on sellega seotud riske võimaluste piires ka arvestatud. Koolide ja muude objektide küsitav jätkusuutlikkus on projektide hindamisel olnud üks olulisemaid asju. Oma seisukoha haridusvaldkonna projektide läbivaatamisel andsid nii maakondlikud omavalitsusliidud kui ka Haridus- ja Teadusministeerium. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul oli projekti tulemusi võimalik lugeda jätkusuutlikuks, kui olemasoleva keskkooli rekonstrueerimisel arvestatakse põhikooli õpikeskkonna parandamise vajadusi.
On paratamatu, et demograafilisi trende arvestades on õpilaste arv viimaste aastate jooksul üleriigiliselt vähenenud, mis sunnib kooliteenuse kvaliteeti silmas pidades koolivõrku ümber kujundama. Arvestades nii põhikooli kui keskkooli õppeprogrammi spetsiifikat, ei ole hoonete renoveerimisel aga olulist vahet, kas selles hakatakse hiljem õpetama vanemaid või mõnevõrra nooremaid lapsi. Põhikoolide õpilased vajavad samuti meeldiva sisekliimaga ja hästi valgustatud klassiruume, mitmekülgseid sportimisvõimalusi nii õues staadionil kui ka koolivõimlas. Kui me lähtuksime investeeringute kavandamisel sellest, et investeeringu eluea jooksul – võtame selleks siis 20, 30 või 50 aastat – ei tohiks olla muutusi demograafilistes, sotsiaalsetes või majanduslikes oludes, siis ilmselt ei saakski ühtegi investeeringut teha. Juhul kui mõne korda tehtud koolimaja puhul peaks siiski realiseeruma kõige negatiivsem stsenaarium ja kaduma ära ka põhikooliaste, siis arvestades koolimaja olulist positsiooni väiksemate kogukondade ühiskondlikus tegevuses, on loodud võimalused, et tulevikus saaks ruume kasutada teiste avalike teenuste pakkumisel. Meil Eestis on juba praegugi näiteid, kus endistest koolimajadest on saanud küla tegemiste keskpunkt. Sinna on koondunud raamatukogu, loodud vaba aja veetmise ja kooskäimise võimalused.
Teine küsimus: "Kas projektide senine hindamine on toonud kaasa regionaalse ebavõrdsuse suurenemise, kuna võimekamad omavalitsused suudavad kirjutada edukamaid projekte?" Lühidalt öeldes on vastus jah ja ei. See vastuolu tuleneb võib-olla eelkõige sellest, et meil on igas regioonis võimekamaid omavalitsusi ja vähem võimekaid omavalitsusi, et meie omavalitsused on tihti geograafilistelt mõõtmetelt suhteliselt väikesed ja n-ö ei pretendeeri regionaalsetele mõjutustele. KOIT kava toetuste regionaalsel jagunemisel on arvestatud maakondade elanike arvu proportsioone, st et igal maakonnal on garanteeritud toetuste maht, kui vähegi abikõlblikke taotlusi jätkub. Ja kogemus on see, et abikõlblikke taotlusi on jätkunud. Pigem on olnud probleem, et konkurents on väga kõva, taotlejaid on palju rohkem ja taotlused on suuremas mahus, kui on võimalik toetusi eraldada. Projekte hindavad maakondlikke ja kohalikke olusid tundvad eksperdid, oma seisukoha annavad valdkonna ministeeriumid ja valdkondlikud omavalitsusliidud, ehitusprojekte vaatavad pisteliselt läbi ka eksperdid. Avaliku infrastruktuuri investeeringute puhul lähtutakse projekti valikul eelkõige nende mõjust kohalikule elanikkonnale ning tulemuste kestvusest. Teiselt poolt on aga omavalitsuste võimekusel nii kvaliteetse tööjõu kui ka eelarvevahendite mõttes kindlasti oluline roll toetuste taotlemisel. Väga väikestel omavalitsustel on olnud raske leida nii omafinantseeringut kui ka inimesi, kes suudaksid taotlusi kirjutada ja kogu asjaajamist korras hoida. Kui vaadata toetuste jagunemise geograafilist kaarti, siis näeme suhteliselt vähe valgeid, katmata laike. On loomulik, et regionaalsed tõmbekeskused saavad absoluutsummas mõnevõrra rohkem toetust. Kui vaadata olukorda toetuse piirkonna elanike suhtena, siis võime kindlasti väita, et rohkem toetusi on saanud pigem väiksemad piirkonnad. Samas regionaaltoetuste eesmärk ei saagi olla toetusraha ühtlase kihina nagu võid leiva peale määrida. Me peame vaatama, kus inimesed tegelikult liiguvad, millistesse piiridesse jäävad nende toimepiirkonnad, ja järgmise toetuste perioodi programme kujundades vaatame seda senisest veelgi rohkem, sest praegustel vallapiiridel on inimeste igapäevaeluga paraku üsna kaudne seos.
Kolmas küsimus: "Riigikontroll teeb oma auditis tähelepaneku täpsustada järgmiseks rahastamise perioodiks projektide tulemuste mõõtmisel kasutatavat kasusaajate mõistet. Oma vastuses Riigikontrollile olete lubanud seda ka teha. Kuidas on plaanis konkreetselt kasusaajate arvestamise põhimõtteid täpsustada?" Ka praegu on meil olemas toimiv kasusaajate arvestamise metoodika. Kõige täpsemini võimaldab see arvesse võtta koolide ja lasteaedade teenuste sihtrühmi. Nimelt võetakse kasusaajate sihtarvuks kooliõpilaste või lasteaialaste tegelik arv ning korrutatakse see kolmega. Samuti on meil suhteliselt vähe probleeme sotsiaal- ja tervishoiuobjektide kasusaajate – hooldekodude kliendid, perearstikeskuse patsiendid jne – loendamisel. Rohkem tõlgendatav on kasusaajate arv kultuuri- ja spordiobjektide puhul. Kohalikud omavalitsused on selle valdkonna puhul tavaliselt arvestanud piirkonna kõiki elanikke. Samas ei ole tõenäoline, et kõik neid võimalusi kasutavad, ja paljud elanikud kasutavad neid harva. Ma toon siin näitena, et kultuurimajas tegutseb mitu tantsu- ja lauluringi, aga paljud inimesed, kes omavalitsuses elavad, külastavad kultuurimaja võib-olla kord paari aasta tagant, kui seal on neid huvitav kontsert. Tõmmata täpset piiri nende kahe äärmuse vahel ja otsustada, keda lugeda kasusaajaks, on suhteliselt keeruline, eriti olukorras, kus kultuurimaja kasutajaid selles mõistes ei registreerita.
Me jõuame jälle tagasi sinna, et rangelt ühe omavalitsuse piiridest lähtudes ei ole kasusaajate arvu määrata õige, inimesed liiguvad palju suuremal alal. Aga vastuseks teie küsimusele ütlen, et kavatseme täpsustada ka juhendit, kuidas kultuuri- ja spordiobjektide puhul konkreetsemaid kasusaajaid loendada. Edaspidi on soov arvestada pigem teenuse regulaarseid kasutajaid. Näiteks kultuurimajade puhul lugeda kasusaajateks seal pidevalt tegutsevate ringide liikmete arv pluss saalikohtade arv. Nii muutuksid eritüübilised objektid kasusaajate mõttes ka omavahel mõnevõrra paremini võrreldavaks.
Neljas küsimus. "Miks pole siiani välja töötatud kaardirakendust omavalitsuste sotsiaalse taristu objektide paiknemise kohta ning seda asutakse tegema alles pärast Riigikontrolli soovitust? Kas varem ei ole seda oluliseks peetud?" Igasuguseid kaardirakendusi, küll atraktiivsemaid, pilkupüüdvamaid või passiivsemaid võiks ilmselt lõpmatuseni luua. Aga paraku rõõmustaksid selle üle kõige rohkem need firmad, kes seda laadi rakendusi pakuvad. See jutt, et riigil, ministeeriumidel või omavalitsustel puudub teave, kus mingid objektid asuvad, ei ole kindlasti asjakohane. Ma olen tihti pidanud kummutama näiteks väidet, et riigil puudub ülevaade, millised koolid on Eesti omavalitsuste pidada. Haridus- ja Teadusministeeriumil on sellest väga selge ja konkreetne ülevaade, eraldi registrid ja kõik muu taoline. Selliseid üldistatud sõnakõlkse, et puudub ülevaade, on raske ümber lükata, aga kui me konkreetselt, juhtumipõhiselt vaatame, küll siis riigiasutused ikka teavad. Teave on nii maakondlikul tasandil kui ka valdkonna ministeeriumides olemas. Maakondlike sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneeringute raames on viimastel aastatel sotsiaalset taristut usinalt ka kaardistatud. Need kaardid on maavalitsustes kättesaadavad ja Siseministeerium on nende baasil tellinud sotsiaalse taristu üleriigilised koondkaardid. Kooli- ja lasteaiaobjektide paiknemine on kaardirakendusena nähtav Eesti hariduse infosüsteemis. Oleme Riigikontrolliga põhimõtteliselt nõus, et sotsiaalse taristu üldpilt peab olema kättesaadav. Samas on mõttekoht selles, kas ja mis kujul on otstarbekas tekitada avalikkusele suunatud visuaalselt ja funktsionaalselt toimivat kaardirakendusportaali, arvestades seda tüüpi tehniliste lahenduste koostamise ja haldamise võimalikku kulukust.
Neli küsimust oli, olen kõigile vastanud.

Suur tänu! Teile on ka küsimusi saalist. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kolmandale küsimusele vastates rääkisite sellest, kui kerge on  kasusaaja mõistet defineerida, kui tegemist on kooli või lasteaiaga, ja kui raske on seda teha siis, kui tegemist on klubi või hooldekoduga jne. Ma siiski täpsustaksin: kas me saame teie käest järgmiseks perioodiks, st enne aastat 2014 selgema kasusaaja mõiste, nagu seda on meile pakkunud Riigikontroll oma auditiaruandes?

Jah, nagu ma teile vastasin, kavatseme täpsustada juhendit, kuidas kultuuri- ja spordiobjektide puhul konkreetsemaid kasusaajaid loendada. Pakkusin välja ka ühe võimaluse, et näiteks kultuurimajade puhul lugeda kasusaajateks pidevalt tegutsevate ringide liikmete arv pluss saalikohtade arv. See on üks ettepanek, järgmistes taotlusvoorudes peab selle kindlasti täpsemalt sõnastama.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud regionaalminister! Te mainisite, et koolide renoveerimise kasuteguri hindamisel on küsimus eelkõige gümnaasiumide hoonetes, sest teie erakonnakaaslane, haridusminister planeerib gümnaasiumivõrgu ümberkorraldamist. Just seoses maagümnaasiumide sulgemisega on see kindlasti väga tihedalt seotud ka teie töövaldkonnaga. Seetõttu ma sooviksin teada, kas teie kui regionaalminister olete sama meelt, et maagümnaasium on elujõuline siis, kui ta suudab igas gümnaasiumiklassis välja panna kolm paralleeli, või te seisate selle eest, et kui lastele on 15 kilomeetri raadiuses just see gümnaasium ainuke võimalus saada keskharidust, siis selliste maagümnaasiumide puhul tehtaks erand ja nad jääksid alles.

Minu teada on ka haridus- ja teadusminister öelnud, et erandid on vajalikud. Selge, et Hiiumaal peab olema gümnaasium sõltumata sellest, mitu paralleeli seal hetkel suudetakse moodustada. Kas see on kriteerium? Minu arust on see veel arutelu koht, kui suur vahemaa peab olema. Aga lapsevanemana ütlen, et ka minu jaoks on esimene kriteerium ikkagi hariduse kvaliteet ja siis tuleb vahemaa. Viie lapse vanemana võin teile kinnitada, et ma eelistan seda, et minu laps veedab küll pisut pikema aja bussis, aga saab parema hariduse, sellele, et kool on hästi kodu lähedal, aga haridus jääb kehvemaks. Haridus- ja teadusministri konkreetse kava kohta on mõttekam küsida tema enda käest, aga nagu ma juba ütlesin, on ka tema näinud ette erandeid.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Auditist tuleb välja, et Riigikontroll ei olnud justkui rahul nende otsuste subjektiivsusega. Kas te ise olete selle otsusega nõus? Kui käib ettevalmistus tulevaseks perioodiks, kas siis on ette näha, et selles valdkonnas mõeldakse midagi ümber või jääb otsustustase KOIT kava kontekstis maakonda?

Aitäh! Väga hea küsimus! See on valus asi. Ühtepidi me tahame võimalikult palju järgida subsidiaarsuse printsiipi ja tuua otsused kasusaajatele võimalikult lähedale. Seepärast oli näiteks KOIT kava viimases voorus niimoodi, et maakondliku hindamiskomisjoni koosseisu kohta tegi ettepaneku maavanem ja hindamistulemusele oli vaja ka kohaliku omavalitsusliidu kooskõlastust. Järva maakonna puhul läks see tulemus näiteks ümberhindamisele, sest muul viisil maakondliku omavalitsusliidu kooskõlastust ei saadud. Ühtepidi on see väga tore, et otsused tehakse kasutajate lähedal, nagu ma ütlesin, kohapeal teatakse ju maakonna olukorda kõige paremini. Teiselt poolt tõesti, nagu auditis oli välja toodud, tugevnevad selle võrra ka süüdistused ja kahtlused, et rahvalikult öeldes lepivad kohalikud inimesed asjad lihtsalt kokku, et hindamine võib muutuda ebaobjektiivsemaks, kui see kasusaajatele lähemale liigub. Tõde on ilmselgelt siin kuskil vahepeal. Ei ole nii, et üks äärmus on ideaalne ja teine on halb. Ma arvan, et järgmisel perioodil me võiksime mõelda näiteks niimoodi. Kui on otsustatud, et maakonda jääb nii palju või teatud liiki gümnaasiume, on need siis üldhariduskoolid või muud, nii palju kultuurimaju või mingeid muid objekte, hooldekodusid, kui lepitakse kokku, et selles maakonnas oleks vaja nii palju kohti, näiteks nii mitu objekti, siis tehaksegi taotlusvoorud niipidi. Öeldakse ära, et me toetame selles maakonnas näiteks kahte niisugust objekti, ja maakonna sees saaks siis juba otsustada, millised need kaks on. Muidu võib tõesti juhtuda, et kõik saavad aru, et vaja oleks kahte, aga toetatakse nelja, sest kõik omavalitsused leiavad, et selline objekt peaks just nende omavalitsuse territooriumil asuma.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma jätkan eelmist küsimust, tahaksin täpsustada. Mis oli teie valiku aluseks, kas haridusministeeriumi seisukoht, milliseid haridushooneid oleks vaja toetada ja kuhu investeerida, või omavalitsuse seisukoht ja strateegia, seal paikapandud arengukava? Ministeeriumi ja omavalitsuse seisukohtade vahel on praeguse seisuga ikkagi väga suur erinevus. Mis oli teie jaoks aluseks?

Kui me räägime gümnaasiumidest, siis sel hetkel, kui KOIT kava taotlusi menetleti ja hinnati, ei olnud ju veel seda ettepanekut, mida haridus- ja teadusminister praegu vormib. Auditeeriti ka objekte, mis said toetust aastal 2005. Teisest küljest, kui nii pikas perspektiivis vaadata, et 2005. aastal saadi toetust ja siiamaani on seda kasutatud, siis võib-olla kunagi tulevikus olukord tõesti muutub, aga need aastad on see toetus juba asja ette läinud, nagu ma ka alguses auditit tsiteerisin. Gümnaasiumide puhul ehk lähiajal pilt siiski suuresti selgineb. Põhikoolide puhul ei ole ju ka praegu väga suuri, drastilisi muudatusi ette nähtud. Keegi ei ole seda öelnud, ei valitsuse liikmed ega ka Riigikogu erakonnad ei ole minu arust nõudnud põhikoolide arvu väga suurt muutmist. Ma usun, et põhikoole jääb enam-vähem sama arv, mis neid praegu on. Ilmselt see veidi väheneb, aga mitte väga kiire tempoga.
Mida arvasid asjaomased ministeeriumid sel hetkel, kui me arvamust küsisime? Kui jutt on koolidest, siis Haridus- ja Teadusministeerium andis sisuliselt positiivse hinnangu, et koole võiks peaaegu kõigil puhkudel toetada. Olid väga üksikud erandid, mille puhul arvati, et ei tea, kas on ikka jätkusuutlik. Pigem oli hoiak positiivne, et küll ikka jätkab, kui mitte gümnaasiumina, siis põhikoolina ikka.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me kõik teame, et KOIT kava kaudu on paljud kohalikud omavalitsused saanud raha investeeringuteks, taristu arendamiseks jne. Me teame ka seda, et ääremaa elanike jätkuva vähenemise tõttu jäävad teatud objektid kasutamata. Kas regionaalminister on alustanud selliste objektide kaardistamist, mis on juba tühjaks jäänud või mis jäävad tühjaks? Mis nende hoonetega edaspidi saama hakkab?

Kui me räägime meie toetusprogrammide võtmes, siis mina ei tea sellist objekti, mis oleks saanud regionaalsetest toetusmeetmetest, näiteks KOIT kavast, toetust ja oleks läinud sulgemisele. Kui me räägime sellest teemast laiemalt, siis teile tuttavas kandis minu teada suleti Obinitsa kool, mis nüüd on kasutusel kultuurikeskusena mitmesugusteks tegevusteks. Suvel korraldatakse seal lastelaagreid. Nii et ühele hoonele, mis kuulub omavalitsusele, võib ka teistsuguseid rakendusi leida. Ma viitasin ka sellele, et ilmselt osas gümnaasiumihoonetes jätkavad põhikoolid. Aga kui näiteks kool peaks üldse kaduma, siis ei tähenda see iseendast veel seda, et tehtud investeeringut ei saaks kasutada, kui omavalitsus on hoone korralikult korda teinud.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on selle kohta, et mitmesuguste raha jagavate fondide taotlusvormid või taotluspaberid on väga erinevad. Võib-olla aitaks nende vormide ühtlustamine, säilitades muidugi fondide eripära, omavalitsustel raha efektiivsemalt kasutada ja annaks ka raha kasutamisel suurema sünergia. Mis te arvate, kas võiks kõigi nende fondide – KIK, Innove jt – taotlusvorme ühtlustada?

Jah, ilmselt saaks taotluste esitamise loogikat ühtlustada küll, et need vormid oleksid vähemalt sarnasemad. Probleem muidugi jääb, sest igal meetmel on oma eesmärk ja seetõttu hinnatakse ka väga erinevaid asju. Toon siin näite, millest praegu palju räägitakse, et mingi objekt võib olla väga edukas kultuuriobjekt ja samas mitteedukas turismiobjekt, kusjuures tegemist on täpselt sama objektiga. Seetõttu võib eri meetmete all vaja minna ka erinevat informatsiooni. Eks seda on elus ka näha olnud, kuidas sama objekti püütakse esitada eri meetmete all ja sellest sõltuvalt presenteeritakse sama objekti täiesti erinevaid aspekte. Aga olen nõus, ilmselt oleks nende rakendusasutuste taotlusvorme võimalik ühtlustada küll.

Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra minister! Väga palju KOIT kava raha praegu seisab, sest omavalitsustel ei ole omaosalust panna. Milline lahendus sellel võiks olla, sest tähtaeg hakkab kukkuma?

Aitäh! Tõsine küsimus. Selle tõttu on osa objektide rakendamine pidurdunud küll. Kui me räägime selle perioodi eurorahadest ja konkreetselt näiteks KOIT kavast, siis esimeses voorus oli palju rõõmu sellest, et taotleti raha ja tehti ehitushankeid. Ehitushanked tulid odavamad, raha jäi üle ja rõõmu oli palju. Teise vooru taotluste esitamisel ilmselt omavalitsused arvestasid, et ehitushinnad on odavamad. Reaalsus oli see, et hinnad ehitusturul kasvasid tugevasti. KOIT kavas on näiteks ette nähtud maksimaalne toetussumma, omavalitsuse läbiviidud hanke käigus ilmneb palju kallim ehitushind ja reaalselt jääb selle vahe võrra raha puudu.
Ega mul siin midagi rõõmustavat öelda ei ole. Meil ei ole kuskil sellist varuraha, et me saaks kedagi järele aidata või hakata toetussummat üksikute objektide jaoks kasvatama. Meil on reservobjektid ja sisuliselt on kogu saadaolev toetusraha objektide vahel ära jagatud. Mis on lahendus? Lahendus on ikkagi esiteks see, et ehituse kallinemine tuleb selgelt katta omafinantseeringuga, mis tähendab omafinantseeringu suurendamist kas omavahenditest või laenu abil. Teine variant, mille puhul me oleme püüdnud omavalitsustele kui vähegi võimalik vastu tulla, on tegevuste läbivaatamine, st katsuda teha asju väiksemas mahus, et ehitushanget mingil viisil odavamaks saada. Siinjuures me peame silmas pidama, et Euroopa nõude kohaselt peavad eesmärgid tervikuna olema saavutatud, objekt ei tohi jääda poolikuks, ta peab olema valmis ja kasutusse võetud, muidu tuleb eurotoetus üldse tagasi maksta. Oleme koostöös EAS-iga omavalitsustega päris palju läbirääkimisi pidanud ja leidnud võimalusi, kuidas vähendada mahtusid nii, et eesmärgid saavutatakse ja objekt jääb ettenähtud esialgse eelarve raamidesse. Kahjuks muid viise ei ole.

Rohkem registreeritud küsimusi ei ole. Suur tänu, regionaalminister Siim Valmar Kiisler! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me poleks seda arupärimist esitanud, aga küsimus, milline tulemus on meil  2013. aastal, enne 2014-ndat, on meie jaoks üks väga tähtis küsimus. Vaadake, haridusministeerium oskab meile näiteks absoluutselt täpselt öelda, mitu gümnasisti on 2026. aastal igas Eesti vallas, praktiliselt igas Eesti paigas. Ja selgub, et gümnasistide arvu kasvu nähakse ainult Tallinnas ja Tartus, kõik ülejäänud kohad hakkavad neid kaotama. Mõned täiesti drastiliselt, näiteks Hiiumaale prognoosib haridusministeerium 51% kadu, alles jääb alla poole. Mida see reaalelus tähendab? See tähendab, et gümnaasiumid tõesti suletakse. See protsess muutub massiliseks ja me teame, et üle 140 gümnaasiumi paneb haridusministeerium lähiaastail, kas järgmise aasta või järgmise kolme aasta jooksul, nii või teisiti kinni. Mis juhtub edasi? See on selge, et kui nii palju gümnaasiume kinni pannakse, siis ei jää ka nii palju põhikoole, kui on praegu. Kui asulas ei ole gümnaasiumi ega põhikooli, siis ta jookseb mingi ajaga rahvast tühjaks. Kas selles kohas on vaja klubi? Kas selles kohas on vaja mingit tugikeskust, millise rahaga hakataks seda ülal pidama? Samas on tegemist Euroopa poolt finantseeritava programmiga, mis võimaldaks meil ennast neil raskeil aastail 2014–2020 veidi paremini tunda. Isegi meie all-right-ministri, härra peaministri, kellel on alati kõik hästi, viimane kommentaar oli, et tulevad rasked ajad. No kui tema juba räägib rasketest aegadest, siis on meil vaja nendeks eriti intensiivselt valmistuda.
Nii et sellest, millise süsteemi töötab välja regionaalministri büroo, ma ütleksin isegi, et Siseministeerium, sõltub, millise efektiivsusega me kasutame Euroopa Liidu rahasid. See on Riigikontrolli arvates väga tähtis küsimus ja ainult sellepärast me arupärimise esitasimegi. Tahan teatada, et me hakkame seda küsimust kontrolli all hoidma nii fraktsioonis kui ka erikomisjonis. Me tahaksime teada, milline hinnangu andmise süsteem tuleb 2013. aastal ja millal konkreetselt ta tuleb. Tegemist on meie tulevikuga ja miljardite kroonide maksimaalselt kasuliku kasutamisega. Ma arvan, härra minister, et selle teemaga me jätkame umbes aasta pärast kindlasti. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel läbirääkimise soove? Ei ole. Kas minister soovib midagi öelda? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja sellega on kolmanda arupärimise temaatika ammendatud.

Läheme neljanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Kadri Simsoni, Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Lembit Kaljuvee, Rainer Vakra, Tarmo Tamme ja Vladimir Velmani 19. jaanuaril 2012. aastal esitatud arupärimine Leisi päästekomando sulgemise kohta. Arupärimine on esitatud siseminister Ken-Marti Vaherile. Arupärijate nimel tuleb kõnelema Kadri Simson. Palun!

Head kolleegid! Lugupeetud siseminister! Arupärimine anti Riigikogule üle 19. jaanuaril. Arupärimist esitama ajendas meid see, et 17. jaanuaril toimus Saaremaal meeleavaldus Leisi vallas asuva päästekomando sulgemise vastu, millest võttis osa 180 inimest, mis on kümnendik kohalikust elanikkonnast. Selline suur osavõtuprotsent näitab selgelt, et kohalikud inimesed on meelestatud riigi tegevuse vastu. Inimeste jaoks on eelkõige probleem turvatunde kadumine, kuna toimivaid lahendusi ei ole pakutud. Räägitakse, et suletud päästekomandode ülesandeid hakkavad täitma vabatahtlikud, aga sulgemisotsused sündisid enne, kui asenduskomandod tööle hakkasid. Päästeamet rõhutab, et sulgemisplaan, mille alusel pannakse Eestis kinni vähemalt üheksa päästekomandot, tugineb Päästeameti koostatud analüüsile. Meedias avaldatu põhjal otsustades on selles analüüsis palju vigu ja see ei tekita seetõttu usaldust. Arupärijad on esitanud siseministrile seitse küsimust, mida ma aja kokkuhoiu mõttes ette lugema ei hakka. Aitäh!

Aitäh! Ma palun vastamiseks kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Tänan teid arupärimise eest! Ma vastan nendele seitsmele küsimusele järgemööda.
Alustan esimesest küsimusest: "Kas ministeerium on päästekomandode sulgemise kohta koostatud analüüsi üle vaadanud ja heaks kiitnud?" Jah, Siseministeerium on päästekomandode analüüsi üle vaadanud. Ma tahan sellele küsimusele vastates tuua natukene pikemalt välja ka mõne põhjuse, mis Leisi päästekomando suletakse. On tõsi, et praegu on Eestis inimeste turvalisus elupäästevaldkonnas tihtilugu näilik ja turvatunne ekslik. Viimase 20 aasta jooksul on toimunud märkimisväärne ränne uutesse tõmbekeskustesse. Ka olulised ohuallikad on ümber paigutunud. Demograafilisi muudatusi me samuti eitada ei saa. Samas asuvad mitmed komandod endiselt seal, kuhu need aegade jooksul on loodud. On kujunenud välja olukord, kus eksperdiarvamuse kohaselt jääb ümberkorraldatavate päästekomandode töökoormus ja piirkondade riskide tase ülejäänud riiklike päästekomandodega võrreldes alla keskmise. Näiteks Leisi päästekomando kuu keskmine väljakutsete arv aastatel 2008–2010 oli 7,3, Eesti keskmine näitaja sel perioodil oli aga 35,4. Samuti ei olnud Leisi päästekomandos elupäästevõimekus tagatud aasta ringi, 2011. aastal ei olnud see tagatud 30 päeva jooksul. Komandode ümberkorraldamise eesmärk on pakkuda suuremale osale Eesti elanikest paremat päästeteenust kui seni. Üle Eesti hakkab ümberkorralduste järel elupäästvat teenust 1–15 minuti jooksul saama 121 000 elanikku rohkem kui seni. Elupäästevõimekusega komandode arv kasvab 41-st 66-ni. Kui rääkida Saaremaast, siis peale ümberkorraldust suurendatakse Orissaare ja Kihelkonna komandode koosseise, et tagada elupäästevõimekus nendes pidevalt, n-ö 24/7. Peale ümberkorraldusi on Kihelkonna komando suurus 17 meest, Orissaare komandos on 22 meest ja Kuressaares 27 meest. Võrdleme kogu Saaremaa päästevõimekust Mandri-Eesti päästevõimekusega. Saaremaaga võrreldav piirkond elanike arvult on näiteks Keila päästekomando väljasõidupiirkond, mis on ligikaudu Saaremaa mõõtu. Sellesse piirkonda jäävad lisaks Keilale näiteks Saue, Laulasmaa, Keila-Joa, Vasalemma, Rummu ja muud asulad. Kui seda piirkonda katva päästemeeskonna koosseisus on 24 meest, korraga on valves 4–5 meest, siis Saaremaal on ümberkorralduse järel Kuressaare, Kihelkonna ja Orissaare komando koosseisus kokku 66 meest. Saaremaal on päästevõimekus üle kahe korra suurem kui samasuguse elanike arvu ja ligikaudu samasuguse suurusega alal Mandri-Eestis. Ümberkorralduste kava aluseks on analüüsid, mida on tehtud üsnagi pika aja jooksul ja põhjalikult. On oluline märkida, et need analüüsid on palju laiemad, need ei käsitle üksnes konkreetsete päästekomandode väljasõidupiirkondi. Päästeameti peadirektori otsust päästekomandode ümberkorraldamiseks, mille käigus saavutab elupäästevõimekuse 41 asemel 66 päästekomandot, ei vormistatud mitte iga üksiku analüüsi järgi eraldi, vaid päästekomandode väljasõidupiirkondi omavahel võrdleva analüüsi põhjal. Peamised võrdluskriteeriumid olid elanike arv, riskide tase ja päästesündmuste hulk piirkonnas.
Teine küsimus: "Kuidas selgitate Leisi kohta esitatud väärinformatsiooni päästekomandode sulgemise analüüsis?" Siin ei ole formuleeritud konkreetset küsimust, ei ole konkreetselt viidatud väidetavale väärinformatsioonile. Seega annan ma vastuses väikese ülevaate sellest, mida on tehtud, et lisaks eksperdihinnangutele ka kohalike oludega tutvuda, küsides inimeste käest arvamusi ja tagasisidet. Kui Päästeamet asus olukorda analüüsima, et leida parim päästeteenuse osutamise mudel, siis tehti loomulikult tihedat koostööd regionaalsete päästekeskustega. Mullu detsembris saatis Päästeamet kirja ja komandode analüüsi dokumendi ka kõigile valdadele, kes jäävad ümberkorraldatavate komandode teeninduspiirkonda. Tänavu jaanuaris kohtus Päästeameti juhtkond ümberkorraldatavate komandode piirkonnas kõigi komandode ja omavalitsuste esindajatega. 17. jaanuaril külastati Leisi valda ja päästekomandot. Olid kohtumised nii vallajuhtide kui ka vallaelanikega.
Kolmas küsimus: "Kas on võimalik, et analüüsis esineb vigu, mis võivad kaasa tuua päästekomando alusetu sulgemisotsuse? Kuidas väldite selliseid vigu?" Julgen väita, et Päästeameti tõesti põhjaliku ja kaua aega kestnud igakülgse analüüsi tulemus peaks väära sulgemisotsuse võimaluse välistama. Tagasiside ja informatsiooni kogumise pinnalt saab öelda, et selliseid vigu, mis muudaksid päästekomandode väljasõidupiirkondadele antud võrdlushinnangute omavahelist tasakaalu, ei esine. Analüüs koostati kahes etapis. Esimeses etapis tehti komandode võrdlev analüüs, kus kindlaid kriteeriume aluseks võttes paigutati komandod pingeritta. Kriteeriume oli mitmeid, näiteks elanike arv, riskid, senised väljasõidud jne. Teise etapina koostati nn komando portfell, liikudes juba detailsemale tasemele, et saada kindlust, et Päästeamet ei teeks raskesti parandatavaid vigu.
Ma vastan neljandale, viiendale, kuuendale ja seitsmendale küsimusele koos. Need küsimused on järgmised: "Kas on olemas tegelikkusele vastav tegevuskava, kuidas päästekomandota jäävad piirkonnad hakkama saavad? Millega tagab riik komandode sulgemisel inimeste turvatunde? Kuidas on Leisis kavas korraldada komando sulgemisel üleminek vabatahtlike päästjate kasutamisele? Mida selleks on juba tehtud? Milliseid meetmeid kavatsete tõusetunud probleemide lahendamiseks antud olukorras rakendada?" Konkreetsed tegevused toetuvad kahele alustalale: tuleb panustada kogukonna kaasamisse turvalisuse suurendamisel ja tuleb panustada inimeste teadlikkusse. Konkreetsed sammud sellel aastal on järgmised. Esiteks anname 2012. aastal 50 000 eurot just abikaugetes piirkondades, sh Leisis, vabatahtliku päästetegevuse käivitamise toetuseks. Toetust antakse ligi 5000 eurot piirkonna kohta. 2012. aasta lõpuni jääb iga ümberkorraldatava komando puhul tööle n-ö koordinaator, kelle ülesanne on vabatahtliku päästekomando töö käivitamine. Sellega annab riik selge signaali, et me teeme omalt poolt kõik võimaliku, et sellesse paikkonda loodaks vabatahtlik päästekomando. Teiseks võeti Päästeametisse ja igasse päästekeskusesse selle aasta alguses tööle vabatahtliku päästetegevuse koordinaator, kes pühendub sellele teemale sada protsenti oma tööajast, kelle eesmärk on innustada ja toetada vabatahtlikku päästetegevust ning kes annab ka vabatahtlikele igakülgset abi eesmärkide saavutamisel. Kolmandaks suureneb vabatahtliku päästeala rahastus 2012. aastal kokku üle 50%, s.o 300 000 eurost 455 000 euroni. Samuti toetatakse 2012. aastal 70 000 euroga Eesti Priitahtliku Päästeliidu tegevust, mis võrreldes 2011. aastaga kujutab endast 100%-list suurenemist. Neljandaks annab Päästeamet vabatahtlike kasutusse oma kasutatud, ent töökorras tehnikat ja varustust ning annab tasuta väljaõpet ja korraldab koolitusi. Viiendaks koostatakse Siseministeeriumi eestvedamisel tegevustepaketti, mille abil saab vabatahtlikku päästetegevust veelgi enam populariseerida ja luua paremad tingimused riigi ja päästjate partnerluseks. Sel aastal koostab Siseministeerium koos Päästeameti ja priitahtliku päästeliiduga ka päästeala vabatahtliku arengu suunad aastateks 2013–2020.
Rääkides turvatundest ja ka päästjate töövaldkonda kuuluvatest tegevustest, on väga oluline ennetus. Sellest teemast ei ole võimalik liiga palju rääkida, seda tuleb tõenäoliselt teha veel ja veel. Põhiline väide on see, et mitte mingisugune päästetegevus ei saa olla ennetusest edukam. Ennetustöö abil me hoiame õnnetused ära juba eos. Päästeala ennetustöö üldine eesmärk on kujundada Eestis selline elukeskkond, kus igaüks, iga inimene, iga ühiskonnaliige loob ja väärtustab ohutust ja turvalisust. See aitab vähendada õnnetuste ning nendes hukkunute ja vigastatute arvu, samuti vähendada õnnetustega kaasneva kahju suurust. Tegemist on järjepideva mõtteviisi juurutamisega, mis kaugemas perspektiivis annab kindlasti kõige paremaid tulemusi. Seda me näeme juba praegu. Eesti-suuruses riigis on oluline iga väiksemgi panus, olgu selleks asutuste koostöö riigi- või erasektoris või lihtne sõnumi edastamine inimeselt inimesele. Me oleme ennetustööga juba praegu Eestis märkimisväärset edu saavutanud. Võrreldes 2007. aastaga vähenes 2011. aastal tules hukkunute arv 164-st 73-ni ehk rohkem kui kaks korda. Tulekahjude arv vähenes 14 900-st 6439-ni. Eesmärk on tulesurmade ja tulekahjude arvu veelgi vähendada. 2012. aastal oleme ennetustöö mahtu märkimisväärselt suurendanud. Raha eraldatakse sellel aastal eelmise aastaga võrreldes 63% enam. See tähendab suurenemist 410 000 eurost 650 000 euroni. Sellel aastal on ennetustöö eesmärk pöörata loomulikult erilist tähelepanu ümberkorraldatavate piirkondade elanike teadlikkuse suurendamisele, korraldades suuremal hulgal kodukülastusi, levitades teabematerjale ja korraldades ennetusalaseid infopäevi. Kui 2011. aastal korraldati 400 kodukülastust, siis 2012. aastal on kavas korraldada neid kaks korda rohkem ehk 800. Samuti korraldatakse ka sel aastal väga laiaulatuslik üleriigiline tuleohutusest teavitamise kampaania meedias, lisaks toimub suvel loomulikult veeohutusalane meediakampaania. Viimaste aastate kogemus on selgelt näidanud, et just nimelt panus ennetusse on kõige õigem viis selleks, et vähendada kahjusid ja hoida õnnetused ära juba eos. Tänan!

Suur tänu! Küsimus Marika Tuus-Laulilt.

Aitäh! Austatud minister! Huvitav kuulda, et päästekomandode kaotamisega käib kaasas ka tulekahjude ja hukkunute arvu vähenemine. Teil on enamiku päästekomandode kaotamise üks põhjus elupäästevõimekuse puudumine kohapeal. Kui see praegu puudub, kuidas seda siis juurde tekib, kui me ehitame päästetöö üles vabatahtlikkusele? Me ju teame, et vabatahtlikud käivad kuskil mujal tööl. Ega niisugust meeskonda ei olegi enam võtta.

Tänan küsimuse eest! Vabatahtlikkusele ei ehitata Eesti riigis üles üldist süsteemi, vaid vabatahtlikkus saab olla ainult paralleelne ja aitav struktuur, selleks et täiendada elukutseliste päästjate tegevust. Teatavasti saavad vabatahtlikud aidata esmastes tulekustutustöödes, kindlasti ka ennetustegevuses. Praegu on üle Eesti tõesti elupäästevõimekusest puudu. Mitmed paigad ei ole elupäästevõimekusega kaetud. See tähendab, et me anname nende komandode tööpiirkondades elavatele inimestele tegelikult vale signaali. Inimesed arvavad, et kui päästekomando sõidab kohale, siis on majadest võimalik tuua välja võimalikke kannatanuid, ohvreid, aga võta näpust, kaheliikmeline meeskond ei saa mitte midagi teha selleks, et elusid päästa. Ta ei suuda kasutada ka ründavat taktikat tulekustutuses, ta saab piltlikult öeldes teha ainult sedasama, mida saaks teha teise astme koolituse läbi teinud vabatahtlik päästja. Eesmärk on kindlasti suurendada Eestis vabatahtlike päästjate hulka. Me oleme näiteks meie heast eeskujust Soomest väga palju maas. Eestis on vabatahtlikke komandosid kaheksa korda vähem kui Soomes ja vabatahtlikke päästjaid on üle 12 korra vähem kui Soomes.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea minister! Ma tahtsin küll küsida teise ringi murede kohta, mis tekivad seoses töökohtade ja kõige muuga, aga ma küsin tulenevalt sinu vastusest. Kui sa nüüd prooviksid iseennast asetada Leisi inimese saabastesse, kas sa siis tõesti siiralt usud, et päästevaldkonna ümberkorraldamise tõttu peaks Leisis või Leisi kandis elaval inimesel turvatunne reaalselt suurenema?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et Leisis on väga oluline see, et kohapeal tekiks tugev vabatahtlik päästekomando. Ma arvan, et see on elanikele äärmiselt tähtis. Niisama tähtis on, et päästekomando, kes sõidab kustutama sellist tulekahju, kus on tegemist ohvritega, oleks võimeline pakkuma täisteenust. Praegu kahjuks ei olda Leisis võimelised aasta ringi täisteenust pakkuma, aga inimestele on oluline, et päästekomando, kes sõidab kohale, suudaks seda teha. Tulekustutusvõimekus kohapeal on äärmiselt tähtis just seoses vabatahtliku päästekomando tekkega. Niipalju kui ma tean – ma viitasin 17. jaanuarile, mil kohtuti valla elanikega –, oli inimestel muidugi täiesti arusaadavalt seda sõnumit emotsionaalselt raske vastu võtta. Aga samas oli olemas selge tahe ja soov vabatahtliku päästekomando tekkeks. Minu teada avaldati ka Päästeameti juhtkonnale väga selgelt seda soovi ja esitati praktilisi küsimusi, kuidas on võimalik päästekomandot luua, milline on riigi abi, kui palju antakse koolitust, milliseid tehnilisi vahendeid sellele komandole antakse jne. Ma arvan, et need on nende inimeste jaoks väga tähtsad küsimused. Nagu ma ütlesin, Saaremaale jääb alles kolm tugevat päästekomandot, mis on niikuinii täiesti erikohtlemine teiste Eesti paikadega võrreldes. See lähtub just saarelisuse põhimõttest.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Hea ettekandja! Te räägite väga palju vabatahtlikest päästekomandodest. Kuid kuidas on võimalik see, et riik paneb elukutseliste komandode uksed kinni, aga vabatahtlikud päästekomandod on loomata? Kas ei oleks olnud tark anda mingi aeg, näiteks aasta, oleks määratud kindlaks, et aasta pärast pannakse komando uksed kinni ja selle ajaga oleks seal kohas koos riigiga loodud vabatahtlik komando? Kas see ei ole kiirustamine, kui kahekuulise etteteatamisajaga tuleb komando teha?

Tänan väga! Siin ei ole kahekuulisest etteteatamisest küll mingit juttu. Selle analüüsi ja päästekomandodega toimuva kohta avaldati informatsiooni juba eelmise aasta teisest poolest. Jah, küsimus võib pealtnäha tunduda justkui loogiline. Miks ei ole siis enne riiklike komandode sulgemist loodud vabatahtlikke komandosid? Päästeameti senine praktika on näidanud, et piirkonnas, kus on riiklik komando olemas, isegi kui see on sellises, kuidas öeldagi, poolvõimetus seisundis, ei kiirustata kahjuks tihti vabatahtlikku komandot looma. Vastupidi, seal kiputakse pigem ekslikult arvama, et vabatahtliku komando loomine suurendab riikliku komando kadumise tõenäosust. Selline on üldine emotsionaalne hoiak. Tegelikult tahetakse selgust, mis saab, kas midagi muutub või ei muutu. Ma arvan, et just nimelt selguse saabudes tehakse üsnagi kiired sammud selles suunas, et kohapeal tekiks n-ö algatusgrupp. Nagu ma ütlesin, riik, Päästeamet ja Siseministeerium teevad küll kõik mis võimalik, et toetada vabatahtlikku algatust võimalikult paljudes Eesti paikades – ma ei räägi ainult nendest üheksast ümberkorraldatavast paikkonnast, vaid paljudest teistestki kohtadest –, ning me teeme seda üha intensiivsemalt ja läbimõeldumalt.

Aitäh! Palun, Ülo Tulik!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Kohtumisel Päästeameti peadirektoriga sain ma teada, et inimeste turvalisus kasvab. Ka teie kinnitasite seda. Elupäästevõimekusega komandode loomine on minu meelest hädavajalik. Selle kohta võib tuua kas või sellise näite, et kaks aastat tagasi põles Kanepi vallavanema maja maha 200 meetri kaugusel tuletõrjekomandost. Ma arvan, et ollakse õigel teel, aga ometigi on reformi elluviijad sattunud tugeva kriitikatule alla. Olen tihe külaline Võru päästekomandos. Seal lihtsad töömehed küsisid minu käest, kas ei oleks mõistlikum olnud käituda niiviisi, et nendesse komandodesse, mis nüüd koondamise alla lähevad, oleks kõigepealt kõrvale toodud vabatahtlikud mehed, et siis hiljem anda komando vabatahtlike kätte. Kas seda teemat on arutatud või ei ole?

Tänan väga küsimuse eest! Selle mõttega ongi eraldatud Päästeametile lisaraha. Aasta lõpuni jäävad nendesse paikadesse alles koordinaatorid, kelle eesmärk ongi seda vabatahtlikkust luua. 2012. aasta lõpuni eraldatakse igasse ümberkorraldatavasse piirkonda teatud rahasumma, mille abil on koordinaatoril võimalik astuda praktilisi samme, selleks et seda vabatahtlikkust n-ö koondada, selgitada inimestele selle olulisust ja ka võimalusi, mida riik pakub, ning üldiselt tegevust koordineerida, et me saaksime selle aasta jooksul kohapeal luua vabatahtliku algatusrühma ja mitte ainult algatusrühma, vaid juba päästekomando. Sellist üleminekuvarianti on pakutud ja seda ma arupärimisele vastates ka tutvustasin.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Te ütlesite, et see reform on mõeldud selle jaoks, et inimeste turvatunne kasvaks. Tulen tagasi Saaremaa näite juurde. Kui Leisist kaob päästekomando ära ja vabatahtlikke, kes võib-olla kunagi tulevikus tulevad, seni ei ole, siis ma eeldan, et Leisi piirkonda hakkab vahepeal katma Orissaare komando. Kas kogu see kokkuhoitud raha läheb siis Orissaare komando tugevdamiseks? Kui kiiresti peab Orissaare komando Leisi piirkonda väljakutse peale kohale jõudma? Kui pikk reageerimisaeg neile antud on?

Tänan väga! Nagu ma ütlesin oma vastuses, peale ümberkorraldust suurendatakse Orissaare ja Kihelkonna komando koosseisu, tagades neile aasta ringi pideva elupäästevõimekuse. Kihelkonnas hakkab olema 17 meest, Orissaares 22 meest, mis tähendab, et korraga on valves 4 meest. Kuressaares on 27 meest, nendest on korraga valves 5. Me ei saa võtta Leisit ühe territoriaalse üksusena, see on hajaasustusega piirkond. Orissaare päästekomando üldine reageerimisaeg jääb 25 minuti sisse. Selle tõttu ma rõhutasingi, et kindlasti on vaja Leisis luua tugev vabatahtlik päästekomando, kellel on kohapeal olemas tulekustutusvõimekus. Tõsisest täisteenusest me ei saa niikuinii rääkida, me ei saa sellest ka praegu rääkida. Infotunnis me juba käsitlesime jaanuaris toimunud traagilist juhtumit. Pole midagi teha. Ülo viitas ühele juhtumile Kanepis. Neid juhtumeid on veel olnud. Näiteks sealsamas Leisis ohvriga lõppenud põleng toimus võrdlemisi lähedal Leisi päästekomando asukohale. See ei ole kaugeltki mitte mingisugune etteheide, vaid see on lihtsalt fakti konstateering. Komandode paiknemine ja reageerimisaeg ei võimalda kahjuks traagilisi sündmusi ära hoida. On vaja anda kindlust, et see komando, kes kohale tuleb, on suuteline pakkuma kõiki neid teenuseid, mida üks euroopalik tänapäevane päästekomando peab pakkuma. Just nimelt see on nende ümberkorralduste eesmärk.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Nüüd on siis see kava ministeeriumi laua peal ja on teada, millised päästekomandod tegevuse lõpetavad. Loodetakse, et tekivad vabatahtlikud komandod. Kas te olete täna veendunud, et tõepoolest igale poole vabatahtlikud komandod tekivad? On need läbirääkimised toimunud? Murelikuks tegid regionaalministri eelnevad vastused, ning ka haridus- ja teadusministri vastused, kui ta arupärimisele vastas. Jäi mulje, et varsti tekib üldse küsimus elu võimalikkusest äärealadel. Kadunud on postkontorid ja kõik muu selline. Inimesed, kes elavad piirkonnas, kus järjest ja järjest suletakse koole ning meditsiinivõrgus toimuvad ümberkorraldused, on väga mures. Kui see nii on, siis tõenäoliselt tuleb Eesti riigis otsustada, kus üldse on võimalik elada nii, et teenused oleksid tagatud. Aga küsimus on see: kas on olemas kokkulepped või lootus, et sinna need vabatahtlikud päästekomandod tekivad?

Tänan väga küsimuse eest! Jah, on algatatud hulk tegevusi – ma oma vastuses ka püüdsin seda selgitada –, mille eesmärk on vabatahtlikkuse teke kohapeal, ja loomulikult toimuvad intensiivselt ka kõik muud tegevused, eelkõige ennetustegevus, nendes paikkondades, mida ümberkorraldus puudutab. Kindlasti on oluline kohalike elanike teavitamine, nende teadlikkuse parandamine kõige selle kohta, mida inimesed ise teha saavad. On küll lootus, et vabatahtlikud päästekomandod tekivad. Päris mitme ümberkorraldatava päästekomando piirkonnas on algatusrühmad juba olemas. Mina olen küll lootusrikas ja arvan, et selle aasta lõpuks on olemas ka need isikud. Ma veel kord selgitan, et sajaprotsendiliselt keskenduvad vabatahtlikule tööle kõigepealt üldised koordinaatorid Päästeametis ja kõigis neljas päästekeskuses. Lisaks töötavad üheksas ümberkorraldatavas piirkonnas selle aasta lõpuni veel täiendavad koordinaatorid, kes tegelevad ainult konkreetse piirkonnaga, kõne all oleval juhul Leisiga. See tegevus on mitmetasandiline ja päris mitmed inimesed pühenduvad sellele, et vabatahtlik komando seal tekiks. Samamoodi lahendatakse kõik praktilised küsimused: tehnilised vahendid, kinnisvara, varustus, koolitus, väljaõpe.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Teie vastustest saan ma aru, et päästekomandode arv väheneb, aga nende töö muutub efektiivsemaks ja juhtimine tõhusamaks. See on kõik väga tore, aga see tähendab, et juhtimine peaks läbi tegema sama protsessi. Kas päästekomandode arvu vähendamisega kaasneb see, et teie juhitavas ministeeriumis väheneb nende bürokraatide arv, kes komandode juhtimisega tegelevad?

Tänan, härra Stalnuhhin! Minu ministeeriumi ametnike arv on sedavõrd väike, et te ei taha isegi seda arvu teada. Mis puudutab muudatusi Päästeameti struktuuris, siis nagu te teate, 1. jaanuarist need muudatused jõustusid. Seda me menetlesime eelmisel aastal, õiguskomisjon käis läbi nii PPA kui ka Päästeameti juhtimisstruktuuri muudatused. See puudutas päästekeskuste staatust ja seda, et Päästeametis vähendati märkimisväärselt keskastme juhtide arvu. Selle kõige eesmärk on kindlasti see, et juhtimisahel ja vastutus oleksid täpsemad, selgemad. Minu arust on avalikus sektoris alati väga tähtis, et ressursse ehk raha kasutataks hästi läbimõeldult ja analüüsipõhiselt ning vaadataks ka kaugemale ette kui üks aasta.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Me saame aru, et vabatahtlikud päästekomandod saavad Eestis rohkem sõnaõigust. Kas need kõik tekivad siiski omaalgatuslikult, kui kohapeal soovi on, või on teie ministeeriumil ka tulevikuvisioon, kui palju vabatahtlikke päästekomandosid võiks Eestis olla näiteks paari aasta pärast?

Tänan hea küsimuse eest! See on mitmetahuline küsimus. Kõigepealt peab ütlema, et ülevalt poolt vabatahtlikkust luua on keeruline ehk käsu korras seda teha ei saa. Aga me saame anda endast kõik, et innustada kohapeal inimesi kaasa tulema. Innustamine tähendab, et riik annab esiteks ühemõttelise signaali, et vabatahtlikkus on tähtis väärtus. Teiseks anname panuse vabatahtlikkuse tekkeks raha, väljaõppe, koolituse ja inventari näol. Kolmandaks tuleb mainida vabatahtlike koordineerimise skeemi, mida ma proua Küti küsimusele vastates kirjeldasin. Päästekeskustes töötavate koordinaatorite ülesanne ongi analüüsipõhiselt selgeks teha, millistesse paikadesse võiks vabatahtlik päästekomando olla eriti oodatud. Ma toon näite. Üks paik Eestis, mis minu ja Päästeameti juhtkonna hinnangul tõesti väga vajab vabatahtlikku päästekomandot, on Kuusalu. Sellesse piirkonda on viimase aastakümne jooksul elama asunud märkimisväärne hulk inimesi. Seal on suur risk päästesündmuste tekkega seoses. Analüüsipõhise järelduse alusel me tahaksime, et Kuusalus tekiks päästekomando. Päästetöö koordinaator teeb kõik, et kohalike elanikega läbi rääkida, selgitada, millised eelised sellega kaasnevad, milline on riigi tugi ja rahastus. Eks see ole selline kahepoolne tee. Kui kohalikud elanikud meile vastu tulevad, siis tahame ka meie nendele vastu tulla ja viia asi sinnamaani, et astutakse ka konkreetsed sammud, kohapeal luuakse vabatahtlik päästekomando ja sõlmitakse leping Päästeametiga. Selle järel saame öelda, et tegemist on ametliku vabatahtliku päästekomandoga, millega Päästeamet saab oma tegevuses arvestada.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Me oleme tähele pannud, et kogu maailmas tuleb olla kokkuhoidlik ja hoida ressursse. Suurtes riikides on asjad ühtemoodi, väikestes teistmoodi. Eestis torkab vahel silma, et me kopeerime suurte riikide struktuure, nagu meil oleks kõike niisama palju käes ja me oleksime niisama rikkad, kuigi mõnesse maakohta on jäänud vapraid mehi ainult nii palju, et pritsumeestel puhkpilli jaoks veel mehi jätkub, aga päästevõimekusega on siiski probleeme. Kas Eesti oludes ei oleks otstarbekas need võimekad mehed kokku võtta ja proovida teha kaas- või koostööd ka päästmise vallas näiteks Kaitseliidu või mõne muu olemasoleva ja toimiva struktuuriga? Või kas segavad ametkondlikud barjäärid?

Tänan küsimuse eest! Väga asjakohane küsimus. Võin öelda kommentaariks, et seadusmuudatuste kohaselt, mille parlament minu teada paar aastat tagasi vastu võttis, on juba praegu võimalik Kaitseliitu hädaolukorra lahendamisse kaasata. See võimalus on juba olemas. Loomulikult, me saame arenenud riikidest eeskuju võtta. Aga samas on Eestis oma eripära. Näiteks, meie territooriumi suurus. Eesti on elanike arvuga võrreldes ikkagi märkimisväärse territooriumiga riik, kui arvestada, et ühel Euroopa väga tugeval riigil Hollandil on täpselt niisama suur territoorium nagu Eestil, aga seal on 13 korda rohkem elanikke. See tähendab, et Eestis on väga vähe elanikke. Meie territoorium ei ole liiga tilluke, aga hajaasustusega paikkondi on siin palju. Sellest tulenevalt on näiteks võrreldes Soomega, mis on meile alati hea eeskuju, Eestis tuhande elaniku kohta kaks korda rohkem päästjaid. Ma arvan, et seegi on eripära. Julgen siit puldist öelda seda, mida ma olen viimastel nädalatel juba öelnud: päästekomandode ümberkorraldamisega, mida me täna siin arutame ja mis loodetavasti viiakse mais kenasti lõpuni, me tahaksime ümberkorraldustele punkti panna. Kui on 72 elukutselist päästekomandot, siis ma arvan, et me oleme jõudnud optimaalse lahenduseni. Vabatahtlikke päästekomandosid on praegu 90 ligi, nende arvu võiks lähiaastatel viia tublisti üle 100.

Rohkem registreeritud küsimusi ei ole. Härra minister, suur tänu! Kas on läbirääkimissoove? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Paljusid asju võib koondada, aga seal, kus konkreetsetest inimestest sõltub ümbritsevate inimeste elu ja tervis, peab seda tegema vähemalt väga ettevaatlikult. Siiski kaotatakse päästekomandosid, selle asemel et neid tugevdada, kuigi kaotamine on vist viimane asi, mida peaks tegema. Tahes-tahtmata jääd mõttesse, mida on võimalik selle olukorra parandamiseks teha. Mulle tuli meelde üks lugu, mis toimus IX Riigikogus.
Alates 1998. aastast oli Eestis üks tohutu probleem: igalt poolt varastati värvilist metalli. Varastati kõike, mida sai varastada: teemärke, liftide elektrimootoreid. Võeti mõnesaja krooni eest metalli ja pärast pidi tuhandeid kroone raiskama selleks, et asi korda teha. Väljapääs oli selles, et keelata värvilise metalli vastuvõtt enamikus metallivastuvõtupunktides (neid oli üle Eesti kümneid ja kümneid) ja jätta kaks-kolm regionaalset keskust, millel oleks litsents ning kus fikseeritaks nende inimeste nimed ja passiandmed, kes metalli on kokkuostu toonud. Kolme või nelja keskust on palju kergem kontrolli all hoida kui 40 või 50 vastuvõtupunkti. Mina esitasin koos kolleegidega seaduseelnõu, aga esimese pauguga see muidugi läbi ei läinud. See visati tagasi, sest keegi tollasest koalitsioonist ei näinud 1999. aastal siin mingit probleemi. Me võtsime ette ja tegime veel kord sama eelnõu, mis esimesel lugemisel jälle välja lükati. Koos kolleegidega – üks neist istub siin, see on härra Velman, keegi oli veel meiega – tegin ma seda kolmandat korda. Siis ma läksin komandeeringusse ja kui ma tagasi tulin, selgus, et seadus on läbinud esimese lugemise ja on olemas kõik šansid, et see vastu võetakse. See võetigi vastu. Süsteem muutus ja hakati metallivastuvõtupunkte litsentsima. Tollal oli kaalukiviks Reformierakonna fraktsioon. Nad muutsid äkki oma meelt. Me hakkasime kuluaarides küsima, mis siis juhtus. Siis jutustati üks huvitav lugu, Vladimir seda kindlasti mäletab. Ühe tuntud ja üsna rikka reformika metsamajast varastati kaks kilomeetrit kaablit, mis oli maa sisse kaevatud. On omaette ooper see kaabel osta ja uuesti läbi metsa tõmmata. Kui nad kolmandat korda hakkasid seda seaduseelnõu arutama, siis virutas see mees rusikaga vastu lauda ja ütles: "Aitab jamast, võtame seaduse vastu, siis saame nendest metallivargustest lahti."
Nii et, kolleegid, ma arvan, et võime kindlad olla: elus on alati nii, et kui juhtub midagi head, siis kindlasti tasakaalustab seda mingi paha nähtus. Ma olen miskipärast kindel, et enne, kui mõne tuntud ja autoriteetse IRL-i liikme majaga, jumal hoidku, tuleõnnetust ei juhtu, ei ole meil mingit lootust neid päästekomandosid kaitsta. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Hea juhataja! Härra minister! Ma võin kindlalt väita, et päästekomandode kiirustatud sulgemine on ennatlik samm. Esiteks tahan küsida, kes üldse andis selleks volitusi. Valimistest on möödas alles kümme kuud. Minu teada valimiste ajal küll ei räägitud, et hakatakse kiiresti päästekomandosid sulgema. Kas see ei ole vargsi otsuste tegemine, rahva arvamust mitte arvestades? Kindlasti kaotavad seetõttu üheksa piirkonna inimesed turvatunde ja need inimesed lahkuvad sealt ilmselt kiirendatud korras. Väita, et komandode sulgemine suurendab inimeste turvatunnet, on täiesti vale.
Ma küsin: kuidas saab riik komandode uksi sulgeda, kui asemele ei ole loodud vabatahtlikke päästekomandosid? Nendele omavalitsustele oleks tulnud vähemalt aasta ette teatada, et aasta pärast ei ole seal enam riiklikku päästekomandot. Aasta oleks tulnud anda aega vabatahtlike koolitamiseks ja riik oleks pidanud andma sellele ka rahalise toe. Samuti on minu jaoks arusaamatu, miks ei oleks võinud kaaluda segavarianti, et osa päästetöötajaid oleks olnud riigi palgal ja vabatahtlikud oleksid lihtsalt juurde tulnud. Ka ei mõista ma, kuidas on inimesi võimalik kiiremini päästa siis, kui väljasõiduaeg kaks korda pikeneb. Siin toodi korduvalt Kanepi näidet, kus komando ei suutnud vallavanema maja päästa. Aga mina ütlen, et kui Kanepis poleks komandot olnud, siis ei oleks põlenud ainult vallavanema maja, võib-olla oleks kogu Kanepi asula maha põlenud, sest seal on puumaja puumaja kõrval. Kahju, et ei suudeta aru saada sellest, et just kiire väljakutsele reageerimine hoiab ära suuremad õnnetused. Toon siia kõrvale Puhja näite. Kui Puhjas poleks olnud kohapeal päästekomandot, siis vaevalt et oleks suudetud päästa seda kaheaastast last, kes kaevu kukkus. Tänu nendele päästjatele, kes Puhjas olid, see laps päästeti.
Mul on retooriline küsimus: miks nendele üheksale kohalikule omavalitsusele, kus päästekomandod suletakse, pannakse rahaline lisakohustus? Riik ju ei kompenseeri seal tulevikus vabatahtlike päästekomandode ülalpidamist. Mina arvan, et tegemist on väga ennatliku sammuga, ja loodan, et see asi vaadatakse veel üle. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme viimase arupärimise juurde. Sellele vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Austatud minister! Üks suletav päästekomando on ka Palamuse komando. Ettekäändeks on toodud elanike väikest arvu piirkonnas, elupäästevõimekuse puudumist, nagu ka teiste komandode puhul, ja majanduslikku kokkuhoidu. Kohalike inimestega pole läbirääkimisi peetud ega nende arvamust küsitud. Kohalikud inimesed ja Palamuse Vallavalitsus ei ole kindlasti rahul Palamuse komando sulgemise vajadust põhjendava analüüsiga. Sulgemise ühe põhjusena on toodud, et seal on vähe inimesi. Peaks olema 5000 inimest, aga on vähem. Samas ei ole nende hulka arvestatud Luua Metsanduskooli õpilasi. Nad elavad õpilaskodus, aga ei ole sisse registreeritud. Teiseks on analüüsis toodud tulevased kohalesõiduajad ebareaalsed. Need ajad kehtivad tõesti vaid ideaaltingimustes, aga talvel ei ole see kindlasti võimalik. Tuletame meelde, et Palamuse kutseline päästekomando rajati kunagi vabariigi algusaastail. Vald andis selleks riigile tasuta hoone. Soomest toodi tehnika, algul üks tuletõrjeauto, pärast veel õige mitu, ka inimesed koolitati Soomes ja Rootsis. Sisuliselt seal riigi osa nii suur ei ole olnudki, kuid nüüd kaob ka see. On väga vähe tõenäoline, et seal tekiks vabatahtlik ühendus. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri, et ta arupärimisele vastaks!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Tänan arupärimise eest!
Esimene küsimus: "Kuidas selgitate Palamuse kohta esitatud väärinformatsiooni päästekomandode sulgemise analüüsis? Miks ei arvestatud Luua Metsanduskooli õpilasi piirkonna elanike hulka?" See analüüs koostati kahes etapis. Esimeses etapis tehti komandode võrdlev analüüs, kus komandod kindlate kriteeriumide järgi pingeritta pandi. Teise etapina võeti detailselt ette päästekomando n-ö portfelli koostamine, et liikuda juba detailsemale tasemele ja olla kindel, et Päästeamet ei tee raskesti parandatavaid vigu. Mis puudutab Luua Metsanduskooli õpilaste mittearvestamist, siis andmete omavahelise võrreldavuse tagamiseks ei võetud arvesse registri andmetes mittekajastuvaid tegureid. Arvestades, kui palju maapiirkondade elanikke õpib ja töötab tegelikult suuremates asulates, ehkki on sisse kirjutatud maapiirkonda, oleks sellise meetodi kasutamine olnud kokku võttes maapiirkondadele kahjulik. Teine oluline nüanss on siin see, et päris hulk kohalike koolide, sh Luua Metsanduskooli õpilasi on kohalikud elanikud, keda sel juhul oleks tegelikult kaks korda üle loetud. Palamuse kohta veel niipalju, et Palamuse päästekomando on 11-liikmeline, aga 11-liikmelise valveteenistujate koosseisuga ei suudeta tagada järjepidevat riiklikku päästeteenust. Eelmisel aastal oli Palamuse päästekomandos 252 päeva jooksul valves kaks liiget. Niimoodi elupäästevõimekust ei tagata. Elupäästevõimekuse tagamiseks oleks vaja kõige vähem 17 meest, aga parem oleks 22 meest, selleks et valve oleks neljaliikmeline. Neljaliikmelist valvet ei olnud 2011. aastal Palamuse komandos ühelgi päeval. Päästekomando töökoormus ja riskide tase on märkimisväärselt allpool Eesti keskmist. Kui kuu keskmine väljakutsete arv aastatel 2008–2010 oli Palamusel 18,6, siis Eesti keskmine näitaja oli 35,4. Need on faktid, mida analüüsi tegemisel arvesse võeti.
Teine küsimus: "Miks pole analüüsis toodud päästjate tulevased õnnetuspaigale kohalesõidu ajad tõesed ega raskete päästeautodega reaalselt saavutatavad?" Vastuseks võin öelda, et analüüsi aluseks on AS-ilt Regio tellitud tarkvaral põhinev modulatsioon. Meil ei ole faktilist alust seada sealt saadavaid andmeid kahtluse alla. Lugupeetud arupärija viitas sellele, et kohalike elanikega ei ole räägitud. Tegelikult on seda tehtud. Päästeameti peadirektori asetäitja Kuno Tammearu on kohalike elanikega kohtunud. Kuno Tammearu, muide, on ise sellestsamast vallast pärit. Sellel kohtumisel ei küsinud mitte keegi läbisõiduaegade vale arvestuse kohta. Tõenäoliselt eelkõige seetõttu, et Kuno ise on sellest vallast pärit ja talle ei ole mõtet sellist väidet esitada, kuna ta, ma arvan, teab kõige paremini kohalikke olusid ja nende vastavust, ütleme, sellele meetodile, mille alusel seda Päästeameti analüüsi tehti.
Kui head arupärijad lubavad, siis kolmanda, viienda ja seitsmenda küsimuse ma võtan kokku, loen need ühekorraga ette ja ka vastan korraga. Need küsimused on sellised: "Kuidas on Palamusel kavas korraldada komando sulgemisel üleminek vabatahtlike päästjate kasutamisele? Mida selleks on juba tehtud? Päästekomandode sulgemisega võib õnnetuspaigale kohalesõidu aeg venida mõningates piirkondades isegi üle poole tunni. Kuidas on riigil plaanis tagada nendes piirkondades elavate inimeste turvatunne? Kuidas päästekomandost ilma jäävad piirkonnad peaksid Teie hinnangul edaspidi hakkama saama, kui neil ei ole loodud vabatahtlikku päästeüksust?" Mitmetest punktidest rääkisime ka eelmist arupärimist arutades, aga pean siiski vajalikuks need üle korrata. 2012. aastal me astume järgmised sammud, panustades eelkõige kogukonna kaasamisse turvalisuse suurendamisel ja inimeste teadlikkuse parandamisel. Esiteks eraldame 2012. aastal 50 000 eurot vabatahtliku päästetegevuse käivitamise toetuseks abikaugetes piirkondades. Iga piirkonna peale antakse ligi 5000 eurot ja aasta lõpuni jääb tööle koordinaator, kelle ülesanne on panna tööle vabatahtlik päästekomando. Teiseks, selle aasta algusest töötab igas päästekeskuses ja Päästeametis vabatahtliku päästetegevuse koordinaator, kelle ülesanne on innustada ja toetada vabatahtlikku päästeala. Kolmandaks, vabatahtliku päästeala rahastus on 2012. aastal suurenenud üle 50%. Samuti toetame Eesti Priitahtlikku Päästeliitu 100% suurema summaga kui 2011. aastal ehk 70 000 euroga. Neljandaks anname vabatahtlike kasutusse ka kasutatud, ent töökorras tehnika ja varustuse, korraldame loomulikult ka tasuta koolitusi ja väljaõpet. Viiendaks, Siseministeeriumi eestvedamisel koostatakse tegevuste paketti, mille abil saaks vabatahtlikkust veelgi enam inimeste sekka viia ja populariseerida, luua riigi ja päästjate paremaid partnerlustingimusi. Me koostame ka vabatahtlike arengusuundade kava aastateks 2013–2020. Väga oluline on ennetustegevus. See on Eestis juba edu toonud. Ma rääkisin eelmisele arupärimisele vastates ka nendest arvudest, mis on ikkagi märkimisväärsed. Ennetustööga on saavutatud nii hukkunute kui ka tulekahjude arvu rohkem kui kahekordne vähenemine, võrreldes 2007. aastaga. Sellel aastal me suurendame ennetustöö mahtu 63%, rahaliselt väljendades 410 000 eurost 650 000 euroni. Me pöörame ka sellel aastal tähelepanu ümberkorralduste piirkondadesse jäävate elanike teadlikkuse parandamisele ja nende teavitamisele, korraldades hulga rohkem kodukülastusi ja ennetusalaseid infopäevi ning levitades rohkem teabematerjale. Kodukülastusi saame sellel aastal teha üle 800. Samuti toimuvad teavituskampaaniad ja teadlikkust suurendavad kampaaniad.
Küsite seda, miks pole peetud vajalikuks rääkida kohalike inimestega, kui on teada, et Palamuse päästekomando suletakse juba selle aasta mais. Detsembris 2011 saadeti analüüsid kõikidesse valdadesse, kus ümberkorraldused toimuvad, ning kuulati ka sealt saabunud tagasisidet. Päästeameti juhtkond kohtus Palamuse valla inimestega ja päästekomando liikmeskonnaga s.a 18. jaanuaril. Sellel kohtumisel selgitati komandode ümberkorraldamise põhjuseid ja ajakava ning vastati valla esindajate küsimustele. Päästeameti juhtkond tutvustas ka Päästeameti samme piirkonnas vabatahtliku initsiatiivi toetamiseks, ennetustööga seni saavutatut ja samuti uusi samme selles vallas.
Lisaks küsite te, head arupärijad, seda, et kui senini on paljuski just kohalikud omavalitsused aidanud vabatahtlikke sobilike hoonete leidmisel, siis kuivõrd seab riiklike päästekomandode asendamine vabatahtlike üksustega kohalikele omavalitsustele lisakohustusi? Päästeamet teeb kõik endast oleneva, et praegu riikliku päästekomando kasutuses olev hoone jääks edaspidi vabatahtlike päästjate kasutusse. Paljud komandohooned on juba praegu kohaliku omavalitsuse omandis ning kõik hoovad on kohalike omavalitsuste endi käes. Ka Palamuse päästekomando hoone kuulub Palamuse vallale. Pärast lepingu sõlmimist Palamusel tööd alustavate vabatahtlike päästjatega hakkab Päästeamet eraldama raha ka komandohoone ülalpidamiseks. Tänan!

Teile on mõni küsimus. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Kuidas need vabatahtlikud tekivad? Te ütlete, et annate innustust ja lähete n-ö inimeste sekka rääkima, kui tähtis see kõik on. Ma ütlen teile, et mehi ju pole. Te praegu nimetasite, et on kaks meest. Aga need kaks meest lähevad tööle, üks Tabiveresse ja teine Mustveesse, ja siis ei jää enam neidki. Kust need inimesed siiski võtta? Ühe põhjusena on toodud ka kokkuhoidu. Kui palju te selle reformiga üldse üle Eesti kokku hoiate? Mis arvud selle taga on?

Tänan väga! Teate, mina väga ei usu seda juttu, et inimesi ei ole. Väga paljude asjade kohta öeldakse, et ei saa seda, ei saa teist, ei saa kolmandat. Me oleme, nagu ma ütlesin, vabatahtliku tegevuse, vabatahtliku panuse poolest päris hulgast teistest Euroopa riikidest ikkagi märkimisväärselt maas. Me ei ole maas mitte 10%, 20%, 50% või 70%. Me rääkisime Soome eeskujust. See vahe on ikkagi mitmekordne. Hea tahtmise ja väga tugeva süsteemse töö korral on võimalik leida inimesi ka vabatahtliku töö jaoks. Me oleme saavutanud vabatahtlikus tegevuses ühe taseme, see on tuhatkond inimest üle Eesti. Ma nimetaksin seda pigem esimeseks etapiks. Need on need inimesed, kes on juba ise aktiivsed, kes tahavad kaasa lüüa, tahavad kaasa tulla vabatahtliku tegevusega või saavad aru vabatahtliku tegevuse tähtsusest, nad tahavad oma panuse anda. Ma arvan, et on siiski märkimisväärne hulk inimesi, kes on võib-olla mõlgutanud neid mõtteid, aga pole otsust veel teinud. Nad ei ole teinud otsust ka seetõttu, et võib-olla ei ole nendeni jõudnud selge signaal riigilt ega omavalitsuselt, et vabatahtlik tegevus on oluline, et seda hinnatakse. Hinnatakse loomulikult moraalselt, aga hinnatakse ka rahaliselt. Selles mõttes rahaliselt, et pannakse õlg alla tehniliste vahendite, koolituse, väljaõppe, kõige muu puhul. Näiteks päästeseaduse vastuvõtmisega me andsime ju parlamendis mitte väga kaua aega tagasi esimese signaali, et nüüd on tänapäevane vabatahtliku tegevuse regulatsioon päästeseaduses olemas ja siit me saame kenasti edasi minna. See ei olnudki väga kaua aega tagasi. Ma arvan, et need ressursid ei ole Eestis kaugeltki mitte ammendatud. Neid on võimalik kasutusse võtta. Need on väga olulised ressursid lisaks sellele, mida pakuvad näiteks elukutselised päästjad.

Mati Raidma, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mõnda asja ma mõistan, mõnda mitte, aga tahaksin rohkem mõista. Küsimus puudutab meetodit ja analüüsi. Te mainisite korra pingerida. Kas ma sain õigesti aru, et te olete lähteülesande esitanud sellisena, et Eesti riigis tuleb kinni panna kuni kümme komandot? Kas oleks võimalik olnud selle meetodi alusel, läbi käies kõik komandod, jõuda tulemuseni, et kõik komandod on vajalikud, või ikkagi oli see meetod ja kogu see protsess mõeldud selleks, et osa komandosid sulgeda?

Tänan! Ei olnud mingit sellist lähteülesannet, vaid eesmärk oli koostada esimene põhjalik, korralik, analüüsil ja argumentidel põhinev käsitlus selle kohta, et seoses riskidega ning demograafilise olukorra ja taristuobjektide muutumise tõttu viimase 20 aasta jooksul peaks loogiliselt võttes muutuma ka meie riigi võimekus reageerida olulisematele päästesündmustele. Selle tegevuse eesmärk oli korrastada meie päästevõimekust ja loomulikult kasutada neid ressursse, mis meie käsutuses praegu on, optimaalselt ja läbimõeldult. See oli selle analüüsi põhiline tuum. Seda analüüsi alustati eelmise aasta suvel ja selle aasta alguses jõudis see lõpule, pärast üsna pikka kaasamisprotsessi, kohtumisi inimestega, selgitamisi ja küsimustele vastamist avalikkuses päris mitme kuu vältel. Ma arvan, et see ei ole olnud tormakas protsess, vaid pigem toimus see nii, et inimesed olid teadlikud, mis toimub. See ei tähenda kaugeltki seda, et teavitamine nüüd lõpeb. Vastupidi. Muide, Päästeamet korraldab eraldi teavituse kõikidele nendes paikades elavatele inimestele, kus päästekomandod ümber korraldatakse, et anda neile lisakindlust ja informatsiooni ennetustöö ja vabatahtliku tegevuse kohta ning loomulikult ümberkorralduste endi kohta.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh! Hea minister! Jah, nii on hea rääkida, aga elu käib vahel teist rada. Ma arvan, et nende üheksa komando sulgemine oli viimane piisk paljude inimeste karikas. Kui räägitakse võimu võõrandumisest rahvast, siis on see kindlasti üks näide selle kohta. Te olete korduvalt siin saalis vastanud rahvasaadikute küsimustele nende sulgemiste põhjuste ja võimalike tagajärgede kohta. Te räägite teavitamisest, vabatahtlikkusest jne, aga pole ju olnud väga suurt rebimist nende võimalike vabatahtlike komandode moodustamisel. Kas te saate siit puldist midagi lohutavat öelda nendele Eesti inimestele, kes selle viimase reformiga on kaotanud tüki maad oma turvalisusest ja kes ei pruugi saada seda teenust, mida põhiseadus neile tegelikult lubab?

Tänan, Jaan! Sa tulid alles praegu saali, aga meie oleme sel teemal arutlenud juba üle tunni aja. Vastustes väljatoodud erinevad tegurid, mis puudutavad ennetustööd, vabatahtlikku tööd, elupäästevõimekuse ümberkorraldamist Eestis, on minu arust olnud üsnagi mitmetahulised ja piisavad, selleks et anda sõnum sulle ja teistele Riigikogu liikmetele, aga ka kõigile Eesti inimestele, et elupäästevõimekuse tagamine palju suuremale hulgale Eesti inimestele kui praegu on samm edasi. Praegu on Eestis paiku, kus me ei ole võimelised mitte midagi tegema, kui tulekahju puhkeb. Ma tahan aga veel kord rõhutada: põhiline eesmärk on hoida ära päästesündmus. Kuid kui see päästesündmus tekib, siis ma arvan, et riik käitub igati vastutustundlikult, kui ta tagab täisteenuse kõigile Eesti elanikele, vähemalt nii paljudele, kui me suudame tagada, arvestades Eesti hajaasustust. Täisteenus tähendab, et kui komando tuleb kohale ja tegemist on elukutselise komandoga, mitte vabatahtlikuga (vabatahtlik komando saab pakkuda esmast tulekustutusteenust ja teha seda n-ö välise tule kustutuse näol), siis ei ole selle päästekomando liikmetel võimalik öelda: "Andke meile andeks, aga me oleme kohal kahe mehega. Me ei saa teha mitte midagi nende ohvrite, nende kannatanute heaks, kes on hoones. Me ei saa teha mitte midagi, et sellesse hoonesse siseneda." Eeldatavalt tuleks kasutada ka n-ö ründavat tulekustutustaktikat ja proovida kolle lokaliseerida, mitte piirduda sellega, et väljastpoolt piserdatakse vett, kui inimesed sees võivad tõenäoliselt surra või saada raskeid tervisekahjustusi. Kahjuks kahemeheline komando seda mitte kuidagi ei võimalda, aga praegu on selline olukord päris mitmes paigas. Ümberkorraldused tagavad selle, et kui päästekomando tuleb kohale ja tegemist on elukutselise päästekomandoga, siis on ta võimeline tagama täisteenust. Sisuliselt hakkab niimoodi olema 66 päästekomando puhul. Kuus päästekomandot on n-ö abikaugetes paikades asuvad komandod, eelkõige väikesaartel. Seal on eraldi lahendused.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Te olete siin mitmel korral väitnud, et riik toetab vabatahtlike päästekomandode loomist. Ma võin küll julgelt väita, et siit tuleneb kohalikele omavalitsustele rahaline lisakoormus ja vaevalt see riigi toetus nüüd veerandit katab. Miks te neid üheksat omavalitsust karistate?

Ma selgitasin üsna põhjalikult, milline hakkab olema toetus vabatahtlikele päästekomandodele, mis ümber korraldatakse. Nagu te teate, vabatahtlikele päästekomandodele toetuste andmiseks on kord olemas ja see rahastus samuti sellel aastal suureneb. Nagu ma mainisin, nendes piirkondades hakkavad olema ametis eraldi inimesed, kes loodetavasti aitavad vabatahtlikke päästekomandosid moodustada. Täiendavalt suurendatakse vabatahtliku päästeala rahastust sellel, 2012. aastal 50% ja järgmisel aastal on kavas seda veelgi enam suurendada. Me suurendame seda sellel aastal peaaegu poole miljoni euroni, 455 000 euroni. Täiendavalt toetame priitahtlikku päästeliitu tegevustoetusega, mis on kaks korda suurem kui eelmisel aastal. Anname üle varustuse, anname üle tehnika. Päästeamet annab sellel aastal vabatahtlikele päästjatele märkimisväärsel hulgal isikukaitsevarustust. Ma arvan, et see on viimaste aastate kõige suurem, isegi üldse Eestis kõige suurem toetus vabatahtlikule tegevusele. Sellel on kindlasti ka väga tähtis moraalne külg. See külg on selline, et need inimesed, kes tulevad kaasa ja aitavad vabatahtlikult oma kogukonda turvalisemaks muuta ja on valvekorras, et vajaduse korral oma naabri vara või ka elu päästa, kes aitavad kaasa tulekahjude kustutamisele ja loomulikult löövad kaasa ennetustööl, saavad aru, et riik on selgelt õla alla pannud. Siin ei ole tagasiteed, kui me tahame edasi liikuda mitte õrnalt, paari väikese sammu võrra, vaid, ma ütleksin, et mitme-mitme sammu võrra. Ma kinnitan, et 2013. aastal on samuti kavas vabatahtliku päästeala rahastamise suurendamise eest seista.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Austatud minister! Omavalitsused ei ole veel jõudnud toibuda mõne aasta tagustest suurtest koondamistest päästemeeskondades, kui tuli juba uus ja hullem hoop. Oli lausa huvitav kuulda, et minister nimetab üheksa tuletõrjekomando kaotamist päästevõimekuse korrastamiseks. Me kuuleme peaaegu iga nädal aina uutest tulekahjudest ja sellest, et kui päästetöötajad kohale jõuavad, on tuli juba võimust võtnud. Pooletunnine ootamine tähendab maja hävingut, nagu see juhtus näiteks Avinurmes pärast seda, kui seal päästekomando suleti. Nii pikk aeg tähendas 6. jaanuaril ühele perekonnale kodu kaotamist. Alles mõne päeva eest oli laudatulekahju Palamuse lähedal Immukveres. Õnneks saadi seal ruttu tulele jälile. Praegu toodi siin näide Puhjast, selle kohta, mis oleks võinud juhtuda, kui seal poleks komandot olnud. Minister vastas paljusõnaliselt, kuid tegelikult me vastuseid ei saanud. Miks ikkagi ei arvestatud Luua Metsanduskooli ligi 400 õpilast? Me saime vastuse, et see oleks tähendanud inimeste topeltlugemist. Vallavanem olevat kohalesõidu aega valesti hinnanud, ta ei oskavat seda teha. Ma küsisin, kui palju riik selle reformiga kokku hoiab, aga vastust ei saanud.
Kõik need on formaalsed, otsitud põhjused. Kui me vaatame kaardilt, kuhu päästeteenistus alles jääb, siis näeme, et see on justkui joonlauaga tõmmatud ja tegelikke argumente ei ole arvestatud. Põhjuseks tuuakse, et praegu puudub elupäästevõimekus. Aga kust see võimekus tuleb, kui päästetööd on üles ehitatud vabatahtlikkusele? Kust võetakse need noored tugevad mehed, kes on võimelised vabatahtlikult teisi päästma, kui enamik mehi teenib leiba Soomes või sõidab tööle kümnete kilomeetrite taha teistesse linnadesse? Ei ole maal enam kolhoositöökodasid, kus tuletõrjemasinad olid soojas ja mehed olid minuti jooksul valmis välja sõitma.
Sisulise vastuse asemel kuulsime ministrilt sadu kordi esitatud laulu, et päästekomandode võrgustikku ei soovita lammutada, vaid soovitakse seda üksnes korrastada, ja et reformi tulemusel kaetakse teenusega need piirkonnad, kus on probleeme olnud. Nii-öelda nokk kinni ja saba lahti: sulgeme Palamusel komando, et see kuskil mujal avada. Minister ei unustanud i-le punkti panna, öeldes, et ümberkorralduste tulemusel muutub inimeste turvatunne justkui paremaks.
Komando sulgemise vastu on mitmel pool alustatud allkirjade kogumist. Seda on teinud ka Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev. Häda peab olema tõsine, sest kui maavanem ehk riigi esindaja kohapeal peab alustama avalikku võitlust sellesama riigi omavoli vastu, mille esindaja ta ise on, siis on valitsuse arrogantsus ilmselt juba nii suur, et ei võeta jutule isegi oma partei funktsionääre.
Muidugi, maavanem oleks võinud seda teha aasta varem, võib-olla siis oleks saanud midagi päästa. Üllatav, et neil, kes valimistel on lubanud võidelda n-ö viimse veretilgani oma maakonna eest ja kes on praegu võimuerakondades, on nüüd suu lukus. Ka vallavanemad on kirjutanud protestikirju. Palamuse vallavanem Urmas Astel pöördus meie kui sealt piirkonnast valitud rahvasaadikute poole. Aga kõik see on jäänud justkui märkamatuks.
Ma olin just eile Palamusel, kohtusin rahvaga ja võin öelda, et inimesed on täiesti endast väljas. Nad küsisid: "Kus on minister? Saatke ta siia!" Minul ei jäänudki üle muud kui öelda nii Palamuse kui ka Puhja ja Võnnu rahvale, kelle kodupiirkonnas need komandod suletakse, et tulgu nad Stenbocki maja ette ja küsigu ministrilt, miks seda tehakse. Sellest on vähe, kui paljud praegu ütlevad, et ta hääletaks täna teisiti kui aasta tagasi Riigikogu valimistel. Päästekomandode päästmine ei saa olla igaühe enda asi. Eesti päästmine on meie kõigi asi. Valitsusel tuleb Eesti riigi eest lõpuks siiski vastutus võtta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Palun Riigikogu liikmetel, kes soovivad registreerida ennast vabas mikrofonis esinemiseks, teha seda peale haamrilööki! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Elu Eestis muutub samm-sammult selliseks, et mõnikord hakkad endalt tahes-tahtmata küsima, kui palju see maksab, mis on ühe inimelu hind. Ma võin teile üsna täpselt öelda, et üks inimelu maksab Eestis 8500 eurot. See arv on saadud järgmiste arvutustega, paari kohtuprotsessi põhjal, mis mõni aeg tagasi lõpule jõudsid.
Esimene on seotud preili Galojaniga, kes, nagu te mäletate, omastas 60 000 eurot. Nii väidab kohus, meil pole mõtet selles kahelda. Ta sai selle eest viis kuud reaalset vangistust. See teeb ühe kuu vangistust 12 000 euro eest.
Teine kohtuprotsess lõppes lõplikult möödunud nädalal. Ma tuletan teile meelde, et see oli seotud ühe traagilise avariiga 2007. aasta detsembris, kui 17-aastane nn rallijuht tappis kolm inimest. Surma said üks vanem abielupaar ja üks seitsme lapse isa. Kohtuprotsess jõudis loogilise lõpuni ja kolme tapetud inimese eest määrati kolm kuud reaalset vangistust. See tähendab, et üks kuu reaalset vangistust ühe inimelu eest. Nagu ma veidi varem ütlesin, teisel juhul tähendas üks kuu 12 000 eurot.
Maha peab veel võtma selle summa, mille kohus nõudis möödunud nädalal härra Koitlalt välja selle avarii teinud noormehe kasuks – 7000 eurot. Tegemist oli kahe inimesega, mõlema puhul siis 3500 eurot. 12 000-st tuleb lahutada 3500. Seega, inimelu maksab Eestis 8500 eurot. See on väga madal hind. Minu arvates haakub see ka selle teemaga, mida me siin viimased poolteist tundi arutanud oleme. Ega see kallim tõesti ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu!

Istungi lõpp kell 18.12.