Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu neljanda töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Alustame kolleeg Deniss Boroditšist. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda Keskerakonna fraktsiooni rahvasaadikute arupärimine välisminister Urmas Paetile. Teemaks on võltsimisvastane kaubandusleping. Nagu me kõik teame, on võltsimisvastane kaubandusleping ehk ACTA, nagu rahvas seda nimetab, riikidevaheline kokkulepe, mis määratleb rahvusvahelised normid intellektuaalse omandi alaste õiguste jõustamiseks. Teadaolevalt leping parafeeriti 25. novembril 2010 ning on avatud allkirjastamiseks alates 1. maist 2011. Vastavalt Välisministeeriumi poolt 19. jaanuaril 2012 avalikustatud memole kinnitatakse Välisministeeriumi pädevus ja vastutus ACTA-ga seonduvates küsimustes Eestis. Arupärimise esitajate arvates on tegemist väga vastuolulise lepinguga, mis ühelt poolt peaks aitama ennetada autoriõiguste rikkumist, kuid teiselt poolt kasutatakse selleks jälitustegevust, mis võib põhjustada isikuandmete kontrollimatut jagamist. Seega asetab leping autoriõigused kõrgemale õigusest eraelu puutumatusele ja andmekaitsele. Segaseks jääb asjaolu, millistel põhjustel nõustus Välisministeerium lepingu heakskiitmisega ilma avaliku diskussioonita. Seoses eeltooduga on meil viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Inara Luigas!

Austatud kolleegid! Annan üle arupärimise kultuuriminister Rein Langile, mille sisu on riigi tegevus tippspordi toetamisel. Riigikontroll on koostanud auditi eesmärgiga hinnata spordi riikliku toetamise läbipaistvust, eesmärgipärasust ja seaduslikkust ning Eesti spordisüsteemi mõjusust tipptulemuste saavutamisel. Auditist on selgunud, et Eesti spordisüsteemi rahastamise taset võib küll heaks hinnata, kuid enamik organisatsioonilisi tegureid on siiski keskmisel arengutasemel. Vähe on arenenud talendi otsimise ja talendi arendamise süsteem, sportlaskarjääriaegne ja -järgne tugisüsteem ning teadussaavutuste kasutamine spordis. Riigikontrolli küsitluses leidsid nii sportlased, treenerid kui ka spordialaliitude juhid, et üks olulisimaid valdkondi, mida Eesti spordisüsteemis parandada tuleb, on treenerite ettevalmistus ja töötingimused. Lisaks eelöeldule ei ole Riigikontrolli hinnangul tippspordi rahastamise praegune süsteem tervikuna otstarbekas ega säästlik, põhjustades seega lisakulusid ja halduskoormust nii taotlejatele kui ka taotluste menetlejatele. Samuti on Riigikontrolli hinnangul lubamatu olukord, kus raha jagamisel puudub õiguslik alus. Kultuuriministeerium ei lähtu raha jagamisel 2005. aasta spordiseadusest ega selle alusel vastuvõetud raha jaotamise korrast, vaid tugineb 1997. aastal ministeeriumi asekantsleri kinnitatud kriteeriumidele. Ka nende kriteeriumide seos tegeliku raha jaotusega ei ole selge. Meil on kultuuriministrile viis küsimust. Arupärimisele on alla kirjutanud 21 Keskerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Neeme Suur!

Proua juhataja! Real sotsiaaldemokraatidel on üle anda arupärimine peaminister Andrus Ansipile. Teemaks on teenuste kättesaadavus maapiirkondades. Eesti regionaalarengu strateegia seab riigi regionaalpoliitika meetmestiku eesmärgiks inimeste põhivajaduste parema tagatuse igas Eesti paigas. Eesmärgi saavutamiseks peetakse muu hulgas vajalikuks töö, hariduse, mitmesuguste teenuste ja eneseteostusega seotud valikuvõimaluste suurendamist ja ühtlustamist. Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus avaliku sektori asutus või erasektori ettevõte vähendab teenuse osutamist väljaspool suuremaid keskusi, tuues põhjuseks kas avaliku teenuse liiga suure maksumuse või erateenuse vähese tasuvuse. Selliste protsesside tagajärjel suureneb erinevus Eesti eri piirkondade elukeskkonna kvaliteedi vahel ning vähenevad võimalused tagada riigi territooriumil tasakaalustatud areng. Sellel teemal on meil peaministrile kümme küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marko Mihkelson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lubage mul Riigikogu 44 liikme nimel, kes esindavad kõiki nelja Riigikogus esindatud fraktsiooni, üle anda Riigikogu avalduse "Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele" eelnõu. Kuna tegemist on lühikese avalduse eelnõuga, siis lubage mul see täies ulatuses ette lugeda.
"Riigikogu avalduse "Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele" eelnõu. Võttes aluseks Eesti Vabariigi põhiseaduse ja lähtudes sellest, et tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ei katkenud Teises maailmasõjas okupeeritud Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus, avaldab Riigikogu tunnustust Eesti Vabariigi kodanikele, kes tegutsesid Nõukogude Liidu või natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupatsiooni aastatel Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel. Riigikogu mõistab hukka Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa repressiivse poliitika ning nende isikute tegevuse, kes nimetatud režiimide teenistuses on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, sõltumata nende kodakondsusest ja kuritegude toimepaneku kohast." Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe eelnõu ja kolm arupärimist. Kui eelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetluse kolme päeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid! Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. veebruaril algatatud kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – riigikaitsekomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. veebruaril algatatud kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – riigikaitsekomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. veebruaril algatatud kaitseväeteenistuse seadusega seotud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetud seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – riigikaitsekomisjon; neljandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. veebruaril algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon; viiendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. veebruaril algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, psühhiaatrilise abi seaduse, karistusregistri seaduse, kriminaalhooldusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon; kuuendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. veebruaril algatatud parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon; seitsmendaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 7. veebruaril algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile ja regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 rahvasaadikut, puudub 16.
Täpsustan nüüd tänast päevakorda. Eile jäi meil pooleli sotsiaalkomisjoni algatatud töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 171 esimese lugemise arutelu, täpsemalt ettekandjale küsimuste esitamine.

Palun uuesti kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna, et jätkata küsimustele vastamist! Esimene küsimus on kolleeg Eiki Nestorilt.

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Tegemist on komisjoni eelnõuga. Miks Riigikogu jookseb selle eelnõuga oma asjadega mitte hakkama saava valitsuse kiiluvees ja sabas? Selle asemel võiks vastu võtta otsuse, mis kohustaks Vabariigi Valitsust tagama normaalne olukord. Miks me sellist otsust vastu ei võta?

Käesolev seadusmuudatus üritabki tagada sellise seadusliku olukorra, et kui töötukassa nõukogu ei ole võimeline otsuseid tegema, siis töötukassa igapäevaseks tegevuseks vajalikud otsused, mis on seotud eelarvega ja samuti juhatuse liikmete volitustega, saaksid ikkagi tehtud.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš, teine küsimus!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Käesoleva seaduseelnõu seletuskirjast selgub, et eelnõuga muudetakse töötukassa nõukogu ainupädevusse kuuluvate otsuste tegemise korda. Selle tingis töötukassa nõukogu liikmete puudumine. Aga mis saab siis, kui nõukogu osapooled jõuavad omavahel kokkuleppele? Kas sellisel juhul katkestatakse eelnõu menetlemine Riigikogus?

Ma väga loodan, et töötukassa nõukogu saavutab töövõimelisuse, nii nagu see tegelikult normaalne oleks. Samas, käesolev aasta juba käib, eelarve on kinnitamata. Konkreetne probleem on saabumas konkreetse kuupäevaga, mis on 15. aprill, mil juhatuse kõigi liikmete lepingud lõppevad. Me peame praegu seadusandjana olukordi ette nägema ja tagama, et riik suudaks alati täita oma põhiseaduslikku kohust nende inimeste ees, kes tööd otsivad, nendele abi anda. Me menetleme seda seaduseelnõu praegu sellises vaimus. Aga kui tõepoolest saavutatakse omavaheline kokkulepe ja töötukassa oma otsustusvõimelisuse taastab, siis me peaksime minu arvates siiski kaaluma selle alternatiivi sisseviimist, mis puudutab eelarveotsuseid. Ka haigekassa puhul on selline võimalus olemas. Me ei tea, mis tuleval aastal juhtub. Selle eelnõu puhul me tegeleme praegu ainult kahe küsimusega – need puudutavad eelarvet ja juhatuse volituste lõppemist.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Minule, hea ettekandja, on jäänud selline mulje, et kogu see mäng käib ainult ühel eesmärgil. Kuna riigikassa on suhteliselt tühi, on vaja võtta ka sihtotstarbeline raha töötukassast ära ja kasutada seda ajutiselt muuks otstarbeks. Kas te oskate mulle vastu vaielda? Tõestage vastupidist!

Hea küsija, te olete täiesti valesti aru saanud. Kui te selle seaduseelnõu hoolikalt läbi loete, siis näete, et see ei puuduta kuidagi töötukassa vara haldamist. See puudutab töötukassa eelarvet, selle kinnitamist ja samuti küsimust, kuidas lahendada võimalik olukord, kui töötukassa nõukogu ei suuda teha vajalikke otsuseid juhatuse liikmete ametisolekuga seonduvalt. Siis läheks see otsustusõigus Vabariigi Valitsusele, täpsemalt sotsiaalministrile. Ma ei näe siin seost.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui üldse, siis millised ainupädevused töötukassa nõukogule selle seadusmuudatuse jõustumisel alles jäävad?

Hea küsija, kui te vaatate töötuskindlustuse seadust, siis selles on neid pädevusi loetletud päris pikalt. Praegu me räägime konkreetsetest pädevustest, mis läheksid teisese õiguse puhul Vabariigi Valitsusele üle. Paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: "Kui nõukogu ei ole vastu võtnud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 9–11 sätestatud otsuseid ..." Need on seotud just nimelt juhatuse liikmete volitustega. Kõne all on ainult need küsimused.

Palun, kolleeg Aadu Must, teine küsimus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Käesolevat eelnõu ja selle seletuskirja lugedes süveneb arvamus, et valitsus tahab hoida maksukoormuse põhjendamatult suure, tehes seda töötukassa ja haigekassa vajaduste sildi varjus. Seda arvamust on väljendanud ka tööandjate keskliidu esindajad. Kas sellise kurja arusaama kummutamiseks oleks vaja kehtestada põhimõte, et kui riik saab õiguse oma esindajate kaudu juhatuses töötukassat ja haigekassat juhtida või valitseda, siis on hädavajalik kehtestada nõue, et nende kassade eelarve oleks tasakaalus, nii nagu riigieelarve peab olema tasakaalus?

Aitäh, hea küsija! See diskussioon on siin korra juba olnud. Seda diskussiooni võib ju alati uuesti alustada, kuid praegu ma keskendaksin tähelepanu sellele konkreetsele eelnõule. Ja selle eelnõu eesmärk, nagu ma olen siin väga palju kordi juba öelnud, on see, et me peame tagama töötukassa igapäevase töö. Need konkreetsed muudatused, mis on siin seaduseelnõus kirjas, ei puuduta teie nimetatud küsimust.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Probleemid töötukassa nõukoguga tekkisid tegelikult juba neli kuud tagasi. Miks me tegeleme selle teemaga alles nüüd? Ja kas sinu hinnangul on teinud Vabariigi Valitsus kõik endast oleneva, et kehtiva seaduse raamides töötukassa nõukogu tegutsemist kuidagi taastada?

Mul on hea meel, et me selle küsimusega siin täna tegeleme, kuna ei ole veel väga hilja. Kindlasti oleks mul hea meel, kui me selle probleemiga sellisel kujul tegelema ei peaks. Ja selleks on kindlasti vaja taastada eri osapoolte, valitsuse ja tööturu osapoolte vaheline dialoog või triloog – kuidas keegi seda nimetada tahab. Seni, kuni see dialoog või triloog ei ole taastatud, tuleb kõikidel osapooltel, nii Vabariigi Valitsusel kui ka tööandjatel ja töövõtjatel, selle nimel pingutusi teha. See on just nimelt kolmepoolne koostöö. Olen kindel, et selliseid olukordi saab alati paremini lahendada.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea esineja! Nii kitsalt, nagu teie tahate seda teemat käsitleda, me seda küll teha ei saa. Jääb mulje, et te justkui ei tea seda teemat kogu selle ulatuses. Me teame, et töötukassas on väga suured reservid, n-ö topeltraha võrreldes sellega, mis kulub töötute peale. Põhimõtteliselt me saaksime kõikvõimalikke töötute toetusi suurendada või pikendada, aga valitsus seda teha ei taha. Ma küsin: miks? Ja teiseks, kui nüüd valitsus võtab selle raha enda kamandada-käsutada – raha ongi juba ju tema oma! –, siis mida nende summadega peale hakatakse? Milleks neid hakatakse kulutama? Miks neid oli üldse vaja üle võtta ja millised skeemid on selle taga?

Hea küsija! Selle diskussiooni te pidasite siin juba varem ära, kui te mäletate, selle eelnõuga koos, kus käsitleti ka kõiki teisi seadusi, mis olid seotud riigieelarve menetlusega. Seetõttu ma ei tahagi seda teemat siin avada. Tänane eelnõu ei käsitle seda teemat ja neid lahendusi. Meie eesmärk, ma kordan veel kord, on garanteerida selle seadusmuudatusega töötukassa igapäevane töö – see töö, mis tagab pea 50 000 inimesele abi, mis riik peab neile põhiseaduse kohaselt töö otsimisel osutama. Tegelikult aitab see veel palju rohkemaid inimesi, ka neid, kes on töötute perekonnaliikmed, nende lähedased.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan, proua juhataja! Austatud sotsiaalkomisjoni esimees! Mu küsimus ongi teile kui komisjoni esimehele: mida siiski praegu annaks veel teha, et ühe sotsiaalpartneriga, tööandjate keskliiduga, saaks normaalse dialoogi taastada? Palun pakkuge mõni variant!

Dialoog algab sellest, kui pooled omavahel suhtlevad. Ma arvan, et elementaarne oleks, kui osapooled koguneksid ühise laua taha ja ühise laua taga oma ettepanekuid esitaksid. Selle põhjal tekiks ka läbirääkimiste ruum. Ma tuletan veel meelde, et järgmise aasta töötuskindlustusmakse määra üle peaks juba varsti dialoog käima hakkama, samuti on rida teisi küsimusi, mida töötukassa nõukogu eri osapooled peaksid omavahel arutama. Usun, et need on esimesed sammud, mis peaks astuma, ja ma loodan, et need sammud ka tulevad.

Palun, kolleeg Valeri Korb, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Käesoleva seaduseelnõu punkt 2 sätestab, et nõukogu kinnitab töötukassa eelarve 30 päeva jooksul iga-aastase riigieelarve seaduse jõustumisest ehk 1. jaanuarist. Seoses sellega tahan küsida: mis siis saab, kui eelnõu võetakse vastu veebruari lõpus?

Aitäh, see on tõesti hea küsimus! Me oleme seda juba ka põgusalt arutanud. Minu arvates peaks komisjon ühe muudatusettepanekuna enne teist lugemist tegema täpsustuse, et nõukogu kinnitab töötukassa eelarve 30 päeva jooksul arvates iga-aastase riigieelarve seaduse Riigi Teatajas avaldamisest. Nii oleks kõik korrektne ka juhul, kui peaks eelarve vastuvõtmisega tekkima mingid probleemid või kui me võtame järgmise aasta eelarve varem vastu ja see ilmub Riigi Teatajas. Siis on tegelikult võimalik juba enne 1. jaanuari vastavaid otsuseid teha. See oli väga asjakohane küsimus.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on puhttehniline küsimus. Kui me praegu seda eelnõu vaatame, siis seaduse nimetus on kinnisasja omandamise kitsendamise seadus. Äkki kõlaks paremini, kui selle seaduse pealkiri oleks "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud"?

Aitäh, hea küsija! Tundub, et see on mõne teise päevakorrapunkti küsimus.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Me teame, et töötukassal on juhatus ning tal on omad ülesanded ja kohustused. Seaduse muutmise eelnõu räägib, et kui tegevusetuse tõttu on oluliselt takistatud töötukassa tegevus, läheb otsuse vastuvõtmise õigus Vabariigi Valitsusele. Me teame, et seaduse järgi on võimalik juhatuse liikmeid määrata kuni viis, praegu on neid kolm. Minu küsimus on: kas ka valitsus võib siis töötukassa juhatuse liikmete arvu muuta, ilma nõukoguta?

Valitsusele läheks selle eelnõu vastuvõtmise korral üle teisene õigus töötukassa juhatuse liikmete määramisel. Tõepoolest, praegu on ette nähtud kuni viis juhatuse liiget. Töötukassa puhul läheksid need õigused üle just nimelt punktides 9–11, mis ma võin teile siin ette lugeda. See ei laiene kuidagi teistele punktidele. Seetõttu on suure tõenäosusega Vabariigi Valitsus sel hetkel vastutav selle eest, et töötukassa juhatus oma tööd suudaks jätkata. Seni on valitsenud arusaamine, et selleks ei ole vaja mitte viit juhatuse liiget, piisab kolmest. Ma arvan, et see nii ka jääb. Ei usu, et siin mingeid küsimusi tekib, tuleb tagada töötukassa jätkusuutlikkus ja igapäevase töö korraldus.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Seadused on mõnes mõttes ka teatud sotsiaalsed lepingud ühiskonnas, eriti need seadused, mis puudutavad ühiskonda suuremas osas, nii nagu see eelnõu. Siit on mul selline küsimus: kas on õige, et suured sotsiaalpartnerid, nagu ametiühingud või tööandjad, on arutelust eemaldatud ja nende ettepanekuid ei ole arvesse võetud? Kuidas te mõtlete: kas see eelnõu selles mõttes on õige või mitte?

Ma ei ole sellega nõus, et keegi on sotsiaalpartnerid sellest tööst eemaldanud. See oli tööandjate enda otsus, et nad kutsuvad oma kaks esindajat tagasi. Töövõtjate ühe esindaja puhul on ka tegu nende enda otsusega oma tegevus peatada, nad ei ole oma esindajaid lõplikult tagasi kutsunud. Ma olen korduvalt ka siin puldis selle välja öelnud ja jään oma seisukoha juurde, et see ei ole hea olukord. Aga sellise lahenduse puhul on tegu seadusliku garantii loomisega, et kui dialoog ei taastu või lahendust ei leita, siis need inimesed, kelle eest meie kõik siin ühiselt vastutame, ei jääks ilma abist, mida riik peab neile osutama. See ei ole lihtsalt selline hea läbisaamise küsimus, vaid Eesti Vabariik peab garanteerima nendele inimestele riigi abi töö otsimisel. See on mure, mille pärast ma tegelikult täna siin olen. Ma tõesti loodan, et see dialoog taastub. Võib-olla on võimalik viia see dialoog laiemale pinnale, nii nagu näiteks haigekassas on tehtud, et sotsiaalpartnereid esindavad eri esindajad. Ma arvan, et see arutelu võib ka veel selle seaduse raames jutuks tulla. Praegu aga tõesti on olukord, kus töötukassa nõukogul kvoorumit pole ja puudub igasugune võimalus otsuseid langetada. See on väga kahetsusväärne.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Te ütlesite väga õigesti, et tegelikult on olukord väga halb ja partnerid on nn ümarlauast lahkunud. See, et osapooled on jäänud vaid iseendaga läbi rääkima, on tõesti viinud olukorrani, kus võib öelda, et Eesti riik on teatud mõttes sattunud uude kriisi, kuna seadus ei näinud ette sellist olukorda, kus partnerid lahkuvad läbirääkimislaua tagant. Nüüd on sotsiaalkomisjon jõuliselt sekkunud selle olukorra lahendamisse ja võtnud seejuures positsiooni, kus ta kaitseb just Vabariigi Valitsuse seisukohti. Nimetage need argumendid, miks sotsiaalkomisjon kaitseb just valitsuse ettepanekuid, mitte ei anna teatud osapooltele võimalust olukorda lahendada!

Aitäh, hea küsija! Sotsiaalkomisjon ei sekkunud siin mitte valitsuse ega tööandjate ega töövõtjate esindajate huvides, vaid nende inimeste huvides, kes elavad Eestis ja vajavad töötukassa teenuseid. Need on tööotsijad, aga samamoodi ka tööandjad, kes saavad mitmesuguseid toetusi selle jaoks, et töökohti luua. See on sotsiaalkomisjoni jõulise sekkumise lähtekoht. Ma olen siin juba väga mitu korda öelnud ja kordan üle, et me peame garanteerima nende kohustuste täitmise, mis põhiseadus riigile paneb. Kui me teaksime lahendust, kuidas saada osapooled laua taha tagasi ja omavahel normaalselt suhtlema, siis me seda kindlasti kasutaksime. Seda ma võin aga küll öelda, et  sotsiaalkomisjoni erakorralisele istungile 25. jaanuaril tulid kõik osapooled kokku. Olukord ei ole lootusetu.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud komisjoni esimees! Ka minu arvates oleks probleemi lahendamiseks tarvis ikkagi kolmepoolsed kõnelused taastada. Teie juhitav komisjon on esitanud valitsusele eelnõu kujul mugavama variandi, mille puhul valitsus saab õiguse ise otsustada eelarve ja  juhatuse üle. Aga miks ei teinud sotsiaalkomisjon ettepanekut pikendada töötukassa juhatuse liikmete volitusi automaatselt nii kauaks, kuni nõukogu on uue juhatuse esimehe ja liikmed ametisse nimetanud? See on minu teada ka ametiühingute ettepanek. Miks komisjon valis oma eelnõu väljatöötamisel valitsuse seisukoha, mitte ei tulnud vastu ametiühingute soovile?

Hea küsija! Ma arvan, et selgus ja selgete lahenduste otsimine seadusandlikul tasemel võiks olla kultuur, millest me lähtume. Kuid tõepoolest, Eesti Ametiühingute Keskliit on komisjonile sellise ettepaneku saatnud ja me kavatseme seda kindlasti arutada siis, kui me eelnõu teiseks lugemiseks ette valmistame. Aga jah, selline ettepanek on tõepoolest saabunud. Siin tuleb vaadata, et säärane segane olukord ei pikeneks, vaid me saaksime mingeid lahendusi. Samal ajal tuletan meelde, et üks oluline põhjus on jooksva aasta eelarve kinnitamine.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Hea esineja! Selleks, et osapooli laua taha saada, tuleb neid kõigepealt kutsuda. Ma arvan, et peaminister peaks seda tegema, aga siiamaani seda ju tehtud ei ole. Ma tean, et ametiühingute esimees pressis end ise Ansipi juurde, aga tulemusteta. Meil käisid tööandjad täna fraktsioonis ja rääkisid, kuidas tegelikult olukord on. Teie ei tahtnud eile ametiühingute ja teiste parandusettepanekuid tutvustada. Meil on nad komisjonis käinud, erakorralisel istungil. Kas te siiski ütleksite välja nii ametiühingute keskliidu, TALO kui ka tööandjate keskliidu seisukohad just nimelt selle eelnõu suhtes ja räägiksite ka probleemidest, mis nendel istungitel välja tulid?

Nii nagu hea küsija ütles, on kõik need kirjad, kõik need ettepanekud sotsiaalkomisjoni liikmetele laiali saadetud. Siin ei ole mitte midagi salajast. Nagu ma ütlesin, kõikide nende ettepanekute juurde me tuleme teisel lugemisel. Anname siis teada ka sotsiaalkomisjoni seisukohad. Siin on erinevaid ettepanekuid. On täpsustavaid ettepanekuid, näiteks Eesti Töötukassa kirjas, millele on alla kirjutanud juhatuse esimees Meelis Paavel, kes palub täpsustada konkreetselt valitsusele delegeeritavaid ülesandeid. Ja on ka TALO juhatuse esimehe kiri. Need kirjad on pikad. Ma soovitan teil nende kõigiga tutvuda ning oma fraktsiooni esindajate kaudu sotsiaalkomisjonis ka oma seisukohad teada anda.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Minu mäletamist mööda see dialoogi taastamise katse kestis meil komisjonis natuke rohkem kui 50 minutit ja ausalt öeldes on meile väga selge, kes on need sotsiaalsed partnerid. Me teame neid nii nimeliselt kui ka nägupidi. Sotsiaalpartner justkui üritab riigiga dialoogi pidada. Tegelikult, kui kogu selle sasipuntra on tekitanud üks minister ja selle eest kaudselt vastutab teine minister, dialoogi aga peetakse komisjoni tasandil, kas see on teie arvates adekvaatne ja õige? Kas ei oleks mõtet see dialoog taastada esialgu näiteks rahandusministri tasemel ja siis juba liikuda sinna, kus see praegu on?

Hea küsija! Ma olen täiesti nõus väitega, et dialoogipartneriks on Vabariigi Valitsus. Dialoog peabki käima Vabariigi Valitsuse ja tööturu osapoolte vahel, nagu on ka ette nähtud töötukassa nõukogu koosseisu järgi. Kuid ma leian, et me ei saa kõike lihtsalt pealt vaadata ja loota, et dialoog taastub, kui me näeme reaalsel kuupäeval reaalselt saabuvat olukorda – see kuupäev on 15. aprill, kui juhatuse liikmete volitused lõpevad – ja öelda siis näiteks kaks päeva enne seda või kaks päeva pärast seda, et me ikka oleksime võinud midagi teha. Siin saalis juba kõlas küsimus, kas me ei oleks võinud midagi varem teha. Ma arvan, et sellise kriisi puhul on praegu õige aeg reageerida, me saame rahulikult siin seda teemat arutades need minimaalsed vajalikud otsused seaduse tasemel teha, et tagada jätkuv töötukassa teenuste osutamine. Ma tuletan ka meelde, et töötukassa eesmärk on aidata neid meie enda inimesi siin Eestis, kes on sattunud keerulisse olukorda. Need vaidlusküsimused, mis siin täna üleval on ja mis selle keerulise olukorra töötukassa nõukogu osapoolte vahel tekitanud on, on ainult osa küsimustest, millega töötukassa peaks tegelema. Me vastutame kõigi nende inimeste eest – nagu ma ütlesin, pea 50 000 inimese eest. Paar aastat tagasi oli neid inimesi palju-palju rohkem. Nad peavad abi saama ja meie ülesanne on see lahendus leida.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Täiesti õigus, ma eksisin enne seaduseelnõuga. Olen nii sügavalt mures järgmise päevakorrapunkti pärast, et saan mõelda ainult sellest. Aga see selleks. Too Joosep Tootsi ütlus käib tegelikult ka selle seaduseelnõu kohta. Me räägime sellest, et on vaja taastada dialoog, kuigi osapooled on sügavas konfliktis. Tavaliselt eeldab see teatud eeltööd. Iga osapoolega peaks rääkima ja mingid kitsendused peale panema. See tähendab, et peab olema mingi lähtepunktide süsteem, millest lähtuvalt võivad inimesed omavahel kokku leppida. Kas sul on ettekujutus sellest, mida peaksid loovutama need kolm osapoolt, et saavutada mingi tulemus, et dialoog tuleks tagasi?

Hea küsija! See on minu jaoks keeruline küsimus. Seda selles mõttes, et tegelikult võiks kõigilt kolmelt osapoolelt küsida, mis oleksid need tingimused, mille täitmisel nad oleksid nõus dialoogi omavahel jätkama. Mul on täna seda raske öelda. Ma loodan lihtsalt, et osapooled tulevad laua taha tagasi, kuna küsimusi, mida arutada, on väga palju. Pean silmas samu teemasid, mis on selle keerulise olukorra tekitanud.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea komisjoni esimees! Sa hirmutad meid siin sellega, et kui nõukogu näiteks pool aastat ei käi koos, siis töötukassa enam töötutele raha ei jaga, regionaalsed osakonnad kaovad ära, kogu värk kaob kuskile maa alla. Ma hästi nagu ei usu seda. On ju olemas näiteks juhatuse esimehe asenduse kord, seal on hunnik direktoreid, regionaalsed osakonnad, ametnikud, on vastavad summad eraldatud, eelarve on täiesti olemas. See, et ei ole nõukogu protokollilist otsust juures, ega see ei tähenda, et see raha kuskile ära kaob. Seleta mulle palun ära: kui tõesti pool aastat nõukogu ei käi koos, kuhu kaob siis töötukassa koos kõigi oma varade ja ametnikega? Kuhu kaob siis see eelarve? Kas tõesti minister Ligi ostab selle raha eest tanke?

Hea küsija! Probleem, mis kõige rohkem puudutab töötukassa igapäevast tegevust, on seotud sellega, et 15. aprillil lõpevad juhatuse kõigi liikmete volitused. See on seotud nõukoguga nii palju, et praegu on ainult töötukassa nõukogu pädevuses need ülesanded, mis on seotud juhatuse liikmete töölepingutega, uute inimeste nimetamise ja mõne tagasikutsumisega. Selles on asi. Kõigil kolmel lõpevad volitused – praegu on kolm juhatuse liiget. Kui juhatuses ei ole mitte ühtegi inimest, siis kannatab töötukassa igapäevane töö väga tõsiselt. Nõukogu otsustusvõimetus võib-olla igapäevatööd nii palju ei puuduta, aga on teatud ülesanded, mis on ainult nõukogu pädevuses, näiteks eelarve kinnitamine. See lihtsalt muudab töötukassa tegevuse paindumatuks. Töötukassa peab lähtuma eelmise aasta eelarvest ja saama kasutada kuus 1/12 sellest eelarvest. See ei ole paindlik ega vasta piisavalt meie tööturu vajadustele. See on see probleem. Teine pool on konkreetselt juhatuse liikmete volitused ja see on ainult nõukogu pädevuses.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma jätkan teie vastusest ja räägin ka nõukogust. Luban endale sellise väikese spekulatsiooni. Oletame, et lähemal ajal sotsiaalpartnerid ei nõustu tagasi tulema nõukokku, sest nad ei ole nõus nende ettepanekutega selle eelnõu raamides. Nad ei leia võimalust edaspidi seda dialoogi pidada. Kuidas te mõtlete, kuidas edaspidi saab siis see nõukogu eksisteerida, et oma kohustusi täita ja juhatusega nagu ka bilansis olla?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Praegu on töötuskindlustuse seaduse §-s 29 konkreetselt need partnerid ära nimetatud. Need on Eesti Ametiühingute Keskliit ja teenistujate ametiliidud, ka Eesti Tööandjate Keskliit. Võib-olla on siin diskussiooni koht – me peame mõtlema, kas seaduses peavad olema kirjas konkreetsed partnerid või võivad need olla seaduses laiemalt nimetatud. Võib ju tekkida olukord nagu haigekassas, kus on mitmed sotsiaalpartnerid esindatud. See on võimaliku diskussiooni koht. Küsimus on väga õigesse kohta suunatud.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tüli on ju selgelt õhus. Kuidas tuleks teie kui sotsiaalkomisjoni esimehe hinnangul töötukassa nõukogu osapoolte vahel tekkinud eriarvamust või, ütleme siiski, tüli lahendada?

Hea küsija! Selleks tuleb luua eeldused. Ja põhieeldus on see, et pooled omavahel suhtlevad, et nad kogunevad ühe laua taha ja esitavad üksteisele oma seisukohad, oma arusaamad. Kõik on seotud omavahelise kommunikatsiooniga. Nii et põhieeldus on ühise laua taha istumine.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Vabariigi President on öelnud, et töötukassa võimalik riigistamine kahjustaks märkimisväärselt sotsiaalpartnerite omavahelise koostöö tahet ja vastastikust usaldust. Kahtlemata käesolev eelnõu veelgi enam riigistab töötukassat. Milline on teie seisukoht: kuidas see seadusmuudatus mõjutab võimalust, et pärast selle eelnõu vastuvõtmist sotsiaalpartnerid ühise laua taha istuvad? Kas selle eelnõu vastuvõtmine soosib seda või muudab selle veelgi keerulisemaks?

Aitäh, hea küsija! See eelnõu kuidagimoodi ei riigista töötukassat. Töötukassa ei ole riigistatud ega ka mitte erastatud. Töötukassa on avalik-õiguslik juriidiline isik, millel on väga konkreetselt oma seadusega määratud eesmärgid ja oma seadusega määratud töökord. Seda see eelnõu ei puuduta, töötukassa jätkab endises vormis.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Mulle küll, vaadates seda kõike kõrvalt, jääb selline mulje, nagu siin ehitataks mingit võimuvertikaali, nagu mõnes riigis armastatakse ennast väljendada. Sain teie eelmisest vastusest aru, et teie näete seda nii, et sotsiaalkomisjon oli sunnitud tegema valitsuse tegemata tööd. Kas ma sain õigesti aru?

Hea küsija! Ma näen seda nii, et sotsiaalkomisjon oli sunnitud sekkuma selleks, et tagada Eesti inimeste vajadustele vastav töötukassa tegevus. Ma näen seda just niimoodi.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! See eelnõu on täpselt samuti nagu siin aasta lõpul tehtud mitmed seadusmuudatused kobarseadustes üks tubli samm demokraatiast kaugemale ja unitaarriigi suunas, kuhu me nüüd järjest kiirenevas tempos oleme liikuma hakanud. Sotsiaalkomisjoni esindajana olete siin kindlasti valitsuse ülesandel ja kahjuks olete sattunud täitma seda kummitempli rolli, mida meile kiputakse ikka omistama. Tundub, et õigusega. Tahes-tahtmata tekib küsimus, millal valitsusel tuleb mõte, et võiks ju Riigikogu laiali saata ja ise määrata seltskonna, kes siis igati toetab tema ettepanekuid.

Kuna ma ei kuulnud küsimust, siis üksnes avaldan lootust, et teie unistused ei lähe täide.

Praegu on küsimuste aeg, mitte läbirääkimised! Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Ei ole vaja sellesse eelnõusse väga süvenedagi, siin hakkab kohe silma rohkesti tehnilist praaki ja kiirustamise jälgi, näiteks eelarve kehtimahakkamise osas jne. Muudatusettepanekuteks on aega ainult üks päev, samas kodukord ütleb, et kümme päeva on hea komme. Kas tehniline praak jääbki kiirustamise tõttu seadusesse sisse või on plaanis ikkagi seda asja natuke korrigeerida?

Hea küsija! Kõik tehnilised küsitavused saavad likvideeritud.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja!  Ma vaatan neid seadusmuudatusi ja saan nii aru, et kui töötukassa nõukogu ei ole otsustusvõimeline, siis võtab Vabariigi Valitsus endale õiguse teatud otsuseid vastu võtta. Ja siin on öeldud ka seda, et "Vabariigi Valitsuse otsuse alusel töötukassa nimel töötukassa juhatuse esimehega ja juhatuse liikmega ametilepingu sõlmimise õigus ja kohustus läheb üle sotsiaalministrile ametikohajärgse töötukassa nõukogu liikmena." Kas see tingimus rakendub siis, kui nõukogu ei ole pädev, või Vabariigi Valitsusele jääbki suurem õigus otsustada töötukassa nõukogu üle ja sekkuda nõukogu töösse siis, kui ta heaks arvab?

Hea küsija! Vabariigi Valitsusel tekib see õigus siis, kui nõukogu ei ole suutnud selles küsimuses, nendes punktides – pean silmas § 28 lõikes 4 sisalduvaid punkte 9, 10 ja 11, mis konkreetselt on juhatuse esimehe ametissenimetamine ja tagasikutsumine, juhatuse liikmete ametissenimetamine ja tagasikutsumine, juhatuse esimehe ja juhatuse liikmega ametilepingu sõlmimine ning nende vastu varalise nõude esitamise otsustamine – õigeks ajaks otsust langetada. Siis need volitused on Vabariigi Valitsusel.

Palun, kolleeg Peeter Võsa, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Üks väga taibukas tähelepanek on, et kui on tüli õhus, siis tuleb maha istuda ja hakata lahendusi pakkuma. Mind huvitab, milliseid lahendusi pakkusid 25. jaanuaril toimunud sotsiaalkomisjoni istungil töötukassa nõukogu erinevad osapooled.

Hea küsija! Sotsiaalkomisjoni istungil pigem väljendati oma seisukohti mitmes küsimuses. Üks teema oli töötukassa vara haldamise küsimus, millele ühtset lahendust ei olnudki välja pakutud. Tööandjad arutasid seda suunda, kas vara haldamine võiks olla tähtajaline. Tehti erinevaid ettepanekuid. Küll aga ka tööandjad väljendasid seisukohta, et eelarve kinnitamine võiks tõesti minna, juhul kui nõukogu ei ole võimeline otsuseid langetama, Vabariigi Valitsuse pädevusse. Aga seisukohti oli erinevaid.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma ei hakka küsima selle seaduse eesmärgi või tausta kohta, ma küsin otse teksti kohta. Mind teeb murelikuks sõnastus, et kui juhatuse liikme puudumise või õigusvastase tegevuse tõttu on oluliselt takistatud töötukassa tegevus, siis läheb vastutus Vabariigi Valitsusele. Stenogrammi huvides küsin, kuna juristid võivad kunagi tulevikus hakata selle üle vaidlema: mis oli see õigusvastane tegevus, mis oluliselt takistas? Seletuskirjas ei ole otseselt seda selgitatud. Kuidas sina neid sõnu lahti seletad? Harilikult, muude seaduste puhul on väljendid "oluliselt takistas" või "oluliselt tegi kahju" jms kohtu otsustada, aga antud juhul on see täitevvõimu pärusmaa. Mida see fraas täpselt tähendab?

See muudatus, hea küsija, on kantud põhjusest, et praegu on kõik tegevused, mis on seotud juhatuse liikmete volituste erinevatel põhjustel lõppemisega, ainult nõukogu otsustada. Kui sellisel hetkel, kui tekib teie kirjeldatud olukord, nõukogu ei ole otsustusvõimeline, siis peab selle otsuse keegi langetama ja sellisel juhul teeb seda Vabariigi Valitsuse volitusel sotsiaalminister ametikohajärgse töötukassa nõukogu liikmena. See on idee, millest see muudatus on kantud. Mis puutub õigusvastasesse tegevusse, siis ma ei ole kuigi pädev inimene teile konkreetseid asjaolusid selgitama.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Kas sotsiaalkomisjoni kuuluvad koalitsioonisaadikud tundsid komisjoni istungil veidi ebamugavust ja olid ehk ka valitsuse peale solvunud? Valitsus ei ole ju oma tööga hakkama saanud ja tema põikpäiksuse tõttu ühise laua taha istuda peavad nemad olema need, kes Eestis sotsiaalpartnerlusele lõpliku surmahoobi annavad.

Hea küsija! See oli väga hinnanguline küsimus, ma sellistega kaasa ei taha minna. Soovitan selles töös, mida meie siin saalis teeme, solvumisega mitte tegelda.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Täna me räägime pidevalt sellest, mida me selle eelnõuga muuta tahame, kuid me ei taha eriti rääkida sellest, mis on selle põhjus. Siit ka minu küsimus: mis põhjusel kolmepoolsuse põhimõttel tegutseva töötukassa nõukogus tüli tekkis ning miks nõukogu otsustusvõimelisus pole tänaseni tagatud?

Hea küsija! Minu arvates te olete täpselt samasuguseid küsimusi siin saalis küsinud nii sotsiaalministri, rahandusministri kui ka peaministri käest, kes valitsuse esindajatena ongi üheks selle sotsiaaldialoogi pooleks. Ma arvan, et osapooled on ka avalikult teada andnud, mis seisukohtade osas neil eriarvamused on. Usun, et me oleme kõik nendega kursis, ma ei hakkaks siin neid üle kordama.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg Margus! Ütle mulle palun, kas komisjonis arutati ka seda, et tegemist on ju maksuvaidlusega. Tehti seadus ära tööandjate ja ametiühingu heakskiidul, tõsteti sotsiaalmaks 33% pealt 37,2% peale, öeldi, et seda tehakse ajutiselt ja koos jagatakse raha. Raha on nüüd valitsuse käes ja teised on jäänud tühjade kätega. Tüli on ju raha ümber! Koalitsioon tõstis makse 4,2%, aga kinnitab ikka, et ta makse ei ole tõstnud. Tegelikult ta tõstis tõsist maksu, tõstis sotsiaalmaksu. Sellepärast see tüli on, sellepärast esitatakse küsimusi. Kas te rääkisite lihtsalt ainult miks, miks, miks? Aga raha küsimus on ju!

Hea küsija! Me sellisel kujul ei arutanud seda teemat sotsiaalkomisjoni istungil. Ma mõtlen teie väidet, et on tõstetud sotsiaalmaksu.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kas teil sotsiaalkomisjoni esimehena on plaanis muuta nõukogu liikmete koosseisu?

Hea küsija! Nõukogu liikmete nimetamine on selgelt Vabariigi Valitsuse pädevuses.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea Margus! Ma jään ikkagi enda küsimuse juurde. Kui seaduseelnõu on komisjonis arutelul, siis teksti vastuvõtmisel vastutab komisjon selle eest, et tekst oleks võimalikult arusaadav ja lihtsalt tõlgendatav ka tulevikus. Ma küsin sult siis teistmoodi: too palun näide, milles võib seisneda õigusvastase tegevuse tõttu oluliselt takistatud töötukassa tegevus! Ma saan aru, kui juhatuse liige puudub või midagi sellist, aga mis on otseselt õigusvastane tegevus. Küsin seda sellepärast, et tulevikus ei tekiks seaduse tõlgendajatel mingeid probleeme.

Hea küsija! Ma ei saa sellest küsimusest täpselt aru. Kas jutt on juhatuse liikmetest või nõukogu liikmetest või nõukogu õigusvastasest tegevusest või millisele konkreetsele punktile te viitate? Ma ei saa praegu sellele küsimusele vastata. Ma ei tea, kas on võimalik täpsustav küsimus esitada.

Jah, annan loa. Palun täpsustage!

Aitäh! See on selle seaduseelnõu § 1, kus öeldakse, et § 28 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses. Nüüd loen täpselt keskelt: "juhatuse liikme puudumise või õigusvastase tegevuse tõttu on oluliselt takistatud töötukassa tegevus". Mida otseselt mõeldakse selle õigusvastase tegevuse all? Mis võib olla põhjenduseks, et valitsus võtab endale õiguse ja kohustuse otsuste tegemisel, et see meelevaldne ei oleks?

Hea küsimus! Nüüd ma sain kätte selle koha, millele te viitate. Tegu peabki olema õigusvastase tegevusega – tegevusega, mis peab olema ka vastavalt Eesti Vabariigi seadustele õigusvastaseks tunnistatud.

Palun, kolleeg Lauri Laasi, teine küsimus!

Aitäh! Kas selle eelnõu puhul on nüüd, kui minnakse, ma ütleks, kirvega kallale seni kehtinud sotsiaalpartnerluse mudelile, vaadatud ka, kuidas teistes Euroopa riikides asi toimib? Kas see, mis me siin täna otsustama hakkame, on üldse euroopalik?

Hea küsija! Sotsiaalkomisjon on seni vaadelnud seda küsimust kui konkreetselt Eesti Vabariigi probleemi, mis meil tuleb lahendada. Kindlasti on võimalik ka võrrelda, kuidasmoodi on eri riikides eri küsimusi lahendatud. Aga selle konkreetse teema raames me ei ole seda käsitlenud.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh! Sotsiaalpartnerlus on kindlasti väga oluline põhimõte, eriti sotsiaalkomisjoni jaoks. Seetõttu küsin: hea sotsiaalkomisjoni esimees, milline on teie hinnang, kas see seaduse muutmise seadus pigem parandaks või pigem halvendaks riigi suhteid ametiühingute ja ka tööandjate esindajatega?

Hea küsija! Ma ei ole siin Riigikogu ees selleks, et anda hinnanguid, mis võib tulevikus juhtuda. Ma loodan, et suhted tööandjate, töövõtjate ja Vabariigi Valitsuse vahel paranevad. See on kõikide huvides.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Selle eelnõu menetlemisega on koalitsioonil äärmiselt kiire, kuidas muidu põhjendada nii lühikest muudatusettepanekute tähtaega. Kuidas teile tundub, äkki on eelnõuga liialt kiirustatud? Ametiühingud ja tööandjad on lubanud lähiajal välja tulla omapoolsete ettepanekutega, kuidas töötukassa takistuseta toimimine taastada. Võib-olla ootaks nende ettepanekud ära?

Hea küsija! See on nagu ikka Riigikogus – on erinevaid arvamusi. Mõni hetk tagasi küsiti minu käest, et kas me pole liiga hiljaks jäänud. Ma tuletan meelde, et täna on selle seaduseelnõu esimene lugemine. Me jõuame seda siin saalis veel vähemalt kaks korda lugeda ja muudatusettepanekute tähtaja me lükkasime ka edasi. Eilsel istungil ei jõutud päevakorrapunkti aruteluga lõpule ja ma kavatsesin seda peale küsimustele vastamist puldist kõigile teatada. Sotsiaalkomisjon pikendas eile oma istungil muudatusettepanekute tähtaega, juhatus kinnitas selle ning nüüd on tähtajaks määratud 9. veebruar kell 10 hommikul.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine küsimus!

Aitäh, proua esimees! Hea Margus! Sa ütlesid, et te ei arutanud seda maksutõusu 33%-lt 37,2%-le. Aga kas te vaatasite seda teemat kui koalitsioonipartner sellest aspektist, et te olete olnud koalitsioonis eestvedajaks? Eesmärk on olnud ikka ühiskonda kaasata – kodanikkonda ja kogu laiemat seltskonda –, nüüd aga see seadus, mille te välja pakute, on nagu totalitaarriigi seadus. Riik tõstab lihtsalt sihtotstarbelise maksu raha enda rahakotti ja teeb sellega, mis ta tahab. Alguses ta lihtsalt tasakaalustas eelarvet, nüüd katab nende summadega oma rahavooge, üldse osapooltega diskuteerimata. Selle seaduse mõte on ju selline. Kas te arutasite seda sellest aspektist?

Hea küsija! Ma soovitan selle seadusteksti läbi lugeda. See eelnõu, mis teie ees täna on, ei käsitle kuidagimoodi neid küsimusi, millele te viitasite, ehk töötuskindlustusmakse määra või töötukassa vara haldamist. See konkreetne seadusmuudatus tekitab võimaluse, et kui töötukassa nõukogu ei suuda otsuseid langetada, siis on töötukassa tegevus jätkuvalt selline, mis aitaks neid inimesi, kes tööturul tööd otsivad ja riigi abi vajavad. See käib ka kõikide teiste teenuste kohta, mis töötukassa peab osutama.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Möödunud nädala kolmapäeval kell 12 toimus sotsiaalkomisjoni erakorraline istung. See kestis tund aega, sest järgnes saalitöö siin. Seal olid kohal ka sotsiaalpartnerid. Siis ei olnud selle seaduseelnõu teksti olemas. See tekst ilmus komisjoni liikmete lauale neljapäeva hommikul kell 9 ja kell 10 andsite teie komisjoni esimehena selle juba üle menetlusse. See on päris paksu seletuskirjaga tekst ja, andke mulle andeks, siin on kirjas, et eelnõu ettevalmistaja on komisjoni esimees Margus Tsahkna koostöös Sotsiaalministeeriumiga. Ma arvan, et see tekst on tulnud Sotsiaalministeeriumist. Miks te pidasite vajalikuks, et see tekst ei tuleks normaalselt ministeeriumi algatatuna ja normaalse menetlusega, vaid olite nõus sellise kiirmenetlusega, mille puhul komisjoni liikmed nägid kell 9 teksti ja kell 10 te andsite selle juba menetlusse?

Hea küsija! Ma arvan, et see tekst on täiesti adekvaatne ja kajastab neid eesmärke, mida sotsiaalkomisjon tahab saavutada. Ma ei saanudki täpselt teie küsimuse sisust aru.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleneb ilmselt sellest, et olen töötanud Riigikogus alla aasta. Selle tõttu mul on puhttehniline küsimus. Ma tõepoolest usun, et sinu süda valutab nende 50 000 inimese pärast, keda see seadus peaks kaitsma. Aga ma ei taha uskuda, et ka sotsiaalministri või teiste valitsusliikmete süda nende pärast ei valuta. Kas selle eelnõu ei oleks saanud esitada Riigikogu töölauale hoopis Sotsiaalministeerium või Vabariigi Valitsus? Võib-olla see täpsustab vastust ka proua Kadri Simsoni küsimusele.

Hea küsija! Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele ja ka teistele seadustele on Vabariigi Valitsusel tõepoolest võimalik seadusi algatada.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mis sa arvad, kes see võis olla, kes jättis midagi tegemata ja on lasknud tekkida sellisel situatsioonil, et me täna nii pikalt ja põhjalikult seda asja peame arutama?

Hea küsija! Me tegeleme praegu sellega, et me proovime lahendada seaduse tasemel olukorda, kui töötukassa nõukogu ei ole otsustusvõimeline. Ja see loogika ütleb, et kui töötukassa nõukogu ei ole praegu otsustusvõimeline, siis on selle taga töötukassa nõukogu osapoolte vaheline arusaamatus, küsimus, tüli või ükspuha, kuidas me seda nimetame.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma proovin formuleerida kolleeg Simsoni küsimust täpsemalt. Küsimuse sisu oli selles: valitsus tegi ära kogu töö ja sotsiaalkomisjon kiirkorras algatas seaduseelnõu. Miks te ei lasknud valitsusel seda seaduseelnõu algatada, vaid tegite seda ise niimoodi rabistades? See oligi küsimuse sisu.

Hea küsija! Teie küsimuses on palju hinnanguid ja mina ei taha nende hinnangutega kaasa minna. Sotsiaalkomisjon algatas selle eelnõu täpselt nii, nagu meie kodu- ja töökorra seadus ette näeb. See oli sotsiaalkomisjoni otsus.

Palun, Kalle Laanet, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, komisjoni esimees! Ma tulen sinu vastuse juurde tagasi. Sa ütlesid, et nõukogu on sinu arvates midagi tegemata jätnud. Kas sa täpsustaksid – nõukogu on lai isikute ring? Võib-olla läheksime täpsemaks?

Hea küsija! Probleem on selles, et töötukassa nõukogu ei ole otsustusvõimeline. Sinna kuulub kuus esindajat ja ma arvan, et kõik kuus peaksid suutma omavahel suhelda. Täna seda suhtlust kõigi kuue puhul ei ole.

Palun, Aivar Riisalu, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin kogu selle pika dialoogi lõpuks siiski ära: miks sihtotstarbelist raha, mida töötuskindlustuse raha ju tegelikult on, kasutatakse riigi rahavoogude lappimiseks?

Hea küsija! Ma ikkagi tuleks selle eelnõu juurde tagasi. See ei käsitle absoluutselt nende rahavoogude juhtimist sellisel kujul, nagu teie praegu silmas pidasite. Meie eelnõu eesmärk on lahendada olukord, mis on töötukassa nõukogu otsustusvõimetuse tõttu tekkinud, ja näha ette võimalusi, et need inimesed saaksid abi, kes abi vajavad.

Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Millal taastub töötukassa normaalne töö?

Hea Eiki, ütlen sulle hea meelega sina. Ma loodan, et võimalikult pea. Aga ma ei tea seda õiget vastust.

Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Mis puutub selle seaduse sisusse, siis on üks küsimus, mis on tekitanud vaidlusi. Kindlasti te olete seda jälginud ka meedia vahendusel. Nimelt, § 28 lõige 2 punkt 4 räägib, et valitsusel on õigus rahaliste vahendite otstarbekat kasutamist kontrollida. Kas te komisjonis seda sisuliselt analüüsisite, mida see tähendab ja millised tulemid võivad sellel otsusel olla?

Hea küsija! See eelnõu, mis on teie ees, puudutab küll § 28 lõiget 4, mis käsitleb sama paragrahvi lõike 2 punkte 9–11. Need puudutavad juhatuse liikmete volitusi ja nende lõppemist. Loodan, et ma sain küsimusest õigesti aru, aga minu arusaama järgi ei muuda see seadus selles mõttes hetkeolukorda. See jääb nõukogu pädevusse.

Palun, Mailis Reps, teine küsimus!

Paragrahvis 1 me anname Vabariigi Valitsusele õiguse kontrollida töötukassat – § 28 lõige 4. Kas me sellest tulenevalt anname Vabariigi Valitsusele õiguse kontrollida ka vahendite otstarbekat kasutamist?

Hea küsija! Igapäevast tööd juhivad selle eelnõu järgi endiselt töötukassa juhatus ja töötukassa nõukogu. Me anname selle eelnõuga väga konkreetsetes küsimustes, mis puudutavad eelarve kinnitamist ja ka punktides 9–11 sätestatud otsuseid – need puudutavad juhatust –, valitsusele teisese otsustusõiguse juhul, kui nõukogu ise ei ole suutnud neid otsuseid teha. Selles mõttes midagi praegu töötukassa nõukogu pädevusest automaatselt ära ei võeta. Kui töötukassa nõukogu ei ole suutnud neid otsuseid teha, siis läheb teisene õigus Vabariigi Valitsuse kätte. See on selle asja mõte.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh! Avan läbirääkimised. Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sõda töötukassa ja valitsuse vahel on kestnud juba neli kuud. Kui meenutame seda tülide jada, siis kõigepealt püüdis valitsus teha avalik-õiguslikust töötukassast valitsuse käepikendust. Kui sellest midagi välja ei tulnud, sõideti ametiühingutest ja tööandjatest teerulliga üle, sõideti üle, muide, ühest Eesti sotsiaalkaitse lipulaevast. Nüüd siis võetakse õige pea vastu seadus, et valitsus hakkab ise nõukogu liikmeid nimetama ja tagasi kutsuma ning hakkab ka eelarvet kinnitama.
Tagantjärele vaadates oleme kindlad, et valitsuse eesmärk oli kohe algul tekitada sotsiaalpartnerite vahel lepitamatu tüli. Midagi paremat ju loota ei olnudki, sest kui valitsus tahtis väevõimuga võtta töötukassa raha ehk tööandjate ja töötajate ühiselt kogutud reservid enda käsutusse ja kasutusse ehk siis riigistada, sundvõõrandada, siis pidi sellele ju konflikt järgnema. Teiseks, kui tööandjad ja töövõtjad nägid selgelt, et kassasse on kogunenud sedavõrd palju raha, et töötuskindlustusmakset võiks vähendada, siis ei teinud valitsus seda märkamagi, olgugi et valitsus peab maksemäära kehtestamisel lähtuma ikkagi töötukassa nõukogu ettepanekust. See on nõukogu ainupädevus, kuid valitsuse praegune tegevus paneb töötukassa nõukogu lihtsalt raamatupidaja rolli. Kui töötus peaks praegu isegi 100% kasvama, kuigi seda ei juhtu, jätkuks kogutud rahast ja jääks ülegi, sest reserv on kahekordselt täis. Isegi kui tööpuuduse tipphetkel oleks langetatud maksu 4,2%-lt 3%-le, oleksime ikkagi veel reserve edasi kogunud. Valitsus on ka tööandjaid petnud, sest enne euro tulekut paluti nendel makset tõsta, et rohkem reserve näidata. Hiljem lubati seda langetada, kuid seda ei ole tehtud, nagu ütlevad tööandjad. Rahvale oleks see aga tähendanud  ligikaudu üle miljardi suurust raha juurdetulekut ja käibesseminekut, millega oleks saanud majandust elavdada. Tegelikult nägime, et valitsusel oli vaja seda võõrast ja sihtotstarbelist, töötutele mõeldud raha eelarve kehva seisu varjamiseks ja eelarveaukude lappimiseks, laenuvõtmise asemel likviidsuse tagamiseks. Seletuskirjaski on ju öeldud, et see raha läheb riigi likviidsuse tagamiseks. Sellest ongi saamas valitsuse vaba raha ehk nagu ametiühingute keskliidu juhatuse esimees Harri Taliga on väljendanud, sellest saab valitsuse taskupank. Tegemist on varjatud maksustamisega.
Ent nagu läinud nädala Eesti Päevalehest reporter Lauri Tankleri kätte sattunud Sotsiaalministeeriumi töödokumendist välja tuli, oli valitsuse plaan veelgi salakavalam ja hoopiski pikaajalisemalt ette mõeldud, kui esialgu tundus. Nimelt kavandatakse ministeeriumis töövõimetuspensionide maksmise uut skeemi, mille järgi nende maksmine lükatakse töötukassa peale. Teame, et Sotsiaalministeerium mõtleb ammu, mida hakata peale püsivalt töövõimetutega, neid on väga palju ja sinna läheb vaja järjest rohkem lisaraha. Valitsust ei huvita tegelikult, miks nende inimeste arv on kasvanud. Pikaajalised töötud on ravikindlustuseta, ei jõua arstirohtusid osta, haigused muutuvad krooniliseks ja sealt ongi järgmine samm töövõimetuspensionid. Järelikult on vaja teha kärpeid ja süsteemi muuta. Ajalehest on käinud läbi ka arv 25 000 – need on inimesed, kes võivad kaotada osa oma sissetulekust, kuna käivad tööl ja saavad samaaegselt töövõimetuspensioni. Nii ebapopulaarse asja peab tegema ära võõraste kätega, töötukassa ja ekspertarstide kaudu.
Palun kolm minutit juurde!

Palun kolm minutit!

See võiski olla tegelik põhjus, miks pooled tülli aeti ja need asjad jõuga ära tehti. Raha lisavajadus nõuab aga, et makset mitte ei vähendata, vaid tuleb hoopis suurendada, ja siis on hea, kui nõukogus on ka oma inimesed. Aga mis peamine, selle asemel et tõsta tulumaksu või teha see astmeliseks, tõstetakse hoopis makset, et saaks inimestele rääkida edasi muinasjuttu maksuvabadest reedetest ning öelda, et meie makse ei tõsta ja rohkem raha tuleb tasku. Muide, kuna raha läheb muudeks asjadeks ja mitte töötutele, siis on tegemist tulumaksu varjatud suurendamisega. Ajutine maksutõus on tehtud alaliseks. Ja veel. Kui teie, parem pool siin saalis, räägite, et riigi rahandus on korras ja et eelarve tasakaal on selle tagatiseks, siis küsin ma, miks te ei poolda tasakaalu töötukassas, et me kogukski nii palju raha, kui seda vaja läheb.
Kindlasti ei saa Eesti Keskerakonna fraktsioon nõustuda seadusmuudatusega, mis annab töötukassa juhatuse liikmete nimetamise või tagasikutsumise õiguse valitsusele. Meil on võimalik ju haigekassa juhatuse esimehe ja juhatuse liikmete aprilli keskel lõppevate volituste pikendamiseks seadust muuta. Samuti ei saa me nõustuda sellega, et valitsusele antakse õigus kinnitada töötukassa eelarve. Vabariigi Valitsus ei tohi saada kolmepoolses organis ainuotsustaja pädevust. Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu tagasi lükata, sest Reformierakond ja IRL on koostöö taastamise asemel valinud töötuskindlustuse seaduse muutmise, mis asendab töötukassa nõukogu Vabariigi Valitsusega. Aitäh!

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Ma igaks juhuks küsin ka lisaaega.

Kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! See eelnõu on meie ette tekkinud seetõttu, et dialoog muutus monoloogiks. Siinkohal minu lugupidamine võimuliidu liikmete vastu, kes on saalis – see visuaalne pilt annab hästi tunnistust sellest, mismoodi asi käib.
Tõesti, dialoogist võib mitut moodi aru saada. Mul on olnud au olla ühe valitsuse liige, kes tuli võimule peale Riigikogu valimisi, ja veel enne seda, kui ministrid jõudsid anda siit puldist vande, tegi see valitsus n-ö mitteametliku istungi. Üks teema oli. Nimelt see võimult lahkunud valitsuse sõlmitud kolmepoolne kokkulepe, mida uus, võimule tulev valitsus ei olnud täiesti selgelt võimeline täitma. Mitte ükski valitsus ei oleks olnud võimeline seda täitma. Eelmine valitsus sõlmis selle lootuses niimoodi Riigikokku jõuda, aga nad ei jõudnud kuskile, seda erakonda enam ei eksisteeri. Pange tähele: veel enne seda, kui vanne anti, arutati, et on sõlmitud üks lepe ja et mis sellest saab, sest seda ei ole võimalik täita. Otsus oli lihtne: tuleb uuesti läbi rääkida. Istutigi maha ja räägitigi läbi ja oligi ebameeldiv. Kõik said aru, et sellel valitsusel ei olnud leppega mingit pistmist, et isegi rahvasaadikud, kes siin saalis olid, hääletasid selle vastu. Aga see oli normaalne osa suhtlusest ja sellest said kõik aru.
Esimese kirjatüki kõnealusel teemal (täna on muuseas 8. veebruar 2012) ma kirjutasin eelmise aasta mais.  Rahandusminister kutsus mind siis vana tutvuse poolest enda juurde ja viis läbi briifingu töötuskindlustuse, ravikindlustuse ja reservide riigistamise küsimuses. Dialoogi meil ei tekkinud, ta ütles, et ta teab väga hästi, et ma olen selle vastu. Meil oli lühike vaidlus ja ma suutsin ka mingitpidi ennustada, kuhu see asi liigub.
Muuseas, väga paljud inimesed Eestis tunnevad tõsist muret, mis see seis siis on. Nii imelik kui see ka ei ole, president oma üllatusvisiidiga kuidagi legaliseeris praegu töötukassa tegevuse. Nad täidavad seadust ja maksavad seaduse kohaselt välja inimeste õigustatud ootustele vastavaid toetusi, aga rohkem neil mingeid aluseid ei ole. Kas te ise tahaks töötada sellises asutuses? Ma küsin, kui kindlana te ennast seal tunneksite? Ma olen ise olnud küll päris lühikestel, aga paljudel aruteludel, kus on püütud selles küsimuses lahendust leida. Väga suuri ideid on olnud. Isegi päris selliseid, mis vajavad pikemat diskussiooni, näiteks see, et teha töötuskindlustusest, mis praegu on sundkindlustus, kohustuslik kindlustus ja tuua ta sellega mingitpidi sellest valitsussektori tasakaalustamise õigusest välja.
Olgu teile veel kord ka öeldud, et asja uba on ju see, et me eputame oma laenunumbritega, on see siis 9,3 või 5,5, olukorras, kus Euroopa keskmine on 80 ja mõnel riigil järgmisel aastal vaata et juba 200. Saate isegi aru, et see on, ma ei tea, inetu vähemalt. Tegelikult on valitsus võtnud praegu sellest kindlustusest laenu. Tõesti, see ei kajastu meie statistikanumbrites, aga sisu poolest on asi nii.
Olgu teile öeldud, et nendel läbirääkimistel, mis kogu sellel teemal olid, ei pidanud peaminister mitte kunagi vajalikuks kutsuda enda juurde tööandjaid ja ametiühingud, et seda kolmepoolselt koos läbi arutada. Seda tehti ühekaupa. Mul puuduvad igasugused andmed, kas peaminister üleüldse on tööandjatega kohtunud või ei ole kohtunud. Vähemalt ametiühingujuhid ta kutsus enda juurde, ajas ka nendega juttu briifingu vormis. Niisiis peetakse monoloogi. See monoloog jätkub ja arusaam sellest, kuidas üht asja peaks korraldama, on jube.
Sotsiaalkomisjon käitus kõikidest valitsusjõududest siiamaani kõige riigimehelikumalt ja kutsus tööturu osapooled enda juurde. Mul oli au viibida asendusliikmena sellel koosolekul ja ma pean ütlema, et seda, mis ma seal nägin, ei ole ma sotsiaalkomisjonis varem näinud. Te kutsute sotsiaalpartneri sotsiaalkomisjoni istungile ja komisjoni esimees esitab loogilise küsimuse: "Härrad tööandjad, mida te sellest olukorrast arvate?" Härrad tööandjad vastavad, mida nad asjast arvavad, ja siis küsib valitsusliidu rahvasaadik: "Kas see on ultimaatum?" Palun vabandust nii juhatajalt kui teilt kõigilt, aga mis kuradi jutt see on? Misjaoks te selle inimese siis sinna üldse kutsute? Pange ennast olukorda, kus teid kutsutakse kuskile ja öeldakse, et tahame teie arvamust teada. Te lähete, ütlete oma arvamuse ja siis küsitakse, kas see on ultimaatum. Mis jutt see on! Kui niimoodi peetakse dialoogi, siis sünnivadki sellised eelnõud.
Head rahvasaadikud võimuliidust! Täna te käitute just nii, nagu Riigikogu teinekord ... Pahandatakse meiega, diplomaatiliselt öeldes. Need vennad ja õed, kes teil on praegu ministrid, need on seda teie armust ja teie toel. Teie olete nende ülemused. Nii on Eesti riik üles ehitatud. Ja kui Riigikogul on täna üldse midagi otsustada, siis ta saab vastu võtta otsuse, et Vabariigi Valitsusel tuleb täita kehtivaid seadusi selleks ja selleks kuupäevaks, punkt ja kõik. Komisjonis noor kolleeg Reformierakonnast küsib, mis siis saab, kui ta ei täida. Mis siis ikka saab? Astub ise tagasi või võetakse maha ja ongi kõik. Nii lihtne see ongi. Te võite ju jätkata sama koalitsiooniga, aga nende inimestega, kes on võimelised suhtlema. Kui teil on valitsuses inimesed, kes on võimelised ainult iseennast kuulama, siis nendega ei ole midagi teha anyway. Palun vabandust võõrkeelse sõna kasutuse eest, aga võib-olla mõnele nooremale on arusaadav. Istub selles mõttes mõttetu peaminister, kes ei suuda tööandjaid ja ametiühinguid korraga enda laua taha kutsuda.
Mulle on siin ette heidetud, et Nestor on viimasel ajal maru tõre. Muidugi on tõre! Me teeme riigis suurte läbirääkimistega, koostöös mingisuguse asja, mis töötab, ja siis tuleb keegi ja lihtsalt valab sinna liiva sisse. Kui vaatame eelnõu ennast, siis Anvelti küsimused olid jumala õiged, näiteks see juhatuse valimine, mis seal nüüd on. Praegu on kolm liiget, nõukogu on nii otsustanud. Seadus ütleb: kuni viis. Minister läheb nõukogusse, ka siis, kui kõik osapooled on kohal, ja ütleb: ma arvan, siin peab olema veel kaks liiget – ma jätan nende nimed ütlemata –, et võiks ju olla veel. Ülejäänud nõukogu ütleb: kuule, ei ole vaja. Selle paragrahvi alusel läheb see küsimus valitsuse istungile, ja et töö ei oleks takistatud, nimetatakse veel kaks liiget. Jabur!

Austatud ettekandja, teie aeg on nüüd täis!

Jah, ma lõpetan. Palun vabandust, et ma üle aja läksin! Ma lõpetan ettepanekuga see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata nii kaugele, kui vähegi saab.

Head kolleegid, rohkem läbirääkimissoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhatusele on saabunud kaks ettepanekut: Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 171 peale esimest lugemist tagasi lükata ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb samuti ettepaneku seaduseelnõu 171 esimesel lugemisel tagasi lükata. Kuna ettepanekute sisu on identne, siis käsitleme neid ühel hääletamisel, st paneme need korraga hääletusele. Valmistume hääletamisprotseduuriks.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 171 peale esimest lugemist tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 42, vastu 50. Ettepanek ei leidnud toetust ja on seega tagasi lükatud. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Palun, Eiki Nestor!

Hea juhataja! Siin juhtus nüüd niisugune lugu, et Riigikogu täiskogule ei ole öeldud muudatusettepanekute tähtaega.

Palun vabandust! Väga suur tänu selle märkuse eest! Eelnõu 171 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on määratud 2012. aasta 9. veebruar kell 10.

Head kolleegid, me jätkame järgmise päevakorrapunktiga, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 108 kolmas lugemine. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui keegi meist või teist näeb uppuvat inimest ja tal on võimalus talle päästerõngas visata, siis loodetavasti ei hakka ta uurima, mis rahvusest see inimene on, mis värvi on ta pass, mis kodakondsus tal on. See on moraalne käitumine, see on normaalne käitumine, inimesi peab abistama! Kui me näeme, kuidas inimene autolt hoobi saab, siis loodetavasti toimime nagu normaalsed inimesed, kutsume välja kiirabi, osutame esmaabi. Meil oli selle eelnõuga võimalus visata seesama päästerõngas tuhandetele inimestele. Sellel teemal me oleme rääkinud siin juba aastaid. Me oleme ükskord juba lähenenud selle probleemi lahendamisele ja puhtalt näpust väljaimetud motiividel jäi see ikka lahendamata. Tõenäoliselt saab see seadus täna vastu võetud, aga minu silmis, minu kolleegide silmis on see täiesti amoraalne. Meil oli võimalus inimesi abistada, aga me ei teinud seda. Ma ei toeta seda seadust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole. Sulgen läbirääkimised. Me valmistume lõpphääletuseks.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 108. Palun võtta seisukoht!
Hääletustulemused
Poolt 52, vastu 23, erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Me asume tänase päevakorra kolmanda punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 155 esimene lugemine. Ettekandjana on kõnetoolis keskkonnaminister Keit Pentus. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Olen teie ees ...

Palun vaikust saalis!

Ei ole hullu, ma mõistan, et kirglik teema on just lõppenud ja see ilmselt tekitab teatavat elevust. Minu eelnõu tõenäoliselt nii palju kirgi ei põhjusta.
Olen teie ees valitsuse eelnõuga, mille sisuks on jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmine. Muudatus on vajalik, et lahendada probleeme, mis on pakendite ja pakendijäätmete kogumise süsteemis ilmnenud. Kui lühidalt kokku võtta, siis ei tooda sisse mingeid uusi põhimõtteid, vaid tegu on olemasoleva riigisisese õigusruumi korrastamisega. Tinglikult võib selle eelnõu jagada kahte ossa. Esimeses osas käsitletakse põllumajanduskilega seonduvat – see on valmistatud ette tihedas koostöös minu hea kolleegi põllumajandusministriga – ja see puudutab jäätmeseaduse muudatusi. Teine osa puudutab pakendiseaduse täiendusi ja muudatusi. Mõlemast lühidalt kordamööda.
Kehtiva seaduse järgi on põllumajanduskile, näiteks silopallikile, pakend, mis tähendab, et sellele kehtivad kõik pakendiseadusest tulenevad nõuded. Nii näiteks on põllumajanduskilega toimetaja, silopallide kilesse mässija  praeguse seaduse mõttes pakendiettevõtja. Seadusmuudatusega, mis teie ees on, tuuakse lihtsalt öeldes põllumajanduskile pakendiseaduse alt välja ja laiendatakse jäätmeseaduses sätestatud probleemtoodete loetelu, kuhu lisatakse nüüd ka põllumajandusplast. Seadusmuudatuse jõustumise korral rakendub põllumajandusplastile kui probleemtootele tootjavastutuse põhimõte. Nii et rullsilokilele ei rakendu enam pakendiseadusest tulenevad nõuded, vaid jäätmeseadusega sätestatud tootja kohustused probleemtoodetest tekkivate jäätmete käitlemisel. Edaspidi hakkavad seda koguma põllumajandusplasti tootjad ja turustajad ning nad peavad selle suunama taaskasutusse vastavalt taaskasutusmäärale, mis on 70%. Seda muudatust sätestava määruse kavand on eelnõule lisatud.
Praegu on pakendiseaduse reguleerimisalas vaid rullsilokile. See on teadupoolest ainult osa kasutatavast põllumajandusplastist, mille sortiment on palju-palju laiem, näiteks kasvuhoonekile, tranšeekile jmt. Praegu neid küll kogutakse kokku, aga nad ei lähe taaskasutusse, vaid neid käideldakse hoopis muul viisil. Nii et suur osa taaskasutatavat materjali läheb paraku  kaotsi. Peab ütlema, et teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seisukohad põllumajandusplasti osas on samuti muutunud ja ka seal ei loeta seda enam pakendiks.
Seaduseelnõu teine osa, nagu ma sissejuhatuses mainisin, ei puuduta mitte põllumajanduskilet, vaid pakendeid. Seadusmuudatusega lisatakse jäätmeseadusesse säte, mille tulemusel muutub tõhusamaks kontroll Eestisse sisseveetavate jäätmesaadetiste üle. Kui pakendijäätmete saadetis kaalub rohkem kui neli kilo, siis peab sellega kaasas olema asjakohane teave, sealhulgas ka jäätmekäitlejaga sõlmitud leping, et oleks võimalik tuvastada, mis selle sisseveetava pakendisaadetisega ette võetakse, kuhu see lõpuks välja jõuab. Piirang on sätestatud ka praegu kehtivas seaduses, ainult et see piirang algab alates 20-kilogrammisest saadetisest.
Lisaks sätestatakse pakendiseaduse muudatusega kaheaastane, st 24-kuuline periood, mille jooksul tarbijal või lõppkasutajal on õigus pärast tagatisrahaga pakendi turulelaskmise lõpetamist, pärast ribakoodi muutumist või tagatisraha märgi muutumist pakend tagastada ja selle eest tagatisraha tagasi nõuda. Ehk siis pärast seda, kui pakendi turuletoomine lõpetatakse, ei ole enam võimalik 25 aasta pärast sellesama pakendiga minna ja tagatisraha tagasi nõuda, vaid me sätestame piiranguks kaks aastat, mille jooksul on õigus tagatisraha tagasi nõuda. Muudatus on vajalik eelkõige selleks, et taas kord maandada majandusriske seoses sisseveetavate pakenditega, mille ribakoodid on Eesti registrisse kantud. Ka on muudatus vajalik tagatisrahaga pakendite süsteemi pakendiregistri häireteta toimimiseks. Olukorras, kus pakendiettevõtja lõpetab märgistuse kasutamise või siis pakendi turulelaskmise või laseb turule vana toote asemel uue toote, tuleb vana märgistusega toode edaspidi pakendiregistrist kustutada. Praegu on meil näiteks olukord, kus tagatisraha süsteemi pakendiregistris on ligikaudu 3600 registreeritud tootepakendit, millest umbes 2000 on aktiivsed ehk siis sellised, mida hetkel toodetakse ja turule lastakse, ja umbes 1600 on sellised, mida enam ei toodeta või mida enam turule ei lasta. See muudatus on vajalik, sest praegu on tegu sellise üsna suure riskiga pakendite Eestisse sisseveol eelkõige Lätist, aga võimalik, et ka mujalt. Pakendit, mida enam Eestis ei müüda, võidakse samal ajal müüa näiteks Lätis, kust see võib sattuda Eesti tagastussüsteemi, aga tagatisraha selle eest on Eestis tasumata. Nii et ka selles osas täpsustatakse seadust.
Kehtivas pakendiseaduses ei ole praegu reguleeritud väljaspool taaskasutusorganisatsioone olevate pakendiettevõtjate kohustused tagatisraha märgi osas. Eelnõuga lisatakse nüüd neile kohustus teavitada Keskkonnaministeeriumi kirjalikult oma tagatisrahaga pakendi märgistusest enne selle pakendi turulelaskmist.
Kokkuvõtlikult öeldes on tegu vajaliku ja hea eelnõuga, mis muudab olukorra nii pakendite vallas kui ka põllumajanduskile puhul selgemaks ja kontrolli tõhusamaks. Ma palun seda eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Teile on laekunud küsimusi. Jaanus Tamkivi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Pandipakendisüsteemi muudatused tulenevad suures osas ka sellest, et riikides on väga erinev olukord. Meie lõunanaabrid väitsid juba üsna mitu aastat tagasi, et nad rakendavad ka kohe-kohe pandipakendisüsteemi, sest see on Eestis hästi toiminud ja taganud väga hea pakendite kokkukorjamise. Kas teil on informatsiooni, kui kaugele nad sellega on jõudnud ja millal on lootust, et me ei peaks vastu võtma seadusmuudatusi tulenevalt sellest, et naaberriikides on olukord pandipakenditurul nii erinev?

Praegune muudatus tuleneb eelkõige sellest olukorrast, kus Eesti koodiga pakendeid müüakse ka Lätis. Neid Eestis väljastatud koodiga pakendeid tuuakse Eestisse, lihtsustatult või piltlikult öeldes sisestatakse Eesti taaraautomaatidesse ning võetakse sealt välja raha, mida selle pakendi turulelaskja sinna kunagi kandnud ei ole, ehk sisuliselt petetakse süsteemi. See on see, mille praegune muudatus ära lõpetab ja mis osas kontroll karmimaks läheb. Läti hetkeolukorra kohta mul aga detailne informatsioon puudub. Ma ei tahaks oma Läti kolleegi eest praegu veksleid välja käia.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt tänu väga heade ideede eest! Aga mul on üks väike küsimus. Paragrahvi 21 lõiget 10 muudetakse: "Tasutud tagatisraha tagastatakse, kui lõppkasutaja või tarbija viib mõistlikus koguses pakendi, millele on kehtestatud tagatisraha, kauba müügikohta või selle vahetus läheduses asuvasse selleks ettenähtud kohta." Mis on see mõistlik kogus?

Aitäh! Selle kohta on seletuskirjas ka selgitus antud, nii et seda on võimalik kõigil seletuskirjast lugeda. Eelkõige on mõistliku koguse all peetud silmas kogust, mida on füüsiliselt võimalik vastu võtta ja milleks näiteks needsamad vastuvõtmiseks seadistatud automaadid füüsiliselt võimelised on. Aga kui te seletuskirjaga tutvute, siis seal on see selgitus ka pisut pikemalt ja põhjalikumalt täiesti olemas.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh! Austatud ettekandja! Millel need andmed baseeruvad, et Lätist ja Leedust tuleb Eestisse nii palju selliseid pakendeid ja et pettused toimuvad just sellel baasil? Kas need on EPP enda väited või tehakse ka konkreetset kontrolli? Küsin selles mõttes, et ega ei taheta mätsida kinni tööga mitte hakkamasaamist ehk et need inimesed, kes seal töötavad, ise petavad ja nüüd üritatakse lükata probleem Läti peale. Kui hoolikalt olete kontrollinud neid andmeid, mis teile on esitatud?

Aitäh! Kui teil on andmeid selle kohta, et keegi organisatsioonisiseselt petab, siis ma väga palun, et te need andmed asjaomastele organitele ka edasi annaksite. Siis oleks võimalik kontrollida, kui sellised andmed tõesti olemas on. See muudatus tugineb muu hulgas inspektsiooni läbiviidud kontrollile. Nii et see ei ole mitte laest võetud väide, et sellisel kujul pettusi on proovitud, ja mitte ainult proovitud, vaid tõenäoliselt on ka toime pandud. Niisiis on need andmed samuti kontrolli tulemusel saadud.

Aitäh! Palun, Margus Hanson!

Aitäh! Jäätmeseaduse muudatuse neljandas punktis on toodud põllumajandusplasti loetelu, aga seal on ka kirjas, et välja arvatud pakend. Kas te natuke avaksite seda, mida antud juhul tähendab "välja arvatud pakend"? Siin on see küll seotud silopallikilega jne.

Aitäh! Taas kord: seletuskirja lehekülje 2 viimane lõik seletab ka selle lahti, et pakendite alla lähevad endiselt näiteks seemnete, taimekaitsevahendite jms pakendid. Suured kiled, nagu näiteks silopallikile ja kasvuhoonekile, selle seadusmuudatuse järel enam tõesti pakendite alla ei liigitu. Aga jah, seletuskirja leheküljel 2 on antud täpsem loetelu.

Palun, Toomas Tõniste, teine küsimus!

Aitäh! Ma täpsustan selles mõttes, et Eesti Pandipakend esitab ka ise aruandeid. Sealt olen vähemalt mina aru saanud, et ühtegi liiki pakendit pole üle 100% tagastatud. Kui Lätist tulebki mingit kaupa tagasi, siis siin on viidatud ikka väga suurtele kahjusummadele. Kui need arvudesse panna, siis selle järgi peaks olema Eestisse tulnud 10 miljonit pakendiühikut. Teine küsimus sellega seoses oleks, et kui me tahame seadust paremaks teha, siis praegu on ka erinevad käitlustasud, mis on ebavõrdne kohtlemine. Kas ministeerium on ka selles suhtes üritanud mingeid muudatusi sisse viia?

Aitäh! Ma pean ütlema, et mulle jäi pisut arusaamatuks see viimane, käitlustasude pool. Mida te pakendiseaduse kontekstis sellega täpselt silmas pidasite? Aga mis puudutab tagatisrahaga katmata pakendite toomist Eesti süsteemi, siis eelkõige Läti on siin korduvalt esile tulnud. See Keskkonnainspektsiooni kontroll, millele ma enne viitasin, puudutab tõepoolest just Lätist toodud pakendeid. Seda arvu, kui palju, kui mitu ühikut pakendeid on sellisel kombel üle Eesti piiri toodud, ei olegi võimalik komakoha täpsusega öelda. Aga veel kord: see, et viimaste aastate jooksul on olnud just nimelt selliseid rikkumisi, kus kaubikutega tuuakse Eestisse tagatisraha märgita pakendeid, mille puhul Eestis ei ole pakendite tagatisraha tasutud, need suunatakse tagastusautomaatide kaudu tagastussüsteemi ja raha võetakse lihtsalt välja, ei ole mitte oletus, vaid on kahjuks Keskkonnainspektsiooni kontrolli tulemusel tuvastatud fakt. Selle olukorra me soovime ära lõpetada, nii et selline pettus enam võimalik ei oleks.

Aitäh! Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Meie komisjoni istungil olid mõlema ministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi esindajad veidi erineval arvamusel, kui palju põllumajandusplastile ja selle kokkukogumisele kehtestatavad uued nõuded lõpptarbijale ehk põllumehele maksma lähevad. Üks väitis, et kokkuleppe kohaselt selle plasti hind või selle kasutamine ei lähe põllumehele kallimaks, teine väitis, et mingi hinnatõus võib süsteemi muutumisega siiski kaasneda. Kas ministeeriumidel on võimalik siin koosmeelt leida?

Aitäh küsimuse eest! See koosmeel on täiesti olemas. Ma juhtisin juba alguses tähelepanu sellele, et põllumajandusplasti puudutav muudatus on välja töötatud koostöös Põllumajandusministeeriumiga. Seetõttu olen täiesti veendunud, et Põllumajandusministeerium ei oleks tulnud välja ettepanekuga ega kooskõlastanud eelnõu, mis oleks põllumeestele kahjulik. See muudatus, mis edaspidi põllumajandusplasti enam pakendiks ei liigita, ei ole kindlasti mitte põllumeestele kahjulik, vaid vastupidi, see muudab süsteemi nende jaoks palju lihtsamaks. Ma olen küll veendunud, et Põllumajandusministeerium on selle eelnõu ettevalmistamise ja kooskõlastamise käigus olnud ühenduses põllumeeste esindajatega ning on nende seisukohta igati tublisti esindanud ja kaitsnud.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu, keskkonnaminister Keit Pentus! Me jätkame kaasettekandega, mille teeb keskkonnakomisjoni liige Tõnis Kõiv. Palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu keskkonnakomisjonis arutati jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 155 17. ja 23. jaanuari istungil. Komisjonis tutvustasid eelnõu Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna peaspetsialist Marika Siht ja Põllumajandusministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna juhataja Mai Talvik. Lisaks osalesid eelnõu arutelul ka OÜ Eesti Pandipakend juhatuse liikmed Rauno Raal ja Kaupo Karba.
Esimene osa sellest seaduseelnõust sisaldab jäätmeseaduse täiendusi, millega laiendatakse tootjate ringi põllumajandusplasti tootja lisamisega ja sisustatakse põllumajandusplasti mõiste. Jäätmeseadusesse lisatakse ka säte, mille rakendamisel saaks tõhustada kontrolli Eestis kehtestatud tagatisrahaga pakendi riikidevahelise veo üle. Teine osa hõlmab pakendiseaduse täiendusi, mis on seotud tagatisrahaga pakendite tagasivõtmisega.
Komisjonis toimunud arutelu käigus ütles Põllumajandusministeeriumi esindaja meile, et põllumajandusplasti kasutamise kehtiva regulatsiooni muutmise vajadus tekkis juba 2010. aastal seoses silokile taaskasutusse andmise küsimusega. Käesolevaks ajaks ongi kokku lepitud, et põllumajandusplast, sh silokile, läheb tootja vastutuse alla. Keskkonnaministeeriumi esindaja sõnul tekitas põllumajandusplasti kasutuses probleemi ka aktsiisi tasumise kohustus. Kuna põllumajanduse väiketootjad polnud pakendiseadusega eriti kursis, siis jäeti pakendiaktsiis tihtilugu lihtsalt tasumata. Arutatava seadusmuudatusega läheb põllumajandusplast probleemtooteks ning põllumajanduse väiketootjatele ei laiene enam pakendiseadusest ja pakendiaktsiisi seadusest tulenev pakendiaktsiisi tasumise kohustus. Komisjonis tekkis selle koha peal küsimus, kas sellest tulenevalt muutuvad palju ka maksulaekumised. Keskkonnaministeeriumi esindaja vastus oli, et muutus on ebaoluline, kuna seadusmuudatus puudutab ainult plasti tootjaid ja maaletoojaid, kellele  eelnõu kohaselt laieneb pakendite taaskasutusse võtmise kohustus. Kui isik toob põllumajandusplasti sisse enda tarbeks, vastutab ta jäätmete eest jäätmeseaduse kohaselt. Üldiselt toovad maaletoojad põllumajandusplasti sisse umbes 2000 tonni aastas ning põllumajanduse väiketootjad ostavad seda maaletoojate käest. Küsimusele, kui palju pakendiaktsiisi laekumine võib ikkagi sellest tulenevalt muutuda, oli Keskkonnaministeeriumi esindaja vastus komisjoni liikmetele, et Maksu- ja Tolliamet peab arvestusi üksnes pakendiaktsiisi laekumise kohta. Selle üle, millise majandusharu pakendiettevõtjad täpselt maksu maksavad, arvestust ei peeta, seetõttu pole võimalik ka täpselt välja tuua põllumajandustootjate makstud aktsiisi summat. Aga suurusjärgu kohta võib öelda, et 2010. aastal planeeriti riigieelarvesse pakendiaktsiisi laekumiseks 500 000 krooni ja sellest laekus natuke üle 162 000 krooni. 2011. aasta eelarvesse planeeritud laekumine oli 32 000 eurot, laekus tunduvalt rohkem, 197 000 eurot, kuid see sisaldas ka järelevalve tulemusel lisandunud pakendiettevõtjate kolme aasta aktsiisi tagantjärele maksmist.
Lisaks tunti huvi ja küsiti ministri käest, kas on oht, et kui pakendiaktsiisi ei pea enam maksma, siis lähevad kiletooted põllumeestele lihtsalt selle võrra kallimaks. Keskkonnaministeeriumi esindaja arvates ei pruugi see nii minna, sest sellel plastil on ka jäätmena väärtus ehk toormeväärtus ja seetõttu ei pruugi põllumeestele müüdava plasti hind sugugi kallineda.
OÜ Eesti Pandipakendi esindajad selgitasid komisjoni liikmetele neid põhjusi, millest tulenevalt nad olid juba mõned aastad tagasi teinud Keskkonnaministeeriumile ettepaneku täiendada tagatisrahaga pakendite riikidevahelise veo sätteid ja tagatisrahaga pakendite tagasivõtmisega seonduvaid sätteid. Seesama 20-kilose koguse pealt üleminek neljakilosele kogusele tähendab sisuliselt seda, et kui 20 kilo on kümmekond suurt täis plastkotti taarapakendeid, siis neli kilo on tavatarbija kogus, kas nüüd normaalne või mitte, aga tavatarbija kogus. Nii et seda tüüpi ettevõtlus, kus me võisime kohata naaberriigi linnas reklaame, et ostetakse kokku Eesti taaramärgiga pakendit, peaks kaduma.
Keskkonnakomisjon otsustas oma koosolekul seaduseelnõu 155 arutelu tulemusel järgmist: määrata jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoni ettekandjaks teie ees seisja, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 8. veebruaril ehk täna, teha Riigikogu täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2012. aasta 22. veebruar kell 16. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Aivar Kokk, teine küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan § 23 lõiget 2. Siin on kirjas, et kui pakendil, millele on kehtestatud tagatisraha, puudub tagatisraha märk või ribakood või see ei ole pakendil või etiketil selgelt nähtav ja loetav või on füüsiliselt vigastatud, kuulub pakend tagasivõtmisele käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud korras ning selle pakendi eest tagatisraha ei tagastata. Kas lõpptarbija peab kandma need kulud, mis tulevad sellest, et see, kes kaupa müüb, ei ole pannud oma tootele või pakendile märgistust korrektselt?

Aitäh küsimuse eest! Eks enamik, lõviosa pandipakenditest tagastatakse ju automaatide kaudu. Praktikas tähendab see seda, et kui automaat mingil põhjusel koodi välja ei loe, siis tarbijal on võimalus anda see pakend küll ära, aga raha ta selle eest vastu ei saa. Nii see tegelikult praktikas käib. Masinvastuvõtt taaraautomaadi kaudu, nagu meile ka komisjonis räägiti, toimub umbes 90% juhtudel. Samamoodi on vastuvõtmise kohustus ka siis, kui toote turulelaskmisest ja selle koodi kasutamisest on möödas 12 kuud. See jääb samamoodi kehtima, et pakend tuleb siis ikka vastu võtta.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh, Tõnis Kõiv! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu muudatusettepanekute tähtajaks 22. veebruar kell 16. Eelnõu 155 esimene lugemine on lõpetatud.

Me asume järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse ning meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 158 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on algatanud eelnõu, mis on saanud numbri 158. Selle seaduse muudatuste eesmärk on kaasata vabatahtlikke merepäästjaid otsingu- ja päästetöödel merel. Eelnõu kohaselt on vabatahtlike merepäästjate kaasamise süsteem kavandatud üles ehitada sarnaselt vabatahtlike päästjate päästetöödele kaasamise süsteemiga, mida parlamendi eelmine koosseis menetles teadupärast päästeseaduse raames.
Isiku kaasamiseks vabatahtliku merepäästjana on ette nähtud kaheastmeline õppesüsteem. Esimese astme õpe on 40 tundi ja see lõpeb arvestusega. Teise astme õpe on 20-tunnine ja lõpeb samuti arvestusega. Esimese astme õppe läbinud merepäästjal on õigus teha merepäästetöid üksnes koos politseiametnikuga või koos teise astme õppe läbinud merepäästjaga. Teise astme õppe läbinud merepäästja võib aga merepäästetöid teha iseseisvalt. Vabatahtlik merepäästja peab vähemalt iga kolme aasta järel läbima täiendusõppe ja sooritama arvestuse. Vabatahtliku merepäästja väljaõpet võib läbi viia üksnes politseiasutuse tunnustatud koolitaja, politseiasutus või vastav õppeasutus, eelkõige peetakse silmas Sisekaitseakadeemiat ja Eesti Mereakadeemiat.
Merepäästjad kaasatakse eelnõu kohaselt tegevusse mittetulundusühingute kaudu. Selleks sõlmib Politsei- ja Piirivalveamet mittetulundusühinguga tsiviilõigusliku lepingu, milles lepitakse kokku vabatahtlike kaasamise korraldus. Avaliku võimu volitused antakse isikule PPA otsusega, milles tunnustatakse isikut vabatahtliku merepäästjana. Kuna tegemist on avalik-õigusliku ülesandega, siis tohib mittetulundusühing kasutada politsei korraldusel merepäästetöö tegemisel üksnes isikuid, kes on läbinud vabatahtliku merepäästekoolituse ja keda Politsei- ja Piirivalveamet on tunnustanud vabatahtliku merepäästjana. Eelnõu annab võimaluse kaasata vabatahtlikke merepäästjaid vahetult otsingu- ja päästetöödele merel ja tagab neile ka  samasugused sotsiaalsed garantiid, mis on abipolitseinikel: hüvitise merepäästetöö käigus hukkumise või töövõimetuks muutumise korral ja varalise kahju hüvitamise.
Käesoleval ajal on vabatahtlikud merepäästjad koondunud mittetulundusühingutesse. On kaks esindusorganisatsiooni: Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste ning Eesti Priitahtlik Päästeliit. Mõlemad on aktiivselt osalenud ka nimetatud eelnõu väljatöötamisel.
Teiseks, selle eelnõuga muudetakse ka meresõiduohutuse seadust. Meresõiduohutuse seaduse muudatuse eesmärk on anda Politsei- ja Piirivalveametile pädevus kontrollida reisijate nimekirja ja reisilaeval tegelikult viibivate isikute vastavust ning reisijate laevalemineku, teeloleku ja mahatuleku ohutust. Praegu on selline pädevus üksnes Veeteede Ametil, kuid nõuetele mittevastavuse korral kuulub sündmuse lahendamine piirivalve valdkonda. Seetõttu on otstarbekas anda ka ennetava kontrolli tegemise õigus Politsei- ja Piirivalveametile. Meresõiduohutuse seaduse kohaselt kantakse reisilaeva reisija reisijate nimekirja. Reederi määratud isik koostab valitsuse kehtestatud korra kohaselt reisijate nimekirja enne laeva sadamast väljumist. Reisijate nimekirja koostamise korra rikkumine on väärteona karistatav. Praegu on kohtuväline menetleja üksnes Veeteede Amet. Eelnõuga antakse see pädevus ka Politsei- ja Piirivalveametile. Selle eelnõuga me ei suurenda ega vähenda reederile, kaptenile ega reisijale seadusega pandud kohustusi, vaid üksnes anname reisijate nimekirja õigsuse kontrollimise pädevuse ka PPA-le. Reisijate nimekirja õigsus on oluline selleks, et eelkõige laevaõnnetuse korral ja päästetööde tegemisel oleks teada laeval viibivate isikute andmed.
Eelnõu on kavandatud jõustuma 1. mail s.a, et saaksime juba sel aastal võimalikult palju suurendada vabatahtlike merepäästjate panust uppumissurmade vähendamisel. Tänan!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Palun, Mati Raidma!

Suur tänu! Austatud minister! Kõigepealt küsimus merepääste kohta. Te nimetasite õigesti, et katusorganisatsioon on Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste. Kui me vaatame seaduse vastutusala, siis seal on sise- ja territoriaalmeri, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järv ja kõik sellega seonduv ning väljaõpe on spetsiifiline. Minu küsimus on lihtne: mis  saab Võrtsjärvest? Kui inimestel on soov Võrtsjärve ääres organiseeruda, siis nad ei satu selle seaduse kaitse alla ja nad ei satu üldse kuskile. Kuidas me selle probleemi lahendame? Võrtsjärv on piisavalt suur järv.

Selles ei ole mitte mingit küsimust, et kaasata vabatahtlikud ka teistele veekogudele, mis Eestis asuvad. Lihtsalt see pädevus, mis praegu on seaduses sätestatud, on sama, mis puudutab piirivalve pädevust. Õiguskomisjonis me käsitlesime ka seda teemat põgusalt. Selle tõttu ongi §-s 108² merepäästetöö käesoleva seaduse tähenduses piiritletud just nimelt nende veekogudega.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas praegu olemas oleva statistika põhjal on võimalik prognoosida, kui laiaks kujuneb tegelikult vabatahtlike merepäästjate tööpõld ja kui palju on huvilisi, kes on valmis seda vabatahtlikku tööd tegema?

Tänan hea küsimuse eest! See huvi on väljendunud juba kas või selles, et meil on kaks esindusorganisatsiooni. Miks on Eestis kaks sellist mittetulundusühingut, see on mingil määral tingitud võib-olla nende esindusorganisatsioonide asutajate kontseptsioonide erinevusest. Niipalju kui mina olen aru saanud, vaatab Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste asju väga kitsalt, nad on täiesti eraldiseisvad, tegelevad mere- ja järvepäästega. Eesti Priitahtlik Päästeliit on laiem, see koondab vabatahtlikke päästjaid ja on selle seaduseelnõu järgi avatud ka vabatahtliku merepääste esindajatele. Aga selles pole midagi halba, neid mittetulundusühinguid võib loomulikult ka rohkem olla. Riigi jaoks iseenesest on võib-olla parem, kui selliseid partnereid on teatud piiritletud hulk ja nad on tugevad. Olen isiklikult kohtunud mõlema esindusorganisatsiooniga. Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste on loodud mitte väga kaua aega tagasi, paar aastat tagasi ja nende siht on võrdlemisi ambitsioonikas, millest ma võin välja lugeda, et soov merepäästjaks hakata on selgelt olemas. Väga suured ambitsioonid on ka Eesti Priitahtlikul Päästeliidul, mille koosseis on märkimisväärselt suurem, see koondab palju enamat hulka päästjaid. Aga nagu ma ütlesin, kuuluvad vabatahtliku päästja instituudi esindajad priitahtlikku päästeliitu ka päästeseaduse alusel.
Ma isiklikult arvan, et nii palju kui me saame, paneme õla alla mõlemale esindusorganisatsioonile. Soov tulla vabatahtlikkusega kaasa on Eesti eri paikades üha enam olemas. Inimeste arv Eesti Vabatahtlikus Mere- ja Järvepäästes on viimase aastaga suurenenud ja 2012. aasta lõpuks on neil veelgi kõrgemad sihid. Nii et sellist initsiatiivi on tunda.

Aitäh! Palun, Mati Raidma, teine küsimus!

Aitäh! Vastus eelmisele küsimusele jäi ikkagi õhku, Võrtsjärv jääb kaitseta. Mu teine küsimus on seotud eelnõu teise osaga ehk siis meresõiduohutuse seaduse muutmisega. Nagu ma aru saan, on check-in süsteem auklik ja selle seadusparandusega ta jääbki  auklikuks. Politsei- ja Piirivalveametile antakse pädevus hakata kontrollima reisijate nimekirja vastavust tegelikkusele. Kas see saab siis olema permanentne või pisteline pileti- ja dokumendikontroll või kuidas see muudatus avaldub? Kas me saame selle muudatusega lahendada ära põhiprobleemi, et nimekirjad ei vasta tihti reaalselt laeval olevatele reisijatele, ja kui siis midagi halba juhtub, on jällegi probleem nimekirjadega?

Tänan! Siin ei tehta märkimisväärset muudatust. Muudatus on eelkõige seotud sellega, et praegu Politsei- ja Piirivalveametil ei ole kontrolli läbiviimiseks pädevust. See, kuidas nad seda kontrolli läbi viivad, on konkreetse asutuse enda otsustada. Nagu ma ütlesin, praegu saab sellist kontrolli teha Veeteede Amet. Mõistlik on laiendada seda õigust PPA-le, eelkõige juba põhjusel, kui kohtuväline menetleja võiks lisaks Veeteede Ametile olla ka PPA. Eks see seondub loomulikult Politsei- ja Piirivalveameti enda pädevusega, et oleks ikkagi ülevaade sellest, kes reisilaeval on. Eelkõige, kui tegemist on mingite sündmuste, mingite kriisisituatsioonidega, siis on ka PPA-l ressursid, et seda järelevalvet teostada. Selle tõttu ka need muudatused on algatatud, nii et see on pigem tänase pädevuse laiendamine kui midagi väga sisulist. Nagu ma mainisin, ei vaadata eelnõuga üle teisi meresõiduohutuse seaduse tingimusi, kohustusi ega muud, vaid lihtsalt antakse PPA-le täiendav võimalus. Kui te küsite, milline see isikutuvastus on, siis üldiselt on tegemist pistelise isikutuvastusega ehk pileti ostnud isikut ja tema isikut tõendava dokumendi andmeid kontrollitakse check-in´is.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Siim Kabritsa!

Proua istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon arutas  seda seaduseelnõu oma 24. jaanuari istungil. Istungil osalesid ka siseminister Ken-Marti Vaher ja Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus, kes tutvustasid eelnõu sisu ja vajalikkust ning vastasid komisjoni liikmete küsimustele. Komisjonis kerkisid üles teemad, mis puudutasid eelkõige vabatahtlike merepäästjate esimese ja teise astme koolitust ning varustuse ja lisavahendite võimalusi. Õiguskomisjon tunnustas Siseministeeriumi initsiatiivi seda valdkonda reguleerida.
Komisjonis otsustati konsensuslikult esitada eelnõu 8. veebruari täiskogu istungi  päevakorda. Konsensuslikult otsustati ka esimene lugemine lõpetada, määrata ettekandjaks Siim Kabrits ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. veebruar kell 16. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur aitäh, Siim Kabrits! Kas on kõnesoove? Palun, Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Kindlasti on riik liikunud selles mõttes õiges suunas, et on hakanud looma õiguslikke raamistikke vabatahtlikule tegevusele. See puudutab vabatahtlikku politseiteenistust ja vabatahtlikkuse alusel töötavaid päästjaid ning täna arutame siin nüüd merepäästet. Minu ainuke, õigemini mitte ainult minu, vaid meie murekoht on see, et vabatahtlikkus peaks andma turvalisuse seisukohalt lisaväärtust, mitte asendama töötavaid riigiametnikke. Riik peaks teatud ressurssidega tagama riigis teatud turvalisuse. Kui me läheme seda teed, et asendame igapäevaselt töötavad struktuurid vabatahtlikega, siis ma kardan, et me liigume valesse suunda. Kui me suudame jätkata oma tegevust selles suunas, et vabatahtlikkuse alusel töötavad struktuurid annavad lisaväärtust turvalisuse loomisse, siis oleme täiesti õigel teel. Paraku viimase aja näited, mis puudutavad päästeteenistust, päästekomandode sulgemist ja mille puhul on räägitud, et paneme riikliku struktuuriüksuse kinni, küll asemele tuleb vabatahtlik, kinnitavad, et see jutt võib jääda ainult tühjaks sõnakõlksuks. Põhjus see, et esiteks ei ole selles piirkonnas inimesi, kes seda tööd vabatahtlikult teeksid ja, teiseks, seal ei ole võib-olla piisavalt rikkust ja raha, millega saaks seda vabatahtlikult töötavat komandot või mis iganes üksust toetada.
Nii et me peaksime lähtuma printsiibist, et loome vabatahtlike kasutamisega lisaväärtust, mitte ei asenda riiklikke tegevusi. Tarka mõtlemist meile!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja vastavalt juhtivkomisjoni ettepanekule määran eelnõu 158 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. veebruari kell 16. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Me liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 161 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus toob Riigikogu ette arutamiseks puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse. Konventsiooni ratifitseerimisega soovib riik tunnustada kõigi puudega inimeste inimõigusi ning põhivabadusi, näiteks õigust iseseisvale elule, haridusele, tööle, juurdepääsule nii rajatisele kui ka teabele ning sõna- ja arvamusvabadusele. Samuti võtab riik konventsiooni ratifitseerimisega endale kohustuse pürgida konventsioonis sätestatud eesmärkide poole ja puudega inimeste olukorda järjepidevalt parandada. Õigusliku analüüsi tulemuste järgi vastab Eesti õigusruum konventsioonis sätestatule nii põhiseaduse kui ka eriseaduste tasandil. Konventsioon ei loo uusi õigusi, vaid aitab ühtlustada riikide praktikat puudega inimeste kohtlemisel, koondades kogu puudega inimeste õigustega seonduva, mis on sätestatud mitmetes rahvusvahelistes konventsioonides ja dokumentides, ning konkretiseerides seda. Samuti annab konventsioon selgemad suunad ja arusaama, et tõhustada puudega inimeste õiguste kaitset, võrdsete võimaluste loomist ning puudega inimeste küsimustes tehtavat koostööd nii rahvusvahelisel kui ka riigisisesel tasandil. Fakultatiivprotokolliga ühinemise eesmärk on anda puudega inimestele võimalus pöörduda pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevõimaluste ärakasutamist puuetega inimeste õiguste komitee poole, kui neile tundub, et riik, omavalitsus või keegi teine rikub nende konventsioonis sätestatud õigusi.
Konventsiooni ratifitseerimise järel töötatakse puudega inimeste õiguste kaitse ja iseseisva toimetuleku parandamiseks välja riiklik puudega inimeste õiguste kaitse strateegia ja selle iga-aastased tegevuskavad. Strateegia väljatöötamisel täpsustatakse prioriteetsed suunad ning kavandatakse vahendid konkreetseteks aastateks, lähtudes riigi ja omavalitsuste eelarvelistest võimalustest. Pärast ratifitseerimist peab Eesti esitama puuetega inimeste õiguste komiteele iga nelja aasta järel aruande konventsioonist tulenevate kohustuste täitmiseks võetud meetmete ja saavutatud edusammude kohta. Esimese aruande tähtaeg on kaks aastat pärast konventsiooni jõustumist.
Kui vaadata, millised riigid on konventsiooni juba ratifitseerinud, siis Euroopa Liidu 27 liikmesriigist on seda praeguseks teinud 19 liikmesriiki. Kui me räägime konventsiooni rakendamise korralduslikest aspektidest, siis üldiselt vastutab nende eest Sotsiaalministeerium, kuid on selge, et horisontaalselt on sellega seotud nii kõik ministeeriumid kui ka omavalitsused oma vastutusala piires.
Vabariigi Valitsus toetab sotsiaalkomisjoni ettepanekut käesoleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada. Loodame, et ka ratifitseerimisprotsess jõuab võimalikult kiiresti lõpule, ning seejärel saab anda kaua oodatud puuetega inimeste õiguste konventsiooni jõustumisele Eestis rohelise tee. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Küsimuse esitab Jüri Jaanson.

Aitäh! Tõepoolest, puuetega inimesed on selle konventsiooni ratifitseerimist kaua oodanud. Aga konventsiooni Riigikogus ratifitseerimise järel on väga oluline liikuda kohe edasi praktilise tegevusega, et parandada puuetega inimeste toimetulemist avalikus ruumis. Millised võiksid konventsiooni ratifitseerimise järel olla Sotsiaalministeeriumi ja valitsuse järgmised sammud?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin ka sissejuhatavas kõnes, on meil sellest konventsioonist tulenevalt järgmisena plaanis kokku kirjutada konkreetne strateegia ja seejärel iga-aastased tegevusplaanid ja -kavad. On selge, et Sotsiaalministeerium üksinda ei suuda kõiki tegevusi teha ega rahastada. Kõik avaliku sektoriga seotud isikud, nii avalik-õiguslikud isikud kui ka ametiasutused riigis ja kohaliku omavalitsuse sektoris, peavad arvestama, et eelkõige oleksid täidetud ligipääsetavuse kriteeriumid. Kui on võimalik väiksemaid ümberkorraldusi ellu rakendada, siis need on kindlasti kõik teretulnud, mis ei tähenda seda, et neid ka praegu ei peaks tegema. Nagu ma ütlesin, konventsiooni ratifitseerimine on pigem riigipoolne tunnustus ja kokkuvõtva signaali andmine kõikidest kehtivatest õigusaktidest, kindlustunde andmine puuetega inimestele, et nende õigustest peetakse lugu ja et nendel on samasugused õigused nagu kõikidel nendel inimestel, kellel puuet ei ole.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natuke selline hinnangut sooviv või nõudev. Tõesti, puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimist on kaua oodanud mitte ainult puuetega inimesed, vaid mõnes mõttes kogu ühiskond, et näidata meie valmisolekut, meie suutlikkust aru saada muredest, mis puudega inimestel on, ja aidata neid kõrvaldada. Siit küsimus: kui palju on sinu arvates ühiskonnas tervikuna arusaamist, et me ratifitseerime puuetega inimeste õiguste konventsiooni sellepärast, et tahame muuta neid tingimusi, kättesaadavust ja kõike muud võrdsemaks? Või arvatakse, et teeme seda lihtsalt sellepärast, et on üks rahvusvaheline konventsioon ja me peame selle ära ratifitseerima?

Aitäh! Protsentides ei ole seda kindlasti võimalik mõõta. Küll on võimalik mõõta seda riigi varasemate tegevuste kaudu. Kui me vaatame eri õigusakte, siis üks suuremaid küsimusi on kindlasti ligipääsetavuse kriteeriumid. Nii ehitusseadusse kui ka planeerimisseadusse on nende menetlemisel sisse viidud väga selged ligipääsetavuse nõuded. Ühtegi rekonstrueeritavat hoonet ei saa rekonstrueerida avalikus sektoris nii, et puuetega inimesed, eelkõige liikumispuudega inimesed, sinna ligi ei pääse. Kui me vaatame näiteks n-ö kvoodivahenditest soetatud busse, siis ka need on madalapõhjalised ja ratastooliinimestele ligipääsetavad. Need otsesed tegevused on juba märk sellest, et arusaamine, mõistmine ühiskonnas on suurenemas. Aga hulk tööd on vaja veel teha. Ka meediast meenuvad mulle näited, kus mõni renoveeritud avalik objekt on küll vormiliselt liikumispuudega inimestele ligipääsetavaks tehtud, kuid praktiliselt ratastooliga sinna ei pääse, on selle põhjuseks siis liiga suur kalle või see, et n-ö abivahendit, mis on objektile paigutatud, ei ole võimalik kasutada. Mulle meenub üks viimaseid uudiseid tunneli avamisest ühes Eesti linnas, kus ühelt poolt sai tunnelisse küll sisse, aga teiselt poolt välja ei saanud. Selliseid juhtumeid tahaks tulevikus kindlasti vältida. Kõikidel peab tekkima arusaamine ja kindlustunne, et inimestel on põhiõigused ja -vabadused, mida tuleb arvestada. Sellest tulenevalt on eelkõige kõikidel omavalitsustel kohustus ligipääs tagada. Ja seda mitte ainult füüsilise või liikumispuudega inimestele, vaid me räägime ka näiteks nägemispuude või kuulmispuudega inimestest, kelle jaoks see ligipääs on samuti vaja tagada. Lühike vastus: jah, arusaamine, mõistmine selle konventsiooni ratifitseerimisega kindlasti suureneb, aga igapäevane töö on see, mis näitab, kuidas avaliku sektori asutused selle nõuetest ka kinni peavad.

Aitäh! Palun, Jüri Jaanson, teine küsimus!

Aitäh! Eesti on Euroopa Nõukogu võrdse kohtlemise direktiivi juurde esitanud oma seisukohad, mille kohaselt me vajame 20-aastast üleminekuaega ühistranspordi veeremi kohandamiseks puudega inimeste vajadustele vastavaks. Infosüsteemide puhul me vajame 10-aastast üleminekuperioodi. Kas teie veendumuse kohaselt on see periood piisav ja kas me saame loota, et 20 aasta pärast ehk ühe põlvkonna pärast on avalik ruum puudega inimestele juurdepääsetav võrdselt tavainimestega?

Aitäh küsimuse eest! Ma loodan, et see aeg saabub varem. Loomulikult on iga üksikobjekti puhul võimalik käitumismudel erinev ning küllap meie soovid ja nõudmised ajapikku ka muutuvad. Aga kui me räägime liikumispuudega inimestest, siis nende jaoks on 20 aasta jooksul uusi lahendusi kindlasti märkimisväärselt juurde tulnud. Kui me vaatame näiteks elektrilisi ratastoole, siis 20 aastat tagasi oli nende kättesaadavus minimaalne. Tänasel päeval on juba tõesti võimalik rääkida, et väga paljude jaoks on kättesaadavus suurem. Samamoodi on muude abivahenditega, mis liikumistakistust kõrvaldavad, eelkõige robotkäed, robotjalad, mida on üha enam hakanud turule tulema. Kahekümne aasta pärast on inimeste liikumisvõimalused oluliselt avaramad ja paremad. Aga mis puudutab hooneid ja ühistransporti, siis see on igati realistlik eesmärk, pigem ma arvan, et see aeg võib saabuda varem.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud sotsiaalminister! Tegemist on kahtlemata suurepärase seaduseelnõuga ja on tore, et Eesti 20. riigina selle konventsiooni ratifitseerib. Minu küsimus tuleneb aga sellest, et Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindajad, kes sotsiaalkomisjoni koosolekul viibisid, avaldasid ka veidi muret, sest ootused on alati suuremad kui võimalused. Kahtlemata täidavad omavalitsused juba praegugi küll põhiseadust, küll ehitusseadust ja arvestavad puuetega inimeste vajadusi. Aga kuidas teile tundub, kas selle seaduse ratifitseerimise järel võiks loota, et mitmesugustest fondidest, ma pean silmas Euroopa Liidu fonde, saab kergemini raha taotleda, või on loota, et 2013. aasta riigieelarve menetlemisel võiks saada teatud rahalisi ressursse ka selleks, et kohalikud omavalitsused saaksid kiiremini ja paremini oma ülesandeid täita?

Aitäh! Eks iga aasta eelarve kokkupanek on oma nägu. See, millised võimalused meil kõigil üheskoos on, selgub siis, kui eelarveprojekt hakkab mingisugust uut nägu võtma. Aga fakt on see, et omavalitsused saavad oma valikud teha ikka ise. Mis puudutab nii välisfondidest abi küsimist kui ka riigieelarveeraldisi, siis kõigil omavalitsustel on täpselt võrdsed õigused. Kui me vaatame omavalitsuste määratud prioriteete, siis ma olen korduvalt siin puldis rääkinud, et kulutused sotsiaalkaitsele on omavalitsustes erinevad. Need käärid on liiga suured. Järgmisel nädalal, kui ma õigesti mäletan, tuleb Tallinnas linnade ja valdade päev. See on ka üks koht, kus omavalitsused on koos ja võiksid seda küsimust rahulikult, tõsiselt arutada, et vahetada häid kogemusi. Tõesti, sotsiaalkaitsekulutused võiksid omavalitsustes olla natuke ühtlasemad.

Aitäh! Palun, Maret Maripuu!

Aitäh! Hea minister! Kõigepealt ma tahan avaldada suurt tunnustust, et puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu on lõpuks jõudnud Riigikogusse, sest selle tee siia oli väga-väga pikk. Aga minu küsimus puudutab sinu mainitud rakenduskava, mida te tegema hakkate. Kas te olete omalt poolt paika pannud prioriteedid, mis saavad kõige enam tähelepanu, või mis on praegu kõige suurem kitsaskoht?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt loomulikult tahaks saada konventsiooni ratifitseeritud. Jah, see on tõesti äärmiselt keeruline küsimus, millisel aastal millist teemat kõige prioriteetsemaks seada. Meil on käimas koostöö puuetega inimeste kojaga ja loomulikult on neil oma arvamused, aga minu hinnangul on kõige keerulisem ikkagi seesama küsimus, mis oli vaidlusobjektiks ka selle konventsiooni siia saali jõudmisel, ehk ligipääsetavuse kriteeriumid. Ja ligipääsetavuse all ei pea ma silmas ainult füüsilist ligipääsetavust, vaid ka teabe kättesaadavust internetis, mis ei nõua suuri vahendeid. Füüsilise ligipääsetavuse parandamiseks on vaja oluliselt rohkem vahendeid kui selleks, et parandada ligipääsu teabele, olgu see siis kinosaali, teatrisaali või internetiavaruste kaudu. Need on kohad, kus me saame kiiremini tööle hakata. Suuremamahuliste investeeringute koha pealt on loomulikult vaja omavalitsustega kokku leppida, millised on nende võimalused ja plaanid selleks, et avalik ruum oleks paremini kättesaadav kõikidele inimestele, kel on mõni puue.

Aitäh! Palun, Maret Maripuu, teine küsimus!

Aitäh! Kui te eelnõu ette valmistasite, kui see teema oli Vabariigi Valitsuses arutelul, kas siis arutelude käigus tuli ilmsiks ka teiste ministeeriumide valmisolek puuetega inimeste teemaga tegelda? Tegemist ei ole ju ainult Sotsiaalministeeriumi valdkonnaga. See puudutab nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kui ka Kultuuriministeeriumi. Kuivõrd on teised ministeeriumid seda probleemi teadvustanud ja oma tegevuskavadesse kirja pannud?

Aitäh! Kahtlemata on teistes ministeeriumides sellele tähelepanu pööratud. Ma usun, et meil on olemas üks väga hea näide eri sektorite vahelisest koostööst – see on rahvastiku tervise arengukava. Rahvastiku tervise arengukavas on ministeeriumide tegevused koondatud ühte rakendusplaani. Ma usun, et see võiks olla üks hea näide, kuidas kõikide valdkondade tegevused saavad kajastatud rakendusstrateegias ja seejärel iga-aastases rakendusplaanis. Eks me anname sellest siis ka ülevaate. Ma usun, et ka auväärt Riigikogu tunneb teatud aja järel huvi selle vastu, millised on olnud edusammud, kuna me nagunii peame iga nelja aasta tagant andma rahvusvahelise ülevaate.

Rohkem ministrile küsimusi ei ole. Aitäh, sotsiaalminister! Kaasettekandjana ma palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Jüri Jaansoni!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu kahel istungil. Esmaspäeval, 16. jaanuaril oli teema arutusel päevakorra neljanda punktina, kus sotsiaalminister Hanno Pevkur andis seaduseelnõust ülevaate. Ta tutvustas eelnõu sisu, rääkis kooskõlastusringidel tõusetunud probleemidest ja pikast läbirääkimiste protsessist. Minister rõhutas eelnõu seaduseks saamise põhilise mõttena eesmärki luua puudega inimestele meie ühiskonnas võrdsed võimalused ja eeldused iseseisvaks toimetulekuks ning riigi õiges suunas liikumist selles osas. Minister rõhutas, et konventsiooni ratifitseerimine on märgilise tähendusega ja puuetega inimesed on selle ratifitseerimist kaua oodanud. Ta tõi välja, et eelnõu ratifitseerimise, õigemini, konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemisel korral peab riik arvestama võimalusega, et iga üksikisik võib pöörduda ka rahvusvahelisse kohtusse.
Komisjoni liikmed esitasid sotsiaalministrile küsimusi, milles sooviti saada ülevaadet põhilistest probleemkohtadest. Nendeks kohtadeks on ministri hinnangul ligipääsetavus ning sellega seotud võimalikud lisakulud. Samuti oli diskussioon riigi ja kohalike omavalitsuste suhete üle. Ka ilma puuetega inimeste konventsiooni ratifitseerimiseta on kohalikul omavalitsusel tulenevalt ehitusseadusest kohustus tagada puuetega inimeste ligipääs uutele või renoveeritavatele ehitistele, näiteks kaldteede rajamine. Ühistranspordiseaduse järgi peavad bussihanked vastama juba praegu samasugustele nõuetele. Praeguse seisuga ei ole isegi riigiasutustes olukord hea. Näiteks töötukassas, aga ka siinsamas Riigikogu hoones, kuhu liikumispuudega ja ratastooli kasutav inimene vabalt, omal jõul siseneda ei saa ning kus kuulmis- ja nägemispuudega inimestel on samuti väga raske hakkama saada.
Sotsiaalminister tõi välja, et lisaks füüsilise ligipääsu teemale on ka teised mured, näiteks kuulmispuudega inimeste teatrikülastuseks vajaliku aparatuuri puudumine paljudes teatrites, internetiteenuste vähene kättesaadavus, Eesti Rahvusringhäälingu omasaadete subtiitrivajadus. Nägemisprobleemidega inimeste jaoks tuleb laiendada audioraamatute levikut ja avardada tõlkevõimalusi ning ka üldiselt suurendada ühiskonna teadlikkust ja oskust käituda puudega inimestega.
Arutelu konventsiooni üle jätkus komisjoni järgmisel, 17. jaanuari istungil, kuhu olid kutsutud Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindajad. Puuetega inimeste koja esindaja rõhutas, et eelnõu jõustumist on Eesti puudega inimesed kaua oodanud, kuid ratifitseerimisest veelgi olulisem on konventsiooni toimimine ja tema põhimõtete igapäevane ellurakendamine. Oluliseks pidas ta konventsiooni artiklit 33, s.o riiklike prioriteetide ja konventsiooni rakendamise strateegia kujunemist. Puuetega inimesed on teadlikud, et üleöö elu ilusaks ei muutu, kuid konventsioon näitab eesmärke. Samuti tõi puuetega inimeste koja esindaja välja, et praegu ei ole riiki, mis vastaks 100% konventsiooni nõuetele. Puuetega inimesed tahavad olla kaasatud ja jõuda riikliku tegevuskavani.
Eesti Linnade Liidu esindaja kinnitusel on liit seda teemat korduvalt arutanud ja nende jaoks ei ole küsimus mitte konventsiooni ratifitseerimises, vaid kohaliku omavalitsuse, erasektori ja ka riiklike institutsioonide võetavates kohustustes ja selleks vajalikus rahalises kattes.
Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja kinnitusel ei ole nende organisatsioon vastu konventsiooni põhimõtetele, kuid kuna nemad esindavad maaomavalitsusi, siis peavad nad jälgima, et kui tulevad kohustused, siis peab olema tulubaas.
Komisjoni liikmeid huvitasid konventsiooni mõju puudega inimeste heaolule, konventsioonist tulenevad võimalikud kohustused, ressursside olemasolu, fakultatiivprotokollist tulenevad õigused ja kohustused. Sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitusel nende analüüside põhjal lisakohustusi ei tule, kuna konventsioon sätestab samad õigused, mis tulenevad meie enda põhiseadusest.
Kokkuvõtteks kinnitas komisjon, et konventsiooni eesmärk on tagada, et puudega inimesed saaksid üha täielikumalt ja võrdselt teistega kasutada kõiki inimõigusi ja põhivabadusi, ning edendada lugupidamist nende loomupärase väärikuse ja individuaalsuse suhtes. Konventsiooni põhiline idee on teadvustada, et puudega inimesed on samaväärsed teiste ühiskonna liikmetega.
Sotsiaalkomisjonis tehti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu suhtes järgmised konsensuslikud otsused: esiteks, saata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda 8. veebruariks, st tänaseks, teiseks, esimene lugemine lõpetada ja, kolmandaks, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 22. veebruar kell 18. Tänan kuulamast!

Hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Nii ministri kui ka teie enda ettekandes oli palju juttu sellest, kui palju ja kellele võib puuetega inimeste konventsiooni ellurakendamine selle ratifitseerimise järel maksma minna ehk kui suured kulud on ministeeriumidel, omavalitsustel, linnadel, valdadel. Kas komisjonis oli juttu ka sellest, milline on sellest tõusev tulu ühiskonnale, tulu inimestele? Milline on tulupool?

Hea küsija! Ma vastaksin heameelega teie küsimusele, aga paraku ei ole mina selliselt distantsilt võimeline teie esitatud küsimusest aru saama. Paraku olen ma ka ise kuulmispuudega ja vajan suhtlemisel mitte ainult kuulmise, vaid ka suu pealt lugemise võimalust. Minu teada ei näe ka Riigikogu kodu- ja töökorra seadus praegusel juhul kahjuks lahendust ette. Küsimust võib küll korrata, aga ma ei usu, et ma nii kaugelt aru saan. Võib-olla istungi juhataja aitab meil mingi lahenduse leida?
(Jüri Ratas esitab kokkuvõtte küsimusest.)
Oletan, et ma sain küsimusest õigesti aru. Mina pean selle eelnõu peamiseks tuluks puudega inimeste eneseteadvuse olulist kasvu, sest kuigi meie põhiseaduse § 12 sätestab kõigi inimeste võrdse kohtlemise, sõltumata sotsiaalsest seisundist, on puudega inimeste jaoks avalikus ruumis hakkamasaamine vägagi problemaatiline.

Järgmine küsimus. Ülo Tulik, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg! Konventsiooni rakendamine on kindlasti väga tähtis ja vajalik. Ma vaatan, et nii linnade liit kui ka maaomavalitsuste liit tegid palju ettepanekuid, kuid nendest arvestati väga väheseid. Kas te arutasite komisjonis ka seda, mis on see põhjus, kas kohalikud omavalitsused ei olnud teemaga väga kursis? Kas see teema oli komisjonis arutusel?
(Jüri Ratas esitab kokkuvõtte küsimusest.)

Komisjonis tõid nii linnade liidu kui ka maaomavalitsuste liidu esindajad oma seisukohad ilusti välja ja me ka arutasime neid. Põhiline vastuolu oli selles, et kui linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu esindajad keskendusid eelkõige konventsioonist tulenevale tehnilisele poolele ehk kohustusele leida ja saada rahaline kate, mis tegelikult ühiskonna jaoks on nagunii omavalitsuste ja riigi suhe, siis konventsiooni tegelik mõte – tuua esile puuetega inimeste olukord – jäi nende seisukohtades täiesti tagaplaanile. Me rõhutasime just seda, et puuetega inimeste konventsiooni tähtsus on eelkõige selles, et tuua esile nende olukorra parandamine.

Suur tänu ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Tegemist on äärmiselt positiivse asjaga. Tõepoolest, peaaegu viis aastat tagasi avati ÜRO-s  allakirjutamiseks puuetega inimeste konventsioon. Võttis aega, mis ta võttis. Samas ma ütleksin niimoodi, et ega selles ei ole midagi uut ega ootamatut. Siin on nähtud mingisuguseid ohte, et tuleb ehitada kaldteid ja millessegi investeerida. Ega selles pole ka midagi uut, see kõik on ehitus- ja planeerimisseaduses juba ammu olemas ja juba ammu neid nõudeid ei täideta. Aga mitte lisakulutustest ei tohiks rääkida, ma isegi ei saa aru, kuidas sellises kontekstis räägitakse rahast. Asi on ju ühiskondlikus kokkuleppes, kokkuleppes, et me kõik tunnistame ja tunnustame, et meie kõrval elavad inimesed, kellel on erivajadused, kes vajavad natuke rohkem tähelepanu, kes vajavad tunnustust, kellega koos tuleb lihtsalt selles ühiskonnas elada. Ka selles ei ole mitte midagi uut. Ma tuletan meelde aastat 1982, kui loodi Invaru ja esimesed invaorganisatsioonid, kui ajalehtedes ja ajakirjades kirjutati invatantsust, kui puuetega inimestele pöörati väga ja väga suurt tähelepanu. Ja nüüd räägitakse, et, jah, selline uus asi nagu puuetega inimeste konventsioon. See ei ole mitte midagi uut! See on täiesti tavaline inimkonna areng, millega me peame kaasas käima, sest kui me sellega kaasas ei käi, siis me lihtsalt ei ole tsiviliseeritud ühiskond. See on ühiskondlik kokkulepe, millega peavad kaasa minema kõik, millega peab kaasa minema ka meedia. Kui me vaatame, siis meedias pööratakse tohutu suurt tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse küsimustele. Pannakse üles plakatikampaania, kus meile kõigile tehakse selgeks, et on olemas ühe seksuaalse suunitlusega, teise ja kolmanda seksuaalse suunitlusega inimesi ning on olemas ka mingi neljas kategooria, need on heterod, aga nendel on valikuvõimalus.
Rääkima peab hoopis millestki muust, tõelistest probleemidest. Inimestel, kellel on erivajadused, on meie keskel elades tõepoolest ränki probleeme, millest meie ei tea mitte kui midagi, me ei oska neid endale teadvustada. Aga kui televisioonis tehakse näiteks saade nimega "Pime tuba" või Ahhaa keskuses vist on selline pime tuba, kus on võimalik liikuda pimeda inimese kombel, vaat siis saadakse aru, mis asi see on. Kusjuures puuetega inimesed ei ole mitte ainult ratastooliga liikuvad inimesed, millega me oleme harjunud. Ei, on väga mitmesuguste erivajadustega inimesi. Väga suur hulk nendest on psühhiaatri määratud puudega inimesed. Ka nemad vajavad tähelepanelikku kohtlemist. Kui me tahame elada inimeste keskel, mitte hundikarjas, siis me peaksime nõrgemaid ühiskonnaliikmeid abistama. Kes teab, millal Jumal ükskord ka meid pattude eest karistab, igaühega võib nii juhtuda. Nii et ühiskond peab selleks alati valmis olema.
Kui siin räägitakse sellest, et mingite peale- ja mahasõitude ehitamine nõuab suurt raha, siis teate, on olemas väga lihtsaid asju. Te olete siin kõik reisijad inimesed. Olete käinud siin ja seal ja olete kindlasti  tähele pannud, et lennujaamades, pealinnade tänavatel, raudteevaksalites on keset siledat kõnniteed 40 sentimeetri laiused kollased või oranžid ribad, millel on sellised mügarikud ja kus on väga ebamugav käia. Kas te teate, mis asi see on? Need on rajad pimedatele, sest pime kobab jalgadega oma teealust ja ...
Kas ma tohin paluda lisaaega?

Kolm minutit lisaaega.

... niimoodi juhatatakse ta trammipeatusse, kusjuures tramm peatub täpselt selle koha peal, kus tema rada lõpeb. Ta saab hakkama lennujaamas ja igal pool mujal. Puuetega inimeste konventsioon ei nõua mitte peale- ja mahasõite, vaid nõuab inimväärikust, ta nõuab seda, et arvestataks erivajadustega inimeste väärikusega.
On olemas veel odavamaid lahendusi. Haiglates pannakse näiteks keset koridori karedast materjalist riba nagu kleeplint ja viletsa nägemisega inimene samamoodi kobab seda sussiga ning "näeb", kuhupoole tuleb minna, kus on protseduurituba, kus on tualettruum jne. Ta saab väga ilusti hakkama ja ei pea paluma kellegi teise abi. Võtame aga selle triviaalse näite, et kui ratastoolis inimene tahab tulla Riigikogusse ja rõdult kuulata, mis me siin omavahel räägime, siis ega ta siia ei pääse. Kui ta väga tahab, siis me korraldame talle abi ja võtame kaks tursket turvameest, kes tirivad ta siia üles. No mis inimväärikusest me saame siin rääkida?
Lahendused on olemas. Need on tehniliselt olemas ja ei ole ka rahaliselt ületamatud, aga kõik on kinni suhtumises. Puuetega inimeste konventsioon, head sõbrad, ei tähenda mitte lihtsalt kummardust ÜRO-le. See ei tähenda mitte seda, et me võtame vastu mingisuguse paberi, hakkame saatma kuskile aruandeid ja teeme arengukavasid. Ei, see tähendab seda, et lõpuks ometi peame igaüks oma töökohal mõtlema ka sellele, et meie kõrval on inimesi, kes ei jaksa, kes ei oska, kellel pole võimalik, aga kellel on õigus teha kõike seda, mis teeme meie. Igaüks oma töökohal, ka meie siin Riigikogus, peaksime iga oma tegevuse juures arvestama puuetega inimeste konventsiooni nõudeid.
Keskerakonna liikmed on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et ühiskond on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Keskerakonna fraktsioon kavatseb küll igal võimalikul juhul Riigikogule meelde tuletada, et puuetega inimestega tuleb arvestada igas seaduseelnõus, kus see on vajalik. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 161 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. veebruari 2012 kell 18. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja viies päevakorrapunkt käsitletud.
Head ametikaaslased! Mul on teile jooksvalt üks teade. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse 44 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele" eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks riigikaitsekomisjoni. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 9. veebruar kell 14.

Liigume edasi järgmise, kuuenda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 159 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Vabariigi Valitsusel on hea meel tutvustada Riigikogu liikmetele puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 159. Eelnõuga muudetakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust ja riikliku pensionikindlustuse seadust ning luuakse õiguslik alus puude raskusastme või püsiva töövõimetuse tuvastamise menetlemisel tervise infosüsteemis olevate delikaatsete isikuandmete käitlemiseks. Praegu edastavad pere- ja eriarstid puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse tuvastamiseks isiku terviseandmed terviseseisundi kirjelduse vormil Sotsiaalkindlustusametile. Eesti Perearstide Seltsi ja Sotsiaalministeeriumi koostöökokkuleppe kohaselt päritakse edaspidi ekspertiisiks vajalikud isikute terviseandmed tervise infosüsteemist. Seetõttu on vaja anda Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstidele ja ekspertiisiga tegelevatele ametnikele õigus teha päringuid tervise infosüsteemist, aga seda vaid mahus, mis on vajalik puude või töövõimetuse tuvastamiseks. Paralleelselt säilitatakse tervishoiuteenuse osutajale võimalus edastada isiku tervislikku seisundit kirjeldavad andmed terviseseisundi kirjelduse vormil.
Seega on lisaks kehtivale menetluskorrale tegemist täiendava menetlusega, mille kohaselt hakatakse ekspertiise tegema tervise infosüsteemis sisalduvate ning selekteeritud asjakohaste isikuandmete alusel. Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstidele ja ekspertiisiga tegelevatele ametnikele luuakse juurdepääs puude raskusastet ja/või püsiva töövõimetuse tuvastamist soovivate isikute terviseandmetele tervise infosüsteemis. Selleks, et ekspertarst ei saaks piiramatut ligipääsu kõikidele tervise infosüsteemis sisalduvatele andmetele ega peaks hakkama infot otsima kogu tervise infosüsteemi andmebaasist, tehakse päring standardituks. See tähendab, et iga isiku kohta tehakse kättesaadavaks ühesugune andmete vaade ja andmete koosseis. Ekspertarst vaatab isiku andmeid ainult ekspertiisi tegemisel konkreetse isikuga seotud haldusmenetluse raames ja üksnes isiku loal.
Lisaks on eelnõu eesmärk vähendada tervise infosüsteemiga liidestunud ning sinna isikute terviseandmeid edastavate pere- ja eriarstide töökoormust ning hoida kokku aega puude raskusastme ja lisakulude ning püsiva töövõimetuse tuvastamise ekspertiisi aluseks olevate terviseseisundi kirjelduse vormide täitmisel ja esitamisel. Isiku terviseandmete elektrooniline menetlus ei muuda puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse taotlemise ja tuvastamise üldist protsessi. Eelnõu vastuvõtmisele ja seadusena jõustumisele eelneb loomulikult seaduse rakendamiseks vajalike IT-lahenduste ettevalmistamine, millega käesoleval ajal ka tegeldakse. Vabariigi Valitsuse ettepanek on jõustada seadus 1. juunil 2012. Aitäh!

Head ametikaaslased, tänan teid, et teil on vähemalt üks küsimus ka ministrile! Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea minister! Minu küsimus haakub sinu viimase lausega, kus sa ütlesid, et jõustamistähtajaks olete ette näinud 1. juuni. Komisjonis me kuulsime, et IT-lahendused saavad valmis aprilli lõpuks, mis tähendab, et neid on võimalik katsetada vaid kuu aega. Kas sa ei arva, et võtad endale liiga suure riski? Või oled sa Gonsiori tänavast tüdinenud ja soovid tulla tagasi siia meie sekka?

Aitäh optimistliku küsimuse eest! Risk on alati. Risk on ka siis, kui jõustumise ja võimaliku IT-lahenduse vahele jääb pool aastat või aasta. IT-lahendustega kipub olema nii, et isegi kui nad töötavad väga hästi, kipuvad nad vahel viskama vimkasid ja mitte töötama. Meie üks ja suurim garantii selle mure vastu on see, et me jätame paralleelselt elektroonse vormiga toimima ka pabervormi. Loomulikult võib see tähendada näiteks seda, et kui elektrooniline rakendus on maas ja perearst on edastanud kõik vajalikud andmed regulaarselt tervise infosüsteemi, siis võib otsuse tegemine mõni päev edasi lükkuda. Aga seetõttu ongi eelnõus praegu elektroonse menetluse tähtajaks välja pakutud mitte üks päev, vaid minu mälu järgi kümme päeva. See peaks tagama, et nende menetlustähtaegade jooksul, mis on ette antud, saab küsimus lahendatud elektroonilisel viisil, või kui see elektrooniliselt ei ole võimalik, siis paberkandjal. Me loodame väga, et meie head IT-partnerid suudavad lahenduse üle anda juba varem kui 30. aprillil. Esimesed katsetused toimuvad loodetavasti juba järgmisel ja ülejärgmisel nädalal ning niimoodi jupphaaval see süsteem meile kohale jõuabki. Risk on ja ka puuetega inimeste koda on teinud meile ettepaneku jõustada see eelnõu hiljem. Ma usun aga, et esimese ja teise lugemise vahepeal tuleb see temaatika komisjonis veel kord läbi käia. Usun, et kui oleme saanud IT-firmadelt tagasisidet nende esimeste tegevuste kohta, siis oleme juba järgmiseks nädalaks oluliselt targemad.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on küsimus taotlejate nõusoleku andmise kohta tervise infosüsteemis andmete töötlemiseks, seda just stenogrammi tarvis. Komisjonis jäi nii teie kui ka perearstide esindajate suu läbi kõlama põhimõte, et kui inimene ei anna nõusolekut oma andmete tervise infosüsteemis töötlemiseks kolmandate isikute poolt, siis säilib paralleelselt senine kord. Senine kord, st nõusolek on ainult ühelauseline: "Olen nõus ja teadlik." See uus paber, mis siin juures on, nimetab ära tervise infosüsteemi ja nimetab kolmandaid isikuid, kuid seaduse tekstis tegelikult selline võimalus puudub. On kirjas, et nõusoleku mitteandmisel Sotsiaalkindlustusamet seda ei menetle. See selgitus, mis te nüüd juurde rääkisite, et tervise infosüsteemi ei pääsegi rohkem nägema kui ainult vormi järgi, mis on vajalik puude jaoks, meil komisjonis puudus.

Aitäh! Ma hea meelega selgitan selle siis veel kord üle. Jah, tõsi on see, et inimene peab andma nõusoleku, see on igati loogiline. Inimene annab ka praegu nõusoleku ja just nimelt nii, nagu te ette lugesite: olen teadlik ja olen nõus. See on kõige alus. Kui inimene tuleb selle eelnõu raames taotlema enda puude tuvastamist või, õigemini, kui ta tuleb ja taotleb oma terviseseisundi kirjeldamist, siis selle vältimatuks eelduseks on, et ta annab nõusoleku selle protsessi käigus tema terviseandmeid kontrollida. See nõusolek on väga selgelt vajalik tema töövõimetuse või puude tuvastamiseks. Kui inimene ei anna nõusolekut, siis pole ka vormil tähtsust. Järelikult inimene ei ole valmis, et tema terviseandmeid üldse vaadataks, ja siis ei ole oluline, kas neid terviseandmeid vaadataks paberkandjal või elektroonselt. Elektroonselt ei saa neid andmeid olema rohkem kui paberkandjal.
See on üks väga oluline põhimõte, et ekspertarstil ei või olla ligipääsu inimese suvalistele terviseandmetele. See ei tule mitte mingil juhul kõne alla! Sellepärast ka IT-lahendus. Kui meil oleks selline lähenemine, et ekspertarst võib päringuga küsida tervise infosüsteemist ükskõik milliseid terviseandmeid, siis meil ei oleks IT-lahendust vaja. Siis me ütleksime, et palun, Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstid, teil on ligipääs inimese terviseandmetele ja vaadake, mis te tahate. Sellega ei saa kindlasti mina nõus olla ja ma usun, et ka Eesti Vabariigi õiguskantsler ei saaks sellega nõus olla. Sellisel juhul oleks see andmete kuritarvitamine ja seda ei saa lubada. Nii et selles osas on isiku nõusolek protsessi alguses vajalik ja ta annab nõusoleku nii andmete kontrollimiseks paberkandjatel kui ka elektroonselt. Kui ta sellega nõus ei ole, siis ei ole võimalik inimesele puuet või töövõimetust määrata.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa vastasid nüüd küll natuke teistmoodi, kui küsimus oli esitatud. Ma loen ette selle, mis on selle seaduseelnõu lisas 2: "Olen teadlik ekspertiisi taotlemise eesmärgist, kinnitan esitatud andmete õigsust ning olen nõus minu isikuandmete ja delikaatsete isikuandmete (sh kõik tervise infosüsteemis sisalduvad andmed) töötlemisega (sh edastamisega kolmandatele isikutele) ..." Kes on need kolmandad isikud? Ma tean, et on rehabilitatsioonimeeskond jne. Tänane süsteem on selline, et kui inimene läheb arsti juurde, siis võib see arst vaadata teatud andmeid, mis puudutavad inimeste tervist, aga ei ole nii, et võivad ka ametnikud, ametkonnad jne. Kes on need kolmandad isikud?

Aitäh! Kui te olete seda loetelu lugenud, siis seal on kirjas Sotsiaalkindlustusamet ja kolmandad isikud. Ekspertarstid ei ole Sotsiaalkindlustusameti ametnikud. Kui me räägime ekspertarstidest, siis nemad võivad olla kolmandad isikud. Kui komisjon soovib esimese ja teise lugemise vahel seda sõnastust täpsustada, siis me oleme valmis andma oma panuse, et seda vajaduse korral teha. Senimaani me oleme aru saanud ja oleme ka Andmekaitse Inspektsiooniga läbi rääkides lähtunud sellest, et kõigepealt peab isik olema andnud nõusoleku, see on esimene põhimõte. Teine põhimõte on see, et neid andmeid menetletakse kas paberkandjal või elektroonselt. Soovitatavalt elektroonselt, sest kui need andmed on tervise infosüsteemi sisestatud, siis on neid võimalik võtta sealt selle vormi järgi. Kolmas põhimõte on, et kui tervise infosüsteemis ei ole piisavalt andmeid, siis võetakse perearsti käest täiendavaid andmeid. Kui neid kolme põhimõtet arvestades on võimalik selle lisa sõnastust inimesele selgemaks või lühemaks teha, siis me oleme kindlasti valmis andma oma panuse, et sõnastus oleks kõigile ühtemoodi arusaadav, et ei oleks mitmeti tõlgendatavust.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tegelikult on lisaks ekspertiisi tegevale arstile seaduseelnõu tekstis ka sõna "ametnik". Lisa 2, mida ma ette lugesin, lisab veel kolmandad isikud. Ma küsin uuesti: kes on need kolmandad isikud? Ma tean, et rehabilitatsioonimeeskonnal on õigus sellega tutvuda jne. Päris nii ei ole, et ainult ekspertiisi tegeval arstil on õigus.

Aitäh küsimuse eest! Ma püüdsin tuua ühe näite, et ekspertarstid on Sotsiaalkindlustusametis tööl töövõtulepinguga. Kui me räägime ametnikest, siis tõepoolest, ametnikud ei ole ju arstid. Kui me vaatame praegust paberkandjate puhul kehtivat korda, siis ma ütlen veel kord, et selles korras ei tule ühtegi põhimõttelist muudatust ja rohkem kui praegu ühelegi inimesele ligipääsu nendele terviseandmetele ei anta. Me ütleme selles eelnõus väga selgelt ära, et sellist laia juurdepääsu ei saa olla. Meil on olnud veel taotlusi teistest ametiasutustest, kes sooviksid saada ligipääsu tervise infosüsteemile. Eelkõige oleme rääkinud Kaitseministeeriumist ja Kaitseressursside Ametist, et hinnata adekvaatselt noormeeste terviseseisundit nende kutsealuseks tunnistamisel. Ka siin on nii meie kui ka Andmekaitse Inspektsiooni selge seisukoht, et ilma isiku nõusolekuta ja ilma piiritlemata andmeid, mida oleks võimalik esitada ka praegusel kujul paberkandjal, ei saa seda ligipääsu kuidagi laiendada. Inimese terviseandmed on delikaatsed isikuandmed ja neid kontrollib inimene ise.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Helmen Küti!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Ma annan ülevaate sotsiaalkomisjoni kahel istungil toimunud Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 159 arutelust. Kuna sotsiaalminister juba väga põhjalikult tutvustas eelnõu eesmärke, siis sellel ma ei peatuks. Räägin just nimelt neil kahel istungil, 23. jaanuaril ja 24. jaanuaril toimunud aruteludest ja sellest, kes seal peale komisjoni liikmete veel osalesid. 23. jaanuaril osalesid sotsiaalminister, Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik ja Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna nõunik. Sotsiaalminister tutvustas eelnõu saamislugu, kooskõlastusi, eesmärke ja sisu. Teisel istungil, 24. jaanuaril osalesid külalistena Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees, Sotsiaalkindlustusameti peadirektori asetäitja pensionide ja toetuste alal, Sotsiaalkindlustusameti sotsiaalteenuste ja ekspertiisi osakonna ekspertiisinõunik, Eesti Perearstide Seltsi esindajad ja sotsiaalministri nõunik.
Mõlemal komisjoni istungil oli väga palju küsimusi. Teisel istungil anti ülevaade Eesti Perearstide Seltsi seisukohtadest ning pöördumiste ja ettepanekute ajaloost. Kuulati ära ka puuetega inimeste koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm, kes andis oma seisukoha nimetatud eelnõule, nimelt kooskõlastuse koos märkusega, et seadus võiks jõustuda 1. juulil s.a.
Komisjon arutas eelnõu väga põhjalikult, esitati rohkesti küsimusi. Annangi nüüd ülevaate nendest küsimustest, millele oodati ja ka saadi vastuseid. Vastuseks küsimusele, mis muutub puudega inimese jaoks, selgitati, et puudega või siis ka puude tuvastamist või töövõimetust taotleval inimesel on vaja anda nõusolek selleks, et tema delikaatsetele isikuandmetele pääseksid tervise infosüsteemis juurde kolmandad isikud ehk Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst ja asjaomane ametnik. Seda taotlevad perearstid, on see siis tingitud väga suurest töökoormusest või millestki veel. Minister andis põhjaliku ülevaate, kui pikk on nimetatud eelnõu ajalugu, ja tõi ka selle välja, et perearstide nõudmiste eesmärk ei ole mitte ainult oma töökoormust vähendada, vaid kindlasti ka see, et oleks rohkem aega patsientidega tegelda. Oli ka küsimus, kas perearstidele makstava pearaha sees ei ole siis detailset tööde ja teenuste kirjeldust. Vastus oli, et terviseseisundi kirjeldus on küll pearaha sees, aga eelnõu tegemise eesmärk ongi just nimelt süsteemi korrastada.
Nüüd siis seesama küsimus, mille ma esitasin täna ka ministrile, st kas see inimese nõusolek on vabatahtlik või sunniviisiline. Et kui inimene ei anna seda nõusolekut, mida see siis kaasa toob tema andmete töötlemisel tervise infosüsteemis kolmandate isikute poolt. Sotsiaalminister selgitas ja ka perearstid olid seisukohal, et paralleelselt toimivad mõlemad süsteemid. Ma arvan, et komisjoni järgmise istungi ajal ongi seda vaja täpsustada, sest see dokument, mis on seaduseelnõule lisatud, näeb ette, et kõikide tervise infosüsteemis olevate andmete kasutamise ja nendega tutvumise õigus on nii kolmandatel isikutel kui ka ekspertarstidel.
Oli ka küsimus, miks asi on nii pikalt viibinud, kui perearstid on juba varem sellise murega pöördunud. Minister selgitas, et tegemist on siiski delikaatse eelnõuga, mis puudutab isikuandmeid. Juulis 2011 algas kooskõlastamine Justiitsministeeriumi ja Andmekaitse Inspektsiooniga ning tehtud ettepanekute kohaselt tuli eelnõu tekstis teha natuke muudatusi. Augustis 2011 käivitati pilootprojekt, mis kestis novembrini 2011, kuid saadud tulemused ei olnud sellised, mis oleks andnud kindluse, et süsteemi võib rakendada 1. jaanuarist, nagu perearstid olid taotlenud. Küsimus oli ka tervise infosüsteemi loomisel antud lubaduse kohta, et andmed ei lähe laiali. Siin vastati, et tervise infosüsteem ehk rahva seas e-tervis on turvaline, probleeme pole, suvalised inimesed ei saa seda lugeda, märk jääb maha, juurdepääs on ainult määratud ja lubatud inimestel. Avaldati veel muret, et paljud inimesed või osa inimesi ei usalda e-riigi võimalusi ja kogemused näitavad, et eelkõige on need mitte eesti keelt kõnelevad eakad. Vastus oli, et see ei saa olla põhjuseks sellest eelnõust keelduda, vaid pigem tuleb selgitada.
Räägiti sellest, et perearstid on kinnitanud oma valmisolekut ja arvanud, et see kuupäev võiks olla 1. märts, aga kuidas on patsientide poolega. Sotsiaalkindlustusamet selgitas väga põhjalikult, et IT-arendus saab valmis aprilli lõpuks, kasutajate koolituseks jääb vähe aega ja pilootprojekti käigus, millest enne juttu oli ja kus osales 45 perearsti, saadi 400-st terviseseisundi kirjeldusest nende andmete põhjal teha ainult 65%. Selle tõttu oli Sotsiaalkindlustusamet mures pigem kvaliteedi, mitte andmekaitsega seonduvate küsimuste pärast. Osa andmeid ei pruugi veel tervise infosüsteemis olla, sest vaja oleks tegelikult viie aasta andmeid. Nii nagu ka eelnõu seletuskirjast nähtub, ei ole tänaseks tervise infosüsteemiga liitunud veel 75 perearsti, kuigi seaduse järgi peaksid nad olema liitunud juba  2010. aastast. Perearstidelt küsiti, miks eeldatakse, et perearste rohkem liitub. Perearstide esindajad vastasid, et nüüd on motivatsioon suurem.
Küsimusi esitati ka vaidlustuse kohta ja sellele vastasid Sotsiaalkindlustusameti esindajad, et vaidlustused on väga erinevad. Neid saab praegu teha ja kahtlemata on see õigus ka edaspidi. Vaidlustuste põhjusi võib olla mitmeid, neid tehakse töövõime kaotuse protsendi pärast või negatiivse otsuse korral, samuti siis, kui ei olda rahul puudeastmega. On olemas komisjon, kes vaatab need läbi ja esitab oma seisukoha.
Küsiti, millised on varutegevuskavad ehk variant B, kui tekivad IT-arenduse lahenduse või testimise probleemid. Siin andis selgitust Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik, kes ütles, et kokkuleppe kohaselt on töötajad koolitatud aprilli lõpuks. Tähtajad ja kokkulepped on saavutatud ka Eesti Puuetega Inimeste Koja ja Justiitsministeeriumiga. Aga siiski oleks vaja mõistlikku seaduse rakendamise tähtaega. Puuetega inimeste koda tõstis veel kord üles teema, et seaduse kiire muutmise eesmärk ei saa olla perearstide koormuse vähendamine, vaid inimene ja patsient. Mure on pigem see, et ollakse liiga optimistlikud, seadus ei tohiks jõustuda enne 1. juulit. Perearstide seisukoht oli küll, et seaduse jõustumise tähtaja muutmine andmeid paremaks ei muuda. Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik tõi välja, et infosüsteemi kasutamine ja täitmine on arstidele kohustuslik, aga mingil määral luuakse selle seaduseelnõuga pretsedent, et ka kolmandatel isikutel on õigus tervise infosüsteemi andmetele ligi pääseda, ja tõenäoliselt võib edaspidi taotlejaid või pöördujaid veel olla.
Komisjon leidis, et oma järgmisel istungil oleks vaja kohtuda ka Eesti E-tervise Sihtasutusega, ja see võeti päevakorda. Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 8. veebruaril, esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. veebruar kell 12. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati teie ees kõneleja. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Hea ametikaaslane, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna esindaja Viktor Vassiljevi!

Härra istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Tegemist on positiivse eelnõuga. Ega progressi vastu ei saa. Kui puude määramisel hakatakse kasutama tervise infosüsteemi, kui see on vajalik, kuidas saab siin siis vastu vaielda. Ma poleks siia teie ette pulti roninudki, kui täna ei oleks laekunud Eesti Patsientide Esindusühingu avaldust, kus kirjutatakse, et kuigi eelnõu seletuskirjas on märgitud, et eelnõu on ka nendele esitatud arvamuse andmiseks, ei ole nad siiski seda eelnõu näinud õigel ajal. Nad juhivad tähelepanu sellele, et eelnõuga küll laiendatakse ligipääsu tervise infosüsteemile, aga see tähendab, et laiendatakse ka nende isikute ringi, kellele antakse ligipääs terviseandmetele, delikaatsetele isikuandmetele. Eesti Patsientide Esindusühing juhib tähelepanu, et andmete edastamiseks küll küsitakse isiku nõusolekut, aga see nõusolek võib olla üsna formaalne, nagu näiteks mingi linnukene kuskil ruudukeses, inimene ei pruugi seda tähele panna. Muidugi juhivad nad tähelepanu, et määruse nr 58 muudatusega on vihjatud sellele, et ligipääs antakse mingitele kolmandatele isikutele.
Aga kõige rohkem häirib patsiente ja ka mind ennast see, et eelnõu on kindlasti kasulik ametnikele, kes seda menetlevad, sotsiaaltöötajatele, arstidele, kellele iganes, aga mitte patsientidele, mitte inimestele, kes puude tuvastamist taotlevad. Nendele pole sellest kasu mitte tühjagi, sest ega eelnõu ei lühenda tähtaegu, sellest pole seal sõnagi, ei tee menetlust lihtsamaks. Jäävad kõik need puudused, mis on. Nimelt on siiamaani juhtunud selliseid asju, et kui inimene esitas paberid korduvaks puude raskusastme määramiseks ja otsus sai valmis paar-kolm nädalat, teinekord ka kuu aega pärast seda, kui tal eelmine aste ära lõppes, siis jäi see aeg rahaliselt katmata. Ka praegune eelnõu ei likvideeri seda puudust. Siis on sees säte, mis häirib praegu väga paljusid inimesi: kõige raskema puude, 100%-lise töövõimekaotuse puhul nõutakse ikkagi iga viie aasta tagant enda ettenäitamist, et kas inimesele on kasvanud uus jalg või ei ole. Teatud juhtumitel võiks siiski olla ka õigus otsustada, et puue määratakse igavesest ajast igavesti, mis siin inimest ikka jooksutada.
Nii et ilmselt on see vajalik seadus, ega ei saa talle kätt ette ega jalga taha panna, las läheb, aga see on siiski kõigest üks sammukene pikal teel. Keskerakonna fraktsioon küll toetab seda seadust, aga loodab, et järgneb ka teisi, mis tõepoolest parandavad puuetega inimeste olukorda, mis suurendavad toetusi, mis lihtsustavad menetlusi ja muudavad üldiselt kogu meie ühiskonna paremaks. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Heljo Pikhofi, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja!

Härra juhataja! Lugupeetud ametikaaslased! Mulle teeb selles eelnõus muret nii mõnigi punkt. Valitsus on tulnud välja eelnõuga, millega soovitakse laiendada juurdepääsu inimese elektroonilistele terviseandmetele ehk teisisõnu inimese haigusloole. Ta on andnud selle õiguse ka ametiasutusele, st Sotsiaalkindlustusametile. See õigus laieneb Sotsiaalkindlustusametile juhul, kui on vaja määrata püsivat töövõimetust, kui tegu on puude tuvastamisega, rehabilitatsiooniteenustele suunamisega jne. Seadus näeb ette, et enne tuleb inimeselt küsida, kas ta on nõus, et tema elektroonilistele terviseandmetele saab juurde ka ametnik. Aga kui isik nõusolekut ei anna, siis menetlust ei alustata, mis tähendab, et ta jääb ilma puudeastmest või talle ei määrata püsivat töövõimetust, kui tal see vajadus on.
Kui me räägime arsti ja patsiendi suhtest, siis ma mäletan väga hästi, kuidas e-tervishoiu süsteemi siin Riigikogus loodi. Siis oli põhimõte ikkagi see, et ainult sellel arstil, kelle poole patsient pöördub, on õigus vajaduse korral vaadata ka patsiendi muid terviseandmeid, et mitte igal arstil ja mitte igal võimalikul juhul ei ole seda õigust. Loomulikult on ka patsiendil õigus kas osaliselt või täielikult oma andmed selles elektroonilises haigusloos kinni katta. Nagu siin aga juba juttu oli, et kui me nüüd teeme algust sellega, et igal juhul, kui patsient ei anna nõusolekut, jääb ta ilma puudeastme määramisest või rehabilitatsiooniteenusest, ja laiendame seda ligipääsejate ringi taoliselt, siis mõne aja pärast tuleb võib-olla mõni kindlustusselts. Täna ütlevad küll kõik, et ei, see ei ole võimalik, et ta saab neid andmeid kasutada, aga mine tea, mõne aja pärast võib see võimalikuks osutuda.
Nii et selles see mure ongi. Tegelikult peaks alles jääma ka praegune võimalus, et patsient saab arstiga asju ajada, ja mitte kolmandad isikud ei ole need, kes saavad sinu terviseandmetes n-ö sobrada. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Head Riigikogu liikmed! Vahel ma ikka imestan, kuidas on võimalik lihtsad asjad enda jaoks keeruliseks teha. Kordame siis mõned asjad, mis on põhimõttelised, veel kord üle. Kahju, et doktor Vassiljev on saalist lahkunud, aga vastuseks patsientide esindusühingu kirjale ütlen, et tänasega võrreldes ei hakka ju keegi täiendavalt ühtegi ligipääsu või mingit infot inimese terviseandmetest saama. Me räägime sellest, et neid andmeid, mida inimese kohta praegu kogutakse paberkandjal, oleks võimalik ka digitaalselt kätte saada ja ei oleks vaja teha topelttööd. Perearstil on käesoleval ajahetkel kohustus kanda andmed inimeste kohta tervise infosüsteemi. Kui puude või töövõimetuse tuvastamiseks on vaja terviseseisundi kirjeldust, siis ta teeb seda uuesti, aga teeb paberkandjal. Selle eelnõuga tehakse ettepanek, et neidsamu andmeid, mis ta on juba korra sisse kandnud, saakski vaadata sealt, kuhu need on sisse kantud. Põhjendamatult kellelgi ligipääsu ei ole. Samamoodi ei ole ka seda, et saab vaadata mingeid muid andmeid. See ongi selgelt kirjas, et saab vaadata piiratud andmeid ja saab vaadata neid andmeid, mis ka praegu paberkandjal on. On põhimõte, et kui inimene tuleb endale puuet või töövõimetust vormistama, siis hinnatakse tema terviseseisundit. Terviseseisundit ei ole võimalik hinnata, kui inimene ise sellega nõus ei ole. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka puuet või töövõimetust vormistada, kui inimene ei ole nõus oma terviseandmeid avaldama. Väga lihtsad põhimõtted.
Ärgem mõelgem seda eelnõu enda jaoks kuidagi nii keeruliseks, et seda ei ole võimalik menetleda. Ei maksa mõelda, et midagi muutub kusagil kellelegi rohkem avatuks – ei muutu. Ma väidan veel kord, et kui inimese andmed on paberil, siis on need palju vähem kontrollitavad ja nendest võib teha ükskõik kui palju paberkoopiaid. Kui need andmed on digitaalselt salvestatud, siis on iga kasutamine näha tervise infosüsteemis – kes küsis, millal küsis. Kui on kuritarvitused, siis on selle jaoks ette nähtud karistused. Digitaalne kontroll on palju suurem kui paberkandjal olevate terviseandmete kasutamise kontroll. Nii et see eelnõu ei ole suunatud mitte ametnike töö lihtsustamiseks, vaid on eelkõige suunatud sellele, et anda perearstidele rohkem võimalust tegelda patsientidega ja sisulise tööga. Kui nad on ühe korra terviseandmed sisestanud, siis nad seda rohkem tegema ei pea. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 159 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2012. aasta 13. veebruari kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud ja kuues päevakorrapunkt käsitletud.
Head Riigikogu liikmed, ma tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös! 

Istungi lõpp kell 17.27.