Proua juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Teie ees laual on meie fraktsiooni algatatud seaduseelnõu 107 ehk päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Sissejuhatuseks paar sõna taustast.
Juba aastaid ei ole kogu sisejulgeoleku- ja võib-olla ka riigikaitsesüsteemis laiemalt suudetud lahendada sarnaste tegevusvaldkondade väärika vananemise ehk pensionierandite probleemi. Senised algatused on läinud kõik vett vedama, kuna omal ajal, kui kehtestati eripensionide süsteem, alustas iga ametkond oma stardipakult. Päästjate olukord on siiani olnud vägagi erinev, tulenevalt juba sellest, et päästjatel ei ole eripensioni, mis on tegelikult, vaadates meie rahvastiku vananemist ja sisejulgeoleku tulevikku, ütleme niimoodi, pikemalt ettevaatav ja täiesti õige samm. Küll on riigil kohustus tagada nendele inimestele, kes töötavad süsteemides, kus on suurem risk kaotada tervist või elu, teatud sotsiaalsed tagatised, mis võimaldaksid neil väärikalt vananeda ja võib-olla tegelda ka tekkinud terviseprobleemidega. Paljud ametkonnad ise kaitsevad väga tublilt oma valdkonna inimestele pensionikindlustuses tehtud erandeid, ka praegused ministrid on Riigikogu saalis seda teinud. Näiteks alles nädalapäevad tagasi ütles kaitseminister Mart Laar väga kategooriliselt, vastates siin küsimustele kaitseväelaste sotsiaalsete tagatiste ja pensionide kohta, et tema seisab kaitseväelaste sotsiaalsete tagatiste eest seinana ja kogu pensioniküsimus tuleb lahendada avaliku teenistuse seaduse raames.
Nagu me teame, on avaliku teenistuse seaduse eelnõu eri variandid tiirelnud siin eri koosseisude ajal. Edasi pole jõutud tihtipeale ka sellepärast, et avalik teenistus moodustab väga suure osa Eesti valijatest ja kui arvestada ka avalike teenistujate pereliikmeid, siis on poliitilise kompromissi leidmine päris keeruline. Samasugune olukord on kindlasti ka pensionisüsteemi puhul. Neid soodustusi, mis on, on raske ära võtta, ja veel raskem on teha süsteemi solidaarsemaks.
Siit jõuamegi päästjate erineva olukorra juurde. Näiteks politseinikel ja kaitseväelastel on praegu võimalik hakata eripensioni saama 55-aastaselt. Päästjatel on asi natuke teistmoodi. Neil on vaja koguda teatud aastate pikkune staaž, miinimum on 10–15 aastat. Kümne aasta pikkune staaž tähendab, et on võimalik saada suuremat vanaduspensioni, ja kui inimene on töötanud vähemalt 15 aastat, siis on tal võimalik jääda pensioniootele ehk sisuliselt jääda pensionile kolm aastat varem, praeguse riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi siis 60-aastaselt. Sellest tuleneski vajadus muuta päästjate pensionile jäämise võimalus solidaarsemaks teiste sisejulgeolekualade töötajate võimalustega.
Oleme arutanud seda seadusmuudatust ka päästjate endiga, samuti Päästeameti juhtkonnaga. Ühine arusaam on olnud väga selge: päästevaldkonnas ei ole otstarbekas hoida teatud tööd tegevat inimest mingil kindlal tööl 60. eluaastani. Võtame otseselt päästetöödega tegelevad inimesed: suitsusukeldujad, keemiatõrjega tegelevad inimesed, keda me nimetame seaduseelnõus ka keemiasukeldujateks, ja demineerijad. Nendel inimestel peaks teatud tingimuste täitmise korral olema võimalus jääda varem pensioniootele. Ma rõhutan, et peaks olema võimalus jääda varem pensioniootele.
Ma natuke selgitan meie pakutud süsteemi. Päästjal, kellel on staaži vähemalt 15 aastat ja kes sellest kümme aastat on töötanud suurenenud terviseriskiga valdkonnas (nagu ma ütlesin, siia kuuluvad suitsu- ja keemiasukeldumine ning demineerimistööd), oleks võimalus jääda vanaduspensioni ootele kümme aastat varem. See ei ole kindlasti kohustus. Ka praegune statistika näitab, et isegi kõik 60-aastased päästeametnikud ei ole valinud seda võimalust, vaid nad jätkavad töötamist kuni üldise vanaduspensioniea saabumiseni.
Asjal on ka teine pool. Te kindlasti küsite minult, miks me astume niigi vananevas ühiskonnas sellise sammu, et vähendame pensioniiga. Ma selgitan seda teile kohe väga lihtsalt ja matemaatiliselt. Kujutage ette päästevaldkonnas töötavaid inimesi, keda on üle tuhande. Selleks, et nad hakkaksid saama ettenähtud ja väljateenitud suurendatud vanaduspensioni, peavad nad pensionile jäämise hetkel seaduse järgi olema päästeteenistujad. Päästetöödel töötaval inimesel, kes on 55-aastane ja kes ei tee läbi tervisekontrolli (see on siseministri kehtestatud protsess, päästetöödel võivad suitsusukeldujana, keemiasukeldujana ja demineerijana töötada ainult inimesed, kes iga-aastasel tervisekontrollil on tunnistatud vastavaks 1. või 2. kategooriale), on võimalus töötada edasi Päästeametis näiteks kontoritöötajana ja oodata pensionile jäämist. Sellega hoitakse Päästeameti koosseisus kinni töökohti, noortel ei ole võimalust peale tulla. See inimene saab Päästeameti keskmist palka, mis on 730 eurot ja mis on peaaegu kaks korda suurem kui päästeametniku pensioniootele jäämise keskmine hüvitis, milleks on 400 eurot. Tegemist on täisjõus meestega, keda ei peaks hoidma Päästeameti kontoris tööl, sest me ei taha, et kontori töötajaskond oleks niisama suur kui välitöödel töötavate inimeste arv. Kui neil inimestel võimaldataks jääda 55-aastaselt pensioniootele, siis oleks neil võimalus minna tööle rahvamajandusse ja oma maksutuluga teenida raha kaudselt kas või sellesama päästevaldkonna jaoks.
Kui kirjeldada seda, kui suur on päästeametnike terviserisk, siis näiteks viimase viie aasta jooksul (lihtsalt teile teadmiseks) on Päästeametist tervisest tulenevate probleemide tõttu pidanud lahkuma 73 inimest. See on tegelikult väga suur arv, mis näitab, et nendel inimestel on iga päev reaalselt suurenenud terviserisk. Ma julgen endise politseinikuna öelda, et päästeametnike terviserisk on tunduvalt suurem, kui on politseinikel ja isegi kaitseväelastel, kellel on jälle palju suurem elu kaotamise risk.
Seaduseelnõu teine punkt käsitleb neid päästeametnikke, kes on teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel püsivalt töövõimetuks tunnistatud. Me soovime, et ka nendel inimestel oleks võimalus jääda vanaduspensioni ootele samadel tingimustel. Kui inimene praegu lahkub päästeteenistusest töö tõttu halvenenud tervise pärast, siis saab ta teatud hüvitist. Kui ta on päästeteenistujana töötanud 15 aastat, siis peaks tal meie arvates teatud vanusest alates olema õigus jääda pensioniootele, nagu ka nendel inimestel, kes pensioniootele jäämise vanuse saabumise ajal on tööl päästeteenistuses, sest see inimene ei ole päästeteenistusest lahkunud temast endast sõltuvatel põhjustel.
Seaduseelnõu kolmas punkt muudaks kehtetuks päästeteenistuse seaduse § 33, milles räägitakse sellest, et praegune pensioniootele jäämise võimalus kehtib ka peale 2023. aastat. Esiteks ei saa ma aru, mispärast on üldse pandud selline ajaline piir. Teiseks arvan, et aastaks 2023 on nii avaliku teenistuse seadus kui ka sellega seotud erinevaid pensione käsitlevad seadused vastu võetud.
Seaduse mõjude hindamisel vaatasime ka kulude prognoosi. Kui see seadus hakkaks kehtima näiteks 2012. aastal, oleks kulu aastas 115 200 eurot. See oleks enam-vähem. Kolmandik sellest rahast on 1. jaanuarist loodud Päästeameti peadirektori kolmanda asetäitja ametikoha palga suurus. Viie aasta jooksul tekiks teoreetiline võimalus jääda sellisele pensionile 143-l päästevaldkonna inimesel. Veel kord: praktika näitab, et inimesed, kes tahavad arendada päästevaldkonda ka näiteks kontoritöötajana, jätkavad kindlasti tööd Päästeametis. Kuid ma rõhutan, et kõik inimesed ei ole selleks loodud ega tahagi seda.
See oli lühidalt kõik. Ootan teie küsimusi. Aitäh!