Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu teise töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Heljo Pikhof!

Austatud Riigikogu juhataja! Head ametikaaslased! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel üle sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu. Eelnõu on koostatud eesmärgiga hoida riiklike peretoetuste seaduse alusel makstav lapsetoetus ja toimetulekutoetus lahus. Eelnõuga soovitakse lõpetada olukord, kus üks kategooria inimesi on sisuliselt lapsetoetusest ilma jäetud, nimelt just need, kes seda kõige enam vajaksid. Praegu toetab riik neid lastega peresid, kes niigi endaga toime tulevad. Peredele, kus vanemad on töö kaotanud või kus vanemate palk on nii madal, et neil on õigus toimetulekutoetusele, makstakse toimetulekutoetust lapsetoetuse võrra vähem. Seetõttu ei jõua lapsetoetus nende lasteni, kes seda kõige enam vajavad. Kui me vaatame riiklike peretoetuste seadust, siis näeme, et selle eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Kui me vaatame praegu välja, siis näeme, et lund sajab. Me teame, et kodukulud on sellel aastal kasvanud. See tendents jätkub. Kui ilm läheb külmemaks, siis pole paljudel inimestel enam piisavalt raha, et kodukulude eest tasuda. Madalapalgalised satuvad löögi alla ja hakkavad toimetulekutoetust küsima. Miinimumpalk tõusis 20 euro võrra. Kodukulud kasvavad paraku kiiremini. Aitäh!

Aitäh! Austatud kolleegid! Saalis on liiga suur sumin. Palun kõnetooli Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Üleeile tehti Saaremaal Leisi vallas selles mõttes ajalugu, et toimus esimene pikett päästekomando sulgemise vastu. Piketil osales peaaegu 10% Leisi valla elanikest ehk 180 inimest. Selle komando ja ka kõigi muude komandode sulgemisest tulenevalt on meil siseministrile seitse küsimust. Esiteks tahame teada saada, kas ministeerium on päästekomandode sulgemise kohta koostatud analüüsi üle vaadanud ja heaks kiitnud. Meid huvitab, kuidas minister selgitab Leisi kohta esitatud väärinformatsiooni päästekomandode sulgemise analüüsis. Kas on võimalik, et analüüsis esineb vigu, mis võivad kaasa tuua päästekomando sulgemise alusetu otsuse? Kuidas minister selliseid vigu vältida kavatseb? Kas on olemas tegelikkusele vastav tegevuskava, kuidas päästekomandota jäävad piirkonnad hakkama saavad? Millega tagab riik komandode sulgemise järel inimeste turvatunde? Kuidas on Leisis kavas komando sulgemise korral korraldada üleminek vabatahtlike päästjate kasutamisele? Mida selleks on juba tehtud? Milliseid meetmeid kavatsetakse probleemide lahendamiseks võtta? Arupärimise on algatanud kaheksa Keskerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Selle menetlusse võtmine otsustatakse Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Olen vastu võtnud ka ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamata.
Nüüd teated. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised siseminister Ken-Marti Vaherile, sotsiaalminister Hanno Pevkurile, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole ning justiitsminister Kristen Michalile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Me asume päevakorrapunktide käsitlemise juurde. Tänase päevakorra esimene punkt on riigikaitsekomisjoni algatatud strateegilise kauba seaduse § 76 ja jälitustegevuse seaduse § 9 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjaks riigikaitsekomisjoni aseesimehe Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Endiselt on arutluse all oleva seaduseelnõu eesmärk viia kooskõlla strateegilise kauba seadus ja jälitustegevuse seadus, ühtlustades kahe seaduse terminoloogiat. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 10. jaanuaril 2012. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele saatmist oma istungitel 12. ja 16. jaanuaril. Riigikaitsekomisjon otsustas 12. jaanuari istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu teine lugemine Riigikogu teise töönädala päevakorda täna, s.o 19. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 16. jaanuaril kell 10.30. Ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud, seetõttu on meil ettepanek lähtuda esimese lugemise tekstist. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 16. jaanuari 2012. aasta istungil konsensusega kiita heaks eelnõu teise lugemise seletuskiri ja teha Riigikogule ettepanek teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Aivar Riisalu! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Muudatusettepanekuid ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 148 lugemine lõpetada.
Teine lugemine on lõpetatud.

Asume Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise juurde. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Andres Anvelti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Teie ees laual on meie fraktsiooni algatatud seaduseelnõu 107 ehk päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Sissejuhatuseks paar sõna taustast.
Juba aastaid ei ole kogu sisejulgeoleku- ja võib-olla ka riigikaitsesüsteemis laiemalt suudetud lahendada sarnaste tegevusvaldkondade väärika vananemise ehk pensionierandite probleemi. Senised algatused on läinud kõik vett vedama, kuna omal ajal, kui kehtestati eripensionide süsteem, alustas iga ametkond oma stardipakult. Päästjate olukord on siiani olnud vägagi erinev, tulenevalt juba sellest, et päästjatel ei ole eripensioni, mis on tegelikult, vaadates meie rahvastiku vananemist ja sisejulgeoleku tulevikku, ütleme niimoodi, pikemalt ettevaatav ja täiesti õige samm. Küll on riigil kohustus tagada nendele inimestele, kes töötavad süsteemides, kus on suurem risk kaotada tervist või elu, teatud sotsiaalsed tagatised, mis võimaldaksid neil väärikalt vananeda ja võib-olla tegelda ka tekkinud terviseprobleemidega. Paljud ametkonnad ise kaitsevad väga tublilt oma valdkonna inimestele pensionikindlustuses tehtud erandeid, ka praegused ministrid on Riigikogu saalis seda teinud. Näiteks alles nädalapäevad tagasi ütles kaitseminister Mart Laar väga kategooriliselt, vastates siin küsimustele kaitseväelaste sotsiaalsete tagatiste ja pensionide kohta, et tema seisab kaitseväelaste sotsiaalsete tagatiste eest seinana ja kogu pensioniküsimus tuleb lahendada avaliku teenistuse seaduse raames.
Nagu me teame, on avaliku teenistuse seaduse eelnõu eri variandid tiirelnud siin eri koosseisude ajal. Edasi pole jõutud tihtipeale ka sellepärast, et avalik teenistus moodustab väga suure osa Eesti valijatest ja kui arvestada ka avalike teenistujate pereliikmeid, siis on poliitilise kompromissi leidmine päris keeruline. Samasugune olukord on kindlasti ka pensionisüsteemi puhul. Neid soodustusi, mis on, on raske ära võtta, ja veel raskem on teha süsteemi solidaarsemaks.
Siit jõuamegi päästjate erineva olukorra juurde. Näiteks politseinikel ja kaitseväelastel on praegu võimalik hakata eripensioni saama 55-aastaselt. Päästjatel on asi natuke teistmoodi. Neil on vaja koguda teatud aastate pikkune staaž, miinimum on 10–15 aastat. Kümne aasta pikkune staaž tähendab, et on võimalik saada suuremat vanaduspensioni, ja kui inimene on töötanud vähemalt 15 aastat, siis on tal võimalik jääda pensioniootele ehk sisuliselt jääda pensionile kolm aastat varem, praeguse riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi siis 60-aastaselt. Sellest tuleneski vajadus muuta päästjate pensionile jäämise võimalus solidaarsemaks teiste sisejulgeolekualade töötajate võimalustega.
Oleme arutanud seda seadusmuudatust ka päästjate endiga, samuti Päästeameti juhtkonnaga. Ühine arusaam on olnud väga selge: päästevaldkonnas ei ole otstarbekas hoida teatud tööd tegevat inimest mingil kindlal tööl 60. eluaastani. Võtame otseselt päästetöödega tegelevad inimesed: suitsusukeldujad, keemiatõrjega tegelevad inimesed, keda me nimetame seaduseelnõus ka keemiasukeldujateks, ja demineerijad. Nendel inimestel peaks teatud tingimuste täitmise korral olema võimalus jääda varem pensioniootele. Ma rõhutan, et peaks olema võimalus jääda varem pensioniootele.
Ma natuke selgitan meie pakutud süsteemi. Päästjal, kellel on staaži vähemalt 15 aastat ja kes sellest kümme aastat on töötanud suurenenud terviseriskiga valdkonnas (nagu ma ütlesin, siia kuuluvad suitsu- ja keemiasukeldumine ning demineerimistööd), oleks võimalus jääda vanaduspensioni ootele kümme aastat varem. See ei ole kindlasti kohustus. Ka praegune statistika näitab, et isegi kõik 60-aastased päästeametnikud ei ole valinud seda võimalust, vaid nad jätkavad töötamist kuni üldise vanaduspensioniea saabumiseni.
Asjal on ka teine pool. Te kindlasti küsite minult, miks me astume niigi vananevas ühiskonnas sellise sammu, et vähendame pensioniiga. Ma selgitan seda teile kohe väga lihtsalt ja matemaatiliselt. Kujutage ette päästevaldkonnas töötavaid inimesi, keda on üle tuhande. Selleks, et nad hakkaksid saama ettenähtud ja väljateenitud suurendatud vanaduspensioni, peavad nad pensionile jäämise hetkel seaduse järgi olema päästeteenistujad. Päästetöödel töötaval inimesel, kes on 55-aastane ja kes ei tee läbi tervisekontrolli (see on siseministri kehtestatud protsess, päästetöödel võivad suitsusukeldujana, keemiasukeldujana ja demineerijana töötada ainult inimesed, kes iga-aastasel tervisekontrollil on tunnistatud vastavaks 1. või 2. kategooriale), on võimalus töötada edasi Päästeametis näiteks kontoritöötajana ja oodata pensionile jäämist. Sellega hoitakse Päästeameti koosseisus kinni töökohti, noortel ei ole võimalust peale tulla. See inimene saab Päästeameti keskmist palka, mis on 730 eurot ja mis on peaaegu kaks korda suurem kui päästeametniku pensioniootele jäämise keskmine hüvitis, milleks on 400 eurot. Tegemist on täisjõus meestega, keda ei peaks hoidma Päästeameti kontoris tööl, sest me ei taha, et kontori töötajaskond oleks niisama suur kui välitöödel töötavate inimeste arv. Kui neil inimestel võimaldataks jääda 55-aastaselt pensioniootele, siis oleks neil võimalus minna tööle rahvamajandusse ja oma maksutuluga teenida raha kaudselt kas või sellesama päästevaldkonna jaoks.
Kui kirjeldada seda, kui suur on päästeametnike terviserisk, siis näiteks viimase viie aasta jooksul (lihtsalt teile teadmiseks) on Päästeametist tervisest tulenevate probleemide tõttu pidanud lahkuma 73 inimest. See on tegelikult väga suur arv, mis näitab, et nendel inimestel on iga päev reaalselt suurenenud terviserisk. Ma julgen endise politseinikuna öelda, et päästeametnike terviserisk on tunduvalt suurem, kui on politseinikel ja isegi kaitseväelastel, kellel on jälle palju suurem elu kaotamise risk.
Seaduseelnõu teine punkt käsitleb neid päästeametnikke, kes on teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel püsivalt töövõimetuks tunnistatud. Me soovime, et ka nendel inimestel oleks võimalus jääda vanaduspensioni ootele samadel tingimustel. Kui inimene praegu lahkub päästeteenistusest töö tõttu halvenenud tervise pärast, siis saab ta teatud hüvitist. Kui ta on päästeteenistujana töötanud 15 aastat, siis peaks tal meie arvates teatud vanusest alates olema õigus jääda pensioniootele, nagu ka nendel inimestel, kes pensioniootele jäämise vanuse saabumise ajal on tööl päästeteenistuses, sest see inimene ei ole päästeteenistusest lahkunud temast endast sõltuvatel põhjustel.
Seaduseelnõu kolmas punkt muudaks kehtetuks päästeteenistuse seaduse § 33, milles räägitakse sellest, et praegune pensioniootele jäämise võimalus kehtib ka peale 2023. aastat. Esiteks ei saa ma aru, mispärast on üldse pandud selline ajaline piir. Teiseks arvan, et aastaks 2023 on nii avaliku teenistuse seadus kui ka sellega seotud erinevaid pensione käsitlevad seadused vastu võetud.
Seaduse mõjude hindamisel vaatasime ka kulude prognoosi. Kui see seadus hakkaks kehtima näiteks 2012. aastal, oleks kulu aastas 115 200 eurot. See oleks enam-vähem. Kolmandik sellest rahast on 1. jaanuarist loodud Päästeameti peadirektori kolmanda asetäitja ametikoha palga suurus. Viie aasta jooksul tekiks teoreetiline võimalus jääda sellisele pensionile 143-l päästevaldkonna inimesel. Veel kord: praktika näitab, et inimesed, kes tahavad arendada päästevaldkonda ka näiteks kontoritöötajana, jätkavad kindlasti tööd Päästeametis. Kuid ma rõhutan, et kõik inimesed ei ole selleks loodud ega tahagi seda.
See oli lühidalt kõik. Ootan teie küsimusi. Aitäh!

Aitäh! Teile on laekunud mitmeid küsimusi. Tarmo Leinatamm, palun, teie küsimus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! See summa ei ole tõesti suur, nagu sa ütlesid ja nagu ma lugesin ka siit eelnõust – 115 200 eurot. Aga tore oleks, kui sa ütleksid näiteks sajaprotsendilise katteallika. Sa mainisid, et ühe asetäitja ametikoha võiks ära kaotada. Kas see tähendab, et katteallikas tuleks ikka leida valdkonna seest, mitte väljastpoolt, et tuleks vaadata päästeteenistuse ülemist otsa, leida sealt reserve ja anda raha nendele, kes seda tõesti vajavad?

Aitäh! Seda küsimust ma ootasin. Kõige lihtsam oleks vastata, et see raha tuleb leida riigieelarvest. Aga kui läheneda sisulisemalt, siis tegelikult oleme ju siinsamas saalis eri lähtepunktidest tulenevalt rõhutanud, et päästevaldkonna jätkusuutlikkuseks on vaja lisainvesteeringuid. Kui me vaatame praegu riigieelarves olevat summat, siis me oleme peaaegu kõik nõus, et see ei loo päästevaldkonnale jätkusuutlikkust. Ma luban endal endise täitevametnikuna välja öelda arvamuse, et lisaks sellele, et kindlasti tuleks riigieelarvest päästevaldkonnale raha juurde anda, on viimase 10, 15, isegi 20 aasta jooksul olnud paljudes meie ministeeriumides, eriti ministeeriumides, mis on seotud siseturvalisusega, ka riigikaitsega, üks lahendamata probleem. See on olnud see, et ministeeriumide ja ametite vahel on palju dubleerimist, mis tekitab bürokraatiat, ja bürokraatia omakorda tekitab lisakulusid. Minu arvamus on, et enne kui me hakkame päästekomandosid kinni panema, tuleks väga tõsiselt vaadata, millised ministeeriumi ja ameti vahelised funktsioonid võiks kokku panna, ja alles siis võiks minna päästekomandode kallale, päästjate kallale. Aga vastuseks, Tarmo, sinu küsimusele ma arvan, et kogu päästevaldkond vajab riigieelarvest lisainvesteeringuid lähimate aastate jooksul, ja kindlasti ka sisemiste ressursside arvel. Need ei ole muide üldse väikesed summad. Need inimesed, kellel me eelnõu kohaselt võimaldaksime jääda vanaduspensioni ootele, suudaksid praegu näiteks ka seda nii haibitud vabatahtlikku päästet organiseerida, olles kas või kohaliku omavalitsuse palgal.

Aitäh! Palun, Raivo Järvi!

Suur tänu! Esimese küsimuse küsis maestro Leinatamm. Tema ja mina teame väga hästi, et ka kultuurivaldkonnas on palju sääraseid ameteid, kas või näiteks balletitantsijad (minulgi on kodus baleriin), kes kõiki jalgadel seismist nõudvaid töid enam naljalt ei tee. Aga samas adun ma liberaalse maailmavaate esindajana, et säärase pensioni, säärase toetuse inimesele, kes on sisuliselt täies elujõus, maksab ju keegi kinni. Ma küsin sinu seadusalgatusest lähtudes: kui Euroopa mainstream'is see on, kui üksi me praegu oleme muu Euroopaga võrreldes? Millised on üldised tendentsid? Kas sul säärane info on olemas?

Aitäh, hea Raivo! Hakkame lõpust pihta. Kui me räägime sisejulgeolekust, siis enamikus Euroopa riikides on kindel arusaam, et nendel inimestel, kes on riigi huvides, just riigi, avaliku võimu ja erasektori turvalisuse huvides pidevalt riskinud oma elu ja tervisega, võimaldatakse varem pensionile minna. See ei tähenda, et need inimesed kaoksid tööturult ära. Need inimesed on enamikus head spetsialistid sama valdkonna erasektoris. Riigil on kohustus hüvitada just nende tööst tulenevad suuremad riskitegurid nende füüsilisele ja psüühilisele tervisele. Kui natuke laiemalt vaadata – sa rääkisid liberaalsest maailmavaatest –, siis ega koalitsioon ei eita, et selline seadusmuudatus on vajalik. Kui vaadata Siseministeeriumi, õigemini, valitsuse arvamust seaduseelnõu kohta, siis Siseministeerium tervitab selle küsimuse lahendamist, aga lükkab selle edasi kuhugi kaugesse tulevikku. Võrreldes politseinike ja kaitseväelastega, ma rõhutan, pole päästjatel eripensioni, riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt ootavad nad vanaduspensioni. Neil oleks vaja lihtsalt võimalust minna varem vanaduspensionile, seda tulenevalt nende igapäevasest tööst, sest nad ei ole suutelised tegema seda tööd 63. või 65. eluaastani. Siseministeerium näeb ka vajadust seda küsimust lahendada, aga nagu ma ütlesin, ta lükkab selle kuhugi kaugesse tulevikku. Ma rõhutan veel seda, mida ma ütlesin oma ettekandes. Praegu otsitakse tihtipeale võimalust, et need inimesed hakkaksid saama suuremat pensioni. Nad hakkavad saama suuremat pensioni ainult siis, kui neil on jäänud kolm aastat vanaduspensionieani, mis praegu on 63 eluaastat, st 60-aastaselt. Kõik inimesed ei ole võimelised 60-aastaselt otseselt päästetöödel või demineerijana töötama. See tähendab, et nad peavad leidma endale rakendust mujal Päästeametis. Me hoiame kinni töökohti, me ei lase noortel peale tulla ja kokkuvõttes me maksame tegelikult neile palju suuremat keskmist palka, kui on see hüvitis, kuigi nad võiksid saada hüvitist ja teenida maksumaksjatena erasektoris riigikassasse ja sisejulgeolekule raha.

Aitäh! Järgmine küsija on Mati Raidma. Palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Tänan sisuka ettekande eest ja päästeprobleemide tundmaõppimise eest! Mina olen vahepeal politsei probleeme tundma õppinud. Tõepoolest, probleem on olemas, aga eesmärk on olnud, vähemalt minul, ühtlustada päästevaldkonna ja politsei sotsiaalsed garantiid. Selle eelnõuga sa eemaldud sellest eesmärgist. Minu küsimus on: kas see eelnõu tähendab, et te tahate päästjaid eemal hoida diskussioonist, et päästjatel ja politseinikel oleksid samad sotsiaalsed garantiid? Kas sa näed siiani asja nii, et politseinikele on tõesti tehtud mingi erand ja neil on õigus eripensionile, aga päästjatel mitte? Seda see eelnõu ju tähendab.

Aitäh! Ma ei ole, Mati, sinu küsimusepüstitusega täiesti nõus, aga eks ma peangi siit puldist vaidlema. Küsimus ei ole selles. Politseinike eripension, nii nagu ka näiteks kaitseväelaste eripension, on loodud, ütleme niimoodi, erinevas situatsioonis. 1990. aastatel, kui kaadri voolavus oli päris suur, kasutati eripensione selleks, et politseinikud süsteemist ära ei läheks. Päästjate olukord aga ei sarnane seevastu juba üle viie aasta politseinike ja kaitseväelaste situatsiooniga. Ma olen nõus, et tegelikult kõik need valdkonnad, kus teenitakse riiki, riigi julgeolekut, riigikaitset ja riigi turvalisust, peaksid olema sarnaselt reguleeritud. Aga me ei tea – me oleme seda arutanud nii oma fraktsioonis kui ka päästjatega –, millal saabub, nagu öeldakse, see õnnis hetk, kui seoses avaliku teenistuse seadusega otsustatakse ka nende valdkondade pensioniküsimused. Seda lükatakse kogu aeg edasi. Vastupidi, me loome selle seadusega päästeametnikele sarnased võimalused politseinike ja kaitseväelastega. Tegelikult ei ole isegi niivõrd oluline pensioni suurus, vaid see, et inimestel ei ole teatud vanuses võimalik täita teatud funktsioone. Kui me näiteks vaatame politseinike eripensioni, siis praegu on pensionile mineku eaks ette nähtud 55 eluaastat. Kellele see on mõeldud? Võtame väga lihtsa näite elust. Elukutseline patrullpolitseinik ei ole 55-aastaselt enam tänaval endisel määral efektiivne. Kui ta ei näe ka karjäärivõimalust, sest temast ei ole näiteks juhti, miks me peaksime siis seda inimest sunniviisiliselt süsteemis kinni hoidma? Kui ta tahab süsteemis edasi töötada, siis ta ka töötab. Kui ta seda ei taha, siis vägisi ei ole vaja teda kinni hoida, oodates, kuni ta näiteks 63-aastaseks saab. Mis puudutab neid inimesi, kes tunnevad kogemuste edasiandmise vajadust, kelles on juhtimisvõimekust, kes tunnevad vajadust süsteemi edasi arendada, siis jumala eest, see on ainult Päästeameti huvides. Kuid kui me kirjutame seadusesse sisse, et päästeteenistujana saab pensionile minna alles 60-aastaselt, siis see tähendab, et me viis-kuus aastat, aga võib-olla ka kümme aastat otsime sellele inimesele tegelikult töökohta.  Ma selles mõttes vaidlen sulle, Mati, vastu, et me, vastupidi, toome päästjad selle seadusmuudatusega politseinikele ja miks ka mitte kaitseväelastele just võimalikult lähemale, vähemalt selle ajani, kuni riik lõpuks lahendab ära nn eriteenistuste pensioniküsimused.

Aitäh! Palun, Ülo Tulik!

Aitäh! Ka minu küsimus käsitleb selle seadusmuudatuse reaalset rakendust. Seadusmuudatuse mõte, peab tunnistama, on hea. Aga päästeteenistus on käesoleva aasta lõpuks oma eesmärgiks seadnud elupäästevõimekusega komandode arvu suurendamise 59-ni (kui ma ei eksi, siis neid on praegu alla 40). Kui me kiidame selle seadusmuudatuse heaks ja kui teie ise oleksite päästeteenistuse juht, mida te siis teeksite? Kas te suurendaksite elupäästevõimekusega komandode arvu või leiaksite vahendeid selle seadusmuudatuse elluviimiseks ja teeksite seda?

Hea küsimus. Ma arvan, et kui mina oleksin see ametiisik, kes peab tegema sellise otsuse, siis ma ei läheks rahandusministri juurest ära enne, kui need mõlemad küsimused oleksid lahendatud. Ma kindlasti ei tegeleks selliste näiliste tegevustega, et näiteks tõhustaksin Päästeameti juhtimist Päästeameti peadirektori kolmanda asetäitja koha loomisega, mis juba üksi, ma veel kord rõhutan, röövib 2012. aastal näiteks ligi kolmandiku sellest rahast, mida sellesama seaduseelnõu elluviimiseks vaja oleks. Tegelikult on need mõlemad asjad, mida te mainisite, vajalikud. Kuid ma rõhutan täna arutatava päästeteenistuse seaduse eelnõu juures seda, et 400 eurot hüvitist teatud vanuses päästeametnikule on riigile tunduvalt väiksem väljaminek kui 730 euro suurune palk. Kusjuures see inimene ei saa enam töötada suitsusukeldujana ehk tagada elupäästevõimekust, aga noori, kes seda suudaksid, ei saa tööle võtta, sest kõik töökohad on täidetud. Päästeametis on teatud arv ametikohti ja kui me hoiame inimesi kunstlikult kinni ega lase noorematel peale tulla, siis on selge, et nii me ei taga ka elupäästevõimekust. Tegelikult tuleb seda asja vaadata, jah, ma olen nõus, Ülo, ka laiemalt, et kas elupäästevõimekuse suurendamine ei peaks toimuma näiteks sisemiste ressursside arvel, mis on nii Päästeametis kui ka Siseministeeriumis kindlasti olemas.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh! Hea ettekandja! Seletuskirjas olete öelnud, et päästetöötajad kujutavad endast nagu mingit erandit, sest nad töötavad emotsionaalse pinge all ja puutuvad kokku keemiliste kustutusvahenditega. Samas on elualasid, kus on täpselt samasugused tingimused, nagu keemiatööstuse seadmete operaatorid, laboritöötajad, meditsiiniasutuste personal (arstid ja õed). Ka õpetajad töötavad suhteliselt pingelistes tingimustes. Sundasendis aga töötavad ka kaubanduskeskuste kassapidajad. Mida on teil neile öelda? Kas ka neile peaks eripensioni kehtestama ja lubama nad varem pensionile, kuna nad ei saa tõepoolest elu lõpuni täpselt samal töökohal töötada?

Aitäh, härra Laurson! See on lausa geniaalne küsimus. Mul on teile ettepanek: järgmine kord, kui juhtub selline õnnetus, et teil või naabril maja põleb, siis helistage lähima supermarketi kassapidajatele ja kutsuge nad kustutama. Aga kui nüüd nalja juurest tulla tõsisema vastuse juurde, siis vahe ongi selles, et kui inimene töötab keemiatööstuses või mingil muul erialal, siis ta teab oma igapäevast rutiini, seda, kuidas ta puutub kokku ohtlike ainetega ja terviseriskidega, aga päästja ei tea ühegi väljasõidu puhul, milliste riskidega ta puutub kokku kolme, viie, seitsme või kümne minuti pärast. Siin on väga suur erinevus ja sellest tekibki emotsionaalne pinge.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kas te eelnõu algatajana ei mõelnud selle peale, et näiteks ka Rahandusministeeriumi valitsemisalas Maksu- ja Tolliameti koosseisus töötavad tolliametnikud võiksid väärida samasugust kohtlemist ja soodustusi, nagu teie pakute päästetöötajatele? Tollitöötajad peavad välitingimustes kontrollima veokeid ning kui nad lähevad kontrollima, ei tea nad iialgi, kellega nad kokku satuvad. Nad peavad tõrjuma salakaupa, avastama narkootikume ehk tegema tööd, millel on mõju füüsilisele ja vaimsele tervisele. Meil maksu- ja tolliametnikud õnneks ei streigi nagu Kreekas, vaid on rahulikud. Aga kas te ei arva, et ka nemad vääriksid samasugust kohtlemist, nagu te pakute päästjatele?

Hea küsija! See on väga õige küsimus. Minu vastus on jah, kindlasti väärivad ka nemad samasugust kohtlemist. Ma võin tuua palju-palju näiteid tublide maksu- ja tolliametnike kohta, kes peale seda, kui nad on töötanud Maksu- ja Tolliametis, on läinud politseisse tööle, ja just sellel põhjusel, et saada politsei eripensioni. Neid inimesi on kümneid, kes algul töötasid politseis, siis töötasid mingi aja oma elust Maksu- ja Tolliametis ja läksid taas politseisse. Ma arvan, et see ei ole päris õige. Sellepärast ongi riigil vaja lahendada avaliku teenistuse küsimus, eriti selle teatud valdkondades. Kabinetiametnikega on teine asi. See seaduseelnõu – ma ei mäleta, kas ma ütlesin seda oma ettekandes, vist ütlesin – puudutab kindlasti ainult neid inimesi, kes töötavad nn põllul. See ei puuduta mingil määral kabinetiametnikke. Tegelikult peaks riik selle küsimuse kõigi nende jaoks ühesuguselt ära lahendama. Aga kuna seda ei ole juba kümmekond aastat tehtud, siis on päästjad – täpselt samuti nagu maksu- ja tolliametnikud, olen nõus, aga praegu me räägime päästjatest – riigi lahendamata küsimuste pantvangid. Seaduseelnõu on koostatud päästeametnike huvides, kuid kindlasti peaks sama küsimus olema lahendatud ka maksu- ja tolliametnike jaoks. Ei peaks otsima keerdkäike ja mingisuguses vanuses põgenema tööle politseisse, sellest kaotab kogu süsteem.

Aitäh! Eiki Nestor, palun!

Hea kolleeg! See pensioniootel oleku võimalus loodi paar aastat tagasi seetõttu, et Reformierakond ja IRL on põhimõtteliselt vastu uute eripensionide loomisele ja nad on keeldunud seda tegemast. Seda üllatavam on, et sa saad täna Reformierakonna käest nuhelda, miks te laiendate vanaduspensioni ootele jäämist, mitte ei laienda eripensioni võimalust, ja tagatipuks nõutakse seda õigust ka maksu- ja tolliametnikele. Minul ei ole midagi selle vastu, kui see eelnõu kujuneks pensioniõiguse laiendamiseks. Ega sinul ometi midagi selle vastu ei ole?

Aitäh, Eiki! Kindlasti ei ole mul midagi selle vastu. Ma toetan sedasama põhimõtet. Nimetus "eripension" võib-olla ei olegi õige. Tegelikult on meil olemas vanaduspension, aga mõnes valdkonnas investeerib riik sinna rohkem ja võimaldab teatud vanuses inimestel minna tööle rahvamajandusse, nagu vanasti öeldi, mitte ei hoia neid vägisi kinni, nii et nad peavad ootama 60. eluaastani, enne kui saavad pensionile minna. Teate, kui palju on politseisüsteemis neid, kes venitavad aega, et mingis eas pensionile minna? See on mõttetu. Makstes neile täispalka, kulutab riik kokkuvõttes nende peale tegelikult rohkem, kui ta kulutaks vanaduspensioni ootele jäämise hüvitist makstes. Ma ei usu, et ükski normaalne 55-aastane mees, isegi kui ta jääb vanaduspensioni ootele, hakkabki ootama selle 400 euroga seda aega, kui ta saab näiteks 65-aastaseks ja jääb vanaduspensionile. Mitte mingil juhul! Ma arvan, et nii päästjatel, politseinikel, maksu- ja tolliametnikel kui ka kaitseväelastel on siin riigis väga palju rakendust tulenevalt nende haruldasest kogemusest nendes struktuurides. Päästeametnik võib kas või Tamrexis aidata inimestel tuleohutusprobleemidega toime tulla või ta võib kohalikus omavalitsuses arendada vabatahtlikku päästekomandot, kui riiklik komando on kinni pandud.

Aitäh! Palun, Mati Raidma, teine küsimus!

Suur tänu! Ma jään ikkagi oma arvamuse juurde ja jään võitlema selle eest, et politseinike ja päästetöötajate sotsiaalsed garantiid oleksid ühesugused, mitte erinevad. Erinevaid skeeme ei tahaks toetada. Stenogrammi huvides tahan üle küsida: kas te olete nõus, kui ühtlustamisel muutuks politseinike eripension samasuguseks nagu praegu päästjatele pakutav sotsiaalne garantii? Ehk tekiks eelpension ja teatud vanuses hakkaksid ka politseinikud saama tavapensioni, nii nagu te pakute päästjatele. Siis oleks see süsteem ühesugune. Kas te olete sellega nõus või vaidlete sellele vastu ja ütlete, et politseitöö erineb päästeteenistuse tööst? Muide, tööl hukkumise statistika on neil kahel teenistusel suhteliselt sarnane.

Aitäh sulle, Mati! Ma ütlen ka stenogrammi huvides ära, et ma ei arva, et need kaks süsteemi peaksid erinema. Sõna "eripension" ei ole, ma arvan, väga õige. Vanaduspensioni ootele jäämise vanused peaksid olema sarnased, kusjuures peaks olema sarnane liigendus ka nendes diferentseeringutes, mis puudutavad vanaduspensioni suurendamist. Näiteks päästeametnikul võib praeguse seaduse järgi pika staaži puhul – kui ma ei eksi, siis 25-aastase staaži korral – olla see pensionilisa 50%. See ei ole üldse paha. Politseiametnikud on kurtnud, et mõned ametnikud on asunud vanaduspensioni vormistama, sest on tekkinud olukord – ma ei räägi peadirektorist, ülemkomissaridest ega komissaridest, ma räägin reatöötajatest –, kus vanaduspensioni saada on isegi vaata et soodsam. Sellepärast, et kui hakati vähendama ametnike palka (nt 8% masu ajal), siis vähenes ka pension. Sisuliselt on olukord juba selline, et eripension on võib-olla kasulikum inimesele, kes töötab juhtival ametikohal. Ma arvan, et kogu seda süsteemi peaks väga sarnaselt mõõtma. Ma olen nõus Aivar Sõerdiga, kes küsis, miks Maksu- ja Tolliametil üldse sellist süsteemi ei ole. Riik peaks selle probleemi ära lahendama. Aga ma ei näe lahendust. Me oleme minu meelest juba kümme aastat rääkinud, et see süsteem peaks olema ühesugune. Siseministeeriumi vastus, mis minul praegu ees on, räägib ka sellest, et tore on ja teeme ära. Siin on pandud ette, et lahendus leitakse 2012. aastal. Siinsamas saalis ütles hiljuti kaitseminister Mart Laar, et tema ei tagane kaitseväelaste sotsiaalsete tagatiste põhimõttest. Tähtis on see, et lahendus ei lahjendaks nende inimeste olukorda, kes sellesse süsteemi on tulnud tööle teatud ootusega. Õiguspärane ootus, et inimese sotsiaalne olukord ei muutu, on väga oluline. Selline on minu vastus sinu küsimusele.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea eesistuja! Andres! Sa oled rõhutanud, mis on, ma arvan, väga õige, et suitsu- ja keemiasukeldujad ning demineerijad peaksid saama mingit soodustust. Kui ma loen seda eelnõu, siis näen, et te olete võrdsustanud ka päästetööde juhi soodustused nende soodustustega, mis on sukeldujatel. Seletuskirjas on öeldud: "... on päästeteenistuja juhtinud või teinud päästetööd ..." Kas see on ikka päris õige, kui kõik on põllu peal, aga mõned on põllu peal juhipositsioonis ja päris lõkke sisse ei lähe?

Aitäh, Aivar! Tegelikult tasub lugeda ka päästeseadust. Päästeseadus räägib päästetöödest. Igal tööl on olemas juht. Kui me räägime päästetöö juhtimisest, siis tegelikult päästetöö juht, arvestades neid kitsaid olusid, mis komandodes on, kus elupäästevõimekus on selline, nagu see on, võtab osa täpselt samadest asjadest. See on üks osa päästetööst. Me ei räägi siin mingist "päästekindralist", kes ei tegele päästetöödega. Siin võib, muide, väga hea paralleeli tõmmata ka tervisenõuetega. 1. ja 2. astme tervisenõuetele või kategooriatele, kuidas me neid ka ei nimetaks, peavad vastama näiteks demineerijad, suitsusukeldujad, nn keemiasukeldujad, aga nendele nõuetele peab vastama ka päästetööde juht. Ta ei saa juhtida, kui ta nendele nõuetele ei vasta. Nii et päästeseadus räägib päästetöödest ja igal tööl on olemas, nagu öeldakse, brigadir, ilma temata ei saa seda tööd teha. Nii et vastus on selline, et siin mõeldakse päästetöödes osalejat, seadus ei tee siin päästetööde juhi puhul vahet. See on siia kirjutatud lihtsalt selleks, et oleks aru saada, et igat tööd keegi juhib.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mulle jäi kõrvu selline väide või mõte, et nendel, kes teavad, et nad töötavad iga päev tervist kahjustavates ohutingimustes, probleeme ei ole, aga teised, kes ei tea, et nende töö või, ütleme, väljakutse võib kujuneda ohuks tervisele, kuuluvad hoopis suurema riskiga töötajate kategooriasse. Kas see väide tugineb mingitele uuringutele või on see subjektiivne arvamus?

Aitäh, Toomas! Ma arvan, et siin ei ole vaja mingisuguseid uuringuid. See oleks totter. Me räägime situatsioonist, milles töötavad päästeametnikud, politseinikud, kaitseväelased. Nad ei tea, mis järgmisel hetkel võib ette tulla. Nad ei tea näiteks (minu teadmised tulest on küll väikesed), kui nad löövad ukse maha, kas tuli on sisuliselt lämbunud või saab ta hapnikku peale ja lendab neile näkku, või äkki lendab seal gaasiballoon õhku. Nad ei tea seda. Sellest tuleneb täiesti teistsugune psühholoogiline olukord. Siin ei ole mitte midagi uurida. See on üks asi. Teine asi on see, et riik, ma rõhutan veel kord, riik kutsub neid inimesi tööle. Nad tagavad riigi turvalisust, nad tagavad kodanike turvalisust, nad päästavad kodanike elusid. Võib-olla me jõuame kunagi selleni, et kui inimesed ka eravaldkonnas töötavad suurema ohuga tingimustes, siis eraettevõtjad pakuvad neile eraviisiliselt paremaid sotsiaalseid tagatisi. See oleks normaalne, selline on maailmapraktika. Meil seda kahjuks ei ole. Aga riik peab tagama nendele ametnikele, kes iga päev päästavad riigikodanike elusid, teistsuguse sotsiaalsete tagatiste taseme kui teistele kodanikele. Väga hea näide on järgmine: miks siis muidu riik näiteks karistusseadustikus kaitseb neidsamu avaliku korra kaitsjaid teistmoodi kui harilikku kodanikku? Sanktsioonid korrakaitsjale kallalekippumise eest on tunduvalt rangemad kui sanktsioonid hariliku inimese ründamise eest.

Aitäh! Palun, Ülo Tulik, teine küsimus!

Aitäh! Hea kolleeg Andres! Kui te selle seadusmuudatuse kallal töötasite, kas kohtusite siis ka Päästeameti juhi Kalev Timbergiga? Milline on tema arvamus? Kas uurisite, miks ta teeb ühe asetäitja koha juurde?

Aitäh, Ülo! Selle seaduseelnõu koostamise juures ma lugupeetud Päästeameti peadirektorit ei näinud, nii nagu ma ei näe teda eriti üldse kuskil midagi selgitamas. Ma näen selgitamas tema asetäitjat. Eile ma nägin lõpuks teda televiisoris, kui ma ei eksi, Leisil rääkimas. Seal ta ka palus ajakirjanikel lahkuda, kuna see oli nii salajane üritus. Me pidasime selle seaduse ettevalmistamisel konsultatsioone Päästeameti juhtkonnaga. Nendest võttis osa üks Päästeameti peadirektori asetäitja, me konsulteerisime personalitööd tegeva inimesega. Ma arvan, et see seltskond oli küllaltki kõrgel tasemel, selleks et neid ettepanekuid eelnõusse kirjutada. Mul on olnud vestlus Päästeameti peadirektoriga kolmanda asetäitja ametikoha loomise üle, aga kuna see oli eraviisiline vestlus, siis ma arvan, et ma ei pea seda siin eriti välja tooma, muidu on pärast lood nii nagu ühel Riigikogu liikmel, kes eravestlusi avaldas. Paari sõnaga võin öelda, et Päästeameti peadirektor proovis mulle selgitada, et kolmandat peadirektori asetäitjat on vaja selleks, et juhtida haldustegevust, mis minu arust on 1. jaanuarist Päästeametil vähenenud, kuna osa Päästeametist on muutunud Häirekeskuseks ja kogu kinnisvara on läinud Riigi Kinnisvara AS-ile. Kuid selline on tema valik.

Aitäh! Palun, Taavi Rõivas!

Aitäh! On kombeks saanud, et sotsid on Riigikogus väga lahked lubama. Paraku on nendel lubadustel palju harvem katet. Ma tahan teid siiralt uskuda ja tahan uskuda sellesse, et te olete selle eelnõu põhjalikult läbi mõelnud, et praegu on teie lubadustel ka kate ja te olete läbi mõelnud, kuidas need kulud riigieelarvest katta. Olge nii kena, andke nendele Riigikogu liikmetele, kes soovivad olla vastutustundlikud ja teavad, et eelnõude puhul, mis näevad ette kulutusi, peavad olema ära toodud ka katteallikad, võimalus ja põhjus seda eelnõu toetada!

Hea kolleeg! Kui ma ei eksi, siis oli tänane esimene või teine küsimus – ma ei mäleta, kas seda küsis Tarmo Leinatamm või Raivo Järvi – sisuliselt sama ja ma sellele küsimusele vastasin. Esiteks, me peame lähtuma sellest, et riigi sisejulgeolekuteenistused ja päästeteenistus on prioriteet, sest hukkunute arv on kasvama hakanud ja mitte vähe. Erinevalt liberaalse raamatupidamisliku maailmavaatega inimestest on meie suhtumine selline, et inimelu on hindamatu. Sellepärast me arvame, et Päästeamet ühena sellistest organisatsioonidest vajab lisainvesteeringuid. Kuid kindlasti tahan öelda, et lisaks siin saalis väga palju arutatud haldusreformile vajavad meie ministeeriumid kiiresti ka nn riigireformi. Tasub maa peale tulla, vaadata natukene meie suuri ameteid ja võrrelda nende funktsioone ministeeriumide funktsioonidega. Me näeme, et väga paljud asjad kattuvad. See on küsimus, millega täitevvõimupoliitikud tegelema peaksid. Kahjuks on viimasel ajal täitevvõim kistud rohkem skandaalidesse kui riigi rahuliku arendamise küsimuste lahendamisse. Aga, Taavi, sinu küsimusele ma vastasin esimesele või teisele küsijale vastates. Selleks on kaks kohta: riigieelarve teatud aspektide ülevaatamine (olgem ausad, on võimalik üle vaadata seda, millised on riigi prioriteedid) ja sisemiste reservide ärakasutamine. Jällegi jõuan selle juurde, et kolmandik sel aastal vaja olevast summast selle seaduse elluviimiseks peitub näiteks vastloodud peadirektori asetäitja ametikoha palgafondis.

Aitäh! Palun, Taavi Rõivas, teine küsimus!

Aitäh! Sain vastuseks pika jutu, aga sedavõrd konkreetne küsimus eeldaks ikkagi tükk maad konkreetsemat vastust. Loomulikult on päästeteenistus prioriteet. Samamoodi on haridus ja riigikaitse prioriteedid. Meil on prioriteete veel ja me otsime iga päev lahendusi, kuidas neid valdkondi rahastada. Selleks, et eelnõu saaks tõsiselt võtta, peab sellel olema natukene täpsem katteallikas kui mingid ülevaatamised. Ma väga loodan, et te annate eelnõu menetlemise käigus võimaluse seda eelnõu toetada, sest nagu ma ütlesin, vastutustundlikud Riigikogu liikmed saavad eelnõu poolt hääletada üksnes juhul, kui ilusal lubadusel on kate. Siin Riigikogus on päris palju inimesi, kelle südametunnistus ei võimalda anda katteta lubadusi, ometi te seda meile pakute. Ma pakun teile veel ühe võimaluse öelda konkreetne katteallikas.

Selle aasta eelarvest on eelnõu elluviimiseks vaja 115 200 eurot ja selle summa saab vähemalt 2012. aastal leida nii riigieelarvest laiemalt kui ka, nagu ma ütlesin, Päästeameti sisemistest ressurssidest, just mis puudutab kaadripoliitika ülevaatamist, ülejäänud raha võib leida valitsuse reservist. Järgmise aasta, 2013. aasta eelarve läbivaatamisel võib muuta eelarvestrateegiat. Kui vaja, siis tuleb teha ka maksumuudatusi Eesti finantspoliitikas.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kindlasti on tegemist väga hea seaduseelnõuga. Sinu pikad selgitused on teinud selle ilmselt selgeks ka neile, kes selles valdkonnas väga pädevad ei ole. Nende hulka kuuluvaks pean ma ka ennast. Mina olen selle valdkonna kohta eelnevalt ainult ajalehest lugenud ja üheksa kuud ei ole seda dispuuti ka siin üles tõstetud. Minu küsimus on järgmine. Härra Raidma on olnud ka eelnevalt Riigikogu liige. Kas tema võitlused eelnevatel perioodidel on päädinud mingi konkreetse seaduseelnõuga või on võitlus tähendanud sellele seadusele vastuhääletamist?

Aitäh, Helmen! Ma arvan, et Mati Raidma on teinud kõik temast oleneva selle küsimuse lahendamiseks, aga ega Mati Raidma ei ole ju kogu erakond või kogu valitsusliit. Ma arvan, et meie eesmärgid on ühesugused, lahendused võivad olla erinevad. Ma igati austan Mati Raidma senist tegevust päästjate olukorra parandamisel. Aga me oleme ju rääkinud, et kogu asi jookseb selle taha kinni, et viimase kümmekonna aasta jooksul ei ole suudetud leida lahendusi eriteenistuste pensionide ühtlustamise küsimuses.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Siin on palju räägitud katteallikatest. Mida sa arvad ettepanekust, kui selle eelnõu katteallikaid otsitaks äkki koos kodualuse maa maksust vabastamise katteallikatega? Äkki saab siis mõlemad mured lahendatud.

Aitäh, hea kolleeg! See on üks võimalus. Ma ütlen veel kord, et põhiline katteallikas paljudele Eesti riigi finantsküsimustele on maksupõhimõtete ülevaatamine. Aga võib ka teistpidi naljatada: milleks on kodualuse maa maksu vaja, kui maja on maha põlenud?

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Argumentatsioon, mille te selles eelnõus esitate, on igati põhjendatud ja sümpaatne ning ka summad ei ole suured. Kuid mu küsimus on selles: kas te jagate mõtet, et kui politseis võtta ette reform samadel alustel, siis politsei laiapõhjalisest eripensionide süsteemist saaks leida vahendeid, mida võiks kasutada päästeteenistuses, ja süsteem oleks siis rahastatud ühtsetel alustel?

Aitäh! See on päris huvitav küsimus. Ma olen siin natukene pessimistlik. Ma ennist rääkisin küsimusele vastates, et ega politsei eripensionide süsteem pole mingisugune katel, kust on võimalik eriti midagi võtta, sest paljud politseinikud, kes valmistuvad pensionile minekuks, on aru saanud, et neil on otstarbekam minna vanaduspensionile. Ma ütlen veel kord, et see puudutab reakoosseisu, kelle pärast tuleb kõige rohkem muret tunda. Nii et ma arvan, et see ei ole päris hea lahendus. Küll aga on hea see, et me saame paremini planeerida kõigi nende teenistuste pensionilahendusi koos, nagu öeldakse, ühe katla põhimõttel. Me teame, kui palju töötab inimesi sisejulgeolekus, sisekaitses, me teame, millised on meie võimalused ja vajadused, ning me planeerime niimoodi tegelikult pensionisüsteemi. Ma olen nõus, et praegu on kõik need eripensionisüsteemid läinud oma suunda ning seda on raske muuta. Aga ma rõhutan veel kord: ma ei mõista, mispärast päästeametnikud, kelle tööalased riskid ei ole väiksemad kui politseinikel või riigikaitsjatel (ma ütlen veel kord, et igapäevane terviserisk on neil isegi suurem), peaksid kannatama sellist ebavõrdset kohtlemist. Rõhutan veel kord ka seda, et vajaminevad summad ei ole suured. Veel kasutan võimalust, et öelda Taavile, kes ei olnud enne saalis ega kuulnud seda, et nende inimeste keskmine palk, keda praegu hoitakse tihtipeale ametnikena tööl ja kes võiksid mujal töötades tuua riigile sisse maksutulu, on peaaegu kaks korda suurem kui see hüvitis, millest me räägime.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas ma sain valesti aru, et kui see seadus jõustub ja need inimesed hakkavad saama vanaduspensioni, siis nad saavad samal ajal minna tööjõuturule ja sisuliselt teenida selle raha maksude kaudu riigile tagasi?

Aitäh, Tarmo! Sa said väga õigesti aru. Ma rõhutan veel kord, et ma ei taha uskuda, et 55-aastane mees, kes ei ole muidugi enam võimeline töötama selles valdkonnas (võib-olla me ei tahakski, et ta seal töötaks, sest ta kujutaks endast võib-olla juba riski ka nendele inimestele, keda ta päästma läheb), jääks sedasama väikest hüvitist ehk pensionioote hüvitist saades, mille suurus on 400 eurot, ahju peale magama. Tal on kindlasti mingisugused huvid, perspektiivid ja eesmärgid. Ma arvan, et ta saab elada täiesti normaalset, nagu öeldakse, tsiviilkodaniku elu ja teenida selle raha tagasi. Täpselt nii.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh, Andres Anvelt! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Külalised! Ma külaliste jaoks ütlen veel kord üle, et ma olen komisjoni seisukohtade edastaja, mitte Keskerakonna ega enda positsioonide edastaja.
Õiguskomisjoni istung toimus 9. jaanuaril 2012. aastal kella 11-st kuni kella 11.51-ni. Sellest võtsid osa Marko Pomerants, Kalle Laanet, Andres Anvelt, Jaanus Tamkivi, kes oli Kalle Jentsi asendusliige, Neeme Suur, Siim Kabrits ja Margus Hanson, kes oli Valdo Randpere asendusliige. Nõunikena osalesid Carina Rikart ja Raini Laide. Puudusid Igor Gräzin ja Peeter Võsa.
Kui härra Anvelt andis algatajate nimel natuke aega tagasi väga põhjaliku ülevaate, siis samamoodi andis ta sellest eelnõust põhjaliku ülevaate ka õiguskomisjonis. Eelnõu tutvustamisele aitas kaasa Neeme Suur.
Ma peatun rohkem valitsuse seisukohal selle eelnõu kohta. Seda puudutas põgusalt oma ettekandes ka härra Anvelt, aga ma annan selle edasi võib-olla põhjalikumalt.
Vabariigi Valitsuse seisukoht, mille edastas Siseministeerium, on eitav. Seisukohas tuuakse välja kolm põhjust, miks ei peeta eelnõu toetamist otstarbekaks: "1. Eelnõu kohaselt soovitakse luua täiendavad sotsiaalsed garantiid teatud päästeteenistujate grupile. Kuigi vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetus ei ole oma olemuselt soodus- ega eripension, on tegu hüvega, mille maksmise põhimõtteid tuleks vaadata kompleksselt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2011–2015 kokku lepitud soodus- ja eripensionide reformi raames. Lähtuvalt sellest ei ole eelnõu sisulist arutelu mõistlik algatada enne, kui Sotsiaalministeerium on 2012. aastal toonud lauale ettepanekud kavandatava reformi osas. Siseministeerium peab oluliseks, et ühiskonna ja ligimeste eest oma eluga riskivate riigiteenistujate sotsiaalsed tagatised peavad olema võrreldavad ja tasakaalus. Lahenduste väljatöötamisel tuleks arvestada sellega, et pühendunud inimeste motivatsioon ja õiguspärane ootus ei saaks kannatada.
2. Eelnõu annab õiguse jääda soodustingimustel vanaduspensioni ootele pääste- või demineerimistööd teinud päästeteenistujal, arvestamata sealjuures päästeteenistuja individuaalset tervislikku seisundit. Kuna seletuskirjas on viidatud vajadusele muuta seadust lähtuvalt sellest, et pääste- või demineerimistööd teinud päästeteenistuja tervislik seisund ei võimalda töökohal töötamist jätkata, ei saa pidada eelnõu sisu seletuskirjas kirjeldatud eesmärkidega kooskõlaks olevaks.
3. Samuti märgime ära, et esitatud eelnõu sisu ei ole üheselt mõistetav. Päästeteenistuse seaduse § 19 lõike 1 kohaselt makstakse vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust ainult juhul, kui isik ei saa riiklikku pensioni. Eelnõus ei ole seda tingimust seatud, mis tähendab, et eelnõu kohaselt on pääste- või demineerimistööd teinud päästeteenistujal õigus päästeteenistuja toetusele samaaegselt riikliku pensioni, nt töövõimetuspensioni saamisega. Kuna seletuskirjas ei ole selgitatud selle muudatuse sisu, võib eeldada, et see ei olnud eelnõu koostajate eesmärk ja tegemist on eksitusega."
Need on kolm põhjust, miks Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta. Suuresti käiski arutelu õiguskomisjonis just nende üle.
Mida siis otsustati? Otsustati suunata eelnõu 107 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele teisipäeval, 17. jaanuaril 2012 ettepanekuga eelnõu tagasi lükata. Ettepanek eelnõu 107 esimest lugemist mitte lõpetada sai 4 poolthäält ja 3 vastuhäält. Nagu ütleb komisjoni esimees, konkursi komisjoni ettekande ettekandmiseks võitis Kalle Laanet ehk selle võitsin mina. Täpsustuseks veel niipalju, et jõujooned 4 : 3 jooksid koalitsiooni ja opositsiooni vahelt. Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu sellisel teemal, et meil on olemas ka mäepääste, kus samuti sukeldutakse suitsu ja gaasi? Seda kõike tehakse maa all, kus on erilised tingimused. Nendele inimestele on ette nähtud teatud pensionisoodustused. Kas te komisjonis võrdlesite neid tingimusi või ei? Mida sa arvad, kas seda peaks tegema?

Aitäh küsimuse eest, hea Lembit! Eelkõige esindan ma siin komisjoni ja tutvustan komisjoni arutelul tehtud otsuseid. Me ei arutanud mäepäästet ega sellega kaasnevaid erandeid. Minu isiklik seisukoht on, et see on kindlasti üks osa tervikpäästest, mida ei saa eraldi vaadata.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin kerkis esile küsimus katteallikatest. Kindlasti komisjonis nii olulist küsimust arutati ja püüti katteallikaid leida. Kas sa võiksid seda arutelu tutvustada?

Aitäh, hea Jevgeni, küsimuse eest! Pean tunnistama, et katteallikate üle komisjonis arutelu ei toimunud. Põhiline arutelu käis selle üle, kas on vaja selliseid põhimõtteid seadusesse kirjutada või mitte.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Ma arvan, et sisuliselt on asi selge ja sellest annab lõpliku pildi kohe järgnev hääletus. Ma küsin vormilise küsimuse. Sa ütlesid, et see seaduseelnõu otsustati tuua siia saali esimesele lugemisele teisipäeval, 17. jaanuaril. Aga täna on neljapäev, 19. jaanuar. Kui meie kauge järeltulija saja aasta pärast seda asja uurib, siis tal tekib küsimus, et mis seal siis toimus. Ole hea ja selgita!

Hea küsija! Sul on täiesti õige vormiline märkus. Seda kuupäeva muudeti. Esialgu oli selleks kuupäevaks 17. jaanuar. Vabandust! See küsimus näitab, et vähemalt üks Riigikogu liige kuulas ettekannet tähelepanelikult.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Kalle Laanet! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Eiki Nestor, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Hea juhataja! Palun vabandust, kui ma hoogu lähen, aga need mehed siin ajasid mul hinge täis!
Räägin natukene vastutustundest. Kuidas teha seda reformi, millest täna siin räägiti ja mida kõik ootavad, on teada olnud juba kümme aastat. Aga kümme aastat ei ole keegi suutnud seda ära teha. Kuidas reformida väljateenitud aastate pensionide, eritingimustes töötavate inimeste ja riigitöötajate pensionide süsteemi, see on välja mõeldud. Kui keegi seda veel ei tea, siis minge küsige Rahandusministeeriumi kantsleri käest. Üks vastutustundlik poliitik teeb kümne aasta jooksul selle reformi ära, mitte ei põrgata selle tegemata reformi tõttu erinevaid ideid tagasi! Kui te olete nii äpud olnud, et te pole kümne aastaga seda ära teinud, siis te olete ka järgmised neli aastat äpud, sest ei ole näha, et keegi midagi teeks.
Muuseas, kui me räägime tervest pensionisüsteemist, siis see reform näiteks oleks riiklikule pensionikindlustusele raha mõttes katteallikas. See annaks raha mõttes palju suuremat efekti kui pensioniea tõstmine, mida me tegime ja kust tulev rahaline võit riigi pensionisüsteemile on palju väiksem.
Selle reformi põhitõed on lihtsad. Need, kes praegu töötavad, ei tohi midagi kaotada, nendel on õigustatud ootus. Teiste jaoks (on siis tegemist politseiniku, päästja või minu poolest ka teatud ametikohal töötava maksuametnikuga) tuleb luua uus süsteem, kus riik kindlustab selle, et need inimesed lähevad oma töötingimuste tõttu varem pensionile. See on vaja lihtsalt ära teha.
Meile ei toodud ühtegi katteallikat maamaksu asjus. Kui me küsisime, kus on tulumaksu langetuse katteallikas aastate pärast, siis ka keegi midagi ei rääkinud. Pannes kokku kõik need asjad, et ei suudeta ei eritingimustes töötavate inimeste pensionireformi teha ega muudel juhtudel katteallikaid leida, ütlen ma, et tegelik katteallikas on Reformierakonna väljaviimine valitsusest. Siis hakkab siin Eestis ka midagi liikuma. Selliste mõttetute dogmade küüsis olevate onude hoidmine seal on riigile, rahvale ja ka päästjatele kahjulik.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid! Ma tahtsin natukene ajalugu meelde tuletada. Algataja vastas väga töises diskussioonis küsimusele, kas päästeteenistujatel ei peaks olema samasugused eripensionivõimalused, nagu on teistel eriteenistujatel. Tuleb öelda, et seda on ka siin Riigikogu saalis ju pikalt arutatud. Kõige kaugemale jõuti sellega üle-eelmises Riigikogu koosseisus, kui lävepakk päästjate eripensioni osas oleks peaaegu ületatud. Kahjuks jäi see ületamata, see jäi teatud rahvasaadikute nupuvajutuse taha. Ma arvan, et seda teab ka Mati väga hästi. Me oleme seda meelt, et eriteenistujatel peavad kindlasti olema ühesugused teenistustingimused. See loob turvatunde kogu Eesti rahvale, mitte ainult nendele, kes nendes teenistustes töötavad. Nii et kainet meelt otsuste tegemisel!

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Kuna siin mindi ajalukku, siis ma tahtsin lihtsalt öelda, et vastutustundlik sotsiaaldemokraatide juht siseminister Pihl tegi ära päästjate 12-tunnise valve ja seetõttu, kui aus olla, et likvideeriti 24-tunnine valve, helbitakse seda putru siiamaani. Ehk igal erakonnal on olnud häid ja halbu otsuseid. Aga ma jään selle arvamuse juurde, et politseinike ja päästjate ühesuguste sotsiaalsete garantiide põhimõtet võiksid tegudes toetada mõlemad, nii opositsioon kui ka koalitsioon. See oleks lahendus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 107 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Me asume hääletusprotseduuri ette valmistama.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata eelnõu 107 esimesel lugemisel tagasi. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 46 Riigikogu liiget, vastu on 35, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 107 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.
Head kolleegid! Tänane päevakord on ammendatud. Soovin kõigile tegusat päeva jätku!

Istungi lõpp kell 11.20.