2010. aastal elas neljas maakonnas – Harjumaal, Lääne-Virumaal, Tartumaal, Pärnumaal – pool kogu Eesti valdade rahvastikust, sh Harjumaa valdade elanike osakaal oli 23,6% valdade rahvastikust ning 8,7% kogu Eesti rahvastikust. Nimetatud nelja maakonna valdade elanikud moodustasid kogu Eesti rahvastikust 2010. aastal 18,2%. 2000. aastal oli nende osakaal 15,9%.
Kui vaadelda valdade jagunemist suurusgruppidesse, siis 2010. aastal ületas viie valla – Viimsi, Harku, Jõhvi, Rae ja Türi – elanike arv 10 000 piiri. Ja nendes elas kokku 13,3% kogu valdade rahvastikust. Veidi üle kolmandiku Eesti valdade rahvastikust elas valdades, milles oli vähemalt 5000 elanikku, teine kolmandik elas valdades, kus oli 2000–5000 elanikku. Eesti valdadest 62%-s oli vähem kui 2000 elanikku, samas oli nende rahvastiku osakaal kogu valdade rahvastikus kokku ainult 28,7%. Pärast rahvaloendust saab kõiki neid andmeid täpsustada.
Kõige keerulisem küsimus on, kui jätkusuutlikud keskmisest väiksema rahvaarvuga vallad on. Rahvaarvu kahanemine on olnud suurem just alla 2000 elanikuga valdades, üle 5000 elanikuga, sh eriti üle 10 000 elanikuga valdades on rahvaarv kasvanud. Eriti problemaatiline on pereealiste väiksem osakaal ja üle 50-aastaste suurem osakaal väiksemates valdades. Noored on kõige rohkem rändav vanusegrupp, kes vahetab elukohta hariduse ja esimese töökoha saamiseks, pere loomiseks jne. Oluline on aga, et nad pärast sellist rännuperioodi tuleksid tagasi maale, jääksid sinna elama ja kasvataksid oma lapsed seal üles.
Suurte erinevuste tõttu rahvaarvus ja vanuselises koosseisus on valdade vajadused ja probleemid erinevad. Kiiresti kasvavad linnade tagamaal paiknevad vallad, kus on suur laste, noorte ja pereealiste osakaal, peavad kiiresti looma neile vajaliku taristu ning tagama teenuste kättesaadavuse kohapeal. Väheneva ja vananeva rahvastikuga väikevallad aga peavad suutma alles hoida minimaalse taristu ning arendama keskmisest vanemale rahvastikule vajalikke sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid.
Kahaneva rahvastikuga valdade kokkuliitmise kavandamisel peab arvesse võtma seda, et nende elanike sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused jäävad samaks ning olemasolevaid taristuid peab edaspidigi hooldama ja vajadusel uut juurde looma. Seega küsimus on selles, millist sotsiaalset ja majanduslikku efekti liitmine annab. Eesti maapiirkonnad võistlevad elukohana mitte ainult Eesti linnadega, vaid kogu Euroopaga. Seega jätkusuutlikuks arenguks on vaja atraktiivse elukeskkonna pakkumise kõrval ka majanduslikke ja sotsiaalseid teenuseid, mis suudaksid konkureerida välismaal pakutavate võimalustega.
Inimkapitali kvantiteedi vähenemise kõrval on probleemiks selle kvaliteet, mis määrab nii eri piirkondade kui ka kogu Eesti konkurentsivõime. Kuigi kolmanda taseme haridusega elanike osakaal on kasvanud nii linnalistes kui maa-asulates, on tööjõu keskmine haridustase maa-asulates oluliselt madalam esimese taseme või üldse madalama haridustasemega elanike suure osakaalu tõttu. Arvestades, et kõige kiiremini juurde tekkivad ja paremini tasustatavad teenindussektori töökohad nõuavad head haridust, on täiendus- ja ümberõppe kättesaadavus üks tähelepanu vajavaid tegureid.
Maaelu arengu planeerimine eeldab regionaalpoliitilisi otsuseid, mis arvestavad valdade rahvastiku erineva koosseisu ja dünaamikaga ning sellest tulenevate teenuste struktuuri erinevustega. Eri meetmeid tuleb rakendada erinevate vajaduste rahuldamiseks sihiga, et inimese sotsiaal-majanduslik toimetulek on võimalik mis tahes paigas Eestimaal. Seega maaelu arengu käsitlemisel on tähtis lähtuda kahest olulisest tegurist, et selgitada välja nii soovid kui ka võimalused elada maal.
Soov elada maal oleneb seal kättesaadavatest teenustest, looduskeskkonna kvaliteedist ja sotsiaalsest võrgustikust, tänu millele on maapiirkond meeldiv elukeskkond. Võimalus elada maal oleneb sellest, kas seal on võimalik elatist teenida, saada sissetulekut tegevusest, mis seotud maa kui ressursiga, või mingist muust mitmekesisest tegevusest, mis maaga otseselt seotud ei ole.
Analüüsimaks Eesti piirkondi, ei tohiks lähtuda vaid asustustihedusest ja rahvaarvust. Oluline mõjutegur on mõne tõmbekeskuse, eelkõige Tallinna lähedus. Meil on piirkondi, kus maalised tegevused on kadumas kas liigse linnastumise või hoopis ääremaastumise tagajärjel. Seega on oluline arvestada peale asustustiheduse muidki tegureid, mis iseloomustavad kas linnalist või maalist eluviisi. Näiteks võib tuua põllumajandusettevõtete ja põllumaa osatähtsuse piirkonnas.
Eelöeldust tulenevalt saab Eesti piirkondi iseloomustada suuremast hulgast tunnustest lähtuvalt, mis peaks täpsemini kajastama nende maalisust. Järgnevalt iseloomustan Eesti maalisuse tüpoloogia klastreid.
Esimene klaster – maalised vallad, tugevad vallad, kus on suur nii seotus linnalise keskusega kui ka põllumaa osatähtsus.
Neljas klaster – maalised vallad, kus väikese asustustihedusega kaasneb põllumajanduse suur osatähtsus ning suhteliselt väikesed sissetulekud.
Viies klaster – maalised vallad, mis on surve all, sest põllumajanduse suure osatähtsusega kaasneb madal asukohaindeks ja suhteliselt madal sissetulekute tase.
Kuues klaster – maalised vallad, kus maaline eluviis on surve all, sest põllumajanduse suure osatähtsusega kaasneb suhteliselt madal sissetulekute tase.
Teine klaster – linnalised vallad, kus on oluline linnalise keskuse mõju ning väike põllumajanduse osatähtsus.
Kolmas klaster – pigem linnalised vallad, kus asustuspildi linnalisust mõjutab enamasti suure keskuse olemasolu ning põllumajanduse suhteliselt väike osatähtsus.
Maaelu arengu hindamiseks on koostatud viis maaelu arengu osaindeksit. Paiknemise osaindeksit analüüsides saab öelda, et selle suurust mõjutab väga just linnalise keskuse olemasolu. Paiknemise osaindeks on kõige kõrgem just valdades, mis asuvad Tallinna vahetus läheduses. Vaid väikest gruppi valdasid iseloomustab väga kõrge paiknemise osaindeks ja ka väga madal paiknemise osaindeks iseloomustab üksnes väikest gruppi valdasid. Väga madala paiknemisväärtusega vallad on enamasti need, mis jäävad kaugele tähtsamatest linnalistest keskustest. Enamasti on tegu Kagu-Eesti ja saartega. Paiknemise osaindeks on suuresti seotud teguritega, mida ei ole võimalik muuta või mille muutmine on seotud väga pikaajaliste otsustega. Kõnealune osaindeks näitab seega pigem arengutaset ja võimalusi arenguks ning vähem lühiajalisi muutusi arengutasemes.
Rahvastiku osaindeksi puhul tõusevad esiplaanile vallad, kus demograafilised suundumused arengut soodustavad. Ka see osaindeks on kõrgem Tallinna lähiümbruse valdadel. Enamasti on selles grupis tegemist valdadega, kus eakate inimeste osatähtsus on suhteliselt väike ning tööturusurve indeks suhteliselt madal. Nii noorte inimeste suhteline rohkus kui ka madal tööturusurve indeks viitavad olulisele arengueelisele tulevikus, võrreldes valdadega, kus vastavad näitajad on kehvemad. Samuti tõusevad selle edetabeli tipus olevad vallad esile kui rände sihtkohad. Rahvastiku osaindeksi teise äärmusse jäävate valdade puhul on tegemist vananevate valdadega. Nende puhul on edasise arengu tagamiseks vajaliku tööjõupotentsiaali puudus muutunud kriitiliseks teguriks.
Heaolu osaindeks on kõrgem valdadel, kus majanduslik heaolu on suurem. Ka selles osas on parimad näitajad just Tallinna lähiümbruses olevatel valdadel. Kuna peale sissetuleku suuruse on indikaatoriks ka sissetuleku muutus ajas, siis tõusevad selle osaindeksi arvestuses kõrgematele kohtadele sellised vallad, kus sissetulekute kasv on olnud kiirem. Heaolu osaindeksi teist äärmust esindavad vallad, kus madala sissetulekute tasemega kaasneb suhteliselt suur tööpuudus. Enamasti ei ole nendes valdades olnud ka sissetulekute kasv teiste valdadega võrreldes kuigi kiire.
Ettevõtluse osaindeks kajastab kohaliku ettevõtluse arengut. Enamik töökohti luuakse tänapäeval suurtes linnades, aga piirkondade arengu seisukohast on kohalik ettevõtlus ning töökohad kodu lähedal äärmiselt olulised. Kui neid ei ole, liiguvad inimesed sinna, kus tööd saab, ning teatud regioonid hakkavad tühjenema.
Maakasutuse osaindeks näitab, millistes valdades on traditsiooniliste maaliste tegevuste osatähtsus suurem. Lisaks toidu tootmisele rõhutatakse arengut iseloomustavatest teguritest rääkides põllumajanduse rolli ka avalike hüviste pakkujana. Seega on küsimus maakasutusest laiemas tähenduses. Põllumajandusliku tegevuse tulemusena korras hoitud keskkond kui avalik hüve iseloomustab kõrgemat arengutaset, sest loob kohalikele inimestele parema elukeskkonna ja annab võimaluse ka näiteks turismi arendada ning ettevõtlust mitmekesistada. Metsamaa suurus elaniku kohta viitab metsatööstuse potentsiaalile vallas.
Maaelu arengu osaindeksite alusel teostatud klasteranalüüsiga saame eristada nelja gruppi valdasid. Esimesse klastrisse kuulub 78 valda. Nendel on kõik osaindeksid keskmise suurusega, seega on tegemist keskmisel arengutasemel olevate valdadega. Keskmise arengutasemega valdade klastrile on iseloomulik suhteliselt madal maakasutuse osaindeks võrreldes kõigi valdade keskmistega.
Teise ehk suhteliselt mahajäänud valdade klastrisse kuulub 39 valda. Nendel on paiknemise, rahvastiku ja heaolu osaindeks kõige madalamad. Suhteliselt madalad on ka ettevõtluse arengu ja maakasutuse osaindeks. Tegemist on valdadega, kus maaelu areng on riski all ja suhteline mahajäämus on muutunud kriitiliseks, nii et nende valdade pikaajaline jätkusuutlikkus on küsimärgi all. Ka väga madal paiknemise osaindeks ei soosi nende valdade arengut, sest paiknemisega seotud tegureid on kas väga keeruline või võimatu muuta. Seega puuduvad nendel valdadel nii asukoha kui ka demograafiline eelis.
Lühiajaliselt mõjutab arengutaset enim ettevõtluse areng ja majandusliku heaolu tase. Ka nende osaindeksite poolest jäävad suhtelise mahajäämusega valdade klastrisse kuuluvad vallad madalamale kõigi valdade keskmisest tasemest.
Kolmanda klastri moodustavad surve all olevad vallad, mis eristuvad kõige madalama ettevõtluse osaindeksi ning kõige kõrgema maakasutuse osaindeksi poolest. Tegemist on surve all olevate valdadega, kus traditsiooniliste maaliste tegevuste roll on küll oluline, aga sellega kaasneb suhteliselt madal sissetulekute tase. Surve all olevate valdade puhul on peamine eesmärk maaliste tegevuste säilitamise raames ettevõtluse mitmekesistamine, mis võimaldab suurendada tulu saamise võimalusi valla territooriumil.
Neljas ehk linnaliste valdade klaster koosneb Tallinna lähiümbruse valdadest ning Ülenurme ja Jõhvi vallast. Nendes valdades on maakasutuse osaindeks kõige kõrgem ja põhiküsimuseks muutub maalisuse säilitamine. Seega on küsitav, kas neid valdasid edaspidi saabki käsitleda maaelu kontekstis.
Valdava osa maa-asulate elanikkonna jaoks mängivad töökohtade tagamisel olulist rolli linnad. Ligi 3/4 maa-asulates käib rohkem elanikke tööl linnades registreeritud tööandjate juures kui sealsamas maal paiknevate tööandjate juures. Kõige tüüpilisemas Eesti maa-asulas käib linnas tööl natuke üle poole tööl käijaist. 6% Eesti maa-asulatest on sellised, kus kõik elanikud töötavad linnas registreeritud tööandja juures. Kui tervelt 61% linlastel on tööandja samas asulas, siis maa-asulate puhul on see näitaja vaid 12%. Samas maakonnas asub tööandja 74% töötajatel. Seega on tööalased seosed maa ja linna vahel väga tugevad. Maa-asulate ja maapiirkondade elanikkond sõltub üha enam tööst linnades. Maal paiknevate tööandjate võime pakkuda linnaelanikele töökohti on väiksem ja linnade jaoks pole see ka nii oluline. Ja veel: tööandja paiknemine samas omavalitsusüksuses tähendab maal elavale töötajale keskmiselt vaid 70% tulude taset võrrelduna nende inimeste sissetulekuga, kes käivad tööl koduvallast väljaspool.
Eesti haridussüsteem pakub valdavale osale maalastele häid kodulähedasi hariduse omandamise võimalusi alusharidusest kuni kolmanda kooliastmeni. Vähemalt 70% maavaldade lastest käib maavallas paiknevas koolis. Linnaliste keskuste tähtsus kasvab hüppeliselt gümnaasiumiastmes. Enam kui pooltes maavaldades oma gümnaasium puudub ja isegi kui see olemas on, eelistab suur osa maanoori linnas pakutavat gümnaasiumiharidust.
Sarnaselt maa ja linna tööalaste seostega on õppealaste seoste iseloom Eestis piirkonniti väga erinev. Kutse- ja kõrgharidussüsteemi territoriaalse iseloomu tõttu on enamik maanoori sunnitud erialase hariduse omandamiseks kodukohast lahkuma. Kõrghariduse puhul tähendab see ühtlasi enda sidumist mõne linna või ka teise riigiga. Riigi algatatud gümnaasiumivõrgu optimeerimise tulemusel hakkab gümnaasiumihariduse saamine valdava osa maanoorte jaoks tähendama õppimist linnas.
Niisiis on maa ja linn Eestis töö ja hariduse saamise paigana tihedalt läbi põimunud ning maapiirkondade elanikud sõltuvad linnadest väga suurel määral. Selleks, et maanoored oleksid tänapäeva ühiskonnas oma oskuste ja teadmiste poolest konkurentsivõimelised, peavad nad üldjuhul linna õppima siirduma. Samas haridussüsteemi esimesed astmed, nagu ka suur hulk muid sotsiaal-majanduslikke ja füüsilisi sidemeid ühendavad peresid tugevalt maaga, oma asula ja vallaga.
Maaliste omavalitsusüksuste haldusvõimekuse suurendamiseks ja linnadesse koondunud halduskompetentsi paremaks kaasamiseks maapiirkondade arendamisel on vaja õiguslikult reguleerida omavalitsusüksuste koostöö, määratleda kohustusliku koostöö valdkonnad, sätestada koostöö organisatsioonilised vormid ning linnaliste ja maaliste omavalitsusüksuste osaluse põhimõtted koostööorganisatsioonides. Koostöös on võimalik ületada ka maaomavalitsustele sageli iseloomulikud haldussuutlikkuse piirid, mis tulenevad kohalikest eelarvetest ja muudest ressurssidest.
Kuna maaelanike töö ja õppimine on järjest rohkem seotud linnadega, on selleks, et inimesed jääksid maale, eelkõige vaja tagada head liikumisvõimalused, arendada transpordisüsteeme. Eesti oludes on võtmeküsimus kõvakattega teede võrgustiku tihendamine – see on üks põhilisi maa-asulate arengu eeldusi. Eriti puudutab see linnadest lähtuvat sisserännet. Samuti on oluline elektriliinide ja andmesidevõimaluste olemasolu.
Eesti põllumajandus on viimase 20 aasta jooksul läbi teinud kiire languse ja ka suhteliselt kiire kasvu ajajärgu. Sama kehtib meie naabrite Läti ja Leedu kohta. Viimaste aastate toidukriisi ja majanduskriisi tingimustes on põllumajandussektori arengut iseloomustavate eri näitajate kasvutempo aeglustunud. Seega võib tõdeda, et Eesti põllumajandus on jõudnud stabiilsemasse arenguetappi. Kuid praeguses etapis on põllumajandussektor silmitsi uute ja senisest keerukamate väljakutsetega. Üha enam tuleb panustada tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvatamisse, mis tagaks Eesti põllumajanduse ja toidusektori konkurentsivõime rahvusvahelistel turgudel olukorras, kus maailma rahvastik aina kasvab, põllumajandusmaa pindala on piiratud ning kliima muutused tekitavad piirkondlikke tootmisprobleeme ja ebakindlust.
Eestile on iseloomulik duaalne põllumajandustootjate struktuur: suhteliselt suur hulk väiketootjaid kasutab suhteliselt väikest osa põllumajandusmaast ning suhteliselt väike arv suurtootjaid kasutab enamikku põllumajandusmaast. Seetõttu on Eestis ebavõrdsus põllumajandusmaa kasutuses suhteliselt suur. Lätis ja Leedus on maakasutuse ebavõrdsus eri tootjate vahel pisut väiksem ning Soomes märgatavalt väiksem. Sellise suure ebavõrdsusega kaasnevad aga raskused eri suurusega tootjate koostöö arendamisel. See raskendab sektoriüleste arengueesmärkide kokkuleppimist, kuna eri suurusega tootjatel on erinevad arenguvajadused. Seega tuleks kaaluda suuremate ja väiksemate tootjate jaoks eri arengupoliitikate kavandamist.
Tõenäoliselt ei suuda väiksemad majapidamised konkureerida suurtootjatega teravilja, õlikultuuride ja piima masstootmises. Nendes valdkondades on suurtootjad oma tehnoloogiat uuendanud ning neil on konkurentsieelis. Seega tuleb väiksematel põllumajandustootjatel leida valdkonnad, kus neil on suurtootjatega võrreldes eeliseid. Sellised valdkonnad võiksid olla näiteks need, kus on Eesti praegu netoimportija ja toodangu rahaline väärtus ühe hektari põllumajandusmaa kohta on suurem. Need valdkonnad võiksid olla puu- ja köögiviljakasvatus, puukoolid, metsataimede kasvatus. Selleks, et väiketootjate pakutavad kaubakogused huvitaksid ka jaemüügikette, tuleks neil ühistegevuse kaudu koordineerida nii oma kauba tootmist kui ka turustamist. Samuti on üks eristumise võimalusi piirkondlike või kvaliteedipõhiste kaubamärkide loomine.
Põllumajandussektori reorganiseerimise järel vähenes tunduvalt põllumajandustootjate investeerimisvõime ning 1990. aastatel tekkis sektoris suur investeeringute puudujääk. Pärast Euroopa Liitu astumist algas aga põllumajandussektoris tänu võimalusele kasutada investeeringutoetusi ning laene ja liisinguid omamoodi investeerimisbuum ning põllumajanduses investeeriti keskmiselt ühe töötaja kohta enam kui majanduses tervikuna. See annab alust eelduseks, et mõningase viitaja järel kasvab suurte investeeringute mõjul ka Eesti põllumajandustoodang.
Agara investeerimise tõttu on Eesti põllumajandustootjatel suhteliselt suured kohustused pankade ja liisingufirmade ees. Kuna põllumajandussaaduste hindade kõikumine on kasvanud, siis on suurenenud ka risk, et hindade madalseisu ajal ei suuda ettevõtted oma kohustusi täita. Investeeringud on kindlasti ka edaspidi Eesti põllumajanduse konkurentsivõime suurendamiseks olulised. Tuleks aga silmas pidada, et ei võetaks liigseid kohustusi ning et investeeringutega kaasneks tootlikkuse ning ka toodangumahtude kasv.
Eesti on piimasaadusi, elusloomi, teravilja ning õliseemneid eksportiv riik. Selleks, et Eesti põllumajandustootjad oleks oma kaubaga maailmaturul konkurentsivõimelised, tuleb neil oma tootlikkust suurendada. Lehma keskmise piimatoodanguga on Eesti Euroopa Liidu riikide võrdluses kõrgel kohal, kuid teraviljade saagikus on Euroopa Liidu keskmisest kaugel ning jääb alla ka Läti, Leedu ja Soome näitajatele.
Halvasti on mõjunud see, et meie põllumajandustootjaid pole otsetoetuste maksmisel teistega võrdselt koheldud. Toetused hektari kohta erinevad kordades. Kõrget piimakust ja teravilja saagikust ei tohi aga seada eesmärgiks omaette. Väga hoolikalt tuleb kalkuleerida, kui kalliks täiendav piima- või teraviljakilo kujuneb. Seega on oluline panustada teadustöösse ning nõuandesse, mis aitaks põllumajandustootjate tootlikkust suurendada, võttes arvesse ka sellega kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid majanduslikke aspekte. Piimatoodang ei ulatu ei Lätis, Leedus ega ka Eestis praegu isegi mitte 60%-ni 1990. aastate tasemest. Piimatootmine on kõige vähem kahanenud Eestis, kõige enam aga Lätis. Leedus on viimastel aastatel piimatoodang vähenenud ca 10%. See kõik on suurendanud Balti riikides piimatööstustevahelist konkurentsi toorpiima hankimisel. Eestis toodetavast piimast on viimastel aastatel üle 10% töödeldud Lätis ja Leedus. Põllumajandustootjate seisukohast ei ole muidugi vahet, kas piim töödeldakse siin või seal, Eesti majandusarengu seisukohast aga oleks märksa kasulikum, kui Eestis toodetud tooraine väärindataks Eestis. Seepärast vajab Eesti piimandus omaette strateegiat.
Üht väga olulist väljakutset Eesti põllumajandussektoris kujutab endast nn põlvkonnaprobleem. Paljud tootjad on jõudnud ikka, kus nad sooviksid lähima kümne aasta jooksul oma tootmisüksuse üle anda. Endiselt kahaneb Eestis põllumajanduslike majapidamiste arv kiiremini kui n-ö vanades ja stabiilsetes Euroopa Liidu riikides. Põllumajanduslike majapidamiste arvu vähenemine ei ole iseenesest probleem. Kui põllumajandustootmise lõpetanud ettevõtjad siirduvad teistesse majandussektoritesse või jäävad pensionile, siis võib seda sammu nende seisukohast pidada sujuvaks ning sellega ei kaasne otseselt sotsiaalseid probleeme. Arvestades aga Eesti põllumajandusele iseloomulikku maakasutuse ebavõrdsust, tuleb meil silmitsi seista olulise küsimusega, kas keegi võtab nende loobujate tootmisüksused üle ja kui võtab, siis kes seda teeb. Kas tänu loobujatele suudavad oma ettevõtet kasvatada väiksemad ja keskmise suurusega tootjad või liigub see maa suurtootjate kasutusse? Esimesel juhul maakasutuse ebavõrdsus väheneks, teisel juhul suureneks. Parem oleks ebavõrdsuse vähenemine, sest see aitaks kaasa sektoriüleste arengueesmärkide kokkuleppimisele ja koostöö tegemisele.
Lõpetuseks. Maaelu arengu aruande eesmärk on anda ülevaade maaelust Eestimaal. Iga riigi olulisimaid väärtusi on inimesed – nendest sõltub uute väärtuste loomine ja riigi areng tervikuna. Seetõttu on väga olulised maainimeste elukeskkond, nende soovid ja võimalused. Maalgi peavad valitsema tingimused, mis tagavad rahulolu. Maaeluga seotud teemade ring on väga lai. Maalise tegevuse, s.o põllumajanduse arengu tagamiseks on enam tähelepanu vaja pöörata reaalse ühistegevuse tekkimisele kogu toiduketi ulatuses. Olukorras, kus põllumajandustootjad on enamikul juhtudel hinna võtjad ja kogu muu toiduketi osas hinna kujundajad, tuleb enam tähelepanu pöörata toidu hinna kujunemisele ning lisandväärtuse jagunemisele ahelas. Riiklikult on vaja suurendada tootjate ja töötlejate ühistegevust toetavaid meetmeid investeeringuteks ning ühiste eesmärkide seadmiseks ja saavutamiseks.
Ja nüüd mõningad järeldused. Maaelu arengu riiklikul suunamisel tuleb pöörata enam tähelepanu eri piirkondade arenguvajadustele. Kaugus keskustest võib olla piirkonna arengu määrav tegur. Kauguse suurenedes kasvavad kulud ning piirkonnas kaupade ja teenuste pakkumiseks kulub ka rohkem aega. Väga tähtis on teedevõrgu olemasolu ja selle hea kvaliteet, et tagada regioonidele ligipääsetavus ning piirkondade suutlikkus teenuste ja toodete turul püsida. Peame oluliseks, et teede ja muude taristuelementide korrastamisel ja väljaarendamisel suurendatakse paralleelselt tähelepanu ettevõtlusvõimaluste loomisele ja soodustamisele maal. Senisest enam tuleb püüda parandada noorte ja pereealiste elukeskkonna tingimusi, et nad pärast õpinguid sooviksid kodukohta naasta, sinna elama jääda ja seal oma pere luua. Noorte maapiirkonda tagasikutsumiseks tuleks kaaluda suunamisi koos pakutavate hüvedega. Näiteks võiks tuua stipendiaadid ja tasemeõppe maksuvabastuse.
Teine järeldus: Eestis tervikuna tuleks maaelus tagada olukord, kus piirkond oleks atraktiivne nii elukeskkonna kui tööpaigana. Eri piirkondadel on erinevad arengueeldused. Üldine eesmärk on maalise eluviisi jätkumine ja inimeste keskustesse koondumise pidurdamine. Vaja on kaaluda piirkondlike programmide leviala. Piirkondlike programmide üks eesmärk peab olema kultuuriajalooliste sidemete säilimine ja ühelt põlvkonnalt teise edasikandumine, piirkondlike erisuste arvestamine ettevõtluse aktiveerimisel ja arendamisel.
Kolmas järeldus: suured kõikumised palgas ja võimaluses saada sissetulekut põhjustavad inimeste liikumise põhiliste keskuste poole. Palgaerinevuste lahendamiseks tuleb soodustada ettevõtete loomist maapiirkondades, nii et sellega ei kaasneks traditsiooniliste maaliste tegevuste hääbumine ja keskkonnariskid.
Maaelu sõlmprobleem on tagada inimestele kvaliteetsed ja mõistliku ajaga kättesaadavad teenused. Kui sissetulekute tase jääb maal paratamatult madalamaks kui linnas, siis muutub inimestele eriti tähtsaks elukeskkonna kvaliteet ja seda soosiv elukorraldus.
Eakad inimesed on osa kogukonnast ning neile tuleb pöörata enam tähelepanu. Vajalikud on eakate ettevõtlikkust suurendavad meetmed, mis võimaldavad neil tunda end täisväärtusliku osana ühiskonnast ja kui tervis vähegi lubab, olla endiselt aktiivne. Paljud vanemad inimesed on ajaloolistel põhjustel seotud oma elukohaga maal ja tahaksid seal tegevad olla ka tulevikus.
Et Eesti edukalt areneks, peavad maapiirkonnad olema konkurentsivõimelised nii oma inimkapitali kvantiteedi kui kvaliteedi poolest. Enam kui pooltes valdades on elanike arv kümne aasta jooksul vähenenud üle 10% ja nii on elanike arvu kahanemise aeglustamine tõsine väljakutse enamikule valdadele. Määravaks saab, kui atraktiivset elukeskkonda suudab mingi piirkond pakkuda ning kui hästi elanike ealistest iseärasustest tulenevaid teenusevajadusi rahuldada.
Maaelu arengus on oluline küsimus, kuhu koonduvad teenuste pakkujad: kas enamik neist jääb linnalistesse piirkondadesse ja maalistes piirkondades teenused kaovad või tagatakse teenuste kättesaadavus ja hea kvaliteet olenemata asustustihedusest. Elukeskkonna kujunemisel on see oluline tegur. Maaelanikele on tähtis sõiduteede läbitavus olenemata aastaajast, panga-, posti- ja arstiteenuste kättesaadavus. Samuti tuleb läbi mõelda, kuidas maal tagada toidukaupade ja sotsiaalteenuste kättesaadavus, arvestades, et seal elab väga palju vanu inimesi. Inimeste elujärg ja võimalused hakkama saada ei tohiks sõltuda nende sünni- ja elukohast. Arenguvõimalusi tagavad ressursid. Tuleb luua raamistik piirkondlikul tasandil koostöö soodustamiseks, prioriteetne peab olema reaalset ettevõtlust suurendavate koostöövõrgustike väljaarendamine.
Ja lõpetuseks: maaelu areng on olulise tähtsusega mitte ainult maale, vaid ka linnale. Maaelu arengu toetamiseks on peale maaelu arengukava toetusmeetmete vajalik kasutada ka teisi finantsallikaid ja programme. Eesti maaelu arengu kontekstis on mõistlik arendada mitmekesist ettevõtlust. Ühe valdkonna eelisarendamine ei ole kauges perspektiivis otstarbekas. Seega, kas me oleme kokku leppinud küsimuses, kas me tahame, et Eestis elu maal jätkub? Kui tahame, siis peab oluliselt rohkem tegema selliseid valikuid, mis muudaksid elamise maal võimalikuks ja soovituks. Tänan kuulamast!