Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Ma palun kõigepealt kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma annan rahanduskomisjoni nimel üle Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2011. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu. See eelnõu algatatakse lähtuvalt Riigikontrolli seaduse §-st 5, mille kohaselt audiitori Riigikontrolli eelarveaasta tegevuse kontrollimiseks määrab Riigikogu rahanduskomisjoni ettepanekul. Ütlen ka kiirelt ära, et aastatel 1995, 1996 ja 1998–2004 auditeeris Riigikontrolli PricewaterhouseCoopers ning 2005.–2008. aastal kontrollis Riigikontrolli majandustegevust Deloitte Audit Eesti. Viimasel kahel aastal, 2009–2010, on seda teinud KPMG Baltics AS-i audiitor Indrek Alliksaar. Rahanduskomisjon teeb ettepaneku, et aastal 2011 jätkaks Riigikontrolli majandustegevuse kontrollimist KPMG Baltics AS-i audiitor Indrek Alliksaar.

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Liigume nüüd teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 14. novembril algatatud Euroopa Liidu Nõukogu konventsiooni keskse tollivormistuse kohta seoses traditsiooniliste omavahendite Euroopa Liidu eelarve kasutusse andmisel endale jäetavate siseriiklike sissenõudmiskulude määramisega ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. novembril algatatud Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks olekuga seotud õigusaktide muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Nõusoleku andmine Eesti Vabariigi kvoodi suurendamiseks Rahvusvahelises Valuutafondis" eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Riigikogu rahanduskomisjoni s.a 14. novembril algatatud käibemaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Samuti on Riigikogu esimees edastanud Riigikogu liikmete arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Nüüd täpsustame tänast päevakorda. Meie kõigi laudadele on jagatud muudetud päevakord. Tänase päevakorra 15. punkti arutelul, Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 115 esimesel lugemisel, ning 16. punkti arutelul, Vabariigi Valitsuse algatatud kaubandusliku meresõidu seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 82 esimesel lugemisel, teeb Vabariigi Valitsuse ettekande majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi asemel siseminister Ken-Marti Vaher. Peep Aru, protseduuriline küsimus, palun!

Lugupeetud juhataja! Vaatan oma paberit, aga mul on teistmoodi kirjutatud. Ei klapi teie numeratsioon ja eelnõud. Minu paberi peal küll mitte.

Austatud Riigikogu liige! Ma kõigepealt tänan, et te nii tähelepanelik olete! Ma olen eksinud ja palun vabandust! Need ei ole mitte 15. ja 16. punkt, vaid, nagu ma aru saan, 14. ja 15. punkt. Ma tänan siiralt, et te sellele tähelepanu juhtisite!

Ma proovin teie toel ja abil edasi minna. Nimelt jäi meil eile pooleli Euroopa Liidu poliitika ülevaate arutelu läbirääkimiste etapis Keskerakonna esindaja kõne juures. Palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindajana täna Rainer Vakra! Protseduuriline küsimus, Taavi Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Eilse arutelu lõpus jäi pidamata Kadri Simsoni kõne. Tänaseks on sellest saanud Rainer Vakra kõne. Kas on kindel, et see on protseduuriliselt korrektne ja meile ei peaks tegelikult esinema hoopis Kadri Simson?

Aitäh! Ma tean, et Keskerakonna fraktsioon on selle kohta küsinud ka Riigikogu juhatuse nõunike käest ja Riigikogu juhatus on selle loa andnud. See teema oli eile arutelul Riigikogu juhatuse koosolekul. Kadri Simson on juba siin saalis ja Rainer Vakra on ka teie ees. Kas on veel protseduurilisi küsimusi? Ei ole. Rainer Vakra, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Lugesin nädalavahetusel peaminister Andrus Ansipi ettekannet Eesti Euroopa-poliitika teemadel, mille ta esitas eelmise aasta detsembris siin Riigikogus. Toona oli see selgelt positiivne lugulaul. Tsiteerin ühte vastust rahvasaadikule: "Eurol on väga hea tulevik. Kui te loete Saksamaa poliitikute arvamusi, siis mingit paanikat te sealt ei leia. Euro on kindlates kätes. Paanika on ilmselt teis endis ja püüdke sellest üle saada." Kuulates aga eilset kõnet, selgus, et on toimunud suur, et mitte öelda tohutu edasiminek. Kas tõesti me oleme oma Euroopa-poliitikas loobunud jaanalinnule omasest käitumisest ja pea liiva seest välja tõmmanud, saanud vähem kui aastaga pimedast nägijaks? Taas kord tsiteerin peaministrit: "Üks kriisikohtumine ajab teist taga. Lõppu justkui ei paista. Mis on siis viga meie Euroopal, mis veel mõni aasta tagasi paistis vana hea maailmana?"
Mis on viga meie vanal heal maailmal? See on meie kõigi tõsine ja ühine mure. Põhjusi ei ole vaja kaugelt otsida. Ma olen siit puldist juba varem korduvalt rõhutanud, et Euroopal on praegu kaks teed, kas Euroopa ühendriigid või praegusel kujul lagunemine, nimetagem seda minu poolest kas või väga tõsiseks ja sügavaks juhtimise reformiks. Praegu on Euroopa Liidus analoogne käitumismall, nagu ütles Riigikontroll Eesti kohta: aruanded kipuvad kajastama vaid õnnestumisi ja täidetud eesmärke, mitte puudujääke ega tegematajätmisi. Me peame suutma avada diskussioone ja arutelusid teemadel, mis on keerulised ja negatiivsed ning seda nii Eestis kui ka Euroopas.
Tegelikult viitas peaminister Ansip eilses kõnes ka sellele, et ühe Euroopa Liidu riigi suutmatus või tahtmatus muutustega kaasa minna ei tohi olla teistele takistuseks. Head Riigikogu liikmed! Usun, et te mäletate, et inglise keele või matemaatikatunnis dikteerisid edasiliikumise tempot kõige nõrgemad ja aeglasemad. Sellepärast moodustatigi tihti erineva tugevusega reaalainete või keelegruppe. Taas kord jõuame algusesse. Meil on kaks teed: kas ühendriigid või tõsised muutused. Siiski rõhutan siinjuures, et Euroopa alustalaks on alati olnud solidaarsus ja ühehäälsus. Ei ole vaja hakata kiirustades kehtestama kosmeetilisi erandeid, nagu on ette nähtud ESM-i ühes võimalikus variandis, et uute liikmete liitumiseks on vaja vaid 85% nõusolekut ehk 15 riigi nõusolekut 17-st. See ei ole Euroopa kriisijuhtimise võluvits, vaid lihtsalt seniste põhimõtete raputamine.
Euroopa Liit on sügavas võlakriisis. Euroopa Liidus bürokraatia aina kasvab, nagu tolmuimeja minu lapsepõlve multifilmis, mis muudkui imes kõike endasse ning kasvas ja kasvas. Näiteks otsustas keskkonnakomisjon esmaspäeval, et me toetame kulutuste keskkonnaeesmärkidesse panustamise mõõtmist ning nende indikaatorite väljatöötamist Euroopa Liidu tasandil. Veel üks hea põhjus uue struktuuriüksuse loomiseks nagu maast leitud!
Veelgi enam panevad mind imestama teatud mõttekäigud. Toon näite keskkonnavallast. On olemas kokkulepe, et aastaks 2020 kasutavad kõik Euroopa Liidu liikmed vähemalt 20% rohelist energiat. Kui keegi ei ole võimeline seda kokkulepet täitma, aga ta hinges ja südames tahab näida roheline, siis ta võib seda protsenti naabritelt juurde osta. Kui meie täna siin saalis lepime kokku, et järgmise kuu lõpuks oleme kõige sportlikum parlament Euroopas, igaüks meist jookseb sada kilomeetrit kuus ja kes ei jookse, see ostab Sesterilt, Luigelt või Vakralt kilomeetreid juurde, siis kas me ikka oleme kõik sportlikud ja jooksusõbrad? Saastekvootidest on saanud äri. Eesmärk on saada suuremaid tasuta saastekvoote ja hiljem neid müüa. Tegelik eesmärk, puhas loodus ja ressursside säästmine, on jäänud tihti juba kõrvalproduktiks.
Riigieelarve tuludest moodustavad järgmisel aastal peaaegu viiendiku ehk 19,1% välistoetused (1,25 miljardit eurot).

Teie aeg on läbi.

Palun lisaaega!

Kui palju?

Nii palju kui võimalik.

Kolm minutit.

Aitäh! Ilma välistoetusteta oleks Eesti eelarve maht oluliselt väiksem. Samuti on selge, et välistoetuste hulk hakkab Eestis mingil hetkel vähenema ning meil tuleb oma maksubaasi suurendada.
Aga hoopis olulisem mure on see, et nii mõnigi omavalitsusjuht on väitnud, et me ehitame asju, mida me oma raha eest ei ehitaks. Meil on levinud mõte, et euroraha on nagu kolhoosiraha. Me muudame miljonite eurode eest turvaliseks raudteeülesõidukohti, kus viimane õnnetus toimus 1908. aastal. Me ehitame väikese ujula kõrvale suure, põhjendusega, et me teeme seda eurorahaga, arvutamata, mis see meile hiljem maksma läheb. Kahjuks ei ole selline mõtteviis omane mitte ainult Eestile, vaid väga mitmele Euroopa Liidu riigile.
Nüüd minu kolmas lemmikteema. Valitsus on võtnud seoses EFSF-iga tohutuid kohustusi ilma maksumaksjatele olukorda põhjalikult selgitamata. Ega EFSF-i temaatikast midagi õpitud ei ole, sest tundub, et ESM-iga läheb samamoodi. 7. oktoobri kohtumisel Prantsusmaa peaministriga kinnitas peaminister Andrus Ansip Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroo teatel, et Eesti toetab ESM-i varasemat jõustumist, samas arutas Euroopa Liidu asjade komisjon seda küsimust alles 21. oktoobri istungil. Kelle mandaadi alusel lubas peaminister Eesti toetust ESM-i varasemale jõustumisele? ESM-i varasem jõustumine tähendab ka varasemat rahalist sissemakset fondi. Me kõik teame, et selle makse suurus on 30 miljonit eurot. Nagu ütles peaminister Euroopa Liidu asjade komisjonis kuldsete sõnadega: "Sularaha on alati suurema väärtusega kui garantiid." Seejuures on huvitav, et oktoobris öeldi õpetajatele, et raha 20%-liseks palgatõusuks ei ole ega tule.
Valitsuse samasugust sirgeseljalist poliitikat ootame ka Eesti põllumajandustoetuste eest seismisel. Eesti on pidanud oluliseks Euroopa Liidu solidaarsuse põhimõtet. Sellele põhimõttele rõhuti ka siis, kui me võtsime riigile ja seega meie tulevastele põlvedele üle jõu käiva kohustuse garantiide näol. Kuid siin pole me suutnud olla läbirääkimiste laua taga piisavalt tugevad, mistõttu on otsetoetuste erinevus põllumajanduses mäekõrgune.
Head rahvasaadikud! Kutsun teid kõiki, hoolimata sellest, kas te istute saali vasakus või paremas ääres, kaasa mõtlema, kas ei oleks aeg pea liiva seest välja võtta ja rääkida Euroopa asjadest nii, nagu need on. Kui me euroliidust välja ei astu, peame suutma muuta seda seestpoolt.

Hea esineja! Teie aeg on läbi. Aitäh teile!

Kolmandat võimalust meil lihtsalt pole. Aitäh!

Ma palun läbirääkimiste voorus Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Ma tulin siia kõnepulti selleks, et teid kõiki tänada. Tahan teid tänada selle eest, et te olete aktiivselt kaasa löönud Eesti Euroopa Liidu poliitika väljatöötamises järgmiseks neljaks aastaks. Ma tänan teid selle eest, et te olete väga aktiivselt siin Riigikogu saalis kaasa löönud selle poliitika arutelus.
Mul on hea meel, et valdavas osas on Eesti Euroopa Liidu poliitika olnud läbi aegade konsensuspoliitika. Nagu me juba eelkõneleja sõnadest võime järeldada, see konsensus ei ole küll täielik, aga see on olnud kogu aeg väga laiapõhjaline. Eelmise kõne kohta tahan öelda, et kui mitte ainult mina, vaid ilmselt ka väga paljud teised ei saa aru, et kui toetused on ühest küljest väga halvad, aga teiselt poolt tuleks nendesamade toetuste suurendamise eest võidelda, siis millest kõneleja üldse rääkis. Aga see selleks. Teatud euroskeptilisus on Keskerakonna mõnda liiget iseloomustanud kogu aeg ja küllap ka see rikastab. Kelle leiba sa sööd, selle laulu sa laulad. (Naer.)
Ma tahan südamest tänada Euroopa Liidu asjade komisjoni väga asjaliku ja konstruktiivse koostöö eest. Minu eriline tänu kuulub komisjoni eelmisele esimehele Marko Mihkelsonile, kes minu hinnangul pani selle komisjoni väga sisuliselt tööle. Mul on hea meel, et komisjoni istungitel on valdav osa komisjoni liikmetest komisjoni tööks väga hästi ette valmistatud. Selles mõttes on Taavi Rõivasel praegu hulga kergem, sest suur töö on juba ära tehtud. Võib-olla ma ei peaks siit Riigikogu kõnepuldist tänama valitsusasutuste inimesi, kuid minu siiras tänu kuulub siiski ka Euroopa Liidu sekretariaadile eesotsas Juhan Lepassaarega, kes on väga operatiivselt vahendanud Euroopa Liidu informatsiooni nii Riigikogule kui ka Vabariigi Valitsusele. Nende koostatud analüüs on alati olnud väga asjatundlik ja põhjalik. Ma loodan siiralt, et Eesti Euroopa-poliitika on ka tulevikus konsensuspoliitika, vähemalt selles ulatuses, nagu see seda siiani on olnud. Aitäh teile!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi soovin ka mina tänada Vabariigi Valitsust selle päevakorrapunkti arutelu eest! Ütlen siiralt ja sirge seljaga aitäh ka Taavi Rõivasele ja Euroopa Liidu asjade komisjonile! Päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde. Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rahuaja riigikaitse seaduse ja sõjaaja riigikaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Mul on hea võimalus õnnitleda teid kõiki Eesti kaitseväe 93. aastapäeva puhul, mis on just täna. Mõni päev varem tähistas samasugust tähtpäeva Eesti Kaitseliit. Need kaks organisatsiooni, mis on loodud 1918. aastal, on olnud Eesti iseolemise tagamisel võtmetähtsusega. Vabadussõjas lõime Võnnu lahingus puruks juba teise potentsiaalse vaenlase, kes tollel ajal Eestit ohustas. 2. veebruaril 1920 pandi Tartu rahuga alus Eesti riigile. Me kõik teame, milliseid võimalusi lõi meile esimene Eesti Vabariik. Me kõik teame, kuidas me oma vabariigi 1991. aastal taaslõime.
Eesti riigikaitse on maailmas üks unikaalsemaid. See on üks unikaalsemaid just sellepärast, et meil on olemas selline unikaalne organisatsioon nagu Eesti Kaitseliit. Sellist rahva vabal tahtel põhinevat vabatahtlikku sõjalist organisatsiooni maailmas naljalt teist ei leia. Sarnaste joontega organisatsioone on küll olemas, aga suhteliselt piiratud koguses. Praegune Eesti riigikaitse ülesehitus, kus ajateenistus, professionaalne armee ja Kaitseliit on riigikaitse kolm sammast, on maailmas erakordne. Teised Balti riigid, meie head naabrid, on sellest põhimõttest paljuski taganenud ja elu on näidanud, et nad ei ole kuhugi jõudnud.
Te võite küsida, milleks selline pikk sissejuhatus. Nimelt, kaitseväe juhataja institutsioon oli üks põhiseaduslikest institutsioonidest, mida valis Riigikogu. President Toomas Hendrik Ilves alustas põhiseaduse muutmist. Täna oleme silmitsi seadusega, kus Toomas Hendrik Ilvese initsiatiiv on saamas tegelikkuseks ehk kaitseväe juhatajat on oluliselt lihtsam ametisse määrata, kui oli seda teha seni. Keskerakond oli põhimõtteliselt selle põhiseaduse muutmise vastu. Meil olid ka oma väga selged argumendid. Me ei suuda jagada põhimõtet, et kaitseväe juhataja ametikoht võib olla poliitilise ministri meelevallas. Samas tuleb tunnistada, et Eesti poliitiline hetkeolukord on selline, et me jäime oma arvamusega vähemusse. Aga riigikaitse on üks selline valdkond, kus poliitikat tehakse Eesti riigis õnneks tegelikult kõige vähem. Diskussiooni käigus sai seadusesse ikkagi kirjutatud, et Riigikogu riigikaitsekomisjonil on õigus kaitseväe juhataja määramise protsessis täieõiguslikult osaleda ehk tema seisukohta võetakse arvesse. Nii on ka Keskerakond täna riigimehelikult valmis ja võimeline tunnistama, et parem pool muna kui tühi koor. Ma loodan, et Eesti riigikaitse jätkub ka tulevikus sama kindlal meelel, nagu see on poliitilisel konsensusel põhinedes siiamaani toimunud.
Riigieelarve arutelus me oleme silmitsi valikutega, kus me väikeriigina suurendame oma riigikaitsekulutusi 2%-ni SKT-st.
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

Opositsioonierakonnana võiksime ju siinkohal lokku lüüa ja küsida, kas me oleme selleks ikkagi valmis, kas see on ikka õige otsus. Me ei tee seda, sest me teame väga selgelt: kes oma armeed toita ei taha, toidab mõne aja pärast võõrast. Selle tõttu oleme küll edasi seisukohal, et põhiseadust ei oleks pidanud muutma, aga samas hindame oma poliitiliste vastastega saavutatud konsensust. Me tunnistame, et läheme siis edasi sedapidi, ja loodame, et kaitseväe juhataja ametikoht ei ole tulevikus poliitiliste mängude tallermaa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased! Eelnõu 78 nõuab tulenevalt kodu- ja töökorra seadusest koosseisu häälteenamust. Enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Panen lõpphääletusele eelnõu 78. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 73 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud rahuaja riigikaitse seaduse ja sõjaaja riigikaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 78 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni aseesimehe Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Seaduseelnõu 87 me menetlesime koos siin suures saalis 20. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 3. novembriks muudatusettepanekuid väliskomisjoni ei laekunud. 7. novembril menetles väliskomisjon uuesti seda seaduseelnõu. Siis otsustati tuua seaduseelnõu 87 täna teisele lugemisele siia saali, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja eelnõu seadusena vastu võtta. Ettekandjaks kinnitati väliskomisjonis nende sõnade lausuja. Aitäh!

Tänan! Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 87 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et täna teeme ka lõpphääletuse. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 87. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 57 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu 87 on seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Urmas Reinsalu!

Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 7. novembri istungil ning arvestades seda, et muudatusettepanekuid ei laekunud, tegi Riigikogu täiskogule ettepaneku teine lugemine lõpetada. Peeti vajalikuks viia kolmas lugemine läbi 23. novembril ning eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 83 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 15. päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud kaubandusliku meresõidu seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 82 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri! Palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Eelnõu 82 eesmärk on kehtestada laevaomanike vastutuskindlustuse regulatsioon, millega oleks kindlustatud laevaomaniku vastutus laeva käitamisel tekkivate kolmanda isiku nõuete ees. Kaetud on merinõuded, mille suhtes kohaldatakse vastutuse piiramist vastavalt 1976. aasta merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni muutmise 1996. aasta protokollile. Eeltoodud regulatsioon on vaja kehtestada selleks, et ühtlustada Eesti õigust Euroopa Liidu õigusega. Seadusega viiakse meie riigisisene õigus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009. aasta aprillist, mis käsitleb laevaomanike kindlustust merinõuete korral. Direktiiv on osa nn kolmandast meresõiduohutuse paketist ja selle peamine eesmärk on õnnetuse põhjustatud kahju katmise parendamine kohustusliku kindlustuse ja kahjutasude maksmise alaste nõudmiste tugevdamisega. Direktiivist tulenevalt on vaja riigisisesed muudatused jõustada enne 1. jaanuari 2012. Eelnõu on kooskõlastatud ka Eesti Laevaomanike Liiduga. Tänan!

Austatud minister, aitäh teile! Küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Kalev Lillo!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan ülevaate majanduskomisjoni tegevusest selle eelnõu menetlemisel. Kõigepealt võtsime töögrupi kokku 17. oktoobril. Siis sai arutluse tulemusena selgeks, et eelnõu vajab teatud tehnilisi ja keelelisi muudatusi ja võib-olla ka tõlkest tulenevat korrektuuri. Koostöös ministeeriumiga sai need asjad tehtud. Komisjoni istungil oli eelnõu esimest korda arutusel 7. novembril. Minister Juhan Parts kandis eelnõu ette ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna merendustalituse peaspetsialist Anton Merits, kes on ühtlasi selle eelnõu väljatöötaja, jagas selgitusi, mida tegelikult eriti vaja ei olnudki.
Komisjon langetas otsuse saata Vabariigi Valitsuse algatatud kaubandusliku meresõidu seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 82 Riigikogu täiskogule esimesele lugemisele muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga 15. novembril. Otsus oli konsensuslik. Ühtlasi tehti konsensusega täiskogule ettepanek eelnõu 82 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kuus päeva – see on siis tänasest päevast alates. Seega on tähtaeg 22. november kell 12. Ka see oli üksmeelne otsus. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoovi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 82 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. november 2011 kell 12.
Esimene lugemine on lõppenud ja 15. päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud erakooliseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Liisa-Ly Pakosta!

Austatud kolleegid! Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 2. oktoobril, ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Kultuurikomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette koguni kahel istungil ja esitas komisjoni muudatusettepanekud, mis kõik esitati konsensuslikult. Kui neid lühidalt tutvustada, siis võib öelda, et kõik ettepanekud on redaktsioonilist laadi.
Esimese muudatusettepanekuga täpsustatakse kooli nimetamist.
Teise muudatusettepanekuga täpsustatakse magistriõppe andmist rakenduskõrgkoolis, lihtsustades selle andmise korda.
Muudatusettepanek nr 3 on võib-olla kõige rohkem ühiskonnas tähelepanu pälvinud, kuna see puudutab väga põhimõttelist küsimust, seda, kas olemasolevas seaduses olev sõna "võib" tähendab "võib üksnes" või "võib muu hulgas" ehk kas siis, kui ülikool võib rakenduskõrgharidust anda oma kolledžites, tähendab, et ta võib seda teha üksnes oma kolledžites või võib ta seda teha muu hulgas oma kolledžites. Senimaani on seda tõlgendatud nii, et võib anda üksnes kolledžites. Seetõttu asutas Eesti Maaülikool näiteks Tartu Tehnikakolledži ainuüksi sellel eesmärgil, et anda rakenduslikku kõrgharidust. Selle diskussiooni tulemusena, lähtudes Rektorite Nõukogu ettepanekust, kuid seda mitte sõna-sõnalt järgides, jõudis kultuurikomisjon positsioonile, et muudetakse ülikooliseaduse § 26, § 24 ja § 19 ning jäetakse alles kolledžite regionaalse tähtsuse rõhutamine seadusandja poolt, kitsendamata sealjuures ülikooli põhitegevust ja iseotsustusõigust.
Neljas muudatusettepanek on puhtalt redaktsiooniline. Sõna "õppeliik" asendatakse sõnaga "õpe".
Viies muudatusettepanek annab täpsema ajalise raami siin saalis juba eelmisel lugemisel tutvustatud ühisõppekava hindamise perioodile. Tänan tähelepanu eest!

Ma tänan! Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Läheme eelnõu 92 muudatusettepanekute juurde. On laekunud viis muudatusettepanekut, kõik on juhtivkomisjonilt ja kõiki on arvestatud täielikult. Esimene, teine, kolmas, neljas ja viies ettepanek. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel tutvustada teile Eesti Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu algatatud ühte väga head eelnõu. Seaduseelnõuga muudetakse-täiendatakse kahte seadust: tervishoiuteenuste korraldamise seadust ning tööturuteenuste ja -toetuste seadust.
Kõigepealt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmisest. Eesmärk on luua võimalused eriarstidele, sh perearstidele, lähtetoetuse taotlemiseks. Eriarsti lähtetoetuse meetme loomine on seotud koalitsioonileppe tervishoiupoliitika eesmärgi punktiga 5c: "Toetamaks maakonnakeskuste haiglasse noorte arstide tööleasumist, maksame noorele arstile esimese residentuuri lõpetamise järgselt tööle asumisel kohalikku või üldhaiglasse 15 000 euro suurust lähtetoetust." Eriarstide lähtetoetuse regulatsioon on olemuslikult analoogiline põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 77 sätestatud õpetaja lähtetoetusega. Samamoodi nagu õpetaja lähtetoetusega kehtestati toetus vähem atraktiivsetes piirkondades tööd alustavatele õpetajatele, luuakse ka eriarsti lähtetoetuse näol toetusmeede eriarstidele, kes alustavad residentuuri lõpetamise järel tööd väljaspool Tallinna ja Tartu tõmbekeskusi ning nendega piirnevaid alasid. Tegemist on riigi ühekordse toetusega oma erialal tööd alustavatele eriarstidele, et motiveerida neid rahalise toe pakkumise kaudu valima oma tulevaseks töökohaks piirkonda, kuhu arste leida on problemaatiline. Seega on lähtetoetus konkureeriv alternatiiv nii Eesti suurhaiglate kui ka välismaiste personalifirmade tööpakkumistele.
Muudatusettepanekuga nähakse ette lähtetoetuse saamise võimalus ka perearstidele, kui nad asuvad perearstina tegutsema väljaspool Tallinna ja Tartu tõmbekeskusi ning nendega piirnevaid kohalikke omavalitsusi. Seesuguse võimaluse loomine perearstidele on äärmiselt oluline, kuna viimastel aastatel on kujunenud tõsiseks probleemiks kindlustatus perearstiteenusega nn maapiirkondades. Muudatus aitab paremini ellu viia tervishoiu esmatasandi arengukava eesmärke, samuti aitab see parandada esmatasandi tervishoiuteenuste osutamist, mille kitsaskohtadele on juhtinud tähelepanu ka Riigikontroll. Nagu ennist sai öeldud, see raha on ette nähtud ka 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõus.
Nüüd aga teisest teemast, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmisest. Eelnõu muudab seadust selliselt, et tööd leida soovivatele isikutele oleksid töö otsimisel abi saamise võimalused tagatud samas määras ja ulatuses, nagu see toimus alates 2007. aastast. Nimelt oli nii, et paralleelselt tööturuteenuste ja -toetuste seaduses sätestatuga osutas Eesti Töötukassa tööturuteenuseid ja maksis tööturutoetusi Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava raamprogrammi alusel. Tagamaks tööotsijatele raamprogrammi alusel osutatuga võrdväärset teenust ka 2012. aastal, tuleb teha mõningad muudatused. Muudetakse mitmeid tööturuteenuste ja -toetuste seaduses toodud määrusi, antakse võimalus jätkuvalt saada nii stipendiume kui ka sõidu- ja elamistoetust selles määras, nagu see oli ette nähtud ESF-i rahastamisprogrammide raames. Samuti antakse töötukassale suuremad võimalused rahastada puuetega inimeste tööle võtmise puhul töökoha kohandamise kulutusi.
Eelnõu on vahetult seotud iga-aastase riigieelarve seadusega, millega sätestatakse tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel isikutele võimaldatavate soodustuste piirmäärad ning nende arvestamise alused. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu lihthäälteenamust. Tänan tähelepanu eest ja palun eelnõu toetada!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! On teil arvestatud või on teil teada, mitmele arstile sellest eelarves ettenähtud toetusest jätkub? Meil on vist umbes 40 vaba arstikohta.

Praegu on täitmata üheksa perearstikohta ning üld- ja kohalikud haiglad on hinnanud oma personalivajaduse suuruseks umbes 20 arsti. Aga me ei oska prognoosida, kui suur võib olla huvi residentuuri lõpetajate hulgas. Eelnõu annab sotsiaalministrile võimaluse see otsus langetada. Seadusesse on kirja pandud ülemmäär, mis on 15 000 eurot. Kui taotlusi tuleb rohkem ja need on põhjendatud, siis see summa jagatakse lihtsalt suurema arvu inimeste vahel ära.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Lähtetoetust saavad eriarstid ja perearstipraksisesse suunduvad arstid. Kas siin on ka mingisuguseid erinevusi või ei ole ja toetust antakse täpselt samade kriteeriumide järgi täpselt samas summas?

Kui me räägime eriarstidest, siis me oleme pidanud silmas neid eriarste, kes suunduvad tööle üld- või kohalikku haiglasse. Haiglaliikide nõuetes on paika pandud, milliseid eriarste seal vaja on. Perearstide puhul on oluline, et nad läheksid nimistuga töökohale ehk läheksid just nimelt sinna piirkonda, kus on olemas patsientide nimistu, aga puudub perearst.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Aga ma palun vastata veel vähemalt ühele küsimusele. Inara Luigas, palun!

Palun vabandust, ma jäin natuke hiljaks! Austatud ettekandja! Riigikontroll oma aruandes soovitas, et lisaks võiks perearstidele kooskõlas kohalike omavalitsustega eraldada infrastruktuuri arendamisega seotud summasid. Kas selle eelnõuga tagatakse perearstidele ka mõningad infrastruktuuri arenguks minevad summad või jäävad need ootama järgmist seaduseelnõu?

Aitäh! See eelnõu seda muret ei lahenda, küll aga ootame uut Euroopa Liidu finantsperspektiivi, kus Sotsiaalministeerium on ette näinud eraldi meetme just nimelt perearstikeskuste väljaarendamiseks.

Nüüd ma küll tänan teid, ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu neljapäeval, 10. novembril 2011. Eelnõu tutvustas minister Hanno Pevkur. Eelnõu sisu kandis algatajate nimel ette eelkõneleja Maret Maripuu. Komisjon arutas seda eelnõu päris sisuliselt. Üks küsimus, mis tekkis ja mida ministeerium lubas täpsustada, puudutab neid lähtetoetust saanud inimesi, kellel võib töösse ajutise töövõimetuse ja lapsepuhkuse tõttu paus tekkida. On selgelt mõistetav, et see puhkus on selle viie aasta arvestuse sees, mille jooksul on inimene lähtetoetuse saamise korral kohustatud konkreetses piirkonnas töötama. See täpsustus tuleb.
Komisjon otsustas, et eelnõu saadetakse esimesele lugemisele 15. novembril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 18. november kell 16. Need otsused oli konsensuslikud. Aitäh!

Kas teil, head ametikaaslased, on ettekandjale küsimusi? On. Tõnis Lukas, palun!

Tervist! Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin küsida nende diskussioonide kohta komisjonis. Meil on olemas üks mudel – õpetaja lähtetoetus. Noore õpetaja lähtetoetuse regulatsiooni me oleme aja jooksul teinud praktikast lähtudes paar muudatust. Esialgu oli siin ka nii, et aasta jooksul lõpetamisest arvates oli kohustus tööle minna. Paar asja olid veel, mida praktika pärast korrigeeris. Kas te võtsite õpetaja lähtetoetuse praktilised andmed ja eeskuju analüüsida? Näiteks seda aega me praktikast lähtudes pikendasime poolteise aasta peale. Kaksteist kuud kõigi juhtumite puhul, kui vahele jääb pikem paus, ei allu nii hästi regulatsioonile. Võib-olla tuleks seda aega pikendada?

Aitäh, hea küsija! Jah, ministeeriumil oli selge seisukoht, et selle süsteemi aluseks on noore õpetaja lähtetoetuse süsteem, aga konkreetset praktikat me komisjonis ei analüüsinud. Kuna see eelnõu on täna esimesel lugemisel ning teise lugemise ettevalmistamine ja ka muudatusettepanekute esitamine on veel ees, siis võib-olla me vaatame, jah, praktikast lähtuva pilguga selle teema üle. Aga väited olid sellised, et 1. oktoober on see kuupäev, mis ajaks peab inimene taotluse esitama, 12 kuud peaks olema piisav aeg, et leida endale töökoht. Eks me siis vaatame, milline probleem on olnud noore õpetaja lähtetoetuse puhul ja kas meil on mõtet siin midagi muuta. Asja teine pool on see, et kui inimene, kes saab kas eriarsti või perearsti lähtetoetust, otsustab liikuda ühest piirkonnast teise, aga jääb nendele kriteeriumidele vastavaks ehk ta töötab edasi maapiirkonnas väljaspool Tartut, Tallinna ja neid ümbritsevaid omavalitsusi, siis ta ikkagi vastab samadele nõuetele. Nii et inimene ei pea töötama sunnismaisena just nimelt ühes kohas, vaid ta võib selle aja jooksul valida samadele kriteeriumidele vastava teise töökoha.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimissoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 128 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. novembri 2011 kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud.
Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on majanduskomisjoni algatatud Eesti Arengufondi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Urmas Reinsalu!

Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Majanduskomisjon algatas selle seaduseelnõu arengufondi palvel, ka Vabariigi Valitsus toetas selle seaduseelnõu algatamist. Me otsustasime selle enda algatatud eelnõu esimese lugemise lõpetamist toetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. novembri kell 12.
Lühidalt öeldes seaduse rakendamine investeerimiskapitali osas lisakulutusi kaasa ei too. Eelnõu eesmärk on võimaldada riigil omandada arengufondi poolt investeerimisfondide seaduse alusel asutatud fondivalitseja valitsetava riskikapitalifondi osakuid või aktsiaid. Lisaks sellele muudetakse eelnõuga arengufondi tegevuskulude, sh arenguseire finantseerimise põhimõtet ning täpsustatakse seoses arenguseirega tehtavate toimingute sisu. Samuti täpsustatakse eelnõuga arengufondi investeerimistegevusele kehtestatud põhimõtete ja protseduuride rakendamist eelkirjeldatud uue finantseerimisskeemi korral ning arengufondi tütarettevõtjast fondivalitseja tegevusele kehtivaid nõudeid.
Eelnõu seadusena vastuvõtmisel on positiivne mõju majanduskeskkonna edendamisele, kuna see lubab arengufondil jätkata investeerimistegevust käivitamisjärgus teadmis- ja tehnoloogiamahukasse ning eksportturgudele pürgivasse Eesti ettevõtlusse. Aitäh!

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 102 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. novembri kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud.
Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni liikme Andre Sepa!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Pärast eelnõu 105 esimest lugemist 26. oktoobril Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised Riigikogu komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Maaelukomisjon juhtivkomisjonina sõnastas oma 7. novembri istungil koostöös algatajaga 12 muudatusettepanekut. Enamik neist on küll tehnilised ja redaktsioonilised. Seaduse parema loetavuse huvides täpsustatakse eelnõu sõnastust, eelnõusiseseid viiteid ja viiteid Euroopa Liidu õigusaktidele. Keeleliselt täpsustatakse ka eelnõu pealkirja, milleks jääb "Taimekaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus".
Sisulisemad parandusettepanekud, mida komisjon käsitles, olid järgmised. Eelnõusse lisatakse taimekaitsevahendi turustaja kohustus säilitada kõiki andmeid viis aastat. See tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest. Senises eelnõus oli kohustus säilitada neid kolm aastat. Teiseks viidi sisse taimekaitsetunnistuse kehtetuks tunnistamise õigus ka juhul, kui isik on rikkunud Euroopa Liidu õigusakti, millega reguleeritakse taimekaitsevahendi pakendamist, märgistamist, turustamist või kasutamist. Komisjoni ettepanekul ümardati eelnõus esitatud riigilõivude määrad täiseurodeni. Neljandaks muudeti jõustumise sätet. Esialgu oli määratud jõustumisajaks s.a 26. november, kuid muudatusettepaneku põhjal jääb jõustumisajaks Riigi Teatajas avaldamisele järgnev päev. Parandusettepanekuid käsitleti ja neid arvestati konsensuslikult. Juhtivkomisjoni otsus oli saata eelnõu 105 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 16. novembril. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Läheme eelnõu 105 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Neid on laekunud 12, kõik on juhtivkomisjonilt ja kõiki on täielikult arvestatud. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes ettepanek. Oleme selle raske töö tehtud saanud. Aitäh! Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Kaheksas päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud strateegilise kauba seaduse eelnõu teine lugemine. Lubage enne, kui me läheme teise lugemise juurde, teile lühidalt tutvustada menetlemise korda. Kõigepealt peab Riigikogu kõnetoolist ettekande riigikaitsekomisjoni aseesimees Aivar Riisalu. Peale seda on kõikidel Riigikogu liikmetel võimalik talle küsimusi esitada. Peale küsimuste vooru on läbirääkimiste voor. Kui me oleme ka läbirääkimiste vooru lõpetanud, siis suundume eelnõu 96 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kuulanud ära juhtivkomisjoni esindaja seisukoha, teeme otsuse, kas teine lugemine lõpetada või on siin mingeid muid lahendeid. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Aivar Riisalu!

Riigikaitsekomisjon arutas seaduseelnõu 96 enne teisele lugemisele esitamist oma 7. novembri istungil. Seaduseelnõu esimene lugemine lõpetati 20. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 3. novembril kell 18. Eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, mistõttu tuleb eelnõu teisel lugemisel lähtuda eelnõu esimese lugemise tekstist. Mälu värskendamiseks juhin tähelepanu asjaolule, et Eesti oleks pidanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/43/EÜ üle võtma juba 2011. aasta 30. juuniks. Eelnõu on kavandatud seadusena jõustuma 2012. aasta 1. jaanuaril. Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud siduvatest Euroopa Liidu õigusaktidest ja teistest rahvusvahelistest dokumentidest, mis tuleb Eesti õigusesse üle võtta. Lisaks veel asjaolu, et kehtiv, eelmine strateegilise kauba seadus on pärit aastast 2004, mistõttu vajab see seadus uuendamist.
Riigikaitsekomisjoni 7. novembri 2011. aasta otsusega kiideti konsensusega heaks eelnõu teise lugemise seletuskiri. Lisaks otsustas komisjon sel istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 2011. aasta 16. novembri istungi päevakorda ning teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Tänan! Hea ettekandja! Teile on vähemalt kaks küsimust. Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh! Riigikogu liikmete hulgas on päris palju meditsiinilise ettevalmistusega inimesi. Kas te soovite abi, härra ettekandja?

Tänan! Sport ja tort käivad käsikäes.

Head ametikaaslased! Ma siiski palun, et me jääksime eelnõu 96 piiridesse! Sven Sester, palun!

Aitäh! Ka minu küsimus on suunatud eelnõu ettekandjale ja käsitleb siiski tema tervist. Arvestades sellist hingeldamist, mis siin on toimunud, tahan teada – võib-olla jäi mul midagi praegu tähele panemata –, mis viis teie vererõhu nii kõrgele. Võib-olla ma peaksin selle eelnõu korralikumalt läbi lugema. Siiani pole see mind hingeldama ajanud.

Komisjoni istungil minu vererõhu küsimust ei arutatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Aivar Riisalu! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei olnud.
Seaduseelnõu 96 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame tänase päevakorra ilmselt kõige tähtsama punkti arutelu. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid, need vähesed, kes siin saalis on! Püüan teile edasi anda Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelusid ja rääkida langetatud otsustest. Nende arutelude lõpptulemus on tänaseks teile erinevate muudatusettepanekute näol välja jagatud. Et mitte ennast korrata, jätan rääkimata kõigest sellest, millest räägiti esimesel lugemisel, ehk ma ei pööra täna tähelepanu sellele, mis riigieelarve kui selline on ja kuhu on tema põhilised investeeringud suunatud. Nii nagu teisele lugemisele kohane, keskendun peaasjalikult muudatusettepanekutele.
 2012. aasta riigieelarve seaduse esimene lugemine komisjonis toimus 26. oktoobril. Kahe lugemise vahel rahanduskomisjon arutas riigieelarvet ja kogu seda temaatikat viiel istungil. Annan teile sellest lühikese ülevaate. Komisjoni istungitel on olnud eri valdkondade ministrid, andmaks ülevaadet tegevustest oma valitsemisalas 2012. aastal, kulude detailsemast liigendusest ja võimalikest muudatustest võrreldes 2011. aasta eelarvega. Juhin teie tähelepanu sellele, et enne esimest lugemist Riigikogu saalis jõudis komisjonis juba ära käia Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Janar Holm, kes käis komisjonis 17. oktoobril, 18. oktoobril oli komisjonis sotsiaalminister Hanno Pevkur, 24. oktoobril regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja 25. oktoobril justiitsminister Kristen Michal. Peale esimest lugemist olid 7. novembril komisjonis kultuuriminister Rein Lang ja välisminister Urmas Paet, 8. novembril siseminister Ken-Marti Vaher, 14. novembril kaitseminister Mart Laar ning 15. novembril majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning keskkonnaminister Keit Pentus. On jäänud veel üks minister, nimelt põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kellega on juba kokkulepe, et ta tuleb rahanduskomisjoni 21. novembril. See tähendab seda, et me oleme teinud kõigile ministeeriumidele n-ö ringi peale.
Annan kiire ülevaate sellest, millised olid arutelu teemad ja millest kõige rohkem räägiti kohtumistel nende ministritega, kes käisid komisjonis esimese ja teise lugemise vahepeal. Kultuuriminister tõi oma esitluse ajal kõigepealt välja sellise teema nagu spordi finantseerimine. Järgmisel aastal on olümpiamängud. Äramärkimist leidis, et EOK saab lisaraha Londoni olümpiamängudeks. Räägiti kultuuriasutuste omatuludest. Tuleb välja, et kui mingi asutus teenib omatulu, siis seda ei saa kanda teiste asutuste võimalikeks kuludeks, vaid see saab minna ainult konkreetse asutuse kulude katteks. Minister rääkis ka loomaaia investeeringutest. Üks rahvasaadik küsis loomaaia kohta. Aegade jooksul on investeeringuid tulnud nii riigilt kui ka kohalikult omavalitsuselt. Markeeriti ära see, et valmivad Eesti Meremuuseum ja Lennusadam. Hankevaidlusi on aegade jooksul olnud, aga nüüd on need igal juhul valmimisetapis.
Välisminister, kes käis komisjonis 7. novembril, tõi esile, et osa rahast läheb saatkonnahoonete renoveerimiseks ja rajamiseks. Ta tõi näite selle kohta, et eeldatavasti rajatakse Pekingisse uus saatkonnahoone, praegu, kui ma ei eksi, asub saatkond vist ühes hotellis. Kiievis saatkonnahoone renoveeritakse. Brüsselis tahetakse panna kokku Eesti Vabariigi esindus Euroopa Liidu juures ja Eesti saatkond, et nii kulusid vähendada. Välisminister lubas saata rahanduskomisjoni materjalid seoses programmiga "Eesti välisesindused kuni 2015 ja 2015+", mille Välisministeerium on koostanud. Täna hommikul kell pool kümme need materjalid ka saabusid. Ma ei ole jõudnud nendega veel korralikult tutvuda, aga see materjal on vähemalt rahanduskomisjonil käes. Seal on toodud korralik ülevaade kõikidest investeeringutest, mida välisminister ja Välisministeerium tahavad lähitulevikus teha. Märkimist leidis ka rahvusvahelise õppe finantseerimine. Tegemist on Välisministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahelise lepinguga. Riigikogu liikmed küsisid ka rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksude kohta. Küsiti, milline on üldse nende kasutegur ja kas Eesti riik ikka peaks osalema erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides. Näiteks seoses OECD-ga tõi minister eraldi välja selle, et konkreetses klubis olemise kõrval annab see võimaluse ligi pääseda ka erinevatele uuringutele, mida OECD teeb.
Siseminister rääkis sellest, et üks märksõna järgmisel aastal on Päästeameti finantseerimine ja elupäästevõimekuse suurendamine. Ta tõi esile selle, et 2012. aastal toimub Eestis suur ID-kaartide väljavahetamine, mis tuleneb peaasjalikult tähtaegadest. Järgmisel aastal on märksõnadeks ka ennetustegevuse suurem finantseerimine ja kõik see, mis sellega kaasas käib.
Kaitseminister, kes samamoodi käis meie komisjonis esimese ja teise lugemise vahepeal, rääkis sellest, mida järgmisel aastal tehakse ja kuhu 2% SKT-st peaasjalikult läheb. Tegemist on olnud aktuaalse teemaga. Ka riigieelarve muutmise mitme ettepaneku katteallikaks on pakutud kaitsekulutuste vähendamist. Tema sõnumid olid sellised, et suurem osa lisarahast läheb Eesti sõduritele tänapäevase varustuse hankimiseks ja väljaõppetingimuste parandamiseks, sest majanduslanguse ajal kärbiti neid kulusid päris tugevalt. Lisaks lähevad raha ja finantsvahendid infrastruktuuriobjektidele. Suurenevad Kaitseliidu kulud. Komisjonis küsiti, et kui neid kulusid vähendada, mis siis tegemata jääks. Ministrilt tuli vastus, et sel juhul riiklik kaitsevõime ja julgeolek suure tõenäosusega ikkagi väheneksid ning selgelt nõrgeneksid ka meie rahvusvahelised positsioonid, mis praegu olemas on. Lisaks halveneks esmase kaitsevõime tagamine. Osa kulutusi on vajalikud ka seetõttu, et mingid investeeringud on juba tehtud ja mingid lubadused on antud. Minister tõi välja, et arvatavasti ostetaks laskemoona vähem ja kasarmute kordategemine oleks nõrgemal tasemel, ka Kaitseliit saaks sel juhul vähem finantsvahendeid.
Kui majandusminister meie komisjonis käis, siis tema tõi välja järgmist. Kõigepealt, investeeringud teedesse kasvavad peaasjalikult aktsiiside, aga ka erinevate struktuurifondide abil. Suured objektid on Jõhvis, samuti on olulised Tallinna viaduktid. Eraldi mainis ta kohalikke teid. Kohalikele teedele eraldatakse 2012. aastal 40% rohkem raha kui 2011. aastal, see on umbes 5,7 miljonit eurot. Uue teemana mainis ta seda, millest varem pole räägitud, aga mis on viimasel ajal kõne alla tulnud, s.o Estonian Airi täiendav kapitaliseerimine summas 30 miljonit eurot. Sellest 15 miljonit eraldatakse juba sel aastal erinevate ministeeriumidevaheliste kirjete alusel ja 15 miljonit 2012. aastal ettevõtte arendamiseks. Ta tõi esile ka Eesti Energia aktsiakapitali suurendamise. Üks Riigikogu liige tundis huvi, kas see võiks olla riigiabi teema. Minister ütles, et selle informatsiooni põhjal, mis on peaasjalikult Rahandusministeeriumilt tulnud, ei tohiks siin olla probleeme.
Veel käis meil kahe lugemise vahepeal keskkonnaminister. Tema tegi järgmised tähelepanekud. Kõigepealt, heitmekvootidega seonduv. 2012. aastal tehakse väga palju investeeringuid varem müüdud heitmekvootide arvel. See on üks põhjus, miks järgmisel aastal on eelarve defitsiidis. Kui me vaatame struktuurset eelarvet, siis me oleme peaaegu nullis, aga heitmekvoodid tekitavad raamatupidamislikus mõttes sisuliselt kuni 1,5% defitsiiti. Keskkonnaminister mainis ära ka maade müügi. Ta andis teada, et kavandamisel on täpne plaan. Maa-ametil on asjast ülevaade ja ta monitoorib seda protsessi. Riigikogu liikmetel oli küsimus ka selle võimaliku olukorra kohta, kus riik müüb maad ja hakkab paari aasta pärast seda tunduvalt kallimalt tagasi ostma. Keskkonnaminister andis informatsiooni, et Maa-amet monitoorib kõiki ministeeriume. Siin on väga suur osakaal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, kes on peamine tee-ehitaja. Ühelt poolt on maade müük, aga teiselt poolt on ka maade ost. Komisjoni liikmed tundsid huvi selle vastu, millises tempos ja milliste summade eest ministeerium erinevaid loodusväärtuslikke maid ostab. Minister ütles, et ühelt poolt on siin bürokraatlik kadalipp ja teiselt poolt on finantsvahendid sellised, et tegemist on mitmeaastase puhverreserviga. Veel tõi proua Pentus esile, et ministeeriumi majanduskulude kasv tuleneb mingil määral sellest, et suurenevad seirekulud. Kõik õhu- ja veeseirega seonduv ning Läänemere saastamise analüüsid on üks prioriteete.
Sellega põhimõtteliselt võikski esimese ja teise lugemise vahel antud ministrite ülevaated kokku võtta. Lisaks kohtumisele ministritega käis komisjon ka ise väljasõiduistungil. 10. novembril käis komisjon Eesti Pangas ja Finantsinspektsioonis. Arutatavad teemad olid euroala olukorra ülevaade, aga ka kogu finantsstabiilsus ja erinevad stsenaariumid riigieelarve kontekstis. Siin tasub kindlasti rõhutada, et Eesti Pank tõi välja, et kindlasti peavad otsustajad olema valmis selleks, et baasstsenaarium, mis on praegu 3%, võib muutuda riskistsenaariumiks, mis on 1%. Ma arvan, et on korrektne see siit kõnepuldist välja öelda.
Me arutasime riigieelarvet ka mitmel komisjoni koosolekul. Mainin ära teemad, mis komisjonist läbi käisid. Mingil määral need kattuvad võib-olla varem jutuks olnud teemadega, mida arutati kohtumistel ministritega. Üldine teema, mida arutati, oli kaitsekulutuse protsent SKT-st. Kaitseministeeriumiga seoses olid kõne all erinevad rikkumised ja rikkumismenetlused, mis on aastate jooksul Kaitseministeeriumis riigihangetega seoses toimunud. Päris mitmel koosolekul oli teemaks astmelise tulumaksuga seonduv. See on pikem teema ja sellel ma peatun natuke hiljem, kui ma räägin katteallikatest.
Nüüd muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekuid laekus Riigikogust 25 ja rahanduskomisjon koostas lisaks nendele ka ise ühe muudatusettepaneku, mis sisaldab endas peaasjalikult muudatusi eri ministeeriumide haldusalas, mis n-ö kanaliseeruvad rahanduskomisjoni kaudu. Rahanduskomisjoni muudatusettepanekust on näha, et erinevad ministeeriumid on teinud erinevaid ettepanekuid ja need kõik on suunatud 2012. aastasse. Muudatustest ministeeriumide haldusalades, mis on tehtud komisjoni ettepanekus, võib välja tuua, et Kultuuriministeeriumi valitsemisalas toimuvad mitmed struktuursed muudatused, mille eesmärk on muuta rahastamisprotsessi stabiilsemaks, täpsemaks ja selgemaks. Seal on välja toodud, et kulusid ei suurendata, küll aga need muudatused väga selgelt täpsustavad protsessi. Talvise navigatsiooni kulud on ka toodud muudatusettepanekutesse sisse. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on kalkuleerinud potentsiaalset kulu. Ka komisjonis oli eraldi arutelul, et siis, kui kõigil on jäämurdelaevu vaja, pole neid kuskilt võtta. See on alati riskikoht. Eesti riigil ei ole nii palju finantsvahendeid, et hakata laeva ehitama, sest sinna on vaja suuri summasid. Sellist prioriteeti ei ole. Praegu on ministeerium ette näinud 4,4 miljoni euro eraldamise. Sellega seoses jõutakse kokkuleppele, et üks A-klassi jäämurdja oleks valmis Eestis jääd murdma.
Eraldi võib rõhutada, et meie muudatusettepanekus on toodud sisse ka ESM-i võimaliku lepingu jõustumise järgne makse. Tegemist on 30 miljoni euroga. Tuleb öelda, et sellist kokkulepet ei ole Eesti riik ega teised euroala riigid veel lõplikult sõlminud. Algne kokkulepe näitas, et ESM-i lepingud peaksid tulema 2013. aastal. Viimaste kuude arengud näitavad, et ESM võib tulla pigem 2012. aastal. Et olla selleks valmis, ongi muudatusettepanekus 30 miljonit eurot reserveeritud meie sissemaksena, s.o üks viiendik meie tulevasest eeldatavast sissemaksest. See meie kulusid ei suurenda. Tegemist on finantseerimistehinguga, mille katteallikaks on kas potentsiaalsed reservid või laenuvõtmine. Teiselt poolt on meil investeering konkreetsesse aktsiakapitali.
Kas mu aeg on varsti läbi? Mul on veel väga palju rääkida.
Muudatusettepanekutest veel niipalju, et osaliselt arvestati Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmete muudatusettepanekut, mis nägi ette eraldada raha ingliskeelsete uudiste edastamiseks, ja täielikult toetati Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu infokeskuse ...

Hea kolleeg! Ma annan kolm minutit aega juurde. Palun kõige tähtsamad osad ette kanda!

Aitüma! Nüüd katteallikatest. Ma arvan, et saalis veel tuleb debatt astmelise tulumaksu ja kaitsekulude vähendamise üle, aga ka omatulude või RMK puhaskasumi üle. Ma usun, et selle debati me saame läbi viia küsimuste ja vastuste vormis.
Ma lähen siis kohe oma ettekande lõpu juurde. Rahanduskomisjon, peale kõiki neid koosolekuid, võttis vastu ka otsused. Otsused muudatusettepanekute kohta on teie laudade peal näha. Lõplik otsus oli selline, et otsustati suunata eelnõu teisele lugemisele ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. november kell 18. Nende otsuste poolt oli 6 ja vastu 5 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Ma praegu lõpetan. Küsimuste ja vastuste ajal saan anda ülevaate ka muudest teemadest, mis üleval olid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Sven Sester! Alustame nüüd küsimustele vastamist. Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Teie komisjoni koostatud seletuskirjast ma loen: "Tulenevalt rahvusvahelisest kohustusest (Eesti liitumisleping NATO-ga) on kaitsekulude mahuks 2012. aastal ette nähtud 2% SKP-st." Kas te oleksite nii hea ning tuletaksite mulle ja teistele meelde, millises sõnastuses on Eesti liitumislepingus NATO-ga see kohustus võetud ja mis on seal öeldud 2012. aasta kohta?

Aitäh! Alati on selliste küsimuste puhul, millele vastamine nõuab konkreetse dokumendi vaatamist, mida kaasas ei ole, kõige lihtsam vastata, et seda komisjonis ei arutatud. Eks ma pean ka ütlema, et seda konkreetset teksti mul siin laua peal ei ole. Aga küsimuste kohta, mis nõuavad väga konkreetset informatsiooni, toon ma näite esimeselt lugemiselt, kui Jevgeni Ossinovski tahtis informatsiooni, mille ma talle mõni päev hiljem ka edastasin. Ma arvan, et lepime niimoodi kokku, et me saadame teile selle konkreetse sõnastuse, milline see siis ka on.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Te oma tutvustavas sõnavõtus ei jõudnud kahjuks kõiki juhtivkomisjoni tehtud ettepanekuid meile tutvustada, kuid mulle jäi minu suureks hämminguks silma see, mis puudutab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas olevat kulutust – ligi 40 000 eurot abivahendite registri loomiseks. Katteallikana vähendatakse proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite soetamiseks puudega inimestele ettenähtud raha. Kui põhjendus on see, et seda raha oleks nagu järele jäänud, siis on see minu meelest väga küüniline, sest järjekorrad on küllaltki pikad. Miks te seda teete? Kas see register on siis nii oluline, võrreldes sellega, et inimesed abi saaksid?

Aitäh! Ma eeldasin, et varem või hiljem me kindlasti selle debati juurde jõuame, seda enam, et muudatusettepanekuid ei ole ju 200, vaid ainult 26. Ma toon ühe teise indikatsiooni ja arvu siia veel juurde. Nimelt, paralleelselt eelnõuga 99, mida me hetkel menetleme, menetleme me ka eelnõu 114, mis käsitleb 2011. aasta riigieelarve kulude ümbertõstmisi ja muutmisi. Miks ma selle praegu välja toon? Vahetult aasta lõpus suurendatakse 500 000 euro võrra peaasjalikult proteeside ning ortopeediliste ja muude abivahendite soetamiseks puuetega inimestele ettenähtud raha. Seda võib vaadata kompleksselt. Kui vaadata kahe aasta kontekstis, siis on siin väga selge suurenemine. Kui rääkida sõnastusest, siis tundub kuidagi imelik lugeda seda – ka mulle endale jäi see kõrvu –, et proteesiraha võetakse ära ja kasutatakse seda andmebaasi loomiseks. Ma arvan, et see sõnastus ei ole kõige õigem. Eraldi küsimus on see, kuidas üldse andmebaasi teha. See on eraldi teema. Aga ma kinnitan teile, et pool miljonit eurot läheb teise eelnõu kohaselt proteeside ostmiseks.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kõige rohkem avalikkuse õigustatud tähelepanu ja vastukaja leidnud teema seoses järgmise aasta riigieelarve eelnõuga on kindlasti õpetajate palgad. Nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kui ka Keskerakonna fraktsiooni ettepanekutes on olulisel kohal õpetajate täiendavaks palgatõusuks eraldatavad vahendid. Nagu ma sain aru teie pisut poolikuks jäänud sõnavõtust, ei olnud koalitsiooni liikmetele pakutud katteallikad meelepärased. Kuna rahanduskomisjon ise formuleeris võrdlemisi mahuka muudatusettepaneku eelarve eelnõu kohta, siis ma küsin: kas te rahanduskomisjonis tegelesite tõsiselt sellega, et leida katteallikaid, mis oleksid koalitsiooni liikmetele ehk rahanduskomisjoni enamusele vastuvõetavad? Milliseid kuluridu või tuluridu te vaatasite, et neid katteallikaid leida? Kui te seda ei teinud, siis kas seda on kavas teha enne eelarve kolmandat lugemist?

Aitüma! Siin oli mitu erinevat teemat. Tegelikult oli teema üks, aga küsimuses oli mitu erinevat alalõiku. Ma ütlen kõigepealt seda, et ma loodan, et ma suutsin teile edasi anda kõik oma mõtted, mis mul ettekandes kirjas olid. Mul midagi väga olulist ütlemata ei jäänud, ma suutsin oma ettekande lõpus öelda ära isegi selle, mida komisjon otsustas. Seda esiteks. Teine asi, mille ma tahan ära õiendada, on see. Ma ei oska öelda, kas see on etteheide või lihtsalt tähelepanek, aga kui varasematel aastatel käis komisjonis kolm, neli, võib-olla viis ministrit, siis seekord on komisjonis käinud kõik ministrid, välja arvatud põllumajandusminister. Kuhu ma tahan oma jutuga jõuda? Mulle tundub, et mingil põhjusel (ma ei tea, mis põhjus see on) on opositsioon olnud komisjonis ministritele küsimuste esitamisel väga passiivne. See on vastuseks teie küsimuse teisele alalõigule, kus te küsisite, kas oli arutlusel või ei olnud. Peaaegu kõik teemad, mis olid arutlusel, tulid arutlusele just koalitsiooni initsiatiivil. Ma loodan, et opositsiooni liikmed, kes siin täna istuvad, ei tunne ennast puudutatuna, kui ma nii ütlen. Aga läheme kolmanda teema juurde, milleks on õpetajate palk. Jah, see teema oli arutlusel, kui kõige esimese ministeeriumi esindaja oli meil komisjonis, sel hetkel oli teatud põhjustest lähtuvalt meil komisjonis ministeeriumi kantsler. Siis räägiti sellest, millest on ka hiljem Eesti ühiskonnas räägitud, et kõigil osapooltel (ma pean osapoolte all silmas ühelt poolt ministeeriumi ja teiselt poolt koole endid) on võimalus ja ma arvan, et juba ka kohustus tegelda sellega, et optimeerida kogu kulupoolt ning lähtuvalt kulupoole optimeerimisest ja korrastamisest leida need võimalikud ressursid, mis annaksid võimaluse palka tõsta. Kui vaadata minevikku, lähiminevikku kusjuures, ning vaadata kogu majanduskliimat ja majanduskasvu, siis selgub, et 2007. aastal kasvas majandus 7,5% ja õpetajate palk tõusis 18%, 2008. aastal oli juba see hetk, kus majandus oli 3,7%-ga miinuses, aga õpetajate palk tõusis 22%, 2009. aastal oli miinus kõige hullem, miinus oli 14,3%, aga õpetajate palk tõusis 4%. Tõesti, 2010. aastal õpetajate palka 4% kärbiti. See, ütleme, on lähimineviku pool, see oli lihtsalt selline indikatsioon. Praegu, ma olen aru saanud, on haridusminister teinud linnade liidule, maaomavalitsuste liidule, haridustöötajate liidule ja õpetajate liidule ettepaneku luua viiepoolne ühisdeklaratsioon. Selle mõte on, et kõik osapooled teeksid tõesti pingutusi, et tekiks olukord, kus kvalifitseeritud õpetaja keskmine palgatase täistööaja ulatuses oleks 20% kõrgem. Selle nimel tehakse praegu tööd. Vabandust, et mu vastus tuli nii pikk!

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nagu me kõik teame, järgmisest aastast toimub haigekassa ja töötukassa reservide konsolideeritud haldamine. See toimub riigikassa kaudu ning Vabariigi Valitsus hakkab neid reserve kasutama rahavoogude juhtimiseks. Pole ka saladus, et selle raha eest on kavandatud teha finantseerimistehinguid. Minu küsimus puudutabki finantseerimistehinguid järgmisel aastal. Esiteks, miks seda ettepanekut ei kajastatud juba riigieelarve esimesel lugemisel? Me ei saanud rahandusministrilt isegi küsida, mida selle rahaga kavatsetakse teha. Teiseks, on täiesti lubamatu teha finantseerimistehinguid enne, kui me ei ole Riigikogu saalis selliseid asju arutanud. Kolmandaks, miks on selgitus vaid kahesõnaline? Kas see ei vääriks palju sisukamat selgitust?

Aitüma! No näete, ühe minutiga kolm küsimust. Niimoodi tehes saate kuus küsimust küsida. Aga ma püüan teile vastata. Mulle ei tundu, et teie õigusi oleks praegu kuidagi vähendatud. Riigieelarve protsess on dünaamiline. Ma usun, et siin seda probleemi ei ole. Kui me räägime üldse haigekassa ja töötukassa finantsreservide konsolideerimisest riigikassasse, siis see debatt on komisjonis ära peetud. Ministeerium tõi välja ja debati ajal te nägite ning saite minu meelest ka väga selgelt aru, mis kasu saab siit riik ning mis kasu saavad töötukassa ja haigekassa. Peale seda debatti võttis komisjon väga selge positsiooni, et see on mõistlik ja seda peaks tegema. Ma arvan, et sellised konsolideerimised on mõistlikud ja need tuleb ära teha. Kätt ette panna ja rääkida, et see ei ole mõistlik – ma ei saa ausalt öeldes aru, milleks ja kelle huvides seda teha. Seda enam, et kõik hirmud on maha võetud, hirmud selle ees, et raha omanik ei saa raha kasutada või riskid on suured. Ei, riskid on palju väiksemad. Ma usun, et ka teie täna juba toetate seda. Ma vähemalt loodan seda.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Austatud rahanduskomisjoni esimees! Räägin soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei tegevuskulude kolmekordistamise muudatusettepanekust ja ajaloost. Valitsus esitas 2007. aastal Riigikogule võrdse kohtlemise seaduse eelnõu, mis nägi kahe seaduse nõuete täitmise jälgimiseks vajalike kuludena voliniku kantseleile kokku ette 4,4 miljonit krooni aastas, st 4,4-kordse kulude kasvu, mis oleks võimaldanud tol ajal kahele töötajale lisaks palgata veel kolm inimest. 2012. aasta eelarves on voliniku kantselei kulud kavandatud väiksemana, kui need olid 2007. aastal, mil volinik tegutses ainult soolise võrdõiguslikkuse seaduse raames. Aga Eesti on soolise ebavõrdsuse näitajate poolest Euroopa absoluutne liider. Minu küsimus: miks komisjon eesotsas teiega, Sven Sester, ei soovinud leida volinikule lisaraha, nagu sotsid ette panid?

Aitäh, proua Marianne Mikko! Ma sain aru, et te erutusite ja sellel paberilehel, mis teil seal on, on pikalt ette valmistatud küsimus. Ma püüan teile vastata niisama pikalt, nagu te küsisite. Tõsilugu, komisjon seda ettepanekut ei toetanud. See on muudatusettepanek nr 24. Ütlen seda kõigile siinviibijatele, et te saaksite debatti jälgida. Siin on välja toodud ka põhjendus, miks seda ei toetatud. On kaks põhjust, mis ma püüan teile edasi anda. Kõigepealt, ühelt poolt voliniku suurendatavad finantsvahendid. Ma palusin väljavõtet ja sain teada, et tema kantselei 2012. aasta personalikuludeks on praeguseks eraldatud 56 248 eurot ja majanduskuludeks 3538 eurot, mis on eelmiste aastate tasemel. Praegustel andmetel peaks Norra vahenditest olema planeeritud järgmisel kolmel aastal tegevuse toetamiseks isegi kuni 800 000 eurot. See on asja üks pool. Teine pool, mis ei ole vähem oluline, on teie pakutud katteallikas. Mida ma silmas pean? Te olete pannud katteallikaks Vabariigi Valitsuse reservi. Siin on see probleem, et kui me võtame kokku kõik need soovid, mille puhul on sotsiaaldemokraadid selle katteallikana esitanud, siis võiks Vabariigi Valitsuse reservi üldse kinni panna. Täpsemalt öeldes jääks sel juhul, kui rahuldada kõik soovid, mis on esitatud, järele 0,76 miljonit eurot. Ma panen teile tõesti südamele, et ärge tehke kergemeelseid ja ennatlikke ettepanekuid. Valitsuse reserv on siiski mõeldud erakorraliste ja ettenägematute kulude katteks. Lihtsalt niimoodi kergekäeliselt ettepanekuid teha ei tohiks. Mine tea, ma ei taha siin kurja välja kutsuda, aga võib juhtuda nii, et sellest reservist on vaja väljamakseid teha. Need olid need põhjused, miks seda ettepanekut ei toetatud.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Riigieelarve seletuskirjast jookseb refräänina läbi, et teadus- ja arendustegevus on üks meie prioriteete. Kas sa oskad rahanduskomisjoni esimehena eelarvest välja lugeda, kui palju Põllumajandusministeerium 2012. aastal kulutab teadus- ja arendustegevusele? Seletuskirjast me leidsime selle koha, kus on kirjas, kui palju maksab kahe instituudikompleksi valgustamine ja kütmine, aga kui palju sisulisele tegevusele kulub, seda kuskilt välja ei loe.

Aitüma, Kalev! Ma kindlasti oskan seda, aga see võtab mul lihtsalt aega. Jällegi, austades kõiki saalisviibijaid, pean ütlema, et selliseid täpseid arve ei ole eelarvest võimalik kiiresti leida. Tuletame meelde ka seda, kui Jürgen Ligi siin esimesel lugemisel eelarvet kaitses. Ma arvan, et keegi ei eeldagi, et esineja peaks olema võimeline eelarve mingit konkreetset arvu kiirelt leidma. Ma kindlasti oskan seda leida, aga see võtab mul lihtsalt aega. Ma arvan, et ei ole praegu kohane selleks aega raisata. Aga veel kord ütlen, et me markeerime selle ära.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olin teinud parandusettepaneku seoses laste riiklikuks hoolekandeks kuluvate summadega. Ettepanek oli neid summasid suurendada. Põhjendus oli selline, et järgmisel aastal valmivad peaaegu pooltes maakondades lastekodude peremajad. Lastekodude süsteem läheb üle peremajade süsteemile ja selle süsteemiga kaasneb oluline haldus- ja personalikulude suurenemine. Aga praegu ei näe riigieelarve ette hoolekandeks kuluvate summade suurenemist. Mul oli ettepanek seda summat suurendada ja ka katteallikas oli olemas. Miks seda ettepanekut arvesse ei võetud? Eriti huvitab see mind nüüd, kui ma kuulsin, et loodusväärtuslike maade ostu puhul on tegemist mitmeaastase puhverreserviga.

Aitäh! Ma hakkan tagantpoolt pihta. Te ütlesite, et tegemist on mitmeaastase puhverreserviga. Võib-olla ma väljendasin ennast valesti. Tõesti, puhverreserv on see selles kontekstis, et riigil ei ole võimalik kahjuks kohe osta kõiki neid maid, mida taotletakse, mida riik võiks ära osta ja mida riik soovib ära osta. Ühelt poolt on siin bürokraatiapool ja teiselt poolt on finantspool. Selle tõttu ongi nii (me küsisime selle Keit Pentuselt üle), et sõna otseses mõttes tegeldakse maade ostmisel praegu viie aasta taguste avaldustega. Me oleme sisuliselt aastas 2006. See on huvitav informatsioon. Aga nüüd tuleme sisulise poole juurde. Miks teie ettepanekut ei toetatud? Siin võiks välja tuua selle, et põhimõtteliselt on riigieelarves nimetatud vahendid olemas. 2011. aastal on eelarvekulu 13,27 miljonit eurot ja 2012. aastal 12,94 miljonit eurot. Nagu te näete, see kulu on samal tasemel. 2011. aastal tuli 2010. aasta ülekantavatest vahenditest juurde 0,4 miljonit eurot. Kokku oli 2011. aasta eelarves lõppsummana kirjas 13,67 miljonit eurot. 2011. aasta septembri seisuga oli käskkirjaga maakondadesse jagatud 12,56 miljonit eurot, tegelik kulu oli septembri seisuga 9,58 miljonit eurot. See on see pool. Põhimõtteliselt on need finantsvahendid olemas olnud. Teine on katteallikate teema. Seda katteallikat siiski praegu ei saa ega ole õige käsitleda. 2012. aastaks on ette valmistatud 34 looduskaitseliste piirangutega kinnisasja ostu. Ülejäänud ostud on ootel. See järjekord on väga pikk. Seda summat ei ole võimalik operatiivselt vähendada või suurendada. Niipalju katteallikate poole pealt.

Palun, kolleeg Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Riigieelarve baasseadus näeb ette, et parandusettepaneku esitaja näitab ära ka ettepaneku katteallika. Eile oli esimest korda rahanduskomisjonis arutelul nn astmelise tulumaksu seaduse eelnõu. Eelnõu esitaja rääkis seal hoopis teist juttu selle kohta, mida nad eelnõuga mõtlevad. Eelnõus neid asju üldse kirjas ei olnud, näiteks seda, mis puudutab tulumaksu kinnipidamist. Lisaks, tellitud analüüs näitab, et astmelise tulumaksu eelnõu järgi laekuvast tulumaksust ei piisa näidatud parandusettepanekute katteallikaks, vähemalt pool jääb puudu. Mis mõtet siis üldse on sellel eelarve baasseaduse nõudel, et tuleb esitada arvestused? Või polegi sel mingit mõtet? Me arutasime seda ka komisjonis, aga ma tahaksin sinu arvamust kuulda.

Tõsilugu, komisjonis oli see teema arutlusel. Kõigile nendele Riigikogu liikmetele, kes rahanduskomisjoni liikmed ei ole, ma lihtsalt jagan seda informatsiooni, mida Aivar silmas pidas. Nimelt, Keskerakond on teinud ettepaneku kasutada katteallikana sada protsenti ära astmelist tulumaksu. Mis selles iseenesest halba on, kui üks partei näeb, et katteallikas võib selline olla? Aga Aivar tahtis viidata sellele, et kui Keskerakond on näinud ette, et selle katteallika näol tekiks riigile juurde 180 miljonit eurot, siis Rahandusministeerium tegi esmased kalkulatsioonid, mis näitasid, et selle muudatusega – ma tuletan meelde, et muudatus oleks selline, et tulu, mis jääb alla 15 972 euro, maksustatakse 21%-ga, ja tulu, mis on üle selle, maksustatakse 33%-ga – ei tekiks riigile tulu mitte 180 miljonit eurot, vaid 80 miljonit eurot. Härra Sõerd kui Riigikogu liige esitas personaalselt Rahandusministeeriumile palve see välja arvutada. See vastus meile saabus ja eile jagati see ka rahanduskomisjoni liikmetele välja. Eraldi küsimus on tõesti see, et põhimõtteliselt me ei tohiks menetleda eelnõu parandusettepanekuid, millel ei ole tegelikku katet. See on see, mida, ma saan nii aru, Aivar silmas pidas. Me menetlesime need aga ära, eeldades, et kalkulatsioonid, mis on teinud poliitiline fraktsioon, on õiged. Nüüd on selgunud, et need andmed ei ole õiged. Me võtame selle praegu teadmiseks. Kindlasti on meil kõigil tulevikus vaja täpsemalt kalkuleerida. Selline oli see informatsioon. Me oleme need ettepanekud ära menetlenud ja komisjon on oma otsused kujundanud. Kuna komisjonil otsustamise hetkel ei olnud informatsiooni selle kohta, et võimalikud katteallikad ei pruugi katta kõiki muudatusettepanekuid, siis võttis komisjon eitava seisukoha pigem mingitel muudel põhjustel. Need põhjused võib välja tuua. Sel hetkel leidis komisjoni enamus, et praeguse valitsuskoalitsiooni nägemus on sellest põhimõttest kardinaalselt erinev. Ei taheta mitte astmelist tulumaksu, vaid tahetakse minna selle poole, et Eesti elanik saaks oma teenitud tulust rohkem kätte jätta. Kui üldse hakata rääkima võimalikust maksude suurendamisest ja selle vajalikkusest, siis pigem suurendame tarbimismakse ja vähendame otseseid makse. See oli see, mis komisjonis kõlama jäi.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma usun, et sa nõustud, et eelarve kujundamine on valikute tegemise kunst. Kas sellest debatist, mis rahanduskomisjonis oli, seal toimunud hääletustest ning tehtud otsustest ja ka parandusettepanekust, mis rahanduskomisjoni nimel siia tuli, võib järeldada, et koalitsiooni kuuluvad rahanduskomisjoni liikmed, sh Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvad liikmed, eelistavad selle valiku tegemisel kaitsekulutuste suurenemist õpetajate palga tõusule?

Aitüma! See on alati kõige halvem tee, kui me mingeid asju vastandame. Ärge minge sellele teele, ei ole mõtet vastandada. Ma võiksin teilt vastu küsida, et kas te siis ei tunneta ühte, teist või kolmandat asja. See on kõige halvem tee, ma arvan, ja mitte just kõige õigem. Mina ei vastandaks õpetajaid ja meie tublisid kaitseväelasi. Kui te küsite, kas meil debatt oli, siis loomulikult oli. Debatt kulmineerus hääletusega. Väga selgelt leiti, et tuleb lähtuda nendest lubadustest, mis on aegade jooksul ka välispartneritele antud. Ärge unustage, et kui me räägime lubadustest, mis kaitsekulutuste kohta on partneritele antud, siis me lubasime aastal 2010, et me suurendame kaitsekulutusi 2%-ni, ka aastal 2011 lubasime seda. Aastal 2012 me selle lubaduse täidame. Kui kaitseminister oli komisjonis, siis ta ütles selgelt, et kui me peaksime hakkama tegema muudatusi, siis me ei räägigi niivõrd rahvusvahelisest renomeest, las see olla, renomee võibki ühel päeval olla halvem, teinekord on see parem, aga on sõlmitud mitmed kokkulepped või, ütleme, on olemas juba visioonid, mida järgmisel aastal seoses kaitsekulutuste kasvuga tehakse, ja ei ole mõtet neid asju selles kontekstis võrrelda.

Palun, kolleeg Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Ma olen väga tänulik selle eest, et te lubasite saata mulle viited Eesti liitumislepingu kohta NATO-ga. Pean ütlema, et interneti avarustest ei ole mul õnnestunud seda dokumenti leida. Võimalik, et see on salastatud. Küll aga on internetis olemas Riigikogus vastuvõetud Põhja-Atlandi lepinguga ühinemise seadus, mis muidugi mingitest kaitsekulutustest ega nende kasvust midagi ei räägi. Ma sugugi ei nori teie kallal. Ma olen nimelt 1995. aastast alates paljude kaitseministrite ja peaministritega suheldes otsinud seda dokumenti, kus Eesti riik on enne NATO-sse astumist seaduse tasemel, kas valitsuse või parlamendi poolt võtnud mingeid kohustusi 2% osas. Mul ei ole seni õnnestunud seda leida. Ma olen väga tänulik, kui te suudate mulle sellise dokumendi esitada. Aga hea küll, küsimus on selles. Oletame, et selline leping on olemas. Kas te olete kindel, et Eesti liitumislepingus NATO-ga on ette nähtud kaks korda kiirem kaitsekulutuste kasv kui Leedu ja Läti liitumislepingutes?

Aitäh! Te ajasite minu meelest asja segamini nagu pudru ja kapsad. See on minu interpretatsioon. Alustame esimesest asjast. See ei olnud puder ja kapsad, see oli teie arvamus. Minul ei ole võimalik sel ajal, kui ma teie küsimustele vastan, internetis käia. Vaatame küsimuse esimest poolt. See kõik jääb täna stenogrammi kirja. Esitame päringu kas või kaitseministrile ja uurime, kas selline dokument on olemas. Nüüd küsimuse teine pool. Te küsisite kaitsekulutuste kasvamise kiiruse kohta. Aga miks me valime näiteks Läti ja Leedu, miks me ei vali mingit muud riiki? Miks me üldse peame mingi riigi näiteks võtma? See on minu arust eraldi küsimus. Minu meelest ei ole me kaitsekulutuste kasvu osas eesmärgiks võtnud võrdlemist ühe, teise või kolmanda riigiga. Me oleme võtnud eesmärgiks täita need kohustused, mis me endale võtsime NATO-ga ühinemisel. Ma arvan, et nendel riikidel, kes ei ole 2%-ni jõudnud, seisab selleni jõudmine ees. Missuguses tempos ja missuguste võimaluste piires see toimub, see sõltub juba selle riigi sisemisest ja ka rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud kokkuleppe foonist. Ma arvan, et see, milleni me nüüd jõuame, tähendab ühelt poolt meie partneritele antud ühe väga ammuse lubaduse täitmist. Teiselt poolt saan ma aru kaitseministri põhjendusest, mille ta komisjonis tõi, et see raha ei lähe tuulde. On väga selgelt ära positsioneeritud, kuhu see raha läheb. Ta tõi välja – see on väga huvitav – laskemoona ostu. Ta ütles, et võib juhtuda nii, et meil on relvad, aga pole laskemoona, millega laskmist harjutada. Tekib küsimus, milleks seda kallist tehnikat sel juhul vaja on. Me jõuame isegi selliste näidete tasemele. Aga kindlasti me ei pea ennast praegu võrdlema ühe, teise või kolmanda riigiga, pigem peaksime ütlema, et me oleme lõpuks valmis täitma neid kohustusi, mis me oleme endale võtnud.

Palun, kolleeg Sven Mikser, teine küsimus!

Aitäh, austatud ettekandja! Te räägite iseendale vastu. Kui te räägite kohustusest näidata ära katteallikas, siis see sunnibki rahanduskomisjoni olemuslikult eri valdkondi vastandama. Näiteks sunnib see küsima, kas vajadus hoida tulumaksu madala ja ühetaolisena kaalub üles vajaduse tõsta õpetajate palka. Te oletegi kohustatud seda otsustama! Aga õiguskantsler ütles meile hiljuti, et Riigikogu ei tohi anda jämedat otsa riigi rahakoti üle otsustamisel valitsuse kätte. Parlamentaarses riigis peaks parlament siin initsiatiivi võtma. Kuna rahanduskomisjoni enda muudatusettepanek teeb eri ministeeriumide ettepanekul nende haldusalas mitmeid ümbertõstmisi ehk sisuliselt ei kvalifitseeru kindlasti Riigikogu muudatusettepanekuna, siis ainuke n-ö tõsiselt või vähemalt osaliselt arvestatud muudatusettepanek on sotsiaaldemokraatide ettepanek anda rahvusringhäälingule 138 000 eurot. Arvestades, et eelarve maht on 6,5 miljardit, on seda võrdlemisi vähe. Kas teie arvates on õiguskantsleri tähelepanujuhtimist selle eelarve menetlemisel piisavalt arvestatud?

Aitüma! Minutisse mahtus nüüd jälle kolm-neli teemat, aga eks ma püüan jõudumööda nendega pihta hakata. Te alustasite võimalikest vastandamistest. Ma arvan, et palgatõusud ja tulumaks ei ole vastandamine. Siin on kõik väga selgelt positsioneeritud. Kui me räägime sellest, et ühelt persoonilt, tegevusliigilt või -sfäärilt, ma pean silmas näiteks kaitseväelasi ja kaitsejõude, võtta ära raha ja anda see teise kohta, siis see on, ma arvan, mingil määral vastandamine. Aga ma arvan, et kui me teeme maksupoliitilisi otsuseid, mis hõlmavad kogu Eesti ühiskonda, siis siin ei ole tegemist mitte vastandamisega, vaid lihtsalt poliitilise tahtega, kas teha sellist maksupoliitilist otsust, mis mõjutab kõiki, kaasa arvatud teid, või mitte, või kas me teeme mõne muu maksupoliitilise otsuse, mis mõjutab jälle kõiki, kaasa arvatud teid. See on vastus küsimuse esimesele poolele.
Küsimuse teise poole te põimisite oma lõppküsimuseks, kas tegemist on ministeeriumide või rahanduskomisjoni ettepanekuga, ja sealt tulenevalt, kes on sel hetkel lõppsõna ütleja. Kindlasti on tegemist olukorraga, kus lõppsõna ütleja on Riigikogu. Täna on selleks Riigikogu rahanduskomisjon. Kui üks või teine muudatusettepanek ei oleks rahanduskomisjonile meeldinud, kui ei oleks leitud, et see on otstarbekas, või oleksid olnud veel mingid põhjused, mis oleksid rahanduskomisjonile näidanud, et ühte või teist asja ei peaks tegema, siis oleks rahanduskomisjon sellise positsiooni ka võtnud. Ma juhin tähelepanu, et ühes muudatusettepanekus, mille ministeerium esitas, me olemegi teinud teatavaid muudatusi. Kohalike omavalitsuste teema puhul me tahtsime täpsustusi ja need täpsustused ka tulid. Me leidsime, et sellises sõnastuses meile see ettepanek ei sobi.
Nüüd veel kolmas teema, mida te oma küsimuses puudutasite. Te jõudsite oma küsimuse lõpuks selleni, et küsisite, kas 6,5 miljardi euro suuruse eelarve puhul on seda vähe või palju. Eks see ole alati suhteline, mida pidada väheseks ja mida pidada paljuks. Ma arvan, et üks eurosent on väike raha, aga kui teile makstakse eurosent selle eest, et te tõstate tikutopsi ühest kohast teise, siis on see väga suur raha, te olete võimeline seda kümneid kordi tegema. Ka siin on väga raske öelda, kas seda on vähe või palju. Küsimus on esiteks ikkagi selles, kas need katteallikad, mis esitati, on vastuvõetavad ja, teiseks, kas kulud ühes või teises kohas on vastuvõetavad või mitte, kas riik on tegelikult juba sinna panustanud või mitte. See on otsustamise koht ja komisjon on siin oma otsuse teinud.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh, austatud ettekandja! Ma esitan teile väga konkreetse küsimuse. Minu küsimus on seotud muudatusettepaneku nr 7 punktiga 12, mis käsitleb finantseerimistehinguid ja raha eraldamist ESM-i osamakseks. Ma väidan, et me pole seda teemat siin Riigikogus arutanudki. Meil puudus võimalus esitada küsimusi rahandusministrile, sest see muudatusettepanek tehti esimese ja teise lugemise vahel. Minu küsimus on: miks see selgitus on nii napisõnaline? Millisele dokumendile see otsus tugines? On täiesti lubamatu, et 30 miljoni euro eraldamise selgituses on ainult kümme sõna. Olge hea, palun seletage!

Aitäh! Väga hea ja asjalik küsimus. Ma loomulikult vastan ka nendele küsimustele, mis ei ole head ega asjalikud. Aga hakkame pihta sellest, et hetkel, kui riigieelarve Riigikogule üle anti, ei olnud teada ja ei olnud ka eeldusi selleks, et võib juhtuda, et 2012. aastal on Eestil oma potentsiaalsete tulevaste kohustuste kohaselt vaja investeerida või maksta ESM-i kapitalimakset. Viimase kahe kuu jooksul on see teadmine või tõdemus tulnud. Ma ütlen teile ausalt ja ka te ise teate, et ei ole sada protsenti kindel, et meil selline makse tuleb teha. Ka riigieelarves on selgelt näidatud, et kui me 2012. aastal ei pea ESM-iga ühinema, siis seda raha ei kasutata mingiteks muudeks kulutusteks või investeeringuteks. See on sihtotstarbeliselt, väga konkreetselt kapitali sissemakseks ette nähtud. Nüüd jõuame küsimuse teise pooleni, et Riigikogu liikmetelt on võetud võimalus pikemat debatti pidada. Te ju oma küsimusega vihjasite sellele, et tegelikult te tahaksite sellel teemal rohkem rääkida. Hea kolleeg! Ühel hetkel, varem või hiljem, tuleb ESM-i arutelu Riigikokku. Siis me saamegi läbi arutada, kas sellist sammu on vaja teha. Suure tõenäosusega me selle astuma peame, meil ei ole alternatiivi, see tuleneb juba aluslepingust. Aga debatiruum ei kao sel hetkel kuhugi ära, sellest õigusest te pole ilma jäetud. Täna me otsustame ära selle, et kui me peaksime ühinema – kas me ühineme või mitte, see on eraldi küsimus ja see debatt tuleb veel siia saali, ma ütlen teile veel kord –, siis on raha olemas, see raha on reserveeritud ja see on väga selgelt ette nähtud ESM-ile. Ma veel kord rõhutan, et kui me ESM-iga 2012. aastal ei ühine, siis ei toimu sellist makset riigieelarvest, et see raha läheks mingite muude kulude katteks.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh! Kaitsekulutuste kasv umbes 60 miljonit eurot, 22%, see on eelmisel aastal kehtinud rahavääringus ca 1 miljard. Te mainisite, et selle raha eest saab laskemoona osta. Kas rahanduskomisjonis käinud kaitseminister mainis veel midagi peale laskemoona ostu, mida selle vanas rahas miljardi krooni eest teha plaanitakse?

Aitüma! Ka teie olete ju rahanduskomisjoni liige ja kindlasti te teate väga täpselt ja teete endale märkmeid selle kohta, mida kõik ministeeriumide esindajad, peaasjalikult ministrid on meile rääkinud. Ma kordan siis üle, mida konkreetselt kaitseminister rääkis, kui ta meil komisjonis esines – kordamine on tarkuse ema ja mida rohkem me räägime, seda täpsemaks meie enda mõtted ka lähevad. Ta tõi välja asjad, mis jääksid tegemata sel juhul, kui meie kaitsekulud ei kasvaks 2%-ni. Ta tõi välja laskemoona ostu. Siis tõi ta välja Kaitseliidule eraldatavad finantsvahendid, mis oleksid tunduvalt väiksemad. Ta tõi välja ka kogu Eesti kasarmute olukorra ja konkreetsete kasarmute olukorra parandamise. Lõpetuseks nentis ta, et meie rahvusvaheline positsioon – see tuleb tingimata ära märkida – kindlasti nõrgeneks, kui me oleme selle otsuse välja öelnud. Ma võib-olla ei tunneta seda päris täpselt, ma ei ole kaitseminister, võib-olla peaks, vastupidi, just sellele kõige rohkem tähelepanu pöörama, ma pööran sellele ehk liiga vähe tähelepanu, aga ma ütlen ära, et ka komisjonis oli jutuks, et see on rahvusvaheline signaal, mille me oleme juba välja andnud, ja selle tagasivõtmine ei oleks kindlasti hea. Rääkimata riikliku kaitsevõime ja julgeoleku vähenemisest – see oleks paratamatu, julgeoleku pool meil mingil määral kindlasti nõrgeneks.
Need olid need teemad, millest me komisjonis rääkisime. Loomulikult ei olnud ainult laskemoona ost, kõik muud teemad olid ka.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatud komisjoni esimees! Kas SDE muudatusettepaneku nr 1 arutamisel, kus me muu hulgas tegime ettepaneku suurendada järgmisel aastal Päästeameti rahastamist, tuli rahanduskomisjonis jutuks ka see, kui halva mulje jätab maksumaksjale asjaolu, et ilma selle vähese rahata läheb järgmisel aastal kümmekond komandot sulgemisele, sealhulgas paar sellist, mis sellel aastal CO₂ kvoodi müügi rahaga korda tehakse?

Aitüma! Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on esitanud oma esimese muudatusettepaneku sellise pika ja põhjaliku ülevaatega. Selles mõttes tuleb öelda, et seda oli vähemalt hea lugeda. Jah, loomulikult vaadati ka Päästeameti positsiooni. Kui päris aus olla, siis vist kõiki selles muudatusettepanekus sisalduvaid positsioone ei arutatud. Ma ei ole praegu kindel, kas konkreetselt see teema oli eraldi üleval. Ma olen endale aga ühe ja teise asja kohta märkmeid teinud ja mul on märge, et Päästeameti tegevuskulud suurenevad 2012. aastal 5 miljoni euro võrra, kui me võrdleme 2011. aastaga. Selle suurenemisega kaasnevalt tuleb nentida, et elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab Eestis 34-lt 63-le. See on kindlasti oluline tänases Eesti ühiskonnas välja öelda: oli 34 ja saab olema 63 elupäästevõimekusega päästekomandot. Selgituseks kõigile neile, kes tahavad teada, mis asi on elupäästevõimekusega päästekomando: see tähendab, et valve vahetuse ajal peab olema tööl vähemalt neli päästjat, sel juhul tekib potentsiaalne elupäästevõimekus. See oli ka üks põhjuseid, rääkimata katteallika poole pealt. Niisiis on need tegevuskulud tegelikult 2012. aastal suurenemas.

Palun, kolleeg Mart Meri!

Aitäh! Hea komisjoni esimees! Homme me hakkame menetlema siin kõrgharidusreformi eelnõu (89 SE) ja koalitsioon või vähemalt osa koalitsioonist tahab selle eelnõu vastu võtta juba selle aasta sees, nii et ta järgmisel aastal jõustuks. Kõrgharidusreform on kõige muu hulgas igal juhul seotud ka rahaga. Siin on erinevad hinnangud, kuidas vajalik rahasumma aastati kasvab, üks astmestik on, et esimesel aastal 8 miljonit, teisel aastal 16 ja kolmandal võib-olla 32 miljonit. Kui palju on rahanduskomisjon järgmise aasta eelarvet menetledes, selle üle aru pidades arvestanud kõrgharidusreformi mõjusid 2012. aasta riigieelarvele?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigi meie arutelude sisu on täna muudatusettepanekute näol teie laudade peal. Sealt on teil hea vaadata, mida me oleme arutanud ja, peaasjalikult, mida me oleme otsustanud. Ma tuletan teile meelde, et kui me räägime kõrghariduse õppetoetustest kui sellistest – see on sotsiaaldemokraatide esimeses muudatusettepanekus sees, lisaks muudele ettepanekutele on teil ju ettepanek suunata eraldi veel 12 miljonit eurot kõrghariduse õppetoetusteks –, siis siinkohal tahan ma ära öelda ka selle, et 2012. aasta eelarves on planeeritud 8,8 miljonit eurot konkreetselt kõrghariduse õppetoetusteks. See tase on sama, mis on aastal 2011. Praegu tehakse tööd pigem selle nimel, et muuta kõrghariduse õppetoetused vajaduspõhiseks. Aga kõik meie muudatusettepanekud on teil  täna juba laual ja sealt te näete, mida on arvatud ja mida on mõeldud.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Ma ei küsi, kas komisjonis oli arutusel, aga kuna paljud asjad sünnivad koalitsioonis ju enne, kui need jõuavad komisjoni, siis küsin, kas on olnud arutusel näiteks see mõte, et riigikaitseliste kulutuste 2% on võimalik saavutada ka erinevaid sisejulgeolekustruktuure integreerides. Ma toon näiteks Päästeameti demineerijad-eridemineerijad, kes täidavad väga sarnaseid funktsioone mereväe miinijahtijate omadega, aga maismaal. Kas on olnud arutusel, et mitmeid teemasid, mis on eri valdkondades, saaks konsolideerida ka ministeeriumide vahel?

Aitüma! Kuna küsimus on esitatud kas-vormis, siis mul on suhteliselt lühike vastus. Ma pean nentima, et me rahanduskomisjonis esimese ja teise lugemise vahel eraldi ei arutanud, kas viia mõni teema ühest ministeeriumist teise või kas üldse saab viia, ja kui saab, siis mis summades saab viia. Minu mälu ütleb aga, et kui komisjonis olid Ken-Marti Vaher siseministrina ja Mart Laar kaitseministrina – küll eri aegadel –, siis ka ükski opositsiooni liige, kellel võiks olla see huvi, nagu te mulle justkui vihjasite, et koalitsioonis kuskil midagi räägitakse, ei küsinud komisjonis eraldi selle võimaluse kohta, rääkimata edasisest tegevusest. Nii et seda teemat, ütlen ausalt, ei olnud üleval. Mis ei tähenda muidugi, et me seda ei peaks arutama. Miks mitte? Aga siiamaani ei ole arutatud, vähemalt rahanduskomisjonis mitte.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan Andrese küsimust. Minu meelest Kaitseministeerium ei ole piisavalt valgustanud avalikkust sellest, kuhu see lisaraha täpsemalt läheb. Kui seletuskirjast vaadata, siis osa läheb kaitseväelaste palkade peale, osa läheb eriotstarbelisele varustusele, teie rääkisite laskemoonast ja kasarmutest ning siis on näiteks selline asi nagu eraldised Kaitseliidule, mis peavad suurenema. Ma küsin samas laadis nagu Andreski: kui mujal, näiteks õpetajate palkade tõusu puhul, räägitakse sellest, et lisaraha saab sisemiste ümberkorralduste teel, siis Kaitseministeeriumi puhul tehakse millegipärast erand. Kas rahanduskomisjoni esimehe eesmärk ei ole ikkagi sundida ka Kaitseministeerium otsima efektiivsuse kohti, et me anname näiteks küll lisaraha laskemoona ostmisele, aga kui rääkida Kaitseliidu eraldiste suurenemisest, siis selle võimaluse peavad nad leidma sisemiste ümberkorralduste teel?

Aitäh! Ma õiendaksin nüüd jällegi paar asja ära, et ei jääks kõlama selline tonaalsus, nagu teie küsimuses esile tuli. Ja kuna te ütlesite, et täpselt nagu ei tea, kuhu see raha läheb, siis ma annaks teile ka täpsemat informatsiooni, kuhu see raha läheb.
Head kolleegid! Kõigepealt hakkaks sellest pihta, et me oleme – see meie on Eesti – NATO piiririik ja me peame tagama Eesti riigi edasikestmise ning kaitse igasuguste ootamatuste puhul. Kindlasti aitab kogu see investeering, mis on kaitsekuludes ette nähtud, ühelt poolt sellele kaasa. Teiselt poolt, kui rääkida ikkagi konkreetselt arvudest, siis enim suurenevad kulutused – ärme enam räägime laskemoonast, püüame sellest edasi minna, muidu me jäämegi seda ketrama – kaitseväelaste varustusele. Ma pean silmas seda, et 54,6% kulutusi läheb kaitseväelastele ajakohase varustuse ja vajaliku laskemoona ostmiseks. Sellest rahast läheb 25 miljonit tõesti, kui me räägime laskemoonast üldse, õhutõrje- ja tankitõrjerakettide ning miinide ostmiseks, 25 miljonit läheb side-, juhtimis- ja seiresüsteemide ostmiseks, 9,2 miljonit kaitseväelaste isiklik varustuse ostmiseks, 10,4 miljonit sõjaväeveokite ostmiseks ja Hollandist ostetud soomukite osamakseteks. Need on kõik väga konkreetsed summad, mis on paika pandud. Lisaks kõigele muule alustatakse Jägala linnaku ehitamist, paranevad kaitseväelaste elamistingimused jne. Ma rõhutan veel kord, et siin ei ole tegemist ministeeriumide ebavõrdse kohtlemise või nende ebavõrdse olukorraga. On mingi kohustus ja seda kohustust me täidame. See on väga selge sõnum! Minge käige kasarmutes ära ja vaadake, mis olukorras meie mehed seal praegu on, siis te võib-olla ei esita enam mõnda küsimust.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma alustan kõigepealt kiitusest: mul on äärmiselt hea meel, et suurenenud on puuetega inimestele, erivajadustega inimestele mõeldud abivahendite raha. Tänases olukorras, kus abivahendid on kallinenud ja omavalitsustel puudub tihti võimalus toetada inimest omaosaluse tasumisel, on see tõepoolest tänuväärne. See lühendab suurt järjekorda, mis praegu juba on. Aga mureks on mul MTÜ Maarja Küla taotlus. Kas see oli komisjonis ka arutusel? Jutt on 280 000-st. Tegemist on väga kvaliteetse teenusega. Mina olen seal külas käinud ja ma tean, kuidas inimesed just nimelt riigile vastu tulles seda teenust pakuvad ning nendele noortele hädavajalikku ja tõesti heal tasemel abi pakuvad. Kas sellest oli komisjonis juttu ja kas on lootust seda summat vahepealsete lugemiste ajal siiski eelarvesse sisse saada? Ma usun, et kõik Riigikogu liikmed said ka selle taotluse.

Aitäh, Helmen! Mainin stenogrammi huvides ära, et vastavasisulise muudatusettepaneku on esitanud seitse Riigikogu liiget Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja see ettepanek oli arutusel. Lisaks on rahanduskomisjon saanud ka kirja ühelt lapsevanemalt, kes on andnud edasi oma nägemuse ja võib-olla ka oma emotsioonid, mis ta on tahtnud enda seest välja saada. Me oleme seda arutanud ja arutasime just peaasjalikult eelarve menetluse protsessis. Ma jätan praegu kõrvale selle jutu, et Vabariigi Valitsuse reservist oli ette nähtud katteallikas, ja pigem räägin selle investeeringu sisust. Siinkohal tahan öelda, et järgmisel aastal ehk aastal 2012 on riigieelarvesse planeeritud 9,56 miljonit eurot, millega rahastatakse 21 peremaja tüüpi asenduskodu ehitamist lastele. Riik peab vaatama terviklikult – 21 peremaja tüüpi asenduskodu, 9,56 miljonit.
Nüüd konkreetselt Maarja külast. Ma jään teile praegu vastuse võlgu. Ma arvan, et see ei olegi praegu esmane eesmärk, missuguses kohas konkreetselt üks või teine või kolmas peremaja on. Tähtis on see fakt, et 2012. aastal ehitatakse 21 maja – ma arvan, see on praegu kõige olulisem. Aga ma arvan, et Maarja küla puhul peaks kindlasti tegelema sellega, et taotleda eraldi vahendeid Euroopa struktuurifondidest. Kui käesolev periood, 2007–2013, lõpeb, siis hakkavad kohe – ja see ei ole tähtis mitte ainult Maarja külale, see on tähtis ka kõigile teistele, kes tegelevad sotsiaalsfääris – avanema aastate 2014–2020 fondid. See planeerimine praegu käib ja nendest fondidest peaks hakkama lisaraha vaatama.
Aga kui tulla tagasi vastuse esimese poole juurde, siis Eesti riik on planeerinud järgmiseks aastaks 9,56 miljonit eurot.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud komisjoni juhataja! Meie sinuga teame vähemalt komisjoni aruteludest, muudest allikatest rääkimata, et see eelarve on koostatud teadmisega, et valitsussektori defitsiit on järgmisel aastal 2,1% SKT-st. Aga Rahandusministeerium valmistas valitsusele ette ka teise variandi, mis ei läinud käiku. See lähtub pessimistlikumast teadmisest ja selle järgi oleks defitsiit 2,9% SKT-st. Õpetajate palga tõusuks on vaja 34,5 miljonit eurot. Mitu protsenti SKT-st see on?

Arvutage see välja! Ega te ometi ei eelda, et ma võtan kalkulaatori ja hakkan arvutama. Ma usun, et see ei ole praegu teie eesmärk. Ma ütleksin pigem niimoodi, et te peaksite ise hakkama oma ettepanekute ja küsimuste puhul mõtlema, kumba poolt te tahate hoida. Kas te tahate öelda, et oleme riskialtid, isegi mitte riskialtid, aga ütleme, riskistsenaariumi altid ning me peaksime olema hoopis konservatiivsemad, või tahate öelda, et täna on kõik hea ja peaks võtma baasstsenaariumi? Miks ma seda teiega debateerides või teile vastu väites küsin? Te korrutate praegu kogu aeg, et peaks veelgi konservatiivsemaks minema ja kulusid veelgi vähemaks võtma, kuna on näha, et majandusprognoosid ei tule sellised, nagu on eeldatud. Samal ajal tahate aga kulusid suurendada. Siin on ju tegelikult vastuolu. Pigem peaksime olema sellel seisukohal, et ootame ära need n-ö veel raskemad ajad, ja kui tekib olukord, et avalikus sektoris saab hakata ka palgakulu suurendama, siis seda ka teha. Me peame kindlasti mingi positsiooni võtma. Täna ma näen väga selgelt, et valitsus ja koalitsioon on seisukohal ja on selle ka välja öelnud, et palkasid otseselt kululiigina ei tõsteta. Kui tahetakse palka tõsta, siis peab vaatama sisemisi reserve.
Tulles tagasi õpetajate teema juurde, siis siin on näidatud ära, milline on õpilaste vähenemine viimase kümne aasta jooksul, milline on õpetajate vähenemine tööturul ja milline on suhe õpetaja versus õpilane. Ma arvan, et siin ei ole tegemist blufiga, vaid reaalsusega. Tegelikult on selle teemaga tegelemiseks väga selgelt olemas sisemisi ressursse. Me peamegi tegelema sellega ja ma usun, et kui selline ühisdeklaratsioon, mille haridusminister on ette pannud, teoks saab ja kõigil on ühine huvi, siis tuleb sealt ka head nahka.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetelt oli ka ettepanek suurendada erivajadustega inimeste rehabilitatsiooni kulusid. See summa on nüüd tõesti olnud – ma loodan, et sai õigesti vaadatud – mitu aastat ühesugune ja samas on niimoodi, et selle teenuse osutamiseks raha lihtsalt ei jätku. Inimesed seisavad aastaid ja aastaid järjekorras, selle asemel et naasta tööturule või saavutada paremat elukvaliteeti. Küsimus selline: kas teile ei meeldinud see teema iseenesest või teile ei meeldinud jällegi järjekordselt katteallikas? Ja juhul kui teile katteallikas ei meeldinud, kas siis komisjon, leides teema olevat vajaliku, ei proovinud leida sinna paremat katteallikat?

Aitäh! Teate, ma ei räägiks personaalselt meeldimise või mittemeeldimise teemal. Ma arvan, et kõiksugused kulud, mida te olete ette pannud, on ka mul ja võib-olla paljudel Riigikogu liikmetel peast läbi käinud. Enamik ettepanekuid on ju tegelikult head ettepanekud, vaevalt et ükski Riigikogu liikmetest tahab teha halbu ettepanekuid. Üldiselt on need ikka suunatud Eesti ühiskonna parendamisele ja küsimus on alati vahendites. Kas meil on vahendeid? Kui meil ei ole vahendeid, siis me peame hakkama mõtlema sellele, kas me võtame kuskilt midagi maha ja selle maha võetud asja arvel siis kusagil suurendame midagi. See on alati see katteallikate teema, millest me räägime. Praeguse näite puhul need katteallikad, mis ettepanekuna olid tehtud, tõesti ei sobinud ja me ei algatanud seda arutelu, et suurendada veelgi oma 2,1%-list defitsiiti ja luua juurde kulubaasi näiteks täiendava laenu näol, mis oleks ka üks võimalus. Selliseid arutelusid komisjonis ei olnud ja niipalju, kui mina olen aru saanud, on ka koalitsioon väga selgelt sellisel seisukohal, et lihtsalt kulubaasi suurendada me ei tohiks. See ei oleks vastutustundlik, nii me ei tohiks käituda.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Ma jätkan oma eelmist küsimust. Muidugi me oleme piiririik ja muidugi me peame investeerima riigikaitsesse. Aga kui see raha pannakse sinna lihtsalt selleks, et täita mingisugust maagilist 2% – mina ei leidnud, kust see täpselt tuleb ja ega teiegi ei tea täpselt, kust see tuleb –, siis see on ju ka lihtsalt jabur. Nagu te teate, SDE ettepaneku puhul suureneksid kaitsekulud samuti, küsimus on lihtsalt selles, kas nad praegusel raskel ajal, kui juba Rahandusministeeriumi nimetatakse rahvasuus alarahastusministeeriumiks, peavad nii palju suurenema. Muidugi, kogu see erivarustus ja soomukite varuosad on tõenäoliselt vajalikud, ma ei ole ekspert, aga tõenäoliselt on. Kuid kas te ei pea otstarbekaks, et osa sellest rahast tuleks kaitseväe struktuurilistest reformidest? Kas näiteks on vaja eraldi maaväe- ja mereväestaapi jne? See on ainult üks näide ja mina ei ole ekspert, aga kas te olete palunud kaitseministril leida neid n-ö sisemisi ressursse, nagu näiteks haridusminister on teinud?

Aitäh! Te ütlesite oma küsimuses kaks, võib-olla isegi kolm korda, et te ei ole ekspert. Mina ütlen teile, et mina ka ei ole kaitseväe ekspert. Kindlasti on need väga spetsiifilised küsimused ja ka mina tunnetan, et ühel hetkel ma hakkan sellistele küsimustele vastuseid võlgu jääma. Kuigi teile ei taha ma vastust võlgu jääda, sellepärast et ma ühe korra olen juba jäänud. Siis ma pidin teile pärast vastuse saatma, ja nagu ma lubasin, ilusasti saatsin ka. Rahanduskomisjoni esimees ongi selline, et ta teab kõigist asjadest mingil määral midagi, ja kui ta ei tea, siis ta püüab vähemalt hiljem vastata. Aga eks see on tunnetuse küsimus.
Hea kolleeg, ma tahan sulle veel kord südamele panna, et raha, mis on suunatud Kaitseministeeriumile, kannab selliseid eesmärke: a) meie võimekuse kasv, b) meie lubaduste täitmine. Teie küsimuse lõpu sisu oli, et kas rahanduskomisjon on pöördunud eraldi kaitseministri poole, et kaitseminister leiaks sisemisi ressursse näiteks kaitseväelaste isikliku varustuse või laskemoona ostmiseks või veel millekski. Kui vastata jaa või ei vormis, siis ei, rahanduskomisjon ei ole pöördunud. Rahanduskomisjonis peetud debati ajal tuli väga selgelt välja, et nendel põhjustel, mida siin on juba varem nimetatud, on otstarbekas jääda selle seisukoha juurde, millega ministeerium oli välja tulnud, ehk siis suurendada seda võimekust 2%-ni.
Ja nüüd veel lõpetuseks see, millest teie alustasite. Te ütlesite, et ka teie ju tegelikult näete kaitsekulutuste suurenemise vajadust, ja pidasite silmas tõusu 1,75-lt 1,77-le, kui ma ei eksi. Te oleksite võinud ühe protsendipunkti, ühe sajandiku protsendipunkti veel väiksemaks võtta ja ikka veel öelda, et suurendate. See jääb teie südametunnistuse peale, miks te 1,76 ei pannud, et millest see 0,02 teil tuli. Kindlasti ei saa me sel puhul rääkida kaitsekulude suurendamisest, kuigi tõesti, summaarselt nad ju sel juhul tõusevad. Aga ma arvan, et see otsus, mida on oodanud nii kaitseväelased kui ka rahvusvaheline avalikkus, on õigustatud. Täidame oma lubadused ära!

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma pean märkima, et sinu isalikult dotseerivas toonis antud vastused, eriti nii väärikale Riigikogu liikmele nagu Eiki Nestor, on pisut ebakohased. Aga kuna sa ühes vastuses tegelesid lausa demagoogiaga, et mitte öelda valetamisega, siis ma pean selle asja ära õiendama. Kui sa räägid, et sotsid tahavad suurendada valitsussektori puudujääki, siis see on vale! Kõikidel meie ettepanekutel on olemas katteallikad ja neid ei ole ükski Rahandusministeeriumi arvutus ka vaidlustanud.
Ma tulengi nende katteallikate juurde. Me oleme pakkunud, et üksikisiku tulumaksu võiks 1% jagu tõsta, ilma et see suurendaks inimeste maksukoormust, sest töötukassa on välja pakkunud, et nende makset võiks 1,2% langetada. Mis tähendab, et inimese sissetulekud jäävad samaks. Samal ajal annab see 55 miljonit täiendavat eurot riigieelarvele, mille eest saaks rahulikult tõsta õpetajate palkasid üle 30%. Kas ei ole pisut ebakohane sel hetkel rääkida, et jah, me oleme ka mures õpetajate palkade pärast, kui tegelikult maas vedeleb raha, mida te ei taha kasutada?

Tegite praegu tegelikult statement'i. Teie küsimusest, ma palun tõesti vabandust, ma ei saanudki aru. Ma olen püüdnud kõigile küsimustele vastata nii hästi-halvasti, kui ma oskan. Aga kui ma mõtlesin teie küsimusele, siis ma ei saanudki täpselt aru, mida te küsisite. Te tegite alguses etteheite, et ma olin liiga isalik, et ma peaksin Eiki Nestorilt vabandust paluma. See on mõlema südametunnistuse asi. Siis te mainisite ära, et tegite ettepaneku 1,2% osas ehk tahate viia töötuskindlustusmakse 4,2-lt 3-le ja ühtlasi tõsta tulumaksu 1% võrra. See on kõik see, mis te mulle rääkisite, aga andke andeks, isegi ridade vahelt ma ei saanud aru, mida te tegelikult küsisite. Te lihtsalt tahtsite mulle mõista anda, et on vastutustundetu öelda, et sotsiaaldemokraadid tahavad riigieelarve defitsiiti suurendada. Aga ma ei ole nii kunagi öelnud! Kui ma ei eksi, siis minu meelest Neeme Suure küsimusele vastates küsisin, et kui need katteallikad, mida teie olete välja pakkunud, ei sobi, mis on siis alternatiiv. Ma ütlesin niimoodi. Sel juhul on üks alternatiiv võtta mingist muust katteallikast või hakata näiteks laenu võtma. Tõsilugu, teil ei ole praegu siia laenu suurendamist pandud. Vaat sel juhul, kui me läheksime laenu peale, siis me tõesti peaksime nentima, et me suurendame defitsiiti. Nii et ei, ma ei ole teid defitsiidi suurendamise ettepanekus süüdistanud ega seda teile inkrimineerinud, absoluutselt mitte!

Palun, kolleeg Indrek Saar, teine küsimus!

Valitsussektori defitsiidi suurendamist heitsid sa ette oma vastuses Eiki Nestorile. Me võime selle stenogrammist järele vaadata, aga täpselt nii see oli. Minu küsimus oli aga see: kui ilma selleta, et üksikisiku maksukoormus tegelikkuses kasvaks – jah, tulumaksukoormus kasvab, aga töötuskindlustusmakse koormus väheneb – on võimalik riigieelarvesse täiendavalt saada 55 miljonit krooni vabu vahendeid, siis kas te ei arva, et sel hetkel, kui õpetajate palgatõus on meil väga oluline teema ja kõik seda toetavad, on veidi tobe kinni hoida Reformierakonna valimislubadusest, et just nimelt üksikisiku tulumaks peab kas langema või vähemalt samaks jääma?

Aitäh! Ei, ma ei arva, et see on selles kontekstis tobe, kui te nii küsite. Tänane koalitsioon on väga selgelt seisukohal, et teenitud tulu, mida ju tegelikult konkreetse näite puhul palk on, maksustamine peaks olema n-ö noolega allapoole ehk siis riik peaks seda võimalikult vähe maksustama, nii palju, kui see on võimalik. Kõnealusel juhul on vastu võetud otsus – kui ma ei eksi, siis 16. juunil –, millega seoses 2015. aasta 1. jaanuaril tulumaks veelgi langeb – 21 pealt suisa 20 peale. See on olnud tänase koalitsiooni seisukoht. Tõsilugu, ma klaarin veel kord selle asja ära, kui rääkida üldse võimalikest maksutõusudest kui sellistest, siis pigem tuleb vaadata ikkagi tarbimismaksude tõuse. Pigem seda poolt, aga mitte otseseid, n-ö tulult saadavaid makse.
Teine pool on see, et teie ettepanek tahab võtta ju kõigi inimeste tulu vähemaks. See on teie ettepaneku loogika, tõsta täna 1%. Ma ei usu, et see on õige, ausalt! Mina pigem seda täna ei teeks ja ma kutsun üles ka teid sellest ettepanekust loobuma.
Lõpetuseks. Kuna te tõite sisse ka töötukassa makse 1,2%-lise vähendamise, siis räägiks veel sellel teemal, muidu pärast ütlete, et ei olegi nagu räägitud. Mis puudutab seda 1,2%, siis ma arvan ka, et mingil hetkel me peaksime seda makset vähendama. Küsimus on nüüd selles, et millal ja milline protsent. Mina ei ole praegu selgeltnägija ütlemaks, milline on lähiaastate Eesti ja kogu maailma majandusolukord. Ma saan aru, et praegu töötukassa vahendid ajas kasvavad. Mida see ütleb? See ütleb seda, et laekumised on suuremad kui väljamaksed. Kui te tõesti minu isiklikku arvamust küsite, kuna komisjon seda nii põhjalikult ei arutanud, siis ma ütlen teile ausalt, et ma pigem oleksin mingid aastad veel selle protsendi peal ja tulevikus läheksin allapoole. Kui näha on, et majandus on stabiliseerunud, siis läheksin allapoole küll. Esiteks peaks aga läbi arutama, millal see võiks juhtuda – see oleneb väga palju sellest, kuidas lähiajal kogu Eesti ühiskonnal ja meie majanduspoolel minema hakkab. Aga veel täpsemalt tuleb arutada, milline see protsent võiks olla, on see 1,2 või väiksem või suurem. See debatt võiks mingil hetkel toimuda. Minu isiklik arvamus on, et võib-olla praegu veel siiski ei langetaks 4,2-lt 3-le, mingi aja ootaks veel.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oled täna siin n-ö koalitsiooni advokaadi rollis, kes peab eelarvet kaitsma. Kui peaminister on seda eelarvet nimetanud kõige, kõige, kõigeks, siis ma küsin nii: kas sa võid käsi südamel kinnitada, et see on hea riigieelarve aastaks 2012?

Aitäh! Sa viskasid mulle palli ette ja eks ma siis püüan selle maha lüüa. Head kolleegid, see on hea riigieelarve! Võtke seda täiesti siiralt, on tõesti hea riigieelarve. Miks ta siis hea on? Me oleme teinud – ma pean silmas valitsust, mina valitsusse ei kuulu –, valitsus on teinud hea, konservatiivse eelarve. Tõsilugu, soove ja tahtmisi mitmesuguseid kulusid suurendada on väga palju. Küsimus ongi nüüd selles, kui suurde defitsiiti lubada eelarvel minna. Väga mitmed Euroopa riigid teevad praegu selle nimel tööd, et sealt kuskilt ülevalt jõuda alla 3%-lise defitsiidini. Eesti on oma järgmise aasta eelarvega 2,1%-lises defitsiidis. Kindlasti on kiusatus suurendada mitmeid kulusid veelgi, võttes võib-olla laenu, selline kiusatus võib olla. Vabariigi Valitsus ei ole seda teinud. Aga kui rääkida sisu poole pealt, siis kõige suuremad investeeringud, mis Eesti on läbi aegade teinud, on järgmisel aastal. Mul ei ole neid arve praegu siin ees, kuna see on esimese lugemise temaatika, aga kui ma ei eksi, siis kogu investeeringute maht järgmisel aastal on vist 1,25 miljardit eurot. See on raha, mis läheb Eesti majandusse, Eesti ühiskonda, sellest saavad kasviku näol osa ettevõtted, töötajad. Investeeringuid tehakse ministeeriumide kaupa erinevatesse eluvaldkondadesse. Tõsilugu, ma ütlen teile, et see on hea eelarve!

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Aitäh! Lõppkokkuvõttes see ei ole riigieelarve debatt, küsimus ei ole selles, et Sester pakub seitse pada ja Nestor seitse trumbita. Viiks asja poliitilise debati peale. Selle protsendi, mis õpetajate palgaks läheb, võid sa ka ise välja arvutada. See on nii väike number, et eelarve planeerimise vea juures on see olematu. Aga kui sotsiaaldemokraatide poolt õpetajate palgatõusuks väljapakutud katteallikad ei sobi, nii nagu sa ütlesid, siis millised on alternatiivid? Milline on põhjendus, miks see maksu- ja eelarvepoliitika on parem kui 34,5 miljonit õpetajatele palgatõusuks? See on mu küsimus.

Aitäh! Muidugi, protsendina on ta väike. Aga kui katteallikas ei sobi, siis me peame hakkama otsima mingit muud katteallikat, me ei saa sellest üle ega ümber, sellest me oleme ka täna rääkinud. Ma ei räägi siin ainult õpetajatest, ma räägin ka kõigist teistest. Ma võiksin ju teilt vastu küsida, miks te õpetajatele kontsentreerute, miks te ei kontsentreeru mingitele muudele avaliku sektori töötajatele. Teie muudatusettepanekus, ma pean küll nentima, on ka muid avaliku sektori töötajate potentsiaalseid palgatõuse. Aga valitsus on võtnud seisukoha, et tänases olukorras ei suurendata avalikus sektoris töötavate inimeste palkasid otsetoetuste näol. See on väga selge otsus, mille Vabariigi Valitsuse on teinud. Olukorras, kus teatavaid toetusi on tõesti vaja, ongi sisemised allikad need, millest lähtuvalt on võimalik hakata toetusi suurendama. Ma arvan, et selles sektoris, mis on haridussektor, on võimalik teha tööd selleks, et suurendada õpetajate palkasid.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine küsimus!

Aitäh! Minu teine küsimus on ajendatud murest meie rahandusministri Jürgen Ligi ja tema valitsemisala pärast. Esimesel lugemisel, kui Jürgen Ligi oli juba siin puldis, tuli talle üllatuseks, et tema valitsemisala Maksu- ja Tolliameti majandamiskulud kukuvad üle poole miljoni euro ehk 5,57%. Ja seda ajal, kui näiteks konjunktuuriinstituut on välja toonud, et seoses iga-aastaste tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõusudega on selles sfääris n-ö salakauba osakaal summana umbes 700–750 miljonit krooni. Need on 2010. aasta andmed. Kas esimese ja teise lugemise vahel oli arutusel seesama meie rahandusministri üllatuse lahendamine? Tegelikult mõjub ju Maksu- ja Tolliameti võimekuse vähendamine selliselt, et me ei saa kätte raha, mis on kuskil mustal turul.

Aitäh! Ma ei hakka siin midagi spekuleerima ega pikalt ütlema. Ei, meil ei olnud nendel viiel komisjoni istungil eraldi arutusel, mis rahandusministrit a) üllatas ja b) kas selle üllatusega kaasnevalt peaks tegema mingeid muudatusi. Riigikogu poolt ei tulnud vastavat muudatusettepanekut ja teemat ei tõstnud eraldi üles ükski Riigikogu liige komisjoni laua taga. Tõsilugu, sellist teemat arutusel ei olnud.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Sven Sester! Avan läbirääkimised ja kutsun kõigepealt kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Riigieelarve teise lugemise juures peaksime olema sellises situatsioonis, kus me riigieelarvega oleme läbinud teatava muudatuste protseduuri. Selle asemel on 2012. aasta riigieelarves jõutud peale mitme ministri ärakuulamist sellisesse situatsiooni, kus öeldakse, et sisulisi muudatusi ei tehta, kõik see, mida ministrid on meile välja pakkunud, on ainuõige ja Riigikogul tasub lihtsalt valitsusest tulnud ettepanekud heaks kiita. Ma juhin tähelepanu, et valitsuses endas see protseduur nii kergelt ei läinud. Veel viimasel kabinetiistungil, kus rahandusministrit kohal ei olnud, kirjutati vaba käega juurde nii riigiettevõtetest väljavõetavaid dividende kui ka planeeritavaid maksutõuse. Riigikogu ei peaks ennast piirama selliselt, et valitsusest tulnud eelarve on vigadeta, ainuõige ja meil ei olegi mingit õigust muudatusi teha. Loomulikult jõuan ma siin selle juurde, et Keskerakonna 12 muudatusettepanekust ei toetatud rahanduskomisjonis mitte ühtegi. Põhjus, miks neid ei toetatud, oli sõnades see, et meie katteallikas ei sobi tänastele valitsusliidu erakondadele. Nagu ütles Sven Sester, puudus poliitiline tahe selliseid muudatusettepanekuid heaks kiita. Ka Rahandusministeerium oma seisukohas meie katteallika ehk astmelise tulumaksu kohta ei väitnud, et astmeline tulumaks ei tooks sellist tulu, nagu meie arvutused näitavad, vaid lihtsalt ütles, et tänase valitsusliidu leppes ei ole nähtud ette tulumaksu astmeliseks muuta.
Kui me räägime katteallikatest ja sellest, milliseid maksu lisalaekumisi me prognoosida saame, siis Keskerakond tegi omalt poolt meile kättesaadavate andmete põhjal arvutused, kuidas oleks Eestis võimalik riigieelarve tulusid sedasi kasvatada, et saaks mitmed riiklikult olulised küsimused lahendada. Me leidsime, et kuna viimastel aastatel on tulumaksu protsendi alandamisest silmapaistvalt rohkem võitnud kõrgepalgalised inimesed, siis praegusel raskel ajal oleks ainult õiglane oodata, et suuremaid võite kogenud palga- ja tulusaajad annavad omapoolse panuse, annavad selle kõrgema maksuastme kaudu. Ma saan aru, et valitsuse poliitiline tahe on koguda maksuraha hoopis muul viisil. Rahandusministeerium on samas suurusjärgus, nagu meie planeerisime kõrgema maksuastmega suuremat tulumaksu laekumist, planeerinud aktsiiside ja käibemaksu tõusu. See tähendab, et järgmiseks aastaks planeeritakse tarbimismaksude suuremat laekumist ja öeldakse, et käibemaksu hakkab laekuma ligi 100 miljonit enam sellepärast, et sisetarbimine kasvab. Samamoodi võiksime meie kahtluse alla panna, kas tänases majandusolukorras Eesti inimeste ostuvõime siiski kasvab ja kas tarbimismaksude tõus ei tule üldse mitte hinnatõusude kaudu.
Ma peatuksin täpsemalt ka Keskerakonna 12 muudatusettepanekul. Palju on küsitud, et miks ainult 12 muudatusettepanekut, on olnud järjest aastaid, kus meie muudatusettepanekuid on olnud suurusjärgu võrra enam. Aga sellepärast, et aastaks 2012 teeme ainult selliseid ettepanekuid, mis on tõepoolest hädavajalikud. Me teame, et on kümneid, kui mitte sadu valdkondi, kus riigieelarves on pisikesi puudujääke, aga need 12 muudatusettepanekut ei ole tänases olukorras mitte lahkusest tulenevad, vaid need on esmavajalikud. Alustuseks koolitoidu ühe lõunaportsjoni maksumuse tõstmine ühe euroni. Me teame kõik, et kui võrrelda toiduainete hindu möödunud aasta alguse hindadega, siis on toiduained Eestis kallinenud 15%. Koolilastele pole enam võimalik pakkuda tasuta koolilõunat, kui selle jaoks ei leita lisarahastust. Seetõttu teebki Keskerakonna fraktsioon ettepaneku suurendada koolitoidu ühe portsjoni maksumust ühe euroni. Seesama küsimus puudutab ka õpilasi, kes käivad gümnaasiumis, ka nemad vajavad koolitoitu, ja lapsi, kes käivad lasteaias. Lasteaialaste vanemaid tabab suur lasteaiakoha maksumuse kasv just seetõttu, et toit on kallimaks läinud.
Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Teine ja võib-olla kõige rohkem tähelepanu pälvinud muudatus lisaks koolitoidule on õpetajate palgad. Me kuulsime siin rahanduskomisjoni esimehe sõnu, nagu oleks õpetajate palkadega kõik korras, nad on pääsenud ka palgakärbetest. Aga tõde on see, et õpetajate palk on 2008. aasta tasemel, ja taas kord tuleb öelda, et sellest ajast on meil mitmel aastal olnud suur elukalliduse tõus. See tähendab, et meie õpetajad vaikselt vaesuvad. Ja kui välja pakutakse ainult selline lahendus, et haridusse minevatest rahadest võiks need vajalikud miljonid kokku hoida kunagi tulevikus, siis ma juhin tähelepanu, et meie hariduse statistiliselt hea seis tuleb sellest, et suuri summasid Euroopa Liidu abiraha kasutatakse koolide renoveerimiseks, ja seda Euroopa Liidu abiraha ei saa kokku hoida ega panna õpetajate palkadeks. See on sihtsuunitlusega siia tulnud.
Me soovime taastada ka programmi "Igale lapsele lasteaiakoht!" ja ujumise algõpetuse rahastamise toetuse. Ei saa rääkida, et lasteaiakohad ei ole tänastele lastele olulised, ja veel vähem saab rääkida, et ujumisoskuse puudumine mõne aasta pärast ei maksa meile valusalt kätte kaotatud eludes.
Rääkides maksualandusest, me leiame, et paratamatult ei saa käsi laiutada ja öelda, et toasooja hinna tõus on midagi, millega tuleb lihtsalt leppida. Hinnatõusule lisab valitsus omalt poolt 20% toasooja käibemaksu ja seda käibemaksu alandades oleks võimalik hinnatõusu osakaalu märgatavalt vähendada. Samuti, kui 2009. aastal tehti kohaliku omavalitsuse tulubaasi kärbe, siis pidi see oleme ajutine. Nüüd kestab see ajutine kärbe juba kolmandat aastat. On aeg omavalitsustele tagasi anda nende igapäevaseks tegevuseks esmavajalik tulubaas.
Ma jõudsin teile ära seletada pooled Keskerakonna muudatusettepanekutest. Mul on hea meel näha, et minu järel võtavad sõna mitmed head kolleegid, kes ilmselt tutvustavad lähemalt ülejäänud muudatusettepanekuid.
Tahan veel lühidalt peatuda sellel, et üks muudatus tahetakse siiski täna eelarvesse sisse hääletada. See on kobarmuudatusettepanek, mille rahanduskomisjon on vormistanud oma nimel. Sellega parandatakse mitu praaki ja väikest viga, aga pannakse sisse ka mitu põhimõtteliselt vastuvõetamatut otsust. Üks neist on otsus leida 30 miljonit eurot ESM-i varaseks sissemakseks. Nagu kolleeg Inara Luigas märkis, pole Riigikogus sellist otsust veel tehtud. Praegu tahetakse see otsus eelarve varjus lihtsalt ära teha, ja kui Riigikogu saalis peaks algama sisuline arutelu, siis öeldakse, et mis arutelu te enam tahate, eelarves on see juba planeeritud. Nii et kindlasti on see muudatusettepanek, mida sellisel viisil ei saa eelarvesse planeerida. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, kolleeg Kadri Simson! Palun kõnetooli Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma ei näe järgmise aasta riigieelarve taga riiki. Ma ei näe ka Eestit. Ma ei näe edasiminekut, mille tagaks tööstustoodangu järjepidev kasv, millegi uue loomine. Ma ei näe rahvuslikku majandust. Ei näe isegi mõtlemise muutust. Küll näen, et Eesti on edasi odav allhankemaa ja vahendaja, kust tööjõud välja voolab. Päev tagasi saime veel teada, et Eesti töötleva tööstuse toodang, mis näitas vahepeal üsna häid kasvunumbreid, langes septembris Euroopas kõige rohkem, samas kui Lätis see kasvas 1,2%. Ma ei näe paljukiidetud majanduskasvu, sest teatavasti oleme vahepealsest ülisuurest majandusaugust vaevaliselt välja ronimas ja jõudnud SKT kasvuga alles 2006. aasta esimese kvartali tasemele. Ei näe ka tarbimise elavnemist ega raha ringlemist. Näen aga seda, et ajutine majanduskasv saavutati eelkõige hinnatõusudega. Euroopa meistrid hinnatõusudes – see on Eesti Nokia ja tänase valitsuse saavutus. Inflatsioon ongi olnud meie "majanduse arengu" mootoriks ja valitsuse huviks. Kuidas muidu osati seda ajutiselt peatada, kui kaalul oli euro saamine. Jüri Mõis on öelnud, et euro ei tõstnud hindu mitte kolm, vaid 30 korda. Selles mõttes Mõis muidugi eksis, et hindu ei tõstnud mitte ainult euro, vaid valitsus, ja tahtlikult, sest nii laekub rohkem maksuraha.
Ma ei näe järgmise aasta eelarve taga meie oma riigi saavutusi ja kordaminekuid. Küll näen, et viiendik eelarverahast tuleb välistoetustest, ja see on asfaldiraha, millega ei saa abivajajaid aidata. Eelarve on paisunud ka tänu CO₂ heitmete kvoodi müügile, mis jääbki ju ühekordseks rahaks. Eelarvet paisutatakse taas kord Eesti Energiast dividendide väljavõtmisega, seekord ligi 14 miljonit. Meenutame, et see on üks vana trikk, sest viie viimase aastaga on Eesti Energiast välja võetud 5 miljardit krooni. Ime siis, et elektri hind tõuseb viis korda aastas! Ime siis, et Eesti Energia võttis 500 miljonit laenu ja elektriliinid on iga väiksema kõvema tuulega rivist väljas! Aga see raha, mida elektrimonopol laenab ja riik endale kahmab, tuleb ju õpetajate ja päästjate, raamatukogutöötajate ja meditsiiniõdede palga arvel.
Eesti rahvas on võlgades, aga valitsus deklameerib, et oleme madalaima võlakoormusega riik. Kas siis erasektori ja oma rahva võlad ei lähegi peaministrile korda? Kui Eesti riigi võlg on 6,7% SKT-st, siis erasektori ja valitsuse võlg kokku on 136% SKT-st, mis on erakordselt kõrge. Tegelikult varjab riik oma laenuvajadust töötukassa ja haigekassa reservide endale kombineerimisega, vastasel korral oleks riik sunnitud likviidsuse tagamiseks laenu võtma. Me kõik teame, et töötukassa reservid on praegu isegi liiga suured ja töötukassa makse määra võiks vähendada, sest ega töötutele suurema raha maksmine või kindlustusperioodi pikendamine ei tule ju selle valitsusega kõne alla. Suurt töötukassa reservi on vaja riigil selleks, et kätt võõrasse taskusse pista ja ise parem välja paista.
Veel arvan ma, et normaalne riik ei peaks ajal, kui üks majanduskriis pole veel lõppenud ja teine on juba alanud, ajal, mis on kogu Euroopale halvim peale Teist maailmasõda, tõstma lausa viiendiku võrra kaitsekulusid. Igal juhul ei tahaks koos Põhja-Korea, Kreeka ja Venemaaga kuuluda nende ainsate riikide hulka, kes kriisiajal suurendavad kulutusi relvadele. Seda ajal, kui meie sotsiaalsüsteem, sotsiaalsfäär kiratseb. Meie kulutused sotsiaalabile, tervishoiule ja pensionidele on Euroopa kõige väiksemad. Me pole kunagi sotsiaalküsimusi prioriteetseks pidanud. Nõukogude perioodiga võrreldes on tänane sotsiaalkaitsesüsteem tunduvalt väiksema ulatusega, öeldakse viimases inimarengu aruandes. Ja värsked andmed ütlevad, et allpool absoluutset vaesuspiiri elab meil Eestis üle 18,1% lastest ehk 45 000 last. See arv on paari aastaga kahekordistunud. Samal ajal 59% pere- ja lastetoetustest läheb rikastele, on tõdenud OECD. Alla toimetulekupiiri jääb üha rohkem inimesi. Kui terve 2008. aasta jooksul rahuldas riik veidi alla 60 000 toimetulekutoetuse taotluse, siis tänavu on ainuüksi esimesel poolaastal toimetulekutoetust saanud juba 90 000 inimest. Aga toimetulekutoetused ei aita inimesi vaesusest välja. Kui peres on näiteks koolis käivaid lapsi, siis ei jõuta osta nendele korralikku toitugi, rääkimata jalanõudest, riietest, ammugi huviharidusest või hobidest. Me ei näe eelarvest, et püütaks inimeste vaesust vähendada.
Meie aga eraldame järgmise aasta eelarvest 30 miljonit eurot esimeseks sissemakseks Euroopa päästepaketti. Me päästame Kreeka pensionäre, kellele makstakse 80–100% endisest palgast. Oma pensionid on meil olnud mitu aastat tõstmata, reaalpension on langenud 15%. Selle kõrval on 4,4% pensionitõus lihtsalt eakate lollitamine. Keskmine pension on praegu vaid 272 eurot – toon võrdluseks Soome, kus see on 1344 eurot –, keskmine vanaduspension on 305 eurot, ennetähtaegsetest pensionidest rääkimata. Sellestki vähesest moodustavad lõviosa kulutused eluasemele, mida valitsusliit lubas enne valimisi kõlavalt langetada ja monopoli ohjeldada. Viimane hoopis tõstis hindu. Hinnad kodukuludele on ohjeldamatult kasvanud ja tõusevad ohjeldamatult kahjuks veelgi, sest kõrgemad hinnad jõuavad meieni teatud viitajaga. Meie ettepanek alandada toasooja käibemaksu 9%-le, mis ka tegelikult aitaks inimestel eeloleval talvel paremini toime tulla, ei leidnud valitsuse heakskiitu.
Vaestele, töötutele ja pensionäridele ei lähe korda, et riigi rahandus on korras, kui nende elujärg aina halveneb. Käesolev riigieelarve ei aita inimestel paremini toime tulla, see ei toeta mahajääjaid ega julgusta edasipüüdjaid. See eelarve ei näe inimest, see eelarve ei hooli oma rahvast. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli kolleeg Heimar Lengi!

Ma palun ka igaks juhuks mõne minuti juurde!

Jah, kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ega neid kõnesid ei ole lihtne teha, sest paratamatult meenutad, et täpselt samast asjast pidime rääkima aasta tagasi ja kaks aastat tagasi, kõik need viimased aastad, kui see valitsuskoalitsioon on umbes samas koosseisus meie riiki valitsenud. Pilt on sama nagu aasta eest. Meie lugupeetud spiiker muigab ja hoiab pead kinni, kui opositsiooni kõnelejad siin räägivad, et riigis on palju vaeseid. Proua Ergma nagu kuuleks seda esimest korda, aga ta käib harva Kagu-Eestis. Ta ei näe neid pikkasid autovoore, mis pühapäeva lõunast või õhtul hakkavad Soome laeva poole sõitma. Eesti töötud lähevad üle lahe naaberriiki tööle. Sellepärast on kõik need asjad enam-vähem samad, mis nad on olnud, riigis pole selle koha pealt midagi paremuse poole läinud, kuigi eile tegi meie peaminister mulle sellestsamast puldist märkuse, et võib-olla näeme asju liiga mustades toonides. Makromajandus on ju korras. Aga ikkagi tekib üks ja seesama küsimus: mis kasu on makromajandusest ja rahanduspoliitikast, kui inimeste elatustase langeb, ja nagu eelkõneleja ütles, kui pidevalt kasvab toimetulekutoetuse saajate arv? Asjad on nii hulluks läinud, et suur osa rahvast on nii vaene, et ei saa enam pangast laenu, võib-olla on jäänud ainult hoiulaenuühistud, mis mõnda perekonda suurest kitsikusest välja aitavad. Nii et pilt on üsna must.
Tänane on muidugi jällegi esimese Eesti eelarve ja väiksema sissetulekuga inimesed, vaesemad ei võida sellest mitte. Me ei kuulnud siin eelarvekõnedest ega ka sellest, mis komisjoni tööst räägiti, mitte sõnagi sellest, kuidas aidata neid inimesi, kellel sellest või järgmisest kuust kasvavad toasooja arved 45%, mitte 2-3%. Hinnatõus 5% toob Euroopas massid tänavale, meil on tõus 45%, kuid meie riigi juhtkond ja valitsevad parteid ei näe mitte mingisugust probleemi. Ka toetusmehhanismi, mis aitaks nendel inimestel talve üle elada, ei ole keegi välja käinud.
Muidugi on äärmise ükskõiksuse tipp mitte mõelda õpetajate peale, kes on pidanud siin juba mitu demonstratsiooni ja korraldasid ristikäigu isegi parlamendihoonesse. Ka see ei aidanud. Arutati, kas saaks politseinikke töölt lahti lasta, aga mitte seda, mis õpetajad siia Toompeale tõi.
Eriti raske on puuetega inimeste olukord ja me teame, et mitte ükski toetus neile ei kasva, kuid samal ajal kasvab puuetega inimeste toetuse saajate arv, sest viletsate ja haigete hulk Eestis kasvab. Midagi pole teha, kas me tahame seda siin tunnistada või mitte, aga nii see on.
Ja muidugi pensionide tõus. On lihtsalt naeruväärne ja piinlik sellest puldist öelda, et me tõstame nüüd üle mitme aasta 4,4% võrra pensione. See protsent võiks seaduse järgi olla hoopis suurem. Kui isegi kriisiaastail – aga see oli muidugi enne valimisi – tõstis valitsus pensione 5% võrra (lubatud 15% asemel), siis nüüd on see protsent 4,4. Et paremini mõista, siis see on paarsada krooni vana kursi järgi. Rääkida, et üle mitme aasta tõstetakse vanainimese sissetulekut paarisaja krooni võrra – ma ei tea, see on tõepoolest piinlik. Eile sai siin diplomaatilise korpuse ees öeldud, et 300-eurone pension Eestit küll ei kaunista.
Muidugi ei saa ma mööda minna meie kaitsekuludest. Tõepoolest, on nii raske aasta, inimestel on nii suured puudujäägid, aga meie hakkame suurendama kahuritele mõeldud raha! Ma ei tea, kelle peale neid suunata, kuidas siin harjutada või kelle eest kaitsta. Aga nii ta on, kellelegi nähtavasti jälle lubati, et neid kulusid tõstetakse, ja nii ka tehakse.
Et mitte jääda ainult enesekeskseks, siis ma tsiteerin üht arvamusliidrit, kes ütles täna oma arvamuse välja ühes internetiportaalis. Ta iseloomustas meie eelarvet lühidalt nii: "Paljud hädad Eestis ongi saanud alguse riigi eelarvepoliitikast. Olgu tegemist elanike kasinate sissetulekutega, proportsionaalselt kõrgete hindadega või sotsiaalsete gruppide kestva kihistumisega." Härra peaminister ütles täna selle kohta, et meil kihistumist ei ole, vaid asi käivat vastupidi. Kust ta oma andmeid võtab, ma ei tea. "Selle asemel, et valitsemiskulude laristamisele piiri panna, istub käputäis nupukaid inimesi kinniste uste taga ja mõtleb välja ning nuputab, kuidas kodanike taskust veelgi suuremat obrokit välja meelitada. Maksumaksja võlakoormus aina kasvab." See on siis tänane Eesti meedia. Kommentaar lõpeb sõnadega: "Riigi rahanduspoliitika, mis põhineb praegusel eelarvel, ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seaduskeskkond ei võimalda ka selle eelarve struktuuris vastavaid korrektiive teha ja rahva elatustaset tõsta. Ühisreeglid riigis võiksid põhineda ühiskondlikul kokkuleppel," ütleb see kommentaator, "nii aga see kahjuks pole. Kodanikel ei jää üle muud kui võimuladviku iseendale kirjutatud oodi edasi kuulata ja loota." See on rahva arvamus tänases portaalis meie töö kohta siin saalis. Aitäh!

Tänan! Palun, kolleeg Jaak Allik!

Palun ka kuni kaheksa minutit!

Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minu kauaaegne kogemus näitab, et siit puldist räägitu saalis viibijate otsuseid ei mõjuta, kuid lootuses ja teadmises, et kunagi loevad neid stenogramme tulevased ajaloolased, pean ma siiski vajalikuks sõna võtta. Nii saan omalt poolt näidata, et 2011. aastal oli siin saalis ka teistsugust mõtlemist. 26. oktoobril küsis infotunnis kolleeg Efendijev peaministri kohustusi täitnud Mart Laarilt selgitust, kus on tuleva aasta eelarves leidnud toetust 2010. aasta oktoobris valitsuse poolt heakskiidetud Ida-Virumaa arengukava. Härra Laar lootis, et selle kava punkte on ministeeriumide ridadel arvestatud, soovitas esitada selle küsimuse rahandusminister Ligile ning uskus, et too annab täpse vastuse. Kui rahandusminister esitles meile riigieelarvet, käitusin ma härra Laari soovituse kohaselt ja küsisin seda ministrilt. Vastuseks sain, et see küsimus saab kindlasti vastuse, aga ärgu ma lootku, et härra rahandusminister leiab eelarvest ilma ettevalmistuseta üles konkreetsed read selle programmi kohta. Olen nüüd oodanud vastust tänase päevani ja muidugi pole ma seda saanud, sest mida pole, seda pole. Mul on väga kahju, kuid tuleb tõdeda, et 2012. aasta riigieelarves pole mingeid täiendavaid eraldisi Ida-Virumaa arengukava täitmiseks. See on seda kurvem, et tolle arengukava, mille taolist pole tehtud ühegi teise maakonna kohta, vastuvõtmisel konstateeris Andrus Ansipi valitsus ise, et Ida-Virumaal on eriolukord. Tsiteerin valitsuse teksti. 75% elanike emakeeleks on vene keel, rahvastiku dünaamika vanusegruppide kaupa on näitamas iga-aastase vähenemise trende, keskmine eluiga on lühem kui teistes maakondades, kuritegevuse tase tõuseb, Ida-Virumaa tööhõive probleemid on kogu taasiseseisvuse aja jooksul olnud teravamad kui mujal Eestis, töötute hulgas on suhteliselt enam noori, registreeritud töötuse määr, tänase seisuga, muide, on 13,5%, see on kaks korda suurem kui keskmiselt Eestis ning suurem kui üheski teises regioonis. Eesti keele oskus on ebapiisav ning eesti keeles oma ainet korralikul tasemel õpetavaid õpetajaid vene koolides napib, mistõttu õppe kvaliteet ja tase kannatavad. Maakonna turundustegevus turismipiirkonnana on olnud juhuslik, probleemiks on avalikus teenistuses töötavate inimeste mittevastavus teenistuse nõuetele, kodanikuühenduste vähesus, nende aktiivsus ja jätkusuutlikkus on muret tekitav jne. Kõik see on eriti kontsentreeritud väljundi leidnud Narvas, mille kohta lugupeetud Katri Raik avaldas möödunud nädala Eesti Päevalehes artikli valusa pealkirja all "Narva: kas vene küla Euroopa piiril?"
Valitsus töötas küll välja 57 punktist koosneva tegevuskava, kuid täna võime tõdeda, et ka 2012. aastal pole planeeritud praktiliselt midagi selle kava finantsiliseks kindlustamiseks. Julgen kinnitada, et olukord selles regioonis on muutunud suurimaks ohuks Eesti sisejulgeolekule, ning see, et eelarves, kus on leitud 61 miljonit täiendavat eurot Eesti kaitsevõime tugevdamiseks, samas kui Ida-Virumaa ja Narva probleemidele ei soovita endiselt mingitki tähelepanu pöörata, on minu arvates mõistusvastane ja kanapime. Mida on vaja teha? Selleks pole vaja opositsiooni uusi ettepanekuid, mis niikuinii automaatselt tagasi lükatakse, tuleb vaid võtta valitsuse enda kinnitatud tegevuskava ja seda täitma hakata.
Õpetajate palkadest räägitakse täna siin saalis ilmselt palju. Selles küsimuses tahaksin lihtsalt tsiteerida õpetaja Triin Leidsalu hingestatud sõnu Postimehest: "Kuidas austada riike ja nende juhte, kes pidevalt õpetajatele näkku sülitavad, pidades seda juba nii elementaarseks, et nad seda enam isegi märgata ei suuda. Õpetajaid võetakse kui kasse, kes käppadele maanduvad. Ent ometi pole neil aimugi, et enne kui tatipritsmed kuivada jõuavad, oleme uuesti porri tallatud. Kust võetakse see jultumus ja julgetakse õpetajatele suurendada sama palga eest normkoormust, mis sisuliselt tähendab suurema hulga tasuta töö tegemist? Kas tõesti oleme muutunud orjadeks, kelle häält ja meelehärmi ei panda meie tänases demokraatlikus riigis isegi mitte tähele? Sellises olukorras tekib tülgastus ja tühjustunne. Südamega tööd tegevad õpetajad vaatavad pealt marutõbiste mänge, kelle suud vahutavad peas nii kaua, kui neil mängida lastakse. Kaua see veel kestab?" Need marutõbised, lugupeetud kolleegid, oleme selle noore naisõpetaja arvates meie teiega. Mul on igatahes häbi ja ma ei saa aru neist kolleegidest, kellel häbi pole. Lisaks kõigele muule tahaksin juhtida tähelepanu, et esimest korda 20 iseseisvusaasta jooksul menetleb parlament eelarvet, kus raha õpetajate ja kultuuritöötajate 20%-liseks palgatõusuks on olemas. Selleks kuluks 40 miljonit eurot. Kaitsekulutuste kasvatamiseks jääks veel 20 miljonit eurot järele, millega me oleksime ikkagi täiesti unikaalsed kogu Euroopa Liidus, kus teised riigid praeguses finantsolukorras teatavasti kaitsekulutuste kasvu ei planeeri. Ma olen täiesti kindel, et 2013. aasta eelarves sellist raha õpetajate palgatõusuks pole leida, ja loota, et koolivõrgu koondamine ja 20% õpetajate lahtilaskmine on poole aastaga teostatav, isegi kui see oleks mõistlik, on muidugi täiesti naiivne ja alusetu.
Lubage kokkuvõtteks nõustuda ajalehe Õhtuleht 26. oktoobri juhtkirjas antud hinnanguga 2012. aasta riigieelarvele. "Kaitsekulutuste hüppelise tõstmisega on riik näidanud oma prioriteete – olla hambuni relvastatud, kuid tige ja väärtustamata haridusega väikerahvas." Tulles oma kõne alguse juurde tagasi: kui me ei taha ega suuda saavutada rahvustevaheliste pingete langust Eestis, siis võimaliku välisvaenlase ees oleme ikka kaitsetud, sõltumata sellest, kui palju me kaitsekuludele ka raha juurde ei kirjutaks. Selleks aga ei piisa ainult vähemusrahvuste pühapäevakoolide toetamisest, kuigi haridusministeeriumil ei jätku raha isegi selleks piskuks ja kolmekümnest taotlusest lükati äsja kaheksa tagasi. Vaja on ületada Ida-Virumaa võõrdumine ja võõrandumine Eestist, millega aga, nagu ilmneb, sisuliselt tegelda ei soovita. Sellest pole mitte ainult kahju, vaid see on ka ohtlik. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Jaak Allik! Palun kõnepulti kolleeg Sven Mikseri!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mõne hetke pärast me asume hääletama eelarve kohta kahe lugemise vahel tehtud muudatusettepanekuid ja ma tahan juhtida teie tähelepanu kõige põhjalikumale, põhimõttelisemale ja paremale muudatusettepanekule, mis meie loetelus kannab numbrit 1. See on sotsiaaldemokraatide tehtud kompleksne muudatusettepanek, mis toob välja sotsiaaldemokraatide prioriteedid ja juhib tähelepanu meile esitatud eelarve eelnõus puuduvatele kuluartiklitele.
Kõigepealt tahaksin kindlasti rääkida õpetajate palkadest. On mõistlik, põhjendatud ja hädavajalik, et Riigikogu leiab selles eelarves ressursi, millega tagada õpetajatele ja kultuuritöötajatele 20%-line palgatõus. Teiseks, sotsiaaldemokraadid soovivad tuleva aasta 1. juulist kolmekordistada meie universaalseid lapsetoetusi, mis oma 19 euroga on tõepoolest muutunud, ma julgen öelda, riigile piinlikkust valmistavaks. Kindlasti on oluline kompenseerida kohalikele omavalitsustele kriisi ajal tehtud ülekohus ja taastada kohalike omavalitsuste seadusega ettenähtud ülesannete täitmiseks vajalik tulubaas. Lisaks on sotsiaaldemokraatide kompleksses muudatusettepanekus veel mitmeid olulisi täiendavaid kuluartikleid. Näiteks õigustatud ootuse printsiibist lähtudes õppelaenude tagasimaksmiseks eraldatav summa, samuti lasteaedade programmi taastamine, üliõpilaste õppetoetused ja palju muud.
Sotsiaaldemokraadid näevad ette ka katteallikad neile kulutustele. Üks neist, mis on tänases debatis leidnud palju tähelepanu, on kaitsekulude valitsuse poolt planeeritust mõõdukam kasv tuleval aastal. Juhin siin tähelepanu asjaolule, et rahanduskomisjoni esimees eksis oma ettekandes, kui ta ütles, et mõni opositsioonijõud soovib kaitsekulusid langetada. Ka meie muudatusettepanek näeb ette kaitsekulutuste kasvu järgmisel aastal nii absoluutarvudes kui ka protsendina SKT-st, aga meie arvates peaks see kasv olema märkimisväärselt aeglasem kui valitsuse pakutud 22%. Olukorras, kus majanduskasv ka optimistliku prognoosi kohaselt on ainult 3%, on see kindlasti üle pingutatud.
Lisaks näeme ette täiendava tulumaksuastme tulule, mis ühes kalendrikuus ületab tuhandet eurot. See täiendav aste oleks 26% ehk 5% lisaks sellelt tuluosalt, rõhutan, tuluosalt, mis ületab tuhandet eurot. Samuti näeme ette tulumaksu baasmäära tõstmise ühe protsendipunkti võrra ehk 22%-le. Koosmõjus meie toetatud mõttega, et töötuskindlustusmakset võiks vähendada 1,2% võrra ehk siis 3%-le, annaks see tulemuseks selle, et inimestel, kes teenivad ühes kalendrikuus alla 700 euro, kätte jääv raha mitte ei kahane, vaid kasvab ja ka suurema tulu teenijatel oleks kasv marginaalne. Samal ajal annaks see riigieelarvele märkimisväärset lisatulu.
Kui rääkida sellest, kas katteallikad on sobivad või mittesobivad, siis loomulikult esitasid sotsiaaldemokraadid oma muudatusettepanekutele katteallikad, mis meie arvates on mõistlikud ja igati sobivad. Koalitsioonipoliitikute poolt on äärmiselt küüniline öelda, et meile teie katteallikad ei sobi, pakkuge välja mõni alternatiiv. Kui meie teeme ettepaneku suurendada teatud kulusid ja teeme ka enda meelest sobiva katteallika ettepaneku ning valitseva koalitsiooni esindajad ütlevad, et see kulu võib ju olla vajalik, aga katteallikas on ebasobiv, siis pöördume meie teie poole ja küsime: mis on siis alternatiivsed katteallikad? Paraku me kuulsime, et rahanduskomisjon näiteks õpetajate palkade osas võimalikke alternatiivseid katteallikaid, mis võiksid olla enamikule sobivad, ei arutanudki.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Selline käitumine on kindlasti märkimisväärselt küüniline. Tõsi, kui meie küsimuste ja vastuste voor oli väldanud umbes tund ja 40 minutit – märkisin üles, kell oli 16.42 –, ütles rahanduskomisjoni esimees vastuses kolleeg Eiki Nestorile lõpuks välja ka tõe, mis muutis mõttetuks kogu arutelu alternatiivsete katteallikate üle. Nimelt ütles ta, et valitsuskoalitsioon on põhimõtteliselt otsustanud, et järgmisel aastal avaliku sektori töötajate palku ei tõsteta. Nii et pika vassimise ja keerutamise järel lõpuks siis ka aus ülestunnistus.
Kui me vaatame, kuidas Riigikogu on suutnud tegelikult täita oma kohustust võtta enda kätte jäme ots riigi rahaasjade ja riigi rahakoti üle otsustamisel, kohustust, millele juhtis tähelepanu õiguskantsler, millele on juhitud tähelepanu avalikus debatis, rääkides parlamendist kui valitsuse kummitemplist, siis olgem ausad: kõik need muudatusettepanekud, mis valitsus on koostanud ja rahanduskomisjon kobarettepanekuks nimetanud, on sisuliselt valitsuse tehtavad ümbertõstmised eri ministeeriumide valitsemisalades. Tegemist ei ole parlamendi initsieeritud muudatusettepanekutega. Kõigist opositsiooni muudatusettepanekutest, millest mitmed on mahukad ja väga head ning vajalikud, on toetust leidnud kaks. Neist üks on sotsiaaldemokraatide ettepanek, mis tegelikult ka teeb ümbertõstmise üksnes ühe ministeeriumi valitsemisalas või õieti täpsustab ühe eraldise sihtotstarvet. Teine on tõepoolest muudatusettepanek n-ö klassikalises mõttes ehk sellega tõstetakse raha (191 000 eurot) kuluridade vahel ümber Eesti Rahvusringhäälingu ingliskeelsete uudiste tarbeks. See 191 000 eurot on ainus Riigikogu poolt kahe lugemise vahel tehtav muudatus eelarves, mille maht on umbes 6,5 miljardit eurot. See on 0,0029% sellest eelarvest. Et te paremini aru saaksite: see on 1/30 000, õieti pisut vähem kui 1/30 000 eelarvest. Rääkida selliste numbrite juures, et Riigikogu ei ole valitsuse kummitempel, on kahjuks naeruväärne.
Valitsuse esitatud eelarve peegeldab kahtlemata valitsuse prioriteete. Kahetsusväärselt ei ole nende hulgas õpetajate palgad. See on eriti kahetsusväärne, arvestades, et homme hakkame siin saalis arutama eelnõu, mis märkimisväärselt kitsendab tasuta kõrghariduse kättesaadavust ja mis taas peegeldab seda, et haridus ei ole selle valitsuse prioriteet. Ja kui enne eelarve lõpphääletust ei tehta selles eelnõus põhimõttelisi muudatusi, mis peegeldaksid ka sotsiaaldemokraatide prioriteete, mis meie arvates on Eesti riigi ja rahva prioriteedid, siis me lõpphääletusel kindlasti selle eelarve poolt hääletada ei saa. Ma pean ütlema, et kahjuks ei ole ma väga optimistlik. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo!

Palun lisaaega!

Palun, kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Aastaring hakkab täis saama ja me oleme järjekordselt jõudnud aasta kõige tähtsama seaduse, järgmise, 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõu arutelu juurde. Just eelarve seadus on see dokument, mis määrab suuresti meie riigi elu järgmise aasta jooksul. Eelarvega antakse ühtedele võimalus rohkem hingata, teistele vähem. Mõne valdkonna kasv on isegi nii suur, et võib vaikselt pidu panna, teisel aga tuleb tõenäoliselt oma tegevus lõpetada ehk rahvakeeles öelduna pillid kotti panna.
Mõnikord iseloomustatakse eelarveid märksõnadega, mis peaksid ilmekalt väljendama kõige kandvamat ideed. Mäletame ju väljendit "säästueelarve", on olnud katseid rääkida majandusliku kasvu eelarvest. Kogu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajaloos ei ole kindlasti kunagi olnud juttu sotsiaalse hoolivuse või sotsiaalse kaitsetuse eelarvest. Mõtlesin, millist märksõna võiks kanda käesoleva eelarveseaduse eelnõu. Pean tunnistama, et erilist ajude ragistamist siin vaja ei läinud: loomulikult on see militaareelarve. Tingimustes, kus kappava inflatsiooni tõttu on enamiku valdkondade töötajate palgad külmutatud, toetused viidud miinimumini või üldse ära kaotatud, aga kaitsekulutused kasvavad mitukümmend protsenti, ei saa seda kuidagi teisiti nimetada. Kui siia lisada veel terve rida eelarve seadusega kaasnevate seaduste eelnõusid, kus on kokku pandud siga ja kägu ja mis Riigikogu kõnepruugis on leidnud tabava nime "kobarseadused", siis on see pilt täielik. Need eelnõud on nagu kobarpommid, mis laiali paiskudes külvavad hävingut – küll tõstavad makse, lõikavad ära toetusi, natsionaliseerivad inimeste abistamiseks mõeldud kassade varasid jne, jne.
Valitsuskoalitsiooni retoorika räägib eelarve tasakaalust, eelarvepositsioonide parandamisest, riigile kasulikest tehingutest, nagu seda räägitakse haigekassa ja töötukassa varade natsionaliseerimise puhul. Minu arvates on siin täiesti vale kasutada väljendit "riigile kasulik", sest riik on ju ka tema rahvas, tema inimesed, kellele küll kuskilt mingit kasu ei paista. Õigem on öelda: kasulik valitsusele, kes saab kiidelda ainsa asjaga, mis ta on suutnud korda saata – see on eelarve tasakaal –, jättes loomulikult lisamata, et see on saavutatud rahva pideva vaesumise hinnaga.
Eesti Keskerakonna fraktsioon püüdis oma muudatusettepanekutega sellele dokumendile vähegi inimlikku nägu anda, aga kahjuks sattus siin hästi kütusega varustatud ja hästi õlitatud raske teerulli alla. Me teame, et õpetajad on meie ühiskonnas ühed kõige tasakaalukamad ja vaoshoitumad, neid on eri aegadel nimetatud maa soolaks. Seepärast liigutas meid sügavalt nende väljatulek meeleavaldusele. Kuna valitsus oli kinnitanud, et õpetajate palga tõstmiseks raha ei leita, kuna seda riigil – loe: valitsusel – lihtsalt ei olevat, siis tegime ettepaneku eraldada eelarvest täiendavalt õpetajate palkadeks 34,5 miljonit eurot, mis rahanduskomisjonis 5/6 taktis maha rulliti, kuna raha ei olevat.
Samas leiti muudest või määramata allikatest mängleva kergusega 30 miljonit eurot Euroopa Stabiilsusmehhanismi ehk ESM-i rahvusvahelise lepingu jõustumise järgseks osamakseks. Juhin tähelepanu, et lepingut veel ei ole. Riigikogu pole veel selle mehhanismiga liitumist isegi arutanud, rääkimata heakskiitmisest, aga rahahunnik pandi juba valmis – kui ainult Brüsselist keegi hõikab, siis kohe toome kohale. Aga meie oma õpetajad, nende toimetulek – see loomulikult ei lähe korda, sest selle eest ei saa Brüsselist aukirja.
Sama veendunud kui õpetajate palkade tõstmata jätmise õigsuses on koalitsioonipartnerid ka selles, et õpilased peaksid koolis 78 eurosendi eest kõhu kõvasti täis saama. Seega pole lisaraha eraldamine laste koolitoidu tarbeks mingil juhul vajalik. See-eest on hädavajalik eraldada suur summa kodualuse maa maamaksust vabastamise administreerimiseks, ja raha on loomulikult piisavalt jällegi muudes ja määramata allikates.
Vääramatus 5/6 taktis leidsid oma otsa ettepanekud katta toidukulud koolieelsetes lasteasutustes, taaskäivitada programm "Igale lapsele lasteaiakoht!", lisarahastada ujumise algõpetuse programmi, alandada toasooja käibemaksu 20%-lt 9%-le, taastada kohalike omavalitsuste tulubaasis füüsilise isiku maksustatava tulu osa 11,93%, suurendada politseinike ja Päästeameti päästjate palka, et nad ei peaks korra tagamise ja inimelude ning vara päästmise asemel istuma sunnitud palgata puhkusel, suurendada puuetega inimeste toetusi, tõsta pensione protsendi võrra enam ja taastada 2008. aastal kaotatud koolitoetused.
Koalitsiooni poolelt kõlas arutelude käigus minu arvates piisavalt küüniline väide, et see on rahva tahe, kuna rahvas on andnud sellele koalitsioonile oma toetuse. Küünilisusele vaatamata on selles väljendis kindlasti oma tõetera sees ja võib-olla ongi enamik Eesti rahvast just sellise lahendusega väga rahul. Ja kui kellelegi nendest tundub, et ta nii ei mõelnud, kui toetuse andis, siis aitab ehk korraks peegli eest läbi jalutamine.
Mulle tundub, et see eelarve on Eesti rahva edasisele väljarändele sundimise eelarve, sest valitsus ei vaja neid siin Eestimaal. Jääb lootus, et ühel hetkel siiski katkeb see rahva lõputu kannatus suure pauguga ja lööb õhu puhtamaks. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid, kes te veel suvatsete siin saalis olla! Ma vaatan, koalitsiooni poole peal on ilmselt kaks saadikut valvesse jäetud, loodetavasti annate siis mu sõnumi edasi.
Hiljuti käisin ma ühes Eestimaa vallas, kus on muuseas võimul Reformierakond, külastasin seal kooli ja kogemata nägin ka koolilõunat. Laudadel olid makaronid jahukastmega, millel oli selline, kuidas ma ütlen, liha lõhn juures. Selle toidukorra maksumus on teadagi 78 eurosenti ja väikses külakoolis midagi paremat lastele selle raha eest ei paku. Räägin ma sellest seoses sellega, et Keskerakond on 12 ettepaneku seas pakkunud ka seda, et koolilõuna maksumus tõstetaks 1 eurole. Aga seda siin saalis paraku ei arutatud, nagu ei arutatud sisuliselt ka teiste ettepanekute sisu. Ausalt öeldes ega need meie ettepanekud kedagi koalitsiooni poole pealt eriti ei huvita ja see on väga kurb. Ma rääkisin täna oma pinginaabrile Eldarile ühe n-ö anekdoodi päris elust. Nüüd ma vaatan seda saali, kõik on nii tuttavad, toredad näod, ma räägin ka teile selle anekdoodi. Kui ma olin 9-aastane, siis ma arvasin, et Iljitš, see on töökoht, sest meil oli siis Leonid Iljitš Brežnev, enne seda, ma teadsin, oli Vladimir Iljitš. Mina oma lapsearuga siis arvasin, et peasekretär ongi Iljitš. Ja nüüd ma sain äkki aru, et mu kuueaastane laps arvab siiralt, et peaminister ongi Ansip, et need on sünonüümid. Kõik me teame väga hästi, millega see Iljitši ajastu lõppes. Oli väga selge stagnatsioon, mis kestis aastaid. Ma ütlen teile, head kolleegid, päris siiralt, et see, mida me praegu siin näeme, on stagnatsioon. Eelarve arutelu ajal on meil saalis kaks koalitsioonisaadikut ...

Kolm!

... kolm, no see muudab asja, kes ei huvitu üldse sellest, millest me siin räägime. Nad tulevad ja hääletavad nii, nagu on vaja. Ma tuletan teile meelde, austatud kolm koalitsioonisaadikut ...

Neli!

Neli juba, no tore, kasvav trend. See opositsioonile antud saalipool esindab peaaegu poolt Eesti valijatest. Kui te ei anna meile võimalust esindada oma valijaid, siis te peate selle vaeva enda peale võtma. Asi ongi selles, et siis te peate topelt tööd tegema. Olge lahked, esindage ka meie valijaid, kelle soovid me oleme formuleerinud oma 12 ettepanekus. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Aadu Must!

Ma palun igaks juhuks kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Austatud esimees! Head kolleegid! Peetud kõnedes on üsna põhjalikult olnud juba juttu eelarve üksikutest nüanssidest, parandusettepanekutest. Mina püüan rääkida ka mõnest üldisest probleemist. Eelarve on teatavasti dokument, mis ei tähenda pelgalt raha jagamist ühele või teisele ametkonnale või eluvaldkonnale, vaid kujundab lõppkokkuvõttes kogu riigi näo. Jaak Allik juba ütles, et ajaloolastel on komme hiljem tulevikus ka meie aastatele hinnanguid anda. Millise pildi nad faktide, sealhulgas ka meie eelarvete põhjal kokku panevad?
Esimene sõnum on vist juba üldteada: õhukese riigi ideoloogia määrab ära selle, et riigil krooniliselt ei jätkugi raha haridusele, kultuurile, teadusele ega korrakaitsele. See lahendus sobib ühele osale rahvast, õigemini küll kõige jõukamale osale sellest rahvast. Nemad saavad kõike seda, mida eelarve ühiskonnale pakkuda ei suuda, oma pere tarbeks n-ö teenusena sisse osta. Samal ajal on meie hariduse arenguperspektiivid sellise eelarve puhul üsna nutused. Olen siit kõnetoolist juba öelnud, et Eesti riigi jätkusuutlikuks arenguks ei piisa isegi sellest, kui me saavutame mingi Euroopa keskmise taseme. Eesti riigi tekke ja püsimise üheks oluliseks mõjuriks on olnud meie rahva haridus ja usk ning meie hariduse tõepoolest Euroopa keskmisest parem tase.
Väga erinevatel põhjustel hakkab see Eesti iseolemise oluline tugisammas mõranema. Näiteks homme arutame siinsamas saalis üht osa kõrghariduse reformist, selle reformiga olevat kiire. Head kolleegid! Ajalooline kogemus näitab, et reformid, isegi need, mis hakkavad kokkuhoidu tootma, vajavad oma käivitamiseks raha. Kui seda pole ja tehakse poolikuid ümberkorraldusi, siis kompromiteerivad need nii reformi kui ka riiki tervikuna. Aga jutuks oleva reformi jaoks ju eelarves raha ei ole.
Meie valitsuse eelarvepoliitika on populistlik. Näida või olla? Valitsuskoalitsioon on jõuliselt valinud lahenduse "näida". Vaadake ise, kui jutt käib arendus- ja teadustegevuse strateegiast, siis toetavad seda üksmeelselt kõik fraktsioonid. Eelarvet vaadates selgub, et teadus ja kõrgharidus on küll tähtsad, nendest olenevad kogu meie riigi areng ja tulevik, aga saage ometi aru, raha meil ju praegu ei ole. Kui me vaatame seda, et meie riik kulutab ühe üliõpilase peale vähem kui üldhariduskooli õpilase peale, siis on meie hariduse ja teaduse jätkusuutlikkusest raske rääkida.
"Näida" esikohale seadmist nimetatakse teatavasti populismiks ja siin ei ole üldse abi sellest, kui üks kolleeg mulle saali teiselt poolelt väitis, et see ei ole pahempoolne populism. Ei olegi, see on parempoolne populism! Meie valitsus on võtnud statistikast kõik selle, mis neile meeldib. Levinud on skeem, mida meil ikka kasutatakse. Pikaajaliste arengute hindamisel, mis eeldaks nagu alusindeksi arvestamist, on meie valitsus avastanud, et ahelindeksist ehk mingist uuemast, hoopis sobilikumast võrdlusmomendist lähtudes on võimalik esitada hoopis ilusam pilt. Edust rääkides me oleme nagu algajad margikogujad, kelle kogu on kasvanud neljalt margilt kuuele, ja me teatame uhkusega, et meie kasvutempo on 50%.
Meil oli hiljuti võimalus näha, kuidas neidsamu "näida" ja "olla" võrdlusi kasutati võrdluses Euroopaga. Peaminister on meile korduvalt kinnitanud, et Eestis eraldatakse haridusele hoopis rohkem raha kui teistes Euroopa riikides, aga inimarengu aruandes oli tabel, mis näitas teistsuguseid andmeid. Kui saalist küsiti, kumb andmestik on õige, vastas ettekandja – see oli professor Heidmets – diplomaatiliselt: "Meil on erinev arvestusmetoodika." Millised need erinevad metoodikad olid? Selgus, et meie ressursid kaovad kohati olematu infrastruktuuri kordategemisele. Kui kutseharidus saab palju raha, aga see läheb n-ö betooni, siis ei ole õige rääkida sellest, kui palju meil on haridusse raha läinud.
Üks masendav valdkond, kus samuti vohab populism, on meie suhtumine kodanikuühiskonna arendamisse. Valitsuskoalitsiooni poolelt jutustatakse meile, et kõik me oleme kodanikuühiskonna poolt. Olemegi! Eelmise Riigikogu ajal oli see koguni üks riikliku tähtsusega küsimus, mida siin saalis arutati, ja asjast saadi üle nii, et otsustati seltsingutele ja mitmesugustele kodanikuühendustele natuke raha juurde anda. Selle, et Euroopas peetakse kodanikuühiskonna nurgakiviks omavalitsusi, on valitsuskoalitsioon püüdlikult unustanud. Meie valitsuskoalitsiooni eelarvepoliitika näitab, et omavalitsustel puudub neile pandud ülesannete täitmiseks piisav ja keskvalitsuse suvast sõltumatu tulubaas. Valitsus vaatab kohaliku omavalitsuse nagu mingi konkurendi peale, aga samas raporteerime, kuidas kodanikuühiskond on väga tähtis.
Meie valitsuse eelarvepoliitika on stagnatsioonipoliitika. Tulevikus hakatakse praeguse valitsuse aega nimetama kindlasti stagnatsiooniajaks, kui meie huumorimeelne rahvas muidugi mingit vaimukamat nime välja ei mõtle. Seda hakatakse tegema siis, kui aastatega kuhjunud probleemid on juba katastroofiks muutunud. Toon ajapuudusel vaid ühe näite maapiirkondade arenguloost. On ju selge, et muutuvad ajad ja meie koos nendega. Tingimused samuti. Urbaniseerumine, külade tühjenemine on probleemiks suures osas maailmas. Edukaks osutunud riikides on reegliks, et kriitilises valdkonnas peab olema mitte ainult müüt vältimatust edust, vaid ka taganemisstrateegia. Maaelu ja -asustust uurivad sakslased räägivad, et neil on võrdselt arenenud Siedlungsgesichte ehk asustusajalugu ja Wüstungsgesichte, mis on hoopis süngem asi – see on tühjenemislugu. Nendes riikides, kus suuri probleeme nähakse ette ja samm-sammult lahendatakse, kus töötatakse välja kompensatsioonimehhanisme, on ka tühjenemisloo tagasilöögid väiksemad ja saavutatakse uus tasakaal. Nendes riikides, kus üritatakse iga hinna eest tõestada, et meil on kõik juba hästi ja paremaks läheb, jääb tulevikus üle vaid käsi laiutada ja süüdlast otsida. Negatiivsed nähtused – siinses näites urbaniseerumine – võtavad aina suurema mahu ja selle asemel, et luua maaelu toetav uus võrgustik, peame olema tunnistajaks, kuidas rahvas pageb nii koolidest, arstiabist kui ka muudest teenustest äralõigatud piirkondadest mitte Türisse ja Torisse, varsti enam mitte ka Tallinna ja Tartusse, vaid tegelikult minnakse juba praegu raja taha. Ma kordan: tänase valitsuskoalitsiooni eelarvestrateegia ongi selline, mis hilisemas hinnangus kuulub stagnatsiooni, näivuse austamise ning rahvuskultuuri kiratsemise perioodi.
Meil on palju räägitud ka ebapädevusest. Sellest räägitakse eriti siis, kui juttu tuleb koalitsioonipoliitikutest. Mul on selle kohta terve hulk faile välja kirjutatud. Hiljuti rääkis peaminister paatoslikult Eesti omavalitsuse 1500-aastasest eduloost. Selle peale mõtlesin, et kui kultuuriminister on tema andekas õpilane, siis ta kindlasti hakkab rääkima ka laulupidude 800-aastasest traditsioonist, sest teate ju küll, seal Henriku kroonikas on kirjas, kuidas eestlased püüdsid kinni ühe preestri, tegid talle tule alla ja laulsid "Laula, laula pappi!" Ju see siis laulupidu oli, kui sedasama loogikat jätkata.
Viimane, millest tahaksin veel rääkida, on vastutus. Milline on parlamendi ja poliitikute vastutus sellise stagnatsiooni eest? Opositsioonile on pidevalt korratud, et kõigil parlamendiliikmetel on võimalus eelarve kujundamises kaasa rääkida, aga paraku on sellest juba räägitud, milline see võimalus on.
Head kolleegid! Asi ei ole ju ühes või teises parandusettepanekus, praeguse valitsuse eelarvepoliitika vajab oma alustugede muutmist. On vaja lihtsalt lausa teist eelarvestrateegiat, mis saab olla alternatiiviks. Vastutust stagnatsioonieelarvete eest ei kanna lõppkokkuvõttes ikkagi mitte parlament, vaid Ansipi parempopulistlik valitsus ja teda toetav valitsuskoalitsioon. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Aivar Sõerdi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me oleme siin täna kuulnud väga palju meelevaldset eelarve kava käsitlust ja põhjendamatuid etteheiteid, aga tõsiselt võetavaid alternatiive on kuulda olnud vähe. Eile me arutasime rahanduskomisjonis esimest korda sügisel esitatud astmelise, nn astmelise tulumaksu seaduse eelnõu. Arutelu järeldus võiks olla selline, et selle saab liigitada samasse kategooriasse, kus on Tallinna müügimaks, millele lõppkokkuvõttes peab riik hakkama raha peale maksma.
Mis aga puudutab tuleva aasta riigieelarvet, siis minu hinnangul on küll ilmselgelt tegemist majandusliku stabiilsuse ja tööhõive suurendamise eelarvega. Ja põhiline on, et eelarve kava jääb kindlaks konservatiivse eelarvepoliitika põhimõtetele ning toetab samas ka eesmärki jõuda 2013. aastal valitsussektori ülejäägini, mis on praeguses majandusolukorras väga tähtis eesmärk. Globaalsed majanduse väljavaated on nõrgad ja ka järgmise aasta riigieelarve on tehtud väliskeskkonna väga kiiresti muutuvates tingimustes. Samas konservatiivne hinnang laekuvatele tuludele tõesti ei võimalda suurt tõusu kõigis valdkondades. Piiratud võimalused seavad lihtsalt kulutustele piirid. Paljude Euroopa riikide eelarvemudelid on üles ehitatud odavale laenurahale, tänaseks on aga finantsturud riskid ümber hinnanud ja tegelikkus on selline, et paljudel riikidel puudub võimalus finantsturgudel iseseisvalt laenu saada. Võlakoormast vabanemine pole paljudele riikidele enam jõukohane. Võlakriis on viinud valitsuste vahetumiseni, kuid lahendusi ei paista. Meie eelarve on selles kontekstis erand. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et just täpselt sellist vastutustundlikku eelarvepoliitikat, nagu meil on rakendatud, sooviksid tänasel päeval võlakriisi sattunud riikide valijad näha nende endi eelarvepoliitikate juhtimises. Euroalal on riikide keskmine laenukoormus sellisel tasemel, et ainuüksi laenuintresside tasumiseks kulub keskmiselt 3% sisemajanduse kogutoodangust. Meie teenime aga isegi olemasolevatelt reservidelt intresse rohkem, kui võetud laenudelt intressideks maksame. Sellise kuluartikli puudumise tõttu on meil arvestatav rahaline katteallikas mitmesugustele kuludele ja investeeringutele. Marika Tuus-Laul ütles siin enne, et mis kasu sellest on, kui riigi laenukoormus on väike, aga erasektoril on see suur. Kuid tänu sellele, et riigi laenukoormus on väike, pole neil ka intressikulu. Ja kuhu selle arvel tehtavad kulutused lähevad – need lähevad ju meie inimestele.
Korras riigirahandus võimaldab ka praegustel keerulistel aegadel tagada eelarves kõigi valdkondade stabiilse rahastamise ja vastutustundlikust arusaamisest lähtub ka täna arutatav järgmise aasta eelarve kava. Eelarve on küll defitsiidis, aga selle põhjuseks on kolmandiku osas heitmekvootide müügi tulemusel tehtavad investeeringud ja kulude poolt mõjutab tuntavalt ka välisvahendite suurem kasutuselevõtmine ning riigipoolsete maksete taastamine kohustuslikus pensionifondis. Eelarve kava ei võta riigile üle jõu käivaid kohustusi, mis võiksid ohtu seada järgmiste aastate eelarve väljavaated. Paraku suurem osa opositsiooni esitatud parandusettepanekutest sellist eesmärki ei kanna. Mitmed pakutud kulude katteallikad on sisuliselt sobimatud ja osaliselt ei ole neil reaalset rahalist tagatist. Puudub ka igasugune vajadus muuta hästitoimivat maksusüsteemi.
Edasise majanduskasvu saavutamisel tuleb panustada tööhõive ja tööjõu kasvu. Neid eesmärke silmas pidades on suurendatud avaliku sektori investeeringuid, aga piiratud riigi tegevuskulusid. Erinevalt mitmest üle jõu käiva laenukoormuse kogunud ja raskustesse sattunud riigist ei pea me tegema ...
Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

... ei pea me tegema laiaulatuslikke kärpeid ega suurendama maksukoormust. Praegustel keerulistel aegadel on meil võimalik suurendada pensione ning suunata majandus- ja infrastruktuuri arenguks mahukaid investeeringuid. Sotsiaalvaldkonna kulud suurenevad 10%, peale pensioni ja kogumispensioni maksete taastamise kasvavad sotsiaaltoetuste vahendid ja arendatakse haiglavõrku. Lisavahendeid suunatakse hooldusravihaiglatele. Infrastruktuuri arendamise investeeringute abil valmivad mitmed suure tähtsusega maanteelõigud, kohaliku teehoiu kulud kasvavad isegi 40%. On hinnatud, et avaliku sektori investeeringud ulatuvad koguni 32%-ni kõigist Eestis järgmisel aastal tehtavatest investeeringutest. Haridusse suunatakse kvoodimüügi tulust vahendeid summas, mis võimaldab finantseerida enam kui poolesaja koolihoone ja õpilaskodu ehitust, suureneb ka riiklik koolitustellimus. Kokkuvõtteks. Järgmise aasta riigieelarve eesmärk on säilitada Eestis soodne majanduskeskkond, suurendada majanduslikku stabiilsust ja tagada kõigi inimeste heaolu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Sõerd! Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Ma ei kadesta mitte grammi võrragi oma eelkõnelejat ega ka Sven Sesterit, kes on pandud tanki ja kes peavad kaitsma sellist oma rahvast kägistavat, suhteliselt inimvaenulikku eelarvet, mis ei ole näoga mitte Eesti rahva suunas, vaid on pigem näoga Kreeka kodanike suunas. Aga hea küll.
Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Riigikogu jaoks ei alga sügis mitte lehtede langemisega, vaid järgmise aasta riigieelarve aruteludega. Viimaste aastate taustal on aga Riigikogu saalis toimuvat raske nimetada aruteluks, sest enamasti näeme koalitsiooni teerullipoliitikat ning dialoogi asemel monoloogi. Tavaliselt öeldakse opositsioonile, et tegemist on parima võimaliku eelarvega ning paremat eelarvet praeguses olukorras ei ole võimalik teha. Kõik on niigi hästi ja opositsioon olgu pigem vait.
Aga kuidas saab valitsus öelda, et kõik on antud juhul suurepärane? Kas valitsust on rünnanud haugi mälu sündroom või mingi muu tervisehäire? Värskendaksin veidike nende mälu. Näiteks 25. oktoobri hommikul kella 11 ajal saabusid esimesed õpetajad Toompea lossi esisele platsile, et seista oma õiguste eest. Õpetajad soovisid näha, kas valitsuskabineti liikmed suudavad neile silma vaadata ning öelda, et raha nende palga tõusuks lihtsalt ei ole. Samas leiti kuu aega hiljem kergel käel 30 miljonit eurot Euroopa stabiilsusmehhanismi sissemakseks.
Valitsus ei julgenud õpetajatele silma vaadata, rääkimata meeleavaldusele minekust. Peidus olid nii Ansip kui Aaviksoo, rääkimata koalitsioonifraktsioonide väiksematest vendadest. Kui õpetajad tulid nende uste taha, siis peitsid koalitsioonipoliitikud ennast laudade alla, kappidesse ning kustutasid tubades tuled, justkui kedagi ei oleks kohal. Pedagoogide muresid kuulasid vaid Riigikogu opositsioonipoliitikud.
Öeldakse, et raha õpetajate palga tõusuks lihtsalt ei jätku, kuna riigi kulud on niigi suured. Kui kulusid ei ole võimalik enam vähendada, siis talupojamõistus käsib suurendada riigieelarve tulusid. Riigieelarve tulusid suurendaks astmeline tulumaks, kuid vale on öelda, et see on astmelise tulumaksu eesmärk. Astmelise tulumaksu eesmärk on eelkõige tagada maksukoormuse õiglane jaotumine erinevate tulusaajate rühmade vahel. Seega on täiendavad tulud vaid meeldiv boonus astmelise tulumaksu kehtestamisel, mitte aga eesmärk omaette.
Keskerakonna fraktsioonil on olemas selge visioon, kuidas eelarvet inimsõbralikumaks ja oma rahvale lähedasemaks muuta. Kõigepealt tuleb riigil kindlustada tasuta koolitoit, sest hoogustunud toiduainete kallinemise taustal ei ole tänase eelarvega eraldatud 76 eurosendi eest võimalik pakkuda põhikooli lastele tervislikku tasuta koolilõunat. Seetõttu esitasime muudatusettepaneku suurendada koolitoidutoetust nii põhikooli, gümnaasiumi kui ka kutsekooli õpilastel 1 euroni päevas. Lisaks on eesmärk tagada toidukulu katmine summas 1,5 eurot ka koolieelsetes lasteasutustes algharidust omandavatele 5–7-aastastele lastele.
Kui õpetajate teemat jätkata, siis on meie eesmärk motiveeritud ja rahulolevad õpetajad, mistõttu tuleb kiiresti tõsta õpetajate palka. Õpetajate palk peab jõudma järele Eesti keskmisele palgale.
Kindlasti tahame taastada 2008. aastal kaotatud ranitsatoetuse. Toetuse suurus oleks kolmekordne lapsetoetuse määr ning toetuse maksmise eesmärk on katta kooliaasta algusega seonduvad kulud koolitarvetele.
Mina Keskerakonna fraktsiooni liikmena ei kavatse eelarvet sellisel kujul toetada. Selle eelarve puhul peetakse silmas ainult nende huve, kes endaga niigi hästi hakkama saavad, ning unustatakse tegelikud prioriteedid. Kuna eelarves pole arvestatud ühtegi opositsiooni ettepanekut, siis ei ole selle eelarve tegelik eesmärk edendada Eesti riiki, vaid opositsioonile koht kätte näidata. Ei saa ju olla nii, et vaatamata poliitilistele erimeelsustele on kõik opositsiooni ettepanekud üdini halvad ning kõlbmatud. Kõlbmatu on hoopis peaminister, kes niimoodi opositsiooni algatustega käitub. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Täna on see erakordne päev, kus saab rääkida oma mõtetest. Minu mõtted kõiges kindlasti ei meeldi koalitsioonile, aga nad ei pruugi lõpuni meeldida ka opositsioonile, sest ma üritan vahel oma peaga mõelda.
Eelarve arutelu on sellel aastal olnud päris konstruktiivne ja tõepoolest, opositsioon peab aru saama, et me võime ööistungeid korraldada, aga sellest elu paremaks ei lähe ja sellest raha juurde ei tule. Eelarve oma olemuselt on ju üks copy-paste liigutus, sellepärast et eelarve struktuur ei ole Eesti riigis viimastel aastatel, kui mitte öelda aastakümnetel – no aastakümnetel on liialdatud – arvestatavalt muutunud. Me kõik teame, et eelarve juures ei ole mitte mingit muud juttu, põhiline on see, et raha absoluutselt ei ole. Mina eraettevõtlusest tulnuna mäletan ka seda, kuidas mul viis aastat järjest igal hommikul ärgates oli viis milli puudu. See protsess ei tahtnud ega tahtnud lõppeda ja ega ta ei olegi lõppenud. Ta ei ole ka tänaseks minu jaoks lõppenud, kuigi nüüd ma ei ärka igal hommikul ettevõtjana, vaid tulen ikkagi oma põhitööle. Selle tõttu ma arvan, et see copy-paste on tore asi, aga me peaksime hakkama päris sügavalt mõtlema ikkagi selle üle, kuidas tõepoolest muuta oma olukord selliseks, et me kogu aeg ei peaks rääkima kroonilisest rahapuudusest. Ja siin tuleb mul meelde esimene tõsine vaidlus maksuameti kunagise väga tubli peadirektori Aivar Sõerdiga. Mina olin siis väga aktiivne ettevõtja, kui tema oli maksuameti peadirektor, ja juba siis me vaidlesime selle üle, kui palju Eesti riik tahab ja suudab tegelikult makse kokku korjata. See ei ole etteheide Sõerdile. Sõerd on kogu oma teadliku elu käitunud ääretult vastutustundeliselt ja olnud tubli kõikides oma ametites. Ainus küsimus on see, et huvitav, kui sa kuuluksid Rahvaliitu, kas sa räägiksid siis sama juttu, mis sa täna räägid. See on kurb, et me tegelikult peamegi lähtuma hetkeolukorrast ja kohati kipume oma südant kaotama.
Nüüd ma julgen minna selle Pandora laeka kallale, mille kallale väga mõistlik minna ei ole. Minu meelest on Eesti riigis aeg hakata väga tõsiselt maksusüsteemile otsa vaatama. Ta ei ole enam hea. Ta ei ole enam kohati ka progressiivne. Milles on minu arust peamine põhjus? Minu arust on peamine põhjus see, et me ei ole enda jaoks selgeks teinud, kui palju me tahaksime riigile raha saada, ja oleme sunnitud tulekahju kustutamise korras riigi rahavoogusid suurendama, tõstes näiteks käibemaksu sellest poolteist nädalat ette teatades. See ei ole normaalne maksusüsteem, kui me tõstame kaudseid makse nii lühikese etteteatamisajaga. Või teine näide. Opositsioon on kogu aeg taotlenud näiteks toasooja käibemaksu alandamist. Mina ka põhimõtteliselt ei ole nõus sellega, et maksud peavad kohati alanema, las nad tõusevad vaikselt. Aga kui häda on käes, siis toasooja juures tegelikult, ütleme, nende maksude juures, mis Konkurentsiameti kehtestatud hinnavalemiga kujunevad, oleks ju väga mõistlik näiteks kaudseid makse vähendada, näiteks toasooja käibemaksu lasemegi nulli. Mina muuseas arvan, et riik saaks siit teiste maksude kaudu oluliselt rohkem raha tagasi. Põhjus on väga lihtne. Esiteks saame soojatootjaid Konkurentsiameti kaudu kontrollida, me ei saa lasta neil seda maksuvõitu endale kahmata, inimestele jääb rohkem raha kätte, me hoogustame oma sisemajandust, tekivad uued töökohad.
Ma palun ka muidugi lisaaega!

Kolm minutit.

Summaarselt me muutume tegelikult õnnelikumaks. Siin ma viskan muuseas kivi oma kolleegide, Keskerakonna kolleegide kapsaaeda: mitte mingil juhul ei tohiks langetada toiduainete käibemaksu, selle võtavad tõepoolest kaupmehed endale, sest see ei ole enam niimoodi mõõdetav.
Mis puutub astmelisse tulumaksu, siis ütleme nii, et kui on teisi võimalusi, siis ma ei oleks poolt. Kui teist võimalust ei ole, siis olen poolt. Sellel lihtsal põhjusel, et ettevõtjana ma pole kunagi olnud nii rikas, et see mind kuidagiviisi puudutada saaks. Alati on töötajad saanud enne palka ja mulle on jäänud ikka ainult näpud jagada. Aga ma olen seda meelt, et näiteks olukorras, kus inimesed räägivad, et nende palgad on väikesed, makse laekub riigile ka selle tõttu suhteliselt vähe, aga ettevõtja kulukoefitsient on 1,69 – kas me siis ikkagi rakendame oma madala efektiivsusega riigis optimaalselt kogu seda maksusüsteemi, mis puudutab ka tööjõu kulusid? Mina arvan, et meil on piisavalt palju tarku inimesi ja poliitikat kõrvale jättes me peaks hakkama tõsiselt mõtlema selle peale, et järsku meil oleks mõistlik oma süsteem läbi analüüsida. Muuseas, ma ei ole kuulnud, kuigi ma olen nüüd viiendat aastat Riigikogus, et keegi räägiks varimajandusest, aga ainuüksi kütuse käibemaksu pettustega me kaotasime kuni miljard krooni aastas. Kui keegi proovib mulle selle juures väita, et meil on hea maksusüsteem ja me saame maksud kätte, siis mina seda enam ei usu. Mina olen üks endine kütusekaupmees, kes proovis kogu aeg kõigile selgitada, kuidas see asi käib ja et paneme vargusele piiri. Lõpuks saime hakkama, aga kaks aastat läks aega.
Vaadake, nende kaudsete maksude häda ongi see, et kipuvad, kuradid, petma! Ma ei tea, miks nad kipuvad petma.
Sellel aastal on Keskerakond valinud väga hea taktika. Me oleme tõepoolest markeerinud muudatusettepanekutega ära need asjad, mis on valusad. Me väga ei lärma, proovime koalitsiooni tõepoolest diskussiooni tõmmata. Sel aastal see veel ei õnnestu, aga ehk järgmisel aastal läheb paremini. Sest ega nende probleemide eest ei saa peitu ei teie, ei meie ega mitte keegi. Need vaesed õpetajad jäävad hätta. Sõjaväelastega tuleks teha niimoodi, et see 2% – no viimase peal asi! Ma tunnustan Keskerakonna seisukohti ja oma kolleege, et nad ei ole selle kallale läinud. See näitabki seda, et me tegelikult ei ole populistid, me proovime, et kõigil oleks sellel väikesel maal tore ja mõnus elada. Selle tõttu ma arvan, et ka Reformierakond ja koalitsiooni väikevend, ka nemad küpsevad sinnamaani, et hakkavad ükskord meid kuulama, sest me oleme ju kunagi seda riiki koos hästi valitsenud. Aitäh!

Aitäh! Palun, Valeri Korb! Kolm minutit juurde, nii et kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! 2012. aasta eelarve projekt paistab silma oma optimismiga. Eeldatavasti laekub meil sellel aastal 200 miljonit eurot rohkem kui tänavu ja peaaegu 700 miljonit eurot rohkem kui mullu. Eelarve seletuskiri näitab, et Eesti inimeste palgad kasvavad järgmisel aastal 8,3%, sellest lähtuvalt ootab riik, et füüsilise isiku tulumaksu laekub 12,1% rohkem kui mullu. Euroopa Keskpank aga prognoosib euroala majanduse kasvu vaid 0,6–2,8%. Töötute arvu kasv küll aeglustus 2011. aasta jooksul, kuid võttes arvesse, et mitmed tuhanded seni naabermaades tööd leidnud inimesed võivad tagasi kodumaale pöörduda, võib töötute arv suureneda, ja ma ei usu, et palga nominaalkasv võib suureneda 8,3% võrra.
Aga kui rääkida eelarvest, siis peab ütlema ka seda, et tulude prognoos on väga optimistlik. Riik plaanib tulude suurendamiseks võtta Eesti Energiast dividende, Eesti eelarve päästavad välistoetused. Õpetajate, politseinike ega meditsiiniõdede palgad ei kasva. Riik toetab laste sünnitamist, aga mitte nende üleskasvatamist. Ja minu jaoks on võib-olla kõige teravam küsimus see, et kohalikud omavalitsused jäävad jätkuvalt vaeslapse ossa.
Nüüd natuke rohkem kohalikest omavalitsustest. Kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksu kasvu on kavandatud 8%. Kõik me teame, et põhiline kohaliku omavalitsuse eelarve tuluallikas on füüsilise isiku tulumaks, kuid ma ei usu ka seda, et seda laekub kohalikule omavalitsusele 2012. aastal 8% rohkem. Kohalike omavalitsuste tasandusfond on kavandatud riigieelarves 2011. aasta tasemel. See eeldab, et ka 2012. aastal kohalike omavalitsuste tulubaas ei suurene, kulud aga suurenevad ja esimesel real on teenusekulud, eriti soojuse kulud. Kõik saavad aru, et siin ei ole midagi vaielda, kohalikud omavalitsused täidavad avaliku sektori ülesannete täitmisel olulist rolli. Aga võib veel kord öelda, et tänasel päeval on kohalikel omavalitsustel palju kohustusi. See on tõesti pikk nimekiri, mis näitab, kus kohalikud omavalitsused tööd korraldavad. Võib rääkida koolidest, sotsiaalabi osutamisest, noorsootööst, elamu- ja kommunaalmajandusest, veevarustusest, jäätmehooldusest, ühistranspordi loomisest ja tööst selles sfääris. Aga see on väike osa sellest, millega kohalikud omavalitsused tegelevad, ja ma usun, et me kõik teame seda.
Teame, et riigieelarvest toetatakse kohalikku omavalitsust üldise toetuse ning sihtotstarbelise toetuse kaudu. Üldised toetused jagunevad kaheks suureks plokiks, milleks on tasandusfond ja toetusfond. Tasandusfond on ette nähtud tulude ja kulude taastamiseks, et tagada väiksema tulukusega kohalikele omavalitsusüksustele vahendid seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Toetusfond on üks tähtsamaid tulubaasi osasid, mille suurus on seotud tulumaksu suurusega, aga mida suurem summa on kavandatud tulumaksudest, seda väiksem on tasandusfondi suurus. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse 2012. aasta eelarve koostamisel tekib vahendite puudus. Tasandusfondi suurus 2009. aasta eelarves jäi 2008. aasta tasemele, st eelarve tulude maht ei suurene, vaid mõnes omavalitsuses väheneb veelgi. Selle juures võime rääkida näiteks nendest kuludest, mis suurendavad personalikulusid seoses palgamäära tõusuga, kommunaalteenuste kuludest jne.
Sihtotstarbelisi toetusi eraldatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu kohalike teede hoiuks 17 757 000 eurot, mis moodustab 10% teehoiu kuludest. 2008. aastal oli see 15%. Siin peab märkima, et kohalike omavalitsuste teede pikkus on suurem kui riigiteede oma ja neile peaks minema 30% teehoiu vahenditest.
Endise kohaliku omavalitsuse juhina on mul veel üks suur mure ja sellest on ka kolleegid rääkinud: me peame rääkima kõva häälega koolilõunast, koolilõunaeraldisest. Kõik me teame väga hästi toiduainete hinna tõusu ja ostukorvi hinda. Kui kohalikele omavalitsustele ei ole võimalik toidukuludeks lisavahendeid eraldada, siis muutub koolilaste toidu kvaliteet järjest halvemaks.
Kui me vaatame valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste lõpp-protokolli, siis näeme, et kokkulepe on saavutatud vaid koolieelsete lasteasutuste õpetajate täienduskoolituse toetuse 3%-lise suurendamise kohta. Kõik teised ja tähtsamad ettepanekud jäid vaid ettepanekute tasemele.
Leian, et peame toetama Omavalitsusliitude Koostöökogu ettepanekuid: kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu määra taastamist 2008. aasta tasemele (11,93%), tasandusfondi taastamist 2009. aasta tasemele (91 393 000 eurot), mootorikütuse aktsiisist laekuvatest vahenditest 15% eraldamist kohalikele omavalitsustele, kõigi põhikooliõpilaste toidutoetuse suurendamist 1,3 euroni toidupäeva kohta.
Head kolleegid! Kohalikud omavalitsused pöörduvad meie poole, et leida Riigikogus toetust 2012. aasta riigieelarve eelnõu menetlemise protsessis, leida võimalus taastada kohaliku omavalitsuse tulubaas. 2009. aasta veebruari kriisiotsusega kärbiti linnade ja valdade tulubaasi, suurendades samal ajal nende kohustusi. Tulubaasi külmutamine ka 2012. aastaks ei ole asjakohane. Muidugi on võimalik lükata kohalike omavalitsuste tulubaasi taastamise küsimuse lahendamine määramatusse tulevikku, kuid kindlasti ei aita see kohalikke omavalitsusi.
Ja veel üks asi, mida tahaksin kindlasti öelda. Siin saalis öeldi mõned minutid tagasi, et ei olnud tõsiseid ettepanekuid. Ma tahan aga omalt poolt öelda, et kui ei taha kuulda, siis ei kuule. Aitäh!

Aitäh! Palun, Inara Luigas! Kokku kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Vabariigi Valitsuse ettepanekul ja Riigikogus Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide häältega otsustati hiljuti liituda EFSF-iga ning võtta kohustus garanteerida laene 1,995 miljardi euro väärtuses. Kui laene tähtajaks ei tagastata, kasvab Eesti teoreetiline kohustus 2,5 miljardini. Seda eelnõu menetleti Riigikogus uskumatu kiirusega. Vaid nädal pealiskaudseid arutelusid Riigikogus ja oldi nõus võtma endale kohustusi üle ühe kolmandiku eelarve ulatuses. Juba siis tekkis hulk küsimusi, millele ei rahandusminister ega ka rahanduskomisjoni esimees ei osanud ega püüdnudki otsida arvestatavaid vastuseid. Väideti, et olevat väga kiire.
Meenutame ühte tõsiasja. Euroopa Ülemkogu on vastu võtnud Euroopa stabiilsuse ja kasvu pakti, milles nähakse ette kõik mehhanismid kontrollimaks, et euro liikmesriigid täidavad kindlalt nõutud stabiilsuskriteeriume. On kirjas ka mehhanismid karistussanktsioonideks. Kriteeriumidest kinnipidamise asemel lõdvendati aga tasapisi ja järjekindlalt reegleid, suurendati riigi võlakoormust ning jõuti seega täpselt sinna, kuhu on võlakriisis riigid nüüd jõudnud, karistussanktsioone pole aga tänaseni kohaldatud. Tekib küsimus, miks kogu euro kasutamise ajal, seega aastaid, ei pandud tähele riikide suurenevat võlakoormust. See ei tekkinud ju üleöö. Eurostati andmed olid kõikidele kättesaadavad. Kus olid need euroametnikud, kes said palka, ja ilmselt mitte väikest, selle eest, et iga päev teha oma lepingulist tööd, jälgida riikide eelarveid, avastada rikkumisi ja kohaldada sanktsioone olukorra parandamiseks. Kas tõesti peame kinni maksma euroametnike halva töö?
Tuleme nüüd aga 2012. aasta riigieelarve juurde. Riigieelarve Riigikogusse toomise ajal polnud kübetki trükimusta kulutatud kirjalikeks selgitusteks, et juba järgmisel aastal võtab riik endale kohustuse maksta riigieelarvest välja 30 miljonit eurot. Ja see pole enam garantii, vaid reaalne raha, mis läheb ESM-i osaluseks. See muudatus tehti peale seda, kui riigieelarve oli juba oma esimese lugemise saalis läbinud. Pole mingi saladus, et raha võetakse töötukassa ja haigekassa reservidest, sest järgmisest aastast hakkab neid reserve haldama Riigikassa ja Vabariigi Valitsusel on vabad käed suunata seda raha oma äranägemise järgi. Rahanduskomisjoni esimees kinnitas, et kui Eesti ei liitu ESM-iga, jäävad rahad kasutamata, kuid ei põhjendanud, miks on vaja juba praegu kirjutada riigieelarvesse selline finantseerimistehing. Ega keegi ju reserve ka tarbetult ei kuluta. Või kardab valitsus, et kui töötukassa ja haigekassa jõuavad oma reservid mingil põhjusel enne ära kulutada, siis peab valitsus minema laenuturule laenama, et katta omaosalus ESM-is. Kui nii, siis on tõesti tark tegu riskid juba eos maandada ja raha eelarves ette näha. Arvan, et valitsuse selline käitumine on siiski täiesti lubamatu, sest Riigikogu pole ESM-iga seonduvat isegi arutanud. Keegi pole rääkinud ESM-iga seonduvast lepingust ja selle sisust, keegi pole arutanud ESM-i põhikirja – milline on meie hääletamisõigus, millised on meie jätkuvad kohustused ESM-i ees ja millised on ESM-iga seotud riskid. Isegi Riigikogu rahanduskomisjonis pole sellest juttu olnud.
Jääb üles hulk küsimusi. Üks küsimus on, et kui me üha enam toetame toetusmehhanismide kaudu panku, kas siis on tegu teatud pankade natsionaliseerimisega? Kas selline pankade toetamine tagab euroala liikmesriikide majandamise korrastamise? Kõik need teemad on läbi arutamata, kuid raha finantseerimistehinguks juba eraldatakse. Täiesti uskumatu on, milline on seletuskiri selle 30 miljoni kohta – vaid kümme sõna riigieelarves.
See, mis praegu aga Euroopas sünnib, on väga tõsine võlakriis. Seda tunnistas ka just meie peaminister Andrus Ansip oma eilses ettekandes, kuid vastuseta jääb küsimus, kas me läheme seda võlakriisi lahendama. Ilmselt mitte. Me pole arutanud võlakriisi tekkimise põhjusi ning seega julgen väita, et selliste meetmetega me seda ei lahenda. Ameerika pankade toimimisest on eeskuju võtnud ja hoogu saanud ka Euroopa pangad, kes käivitasid samasuguse väärtpaberistamise, finantsinstrumentide tekked ja edasimüügid, mis on taganud pankadele lõppematud teenustasud, mis on kasvatanud nende kasumeid ja lubanud välja maksta rikkalikke boonuseid. Kui palju me sellest teame ja millisel määral pangad ise peavad kahjusid kandma? Kas kellelgi Eesti riigis on olemas sellekohane arvestus? Mina igatahes pole näinud. Või arvame, et pangad ei peagi võlakriisis kahjusid kandma?
Me pole endale selgeks teinud, mida me siin Riigikogu saalis teeme. Meil on olemas mingi hämar ettekujutus ja ettekirjutus sellest, kuidas peaksime käituma ja kui palju raha kuhugi ära kandma. Meil on olemas võim seda raha liigutada ja selle võimu kasutamise himu. Võtame arvesse, et see raha pole meie isiklik raha, see on meie maksumaksjate raha ja nad peavad meile selliseks eralduseks volituse andma. Seni, kuni pole olemas volitusi, pole meil õigust seda rahaeraldust teha. Ärgem kuritarvitagem oma võimu kodanike ees.
Lõpetuseks sooviksin lisada oma küsimuse: kui ESM-i ja EFSF-i päästeplaan on määratud läbikukkumisele, siis kas siin Eesti riigis selle eest keegi ka vastutust kannab? Aitäh!

Aitäh! Palun, Vladimir Velman!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! 2012. aasta riigieelarvel on selge valitsuskoalitsiooni nägu. See peabki nii olema, sest riigieelarve räägib alati selgelt sellest, millised prioriteedid on võimukoalitsioonidel. Et mitte korrata seda, mida siit puldist on juba räägitud, peatun ainult kahel teemal. Riigikaitse kulutuste kasv 2%-ni SKT-st – see on kõva sõna NATO-s. Kuid miks teised NATO liikmesriigid ei ole seda teed valinud? Ka mitte need, kes on, nagu ütles täna kolleeg Sven Sester, Euroopa Liidu piiririigid. Kas küsimus ei ole hoopis selles, et keegi Eesti tipp-poliitikutest silub endale teed mõnda NATO struktuuri? Aeg näitab, kas see minu versioon on õige või mitte.
Teiseks, Riigikogu ukse taga me võime tutvuda väga ilusa näitusega "Suur süda, tugevad käed". Kihnu ja Manija naiste portreedel ei ole ainult etnograafiline väärtus. Need Eesti naised justkui küsivad meilt, mis me teeme selleks, et nende pensioniaeg oleks rõõmsam ja turvalisem, kui ta on tänapäeval. Mida mõtlevad need Eesti vanaemad, kui saavad oma igakuist pisipensioni? Kas nad mõtlevad oma lapselapse tulevikust nii, nagu sellest kirjutab 80-aastane pensionär Varblast Manivald Müüripeal, kes ausalt tunnistab: "Minu elupäevad lähenevad lõpule ja kaotada pole mul enam midagi, aga ma kardan tõsiselt oma lastelasteealiste põlvkonna pärast. Nende lootused normaalsele elule on hoopis palju väiksemad, kui olid meil 50–60 aastat tagasi."
Seda mõttelaadi tugevdab 2012. aasta riigieelarve projekt, mis meil on täna siin Riigikogu saalis laua peal. Ja sellest mõttelaadist ei päästa meid ükskõik kui suured kaitsekulutused, sest valitsuskoalitsioon ei kaitse riigieelarve kaudu meie Eesti inimesi, kes ongi Eesti riigi ainsad kaitsjad. Tänan!

Aitäh! Palun, Kajar Lember! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea, et nüüd on juba vähemalt kaks koalitsiooni esindajat saalis. Aga kuulates 2012. aasta riigieelarve kiidukõnesid nii siin saalis kui ka koalitsiooni esindajate poolt meedia vahendusel, on tõesti tunne, et meie riik saab järgmisel aastal rikkaks ja õnnelikuks ja kõik meie elanikud on jõukad. Kas see ikka tegelikult ka nii on? Ma ei ole üldse mitte pessimist ja jumala eest ei taha pisiasjade kallal norida, aga eks opositsiooni üks roll on kindlasti ka valitsuskoalitsiooni mugavustsoonist üles raputada ning juhtida tähelepanu asjadele, mida nad ise ei näe või näha ei taha.
Rõõmu saab tunda eelarve puhul tõesti sellest, et tänu välisrahale ja CO₂ kvoodi müügile suurenevad investeeringud jõudsas tempos. Selles on sotsiaaldemokraadid aga küll kindlad, et järgmise aasta eelarve ei vähenda kuskilt otsast sotsiaalseid lõhesid ühiskonnas ning perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi. Statistika valikulise lugemise geeniusena väitis peaminister veel eilegi siin saalis, et lõhe rikaste ja vaeste inimeste vahel Eestis kogu aeg väheneb, kuid ta jätab targu mainimata, et see ei tulene mitte vaesemate inimeste jõukamaks saamisest, vaid pigem rikkamate inimeste vaesemaks jäämisest. See ei ole kindlasti märk paremast Eestist.
Eelarves on valdkondi, kus meile oluline ei kattu valitsuse eelistustega. Ühe valdkonna muredel tahangi vähe pikemalt peatuda. Arvestades enda tausta, on need loomulikult omavalitsused ja nende toimimine. Kui peaminister on juba aru saanud omavalitsuste rollist, kus ainsaks mõõdupuuks ei ole tõesti teenuste pakkumine, vaid lisaks sellele kogukonna demokraatia arendamine ning keskvalitsuse ja omavalitsuste tasakaalu hoidmine, siis meie regionaalminister väidab jätkuvalt, et õnn jõuab eestimaalase koju siis, kui 226 omavalitsusjuhi asemel oleks neid näiteks 15. Ja tagajärg ongi see, et eelarve üldise 11%-lise kasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis raha kaotab, see väheneb tervelt 17%. Ehk asjast nagu räägitakse, aga eelarve ei peegelda tegelikkuses seda, et need mured ka lahendatud saaksid. Eelarve üle peavad riigiga läbirääkimisi üleriigilised omavalitsuste liidud ning vaadates nende läbirääkimiste kulgu, deklareeritakse seal ühiselt, et läbirääkimiste lähtealuseks on kohaliku omavalitsuse osakaalu, otsustusõiguse ja vastutuse suurendamine ühiskonnaelu juhtimisel ja korraldamisel. Päris ilus jutt, aga reaalselt sisaldab see protokoll 24 leheküljel probleemide kaardistusi ja on ka mõned kosmeetilised lahendused. Siinkohal arutaks vaid mõnda seal sisalduvat probleemi, mis lahenduseni ei ole jõudnud.
Läbirääkimistel soovisid omavalitsused taastada tulumaksuosa 11,93%, mis tõesti ei ole midagi uut, vaid pigem selle vana taastamine, mis kunagi oli. Tulemus on, et see protsent ei liigu mitte grammigi. Sotsid algatasid ka vastava eelnõu, mis oleks nagu kirik keset küla ehk omavalitsustele mineva tulumaksu protsent jõuaks vanadesse raamidesse kahe aasta jooksul, kuid ka selle hääletasid IRL ja Reformierakond menetlusest välja. Sõnum omavalitsustele on selge: olge vait ja teenige edasi!
Omavalitsuste soov läbirääkimistel oli taastada tasandusfond 2008. aasta tasemel, mis annaks ka väiksematele omavalitsustele veidi reaalset tulubaasi juurde. Sõnum omavalitsustele: imege näppu! Ehkki riik küll tõstis käibemaksu ja kütuse- ning elektriaktsiisi ning omavalitsuste kulud kasvasid, kuid sõnum omavalitsustele on ka siin selge: pakkuge paremaid ja kvaliteetsemaid teenuseid väiksema rahaga kui seni ja ärge virisege! Kolmanda põhimõttelise tulubaasi osana tooksin välja kohalike teede teema. Pehmelt öeldes ajab naerma, kui siit puldist on korduvalt uhkusega räägitud, et see on järgmisel aastal üks suurima tõusuga rida riigieelarves. Siin tahangi öelda, et see on puhas poliitpopulism. Sama koalitsioon on vähendanud seda eelarverida kolm korda ning nüüd lisatakse järgmisel aastal tänasele baasile 40%. Rääkida seejuures enneolematust kasvust on ikka matemaatiliselt rohkem ulme- kui eelarvevaldkond. Omavalitsusliidud esindasid selgelt sama seisukohta mis sotsid oma kevadel algatatud eelnõuga. See läbis ka esimese lugemise, kuid täna kogub majanduskomisjoni riiulis tolmu. Eelnõu sisuks oli, et kohalike teede osa aktsiisi laekumises võiks kasvada tagasi 15%-le. Kohalik tee nõuab samasugust hoolt nagu riigitee, aga praegu erineb nende kahe rahastamine ühe kilomeetri kohta pea neli korda. Need käärid ei ole kuidagi põhjendatud. Näiteks mustkatteta teede seisukord halveneb erilise kiirusega ning kui täna ei tagata piisavat hooldust, tuleb homme teha juba suuremahulisi investeeringuid. Hambaid hakatakse ka remontima siis, kui nad valutavad, mitte siis, kui kartul hambaauku ära kaob.
Ühe teemana tooksin siia lõppu veel selle, et eelarve seadus ja selle seletuskiri on muutunud ka päris heaks raketiteaduseks. Julgen kinnitada, et veel mõned aastad tagasi oli see loetavam, ühtlasem ning sisaldas võrdlusi eelmiste perioodidega. Praegune eelnõu seda tava kahjuks ei jätka ja võib-olla see ongi eesmärk. Lõpetuseks tahaks veel öelda, et eelarve menetluse taustal häirib päris kõvasti selline üleolev ühe tõe kuulutamine. Kui juba peaminister pani oma eelarve kiidukõnes saadikutele südamele olla vastutustundlik ja opositsiooni poolelt mitte esitada kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Ehk valitsuse hinnangul on riigile jõukohased vaid paremerakondade väljakäidud valikud ja teisi valikuid just nagu ei oleks. Aga tegelikkuses on valikud olemas ja poliitilise tahte korral on need ka leitavad. Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena kõnepulti Eldar Efendijevi!

Austatud proua eesistuja! Austatud kolleegid! Mina tahan puudutada küsimust, õigemini probleemi, mis on seotud riigieelarvega. Lühidalt: riiklik programm ja riigieelarve. Sellega alustas siin saalis mõni aeg tagasi minu kolleeg Jaak Allik. Tuleb välja nii, et meie kahekesi räägime praktiliselt ühel ajal ühest valdkonnast – Ida-Virumaa arengukavast.
Eelmisel aastal kinnitas valitsus Ida-Virumaa arengukava. Kui otsus on sellisel tasemel vastu võetud, siis võib seda hinnata nagu prioriteetset riigipoolset tegevust. Sinna hulka kuulub ka vahendite suunamine riigieelarvest ja teistest allikatest, et saavutada eesmärkidega seatud areng. Eelmisel aastal selleks aastaks koostatud eelarves see rida puudus. Selgitus oli lihtne: eelarve eelnõu oli koostatud varem kui Ida-Virumaa arengukava, aga valdkondlikult oli ministeeriumide kaudu märgitud plaaniline tegevus nagu programm. Oli ka lubatud, et aastaks 2012 leiab programm tingimata vormistust vastavas eelarvereas. Nüüd on eelarve eelnõu esitatud, aga Ida-Virumaa arengukava rida puudub. Eeskujuks oli võetud eelmise aasta praktika, st vormistatud valdkondade ja ministeeriumide ridade kaudu. Tuleb välja, et tegemist on ministeeriumide tegevusega, aga mitte üldise riikliku programmiga.
Luban siin endale spekulatsiooni. Eelmisel aastal oli üks mosaiikpilt konkreetsetest komponentidest. Nüüd on meil pilt teine, aga komponendid on samasugused. Kui see praktika jääb ka tulevaks aastaks, siis võib ütelda, et arengukava on samasugustest komponentidest mosaiikpildi kujundamise kunst. Ja kuidas siis hinnata arengut? Vahendite ümberjagamine ja kasutamine ei ole veel areng.
Teisest küljest võib rääkida, et ka teistel piirkondadel on Ida-Virumaa arengukavale vastavad plaanid esitatud ministeeriumide kaudu. Vahe on protsentides ja puudub ainult nimetus. Selline praktika annab võimaluse, et kui on vaja, saab rääkida riigi programmidest – ma spekuleerin –, konkreetsetest omavalitsustest nagu riigi programmidest, siis ei ole tähtis, kas sellel praktikal nimi on või see nimi puudub. Küsimuseks on jäänud ka see, kas kohalikud omavalitsused on oma arengukavades märkinud, kas nad võtavad osa Ida-Virumaa arengukavast ja kuidas. Ma ei räägi siin sellest, et on tehtud eri valdkonna lepingud, sest neid on tehtud ka varem ja need ei olnud sellises riikliku taseme arengukavas kajastatud.
Ma luban endale anda hinnang, et Ida-Virumaa arengukava on jäänud rohkem deklaratsiooniks ja mosaiikpildi ladumise kunstiks. Ja seni kuni see kava ei ole kajastatud riigieelarves oma konkreetses reas nagu koondressursside plaan, on raske rääkida riiklikul tasemel programmist. Võib rääkida tegevusest ministeeriumide tasemel. Kas me räägime komplekssest tegevusest, arendamisest ja arengust või valdkondade tegevusest ja probleemide lahendusest? Loodan, et tuleme tagasi Ida-Virumaa arengu küsimuste juurde ega jää vahendite ümberjagamise ja kasutuse tasemele.

Kas soovid lisaaega?

Palun üks minut veel!

Üks minut lisaaega.

Ma ei tahaks, et mõni aeg edasi me räägime Ida-Virumaast nagu sügavast provintsist paljude probleemidega ehk nagu öeldakse, kolkapiirkonnast või kolkakülast. Ida-Virumaal peab olema tulevik, peab olema areng, sest piirkondlik potentsiaal on olemas. Näiteks SKT täitmise osas on Ida-Virumaa kolmandal kohal pärast Harju ja Tartu maakonda. Aitäh!

Suur tänu! Palun järgmisena kõnetooli Heljo Pikhofi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eesti rahvastik vananeb ja väheneb, see on teada tõsiasi. Taipamine, et lähema 7-8 aasta jooksul kahaneb meil sündide arv poole võrra, võib aga näost suisa plassiks lüüa. Laulva revolutsiooni aegse arvuka põlvkonna sabas tuleb meil üleminekuaja hoopis kasinam põlvkond. Potentsiaalseid sünnitajaid on ligi kaks korda vähem. Viimase 6-7 aasta pisuke sündimuse kasv, millest valitsev koalitsioon raporteerib kui oma töövõidust, on üürike ja mööduv. Kaks tegurit sattusid lihtsalt ühele ajale, vabanemisjoovastuse arvukam põlvkond ja see, et naised on hakanud lapsi hilisemas eas ilmale kandma. Juba täna oleme jõudnud sinnamaale, et meil sündis selle aasta esimese üheksa kuuga vähem lapsi, 785 last vähem kui eelmise aasta sama perioodi jooksul. Ja samas on meil sünnitusealiste naiste arv tipus.
Nagu arvud näitavad, on meil rahvastiku taastootmisega lugu praegugi vilets. Perre sünnib keskmiselt 1,65 last. Sellel tasemel püsimiseks peaks igal aastal sündima vähemalt viiendiku võrra rohkem lapsi. Mis saab siis, kui põlvkondade vahetusest tingitud sündimus joonelt kukub? Demograafilised protsessid kulgevad muidugi omasoodu, ometigi saame perepoliitikat kardinaalselt muutes rohkemate sündide heaks mõndagi korda saata. Emad tahaksid kahte-kolme last – seda kinnitavad uuringud. Mis siis takistab neil oma soove teoks tegemast? Võimalikud vanemad vastavad, et riigi ebapiisav materiaalne toetus, kasinad lastehoiu võimalused ja kartus, et ei suudeta lastele head haridust anda. Seega vajavad vanemad kindlustunnet, et suudavad oma lapsed väärikalt üles kasvatada ja neile hea hariduse anda, ning seda ka halbadel aegadel, kui nad juhtuvad kaotama töö või jääma üksinda.
Austatud ametikaaslased! Ühiskond peab selle kindlustunde neile andma. Praegune perepoliitika käriseb igast õmblusest. Riigi toetus on keskendunud lapse sünnile ja pärast vanemahüvitise lõppu, kui laps on poolteiseaastane, vaadaku igaüks ise, kuidas edasi saab, ometi suurenevad lapse sirgudes ka hädavajalikud kulutused tema peale. Teisalt toetab riik ennekõike neid, kes on selletagi paremal järjel, mida kinnitas ka 2010. aastal OECD läbiviidud Eesti sotsiaalprogrammide põhjalik analüüs. Riigi toetust vajab iga laps ja noorukina mitte üks raas vähem kui titeeas. Sellepärast näeb sotsiaaldemokraatide perepoliitika programm põhimõttelise meetmena ette kolmekordistada lapsetoetust ehk maksta igale lapsele ja noorele kuni 19. eluaastani ligi 60 eurot kuus. Vastava muudatusettepaneku oleme esitanud nii Riigikogule menetlemiseks kui ka riigieelarves arvestamiseks. Riigi sõnum peab olema selge: iga laps on oodatud. Ka peame jõudma selleni, et igale väikelapsele ja koolieelikule oleks tagatud sobiv lasteaiakoht või lastehoid. Seda näeb muuseas ette ka seadusetäht. Riigi tugiprogramm "Igale lapsele lasteaiakoht!" tuleb võimalikult kähku taaskäivitada, sest omavalitsustel pole kaugeltki ühesuguseid võimalusi, et toetada lapsi ja maksta laste õpetajatele vähemalt riigi keskmist palka.
Mis aga Eesti kooliõpetajate leivasse puutub, siis nende palgad on tõesti nigelad. Põhikooli õpetajate palgamäärade ja SKT suhte keskmine väärtus on meil 0,76, teisisõnu Eesti riik väärtustab oma õpetajate vastutusrikast tööd enamikust OECD riikidest pea kaks korda vähem. Gümnaasiumiõpetajate palk on aga võrdluses teiste riikidega allpool igasugust arvestust, sest meie õpetajate töötasu ei ole seotud kooliastmetega. Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et õpetaja palk peaks olema vähemalt Eesti keskmisel tasemel. Kust selleks raha võtta, küsivad nüüd hoolsad valvurid, kes nõuavad valimislubaduste deebetit-kreeditit. Ega raha ole ilmast otsa saanud, kõik on ikkagi kinni tahtmise taga. Sotsiaaldemokraadid on leidnud ka katteallikad oma muudatusettepanekute täitmiseks, aga ma ei hakka neid siin üles lugema, sest meie erakonna esimees Sven Mikser peatus sellel pikemalt.
Head koalitsioonisaadikud! Trööstitu demograafiatrendi peale mõeldes ei tohi me ühelgi juhul meelest lasta neid lapsi, kes on sirgumas siin ja praegu tööpuuduse ja meeletute kontrastide Eestis. Meil on hinnanguliselt 45 000 last ja noort, kes elavad vaesuses või lausa süvavaesuses. Paljudel napib hädavajalikku isegi igapäevaeluks, mis siis veel rääkida sellest, kuidas ilmajäetuse tunne muserdab enesehinnangut. Muide, toimetulekutoetust saava pere lapsele on ette nähtud kõigest 2 eurot päevas. Ent juba aasta-paarine arenguauk võib kihva keerata terve elu, liiati meie näilisust ja kuldvasikat kummardavas ühiskonnas. Mis tahes noorte vaesust ja sotsiaalset tõrjutust leevendav algatus tuleks iga hinna eest ellu viia, muidu võime kaotada poole praegugi Maarjamaal sirguvast põlvkonnast.
Ma ei hakka üle rääkima kõiki neid ettepanekuid, mida sotsiaaldemokraadid on möödunud aastate jooksul Riigikogus teinud. Kahjuks on meie mõistlikud ettepanekud aga rahapuuduse ettekäändel tagasi lükatud. Nii või teisiti oleme aastaks 2018 olukorras, kus Tartu tudengipäevadest osavõtjate arv on poole väiksem, kui oli mullu, ja tööjõuturule tulijaid noori on kaks korda vähem kui praegu. Et riik toimiks, oleks hädasti vaja juurde võõrtööjõudu. Aga mil moel kestavad siis eesti keel ja kultuur? Muudest rahvustest inimesed moodustavad niigi tubli kolmandiku Eesti rahvastikust ja see suhtarv on üks suurimaid terves Euroopas. Näiteks Saksamaal, mille võõrtööliste probleemidest me alatasa kuuleme, on vaid 8% immigrante.
Seda ma tahakski öelda, et kui me täna ei mõtle sellele, et meie lapsed Eestisse jääks ja vanavanemad ei muretseks selle pärast, et lapselapsed siit minema lähevad, siis ...

Kõnelemise aeg on läbi. Aitäh!

Aitäh!

Ametikaaslane Jüri Ratas, nüüd on kõnetool teie!

Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit, palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et valitsuse majandus- ja fiskaalpoliitika üldeesmärk on tagada jätkusuutlik ja makromajandust tasakaalustav eelarvepoliitika. See on igati mõistlik eesmärk. Kuid eelarvet lugedes tekib hulgaliselt küsimusi, nagu näiteks kuidas ja mil määral paraneb inimeste toimetulek igapäevaprobleemidega, seda esmatarbekaupade, toasooja, elektrienergia, gaasi ja teiste eluliselt vajalike toodete meeletus hinnatõusus, või kuivõrd paraneb tööhõive. Vastust neile ja paljudele teistele küsimustele meie eelarve eelnõust ega selle seletuskirjast kahjuks ei leia. Kogu eelarvepoliitika on suunatud iga hinna eest eelarve tasakaalu viimisele aastal 2013. Seetõttu on tagaplaanile jäetud inimeste elujärje parandamine ja pensionide tõstmine parimal võimalikul määral. Eelarvest nähtub, et pensioni tõstmine 4,4% ei korva kaugeltki elukalliduse kiirest kasvust tingitud suurenevaid inimeste igapäevakulutusi. Võrreldes näiteks 2010. aasta jaanuariga, on toit ja mittealkohoolsed joogid kallinenud tervelt 15,3% ja eluasemekulud 12,3%. Või kui vaatame kavandatud hariduskulude kasvu – ligi 12% –, siis näeme, et see jääb tugevasti alla kaitsekulude kasvule, mis on 21%. Kuid ometi ei tõsteta selle arvel õpetajate palkasid, vaid see suunatakse rangelt investeeringuteks.
Veel tekib tahes-tahtmata küsimus, kas ja kuidas tagab esitatud eelarve kohalike omavalitsuste jätkusuutliku ja tasakaalustatud arengu. Valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni kohtumise lõpp-protokollist 2012. aasta riigieelarve osas nähtub, et valitsus on kohalike omavalitsuste ettepanekud suures osas tagasi lükanud ja nii ei ole neid ka riigieelarve eelnõus arvesse võetud. See puudutab esmajoones ettepanekut taastada üksikisiku tulumaksust omavalitsuste eelarvesse laekuva osa endine suurus, 11,93% ja, teiseks, taastada kohaliku omavalitsuste tulubaasi ühtlustamise vahendid tasemel 91,5 miljonit eurot.
Seega jättis valitsus arvestamata Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi ettepanekud kiires korras Eesti seadusi muuta, et kohalikele võimudele eraldataks rohkem vahendeid neile põhiseaduse ja teiste seadustega pandud kohustuste täitmiseks. Nimetatud organisatsioon rõhutas ka, et Eesti valitsus peab kaasama omavalitsusi ja nende ühendusi seadusmuudatuste arutelusse enne otsuste langetamist, eriti juhtudel, kui muudatusettepanekud lisavad omavalitsustele rahalisi kohustusi.
Lubage mul siinjuures tsiteerida üht lõiku Eesti Vabariigi presidendi selle aasta 12. septembril Riigikogus peetud kõnest: "Usutavasti olete minuga nõus, et riigi ja kohaliku võimu suhted ning omavaheline töökorraldus, ülesannete jaotus ja kohustuste täitmiseks eraldatava raha hulk kätkeb endas küsitavusi ja vastuolusid. See, et valitsuse ettepanekul ja parlamendi heakskiidul on järjekindlalt vähendatud linnade ja valdade tulusid, on fakt. Riigikohus on aga oma lahendiga nõudnud riigi ja kohaliku võimu ülesannete määratlemist ja nende täitmiseks vajalike kulude rehkendamist ning seejärel eraldamist."
Teatavasti võttis Riigikohtu üldkogu 16. märtsil 2010 vastu kohtuotsuse, mille resolutsiooni punktiga 1 tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis, esiteks, sätestaksid, millised seadusega kohaliku omavalitsuse üksusele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud, ning teiseks, eristaksid kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ettenähtud raha ja riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud raha ning näeksid ette kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest. See Riigikohtu üldkogu otsus on senini täitmata. Kuidas küll hinnata sellise valitsuse tegevust ja sellest sündinud eelarve eelnõu, mis, vähe sellest, et eirab oma rahva heaolu esmasust ja ignoreerib kohalikke omavalitsusi, jätab küüniliselt täitmata kohtuotsuse? See on küsimus. Tänan!

Suur tänu! Palun järgmisena kõnetooli Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti riigil on 64 kehtivat üleriigilist arengukava, programmi ja strateegiat. Neist 19 on heaks kiitnud Riigikogu ja 45 valitsus. Aga kas järjekordset riigieelarvet ette valmistades keegi üldse neilt arengudokumentidelt tolmu pühib? Tundub, et ei. 2012. aasta riigieelarve seletuskirjas viidatakse vaid paaril korral kehtivale arengukavale, enamikku pole peetud mainimise ja tõenäoliselt ka arvestamise vääriliseks. Ometi on need arengukavad kunagi ette valmistanud valdkondade parimad asjatundjad kõigi kolme sektori esindajate osavõtul. See on äärmiselt lugupidamatu nende tegijate ja lausa kuritegelik riigi vastu.
Kellel on vaja sellist raamatukogu, kus on riiulite viisi arengukavasid, mida keegi ei loe ja millega keegi ei arvesta? Oleks minu teha, paneks Riigikantseleis sellele toale sildi "Saja strateegia surnuaed". Ma möönan, et mõned neist arengukavadest vajavad aktualiseerimist. Mõned on n-ö oma aja nägu, kus suurem osa mahust on kõige olnu kirumine ja arengumõõde on viimastel lehekülgedel. Aga enamik neist arengukavadest ja strateegiatest on oma olemuselt ühiskondlikud kokkulepped konkreetses valdkonnas, sest neid on teinud valdkonna parimad asjatundjad kodumaalt, lisaks väliseksperdid ja eri sektorite esindajad. Lisaks kõigele on riik kulutanud nende arengudokumentide ettevalmistamisele väga palju raha. Kes on sellises protsessis osalenud, teavad, et mõne arengukava tegemine kestab aastaid. Selle töö käigus vaieldakse palju, minnakse tülli, lepitakse ära ja lõpuks lepitakse kokku. Pärast seda on asjaosalistel õigustatud ootus, et nüüd hakkab elu edenema. Aga tühjagi! Olenemata sellest, kas arengukava on heaks kiitnud Riigikogu või valitsus, on see dokument riigieelarve tegemise ajaks juba sinna "Saja strateegia surnuaeda" rännanud.
Side riigieelarve ja kehtivate arengudokumentide vahel tuleb taastada. Riigieelarve seletuskirja formaati tuleks muuta nii, et iga ministeeriumi seletuskiri algab teavitusega, et valdkonnas kehtivad sellised ja sellised arengukavad ja neist lähtudes tuleb teha sellised ja sellised kulud. Või tunnistada, et rahapuudusel jäävad teatud kulud tegemata. Kui sidet arengukavade ja riigieelarve vahel ei taastata, on igasugune planeerimisest ja arengust rääkimine siin saalis üks suur silmakirjalikkus.
Veel häirib teadus- ja arendustegevuse mõiste devalveerimine ja üleekspluateerimine riigieelarve seletuskirjas. Seda kasutatakse seal nii tihti nagu lorilaulu refrääni. Teadus- ja arendustegevus on ohtrasõnaliselt tunnistatud prioriteediks, aga kui palju konkreetne ministeerium selleks kulutab, ei ole võimalik riigieelarve seadusest välja lugeda. Nii ei saanud ma ei rahandusministrilt ega rahanduskomisjoni esimehe käest teada, kui palju näiteks Põllumajandusministeeriumis teadus- ja arendustegevuseks raha kulutatakse. Seletuskirjast saab küll teada, kui palju haldusala kahe instituudi hoonete kütmine ja valgustamine maksab, aga kui palju nad saavad raha oma põhikirjalisteks ülesanneteks, sellele pole osanud ükski eelarve kaitsja siit puldist vastata. Lõppkokkuvõttes tuleb tunnistada, et riigieelarve sisul ja seda ülistavatel loosungitel ühisosa kahjuks puudub. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma ei taha teile rääkida täna ei päästekomandode vähendamisest, ei politseinike palga ega piirivalvurite palga väiksusest, ei kohaliku omavalitsuse tulubaasist, vaid elust enesest. Nädalavahetusel oli mul õnn käia ühes meie Eesti kuurortlinnas külas perekonnal, kes mõlemad, nii naine kui mees, on tublid Eesti inimesed, natuke vanemad kui mina. Selle aasta algusest jäid mõlemad oma töökohast ilma, kuna linna ainukene tootmisüksus või üks väheseid tootmisüksusi pandi kinni. Kaks täiskasvanud pereliiget, mõlemal pensionini aega kui palju veel, jäid töötuks. Mehel läks õnneks leida läbi tutvuste töökoht lihtsa turvamehena. Teenib ta 40-tunnise töönädalaga 250 eurot kuus. Naine, kes oli tootmistsehhi juht, on saatnud sadu CV-sid, on osalenud mitmel-mitmel töötukassa läbiviidud koolitusel, kuid ei ole tänaseni töökohta leidnud. Igapäevane stress on üha rohkem närimas, sest teda ei ole lihtsalt vaja. Ja nad küsisid, et mida mina siis Riigikogus teen. Ma ütlesin, et meil tulevad väga tähtsad päevad, me hakkame teisel lugemisel arutama 2012. aasta riigieelarvet. Ahaa, vastasid nad, aga mis see meile toob? Mul ei olnud neile kahjuks mitte midagi vastata. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena kuulame Tarmo Tamme.

Proua juhataja! Head kolleegid! Eelarve koostamine ei ole minu jaoks iseenesest võõras tegevus. Mul on tulnud 17 aastal koostada eelarve kohalikus parlamendis, kohalikus volikogus ja saada sellele kinnitus. Peab tunnistama, et eelarvele saab erinevalt läheneda. Nendel eelarvetel, kus minu käsi on juures olnud, on läinud hästi, sest ma võin teile öelda, et see omavalitsus, mida ma viimased 11 aastat juhtisin, on elujõu indeksilt 12. omavalitsus Eestis ja finantsvõimekuselt olnud kaks aastat linnade seas Eesti parim. Nii et ärge öelge, et ainult Reformierakond teab, kuidas omavalitsusi juhtida!
Mida ma näen selle aasta eelarves? Mida oleks vaja muuta ja mis mind eriliselt häirib? Häirib see, et riigieelarve prognoos on optimistlik. Võtke või tänase päeva uudised välja ja te näete, et ilmselt ei tuleks selle 3%-lise kasvuga arvestada. Ega ma ei tunne selle üle head meelt, et meil tuleks eelarve ringi teha, aga ma arvan, et oleks õige aeg need arvud üle vaadata. Kuidagi imelik on vaadata, et riik võtab Eesti Energiast dividende välja, et Eesti riigieelarve saaks tasakaalu. Sõbrad, te võtate raha ju laste, vanurite, koolide, kõikide käest, et siis näiliselt viia riigieelarve tasakaalu, ja samal ajal võtab see äriettevõte, Eesti Energia, 500 miljonit laenu. Kas see on tark tegu või kas te käituksite niimoodi eraisikuna? Vaevalt, et te niimoodi käituks.
Eriti südamelähedane teema on mulle kohalikud omavalitsused ja nende finantsseis. Tegelikult te ei tunneta, milline seis seal praegu on. Paljud inimesed ei julge seda tunnistada, olgugi et nad teavad seda, sest väga palju puudutab see ka koalitsiooni omavalitsusi. Ei ole just normaalne, et kohalike omavalitsuste töötajate palgad on nii madalad, sest masu ajal vähendati neid oluliselt. Paljudel ei ole suutlikkust palku uuesti korrigeerida. Kui räägitakse suurest võidust, et kohalikud omavalitsused said 40% teederaha juurde, siis ma küsin: mis võit see on, kui enne seda ju neli korda vähendati kohalike omavalitsuste teederaha? Ma küsin, kas kohaliku omavalitsuse tee on midagi erilist? See on ka üks osa riigist ja liikluse intensiivsus on seal kümme korda suurem kui näiteks Tallinna–Tartu maanteel. Miks vastandatakse kogu aeg kohalikke omavalitsusi riigile? Kas ainuke põhjus on siin Tallinn? Ma arvan, et see ei tohiks põhjuseks olla, sest me kannatame kõik, me sõidame iga päev neid teid mööda.
Kui ma räägin, et õpetajate, päästeametnike, politseinike ja meditsiiniõdede palkasid ei ole võimalik tõsta, siis ma tunnistan, et mul on häbi nende inimeste ette minna, sest tegelikult on selle jaoks võimalused olemas. Ma toon teile ainult mõned näited. Kui kehtib selline põhimõte, et riigitöötajate palku ei tõsta, siis lisaks ehitajatele, kes on juba ammu Soome ära läinud, lahkuvad riigist ka riigiteenistujad. Neid tagasi meelitada on juba kümme korda raskem ja keerulisem kui anda neile tänasel päeval vähemalt lootust, et neil on mingi palgatõusu võimalus.
Kui me räägime astmelisest tulumaksust ja arvutuse tulemusena selgus, et see võit ei olegi 180 miljonit, on võib-olla 100 miljonit. Aga sõbrad, sada miljonit on umbes poolteist miljardit Eesti krooni. Milliseid võimalusi annaks see, et ära lahendada nende inimeste probleemid, mis meil on igapäevaselt ees! Kas küsimus on lihtsalt selles, et me oleme põhimõttelised, et ei saa nende inimeste probleeme ära lahendada? Kui on teada, et varimajandus on Eestis suur, kas ei võiks siis sinna ...
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit juurde.

... suunata lisaressursse ja saada sealt näiteks õpetajate täiendav palgaraha? Kui räägitakse laenudest, siis räägitakse, et oi, kui Keskerakond saab võimule, siis laenatakse riik lõhki ja me kukume käpuli. Ma arvan, see oli suur viga, et riik ei võtnud masu ajal laenu ega hoidnud ehitajaid Eestis. Meil oleks olnud koolimajad soojustatud, soojatrassid korda tehtud ja soojakadusid oleks vähemalt 500% vähem olnud ning need pangalaenud oleks saanud sellestsamast rahast tagasi makstud. Nüüd võitis sellest, et me niimoodi käitusime, Soome riik, sest Soome riik on õnnelik, et meie töötajad läksid neile tööle.
Kui räägitakse, et ESM-i 30 miljonit ei ole laen, siis ma küsin: mis ta siis on? Ja kui räägitakse, et see ei mõjuta eelarve tasakaalu või et see ei mõjuta eelarve defitsiiti, siis tunnistame, sõbrad, ausalt, et see 30 miljonit on tegelikult meie kingitus nendele riikidele, kes praegu endaga hakkama ei saa, kingitus, et säilitada nende inimeste palgad ja pensionid tänase päeva tasemel. Seda raha ei saa me kunagi tagasi või kui saamegi, siis võib-olla 20, 30, 40 aasta pärast. Aga nähes praegust pilti, ei ole see reaalne. See 150 miljonit, mis meil tuleb viie aasta jooksul välja käia, on tegelikult Eesti riigieelarvest välja läinud raha ning seda tuleks ausalt tunnistada ja inimestele öelda.
Eriti kurvaks teeb ka see, et kui me tegime ettepaneku vähendada sooja käibemaksu 20%-lt 9%-le, siis nägime järjekordselt, millega täidetakse riigieelarvet. Kui me teame, et soojahinnad on sellel sügisel tõusnud kohati 40–45%, siis pange ennast nende inimeste olukorda ja mõelge, kuidas nad igapäevaselt hakkama saavad. Aitäh teile!

Aitäh! Palun järgmisena kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me viibime praegu väga tähtsa sündmuse juures. Valus ja vaevades sünnib Eesti riigi eelarve. Mõned teist on sellist sünnitust vastu võtnud juba mitmeid-mitmeid kordi ja ilmselt oskavad ka ennustada, kuidas sünnitus läheb ja milline lapsuke hakkab välja nägema. Ma julgen ennustada, et sama ilus nagu eelminegi, nii nagu 2011. aasta eelarve. Ainult et ilus kellele? Ilu on ju vaataja silmades. Loomulikult on ta väga ilus Euroopa Liidu poolt vaadatuna. Meie lugupeetud peaministril on väga ilus näidata seda Euroopa Liidu tähtsatele tegelastele, sorteerida sealt välja igasuguseid vahvaid numbreid ja kasutada neid tõestusmaterjalina, kui ta esineb rahva ees ning seletab, kui hästi ja järjest paremini meil läheb.
Teine asi on muidugi, kui kaua rahvas seda usub, sest ega lihtne tädi Maali seda eelarvet ei loe, tema näeb, mis elus toimub. Aga mis toimub? Toimub see, et statistiliselt läheb riigil suurepäraselt, riigivõlad on äärmiselt väiksed, aga võlad on lükatud rahva kaela. Kui võlakoormus on 128% SKT-st, siis 5% sellest on riigi oma ja 123% on inimeste oma. Ma küsin, kes on siis riik? Kas riik on peaminister? Kas riik on valitsus? Kas riik on parlament? Ei, kõik nimetatud on kõigest instrumendid, aga riik – see, on rahvas, riik – see on inimene. Kas see inimene elab hästi? Kuidas ta ennast tunneb? Kas inimene on informeeritud ja sõidab ringi mööda maailma või sõidavad tema lapsed ja sugulased? Kas ta näeb, mis toimub mujal, ja võrdleb seda sellega, mis toimub siin? Sellel inimesel on ju lapsed või tema sugulastel on lapsed ja ta teab, et koolitoit on nii mõnelegi lapsele üks väheseid toidukordi, kus ta saab sooja sööki süüa. Ta teab, millised on õpetajate palgad, ta teab, kui raske on saada lasteaiakohta. Ta teab, et veerand mõnede korteriühistute liikmetest on võlgu sooja eest. Nad ei suuda sooja eest maksta, sellepärast et riik võtab kaudsete maksudena oma osa, oma obroki. See on väga nutikas, kaudsest maksust ju ei pääse. Ei ole võimalik harrastada mingit nutikat skeemi, et peita toasooja osaliselt kuskile, ma ei tea, voodi alla ja seda mitte näidata. Selle pealt tuleb käibemaks ära maksta, midagi ei ole teha.
Kui Keskerakond üritab rääkida midagi astmelisest tulumaksust, mille abil me tahaksime katta väga paljud asjad, mis on vajalikud lihtsatele inimestele, siis öeldakse: ei, see on selline skeem, mis ei ole meile absoluutselt vastuvõetav, maailmas kavatsetakse sellest loobuda. Maailmas on kindlasti inimesi, kes tahaksid üldse loobuda maksude maksmisest, aga kas nendest peab eeskuju võtma? Tegelikult on meil astmeline tulumaks kogu aeg olnud, kaheastmeline maks: üks osa on maksust vabastatud miinimum ja teine asi on üksikisiku tulumaks. Kui oleks juures kolmas aste, millega maksustataks neid, kelle palk on üle 1500 euro ... Kui vaadata siin saalis istuvaid Keskerakonna fraktsiooni liikmeid, siis nad on ju kõik hästi maksustatud-tasustatud inimesed, kõik on nõus maksma astmelist tulumaksu. Iga mõistlik inimene on nõus astmelise tulumaksuga. Miks? Sest see on talle tegelikult kasulik.
Kas ma võin veel aega juurde saada?

Kolm minutit.

Aitäh! Vaadake, kui keegi on teinud tööd, saanud rikkaks, ehitanud endale uhke lossi ja kaevanud tiigi, seal ujuvad luiged ja selle ümber jalutavad ringi paabulinnud, aga tema uhke aia taga on mingid hurtsikud, kus keegi elab vaest elu räpasuses ja viletsuses – no peremees annaks loomulikult nendele ka natuke pappi, et tehku oma majapidamine korda, et tal oleks väravatagune ka ilus vaadata. See on ju mõistlik. Me oleme kõik inimesed, elame kõik siin sellel maal ja teist maad meil ju ei ole.
Ma olen tihtipeale kuulnud süüdistusi, et mis te kraaksute meie ilusa eelarve vastu, mis te sõimate Vabariigi Valitsust, teie, keskerakondlased, olete riigivaenulikud. Ei ole, me ei ole riigi vastu! Meile ei meeldi, kuidas see eelarve on kokku pandud. Meile ei meeldi mõned asjad, mida teeb Vabariigi Valitsus, aga see ei tähenda, et me ei armastaks oma riiki. Riik on ju inimene, riik on midagi hoopis muud.
Meil on küll praegu igaühel võimalus avaldada arvamust, mis ta arvab sellest riigist. Paljud inimesed, nagu öeldakse, hääletavad jalgadega. Jooksevad siit minema, näiteks arstid jooksevad ära, ehitustöölised. Ma küll ei ole veel kuulnud, et lahkunud oleksid liikluspolitseinikud ja Riigikogu liikmed, aga no küll jõuame ükskord ka niikaugele. Kes siis siia jäävad? Kes jäävad? Ma armastan oma riiki ja ma ei taha, et see näeks välja nagu Peipsi-äärne küla, kus on ainult vanad naised ja külajoodikud. Ma tahan, et meie riik, et meie rahvas kestaks. Ma tahan, et me suudaksime hakkama saada kõigi oma probleemidega. Ma tahan, et iga inimene elaks siin inimväärset elu, ja selle heaks ma esinen praegu ka siin. Et need sõnad mitte kaduma ei läheks, tuleb neid korrata ja korrata. Kel kõrvad, see kuulgu! Aitäh!

Aitäh! Peipsi-äärsetele küladele tehti küll liiga, palun siinkohal vabandust sellise kõnekasutuse pärast! Palun järgmisena Mihhail Stalnuhhin! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu paljud eelkõnelejad, selgitan ma teile, miks ma ei toeta seda eelarvet. Aga pean kohe mainima, et mul on puhtisiklik põhjus seda seaduseelnõu mitte toetada. Ma loen praegu üht suurt raamatut, mille pealkiri on "Eesti põllumajandus 20. sajandil". Mõned arvud sellest raamatust tahes-tahtmata lõikuvad sulle ajju. Näiteks jääb väga hästi meelde, et 2008. aastal oli meil põllumajandustoodangu eksport võrdeline 12 miljardi krooniga ja import 18 miljardiga ehk vahe on puhtalt negatiivne. Hästi jäi meelde see, et alates 1993. aastast on see bilanss põllumajandustoodangu puhul negatiivne 45 miljardi krooni ulatuses, ja kui võtta kogu majandus kokku, siis on miinus 344 miljardit. Seepärast eile, kui meil oli siin külas peaminister Andrus Ansip, kes kolleeg Urmas Klaasi küsimusele vastates äkki teatas, et Eesti majandus on tüüpiline eksportiva riigi majandus, tekkiski mul vajadus esitada talle küsimus. Mõned siinviibijad mäletavad, mida ma küsisin. Ma tõin näiteks need arvud ja küsisin, kuidas saab eksportivaks majanduseks nimetada sellist riiki, kes impordi-ekspordi bilansiga on jätkuvalt miinuses. Härra peaminister vastas mulle: "See teie väide nüüd küll kohane ei ole. Pöörduge veel statistika poole tagasi, ja te veendute õige pea, et teie väide on väär." Mida ma siis ka tegin. On olemas riigi amet, Statistikaamet. Kui te suvatsete sinna info järele minna, siis vaadake majandust, väliskaubandust ja seal on selline tabel nagu "Kaupade eksport, import ja bilanss". Neid tabeleid on kaks, üks on kuni 2003. aastani ja kroonides ning teine on alates 2004. aastast kuni 2011. aastani (sisse arvatud) ja juba eurodes. Pilt on selline: meie riigi Statistikaamet teatab, et kuni 2003. aastani oli meie majandus miinuses 12 miljardi krooniga (tolle krooni väärtus on ka veidi erinev), aga alates aastast 2004 kuni praeguseni, aastani 2011 oleme miinuses, mis väljendub sellise summaga nagu 14 miljardit 500 miljonit eurot. See tähendab, et need arvud, mis on antud põllumajanduse ajaloos, on õiged ja ehtsad, see tähendab, et krooni väärtus on teatud koefitsiendiga ümber arvutatud kehtivale ja saadud kaheksanda aasta arvudes täpselt selline olukorra kirjeldus, nagu ta on. Siin tekib minu jaoks selline huvitav küsimus, minu jaoks isiklikult. Kuidas ma saan uskuda seda eelarvet, mille on ette valmistanud see valitsus, kelle juht tuleb siia saali avalikkuse ette ja ta kas ei tunne üldse asja – see on üks variant ja see ei ole sugugi halb variant – või ta meelega petab avalikkust, teeb seda selleks, et konkreetsel hetkel hea välja näha, mitte anda selgitusi või vastuseid ebameeldivatele küsimustele? Ma ei usu, et valest võib midagi head saada. Ma ei usu, et sellel taustal on võimalik teha midagi tsiviliseeritut, midagi sellist, mis normaalses ühiskonnas meile sobiks. Ma ei saa toetada säärast projekti, mis on ette valmistatud kasutades ideoloogiat, mis ütleb, kasutades neid vanu laagri sõnu, millest Solženitsõn on kirjutanud: "Sure sina täna ja mina homme." See on ühe päeva eelarve, see on poliitiline eelarve, mis ei vasta üldse riigi vajadustele. Seda valet, mis seal peitub, on tohutult ja tõestust sellele saame siit saalist, kuulates meie ministreid, meie peaministrit pea iga päev. Puhtisiklikel põhjustel – mul on selline printsiip – ma inimesega, kes on mulle üks kord valetanud, teist korda enam koostööd ei tee. Mina ei tee koostööd selle valitsusega ja selle eelarve raames keeldun sellest, sest ei saa valega põhjendada mingit head asja. Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Valitsus on esitanud 2012. aasta eelarve ja see läbib täna siin Riigikogus teist lugemist. Sel aastal menetleme esimest korda eelarvet, kus rahanumbrid on kirjas vaid eurodes. Needsamad eurodes koostatud eelarveread peegeldavad 2012. aasta jaoks suurt kokkuhoidu. Kokkuhoidu võiks ju kiita, kuid kahjuks on see kokkuhoid rahva, kusjuures suurema osa rahva heaolu arvel. Me mäletame Reformierakonna ja Ansipi uinutavaid jutte stabiilsest ja turvalisest eurost, mis kiiresti investeeringuid ja majanduse tõusu kaasa toovad. Tegelikkus on aga visuaalselt väiksemaks muutunud numbrid, kuid sisuliselt palju-palju kõrgemad hinnad. Lakke on kerkimas toasooja ja elektri hind, toidukaupadest rääkimata. Kõik see teeb inimeste igapäevase hakkamasaamise üha raskemaks ning pole midagi imestada, kui minnakse välismaale õnne ja paremat elu otsima. Tuletan meelde hiljutist õpetajate meeleavaldust, mis minu meelest koalitsioonipoliitikutele tõsise hirmu nahka ajas. Reformierakonna poliitikud ei nõustunud oma ruumidestki välja tulema. Õpetajad tulid Toompeale, et teha selgeks: samaviisi, vanaviisi enam jätkata ei saa. Nagu valitsuse retoorikast aga näha on, neile see sõnum  siiski kohale ei jõudnud – räägitakse korras rahandusest ja paremate aegade ootamisest. Heakene küll, tark ei torma, nagu eestlasele kombeks. Alatuna mõjub aga see, et justkui sõrmenipsuga garanteeritakse Kreeka võlad 30 miljoni euro ulatuses. See on sama palju, kui vajaksime õpetajate palgatõusuks. Teistele anname, aga endale ei jagu. Kas see ikka on väga tark lähenemine?
Reformierakond ei jäta kasutamata võimalust selgitada, kui kehv ikka on astmelise tulumaksu süsteem. Kahjuks  pigistatakse seejuures järjekindlalt silm kinni selle ees, kui palju lisamiljoneid see eelarvele tuua võiks. Rahast rääkimata, astmeline tulumaks jaotaks ka maksukoormuse õiglasemalt ümber. Jõukamad hakkaksid senisest enam riigi arengusse panustama. Just seesama astmelise tulumaksu kehtestamine võimaldaks ellu viia ka Keskerakonna ettepanekuid 2012. aasta riigieelarve kohta. Just Keskerakonna eestvedamisel kehtestati tasuta koolilõuna. Nüüd leiame, et on viimane aeg seda mõtet täiustada. Teeme ettepaneku suurendada koolitoidutoetus 1 euroni päevas, lisaks soovime katta toidukulu lasteaia vanemas rühmas. Paljudes peredes on just koolitoit laste jaoks ainus soe toit päevas. Riik peab panustama selleks, et see toit oleks tervislik ja toitev.
Lisaks tahame, et suureneksid ka õpetajate palgad. Hiljutisest meeleavaldusest ma juba rääkisin, seega teate isegi, kui aktuaalne see teema hetkel on. Kindlasti tahame taastada 2008. aastal kaotatud ranitsatoetuse. Toetuse suurus oleks kolmekordne lapsetoetuse määr ning toetuse maksmise eesmärk on tagada kooliaasta algusega seonduvad kulud koolitarvetele. Näeme ette ka programmi "Igale lapsele lasteaiakoht!" taasrahastamise, sest üha enam saab selgeks, et lasteaiakohtade nappus on probleemiks juba väga paljudes kohalikes omavalitsustes ning ilma riigi toeta see probleem lähiaastatel ei lahene.
Sama oluliseks pean kohalike omavalitsuste rahastamise taastamist. Tulles maapiirkonnast, tean, milliste probleemidega vallad ja linnad igapäevaselt kokku puutuvad. Mul on üheksa aastat omavalitsuse volikogu töö kogemust ning seepärast tean, kui suurt kiitust väärivad valdade ja linnade juhid, kes on suutnud kitsastes oludes kõigele vaatamata hakkama saada. Keskerakond leiab, et nüüd on viimane aeg neid tunnustada ning taastada äravõetu.
Mina Keskerakonna fraktsiooni liikmena ei kavatse toetada sellist eelarvet, kus peetakse silmas ainult nende huve, kes endaga niigi hakkama saavad, ning unustatakse tegelikud probleemid, unustatakse hooliv poliitika. Aitäh!

Suur aitäh! Palun kõnetooli Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud kolleegid! Räägin meist paljude olevikust ja absoluutselt kõikide inimeste tulevikust ja selle kindlustamisest – tahan rääkida pensionidest. Tavaliselt räägitakse rahvastiku vananemisest kui vaata et traagilisest tendentsist – seda siis, kui räägitakse üldiselt. Samas oleks meist igaühel arusaadavalt hea meel, kui me vanavanemad ja isa-ema kaua meie seas viibiks. Poliitikute ülesanne on see viibimine võimalikult inimväärseks muuta ka siis, kui lastel ja lastelastel pole erilist võimalust vanemaid rahaliselt toetada. Seda rohkem, et viimaste uuringute kohaselt aitavad vanemad inimesed rahaliselt pigem nooremaid kui vastupidi.
Meist nooremate silmad näevad tõenäoliselt päeva, mil pensionäride osakaal rahvastikus on kasvanud 40%-ni ning pensionäride arv ühe töötava inimese kohta tõuseb taluvuse piirini. Äsjane uuring analüüsis aastaks 2060 kujunevat olukorda ning jõudis loogiliselt lihtsale järeldusele: pensionisüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb kas suurendada tulusid või vähendada kulusid.
Meie menetleme Eesti järgmise aasta riigieelarvet olukorras, kus pensionid pole kasvanud juba kaks aastat. Eesti elanike pensionid kuuluvad teatavasti Euroopa väikseimate hulka. Järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõus on pensionitõusuks kavandatud keskmiselt 4,4%. Keskmine pension kasvaks aastas seega 160,51 eurot, kuu lõikes aga vaid 13,38 eurot, mis kahvatuvad meie ohjeldamatute hinnatõusude taustal. Suureks on kasvanud kodukulud – toasoe on kallinenud – ning kahjuks on tõusnud ka toiduainete hinnad. Järeldus on vanainimeste jaoks vähe lohutav: nende reaalpensionid ei tõuse, vaid aina vähenevad. Meie analüüs tõestab, et alla 200 euro suurust pensioni saab Eestis 100 000 inimest. Kui nad on ära maksnud – ja need inimesed tavaliselt seda ka teevad – kõik vajalikud maksud, jääb pensionärile kõige rohkem 2 eurot päevas kõigeks muuks, kaasa arvatud toiduks. Pole raske ette kujutada, kui head on nende inimeste võimalused hoolitseda oma tervise, näiteks vanainimeste suure probleemi, hammaste eest, kui ainuüksi röntgenipildi tegemine veel ravimata hammastest maksab üle 50 euro.
Eesti Keskerakonna fraktsioon tegi pensionäride elu kergendamiseks riigieelarve seaduse eelnõu muutmiseks Rahandusministeeriumi valitsemisalasse meie arvates asjaliku ja konstruktiivse ettepaneku: iga kalendriaasta 1. aprilliks indekseeritakse riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel arvutatud riiklikke pensione indeksiga, mille väärtus sõltub 20% tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Järgmise aasta 1. aprillist lubaks see indeks tõsta pensione 5,4%. Kuid Vabariigi Valitsus kasutab riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lõiget 5², mis võimaldab tasaarvestada majanduskriisi ajal vähendamata jäänud indeksi osa. Pensionid peavad tõusma vastava indeksiga ettenähtud mahus ehk 5,4%.
Tuleb märkida, et järjepideva hinnatõusu tingimuses on vaid 4,4%-ne pensionitõus lubamatu. Meie pakutud 5,4%-se pensionitõusu korral oleks järgmise aasta 1. aprillist rahvapensionimäär 135,39 eurot, tööaasta hinne 4,554 eurot ja pensioni baasosa 121,4682 eurot. Arvestuslik 44-aastase tööstaažiga isiku vanaduspension kasvaks sel moel 305,7 eurolt ligi 20 eurot kuus.
Täiendav pensionitõus kaetaks meie ettepanekul astmelise tulumaksu kehtestamisega. See pole jonn ega ka ulme, vaid reaalne kogu maailmas iga päev kasutatav võimalus mitte üksnes pensionäre, vaid paljusid teisigi rahanappuses vaevlevaid inimkooslusi aidata.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit juurde.

Ka Praxise analüüsi kohaselt aitaks Eestit pensioniaugust päästa 3%-ne maksutõus. Nemad pakuvad lahenduseks sotsiaalmaksu tõusu 36%-ni. Lahendusteid on teisigi. Mõned soovitavad pensionikindlustuseks osta kinnisvara. Ainult et mõne aasta pärast on eakaid majamüüjaid tunduvalt rohkem kui noori ostjaid.
Selge on see, et midagi tuleb ette võtta ja otsustada, sest praegused pensionärid ootavad olukorra leevendamist mitte kümne aasta pärast, vaid kohe või vähemalt nende eluajal. Meile ei ole kasulik, kui kogu Euroopa Liidus kehtestatakse ühtne pensioniiga. Paljudes riikides on eeldatav eluiga pikem kui meil, samas jäädakse nendes riikides pensionile varem kui Eestis. Euroopa Liidu riikide pensionisüsteemid peavad olema jätkusuutlikumad ja samas ka vastutustundlikud ning need otsused tuleb olenevalt kohalikest oludest vastu võtta igas liikmesriigis eraldi. Eestis on netomigratsioon pidevalt negatiivne, elanikkond vananeb, eakate ja noorte suhtarv on juba üks ühele, mis on viimase 20 aasta langustrendi tagajärg. Aastal 2015 peame pensionide maksmiseks juurde leidma pool miljardit eurot ja selge, et üks peamine lahendustee on maksubaasi suurendamine. Seda meie fraktsioon pakubki. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Peeter Võsa!

Aitäh heale eesistujale! Lugupeetud kolleegid! Ma alguses mõtlesin, et ma täna kõnet ei pea, aga siis mõtlesin ümber. Kuid luban, et teen lühidalt.
Uue Riigikogu liikmena olen ma märganud kaht väga ohtlikku tendentsi. Esiteks, õiguskomisjonis on järjest seaduseelnõusid, mille taga võib täheldada hiilivat püüet koondada võim väga kitsa isikuteringi kätte ning selle kindlustamiseks allutada ühiskond pidevale nuhkimisele ja pealekaebamisele. Sellest räägib selget keelt mitu seaduseelnõu. Teiseks, hoolimatu ja nõrgematega mitte arvestav riigieelarve. Ja mitte ainult hoolimatu, vaid ka meie endi lastega mittearvestav. See on lubamatu! Nii palju siis eelarvest.
Aga tahtsin tähelepanu juhtida ka kolmandale asjale. Istungi juhataja asi on istungit juhatada ja mitte kõnesid kommenteerida. Ent mis siin ikka rääkida, ilmselt opositsiooni hääl jääbki selles koosseisus hüüdjaks hääleks kõrbes. Mida kokkuvõtteks öelda? Edu teile, koalitsioon! Ainult et minu toetust sellele eelarvele te ei saa, sest mina tahan ka homme ärgata puhta südametunnistusega. Aitäh!

Suur tänu! Järgmisena palun kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Üks tuntud sulemees avaldas hiljuti oma arvamust eelarve menetlemise kohta Riigikogus. Ja tema hinnang oli järgmine: eks nad seal jagele kõrbe- ja mäestikusõdadest ning meist kordades rikkamate Euroopa riikide hiiglaslikest abipakettidest üle jääva pisku jagamise pärast. Nii et hinnang oli siis selline, et Riigikogu jagab raha, mis kõrbesõdadest ja abipakettidest üle jääb. Tõele au andes jääb sel kirjatsural õigust ülegi – eks me ole nendes Ameerika sõdades oma tublidust väga püüdlikult üles näidanud ning 2-miljardise hiigelgarantii käisime välja paari päevaga nagu näuhti!
Olin tänaseks kutsutud SEB Panga privaatpanganduse hommikuseminarile. Hotelli läheduses parkimiskohta otsides märkasin üht prügikolli, kes püüdis oma vastkogutud varanatukest kohendada. Kuidagi suur kurbus tuli hinge ja sõitsin Toompeale, et oma eelarvekõne mõtted ümber mõelda. Kohe kindlasti ei taha ma, et varakad inimesed endale kogutud ja kogunenud ressursid kaotaksid. Kuid see, et kodust väljatõstetavate perede arv kuust kuusse suureneb, et vaesus süveneb ja süveneb, ei mahu mulle hinge.
Küsin täie tõsidusega endalt ja teilt, head kolleegid: kas see meie riigis kõige suuremat rahalist ressurssi suunav dokument vähendab lõhet vaeste ja rikaste vahel? Vastus on kahjuks ei. Mida teha? Arvan, et tuleks muuta eelarve tulude ja kulude struktuuri. Järgmise aasta eelarves on nn ühekordsete võõrtulude osakaal riskantselt suur. Samal ajal piirame välisabi andmisega ja garantiide võtmisega oma finantsvõimekust. Selline eelarvepoliitika ei ole jätkusuutlik. Uus eelarve kasvatab küll kaitsekulutused partneritele lubatud mahtudeni ning suurendab Eesti Energia aktsiakapitali, et Eesti Energia saaks võtta laene oma suhteliselt mõttetute Jordaania ja Ameerika projektide investeerimiskohustuste täitmiseks, kuid meie oma valitsuse lubatud tulubaasi taastamine jääb tegemata. Meie järgmise aasta eelarve jääb kurdiks õpetajate põhjendatud soovidele.
Jah, ma ei saa olla selle eelarve poolt! Ma ei saa olla selle poolt, et meie rahvalt kogutud raha jaotatakse nii, nagu sellesse dokumenti kirja pandud on. Aitäh!

Suur tänu, Lembit Kaljuvee! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.
Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde, mida on kokku 26. Kuna tegemist on mitmest ettepanekust koosnevate pikkade muudatusettepanekutega, siis loen ette ainult ettepanekute numbrid.
Esimene muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjonil on ettepanek jätta see arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Tänan, juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Kuna on laekunud ettepanek seda muudatusettepanekut hääletada, siis asume hääletusprotseduuri juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt on 41, vastu 56 rahvasaadikut, erapooletuid ei ole. Seega ei leidnud muudatusettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 2, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Ma palun muudatusettepanekut, mis puudutab koolitoitu, ehk muudatusettepanekut nr 2 hääletada!

Me valmistume hääletamiseks. Kas saal on rahunenud? Palun, Taavi Rõivas!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on protseduuriline küsimus selle muudatusettepaneku katteallika kohta. Rahanduskomisjonis me tuvastasime, tõsi küll, peale seda, kui muudatusettepanekuid oli juba hääletatud, et Keskerakond on esitanud muudatusettepanekuid ligi 200 miljoni euro ulatuses, aga katteallikad kokku on vaid ca 80 miljoni euro ehk siis üle kahe korra väiksemas ulatuses. Kas meil on üldse võimalik seda muudatusettepanekut hääletada, kuna seadus keelab ühemõtteliselt ilma katteallikata muudatusettepaneku tegemise? Mismoodi me peaksime sellises olukorras käituma?

Kuna komisjonis seda hääletati ja ettepanek sai rohkem kui kaks poolthäält, siis me hääletame selle siin siiski läbi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et Taavi Rõivas eksitab meid. Keskerakonna 12 muudatusettepanekut hõlmavad 164 miljonit 328 000 eurot. Jutt ligi 200 miljonist eurost ei ole õige.

Sven Sester, palun!

Aitäh, proua juhataja! Mul on selline küsimus. Muudatusettepaneku tegija palus panna hääletusele konkreetse muudatusettepaneku ja selgitas ka ettepaneku sisu. Kas põhikirjas on kokku lepitud, et võib ka sisu selgitada?

Ma selles osas praegu probleemi ei näe. Palun, Taavi Rõivas! Palun saalis rahu! Taavi Rõivas, teie küsimus!

Aitäh! Hea juhataja, ma siiski ei saanud vastust. Ma tänan kindlasti Kadri Simsonit selle täpsustuse eest, aga kui muudatusettepanekutega nõutav summa on üle 160 miljoni euro ja katteallikaid on vaid pooles ulatuses, on ikkagi tegemist seadusvastaste muudatusettepanekutega. Seadus ütleb ühemõtteliselt, et Riigikogu ei tohi teha muudatusi, mis halvendavad eelarve tasakaalu. Kas sellised ettepanekud, mis on otseselt seadusega vastuolus, kuuluvad üldse hääletamisele?

Minu isiklik seisukoht on, et kui see küsimus rahanduskomisjonis üles ei kerkinud, see hääletati läbi ja sai rohkem kui kaks poolthäält, siis me peame selle läbi hääletama. Täiskogu arvestab selle tabeliga, mis on rahanduskomisjonist saadud. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Ma kõigepealt juhin tähelepanu sellele, et Rahandusministeerium ütles, et ta ei toeta astmelist tulumaksu mitte sellepärast, et arvutused ei sobi, vaid ametlik seisukoht on, et see ei sobi lihtsalt valitsusliidu lepinguga. Nii et viide mingitele teistele arvutustele ei vasta kirjale, mille Rahandusministeerium meile saatis. Teiseks tahan ma juhtida tähelepanu, et kui Taavi Rõivasel on küsimusi, on tal võimalik enne iga hääletust võtta kümme minutit vaheaega.

Aitäh! Head kolleegid, ma saan aru, et see repliik ei nõua praegu juhataja vastust. Palun, Sven Mikser!

Aitäh! Võib-olla Taavi Rõivas võrdlemisi värske Riigikogu liikmena ei tea, et see küsimus on aastate jooksul korduvalt siin saalis läbi arutatud. Ühte ja sama katteallikat võivad eri algatajad ja võib ka sama algataja eri muudatusettepanekute katteallikana näidata, see on igati seaduslik. Katsun seda piltlikustada: kui näiteks valitsuse esitatud eelnõus on eraldatud 1 miljon eurot selleks, et ehitada Toompea lossi hoovile purskkaev, siis nii Sven Mikser kui Taavi Rõivas võivad oma muudatusettepanekutes 1 miljoni ulatuses seda kasutada katteallikana. See ei tähenda, et need kaks muudatusettepanekut oleksid seadusvastased.

Aitäh, kolleeg Sven Mikser! Ma lõpetan praegu selle vestluse siin istungisaalis. Palun valmistume hääletamiseks, et otsustada muudatusettepaneku nr 2 üle!
Panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Tundub, et kõik on saalis, ma ei hakka selleks eraldi kutsungit tegema. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 45 ja vastu 55, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 3 on muuta eelnõu § 1 "Riigieelarve tulud, kulud ja finantseerimistehingud". Selle ettepaneku on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Kõigil kolleegidel on võimalik oma tabelist vaadata, mida see muudatusettepanek puudutab. Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Valmistume hääletamiseks. Kuna äsja sai üks hääletus just läbi viidud, siis arvatavasti kutsungit saali ei ole tarvis. Või soovite kutsungit? Ei soovi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt oli 44, vastu 56 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek heakskiitmist.
Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Palun muudatusettepanekut nr 4, mis puudutab õpetajate palka, hääletada!

Head kolleegid, valmistume neljanda muudatusettepaneku hääletamiseks. Protseduuriline küsimus, Igor Gräzin, palun!

Vaadake, seda, mida see muudatusettepanek tähendab, me ju näeme. Kas ettepaneku tegemine peab sisaldama ka propagandistlikku sõnavõttu, et see on, ütleme, see ja too on too? Kas tohib hääletusettepanekule lisada retoorilisi kommentaare? Jaa või ei?

Ma usun, et tohib küll, siis suudavad kõik järge pidada. Läheme edasi!
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepaneku nr 4, mille juhtivkomisjon on otsustanud jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 43 ja vastu 55 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Viienda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Ma palun muudatusettepanekut nr 5, mis puudutab igale lapsele lasteaiakoha programmi taastamist, hääletada!

Palun, Sven Sester!

Aitäh! Ma siiski tulen korra selle teema juurde veel tagasi. Kui meil varasemates parlamendi debattides on see teema üleval olnud, siis mina mäletan küll seda, et on saanud panna hääletusele vaid konkreetse muudatusettepaneku ja mitte pidada pikemaid dialooge või traktaate teemal, milleks muudatusettepanek on ette nähtud jne. Kui see tõesti nii on, siis palun koosoleku juhatajal muudatusettepanekute tegijad korrale kutsuda! Kui minu informatsioon ikka on õige. Olge kena!

Aitäh! Enne kui ma Kadri Simsonile annan sõna järgmiseks repliigiks, vastan küsimusele. Võtan omaks, et mul ei olnud piisavalt informatsiooni läbi vaieldud küsimuste kohta eelmistes Riigikogu koosseisudes. Ka tunnistan, et ma ei teadnud täpselt kodukorras olevat sõnastust. Seega otsustan, et ei ole lubatud pikemalt kirjeldada muudatusettepanekute sisu. Palun kõigil, kes soovivad panna ettepaneku hääletusele, nimetada muudatusettepaneku numbri. Kui see on läbi vaieldud, siis see on otsus ja siin ei ole mõtet seda edasi arutada. Kas Kadri Simson võttis oma repliigi tagasi? Jah? Selge! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Ma ei tea, kus ja kes on selle läbi vaielnud. Mul on käes "Õigusaktid Riigikogu liikmele 2011". Siin on sees ka kodu- ja töökorra seadus, mille § 106 on "Muudatusettepanekute hääletamine". Näidake mulle siin seda kohta, mis keelab põgusalt tutvustada seda, mille vastu või poolt te hääletate! Mis ei ole keelatud, on lubatud. Lõpetage juba see jama!

Kui teil on pretensioon, siis palun esitage see kirjalikult! Niisuguseid debatte me ei hakka siin läbi viima. Palun, Igor Gräzin!

Ma arvan, et koosoleku juhataja peaks tähelepanu juhtima sellele, et näiteks nii, nagu kolleeg Stalnuhhin tegi, otseselt juriidilisi valeväiteid esitada ei tohi. See oli juriidiline vale.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Pikema põhjenduse Keskerakonna muudatusettepanekutest, ka selle kohta, miks riik peaks lasteaedadele raha tagasi andma, esitasin ma oma kõnes, mis toimus läbirääkimiste käigus. Praegusel hetkel panin ma hääletusele konkreetse muudatusettepaneku, öeldes, et selle ettepanekuga tahetakse taastada riiklik programm "Igale lapsele lasteaiakoht!". See oli konkreetse ettepaneku viiesõnaline kokkuvõte ilma üleskutseta, et need, kes vajutavad punast, hääletavad riikliku programmi "Igale lapsele lasteaiakoht!" vastu, ja kes rohelist, taastavad selle programmi, mis tagaks igale lapsele lasteaiakoha. (Aplaus.)

Head kolleegid! Juhataja võtab kümme minutit vaheaega. (Aplaus.)
V a h e a e g

Kell on 19.54 ja me jätkame oma istungit. Head kolleegid, kodukorraseadus ütleb, et muudatusettepanekud saab panna hääletusele, kuid see ei võimalda pikemat sõnavõttu. Seetõttu ma palun piirduda konkreetse ettepanekuga, ühe konkreetse lausega. Ja selgituseks: Kadri Simsoni kõige esimene ettepanek, s.o hääletada esimest muudatusettepanekut oli korrektne. Jääme selle seisukoha juurde ja läheme rahulikult edasi.
Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 46, vastu 53 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud Eiki Nestor, Kalev Kotkas ja Rannar Vassiljev. Juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Seitsmes muudatusettepanek on rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh, proua juhataja! Ma soovin selle muudatusettepaneku hääletamist, aga tahan samas küsida, kuidas ma seda teen. Ettepanek nr 7 koosneb 21 muudatusettepanekust, kus on tavaliste tehniliste ümbertõstmiste kõrval näiteks ettepanek ESM-ile raha eraldada. Ja samamoodi me eraldame Maa-ametile raha ka maamaksu administreerimiseks, mille kohta väideti maamaksuvabastust tehes, et kulusid sellega ei kaasne. Kuidas ma saan seda ettepanekut hääletada?

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus. Sama küsimus, sisuküsimus oleks tulnud esitada ettekandjale, kui ta oli siin kõnetoolis. Praegu on meil käsil juba hääletamisprotseduur. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Jah, me asume hääletama. 
Head kolleegid, ma panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, mille on teinud rahanduskomisjon. Juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Poolt hääletas 55 rahvasaadikut, vastu oli 25, erapooletuid ei olnud. Seega leidis muudatusettepanek toetust.
Järgmiseks muudatusettepanek nr 8, mille on esitanud Indrek Saar, Rannar Vassiljev, Jaak Allik ja Eiki Nestor. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me teeme seda. Valmistume hääletamisprotseduuriks.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 8, mille on teinud Indrek Saar, Rannar Vassiljev, Jaak Allik ja Eiki Nestor. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt oli 44, vastu 56 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud muudatusettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 9. Selle on esitanud Marianne Mikko, Indrek Saar, Rannar Vassiljev, Jaak Allik ja Eiki Nestor. Juhtivkomisjoni ettepanek on seda osaliselt arvestada. Muudatusettepanek nr 10 on Jevgeni Ossinovski, Indrek Saare, Rannar Vassiljevi, Jaak Alliku ja Eiki Nestori esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me asume hääletama muudatusettepanekut nr 10. Kas võib minna hääletuse juurde?
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 10, mille on esitanud Jevgeni Ossinovski, Indrek Saar, Rannar Vassiljev, Jaak Allik ja Eiki Nestor. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Muudatusettepaneku poolt hääletas 43, vastu 55, erapooletuid ei ole. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
11. muudatusettepaneku on teinud Karel Rüütli, Rein Randver, Kalvi Kõva ja Eiki Nestor. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Asume seda muudatusettepanekut hääletama. Panen hääletusele 11. muudatusettepaneku, mille on esitanud Karel Rüütli, Rein Randver, Kalvi Kõva ja Eiki Nestor. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Muudatusettepaneku nr 11 poolt on 44, vastu 54, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
12. muudatusettepaneku on esitanud Kalvi Kõva. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada! Võrokese tahtva kultuurile raha.

Aitäh, Eiki Nestor! Kalvi Kõva on praegu saalis ja kui ta soovib selle muudatusettepaneku hääletamist, siis me ootame ettepanekut temalt. Palun, Kalvi Kõva!

Fraktsiooni aseesimees on palunud seda muudatusettepanekut hääletada. Kui sellest ei piisa, siis ma selle ettepaneku esitajana palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Me asume hääletamisprotseduuri juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 12, mille on esitanud Kalvi Kõva. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Ettepaneku poolt oli 42, vastu 54, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek nr 12 ei leidnud toetust. Eiki Nestor, palun!

Hea juhataja! Ma ei saa aru, miks meil täna selle küllalt selge protseduuri puhul nii palju elevust on. Aga nüüd jäi teie seisukoht mulle ka segaseks. Fraktsiooni nimel ma võin panna kogu tabeli hääletusele, ükskõik, kes mis muudatuse tegi. Ja ma lubasin heale sõbrale Kalvi Kõvale, et võrokeste toetuseks ma panen tema muudatuse hääletusele, et näidata meie suuremat toetust. Palun arvestage, et tulevikus ma võin meie fraktsiooni nimel panna hääletusele kõik muudatusettepanekud, mis tabelis on ja hääletusele kõlbavad. Ärge palun minu õigusi piirake! Aitäh!

Aitäh! Võtan selle seisukoha teadmiseks, praegu aga läheme edasi.
Muudatusettepaneku nr 13 on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me asume hääletamisprotseduuri ette valmistama. Protseduuriline küsimus, Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kuna seal saali tagaosas sahtlis ei ole eelnõu 99 ega selle muudatusettepanekute tabelit ja mul ei ole seda käepärast, võib-olla te loeksite ette selle ettepaneku sisu, et ma teaksin, mille poolt või vastu ma hääletan.

Teile tuuakse kohe tekst. Asume hääletamisprotseduuri ettevalmistamise juurde.
Panen hääletusele 13. muudatusettepaneku, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 44, vastu 56 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek nr 13 toetust ei leidnud.
14. muudatusettepaneku on esitanud Jaan Õunapuu, Rein Randver, Kalvi Kõva, Kajar Lember, Neeme Suur, Karel Rüütli, Rannar Vassiljev ja Helmen Kütt. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun, Indrek Saar, kas teil on protseduuriline küsimus?

Ei. Ma palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel 14. muudatusettepanekut, mille on esitanud Jaan Õunapuu, Rein Randver, Kalvi Kõva, Kajar Lember, Karel Rüütli, Rannar Vassiljev ja Helmen Kütt, hääletada!

Asume hääletamisprotseduuri juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 14, mille on esitanud Jaan Õunapuu, Rein Randver, Kalvi Kõva, Kajar Lember, Neeme Suur, Karel Rüütli, Rannar Vassiljev ja Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Ettepaneku poolt hääletas 43, vastu oli 56, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek nr 14 toetust ei leidnud.
Muudatusettepanek nr 15, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada! Aga enne hääletamist palun ühe minuti vaheaega. Seda selleks, et igaüks saaks ise lugeda, milles see muudatusettepanek seisneb. Tõenäoliselt võtaks vähem aega, kui ma saaksin seda kahe sõnaga tutvustada, aga ma palun minuti vaheaega.

Üks minut vaheaega. Me jätkame kell 20.13.
V a h e a e g

Head kolleegid! Me asume hääletamisprotseduuri ettevalmistamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 15, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt on 44, vastu 56, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek toetust ei leidnud.
16. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Ma palun muudatusettepanekut nr 16 hääletada! Kuna sellel muudatusettepanekul on väga pikk selgitus, siis ma palun enne hääletust minuti vaheaega, et kõik võiksid aru saada, mida me järgmisena hääletame.

Aitäh! Me jätkame istungit kell 20.16.
V a h e a e g

Head kolleegid, me asume hääletamisprotseduuri ette valmistama. Palun, Priit Toobal, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma küsin täpsustuseks, kas me asume hääletama muudatusettepanekut, mis puudutab kohaliku omavalitsuse tulubaasi taastamist 11,4%-lt 11,93%-le?

Muudatusettepanek nr 16 on loodetavasti selles tekstis kirjas, mis teile ulatati, ja te saate seda ise lugeda.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 16, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku nr 16 poolt oli 43, vastu 55 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud muudatusettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 17. Selle on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Ma palun muudatusettepanekut nr 17 hääletada! Enne hääletust palun vaheaega! Aga ma juhin tähelepanu, et vaheajast pole mingit kasu, kuna ma näen siin järjest valitsusliitlaste laudkondi, kellel ei ole endiselt riigieelarve eelnõu teise lugemise materjale laual. Tagaseinas neid lihtsalt ei ole. Nii et ka vaheajal ei saa nad teada, et järgmine on Päästeameti tegevuskulude hääletus.

Aitäh! Minut vaheaega. Istung jätkub kell 20.20. Me ootame kirjalikult ka seda ettepanekut.
V a h e a e g

Head kolleegid! Me asume hääletamisprotseduuri juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 17, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku nr 17 poolt hääletas 43, vastu 55 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud muudatusettepanek toetust.
Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud Kalvi Kõva. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun hääletada seda muudatusettepanekut, mille on teinud sotsiaaldemokraadist priitahtlik pritsimees Kalvi Kõva Võrumaalt!

Aitäh! Ma panen selle ettepaneku hääletusele. Valmistume protseduuriks.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 18, mille on teinud Kalvi Kõva. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
18. muudatusettepaneku poolt hääletas 44, vastu 54, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
19. muudatusettepaneku on teinud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me valmistume hääletusprotseduuriks.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 19, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
19. muudatusettepaneku poolt hääletas 43, vastu oli 55 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepaneku nr 20 on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma palun muudatusettepanekut nr 20 hääletada ning vastu tulles targemate ja vanemate koalitsioonisaadikute palvele ütlen, et see puudutab pensionitõusu.

Head kolleegid! Asume hääletamisprotseduuri ette valmistama.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 20, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku nr 20 poolt hääletas 43, vastu 55 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepaneku nr 21 on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata.
Muudatusettepaneku nr 22 on teinud Neeme Suur. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda juhtivkomisjoni mittearvestatud ettepanekut hääletada ja hääletuse tulemusena ka arvestada!

Aitäh! Me asume hääletamisprotseduuri ettevalmistamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 22, mille on teinud Neeme Suur. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Muudatusettepaneku nr 22 poolt hääletas 43, vastu 53, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepaneku nr 23 on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me asume seda muudatusettepanekut hääletama.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 23, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun teil võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Muudatusettepaneku nr 23 poolt hääletas 43, vastu 55, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepaneku nr 24 on teinud Marianne Mikko, Sven Mikser, Eiki Nestor ja Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me paneme selle muudatusettepaneku hääletusele. Palun tähelepanu!
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 24, mille on teinud Marianne Mikko, Sven Mikser, Eiki Nestor ja Helmen Kütt. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku nr 24 poolt on 41, vastu 55 rahvasaadikut, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
25. muudatusettepaneku on esitanud Heljo Pikhof, Rannar Vassiljev, Eiki Nestor ja Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Panen hääletusele 25. muudatusettepaneku, mille on teinud Heljo Pikhof, Rannar Vassiljev, Eiki Nestor ja Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
25. muudatusettepaneku poolt hääletas 43, vastu 55, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepaneku nr 26 on teinud Heljo Pikhof, Jaan Õunapuu, Kajar Lember, Urve Palo, Rannar Vassiljev, Eiki Nestor ja Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me asume seda muudatusettepanekut hääletama.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 26, mille on teinud Heljo Pikhof, Jaan Õunapuu, Kajar Lember, Urve Palo, Rannar Vassiljev, Eiki Nestor ja Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku nr 26 poolt oli 43, vastu 55, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Head kolleegid! Sellega on meil kõik muudatusettepanekud läbi vaadatud. Määran eelnõu 99 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. novembri 2011. aastal kell 18.
Selle seaduseelnõu teine lugemine on lõppenud.

Head kolleegid! Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud 2011. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 114 teine lugemine. Palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate 2011. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõust teise lugemise kontekstis. Komisjon arutas eelnõu oma 14. novembri istungil, kus osales ka Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna juhataja Kaie Koskaru. Tähtajaks Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud, küll aga koostas komisjon koostöös ministeeriumiga ise seitse muudatusettepanekut. Tegu on täpsustavate ja tehniliste muudatustega. Iga ettepaneku juures on ka seletus, mis tingis selle esitamise.
Toon nüüd kiirelt välja, mida olulisemad muudatusettepanekud endast kujutavad.
Rakenduskõrgkoolidele eraldatakse lisaraha, samuti on eraldised Läänemeremaade Nõukogu inimkaubandusvastase töörühma tegevuse toetamiseks ja Sihtasutuse Eesti Draamateater tegevuskuludeks. Kindlasti on oluline ka, et Estonian Airi aktsiakapitali suurendatakse 15 miljoni euro võrra. Nähakse ette vahendid Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstidele tasu maksmiseks.
Mis puutub küsimustesse ja teemadesse, mis komisjonis ehk üles kerkisid, siis tuleb nentida, et pikka diskussiooni ega debatti ei olnud. Tunti huvi Estonian Airi omakapitali vastu – milleks on vaja aktsiakapitali suurendada, kas on mingi probleem. Otsest probleemi ei ole ja rahaeraldus – praegu menetleme eelnõu, millega Estonian Airile eraldatakse tänavu 15 miljonit, ja aastal 2012 saab aktsiatelt teise 15 miljonit, kokku 30 miljonit – on peaasjalikult ette nähtud varasema kahjumi katteks sellel aastal, järgmisel aastal aga uute võimalike vahendite, miks mitte lennukite ostmiseks.
Teine teema, mis komisjonis seda eelnõu arutades üles tõusis, on laste riikliku hoolekande kulud 2011. aastal. Taheti teada, millest on tingitud selline prognoositud jääk. Vastus, mis on ka selgituses kirjas, on, et see tuleneb sellest, et plaanitud teenuse hinna tõus osutus siiski väiksemaks – hind ei ole tõusnud nii palju, nagu algselt eeldati. Rohkem diskussiooni komisjonis ei olnud.
Komisjon langetas järgmised otsused, kõik konsensusega: võtta eelnõu päevakorda 16. novembril ehk siis täna, teine lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. november kell 18. Aitäh!

Tänan! Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Läheme eelnõu 114 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Teine muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Kolmas muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Neljas muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Viies muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Kuues muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Seitsmes muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Määran eelnõu 114 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. november kell 18.
Teine lugemine on lõppenud ja 11. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 106 teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni liikme Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Seaduseelnõu 106 muutmiseks ettepanekuid ei laekunud. Komisjoni üksmeelne otsus oli eelnõu teine lugemine lõpetada.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Muudatusettepanekuid eelnõu 106 kohta laekunud ei ole ja seega meil midagi läbi vaadata ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada.
Teine lugemine on lõppenud ja 12. päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse, päästeseaduse, päästeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse tulenevalt asutuste ümberkorraldamisest eelnõu 116 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on algatanud eelnõu 116, mis puudutab mitut seadust: politsei ja piirivalve seadust, päästeseadust, päästeteenistuse seadust ja muid seadusi. See eelnõu on välja töötatud selleks, et ühendada Päästeamet ja selle kohalikud asutused üheks valitsusasutuseks, korraldada ümber Häirekeskus ja samuti viia ellu prefektuuride ühendamine Politsei- ja Piirivalveametiga alates 1. jaanuarist 2012.
Kõigepealt paar sõna taustaks. Riigikogu eelmine koosseis võttis vastu otsuse, et prefektuurid muutuvad Politsei- ja Piirivalveameti regionaalseteks struktuuriüksusteks.

Ma korraks vabandan, hea ettekandja, teie ees. Head ametikaaslased, me näitame ekraanidel slaide ja pilte, siis on parem ettekannet jälgida.

Seega, head Riigikogu liikmed, eelmine koosseis võttis vastu otsuse, et prefektuurid muutuvad Politsei- ja Piirivalveameti regionaalseteks struktuuriüksusteks. See oli eelmise koosseisu seaduseelnõu 343, mis võeti vastu 6. mail 2009. Ka valitsusliidu programm aastateks 2007–2011 sätestas siseturvalisuse arendamise ühe prioriteedina eesmärgi lõpetada riiklik tarbetu dubleerimine eri ministeeriumide ametkondade vahel.
Päästeameti ja Häirekeskusega seotud ümberkorraldused on vajalikud, et ressursse oleks võimalik paindlikumalt suunata prioriteetsetesse valdkondadesse ja leida lisaraha asutustele pandud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks. Ühtlustuvad ka organisatsiooni protseduurireeglid ja otsustusmudelid.
Seoses asjaoluga, et Politsei- ja Piirivalveamet ning Päästeamet muutuvad suure ametnikkonnaga valitsusasutusteks, on vaja luua ka võimalus anda põhimäärusega teenistusalaste haldusaktide ja teenistuse korraldamise õigus struktuuriüksuste juhtidele, peadirektorite asetäitjatele ja regionaalsete struktuuriüksuste juhtidele, st siis prefektidele ja päästekeskuste juhtidele. Häirekeskus on aga nii väikese koosseisuga, et selles valitsusasutuses see vajalik ei ole.
Eelnõuga laiendatakse ka distsiplinaarkaristuse määramise õigust, ja nimelt nii, et lisaks asutuste juhtidele võib ka siseminister määrata distsiplinaarkaristusi kõikide ametite ametnikele. Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet ja Häirekeskus on Siseministeeriumi valitsemisalas asuvad valitsusasutused ning distsiplinaarmenetluse alustamise ja distsiplinaarkaristuse määramise õiguse vajadus võib tekkida ka siseministril. Seda näiteks olukorras, kus ametniku toime pandud distsiplinaarsüüteole reageerimine on nii tähtis, et sekkuma peab ka ministeerium teenistusliku järelevalve tasandil.
Nende ümberkorralduste eesmärk on lihtsalt öeldes vabastada prefektid ja päästekeskuste juhid halduskorralduslikest küsimustest, et neil oleks võimalik tegeleda veelgi sisulisemalt õiguskorra tagamisega regioonis. Seaduse jõustumisel ei pea prefektid ja päästekeskuste juhid enam tegelema teenistusküsimustega. Praegu on igal prefektuuril ja päästekeskusel oma eelarve. Prefekt ja päästekeskuse juht peab tegelema ka palkade kehtestamise, arvestamise ja kõige muuga. Muudatustega muutuvad menetluslike juhendite tegemine ja teenistuslikud küsimused, näiteks teenistusse võtmine ja palga kehtestamine – keskseteks ülesanneteks. See annab regionaalsetele juhtidele võimaluse sisulisemalt regiooni tööd juhtida ja õiguskorra probleeme lahendada – prefekti ja häirekeskuse juhi kui nn sisujuhi ülesanne on töökorralduste kõige efektiivsem rakendamine oma piirkonnas.
Ka kodanikule suunatud teenuste kvaliteet ja ühetaolisus on kindlasti oluline teema. Üle riigi hakkavad teenuste osas kehtima ühtsed põhimõtted ja teenusestandardid saavad muutuda ühetaolisemaks. Samuti saab rääkida piiratud ressursi optimaalsest rakendamisest. See tähendab, et ressursse on võimalik dünaamilisemalt ümber paigutada ühe konkreetse asutuse sees, samuti kasutada paindlikumalt roteerumist, kui seda tehakse struktuuriüksuste, mitte valitsusasutuste vahel. Tänu sellele väheneb n-ö poolbürokraatlik asjaajamine, valdkondlik juhtimispädevus ja standardiseeritud kvaliteet on aga märksa lihtsamalt saavutatavad kui praegu.
Politsei- ja Piirivalveameti põhimõtteline otsus kajastub kehtivas politsei ja piirivalve seaduses, mis näeb ette, et alates 1. jaanuarist 2012 on prefektuurid Politsei- ja Piirivalveameti regionaalsed struktuuriüksused ja seniste politseiasutuste töö korraldatakse ühe valitsusasutusena, Politsei- ja Piirivalveametina.
Eelnõu kohaselt ühendatakse Päästeameti kohalikud asutused Päästeametiga 1. jaanuarist, ka korraldatakse ümber Häirekeskus. Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2011–2015 näeb ette tugeva ühendhäirekeskuse loomise. Tegevuskava kohaselt peab 2014. aasta lõpuks abivajajatel olema võimalik helistada ainult ühele kergesti meeldejäävale ja ka mujal Euroopas kasutusel olevale numbrile. Sestap saab uus Häirekeskus endale järk-järgult ka Politsei- ja Piirivalveameti prefektuuride ülesanded hädaabikõnede menetlemisel, et minna 2014. aasta lõpuks üle ühisele hädaabinumbrile 112.
Lõpetuseks, seaduse jõustumisega paralleelselt muudetakse ka Päästeameti juhtimisstruktuuri. Päästeameti struktuuri ei muudeta mitte ainult seadusega, vaid ka Päästeameti põhimäärusega, mille kehtestab siseminister selle muutmisega. Need põhimäärused on teile kõigile laiali jaotatud. Muudatus on loogiline jätk ka Päästeametis aastail 2009–2011 läbiviidud juhtimismudeli ja teenuste kaardistamisele, mida tehti väliste konsultantide abiga.
Eelnõu on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2012. Tänan väga!

Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Teie ettekandest jäi kõlama, et üks selle seaduseelnõu eesmärk on vabastada prefektid halduskorralduslikest ülesannetest. Need liiguvad piirkonnast keskusesse. Ma vaatasin, et eelnõu seletuskirjas on ka kirjas, et ühendamine peaks kaasa tooma uue taseme organisatsiooni otsustusprotsessis. Millised on uue otsustamismudeli eelised võrreldes olemasolevaga? Kas te selgitaksite, palun?

Palun vabandust, ma tõesti ei kuulnud vahepealset osa teie küsimusest. Äkki te kordate küsimust?

Palun andke mikrofon tagasi Kadri Simsonile, et ta saaks oma küsimust korrata.

Aitäh! Küsimus on lühidalt kokkuvõetuna selline: millised on uue otsustamismudeli eelised võrreldes olemasolevaga? Eelnõu seletuskiri lubab, et tuleb uus tase organisatsiooni otsustusprotsessis.

Ma omast arust püüdsin selles ettekandes ja ka .ppt-s keskenduda sellele, et halduskorralduslikud küsimused – eelkõige inimeste ametisse nimetamised, vabastamised, palgakorralduse teemad – saavad olema lahendatud samamoodi, nagu praegu on näiteks Maksu- ja Tolliametis, kus on ametis üle 2000 inimese, ja Maanteeametis, kus see on juhtkonna – tippjuhi, peadirektori pädevus. See tähendab, et regionaalsetele juhtidele jääb rohkem aega kohapeal sisuga, n-ö regiooni inimestele suunatud põhiteenustega tegelda. Nagu ma ütlesin, ega me sellega mingisugust üllatust ei valmista. Politsei ja piirivalve seadus võeti 2009. aasta mais vastu 76 häälega. Ma arvan, et seal oli märkimisväärne hulk ka opositsiooni hääli. Seaduse § 5 ütleb väga lihtsalt: prefektuurid muutuvad Politsei- ja Piirivalveameti struktuuriüksusteks. See säte jõustub Politsei- ja Piirivalveameti suhtes 2012. aasta 1. jaanuaril. Praegu arutatav seadus täpsustab mõningaid nüansse ja kehtestab samasuguse analoogia ka Päästeameti suhtes.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Eelmise koosseisu ajal, kui me väga pikalt ja põhjalikult arutasime politsei ja piirivalve seadust, olime minu arvates sellel seisukohal ning lootsime, et 2012. aasta 1. jaanuaril töötab Eesti suurim avaliku teenistuse organisatsioon meie soovidele vastavalt. Aga praegu me vist tunnistame kõik, et see nii ei ole. Kas sinu eesmärk on võtta see seadus vastu ainult sel põhjusel, et tookord me otsustasime, et 2012. aasta 1. jaanuarist on iseseisvad struktuuriasutused kaotatud?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et paljuski pole sinu küsimuse tuum mitte kõnealuses seaduses. Pigem on see sisemise töökorralduse, organisatsioonikultuuri, teatud selgete hoiakute ja väärtushinnangute küsimus, mis loomulikult hakkab pihta juhtkonnast. Juhtkond sisendab seda kõike oma asutuse töötajatele, koondades nad teenima ühtseid eesmärke. Kõike seda ei ole võimalik muuta kindlasti mitte üleöö, tõenäoliselt mitte ka poolteise aastaga, sest tegemist on kõige suurema valitsusasutusega Eestis. See võtab pisut rohkem aega. Aga meil on alust arvata, et vahest avalik sektor laiemalt, aga kindlasti sisejulgeoleku valdkond, politsei valdkond ei saa valmis. See ei saa lihtsalt valmis! Keskkond muutub ja meil on vaja sellega seonduvalt muuta ka seda, kuidas reageerib riik, millist põhiteenust osutatakse kodanikele, kuidas tegutsetakse organiseerunud ja varjatud raske kuritegevuse vastu, kuidas teostatakse liiklusjärelevalvet jne. Selles mõttes ma saan su küsimusest väga hästi aru. Ja töö kindlasti jätkub ka pärast seda, kui on lahendatud regionaalsete struktuuriüksuste küsimus ja selle seos ühendasutusega. Ning me kindlasti arutame seda aastal 2012 ka parlamendi kaasabil.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Härra minister! Milles täpsemalt seisneb organisatsiooni käitumismudelite ühtlustamine? Näiteks milline on konkreetne tegevuskava?

Organisatsiooni käitumismudelite ühtlustamine? Kas sa küsid Politsei- ja Piirivalveameti või Päästeameti kohta? Mõlema kohta? Eks see ole praegu põhiline küsimus, mis Politsei- ja Piirivalveametiga seostub. Tuletan meelde, et mitte väga kaua aega tagasi oli piirivalve Eestis sisuliselt ju militaarorganisatsioon. Politseilise ja sellise militaarse taustaga organisatsiooni kultuuri kokkusobitamine ja ühtlustamine ei ole kerge ülesanne, aga minu arust on see viimastel aastatel kenasti läinud ja kõik liigub õiges suunas. Ma olen endiselt seisukohal, et Politsei- ja Piirivalveameti moodustamine 2010. aasta alguses oli kindlasti õige samm. Jah, on kriitikuid, kes arvavad, et võib-olla oli see vara, aga mina ütleksin, et see oli liiga hilja. Ent mis me selliste hinnangutega ikka peale hakkame. Praegu on meil ilmselgelt selline seis, kus me peame edasi liikuma, et püüda tagada kõikide nende põhitegevusvaldkondade areng, mida PPA taktikalisel tasandil esindab. Need on  migratsioon, kodakondsuse temaatika, piirivalve ja politsei funktsioon.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma olen tegelikult sinult täna seda juba küsinud, aga küsin uuesti. Kas me natukene ei kiirusta? Me alles viime läbi juhtimise auditeid, tellime Ernst & Youngi või kelle iganes analüüse. Päästeametis, nagu sa mulle täna ütlesid, alles käivad analüüsid, kui palju komandosid jääb ja kuidas see kõik toimuma hakkab. Ja nüüd äkki avastasin, kui lugesin seda seaduseelnõu ja sellega kaasnevaid õigusakte, et me loome uue, päästeameti peadirektori asetäitja koha. Kas see ikka on õige samm? Võib-olla peaks natuke aja maha võtma, ootama ja tegema uue analüüsi või vähemalt käimasoleva lõpetama ja alles siis otsustama, kui palju juhtimist on vaja tugevdada?

Tänan väga! Ma ei arva, et me peaksime hoo maha võtma. Minu arust me võtsime suhteliselt pikaks ajaks hoo maha uue ühendameti moodustamisega 2009. aastal. Me arutasime teatavasti seda Politsei- ja Piirivalveameti teemat, asutuste ühendamist praktiliselt poolteist aastat.
Päästeametis on mitmed muudatused, edasiarendamised toimunud paralleelselt Politsei- ja Piirivalveametiga. Julgeksin öelda, et võib-olla teatud nüanssides on seal jõutud isegi kaugemale.
Mida ma võiksin välja tuua? Te saate seda kõik seletuskirjast lugeda, aga vahest on see nii oluline nüanss, et tasub üle rõhutada. Päästeamet viis tõesti aastail 2009–2011 läbi üsna põhjaliku põhiteenuste vastutuse jaotuse analüüsi rahvusvahelise mudeli alusel. Eesmärk oli selgitada, milline oleks Päästeameti päästeteenuste – kokku on põhiteenuseid 16 – juhtimise sobivaim struktuur. Tolle analüüsi tulemusel selgitati välja takistused selle n-ö teenuspõhisuse tulemuslikuks juurutamiseks. Analüüs ütleb väga selgelt – see on seletuskirja esimesel leheküljel –, et teenuseid osutatakse piirkonniti erinevalt, sest tegemist on nelja eraldi asutusega, pluss viiendana Päästeamet. Rollid ja vastutus on keskustes erinevalt määratletud, sealjuures teenuste standardiseerimine ametikeskuse tasemel ei realiseeru. Standarditele vastavat teenuste kvaliteeti on raske hoida. Ülesannete jagamine on ebavõrdne, töökoormus on keskustes erinev. Teenuste detailne eelarvestamine on andmete killustatuse tõttu keeruline, teenuse efektiivsust on raske eesmärgistada ja mõõta jne.
Need on reaalsed probleemid, väljast sisse ostetud analüüsiga tuvastatud. Me peame neile lahenduse leidma, sest Päästeameti osutatavad teenused on Eesti inimestele olulised, ja seda iga hetk.
Usun, et me liigume õiges suunas piisava tempoga. Ma kunagi ei eelista tempot ehk siis kiirust põhjendatusele. Proovin alati argumenteerituse esiplaanile tõsta. Arvan, et seda eelnõu, mis teie ees on, on kooskõlastatud-arutatud paljude ekspertidega ühte, teist ja kolmandat pidi.
Mis puutub sinu küsimusse Päästeameti struktuuri muutmise kohta Päästeameti põhimääruse muudatusega, siis tõesti on muudatused ette näha. Päästeameti keskne funktsioon ja ülesanded suurenevad, päästekeskuste omad halduskorralduslikult vähenevad. Sellest tulenebki teatud muudatus juhtimisstruktuuris. Samas võib öelda, et tervikuna Päästeametis juhtide arv väheneb ja kokkuhoid juhtimissüsteemis on tuntav.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kuidas on ühinemise puhul lahendatud vastutuse küsimus? Teadaolevalt suurtes süsteemides vastutus kipub hägustuma ja lõpuks ei vastuta mitte keegi mitte millegi eest.

Tänan! Suurtes süsteemides, jah, kipub nii olema. Usun, et praegu ongi nii. Ma just lugesin teile ette Päästeameti analüüsi tulemused. Küllap kehtivad väga suures ulatuses täpselt samasugused järeldused Politsei- ja Piirivalveameti kohta, mis tähendab seda, et prefektuuride teenusstandardid on erinevad, raha kasutamine nendes iseseisvates asutustes on ebaühtlane. Nii saavad Eesti elanikud eri piirkondades teenust ebaühtlaselt – ühed natuke paremini, teised natukene halvemini. Muudatuse mõte ongi tagada inimestele parem teenus, teenust ühtlustada.
Kui te küsite peadirektori ja üldse juhtkonna vastutuse kohta, siis meil oli eelmisel nädalal veel kord juttu maksuameti peadirektoriga, kes on üheselt kinnitanud, et süsteem toimib. Maksuametis, kus on tuhandeid ametnikke, ei ole peadirektor uppunud ülesannete koorma alla ja maksuamet võib välja tuua nende tehtud muudatuste eelised: keskusest antavad teenusstandardid on ühtsed, neid järgitakse kõikides Eesti paikkondades. Loomulikult nõutakse ka tulemuslikkust ja eesmärgistamist paremate standardite ja meetodite kohaselt.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Asutuste ühendamise eesmärgiks on märgitud nende jätkusuutlikkuse tõstmine. Seda ma tahaksingi täpsustada. Milles täpsemalt see mõlema ameti puhul seisneb?

Sellele oli keskendunud suur osa minu ettekandest, härra Efendijev.

Aadu Must, palun!

Aitäh! Te rääkisite üsna põhjalikult, kuidas muutuvad juhtide ülesanded, ja näitasite ka slaidi. Üks siht oli "kodanikele suunatud teenuste kvaliteet ja ühetaolisus", käis läbi ka ühine hädaabi number tulevikus jne. Kas ministeeriumi hinnangul on veel tulemas olulisi muutusi just nimelt selles valdkonnas, mis puudutab iga inimest, inimeste õiguste kaitset, või on selle seaduse eesmärk institutsiooni enda korrastamine? Või äkki ma küsin midagi sellist, mis jääb pigem teiste seaduste reguleerimisalasse?

Tänan, härra Must! Te küsisite kindlasti õige küsimuse. Selle eelnõu puhul on tõesti tegemist peamiselt, nagu ma juba ka mainisin, 2009. aastal Politsei- ja Piirivalveameti kohta tehtud otsuse elluviimisega ehk rakendusliku aktiga, Päästeameti analoogia alusel sarnaste muudatuste tegemisega. Häirekeskuse moodustamine, mille aluseks on eelnõule lisatud põhjalik tegevuskava, peab päädima 2014. aasta novembris 112 juurutamisega, mis on üleeuroopaline hädaabi number Eestis, kõikides Eesti valdades ja külades. Kõikide inimeste jaoks kehtib ainult üks number, mis võetakse kasutusele kõikide hädaabi kutsungite puhul, olgu tegu kiirabi või politsei vajamisega või päästeolukorra lahendamisega. Häirekeskusele, eelkõige loomulikult selle juhile jääb ühemõtteline selge vastutus tegevuskava elluviimise eest. Ja just nimelt tulemusliku elluviimise eest. Meil on sellesse usku ja selle tõttu me anname Häirekeskusele minu arust väga soliidse eristaatuse: ta hakkab olema sisuliselt võrdne võrdsete kõrval, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti kõrval. Õiguskomisjon saab võimaluse öelda oma arvamus ka uue Häirekeskuse juhi kohta, kelle kandidatuuri me saame välja käia, kui õige hetk käes on. See on tänase eelnõu peamine sisu.
Aga teie küsimus põhiteenuste kohta on teatud määral igavikuline ja sellisena väga oluline. Ma püüdsin selgitada, et ma pean neid muudatusi inimeste jaoks positiivseks – neil, kes hädaabinumbrit kasutavad, läheb see kergemaks. Pilootprojekt hädaabinumbrile üleminekuks on kavandatud 2012. aasta esimesse poolde, ja seda ühes tööpiirkonnas, ühes prefektuuris näiteks. Aga kokkuvõttes ma arvan, et ka kodanikud võidavad sellest eelnõust. Samas ma ei tahaks siin väga suuri sõnu teha. Teie küsimuse viimane osa oli väga tabav! Tegelikult ongi tegu märksa laiema küsimusega kui ainult selle eelnõu vastutusala.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu! Tuleb tunnistada, et eelnõuga tutvumine tekitas mitmesuguseid tundeid ja paraku ei tuvastanud ühtegi positiivset. Etteruttavalt ütlen, et minu paarikümneaastane kogemus ja teadmised sellest valdkonnast ei haaku sugugi selle eelnõuga. Küsimusi on palju ja mõtlesin, et kõige paremini illustreerib probleemistikku küsimus, mis puudutab eelnõu § 3, mis täiendab päästeteenistuse seaduse 5. peatükki, mille pealkiri on "Päästeteenistujate ergutamine", kus on kirjas tänu avaldamine, raha ja kingitused. Te lisate sinna § 25¹, mis annab distsiplinaarkaristuse määramise õiguse siseministrile. Minu küsimus: kas päästeteenistujate ergutamise peatükis on selle paragrahvi sobivaim koht? Teine küsimus: kas see teema – mõtlen õigust määrata distsiplinaarkaristus näiteks ka Puka pritsimehele – on üldse hädavajalik?

Ei ole hädavajalik. See on vajalik, nagu ma ütlesin oma ettekandes, juhul, kui on tõesti tegu olulist avalikku huvi teenivate järelevalvemenetlustega, mille puhul oleks ministeeriumi sekkumine vajalik. Need on väga üksikud juhtumid ja seadus ainult annab selleks võimaluse.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu kohaselt tekib ühtsete ametite loomise järel ühe ministri kinnitatud eelarve, mille kasutus võimaldab ressursse paindlikumalt prioriteetsetesse valdkondadesse suunata ja leida lisaraha asutusele pandud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks. Kas see ongi põhjus, miks süsteem üldse reformi vajab?

Muidugi, seletuskiri on pikk, härra Toobal. Me võime siit välja rebida iga lause ja küsida, kas selle pärast ongi eelnõu koostatud. Kui te natukenegi kuulasite minu ettekannet ja võib-olla ka vastuseid teie heade kolleegide minu arust asjalikele küsimustele, siis küllap te saite vastuse, miks seda eelnõu vaja on, mis on selle siht, mis on eesmärgid, kuidas see mõjutab kodanikele osutatava teenuse kvaliteeti. Ma proovisin seda teile võimalikult põhjalikult selgitada. Loodan, et põhituuma selgitus on olnud ammendav. Aga ma hea meelega proovin seda teistele küsimustele vastates veelgi täpsustada.

Deniss Boroditš, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea minister! Iga süsteemi muutmine eeldab seda, et süsteem muutub paindlikumaks, asjaajamine kiiremaks ja tõhusamaks. Kas ei või minna nii, et kui prefektuurid jäävad oma asukohta, aga juhtimine tsentraliseeritakse aina rohkem Tallinna, siis tekib kohapeal probleeme asjaajamise kiiruse ja tõhususega? Niisugune põhimõtteline küsimus.

Tänan! See on tõesti põhimõtteline küsimus, ja väga hea küsimus. Kommenteerin seda nii, et me teame praegusi probleeme. Probleemid on selles, et paljud head ideed, mida me tahame ellu viia, ideed pakkuda teenust üht, teist või kolmandat pidi kodanikele paremini, mõnes prefektuuris õnnestub ellu viia, teises ei õnnestu. Eks te ütlete vastu, et see sõltub juhtidest. Jumala õige, sõltub tõesti juhtidest, aga sõltub ka ühtsest lähenemisest, ühtsest metoodikast, teenusestandarditest, mille alusmaterjal – analüüsid, uuringud – peaks keskselt tulema Politsei- ja Piirivalveametist, kes suunab ülesanded, loomulikult koostöös regionaalsete osakondadega, kohapeal täitmiseks. Mina usun, et samasuguse muudatuse järel, nagu Riigikogu 2009. aastal Politsei- ja Piirivalveameti suhtes absoluutse enamusega otsustas, muutub elanikele osutatav kohapealne teenus paremaks. Miks see nii on? Sellepärast, et kohapealsed juhid saavad keskenduda rohkem sisu juhtimisele ehk õiguskorra tagamisele, sisulistele teemadele, põhiteenuse arendamisele kohapeal. Või ärme kasutame sõna "arendamisele", pigem põhiteenuse tulemuslikule osutamisele kohapeal. Ma arvan, et see on pluss, see on eelis võrreldes praeguse olukorraga.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te jõudsite just pointini! Te rääkisite sellest, et kohapeal peaks teenus paremaks muutuma, kuna osa ülesandeid langeb ära. Seni on suurprefektuurides, mis on töötanud 2004. aastast, vähemal või suuremal määral asjad olnud niimoodi – vähemalt minu silmis –, et teenuse kvaliteet, inimeste võimalus saada teenust ja pöörduda jõustruktuuride poole on järjest kehvemaks läinud. Nüüd me paneme järgmise muudatuse otsa, tsentraliseerime juhtimisahelat veelgi. Kui praegune süsteem ei toeta ühtlast head teenust – see ühtlane teenus võib tõesti olla ühtlaselt kehv teenus, mitte hea teenus –, siis me võiksime oma kogemustest õppida, mitte järgmist probleemi omale kaela tõmmata.

Tänan küsijat! See on sinu hinnang ja sul on sellele absoluutne õigus! Sa annad abstraktse ja väga üldise hinnangu, et teenus on muutunud halvemaks. Aga milline teenus? Mis asi on muutunud halvemaks, mis täpselt? Arutame selle läbi!
2009. aasta mais me tegime otsuse, mis puudutas ühendameti moodustamist ja ka tänase eelnõuga teatud nüanssides rakendatava otsuse elluviimist. Arvan, et me peaksime võib-olla pigem keskenduma sellele, kui sinul ja teistel headel ekspertidel on ettepanekuid ja konkreetset tagasisidet – konkreetsus ja argumenteeritus on väga tähtis. Kui on konkreetset tagasisidet politseitöö kohta, siis ma ise panen kogu oma jõu sellesse, et strateegiliselt, ministeeriumi tasemel tagada teenuse kättesaadavus ja n-ö euroopalikkus.
Tegelikult loodan väga, et see, mis sa ütlesid, ei ole tõene. Me võime esile tuua erinevaid usaldusväärsuse uuringuid, eks ju? Aga politsei usaldusväärsus suureneb, Päästeameti usaldusväärsus elanike seas on 97%. Nagu ütles ühel konverentsil üks meie hea ekspert: "Usaldusväärsus on nii kõrge, et see saab ainult langeda." Jumala õige! Ja ei pea mina seda mingiks eriliseks näitajaks – see on ainult üks tähis, üks n-ö märge seina peal, üks element suuremas pildis.
Aga loomulikult põhiline siht on, et riik oleks olemas, kui teda on vaja. Ja nagu ma täna infotunnis rääkisin: me jõuame jälle tõdemuseni, et me võime kõikidesse nendesse teemadesse, mis sinagi tõstatanud oled, suhtuda konstruktiivselt või destruktiivselt. Destruktiivne lähenemine on selline, et me nõuame kõigis asjades, mis külas toimuvad, kiiret ühemõttelist riigi sekkumist, andmata endale aru, et kogukond ise saaks kohapeal väga palju ära teha nende asjade ärahoidmiseks.
See tähendab vabatahtlikku tööd, see tähendab naabrivalvet. Ja see ei tähenda mitte ainult tavalist naabrivalvet, vaid ka näiteks sellist head ideed, millest täna on juba juttu olnud. Eile käisin Lõuna-Eestis. Tartus on 2007. aastast rakendatud liiklusnaabrivalve liin. Miks see ei ole teistes prefektuurides rakendatud? See on hea küsimus! Mina tahaks, et see rakendataks üle Eesti, sest see tundub olevat väga hea ennetav liiklusohutust suurendav meede.
Ma tahtsin selle natuke pikale veninud vastusega öelda lihtsalt seda, et kindlasti me peame tagama riigi poolt võimalikult kvaliteetse teenuse selle ressursiga, mis meil kasutada on. Aga teiselt poolt on Eestis olemas kolmas sektor, kogukonnad ise, kes minu hinnangul on sisejulgeoleku tagamisse külades ja valdades veel ilmselgelt vähe kaasatud. Oleme inimeste aktiivsust selleks, et aidata riiki, aidata meid kõiki turvalisema elu nimel veel vähe kasutanud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas vastutuse vähenemisega lähevad väiksemaks ka prefektide palgad? Ja kui lähevad, siis kuhu suunatakse vabanev palgaraha?

Minu teada ei lähe palgad väiksemaks. Aga siseminister ei otsusta prefektide palkade üle. Üldine palgakorraldus käib Politsei- ja Piirivalveameti siseselt ja ressursside jaotuse, keda motiveerida ja keda mitte, teeb Politsei- ja Piirivalveameti juhtkond. Aga praegu ei ole küll mingisugust palgamuudatust siin eelnõus näha.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh! Tahaks kohe nii palju küsida, aga on ainult kaks küsimust. Mis puutub teenuse kehvusse, väitesse, et teenus halveneb, siis ütlen lihtsalt remargiks, et kogu maailma kriminoloogid teavad, et kui varavastaste kuritegude arv väheneb ja isikuvastaste kuritegude arv suureneb, siis tegelikult see näitab seda, et statistika on paremaks läinud, aga reaalne olukord halveneb. Aga see selleks.
Minu küsimus on järgmine. Hea minister, kas sa saad siit puldist kinnitada, et kui see seadusparandus jõustub, siis ei saa prefektidel ja päästekeskuste juhtidel kõrval olema finantsjuhte, kes hakkavad tegelema eelarvestamisega, ja personaliinimesi, kes hakkavad tegelema kaadriküsimustega? Kas see kõik läheb Tallinnasse ära ja nemad saavad tõesti tegelda otsese juhtimisega? Või juhtub nii nagu Eesti kaitseväe kokkupanemisel, kus kaitseväe väeosade ülemad küll vabastati raamatupidamisest, kuid igaühele jäi ikkagi finantsjuhtimise eelarvestamine?

Tänan küsimuse eest! Eelarve saab olema keskne. Eelarve paneb kokku tsentraalselt PPA. Usun, et see, mis on toimunud mitmes teises valitsusasutuses, näiteks Maanteeametis ning Maksu- ja Tolliametis, saab olema rakendatud ka Politsei- ja Piirivalveametis. Kui sa väidad, et see ei toimi nii, siis väidan vastu, et teistes asutustes on toiminud. Ma ei näe, milles on erinevus Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti puhul. Milles see erinevus nii väga on?
Loomulikult on selge, et igas mõistlikus organisatsioonis võetakse nii palju kui võimalik arvesse kohapealseid vajadusi. On ju tasakaalustatud arengu huvides arvestada, millised taotlused, millised soovid tulevad kohapealt. Aga praegu on tegemist eri asutustega ja on hulk eri eelarveid. Eelarve saab olema üks. Ma arvan, et see oluliselt lihtsustab ka vastuse leidmist küsimusele, mis on meie kõikide peades pidevalt: kas iga euro, mille paneme sisejulgeolekusse, teenib kõige kõrgemat eesmärki või oleks mõni euro võimalik suunata tähtsamate prioriteetide hüvanguks ja mõni euro on ehk hoopis läbipaistmatu?

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt vastan teie esitatud küsimusele, milles seisneb erinevus Politsei- ja Piirivalveameti või Päästeameti ning Maksu- ja Tolliameti vahel. Võib-olla te ei ole oma töös veel aru saanud, aga Politsei- ja Piirivalveamet ning Päästeamet tegelevad operatiivsete ja erakorraliste küsimustega, Maksu- ja Tolliamet standardsete ja plaaniliste toimingutega. Selles seisneb kõige suurem vahe ja selles peitubki kõige suurem oht, mis teeb meid ettevaatlikuks, kui tegu on otsustamisahela tsentraliseerimisega. Aga minu küsimus on järgmine. Kõigepealt ma tänan väga selle tabeli eest – see on väga põhjalik tabel. Komisjonis sai seda küsitud ja ilusasti see meile antigi. Siit on ka näha, mis otsustuspädevus tegelikult üles liigub. Üles liigub tegelikult meeskonna juhtimise pädevus – distsiplinaarmenetluse algatamise õigus, palga määramine, sõidukulude üle otsustamine. Kas te ei võta selle liigutusega prefektidelt nende hambaid ära?

Kas prefektidel peavad olema hambad? Mina ei arva, et prefektidel peavad olema hambad. Prefekt peab olema meeskonna innustaja ja eestvedaja, mitte hammustaja. Ongi väga lihtne.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Selge on, et igasugune reform vajab aega, vajab ressurssi. Minu küsimus on: kas praegu, mil meil pole kuigi palju raha, mil meil pole raha õpetajate palkade tõstmiseks, on mõtet tegelda sellise mahuka reformiga? Näiteks päästjad on avaldanud suurt muret pidevate väikeste reformide pärast, mis ei lase süsteemil paika loksuda ja tööle hakata. Üks pole lõppenud, kui juba algab teine. Kui kaua siis võib?

Avalik sektor peab positiivses mõttes muutuma kogu aeg. Iga juhi elementaarne küsimus igal hommikul on, kas need ülesanded, mida me täidame, on täidetud tulemuslikult ja eesmärgipäraselt, kas me kasutame ressurssi optimaalselt või mitte. Kuskil peab olema võimalik ressurssi kokku tõmmata, suunata teistesse, prioriteetsematesse valdkondadesse. Ümbritsev keskkond ju muutub pidevalt. Näiteks küberkuritegevus ei olnud viis aastat tagasi mingi kuritegevuse liik, aga kas te teate, kui suur on hinnanguliselt praegu maailmas küberkuritegevuse aastakasum? See on sisuliselt võrdne narkokuritegevusest tuleneva kasumiga, mis on 100–110 miljardit dollarit. On ju tegu ümbritseva keskkonna muutumisega! No mis paikaloksumisest me räägime?! Sisejulgeolek areneb kogu aeg.
Kui te mõtlesite oma küsimusega seda, et keegi kuskil pidevalt reformib ilma sihita, siis ma ei taha sellega nõus olla. Ma arvan, et muudatused, mida viiakse ellu nii Päästeametis kui ka Politsei- ja Piirivalveametis, on selgelt sihitud. Usun, et sellest tuleneb kõige põhimõttelisem erinevus.
Kui muudatus on sihitu, eesmärgitu, siis pole seda vaja ja seda ei tohi teha. Ei tohi inimesi põhjendamatult loksutada. Kui aga muudatus on läbi mõeldud ja tehakse kindla sihiga, loomulikult ka nii palju, kui on võimalik, asjaosaliste inimestega läbi räägitud, siis on muudatus õigustatud.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu! Ei saa teist võimalust kasutamata jätta. Olin 1991. aastal selle meeskonna liige, kes detsentraliseeris ülitsentraliseeritud Nõukogude Liidu miilitsat, tuletõrjet ja tsiviilkaitset. Tänu sellele ma tean, mida see tähendab. Aga mul on lihtne küsimus. Mille poolest praegune süsteem – kaks näidet, välja arvatud see, et piirivalve oli tollal KGB osa – erineb Nõukogude Eesti süsteemist?

Vabandust, Mati, kas sa küsisid, mille poolest piirivalve erineb? Ehk tohib paluda küsimuse kordust?

Ma ei saa sellist diskussiooni lubada! Aga muidugi tohib paluda küsimust korrata. Palun mikrofon tagasi Mati Raidmale, et ta saaks oma küsimust korrata!

Aitäh! Mille poolest praegused tsentraalsed Päästeamet ning Politsei- ja Piirivalveamet erinevad Nõukogude Eesti analoogidest? Kaks näidet, palun!

Tänan väga! Erinevus on kolossaalne, Mati, sellepärast, et me elame nüüd õigusriigis. Ma arvan, et okupatsioonirežiim ei olnud õigusriik, see oli hoopis midagi muud. See ongi väga põhimõtteline ja kõige suurem vahe. Milline struktuur, milline organisatsioon on üles ehitatud ühes pisikeses, 1,35 miljoni suuruse elanikkonnaga ühiskonnas, mis maksumaksjate arvult on umbes sama suur kui üks Londoni linnaosa, kuidas kõik on organisatsioonilisel või juhtimistasandil üles ehitatud, selle hindamisel tuleb minu arust loomulikult arvestada regionaalset katvust. Eesti on väga väikese asustustihedusega riik, aga teiselt poolt tuleb kindlasti arvestada ka maksumaksja raha otstarbekat kasutamist. Kui meie kogemus ja praktika on siiamaani näidanud, et ühtlustamise nimel ümberkorralduse tegemine on õigustatud ja põhjendatud, siis minu arust tuleks seda teha. Ja nagu ma ütlesin, Politsei- ja Piirivalveameti osas on need vaidlused tegelikult 1,5 aasta jooksul aastatel 2008 ja 2009 ära peetud ning Päästeameti puhul kasutatakse sama analoogiat.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kõigepealt eelmise küsimuse jätkuks niipalju, et mina ei tahaks olla selle juhi nahas, kes on pandud meeskonda juhtima, aga samas on jäetud ilma personali juhtimise pädevusest, mis paraku tundub juhtuvat meie regionaalsetes osakondades. Aga nüüd küsimuse juurde. Siin oli juttu sellest, et muudatused, mis puudutavad pädevuse ja funktsioonide nihkumist, on eelkõige halduskorralduslikud. Samas lähevad prefektuuridest peadirektori kätte ka täiesti sisulised küsimused, näiteks toon politsei ja piirivalve seaduse § 7²⁷ lõike 4 punkti 4, mis käsitleb joobeseisundi tuvastamise suhtes esitatud vaide vastuvõtmise pädevust. See on täiesti sisuline muudatus. Kas me nii ei muuda neid protseduure märksa keerulisemaks ega vii tööprotsesse kohalikest inimestest kaugemale? Need ei ole ju ainult halduskorralduslikud muudatused.

Tänan väga! Päris mitme sätte puhul on ette nähtud ka võimalus vastav pädevus kohalikule tasandile delegeerida. See on nendes õiguskomisjonile esitatud tabelites välja toodud. Küllap see ongi mõistlik, et me anname paindliku võimaluse PPA siseselt lahendada taktikalisi küsimusi, mis puudutavad seaduse täitmist. Sellest lähtuvalt ei tohiks tekkida probleemi, et PPA peadirektoril saab funktsionaalset pädevust liiga palju olema, et ta saab olema ülekoormatud. Seda me oleme PPA-s ka võrdlemisi pikalt arutanud ja just sel põhjusel jõudis see eelnõu teie ette novembri alguses, mitte näiteks septembri alguses. Me pidasime õigeks arutada läbi ka põhimääruste muudatused maksimaalse põhjalikkusega, et teie ees oleks tervikpilt. Eks väga palju sellest ajast läks ka sisemistele aruteludele. Need arutelud Siseministeeriumi valitsemisalas üldiselt tänapäeval ei toimu käsu korras, vaid ikkagi veenmise korras. Laua taga istuvad prefektid ja päästekeskuste juhid, kes ise ongi nende muudatuste subjektid, kuid loomulikult ka PPA ja Päästeameti juhtkond. Aga mingil hetkel peab nendes aruteludes loomulikult langetama otsuse, kas siis ühes või teises suunas. Selline see kogu pakett teie ees aga praegu on.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma kuulan seda hilisõhtust arutelu ja mul on tekkinud väga konkreetne küsimus. Mida positiivset toob reform kaasa tavalisele inimesele? Kas te oskate nimetada mõned konkreetsed hüved, kui tohib paluda?

Nagu ma olen suuri sõnu tegemata vastanud juba Aadu Musta, Enn Eesmaa ja veel mitme teise teie fraktsiooni liikme küsimustele: sellel eelnõul otseselt ei ole kuigi palju tegemist sellega, et üks või teine konkreetne inimestele osutatav teenus ühes või teises suunas muutuks. Ma olen proovinud selgitada neid kaudseid mõjusid, mida mina näen selle eelnõuga seonduvalt. Kui muuta Politsei- ja Piirivalveametis ning Päästeametis vastutuse ja pädevuse struktuurset jaotust regioonide ja keskasutuse vahel, toob see kaasa ka parema teenuse. Aga seda kaudses mõttes.
Ma olen mitu korda öelnud ja ütlen seda hea meelega veel kord: Politsei- ja Piirivalveameti suhtes me oleme selle otsuse juba teinud. See siin on rakenduslik eelnõu, kus täpsustatakse teatud nüansse, mis vahepealse ajaga on ilmnenud. Ja Päästeameti suhtes on tegemist otsusega, mis tugineb ühtlustamise printsiibile, sest tegu on kahe sarnase ametiga. Ma ei näe põhjust, miks me peaksime neid kohtlema erinevalt.
Häirekeskuse teemad oleme samuti läbi käinud, siin on väga põhjalik analüüs, millega te saate rahulikult tutvuda. Ühele hädaabinumbrile 112 ülemineku kontseptsioon aastani 2015 on koostatud väga heade ekspertide poolt, kelle tehtud tööd tuuakse juba praegu mitmes teises Euroopa riigis eeskujuks. Arvan, et aastal 2014, kui number 112 on tervikuna kogu Eestis kasutusel, siis tullakse meil tehtut vaatama veelgi enam.

Rein Aidma, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Number 112 on mõistlik – hea, kui inimene saab kõik oma hädad kurta ühel numbril. Aga kui me nüüd ka päästjad ühendame PPA-ga, kas on olemas ohuhinnangud tsentraliseeritud süsteemi enda haavatavuse kohta näiteks terroristliku rünnaku või internetis levitatud pahavara puhul? Kas on selline ohuhinnang?

Muidugi on. Eks ikka ole mõeldud ka võimalikele kriisidele. Ütleksin niimoodi, et 112 on Euroopa ühtne hädaabinumber. Mis selle aluseks on? Selle aluseks on erinevad Euroopa õigusaktid, otseselt aga 2002. aastal Euroopa Liidus vastu võetud universaalteenuste direktiiv, mis sätestab nõuded Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 ülemineku kohta ja teenuse kättesaadavuse kohta. Direktiivi põhinõuded on üsna põhjalikult kirjas ka selles kontseptsioonis, mis seaduseelnõu juures on. Arvan aga, et Eesti ei ole selles mõttes mingi eriline riik, et me peaksime neid ohtusid pidama suuremaks, kui on ühtsest hädaabinumbrist tulenev kasu.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Meil on siin ees pika nimega seadus, mis muu hulgas näeb ette muuta päästeseadust ja päästeteenistuse seadust. Sellega seonduv küsimus sihib sinna valdkonda, et päästealal on teatud ümberkorraldused ettevalmistamisel ja läbiviimisel ning need põhinevad teadaolevalt ühel uuringul, mis toob välja meie võimekuse päästealal. Kas te olete kindel selle uuringu piisavas kvaliteedis ja veendunud, et selle alusel saab teha häid otsuseid?

Ma eeldan, et te mõtlete selle uuringu all seletuskirjas viidatud rahvusvahelise metoodika alusel läbi viidud analüüsile aastail 2009–2011. Mina ise olin siis küll Riigikogu õiguskomisjonis, aga mul ei ole põhjust kahelda tolle analüüsi kvaliteedis. Seda on seletuskirjas ka põhjalikult tsiteeritud. Arvan aga, et analüüsis nimetatud muresid ja probleeme on ka praktilises elus tunda. Kui te käite Eestis ringi ja võrdlete ühte, teist ja kolmandat regiooni, Päästeameti puhul päästekeskusi, Politsei- ja Piirivalveameti puhul prefektuure, siis näete, et töös on ebaühtlust. Eesmärk on loomulikult pakutavate teenuste kvaliteeti paremuse poole ühtlustada, et see hea praktika, the best practice, mis ühes või teises regioonis on kasutusele võetud, leviks üle kogu Eesti. Et headest algatustest, ideedest, muudatustest saaksid osa kõik Eesti inimesed, mitte ainult mõned üksikud. Ja loomulikult on eesmärk aidata need paikkonnad, mis on Eestis natuke vähem arenenud, teistele järele. Eks kõikidel probleemidel ole ka omad objektiivsed põhjused ja nendesse ei ole praegu mõtet süüvima hakata. Aga ma arvan, et üldine keskne juhtimine, lähtudes põhiteenusele seatud standardist, on väga tähtis. See on see, mida Eesti elanikud, Eesti maksumaksjad ootavad.

Eiki Nestor, palun!

Ka see on best practice, hea praktika: mõistlik oleks enne, kui midagi muuta, teada, mis selle tulemusena toimub. Täna on seda mitmel korral ministri käest küsitud, infotunnis kaasa arvatud. Ja sa ministrina oled väitnud, et praegu uuritakse asja või tehakse analüüse või mis iganes. Mul on lihtne küsimus: kui see seadus vastu võetakse ja mul kogemata maja põlema läheb, kas siis jõuab auto minu juurde kiiremini või aeglasemalt, kui jõuaks praegu? Või mis siis toimub?

Tänan, Eiki, selle küsimuse eest! See küsimus kahjuks või õnneks vajab palju laiemat vastust, kui on selle konkreetse eelnõu rakendusala. Nagu ma selgitasin, see puudutab peamiselt Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti sisemist struktuuri korrastamist. See, mida sa küsisid, see on natuke midagi muud – see puudutab tulekahjusid, pääste olukorda ja sellest me tõenäoliselt rääkisime infotunnis. Selle sisu on tõenäoliselt päästekomandode võrgustiku olemasolu Eestis. Praegu on elupäästevõimekus tagatud umbes 70%-l Eesti territooriumist. Praegu käib paralleelselt sellega, mis täna teie ees on, päästekomandode analüüs ja selle analüüsi kohaselt tahame me elupäästevõimekuse 2012. aastal täiendavate taotlustega tõsta üle 90%, mis tähendab, et  absoluutne enamik Eesti inimesi saab oma või teiste elu päästmiseks abi mis tahes Eesti piirkonnas vajadusel 15 minuti jooksul või kiireminigi.
Ma arvan, et see on märkimisväärne samm edasi sellest seisust, kus me oleme olnud. See tähendab loomulikult seda, et päris hulka päästekomandosid tuleb tugevdada elukutseliste päästjatega. Siia tuleb paraku lisada, et kui kellegi arvates on hajaasustusega piirkondades lihtne palgata elukutselisi päästjaid, isegi kui oleks raha, siis nii see pole. Oletame, et me otsustame vastutustundetult valada raha ühest potist kuhugi suurde kesksesse katlasse ja ütleme, et võtke, proovime siin tagada suure hulga päästekomandosid, siis inimeste taha võib see asi ikka jääda ja jääbki väga paljudes kohtades. Lihtsalt ei leia professionaalseid päästjaid, kes selles paikkonnas elavad ja tahaksid kohalikus komandos tööl käia.
Nii et probleeme päästekomandode võrgustikuga on palju. Seal on üsna suur hulk ka rudimente, mis ulatuvad Nõukogude aega, Eesti majandusgeograafiline ja ka demograafiline olukord on aga 20 aastaga märkimisväärselt muutunud. On selge, et me peame tegema muudatusi ka päästekomandode võrgustikus.
Küllap seda teemat sa oma küsimusega peamiselt silmas pidasid ja ehk andis päästekomandodele keskendumine sinu küsimusele ka vastuse. Tänane konkreetne eelnõu puudutab võib-olla natukene kitsamat teemat.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere õhtust, lugupeetud eesistuja ja head kolleegid! Minister minu meelest kenasti selgitas teile, mis on eelnõu 116 sisu ja mõte. Mina annan teile edasi selle, mida arutati õiguskomisjonis. Õiguskomisjoni asjaomane istung toimus esmaspäeval, 7. novembril 2011. aastal. Tutvusime selle eelnõuga põhjalikult ja küsimused, mis komisjoni liikmed küsisid, olid enam-vähem samad, mis on siin saalis ka täna kõlanud. Milleks seda eelnõu vaja on? Kas me ei kiirusta? Mis siis tegelikult muutub prefektide pädevuses? Tänaseks päevaks on sel teemal kõikidele esitatud paragrahvide kaupa väga pikk ja selge tabel.
Me arutasime hästi põhjalikult värbamise erisusi, mis puudutavad avalikke teenistujaid, kes ei ole politseiametnikud. Selles osas on meil kindlasti kavas ette valmistada ka komisjoni muudatusettepanek. Vahepeal on aeg teinud oma töö ja selles seaduseelnõus on terve rida punkte, mis puudutavad jälitustoimingutega seonduvat. Üks meie tänaseid viimaseid päevakorrapunkte on eelnõu, mille eesmärk on edasi lükata muudatused, mis hakkaksid kehtima 1. jaanuaril 2012. Seetõttu vajab seaduseelnõu kindlasti muutmist.
Veel arutasime ülemineku sätteid. Siin oli küsimus, kas palgad muutuvad. Juhin tähelepanu, et on kenasti olemas paragrahvid selle kohta, millistel alustel ja kuidas inimesed 1. jaanuarist 2012 üle viiakse. Ka seesama distsiplinaarküsimus oli arutlusel.

Hea ettekandja, ma pean teid korraks katkestama. Mul on palve, et seadusandliku võimu esindaja ja täidesaatva võimu esindaja peaksid oma keskustelu sellest saalist väljaspool. Palun, ettekandja!

Me otsustasime moodustada niisuguse mitteformaalse töögrupi komisjoni liikmetest, kes soovivad selle eelnõuga tegelda ka väljaspool komisjoni ametlikku tööaega. Tolle töögrupi kogunemine toimuski, selles soovisid osaleda eri ametites olnud õiguskomisjoni liikmed Kalle Laanet ja Andres Anvelt.
Me loomulikult jõudsime ka komisjoni otsusteni, nende sisu on järgmine: võtta see eelnõu päevakorda esimeseks lugemiseks tänasel päeval, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. november 2011 kell 16 – see on sellel reedel.
Ja nüüd ma ennetan kohe teie küsimust, mis puudutab kahte päeva. Kolm kuupäeva on siin tähtsad: reede, mis nüüd tuleb, kell 16; 7. november, kui me seda eelnõu arutasime, ja 30. oktoober, mis on tükk maad enne 7. novembrit, kui meie sekretariaadijuhataja minu palvel edastas kõikidele õiguskomisjoni liikmetele kirja, mille sisu oli järgmine: "Lugupeetud õiguskomisjoni liikmed! Plaan on see eelnõu panna esimesele lugemisele 16. järgmise kuu päeval ja teha muudatusettepanekute tähtaeg lühem, et presidendil oleks aega ka selle eelnõu jõustamiseks."
Kui me nüüd rahulikult vaatame sellele ajavahemikule, siis seda on 18 päeva, mille jooksul kõik Riigikogu liikmed said eelnõule reageerida. Eelnõu oli meil menetluses olemas ja olukorras, kus meil enam ei ole selliseid akna all istuvaid rahvasaadikuid, nagu näiteks oli Jaan Kundla, ma eeldan, et kõik õiguskomisjoni liikmed said selle informatsiooni ka oma fraktsioonidele edastada. Nii et kellelgi ei tohiks siin mingisugust üllatust olla. Ma tean, et näiteks Riigikogu liige Mati Raidma kirjutab muudatusettepanekuid, küll mitte ajendatuna selle eelnõu algatamisest, vaid kasutades seda võimalust. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei küsi seda, miks selle eelnõuga nii kiire on, ja ma ei küsi ka seda, miks Siseministeerium alles nüüd selle eelnõuga välja tuli, teades, et tõesti on nüüd selle kehtestamiseks vaid mõni nädal. Ma küsin seda, millest ikkagi tuleneb, et selle eelnõuga viiakse ka Politsei- ja Piirivalveametis töötavate mitte-politseiametnike eraelu samale kontrollitasemele kui politseinikel. Sama lugu on ka päästjatega, kuigi me teame, et meil päästjaid niigi mitmel põhjusel napib. Kas see kõik ei või viia selleni, et meil jääb päästjaid veelgi vähemaks?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma oma ettekandes mainisin, mitte-politseiametnike ja ka päästeteenistuses töötavate avalike teenistujate värbamise küsimus oli meil eraldi vaatluse all ja arvatavasti teeb komisjon neid mõlemaid puudutava muudatusettepaneku. Me veel arutame, millised võiksid olla võimalikud variandid. Üks võimalik äärmustee on seaduses need töökohad üles lugeda, aga see ei ole võib-olla kõige otstarbekam. Teine võimalus on, et nende asutuste juhid – nii Päästeameti juht kui ka Politsei- ja Piirivalveameti juht – saavad volituse määrata ametikohad, mille puhul see on otstarbekas. Politseis ja piirivalves võib selliseid kohti, kus lisakontroll on põhjendatud, kuigi tegemist ei ole politseiametnikuga, olla palju rohkem. Päästeametis on selline vajadus väiksem. Praegu on meil lihtsate päästetöötajatena Eesti inimesi päästmas ka nii Vene kodanikke kui ka ilma kodakondsuseta isikuid. Aga mis puutub ametnikesse, siis nemad loomulikult on Eesti kodanikud. Ent näiteks meeskonnavanemat, kes autos on üks neljast mehest, täiendavalt kontrollima kindlasti ei pea. Me leiame siin ministeeriumiga ühise keele ja muudame eelnõu selles osas.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Teadaolevalt käib praegu Politsei- ja Piirivalveametis Siseministeeriumi tellitud juhtimisaudit. Kas te ei leia ja kas komisjon arutas seda, et nimetatud audit võiks ju eelneda sellele reformile? Siin saalis on küllalt nähtud ja tehtud otsuseid ja muudatusi, millele analüüsi pole eelnenud ja mis hiljem toimima ei ole hakanud, sest ministeerium on vajanud täiendavat analüüsi ja pidanud rakenduse edasi lükkama. Kas te ei leia, et peaks ära ootama auditi tulemused ja alles siis reformi läbi viima?

Aitüma! Kui ma hästi lühidalt vastan, siis vastus on ei. Eri organisatsioonide probleeme käsitlevaid auditeid võib teha ja tehaksegi sõltumata sellest, kas reform on päevakorral. Mis puutub viimasesse sammu kõikide nende eri etappide koosmõjus, mis seoses Politsei- ja Piirivalveameti loomisega on käivitatud, siis see otsus on ju läbi mõeldud ja ka ette valmistatud.
Kui mina olin siseminister, siis inimesed küsisid minu käest: nii, nüüd te teete Politsei- ja Piirivalveameti, kas järgmise sammuna on oodata, et sinna liidetakse ka Päästeamet, nii et meil pole enam mitte PPA, vaid PPPA? Me kõik teame, et sellist otsust ette valmistatud ei ole ja seda ka ei tule, pigem minnakse ametite sees viimase loogilise sammuga edasi. Inimesed, kes oma igapäevast tööd teevad, suures osas teevad ka edaspidi täpselt sedasama, mida nad on viimased aasta ja nüüd juba varsti 11 kuud teinud.

Tõnu Juul, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas teil on ka teavet, milline on regionaalministri arvamus eelnõu kohta?

Ma saan öelda ainult nii palju, et regionaalminister on samuti valitsuse liige ja valitsus on selle eelnõu meile edastanud. Mingisugust eriarvamust meile kaasa pandud ei ole.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Tahan teilt nagu endiselt siseministrilt küsida, kas politsei ja päästevaldkond on teie hinnangul valdkonnad, mida on vaja pidevalt reformida. Kas pigem pole seal vajalik stabiilsus?

Ma olen teiega nõus, et pärast organisatsioonis meie plaanitud muudatuste elluviimist ei peaks seadusandja enam midagi tegema. Selles mõttes peaks tõesti olema stabiilsus, olen nõus. Aga mis puutub organisatsioonide koostöösse, igapäevasesse töö edendamisse, siis see sõltub ainult inimestest ja nemad peavad kindlasti oma töö täiustamist jätkama, olgu nad ametis Politsei- ja Piirivalveametis või Päästeametis või Häirekeskuses.

Kajar Lember, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mul tekkis teie vastusest regionaalministri teemal küsimus: kas selle regionaalpoliitikat väga tugevalt puudutava eelnõu suhtes regionaalministril on mingi oma seisukoht või tal ei ole seda?

Aitüma! Minuni ei ole tema seisukoht jõudnud. Aga komisjonis me arutasime küll, mis ikkagi juhtub kohalikul tasandil? Vastus on, et suurt midagi ei muutu. Oli ka eraldi küsimus, kas kohalike omavalitsuste jaoks midagi juhtub. Ka kohalike omavalitsuste seisukohast on peale selle seaduse vastuvõtmist kõik nii nagu enne. Kui tahad teha munitsipaalpolitsei, siis ka praegune kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ütleb, et ole lahke ja tee.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult Politseiameti ja Piirivalveameti ühendamine oli Kalle Laaneti idee, Jüri Pihl viis selle ellu ja teie pidite seda suppi helpima. Niisuguste mammutorganisatsioonide juhtimine on ääretult keeruline. Andke endise siseministrina ja praeguse Riigikogu liikmena hinnang, kas see ikka on mõistlik, mida me teeme, luues selliseid mammutstruktuure!

Aitüma! Vastab tõepoolest tõele, et kogu selle muudatuse ettevalmistamist alustati siseminister Kalle Laaneti ajal. Avalikkusele on jäänud mulje, et Pihl tuli, sai ametisse ja kahe nädala pärast mõtles välja, et nüüd tuleb teha uus amet. Kaugel sellest – kõik oli juba välja mõeldud Laaneti ajal. Nüüd küsimus sellest, kas see oli mõistlik ja kas seda on mõistlik jätkata. Lühike vastus on: jah. Seda nendestsamadest põhjustest tulenevalt. Mingisugust rahapuud kuskil kasvamas ei ole ja muudatused tuleb mõistlikult lõpuni viia, et tagada stabiilsus ja see, et inimesed, kes töötavad meie turvalisuse heaks, saaksid seda teha.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Kas komisjonis arutati ka seda, kas muutub arvuline koosseis? Kas uuendus nõuab juurde töökohti või vastupidi, tulevad koondamised?

Aitüma! Eraldi töökohtade teemal diskussiooni ei tekkinud. Me kõik saame aru, mida riigi rahandusseis praegu võimaldab – töökohtade juurdetulemist pole mõtet eeldada. Mis puutub töökohtade kadumisse, siis kindlasti, kui on võimalik teha mõni tugiteenus efektiivsemaks väiksema inimeste arvuga, siis see tähendab või on juba tähendanud töökohtade kaotust. Raha mõttes peaks see tähendama seda, et asjaomased asutused saavad vabanenud summasid kasutada seal, kus see on otstarbekam, aga ikka samal eesmärgil: turvalisuse tagamiseks.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Andres Anvelti!

Hea juhataja! Head kolleegid! Tõsi on see, et politsei – tänapäeval siis Politsei- ja Piirivalveamet – ning kindlasti Päästeamet on olnud juba eelmisest sajandist selline struktuur, kelle peal on hea katsetada erinevaid juhtimisvorme ja viia läbi, nagu öeldakse, inimkatseid. Ent enne, kui ma asun sisu juurde, toon hea näite 1993. aastast. Kui politsei struktuuri järjekordselt reformiti, loodi keskkriminaalpolitsei. Ja siis, kui struktuur juba valmis oli, siis tuli, kui ma ei eksi, üks keskkriminaalpolitsei direktori asetäitja välja avastusega, et hea kolleeg Jüri Nurme, kes oli olnud politseipeadirektor, on jäänud nagu ula peale. Ja kui ma ei eksi, siis saadeti isegi Vabariigi Valitsusse selline struktuur, kus oli keskkriminaalpolitsei direktor, üks asetäitja oli direktori asetäitja, teine oli nimeliselt Jüri Nurme.
Kahjuks tundub, et praegu me liigume jälle sama teed pidi – me ei mõtle läbi. Me ei mõtle läbi, mida me teeme. Saab öelda, nagu ütles meie siseminister, et eelmine Riigikogu koosseis võttis aastal 2009 seaduse vastu 76 häälega ja see on nüüd kivisse raiutud. Heade kolleegide reformierakondlaste kiituseks tahan öelda, et nende justiitsminister Kristen Michal tuli õiguskomisjoni targa ettepanekuga võtta kiirus maha näiteks eelmise Riigikogu koosseisu vastuvõetud nn jälituspaketi menetlemisel, mida me täna viimase punktina – eelnõu 123 – arutame.  Ettepanek on lükata seda aasta võrra edasi – sellega on kiirustatud.
Tegelikult pole siin seadusetemplis, kus me töötame, kivisse raiutud mitte midagi. Mida ma tahan öelda? Esiteks seda, et eelnõu 116 toodi siia saali, nagu kombeks, suhteliselt viimasel hetkel, ilma sisulise diskussiooni ja lahenduseta – ma kordan: sisulise lahenduseta – keerulisele olukorrale Päästeametis ja politseis. Täna me eelarve arutelus arutasime, kas me ikka leiame raha, et komandosid kinni panna.
Praegu võib öelda, et politsei ja päästjad vaevlevad tegelikult ülejuhtimise käes. Mõlemas on organisatsiooni haldussüsteem üle paisutatud ja reformi jätkamine süvendab seda veelgi. Ma ei näe tänases eelnõus lahendusi kokkuhoiuks just juhtimise osas. Vastupidi, sellest kiirgub juhtimise veelgi keerulisemaks ja segasemaks ajamine. Tänane eelnõu ei lahenda küsimust, kuidas käib juhtimine näiteks politsei ja piirivalve struktuuride vahel. Ma vaevusin läbi lugema ka need seaduseelnõuga koos esitatud dokumendid, mis käsitlevad nende ametite põhimäärusi. Silma torkas seesama probleem, mis siiamaani eksisteeris, et näiteks kui prefekt tahtis kasutada mõnda piirivalvurit, siis pidi ta selleks luba küsima ülevalt poolt Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorilt, kes vastutas piirivalve eest. Selles osas mitte midagi ei muutu. Lugege see põhimäärus läbi, ja te näete, et endiselt on dubleeriv juhtimine.
Kas me jõuame selle seaduseelnõuga selleni, et kohalik politseijuht saab reaalselt otsustada oma tööressursi üle? Hoopis vastupidi: selleks, et teha igapäevaseid juhtimisotsuseid, peab kohalik juht läbima veel keerulisema taotlusvooru ametis ehk Tallinnas.
Sama asi puudutab ka pääste regionaalkeskusi, kus juhtimine viiakse veelgi kaugemale n-ö põllutöödest ehk päästjate igapäevasest tööst. Veelgi enam: praegu, mil päästeametnikud üle Eesti komandodes hoiavad hinge kinni teadmatuses, kas nende komando jääb või ei jää, lahendatakse päästeametis probleemi tagurpidi ja luuakse juurde uus pääste peadirektori asetäitja ametikoht. Ma küsisin, miks seda tehakse, ja mulle öeldi sealtsamast Päästeametist, et kui me peame all inimesi kokku tõmbama, siis peab üleval juhtimist täpsustama. See on ausalt öeldes väga hea uurimismaterjal mõnele juhtimisala või avaliku halduse doktorandile.
Ma palun aega juurde!

Palun, kolm minutit juurde!

Kas tõesti kehtib Siseministeeriumi poliitikas arusaam, et kohtade koondamine komandodes toob kaasa vajaduse suurendada niigi ülepaisutatud juhtimisaparaati? Jääb mulje, et nii on. Veelgi enam: tahaksin pidevalt reformitavas sisejulgeoleku valdkonnas lõpuks näha tõsist struktuurset reformi, mis lõpetab ära ministeeriumi ja ametite dubleerimise – dubleerimise, mis on kaasa toonud paralleelsete funktsioonide täitmise alates eelarvest, järelevalvest kuni poliitika kujundamiseni välja.
Täna me oleme kuulnud siitsamast puldist ilusaid sõnu, et prefekt hakkab tegelema ainult tööga, eelarvestamine ja personalipoliitika läheb tema käest ära. Nii see tegelikult olema ei saa. Selsamal prefektil peab niikuinii olema võimalus oma igapäevast tööd kujundada. See tähendab seda, et tegelikult me tekitame küll keskaparaadis juurde mõne ametikoha, aga prefektuuris hakatakse tööd tegema teise nimetuse all – just selleks, et, nagu öeldakse, olla suuteline tegema igapäevast tööd.
Hea näide on Siseministeeriumi avaldus selle kohta, et kuigi me järjekordselt reformime jõustruktuure, on ministeerium alles alustanud olemasoleva hindamist rahvusvahelise firma Ernst & Young abil. Siseministeeriumis käib politseiameti juhtimisaudit, mille tulemustest me täna, kui me arutame järjekordset reformi, ei tea mitte midagi. Sellisel lähenemisel pole mingit loogilist seost toimuvaga ehk järjekordse reformimisega. See kõik on arusaamatu ja jätab mulje reformist reformi pärast, mitte soovist tõsiselt parandada olemasolevat olukorda ehk, nagu väljendus siseminister, parandada klientide teenindamist ehk meie kodanike aitamist.
Seetõttu on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek seaduseelnõu 116 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti!

Palun kaheksa minutit!

Palun, kaheksa minutit!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma hakkan sellest pihta, et suur osa sellest, mis Andres Anvelt siin eelkõnelejana rääkis, on needsamad asjad, millest minagi oleksin rääkinud. Aga nüüd räägin ma hoopistükkis sellest, et meil poliitikutena ja Riigikogu liikmetena tasuks teinekord julgus kokku võtta ja öelda, et mingi meie otsus mingil ajahetkel ei olnud päris õige ja et mitte suuremat segadust tekitada, on seda ehk tark muuta ja proovida veidi teist lahendust.
Jah, ma tunnistan, et 2006. aastal me alustasime Siseministeeriumis analüüse, kuidas oleks võimalik vähendada dubleerimist ning kasutada Eesti maksumaksjate, meie kõigi raha efektiivsemalt ja teenust parandada. Paraku on see üks näide sellest, et idee võib olla üks, aga selle ellurakendamisel võidakse minna teist teed. Ja tihti juhtub sedapsi, et tulemus pole päris see, mida on tahetud. Jah, me arutasime poolteist aastat väga pikalt ja põhjalikult politsei ja piirivalve seadust, vaidlesime väga erinevate aspektide üle. See, et me võtsime sellise struktuuriga ja sellisel kujul tolle seaduse vastu – ma räägin endast –, oli minu arvates minu poolt kergema vastupanu tee. Ma oleks pidanud sellele tugevamini vastu vaidlema.
Sellepärast olen ma täna sisimas otsustanud, et ma sel korral seda viga ei tee. Me peame aeg-ajalt vaatama tõele näkku, nii raske, kui see tõde ka pole. Ma olen vaielnud Siseministeeriumi ametnikega just nimelt prefekti rolli üle. Julgen meelde tuletada, et mul oli au olla kümme aastat politseiprefekt: olin algul maakonna tasandil prefekt ja juhtisin seejärel ka pealinna politseiprefektuuri, luues samal ajal uut, Lääne Politseiprefektuuri. Need argumendid, millega on põhjendatud kõigi struktuuriüksuste tsentraliseerimist Politsei- ja Piirivalveameti alla, ei ole vettpidavad väga lihtsast asjast tulenevalt. Elu on näidanud, et ka praegune struktuur ei tööta niimoodi, nagu inimesed ootavad.
Härra minister ütles, et ma peaksin rääkima konkreetsemalt, mitte abstraktselt. Aga sul on ju võimalus küsida! Olen väga mitu korda pöördunud mitte sinu poole – ei taha sinu kui ministri aega raisata –, vaid teise kõrge ametniku ehk sisejulgeoleku asekantsleri poole ja teiste ametnike poole Siseministeeriumis konkreetsete probleemide lahendamiseks. Midagi ei ole teha, nad on kahjuks pidanud mulle tunnistama, et kui nad üht või teist informatsiooni on nõudnud, siis seda neile kas üldse ei edastata, edastatakse väärinformatsiooni või lihtsalt vaadatakse läbi sõrmede.
Jah, ühtpidi see on töökorralduslik küsimus, kuid tööd korraldavad inimesed. Ja kui need inimesed, kes tööd korraldavad, ei suuda seda hästi korraldada praeguses süsteemis, siis millest peaks tulema usk, et veelgi enama tsentraliseerituse korral meie Eestimaa inimesed saavad paremat teenust?
Mõelge rahulikult ja sügavuti nende aspektide peale. Kohe-kohe algab siin saalis hääletus, sest ka Keskerakond on teinud ettepaneku esimesel lugemisel eelnõu tagasi lükata. Mitte sellepärast, et me oleme üheselt nende muudatuste vastu, vaid me oleme nende muudatuste vastu praegu. Võib-olla mõne aja pärast on olukord muutunud, süsteemid on tööle saadud ja need muudatused tuleb sellisel kujul ellu viia, aga tuleme selle juurde siis uuesti tagasi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu 116 kohta on kaks fraktsiooni – nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon kui ka Eesti Keskerakonna fraktsioon – teinud ühesuguse ettepaneku. Need fraktsioonid teevad ettepaneku eelnõu 116 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kui ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 116 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 41 Riigikogu liiget, vastu 48 Riigikogu liiget ja üks erapooletu ei leidnud ettepanek toetust. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 116 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. november 2011 kell 16.
Esimene lugemine on lõppenud ja 13. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 115 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks siseminister Ken-Marti Vaheri!
Austatud ametikaaslased, me oleme liikunud juba järgmise eelnõu juurde, aga saalis on suur lärm! Ma palun, austame ettekandjat ja kuulajaid!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seaduse peamised eesmärgid on sätestada ühistranspordiseaduse muudatused, mis tulenevad kahe Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohaldamisest alates 4. detsembrist 2011. Nende määrustega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja ühiseeskirjad rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu kohta. Riigilõivuseaduses tehakse samuti muudatused, need tulenevad ühistranspordiseaduses tehtavatest muudatustest.
Peamine erinevus võrreldes kehtiva seadusega on ühistranspordiloa ja selle alusel väljastatava sõidukikaardi asendamine ühenduse tegevusloa ja ühenduse tegevusloa tõestatud koopiaga, mille tulemusena väheneb märksa vedaja halduskoormus. Seni oli vedajal vaja taotleda kõigepealt asjaomastest maavalitsustest või kohalikust omavalitsusest ühistranspordiluba, kui aga sooviti teostada rahvusvahelist sõitjatevedu, tuli taotleda ühistranspordiloale Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist vastav märge ja lisaks sellele hankida vastav luba Eesti Rahvusvahelisest Autovedajate Assotsiatsioonist juhul, kui sooviti sõita teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Seega pidi vedaja sõltuvalt veo sihtkohast taotlema mitu erinevat dokumenti.
Eelnõu kohaselt tuleb edaspidi taotleda sõitjate bussiveo teostamiseks ühenduse tegevusluba ja ühenduse tegevusloa tõestatud koopia, mis asendavad vastavat ühistranspordiluba ja sõidukikaarti. Rahvusvaheliseks sõitjateveoks ei pea enam taotlema mingeid lisamärkeid või -dokumente. Nimetatud ühenduse tegevusluba ja selle tõestatud koopia tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest ning selle kohaselt võib ühenduse tegevusluba ja selle tõestatud koopiat kasutada ka riigisisese dokumendina. Ühenduse tegevusluba tähendab seega vedaja õigust korraldada tasu eest nii riigisisest kui rahvusvahelist liinivedu liiniloa või lepingu alusel, samuti nii riigisisest kui rahvusvahelist juhuvedu.
On muudetud ka vedaja, veokorraldaja hea maine nõuet käsitlevaid sätteid, lisaks on muudetud konkreetsemaks hea majandusseisundi sisu. Euroopa Liidu määrusest tulenevalt muutub ka ettevõtte finantssuutlikkuse arvestamise põhimõte. Mitmed muudatused selles eelnõus on seotud ka Euroopa Liidu määruste ja ühistranspordiseaduse terminoloogia ühtlustamisega. Tänan!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Austatud minister, ma tänan teid! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu kahel istungil. Esimest korda tegime seda 7. novembril, mil peale eelnõu arutelu otsustati konsensusega saata valitsuse algatatud eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 15. novembril, teha täiskogule ettepanek eelnõu 115 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks üks nädal, see on siis 23. november 2011 kell 12.
Teist korda arutasime eelnõu 10. novembril. Põhjuseks oli vajadus vaadata üle muudetud tekst ja seletuskiri. Otsustati saata Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga. See oli konsensusega otsus. Aitäh!

Hea ettekandja, tänan ka teid! Küsimusi pole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei näe. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 115 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. novembri 2011 kell 12.
Esimene lugemine on lõppenud ja 14. päevakorrapunkt käsitletud.

Oleme jõudnud 16. päevakorrapunktini, milleks on õiguskomisjoni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 123 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänane viimane päevakorrapunkt – nii et saame enne keskööd hakkama! 7. novembril 2011 arutas õiguskomisjon esimees Marko Pomerantsi eesistumisel sellist asja nagu algatada kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Osales ka Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu, kes selgitas, et eelnõu eesmärk on lükata edasi Riigikogus 17. veebruaril 2011. aastal vastu võetud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse jõustumine selles sisalduvate puuduste tõttu. Seega on see nagu tuha pähe raputamise eelnõu.
Komisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu 123 esimeseks lugemiseks täiskogu 16. novembri istungi päevakorda, määrata eelnõu õiguskomisjoni- ehk algatajapoolseks ettekandjaks Kalle Laanet, teha täiskogule ettepanek eelnõu 123 esimene lugemine lõpetada ja teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. november 2011 kell 16. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimus. Väino Linde, palun!

Auväärt istungi juhataja! Hea õiguskomisjoni aseesimees! Kas sa võiksid natukene avada, mida me tookord selle eelnõu seadusena vastuvõtmisel vääralt talitasime, et nüüd on tarvis puudustele viidates seda edasi lükata?

Kõigepealt alustan sellest, et õiguskantsler viitas teatud puudustele kriminaalmenetluse seadustikus. See puudutab jälitustegevuse läbiviimisest teatamist. Sel teemal algatati arutelud. Justiitsministeeriumis loodi suisa vastav töörühm, milles osales õiguskomisjoni esindajana meie esimees Marko Pomerants. See töörühm on teinud üsna tõsist tööd ja töötanud välja omad ettepanekud. Loodetavasti tulevad need peagi meile Riigikokku. Sisuliselt on see seotud nende muudatustega.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd pöördun, auväärt fraktsioonid, teie poole: kui teie esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis see võimalus on nüüd. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 123 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. november 2011 kell 16. Esimene lugemine on lõppenud ja 16. päevakorrapunkt käsitletud.
Head ametikaaslased, ma tänan teid! Rohkem päevakorrapunkte tänasel istungil ei ole. Istung on lõppenud. Turvalist koduteed ja jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 22.27.