Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Austatud külalised! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kuuenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Lembit Kaljuvee, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda üle arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine käsitleb Eesti Energia investeeringuid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi prognoosi kohaselt vajab Eesti Energia aastatel 2012–2015 investeeringuteks lisaraha 1,15 miljardit eurot. 2012. aasta riigieelarve eelnõu kohaselt on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi finantseerimistehinguteks kavandatud 156 miljonit eurot. Seega, kogu investeerimisvajadusest, ühest miljardist eurost, pole nagu juttu. Riigikontrolli hinnangul pole selgust, mida Eesti Energia riigieelarves juba arvestatud 156 miljoni euroga ning puuduoleva ühe miljardi euroga teha plaanib. Samuti heidab Riigikontroll ette, et Eesti Energia tulevikku ei ole endiselt avalikkusele selgitatud ega seda valitsuses läbi arutatud. Eesti Energia prognoosi kohaselt ulatub investeeringute maht järgmisel aastal juba 487 miljoni euroni. Projektide finantseerimiseks soovib Eesti Energia võtta tuleval aastal 500 miljonit eurot pikaajalist laenu. Me tahame teada, milline on Eesti Energia suurejoonelise investeeringuplaani mõju Eesti eelarvele, Eesti ettevõtjatele ja kodutarbijatele. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on enda ja veel 11 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle anda arupärimine peaminister Andrus Ansipile. Riigi vara kasutamise ja säilimise 2010. aasta ülevaates juhib Riigikontroll tähelepanu valdade ja linnade maaküsimusele, mis takerdub maareformi lõpuleviimise taha. Maareformi lõpuleviimise käigus on tähelepanu keskmes maa riigi omandisse jätmise ja munitsipaliseerimise vahekorra selgitamine. Selleks kiitis Vabariigi Valitsus juba 2008. aastal heaks riigi maareservi moodustamise põhimõtted, milles on toodud maade loetelu, millest riigi maareserv moodustatakse. Riigikontroll on aga tuvastanud, et riigi maareservi moodustamise põhimõtted ei ole omavalitsustele läbipaistvad. Nimelt on omavalitsustele jäänud mulje, et riigi maareservi moodustatakse juhuslikult, selle eesmärk on täita müügiplaani ja kasvatada riigi tulusid. Seoses sellega on meil peaministrile seitse küsimust. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Liigume nüüd teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised keskkonnaminister Keit Pentusele ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.

Alustame tänase päevakorra punktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime hakata lõpphääletust ette valmistama.
Panen lõpphääletusele eelnõu 76. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 76 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime hakata lõpphääletust ette valmistama.
Panen lõpphääletusele eelnõu 80. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 80 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 1 jäi erapooletuks. Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu 80 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2010/2011" arutelu. Enne arutelu lubage mul, head ametikaaslased, teile lühidalt tutvustada selle arutamise korda, mis tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Kõigepealt on "Eesti inimarengu aruande 2010/2011" peatoimetaja Marju Lauristini ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit. Peale seda on küsimused ja vastused (kuni 40 minutit). Järgneb "Eesti inimarengu aruande 2010/2011" toimetaja Mati Heidmetsa ettekanne (kuni 15 minutit), järgnevad küsimused ja vastused (kuni 25 minutit). Seejärel on põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste ettekanne (kuni 10 minutit), järgnevad küsimused ja vastused (kuni 10 minutit). Riigikogu liige võib arutelu jooksul esitada kokku kuni kaks küsimust. Peale küsimuste vooru, nii nagu meil heaks tavaks on, algab läbirääkimiste voor. Peale läbirääkimiste vooru me otsust vastu ei võta. Põhiseaduskomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad ja siis teised Riigikogu liikmed, kes seda soovivad. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli "Eesti inimarengu aruande 2010/2011" peatoimetaja Marju Lauristin!

Austatud Riigikogu juhataja! Armsad Riigikogu liikmed! Mul on erakordselt hea meel ja suur au olla jälle teie ees järjekordse inimarengu aruandega. Ma alustan tänusõnadest. Ma tahan tänada kõiki neid, tänu kellele see töö on saanud tehtud: Eesti Koostöö Kogu, selle aruande n-ö korraldajat ja väljaandjat, Vabariigi Presidenti, kes on muutumatult olnud selle tegevuse patrooniks ja osalenud kõigis aruteludes, ning muidugi teid, Riigikogu, kes te juba neljas kord olete võtnud ette selle küsimuse arutamise. Tõepoolest, mis saab olla Eestile tähtsam kui Eesti inimeste elu ja Eesti inimareng, mis seda kajastab.
Tänavune inimarengu aruanne on erakordne. Erakordne seetõttu, et nimeliselt on see küll Eesti inimarengu aruanne, aga tegelikult Eesti, Läti ja Leedu inimarengu võrdlev analüüs. See on seotud muidugi sellega, et me tähistame tänavu 20 aasta möödumist Balti riikide iseseisvuse taastamisest. Seega on tagasivaatamise soov loomulik. Kui 20 aastat tagasi sellest puldist esinedes oli võimalik küsida endalt ja kõigilt teistelt, kas me julgeme, tahame ja jaksame iseseisvat Eesti riiki üles ehitada sellisena, et see oleks maailmas jätkusuutlik, siis täna me saame ka selle inimarengu aruandega sellele küsimusele vastata, et jah, tõepoolest, 20 aastaga oleme Eestis suutnud üles ehitada oma riigi, ning ka Läti ja Leedu, hoolimata kõigist raskustest, on suutnud sedasama. Samas peame küsima, et kui 20 aastat tagasi me rääkisime endastmõistetavalt Balti teest, siis kas see tee on meil jätkuvalt ühine või oleme nüüd jõudnud ikkagi teeharule, kus Eesti läheb oma rada ning Läti ja Leedu oma rada.
Kogu aruande tekst on teile kättesaadav ja ka selle struktuuri te olete näinud. Ma ütlen ainult seda, et tegijaid on 35, umbes kolmandik neist on Läti ja Leedu autorid. On ka mõned välisautorid. Kõik autorid vastutavad oma teksti eest iseseisvalt ja isiklikult. Läti ja Leedu autorid on kutsutud meeskonda kui prominentsed sotsiaalteadlased, keegi ei esinda siin ühtegi erakonda ega ühtegi riiki. Seda võiks arvestada.
Kuna me oleme siin mitu korda seda teemat arutanud, siis me teame, et inimarengu aruanne on ju ÜRO algatatud žanr. See põhineb rahvusvahelisel statistikal ja seal on alati teatud kindlad komponendid. Need kindlad komponendid on seotud sellega, et ÜRO indeksisse kuuluvad ühelt poolt majandusarengu näitajad ja heaolu arengu probleemistik. Sellel aastal on seda mõõdetud natuke teistmoodi, mitte SKT, vaid rahvamajanduse kogutulu alusel, aga tegelikult kasutatakse mõlemaid. Ka haridusnäitajaid mõõdetakse sel aastal natuke teisiti. Kasutatud on õpinguaastate arvu. Enne oli aluseks osalemine hariduses, nüüd oodatav õpinguaastate arv ja keskmine õpinguaastate arv. Tervise ja n-ö laiemalt isikliku heaolu näitajad on kokkuvõtvalt iseloomustatavad oodatava eluea pikkusega. Arvutatud indeksi alusel on Eesti juba mitu aastat kindlalt kuulunud maailma riikide esineljandikku. Sellel aastal on loobutud kindlast arvulisest näitajast kõigi kõrgelt arenenud riikide kohta, kõik 169 riiki on jagatud neljaks grupiks. Eesti on kindlalt esimeses neljandikus, kuigi esimese neljandiku lõpus. Läti ja Leedu on teises neljandikus ehk lihtsalt kõrgelt arenenud riikide hulgas, nad on teise neljandiku alguses. Kui me võrdleme seda spordiga, siis võime öelda, et Eesti on A-liigas, kuid võitleb veel selle eest, et sinna püsima jääda, ta ei ole A-liiga n-ö esiridades, samas Läti ja Leedu rabelevad, et A-liigasse jõuda.
Vaatame konkreetseid indekseid. See läbiv joon tähistab majandusarengu erinevust. Kõik võrdlused on tehtud niiviisi, et on võetud kogu Läänemere piirkond: Eesti, Läti, Leedu versus Põhjala riigid ning versus Saksamaa ja Poola. Oleme toonud võrdluseks ka Venemaa, kuna see on niisugune hea bottom line, mis näitab teatud tausta. On näha, et majandusliku heaolu järgi on Rootsi, Saksamaa, Soome ja Taani ehk neli esimest selgelt ühel tasemel, aga Eesti, Poola, Leedu, Läti ja Venemaa on selgelt teisel tasemel. Me näeme, et siin ei ole erinevust maade vahel, siin on ikka veel erinevus ida ja lääne vahel. See tähendab, et meie üks suuremaid ülesandeid järgmise 20 aasta jooksul on seda astmestikku vähendada ning jõuda võrreldavale tasemele Põhjala ja Saksamaaga.
Vaatame neid sambakesi. Tumedam on eluea indeks ja heledam on hariduse indeks. Me näeme, et siin riigid erinevad omavahel ka n-ö personaalselt. Näiteks Eestis, mis on selles reas viies, on eluiga lühem kui näiteks Poolas, aga hariduse indeksi poolest oleme tunduvalt kõrgemal kohal. Nii et siin on individuaalsed iseärasused märgatavad.
Kui me vaatame konkreetselt eluiga, siis on mul rõõm teile öelda, et me oleme viimase kümne aastaga kasvatanud oma keskmist eluiga viie aasta võrra, mis on tegelikult väga tugev tempo. See näitab, et me oleme suutnud oma tervishoiukorralduse, oma rahva elulaadi, sportliku aktiivsuse ja kõige muuga saavutada läbimurde seal, kus veel kümme aastat tagasi oli suhteliselt nutune olukord. Teema, millest ma rääkisin juba kaks aastat tagasi, on meeste ja naiste eluea jätkuv kümneaastane erinevus. Nii et meie nõrk koht on meeste tervis. Me ei ole siin Läti ja Leeduga väga sarnased. Leedus ei ole eluiga niivõrd pikenenud, samas aga Poolas on eluiga pidevalt pikenenud, ka siis, kui Eesti, Läti ja Leedu tegid läbi väga tugeva languse.
Kui me vaatame haridust, siis keskmine õpinguaastate arv on meie kõige tugevam pool, Läänemere piirkonnas on Eesti kolme esimese hulgas. Ta on siin jõudnud Saksamaa ja Rootsiga samale tasemele. Kuid hariduse kvaliteet on jätkuvalt probleem. Professor Mati Heidmets räägib haridusest pikemalt, ma sellest praegu rohkem ei räägi.
Ma võtsin ÜRO inimarengu tabelist välja Euroopa Liidu liikmesriigid ja tegin eraldi pingerea. Seda ÜRO välja ei too, aga meile pakub see ilmselt rohkem huvi. Siit me näeme, et meil ei ole nii palju hõisata midagi. Me oleme maailmas esimeses neljandikus, aga Euroopa Liidus oleme viimases kolmandikus, kuigi me oleme Euroopa Liidu viimase kolmandiku esimene, nii et meil on edasiminemise, võiks öelda, vunki või ambitsiooni. Läti ja Leedu on viimase nelja hulgas. Aga kui me vaatame esikümmet, siis siin tekib kohe – ma näen, et kõikidel on kulmud kõrgel – Iirimaa küsimus. Arvestage seda, et see statistika, mida ÜRO kasutab, ei ole tänavune statistika, see on kaks aastat vana. Aga siin on küsimus ka selles, et inimarengu üldnäitajad ei peegelda praegust majandusseisu, need peegeldavad kogutud, akumuleeritud inimkapitali. Me teame, et Iirimaa panustas sellesse väga kõvasti.
Selles kontekstis on põhjust esitada küsimusi selle kohta, mida maailma sotsiaalteadlased praegu väga palju arutavad. Nimelt, kapitalismi eri tüübid. Kui veel kümme aastat tagasi räägiti siirderiikidest umbes nagu ühel rajal ühtemoodi liikuvatest rongidest, siis tänapäeval on hakatud väga palju arutama institutsionaalsete süsteemide erinevuste üle. Siin me võime rääkida kahest mudelist. Üks on liberaalse kapitalismi mudel ehk n-ö individuaalsele konkurentsile üles ehitatud mudel ja teine on koordineeritud kapitalismi mudel, võiks öelda, et rohkem koostööle orienteeritud mudel. Esimese võrdkuju on Ameerika Ühendriigid, Euroopas muidugi Inglismaa, ja teise võrdkuju on Saksamaa. On huvitav, et Eesti on kujunenud siirderiikide hulgas liberaalse mudeli näidismudeliks, n-ö katseeksemplariks – ela või sure. Koordineeritud turumajanduse kõige selgem näide on Sloveenia. Mõlemal mudelil on nii tugevaid kui ka nõrku külgi. Me ei saa öelda, et üks on parem ja teine on halvem, mõlemal on omad tugevused ja nõrkused, eri olukordades avalduvad need erinevalt.
Üks koht, kus need nõrkused ja tugevused ennast kindlasti tunda annavad, on see, kuivõrd jõuavad needsamad siirderiigid oma perifeersest või poolperifeersest seisundist tuumikule lähemale. Ida-Euroopa arengut analüüsides on öeldud, et seesama lääne ja ida teema avaldus ka selles, et peale Berliini müüri kokkuvarisemist osutusid n-ö sotsialistlikud riigid tegelikult oma arengutasemelt arengumaadeks. Kuivõrd nendest arengumaadest on saanud tänapäevased, innovatiivsed, tootlikud riigid, seda peegeldab ka see tinglik jaotus neljaks klassiks. Me näeme, et Eesti kuulub juba pool-tuumikmaade hulka. Meil on jälle võimalus, me oleme veere peal, saame juba pretendeerida, et me liigume sinna, samas kui Läti ja Leedu on veel sellel teel. Meie oht on just nimelt tagasilanguse oht. Nüüd minu väike isiklik vahemärkus. Üldiselt kipub olema niiviisi, et kui mingid nähtused on teatud süsteemse iseloomuga, siis need avalduvad ka eri valdkondades. Me peaksime väga hoolega jälgima, kuidas läheb sportlastel, sest ka nendel on välja kujunenud n-ö kiire tõusu ja küllalt suurte raskustega tipus püsimise sündroom. See on väga tõsine probleem.
Mis annab meile lootust? Mis annab meile julgust? Minu meelest see pingerida, mida selles aruandes ei ole ja mille ma tegin selleks, et pakkuda teile täna midagi uut. See näitab just nimelt liikumist innovatiivse majanduse suunas. See on Maailma Majandusfoorumi hinnang erinevate faktorite põhjal, see on värske, selle aasta hinnang. See on seesama maailma konkurentsivõime edetabel. Esimesed siin on Rootsi, Soome, Saksamaa, Holland, Taani – meie naabrid Põhjamaad ja üldse Põhja-Euroopa. Mida me näeme? Konkurentsivõimelt ja innovatiivsuselt on eesotsas Põhjamaad ja Kesk-Euroopa, tagumises pooles on Ida- ja Lõuna-Euroopa, kusjuures Ida- ja Lõuna-Euroopa on juba segunenud, siin ei ole enam mingit jagunemist vanadeks ja uuteks liikmeteks, vaid igaüks on nii suutlik, kui ta just on. Siin on oluline, et Eesti on jälle täpselt piiri peal. Me oleme jõudnud ette Lõuna- ja Ida-Euroopast, aga me ei ole jõudnud veel järele Põhja- ja Kesk-Euroopale. Jällegi, see on piiripealne seisund, kus meie enda valikutest, meie enda jõupingutustest sõltub rohkem kui siis, kui me oleksime kuskil n-ö stabiilses klastris.
Kui me vaatame Balti riikide sarnaseid ja erinevaid jooni, siis meil oli erinevalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest väga tõsine auk pärast lahtimurdmist Nõukogude Liidust, üleminekut oma rahale ja kõiki struktuurseid ümberkorraldusi. Näiteks Poolas on püsiv tõus, meil on aga olnud väga suur auk. Seega on meil vaja väga suuri pingutusi, et sellest välja tulla.
See joonis näitab majandusarengut ja inimeste rahulolu eluga. Me näeme, et Baltimaad on sarnased majandusarengu mustri poolest. Muster on samasugune, ainult arengu kiirus on erinev. See tähendab, et nii Lätil kui ka Leedul on eeldusi meile järele jõuda. Samas me näeme, et on ääretult suur vahe inimeste rahulolus, inimeste hinnangutes. Subjektiivne erinevus on suurem kui objektiivne. See on üks väga oluline järeldus kogu sellest analüüsist.
Mis siis on Eesti arengu erijooned? Meil on suurem muutuste kiirus, me oleme mitmeid asju teinud teistest kaks-kolm aastat varem. Selle kohta on mitmeid näiteid: erastamine, pankade konsolideerumine, erakondliku maastiku konsolideerumine.
Teiseks, meie muutustel on olnud teatud järjekindlus. Poliitilist heitlikkust on olnud vähem. Meil on olnud n-ö vaadete erinevust, kuid teatud põhiasjus on olnud piisav üksmeel. Meil on õnnestunud tänu meie erastamismudelile, millest on juttu 1. peatükis, saavutada, et meil ei ole poliitika ja majandus sellisel viisil kokku põimitud, et meil saaks näiteks rääkida oligarhidest. Me oleme olnud avatud väliskapitalile, meil on selleks olnud rohkem julgust ja võimalusi tänu sellele, et meil on olnud tugev Põhjamaade orientatsioon. Need kui teatud objektiivsed asjaolud on meile kõikidele teada, need eristavad meid selgelt Lätist ja Leedust.
Samas on meile negatiivses mõttes ühine see, et sotsiaalpoliitika on olnud kõigis kolmes riigis küllaltki tagaplaanil ja meie inimeste heaolu on meie naabrite omast väga erinev. Kui me vaatame keskmist sissetulekut, siis Leedu, Läti, Poola ja Eesti on sarnased väikese sissetuleku poolest, samas on kõik läänenaabrid sarnased suure sissetuleku poolest. See on üks tõsine põhjus, mistõttu meilt lahkub palju tööjõudu ja ajusid. Samal ajal on meie kulutused sotsiaalvajadustele, mitte ainult sotsiaalabile, vaid ka tervishoiule ja kõigele muule, olnud Euroopa väiksemate hulgas, nagu ka Bulgaarias ja Rumeenias. Nii et mida vaesem riik, seda vähem ta kulutab, selleks et tegelikult vaesusega toime tulla. See on iseendast ju paradoks ja jääb probleemiks.
Ma olin nädal aega tagasi Firenzes Euroopa Ülikoolis, kus avaldati analüüs, milles võrreldi Baltimaid teiste Ida- ja Kesk-Euroopa maadega. Toimus väga oluline seminar, kus räägiti, et praegu võib öelda, et Kesk-Euroopa riigid (Tšehhi, Ungari, Poola jt) on liikunud Baltimaadega võrreldes järgmisesse arenguklassi, seda just nimelt selle tõttu, et inimarengule panustatakse seal rohkem. Mida lähemale me jõuame innovatiivsele majandusele, seda suuremaks muutub inimese roll, st inimese võimekuse roll.
Mis puudutab sotsiaalsüsteeme, siis ma soovitan lugeda Jolanta Aidukaite koostatud osa 3. peatükis. Ta analüüsib väga hästi Balti sotsiaalsüsteemide eklektilisust. Meil on paradoksaalne, sisemiselt vastuoluline süsteem. Meil on palju universaalseid meetmeid sotsiaalkindlustuses jne, aga nende jaoks on väga vähe raha. Mida universaalsem meede, seda rohkem on vaja raha. Meil on ka väga vähe vajaduspõhiseid personaalseid meetmeid. Mida rohkem neid on, seda rohkem on vaja sotsiaaltöötajaid, seda rohkem on vaja haldust. Me hoiame kokku nii rahas kui ka personalis, mis tähendab, et me ei saa korralikult rakendada ei üht ega teist. Me peame tegema sotsiaalpoliitikas valiku, kas üks või teine mudel. Kuid me peame seda tegema täielikult, mitte nii, et võtame odavama siit ja odavama sealt, sest siis me ei saa kummaski mudelis mitte midagi paremuse suunas muuta. Eriti, kui me arvestame, et probleemid kasvavad, töötus jääb pikaks ajaks probleemiks, ühiskond vananeb, nii et ei saa öelda, et ühiskonna sotsiaalne koormus väheneb, pigem suureneb.
Me teame, et majanduskriis oli meie proovikivi. Me oleme praegu korraks nagu kergemalt hinganud, aga me ei tea, mis meid ees ootab. Kusjuures on oluline – see on see The Economisti kuulus artikkel – näidata, et kolm Balti riiki käisid lõppude lõpuks ka selle läbi sama mustri järgi, kuigi me ütleme, et meie oleme olnud edukamad. Aga põhimõtteliselt on see enese kokkuvõtmise võime olnud rahvusvaheliselt Balti riikide selline, võiks öelda, iseloomustaja. Valitsuste kiitmise asemel peaks tegelikult kiitma hoopis rahvast, mida näitab ka meie aruande tööturu osa, mille on kirjutanud professor Eamets. Tegelikult jäi kriisi reguleerimine iseregulatsiooni mõttes ikkagi tööandja, kelleks on põhiliselt väikeettevõtja, ja töötaja õlule. See tagasilöök siin viis lõpuks ka väljarände suurenemiseni. Nii et isiku tasandil reguleeriti seda, mida riik ei suutnud reguleerida.
Välisekspertidel on tekkinud väga huvitav uus mõiste Eesti arengu kohta – rahvusliberalism, mis on umbes nagu kuum jää. Kuum jää selles mõttes, et rahvuslikkus iseendast ei ole liberalismi üldine omadus, tegelikult peaks olema konservatism versus liberalism. See on aga selline situatsioon, mille kohta politoloogid on öelnud, et väikeses kogukonnas samastab üksikisik oma saatust riigi saatusega rohkem, kui seda teevad suured rahvad. See sunnib, isegi mitte ei sunni, vaid innustab inimesi suuremale kannatlikkusele ka raskustes. Aga siin tuleb muidugi arvestada, et usalduskapital, mis on väga suur, on ka väga habras. Usaldusega, võin ma teile sotsioloogina öelda, on niiviisi, et see on väga vääriline ja väga oluline kapital, kuid kui see kaob, siis on seda väga raske taastada.
Mis puutub usaldusse, siis minu meelest selle aruande üks huvitavamaid pilte, millele ma tähelepanu juhin, on seotud küsitlusega, mille me tegime Lätis, Leedus ja Eestis aprillis ja mais. Seal oli 16 küsimust ja see oli neist esimene: vaadates tagasi 20 aasta jooksul toimunud muutustele, kas te rõõmustate või kurvastate? Lihtne inimlik küsimus.
Ma palun kolm minutit aega juurde!

Palun anda ettekandjale kolm minutit lisaaega!

Aitäh! Kollane tulp tähendab 'rõõmustan' ja lilla tähendab 'kurvastan', valge tähendab 'raske öelda'. Eestis nii eestlased kui ka muud rahvused rohkem rõõmustavad kui kurvastavad, Lätis ja Leedus nii põhirahvus kui ka muud rahvused rohkem kurvastavad kui rõõmustavad. Eestis rõõmustavad muud rahvused rohkem kui Lätis ja Leedus põhirahvus, mis on minu meelest väga tugev usalduskapitali näitaja. Väga tugev! See näitab ka seda, et me oleme hoolimata kõigist raskustest ja konfliktidest jõudnud oma arengus siiski palju tugevamale, võiks öelda, positiivsele konsensusele. See väljendub ka konkreetsetes hinnangutes, aga mitte see pole praegu võib-olla tähtis. Siin on tähtis ka seesama usaldus valitsuse vastu.
Tähtis on see küsimus, mida me samuti küsisime: "Kas soovite iseenda ja oma laste tulevikku siduda oma maaga?" Eestis vastas 61%, et kindlasti, 32% ei olnud kindel, 8% ütles, et kindlasti mitte. Lätis ja Leedus oli neid, kes soovisid tulevikku kindlasti oma maaga siduda, ainult vähem kui pool. See on suurim probleem. Me võime öelda, et meil on arengus olnud palju positiivset, kuid me peame teadvustama, et meil on ka olulisi arengu takistajaid, mis on väga objektiivsed. Meie väiksus, meie rahvaarvu väiksus on objektiivne asjaolu ja selle vähenemine on ka objektiivne nähtus. Meie perifeersus kaardil ja ka majanduses on objektiivne nähtus. Meil on selle kõige kompenseerimiseks vaja eriti tugevat poliitikat, mis suudaks murdehetkel jõuda strateegiliste otsusteni, mis aitaksid kaasa sellele, et Eesti nagu ka teised Balti riigid muutuks atraktiivseks kohaks, kus noor põlvkond saaks ennast teostada.
Suurim ülesanne ongi siin rahvuslik kestvus täiesti uues olukorras. Mitte selles olukorras, millega me sajandeid oleme harjunud, et tuleb vastu panna võõrvallutajale, vaid uues avatud maailmas. Siin on ka väga suured keeleriskid. Ma soovitan kõigil lugeda professor Triin Vihalemma koostatud keelepeatükki, mis on selle aruande, ma ütleksin nii, kõige originaalsem peatükk, sest me ei ole enne seda küsimust käsitlenud. See näitab, et viimase kümne aasta jooksul on inglise keel muutunud nii eestlaste kui ka venelaste noore põlvkonna jaoks rohkem ühiseks ja sagedamini tarvitatavaks keeleks, kui seda on eesti keel, rääkimata vene keelest, mis noore põlvkonna jaoks ei ole ühiskeel. Nii et meil on küsimus, kas eestikeelne, kolmkeelne või ingliskeelne tuleviku Eesti. Iga samm, mis tõukab meid n-ö rahvuskeelelt inglise keele poole (praegu on see põhiprobleem), võib olla meie tuleviku jaoks selles mõttes ohtlik, et see veelgi motiveerib ja kannustab noori inimesi otsima endale eneseteostust väljaspool Eestit. Seda me arutasime kultuurikomisjonis, rõhutan seda, ka seoses hariduses toimuvate reformidega. Järeldused on need, et meie prioriteediks peab olema rahvastiku vähendamise pidurdamine ja inimvara defitsiidiga toimetulek. On vaja vaadata, kas konkreetsed poliitikad vastavad sellele eesmärgile. Seda on vaja teha ratsionaalselt ja ausalt, mitte müütidest, emotsioonidest või erakondlikest motiividest lähtudes. Ma soovingi, et see arutelu sunniks meid rahulikult, ausalt, sõbralikult, koos otsima lahendusi meie kõige-kõige suuremale probleemile – kestlikkuse probleemile. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on tublisti küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma tänan, professor Marju Lauristin, teid ja teie meeskonda selle suure töö eest, mida te Eesti inimarengu aruande koostamisel olete teinud! Aga minu küsimus käsitleb seda, mida te nimetasite Eesti suurimaks probleemiks. Teie slaididelt on näha, et rahvaarvu kahanemine Eestis ja Lätis võib juba ettenähtavas tulevikus viia meie inimvara allapoole rahvusriigi ja rahvuskultuuri arengu kestlikkuseks vajalikku piiri. Aasta tagasi te rääkisite laias laastus sellestsamast murest, te ütlesite, et üks suuremaid kaotusi majanduskriisis on meie inimvara kaotus. Oma järeldustes te ütlete, et lahenduste viibimisel võib olla liiga kõrge hind. Kas te saate öelda, kas aasta jooksul on teie hoiatusi või tähelepanu juhtimist kuulda võetud ja kas midagi on väljarändeküsimuses paremaks läinud?

Kui rääkida sellest, mis on läinud paremaks, siis paremaks on kindlasti läinud see, et inimesed on õppinud, et on võimalik kriisiga toime tulla, ja inimesed on taas õppinud, et Eestis tähendab see eeskätt seda, et igaüks peab ise oma kriisiga toime tulema ja edasi minema, mitte jääma nutma, kui midagi on halvasti läinud. Mis puudutab seda, kas riigi tasemel on toimunud arenguid positiivsuse suunas, siis ma arvan, et teatud positiivsed arengud on kindlasti seotud sellega, kuidas meil on suudetud siiski toetada innovatiivset majandust. Mitte nii palju kui vaja, aga seda on siiski tehtud. Seesama meie innovatiivsuse suurenemine on oluline. Kas meil on sotsiaalvaldkonnas toimunud positiivseid arenguid? Kui me vaatame Euroopa raha kasutamist näiteks töötukassas, siis seda on mõnevõrra olnud, võrreldes selle seisuga, mis oli. Aga kindlasti mitte piisavalt. Nüüd on tulnud välja tööturu ümberõppe tõsised probleemid, need on seotud laiemalt haridusteemaga, mis tuleb hiljem jutuks. Nagu näitab ka Riigikontrolli audit, muide, on väga palju tehtud väikesi koolitusi. See on positiivne. Meil on kasvanud üldine õppes osalemise määr, aga selle kvaliteet ei vasta ju tööturu vajadustele. Ühe- või kahenädalased või ühe- või kahepäevased kursused ei tekita inimeses potentsiaalselt uut võimekust. Me peaksime hoopis rohkem vaatama seda, mida inimesed vajavad, see on ümberõpe elukutse vahetamise mõttes, see on põhimõtteline ja põhjalik kvalifikatsiooni uuendus. Siia kuuluvad elukestva õppe vormid näiteks avatud ülikoolis, kutsehariduse kaudu nende inimeste õppesse tagasitoomine, kes on tööturul ilma igasuguse hariduseta. Aga see tähendab hoopis suuremat kvalitatiivset tööd, see tähendab hoopis suuremaid jõupingutusi, mitte neid väikseid projektikesi, kus ruttu-ruttu kulutatakse Euroopa raha, vaid see tähendab ikkagi väga põhimõttelisi, ka institutsionaalseid muutusi. Ma arvan, et üks võtmeküsimus on seesama täiskasvanuõpe, elukestev õpe. Ma ootan, et professor Heidmets sellest veel räägib. Mis puudutab sotsiaalset poolt, siis minu meelest see, mida räägib meie aruandes professor Eamets tööturupeatükis, et meil siiski ei ole loota – seda me teame kõik – töötuse kiiret alanemist, tähendab, et ikkagi laste ja töötute perede probleemil, mida siin saalis on ju ka arutatud, tegelikult ei ole lahendust. Minu meelest on laste vaesus praegu endiselt küsimus, mis on meid kummitamas. Meil on mitmeid asju, mida on hakatud tegema, Euroopa raha on aidanud seda teha, aga institutsionaalseid, põhimõttelisi, strateegilisi otsuseid on ikkagi veel vähe.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Suur tänu, austatud professor Marju Lauristin! Mind huvitab samuti sotsiaalpoliitika peatükk. Te olete siin kirjutanud "Balti heaoluriik", jutumärkides, ja ütlete muu hulgas, nagu ka siin saalis, et Baltimaade valitsused ei ole kunagi pidanud sotsiaalpoliitilisi küsimusi prioriteetseks ning arenenud heaoluriikidest me erineme sotsiaaltoetuste suuruselt ja miinimumpalga tasemelt ning oleme siin selgelt mahajääjad. Kas teile tundub, et me tahamegi mahajääjaks jääda ja arendada seda liberaalse mudeli katseeksemplari meetodit (nagu te ütlesite, meid nimetatakse uusliberaalseks heaoluriigiks) või tahame arenenud riikidele järele jõuda? Või on meie taotlus siiski see, et me arendame seda uut mudelit?

Ma ütlen veel kord, et ma ei vastandaks neid sellisel viisil. Mõlemad mudelid, kui need on välja arendatud, on heaoluriigi mudelid. Ka Ameerika Ühendriigid on heaoluriik, heaoluühiskond, ka Inglismaa on heaoluühiskond. Aga need mudelid on erinevad, need eeldavad panustamist erinevatesse ressurssidesse. Me pole panustanud ei ühte ega teise mudelisse nii, et see annaks tõesti tulemuseks heaolu. Sellepärast ma räägingi, et tegelikult on suur ülesanne mitte üks kord, vaid korduvalt seda arutada ekspertidega, Põhjamaade esindajatega. Meil tuleb selsamal teemal 24. ja 25. novembril konverents, kuhu te kõik olete oodatud. See korraldatakse koos Balti Assambleega. Seal me arutame, kas on võimalik ületada heaolulõhet Baltimaade ja Põhjamaade vahel. See ei ole võimalik niiviisi, et meie läheme sama teed kui Põhjamaad. Ka Põhjamaadel ei ole võimalik jätkata nagu praegu. Tuleb üks uus mudel. See on meie meelest Balti mudel, mis on majanduslikult efektiivne, kuid samas võimaldab heaolu sellisena, et ükski laps ei oleks ilma arenguvõimalustest, nii et selles mõttes väheneksid sotsiaalsed lõhed ja suureneksid inimkapital, inimväärikus, inimvõimekus. Ma arvan, et see on teadusliku ja poliitilise ümarlaua arutelu koht, see ei ole mitte propaganda koht, see ei ole mitte see koht, kus me saame loopida üksteist n-ö loosungikirvestega. See on tõsine analüütiline küsimus. Ma juhin tähelepanu sellele, et kuigi me pidevalt kuuleme, et meil on liiga palju sotsiaalteadlasi, siis vastupidi Saksamaale, Ameerika Ühendriikidele, Inglismaale, rääkimata Põhjamaadest, on meil ainult kolm-neli professionaali, kes tegelevad sotsiaalpoliitikaga teaduslikult, kes tegelevad sotsiaalpoliitika majandusliku efektiivsuse analüüsiga. Mujal on neid kümneid ja sadu. Meil puudub lihtsalt ajuvõimekus, et neid küsimusi süsteemselt lahendada.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Küsin eelmise küsimuse jätkuks. Me oleme üheskoos neid riike 20 aastat ehitanud, kuid samas peame lugema teie aruandest, et sotsiaalkulud Balti riikides on Euroopa kõige viletsamad, pensionid on kõige väiksemad, palgad samuti kõige väiksemad, vaesus ja sissetulekute ebavõrdsus on aga suurim. Siit minu küsimus, lugupeetud esineja: mida te oma kogemustele ja nende aruannete koostamisele toetudes ning ümberkaudsete riikide arengut jälgides arvate, millal me jõuame selle mudelini, millest te praegu rääkisite ja mida peaminister nimetab viie rikkaima riigi hulka jõudmiseks? Mis aastakümnel see võiks toimuda? Ilma naljata, ma lihtsalt küsin, umbes mis aastatesse see võiks jääda, kui praegune areng kestab.

Ma arvan, et see ei ole praegu nii täpselt ennustatav, sest see sõltub ju sellest, missuguseid otsuseid tehakse. Kui me jätkame nii, nagu me oleme seni teinud, loosungi all "Loksub paika", siis see paikaloksumine toimub halvimal võimalikul tasemel. Kui me suudame, nagu ma ütlesin, ümarlaua põhimõttel arutada läbi strateegilised võimalused ja alternatiivid ning teatud asjus kokku leppida pikemaks ajaks kui üks valimisperiood, sest sotsiaalpoliitika ja hariduspoliitika on pika vinnaga, siis on võimalik, et me suudame teha neid samme koos Põhjamaadega ja ma arvan, et ka koos teiste Balti riikidega, mis aitab meid sellest lõhest kiiremini üle. Kindlasti ei ole see võimalik kahe, kolme ega viie aastaga. Kas see on võimalik kümne või 15 aastaga, see on probleem. Ma loodan väga, et see on võimalik, aga see eeldab sihikindlat poliitikate kujundamist.

Imre Sooäär, palun!

Ma tänan! Austatud ettekandja! Tänu teile selle ilmselt kõigi aegade kõige mahukama võrdlusdokumendi eest, mis on Balti riikide kohta tehtud! Küsimus on selline. Kogumiku eessõnas on öeldud, et kogumiku eesmärk ei seisne riikide pingereastamises. Ometi, kui me neid tabeleid vaatame, siis valdavast osast tabelitest selgub siiski Eesti liidriroll. Statistikal on selline kummaline omadus, et seda on võimalik ühes või teises suunas kallutada vastavalt kogumise metoodikale või kas või küsimuste ajastamisele seoses murranguliste ühiskondlike sündmustega. Kas siin dokumendis on midagi sellist, mis võiks meie Läti ja Leedu kolleegidele anda võimaluse öelda, et see dokument on kuidagi Eesti suhtes kallutatud, kuna kaks kolmandikku selle koostajatest on eestlased, või võiks selle tõlkida läti ja leedu keelde ning ka sealsetes parlamentides ette kanda nii, nagu see on? Ma küsin seda eriti selle tabeli valguses, mis ütleb, et leedulaste usaldus nende parlamendi vastu on kaks korda väiksem kui eestlaste usaldus Riigikogu vastu.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on hea meel öelda, et me juba käisime selle aruandega Lätis ja Leedus. Leedus me esitlesime seda lausa presidendilossis. Seal oli hulk prominentseid kuulajaid ja väga elav arutelu, kusjuures esimest viiulit mängisid muidugi Leedu autorid, kes olid ise väga aktiivsed, väga kriitilised jne. Käisime ka Riias, Riia ülikoolis. 24. novembril, nagu ma ütlesin, toimub konverents, mis on lülitatud Balti Assamblee Tallinna istungjärgu kavasse. Nii et meil on võimalik Balti Assamblees neid asju arutada. Mis puutub sellesse, kas me oleme olnud erapoolikud, siis, vastupidi, me hoidsime väga piinlikult seda joont, et kriitika Leedu ja Läti suhtes tuleks Läti ja Leedu enda poolt, et mitte eestlased ei vaataks kuskilt ega ütleks, et näete, teil seal on nii või naa. Kui te loete seda teksti, siis te näete, et see tõesti nii on. Mis puudutab statistikat, siis teil on õigus. Kui me saame erineva statistika põhjal, mis on tehtud erinevates institutsioonides, samasuguseid pingeridu, siis see näitab, et tegemist on objektiivsete erinevustega. Küsimus on selles, miks on Eesti jõudnud mitmel pool ette ja kui ta pole jõudnud ette, siis miks ta pole seda teinud, kui tal võimalusi on. Sellele püütakse siin vastata, siin on terve hulk vastuseid. Ma soovitan lugeda Leedu professori Norkuse 1. peatüki kokkuvõtet, kus ta toob välja Eesti edu põhjused. Ma arvan, et need on üsna objektiivsed. Mis puudutab Läti probleemistikku, siis poliitikapeatükis on minu meelest seda väga oluliselt analüüsitud. Poliitikapeatüki kirjutasid Eesti, Läti ja Leedu kolm autorit nii, et nad arutasid iga lõiku koos, et see ei jääks kuidagi kaldu. Selles mõttes on see tõesti tasakaalustatud. Mis puudutab Leedu arengut, siis sellessamas 1. peatükis, ma arvan, on Leedu autori väga hea analüüs. Üldine järeldus on aga järgmine, ma kordan seda veel kord. Meil on sageli niisugune tunne, et meie oleme ikka põhimõtteliselt palju paremad, aga tegelikult ei pea see paika. Me oleme väga paljus arenenud sama rada pidi. Lätil ja Leedul on reaalne võimalus meile järele jõuda, sest nad praegu pingutavad väga kõvasti. Selle üks tunnus on see, et Lätis jätkab valitsus, kes on võimeline Läti madalseisust välja viima. Leedus on mitmed aspekte, mis näitavad, et nad on oma rahvuslikult arengult olnud alati natuke taga, ka puhtdemograafiliselt. Neid kannustab praegu suur väljaränne. Neil on niisugune, võiks öelda, lausa siht jõuda Eestile järele. Ma olen Leedu autorite tekste lugenud, need tekstid on umbes sellised, et nad on eestlastega samal teel ja neil on võimalus ette minna. Nii et me oleme üsna heas konkurentsisituatsioonis. Ma arvan, et see on meile kasulik.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Austatud õppejõud! Taas kord suurepärane aruanne. Tänu selle suure töö eest! Ma küsin täpsustavalt üle: milline võiks olla kõige olulisem valdkond või teema, millele peaks lähiaastatel keskenduma? Areng on olnud väga kiire, aga kus võiks oodata sellist uut arenguhüpet, et mitte jääda lootma lineaarsele kasvule, mis meil on olnud peaaegu kõikides valdkondades? Suur eesmärk on avatud maailmas rahvusena püsima jääda. Tegelikult on päris palju olnud juttu haridusest. Äkki saate seda veel täpsustada.

Kui võtta kokku mitte ainult see aruanne, vaid mitmed uued väga olulised raamatud, mis on ilmunud ja mis analüüsivad Ida-Euroopa arengut, siis võib öelda, et üldine tõdemus on see: kui võtta Eesti ja teised edasijõudnud Ida-Euroopa riigid, nagu üldiselt on liigitatud, kui võtta kümme uut liiget, siis me kuulume ka rahvusvahelise kirjanduse järgi viie esimese hulka, aga viiest esimesest oleme viies. Nendel viiel esimesel uuel liikmel on ülesanne jõuda oma inimpotentsiaalilt, inimkapitalilt ja selle rakendatuselt omaenda majanduses järele Saksamaale ja teistele esiriikidele. See tähendab kõigepealt seda, et tööturg, tööhõive ehk kogu meie majandus peaks arenema selles suunas, et kõrgelt haritud, hästi ettevalmistatud noor leiaks endale siin rakendust. Praegu on siin suur lõhe. Väga paljud noored, kes saavad hea hariduse kas Eestis või väljaspool Eestit, ütlevad, et nad ei leia endale Eestis rakendust, vaid nad leiavad parema rakenduse mujal. See on üks pool, innovatiivne majandus kui selline. Teine pool on see, et meil siiski noorte juurdekasv väheneb. Järelikult, iga noore äraminek, iga andeka noore väljakukkumine koolist või iga andeka noore loobumine kas või enesearendusest ja langemine näiteks alkoholismi küüsi vms, teeb meile mitu korda suuremat kahju võrreldes väga suurte maadega, kus ühe inimese osakaal on väike. Nii et meil on vaja vaadata kolme külge. Esiteks, kas meie majandus pakub võimalusi ja ülesandeid uuele põlvkonnale. Teiseks, kas uuest põlvkonnast võimalikult paljud – 100% on võimatu, vähemalt 95% – jõuavad oma arengus tõepoolest sellisele tasemele, et nad võiksid olla võimekamad, kompenseerimaks inimeste arvu vähenemist. Kolmandaks, kas me suudame motiveerida. Siin on küsimus väärtustes. Selles aruandes väärtustest nii palju juttu ei ole, aga ma tegin Euroopa sotsiaaluuringu põhjal väärtushinnangute võrdluse Euroopa maade vahel. Siin paistab Eesti teiste riikide seas silma sellega, et meil on kaks väärtust keskmisest olulisemad, need on koos, komplektis – edu ja lõbu. Aga nendes maades, mis on meist ees – Saksamaa, Põhjamaad – on kõrgemal kohal edu ja töö või edu ja korralikkus. Ma arvan, et see on natuke meie oma viga ka. See on meie üldise mentaliteedi, raha või majandusliku jõukuse üleväärtustamise ja teiste, võiks öelda, aatelisemate väärtuste alaväärtustamise tagajärg. See on ka üks põhjus, mispärast noori Eestis enam miski kinni ei hoia. Nad tunnevad, et neil on õigus saada oma elus kohe see edu ja lõbu kätte, miks nad peaksid seda saavutama koos Eesti arenguga.

Aadu Must, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor Marju Lauristin! Aitäh teile ja teie meeskonnale suure töö eest! Minu küsimus on selline. Kahe maailmasõja vahel domineeris Euroopas rahvusriigi apoloogia, nüüd on juba aastakümneid keskpunktis olnud kodanikuühiskond, kus omakorda on hästi olulisel kohal kohalikud omavalitsused ja kodanikualgatus. Inimarengu aruandes on korduvalt jutuks olnud meie kohalike omavalitsuste mahajäämus. Me võime muidugi rahul olla, et Lätis on olukord halvem kui meil. Aga näiteks koolivõrgu optimeerimise all on kirjas, et see ei ole lihtne, kuna koole asutavad ja nende tegevuse eest vastutavad kohalikud omavalitsused, kes ei ole aga optimeerimisest huvitatud. Jääb mulje, et me oleme saanud hakkama uskumatuga: kohalik omavalitsus, mis normaalses ühiskonnas ja ka meie ajaloos on olnud kohaliku arengu jõuline mootor, on muutunud nagu piduriks. Kas olukorra normaliseerimiseks tuleks luua kohalikele omavalitsustele nende ülesannete täitmiseks piisav ja keskvõimust sõltumatu tulubaas, mis teeks neist taas peremehed ja arengumootorid? Tundub, et siin on üks kriisikoht.

Ma ei viita siin mitte selle aasta, vaid mineva-aastasele inimarengu aruandele. Sel aastal meil ei ole ju regionaalanalüüsi. Vaadake möödunudaastast aruannet, seal on selle kohta väga selged seisukohad. Seal on ära näidatud ka meie valdade erinev võimekus jne. Muidugi, selles valguses ma pean ütlema, et kui ükskõik mis erakonna peaminister ütleb, et Eestis on omavalitsuste süsteem juba 1500 aastat valmis olnud ega vaja muutmist, siis ma küsin, kas me peaksime ka harkadraga kündma hakkama või midagi muud sellist tegema. Mulle tundub, et siiski ei saa rääkida efektiivsest haridussüsteemist, kui ei ole efektiivset haldussüsteemi, me ei saa rääkida sellesama inimarengu võrdsetest võimalustest Lihulas, Narvas ja Tallinnas, kui me ei vaata haldustemaatikat. Täiesti selgelt on haldustemaatika inimarenguga seotud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Marju Lauristin! Aitäh selle suure ja asjaliku töö eest! Kõigepealt ütlen, et minu hinnangul ei saa täiskasvanuhariduse eesmärgipärasust mõõta ainult eduga tööturul, sest isiksuse areng ja selle väärtustamine puudutab ka neid, kellel tööturul pole probleeme olnud ega tule ka. Aga küsimus on seotud sotsiaalse toetusega või toega ühiskonnas. Te ütlesite, et mida vaesem ühiskond (meie oleme selles grupis), seda vähem ta toetab sotsiaalset võrdsust või pakub vaestele tuge. Samas on hariduse finantseerimine SKT-st meil jõudsalt kasvanud ja me püüame hariduse finantseerimise abil vaesusest väljuda. Kas Eesti riigi vaesusest väljumise strateegia on olnud seni vale?

Me oleme selles dimensioonis siiamaani ühes pundis Bulgaaria ja Rumeeniaga, aga me ei taha seal olla. Kõikides teistes pingeridades me oleme selgelt eristunud. Minu meelest me oleme liiga palju liugu lasknud n-ö selle vaese Ida-Euroopa maa kuvandil. Me oleme ka sotsiaalpoliitikat sagedasti arendanud ainult Euroopa abiraha abil. Nagu ma ütlesin, minu meelest on oluline arutada, mis on siin kõige suurem prioriteet. Klassika on muidugi see, et suurim prioriteet on lapsed. Laste vaesus on rahvusele ohtlik, laste vaesus suureneb koos tööpuudusega, laste vaesus suureneb koos regionaalsete erinevustega. Seda, mis on seotud selle teemaga, ei lahenda haridus, sest see kõik tuleb enne haridust või haridusega koos. Nagu endine haridusminister, kes on sellega palju tegelnud, suurepäraselt teab, eri koolide erinev võimekus on väga palju seotud sellega, et perede taust on erinev. See on teema nr 1. Mina näen siin lahendust väga paljus just nimelt hariduse ja sotsiaalpoliitika seostes, sest, muide, klassikalise teooria järgi, kui me vaatame teadust laiemalt, kuulub haridus sotsiaalpoliitikasse. Siin on üks suur teema alusharidus. Me võime olla väga uhked selle üle, et meil on alusharidusele n-ö ligipääs raha eest juba sellel tasemel, nagu Euroopa õigeks peab, aga teistpidi tähendab see seda, et meil tegelikult ei ole alusharidust, kuigi see nominaalselt on haridus, aga see ei ole käsitletav võrdselt algharidusega. Meil peaks olema ühesuguse kvaliteediga alusharidus, nii et Kassinurmest pärit väike tüdruk ja poiss saaksid samaväärse ettevalmistuse nagu Tallinna Inglise Kolledžisse astuvad väike tüdruk ja poiss. Ma arvan, et see on tähtis ja see peaks olema riiklikult tagatud. Lätlased teevad praegu sammu, mis minu meelest on väga õige: nad lükkavad hariduse ametliku alguse kuuendale eluaastale. Minu meelest peaksime meie sedasama tegema. Peab olema riiklikult tagatud alusharidus, kvaliteetne, koos korralikult tasustatud pedagoogidega. Eile te nägite, et lasteaiaõpetajad olid siin kohal. See on üks võti, mis puudutab sotsiaalse ja haridusliku ühendust. Teine pool on seesama ümberõpe. Tuleb tuua koolipinki inimesed, kes peaksid saama korraliku kutsehariduse. Nad on läinud tööturule ja teinud juhutöid, nüüd on nad 35 aastat vanad. Sisuliselt on nad kaotsi läinud sellelt rajalt, mida me õigeks peame. Tähendab, ümberõppe efektiivsus kui sotsiaalefektiivsus. Mis puudutab puhtalt abisüsteemi, siis ma ei hakka siin pikalt rääkima sellest, et meil on praegu selline olukord, kus lapse sünnitamine on riiklik privileeg, aga lapse kasvatamine pärast tema poolteiseaastaseks saamist enam ei ole riiklik privileeg. See on minu meelest väga oluline vahe. Vaadake noori peresid ja mõelge sellele, mida meil veel küll ei ole, aga mis järgmisel aastal on, mõelge nimelt rahvaloenduse andmetele ja sellele, kui palju lastega peresid on Eestist ära läinud.

Ene Ergma, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea professor Marju Lauristin! See on tõesti väga huvitav aruanne. Siin on võrreldud süsteeme, mille algandmed on ühesugused. Minul tekib alati küsimus, kuidas me saame võrrelda seda, mis on toimunud Soomes ja mis on toimunud meil, kui Soome on arenenud hoopis teistel tingimustel, 20 aastat tagasi olid meil hoopis teised tingimused. Kuid minu küsimus puudutab ühte teist asja. Ma olen veendunud, et igale riigile on väga tähtis, et seal oleks tugev keskklass. Kas sa võid öelda, kas Balti riikides on juba tekkinud keskklass? Kui on, siis milline on selle suurus, ja kui ei ole, siis kui palju läheb veel aega, et see tekiks?

Siin pean ma toetuma meie oma küsitluste ja statistika andmetele. Ma julgen öelda, et meil on keskklass tekkinud. Tegelikult on see selline normaaljaotus. Küsimus on ainult selles, milles on vahe. Meie keskklass on vaesem ja vähem stabiilne kui teiste riikide keskklass. See sõltub meie keskmise palga, meie keskmise sissetuleku suhtelisest väiksusest. Selle tõttu on väga kerge kukkuda välja keskklassile omasest stabiilsest olekust. Ma vaatan kas või oma noori kolleege. Kui perre sünnivad kaksikud ja kui lasteraha otsa saab, siis on üsna tugev hirm, et ei suudeta oma elatustaset säilitada. Keskklassi teemal on ju kaks poolt. Üks on sissetulekute pool, aga teine on teatud väärtuste pool. Kui me vaatame Eesti, Läti ja Leedu erinevusi, siis see, et meil on pärast 2004. aastat stabiliseerunud usaldus riigi vastu, sõltumata suhtumisest konkreetsesse valitsusse, ma arvan, on ka keskklassi tugevnemise tunnus. Keskklass kannab alati teatud mõttes arengu stabiilsust. Nii et ma julgen küll ütelda, et me oleme 20 aastaga nii kaugele jõudnud, et keskklass on olemas, aga meie keskklass on haavatavam ja ohustatum kui meie jõukate naabrite keskklass.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Austatud peatoimetaja! Mulle meeldis seekordne aruanne eelmistega võrreldes just seetõttu, et see oli veelgi n-ö kiretum. Selge on see, et meil on kõikidel parem-vasakskaalal omad sümpaatiad. Ärgu nüüd minu küsimus kõlagu provokatiivsena minu kui parempoolse maailmavaate esindaja suust, aga see majanduskriis, eurotsooni kriis on erinevaid riike justkui raputanud. Me näeme, kuidas sotsialistlikud valitsused Hispaanias ja Kreekas teevad drakoonilisi parempoolseid lõikeid, samal ajal Rootsis, kus on parempoolne valitsus, ei puututa sotsiaalseid garantiisid ega muud sellist. Soome arvamusliidrid ütlevad: "Eestlased, ärge sotsiaalia koha pealt kõiges Soomet kopeerige, see pomm tiksub meie jala küljes." Kuidas teile selles kataklüsmis, kus Euroopa praegu on, tundub, kas ei hakka selles föderaliseerumise tendentsis ka need sotsiaalsed kulutused justkui konsolideeruma, ühtlustuma?

See ühtlustumine peab toimuma teatud tasemel, mitte nii, et kõik kukuvad meie tasemele, vaid nii, et meie parasjagu tõuseme ja need, kes on ülemäära kulutanud, tõmbavad natukene tagasi. Ma ei kujuta ette, et Soome, Rootsi või Saksamaa kukuksid sellele madalale tasemele, kus meie oleme. Mitte ilmaski. Ma räägingi, et me peame leidma Balti mudeli, kus me konsolideerume mingil meist kõrgemal, aga jätkusuutlikul tasemel. Teine asi seoses kriisiga, mis on väga huvitav ja mida on vaja edasi analüüsida: kriis toob ikkagi väga palju välja ka inimkapitali erinevust. Kui me vaatame seda, mida ma näitasin, innovatiivsuse ja konkurentsi pingerida, siis me näeme, et mõned riigid, kes praegu on kriisis, on heaolu pingereas meist palju ees, aga näiteks Kreeka ja kõik need riigid on innovatiivsuse ja konkurentsi pingereas taga. See näitab, et nende inimarengus on inimkapitali intellektuaalne või teadmuspool jäänud tahapoole võrreldes lihtsalt n-ö lõbu või vahetu ärakulutamise poolega. Väga rõhutatakse, et inimarengus on kõige väärtuslikum terviklikkus ja inimkapitali või inimvara see osa, mis annab ühiskonnale tegelikult arenguvõimekust tagasi. Ma arvan, et siin peab hakkama vaatama ka mingeid kultuuriga seotud asju. Näiteks seesama Leedu professor tuleb 1. peatükis tagasi väga klassikalise sotsioloogilise kontseptsiooni juurde, mis räägib protestantismist kui Euroopa kapitalismi ühest n-ö vaimsest alusest. Ta isegi viitab (mitte küll selles artiklis, vaid ühes oma teises artiklis) Eesti hernhuutliku liikumise mõjule. Seesama kasinuse ja töökuse moraal, mis kannab vilja nii, et me ei märkagi, tõesti eristab meid mõnest teisest riigist. Ma võin teid informeerida, et praegu on käimas iga kolme aasta tagant toimuv suur küsitlus "Mina. Maailm. Meedia", kus tehakse põhjalik väärtuste ja hoiakute analüüs. Ma arvan, et järgmise aasta kevadel me saame rõõmustada teid konkreetsete andmetega eri põlvkondade väärtuste kohta. Ma tahan öelda, et toimub põlvkondade vahetus ning vanem ja keskmine põlvkond, kes kannavad endas veel neid traditsioonilisi väärtusi, sellesama kasina töökuse väärtusi, lahkub ning edu- ja lõbupõlvkond tuleb asemele. Siis tekib ju hoopis teine keskkond.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea professor Marju Lauristin! Ma tänan teid väga tugeva ettekande eest! Ka mina arvan, et me väga tihti oleme vähemalt oma lähematele naabritele lätlastele liiga teinud, neid just negatiivsest küljest kogu aeg näiteks toonud. Aga oma ettekandes te mainisite, et üks suurim oht majandusarengu mudeli uuendamise ebaõnnestumise korral on tagasilangemine poolperifeersete riikide hulka. Kas oskate öelda, mis on olnud suurim ebaõnnestumine meie riigis majandusarengu mudeli uuendamisel, millele peaksime kõige rohkem tähelepanu pöörama ja milliseid ohtusid vältima?

Suurim ebaõnnestumine on minu meelest see, et me ei ole pööret teinud. Sellestsamast pöördest on meie majandusteadlased minu mälu järgi rääkinud juba aastast 2002. Juba enne kriisi hakati rääkima, et kui me jõuame majandusarengus teatud piirile – seal on niisugused tinglikud arvud, 17 000 dollarit inimese kohta jne –, siis on vajalik arengumootori muutus või n-ö käiguvahetus. Me ei ole seda käiguvahetust teinud või me ei ole seda teinud täielikult.

Andres Herkel, palun!

Aitäh! Austatud Marju Lauristin! Need ülevaated on ikka olnud valdkondlikult laiapõhjalised. Parandage mind, kui ma eksin, kuid mulle tundub, et ühte valdkonda vist ei ole inimarengu aruannetes käsitletud. See on riigikaitse. Mulle tuli see ühtäkki meelde, lugedes seda aruannet paralleelselt ühe Diplomaatia numbriga, kus ka võrreldi kolme Balti riiki, aga just kaitsevõime seisukohalt. See võrdlus oli umbes säärane, et tegemist on kolme põrsakesega, kellest üks ehitab kivist maja, aga teised tegelevad mingi põhu ja roigastega. See kompliment käis jällegi paraku Eesti kohta. Seetõttu on mul selline teoreetiline küsimus: kas see võiks ka kuidagi inimarengu valdkonda kuuluda? Range rahapoliitika, tundub, hakkab meile Euroopa taustal juba dividendi tooma ka inimarengu mõistes.

Ma nüüd improviseerin. Inimarengu dimensioon ja need aruanded räägivad pigem sellest, et meil peaks olema, mida kaitsta.

Kas võib küsimustega edasi minna? Marko Mihkelson, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud Marju Lauristin! See on tõesti väga oluline töö, mida te olete teinud nende arutelude jaoks, mis kindlasti peaksid nii selles saalis kui ka laiemalt toimuma. Ühe teema puhul ma vaidlen korraks vastu. Me räägime sageli Eestist või sellest piirkonnast siin kui potentsiaalsest perifeeriast. Teisest küljest me jälle näeme, et me oleme inimarengu indeksis päris headel kohtadel, lisaks mõjutavad meid ümbritsevad Põhjamaad, kes on paljude näitajate poolest lausa tipus. Soovitusena ütlen, et ehk oleks tulevikus hea võrrelda meid ka Põhjamaadega, mida me retoorikas palju teeme. Aga küsimus on see. Te näete, et tulevikus võiks Eesti olla Lätile ja Leedule ühendussillaks ning n-ö Baltoscandia moodustajaks. Kuid millised on need kõige suuremad probleemid Baltoscandia tekkel?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab perifeeria teemat, siis see ei ole mitte minu ega teie väljamõeldis, pigem on see teatud mõttes objektiivne jaotus, mida kasutatakse, kui vaadatakse maailma riikide võimekust luua uusi ideid, olla muutuste esirinnas. Meie oleme seni olnud pigem ikkagi need, kes teevad allhanget ja rakendavad ideid, mis on mujal sündinud. Meil on küll ilusaid säravaid näiteid, aga need näited ei ole meid veel viinud uuele tasemele. Selle järgi tehakse seda jaotust. Mis puutub aga sellesse, kas meie võiksime olla liider, siis minu sügav veendumus on see, et me võiksime olla ja võib-olla isegi peaksime olema, vähemasti peaksime üritama seda olla. Konverentsil, kus ma loodan teiega kohtuda, hakatakse seda ka arutama. See on konverentsi ühe arutlusringi teema 25. ja ka 24. novembril, kui me alustame, muide, Riigikogu ning Läti ja Leedu parlamendi esimeeste arutlusringiga, kes pakuvad visioone selsamal teemal. Ma loodan, et me jõuame täiesti uute ideedeni ja Eesti näitab, et ta on liidriks olemiseks võimeline. Milles siin küsimus on? Me tegime selles küsitluses ka katse, et näha, mida inimesed mõtlevad. Kas inimesed peavad oma Balti naabreid oluliseks? Küsitlus näitas väga suurt erinevust. Eestis on esimese nelja tähtsama riigi hulgas Põhjamaad ja Venemaa, Lätis on esimese nelja tähtsama riigi hulgas Venemaa, Eesti ja Leedu ning Leedus on Venemaa, Saksamaa, siis tuleb Läti ning Põhjamaad on kõige taga. Tähendab, me oleme tõesti sild, Baltoscandia sild. Samas see, et Lätis ja Leedus on Eesti rahva hulgas väga kõrgelt hinnatud, näitab, et meil on potentsiaali olla eestvedaja, luua oma ideid jne. See, et meie vahel on konkurents ja et meie vahel on ka teatud väikseid kismasid ja kraaklemisi, ei peaks takistama seda, et me raskel hetkel näeme – ja rasked hetked on ilmselt sagedasemad kui kerged hetked –, et koostööst on rohkem kasu kui konkurentsist. Ma arvan, et katse luua neid koostööstsenaariume, mis on toodud viimases peatükis, ju näitab, et igal juhul on koostööst kasu. Kõige suurem kasu on muidugi siis, kui Euroopa ise tervikuna areneb suurema integratsiooni suunas. Aga igal juhul, kui me räägime meie turu väiksusest, meie inimkapitali väiksusest, kui me räägime kõikidest nendest skaalaefektidest, siis mida rohkem me suudame siin infrastruktuuri arendades ja koostööd arendades Balti ühisruumi edendada, seda rohkem on meil võimalusi ühes või teises lõigus näidata, et see skaala on tegelikult laiem.

Aare Heinvee, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Aruandes on piisavalt põhjalikult käsitletud erinevaid sotsiaalrühmi, kuid vähem on puudutatud Eesti regionaalarengut. Samas on ülemaailmne suundumus linnastumisele. Kas Eesti inimarengu huvides oleks sellele suundumusele järele anda ja seda isegi soodustada? Mis oleks Eesti tee regionaalpoliitilises mõttes?

Austatud küsija! Vastus sellele küsimusele leidub möödunud aasta aruandes, mis oli väga paljus pühendatud regionaalarengutele. Vastus oli täiesti ühene: Eestile ei ole kasulik ühe keskusega mudel. Eesti peaks püüdma ikkagi saavutada tasakaalustatud arengut, teadlikult arendades ka kaugemaid piirkondi, kindlasti säilitades kahe keskuse mudelit, mis praegu eksisteerib, Tallinn ja Tartu ning kõik, mis seal ümber on, aga vaadates ka laiemalt ida-lääne suunas, Narva, Pärnu jne. Ühesõnaga, et meil ei tekiks linnriigiefekti, mis tõmbab ääremaad tühjaks ja tegelikult vähendab arengupotentsiaali. See vastus oli eelmisel aastal selgesti antud. Kindlasti on see meeskond, kes inimarengu aruannet teeb, selle vastuse juurde jäänud.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Tänu selle suure töö eest! Minu küsimus puudutab ühte väikest osa ehk eluea pikenemise positiivset trendi. Mainisite sportlikku eluviisi, tervist ja sotsiaalpoliitikat. Teadaolevalt on vaadeldud perioodi jooksul sadu kordi vähenenud õnnetussurmade arv. Siin on olnud oluline politsei ja päästetöötajate suur panus. Riigikaitseküsimus kukkus läbi, aga minu küsimus on see: kas sotsiaalpoliitika kõrval saaks ka julgeolekupoliitika kohta paar sooja sõna?

Mis puudutab surmapõhjusi ja eluea pikenemist, siis selle ma lihtsalt unustasin nimetamata. Kui me räägime sellest, kas on midagi, mida me saame kiita, kus tõesti poliitika on andnud tulemusi, mitte ainult aeg ja elu pole muutusi kaasa toonud, siis on mitu sellist näidet. Tiigrihüppe programm on see näide, kus oli olemas poliitiline tahe ja me tegime ära midagi, mis annab meile pikalt dividendi. Kindlasti on selline näide ka poliitika, mis on toonud kaasa liiklussurmade vähendamise. Õnnetuste vähendamiseks on tegelikult vähem tehtud. Kui me vaatame tuleõnnetusi, kui me vaatame tööõnnetusi jne, siis see on praegu niisugune ala, kus me pole jõudnud sinna, kuhu tegelikult oleksime võinud jõuda. Aga liiklussurmade vähenemine on väga positiivne. Üks asi, millest oli eelmisel aastal rohkem juttu, on alkohol. Alkoholisurmad on väga-väga tõsine probleem. Kõik, mida me teeme alkoholismi vähendamiseks, pikendab ka eluiga. Mis aga puudutab sisejulgeoleku teema sissetoomist, õigemini, sedasama turvalisust, siis meil oli minister Pomerantsiga, kui tema oli minister, niisugune jutt ja kokkulepe, et me peaksime selle teema inimarengu aruandesse võtma, sest siseturvalisus, see, kui julge on inimesel ka omaenda kodus elada, on kindlasti inimarengu, heaolu ja elukvaliteedi küsimus. Nii et see kindlasti ühes aruandes tuleb.

Austatud peatoimetaja ja professor Marju Lauristin! Ma tänan teid teie ettekande eest, teie töö eest ja loomulikult ka vastuste eest! Aitäh teile!

Aitäh Riigikogule!

Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli "Eesti inimarengu aruande 2010/2011" toimetaja Mati Heidmetsa!

Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Inimarengu aruande hariduspeatükk räägib Eesti, Läti ja Leedu haridussektoris viimase 20 aasta jooksul toimunud muutustest. Haridus on üks eluvaldkond, kus kõik Balti riigid näevad muu maailmaga võrreldes suhteliselt head välja, eriti hea näeb välja Eesti. Me teame, et Eesti on mitme haridusnäitaja poolest jõudnud maailma absoluutsesse tippu. Sellele osutab nii meie positsioon ...

Austatud ettekandja, vabandust! Head ametikaaslased! Võtan juhataja kolmeminutilise vaheaja. Loodan, et me saame siis esitluse ka infotehnoloogiliselt korda. Ma usun, et nii on mugavam nii kuulajatele kui ka ettekandjale. Istung jätkub kell 11.17.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, külalised, austatud ettekandja! Juhataja vaheaeg on läbi. Meie infotehnoloogilised probleemid on saanud lahenduse, kindlasti ka tuginedes "Tiigrihüppele". Nii et jätkame ettekannet. Palun!

Aitäh! Nagu me juba eelmisest ettekandest kuulsime, on Eesti mitme haridusnäitaja poolest jõudnud maailma tippu. Sellest räägivad nii inimarengu indeksi hariduskomponent kui ka meile kõigile teadaolevad PISA uuringu tulemused või OECD analüüsid. Ma arvan, et see, et me hariduses sellisel positsioonil oleme, on saavutus, mille üle me ei oska piisaval määral uhkust tunda, kuigi juba võiksime. Kui majanduses, tervishoius või sotsiaalse turvalisuse kindlustamisel on Eesti sihiks, nagu me täna oleme ka rääkinud, arenenud maailmale järelejõudmine, siis hariduses on ülesanded teistsugused. Selleks ülesandeks on ennekõike jätkusuutlikkuse tagamine ja haridussektori arengu pidurite mahavõtmine. Paljudes küsimustes meil lihtsalt ei ole kuhugi järele jõuda, sest me oleme juba hästi kaugele jõudnud.
Kuigi Eesti mitmed keskmised haridusnäitajad on ilusad, peituvad väga sageli nende taga selged pudelikaelad ja suur sisemine ebaühtlus. Ma ei hakka hariduspeatükki ümber jutustama, vaid toon 2011. aasta inimarengu aruandele toetudes välja kolm Eesti hariduse praegust murevaldkonda. Teen ka mõningaid osutusi ja vihjeid sellele, mis võiks olla nende murede lahendus.
Esimene ja aruandes suurt tähelepanu leidnud teema on alaharitute ühiskonnakihi kujunemine. Eesti keskmiste näitajate taustal paistab ebameeldivalt silma asjaolu, et juba palju aastaid ei sisene ca seitsmendik Eesti noorest põlvkonnast piltlikult öeldes tänapäeva. Need on need noored, kes ei jõua kaugemale põhiharidusest või ei omanda isegi põhiharidust. See teema on üleval kogu Euroopas. Euroopa Liidus on selleks välja mõeldud eraldi termin – early leavers ehk varajased haridusest lahkujad. Jutt on noortest, kes ei ole hariduslikus mõttes ette valmistatud 21. sajandi eluks. Need on noored, kes jäävad pidama haridustee kõige madalamale astmele. Paraku on see ka see seltskond, kellega täienevad töötute ja kõrvalejääjate, heidikute read. Need on inimesed, kellel sageli on probleeme perekonna loomisega ning kes on altid alkoholile ja meelemürkidele. Mõned on hakanud seda seltskonda nimetama hariduslikuks lumpeniks. Me näeme, et Eesti kasvava põlvkonna hulgas on see seltskond märkimisväärselt suur. Paraku on nii, et alaharitute hulgas domineerivad poisid. Võib arvata, et just siit saab alguse Eesti hariduse sooline kallutatus, mis kõrghariduses jõuab olukorrani, kus iga 100 Eestis kõrghariduse omandanud mehe kohta tuleb 250 sama haridustasemega naist. Selle kahe ja poole kordse erinevusega oleme Euroopa Liidu tšempionid. Aga paraku on see vist selline esikoht, mille üle ei peaks väga suurt rõõmu tundma. Meeste ja naiste rõhutatult suur hariduslik lõhe tekitab paratamatult pingeid nii tööturul kui ka näiteks perekonnaelus. Järjest rohkem on Eestis perekondi, kus naisel on palju parem haridus kui mehel. See olukord paneb küsima, mida saaksime ette võtta, kas see on paratamatus või on siin võimalik mingisuguseid samme astuda.
Ühe lahendustee pakub välja hiljuti Eesti Koostöö Kogu eestvõtmisel koostatud ja haridusministeeriumile üle antud Eesti uue haridusstrateegia projekt. See pole strateegia ise, seda veel ei ole, see on projekt. Seal ettepandu sisuks on koolihariduse vaatevälja ja hindamisaluste oluline laiendamine, seda eriti põhikoolis, mis tähendab erinevate andekustüüpide väärtustamist ja tunnustamist. Selle arusaama kohaselt ei ole tubli õpilane ainult see, kes õpitut nõuetekohaselt üles ütleb, vaid tubli võib olla väga erineval viisil. Tavapärase standardi kõrvale peaksid mahtuma eri tüüpi head õpilased, näiteks need poisid, kelle tublidus väljendub spordis, tehnikahuvis või arvuti uurimises, mitte ainult õpiülesannete heas ülesütlemises. Selline avaram pilt aitaks suurendada koolihuvi ja hoiaks ehk kinni nii mõnegi potentsiaalselt varajase lahkuja. Selline lähenemine eeldab kindlasti ka koolide töö hindamise aluste laiendamist, liikumist pelgalt riigieksamite tulemuste oluliseks pidamiselt palju mitmekesisemate näitajate suunas. Kord aastas rõõmustavad meid riigieksamite tulemuste pingeread. Sinna kõrvale võiksid ilmuda teistsugused järjestused, kus koole võrreldakse õpilaste loomingulisuse, stressitaseme, võib-olla ka õpetajate tööga rahulolu järgi. Sellise mõtteviisi, et hea saab olla mitmel viisil, juurutamine kooliellu ja ka hindamisse võiks olla üks väike võti alaharitute probleemile lahenduse leidmisel.
Teine suur küsimuste ring, mida aruanne käsitleb ja mis on Eesti ühiskonnas teravalt üleval, on küsimus õpetajate positsioonist Eesti ühiskonnas. Olukord on paradoksaalne. Ühelt poolt on Eesti õpetajate töö tulemused ühed maailma tublimad, sellest räägivad meile kaks järjestikust PISA uuringut. Teiselt poolt on õpetajad sunnitud omaenda riigivõimuga aeg-ajalt suhtlema demonstratsioonide ja plakatite keeles. Midagi on siin valesti. Inimarengu aruanne kirjeldab meile veel kord juba teadaolevat pilti Eesti koolist, mis suures osas toetub pika staažiga naisõpetajatele, kelle tööd väärtustatakse ka suhtes rahvusliku rikkusega tagasihoidlikult. Tundub, et õpetajateema on Eesti ühiskonnas piisavalt küps praktiliste sammude astumiseks. Eesti õpetajale ühiskonnas väärika positsiooni kindlustamine ei tähenda ainult palgaküsimuse lahendamist, kuigi palk on väga tähtis. See on asi, mis nõuab märksa laiemat pingutust. Jällegi on mitmed asjakohased sammud kirjas sellessamas haridusstrateegia projektis. Järelikult on see hea dokument. Lühidalt kokkuvõetult pakutakse strateegias õpetajate tegelikku tööpanust arvestavat palgataset koos arengut motiveeriva palgasüsteemiga ja ebavõrdsuse kaotamisega õpetajate töötasustamisel eri omavalitsustes, mis on ju fakt. Samuti on oluline õpetaja elukutse avamine n-ö kõrvalt tulijatele, aga ka ülikoolide selge vastutus õpetajakoolituse arendamise eest koos õpetajakoolituse n-ö valdkonnakoefitsiendi suurendamisega, mis on ammu ajale jalgu jäänud. Ei või unustada ka õppejõude. Ülikoolides, ma arvan, me oleme kaldunud liiga sinnapoole, et me eeldame, et kui inimene on hea teadlane, siis ta on ka hea õpetaja. Tõenäoliselt on ülikoolides aeg samavõrra teadustööga väärtustada ka pedagoogilist meisterlikkust. Praktilise sammuna võiks soomlaste eeskujul teaduse tippkeskuste kõrvale hakata kujundama ka parimaid õppemeetodeid ja õpetamisvõtteid arendavaid n-ö ülikooliõppe tippkeskusi. Õpetaja positsioon Eesti ühiskonnas tuleks vastavusse viia selle positsiooniga, kuhu õpetaja töö tulemused on Eesti hariduse maailmas viinud. Nende kahe asja vahel on suured käärid.
Kolmas tõsine teema on kõrgharidus, õigemini, juurdepääs kõrgharidusele ja kõrghariduse kvaliteet. Inimarengu aruanne peegeldab kolme riigi kõrgharidussektoris 20 aasta jooksul toimunud muutusi, mis osutavad, et 1990. aastate ülevoolav vabadus Eestis, Lätis ja Leedus on samm-sammult asendunud oluliselt ratsionaalsema elukorraldusega. See paistab hästi välja, kui me võrdleme kõrgharidust pakkuvate õppeasutuste arvu ja selle muutumist viimase 20 aasta jooksul. Sellelt pildilt on näha, et aastal 2001 oli Eesti Baltikumi tšempion 49 kõrgkooliga, aga tänaseks on siin toimunud olulised muutused. Me oleme jõudnud kõrgkoolide üldarvuga 30 piirile, kusjuures ülikoole on Eestisse jäänud vaid seitse. Eesti kõrgharidusmaastik on mõne jaoks võib-olla isegi märkamatult viimase kümne aasta jooksul oluliselt korrastunud, mis on omakorda suurendanud õppurite ja ka kogu ühiskonna kindlustunnet pakutava õppe kvaliteedis. See protsess jätkub seoses üleminekuhindamisega. Ma usun, et käesoleva kümnendi lõpuks me jõuame Eestile igati sobiva kõrghariduspildini. Kui aga võrrelda meid heade lõunanaabritega, siis nemad on selles staadiumis, et neil asutatakse igal aastal paar uut ülikooli või kõrgkooli juurde. Nad on veel kasvuperioodis.
Teine kõrgharidusega seotud kuum teema on tasuta või tasuline kõrgharidus. Sellelt pildilt on näha, kuidas kolm riiki on selles osas käitunud. Eesti puhul võib siit näha sellist õrna tendentsi, et tasuta õppekohtadel õppivate noorte osakaal on hakanud tasapisi suurenema. Kuigi kindlasti ei ole õiglane ega arengut toetav praegune seis, kui pooled õpivad tasuta kohtadel ja pooled maksavad kogu õppe eest ise. Samas arvan, et praegu Riigikogu menetluses olev eelnõu, n-ö tasuta õppe eelnõu, mille sisu on tasulise õppe lihtviisiline ärakeelamine, ei ole lahendus. Seda tüüpi sammudel on paraku hästi palju määramatuid kõrvalmõjusid, mis muudavad kogu ettevõtmise natukene hüppeks tundmatusse. Hariduses, ma arvan, ei ole pimesi vette hüppamine hea mõte. Isiklik kommentaar siia kõrvale. Vaadates Eesti haridussektori lähiaja rahavajadust, alates õpetajate palgast kuni näiteks koolivõrgu korrastamisega paratamatult kaasnevate kulutusteni, tundub mulle, et üliõpilaskonna totaalne vabastamine õppekulude katmisest käib praegu Eestile paraku üle jõu. Ehk tasuks läbi arutada ka mudel, et kõik Eesti üliõpilased kataksid mingi osa oma õppekuludest, et ei oleks enam mustvalget jaotust, et mina maksan kõik ja sina mitte midagi, vaid õppurite panus jaotuks ühtlaselt. Lisaks peaksid loomulikult olema stipendiumid majanduslikult kehvemates oludes õppijatele ning eriti nõutud erialade tudeerijatele. Ka sellisel juhul on võimalik liikuda ju tasuta kõrghariduse suunas, siis tähendab see liikumine lihtsalt õppurite ühise panuse vähendamist ning maksumaksja osa suurendamist meie riigi ja majanduse võimaluste kohaselt.
Veel kord: rahvusvahelises võrdluses paistab Eesti haridus hästi välja, mida kaugemalt vaatad, seda ilusam. Paraku tundub üha rohkem, et head tulemused saavutatakse sageli Eesti lasteaia- ja kooliõpetajate ning õppejõudude missioonitundele tuginedes, nende tervise ja eraelu arvel. See ei ole jätkusuutlik, siin on vaja muutust, arvestades muu hulgas hariduse erilist rolli väikerahva püsimajäämisel ja edenemisel. See muutus ei tähenda üksikuid elegantseid hüppeid, vaid püsivat ja tasakaalukat arendustööd, eriti valdkondades, kus vajadus muutuste järele on küps ja nende muutuste taga on Eesti ühiskonna olulise osa mõistmine ja toetus. Ma usun, et inimarengu aruandes välja toodud kolm teemat – alaharitute ühiskonnakiht, õpetajate positsioon ning kõrghariduse kvaliteet ja juurdepääs kõrgharidusele – on küpseks saanud ja ootavad tegusid, nagu on küps ka vajadus Eesti koolivõrku korrastada. See ei tähenda, kuigi sellist arvamust võib aeg-ajalt meedias kuulda, gümnaasiumide arvu vähendamist. Ma arvan, et selle sisu on tegelikult kodulähedaste ja väärikate põhikoolide korraliku üle-eestilise võrgu kujundamine ja gümnaasiumihariduse koondamine keskustesse, kus hariduse kvaliteet on igal juhul tagatud.
Loodetavasti on küpsemas ka arusaam, et odavat head haridust ei ole olemas. Kui on, siis ajutiselt ja kellegi arvel. Vajadus mitme olulise muudatuse järele Eesti hariduses on piisavalt küpseks saanud, seda kajastab ka inimarengu aruanne. Need muudatused tuleb ellu viia, milleks ma meile kõigile edu soovin! Aitäh!

Austatud ettekandja! Ma tänan teid! Teile tahetakse usinasti küsimusi esitada. Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mina, nagu ikka, küsin koolide õppekeele kohta. Ma lugesin inimaruande selle peatüki põhjalikult läbi ja sain tõestuse sellele, et Lätis justkui ei ole üleminek lätikeelsele õppele halvasti mõjutanud teadmiste kvaliteeti, ütleme nii. Kuigi ka siin on öeldud, et keegi täpselt ei tea, kas nad ikka õpivad läti keeles või mitte. Eestis me teame täpselt, et kui üleminek toimub, siis õpitakse eesti keeles. Ka Katrin Kello ja Anu Masso on seda meelt, et üleminek gümnaasiumiastmes eesti keelele ei lahenda tegelikult keeleprobleemi, sest kõik lihtsalt ei pääse gümnaasiumisse eesti keeles õppima. Mida te arvate, kas see lõhe, mis ilmselt on juba praegu väga selge, on meile ohtlik, kui põhiharidusega vene noored jäävadki põhiharidusega vene noorteks?

Siin oli mitu küsimust. Kõigepealt, Läti kogemus. See on minu mulje järgi kahetine. Ametlikult esitatakse seda kui toimunud üleminekut ja pingete mahavõtmist ning tundub, et kõik on hästi. Kui rääkida n-ö mitteametlikult, näiteks nende Läti autoritega, kes osalesid aruande kirjutamises, siis nemad väljendasid tõsist kahtlust, kas see üleminek on tegelikult üleminek või toimub klassiruumis kõik nii nagu ennegi ja lihtsalt on kirja pandud, et on mindud läti keelele üle. Ma arvan, et Eestis sellist formaalset üleminekut kindlasti ei peaks tegema, aga minu veendumuse järgi peaks sisuline üleminek toimuma. Kui see ei ole piisavalt ette valmistatud, siis tuleb see ette valmistada, kui ei ole küllalt õpetajaid, siis tuleb õpetajad leida ja neid ette valmistada, aga pöörata kogu masinavärk ümber ja öelda, et hakkame hoopis lasteaiast peale, ma arvan, ei oleks tänase päeva seisuga tark tegu. Loomulikult, kõige paremini õpitakse keelt väikelapseeas, mis paistab välja ka sellest, et neil vene noortel, kes on käinud eesti lasteaias, edaspidi keelega probleeme ei ole. Nii et ma arvan, et me ei peaks oma ülemineku korraldamisel lätlastest liiga palju eeskuju võtma.

Urve Palo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Suur aitäh hea ja huvitava kõne eest, professor! Mina küsin natuke laiemalt. Eelkõneleja professor Marju Lauristin ütles, et viimase kriisi ei võtnud oma õlule mitte Eesti riik, vaid Eesti rahvas ja vastupidi kõrgliigasse kuuluvatele riikidele, kuhu ka meie kõigest hingest pürime, töötas Eesti valitsus loosungi all "Küll kõik loksub ise paika". Selle loosungi vilju me maitseme nüüd seoses hoogsa väljarändega. Eile läbis siin saalis esimese lugemise 2012. aasta riigieelarve. Eesti Panga esindajad ja ka teised spetsialistid on juba öelnud, et seal on tulusid liiga optimistlikult arvestatud. Kui ma küsisin rahandusministri käest, mis siis saab, kui tulusid nii palju ei laeku, siis ta ütles, et eks siis hakkame uuesti palku ja sotsiaaltoetusi kärpima. Minu küsimus on: kuidas teie hindate, mis juhtub Eesti riigi arenguga, kui me hakkame uuesti kärpima õpetajate palka ja riigi muid kulutusi?

Hea küsija, aeg!

Ma arvan, et õpetajate palka ei tuleks mitte kärpida, vaid tõsta. Mulle tundub, et see on üks teema, kus Eesti ühiskond on leidnud konsensuse. Nüüd on küsimus, kuidas seda tehniliselt teha, mis viisil. Kui me võrdleme eri ühiskonnagruppide palgaskaalat, siis õpetajad on tõesti Eestis sellises seisus, et neil on õigus natuke kuri olla. Nii et isegi siis, kui saabub järgmine masu, ei näe ma mingisugust põhjust ega võimalust õpetajate palka kärpima hakata. Minu soovitus kõigile siinolijatele ja ka laiemalt on mõelda, kuidas ja mis viisil saaks Eesti õpetaja palga tõsta sellisele tasemele, et see väikselgi viisil vastaks sellele, mida nad tegelikult teevad. Nende töö tulemus, nagu me rahvusvahelistest uuringutest oleme näinud, on ju väga hea.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mulle väga meeldis teie sõnavõtus see koht, kus te rääkisite, et mitmesugused anded jäävad avastamata ja tunnustamata ning see on üks põhjus, miks meie ühiskonnas on väga palju alaharitud inimesi. Minu küsimus puudutab seda, kas peale õpetajate parema motiveerimise, mis on väga oluline, ja koolivõrgu ümberkorraldamise, mis on ka oluline, peaks midagi tegema ka õppekavadega, võib-olla pedagoogide ettevalmistusega, et kõik anded avastada. Leonardo da Vinci ütles sajandeid tagasi, et inimesel on vähemalt 16 annet. Meie räägime enamasti kolmest-neljast.

Jah, loomulikult ei puuduta see mitte ainult õpetajate palka, vaid tervet haridusprotsessi. Ma arvan, et praegu juurutatava uue õppekava sisu on olulisel määral juhtimas Eesti kooli selles suunas, millest me siin täna rääkisime. Üks tähtis asi on veel. Väga sageli on nii, et sa saad seda, mida sa hindad. Kui koole ei hakata hindama mitte ainult selle järgi, kus nad riigieksamite pingereas on, vaid võetakse koolide hindamine laiemalt ette ja vaadatakse ka seda, kui palju on koolist noori välja kukkunud ja kui palju seal on väljaarendatud talente, siis hakkavad koolid sellele ka rohkem tähelepanu pöörama. Mulle tundub, et nii õpetaja töö kui ka kooli tegevuse hindamise aluste laiemaks muutmine on võib-olla võtmetähtsusega asi selle mure lahendamisel.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor Mati Heidmets! Siin saalis on sellel nädalal haridusest päris palju räägitud. Nädala alguses vastas õpetajate palkade teemal küsimustele peaminister Andrus Ansip. Peaminister Ansipil on ikka hea meel öelda, kui Eesti on mingis asjas Euroopa meister, näiteks kärpimises, aga ta rääkis meile siin sellest, et hariduskulutuste vallas ei ole meil midagi häbeneda, sest kuigi valitsus ei kavatse õpetajate palka tõsta, on Eesti hariduskulutuste poolest esirinnas. Ta ütles, et kui võrrelda hariduskulutusi suhtena SKT-sse, siis Eesti on Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Võtan lahti teie koostatud inimarengu aruande lehekülje 106 ja näen tabelit 4.2.13 "Haridusele suunatud avalike kulutuste osakaal SKT-st 1995, 2000, 2007". See on seesama teema, millest peaminister rääkis. Siit ma näen, et Eesti osakaal on väiksem kui Lätil ja Poolal, natuke suurem kui Leedul, väiksem kui Soomel ja Rootsil. Kes eksib?

Et kohtumõistja olla, tuleks need kaks allikat kõrvuti panna, sest arvutamise viise on ju erinevaid. Aga ma tahan selle teema juures kommenteerida ühte küsimust. Nimelt, kui me räägime hariduskulutustest, siis me räägime sellest rahast, mis läheb haridussektorisse. Haridussektori sees see raha kuidagi jaguneb. See raha, mis makstakse õpetajate palkadeks – selle vastu vist keegi väga ei vaidle –, on Euroopa mastaabis, võrrelduna rahvusliku rikkuse ehk SKT-ga, hästi väike. Järelikult on haridussektoris mingisugused, ma ei tea, kaod. Kuskile see raha läheb. Mina ei ole leidnud head analüüsi selle kohta, kuhu see maailma üks suurimaid n-ö sisendeid lõppkokkuvõttes kaob. Ma arvan, et tõsine ülesanne on see selgeks teha. Võib-olla on põhjuseks liiga suur ehitusmaht või midagi muud. Aga selle pildi selgeks tegemine, ma arvan, aitaks meil võib-olla osaliselt õpetajate muret lahendada.

Siim Kabrits, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! 20 aastaga on Eesti ühiskond teinud läbi väga suured muutused. Inimesed on muutunud palju mobiilsemaks. Peaaegu igal inimesel on mobiiltelefon, enamikus peredes on auto, suur osa inimestest kasutab internetti, inimesed liiguvad rohkem ringi. Samas on Eesti halduskorraldus, nagu peaminister mainis, jäänud 1500 aasta tagusesse aega. Mida te arvate, kas Eesti ühiskond laiemalt toetab haldusreformi, kui see toob kaasa ka koolivõrgureformi?

Ma arvan, et toetab. Mina sellest 1500 aasta näitest ei ole väga hästi aru saanud, ma ei saa aru, mis selle mõte on. Aga mulle tundub, et see on üks teema – nii koolivõrgureform kui ka haldussuutlikkuse tagamine kõikides Eesti paikades. Sajaprotsendilist toetust ei ole ühelgi muutusel. Aga see on teema, mis on Eesti ühiskonnas piisavalt läbi räägitud ja minu hinnangul küps selleks, et hakata praktilisi samme ette valmistama.

Aadu Must, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor Heidmets! Te näitasite nii värskendavalt, et haridusvaldkonnas on võimalikud sellised variandid, kus ei kasutata sellist mustvalget skeemi, et üks variant on õige, teine on vale ja peab jäigalt ainult ühte varianti järgima, vaid vahel on tark läheneda asjale süsteemselt. Mitmest Eesti haridust käsitlevast ametlikust dokumendist käib läbi tõdemus, et Eestis on sotsiaal- ja humanitaarteadustele pööratud liiga palju tähelepanu, ja seda just nagu matemaatika ja täppisteaduste arvel. Me oleme lugenud toredaid uuringuid, kust haridusministeeriumi palvel oli humanitaarpool kui ebaoluline välja jäetud. Marju Lauristin püüdis seda asja natuke tasakaalustada ja rääkis, et ei olevat isegi sotsiaalteadlaste üleproduktsiooni. Mina, tuletades meelde Euroopa kolleegide jutte, saan aru, et mujal Euroopa riikides peetakse ka ajalugu riigi atribuudiks, ja tunnistan, et meil ei jätku selle ülesande kvaliteetseks täitmiseks ressursse. Kas te olete nõus selle üldlevinud skeemiga, et haridusvaldkonnas tuleks tekki üksteise pealt rohkem ära kiskuda, või tuleks teie arvates see tekk suuremaks kududa?

Kui me räägime kõrgharidusest, siis ma arvan, et praegu on tekk küllalt suur. Tõesti, on palju räägitud, et Eesti haridus on kaldus pehmete erialade suunas ja insenere ei ole piisavalt. Mina soovitan kõigil neil rääkijatel võtta lahti haridusministeeriumi koduleht. Seal on üleval üks tabel, kus võrreldakse Euroopa Liidu riike selle järgi, milline on õppevaldkondade lõpetajate arvu proportsioon ehk kui suure osa moodustavad ühiskonnateaduste, humanitaarteaduste, tehnikateaduste, loodusteaduste erialade lõpetajad. Vaadake seda tabelit. Seal on sees ka Eesti andmed nii meie lõpetajate kui ka riikliku koolitustellimuse kohta. Sealt on võimalik välja lugeda, et kõrgharidusega spetsialistide erialane jaotumine või proportsioon vastab meil täpselt Euroopa Liidu keskmisele, see pole kuskile kaldus. Kui keegi räägib, et on kaldus, siis tuleks selle kohta mingisugused andmed esitada. See jutt on siiamaani käinud suures osas sellises laadis, et "mulle nii tundub, mulle üks tööstur rääkis". Ma arvan, et selliseid väiteid ei saa tõsiselt võtta.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Vastates varasemale küsimusele, ütlesite, et teie arvates on õpetajatel praegu õigus riigi peale pisut kuri olla, ja arvasite lootusrikkalt, et ühiskonnas valitseb konsensus, et õpetajate palka on vaja tõsta. Siin saalis seda konsensust ei näe. Sõnades on kindlasti kõik valmis kinnitama, et jah, õpetajate palk on väike ja see võiks olla suurem. Aga kui me vaatame näiteks järgmise aasta riigieelarvet, siis näeme, et mitmed kulutused suurenevad valitsuse esitatud eelnõus märkimisväärselt, kuid õpetajate palk ei ole nende hulgas. See tähendab, et tegelikult siin saalis konsensust ei ole. Mis on teie arvates selle põhjus, et ühiskondlik konsensus ei ole kuidagi jõudnud rahvaesindajate sekka?

Tõenäoliselt ei räägi rahvas oma esindajatega küllalt nõudlikult. Mina sain siin rääkida oma muljest, milline on Eestis praegu aktsepteeritud hoiak. Ma arvan, et õpetajate palk on see teema, kus konsensus on olemas. Kui me praegu mingisuguse küsitluse teeksime, siis saaksime väga selge pildi, et see on tähtis probleem, mis tuleb lahendada. Eks siis tuleks rahvaesindajatel see teema võib-olla uuesti läbi mõelda.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh, austatud ettekandja, hea ettekande eest ning samuti väga põhjaliku ja avatud diskussiooni eest, mis toimus samal teemal kultuurikomisjonis! Mul on üks lihtne küsimus selle aruande koostamise metoodika kohta. Te olete ka täna mitu korda maininud varajase haridusliku, ütleme, hoolivuse tähtsust. Kui me räägime kõrgkoolide, rakendus- ja kutseõppeasutuste õppejõudude ja õpetajatega, siis nad ütlevad, et nad peavad suures mahus tegema seda tööd, mis on jäänud tegemata eelmises kooliastmes. Nii me jõuame põhikooli välja, kus öeldakse, et nemad peavad parandama laste sotsiaalseid oskusi ja füüsilist arengut, mida võib-olla oleks tulnud teha juba lasteaias. Samas aruande hariduse osa alusharidust ei puuduta. Kas see oli teadlik valik, kas läks juhuslikult nii või millest see tulenes?

Aruande struktuur tulenes paraku märkimisväärses osas ka sellest, milliseid võrreldavaid andmeid oli kolmes riigis võimalik kätte saada. Alusharidus oli üks teema, kus me võib-olla ei olnud Läti ja Leedu kolleegidega samaväärselt andmetega varustatud. Seetõttu tehti otsus, et me seda teemat siinkohal ei puuduta.

Ma palun anda mikrofon Tarmo Tammele, kelle nimi millegipärast ekraanilt ära kadus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud professor! Tänan väga sisuka ettekande eest! Minu küsimus käsitleb tasuta kõrgharidust. Ühe erakonna valimislubadus oli tasuta kõrgharidus. Kas te peate reaalseks, et seda lubadust on võimalik järgmise kolme aasta jooksul täita?

Kõiki asju on võimalik teha. Tasuta kõrghariduse lubadust on võimalik täita ka nii, et alles jääb ainult see osa kõrgharidusest, mis juba praegu on tasuta. Kas see on Eesti arengu jaoks mõistlik ja kasulik, selles ma kahtlen. Ma arvan, et see toob kaasa mitmeid kõrvalmõjusid, mida on meedias piisavalt arutatud, tekib surve minna üle ingliskeelsele õppele, tekib surve minna välismaale õppima. Mina arvan, et iseenesest on see väga hea siht, kui ühiskond tahab oma noorele põlvkonnale pakkuda haridust, mille eest ei pea eraldi maksma hakkama. Eestis ei saa minu arusaamist mööda selleni jõuda ühe suure hüppega, see on sammsammuline liikumine vastavalt sellele, kui palju on võimalik maksumaksja raha kõrgharidusse panustada. Kui seatakse sihiks sammsammuline liikumine tasuta kõrghariduse suunas, siis ma arvan, et see on mõistlik. See viis, kuidas praegu teie menetluses olev eelnõu seda lahendab, ma arvan, ei ole mõistlik, sest esiteks vähendab see paratamatult juurdepääsu kõrgharidusele ja teiseks tekib ülikooli poolt vaadates terve hulk uusi situatsioone, sest teatud valdkondade õppemaht kindlasti väheneb, näiteks sotsiaalias või õigusteaduses, mis suures osas praegu tugineb tasulisele õppele. Nii et ideena on see õige, rakendusviisina, ma arvan, on seda aga liiga vähe kaalutud.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud professor! Ükskõik kellega Eesti pedagoogidest rääkida, ükskõik millisel haridustasemel see inimene õpetab, kui küsida nende 20 aasta muljete kohta, siis kohe kurdetakse, et reformidest ollakse väsinud, reforme kardetakse, reformidest ollakse tüdinenud. Tõepoolest, iga minister on meil alustanud uute ekstravagantsete reformidega. Ma tahan küsida teie kokkupuudete kohta Leedu ja Läti kolleegidega seda uurimistööd tehes. Kas on olnud jutuks, kas seal on olnud areng rahulikum või on ka seal haridus olnud kogu aeg reformide tõmbetuultes?

Ma julgen arvata, et mitte ainult hariduses pole olnud reforme, vaid kogu Eesti, Läti ja Leedu elu on viimase 20 aasta jooksul olnud üks suur reformimine. Ma arvan, et see on olnud paratamatu. Kui seda aruannet lugeda, siis on näha, et see tee, mille on Eesti, Läti ja Leedu hariduses läbi käinud, need sammud, mis on ette võetud, on olnud suhteliselt sarnased. Siin ei saa öelda, et üks on reforminud, aga teine ei ole reforminud. Eesti erinevus on tõenäoliselt selles, et Eesti reformid hariduses, võib-olla ka teistes eluvaldkondades on olnud järjekindlamad ja ka n-ö lõpuleviidumad. Lätis on terve hulk asju veel pooleli. Ma ei usu, et haridus saaks olla selline eluvaldkond, kus me saaksime öelda, et see sektor on meil valmis saanud ja nüüd me elame 20 aastat rahulikku elu. Paratamatult käib arenguga kaasas uuenemine. Ma ei arva, et seda hariduses või ka kuskil mujal peaks väga dramaatiliselt võtma. Muutused on tänapäeva maailma paratamatu osa.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor! Hariduse peatükis te mainite, et koolivõrgu optimeerimisel peame lähtuma põhimõttest, et algkool oleks kodukoha lähedal. Haridusministeeriumi andmetel on iseseisvusperioodil suletud seitse keskkooli ja üle 80 algkooli. Me oleme midagi valesti teinud. Kuidas sellest välja tulla? Te mainisite küsimustele vastates, et haldusreform on hädavajalik, me peame selle ära tegema. Eelmine ettekandja professor Marju Lauristin ütles, et keskklass on meil olemas, kuid see on haavatav. Mina arvan, et suur osa meie keskklassist on Soomes, nad kas käivad seal tööl või elavad seal. Lätis suurenes peale haldusreformi väljaränne. Mida te arvate, kas see on meie keskklassile ohtlik?

Ma ei usu, et haldusreform iseenesest ohtlik oleks. Ma arvan, et see viis, kuidas ühte või teist asja tehakse, võib olla rohkem või vähem ohtlik. Mis puudutab koolide sulgemist, siis see ei ole ju haldusreformi osa olnud, see on ikkagi peegeldanud elanike liikumist. Kui mingisugused külad ja piirkonnad jäävad nii tühjaks, et seal ei ole võimalik kooli pidada, siis kooli lihtsalt sellepärast pidada, et see on seal alati olnud, ei ole kindlasti mõistlik.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti on 32% Eesti täiskasvanutest ilma eri- ja kutsehariduseta, mis on kindlasti suur probleem nii üldiselt inimvara seisukohast kui ka majanduse konkurentsivõime parandamise seisukohast. Mida peaks teie arvates tegema, et nende inimeste arvu vähendada, ja kuidas te hindate riigi seniseid meetmeid selles vallas?

Ühest meetmete paketist oli tegelikult natukene juttu. Selle 32% sees on ju kõik need, keda siin enne sai alaharituteks nimetatud, ehk need inimesed, kes piirduvad kas põhiharidusega või üritavad põhiharidusest edasi minna, aga ei suuda kooli lõpetada. Mulle tundub, et kui see fookusesse võtta, siis see aitaks seda 32% väiksemaks muuta. Kindlasti on teine tee kutseharidussektori atraktiivsuse ja ka õpetuse kvaliteedi parandamine. Selle 32% hulgas on päris palju neid, kes tegelikult võiksid mingisugust kutseõpet saada ja selle kaudu oma konkurentsivõimet tööturul parandada. Nii et see 32% on üks suur mure. Haridusstrateegias on selle kohta mitmeid ettepanekuid, mis võiksid aidata seda probleemi lahendada.

Hea toimetaja, austatud professor Mati Heidmets! Ma tänan teid südamest ettekande ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga austatud aruande koostajad ja esitajad! Õigete otsuste ja neist lähtuva edu eeldus ja alus on põhjalik ja adekvaatne informatsioon, eneseanalüüs ning olukorra hinnang. Sellest tulenevalt on "Eesti inimarengu aruanne 2010/2011" erakordselt väärtuslik ettevõtmine ja dokument. Meil, otsuste tegijatel, on kõik põhjused tänada ja tunnustada aruande koostajaid. See on silmapaistev teaduslik ja praktiliselt kasulik töö.
Põhiseaduskomisjonil koos sotsiaalkomisjoniga oli meeldiv võimalus kuulata aruande koostajaid ja nende esindajaid oma 18. oktoobri istungil. Komisjoni ees olid selgitusi jagamas peatoimetaja Marju Lauristin, Eesti Arengufondi esindaja Raivo Vare ja Eesti Koostöö Kogust Peep Mühls. Komisjon leidis, et aruanne ja seal esitatud analüüsid ning järeldused on väärtuslik enesepeegeldus ning kasulik abivahend edasistele sihiseadmistele. On meeldiv tõdeda, et aruande koostajad on üldiselt jäänud realistlikuks ja enesekriitiliseks, tuues esile, et aruanne on siiski sotsioloogide ja ühiskonnateadlaste analüüs ja nägemus, mitte riikliku poliitika programm.
Uurimus on mahukas ja teemaderikas, sestap ei olnud võimalik komisjonide ühiskuulamisel ega ole võimalik siinses lühikeses kaasettekandes käsitleda kõiki selle külgi ja valdkondi. Aruande koostamise metoodika puhul tahan siiski eraldi esile tuua selle võrdlevat iseloomu, praegusel juhul meie ja teiste Balti saatusekaaslaste võrdlust, kuid mitte ainult. See on õige ja tarvilik, sest võrrelda saab võrreldavaid, sarnases olukorras olijaid. On südantsoojendav tõdeda, et Eesti ei paista selles võrdluses just halb välja.
Ma ei saa üle kiusatusest refereerida Marju Lauristini kokkuvõttes toodud The Economisti hinnangut Balti riikidele: "Hüvasti, Ida-Euroopa! Tere tulemast uude Põhjalasse!" Eesti koht maailma teiste riikidega võrreldes on inimarengu indeksi põhjal 34. See tähendab kuulumist väga kõrgelt arenenud riikide hulka. See on midagi, mida Eestile häda kraaksujad kindlasti näha ega teada ei taha. Kuid meeldiv enesehinnang ei tohiks meid eksitada. Tehtud on palju, kuid teha on veel küll ja küll. Meil pole põhjust Balti liiga võitmisest väga õhku täis minna. Tuleb öelda, et inimarengu aruanne on meile edasiliikumisel kasulik abimees. Nagu mõned klassikud on öelnud, küsimus ei ole selles, kuidas maailma seletada, vaid pigem selles, kuidas seda muuta.
Meie õnn ja samal ajal õnnetus on meie geopoliitiline asukoht ja väike rahvaarv. Ühest küljest on rikka, stabiilse ja arenenud Põhjala külje all asumine andnud meile võimaluse saavutada eriti Euroopa Liidu kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumise abil väga soodne arengukeskkond. Samas on see frustreerinud meid psühholoogilisel tasemel elatustasemete võrdluses ja tööjõu väljavoolamise osas, tekitades murepilvi meie jätkusuutlikkuse suhtes. Teisalt hoiab halb ajalooline kogemus idanaabriga meid kulutuste ja probleemide kütkes, mida paljudel teistel riikidel ei ole.
Oma asukohast me ei pääse, seega jääb üle võtta sellest võimalikult palju kasulikku. Siin on, mida ära kasutada. Tähtis on praeguses olukorras mitte ainult negatiivset näha. Meie igapäevaelus ja ka igapäevapoliitikas domineerib tihti lõputu jutt kriisist ja ohust kestlikkusele, mida meedia heal meelel võimendab. Samas oleme oma lähiajaloos tulnud läbi kahest tõeliselt olla-või-mitte-olla-olukorrast. Ma pean silmas Teist maailmasõda ja sellele järgnenud aega ning 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algust. Siis oli raske, me olime piirsituatsioonis, praegu on lihtsalt ebamugavused ja probleemid.
Tuleb mainida, et mis puudutab kuritegevuse ohjeldamist, demokraatia toimimist, õiguste ja vabaduste kaitset, sündimust, tervishoiuteenuste tagamist, kodanikuühiskonna arengut, vähemuste lõimumist, võitlust korruptsiooniga, sotsiaalset turvalisust, majanduslikku toimetulekut, siis siin on Eesti inimesed positiivsemad kui meie Balti naabrid. Sotsiaalne optimism on suurem, ometi domineerib tihti hala hädast ja viletsusest. Omapärane paradoks.
Et meie inimeste rahulolu oma eluga oleks suurem, on ilmselt õige aruande koostajate soovitus muuta meie sotsiaalsüsteem rohkem vajadustepõhiseks. See võimaldaks jõuda igaüheni ning saavutada nii suuremat rahulolu ja õiglustunnet, vähendada ühiskonnas pingeid ja kontraste, ka võõrandumist oma riigist, ning teisalt kasutada riigi ressursse optimaalselt.
Aruande koostajad toovad analüüsis välja, et Eesti majandus ja ühiskond on olnud edukamad ka sellepärast, et need on olnud oma konstruktsioonilt avatumad ja liberaalsemad. Tuleb nõustuda järeldusega, et Eesti on olnud paljudes asjades järjekindlam ja stabiilsem, sealhulgas on Eestis konsolideeritud panku ja erakondade süsteemi, majanduses on oldud avatum, maksupoliitika on lihtne, läbipaistev ja järjekindel ning kokkuvõttes on Eesti atraktiivne ja innovaatiline. Eesti on makromajanduslikult määratud olema rahvusvaheline. Eesti on järginud põhiseadusliku korra ja riigivalitsemise stabiilsust. See kõik on hea ja õige, kuid me peame olema tähelepanelikud, et stabiilsus ei muutuks jäigastumiseks ja klammerdumiseks.
Siit jõuame aruande ühe olulisema järelduseni. Nimelt, veel on avatud võimaluste aken ja meil on kasutada usaldusressursse, et viia üleminekuperiood lõpule ning teha mõned vajalikud reformid, pooleliolevad reformid lõpetada või võtta ette juba tehtud reformide parandused. Siin ei pea silmas pidama mitte ainult sotsiaalsüsteemi reforme, vaid ka reforme hariduses ja avalikus sektoris laiemalt, sealhulgas halduses ning seda valdkonda katvas avalikus õiguses kuni põhiseaduseni välja. Arenenud, stabiilse ja enesekindla rahvana ei tohiks meile olla tabu rääkida kriitiliselt kõigest, mis meie elu puudutab ja arengudünaamikat segab või häirib. Võime ka küsida, kas mitmed hoiakud ja poliitikad, mis olid täiesti õiged ja asjakohased riikluse taastamise algfaasis, on valiidsed ka nüüd, uues olukorras.
Rahva reformisuutlikkus, ka reformitaluvus ei ole igavene ja igikestev. See on imekspandav, kui palju on Eesti rahvas talunud. Siinkohal sügav kummardus kogu Eesti rahvale! Endaga rahul olevas stabiilses läänes midagi sellist nii lühikese aja jooksul võimalik ei oleks olnud.
Aruandes tuuakse esile, et meil, riigi valitsejail, on veel kasutada usaldusressursse, need aga, nagu ma juba ütlesin, ei ole lõpmatud ei aja ega mahu poolest. Sellest tulenevalt tuleb meil fookustada kõige olulisemale ja väärtuslikumale. Küsimus on, kuidas seda leida. Autorite arvates pole me suutnud kujundada terviklikku visiooni ja poliitikat rahvusliku kestlikkuse tagamiseks. Võib-olla võib tõesti niimoodi väita ja see on õige. Kuid siiski ei ole visioon, strateegia midagi staatilist, kord tehtut ja paika jäävat. See on, eriti praeguses maailmas, protsess, pidev analüüs, kohandumine ja arenemine. Selle üks ja väga väärtuslik osa on ju ka täna arutatav aruanne.
Kui meil kestlikkuse arengu taju poleks olemas, siis peaks küsima, kuidas me niimoodi, kobina peale, üldse nii kaugele oleme jõudnud. Vastus on, et ühiskond tuleb hoida avatud, kaitsta ja edendada demokraatiat, olla positiivne, mitte otsida vaenlasi, vaid püüda leida sõpru, hoolitseda väärtuste eest, siis leiab rahvas ka lahendused oma probleemidele. Aitäh!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Juku-Kalle Raid, palun!

Aitüma! Marju Lauristin tuletas meile meelde, et riigi kõige suurem kapital on usaldus. Mulle jäi mulje, et hetkel on vähemalt tema sellega suhteliselt rahul, ehkki ta märkis, et usaldust on kerge kaotada, kuid äärmiselt raske taastada. Kui me nüüd tuletame meelde neid lollakaid kobarseadusi ja ühiskonnast möödarääkimisi, siis minu küsimus sulle kui põhiseaduskomisjoni esimehele on järgmine: kui kaugel me võiksime praegu olla usalduse kaotamisest? Ma ei mõtle siin sentimeetreid või kilomeetreid, vaid ma küsin, milline on sinu sisetunne.

Küsimuses oli vihje kobarseadustele. Need usalduskrediiti väga oluliselt ei kahjusta. See on kahetsusväärne, et me sellisel viisil oleme asju menetlenud, aga see on suhteliselt kergesti korrastatav ja see meie usalduskrediiti nii palju küll ei lõhu, minu arvates vähemalt. Ilmselt peame usalduskrediidist rääkides ikkagi silmas olulisi sotsiaalseid ja poliitilisi reforme, mis meil veel ees seisavad. Need on rasked reformid. Need tuleks läbi rääkida ja üldjuhul rahva ootustele vastavalt ka läbi viia.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, ütlen veel kord suur tänu Eesti Koostöö Kogule ja kõikidele autoritele selle suure töö eest! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Inimarengu aruande koostajad! Seekordset inimarengu aruannet on peetud Eesti suhtes positiivsemaks ja kiitvamaks kui varasemaid. Ilmselt mõjub Läti ja Eesti ning Leedu ja Eesti võrdlus meile alati nii, et meie enesetunne on sellest veidi kergitatud. Siiski ei saa mööda vaadata mitmest põhimõttelisest probleemist, mis uuest aruandest välja kooruvad. Niisiis tuleb positiivsete saavutuste kõrval, milleks on näiteks Eesti laste hea tulemus PISA uuringutes, rääkida ka medali teisest poolest ehk õpetajate madalast palgast ja nende alaväärtustatud tööpanusest.
Aruande põhjal on Eesti riigi põhiprobleem rahvastiku kokkukuivamine, mida võimendavad tervishoiu ja sotsiaalkaitse alarahastatus, sotsiaalselt ning majanduslikult läbimõtlemata töö- ning palgapoliitika, haridusmudeli sidumatus ühiskonna arenguvajadustega ning saavutamata üksmeel lõimumispoliitikas. Tõsi, ka eelmise aasta inimarengu aruande põhihoiatus oli see, et majanduskriisi suurimaks ja korvamatuks ohuks võib saada inimvara kadu. Ilmselt peab aruande koostajatele soovima lihtsalt meelekindlust ja jõudu, tuleb muudkui rääkida ja rääkida, kuni otsustajad kuulda võtavad. Seni ei ole Eesti riigis suudetud kujundada terviklikku poliitikat, mille eesmärk oleks rahvusliku kestlikkuse strateegiliste probleemide lahendamine. Aga see ei tähenda, et ei peaks jätkama hoiatamist ja südametunnistusele koputamist.
Oleme võtnud meetmeid, mis mõnevõrra pikendavad eluiga, kuid me pole suutnud tegelda rahvaarvu kahanemise probleemiga. Näiteks toetab praegune peretoetuste süsteem eelkõige laste sündi, aga jätab tähelepanuta, et lapse kasvades kulud märgatavalt kasvavad. Lapsetoetuse määr on jäänud 1997. aasta tasemele. See tähendab, et praegu see enam peresid ei aita. Kuigi majanduskriisi ja tööpuuduse kasvu tingimustes on laste vaesus muutunud lausa ohtlikuks, on aina enam hakanud kostma juttu, et äkki ei peaks igale koolilapsele pakkuma tervislikku tasuta koolilõunat. Meie leiame, et laste pealt kärpimine ja kokkuhoidmine peaks olema taunitav. Rasketel aegadel peaks riik panustama pigem lastesse, sest see on rahvuse kestmise jaoks väga oluline.
Balti riikide sotsiaalpoliitikat iseloomustab siiani suhteliselt madal üldine sotsiaalkaitse tase, alafinantseeritud tööpoliitika ning pikaajaliste töötute suur osakaal. Kui universaalsed sotsiaalkindlustussüsteemid nii tervishoius, pensioni- kui ka töötuskindlustuses suutsid ühiskonda kriisi ajal tasakaalus hoida, siis inimeste turvatunnet suurendava koordineeritud töö-, palga-, ümberõppe- ja toimetulekupoliitika puudumine mõjutas paljusid oma muredega üksijäetuid n-ö jalgadega hääletama. Väljaränne on kõige intensiivsem noorte seas ja see paneb tõsiselt muretsema Eesti riigi jätkusuutlikkuse pärast. Väljarännet kannustab noorte väga suur tööpuudus, mille leevendamiseks ei ole valitsus suutnud tõhusaid meetmeid välja töötada. Väidetakse, et pikaajaline tööpuudus on paratamatu. Väidetakse, et suur tööpuudus Eestis on möödapääsmatu. Kuid Keskerakond on teinud noorte tööpoliitika tõhustamiseks mitmeid ettepanekuid, näiteks töökohtade loomise seadus või töötu noore töölevõtmisel ettevõtjatele pakutav sotsiaalmaksuvabastus.
Lisaks eelnevale teeb muret aruande tervishoiupoliitika peatükk, mis täna põhjalikumat käsitlust ei leidnud. Ka ühiskonnas laiemalt kerkib üha teravama probleemina üles sotsiaalkindlustusega katmata inimeste arv, mis Eestis on püsinud vahemikus 5–6% kogu elanikkonnast. Euroopa põhimõtete järgi on see protsent Eesti jaoks liiga suur. Kindlustamata elanikele on tasuta kättesaadav vaid vältimatu abi eluohtliku seisundi ravimiseks, aga siiski tuleb nii perearstidel kui ka kohalikel omavalitsustel üha enam tegelda neile esmatasandi arstiabi osutamisega. Paraku muutuvad tervishoiuteenused üha kättesaamatumaks ka kindlustatutele. Näiteks selgub aruandest, et kasvab nende inimeste hulk, kelle jaoks moodustavad tervishoiukulutused ohtlikult suure osa sissetulekust. Sellele on kaasa aidanud ravimitele kehtestatud maksude tõstmine kriisiaegadel.
Palun kolm lisaminutit!

Kolm lisaminutit.

Seekordne aruanne käsitleb ka Balti riikide poliitilist arengut. Eesti poliitiline stabiilsus on viinud võimu paraku üha enam valitsuskabinetti, valitsuse soov on aga muuta parlament pelgalt kummitempliks. Seda ilmestavad mitmed väga olulised hääletused, näiteks sellel sügisel toimunud EFSF-i eelnõu hääletus Riigikogus, mis viidi läbi ilma põhjaliku parlamentaarse aruteluta. See otsus üritati kiirustades läbi suruda. Keskerakonna fraktsioon oli ja on seisukohal, et nii laiaulatuslike kohustuste võtmisele oleks pidanud eelnema põhjalik, eksperte kaasav parlamentaarne arutelu. Nii olulisi otsuseid ei tehta kiirmenetluse käigus. Seetõttu tegime ettepaneku, et nii nagu täna arutatakse oluliselt tähtsa riikliku küsimusena inimarengu aruannet, peaks arutatama ka Eesti rahvusvaheliste kohustuste ja finantsmehhanismides osalemise küsimust. Anti lubadus, et seda tehakse, aga tänaseni ei ole rahanduskomisjonist tulnud mitte mingit initsiatiivi, et see lubadus ellu viia.
Kui senini oleme põhjamaise rahvana olnud valmis majandusedu nimel tooma sotsiaalseid ohvreid, pean siin silmas kriisikärpeid, ranitsatoetuse ja matusetoetuse ärakaotamist, pensionide tasuta kojukande kaotamist, käibemaksu tõstmist, õppelaenude osalise kustutamise ja üliõpilastoetuste vähendamist ning palgakärpeid, siis sel nädalal parlamendi ees toimunud üle tuhande osavõtjaga meeleavaldus näitas, et kärpeid enam ei taluta. Eestlased on leppinud raske majandusliku olukorraga ja pidevalt püksirihma pingutanud, aga tänaseks on olukord sellises faasis, et püksirihma augud on otsa saanud ning valitsuse edasine ignorantsus viib spetsialistid Eestist välja.
Eelmisel aastal arutasime inimarengu aruannet kuulates, kas riigi valitud teed on õiged, et saada skandinaavialikuks heaoluriigiks. Täna tuleb tõdeda, et riigile oluliste teenistujate, nagu õpetajate, arstide, politseinike ja päästetöötajate liialt madal palk, maapiirkondade mahajäämus ja arstiabi kättesaamatus ning jätkuvalt suur tööpuudus on viinud riigi arenguks vajalikud inimesed Skandinaaviasse, kus indiviidi panust väärtustatakse rohkem kui Eestis. Ma arvan, et need arutelud siin peaksid vähemalt 101-le Riigikogu liikmele panema pähe mõtte, et inimarengu jaoks oluliste probleemide lahenduse viibimine viib defitsiitse inimvara raiskamiseni ja seab lähikümnenditel tõsisesse ohtu eesti keele ja kultuuriruumi kestlikkuse globaliseeruvas maailmas. Aasta lõpul loetakse meie elanikud rahvaloendusel üle. Lätile ja Leedule tuli rahvaloenduse tulemus külma dušina. Ilmselt saab ka Eesti teada mitte väga rõõmustavaid arve, aga ehk paneb see väike ehmatus meid mõtlema, kuidas inimesi Eestisse jääma veenda ja kuidas neid tagasi kutsuda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Andres Herkeli!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Külalised! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon kõigepealt tänab inimarengu aruande koostajaid! See on taas erakordselt vajalik ülevaade, mis on viimaste kuude jooksul ka väljaspool Riigikogu parajal määral diskussioone tekitanud. Mulle tundub, et aruande koostajad on head poliitikud, selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonilt minoorseks ja ka poliitikkond sai seal parajal määral sugeda, võib kas või meenutada regionaalse arengu tasakaalustamatuse käsitlust, siis praegune võrdlusfookus Läti ja Leeduga, mida me täna arutame, hellitab omakorda parajal määral meie eneseuhkust. Aga ma siiski loodan, et edaspidigi kannustab see meie tahet jõuda järele kõrgelt arenenud riikidele. Ühe pildi peal oli siin selliste riikide hulgas kujutatud ka Kreekat, mis paneb mõtlema sellele, kuidas Euroopa riikide praegune võlakriis võib lähematel aastatel mõjutada eri riikide inimarengut. Seda on põhjust kindlasti tähelepanelikult jälgida. Ehk toimub siin meie jaoks mingisugune ühtlustumine. Igal juhul on Eesti autoriteet ja positsioon eurotsooni riikide hulgas toimuva segaduse taustal ootamatult kõrge. Meil on just nagu kõik korras, ainult meie inimarengu tase on madalam. Ma olen tihtipeale sellel teemal suhelnud väliskolleegidega. Rahanduslike komplimentide vastuvõtmise kõrval tuleb tihti vastata, et jah, meil on tõesti kõik korras, aga vaadake, meie palgatase jääb teie omale olulisel määral alla, see on niisugune "väike" erinevus. Aga samas tundub, et range rahanduspoliitika on meile varem toonud dividendi ja toob ehk edaspidigi.
Ka minule avaldas selles kogumikus üsna sügavat muljet leedulase Zenonas Norkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks Eestil on 20 aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Jah, kindlasti oli üks nendest põhjustest kiire erastamine, mis ei loonud väga soodsaid võimalusi korruptsiooniks, nagu juhtus mitmel pool mujal. Jah, põhjus on tasakaalustatud eelarve, ka reservide kogumine. Reservide puhul räägiti, et miks neid koguda, kui meil on nii paljudes valdkondades raha vaja. Aga kui saabus viimane kriis, siis olid reservid üks suuri erinevusi, mis meid lõunanaabritest paremasse olukorda asetas. Reservid kulusid kriisi ületamiseks marjaks ära. Veel tuleks mainida panganduse arengut ja konsolideerumist, suuremal hulgal välisinvesteeringuid, paremini ennustatavat ja rohkem konsensusel põhinevat poliitikat. Hoolimata sellest, et ka erimeelsused on olnud suured, on otsustavatel hetkedel konsensus Eesti poliitikas valikute tegemisel siiski jälgitav olnud.
Loosungit "Plats puhtaks!" meenutatakse meil ikka pisut irooniliselt või pejoratiivselt, aga Norkus kõrvaltvaatajana, ennäe, leiab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, mis aitas meil nõukogude pärandist kiiremini ja otsustavamalt lahti rebida, kui naabrid seda suutsid.
Ma tõstan veel esile keelepoliitika toomise sellesse ülevaatesse. Minu meelest keelepoliitikat nii põhjalikult varasemates Eestit puudutavates aruannetes ei käsitletud. Jah, on põhjust nentida, et 20 aasta jooksul on eesti keele positsioon ... Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

... oluliselt paranenud, aga hoolimata sellest tuleb arvestada meie rahva väiksust ja seda, et eesti keel, nagu tegelikult ka läti ja leedu keel, on üks kõige väiksema kõnelejaskonnaga keel, millel on tänapäeva arenenud kultuurkeele tunnused. See on positsioon, mida on alati väga raske säilitada, sest kas või eestikeelse kõrghariduse ja teaduskeele säilimine on siin erakordselt tähtis. Ma arvan, et ohud keelele ja kultuurile on kõigi kolme riigi jaoks, hoolimata viimaste aastate positiivsusest, kõige olulisemad ohud. Siin on räägitud, kuidas Lätis on suletud kultuuriajakirju, mida Eestis õnneks tehtud ei ole. Need ohud väärivad allajoonimist madala sündimuse ja väljarände kõrval, mis on võib-olla kõige suuremad ohud.
Jah, kui Läti olukord on halvem, siis ei tohi see olla midagi, millega ennast lohutada. Vastupidi, see on meie jaoks esmane ohumärk. Ehk kui mõelda Runneli väljendile "Ei saa me läbi Lätita", siis tõlkides seda poeesia keelest poliitika keelde tähendab see tõenäoliselt seda, et iseseisev ja tugev Läti riik on tegelikult parim tagatis Eesti iseseisvusele.
Lõpetuseks tahan paari sõnaga osutada sellele, mis on meie jaoks ohuna esile toodud poliitilise arengu peatükis. Siin on juttu sellest, et Eestis on usaldusnivoo oluliselt kõrgem kui Lätis ja Leedus, aga ma tsiteerin: "Eesti näiline stabiilsus peidab endas ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda." Ma ei teagi, kas "üleinstitutsionaliseerumine" on kõige täpsem ja parem märksõna, tähistamaks seda, millest sellega kaasnevalt juttu on. Juttu on sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on vähem dialoogi ja vähem ühiskonnasisest dünaamikat. Ehk siin on mingil määral juttu nendest ohtudest, millest ühel varasemal debatil, mis käsitles erakondade rahastamist, rääkisid Jüri Adams ja Allar Jõks. Aga ma pikemalt sellel teemal ei räägi, aeg saab ka otsa. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud ettekandjad! Lubage ka sotsiaaldemokraatidel tänada teid järjekordse hea kirjapandu eest, aga ka selle targa jutu eest, mida te siit kõnepuldist rääkisite, sest seda ei juhtugi nii sageli, kui tahaks.
Iga aruandega on ju selline lugu, et need, kelle ette see tuuakse, peaksid sellest tegema mingeid järeldusi. Selle aruande puhul, mis on selles mõttes põnev, et siin on ära toodud kolme Balti riigi võrdlus, oleks ilmselt kõige rumalam järeldus see, kui torgatakse sõrmed kuskile trakside vahele, lükatakse kõht ette ja öeldakse, et vaat kui hästi meil kõik on. Kui me selle järelduse teeksime, siis kõigi eelduste kohaselt kõik need tulbad, mis selles aruandes räägivad kas või inimeste suuremast usaldusest võimu vastu, muutuksid väga lühikese aja jooksul vastupidiseks ja siis meil poleks enam millegi üle uhkust tunda. Teisisõnu: ka see aruanne peaks meid panema mõtlema, mis suunas edasi liikuda.
Ometigi tahan ka mina selle aruandega seoses nimetada kahte asja, mida üldiselt on Eestis harva mainitud. Meil on paraku nii, et kui mingid poliitilised teemad on väga kuumad, siis need on kõneaineks, ja otsused, mis sellisel hetkel langetatakse, on sageli ebapopulaarsed või kõige paremal juhul arusaamatud. Aga kui me aastate pärast vaatame nende otsuste tulemusi, siis selgub, et oi, me tegime hästi, ja ühiskond võtab seda ka kuidagi loomulikult, et mis siis on, nii peabki ju olema. Mul on hea meel selle üle, et selles aruandes on mainitud kahte sellist teemat. Üks puudutab erastamisega seonduvat, ja teine on see osa, kus on ära toodud poliitmaastiku kujunemise erinevus kolmes riigis. Ükskõik, kas me räägime Riigikogu valimise seadusest või sellest, et näiteks Eesti riik toetab demokraatiat ka riigieelarvest, need otsused, pange tähele, ei olnud need, mille peale oleks valijaskond või meedia aplodeerinud. Aga tänu nendele me võime öelda, et meil on vähem korruptsiooni. Me ei pea iseennast häbenema, kui me läheme mõnda meie saatusekaaslasest riiki ja küsime, et mis erakond too selline on, ja meie kolleeg teise riigi parlamendist ütleb, et see on selle ja selle härrasmehe erakond. Mul on elus olnud niisugune inetu lugu, et ma ei saanudki aru, mida mulle öeldi, sest ma püüdsin maailmavaate järgi seda teada saada. Me oleme suutnud nendest asjadest eemale hoida, aga see on juhtunud tänu nendele otsustele, mis vastuvõtmise hetkel ei olnud kindlasti populaarsed.
Vaadates meie tulpadest kõrgemate tulpade poole, on mõistlik arutleda, milliste kõrgemate tulpade poole me siis liigume. Ma palun vabandust, et ma ei kasuta nii tarku sõnu kui sotsioloogid! Aga on need siis USA heaoluühiskonna tulbad või on need Euroopa heaoluriikide tulbad? Ma tahan avaldada siirast veendumust, et minu meelest ei ole meil suurt valikut. Me oleme Euroopa riik, me oleme väike riik, me oleme piiratud ressurssidega riik, kaasa arvatud piiratud inimressurssidega riik. Need tulbad, mis peaksid meile eeskujuks olema, ongi Euroopa heaoluriikide tulbad. Teise tee valimine tähendaks sisuliselt seda, et me peaksime muutma meie elu selliseks, et, ma arvan, usaldus võimulolijate ja kõikide erakondade vastu muutuks valdavalt nulliks.
Ma palun ka lisaaega!

Kolm minutit aega juurde.

Kui inimesele pidevalt korratakse, et igaüks on oma õnne sepp ja see ongi ainus tee õnnele, siis ta nii käitubki. Ainult et ta sepistab oma õnne kuskil mujal, mitte siin, sest seal makstakse talle sepatöö eest rohkem. See ei ole lahendus. Lahendus on see, et meie maksame oma seppadele siin sellist palka, et nad õnnelikud on. Üks tüüpiline näide vastamata küsimuste kohta ja selle kohta, et me peame inimressurssidesse rohkem panustama, on minu meelest tervishoid. Üle maailma on teada, et toodetud rikkusest suurem osa kulutatakse niikuinii inimeste tervise huvides. Me järjekindlalt, isegi näiteks valimistel, ei tekita sellel teemal debatti, jätame sellele küsimusele vastamata. Ükskõik mis valitsuskoalitsiooni ükskõik mis ministril on praegu sellised valikud: kas lühendada ravijärjekordi ja riskida sellega, et arstid Eestist lahkuvad, või tõsta natuke arstide palka ja pikendada ravijärjekordi. See olukord ei saa kesta lõputult, ühel hetkel tuleb astuda mingi suur samm. See on üks näide otsustamata asjade kohta.
Lõpuks lühidalt sellest, mis ohud meid minu meelest painavad. Esimene ongi otsustamatus. Tervishoiu näide on tüüpiline. Kuidagi see ju tiksub, arsti juures käia saab, muule maailmale tuuakse Eestit eeskujuks ja öeldakse, et tehke nii nagu siin, siin on kõik läbipaistev ja õige. Aga suured küsimused on lahendamata. Teine tasand on poliitika. Me oleme harjunud hääletama ehk oleme harjunud enamusdemokraatiaga. Kas ei oleks aeg harjutada midagi muud, nimelt konsensusdemokraatiat? Kui minu kolleeg meie fraktsioonist läheb pärast meie eelnõu väljahääletamist saalist välja ja tema juurde tuleb koalitsiooni liige ja ütleb, et midagi ei ole teha, kodurahu huvides tuli see välja hääletada, siis tekib küsimus, kui kaua me hääletame välja asju, mille poolt on kolmveerand saali. See on see tasand, kuhu meist kõrgema tulbaga riigid on jõudnud, seal on rohkem arutelu, konsensust ja vähem hääletamist. Kolmas oht, mis on eriti tuntav viimasel ajal seoses Euroopas toimuvaga, on langemine nabaimetlusse. Siin on selline sisuline vastuolu, mida ei leidu mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas. See on integreerituse ja isoleerituse vastuolu. Siin ma küll, head sõbrad, kutsun üles kõiki poliitikuid, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, mõtlema selge mõistusega ja olema rohkem integreerituse poolt. Aitäh!

Tänan! Haarates juhatajana sõnasabast kinni, pean ka mina minema hääletuse juurde. Ma loodan, et me näeme siin konsensuspõhist hääletust. Nimelt on tulnud põhiseaduskomisjonilt ettepanek pikendada tänast istungit päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku, mille sisu on järgmine: pikendada vajaduse korral istungit kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 43 Riigikogu liiget, 1 on vastu, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
Läheme läbirääkimistega edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud külalised! Mõneti ootuspäraselt on inimarengu aruande tagasipeegeldus keskendunud omajagu sellele, kas need laias laastus küllaltki positiivsed näitajad ja hinnangud Eesti kohta saavad ikka olla realistlikud, kas mitte see aruanne niisugusel kujul ja niisuguses mittepublitsistlikus, vaid akadeemiliselt rahulikus toonis, nagu see on, ei anna valitsuskoalitsioonile hoogu juurde tema väidetavaks ohjeldamatuks enesekiituseks ja rahvavaenuliku poliitika jätkamiseks, silmaklapid peas ja roosad prillid ees. Nii mõnigi kommentaator on meie häid naabreid Lätit ja Leedut halvustavalt öelnud, et aruandes on latt seatud liiga madalale, kui Eestit võrreldakse selliste könnidega nagu Läti ja Leedu, kelle taustal polevatki raske pikem ja ilusam paista. Sellised reageeringud annavad märku kuidagi juba harjumuslikuks kujunenud rahvuslikust masohhismist, millest me peaksime end ükskord ometi lahti raputama, et mitte end pidevalt seestpoolt süües ise kahjustada oma edasist tegevustahet, väljavaateid, püsimajäämist ja edasist arengut.
Lugupeetud Riigikogu! Reformierakonna fraktsiooni nimel tahan kinnitada, et see fraktsioon ja erakond on piisavalt realistliku, kaine ja kriitilise mõtlemisega, selleks et mitte jääda suhtelise edu loorberitele puhkama. Me saame aru, et Eesti majandus- ja humanitaarseisundit tuleb mõõta ka laiemas kontekstis kui vaid lähinaabrid ja ajaloolised saatusekaaslased. Juhin tähelepanu sellele, et tegelikult on selle aruande taust palju avaram, kui Läti ja Leedu sissetoomise tõttu esmapilgul paistab. Kasutatud on andmeid, metoodikaid, nõudlikke indikaatoreid, mis asetavad Eesti inimarengu OECD ja teiste organisatsioonidega seotud laiemasse, väga nõudlikku konteksti.
Reformierakonnal nagu igal tõsiselt võetaval erakonnal on oma vastused ja edasised plaanid kõigi aruandes esiletoodud teemade kohta. Need vastused ja kavad peegelduvad erakonna programmis ja olulises osas ka valitsusliidu programmis ning sellel põhinevas fraktsiooni ja valitsuse tegevuskavas. Kõigel sellel pole ajapuuduse tõttu võimalik peatuda. Toon esile kolm teemat, mis oluliselt määravad edasiliikumist ka üldises plaanis.
Esiteks, kindlasti haridus. Ma pean väga õigeks, et seda aruannet arutades tehti üldettekande kõrval eraldi ettekanne just nimelt aruande haridust puudutava osa kohta. See on indikatiivne. Algatused haridussüsteemi uuendamiseks, et suurendada iga inimese võimalusi kujuneda iseseisva otsustus- ja tegevustahtega ning iseseisva otsustus- ja tegevusvõimega vabaks ja toimetulevaks isikuks, on Riigikogu liikmetele teada. Juba mõnedki selleteemalised eelnõud on meie menetluses. See töö käib kõige laiema haridusavalikkusega pidevalt konsulteerides.
Lisaks sellele toon esile paar määrava tähtsusega detaili. Suurema tähelepanu pööramine ettevõtlusõppe ja karjäärinõustamise rakendamisele kõigil haridustasemeil on midagi, mida peame äärmiselt oluliseks nii haridus-, majandus-, haldus- kui ka sotsiaalpoliitiliste probleemide lahendamiseks, igas inimeses peituva loova energia vallandamiseks ning nende teadmiste, oskuste ja pädevuste kujundamiseks, mis lasevad seda energiat kõige viljakamalt rakendada ja inimesele rahulolu pakkuda.
Samuti tahame edendada ühiskonnaõpetust ja kodanikuharidust, sest vähene arusaam ühiskonna kui vabade inimeste vaba koosluse toimemehhanismidest ning iga inimese rollist ja vastutusest selles pole mitte ainult pidur rahva ja riigi elu edasisele arengule, vaid põhjustab ka inimeste oskamatust omaenda elu juhtida, sõltuvust teistest ja populistlikku manipuleeritavust.
Palun aega juurde!

Kolm minutit lisaaega.

Teiseks, seadusloome. See on teema, mis inimarengu aruandes eraldi peatükina ei kajastu, kuid mida taustategurina on tunda kogu aruandes, eriti muidugi 6. peatükis "Poliitiline areng". Meil siin parlamendis kui seadustandvas kogus on põhjust see aspekt põhjalikult läbi mõelda, sest just meie kui oma valitud esindajate kaudu kujundab rahvas oma elule ja arengule seadusliku vundamendi ja raamistuse, määrab regulatsioonid, mis parimal võimalikul viisil peavad igati inimarengut soodustama, olema praktiliselt rakendatavad, mõistetavad igale terve mõistusega inimesele ning vältima liigseid piiranguid ja pisiasjade ülereguleerimist. On väga hea teada, et seadusloome põhireeglite ja tava kujundamine on praegu käimas tõsisemalt kui kunagi varem, mis muu hulgas paneb aluse kodanike ja seadusi elluviiva riigiaparaadi paremale teineteisemõistmisele ja võtab maha arengut takistavat mõttetut hõõrumist. Ehkki aruandest selgub, et rahva usaldus riigivõimuinstitutsioonide vastu on Eestis oluliselt suurem kui naabritel ja võrreldav meist palju pikema riikluse ja demokraatia kogemusega rahvastega, teame ise, et edasiminekuks on ruumi veel küllalt ja hea seadusloome tavade väljakujundamine on üks olulisemaid suundi sellel teel.
Kolmandaks, kõik, mis puudutab kodanikuühiskonda ja mis aruandes kontsentreeritult sisaldub alapeatükis 6.5, kuid kajab samuti kaasa kogu aruandes. Reformierakonna silmis, kelle sünnidokument oli "Kodanike riigi manifest", on vabade kodanike enesealgatuse areng määrava tähtsusega. Meie programmid näevad ette süvendada kodanike teadlikkust ja edaspidigi toetada kodanikuühiskonnale omase koostöövõrgustiku kujunemist ja julgustada vabatahtlikkust kohalike kogukondade ja valdkondlike ühenduste ees seisvate igapäevaelu probleemide jooksval lahendamisel. Just arenenud kodanikuühiskond on see, mis suudab välja kujundada optimaalse lahenduse riigi ja kohaliku halduse korraldamiseks. Koos eelnimetatud eesmärkidega – kodanikuhariduse süvendamine koolides ja laiapõhjaline arvestamine kodanike tahtega seadusloomes – seondub kõik kodanikuühiskonna tugevdamisele suunatu inimarengu aruandes toodud ettepanekutega, mille arvesse võtmine on kindlaim tagatis, et järgmine aruanne näitab praegu esiletoodud probleemidest ja arengutakistustest ülesaamist.
Reformierakonna fraktsioon tervitab aruande asjalikkust ja põhjalikkust ning kindlasti kasutab aruande järeldusi oma edasise tegevuse kujundamisel. Tänan!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Ene Ergma!

Lugupeetud juhataja! Mul on siin hea meel esindada iseennast, kuna kõigi fraktsioonide esindajad on juba sõna saanud. Head kolleegid! Lugupeetud Eesti inimarengu aruande autorid! Ka minu poolt suur tänu selle töö eest! Te olete minu meelest võtnud ette väga vajaliku analüüsi kolme Balti riigi arengu kohta viimase 20 aasta jooksul. Ma tunnistan teile ausalt üles, et kui me tavaliselt oleme püüdnud ennast võrrelda Soome, Rootsi või Taaniga, siis on see mulle alati natuke kunstlik tundunud. Mispärast? Räägin matemaatilises keeles: kui ülesannete algtingimused on tohutult erinevad, siis vaevalt me võime saada sama resultaadi. Kui me vaatame, millistes tingimustes olid 20 aastat tagasi Balti riigid ja millistes Põhjala riigid, siis on selge, et see aeg on olnud lühikene, selleks et kõiki erinevusi tasandada, aga kindlasti me selles suunas liigume.
Me analüüsime nüüd kolme Balti riiki. Ka nende vahel olid teatud erinevused, kuid need ei olnud nii suured. Me võime öelda, et faktiliselt alustasid kõik need riigid ühelt stardipositsioonilt. See analüüs on andnud väga palju huvitavaid järeldusi. Paljud järeldused on siin saalis juba kõlanud. Näiteks oli minu jaoks väga huvitav see, et Eesti valitud erastamisvariant oli võib-olla kõige edukam. Olles ise tulnud pesakonnast, mida nimetatakse "Hariduse ja teadus", meeldis mulle ka põhjalik analüüs, mis on tehtud hariduse vallas. Ma olen nõus professor Lauristiniga, kellega me tasakesi omavahel rääkisime, et oleks aeg jõuda haridusküsimustes poliitikaüleste aruteludeni. Haridus on pika vinnaga protsess. Selle viljad ei tule nähtavale nelja aasta pärast, need tulevad nähtavale tunduvalt pikema aja pärast, aga neid otsuseid, mida me peame tegema, vajatakse varsti.
Eriti tõsised probleemid on inimeste haridustasemega. Ma olen mitu korda öelnud, et probleem ei ole mitte haritud naiste suur arv, millest tavaliselt püütakse rääkida, kui räägitakse soolisest ebavõrdsusest. Meil on väga tõsised probleemid just harimatute noorte meeste suure hulga tõttu. 2009. aastal Tartu Ülikooli tehtud analüüs näitas, et 75% kõrgkoolilõpetajatest on naised, 25% on mehed. Andke andeks, aga ka see on sooline ebavõrdsus, mis toob kaasa palju sotsiaalset ebavõrdsust. See probleem ei alga mitte kõrgkoolist, see probleem algab juba väga vara, isegi mitte põhikooli viimastest klassidest, vaid juba põhikooli esimestest klassidest. Minu meelest me peame oma tähelepanu suunama sinna.
Kuid nagu ma ütlesin, mulle hariduse osa aruandes väga meeldib. Ma leidsin toreda väljakutse. Strateegias "Eesti hariduse viis väljakutset" on neljanda väljakutsena kirjas: "Hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovaatilise majandusega. Olukord: Eesti siht on liikumine innovaatilise teadmusmajanduse suunas, kohandades vastavalt ka oma majandusstruktuuri. Majanduse uuenemine eeldab haritud eestvedajaid ja tänapäevaselt ettevalmistatud tööjõudu." Siis on selgelt näidatud ... Kolm minutit juurde, palun!

Lisaaeg kolm minutit.

... et tõepoolest väga suur osa, umbes kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast on ilma kutse- või kõrghariduseta, st ilma erialase ettevalmistuseta.
Ma arvan, et meil ei ole ettekujutust, mis see teadmus- või teadmistepõhine ühiskond on. Teadmistepõhine ühiskond on minu meelest eksisteerinud sellest ajast peale, kui inimene Maa peale tekkis. Isad ju õpetasid poegi ja emad õpetasid tütreid. Aga mis erinevus on siin praegusel ajal tekkinud? Erinevus on see, et meie lapsed või lapselapsed õpetavad tänapäeval meid. See tähendab, et inimese teadmised ei ole küllaldased ja ta peab pidevalt juurde õppima. See on väga tõsine asi, see eluaegse õppe sündroom, mis on praegu tekkinud.
Tulen tagasi aruande juurde. Head kolleegid, kes te seal istute! Ma pean ikkagi ennast teie kolleegiks, ma olen ka professor. Mul on teile üks palve. Te peate väga tähtsaks teadmistepõhist ja innovaatilist majandust, kuid miks te ei ole üldse arutanud seda, kuidas Balti riikides on toimunud teaduse reorganiseerimine, kuidas on lood innovatsiooniküsimustega? 20 aastat tagasi me alustasime väga erinevate mudelitega. Me võime võrrelda ennast idabloki maadega. Seal on tihti säilinud vana nõukogudeaegne teadussüsteem, kus akadeemilised instituudid ja ülikoolid on eraldi. Ma ootan, et tehtaks selline väga põhjalik analüüs. Ma toetan seda, kui te järgmisel aastal tulete selle analüüsiga välja.
Kuna mul on veel natuke aega, siis lubage mul teha teinegi ettepanek. 20 aastat tagasi oli kindlasti erinev situatsioon ka põllumajanduses ja maaelus. Te vaatate mind ja küsite, miks ma äkitselt selliseid asju hakkan rääkima, aga mulle tundub, et ka see suund ei ole eriti hästi läbi analüüsitud. Meil on väga palju legende selle kohta, kes on põllumajanduse ära tapnud ja kes veel mida on teinud. Minu arvates oleks väga huvitav, kui me arutaksime kolme Balti riigi foonil seda küsimust, mis on toimunud maaelus ja põllumajanduses. See on jälle palve, et äkitselt te võtate käsile selle teema ja lisaks selle, mille pakkus välja Andres Herkel, nimelt kaitseprobleemid.
Nii et, head analüüsijad, ma loodan, et järgmisel aastal, kui te tulete siia uue Eesti inimarengu aruandega, siis olete ka neid küsimusi seal analüüsinud. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, hea ametikaaslane, Riigikogu esimees ja akadeemik! Nii. Nüüd on juhtnöörid antud ja kõned on peetud. Sulgen läbirääkimised. Veel kord suur tänu ettekandjatele, küsijatele ja loomulikult Eesti inimarengu aruande kõikidele autoritele nii Eestist, Lätist kui ka Leedust! (Aplaus.)
Oleme päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud kasuliku mudeli seaduse, patendiseaduse, tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Kaja Kallase!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud allesjäänud kolleegid! Meil oli majanduskomisjonis menetluses kasuliku mudeli seaduse, patendiseaduse, tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teisele lugemisele saatmine. Esimese ja teise lugemise vahel laekus ka muudatusettepanekuid, millest enamik oli suhteliselt tehnilist laadi, vaid üks oli sisuline. See käsitles seda, et Patendiameti andmeid saaks elektrooniliselt pidada ka riigi konsolideeritud elektroonilises andmebaasis. Majanduskomisjon arutas eelnõu teisele lugemisele saatmist kahel istungil: 18. oktoobril ja 24. oktoobril. Esinemas käisid ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna kvaliteedi infrastruktuuri talituse nõunik Ago Pelisaar, Patendiameti peadirektor Matti Päts ning ameti õigusosakonna juhataja Viive Kübar, kes tutvustasid neid muudatusi ja seda, kas nendega ollakse nõus või mitte. Majanduskomisjon hääletas need muudatusettepanekud läbi ja otsustas saata eelnõu teisele lugemisele 27. oktoobril ehk täna, teha täiskogule ettepanek eelnõu nr 5 teine lugemine lõpetada ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis teha kolmas lugemine 9. novembril ning eelnõu seadusena vastu võtta. Kõik need otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Ma küsin viisakusest ühe küsimuse, aga kuna ma tarka küsimust sel teemal küsida ei oska, siis ma küsin rumala küsimuse. Meil on peaaegu aasta aega olnud kasutusel euro. Kui kaua me veel määrame riigilõive suuruses 31 eurot ja 95 senti?

Küsimus ongi selles, kuidas seda olukorda lahendada. Euro ei tohiks teatavasti hinda tõsta. Ülespoole ei tahaks ümardada, allapoole ka mitte. Ma isegi ei tea, millest lähtuvalt need summad on saadud. Kui vaadata riigilõivuseadust üldiselt, siis riigilõiv peaks katma menetluse kulutused. Ma eeldan, et see 31,95 eurot tuleb sellest, et see katab need kulutused täpselt. Ma arvan nii, aga ma ei ole teinud majanduslikku analüüsi selle kohta, kas kulutused on täpselt sellised või natuke teistsugused.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande ja vastuse eest! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame eelnõu nr 5 muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud kaheksa muudatusettepanekut. Kõik on esitanud juhtivkomisjon, seisukoht on, et neid tuleks täielikult arvestada. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes ja kaheksas muudatusettepanek. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu nr 5 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu ja edu teie töös!

Istungi lõpp kell 12.56.