Kolleegid, ma oletan, et juba esitatakse tellimusi kõnedele. Kõigepealt paluksin kõnetooli juhatuse nimel härra Tunne Kelami.

Lugupeetud Riigikogu esimees, lugupeetud kolleegid! Tuginedes Vabariigi Presidendi otsuse eelnõule Eesti Panga Nõukogu esimehe, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja nimetamise kohta, esitab juhatus Riigikogule kolm eelnõu. Seaduseelnõu Eesti Panga Nõukogu esimehe ametisse nimetamise kohta – nimetada Eesti Panga Nõukogu esimeheks Uno Mereste. Seaduseelnõu kaitseväe juhataja ametisse nimetamise kohta – nimetada kaitseväe juhatajaks Aleksander Einseln – ja õiguskantsleri ametisse nimetamise kohta – nimetada õiguskantsleriks Eerik-Juhan Truuväli.

Suur tänu! Proua Siiri Oviir. Ma saan nii aru, et meil on kokku lepitud ja vastastikku kooskõlastatud, et arupärimised antakse ka siin ees üle võrdselt seaduste ja otsuste eelnõudega. Kas oli nii kokku lepitud? Härra Kulbok, niimoodi oli kokku lepitud. Palun.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Meie, Riigikogu liikmed Epp Haabsaar, Olli Toomik, Edgar Spriit ja mina, esitame arupärimise Eesti Vabariigi Valitsusele. 12. augustil pikendati elatusraha maksmist kuni käesoleva aasta lõpuni, s.o. 31. detsembrini. 15. oktoobriks pidi valitsus esitama muudatused pensioniseaduses, lähtudes sotsiaalmajanduslikest tingimustest. Käesolevaks ajaks Riigikogule vastavaid ettepanekuid esitatud ei ole. Meil ongi küsimus, kuidas hakkab alates uue aasta 1. jaanuarist toimuma pensionide väljamaksmine?

Nimetatud dokumendiga käitub juhatus vastavalt kodukorra seadusele. Härra Kirill Teiter.

Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid! Mind valinud saarlaste nimel lubage esitada eelnõu "Eesti Vabariigi otsus Torgu omavalitsuse kohta". Tunnistades, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium, kinnitades Saare maakonna Salme valla omavalitsuse staatuse alates 30. juulist 1992 "välja arvatud endise Torgu valla maa-alal", lõi sellega pretsedenditu olukorra, mil Torgu valla õigusjärgne elanikkond on jäetud ilma kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikest õigustest – otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi (§ 154), – valida ja olla valitud kohaliku omavalitsuse esinduskogusse (§ 156), – moodustada iseseisvat eelarvet, kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi (§ 157), – avaldada oma arvamust kohaliku omavalitsuse piiride muutmise kohta (§ 158) ning – moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi (§ 159), lugedes lubamatuks endise Torgu valla õigusjärgse põhielanikkonna põhiseaduslike õiguste jätkuvat rikkumist, lähtudes Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ja Sõrve Taastamise ja Arendamise Seltsi kaudu väljendatud endise Torgu valla õigusjärgse elanikkonna tahtest, Riigikogu otsustab: 1. Moodustada Eesti Vabariigi põhiseaduse § 155 sätetele toetudes Saare maakonna endise Torgu valla maa-alal kohaliku omavalitsuse üksus – Torgu Kuningriik – ning määratleda selle õiguslik seisund Eesti Vabariigi koosseisus. 2. Kuni Torgu Kuningriigi õigusliku seisundi lõpliku määratlemiseni ja kinnitamiseni taastada alates 18. detsembrist 1992 Eesti Vabariigi halduskorra õigusliku järjepidevuse põhimõttele toetudes Saare maakonna Torgu valla omavalitsuse staatus ja tagada sellele kõik Eesti Vabariigi põhiseadusega antavad õigused. Juhataja Nugis. Esitas Teiter.

Esimees, mitte juhataja. Sisu kohta ei ütle ma midagi, mul ei ole õigustki seda teha. Normitehniliselt on vähekene vaieldav. Samas ma paluksin, kolleegid, et kui te tulete üle andma eelnõusid, siis ei ole ilmtingimata vaja neid ette lugeda. Te lihtsalt ütlete, millist probleemi te soovite reguleerida. Juhtivkomisjon on riigiõiguskomisjon, härra Nutt. Kolleeg Kalle Kulbok.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu! "Kuningriiklaste" fraktsioon toetab täielikult esitatud eelnõu, aga et Torgu riikliku moodustise eriesindajaks on Kirill Teiter, siis pidi ta esitama selle oma nimel. Kuningriiklastel on veel esitada kaks otsuse eelnõu. Nagu te teate, on Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio peadirektorite küsimuses saali vasakult ja paremalt poolt esitatud mitu eelnõu. Mõni neist on ka tagasi võetud. Ja kuna ei ole selge, kas ka menetluses olevaid eelnõusid mitte tagasi ei võeta ning kuivõrd on Eesti Raadio ja Eesti Televisioon tegelikult selle probleemi enda jaoks juba lahendanud, siis on üle anda üks väga lühike Riigikogu otsuse eelnõu: "1. Nimetada Eesti Televisiooni peadirektoriks Märt Müür. 2. Nimetada Eesti Raadio peadirektoriks Paul Himma." Teine Riigikogu otsus on esitatud alternatiivina "Isamaa" poolt esitatud otsusele isikutunnistuse ja passide kohta. Seegi otsus on lühike: "1. Pidada isikutunnistusi vajalikuks. 2. Kaasata spetsialiste Tartu Ülikooli filoloogia- ja õigusteaduskonnast uurima, kas Eesti Komitee poolt väljaantud isikutunnistused vastavad nendele kõrgetele nõuetele, mis seatakse riiklikele dokumentidele. 3. Kui selgub, et ei vasta, siis maksta inimestele rahad tagasi."

Esimene eelnõu, kus soovitakse nimetada televisiooni ja raadio peadirektorit, kuulub kultuurikomisjoni kompetentsi. Härra Sulev Alajõe komisjon on juhtivkomisjon. Teine eelnõu isikutunnistuste ja passide kohta kuulub õiguskaitsekomisjoni kompetentsi. Härra Adamsit ma praegu ei näe, kuid me fikseerime selle otsuse. Kolleegid, Riigikogu liikmed, ega ma ei ole kedagi teist unustanud? Ei ole. Kolleegid, enne kui me läheme päevakorra juurde, mõned palved teile. Jah, Jüri Rätsep?

Austatud esimees! Kuivõrd isikutunnistuste ja passide problemaatikaga on seni tegelnud riigiõiguskomisjon, siis ma paluksin kaaluda õiguskaitsekomisjoni määramist juhtivkomisjoniks Kulboki poolt esitatud eelnõu puhul. Minu arvates on see problemaatika seni olnud riigiõiguskomisjoni käes ja seda kinnitab ka tänase päevakorra punkt 18 või õieti selle töönädala päevakorrapunkt 18.

Härra Rätsep, ma olen täiesti nõus. Saab reguleeritud, küsimus läheb Mart Nuti pädevusse. Kas on veel protseduuri küsimus, Edgar Spriit?

Härra juhataja, mul oli tellitud kõne, et esitada otsuse eelnõu, aga mulle sõna ei pakutud. Kas nüüd vaba mikrofoni ajal võib esitada?

Kolleeg Spriit, ma küsisin selgelt, kes soovib üle anda, ja käed tõusid. Edgar Spriidi kätt ma ei näinud, kuid mitte midagi traagilist ei ole juhtunud, praegu on veel õige aeg. Edgar Spriit, palun tulla ette.

Austatud juhatus, austatud kolleegid! Enne kui ma lähen seaduseelnõu esitamise protseduuri juurde, lubage mul esitada küsimus laiale ringile, Eesti ühiskonnale ja Riigikogule, kuna ma ei kavatse kasutada vaba mikrofoni. Nimelt eile Eesti Raadios esinedes teatas sotsiaalminister proua Marju Lauristin, et "Kindla Kodu" valitsus ise kehtestas elatusraha.

Härra Spriit, see on teema, mis tuleb vaba mikrofoni ajal, ma soovitan sellest siis rääkida.

Tänan väga! Nüüd, mis puudutab minu poolt esitatavat seaduseelnõu, siis ma tuleksin uuesti tagasi eilse raadiosaate juurde "Rahva hääl on jumala hääl". Seal me saime kuulda, et meil eesti ühiskonnas on tuhandeid perekondi, kes ei ole praegu võimelised maksma üüri ja ei ole ka võimelised maksma kütte eest. Ja sotsiaalminister proua Lauristin jaotas need võlglased kahte põhilisse gruppi.

Edgar Spriit, ma vabandan, palun anname eelnõu üle. Te räägite ettekandest.

Selge. Tähendab, probleem on selles, et meie ühiskond on jõudnud sotsiaalse kriisi seisundisse, kus me vajame reguleerivat seadust, ja seaduseelnõu pealkiri, mille ma välja pakun, on järgmine: "Elanikkonna maksujõuetuse ja erakorralise sotsiaalabi (Kriisi-) fondi seaduse eelnõu". Kui härra juhataja annab mulle sõna pikemaks kommentaariks, siis ma tänan sellise lubaduse eest. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Ettekande ajaks on 20 minutit. Kolleegid, ma väga palun, lepime sedamoodi kokku, et me ei kasuta üleandmisel võimalust, mida annab päevakorrapunkti arutelu, see tähendab ettekanne. 20 minutit lubab avada probleemi täielikult. Kui me üle anname, siis mainime ainult, mida me reguleerida tahame, kas või näiteks eelnõu pealkirja. Sellest piisab. Juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon, proua Oviir. Head kolleegid, ega ma ei ole kedagi teist unustanud? Kas keegi soovib veel eelnõusid üle anda? Ei soovi. Ma tänan! Enne, kui me läheme päevakorra eelnõu läbiarutamise juurde, mõned palved teile.

Riigikogu komisjonide ja fraktsioonide tööruumidega seonduvad probleemid on ikka lahendamata. Nende probleemide lahendamine koos Vabariigi Valitsusega tundub olevat keerukam, kui esialgu võis arvata. Selleks, et kuidagimoodi lahendusi leida, moodustatakse valitsuse ja Riigikogu ühine komisjon. Juhatuses on seda probleemi arutatud, valitsusepoolsed liikmed on määratud. Meie palve teile oleks selline, et me komplekteeriksime Riigikogu-poolse komisjoni osa fraktsioonide esindajatest. Esitage palun fraktsioonid üks liige sellesse ühiskomisjoni, iga fraktsioon üks liige. Aitäh! Teine palve. Kolleeg Tunne Kelam andis täna üle seaduseelnõud kolme kõrge Eesti riigi ametniku ametisse määramiseks vastavalt Vabariigi Presidendi otsusele nende kandidatuuride esitamise kohta. Ma palun, kolleegid, fraktsioonide liidrid, tehke oma ettepanekud, millal te sooviksite sel nädalal kohtuda eelnimetatud kandidaatidega. Kõne all on panganõukogu esimehe kandidaat, kõne all on kaitsevägede juhataja kandidaat ja õiguskantsleri kandidaat. Tehke palun oma ettepanekud juhatusele, et me saaksime välja töötada sobiva ajagraafiku. Tänan!

Nüüd palun, kolleegid, tulgem käesoleva töönädala päevakorra eelnõu juurde. Kui te tähele panite, siis meil olid viimased vaidlused seoses päevakorraga veel mõni minut tagasi, kuid tundub niimoodi, et sellisel kujul me siiski söandame teile päevakorra eelnõu esitada. Kas ma võin panna hääletusele? Lugupeetud Riigikogu! Kes on selle poolt, et kinnitada esimese istungjärgu 8. töönädala päevakord? Selle ettepaneku poolt on 76 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Kolleegid, mõni sõna sissejuhatuseks vaba mikrofoni kohta. Kodukorra seadus reglementeerib selle päevakorrapunkti kohta käivad menetlused väga lihtsalt. Öeldakse, et teisel esmaspäeval on vaba mikrofon Riigikogu liikmetele, kusjuures sõnavõtuks antakse aega kuni 5 minutit. Ja ma paluksingi oma headel kolleegidel, kompuutrimeestel, panna mikrofon ja kell koos tööle viie minuti peale. Kui selle päevakorrapunktiga seonduvalt võib tekkida teisi probleeme, siis juhatus lahendab need vastavalt kodukorra seaduse §-le 88. Nii nagu ta kõikide muude analoogiliste probleemidega teeb. Teie lahkel loal ja vastavalt seadusele tõlgendab ta iseseisvalt lahkarvamusi. Alustame. Palun, Edgar Savisaar.

Austatud kolleegid, lugupeetud esimees! Ma olen viimastel nädalatel palju maal ringi sõitnud. Eeskätt Kagu-Eestis oma kodukandis, Virumaal oma valimisringkonnas, aga ka mujal. Ja mul on süvenenud mulje, et suur osa meist siin Toompea saalis ei kujuta ikkagi ette, mis maal tegelikult toimub. Käisin ühes noores perekonnas Võrumaal. Neli inimest: mees, naine ja kaks last. Mees on autojuht, saab kuni 300 krooni, naine on raamatupidaja ja saab vähem. Kolm aastat tagasi said nad neljatoalise korteri kolhoosi keskusesse uude majja. Korteriüür koos kütusega tõusis sellel sügisel 600 kroonini. Seda nad maksta ei suuda ja kuna nad on seaduskuulekad inimesed, siis oli neil kavatsus detsembris oma korterist välja kolida, et minna tagasi elama naise vanemate juurde, kust nad omal ajal olid tulnud. Läksin teise peresse, kus elavad vanemad inimesed. Mees on traktorist, saab 200–250 krooni kuus palka. Tööd on vaid ühe kuni kahe päeva jagu nädalas. Tema naine saab elatusraha. Regulaarne lisasissetulek oli neil seni piimast (kartulit ja vilja müüdi aastas vaid mõnel korral). Nüüd on aga juba augustikuust saadik piimaraha õhus. Raha nagu oleks, aga kätte ei saa. Piimakombinaadil ei ole midagi välja maksta, sest piimaraha seisab võipakkide kujul külmhoones. Hind on kõrge, ostujõulist nõudlust ei ole. Ja ka sellepärast on nii, et Eestimaa väravad on pärani avatud kõikvõimalikule suhteliselt odavale importtoodangule. Sellel perel, kus ma käisin, piisas siiani oma varutud teraviljast loomadele. Nüüd on see otsas ja peaks loomasööta juurde ostma, aga ei ole millegi eest osta, kui piimaraha kätte ei saa. Järelikult peab loomadest lahti saama (jutt on nii lehmadest kui sigadest). Tavaliselt on selles peres olnud kaks siga, üks tapeti jõuluks, teine kevadeks. Nüüd on kavas mõlemad tappa aastavahetuseks, sest enam ei ole jõudu loomi ületalve pidada. Kõigile inimestele selles majandis on teatatud, et 1. jaanuarist kolhoos likvideeritakse ja kogu rahvas on vallandatud. On räägitud, et tuleb ühistu, aga milline ja keda sinna võetakse, pole teada. Ka see peremees ei teadnud, kas teda ikka võetakse, sest ta on juba vana, tal on jäänud 2 aastat pensionini. Kui teda ühistusse ei võeta, siis midagi muud seal külas teha ei ole. Aga mis kõige tähtsam, ei ole enam eestvedajaid, kes ühistu loomist hakkaksid korraldama. Vähegi tugevamad ja energilisemad on majandist lahkunud juba mõni aeg tagasi. Neil on paremad jahimaad ja keegi ei taha ühistuga tegelda. Külas on täielik määramatus. Majand müüb laudast veel viimaseid loomi, tehnikat, et sedagi 200-kroonilist palka maksta. Mis saab pärast seda, ei osanud keegi vastata. Ja kui ma kuulasin lugupeetud Eri Klasi siin mõni päev tagasi rääkimas oma tõsisest murest, et pillimehed saavad 400–450 krooni kuus, siis tuli mulle meelde, et maal saadakse praegu 200, 250, 300 krooni kuus. Niisiis paljudki saavad alla miinimumpalga. Ja ei ole enam neid eeliseid, millest veel aasta tagasi võis rääkida, kui oma töötajatele müüdi omahinnaga liha- ja vorstitooteid jm. sellist. Raske on ette kujutada, kuidas nii väikese sissetulekuga on võimalik ära elada. Käisin seal poes, müüja ütles: "Aga inimesed ei ostagi enam peaaegu midagi." Need ei ole üksikjuhtumid, millest ma räägin. See on sotsiaalne ja majanduslik probleem. Olukord on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaast jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ja ei hakanud enam vaeva nägema. Kui kevadel õnnestubki see maa üles künda, siis kaod on ikkagi suured ja ma ei ole kindel, kas seda õnnestub ka kevadel teha. Lubatud on tagastada kevadeks maa omanikele – need on aga põhiliselt linlased ja maal elavad eakad inimesed ning neil ei ole, kes künnaks ja külvaks. Neil ei ole tehnikat ega raha ja ei ole võimalik ka laenu võtta. Vaadake maakonnalehti. Aasta tagasi olid seal kuulutused "Ostame traktoreid, ostame põllutöömasinaid". Nüüd pakutakse neid müüa. Laialdaselt pakutakse müüa ka ehitusmaterjale. Sellel on kaks põhjust. Ühed on olukorda ette näinud ja ära kasutanud, odavalt kokku ostnud ja püüavad nüüd kaubast lahti saada. Teised aga, ja minu arvates on neid enamus, loobuvad või on loobumas majanduse arendamise ja talupidamise plaanidest, sest ei näe sellel perspektiivi. Ja veel mõned probleemid, mis silma hakkasid. Juba kuu aega tuuakse näiteks Rakvere Lihakombinaati 40 kg kaaluvaid sigu. Kui praegu tuuakse 40-kiloseid, siis mida kevadel tapma kavatsetakse hakata? Järelikult võib prognoosida lihatöötlemise järsku vähenemist. Kas see tähendab, et me peame hakkama liha ja piima veel laiemas ulatuses sisse vedama? On väga ohtlik seada end täielikult sõltuvusse sellest, mida me saame välisturult. See ei ole mitte ainult majanduse küsimus, see on ka rahvusliku julgeoleku küsimus, kui palju me laseme importtoiduaineid oma siseturule. Lääne- ja Põhja-Euroopas on põllumajandussaaduste ületootmine ja nad tulevad meile hea meelega oma kaubaga. See aga tähendab, et meie põllumajandustootjad kaotavad oma viimasegi turu, Eesti siseturu. 40-ndatel aastatel kaotasid meie põllumehed lääneturu, nüüd on nad ilmajäänud idaturust. Ainult Eesti siseturg oligi veel meile jäänud. Ja kui meie tootja peab Eesti siseturul võistlema palju tugevamate väliskonkurentidega, kusjuures olukorras, kus ta ei saa riigilt ei laenu, ei krediite, ei raha, siis on selle konkurentsi tulemus juba ette ära otsustatud. Uus probleem on tekkinud ka pankadega. Kolme panga moratoorium on inimesi hirmutanud ja nüüd võetakse raha pankadest välja.

Edgar Savisaar, 5 minutit on läbi.

Lugupeetud kolleegid, kuna kodukord mul pikemalt kõnelda ei võimalda, siis annan ma sõnajärje üle Krista Kilvetile, kes jätkab. Tänan teid!

Krista Kilvet.

Lugupeetud juhatus, austatud kolleegid! Lubage mul jätkata. Uus probleem on tekkinud ka pankadega. Kolme panga moratoorium on inimesi hirmutanud ja nüüd võetakse raha pankadest välja, sest keegi pole kindel, kas homme ei külmutata näiteks Maapanga või Hoiupanga vahendid. Kohalikes maapankades on näha probleeme ka seoses pikaajaliste laenudega, mida nad omal ajal andsid kolhoosidele. Nüüd ei ole enam nende laenude maksjaid. Pangad võivad muidugi laenude katteks saada enesele kolhooside põhivahendeid, aga öelge, mida teeb Maapank, kui ta näiteks saab enesele külviku? Võlgade katteks võivad pangad saada vaid vanarauda ja mittekasutatavaid hooneid. Sellest võib hargneda lahti veel üks pankade pankrotilaine. Ma tean, et nüüd hakkavad nii mõnedki siin saalis õigustama end sellega, et praegune allakäik põllumajanduses on selle aja tagajärg, kui Savisaar oli peaminister. Ma arvan, et tõepoolest oleks kasulik ka seda aega meelde tuletada. See oli aeg, mil arenes üsna kiiresti talude loomise liikumine, mil maad võisid saada kõik, kes tahtsid seda harida ja oli soositud, kui see toimus päristalude maal. Kuid maad ei antud neile, kes seda harida ei soovinud, vaid püüdsid maast kui väärtusest lõigata spekulatiivset kasu. See oli aeg, mil valitsus põhimõtteliselt oli vastu kõikide reformide kampaanialikule iseloomule. Me olime selle vastu, et reformid viiakse läbi tervete elanikkonnakihtide laostumise hinnaga. Me olime selle vastu, et antakse lubadusi, millel pole katet. Püüdsime hoida tasakaalu olemasoleva tootmise ja uute vormide vahel, kuni nad hakkavad kaela kandma. Paraku aga omandi- ja maareformiseadus paralüseerisid uuendusprotsessid maal täiesti. Praegune omandireform on rajatud põhimõttele, et kõigepealt tuleb korrastada suhted endiste omanikega ja siis vaadata, mis majandusest saab. Mujal on vastupidi. Kõigepealt mõeldi, kuidas tagada põllumajanduslik tootmine ja areng ja sellest lähtudes, kuidas klaarida suhteid endise omanikuga. Mida on meil öelda praegustele põllumeestele? Kas me ütleme neile, et nad on teinud tühja tööd ja ajanud vale asja ja nende töö pole midagi väärt ja neid endid pole tarvis ja eesti rahvast toitku sakslased, hollandlased või taanlased? Kõik, kes töötavad maal, on alati tahtnud olla mingil moel omanikud. See on olnud iidne tung. Inimesi veendi, et ka kolhoosis on neil ühine omand, kuivõrd nad seal ühiselt harivad maad ja loovad rikkusi. Pole maainimese süü, et neid peteti. Ja nüüd öeldakse neile inimestele, et selle maa omanik on keegi teine ja küll tema tuleb ja võib-olla ta lubab teil seda maad rentida. Ning see omanik pole sageli mitte oma naabrimees, kellega võiks kokku leppida, vaid keegi Tallinnast või Stokholmist, keda seni maal pole nähtud ega kuuldud. Mida me ütleme sellele noorele perele, kes täna või homme lahkub oma kodust. 4 aastat tagasi me ju rääkisime, et noor võiks linnast minna põllumajandusse maad harima. Inimesed ütlevad, et me oleme neid jälle petnud ja nad ütlevad, et linnas need, kes teevad poliitikat, ajavad taga vaid omakasu ega mõtle maarahva peale. Ma olen tänaseni veendunud, et maa tuleks anda nende omandusse, kes seda harivad, olgu need siis üksiktalupidajad või ühistu või aktsiaselts. Endistele omanikele peaks aga maa kompenseerima riik võlapaberitega või uued omanikud pikaajaliste maksete vormis. Teiste sõnadega, maareform tuleks läbi viia samadel põhimõtetel, nagu 1920. aastal, vastasel juhul heastame me eelmise ebaõigluse nii, et sünnib uus ebaõiglus. Ma lõpetan siinkohal ja ma palun, et jätkab Rein Veidemann.

Suur tänu! Rein Veidemann.

Lugupeetud kolleegid, isamaalased võivad rääkida ikka ja jälle, et kõik praegused hädad pärinevad sellest ajast, kui oli Savisaare valitsus. Nii võib rääkida, aga see ei õigusta praegust tegevusetust. Siin saalis tegeldakse sageli lausa naeruväärsete asjadega ja ma ei ole kuulnud ühtegi ideed ei peaministrilt, valitsuskoalitsioonilt ega "Isamaalt" selle kohta, kuidas siis ikkagi ummikust välja tulla. Te võite end õigustada kuidas tahes, aga te ei suuda tõestada, et teie poolt ühiskonnale peale surutud obstruktiivne maa- ja omandireform, mis ei arvestanud ei majanduslikke realiteete ega Euroopa kogemusi ning lähtus kitsast kildkondlikust huvist, ei ole majanduse laostamise üks põhilisi põhjuseid. Te võite rääkida mida tahes, aga maainimesi see enam ei veena, sest maainimesed mäletavad väga hästi, kuidas neile 1991. aasta suvel öeldi: see maa, mida te täna harite, hakkab homme tõenäoliselt kuuluma kellelegi teisele. Me tegeleme siin võimuvõitlusega, sellega, kes hakkab juhtima raadiot ja televisiooni, kes hakkab juhtima Eesti Panka. Me tegeleme sellega, kas palvetada või mitte palvetada. Me tegeleme ikka veel Eesti Komitee isikutunnistustega, kuigi Eesti Komiteed ei eksisteeri enam. Me elame justkui mingis irratsionaalses maailmas ja arutame eluvõõraid asju, millel ei ole mingit seost tegelikkusega. Mulle tundub, et tegelikkust ei ole siin saalis veel piisavalt tajutud. Maaelu on eestlust ikka pikka aega üleval hoidnud. Kas me nüüd laseme sellel iseseisvuse hakul laostuda? Ma olen väga mures selle pärast, et meie tegevusetus hakkab inimestelt ära võtma lootust. Mida peaksime tegema ja milline peaks olema Riigikogu panus sellesse, et olukorda parandada? Esiteks, oleks vaja viivitamatult ära kuulata valitsus ja teha enesele selgeks, milliseid seadusandlikke akte ja millal on vaja vastu võtta, et rahval oleks kergem üle elada kriisiprotsessid maal. Teiseks, Riigikogus tuleks saavutada kokkulepe omandi- ja maareformi seaduste parandamise suhtes ning parandada neid seadusi nii, et maa saaks kevadkülviks selle omandiks, kes tahab seda maad harida ja hakkab harima, mitte aga ei otsi rentnikku ega unista sellest, kuidas maaga spekuleerides suuremat kasu saada. Kolmandaks, anda valitsusele ja Eesti Pangale ülesanne rakendada abinõud, et alates 1. jaanuarist saaksid ühistud, talud või muud tootmisvormid soodsatel tingimustel krediiti ja võiksid jätkata tootmistegevust. Võib-olla just sellesse valdkonda on vaja suunata meie välislaenud. Neljandaks, otsustada poliitiliselt küsimus Eesti põllumajanduse tulevikust. Tuleb lõppude lõpuks selgelt öelda, kas Eesti läheb seda teed, et toidab ennast ise. Sel juhul on kiiresti vaja mõningaid protektsionistlikke abinõusid turu kaitseks. Või me ei sea isevarustamist toiduainetega enesele eesmärgiks ja avame oma turu täielikult Lääne-Euroopa kaupadele. Kui me valime teise tee, siis tuleneb sellest mitmeid praktilisi samme. Näiteks tuleb siis suur hulk põllumaid panna kohe kiiresti metsa alla. Viiendaks, sedamaid on vaja tegusaid abinõusid massilise tööpuuduse tõkestamiseks. Seda eriti külas. Praegu on seal valdav varjatud ja mõnes mõttes ka pseudotööpuudus, aga tõeline tööpuuduse laine külas pole enam kaugel. See kõik, millest ma praegu rääkisin, oleks vaja veel enne jõule korda saada. Sest mis jõulurahust saab muidu üldse rääkida, ka Riigikogu jaoks.

Suur tänu! Lauri Vahtre.

Lugupeetud esimees, austatud kolleegid! Tahan teiega jagada oma muret fraktsioonile "Isamaa" osaks saanud rünnakute pärast. Iseenesest ei pane kritiseerimine ei mind ega minu fraktsiooni sugugi imestama. Asume ju positsioonil, mille vastas seisab opositsioon. Ent kriitika tigedus on mõnigi kord siiski jahmatav. Loetleme lühidalt süüdistusi. Esiteks. Isikutunnistuste küsimuses väidetakse, et püüame neid vastumeelseid paberilipakaid oma rahvale kaela määrida vaid sellepärast, et seismajäänud kaubast lahti saada. Teiseks. Televisiooni ja raadio küsimuses oleme tembeldatud jõuks, kes püüab suukorvistada vabaajakirjandust. Kolmandaks. Möödunudnädalases nn. kultuurisõjas selgus, et "Isamaal", nii nagu Paul-Eerik Rummol ja Eri Klasilgi, on kindel nõu Eesti kultuur põhja lasta ja selle asemel raha jagada. Neljandaks. Kodukorra ühes sättes ilmneb "Isamaa" usuline sallimatus, sest nimetatud fraktsioon juurutab riigiusku ja sunnib kõiki palvetama. Kõikide nende ja teiste seesuguste süüdistuste juures on kõige masendavam see, et minu meelest enamus süüdistajaist tõesti mõtleb ja usub seda, mida räägib. Kui härra Savisaar lehes kirjutab, et "Isamaa" kodakondsuspoliitika väidetava Vene-vastasuse põhjus oli vaid võimuiha, siis ma usun, et ta tõesti arvab seda. Või üks teine näide. Kui põhiseaduse projekt valmis sai, siis oli isamaalaste sooviks, et Ülemnõukogu võimalikult kähku oma tegevuse lõpetaks, et jõuaks kiiremini valimisteni ja põhiseadusliku riigikorra kehtestamiseni. Muuhulgas olid isamaalased ka selle vastu, et Ülemnõukogu arutaks Riigikogu palkade küsimust, sest nende arvates oli see Ülemnõukogule lihtsalt järjekordne ettekääne ikka veel mitte laiali minna. Tõepoolest, palgad nad meile kehtestasid. Kui see oli sündinud, küsis üks rahvarindelane, kes on muide kena inimene ja kellega praegugi enda teada hästi läbi saan, minult: "Noh, te kartsite, et Ülemnõukogu ei anna teile küllalt raha, aga nüüd peaksite küll rahul olema, sest palk tuli kõva." Ma usun, et mul jäi suu lahti. Küsisin ehmunult ja pisut rumalalt, kas ta tõesti arvab, et olime palkade arutamise vastu ainult selle pärast, ja mulle tundus, et jah, ta tõesti arvas seda. Kui madalad võivad olla motiivid, milles "Isamaad" süüdistatakse, aga mis enamasti näitavad vaid süüdistaja enda vaimset ja moraalset taset, seda võib kord nädalas lugeda ajalehest nimega "Seitse Päeva". Selle nõndanimetatud vihalehe tigedus on lihtsalt naeruväärne ja teoreetiliselt võiksin ma sellest rõõmu tunda, aga tegelikult on mul kogu tsiviliseeritud maailma ees häbi, et meil ilmub selline leht. Me võime ju lõputult selgitada, et isikutunnistused polnud mitte mingi Eesti Komitee äriettevõte, vaid vahend, mis hoidis ära nullvariandi. Teiseks, et nullvariandi vastu ei olnud me mitte sellepärast, et võimule saada, vaid sellepärast, et meie arvates oleks nullvariant surmaohuks eesti rahvale. Kolmandaks, et televisiooni ja raadio küsimus on kogu meie rahva küsimus ja jutt ei käi mitte ajakirjanduse suukorvistamisest, vaid sellest, et praegusel d˛ungliseaduste ajajärgul hoida ära televisiooni ja raadio langemine rikaste haide lõugade vahele, kes võivad meie eetri lihtsalt ära osta ja seejärel teha temaga, mis süda soovib, kaasa arvatud meie riigi põhjalaskmine. Neljandaks, et "Isamaa" pole mitte mingil juhul kultuuri vastu, vaid lihtsalt püüab leida võimalikult kindlat ja optimaalset viisi selle toetamiseks. Viiendaks, et hommikupalvuse küsimuses on tõelist sallimatust üles näidanud ainult palvuse vastased ja nõnda edasi. Aga sellest on vähe kasu, seda ei usu ei meie kolleegid, ajakirjanikud ega lõpuks võib-olla ka mitte rahvas. Tõesti, praegusel ajal on raske uskuda, et mõnel poliitikul võib olla ka muid motiive kui saamahimu ja võimuiha. Ma ei väida, et "Isamaa" koosneks pühakutest, küll aga väidan, et "Isamaa" poliitika taga on seda saamahimu ja võimuiha palju vähem, kui arvatakse. Ma ei usu, et minu sõnavõtt veenis neid, kes on veendunud vastupidises, aga nüüd olen vähemalt suu puhtaks rääkinud. Tänan!

Suur tänu! Peeter Lorents.

Austatud juhataja, austatud kolleegid! Pöördun teie poole lühikese kõnega seoses sel nädalal niikuinii arutlusele tuleva küsimusega Eesti territoriaalmerest. Härra Vahtre oli siin võrdlemisi nukker võimalike rünnakute pärast "Isamaa" pihta ja ma palun kogu "Isamaa" saadikute seltskonda tõlgendada minu sõnavõttu mitte kui rünnakut, vaid kui teatavate momentide esiletoomist, mis loodetavasti aitavad teil oma fraktsioonile ja võib-olla hiljem ka oma valijatele selgitada, miks te ühtesid või teisi seisukohti nii tuliselt toetate või miks te vähemalt lasete enda hulgast võrsunud poliitikutel ühte või teist joont ajada. Ma tahaksin teile lühidalt meenutada, et Eesti territoriaalmere kohta on tegelikult juba otsused olemas ja olemas on need otsused juba sellest ajast, kui Eesti oli ennast taasiseseisvunuks kuulutanud. Meenutaksin teile kõigepealt Ülemnõukogu otsust 10. detsembrist 1991, kus tehti valitsusele ülesandeks teatavate sätete väljatöötamine, millele siis valitsus loomulikult ka reageeris, ja minu käes on dokumendi koopia Tallinnas 9. aprillil 1991. aastal vastuvõetud valitsuse määrusest "Eesti Vabariigi veeteedel toimuva tollikontrolli juhendi kohta", mille 2. punkti ma tsiteeriksin. Selles punktis on öeldud: "Termini siseveed all mõistetakse sisemerd, 12 meremiili laiust tsooni." Tähendab, see on juba selle valitsuse otsusega määratletud ja tundub väga kummalisena, et küsimus on üldse ja paraku siiski teie hulgast võrsunud poliitikute poolt üles tõstetud. Küsigem siis ometi, kellele on see kasulik. Kas tõesti Eesti Vabariigile, kas tõesti "Isamaale" või kellelegi muule? Vaadates kaarti, vaadates reaalseid sõjalisi ja tehnilisi vahendeid, mis ühel või teisel riigil selle vee ümber on, ei ole ju vaja olla eriti haritud, eriti informeeritud, et aru saada, et ainukene tõsiselt asjast huvitatud pool saab olla Venemaa. Ja seetõttu teenib igasugune rabelemine nende 4 meremiili pärast ju sisuliselt ainult neid huve. Ja kui meenutame nüüd mõningaid argumente, mis peaksid olema teile arusaadavad, siis 12 meremiili on ju hädavajalik, et sulgeda strateegiliselt tähtis Irbeni väin. Territoriaalmeri võimaldab ju kehtestada tasulise laevaliikluse, mida jälgivad meiepoolsed radarid ja mille eest laekub maks, nii nagu see laekub õhuliikluse eest. Miks me siis mereliikluse korral peame sellest keelduma. Venemaa mereväe vastuluure ohvitser, II järgu kapten Sergei Volkov, mäletatavasti ka Ülemnõukogu saadik, nõudis 4-miilise meremiili kehtestamist. Miks siis teie, armsad isamaalased, seda nõudmist nüüd toetate? Ja kui me nelja miili laiuse territoriaalmere kehtestaksime, siis te ju näete, kui palju strateegiliselt olulisi paiku ja tehnilist seadmestikku jääks siia meie lähedale ja meil ei oleks mitte mingisugust võimalust neid kontrollida ja oma tahet siin maksma panna. Samuti on täiesti selge, et kui me räägime territoriaalmerest, siis on ju vahe, kas see on majandusvöönd või territoriaalmeri. Territoriaalmere puhul ei pea me mitte kellegagi nõu pidama, kuidas ühiselt ühte või teist maavara ammutada, see on täiesti meie siseriiklik asi. Armsad saadikud "Isamaast", ma loodan, et te mõistate, vaatamata võib-olla sõnastusest või hääle intoneerimisest tulenevatele nüanssidele, et minu sihiks ei ole teid rünnata. Ma palun teid, lähtuge eelkõige Eesti huvidest ja teadvustage endale vastupidiste huvide lähteallikad ja nende kandjate motiivid, sest teile on need paremini näha kui meile.

Suur tänu! Aime Sügis.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Minu soov on, et siin Riigikogus oleks üksmeel ja üksteisest lugupidamine, aga mitte süüdistused ja laim. Ja ma tahaksin, et me leiaksime lahendused, mis oleksid kõigile vastuvõetavad ja arusaadavad ja tõesti mõistlikud antud olukorras, sest meie ülesanne on praegu kriisist välja tulla. Minul on tulnud endal üle elada see kriis 10 aastat tagasi, kui ma sattusin olukorda, et mul enam ei olnud sissetulekut ja mulle ei antud ka invaliidsuspensioni, sest ma ei allunud tol korral arstide soovile. Tänu sellele elan ma ja olen praegu siin teie ees. Ja selles olukorras olin mina sunnitud ise leidma väljapääsu, ise otsima lahendused, kuidas oma tervist taastada ja jälle täisväärtuslikuks inimeseks saada. Ja selle tee ma leidsin. Minust sai oma abikaasa ülalpeetav. Probleem ei olnud selles, et ta ei oleks tahtnud mind ülal pidada, aga mul oli alati see tunne, et ma ei ole enam iseseisev. Ja ma püüdsin olla nii kokkuhoidlik ja nii vähe kulutada, kui võimalik. See sundis mind leidma lahendusi ühest küljest tervise taastamiseks ja teisest küljest säästlikult elamiseks. Nii olen ma pidanud läbi tegema selle tee, mis seisab praegu ees Eesti rahval. Sellepärast võin ma julgesti soovitada, mida edasi teha ja ma olen leidnud need lahendused ja ma olen 6 aasta jooksul arendanud programmi, kuidas olukorrast välja tulla. Olen olnud 23 aastat teaduslik töötaja ja kogu töö, mis ma viimase 10 aasta jooksul olen teinud, on lähtunud just nimelt teadusliku töötaja seisukohtadest. Teooria ja praktika on ühendatud. Sotsiaalprobleemid on praegu väga tõsised ja riik saab toetada ainult eluliselt hädavajalikku. Igaüks peab ise endaga toime tulema. Mida me saame teha? Kõigepealt anda inimestele teadmisi, et nad õpiksid elama odavalt ja tervislikult, et igaüks iseendaga toime tuleks. Et nad õpiksid oma probleeme ise lahendama, tööd leidma ja ennast ära toitma. Minu arust vajame seda praegu kõige rohkem. Inimestel on vaja teadmisi, kuidas elada, kuidas terve olla, sest mitte haiguste ravimine ei ole eesmärk, vaid tervise säilitamine, et kindlustada elujõuline töötav elanikkond. Praegu on tervise allakäik kohutav. Tervisliku eluviisi propageerimiseks on meil vaja raadio, televisiooni ja ajakirjanduse abi, et levitada vajalikke teadmisi. See ei tähenda mitte seda, et teid sunnitakse hakkama taimetoitlaseks, kuna mind tuntakse taimetoitluse propageerijana. Igaüks elab nii, nagu ta heaks arvab, nii, kuidas tema sissetulekud ja tervis lubavad ning tema arusaamad on kujunenud. Selleks, et toime tulla, oli sõja ajal igaühel väike põllumaa ja praegu peaks iga inimene, kes tahab maad harida, saama endale maa ja võimaluse seda harida, et tal oleks oma maalapilt kõige hädavajalikum toit kindlustatud. Eriti oluline on see neile, kes jäävad tööta. Õigluse taastamine on teisejärguline, kõigepealt peame leidma lahenduse majanduskriisile. Tuleb toetada ettevõtlust, igat väikest ettevõtmist, et inimesed saaksid omaalgatuslikult hakata tööd tegema ja ka teistele tööd andma. On vaja anda krediite ja luua tingimused, et midagi alustada. Need seisukohad, mis siin härra Savisaare eestvõtmisel esitati, ei ole halvad seisukohad ja need tuleb kooskõlla viia praeguste seisukohtadega omanike suhtes. Kõigepealt peaksid maa tagasi saama need omanikud, kes maad harivad ja hakkavad harima, ning need, kes seda tahavad teha, kuid ei ole endiste omanike järglased. Ja omandi küsimus tuleb lahendada selliselt, et kedagi ei karistataks ja me kriisist siiski väljume. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Jaanus Betlem.

Austatud härra esimees, austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma tahaksin esineda kahe tänuavaldusega. Kõigepealt Keskfraktsioonile selle eest, et nii hästi toodi välja Savisaare ja Vähi valitsuse ajal tehtud valesammud ja puudujäägid. "Isamaa" oli nendest ennegi teadlik ja käsitleb seda esinemist avaliku patukahetsusena. See on meeldiv, et inimesed on oma vigadest aru saanud ja valmis õppima. Teine tänuavaldus oleks härra Peeter Lorentsile, sest tõepoolest tulevad täna "Isamaa" ette spetsialistid: nii need, kes pooldavad nelja meremiilise territoriaalvee kehtestamist, kui ka need, kes pooldavad 12 meremiilise territoriaalvee kehtestamist, et me saaksime oma lõpliku seisukoha langetada. Ja aitäh härra Lorentsile omapoolse seisukoha väljaütlemise eest. Aga nüüd minu sõnavõtu põhiteema juurde. Ma esitasin novembri alguses avaliku järelepärimise Eesti Kaitsejõudude Peastaabi ülema kohusetäitjale härra Laaneotsale seoses sellega, et Eesti sõjaväes on sagenenud relvaintsidendid, kus Eesti sõdurid tapavad Eesti sõdureid. Ja vastuseks teatab härra Laaneots mulle ja teile kõigile kirjalikult järgmist: "Distsipliinirikkumiste, eriti relvaintsidentide põhjuseks on eesti meeste üldine väga madal relvakäsitsemiskultuur, mis tuleneb ilmselt sellest, et 50-aastase okupatsiooni jooksul on inimesed relvadest psühholoogiliselt võõrdunud. Teiseks, väga laialt levinud joomine, eriti noorte seas. Kõik intsidendid on praktiliselt juhtunud alkoholijoobes olevate isikutega. Kolmandaks, kaitsejõudude väga madal komplekteeritus ohvitseride ja allohvitseridega on üheks distsipliini languse põhjuseks. Neljandaks, kaitsejõudude ohvitseride ja allohvitseride väga madal kvalifikatsioon. Viiendaks, peastaabi vead kaadri valikul. Kuuendaks, riigikaitsealase seadusandluse peaaegu täielik puudumine. Tänaseks on olemas vaid kaitseteenistuse seadus. Seitsmendaks, sõjaväelisi kuritegusid hõlmava seadusandluse puudumine". Lisaks juhib ta tähelepanu kaitseväe kasarmufondi ja varustatuse halvale seisule, mille tõttu on võimatu tagada kaitseväelastele euroopalikud teenistustingimused. Kaitsejõudude Peastaabi meetmed olukorra parandamiseks oleksid järgmised. Esiteks, on saavutatud kokkulepe kaitseministriga riigikaitsealaste seaduseelnõude kõige kiiremaks väljatöötamiseks ja Riigikogule esitamiseks. Me oleme kohtunud Riigikogu riigikaitsekomisjoniga, härra Hain Rebasega, ja on teada, et lähemal ajal esitatakse Riigikogule riigikaitse rahuaegse korralduse seadus, uus kaitseteenistuse seadus, ohvitseride teenistuskäigu seadus, allohvitseride ja reameeste teenistuskäigu seadus. Ühtlasi ütleb härra Laaneots, et kaitsejõudude üksuste juhtkonnale ja peastaabi kaadriorganitele on antud korraldus veel kord üle vaadata ohvitseride ja allohvitseride koosseisud ning vabastada need isikud, kes ei vasta teenistusalastele nõuetele. On käivitunud kaitseväe kaadri väljaõpetamise süsteem. Detsembris tulevad kaitsejõududesse esimesed 10 Soomes õppivat allohvitseri, kuid neid eesti mehi, kes õpivad välismaal, on rohkem. On lootust, et uueks aastaks tekib võimalus majutada "Viru" ja "Kalevi" pataljonid remonditud kasarmutesse ja sellega tunduvalt parandada nende olmetingimusi. Peastaap otsib aktiivselt võimalusi kaitseväe täiendamiseks ja püüab eelkõige ära kasutada eraelust tulevaid korralikke ohvitsere ja allohvitseride kandidaate. Ühtlasi palub härra Laaneots teha kõik meist sõltuv, et parandada olukorda riigikaitsealase seadustiku valdkonnas Eesti Vabariigis. Ja me loodame, et me seda ka teeme. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, Jaanus Betlem! Eiki Nestor.

Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Ma räägiksin siis ka natukene linnainimese muredest, kusjuures ma ei kavatse otsida süüdlasi minevikust, vaid rohkem juhtida teie tähelepanu tulevikule, et järgnevate tähtsate seadustega, mida me siin vastu peame võtma, selliseid vigu mitte korrata. Ma räägiksin teile lühidalt ühest ettevõttest, riigiettevõttest "Kavor", mille kohta ajakirjanduses on olnud palju teateid, mis teinekord on olnud ka ebatäpsed. Kannaksin teile lühidalt ette tänase päeva seisu. Mis on saanud 40 oskustöölisest, kelle toodangu järele valitseb elav nõudlus ka Saksamaal ja Soomes? Käesoleva aasta kevadel, kui Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt ei tohtinud riigiettevõtteid tervikvarana enam rentida, leidis mainitud ettevõtte juht väljapääsu olukorrast sel teel, et jättis rentimata oma kabineti. Ülejäänud 90 protsenti tehase territooriumist rentis ta aktsiaseltsile "Betag", mille üheks osanikuks ta ise on. Tehas renditi 99 aastaks rendisummaga 8037 krooni aastas. Kui selle ettevõtte töötajatele oli enne seda aktsiaseltsi tööle asumisel pakutud pudrumägesid ja piimajõgesid, siis nüüd pakutud kirjalike töölepingute koostamisel oli rikutud Eesti Vabariigi seadusi. Pealegi vähenes inimeste töötasu kaks-kolm korda. Loomulikult ei olnud nad nõus sellistel tingimustel töötama. Seejärel, 22. septembril, tõkestasid ettevõtte rentija poolt palgatud täismundris ja kumminuiadega turvamehed neile tee töökohta. Tänaseks on inimesed nõudnud kohtu kaudu, et neid tööle lubataks. Ka omanik Transpordiministeeriumi näol on nõudnud rendilepingu tühistamist. See on võib-olla näide ärastamisest erastamise või rentimise sildi all. Nüüd me jõuame nende küsimusteni, mis on seotud kohtureformiga Eestis. Kõik liigub väga vaevaliselt. Eelmisel kolmapäeval alustas Tallinna linna kohus ettevõtte töötajate üllatuseks siiski kolmandal katsel asja arutelu. Ka seekord ei ilmunud aktsiaseltsi "Betag" esindus kohtusse ja loomulikult jäi arutelu pooleli. Arutelu lõppedes selgus üllatuseks, et pearentnik, Saksa riigi kodanik, on Tallinnas ja täie tervise juures. Kui talle anti üle kohtukutse kolmapäevaks, ütles ta, et ta on ammu kohtule teatanud, et ta viibib puhkusel kuni 10. jaanuarini ja ei kavatsegi kohtusse tulla. Ka käesoleval nädalal on kohtuistung küsimärgi all. Need inimesed tunnevad tänini, et nende suhtes on ebaõiglaselt toimitud ja loodavad, et neid kaitseb sellise ebaõigluse eest Eesti riigi seadus ja Eesti riigikord. Te võite ette kujutada, mida nad peavad tundma, kui tehas, kus nad on aastaid töötanud, suletakse neile ühel päeval jõuga kellegi poolt, kes on sõlminud Eesti riigi seaduste vastase rendilepingu. Ma loodan, et me suudame tulevikus kiiresti kohtureformi ja kõigi muude seadustega need probleemid lahendada, sest mingil hetkel tulevad inimesed siia ülesse Toompeale ja küsivad meilt, miks Eesti riik ei taga neile õigust tööle. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Jaak Roosaare.

Austatud härra spiiker, lugupeetud kolleegid, külalised ja isegi ekslikud ateistid! Mulle tundub, et need, kes on Riigikogu avapalvuse vastu ja eriti need, kes selle arvel nalja ja pulli teevad, kas kogemata ei suuda või sihilikult ei taha aru saada, mis mõte ja mis tähtsus on avapalvusel. Nad vist isegi ei tee vahet palvuse ja jumalateenistuse vahel. Kahju! Ma poleks uskunud, et Eestis, kus on olnud aastasadu kristlik traditsioon ja on palju ajaloolisi kirikuid, on 50 aasta jooksul nii palju inimesi unustanud Jumala või muutunud koguni vaenulikuks Jumala vastu. Eesti rahval pole kerge ennast poole aastasaja sovjetlikust ateistlikust mustusest puhtaks pesta, aga seda on hädasti vaja teha. Pidage meeles, et ateism on üks kommunismi nurgakividest. Teatavasti peeti enne Eesti okupeerimist Riigikogus avapalvusi. Miks mitte seda kommet taastada? Avapalvused on minule, kes ma kasvasin üles Ameerika Ühendriikides, nii endastmõistetavad ja normaalsed, et ma ei kujutanud ette, et normaalses vabariigis võiks see teisiti olla. USA-s hoiab põhiseadus väga selgelt ja rangelt usu riigist lahus, jõudes seejuures tihti absurdini, kuid ometi alustab Kongress iga tööpäeva avapalvusega. Iga Kongressi liige võib teha ettepaneku, keda kutsuda palvust pidama. Ükski usk ei ole teisest kõrgemale tõstetud. Ameerika Kongressi avapalvust on ka rünnatud kohtus ateistide poolt, kuid need rünnakud pole kandnud vilja. Kongressil on õigus otsustada oma avapalvuse üle. Meil Riigikogus on seesama õigus. Ja palvus pole mitte teenistus, see on täitsa vale arusaamine, kui keegi arvab, et siia on vaja altar ehitada. Avapalvus on oikumeeniline, selle puhul ei tõsteta ühtegi usku teisest kõrgemale. Riigikogus pole kunagi arvatud, et luterlased saavad mingi eesõiguse ja luteri usust pole ka tehtud riigiusku. Näiteks täna pidas palvuse õigeusu preester, enne seda katoliku preester ja luteri usu pastor. Mitte kedagi ei sunnita palvetama. Kui üks mitteusklik Riigikogu liige on avapalvuse ajal kohal, siis kõik, mida nõutakse, on see, et ta normaalsete, iseenesestmõistetavate viisakusnormide kohaselt respekteeriks toimuvat, istudes vaikselt. Kui ta ei soovi osaleda, siis ei pruugi ta seda teha. Pealtkuulamine ei tee igal juhul kahju. Lõpuks loen teile ette – ja ateistidel palun eriti tähelepanelikult kuulata – paar lauset ühest väiksest raamatust "Ateistide argipäevad", mille ühe peatüki on kirjutanud Helgi Kaldma. Selle raamatu 22. leheküljel on öeldud: "Viga on selles, et ateistlikku selgitustööd tehakse sageli lamedalt ja rumalalt. Pannakse pahaks, kui ateismi õpetaja läheks koos ateismi õppivate õpilastega kirikusse jutlust kuulama, et siis üheskoos kuuldut analüüsida ja arutada." Minu arvates oleks hea, kui kõik Riigikogu liikmed kuulaksid palvuse ära ja siis arutaksid ja analüüsiksid. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Katrin Linde.

Tänan, härra Riigikogu esimees! Kallid kolleegid, mina sain täna ühe kirja, mis palutakse mul ette lugeda, et Riigikogu otsustaks kirja põhjal, kas ollakse sellega nõus või mitte. Ma täidan selle kodaniku palve. Alla on kirjutanud A. Käis Lasnamäelt ja kiri ise on niisugune: "Väga austatud rahvasaadikud! Olen üle seitsmekümne aasta vana naine. Kõik jõuluõhtud on mul möödunud vana eesti kombe kohaselt kuuse, seaprae ja verivorstiga. Kuid kahjuks sel aastal jään ma kõigest sellest ilma, sest ei jätku raha. Tuleb jõuluõhtul süüa soolaga kartuleid ja leiba, milleks veel jätkub raha. Mul on teile, rahvasaadikud, niisugune ettepanek. Võtke vastu otsus, et tänavu kõik presidendi ja peaministri poolt riigi rahadega korraldatavad ballid ja vastuvõtud šampuseklaaside kõlina saatel ära jätta ja see raha jagada mittetöötavate pensionäride vahel. Et ka meie saaksime tunda jõuluõhtu mõnu. Usun, et teie ühinete minu ettepanekuga, aga eriti kirikuõpetajatest rahvasaadikud, sest nende hingekarjased oleme just meie. Teid ette tänades ja hea või halva, oleneb teie otsusest, sõnaga jõuluõhtul meenutades A. Käis. Peale selle arvan, et kui iga mittetöötav pensionär saaks vähemalt 50-kroonise rahakaardi, siis oleks sellest küllalt." Mina tänan teid kuulamast!

Suur tänu!

Kuna kirjas oli mainitud ka presidenti ja valitsust, siis ma tegin sellest kiiresti koopiad koos oma kaaskirjaga Eesti Vabariigi peaministrile ja Eesti Vabariigi Presidendile. Ma annan need üle, võib-olla juhatus korraldab edasise üleandmise.

Suur tänu! Edgar Spriit.

Austatud juhatus, austatud kolleegid! Ma jätkaksin teemat, millest juba rääkis minu austatud eelkõneleja härra Edgar Savisaar. Härra Savisaar peatus põhiliselt majanduslikul aspektil, kuid minu portfelli on saabunud kirju, kus kõneldakse ka teisest, nimelt juriidilisest aspektist. Majanduslikule viletsusele lisandub õiguslik viletsus ja see muudab selle viletsuse kaks või kolm korda raskemini talutavaks. Minu poole on pöördunud pensionäride organisatsioonid, peretoetusühendus "Humane", Pimedate Ühing, Tartu Õigusliikumine, Tallinna elatanud inimeste klubid ja organisatsioonid sellessamas küsimuses, millest eile oli juttu raadiosaates "Rahva hääl on jumala hääl". Seal juhiti nimelt proua Marju Lauristini sõnadega tähelepanu just sellele aspektile, mis kõige rohkem muret tekitab. Nimelt on tuhanded perekonnad osutunud riigivõlglasteks. "Tänu sellele", et meil tööpuudus kasvab ja elukallidus tõuseb plahvatuslikult, ei jätku perekondadel, eriti lastega perekondadel, enam sissetulekuid selleks, et maksta oma korteri ja kütte eest. Proua Marju Lauristin jagas need võlglased põhiliselt kahte kategooriasse: ühed on kuritahtlikud mittemaksjad ja teised heausklikud või nn. tõesti viletsuses olevad mittemaksjad. Siin kerkib üles juriidiline probleem. Esiteks, kus on need seaduslikud ja majanduslikud kriteeriumid, mille alusel me jagame perekonnad kahte klassi? Teiseks. Kes on see kohtunik, kes langetab otsuse, kas on tegemist kurjategijaga või tõesti viletsuses oleva isikuga. Kas see õigus kuulub ainult kohtutele või ka Sotsiaalministeeriumi ametnikele? Kui valitsusel on see kõik teada, siis valitsus peaks esitama oma järeldused, oma ettepanekud Riigikogule, et see saaks seaduslikult aktsepteeritud. Ma juhin tähelepanu sellele, et kui me räägime üleminekust õigusriigile, siis on vähe sellest, kui me deklareerime üldisi seisukohti. Siin on tegemist konkreetse probleemiga, mis on vaja lahendada selleks, et me jõuaksime õigusriigi ideaalidele lähemale. Pealegi on Sotsiaalministeerium teatanud, et koostatakse abivajajate registrit. On loomisel kriisifond. Siin tekib uuesti sama küsimus, millistel seaduslikel alustel seda tehakse? Milline on selle fondi eesmärk? Kuidas see fond moodustatakse, kes seda fondi juhib ja kes hakkavad saama abi sellest fondist? Kui valitsusel on see kõik teada, siis palun esitage oma seisukohad Riigikogule, et meil oleks võimalus seda aktsepteerida. Ma kordan seda mõtet, et kui me oleme majanduslikus viletsuses, siis me peame ikkagi lahendama küsimuse juriidiliselt ja tulema appi kohalikele omavalitsustele. Sotsiaalminister võttis omaks, et kohalike omavalitsuste ja riigiametnike hulgas esineb ükskõiksust ja omavoli. Kas selline avaldus ei ärgita, ei õhuta teatud osa inimesi šanta˛eerima ametnikke? Kas meil on õigus teha praegu selliseid avaldusi? Ja lõpuks küsimus, millest ma alustasin oma eelnevat sõnavõttu. Nimelt teatas proua Marju Lauristin eilses raadiovestluses kõigi kuuldes, et "Kindla Kodu" valitsus ise kehtestas elatusraha. Teatavasti kehtestati elatusraha 16. jaanuaril k.a. Ülemnõukogu otsusega ja siit siis avalik küsimus Eesti ühiskonnale. Kas minister tohib nii teadlikult valetada? Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Lembit Arro.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Härra Savisaar ja proua Kilvet rääkisid siin põllumajanduse olukorrast. Ma ei taha hakata analüüsima, kes on süüdi või millest selline olukord on tekkinud. Härra Herodes enda teada juba tegi seda. Aga olukord on tõesti selline, nagu ette kanti. Põllumajanduses on vaja kiiresti ja resoluutselt midagi ette võtta. Valimiste eel lubati küll kohe kiired abinõud tarvitusele võtta. Sellest rääkisid kohtumiskoosolekutel ka "Isamaa" esindajad. Lubati tühistada nn. sotsialismimeelsed Ülemnõukogu seadused ja käivitada radikaalsed seadused, mis toovad põllumajanduse kriisist välja. Üle kahe kuu on möödunud, kuid kahjuks ei ole ei valitsus ega teda toetavad erakonnad midagi sellekohast esitanud. Teiste poolt tehtud ettepanekud on aga tagasi lükatud. Mulle on mõned isamaalastest saadikud siin öelnud, et majandite juhid takistavad reformi läbiviimist ja tahavad säilitada suurmajandeid. Lugupeetud Riigikogu, majandijuhtidel on praegu hoopis muud mured. Majandijuhi mure oleks murtud, kui kõik võtaksid praegu talud. Majand oleks likvideeritud ja majandijuht leiaks ka endale koha kas isatalus või ühistus. Olukord on aga selline, et talusid ei võeta, pool maast või üle selle pakutakse rendile kolhoosile või ühistutele. Vastavalt ühistuseadusele peab aga kolhoos olema likvideeritud. Ühistu peaksid moodustama omanikud. Aga maaomanikud ei tule ligigi, vaid pakuvad maad rendile. Aga majandijuht ja järelejäänud spetsialistid on hoopis mures selle pärast, mis saab kevadel maast, mida pakutakse rendile. Kes võtab selle rendile? Paljudel majanditel on künnid kündmata, lihtsalt ei olnud kütte ostmiseks raha, samuti ei saadud laenu. Kevadkülv pole kaugel. Ka praegu pole raha. Kütte ja elektri hinnad tõusevad, palka maksta ei ole, mehhanisaatorid otsivad uusi kohti, kus midagi saaks. Kuigi katlamajad on antud valla juures moodustatud munitsipaalettevõtetele, on need juba pankrotis, sest puudub raha kütte ja elektri maksmiseks, kuna üüri ei maksta. Inimestel ei ole lihtsalt raha. Õige majandijuht tahab, et toimuks kiire reform. Ühtemoodi tuleb subsideerida nii talumeest kui ka suurtootmist, ükskõik mis vormis. Selline ebamäärane olek tähendab põllumajandusele lõppu. On juba selge, et sel aastal ei tule midagi, aasta on läbi. Kas ei tuleks siiski viia kodukorda säte, et vajalikke otsuseid, mis tuleb eriti kiiresti vastu võtta, arutaks Riigikogu kiireloomuliselt, nii nagu see oli Ülemnõukogus. Üks selline otsus või seadus oleks lehma hind. See, mis on meile juba ammu tuttav Ülemnõukogust saadik. Kuid see on siiski praegu aluseks põllumajandusreformi läbiviimisel. Või teeme järsku otsuse, et kõik saavad rahvakapitali osakud, ka põllumajandus. Olen püüdnud nõuda valitsuselt kiiremat tegutsemist selles valdkonnas, kuid tulemusi pole. Midagi pole hakanud liikuma. Üldse on jäänud mulje, et ka Riigikogu toetavad erakonnad on sellisel seisukohal, et Riigikogul pole õigus valitsuselt midagi nõuda. Valitsus teeb, mis tahab. Lugupeetud Riigikogu, see oli lühike informatsioon. Ma loodan, et varsti ehk hakkame arutama ka põllumajanduse küsimusi, et teil oleks natukene selgem pilt, milline on olukord maal. Aitäh!

Suur tänu! Tiit Made.

Austatud eesistuja, kallid kolleegid! Täna on Riigikogu koosolemise 64. kalendripäev. Peaks nagu juba olema üht-teist ära tehtud. Kuid mitmed eelkõnelejad, aga eriti meie ajakirjandus, raadio ja televisioon, räägivad pidevalt, et me ei ole teps mitte saanud õigete asjade kallale asuda. Kui te vaatate täna kinnitatud päevakorda, siis seal on ka väga palju küsimusi, kuid kõik need on teise- ja kolmandajärgulised küsimused. Sisuliselt arutame me, kas hüpata üle kraavi selg ees või külg ees, kuid silla ehitamist üle kraavi ei ole me veel teps mitte ette võtnud. Ja see mure, mis Keskfraktsiooni suu läbi sai siin välja öeldud, ei ole mitte üksi Keskfraktsiooni mure. See on terve meie ühiskonna mure. Selle taustal tuleks ikkagi küsida, miks meie uued valitsejad ei asu siis nende põhiprobleemide kallale, nagu nad enne valimisi lubasid. Need olid väga hästi püstitatud ülesanded, mis näitasid, missugused reformid tuleks kõik ellu viia Eesti ühiskonna edasiviimiseks. Mõeldes sellele ja analüüsides olukorda, tundub mulle täna, et põhjusi, miks Riigikogu ette tuuakse teise- ja kolmandajärgulisi ülesandeid, on kaks või kolm. Esimene põhjus on see, et kardetakse radikaalseid muudatusi ette võtta. Teine põhjus on selles, et ei osata radikaalseid muudatusi ellu viia, kui neid otsustatakse nii või teisiti teha. Kolmas ja minu meelest kõige tähtsam antud hetkel on see, et valitsuskoalitsiooni mõningad elemendid ja osad on oluliselt muutnud oma seisukohti võrreldes sellega, mis sai öeldud välja valimiste eel. Nüüd ongi siis põhiline küsimus plats puhtaks teha, meeskond komplekteerida. Ka võimuvõitlus paistab selle nädala päevakorrast välja. Et ikkagi saaks paigutada inimesed laiali, kusjuures kompetentsusel ei tundu kahjuks olevat mingit tähtsust. Kui kujundlikult paralleeli tõmmata, siis mulle tundub niimoodi, et kui minna selle "plats puhtaks" teooriaga sügavuti edasi, siis võiks selle kanda üle ka meie kultuuri peale. Et mis see siis olgu, seal on ka endised tegevad. Et teeme platsi puhtaks. Näiteks kohustame Madet minema ja mängima Liszti "Ungari rapsoodiat", ehkki me teame, et Made ei pea viisi ega tunne ka nooti. Aga ikkagi võtame vastu otsuse, et ta läheb ja mängib ja loomulikult, kui otsus on vastu võetud, siis ta läheb ja mängib. Niimoodi tundub olevat ka meie majanduses. Niisiis, ma ühinen mitte üksi Keskfraktsiooni, vaid kõikide nende jõudude nõudmisega – mitte soovituse, vaid nõudmisega – lõpetada siin Riigikogus aja raiskamine, lõpetada teise- ja kolmandajärguliste küsimuste arutamine ja tegelda omandireformi muutmisega, majandusstruktuuri muutmise alustega ja privatiseerimise küsimustega ning anda valitsusele radikaalselt nõu. Paistab, et selle valitsuse põhiülesandeks on hoopis mitte ühtegi nädalat ilma uue skandaalita. Ma tänan!

Suur tänu! Andrus Villem.

Lugupeetud juhataja, austatud rahvaasemikud! Minul polnud täna üldse kavas sõna võtta, aga esmakordselt siin Riigikogus viibimise ajal pakkusid mulle mõned esinemised teatud rahulolu. Kõigepealt alguses, kui Keskerakonna esimees härra Edgar Savisaar ja tema kaasettekandjad asusid enesekriitilisi hinnanguid andma. Teatavasti ei toimu majanduses midagi üleöö ja sellist enesekriitilist hinnangut praegusele seisundile oli üsna meeldiv kuulata, sest need tulemid, hull olukord põllumajanduses, üldse majanduses, on tegelikult eelneva tegevuse resultaat. Ja võib-olla pole mõtet hakata analüüsima, kas see oli saamatus või midagi muud, aga sellises olukorras me oleme. Rahulolu pakkus ka see, et juhiti tähelepanu asjaolule, et seadusandja on kaugenenud tavakodanikust ja ei ole olukorrast reaalselt teadlik. See paraku vastabki reaalsusele, sest seda, mis toimub Riigikogus, võiks nimetada koosolekumaaniaks. Käib vaidlemine, venitamine ja mitteoluliste küsimuste arutamine. Ja nii nagu mina aru saan, on selle eesmärk seda ebastabiilset olukorda võimalikult kaua säilitada, et valitsus hakkaks värisema ja kukuks teatud momendil kokku ning siis saaks äkki uued valimised korraldada ja sisse tuua rohkem opositsioonijõude, kes ei ole radikaalsete muudatuste poolt. Aga demagoogial on omad piirid. Meil on siin mitmeid rahvaasemikke, kes on selles suhtes suurepärased. Kui aga nendest piiridest üle astutakse, siis hakkab üledramatiseerimine vastupidist resultaati andma. Seda oli näha ka praegustel valimistel, kus võitnud erakonnad võitsid just tänu sellele, et nad lähtusid sellest, mida peab tegema ja nüüd püüavadki seda teha. Ja lõpuks härra Made, kes on suurepärane kõnemees, tahtis siin "Ungari rapsoodiat" esitada. Esiteks ei hakka keegi temalt seda kunagi paluma, olenemata sellest, kas ta tunneb nooti või ei tunne. Ja teiseks, kus on siis tema ettepanekud majanduse vallas? Teatavasti me tunneme härra Madet kui head majandusteadlast, aga millegipärast on tema hoopis väliskomisjonis, mitte majanduskomisjonis. Aitäh!

Suur tänu! Kalju Põldvere.

Lugupeetud härrad esimehed, lugupeetud kolleegid! Mind inspireerisid siin esinema Keskfraktsiooni saadikute avaldused alates härra Kukest eelmisel nädalal ja see, mis me täna hommikul kuulsime ja mille mõte oli see, et omandiõiguse alusel pärijad ajavad oma kuritegeliku käe rahva tasku ja võtavad sealt ning jätavad rahva lõppude lõpuks veel nälga ka. Meil on tõepoolest tarvis endale aru anda, et meie majanduspoliitikas ja meie omandireformis võitlevad praegu kaks ideoloogiat. Üks ideoloogia on tõepoolest peremehe, omaniku, põllumehe ideoloogia. Teine ideoloogia, mis meil siin kogu aeg on tuha all olnud ja praegu ülbelt pead tõstab, on niinimetatud uusmaasaaja ideoloogia. See uusmaasaaja ideoloogia kõlas nii eelmisel nädalal kui ka sel nädalal siin saalis. See on heauskse omaniku ideoloogia, mille eest nüüd seistakse, ja ma tahaksin mõne lausega öelda, kes on see heauskne omanik. See heauskne omanik, keda meil siin igapidi nii kõvasti kaitstakse, on mees, kes 50 aastat nii-öelda heauskselt uskus ja lootis, et Eesti Vabariik on igavesti surnud. Nüüd on aga hea Eesti Vabariik siiski ellu ärganud ja juba istukile tõusnud ja see heauskne omanik ei tea, mida teha. Eriküsimus on meil nüüd niinimetatud perekondade ja pärijate varandus. Kogu maailmas on majandusliku elu alus see, et perekonnad ja suguvõsad koguvad põlvkond põlvkonna järel varandust. Meie ajalugu on olnud selline, et iga põlvkond on ikka ja jälle paljaks varastatud, muuseas ka mitte täiesti ilma niisuguste ideoloogide abita. Mujal maailmas võivad inimesed öelda, et juba 500 aastat on minu perekond, minu suguvõsa siin talus elanud ja selle küla kalmistule maetud. Meie peaksime ka nii kaugele jõudma. Ja mis puutub varanduste tagasinõudmisesse, siis hiljuti ütles mulle üks vanem daam, kes tahab oma varandust tagasi saada, et ta teeb seda austusest oma vanemate ja vanavanemate vastu. Ma tahaksin siin ka rõhutada seda, et omandus ei ole mitte ainult ahnitsemise küsimus, omandus on ka kohustuse küsimus. Kust ikkagi tuleb niisugune uusmaasaajalik ideoloogia? See tuleb sellest, et meil on küllalt inimesi, kes häbenevad oma vanemaid ja häbenevad isegi oma endist elulugu. Kuid mitte kõigil inimestel ei ole põhjust häbeneda oma esivanemaid ega ka oma endist elulugu, ei pea nemad ka häbenema oma perekonna varandust, ega pea ka hoiduma selle varandusega seotud vastutusest. Vaat sellest me lähtume: omaniku õigusest, omaniku vastutusest. Meie majanduse peab ükskord ometi jalule tõstma. Tänan väga tähelepanu eest! (Aplaus.)

Suur tänu! Enn Tarto.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma ei tahtnud ka täna sõna võtta, kuid need rünnakud "Isamaa" aadressil, mis kaudselt toimuvad siis ka minu aadressil, on juba niivõrd teravaks ja solvavaks muutunud, et ma lihtsalt olin sunnitud seda tegema. Kõigepealt juhin ma teie tähelepanu sellele, kuivõrd n.-ö. erapooletu on meie riiklik televisioon. Kui hommikul oli siin Keskfraktsiooni rünnakuaktsioon, siis oli televisioon kohal, kuid nüüd, kui teised jõud sõna võtavad, televisiooni loomulikult ei ole. Ja ma usun, et raadiot ka ei ole kohal. Või võib-olla on? Ma usun, et stenogrammi kirjutajad on siiski kohal. Kõigepealt ma kahetsen, et siin ei ole härra Toomas Alatalu. Ta on korduvalt siit puldist sõna võtnud ja lahterdanud Riigikogu liikmeid ja öelnud, et "Isamaal" ja isamaalastel ei ole nagu piisavalt rahva mandaati. Ma tahaksin lugupeetud kolleegide tähelepanu juhtida sellele, et minu poolt hääletas 9195 inimest. Ja kui Alatalu alati siit puldist käega minu peale näitab, siis see ei ole korrektne. Mul on Riigikogus piisavalt mandaati. Ja see asjaolu, et 4 kõige rohkem hääli saanud inimest, ütleme, härra Toomepuu, härra Päts, härra Aare ja mina ei ole Riigikogus juhtivale positsioonile pääsenud, on lihtsalt tärkava demokraatia omapära. Ja see omapära ei ole omane mitte ainult "Isamaale", vaid ka Koonderakonna fraktsioonile. Siin istub härra Lorents, kes sai 212 häält ja on n.-ö. meteoriidina kerkinud Eesti poliitikataevasse. Ma tahaksin ka vastata härra Lorentsile. Kui ta ütles, et isamaalased ja "Isamaa" ei poolda 12-meremiilist piiri, siis vähemalt minu suhtes ta valetas. Riigikaitsekomisjonis ütlesin ma ametlikult, et ma pooldan 12-miilist merepiiri. See on ka protokollides fikseeritud. Kahju, et meil ei ole siin eetikakomisjoni, muidu ma annaksin härra Lorentsi väite sellele komisjonile arutada. Mis puutub nüüd "Isamaasse", siis "Isamaa" tervikuna ei ole merepiiri küsimuses otsust veel langetanud. Seda hakatakse arutama täna kell 16. Kõike eelnevat kokku võttes ma tahaksin öelda, et varem või hiljem me jõuame sinnani, et me tõesti peame kehtestama korra kiireloomuliste otsuste vastuvõtmiseks kiirendatud korras. Selle poolt ma olen. Ja ma olen selle poolt igal juhul, ükskõik, kas selline ettepanek tuleb "Isamaa" poolt või kuskilt mujalt. Meil on siin maalitud õudne pilt Eesti majandusest. Ma ei hakka seda üle kordama. Ma ütlen, et olukord majanduses on tegelikult veel hullem, kui meile siin tundub. Eesti majandust ähvardab täielik kokkuvarisemine. Selleks on nii objektiivsed kui subjektiivsed põhjused. Ja mida rohkem me siin nii-öelda tühja vaidleme, küll võtame aega maha, küll teeme seda või teist, seda rohkem aitame ka ise sellele kaasa. Ma loodan, et õige pea saabub pakkide viisi eelnõusid Eesti Vabariigi Valitsuselt. Me teame seda, me oleme teinud selle kohta järelepärimisi ja ma loodan, et siis me kas hakkame korralikult tööle ja saame need eelnõud vastu võetud või otsustame tõesti ühiselt, et sätestame kodukorda parandused kiires korras eriti vajalikke eelnõusid vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Vardo Rumessen.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin teiega jagada natukene oma muret. Neid muresid on palju, aga üks nendest on seotud meie ajakirjandusega, õigemini sellega, kuidas meie ise kasutame ära ajakirjandust ja kuidas ajakirjandus kasutab meid ära. See on väga kurb, aga ma olen sunnitud viitama ühele konkreetsele näitele. See on hiljuti "Postimehes" avaldatud härra Olav Antoni kirjutis "Teine töökuu – kui jõudu on, pole mõistust vaja", mis seab kahtluse alla mõistuse olemasolu Riigikogus. Sellest loost võib järeldada, et kui valitsuskoalitsioon on meiega, s.t. Olav Antoni ja nende fraktsiooniga nõus, siis järelikult mõistust on, aga kui ei ole, siis järelikult Riigikogus mõistust ei ole. Vaadake, kallid kolleegid, me peaksime ajakirjanduses ise käituma veidi väärikamalt, sellest sõltub tegelikult kogu Riigikogu imid˛ meie rahva hulgas ja minu meelest on see eelkõige eetiline probleem. Sama võisin kohata hiljuti, kui ma lugesin intervjuud lugupeetud Ignar Fjukiga, kus ta püüab väita, et Riigikogus ei olegi võimalik kellegagi arutada kultuuri toetamise probleeme. Ma teen siit järelduse, et minuga, konservatooriumi õppejõuga, ei ole võimalik arutada konservatooriumi ehitamise ja kogu Eesti kultuuriga seotud probleeme. Minule on see solvav. Kuid konkreetsemalt ajakirjanduse juurde. Ma tahaksin peatuda nähtusel, kuidas meie ajakirjandus kujundab avalikku arvamust, ja tulla selle probleemi juurde, mis hiljuti siin saalis üles kerkis seoses raadio ja televisiooni haldusnõukoguga. Selles nägid mõned inimesed ohtu meie arenevale sõnavabadusele, kuid pärast eelnõu tagasivõtmist "Isamaa" poolt võisid mõned ajakirjanikud kergendatult ohata: "Ajakirjandus on endiselt vaba" ("Rahva Hääles" 17. novembril). Just nagu oleks keegi kavatsenud hakata piirama ajakirjanduse vabadust. Mina isiklikult ei tea, milline seaduseelnõu nägi ette ajakirjanduse vabaduse piiramise. Ma vabandan väga, kui ma lähen probleemide juurde, mis on seotud minu enda sõnade tsiteerimisega ajakirjanduses. Võtame näiteks kätte 3. detsembri "Päevalehe". Sealt võime ühe kirjutise pealkirjas lugeda, et "Isikutunnistus ei asenda passi". Mina küsin, huvitav küll, kas keegi on kuskil seda taotlenud, kas on keegi seda väitnud. Isikutunnistus on isikutunnistus ja see ei saagi passi asendada. Kuid ometi sellise pealkirjaga on püütud lugejaid hoiatada selle eest, et selline kavatsus on kuskil olemas. Samas artiklis on näiteks toimetus küsitlenud Passiameti senist peadirektorit, kes esitab seal küllaltki tendentslikult ülevaate passide maksumuse kohta. Kuid miks ei küsitletud Kodakondsusameti peadirektorit ja esitati ainult ühe poole arvamus? Ja lisaks sellele on mulle täiesti vastuvõetamatu, kui ajakirjanik on minu suhu pannud sõnad, mida ma tegelikult üldse ei ole öelnud. Nimelt võime sellest mainitud ülevaatest lugeda, nagu oleks V. Rumessen ERSP pressikonverentsil öelnud, et isikutunnistusi on välja antud üle 100 000. Pressikonverentsil ma ei väitnud seda. Ma ütlesin, et neid on välja antud kuni 100 000. Ma tean väga hästi, et 500 000-line tiraa˛ on täiesti puutumatu ja seisab laos. Ma ei saanud nii väita. Kust ajakirjanik sellise väite peale tuli, ma ei tea. Samasugust ühepoolsele arvamusele toetumist võime näiteks kohata Kalle Muuli artiklis "Postimehes" 4. detsembril. Artikli pealkiri on "Kas siseminister valetab või ei tea tõde". Selle asemel, et Lagle Pareki käest küsida, kas ta valetab või ei valeta, on autor järjekordselt lähtunud ainult ühepoolsetest ja kahjuks veidi demagoogilistest härra Liivamäe arvestustest. Heaks näiteks ajakirjanike pealiskaudsusest on ka muide "Rahva Hääles" 27. novembril ilmunud ETA teade, milles minu suu läbi väidetakse, et eelmine valitsus tunnustas isikutunnistust isikut tõendava dokumendina. Ometigi oli minu avalduses juttu kodakondsust tõendavast dokumendist. Mõni ajakirjanik püüab tihti oma arvamust väljendada, süvenemata asjade tegelikku seisu. Nii näiteks kirjutab härra Pino "Rahva Hääles" 2. detsembril, et praegune isikutunnistuste väljajagamise aktsioon meenutab tõepoolest seismajäänud kauba odavat väljamüüki. Ometigi on minu teada isikutunnistuste väljaandmine pärast Eesti Kongressi töö lõpetamist peatatud, eelkõige seoses rahaliste vahendite puudumisega. Samas väidab härra Pino, et isikutunnistusi olevat välja jaganud Kodanike Komiteed. See fakt on mulle täiesti teadmata. Naljalugusid võiks ju kirjutada eraldi rubriigis, aga niimoodi ei saa varsti enam keegi aru, mida ajakirjanduses tõsiselt võtta ja mida mitte. Aga võib-olla see ongi kellegi eesmärk. Või kuidas mõista seda ajakirjaniku väidet, et isikutunnistuste taaskehtestamisega jagatakse Eesti rahvas taas kord kaheks. Passieestlasteks, kes pääsevad siit välja, ja isikutunnistuste eestlasteks, kelle asi on kodus istuda.

Härra Rumessen, aeg on läbi.

Selliseid näiteid võiks veel päris palju tuua. Üks kõige viimaseid nendest oli see, kui "Rahva Hääl" 3. detsembril nimetas Keskfraktsiooni poolt esitatud eelnõu minu suu läbi suisa kommunistlikuks. Ometigi nimetasin ma seda siitsamast puldist populistlikuks. Ma tahaksin küsida, kas ajakirjanduse vabadus tähendab tõesti seda, et ajakirjanik võib vassida, mööda rääkida, moonutada, tõlgendada asju nii, kuidas ise soovib, panna teiste suhu sõnu, mida arvatakse kuulnud olevat jne. Või võiks oma vabadust siiski kuidagi soliidsemalt kasutada? Aitäh! Ma vabandan, kui ma ületasin aja.

Suur tänu! Paul-Olev Mõtsküla.

Lugupeetud juhatus, kallid kolleegid! Kui vaadata saalist kõnepuldi poole, siis on pool meie saalist vasakul ja teine pool paremal. Kõnepuldist vaadates asuvad vasakpoolsed paremal ja parempoolsed vasakul. Nii palju sissejuhatuseks. Teise punktina ma tahaksin viidata või õigemini toetuda härra Savisaare nädalavahetuse mälestustele. Ka minul on nädalavahetuse mälestusi. Härra Savisaar väitis end olevat viibinud kuskil pool mõnedes peredes. Mina olen jõudnud natukene rohkem teha. Nimelt, ma olen käinud mujal kui ainult mäe otsas või mäe all, vaid Nõmme, Tallinna, Tartu, Pärnu ja veel mõnedel teistel turgudel. Ja olen nendel turgudel näinud niihästi kiiskavates "Mersudes" saabunud ostjaid kui ka sente sõrme vahel veeretavaid vanainimesi. Ja kurb küll, aga nägin kõikides nimetatud kohtades ka neid, kes prügikastidest midagi otsisid. Kes nad olid ja mida nad otsisid, ei puutu siinkohal võib-olla asjasse. Ja ometi on need turulkäigud, eriti viimastel nädalatel, äratanud minus optimismi. Optimismi selles mõttes, et üha enam inimesi on hakanud ja hakkavad mõistma, et igaühel tuleb vastutada iseenese eest. Tõsi, turul ei tajuta veel kuigi selgelt, et igaühel tuleb vastutada rahva ees. Meie siin saalis, kus parem ja vasak pool sõltuvalt sellest, kust vaadata, vahelduvad, oleme kohustatud seda vastutust rahva ees mitte ainult tajuma, vaid me oleme kohustatud seda vastutust kandma. Meist vasemal, meist paremal, meie ees ja meie taga seisavad inimesed ja seisab Eesti. Ma tänan teid!

Suur tänu! Jüri Rätsep.

Lugupeetud esimees, austatud kolleegid! Ma alustaksin sellest, et kirjeldaksin veel kord meie kõigi poolt hilismineviku jooksul juba läbi elatud elamust – kiidetud sotsialistlik maailmasüsteem kukkus mõne viimase aasta jooksul kokku ja see protsess tõi kaasa üsna ühetaolised majanduslikud ja õiguslikud tagajärjed mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus ja mõnetigi Ida- ja Kesk-Euroopa olulistel aladel. Ma imetlen oma kallite kolleegide ja tihti ka mõttekaaslaste järjekindlust selle puhul, et kõige selle olulise süüdlaseks peetakse järjekindlalt Rahvarinde liikumist Eestis ja üldse tsentripoliitikat, mis aga minu arvates täiesti suurepäraselt ja targalt tasakaalustas Eesti iseseisvumisprotsessi. See näitab järjekordselt, et ühte ja sama nähtust võib hinnata nii ja teisiti. On olnud väga olulisi ümberhindajaid, ka sellesama Rahvarinde poliitika suhtes. Ma mäletan suurepäraselt, kui veenev oli noore kolleegi Illar Hallaste õnnistus Rahvarindele, mille ta omal ajal Tallinna Linnahallis andis suure saalitäie rahva ees. Ma olen sellest õnnistusest osa saanud, aga minu suureks kahetsuseks on õnnistaja ise oma sõnade suhtes hiljem kahtlema hakanud. Ma hindan väga Lauri Vahtret kui noort edumeelset ajaloolast, aga ma ei hinda seda, et ta ilma ühelegi dokumendile viitamata ikka ja jälle tegeleb sellega, millele ma ei oska leida nime. Ta seob Rahvarinde kogu aeg mingisuguse nullvariandiga kodakondsuse küsimuses. Sel juhul ma kas ei tea Eesti kolme viimase aasta ajalugu või on see ajalugu Lauri Vahtre poolt mulle veel selgeks õpetamata, aga midagi on igal juhul katki. Ta seob seda isikutunnistustega, mille loomise juures ma vahetult olin. Ma võtsin täiesti siiralt osa Eesti Komitee juhatuse istungitest, olin komitee juhatuse liige, kui isikutunnistuste küsimus (varem küll natukene juba komitee kaudu) päevakorrale kerkis. Mitte iialgi ei ole isikutunnistuste aktsiooni seotud kodakondsuse nullvariandiga, mille eest Lauri Vahtre sõnutsi kaitsvat isikutunnistus. Lauri Vahtre maitse on muidugi minu omast erinev. Ma pean "vihalehtedeks" mitut muud lehte, mitte "Seitset Päeva". Ma tsiteeriksin mõnda lõiku tänasest "Postimehest". Siin käsitletakse lugupeetud siseminister Lagle Pareki kohtumist Tartus ja pärast selle artikli lugemist ei saa mina igal juhul ilma masenduseta seda lehte lihtsalt kõrvale panna ja tekkinud muljet avaldamata jätta. Siin on juttu sellest, et passi täitmise masinate ostudokumendid on jäljetult kadunud. Tsitaadid algavad niisuguste sõnadega – "mulle teatati ettekande korras", "siseministrile on teatatud", "varsti teatati" jne. Mitu siseministeeriumi all-lüli tegelevat praegu Eesti passi täitmise masinate otsimisega või nende saamisloo uurimisega. Tegelikult on pilt hoopis teistsugune ja lihtne. Minu märkmete hulgas on 6. aprilli sissekanne kohtumisest tolleaegse Eesti Vabariigi välisministri asetäitja Enn Liimetsaga, mis toimus tolleaegse Ülemnõukogu Keskfraktsiooni algatusel fraktsiooni koosolekuna. Sellel koosolekul oli juttu, et mitme kandidaadi – Hispaania, Saksa Liitvabariigi, Kanada ja Taani – kõrval osutus siiski kõige soodsamaks Inglismaa ettepanek, sest lepingu üldsummas oli ka 20 passi täitmise ja legitiimsuse kontrolli aparaadi maksumus. Nii et siseministril ei ole mõtet koormata oma ametkonda niisuguste luulude kontrollimisega, mis jäävad juba Telman Gdljani ja Erich Vallimäe tegevuse stiili valdkonda. Tänan teid!

Suur tänu! Kolleegid, peame hetkeks nõu. Kell on juba 1 minut üle ametliku tööaja. Kodukorra seadus ei sätesta, et see päevakorrapunkt kandub üle homseks või kolme nädala peale. Aga meil on veel ära kuulata kaks kolleegi, võib-olla me täna pikendame tööaega 10 minutit ja kuulame nende arvamuse ära. Kas ma võin panna hääletusele? Nõutav on kvalifitseeritud häälteenamus, 2 korda rohkem poolt kui vastu. Lugupeetud Riigikogu! Kes on selle poolt, et pikendada tänase istungi tööaega kuni kahe kolleegi arvamusavalduse ärakuulamiseni. Selle ettepaneku poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 3 jäid erapooletuks. Tööaega pikendatakse. Ilmar Mändmets.

Lugupeetav esimees, lugupeetavad kolleegid! Ma tänan teid südamest selle eest, et saan täna ära kasutada võimaluse, mis üle pika aja jälle avaneb. Kaks kuud oleme koos käinud, praeguse koosseisuga siis 68 Tallinna elanikku, 11 Tartumaa ja Tartu elanikku ja ülejäänud 22 üle kogu Eestimaa. Mõni maakond aga on päris esindamata. Ja lõppkokkuvõttes on siis seis selline, et ma alustaksin sellest, et suurimaks sündmuseks on kevadel karja väljalaskmine. Ma olen tõesti põllumees ja näinud seda lusti, mida kari tunneb, kui ta välja lastakse. Kes katsub jõudu, kes kaevab maad, kes hakkab õige pea üsna hoolega sööma. See kestab kas nädal või äärmisel juhul 2 nädalat ja selle aja jooksul pannakse paika omavahelised jõud ja piim hakkab tulema. Mis on nüüd lehmaga toimunud? Lehma hind on minu mitteametlikel andmetel praegusel momendil maakondade ja valdade ettepanekul tõusnud 70 kroonilt kuni 9000 kroonini. See tekitab ebavõrdsuse terves meie vabariigis ning teeb meie inimeste vara ümberhindamise ja kõikvõimalikud muud operatsioonid niivõrd keeruliseks ja raskeks, et inimestes on tekkinud tõesti lootusetus ja uskumatus, et me üldse suudame midagi ära teha. Praegusel momendil tuleb sisse välismaine põllumajandustoodang, mis muide on suuremalt jaolt aegunud. Meie vabariigi laboratooriumid annavad selle põllumajandustoodangu kasutamiseks lahkelt loa ja sertifikaadid poodidesse. Tavaliselt riik kaitseb oma kodanikku. Samaaegselt peame mõtlema ka sellele, et kui näiteks Soome või Rootsi farmerid kingivad meie talumehele külviku, siis tuleb see kingitus puhtast südamest. Samal ajal võib juhtuda nii, et me kiidame seda välisabi nende vanade masinate näol ja unustame ära oma uue tehnoloogia hankimise vajaduse, unustame ära tegelikult meie väga suured tootmispotentsiaalid nii põldude kui tootmisvahendite näol. Lõppkokkuvõttes unustame selle ära ja ei usu enam, et oleme oma põllumajandustoodanguga konkurentsivõimelised nii sise- kui välismaal. Võib-olla mõni kolleeg naerab selle üle, kuid selline on Eesti elu olnud läbi aastasadade ja ma ei usu, et on võimalik seda kuidagi teistmoodi öelda. Või teine näide. Rootsi ühe farmeri kadumine toob endaga kaasa 3 töötleva tööstuse töötaja kadumise, mis nõuab ümberõpet, uusi töökohti. Millised kulutused toob see kõik riigile kaasa! Praegusel momendil aga ei ole põllumehel võimalik kusagilt laenu võtta ja kui ongi, siis 50, 60, 70 protsendiga. Samal ajal aga ei anna investitsioonipank üldse põllumajandusele laenu. Enne 1940. aastat oli lehmade arv 470 000. Praegu on meil orienteeruvalt 240 000 lüpsilehma ja Euroopa Ühenduse spetsialistid soovitavad meil pidada 100 000 – 120 000 lüpsilehma üldse. Seda vajab ainult Eesti. Ma võin protsendiga eksida – majandusmehed teavad paremini –, aga tegelikkuses on selle taga praegu küll ligemale 12% inimesi, kes töötavad põllumajanduses. Ja võrreldes teiste maadega on see loomulikult ääretult kõrge protsent. Pean hädavajalikuks, et valitsus koostaks kiiresti seaduseelnõude paketi, mis reguleerib kõik seadused, mis on seotud kinnisvaraga, kinnisvara registriga, maamaksuseadusega, maakorraldusega ning maa ostu-müügi ja rendiga, aga samuti metsaseadused, maa kompenseerimise suuruse ja viisid. Teisiti ei ole meil võimalik edasi elada. Pean vajalikuks kiires korras ellu viia tarbijakaitse seadus, mis ligemale kaks aastat kusagil ringleb. Me ei pea mitte sööma seda, mis teistes maades on juba kõlbmatuks tunnistatud. Me võime süüa oma toodangut, mida me suudame toota. Ja lõpetuseks veel üks asi. Maa on meid kõiki toitnud ja üles kasvatanud. Maa ei saa olla määramatu. Maad me peame austama. Ei saa olla suuremat ja sügavamat tunnet, kui see, mille kutsub esile sügisel mustaks küntud põld. Peab olema idee, peab olema eesmärk ja uskuge mind, need viib ellu omanik. Tänan teid veel kord tähelepanu eest!

Suur tänu! Epp Haabsaar.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud eelkõnelejad! Mul on põhjust tänada kõiki kõnelejaid selle eest, et ma nüüd tean, kus on kriisi põhjus – nimelt selles, et härra Rein Veidemann ei olnud Savisaare ajal põllumajandusminister, sest tollane põllumajandusminister oli küllaltki kurt just ääremaa probleemide suhtes. Hoolimata sellest, kui palju ja mis vormis neid temale esitati. Mina ei käi ääremaal mitte külas, ma elan Võrus ja sellepärast ma tean neid probleeme tuhat korda täpsemalt. Ma ei taha siin hakata virisema, ma tahaksin pakkuda mõned väljapääsuteed. Nimelt tuleks taastada diferentsiaalrendi põhimõtted nendes piirkondades, kus maa kvaliteet on halvem, põlluviljakus jätab soovida, kivisus on väga suur jne. Neid objektiivseid põllumajandustegureid tuleks arvestada. Tuleks sisse seada piirikaubandus, määrata kindlaks summad, mille ulatuses inimene võiks siit- ja sealtpoolt piiri kaupa üle tuua. Need on asjad, mida kohapeal tahetakse. Et majandusteave oleks objektiivne kõikides piirkondades. Et oleks teada, kuidas antakse laenu, kuidas saab üldse taotleda summasid ettevõtluse arenguks, et ei oleks selleks vaja moodustada ei toetuskeskust "Ugala" ega mingisuguseid muid pseudovorme, vaid et näiteks Majandusministeeriumi osakonnajuhataja teeks seda tööd võrdselt kogu vabariigi ulatuses. Ma loodan ja soovin, et te aitate mind nende küsimuste lahendamisel. Ma luban nüüd lõunale ja ei pea teid rohkem kinni.

Suur tänu! Kolleegid, minule on laekunud ainult kaks teie poolt pakutud kandidaati ühiskomisjoni koosseisu. Lugupeetud fraktsioonide esindajad, kiirustage, ruumide probleem on meie ühine probleem. Ma jätan teiega nägemiseni kuni homseni.